laupäev, 27. august 2022

Kino: Ports 2022 aasta filme vol 2 (k.a. "Killerite kiirrong", "Murina", "Lõplik lõige", jm)

Tervitus!

Ports kinokogemusi.

Pealkiri: See uus maailm
Originaalpealkiri: Le Croisade
Kinodes alates: 12.08.2022
Millal nähtud: 17.08.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Paljud tänapäevased kliima soojenemisele fokuseerivad filmid suudavad end suuresti alati enne lõppu põhja lasta. Nad mõjuvad moraalitsevatena ning suhtuvad teemasse dikteerivalt ja tänitavalt ning positsioneerivad end kuidagi pjedestaalile, nagu nemad oleksid paremad ja sõnumid ainuõiged. Loodushoid ja kliimakriis, iseenesest, on tõsised teemad, kuid keeruline on suhtuda lugupidamisega ja eeskuju võtmisega millessegi, mille eksisteerimine on otseses vastuolus teemaga, millele soovitakse tähelepanu pöörata. Antud film tekitas minus segadust, et kas ta suhtus kriitiliselt ja pilkavalt neisse heal järjel esimese maailma inimestesse, kellele on kasvanud vastutustunne ja nüüd püüavad maailma päästa, samal ajal tegelikult seda hävitades, või võttis lugu ennast siiralt tõsiselt ja arvas, et näitab valgustatult õiget teed. See tõsiasi jäi ebaselgeks. Silmakirjalik ning tüütu on, kui keegi eeldab, et kõik teised muudavad ennast või kuskil mujal peab toimuma kohandumine, selle asemel, et alustada endast, kasvõi millestki väiksest. Peategelasest noor poiss paneb küll demonstratiivselt tule kustu, kui viisi säästa elektrit, kuid siis võtab kätte oma vinge nutitelefoni ja vehib sellega. Palun alusta iseendast, mitte ära plaani midagi suurt Aafrikas! Aga nii kerge on ju tahta midagi korda saata kaugel ja kodust eemal, siis ei sega need soovid enda elu üleliia ega põhjusta ebameeldivusi. Üleüldse ei saanud ma aru, et kas peaks teatud teemasid võtma groteskse sotsiaalkriitilise naljana või neisse asjalikult suhtuda. Nt arvavad lapsed loos, et iga teine täiskasvanu on vaja tappa, valikud tehakse liisu tõmbamisega, et vähendada rahvaarvu maal. Ja nad räägivad seda nagu see oleks tavaline asi ja iseenesest mõistetav. Jah, kasvav populatsioon on kindlasti maakera probleemides võtmeküsimuseks, tore, et noored pihta said, kuid taaskord tekib mõte, et miks just täiskasvanud hävitada. Jälle, nii mugav ja lihtne on ju teisi elimineerida, aga et lapsed võiksid äkki ennast ka sinna gruppi liita, siis see juba ei ole vastuvõetav. Teised peavad surema, mitte need, kes tahavad rahvastiku hõrendamist ellu viia. Teismelised, kes oma idealistlikes unelmates kujutasid ette, et päästavad maailma, tundusid kohati brutaalsemad ja julmemad, kui täiskasvanud, keda nad süüdistasid algse probleemi tekitamises. Ja siis äkitselt fokuseeritakse 13. aastase peategelase seksuaalelule... See oli nii lambikas ja ebamugav, et ma ei saanud üldse aru milles teema. Okei, jah, see näitas, et ta on suureks kasvamas, kuid see oli nii kentsakas ja piinlik kui kliimakriisist äkitselt seksikriis sai. Äärmiselt veider suund ja valik antud kontekstis. Positiivselt poolelt peab mainima, et vanemate lugu oli üpris paeluv ning oleks võinud rohkem tähelepanu pälvida. Mõte, et täiskasvanuks saades kaotame oma suured ideed, ambitsioonid, julguse eestvedada muutusi ning mõtlemise, et kõik on võimalik kui piisavalt tahta, oli huvitav paralleel poja idealistlikele plaanidele loodustasakaal taastada. Et see on võimalik ja poisi ehe optimism vanemate pessimismi kõrval oli intrigeeriv paralleel. Lapsed unistavad ja usuvad, iseasi, kui realistlikud nende soovid on. Nad teevad asjad lihtsalt ära ja kõik toimib. Vot seda nurka oleks võinud süžee enam uurida ja käsitleda, sest potentsiaali tähelepanuväärseks arenguks ja põnevaks konfliktis oli lademetes, selle asemel, et vaatajal mingit imelikku topeltmoraali kurgust alla suruda või puberteedi seksiteemasid lahata. Kummaline film...


----------------------------------------------

Pealkiri: Killerite kiirrong
Originaalpealkiri: Bullet Train
Kinodes alates: 05.08.2022
Millal nähtud: 06.08.2022
Minu hinnang: 4/5

Suur "Deadpooli" fänn ma ei ole. Minu jaoks ei olnud nimitegelane ei vaimukas ega eriline. Oli hirm, et antud film võtab üle samasuguse labase ja totaka huumori ning tohuvabaohu vaid tohuvabaohu eesmärkidel esitamise. Ja, kui aus olla, siis tegelikult seda kõike ka lavastaja uusimas väljalaskes ohtralt ette tuli. Taaskord, keerles lugu ümber pudru ja kapsaste, kus segadust on palju ning naljad võivad olla ülimalt sõgedad -- seda mitte positiivses mõttes. Üllataval kombel, kui "Deadpoolis" suutsid mõlemad aspektid mu ärrituse ära teenida ning mõjusid vastukarva, siis antud film oli võimeline tasakaalu hoidma nii meisterlikult, et ei ületatud kaheldava väärtuse või hea maitse piire. Vähemalt mitte üleliia. Ka lakkamatu anarhia loo tuumaks olevas rongis ei ajanud närvi, vaid kõik oli läbimõeldud ning põnev oli jälgida kuidas hunnik erinevaid n-ö malendeid omavahel kokkupuutusid, üksteist mõjutasid ning teineteisega seotud olid. Kulminatsioonini järkjärgult pinge tõstmine toimis edukalt ning lõpus oli vaevatu ennast tegelaste püüdlustest kaasa tõmmata lasta, et kurjam saaks karistuse ja head tüübid teeksid tal tagumiku tuliseks ning pääseksid, et joosta rõõmsalt päikeseloojangu suunas. Süžee ei valmistanud selles mõttes pettumust. Tipp-hetked olid vinged ning lugu pakkus igatpidist rahuldust. Kätši stseenid olid detailsed ning ilma tagasi hoidmata esitatud kogu oma koleduses ja hiilgavas koreograafias. Tegelasi leidus lademetes keda vihata või kellele pöidlaid hoida. 
Brad Pitt, kui peategelasest endine palgamõrvar, oli kohati liialt naiivselt kergemeelne või kuidagi lapsik, mis ei jätnud just usutavat muljet. Teisalt, mittekaksikutest vennased röövisid tähelepanu ja kogu filmi, sest nad olid kuidagi ehedad, nende kamraadlus oli südamlik ning mehed tegelikult muhedalt sümpaatsed. Eriti läksid peale ootamatud cameod nt Channing Tatumi ja Ryan Reynoldsi poolt. Lisaks, Jaapani kultuuri mistahes süžeeliinide ning asupaigaga lõimumine suudab alati ükskõik millist lugu värvikamaks ning särtsakamaks teha. Olin täitsa üllatunud, kui väga filmi nautisin. 


---------------------------------------------- 

Pealkiri: Murina
Originaalpealkiri: Murina
Kinodes alates: 15.07.2022
Millal nähtud: 18.08.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Pealkiri viitab mureenile, angerjalikule merekalale, keda filmis jahitakse ning, kes sümboliseerib peategelast, teismelist neidu, Julijat. Tüdruk samamoodi peidab ennast pidevalt meresügavustesse ning on sunnitud taganema turvalisse urgu, kus tema võimukas ja domineeriv isa teda ahistada ja pidevalt alla suruda ei saaks. Vaatamata alalhoidlikkusele on tüdruk ikkagi oma isa tütar ning ei pelga talle vastu astuda, iseäranis, kui külla saabub isa rikas kauaaegne sõber, kes Julija enda tiiva alla võtab ja tema eest seisab. Nüüd on tal võimalik vabamalt ja konkreetsemalt isas kahelda ning avalikult tema vastu astuda, sest tagalas on keegi, kes neiut kaitseb. Tüdruk eksib osati enda kujutusvõime maailma ära ning arvabki naiivselt, et uustulnuk on tema ja ema vahend isoleeritud kodust, kuhu nad mõlemad on aheldatud, ära põgeneda. Pinged eskaleeruvad ning lõpuks pahvatavad kõik osapooled endas sügaval sisimas olevad emotsioonid, pettumuse, kibestumise, viha ja enesehaletsuse välja. Tulemus on ootamatu, kuid realistlik. Julija peab taas mureeninks muutuma: teadma millal taganeda ning millal rünnata. Filmis leidub ohtralt sümboolikat ning visuaalse ja teksti taga peituvaid viiteid, paralleele ja kaudseid vihjeid erinevatele kontseptsioonidele süžees. Nt mida püüdis edasi anda trikoo värv, kui enne külalise tulekut ja pärast minekut oli see valge, võõra mehe kohaloleku ajal tumesinine, kas viimane ujumine viitas põgenemisele, kas vaimselt või füüsiliselt -- ujumisel oli filmis üleüldse erinevaid sümboolseid tähendusi -- mureenipüük ise oli selge viide Julija, tema ema ja isegi isa tupikseisule. Kas pidev rõhutamine, et pere elab paradiisis, kuigi Julija tundis end kui põrgus, oli otsene võrdusmärgi asetamine tüdruku (ja tema lähedaste) emotsionaalse tasandi ning keskkonna vahele, kus nad paiknesid, jne. Visuaalselt oli, loomulikult, tegu võrratult kauni linateosega, kus sa reaalselt tundsid päikese paistet, jahutavat sinatavat merd ja Horvaatia hingematvalt peibutavat paradiisimaastikku. Ma ei ole päikesereiside sõber, eelistan kultuurireise ja aktiivsemat puhkust, kuid mõned päevad loo asupaigas vaikust, rahu ja lõunamaade võlu nautida võiks kindlasti. Filmi võib pidada lausa turimismireklaamiks Horvaatiale. Olen seal ringreisil käinud, see tõesti ongi looduslikult nii kaunis riik. Negatiivsena tooksin välja selle, et pidevad kaadrid Julija kehale trikoos hakkasid mingi hetk veidralt mõjuma. Kas püüti rõhutada tema seksuaalsust või teda kui seksuaalobjekti või lihtsalt pöörati tähelepanu sellele, et see riietus oli tüdrukule omane ning mõistlik valik antud kliimas. Samuti jäi kripeldama loo moraal või mida see öelda tahtis. Tegelased ei läbinud erilisi arenguid või õppetunde ning kõik tuli ringiga suhteliselt esimesele astmele tagasi. Siiski, tegu on filmiga, mis lummab ja paneb mõtlema, isegi kui sisu ei ole esmapilgul eriti sügav. Nagu merigi, kunagi ei tea, kui kaugel on põhi, kui sa just sisse jalga ei pane või vesi läbipaistev ei ole.


