Kultuurinädal (1): 31. märts - 7. aprill 25 - konverentsid, TMW, teater ja Von Fock

Tervitus!

Uus n-ö rubriigi formaat, kus võtan kokku erinevad kultuuriga seotud ja muud vahvad üritused, milledes nädala jooksul olen osalenud.

E 31. märts:

Plaan oli minna vaatama Endla Teatri etendust "Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga", mis külalisetendusena Tallinnas, Rahvusooperis Estonia. Ootamatult tuli aga e-mail, et näitleja haigestumise tõttu jääb etendus ära ja asendatakse tükiga "Testosteroon". No mis siis ikka! Teater on teater. Aga oleks vist pidanud enam uue pakkumise kohta juurde uurima, sest siinkohal kukkus pihku põrsas kotis. Nimelt, kahjuks, olin "Testosteroonist" suht hämmingus. Ja mitte positiivses võtmes. Üks halvemaid näidendeid mida pika aja jooksul näinud. Kirjutan üks hetk pikemalt eraldi postituses, kuid õrritajana, üks populaarsemaid sõnu laval oli "li'**."

Loe juurde: Endla Teater

N 3. aprill:

1) Koolitajate X Mittekonverents fokuseeris seekord innovatsioonile ja digitaliseerimisele, pakkudes kahe peaesinejana Hollandi innovatsiooniguru, Patrick van der Pijl (Business Models Inc.), ja kodumaa mõtte- ja teaduseliidri, Kristjan Porti, ettekandeid. Kui esimene jäi minu jaoks kaugeks ja liialt kõrgelennuliseks, siis teise jutust leidus tohutult põnevaid mõtteteri ja äratundmisrõõmu.

Kristjan Porti esinemine keskendus sellele, et kuidas inimesed on kiviajast saadik muutustele adapteerunud. Kui iidsetel aegadel oli see aeglane ning toimus nt geneetika kohanemisega uue vajadusega pikema perioodi jooksul, siis mingi hetk oli vahendajaks kultuur, pärimus ja kool. Tänapäeval on aga innovatsioon nii kärme, et inimesed just ei suuda sellega enam hakkama saada ning tekkinud on kõiksugu psühholoogilised, füüsilised, mentaalsed, jne probleemid. Nt põnev oli tõdeda, et sellest kohanematusest tuleneb alateadlik soov asju enda ümber lihtsustada ja kergema vastupanu teed minna (sest nii on mugav ja turvaline -- nagu kaitsemehhanism), nt uskuda populismi, vandenõuteooriaid, jne, sest need annavad kiired ja hõlpsad lahendused kompleksetele teemadele. Nad toimivad kui "kontrolli tagasi võtmine". Sellega käib aga kaasas info manipuleerimine. Käes on kiire ajastu, kus informatsioon ei võrdu tõega, kus kultuuriliselt stabiilse teabe väärtus väheneb, eelmiste põlvkondade tõde ei ole enam tõde, reaalsust ja tõde on vaja pidevalt ümber hinnata, me usaldame tõe AI kätesse, teadmised ja teadus vananevad kiirelt, õppimine, oskused ja kool on ehk vaja ümber mõtestada, hinnas on "fluid intelligence", jne. Need on vaid mõned ideed ja enda analüüsid, milled võtsin Kristjan Porti esinemisest kaasa. Tegu oli tohutult sisuka, mõtlema paneva, otsekohese ja ilustamata vaatega inimkonda hetkel lämmatava kiireneva ajastu murekohtadele ja potentsiaalsetele leevendustele.

Meeldejääv ütlus: Küsimusele, et kuidas lahendada keerulisi probleeme kiirelt ja innovatsiooni läbi viia, oli vastuseks, et surete varsti ju ära, hakate ellu viima! Väga motiveeriv... Päriselt.

Kristjan Port soovitas ka kahte raamatut käsitletud teemadel: Yuval Noah Harari "Neksus"(eesti keeles: Postimehe Kirjastus); Samuel Arbesman "Half-Life of Facts (Why Everything We Know Has an Expiration Date)"

Töötubadest sai osaletud “Kus lõpeb koolitus ja algab coaching, kus lõpeb coaching ja algab koolitus?”, mida viis läbi Reet Treial (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing). Olen tänulik, sest minu jaoks sai pilt selgemaks. Nimelt on väike segadus peas olnud, et kuidas konkreetsemalt eristuvad ja sarnanevad koolitus, coaching, supervisioon, mentorlus. Kuna tänapäeval on kõik äkitselt coachid, mentorid või terapeudid, siis ei ole vast ebaselgus ainult minu peas. Sessioonilt võtan kaasa toreda keelerikastamise ja kodumaiseks versiooniks kohandatud sõna "koots" (ehk siis coach), mis ei ole vist edukalt massidesse läinud.

Loe juurde: Koolitajate mittekonverents koolitus innovatsioon ja digitaliseerimine ja Vaata järele: X koolitajate mittekonverentsi esimene päev | EPALE

Mittekonverentsi korraldavad koostöös Sihtasutus Kutsekoda/EPALE keskus Eestis, Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras ja kaasa aitab Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liit. Suur aitäh, kniks ja kraaps!

2) Tallinn Music Week, 1. päev

Tallinn Music Weeki avamise pidulik vastuvõtt toimus Von Krahlis ning kõnedega kostitasid nii festivali juht ja asutaja, Helen Sildna, kui Tallinna linnapea, Jevgeni Ossinovski, kui nt Piletilevi, Music Estonia, Telliskivi Loomelinnaku esindajad. NÖEP oli isiklikult kohal, et külalisi oma ettevõtte SÜNK giniga kostitada. Vahvaim seik oli aga Keychange inspiratsiooniauhinna kätte andmine. Keychange on nimelt rahvusvaheline programm, mille raames püütakse edendada enam soolist võrdõiguslikkust ja tasakaalu muusikamaastikul- ja äris. Nad arendavad, pakuvad ja viivad läbi treeninguid, mentorlust, võrgustumist, konverentse, showcase võimalusi, huvigruppidega tööd ja palju muud, et vähem esindatud saaksid rohkem n-ö püünele.

Loe juurde: Keychange

Päev oli olnud pikk ning mahti ja aega muusikat kuulama minna meeletult ei olnud, kuid üks esineja sai ikka neljapäeval ära kaetud. Puhta juhuslikult sai mindud F-hoone Musta Saali, kus leidis aset programm Made in Canada. Kavast esimesena astus üles Torontost pärit Omega Mighty, kes võttis sõnatuks. Kui mõelda Kanada peale, ei ole koheselt silme ees Kariibide vaib, pigem ikka vahtraleht, vahtrasiirup, lumi ja metsad. Lavale astus kaunis mustanahaline särtsakas diiva (selle positiivses mõttes), ülinapis lavakostüümis ning küttis saali kuumaks nii laulu, tantsu kui karismaga. Muusika läks mulle üllatavalt hästi peale, sest oli rütmikas, kaasahaarav, meeleoluka ja mõnsa fiilinguga, selline lahe mix popist, R&Bst, reggaest, võrratute soojamaasaarte maitsega. Lisaks, omas laulja ka asjakohaseid tantsuvõtteid, mis temperatuuri veelgi tõstsid. Muusika oli igati nauditav, seda võib täitsa kuulata ka TMW väliselt. On asjakohane jätkuvalt tõdeda, et iga kord kui satun mõnele TMW esinejale otsa kogemata, on kogemus just kõige vingem. Ei tasu laskuda stereotüüpide lõksu, vaid lasta ennast Kanadal üllatada.