---------------------------------------------

Pealkiri: Lõplik lõige
Originaalpealkiri: Coupez!
Kinodes alates: 29.07.2022
Millal nähtud: 31.07.2022
Minu hinnang: 4/5

Teadsin, et film põhineb samalaadsel Jaapani õuduskomöödial, kuid, siiski, tundsin esimese poole tunni jooksul end kui kogemata valesse kinosaali eksinu. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda selle totaka zombieloo äärmiselt amatöörliku palagani üle. Need tüübid on ju pesueht tavalised valged eurooplased, miks on neil Jaapani nimed?! See oli vaid üks küsimärk, mis õhku visati. Võib-olla oleks originaalversiooni nägemine vähem kohatuna, sunnituna ja kentsakalt mõjunud, sest olen harjunud igast veidrat Jaapani loomingut kogema, kuid Prantsuse versioon lihtsalt ei tundunud muhedalt usutav. Ja siis toimus avalikustamine ning puänt linateoses. Sai selgeks, mis jama olin sinnani pidanud vaatama, mis oli selle eesmärk ning miks kogu kupatus eelnevalt nii imelik tundus. Kõigel oli seletus ja need põhjendused olid suurepärased. Kui jõudsime süžees n-ö kardina taga oleva vaateni, siis oli linateos mind ära rääkinud ning nautisin seda absurdeset tohuvabaohu sajaga. Iga alguses nähtud koomiline, ebaloogiline või kentsakas detail sai taustaloo, mis muutus aina naljakamaks ja naljakamaks. Kuidas kogu segapudru kokku saadi oli puhas fun -- mööda kivisid ja kändusid. Meeldejäävamad seigad oli helivend, kes väga valedel, kuid, samaaegselt, just õigetel hetkedel oma taustamuusikat tavatses katsetada, kirves, juhuslikult, siin maas, kes oleks võinud oodata!, ning klassikaline ja klišeelik jooksmine kurjamite eest, kus inimene kihutab sada km tunnis, kuid lonkav pahalane saab ta ikka kätte. Algus oli lool segane, keskel saabus selgus, kuid ka tempo võeti maha ning kontrast jaburdustega enne ja pärast mõjus pidurdavalt, siiski, viimane 1/3 filmist oli geniaalne. Verd lendas lausa voolikutest ning naerupisaraid samamoodi. Vahva, ajuvaba ja mõnus õuduskomöödia, kus tegelikult seda hirmuelementi ei olnud üldsegi. Üks suve lemmikuid kinos!


---------------------------------------------

Pealkiri: Apteeker Melchior. Viirastus
Originaalpealkiri: Apteeker Melchior. Viirastus
Kinodes alates: 19.08.2022
Millal nähtud: 19.08.2022
Minu hinnang: 3/5

Kui ma esimese osa puhul mõtlesin, et miks oli mul küll vaja raamat enne läbi lugeda ja, kui ma ei oleks seda kõrvutavalt võrrelnud, oleksin filmi rohkem nautinud, siis teise osa puhul oli minu hämminguks reaktsioon vastupidine. Oleksin pidanud ikka enne raamatuga tutvust tegema. Probleem seisnes selles, et film jäi süžeeliselt lahjaks. Oli ilmselge, et tegelikult esitati vaid kondikava, kuid liha luudele ühe ja pooleteise tunni peale märkimisväärselt ei mahtunud. Ja seda oli tunda, et nii paljut jäeti välja, nii paljut jäi puudu ja nii paljut oli võimalik ridade vahelt tunda, et oleks võinud loo täisväärtuslikumaks esitamiseks lisaks kaasata. Olles lugenud raamatut oleksid need tühjad kohad suutnud taustateadmistega täita ja õhkõrn krimiliin oleks enam kaalu ning sisukust omanud. Vaatamata minu kriitikale oli teine osa siiski õnnestunum kui esimene. Kummalisi fantaasiaelemente lisati seekord toimuvasse, detail, millest ma eelneva puhul tohutult puudust tundsin. Vanalinn oli jätkuvalt eheda väljanägemisega ja film oli märgatavalt vaeva näinud visuaalse poole usutava esitamise nimel. Näitlemine oli soliidne ning isegi romantikaliin pani hoolima. Kuigi, mind siiski häirib, et raamatus see täitsa puudub ja Melchior on juba abielus. Armulugu võttis aega ära mõrvamüsteeriumilt, mis minu silmis on põnevam ja võiks ideaalis olla pigem filmi
 tuum, mitte otsekui kõrvalmõte, et edendada Mechiori ja Keterlyni omavahelist suhet. Positiivselt poolet, sisse oli pikitud mõnusat huumorit nt vahimees Toomase näol, kes unistas ainult sellest, et saaks ema juurde koju kapsasuppi sööma minna. Mulle ei avaldanud muljet need eriti detailsed ja brutaalsed piinamise stseenid ning ma ei pidanud nende põhjalikkust vajalikus, kuid nagu Alo Kõrve tegelaskuju ütles, et tegevus on jõle, kuid vajalik. Kokkuvõttes, järg oli minu silmis mõnevõrra menukam kui esimene katse, kuid siiski tundus, et raamatute väärilist taset ei ole veel saavutatud, kuigi edasiminekuid on toimunud. Film jäi natuke kesiseks. Sa näed, et see võiks olla enamat, palju enamat, kuid ta ei küündi millegipärast selle ülikõrge ootuseni. Ehk ületab kõiki lootusi sarja kolmas osa, miks peaks suurele ekraanile tulema oktoobris. 


---------------------------------------------

Pealkiri: Dragon Ball Super: Super Hero
Originaalpealkiri: Dragon Ball Super: Super Hero
Kinodes alates: 19.08.2022
Millal nähtud: 19.08.2022
Minu hinnang: 4/5

Originaalne "Dragon Ball" anime sari on midagi, mida vaatasin juba teismelisena RTL2 pealt. Ta ei olnud eriline lemmik -- mingid tüübid muudkui kätšisid, peksid ja võistlesid, vanapapid ja muud vennad väsimatult piilusid ning ilastasid naiste järele -- see ei paelunud eriti noort tüdrukut. "Sailor Moon" oli vingem. Mida lugu edasi, seda tüütumaks ta muutus, sest eesmärgiks oli vaid järgmise kurikaela tutvustamine, kes oli võimsam, kui eelmine, ning n-ö pidevate power-up'ide areenile punnitamine. Ja siis mingid turniirid koguaeg. No ei tõmmanud, kuigi sarja tegemistega olin põgusalt sina-peal. Samas, tegu on ikkagi legendaarses staatuses poistele suunatud sarjaga, mis on eeskujuks paljudele järgnevatele shounen žanri lugudele. Ei ole ülepakutud, kui võib öelda, et "Dragon Ball" pani paika enamuse žanri reeglitest ning ülejäänud on rohkem või vähemal määral koopiad. See lugu on manga ja anime maailmas tõeline etalon ning tegija. Vaatamata sellele on sari minu silmis üpris kesine ja isegi kehvema poolne. Järeltulijad on suutnud pea kõiki aspekte parendada ning edukamalt realiseerida. Seega, tuleb antud filmi hinnata selle omas mahlas ning arvestades sarja enda konteksti. Sellel skaalal võib veendumusega väita, et tegu on ühe parema väljalaskega nii sisult, teostuselt, animatsioonilt ning puhtalt fun faktorilt. Oli see perfektne? Kohe kindlasti mitte. Suudaksid need, kes looga kursis ei ole seda kõrgelt hinnata ja nautida? Ma siiralt kahtlen selles. Kuid, kas oli pea täismüüdud saalis olev publik sillas ja mina ka? Raudselt! Linateosel oli miljon probleemi, kuid ootamatult vaimukas huumor (Bulma läheb ajaga vaid hullemaks/koomilisemaks/lahedamaks, Pani ja Piccolo plaan Gohan kurjaks ajada, Gotenksi läbikukkunud ühinemine, jne), vinged võitlusstseenid, kaasaelamist soodustavad viimase hetke päästmised ja tegelaste endi vaimsed-füüsilised kokkuvõtmised, ning tõsiasi, et fookusesse paigutati seekord kaks tegelast, kes on ebaausalt tihtipeale kõrvale jäätud, oli vaid mega boonus. Antud anime oli puhas ajuvaba ultra giga meelelahutus. Seda, muidugi, ainult "Dragon Ball" teadjatele ja fännidele. Aitäh, Eesti kinod, et taaskord nii väikse vahega ühe Jaapani animatsiooni kodumaa suurtele ekraanidele tõite! Alles oli "Jujutsu Kaisen 0" ja nüüd "Dragon Ball". Jätkake samas vaimus!


--------------------------------------

Pealkiri: Jooksus
Originaalpealkiri: Bėgikė
Kinodes alates: 23.08.2022 (Balti filmipäevade raames)
Millal nähtud: 23.08.2022
Minu hinnang: 3/5

Filmi pingeline ja meeleheidet kruttiv õhkkond oli hiilgavalt loodud. Peategelase, Marija, ängi, ärevust ning puhast stressi oli suurepäraselt läbi suure ekraani tunda. Ta õhkas kõrge pulsi, higi ja eskaleeruva närvilisuse ning erutuse järgi. Pidevad lähikaadrid naise näole ja otsekui lakkamatud trügimised tema privaatsfääri aitasid kaasa plahvatusohtliku ning pineva olukorrast arusaamisele. Naine oli oma viimasel piiril nii füüsiliselt kui mentaalselt. Keha hakkas juba vaikselt alla andma, kuid ta rühkis edasi, ületades enda võimekuse piire ning ohverdades heaolu otsitava kallima nimel. Lisades siia noaga lõikava ja rahutust tekitava elektroonilise taustamuusika -- nagu elekter, mis kõrvadele suunatud -- siis adrenaliini üleskruttimiseks, ka vaatajast lähtudes, loodi ideaaltingimused. Stilistilaselt on filmil spetsiifiline ja järjekindlalt eesmärki teeniv suund ja valikud. Kogu kompott mõjub pakiliselt ja ärevaks tegevalt. Selline kirjeldus kõlab, muidugi, vaimustavalt ning viib ootused lakke, kuid komistukiviks oli tõsiasi, et oleksin rohkem nähtut suutnud hinnata, kui ma oleksin kuidagi aru saada naise motivatsioonist meest üldse nii intensiivselt taga ajada. Kas teda kannustas armastus? Ju vist, kuid seda ei olnud tunda. Kas eesmärk oli hirm, et mees, kes kannatas bipolaarse häire maania küüsis, teeb endale või teistele midagi halba ja soov oli teda takistada? Ju vist ka seda, kuid miks oli nt mehe ema nii rahulik ja miks oli mehe ohjamine ainuüksi Marija mure. Põhimõtteliselt, jäi kuidagi ebaselgeks, et mis sundis noort naist tagant nii ennastsalgavalt ja ennastnuhtlevalt mingit tüüpi taga otsida, kes pealekauba ei soovinud, et teda leitaks, mõnitas naist, peksis teda eelnevalt ning ei tundunud kui keegi kelle nimel enda tervist ja mainet hävitada. Kas tõsiasi, et Marija käsi muutus tuimaks viitas sellele, et mees oli talle kui tülikas jäse, mis tuli n-ö amputeerida? Kas see sümboliseeris kallimat kui koormat, millest tuli lahti saada? Või äkki oli naine ise see kellel oli maania ning kinnisideeks oli mehe leidmine, isegi kui see toimus enda heaolu hinnaga. Kas naisel võisid olla ka vaimsed häired? Ning mis teema oli selle taustal lõõmava sõja viitamisele ja sõduritele tähelepanu andmine. Kas püüti viidata laetud olukorrale Ukrainas 2021 aastal? Ühe ukrainlasega Marija ju baaris kohtus ja vestles. Jäi arusaamatuks kuidas see teema relevantne süžeesse oli. Jah, paralleele võis tõmmata naise missiooniga, kuid miks oli sõjaohtu üldse loosse kaasatud. Kokkuvõttes, vastavat meeleolu ja tempot võimsalt esiletoov ja esitav film, milles jäi natuke vajaka taustapõhjustest ja seletusest, et miks üldse see kõik?

pühapäev, 21. august 2022

Teater: "Engeli tellised"

Tervitus!

Veel suveteatrit.

Pealkiri: Engeli tellised (Kernu mõisa küünis)
Teater: Vana Baskini Teater
Lavastaja: Gerda Kordemets
Näitlejad: Ott Sepp, Toomas Täht, Marianne Kütt, Lauri Kink, Kersti Tombak. Laulab Kaidi Soosaar
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 03.08.2022
Millal nähtud: 03.08.2022
Minu hinnang: 3/5

Olukorrale võib läheneda mitmetpidi. On üpris tüütu ja morjendav kui vaatad etendust, mis täisväärtuslikuks nautimiseks eeldab, et oled eelnevalt natuke ekstra lugemistööd teinud. Google'danud peategelast, tutvunud tema ajalooga ja saanud rohkem infot tema vägevatest tegudest. Näidendit vaadates, ilma selle varasema uurimisettevõtmiseta, võid muidu avastada end segaduses, eksinud ja tundes nagu kogu asi käib üle sinu pea. Ridade vahelt loed välja, et mingid viited, teemad ja olukorrad tähendavad enamat, kuid puudulike taustateadmiste tulemusel ei suuda sa lünki täita. On võimalik hiljem, muidugi, vajalik info hankida, kuid tüki kestel tekkinud arusaamatuse emotsioone enam ei kustuta. Pigem tasub eelnevalt natuke internetis ringi liikuda ja enda teadmiste pagasit täiendada, et näidendit mõista ja toimuvaga ühel lainepikkusel kulgeda. Teisalt, alati on teretulnud tükid, mis harivad, sunnivad enam teada saama ja avavad ajaloost põnevaid isikuid ning seiku, milledega varasemalt sina-peal ei olnud. Mõlemal juhul on hädavajalik keskse teemaga tuttavaks saada. Kes oli Engel? Millega ta hakkama sai? Miks on ta väärt ajaloohõlmast välja tirimist? Kolmas võimalus on minna tükki vaatama puhtalt lehelt ja jäädagi sinna valgele pinnale. Antud viis on vast parim, et hinnata näidendit vaakumis -- kas tükk suudab vaatamata kuulsale peategelasele süžeeliselt edukalt end esitada. Neljas variant on see, kui ollakse juba mehe tegemistega tuttav ja kuna tema saavutused ning seosed Eestiga paeluvad, soovitakse näha inimest arhitektuuriteoste taga.

Olen kursis Engeliga, kuid ainult põgusalt. Kuulun kategooriasse isikutega, kes pärast etendust mehe elulooga põhjalikumalt tutvust tegi. Ta oli mõnda aega Tallinna Linnaarhitekt, kelle loomingut tänapäeval suhteliselt vähesel hulgal veel näha saab, kuid ta disainis ka muid hooneid Eestis nt Kernu mõisa, kuid enim on mees kuulsust kogunud siiski kui tulekahjust räsitud Helsingi taas ülesehitamise peamise arhitektina. Kes siis ei teaks nt naabrite Senati väljaku ääres kõrguvat ja tähelepanu naelutavat toomkirikut? Tihti on just see, mis esimesena meelde tuleb, kui mainida naaberriigi pealinna. See ja hulga teisi praegugi seisvaid ehitisi on tema algatusel ja ideedel ellu äratatud. Lavastuse esimeses vaatuses tutvustab mees oma unistusi luua uhiuus linn, sest Tallinnas ei ole enam ruumi midagi täitsa värsket ja mastaapset rajada, ning räägib veidral kombinatsioonil kirglikult vaoshoitult oma plaanidest võtta kasutusele revolutsioonilised tellised, mis peaksid ehitusprotsessi tegema efektiivsemaks, paindlikumaks, mugavamaks ning dünaamilisemaks. Ta käib oma tellised kaasas nagu beebid ning hea meelega eksponeerib neid kõigile, kes natukegi huvi välja näitavad. Kuidas kuulus arhitekt reaalealus oli, eks seda ei saa 100% kunagi teada, kuid Ott Sepa interpretatsioon isikust oli sümpaatne. Engel oli praktiline, tagasihoidlik, konkreetne, otsekohene, natuke nohiklik, eesmärkidega -- mees, kes julges unistada ja samal ajal mõjuda oma tuleviku soovidega kui kahe-jalga-maas. Ta oli natuke halli hiirekese või müürilille tüüpi, kelle looming rääkis enda eest. Lisaks, teenis ta boonuspunkte enda töömeeste eest seismise nimel ning valmisoleku eest lihtsalt minema kõndida, kui tema tingimusi ei täideta või ootused ehitistele olid ebarealistlikud. Põhimõtetega mees.

Ootamatul kombel paigutatakse pealkirjas olev tegelane, kes peaks ju olema peategelane, tagaistmele juba esimese vaatuse teises pooles. Pärast oma ambitsioonide muinasjutulist ja romantilist jagamist kauni neiuga on mehe otstarve näidendis peaaegu lõpukorral. Süžee fookus liugleb aadlikele Kernu mõisas, kes kemplevad omavahel ning kelle kohati triviaalsed ja enesekesksed hädad kipuvad ärritama, sest tahaks pigem jälgida Engeli tegemisi. Mees ja tema tellised kadusid fookusest ning kuidas oli ta seotud ülejäänud kõrgklassi vingumisega ja enesehaletsemisega jäi selgusetuks. Engelist sai kohati nagu detektiiv, kes toimetab lavaväliselt ning kes taandati taustakarakteriks. Tema panus ja potentsiaal jäi alakasutatuks ning pigem hüppelauaks rikkurite "kurva" elu probleemide hekseldamiseks. Aga, tundub, et mees ei olnudki tegelikult loo keskseks figuuriks, näidendi kese peitus hoopis psühholoogias. Hirm oma soovide ees, hirm unistada, hirm olla aus ja rääkida tõde, hirm elada elu mida ihaldatakse. Olla pidevalt tagasi hoitud, kas kellegi lähedase poolt, kellegi ootuste ja nõudmiste pärast, sotsiaalsetest normidest tulenevalt, saavutamata seda, mis inimese õnnelikuks teeb. Olgu selleks siis kaasa kiindumus, emaarmastus, pere heakskiit, rahaline turvalisus, oma tõelise olemuse aktsepteeritus, teise inimese vankumatu usaldus ja tugi. Natalie, noor aadlineiu, kelle n-ö realiseerimistähtaeg on tema ringkondades aegunud, oli samasugune unistaja nagu Engel. Nad oli olemustelt üpris sarnased ja leidsid kärmelt ühise keele. Ainuke vahe oli selles, et mees julges oma soovid tõeks teha ja ei jäänud lõksu oma tuleviku õhulossidesse, naine, aga ei suutnud kunagi lahti murda end tagasihoidvatest kartustest ja oma lähedaste ahelatest. Kuigi, talle õiglast au andes, tegi naine päris mitu, konteksti arvestades, hulljulget sammu ja ettepanekut, kuid reageeringud olid tagasilükkavad. Siit ka küsimus, kas lõppkokkuvõttes, üldse on vahet, kas suudad ennast ületada ja teiste ootustele vastu astuda, kui vastaspool ei siruta kätte poolele teele? Tangot tantsitakse kahekesi, ühepoolsest valmisolekust ei pruugi piisada. Natalie oli kahtlemata traagiline karakter, kes oli üheaegselt poolehoidu võitev, kui ka haletsust välja teeniv. Engel ja tema olid otsekui vastandid, üksteise peegelpildid, mis alustasid samalt hingeliselt positsioonilt, kuid liikusid eri suundades.

Kuigi mõrvaliin ei olnud täitsa lambist süžeesse pikitud, sest sellele vihjab etenduse kirjeldus, mõjus detail siiski nagu võõrkeha. Jah, selle kaasamine aitas põhjast esile tirida aadlike probleeme ja vaimseid muresid, kuid kas see oli parim peibutis kõiksugu tunnistuste, saladuste ning hingeelu avalikustamiste publiku ette tassimiseks, jäi natuke ebaselgeks. Ei suudetud selle asjakohasuses üdini seda vaatajat veenda. Krimisõbrana on alati tervitatav, kui lisatakse mõrvamüsteeriumi elemente ükskõik millisesse konteksti, sest põnev on nuputada, kes tegi, miks tegi ja kuidas tegi. Samas, siinkohal tundus salapärase surnukeha välja ilmumine liiga hilja, liiga seosetu, liiga nagu hoopis teisest etendusest -- isegi, kui sel oli oma kindel siht ja eelnevad viited. Loo foon muutus ja algselt intrigeerivast ajaloolisest draamast, koos romantika liiniga, sai veider krimipõnevik. Need kaks erinevat poolt ei tahtnud väga klappida ja tekkis tunne nagu oleks kaks isesugust etendust ühele lavale samaaegselt surutud. Üks kõndis vasakus suuna, teine paremas suunas. Tapetu isiksus ise muutus otsekui süžeelikuks vahendiks, mis aitab tegelaste probleeme luua ja siis lahendada. Tal ei paistnud olevat muud eesmärki, kui olla vallandaja ja impulss, mitte täisväärtuslik karakter. Kuigi see, et teda mängis Ott Sepp, kes oli näidendis kaksikrollis, oli huvitav lähenemine. Mõnes mõttes oli see tegelane sama funktsiooniga kui Engel loo esimeses pooles -- taaskord, oli tegu otsekui peegelpiltidega. Eriti märkimisväärset osa esindasid mehed Natalie elus -- inspireerisid naist reaalselt elama ning unistama ja siis virutasid talle mentaalse obaduse, et tema unelmad pihuks ja põrmuks hävitada. Meie südamesoovid ei saa alati teoks, isegi kui on julgust, tahtmist, valmisolekut ja võimalust, sest me ei sõltu ainult iseendast. Naise saatuselöökide kõrval oli kuidagi pealiskaudne ja tülikas kuulata mõisahärra õe ning tolle mehe vaibumatut vingumist: üks ei saa mehelt piisavalt voodirõõme ja armastust, teine ihkas vaid lugeda ja oma mammaad taga nutta (ema oli hädapätakal suursugune Katariina II). Nende dünaamika oli, muidugi, meeldejääv ja omapärane, kuid sümpaatiat paari privilegeeritud elu ning subjektiivselt mõttetute probleemide vastu tunda oli keeruline -- nad jätsid külmaks. Samas, andsid nad ideaalse võimaluse märgata kontrasti Natalie lõksus ja ängis reaalsuse ning nende igavlevate aristokraatide "piinade" vahel. Kersti Tombak ja Lauri Kink abikaasade rollis, aga särasid ja mängisid vabalt ülejäänud seltskonna üle. Aga eks see vast oligi tahtlik, sest nood pididki näima ülevoolavad, enesekesksed ja teisi enda vajaduste ning tujude alla matvad.