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

R 4. aprill:

1) "SPIN on Eestis ainulaadse mudeliga spordil põhinev ja teaduslikult tõendatult mõjus noorte arenguprogramm. SPIN-programmi eesmärk on arendada ja tugevdada selles osalevate noorte sotsiaalseid ja enesejuhtimise oskusi ning tuua läbi spordi noortele rõõmu."

Tegu on ägeda ning tänuväärse programmiga mille inspiratsioonikonverents oli tõesti inspireeriv. Teemaks "Sport laste heaolu jaoks: kaugel oleme?" Ettekandeid tegid nii Gerd Kanter kui esinejad politseist, Siseministeeriumist ja programmi meeskond. Fiona Chambers (University College Cork) esitlus Icehearts Europe initsiatiivist jäi enim meelde, sest käsitles noorte füüsilise ja vaimse tervise epideemiat, ning viskas õhku mitmeid intrigeerivaid mõtteid ja fraase: "Data is the new oil", digital well-being, data tsunami, jne. Töötuba ja n-ö näidistrenn programmis rakendatavatest sotsiaalsetest ja enesejuhtimise oskustest oli isegi minusugusele pahurale põssale väga kaasahaarav ja meeleolukas. 

Kusjuures, SPINil on eraldi tüdrukute grupid, mis on äärmiselt tähtis ja kiiduväärt, sest nagu ühest esitlusest välja tuli, ning mida ma ise tegelikult ka tean juba, on see, et: "Vähemalt kahenädalasi depressiivseid episoode on viimase aasta jooksul tüdrukud kogenud kaks korda sagedamini kui poisid". Tüdrukute vaimne ning füüsiline tervis on drastiliselt kehvas seisus: "Igapäevaseid tervisekaebusi on kolmandikul poistest ja koguni pooltel tüdrukutel." SPINi sugused ennetusprogrammid on kõrgelt väärt, sest iga üks euro, mida sinna investeeritakse, toob tulevikus tagasi või hoiab kokku mitu eurot, sest säästetakse laste, kes kord täiskasvanuks saavad, tervise- ja muude riiki potentsiaalselt koormavate väljaminekute osas (nt politseitöö, töötus, jne).

Meeldejääv ütlus: Tõsiasi, et emotsionaalne väärkohtlemie on spordis kuidagi normaliseeritud, kriipis hinge ning jäi mõttesse. Samuti fakt, et see nii olema ei peaks, ja me ei tohiks seda aktsepteerida, sest "nii on spordis alati olnud" ning "võitjaid kasvatatakse sedasi."

Loe juurde: SPIN-programmi inspiratsioonikonverents - Spin-programm

2) Tallinn Music Week, 2. päev

Telliskivi Loomelinnak ei ole just võõras, kuid tihtipeale satun sinna pigem sööma, etendusele või Fotografiskasse. Kunstile ma, kahjuks, niiväga seal fokuseerinud ei ole. Telliskivi Loomelinnaku kunstituur andis hiilgava võimaluse see auk likvideerida. Giidiks värvikas ning ergas, Bianka Soe (kelle koloriidne riietus, kärtsroosa huulevärv, kihvtid neoon sõrmused ja kogu stiil olid ägedalt pilkupüüdvad), Loomelinnaku sisujuht. Pärast tunnist ringkäiku võin nüüd kindlalt öelda, et vaatan territooriumit hoopis teise pilguga kui järgmine kord sinna asja, ning avardan oma apluaad, et miks sinna üldse minna. Kunsti fookusega siis, lisaks muule vanale. Läbi sai käidud mitmeid galeriisid, millest on varem tuimalt mööda tuisatud, kuid ka peidetud pärleid nurga taga ning, loomulikult, keskpunktina mõjuv, Fotografiska. 

Eelnev päev sai mööda käidud Kuppel Galeriist, kus naine põlvitab, ümerringi uhked lillekimbud. Sai sõbrannaga arutletud, et kas mingi performance ja vane tüdruk, et peab niimoodi seal pikalt kössutama. Tuleb välja, et tegu ei ole elus isikuga, vaid mannekeeniga. Sõnum on väljapanekul lihtne, kuid lööv. Keskendub see lähisuhtevägivallale ning kirjeldab seda kuidas naised ei vaja lilli või ilusaid asju, vaid inimväärikust, ning lilled ja ilusad asjad on kui vahetusvääring, mis tuleb kuidagi välja teeninda. Niisama ei kiputa neid andma. Autorid on Marta Vaarik ja Viktoria Martjanova, ning installatsioon "Lilled talle" avati naistepäevaks.

Kolme Puu Galeriis, mis on mul siiani eriti hooletult märkamata jäänud, kuigi kõnnitud sealt mööda on hulgi, on leidnud keskpunkti Trumpi vastaste protestide fotode eksponeerimises, mis toimusid USAs 2017. aastal. Mehe taasvõimuletulek on tekitanud paljudes rõõmu, kuid sama  ohtralt hämmingut. Nagu autor, Mik Olli, kirjutab, "tsükkel kordub". Kas liigume, nagu pealkiri viitab, "Edasi või tagasi?"

Mitmeid kordi olen mõeldnud, et pean üks hetk astuma sisse Juhan Kuusi Dokfoto keskusesse, kuid ei ole olnud mahti. Nüüd see võimalus end paljastas. Keskuse kaasjuhataja, kuraator, turundusjuht, Toomas Järvet, oli lahkelt nõus grupile väikest ekskursiooni tegema ning mehe entusiastlik ja avatud tutvustus on kindlasti üks põhjus, miks sammud üks hetk sinna tagasi suunan. Keskus ise on pühendatud Eesti ühele rahvusvaheliselt tunnustatumale Eesti juurtega dokumentaalfotograafile, kes elas ja töötas Lõuna-Aafrikas. Mehe loomingu edasi andmise, tutvustamise ja uurimise kõrval on keskuses väljapanekuid ka teistelt kunstnikelt. 

Hetkel on võimalik külastada valulist, kuid südamlikku näitust meie hõimurahvast, ingerlastest: "Ingerlased – peidetud lood." Autoriteks Lea Pakkanen ja Santeri Pakkanen. Mõlemad ingerisoomlased, kes oma rahva heaolu ja käekäigu eest kunagised ning kaasaegsed võitlejad. Teada sai põnevaid fakte, nt Ingerimaa kubermangu pealinn oli Narva; Eesti Vabadussõjas oli eraldi ingerisoomlaste polk ning nende teeneks oli, muuseas, et Tartu rahulepinguga määrati Narvast idapoolne jõetagune ala Eestile, kus tekkis Eesti-Ingeri; neid represseeriti nii 20ndatel kui 30ndatel, kuigi lubati kultuuriautonoomiat Venemaa koosseisus. Nende saatus ei ole just helge olnud ning eriti kurb oli nende sõja jalust evakueerimine ning hiljem, eriti julm, tagasisaatmine NSV Liitu, mida nõudis Talvesõja rahuleping. 55 000 ingerisoomlast sunniti jõuga tagasi ning elu ei läinud grammigi helgemaks. Aga rohkem saab juba lugeda näitust ennast külastades. Enim emotsioone tekitas saunauks, mis siiani säilinud, ning millel kirjas "Hüvasti, vanaema, ära nuta ega jää meid igatsema." Pere kolis Soome (1991), vanaema jäi Venemaa Karjalasse. Ingerisoomlased, nende keel, kultuur ja rahvas peaaegu, et hävitati. Hetkel on nad laiali paisatud eri riikidesse, nende kodualadel Peterburi ümbruses on neid tänapäeval vaid tuhande ringis. Venemaal antud näitus keelati, sest "moonutab ajaloolisi fakte."