Neljateist aastane ajahüpe näidendis oli vahva viis süžeele lisakihte võimaldada ning tegelaste mineviku haavu pusadesse ajada ja siis lahti harutada. Haavu, mille kaja on tunda loo olevikus. Tegu oli kiiduväärt võttega, mis aitas leida vastused õhku visatud küsimustele. Nii palju, kui tõstatati teemasid, pakuti ka seletusi. Kuigi, kripeldama jäi ideeidu, mis pani mõtlema, et võib-olla kõike siiski ei avaldatud ning oli saladusi, mis jäid varjatuks. Kas sellel kahtlusel oli alust, seda ei oska kindlalt põhjendada -- võib-olla oligi kõik just niivõrd otsekohene ja läbipaistev nagu lõppseisak mõista andis. Võib-olla oli, aga pealiskaudsuse all midagi enamat. Üks asi oli selge, Engel leidis endale uue ameti, mängis uurijat, jõudis mõrvamüsteeriumi ära klaarida ning toimis kui mõistuse hääl selles aadlike emotsioonide ja oigamise segapudrus. Mehe arhitektuurilised saavutused jäi järelmõtteks ning, kui ta oleks oma karjääris edu mitte leidnud, ootaks teda näidendist lähtudes hiilgav teekond nt politseiinspektorina. Vot sellist ootamatut lähenemist tegelaskujule küll ei osanud eeldada enne etendusele minekut. Tänapäeval on moes igast vanu lugusid, tegelasi ja toimumisi ju krimiversioonina taasluua, seega, ei ole "Engel ja Kernu kaevu laip", "Engel ja Padise pahatahtlik paadialune", "Engel ja Mooste müstiline mõistatus", jne tohutult halb idee! Kas keegi võtab niidiotsast kinni ja teeb Engelist amatöördetektiivi ära? Nagu Sagadi parun. Mina raudselt loeks sarja. Nali naljaks, kuigi kaasates põnevaid süžee esitamise viise ja jutustades lugu vimkadega ning mitte lineaarselt, siis nende detailide omavahel sujuvamalt silumine ja sidumine oleks vajanud veidike rohkem vaeva. 

Näidendi puhul tuleb ära märkida ka suurepärane esitus Kaidi Soosaare poolt, kes laulis kaunilt nii Eesti vanarahva regivärssi kui Vene ballaadi. Mõlemad vastandusid, üks minoorne ja monotoonne, teine kurblik ja emotsionaalne. Esitus oli võrratu ja seik sobis iseenesest süžeesse vaevatult, kuid selline sunniviisiline nõue ilmselgelt kohalike juurtega teenijannale Vene peremehe poolt tekitas tsipake ebamugava tunde. Mis oli selle eesmärk? Lihtsalt vahepala pakkuda? Soodustada spetsiifilist õhkkonda? Teise aspektina olen sunnitud mainima, et kohati oli lavale vaadatavus natuke läbimõtlemata või siis läbi katsetamata. Olin viiendas reas ning nägin selgelt vaid 1/5 lavast. Minu ees olid korpulentsed daamid toolidega samal kõrguse tasemel ning kui soovisin enam laval toimuvat kiigata, pidin end pidevalt toolil ringi liigutama. Tekkis olukordi, kus näitleja luges teksti, kuid mina teda ei näinud, seega, võisid mõned lugu paremini lahtimõtestamiseks mõeldud näo- ning kehakeele viited mulle nähtamatuks jääda. Muus osas ei saa, aga tüki asukohale mitte midagi ette heita. See oli just õige paik võimaldamaks Engeliga seotud draamakunsti esitamist. Lisaks, Kernu mõis on maaliline ja imeline. Kahju oli vaid mõisa järvest, mis oli nii umbe kasvanud ja madala veetasemega, et seal oli vist rohkem taimi kui vett. Vesiroosid olid siiski võrratud. Huvita, kas seisund on tehislik või paratamatu hetke ilmale ja perioodile. Tuleme, aga tagasi tüki juurde. Põnev, omanäoline ja hariv, kuid mitte täienisti sidus ja sujuv.

reede, 12. august 2022

Raamat: Naisteka eri "Kollektsionäär", "Tuletorni saladused" ja "Toscana õed"

Tervitus!

Seekord mõned naistekad.

Pealkiri: Kollektsionäär
Autor: Nora Roberts
Kirjastus: Ersen
Ilmumisaasta: 2014
Minu hinnang: 2/5

Ma pole ühtegi naistekate etalon autori, Nora Robertsi, raamatut juba aastaid lugenud. Kunagi teismeeas ja 20ndates ikka sai omajagu tema teoseid läbi hekseldatud. Mingi hetk sulandusid nad üheks ja samaks ning liikusin uutele kirjanduslikele jahimaadele. Antud raamatu võtsin taas kätte, sest tundsin vajadust natuke kergema ja lendlevama lektüüri järele võrreldes krimkade ning ajaloolise kirjandusega. Nora Roberts on ikka Nora Roberts. Kohati oli nostalgia ja tema teoste võlu kihvt taas tunda. Teisalt, häirisid mind mitmed tegurid. Jah, eks on ta alati kirjutanud ju n-ö kaunist lembefantaasiat, mida lugedes saavad end naised sinna sisse uppuda ja kujutada ette, et nemad on kangelanna kingades. Aga kas see on alati nii piinlikult sunnitud ja odavavõitu olnud? Seda ma ei mäleta. Olen suur naistekate sõber ja loen neid vahelduva eduga pidevalt. Naudin neid väga! Antud raamat aga peegeldas paljut, mis tekitas tunde nagu on tegu fänniloo (fanfiction) kirjutisega (kvaliteetsega, küll siis aga, mida on ka toimetatud), mitte raamatuga kogenud, tuntud ja armastatud autorilt. Fännilood võivad, muide, olla väga professionaalsed ja ametlike kirjanike lugudega täitsa ühel pulgal, vaatamata sellele, et valdkonda peetakse puhtalt amatöörkirjanduseks.

Aga mis siis võib olla nii üle võlli, isegi sellises piirideta ja mitte alati tõsiseltvõetavas žanris nagu on lemberomaanid? Peategelane, Lila, on tüüpiline ma-olen-jube-atraktiivne-ja-lahe-aga-ma-ise-ei-näe-seda, kellel on, loomulikult, võrratud "mustlase silmad" (mida mainiti 10 korda? 20 korda? kes seda jõudis kokku lugeda). Tööks on tal selline ülivahva ja omapärane amet nagu on koduhoidmine, kus ta siis elab rikaste ja ilustate elamistes, mängib nende koduloomadega ning lihtsalt chillib -- ja on ääretult nõutu ekspert. Ta on veel lisaks, ausalt öeldes, kõhe stalker, sest tema lemmiktegevus on binoklitega aknast teistes korterites elavaid inimesi jälgida. Ka nende nt intiimhetkedel. Nii lahe hobi ju?! See ei ole veel kõik. Lila on kuulus noorteromaanide autor, kes igal vabal hetkel (isegi siis kui mõrvar on ta kannul ja mina, isiklikult, oleks kirjutamiseks liialt paanikas) paneb paberile teksti teismelistest libahuntidest. Nagu Nora Robertsi versioon Stephanie Meyerist. See paralleel ei rääkinud Lila kasuks.

Ning, otse loomulikult, armub jäägitult naisesse miljonäride dünastia võsu, kes on lisaks maailmakuulus kunstnik. Viimase stiil, muide, on maalida muinasjutulisi naisi. See ei ole eriti originaalne valik ja ma ei saa aru, mis teeks tema teosed eriliseks ja nii tohutult populaarseks -- iga teine suvaline DeviantArt joonistaja teeb muinasjutulisi kunstiteoseid. Minu jaoks oli see kompott kližeesid ja lausa piinlikke detaile igati üle piiri. Lila on lihtsalt nii nii nii nii eriline, selline päris lumehelbeke, et mind ajas silmi pööritama. Seda naeruväärselt lapsikut ja ebareaalset suhkruvatti oli lihtsalt liiga palju ühes kohas ja kontsentratsioonis. Mitte et ma kõiki naistekaid tõsiselt võtaksin, kuid no siin ei suutnud ma seda suure tahtmisegi juures. Ja see häiris. 

Iseenesest mõistetavalt on mõrvar, kes paari taga ajab, imekaunis asiaat, kes toimetab kõrgetel kontsadel. Ma ei kujuta ette, et ma isegi üle 9 cm kontsadega kingades kiirkõndi suudaksin teha. Meie iludus, vot aga, suutis lausa mitu Briti luureagentuuri MI6 meesagendile otsa peale teha. Ära ei tohiks unustada ka seda, et meie kangelaste paarikesest ei olnud reaalselt tunda, et nad oleksid adekvaatselt mures, hirmunud või kuidagigi stressis sellepärast, et neid ajavad taga mingid üliohtlikud palgamõrtsukad. Jah, noh, natuke nad seda olid, kuid "hallooooooo" -- mitu inimest, kaasa arvatud, pereliikmeid on maha notitud ja teie lähete Firenzesse shoppama?! Ma ei tea, mida enamus teeks, võib-olla ka trallaks lõbusalt edasi, kuid mina lukustaks end koju ja poeks voodi alla, kasvõi aastaks. Viimane asi mida ma teeks on läheks shoppama, aga, noh, on lausa kriminaalne mitte Firenzes ostlema minna. Muide, raamatus on teine ootamatu lembepaarike, mis koosneb mõlema peategelase parimatest sõpradest. See oli nii lääge.

Mitte miski ei ole kunagi aga üdini kehv, vaid alati leidub positiivset. Ka siin. Minu jaoks on alati suur jackpot kui keegi kaasab mõnda romaani ajalugu, eriti Romanovite tsaaripere kurva lõpu lugu. Nende tragöödia ja sellest tulenevad kuulujutud, legendid ning müstika on äärmiselt köitev. Fabergé munad on ülimalt hiilgavad ning võrratud kunstiaarded, milledega on seotud tohutult lugusid ning põnevat. Mune loodi 69, milledest 57 on tänapäeva säilinud, kas erakogudes või muuseumides. 12 neist on aga hävinud või teadmata kadunud. Just viimastega seotud on antud raamatu põhiline süžeejoon. Oleks ju igati võimas kui üks neist tegelikult pärast nii pikka aega äkitselt välja ilmuks. Lisaks, kohustuslik seos, kui Romanovid tulevad mängu, mõne tegelase vereliinist Anastasiaga või tsaaripere lastega, on alati huvitav. Kuigi, on teaduslikult tõestatud, et, kurvastuseks, kogu pere sai ikkagi sel saatuslikul öösel hukka. Ellujäänud ei olnud. 

Veel õnnestumisi. Nora Roberts suudab pea alati suhteliselt mahlast ning elavat dialoogi kirjutada. Seekordki on tegelaste vestlusi lust lugeda. Kohati liialt krapsaks ja pseudo-diip, kuid mulle läks peale. Alati on ka tore kui kangelanna ei vaja meest, et ennast päästa, vaid suudab ise vastasele tuule alla teha. Selline lüke on äärmiselt tervitatav. Ka seekord. Ja sellel positiivsel noodil seekord tasub lõpetada, sest muidu hakkan jälle halama. No tõesti, stalkerist peategelane, kes kirjutab libahuntide noortekaid ja kes lummab jäägitult ühe miljonäri?! See on nii 2005 ("Videvik") ja/või 2011 ("Viiskümmend halli varjundit").


--------------------------------------

Pealkiri: Tuletorni saladus
Autor: Santa Montefiore
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 2.5/5

Olen suur naistekate sõber ning ei eelda neid lugedes Nobeli kirjanduspreemia väärilist kogemust, kuid mingi kvaliteet peab ka naistekal ikka olema. Ja, ei, teisest paremaks lugemiseks ei tee raamatut see, et kasutatakse kirjeldusrohket proosalist teksti, kaasatakse erinevate generatsioonide traumasid ja konflikte, lisatakse hingelisi fantaasia elemente, keskendutakse härdalt andestusele, pere tähtsusele, uutele võimalustele ning enese leidmisele. See kõik kõlab äärmiselt kaunilt, kuid oeh, kui kesine oli kogu kupatus kokku. Kui peategelane on selline lillelaps, et lugedes tekib pidevalt tunne, et mis maailmas ja mis olematu ajuga preili funktsioneerib, siis olgu ümberringne nii asjalik kui tahes, kuid selle asemel, et tunda positiivsete emotsioonide laengut, pööritan pigem silmi.

Süžee kondikava on ju igati soliidne. Naine põgeneb soovimatu abielu ja aristokraatide rõhuva elu eest, et otsida üles emapoolsed sugulased Iirimaal, kes on täitsa tavalised kahe jalaga maas inimesed. Seal avastab ta ja toob päevavalgele oma pere ja teiste elanike saladusi, avastab tõe enda kohta ning toob erinevaid lahus osapooli taas kokku. See kõik on äärmiselt paljulubav ja idülliline. Kui vaid Ellen ei oleks olnud niivõrd juhm, naiivne ja lapsik. Ja, muide, ta oli 30+ aastat vana. Vaataksin tema mitmetest prohmakatest ja sinisilmsetest otsustest mööda, kui ta oleks nt 20ndate alguses, teismeline või noor ja eluvõõras. Ellen oli 30+ ja isegi teismelistel on rohkem mõistlikkust, aru ja loogikat. Esiteks, ma tabasin loo keskse seose ja saladuse kohe, kui kontakt toimus, see oli karjuvalt ilmselge. Meie kangelane aga ei oleks suutnud ühte ja ühte kokku panna isegi siis, kui tõde oleks ta ees paljalt ja tekstisildiga kaelas jenkat tantsinud. Kuidas võib nii pime olla? Hämmastav.

Järgmiseks, mis oli tema põhjus siis Iirimaale üldse sõita? Ta plaanis kirjutada raamatut, millest ta vist ei kirjutanud ühtegi paragraafi, vaid ainult ütles kõigile, et kirjutab, kohe hakkab kirjutama või siis kogub inspiratsiooni. Ainult läbi selle vaimu ta vist üldse midagi paberile pani ja paar laulu ka punnitas välja. See lihtsalt näitab milline tuulepea Ellen oli ja kui lihtsameelne. Ma tahan autor olla ja kohe hakkan selleks ja kuulutan kõigile. Umbes sama lugu oli tema suhtumisega külasse, kuhu ta sattus. Oih, kui kaunis ja tore ja võrratu ja nunnu! Ma tunnen ennast siin rohkem kodus kui kodus ja tahan siia igavesti jääda! Mulle niiiiii meeldib see küla, need sugulased, see kõrts, see kuum kutt! Ellen, sa ei ole seal isegi veel nädalat olnud, palun tõmba oma vasikavaimustus natuke rohkem realistlikumaks nagu ma ei loeks mõne esimese armumise tundepuhanguid kogeva teismelise pilvel oleku monolooge. Ja, oi, kuidas tema elu oli kodus raske, kuigi no sõber oli ju tore, töö ka, isa oli toetav, raha oli jalaga segada, elu oli privilegeeritud ja... No ema ei olnud just super, kuid üksteist leidsid nad lõpus kuidagi kahtlaselt kiirelt ja soojalt. Ma ei teagi, jälle nagu mingi lumehelbekese halalugu. Kui on vaja veel anda tõestusmaterjali, et naine ei olnud just kõige kirkam kriit, siis tasub lugeda järgmist dialoogi: "Isegi mina tean, et ei ole tõenäoline, et kahel sinisilmsel vanemal sünnib pruunisilmne laps." - "Tõesti? Ma ei teadnudki!" Jummel, Ellen, mida sa koolis õppisid? Kas üldse koolis käisid? Või puudusid teil bioloogia tunnid? Hirnu herneks või häbene end nähtamatuks.

Otse loomulikult on loo romantikaliiniks esimesest silmapilgust armumine ning äärmiselt totakas konflikt, et taas dramaatiliselt kokku tulla finaaliks. Conor ja tema raske iseloomuga naise lugu oli tegelikult päris põnev ja kaasahaarav. Caitlin oli, lisaks, intrigeeriv isik, kelle sisemaailma oli huvitav jälgida, kuigi ta suunas oma mõtted ja suhtumise ümber liiga järsult ning ebausutavalt. Selline tore detail oli paari romaani konkreetselt janeeyerelik olemus ja paralleele kahe loo vahel leidus hulgi. Nt mehe ja naise esimene kohtumine ning endiste naiste hullusehood ja saatused. Pigem eelistasin lugeda Elleni Iiri pere ja selle mitmete mitmete liikmete suhetest ning tegemistest. Lembelugu jäi kuidagi lihtsustatuks ja plassiks muheda maapere kõrval. Tädi Peg oli liiga hea, et olla tõsi, kuid sümpaatne, Dylanist oleks eraldi raamatut tahtnud lugeda, Oswald oli niivõrd värvikas, et ma ei suutnud jõuda järeldusele, et kas ta käis mulle närvidele või meeldis, trobikond meessugulasi olid kõik oma selgete ja huvitavate iseloomudega, isegi Conori ema oli isiksus, kelle kohta rohkem tahaks teada. Koguni Pegi loomaaed oli sada korda koloriidsem kui pilla-palla Ellen ja tema trilla-tralla elu.

Kokkuvõttes, kui raamat ei oleks samaaegselt olnud pealkirjaga "Ellen ja tema ülekohtune (tegelikult parem kui 99.9% ülejäänud maailma populatsiooni reaalsus) elu" ja rambivalgus oleks natuke muudmoodi langenud, siis võib-olla ei oleks lugu mind niiväga tüüdanud. Ükskõik mis teisele tegelasele fokuseerimine oleks pannud mind lugu kõrgemalt hindama.


-----------------------------------

Pealkiri: Toscana õed
Autor: Lori Nelson Spielman
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 2/5

Arvan ennast olevat avatud meelega, sest loen igasugust kirjandust eelarvamusteta, isegi seda, mida peetakse n-ö rämpsliteratuuriks. Lähme, aga üks samm kaugemale, sest minu ette satub ka fännikirjanduse, millel on üpris halb kuulsus, erinevaid ja kohati kaheldava väärtusega kirjatükke. Pole probleemi, loen kõike, mis mind huvitav, olgu see siis poliitiliselt korrektne või mitte. Laiema üldsuse silmis kvaliteetne või mitte. Kui läheb peale, siis läheb peale. Naistekad on minu silmis mõnus ajaviide, kuid alati on sügavmõtteline kõrgema taseme lugemine ka igati oodatud. Juhtub, aga et mõnikord satub mulle kätte lihtne romantika või Nobeli tunnustuse saanud teos, mis on mõlemad minu maitsest lähtudes jõledad ja vastuvõetamatud. Juhtub! Kui ei meeldi, siis ei meeldi, olgu tegu labase raamatu või väidetavalt geniaalsega. Käesolev teos suutis mind juba esimestel lehekülgedel nii välja vihastada ja ärrituse tekkimise kõige tugevamatele nuppudele vajutada, et ma ei kujuta ette kuidas üldse lõpuni suutsin välja vedada. Kirjutasin lugedes neli täis lehekülge kommentaare ja mõtteid asjadest, mis mul harja punaseks ajasid või silmi ekstreemselt pööritama panid. Me ei klappinud selle teosega kohe üldse, kohe mitte mitte mitte mitte grammigi.

Ma saan aru, et tegu peaks olema naisi võimestava kauni perelooga, mis sisaldab andestamist, enese leidmist, võrratut Itaaliat ning igavest armastust. Lugu suutis minu silmis olla, aga paroodia või mõnitus kõikidele neile faktoritele. Julgen väita, et tegu oli misogüüniat täis pardakiga, mis kukkus läbi kõiges, mida eeldatavasti pidi promoma. Või tegi neist naljanumbri ja viljeles silmakirjalikkust. Alustame naiste vihkamisega. Või siis ideega, et naine ei ole ilma mehe ja lasteta mitte midagi väärt. Kogu see teise tütre needus ja kuidas need pereliikmed aastasadu kõrvale heideti, maha kanti ja tihti pere nimel teenijateks tehti (nt muidugi ju nemad hoolitseva haigete vanemate eest -- muud neil teha ju ei ole) ajas marru. Esiteks, et sellist jura üldse usuti ja suruti peale. See oli nagu ennasttäitev ennustus. Ja see oli kuni tänapäevani täitsa okei käitumine! See vaene alandatud ja väärtusetu teine tütar pidigi ennast ohverdama ülejäänude heaolu nimel. Ei kaheldud selles, ei püütud neid naisi kuidagi normaalselt kohelda või julgustatud neid, et see needus on üks jama. Vaid loodi tingimused, et see olukord tekiks, täide läheks ja siis on ju mõnus ennustust olukorras süüdistada. Vastik! Aga mitte ainult naiste pidurdamine ei olnud nõme, vaid arusaam, et naine ongi siis vajalik, kui tal on mees ja koos saadakse lapsi. Muu on täitsa ükskõik ja ebavajalik. Üks hetk keegi tegelastest sõnas, et ükski teine tütar ei saagi kunagi olla õnnelik, sest nad ei saa mehele, sünnita lapsi ega saa hoolitseda oma kodu eest. Sest ainus õnneallikas maailmas on ju mehe ja laste olemasolu ning kodukoristamine. Naise väärtus = mehe olemasolu. Okei, ma saan aru, et 19. sajandil võis see idee tugevalt juurutatud olla koos sotsiaalse keskkonna poolehoiuga ja survega, kuid 21. sajandil USAs? Isegi kui tegu on konservatiivsema Itaalia perekonnaga, siis miks lastakse endaga niimoodi alandavalt käituda? Peategelane, Emilia, oli ülikooli haridusega, ei paistnud just viimane puupea ja ei tundunud, et teda kuidagi ahelates oleks hoitud või ta ei oleks muudmoodi hakkama saanud. Noh, eks see sadistist vanaema oli üks paras ahel omamoodi, kuid siiski. 