Loe juurde: Dokfoto | Juhan Kuusi dokfoto keskus

Telliskivi Loomelinnaku Galerii väljapanekuks on Sohvi Viigi "Pooldumine". Just nädal tagasi kiirustasin mööda seda koridori ja, häbiks, pean tunnistama, et ei vaadanud kordagi teostele seintel. Minu üllatuseks, tuleb välja, et tasub pilku tõsta ja ringi uudistada, sest poeuste vahele on peidetud fotod, mis kirjeldavad emaks saamise dilemmade üle nagu rutiin, väsimus, füüsilised-, emotsionaalsed- ja hormonaalsed muutused. Huvitav on tõdeda, et tõesti kiputakse algusperioodi pärast lapse sündi unustama või idealiseerima ning meelest kaob selle tohutu kurnav ja raske taak. Näituse esitus oli abstraktsemini lahti mõtestatud, ning kui tausta ei teaks, siis vast ei oleks suutnud teemat ja nähtut kokku liita. Samas, kui kontekst on välja öeldud, on teosed igati paslikud. Foto pealkirjaga "Neitsi" oli veidralt lõõgastav, kuid, üheaegselt, ka rahutuks tegev. Unelev, kuid ärgas. 

Telliskivi Loomelinnakul on aga, lisaks, Väligalerii, millest ma taas kipun pimesilmi mööda vaatama. Seal on hetkel eksponeeritud Riina Varoli "Fragmendid kollektiivsetest unenägudest", mis illustreerivad individuaalseid või ühiseid unenäolisi momente elu kulgemisest. Erinevaid unistuste fragmente. Väljapanek pakub oma varieeruva tooni ja sisu tõttu igale ühele midagi, mis vaatajaga resoneerub. Rannahetk oli tore.

Ma ei ole just suur kaasaegse abstraktse kunsti austaja, ei ole lihtsalt minu maitse. Kellele see aga peale läheb, tunneb kindlasti rõõmu Vaal Galerii väljapanekutest. Hetkel on kuni 19. aprillini üleval näitus: Rühm T & Vaal 35 "Määrdunud lumi", kus esindatud Raoul Kurvitza, Urmas Muru ja Peeter Pere looming. Esiteks, ma ei olnud sellest kunstigaleriist üldse teadlik ning ta on mõnusalt nurga taga veidi peidus. Koht oli avar ja rahulik, ning seal oleks lõõgastav lihtsalt istuda ja kunstil enda meeli paitada lasta. Ehk olid Peeter Pere teosed mulle kõige enam söödavamad, sest illustreerisid suuresti erinevat arhitektuuri ning neil oli fookus, raam, teema ning konkreetsus. Teise kahe kunstniku looming jäi mulle kaugeks ning ei leidnud ühist sagedust. Kuigi, julged värvid ning energia olid selgelt tuntavad ja hinnatud. 

Loe juurde: Vaal

Ja lõpp-punktiks Fotografiska. Tavaliselt on seal üheaegselt üleval kolm eri näitust. Nagu seekordki. Jooksin need kõik kiirelt läbi, sest plaan on tagasi tulla, põhjalikumalt tutvuda ning pikemalt kirjutada. Iseäranis paelus oma visuaalse keele ja kaose ning kauniduse poolelt Feng Li "Valged ööd imedemaal". Kuid ka Lembit Peegeli, Eesti kuulsa spordifotograafi, "Peegel/Pildis" oli väga paeluv.

Tähelepanek: Olen alati hääldanud Fotografiskat kui rõhuga ühtlaselt, kuid tuleb välja, et see on vist väär. Rõhk peab olema "graf" osa a-tähel. No jah, iga päev õpib midagi uut.

Peatutud sai kodumaise staari, Edward von Lõnguse, selfie seinamaali juures ja juba mitmendat korda imetletud Portugali tänavakunstniku, Bordalo, ülivinget lendorava installatsiooni. Viimast silman alati kui sinna juhtun sattuma. See on vaieldamatult üks minu lemmikuid. Ja mis värk on nende mini mustade kasside piltidega?

Loe juurde: TMW 2025 Telliskivi Loomelinnaku kunstituur ja Galeriid - Loomelinnak

Ja nüüd peamise tõmbenumbri, muusikalise menüü, juurde. TMW 2. päeval sai külastatud viit asupaika ning nähtud viit artisti. 

Motovilov Trio oli esimene esineja esimeses peatuspaigas Classical:NEXT programmis Telliskivi Rohelises Saalis. Klassikaline muusika on midagi, mida kuulata ükskõik millal, kus ja kuidas -- see passib alati. Kui kaasaegse suunitlusega looming võib võõraks jääda, siis klassika on klassika ikka põhjuse pärast. Neoklassikale rõhuv Motovilovi Trio Eestist oli võrratu avapauk teisele TMW päevale. Hingeline, meloodiline ja tõeline esteetika kõrvadele. Olen pigem konventsionaalse ilu asutaja ka muusikas ning selgejooneline, meloodiatele rõhuv ning võimalikult vähe eksperimentaalne traditsionaalne helilooming on minu meelele parim. Suured tänud hiilgava etteaste eest!

Järgmine peatus: Fenno-Ugria õhtu F-hoone Mustas Saalis, sest ansambel Kännu Peal Käbi on lihtsalt liiga intrigeeriv nimi, et seda mitte kogeda. Kohe oli äge märgata ka publiku muutust nt võrreldes eelmise päeva, Made in Canada, vaatajatega, sest külastajate hulgas oli märkimisväärselt palju eakaid. TMW toob tõesti kokku laia ampluaa kuulajaid ja pakub igale maitsele midagi. Kuulata sai "tüüpilist", kuid aegumatut, rahvaloomingu leelotamist ning erinevaid värvikaid pille. Grupi taust oli niisamuti koloriidne, hõlmates esindajaid nii liivlaste kui ungarlaste hulgast. Tore oli kontakti saada oma rahvusjuurtega.

Edasi Funk Embassy'sse Von Krahlis, kus poisid panid valgetes traksipükstes lava huugama nii saksofoni, kitarri kui süntesaatoriga. Publik oli noor ja energiline. Funk, aga minu lemmik n-ö jäätise maitse ei ole, ükskõik kui vinge ja vahva. Põgusalt sai kuulatud ka Baltikumi tegijate programmi, Cindy & Kate, Kivi Paber Käärid saalis. Peab tunnistama, et tegu oli kõige ebamugavama kogemusega, sest ruum väike, pilgeni täis ning nühkimist ja hõõrumist rohkem kui talutav oleks. NIKA GANGAt oleks aga hea meelega enam kuulanud, sest see viiv, mis kõrvu jõudis oli maagiline, ulmeline ja lendlevalt hüpnotiseeriv. 

TMW selle aasta vaieldamatu tipp-hetk oli ÅÄÖ...Sounds Swedish programmis esinev Malin Verheij Uus Laine baaris. Rootsi põhja osa tipus elav, oma majakeses ülejäänust maailmast eraldatult, kus teatud hetkedel aastas pimedaks ei lähegi, jalutada võib päevi, ilma, et ühtegi inimest näeksid, ainult koskesid ja põtru võib kohata. Naise muusika oli nagu tema elupaik, haldjalik, maaliline ning lõõgastav. Selline pehme ja pastelne pop, mille keskpunktiks naise kaunis ja kõlav hääl. Õhkkond oli sume, muusika oli köitev ning nagu silitus kõrvadele -- tundsin hetkeks, et olen ise seal Rootsi metsas, kus pole hingelistki ning tegelen metsa- ja looduskümblemisega. Suurepärane punkt minu 2024. aasta TMW elamustele. Aitäh Malin!

Loe juurde: Malin Verheij

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

L 5. aprill: 

Üllatus-üllatus. Võitsin Facebooki mängus omale endalegi šokiks Improteater Impeeriumi impromaratoni passi. Ma ei ole just tihe loosivõitja, seega, kui ikka õnn naeratas, siis tuli aktiivselt võimalust etendusi külastada tõsiselt võtta. Ankru 10 Kopli nurgataguses, äärmiselt õdusas ning koduses, trupi saalis sai ära vaadatud, siiski, vaid kolm etendust (noh, kuus, kui arvestada, et tunni sisse punnitati kaks showd). Programm algas ise juba hommikul kell 12.00 ning viimane startis 23.30. Toimus ka võidumäng nende vahel, et kes kõigil seitsmel tunniajasel sessioonil osalevad, peibutuseks Improteatri järgmise hooaja pass. Sain aru, et päris suur hulk rahvast võttis väljakutse ette ning tassiti kaasa isegi toidutermosed ja söögipoolist, et maraton koos näitlejatega üle elada. 

Õhkkond oli äge, seltskond oli entusiastlik, ettevõtmine originaalne, meeleolu super! Saalid kõigil kolmel etendusel, mida mina külastasin, peaaegu, et täis. Huvi oli! 

14.00:

"Võtab sõnatuks" ehk komöödia väljamõeldud keeles"

Minu hinnang: 2/5 -- Keskendudes pigem jalga tagumikku füüsilisele- ja situatsioonikomöödiale. Ei ole selline stiil minu huumori maitsele sobiv ning emotsiooni ei tekita. Ehk, võib-olla siis, et ärritust ja tüütust. Sünnitus, ema juubel, Titanic, ... tore, kuid ei kõnetanud. 

"Improv Comedy in English"

Minu hinnang: 3/5 -- See oli päris meeleolukas ja lõbus! Mängiti erinevaid mänge, kus publik sai kiiduväärselt palju oma panust anda, nt kirjutada suvalisi fraase, mida suvalisel ajal sketši käigus koomikaks öeldi, pakkuda sketšide jaoks erinevaid teemasid, kohti ja konteksti, jne. Eriti meeldejäävad oli laused "Thank you for the music" ja "Don't stop believing" III Maailmasõja taustal, mis ideaalselt neisse lambikatesse hetkedesse passisid, kus need kõlasid; ning seik koolitualetis koos õpetaja ja õpilasega, mida esitati nii ooperi, õuduse kui dokumentaalina. Tulemused olid siiralt vaimukad. Osad sketšid olid tõesti naljakad, mõned, nt emotsioonide muutus (kus oli ka omajagu häid kilde seoses lehtede riisumise ja maksude kogemusega), mis jäid natuke punnitatuks. Muuseas, alati on mõnus vahvat eesti aktsenti inglise keeles kuulda ning on pats õlale ära teenitud, et selle etenduse loomisel on arvestatud ka välismaalastega (keda isegi paar tükki saalis leidus).

16.00:

"Shakespeare ehk improviseeritud värsskomöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Mitte ülemäära naeru välja kiskuv, kuid teravmeelne, asjakohane ja algmaterjali suurepäraselt käsitlev, et luua absurdne, kuid narratiivselt värvikas tervik. Shakespeare'i näidendites on kindlad teemad, mis roteeruvad, ning nende koondnimekirjast, sai publik valida fookuse antud tükile. Selleks sai: "sugulase tahtmatu tapmine. ei tunta ära." Ja nii pandigi valged kraed kaela ümber ning lahti rullus intriig ja tragöödia jäätisemeisterdamise maailmas. Nimelt varastas õde vennalt kolmanda õe (keda teised ei teadnud, et on sugulased) salapärase retsepti -- banaani ja mustika (ennekuulmatu!) kombo jäätise. Kõnepruuk oli vanaaegne ja värsilik, dialoog kohati riimuv, kuid alati voolav. Meelde jäid vaimukad fraasid nagu "Siin on banaanikoor maas, huvitav, mis nüüd juhtuma hakkab" ja Lendan nagu pulk jäätise järgi". Ma olen veendunud, et isegi Shakespeare oleks selle näidendi üle uhke ja oleks segaduses, et kas see ikka äkki tõesti tema looming ei olnud. 

"Matsirahvas"

Minu hinnang: 4/5 -- Aina paremaks läks! Saades publikust vanasõnana keskse teema: "Ilu ei sünni patta panna", rullus lahti ootamatuid pöördeid ja keerdeid täis vanade eestlaste rahvuslugu, mida keegi ei ole varem kuulnud. Nimelt, sai koleda targa naise, tolle pimeda targa mehe ning nende uksele ukerdava päkapiku seiklustest Kalevipoja isa sünd. Ehk siis Kalevi saamise lugu. Kalev kohtas juhuslikult veel Andrest, teist müütilist ja ikoonilist tegelast meie rahvakirjanduses, ning koos viidi läbi võistlus, et kes suudab kõige kauem vaiki olla. Ega soomlasedki kõrvale jäänud, sest targa naise tark mees oli meie hõimurahvusest, sest Eesti erinevaid dialekte Tarvo Krall edukalt teha ei suutnud. "Voi, voi, voi" ja "hüvä" tulid keelele aga hõlpsasti. Teemadeks olid, lisaks, kaske!, kaerakile, Rõngu (pagar), kasemahl ning muud kodumaised väärtused. Muhe etendus oli. Naljakas ja kodumaise kama maitsega. Nämma.

18:00

"Kirjanik AI eksklusiivsetel tekstidel"

Minu hinnang: 5/5 -- Päeva parim! Vaieldamatult. Kes oleks võinud arvata, et AI nii koomiline suudab olla. Muidugi, näitlejate ja publiku antud infokildude põhjal, kuid see oli tõesti geniaalne, et mis lustaka jama robot kokku klopserdas. Selle tegid, loomulikult, veelgi vaimukamaks kolm meest, kes täiega seda tohuvabaohu nautisid ja vinti üle keerasid. Kolm endist klassivenda on saunas ja konflikt seisneb selles, et kes oli kõige suurem kloun kooliajal. Robot jääb aga robotiks ning päris kõiki detaile ta täppi ei pannud, sest ühe tegelase nimeks sai Tonis, mitte Tõnis (iga kord kui näitlejad pidi end tahtmatult parandama, sest kippusid Tõnis ütlema, oli koomiline), ning leil loksub, leib sumiseb ja leil vuliseb. Sõnade tähenduse ja reaalse kasutuse osas vajaks AI vist veel natuke abi. Naljakaid detaile ja olukordi loos oli ohtralt. Mõned meeldejäävad märksõnad: tossudega sauna, kulmufriik, biohacking, "Leili on saunas? Ah, Leili!", naised saunas rääkisid lõpp-punkt, ossist Tonis, kustutuskumm kukkus kogemata kinga, pimekohting. Kui AI loodud osa sai läbi, improviseerisid mehed veel edasi stseene kolme klassivenna tulevikust ja tegemistest, mis olid jätkuvalt hiilgavalt vaimukad ning lollakad. Super esitus ja super sisu!