Asi ei lõppe vaid siin, sest sellist süstemaatilist, alateadlikku ja pahatahtlikku naiste maha tegemist leidus pea igal lehel. Nt Emilia riietust kritiseeriti, et ta olla liiga tavaline ja mugav. Inimene võib riides käia kuidas tahab, see ei ole kellegi asi. Kui naine oleks sellest punktist lähtunud, siis oleksin teda respekteerinud. Kuid, ei, Emilia tagamõte oli, et kui meest ei saa, siis mis mõte on enda välimuse puhul vaeva näha. Tõesti? Ainult mehe jaoks riietuksidki kenamini? Mitte enda jaoks? See detail, koos mitme muuga, oli täielikus vasturääkivuses raamatu eeldatava sõnumiga: girl power!!!!! Selline sooline stereotüpiseerimine, diskrimineerimine ja vaenu õhutamine ei toimunud ainult naiste suunas, ka mehed sai oma osa. Nt Emilia veetis paar toredat päeva koos uue tuttavaga, mõlemad täiskasvanud, kuid kui mees ei soovinud temaga koheselt suhtesse astuda ja pikemas plaanis pulmadele mõelda, siis jäi too kirumise laviini alla. Teda sõimati "räpaseks krantsiks", sest ei soovinud kohe abieluranda hakata liikuma? Mis sajandis te elate? Mis kõige ohtlikum ja kurvem oli, et fookusess pandi naiste viha ja kadedus teiste naiste vastu. Naistest tehti pahalased. Ja kõike meest nimel. Isegi needus sai alguse õdede kadetsemise pärast. See raamat ikka tõesti suutis lehvitada lippu: girl power!!!!! Aitab naiste naiste vastu ässitamisest!

Kõige tipp oli loos äärmiselt toksiline peredünaamika, mida juhtis manipuleerimise ja kibestumise peaekspert, türannist vanaema, Rosa. Moto paistis olevat, et veri on paksem kui vesi ja pere alati enne: omasid tuleb hoida, siis on liikmed õnnelikud ja terved. Paradoksaalselt, nii õnnetut ja vastikut pere annab leida. Nende kogu lävimine oli täis vaimset vägivalda ja mentaalselt ahistamist. Juba lapsest peale suruti teisena sündinud tütardele peale, et nemad meest ei saa. Nt kui noore Emilia näoga õnnetus juhtus, mitte temast tingituna, siis selle asemel, et kiirabisse sõita, vingub vanaema, et nüüd ei saa tüdruk kindlasti kunagi mehele -- EMOsse pole vaja minna, sest "miks vaeva näha". Ja mitte keegi perest ei adu, et see on ju vägivald, see on aktsepteerimatu, see on lapsepiinamine. Selles Itaalia peremaffias, kus on hierarhia tipus mitte lapse vanemad, vaid mingi vastik vanamutist vanaema, on selline käitumine, aga igati sobilik. Ja keegi, tundus, et ei vihanud oma pere naisi rohkem, kui see nõiamoor. Kõige enam oma lapselapsi. Isa oli Emilial täielik könn ja õde liikus lõbusalt vanaema tallatud teedpidi. Siinkohal võib ju öelda, et okei, raamatu tegelased võivadki olla ebameeldivad ja julmad, kuid äkki lugu annabki peategelastele võimaluse neist välja kasvada ja edasi liikuda. See kõlaks ju kenasti, kui juttu ei oleks pidevalt andestamisest. Perele tuleb ju kõik andeks anda, isegi kui nad on sind kui prügi kohelnud. Ideaalne näide oli Emilia õde, kes käitus kui puuk õe tagumikus, kasutas teda ära, oli patroniseeriv, tundus, et isegi häbenes teda, ja kohtles naist kui mõnda kasulikku tüütust. Ja siis äkki uih oih, vabandust, minu käitumine oli kõik tegelikult hoopis sinu enda süü, aga noh, sorry, et kohtlesin sind üle kümne aasta kui kõntsa. Vastuseks on, pole hullu kallis õeke, musi-musi kalli-kalli. Tõesti? Ongi kõik? Alati ei pea ja tohigi andestada!!!! Absurdsed olukorrad, reageeringud ja arusaamatud otsused. Kord tuhvlialune, igavesti tuhvlialune. Pole vahet, et Emilia ostis endale uued moodsad prillid. Selline väidetava Itaalialiku peremudeli propageerimine otsekui kui millegi romantilisena kogu loo vältel oli häiriv.

Ja veel silmi pööritama panevaid detaile. Otse loomulikult oli tädi Poppy rikas vanadaam, kes oma varanduse sai Apple aktsiatesse investeerides, kui too oli veel olematu firma. Eriti ärritas olukord, kus kaks naist pidid perelt luba saama, et Itaaliasse reisida. Preilid, teile tehakse nädalane reis välja, vist ainuke käik kunagi USAst väljaspoole, ning üks hetk alguses muud ei kuule kuidas Poppy neid haneks tõmbas ja ei aitagi needust murda -- needust, mida mõlemad väidetavalt ei usu. Kasvage suureks!!!! P.S. Lucy, sa ei ole vaimukas. Oleme lõpus siiski positiivsed. Mis mulle raamatu puhul meeldis? Poppy oli vinge tädi, tõeline eeskuju ja vist ainuke normaalse ning kaine mõistusega naine. Tema mineviku peatükke oli põnev lugeda ning mulle läks tema saatus mitu korda enam korda kui kogu ülejäänud pere ja isegi Emilia. Puänt loos oli üpris ootamatu ja huvitav. See seletas paljut ja täitis teatud loogikavea auke. Eriti meeldis mulle kui Emilia lõpuks perele ütles, mida ta asjast arvab ja koha kätte näitas. Oeh, see oli muusika mu kõrvadele, kuigi oleks võinud mitme kraadi võrra teravam olla. Nii super, et lõpuks seesolev pulbitsev rahulolematus välja lasti -- juubeldasin. Ka mõned Itaalia kirjeldused olid paeluvad, kuigi kohati tundus, et loen monotoonset turismigiidi. Raamat suutis natuke huvitavamaks teha Veneetsia, mis mulle pärast ainsat külastust tohutult negatiivse mulje jättis.

Kokkuvõttes, ei ole minu raamat, ei meeldinud, kuigi paar meetilka tõvas leidus. 

laupäev, 6. august 2022

Teater: "Kuninganna ja Viinakurat"

Tervitus!

Jälle suveteatrit.

Pealkiri: Kuninganna ja Viinakurat (Käsmu Meremuuseumi õu)
Teater: Nuutrum
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Näitlejad: Merilin Kirbits, Merle Palmiste, Amanda Hermiine Künnapas, Siret Tuula, Tanel Saar, Miika Pihlak, Jaanis Valk
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 22.07.2022
Millal nähtud: 28.07.2022
Minu hinnang: 3/5

Ideaalne asupaik, nii füüsilise keskkonna kui süžee poolest, et ellu äratada üks 1933. aasta suvepäev rannakülas, milles elu keerleb ja inimesed maadlevad siiani salapiirituse kuldajastu tagajärgede ning selle lõppemisest tingitud ebakindla tulevikuga. Etenduse juures oli A ja O toimumiskoht, kus n-ö lava moodustavad pool Meremuuseumihoonest koos veranda, akna ning tagatrepiga ja pool aeda koos paadi, lillepeenra, puu duo ning rohealaga. Omajagu on tegemistesse kaasatud ka nende vahel taustal asuv tükike rannariba ja merd. Võrratu lavaline lahendus, mis suurepäraselt kasutab dünaamiliselt, autentselt ja efektiivselt ära sobilikku ruumi, et lugu jutustada ning vaataja tähelepanu köita. Visuaalne mõju sellele lummavale vaatele oli nagu rusikas kõhtu. Ootamatud lisategelased näidendis oli linnud, tundus, et suuresti räästapääsukesed, kes tüki jooksul pidevalt siit sinna ja sealt tänna lendasid, vahepealt täitsa madalalt ning näitlejate ja publiku nina eest. Nende mänguline ringiliuglemine tõmbas kohati rohkem tähelepanu, kui see, mis süžees hetkel toimus. Nad olid tohutult vahvad ja andsid selgelt mõista, et inimesed ei olnud teatrisaalis, vaid lindude loodusterritooriumil -- meie oleme külalised ja piirkonna bossid ei lase oma tavalist askeldamist kahejalgsetel segada. Aga kas peamine põhjus -- näidend ise --, miks seda võluvat paika külastada, oli tasemel ümberringse pakutavaga? Oli ja ei olnud ka. Ootused olid tsipake kõrgemale aetud, kui lõpptulemus pakkus, kuid alandades tavapärast kriitikataset kontekstiga passivamaks, siis on tegu igati soliidse suvelavastusega. Nood ei peagi olema ju geniaalsed, kontideni kaevuvalt sügavmõttelised, elumuutvad ja süžeelised gurmeeroad. Mõnikord on sobilik suviselt kerge roheline salat portsjoni kodumaa kalaga ja mullitava öko limonaadiga -- just sedasi kirjeldaks antud tükki. 