"Romantiline komöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Jah, tõesti, nagu päris pesuehtne romantiline komöödia. Armukolmnurk, dramaatiline finaal lennujaamas ja puha. Taaskord said näitlejad inspiratsiooni publikust ning loodud sai karakter, Maarja, kes on raamatukoguhoidja. Tema potentsiaalseteks kallimateks kolleeg ja lasteosakonna turvamees. Viimane, muide, kaitseb raamatuid laste eest. Nagu üks Hollywoodi 90ndate Meg Ryani lembelugu, päriselt. Huumorit ei olnud nüüd kulbiga kasutatud, sest fookus oli improvisatsioonil, kuid, taaskord, oli kogu kupatus kokku üpris totakas ja vaimukas, ning siin-seal leidus tõesti kvaliteetseid kilde. Nt jõuab Maarja koju, kui juba lapsed magama pandud, ning tal tekib küsimus, et kui kaua see Rahvusraamatukogu küll lahti on, 50+ pidu oli kohmakalt naljakas, turbulents Tartu lennukis, mis sunnitud tagasi Tallinna sõitma, oli päris tore, ja see üks koloriidne klient raamatukogus, kes muudkui kaebles ja nõudis ("Tahan kõvade kaantega raamatut!"), oli hea vahepala. Tegu on kahtlemata ühe etema romantilise komöödiaga, mida kaua näinud. Tänapäeval ei tehta neid enam nii häid kui ikka kuldsel ajal 90ndatel Hollywoodis. 

Aitäh, meeskond, Erki Aule, Mairi Tikerpalu, Tarvo Krall, Rauno Kaibainen, Kati Ong, Maarius Pärn!

Loe juurde: Improteater IMPEERIUM - kujutluse võim!

P.S. Muuseas, ei ole mul tavaliselt sinna kanti just asja. Põhja-Tallinnasse ja Koplisse satun üliharva, kui kunagi. Avastasin etendusi külastades kaks vinget toidu-joogi-poe kohta: REaD raamatupood, mis on nii lahe ja super, et võttis sõnatuks, kui mõtlesin, et lähen teatrist otse WC-sse ja avastasin end, kui Alice Imedemaal, hoopis ägedast raamatu-antikvariaadipoest. Sinna lähen kindlasti veel, et põhjalikumalt seda võlukoobast ja sealseid aardeid inspekteerida. Kopli Köök oma retro sisustusega oli mõnus ja nostalgiline. Meil endalgi kunagi olid kodus nt need mustad kõlarid, mis ruumi lae nurkades paigutusid. Väga stiilne!

Loe juurde: Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Loe juurde: KOPLI KÖÖK -

P 6. aprill:

Vaatasin Jupiterist järgi "Von Focki" esimese hooaja viimase episoodi (kokku neli osa), mis viis kenasti finaali esimese raamatu sisu. Kindlasti võtan ette teisegi hooaja, et teose järjega tutvuda. Ma ei ole nimelt teist raamatut veel lugeda jõudnud.

Lugesin "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood" läbi juba ammu. Ta oli okei, kuid ei midagi meeletult märkimisväärset. Mõnus muhekrimi, mille teeb eriliseks selle keskkond, milleks siis Eesti Baltisakslaste aadlike elu, melu ja mõrvad 19. sajandi suuresti Lahemaa rahvuspargi territooriumile paiknevates mõisates. Kuulsad Sagadi, Palmse, Vihula, on ju kõigi poolt tuntud ning armastatud ja, vähemalt üks kord klassiekskursioonide käigus, aktiivselt külastatavad. Mõisamaailmal Eestis on mingi müstika, mingi maagia, mingi salapära, mingi glamuur, vaatamata sellele, et ajalugu ise on ju põlisrahvale üpris valuline nende mõisnike kepi all. Igatahes, on suurepärane kui mõni Eesti raamat saab ekraniseeringu, eriti krimka, eriti niivõrd kvaliteetse produktsiooniga. Detektiivilood on sarjade maailmas juba pikalt pikalt laineid löömas ning oli paras aeg, et ka Eesti ühe kokku vorbib. Kas see ka õnnestus? Arvestades, et olin omajagu pettunud Apteeker Melchiori suure lina versioonides (süžeelised pretensioonid), siis ootused olid kõrged. Pidin, siiski, pettuma ning mitte visuaalselt poolelt, mis oli võrratu. Vaid pigem, taas, sisuliselt. 

Esmalt positiivne. Oeh, kui kaunilt on kogu mõisaelu, ruume, sisustust, loodust, tegevusi, tegelasi ning kogu nähtavat poolt tabatud ja filmitud. Sari näeb kallis ja hoolega tehtud välja. Iga kaader tundub kui detailideni läbi mõeldud, just õige nurga alt, ning igati silmailulisest esteetikast lähtudes. Seda oli lust vaadata. Nii mõisaid, kostüüme, ilusaid karaktereid, ja kogu produktsiooni. Näitlejate kohta ei saa ka eriti halba öelda, sest kõik oli tibens-tobens, usutav ja asjakohane. Natuke harjumatu ja kohmakas oli Maria von Nottbecki näitleja suu liikumise ja peale loetud teksti ebakõla, sest näitlejanna rääkis inglise keeles, kuid dubleeritud oli selle otsa eesti keeles. Rahvusvahelisel projektil on omad eripärad, kiiksud ja kompromissid.

Ma ei mäleta kõiki üksikasju raamatust, kuid minumeelest Paulil õde ei olnud (kuigi mulle lisa täitsa meeldis), preili von Nottbeck oli palju särtsakam ja nipsakam, ning eestlaste siunamine oli üks põhilisi meelelahutusi tegelastel. Viimast aspekti telesarjas ei kohanud kordagi! Mäletan, et mind lausa häiris see meie rahvuse kallal ilkumine ja nokkimine, ning õnneks, või õnnetuseks, ekraniseering jättis selle nõmeduse ära. Tark valik. Või mitte, sest selline käitumine lisas autentsust konteksti, meeldigu see mulle isiklikult või mitte, ning tegi loo palju värvikamaks. Sellega seoses koorus lahti minu üks põhilisemaid kriitikaid sarjale. Nimelt oli tulemus veidralt kuiv, puine, tuim, plass ning elutu. Jah, peab tunnistama, et pole ammu enam naernud nii nagu selle preestri teksti peale seal matusel, kuid dialoog ja kogu dünaamika sarjas oli kuidagi energiatud, sellised ühenda-punktid muljega, ning visuaalselt kaunis, kuid tühi. Ma, samuti, täpselt ei mäleta, et kas raamatus ainult külastati üht mõisa ja küsiti kaks küsimust, siis jälle järgmist, ja küsiti kaks küsimust, jne, kuid selline tilkumine sarjas mõjus tüütu ning venitamisena. Üleüldse jäid tegelased, nende motivatsioonid, omavahelised seosed ja olemused kuidagi kaugeks, arusaamatuks. Midagi mõjus kõiges kokku kuidagi konarlikult ja seostamatult. Eemalviibivaks ja uduselt. Positiivselt kohalt, intromontaaž ja muusika olid vinged. Tuletasid meelde klassikalist Poiroti sissejuhatust.

Kokkuvõttes, silmadele nagu sefiiritort, ajule nagu kuivatatud leivakoorikud. Viimane on tegelikult maitsev ja hea snäkk, kuid koguses on võti. Sari oli liiga palju leib, kui oleks pidanud olema enam tort. Aga, kordan, väga äge, et selline projekt on ette võetud. Kindlalt nagu raudnael olen teleka ette end seadmas kui tuleb teine hooaeg. Rohkem lahedaid kodumaiseid produktsioone, kodumaisel lähtematerjalil, eriti kodumaisel krimka žanril, põhinevaid.

 

Loe juurde: Von Fock | Jupiter | ERR

Loe juurde: Harrastuskriitikud: Raamat: Krimi eri "Vaikne elu maal" ja "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood"

Etendus: "Orpheus põrgus"

Tervitus!

Wow, Estonia on lõpuks säästurežiimi maha kandud ja tulemus on võrratu! Viimased Estonia külastused "Jeanne d'Arc" ja käesolev "Orpheus põrgus" näevad kohe head välja.

Pealkiri: Orpheus põrgus (Jacques Offenbachi operett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 30.09.2022
Millal nähtud: 18.05.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Etendusele sai mindud minimaalsete teadmiste ja ootustega. Pigem sai eeldatud rõhuvat ja nutust ooperit, sest Kreeka mütoloogia Oprheusest ja tema naisest on kõike muud kui lustakas. Olgu klassifikatsioon operett või mitte, ei osanud ma ette näha, et milline pidu ja pillerkaar, milline täielik palagan, selle kõige paremas mõttes, laval lahti rullub. Kas võib nimetada etendust pigem Orpheuse paroodiaks? Või kas saab seda üldse enam Orpheuse looks kutsuda? Moondumine tragöödiast komöödiaks, ja seda niivõrd sujuvalt ning orgaaniliselt, on vaieldamatult üks märkimisväärsemaid puänte, millega olen viimastel aastatel teatrilavadel kokku puutunud. Ühegi näidendi ükski pööre ei ole niivõrd üllatanud nagu sellega sai hakkama käesolev hunnik absurdi, ülemeeliklikkust, nalja, kiimatsemist, totakust, lõbu ja lambikust. Kallatud üle ohtrates kogustes kuldse ja glamuursega. Peab tunnistama, et reklaamtekstides paralleelide tõmbamine lavastuse ja Eurovisiooni vahel, ei ole üldsegi puusse panek. Tegu on ühe ägeda ja meeleoluka heatujuetendusega, mille järgi olen pikalt janunenud. Kes oleks võinud arvata, et lähen teatrisse kulm kortsus, oodates depressiooni, kuid lahkun nägu naerul, kuna süldi asemel pakuti puuviljakooki.

Originaallugu oli täiesti pea peale pööratud. Voorustest said pahed ja ühtegi klassikaliselt eeskujulikku ning imetlusväärset tegelast, kellele pöidlaid hoida, ei leidunud. See aga ei tähendanud, et kellegile kaasa elada ei olnud. Orpheus ja Eurydice, müütiline lembepaar, kelle armastus kumab tänaseni, ei kannatanud üksteist silma otsaski ning unistasid lahkuminekust. Selline ootamatu lüke tekitas alguses segadust ja harjumisvajadust, et nähtavaga samale sagedusele jõuda, kuid üleminek nautimisfaasile toimus kiirelt ja libedalt. Kuidagi värskendav oli vahelduseks kärtsakate naiste-meeste emotsionaalseid suhteid jälgida, ilma, et peaks üleliia suhkrust ja imalat lembelaulmist taluma. Või et neid kokkupuuteid oleks illustreeritud halvavõnkeliselt ja toksiliselt. Kõik tegelased olid tolad, enesekesksed, himurad, kergemeelsed, ennasttähtsustavad, uudishimulikud ja, ükskõik kui tõsine olukord, ei olnud võimalik mitte ühtegi karakterit mitte ühelgi hetkel tõsiselt võtta. Lavastus ei lubanud langeda mõtetesse, kus hakkad sügavalt juurdlema selle üle, et kes kellele liiga teeb või midagi ei ole aus või mehed pahad ja naised head või, vastupidi, mehi ainult kiusatakse naiste poolt. Võtmeülesandeks publikule oli tohuvabaohul end lihtsalt kaasa haarata lasta ning jätta eelarvamused ukse taha.

Kuigi Kreeka jumalaid ja nende Rooma ekvivalente on kujutatud kõikvõimalikel viisidel, komöödiate ja tragöödiate raames, on neid sellises humoorikas ja lapsikus kastmes alati vahva kohata. Nad adapteeruvad äärmiselt hästi ükskõik millise tõsiduse spektri ekstreemse otsaga. Lavastuses olid nad otsekui mõne värvika retro muusikali staarid või 70ndate rockkunnid. Jupiteril oli lausa Ziggy Stardustilik välgunool näomaalinguks, Diana tuletas kahtlaselt oma suure musta juuksepahmakaga Cheri meelde, ja Plutol oli tunda Michael Jacksoni vaibi. Rooma jumalad passisid ideaalselt sellesse kirevasse ja kelmikasse pakendisse, nii oma käitumiselt, suhtumiselt kui mõtetelt. Isegi Orpheusele ja Eurydicele sobis nende modernne interpretatsioon. No ja mis siis sellest, et nad tegelikult üksteisest tüdinenud olid? Äge ju kui mõlemad on ühel lainel, kas ühises vihkamises või armastuses. Nende üksteisega nääklemist ja iroonitsemist oli tõesti lõbus jälgida. Mõlemad olid sellised naerunäosed ja heatujulised oma rahulolematuses, et sai itsitatud nende kähmluste ajal paariga üheskoos kaasa. Aga kuigi pealkirjas on Orpehus, siis röövis tema naine kogu rambivalguse. Algselt nagu hädas kaunitar, kes vajab päästmist, mässis ta lõpuks kõik mehed enda sõrme ümber, keeras situatsioonid enda kasuks ja, olgem ausad, tõeline võitja erinevate suhete ja kõrvalehüppamiste arveteklaarimises oli Eurydce. Aga ega Orpheuski kurta saanud. Mehe seiklusi allilmas näidati suhteliselt lühidalt, põhimõtteliselt astus ta üles alguses ja lõpus, kuid mõnus ju kui nii vähese vaeva eest sai naisest lahti.

Lavadisaini ja kostüümide osas meeskond tõesti ületas end. Mitte, et tulemused oleksid tohutult ennenägematud või originaalsed, vaid võlu seisnes selles, et kuidas erinevad detaile ja stiile omavahel nii vaevatult kombineeriti. Mis põhiline, igal tegelasel, kas nendel kes fookuses või taustanäitlejatel, oli omanäoline rüü seljas. Enamus jumalusi arvasin nende välimusest lähtudes ära, aga olid paar, kes tundusid prominentsed ja peas siiani kripeldavad, kuid lavastuseinfo otseselt neile ei viita, et nende identiteetides selgusele jõuda. Leidus aga tõesti nutikalt välja mõeldud kostüüme, mis, kombineerides konkreetsete tegelaste, nt jumalate, iseloomu ja valitsemisvaldkondi, lisasid põnevaid vimkasid karakterite väljanägemisse, et nende traditsionaalset oleku kuidagi kaasaegsemalt ja huumoriga edasi anda. Nt üks hetk haarab Mercurius oma kaarjate dekoratsioonidega peaehtest ühe tüki, mis osutub banaaniks, millesse mees kohe sisse haukab. Nt ei tinistanud Orpehus lüürat vaid hoopis viiulit. Meisterlikult on miksikud omavahel erinevad stiilid, kuhu on sisse mahutatud isegi Eesti rahvariided ja mustrid, nt Avaliku Arvamuse kleidi ning Juno peaehte näol.