Merle Palmiste on imeline. Ta on karismaatiline ja kaunis naine, kes ükskõik millises rollis, tagasihoidlik või ekstravertne, alati silma jääb. Seal ei ole eriti midagi ära teha, et naine tähelepanu ei tõmbaks. Kui kehastatav karakter on veel ekstra tugeva kohalolekuga, siis on mõnikord võimatu millelegi või kellelegi muule keskenduda. See n-ö võime võib tulla kasuks, kuid võib ka süžee sujumisel pärssivaks saada. Antud tükis haaras naise tegelaskuju, Virtin, kohati liiga laiaulatuslikult ja kõikehõlmavalt kogu fookuse endale. Mitmed tegelased muutusid plassiks tema kõrval. Kõigil oli oma säramishetk, kuid Virtin helkis kogu lavaloleku vältel. Ta paistis olevat alati sammu võrra teistest ees. Sellejuures oli üllatav, et tema ei olnud ei Kuninganna ega Viinakurat, keda näidendi pealkirjas mainitakse. Naine oleks passinud mõlemat tiitlit kandma ning mõjus hulga prominentsema tegelasena kui need, kes neid nimesid omaks pidasid. Pigem oleks võinud tiitel viidata krapsakale daamile, nt "Virtin ja sõbrad", "Ülelinna Virtin", "Virtin teab vastuseid", "Virtin paneb rattad käima", jne. Kas see oli probleem, et karakter nii palju tähelepanu sai? Ei, üldsegi mitte, sest naine oli intrigeeriv, muhe ja sümpaatne tegelane. Kuid teised kippusid varju jääma. Isegi need, kellede ümber süžee eeldatavasti põhifookusena pidi keerlema. Kui juba Kuningannast ja Viinakuradist juttu, siis mõlema portreteerimine oli kümnesse ja igati eeskujulik. Merilin Kirbits mõjus kui madu puuris, kes on valmis ründama, salvama ja tapma, peaasi, et minema saaks. Paradoksaalselt, ta ei jätnud muljet kui südametu ja üdini pahatahtlik naine, vaid keegi, kes oli nurka surutud ja valmis ründama enesekaitseks, et põgeneda. Näitleja esitas naise närvilist, ärevat, agressiivset ning kannatamatut energiat suurepäraselt. Tanel Saar näeb välja nagu üks klassikaline kurjade kavatsustega pahalane. Näeb ju! Ka tema sai Viinakuradi esitamisega kiiduväärselt hakkama. Salakaval, halastamatu ja enesekeskne ning tohutult osav manipuleerija ja moosija, kui olukord seda vajab. Mees oli otsekui vastand Kuningannale, Hildale, kes kandis oma emotsioone ja viha välispidiselt, Viinakurat, Arnold, aga hoidis kesta vaoshoituna, kuid sisemiselt pulbitses anastajalikust energiast. Siiski, Merle Palmiste suutis mängida mõlemad vaevatult üle, oli valjem, tähelepanu köitvam ja imposantsem. 

Lugu ise on suunatud erinevatele tohuvabaohu sigimise sagimise olukordadele justkui ühe päeva jooksul (oli nii? jäi segaseks), mis saab alguse sellest, kui Virtin leiab rannast pekk-konteineri salaviinaga. Esimene konfliktipunkt tükis on seotud sellega, et mida erinevad tegelased soovivad selle miniaardega teha. Kes tahab jätta alles, et raha sellelt teenida, kes tahab ametivõimudele üle anda. Teine vastuolude sünni allikas on karakterite omavahelised seosed ja suhted. Smugeldamisele joone alla tõmmanud Käptn, ei soovi enam oma endise semu, Viinakuradiga, tegemist teha, kuid võlg vajab maksmist. Manona, Käptni naine, vihkab elu n-ö tsivilisatsioonist eemal ja ei kannata Virtinit. Käptni tütar, Reene, tuleb koju suure elumuutva murega, mis sunnib isa kuradile taas sõrme andma. Noor piirivalvur, Karl, kelle vend tapeti salapiiritust vedavate kriminaalide poolt, armub Reenesse, on lähenemas kokkupõrkele Viinakuradiga ning peab silmitsi seisma leitud konteineri tekitatud moraalse lahkheliga. Loomulikult, on Viinakurat ja Kuninganna pealekauba vaenlased, kellede vahel on mitu kana kitkuda. Ja veel ootamatud suhteniidid, mida ei pea siinkohal veel avaldama. Teisisõnu, plahvatusohtlikke kokkupuuteid leidub hulgi ning mitmed neist süüdatakse. Etenduse juures on tegu otsekui situatsioonidraamaga, kus üks tegelane tuleb, teine läheb, kolmas kohtub neljandaga, viies esimesega, jne ning kõikidest neist kontaktidest kas lahenevad konfliktid või visatakse õli tulle. Lõpuks jõuavad kõik malendid ühel ja samal ajal ühte ja samasse paika ning tulemus on... mitte nii jõle ega katastroofiline?! Lõpp üllatas, sest pauk ei olnudki nii karm ja tekkis õlgukehitamise tahtmine. Liiga kärmelt, liiga libedalt toimus otsade kokkutõmbamine -- haripunktile eelnenud pingekruttimine oli soliidne, kuid kulminatsioon ise tsipa kesine. Samas, ei saa kuidagi väita, et üks ilus lõpp-punkt suveetendusele ei oleks pea igas olukorras alati tervitatav. Kes ikka tahaks juulikuus muserdust tunda.

Süžee tutvustas ja kaasas tõesti heldelt erinevaid liine ja teemasid, kuid, kahjuks, ei saanud kõik need piisavalt katmist või arendust. Enim poolküpseks jäi Reene ja Viinakuradi seoses, mis tundus ülipõnev ja ebameeldiv, kuid mis visati kuuma kartulina õhku ja lasti jahedana maha potsatada. Kuidagi puudulikuks jäi, lisaks, kogu salapiiritusega seotu. Teema oli ju kõige toimuva impulsiks ja tegelaste saatuste vallandajaks, kuid kas sai midagi asjalikku teada selle toimimisest või ajastust üldiselt, siis tegelikult mitte. Jah, oli juttu Krönströmist ja peidetud kuld oli intrigeeriv kõrvalliin, kuid võttes arvesse kõiki teisi tutvustatud alateemasid, siis jäi salaviin, kui üks loo pidepunkt, kaugele tahaplaanile. Selle käsitlus tundus nii must-valge. Iseenesest ei olnud selles midagi halba, et fookus oli pigem suhterägastikul tegelaste vahel, kuid õhkkonna ja tausta loomisel ei saa ainult lootma jääda hiilgavale toimumispaigale. Huvitav oli ridade vahelt saada vihjeid elule 30ndatel Eestis üldiselt, nt I Maailmasõja põgusad jääknähud, valitsuse korrumpeerumine, sest Viinakurat hoidis inimesi rahaga lõo otsas, noorte, nagu Karli, usk ja üdini lojaalne suhtumine oma riiki ning ametisse, erinevad haigused nagu tiisikus, mis tänapäeval enam ei ole aktuaalsed, jne. Selliste teemade sisse pikimine oli tohutult paeluv. Siiski, pidev siia-sinna jooksmine, kuid limiteeritud suure tähega tegutsemine, paistis silma. Süžee oli pealtnäha pidevas liikumises, kuid tegelikult leidis reaalselt aset vähe. Seda peideti nutikalt pideva uksest sisse, aknast välja, paadi siss, rannalt välja ringi jooksmisega. Tegelased ilmusid lavale, siis kui neid vaja oli ja sedasi mitu-mitu korda, edasi-tagasi. Iseasi oli, kas selline eklektiline tulemine-minemine näis loomulikuna ja loogilisena. Süžee juhtis tegelasi, mitte tegelased süžeed. Viimane variant, tavaliselt, on kõike edukam viis orgaaniliselt mõjuvat lugu jutustada.

Olgu kriitika, mis ta ka ei ole, kuid silma paistis tükk veel mitme muu aspektiga, seda positiivselt. Kostüümid olid kaunid ja jätsid äärmiselt ajastutruu mulje. Detailsed, eristuvad ja ehedad. Suur kiitus selle eest! Meelde jäid, lisaks, Miika Pihlaki ja Siret Tuula etteasted. Esimene mängis särasilmset, naiivset ja poisilikku piirivalvurit, kelle jäika arusaama õiget ning valest oli huvitav jälgida. Kas ta suudab lõpuni ühte joont hoida? Isegi kui kellegi kalli elu on ohus? Mehe vormiriietus tundus, et on kuskilt muuseumieksponaadist leitud -- paistis päriselt nagu midagi, mida kandis kunagine riigiteenistuja 30ndatel. Siret Tuula esitles kapriisset ja õnnetut noort abikaasat, kes on lohutust leidnud alkoholipudelist. Tema purjus dramatiseerimise tipphetk oli kindlasti ka üks näidendi meeldejäävamatest momentidest. Tasub loota, et preili pepu väga ei külmetanud, sest ilm oli üllatavalt üpris jahe, isegi sissepakitud tihedas soojas tuulekaitseriietuses. Nalja tegi naise tiraad ja efektne lõpp-punkt minema silkamisel publikule raudselt. Õhku tekkis kohe elevust. Ja, enne kui unustada, siis hiilgava rolli tegi kõigile lisaks kohalik Iiri setter, kes küll tükis osa ei omanud (kuidas see küll kahe silma vahele jäeti?!), kuid sellist üleolevalt ja elegantselt hooletut ülbikut, kes viskab õndsalt magama keset kohviku järjekorras olevate inimeste massi, ei leia iga päev. Äraütlemata vahva vend (või tüdruk?) oli! Vot sellisel nunnude loomadega seotud noodil lõpetame. Alustasime pääskusestest ja tõmbame kardina kutsudega. Ja tükist? Tore oli, ei midagi enneolematult vinget, kuid mõnus suveetendus igast küljest.

neljapäev, 4. august 2022

Raamat: Noortekate eri "Keegi teine" ja "Äralubatud"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Keegi teine
Autor: Liina Vagula
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 2.5/5

Loen suurima hea meelga noortekaid, sest žanr annab võimaluste tõesti andekatele autoritele tõesti vahvaid raamatuid välja anda. Aga mõnikord on nendest läbisumpamine vaevarikas, sest kurnav on lugeda noortest, kellest jäätakse mulje kui enesekesksetest, tujukatest, dramatiseerijatest ning mina-ja-maailm tüütutest teismelistest. "Vaene" (sarkasm) Eliise, kas tõesti on nii õudne, kui ema julgeb uue kaaslase leida, püüab eluga edasi minna ja ihkab õnnelik olla? Kallis Eliise, ära vingu koguaeg, leia omale hobi, naudi noorust, õpi maailma tundma, võta kaunist ajast viimast või mine tööle ja õpi milline tegelik elu on, mitte suunates oma energiat pidevalt ema kallal hädaldamise nimel. Naise vastu, kes talle mugavat ja tegelikult kena äraelamsit võimaldas. Aga keegi ei mõista ju "vaest" (sarkasm) Eliiset. Ja boyfriend ka petab, sest tüdruk nägi teda põgusalt teise tüdrukuga koos. Sest, noh, kui sa ainuüksi kellegi teisega räägid, siis on ju see kohe kõrgetasemeline reetmine. Oeh, on võimalik olla rahulolematu ning emotsionaalne tiinekas ja mitte mõjuda kui ärahellitatud jõmpsikas, kes ainult enda peale suudab mõelda. Ma ei olnud Eliise fänn.