Ka dekoratsioonide ja butafooria kohalt leidus andekaid lahendusi. Nt soovitan lugeda läbi protestiplakatite tekstid. Nt viidati tögades Jupiteri erinevateks olenditeks muutumisele, et naisi võrgutada, tuues lavale metallist redelikonsturktsioonilaadse asjanduse, millel tiivad. Mees ronis peale, pani prillid ette ja, vot, oligi muundunud kärbseks, et järjekordset kaunitari peilida. See vaene värgindus sai Jupiteri ja Eurydice romansi ajal vett ja vilet näha. Ammu pole enam midagi niivõrd totakat, kuid geniaalset laval näinud. Lavadisain, kuigi alguses tagasihoidlik, koos ringiliikuvate heinakujadega, sai otsekui Jupiteri välgust vist 1000-voldise särtsaka, kui liiguti jumalate pimestavalt kollasesse kuldriiki. Ja sealt omakorda edasi põrgu punakalt helendavasse tühjusesse, kus taamal terendas must, peaaegu et diskokerasarnase hiigelpall, mis tundus kui tume päike. See virrvarr klassikalisest, modernset, ajaloolisest, mütoloogilisest, rahvuslikust, futuristlikust ning pastoraalist toimis ootamatult hästi, lisades kõneka ja sisuka kihi lavastusele selle visuaalse tasandi poolest. 

Ka muusika poolelt ületati ootuseid, sest puudus operettide repertuaarile omane üledoos läägest nutulaulust. Palad olid krapsakad ja elavad. Ning, kui ei olnud, siis mängis kontekst kuulatava üle ja ei lasknud vesise lõõritamise saatel tukkuma jääda. Muusika kõrval on kiituse ära teeninud, lisaks, tants. Eriti grupp taustatantsijad, kelle energia ja kohalolek oli sama võimas kui peategelastel. Viimastest jäid enim silma isepäine ja enesekindel Eurydice Kristel Pärtna kehastuses, Reigo Tamm kelmika kurikaela Plutona, Juuli Lill jõulise Avaliku Arvamusena ning Rauno Elp kõlvatu ja häbitu Jupiterina. Võimas kankaan lavastuse lõpp-punktina oli aga täiesti ootamatu, kohati piinlik, kohati vinge, ja täiesti ideaalne sellele segasummasuvila etendusele, mis tegi kõik igati õigesti, kui ei võtnud ennast ülemäära tõsiselt. Kogu seltskond karvaseid ja sulelisi tuli lavale kokku, et üks raju pidu maha panna. Kui ikka finaaliks kõlab legendaarne meloodia ja tantsusammud, siis ei ole enam tähtsust, et mis, kes, kus, vaid, et käima on tõmmatud üks suur kräu. Kahe ja poole tunnine kräu siis seekord Estonia laval. Sellist lustakat heatujupommi pole ammu enam kogenud. Äge pilalugu, mis nägi välja, et selle peale on raha investeeritud ja sellega vaeva nähtud. 

Etendus: "Võluflööt" ja "Õhtused majad"

Tervitus!

Seekord suurepärast klassikat.

Pealkiri: Võluflööt (Wolfgang Amadeus Mozarti ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 50 min
Esietendus: 28.01.2022
Millal nähtud: 17.06.2022
Minu hinnang: 4.5/5

No selle ooperi produktsiooni lavale toomisega ei ole küll sente loetud. Iseäranis kostüümide, lavadekoratsioonide ja üleüldise stiili kohalt. Vähemalt selline mulje jääb küll, sest võrreldes Estonia teiste lavastustega, kus kasinust ja kokkuhoidlikkust on selgelt tunda, ei anna antud tükk mõista, et millegagi oleks koonerdatud. Etendus on Mozarti loomingu ja ooperimaailma üks armastatumaid. Muinasjutuline ja müstiline, lugu pimedusest ning valgusest, kus võidab headus ja igaüks leiab endale oma. Tegu on minu esimese saksakeelse ooperiga või siis, täpsemalt öeldes, on tükk kategoriseeritud kui Singspiel, mis kaasab nii laulmist kui tavalist dialoogi. Harjumatu oli tõdeda, et sain paljustki aru, sest saksa keel on täitsa suus, ning, et trupp suutis seda piisavalt hästi hääldada ning edasi anda, et ei olnudki tarvidust konstantselt subtiitreid jälgida nagu tavaliselt ooperit külastades. Mõnusaks elamuseks panustas ka fakt, et teos ei ole klassikaline ooper ning sisaldas endas ohtralt niisama rääkimist. Rohkem meenutas see muusikali, kui ülejäänud standardseid žanrikaaslasi. See tegi loo tajumise ja kaasa elamise kuidagi hõlpsamaks, sest võimaldas hingetõmbepause, sissejuhatusi ja järeljahtumist emotsioonirohkete palade ette, taha ja vahele. Aitas tasakaalus laulmine ning rääkimine kaasa ka süžee usutavusele ning kergema kontakti saavutamisele. Vaatamata fantaasiaküllasele sisule. Julgelt võib lavastust soovitada nt kellegi esmaseks kokkupuuteks ooperiga. 

Lugu ei ole iseenesest midagi fenomenaalset. Prints ja printess, kurjus ja headus, värvikad kõrvaltegelased ning õnnelik lõpp. Piiludes pealiskihi alla tundub, aga et autor on tahtnud anda edasi põrandaaluseid sõnumeid -- poliitilisi ja sotsiaalseid. Nähtava ja kuuldavaga võib seoseid tõmmata vabamüürlastega, salaühingutega ja võlumaailmas toimuvat võib tõlgendada lahti palju realistlikumalt ning ajaloo perioodile asjakohaselt. Kes on Öökuninganna ja mida tema kuningriik sümboliseerib? Võimu, monarhiat, institutsioone, konservatiivsust? Keda kehastavad valguse sekt ja selle juht? Paralleele võib tõmmata nt valgustatuse ja teadmiste omandamise otsingutega, kui ka vägedega, nt riigivõim, mis püüab neid eneseleidmis maha suruda. Karakterite arengute juures kumab läbi, et sügav ja ilmselge eesmärk on suunatud just iseenda paremaks muutmisele. Kellel see õnnestub, nagu peategelasest prints Tamino. Kelle puhul kukutakse läbi kõik testimise katsed, nagu Papageno. Lõppkokkuvõttes, aga leiab iga üks just selle mida vajab ja on ära teeninud. Ja pimeduse jõud taanduvad tagasi varjudesse. Kusjuures, atmosfäär on lavastusel suhteliselt kerge ja isegi lustakas nagu nt ühel fantaasiarohkem lastefilmil. Tuleb ette huumorit ja veidrusi, kuigi, iseasi, kas see koomika just märki tabab. Oeh, Papageno ja tema tolalikku olemust koos kriiskavalt häiriva suhtumisega naistesse ei olnud võimalik täies mahus ignoreerida. Jah, jah, ajastu oli teine, kuid kohati tundus, et mehe kentsakad kaasaotsinud oli loo tegelik kese. Tekkis mulje, et fookus oli mehel ning ülejäänud olid justkui teisejärgulised. Vot nii palju tundus, et Papageno rambivalgust sai -- natuke teenimatult. Pigem oleks vahva olnud enam Monostatose tegemistele kaasa elada, kes on tõeline üllatusstaar just oma ootamatu humoorikusega. Eriti kui ta üks hetk oma lembetähelepanu äkitselt Öökuningannale pööras.