Võtan nüüd peategelase suhtumise üle ning pööran selle tema vastu, et veidike veel oma frustratsiooni välja elada. Eliise, sa rändasid ajas, mis peaks olema nii tohutult mega giga tähendusega füüsiline, keemiline, bioloogiline ja mida kõike veel saavutus, mis muudab maailma, ning ainuke asi millele sa suudad fokuseerida on see, et kas tõesti Henri pettis?! See on üks põhimure?! Kohati tundus, et muust ei saanud lugeda, kui mida ikka poiss tegi ja miks ja mida ta mõtleb ja, oi, kuidas see vaevab. Kuid see olukorra tõsiduse adekvaatselt triljoniga mööda mõistmine oli omane vist perele geneetiliselt, sest tüdruku tädi, kellele too oma saladuse paljastab, küsib esimese küsimusena... Nii, mõelge, et selline uskumatult võimatu asi juhtub nt teie sõbraga ja kujutage ette, et mida te kõik võiksite tahta teada saada tuleviku kohta. See kõik on käega katsutav, küsimise vaev. Ja mida tädi uurib? "Kas mul tulevikus oma kutt on?" Okei, on inimlik endale pakilisi teemasid esimesena adresseerida. Äkki järgmine küsimus on midagi tõsiseltvõetavat. Nt, ma ei tea, kas riik veel eksisteerib, kas maailm on pekki minemas, kas tulemas on tuumasõda, kuidas ajaliikumise fenomen üldse võis juhtuda... Ei, nad räägivad tühjast-tähjast paar minutit ja lähevad siis... magama. Tädi, sa said just teada, et ajahüpped on võimalikud ja su õetütar on tulevikust, kuidas sa saad rahulikult põõnama minna?! Kus on kõik eksistentsiaalsed dilemmad, mida see kaasa toob?! Miks on Eliise mured pigem see, et ta on sunnitud kassettidelt Terminaatorit kuulama (noh, vana bänd ju) ja Taukarit ei saa. Tegelaste reaktsioonid ja käitumine sellele ulmelisele sündmusele ei olnud kaugeltki usutavad. Ma annan alla. 

Oleme, aga positiivsed, sest loo säravaim täht ei olnud "vaene" (sarkasm) Eliise, vaid tema ema Klaarika. Raamatus saavad mõlemad enda vaatevinklist lugu jutustada ning mulle väga meeldisid naise peatükid. Ta mõjus tasakaalukalt, tundeliselt, muserdatult, lootusrikkalt, hoolivalt, sihitult ja kõiges ootamatult ehedalt. Naise mõtteid oli meeldiv lugeda, temaga oli kerge kontakti leida ning ta oli sümpaatne. Kuigi ta käitus samalaadselt pealiskaudselt oma nooruspõlves ühe kutiga nagu tütar, siis moodustatakse süžees täisring. Oli äärmiselt nunnu ja nutikas naine taas minevikuga kokku viia. Siinkohal tekkis loogikaauk minu teooriass, et kas Eliise ikka tegelikult läks ema kehasse tolle lapsepõlves ja ei kujutanud seda kõike lihtsalt enda pea raamides ette? Tundus põnev idee, et loole sügavust lisada ning diskussiooni tekitada. Kui need reaalsused aga ühildati, siis kaotas mõtterännak usutavust, sest minevik ei olnud versioon sellest tüdruku peas, vaid just see variant, mis kunagi tegelikult aset leidis. Samas, pani mind kalduma pigem Eliise kujutelma poole taaskord tõsiasi, et see ei ole grammigi usutav, et tütar võttis ema elu üle, koos kehaga ja suutis ilma kellegi kahtlusteta, suurte prohmakateta või teadmatusest tulenevalt mingit umbusaldust tekitada. No ei olnud tõenäoline. Nt kui ise läheksin ema asemel tema kooliaega, siis ma arvan, et esimese minuti jooksul teeksin end lolliks, sest ei ole tema ning ei ole võimalik teadmisi ja tegemisi üks ühele ilma möödapanekuteta üle võtta. Ei ole kujuteldav, et saaks vältida konflikte öelduga, käitumisega, harjumustega, jne, millega ei olda kursis.

Kokkuvõttes, peab tunnistama, et tegelikult oli raamatu idee põnev ning sõnumid olid selged ja arusaadavad, kuigi üpris lihtsustatud. Lugemine oli ladus. Hea doosi sai ka kunagist nostalgiat, sest 90ndate algust mäletan minagi. Santa Barbara ja viilutamata leib tõid tagasi meeldivaid mälestusi. Siiski, kaheldava väärtusega on loo ulmeliste elementide usutavus ja nendele reageerimine. Ja, nagu vist juba teravalt kommunikeeritud, ei meeldinud mulle Eliise. Me lihtsalt ei vaibinud (mu uus lemmik sõna).


------------------------------

Pealkiri: Äralubatud
Autor: Reeli Reinaus
Kirjastus: Ronk Ronk
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Olen ise ka üllatunud, et see raamat mulle täitsa passis. Alustasin lugemist teatud eelarvamusega ja valmisolekuga suruda end loost läbi vastu tahtmist, kuid, vot, ei kujunenudki kogemus ebameeldivaks. Noh, olgem ausad, tegu ei ole mingist küljest väärtkirjandusega, kuid täitsa kaasahaarav ning omamoodi originaalne oli ta küll. Noortekad kipuvad olema suuresti klišeepesad, mulle just vastumeelsete klišeede poolest, ning eriti olen seda, kahjuks, märganud Eesti autorite loomingu juures. Antud loos ei saadud üle ega ümber neist tüüpilistest valikutest, kuid süžee mõjus värskena ja teistsugusena ning mõnes kohas isegi lükati mingeid klišeesid ümber. Nt äärmiselt tervitatav oli lugeda, kuidas noorte vanemad olid osa loost ning suhted ema-isa ja laste vahel ei olnud negatiivsed. Otse vastupidi, perekonnad olid toetavad ja laste jaoks vaimselt ning tegudelt olemas. See on üpris ebatavaline noortekate hulgas, sest pigem on vanemad lugudes pea üldse mitte eksisteerivad või siis on põlvkondade vahelised suhted ikka täitsa käes ära ja kreenis. Reaalsust see ju, aga ei peegelda, sest konflikte on alati, kuid no ei ole ju teismeliste ja ema-isa suhted alati metsa poole. Minul küll ei olnud. Seega, meeldiv on lugeda, et autor otsustas tüütust stambist välja murda ning luua süžee, kus peredes on õhkkond positiivne. 

Ja suhted ei olnud soojad mitte ainult sel tasandil, vaid mõnus oli lugeda sõprussidemetest, kus eesmärgiks oli üksteist aidata ning lähedastele olemas olla. Teismelised semud ei ole alati ainult endale mõtlevad ning jalga laskvad, kuid asjad tõmbavad keeruliseks. Noortekate klišeede hulka kuuluvad ka tihedad näited toksilistest sõpradest ning pealiskaudsetest tutvustest. Mulle tohutult meeldis, et antud loos ei andnud keegi kohutava situatsiooni eel alla. Võõrad ja omad tulid kõik kokku, et püüda lahendada kahe poisi eluohtlikku olukorda, võttes riske ja mitte taganedes. Ja, mis veel, inimesed uskusid üksteist, isegi, kui seletused ei olnud tõsiseltvõetavad. Sellised, peaaegu, et tervislikud suhted, abivalmidus ning toetumine üksteisele, oli antud raamatu üks silmapaistvamaid elemente. Erlendi sugust sõpra tahaksid vist kõik, Liisbeti sarnast girlfriendi või Rasmust boyfriendina, ja Vika laadset tuttavat, Sergei suhtumisega venda, jne. Probleem, millega noored silmitsi seisid, ei olnud lihtsate killast ning olukorrast pääsemistee oli ebaselge ja enam-vähem ehkupeale minek. Ehk siis, oli kogu abivägi igati oodatud! Natuke võib nokkida selle kalla, et kas tõesti oli armastus (?) või siis soov abistada nii suur, et üks tegelane, teadlikult, oli valmis enda tapmisega riskima. Tundus naiivne ja lapsik suhtumine, sest nad vaevu tegelikult tundsid teineteist. Ja, ei, mõned nädalad koosveedetud aega ei ole betoonitugevusega baas ja vundament teise nimel suremise jaoks. Siinkohal jälle kiitus julge otsuste eest mõni suhe võikalt hävitada (Heleeniga), et ohtlik reaalsus mõjuks autentsemalt.

Idee keskseks konfliktis oli põnev ning midagi, mis mu lugemisajaloo jooksul, ette väga tulnud ei olegi. Saatanale äralubatud lapsed ning nende meeleheitlik võitlus lähenevast hukust pääseda, oli kaasahaarav ning samm sammult pingeid tõstes kulmineeruv. Ma ei olnudki täitsa kindel, et kõik õnnestub ja terendab õnnelik lõpp, ning see on, taaskord, kiitus autorile. Kui sa juba ette tead, et midagi läheb nii või naa, siis ei ole teekond ja tulemus niivõrd rahuldust pakkuv. Üks hetk ei olnud ma, lisaks, enam kindel, et soovin, et nad pääseksid, sest asi kiskus üpris inetuks, kuigi, väidetavalt, oli kontrolli kehade üle võtnud deemon. N-ö "Selgeltnägijate tuleproovi" laadse situatsiooni ja raskekahurväe kaasamine oli, ühelt poolt, vahva, teiselt poolt, natuke liiga mugav. Seltskond, kes lõpuks jõud kokku koondasid ja "väikse väljasõidu" organiseerisid, oli kirju ja, kui eemaldada Saatan, siis oleks see ju olnud lõbus sõpruskonna seiklus Hiiumaal. Oleksin oodatud lõppmängus rohkem kirjeldamist ja infot, et mis toimus ja kuidas. See oli ju kogu raamatu tipphetk, kuid pigem mindi kergema vastupanu teed, öeldi ja ei näidatud. Kätšist ilmajäämine oli tsipake pettumust valmistav. Meeldivast poolest mainiks ära, et loosse pikiti sisse veel üks puänt viimases veerandis ning, kuigi, arvasin selle kärmelt ära, siis oli see asjalik lisa, et süžeed mitmekihilisemaks teha. Kõik ei ole alati must-valge ning ekspert manipulaatoreid ei tasu alahinnata.

Raamatusse oli alguses natuke raske sisse elada, sest lühikesed peatükid hüppasid ühest teineteisest eraldatud olukorrast ja tegelasest järgmisele, seletamata, et kes need tüübid on, mida teevad, kuidas on kirjeldatu looga seotud ja miks see info on vajalik. Kui toimuv üks hetk käima läks, ülevaade tekkis ja pusletükid arusaadavat pilti kokku hakkasid looma, siis ei olnud enam hektiline süžeed jälgida. Natuke kannatust oli vaja. Lõpuks läks peaaegu, et 500 lehekülge kiiresti ning hoogne teemaarendus aitas lehtede liuglemisele kaasa. Kokkuvõttes, võibki öelda, et olin meeldivalt üllatunud, et raamat suutis mulle positiivset elamust pakkuda ja ei vajunud teadatuntud tüütute valikute mülkasse, suutis olla omajagu uus ja huvitav ning ei pakkunud juba miljon korda loetut samas kuues. Jah, eks tal olid ka omad vajakajäämised, kuid see on juba iseenesestmõistetav.