Muusikalisest poolest ei saa üle ega ümber metsikult kuulsast aariast pimeduse valitsejanna poolt. Sellega seonduvalt, oli automaatselt lavastuse tähelepanu keskpunkt ja ere täht naist kehastanud Elina Nechayeva. Etteaste tõi kananaha ihule ja terve saal särises. See lugu lihtsalt elab juba oma elu ja keeruline on seda mitte eelistada ülejäänud etenduse muusika repertuaarile. Samas, peab tunnistama, et Pamina rolli täitnud, Elena Brazhnyk, oli isiklik lemmik oma tugeva, puhta ja kõlava lauluga ning üleüldise armsa ning asjaliku olekuga. Ta ei mõjunud naisena, kes ootab, et teda päästetaks, kes on ohver või plass, vaid keegi kelles on energiat ja jõudu, kuid ka õrnust ning haavatavust. Suurepärane sooritus! Silma jäi veel ka alati kvaliteetne René Soom, tüütu tegelase rollis, Papagenona, kuid etteaste ise oli mõnus. Janne Ševtšenko oli talle ideaalne Papagena. Samas, ei olnud lavastuses vist ühtegi lauljat, kes ei oleks igati kiiduväärselt oma esitusega hakkama saanud, alates väikestest poistest kuni koorini. Edukad etteasted paistsid minevat väga korda ka publikule, kes entusiastlikult, nii keset etendust, pärast eri numbreid, kui finaalis, agaralt oma poolehoidu aplausi ja verbaalse kiitmise abil väljendasid. Ammu ei ole enam saanud kuulda nii vaimustunud reaktsiooni ühele Estonia loomingule. Populaarsust vaatajaskonna osas ja jätkuvat huvi näitab tõsiasi, et kõik etenduskorrad on kas juba välja müüdud või kohe-kohe saavad piletid otsa. Pigem on mulje, et keeruline on lavastada oopereid, mis pikemaks ajaks täissaalidele end peibutavad, kuid ju siis on leitud see õige. Vähemalt mingiks ajaks.

Suurima äramärkimise on etendus teeninud oma kostüümide ja üleüldises stilistilise lähenemise poolest. Ühe tegelase riietuse alla läks ilmselgelt päevi, kui mitte nädalaid, pingsat ning täppistööd. Detailirohked, pitsilised, suled, erineva mustrid, mitmekihilisus, pealtnäha kallid materjalid koos ekstravagantsete peaehetega, nägid kõik äärmiselt suursugused, läbimõeldud ning meisterlikud välja. Ideede autorid kui ka realiseerijad olid seekord ennast tõesti ületanud. Oma stiililt jätsid need miksitud mulje ning meenutasid eri moodi, natuke futuristlik, religioosne, aasiapärane, ajalooline, egiptlaslik, võitlusrüülik ja mida kõike veel ühes. Ergad sinine, kollane, valge ja must domineerisid värvipaletti. Kuigi lavadekoratsioonid olid küll silmapaistvad, kuid tagasihoidlikud ning lasid pigem rõivastusel särada, leidus laval nutikaid ja omanäolisi lahendusi, nt kollased vihmavarjud. Kõiksugu rekvisiidid olid samuti pilkuhaaravad, eri need kõiksugused kuldsed asjakesed. Võiks eeldada, et selline segasummasuvila visuaalse disaini juures oleks häirinud ja tekitanud ebakõla süžee ja nähtava vahel, kuid iga üksikasi toimis. Etendus nägi tõesti hea välja, klappis sisulisega, pakkus hiilgavaid etteasteid ning kahtlemata on tegu ühe meeldejäävaima ooperiga, mida viimastel aastatel Estonia laval nähtud. Siit ka soe soovitus kõigile sammud teatrisse suunata!

--------------------------------

Pealkiri: Õhtused majad (Tiit Härmi ballett Gustav Mahleri muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 18.03.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Kas see on vaid minu piiratud ja subjektiive arvamus, kuid Estonia repertuaari need balletid, mis on n-ö kodumaised produktsioonid, näevad, kõlavad, tunduvad ja mõjuvad kuidagi kvaliteetsemalt, sügavamalt, kaunimalt ning erilisemalt? Või on meie rahvusballetti lavastuste välja toomise tase üleüldse märgatavalt tõusnud? Võrreldes mitmete juba ajalooliselt klassikaliste etendustega, on meelde söövitanud end need, mis, olenemata sisu rahvusvahelisusest või Eesti kontekstis paiknemisest, on enda maailma esietendused leidnud just Estonia laval või ajaliselt viimase kümnendi jooksul. Nt "Anna Karenina", "Tramm nimega iha", "Kratt", "Medea" ning käesolev etendus. See tõdemus on, loomulikult, äärmiselt teretulnud ning teeb niigi kõrge motivatsiooni balletti külastada aina veenvamaks. Antud lavastus oli lihtsalt hingematvalt kaunis, meeleolukas, detailirohke ning tehniliselt võrratu, ja siinkohal ei ole juttu ainult tantsust. Kostüümid, lavadisain, rekvisiidid, efektid, mööbel ning üleüldine õhustik mõjusid kvaliteetselt, tõsiseltvõetavalt, läbimõeldult ning igast küljest esteetiliselt. Tegu on visuaalselt iseäranis kauni ballettiga, mille teostus ning silma ja kõrva paitav ilu kohati aitas ignoreerida kesiselt standardset ja isegi külmaks jätvat süžeed neist oh-kui-õnnetukestest aadlikest. Keeruline on nende pseudo-muredele kaasa tunda kui tead, et seltskonna luksuslik elu tugineb talupoegade kannatustel. 

Ikka ja jälle kuuleb erinevates loomingutes n-ö hingelisest armastusest ja kehalisest armastusest ning kuidas teatud aadlikest meestele on see ikka tõeline taak. Jumaldad üht naist, magad teisega, kuigi esimene on väidetavalt sinu saatus ning kõige kallim. See on tüütu ja igav ning ei ole just hõlbus aristokraadi hädadele ning pahedele kaasa elada, ükskõik kui imeliselt, poeetiliselt ja suurte emotsioonidega neid tundeid ning valulikke konflikte eri meetodil ei kirjeldataks või välja elataks. Mingi tüüp igavleb ja põletab elu ning arvab, et tal on õigus mõlemale naisele, sest tema nii tahab, hoolimata, et mida daamid soovivad. Traagiline ei ole see, et mees tabatakse teolt, ta armsama kiindumuse kaotab ja kellegi tapab, vaid tõsiasi, et ta siiralt vist uskus, et tal peabki kõik ja korraga olema, ning see on aktsepteeritav. On okei magada teise mehe naisega, tundmata huvi, et kuidas võib see mõjutab abikaasade heaolu ja omavahelisi suhteid ning positsioone, ja samaaegselt tundes kirge teise naise vastu, kes sümboliseerib hingelist lembust. Duellid on vaid kirss tordil. Ei saa kõike üheaegselt ning selle ühe ja sama õppetunni kordamine erinevates kontekstides, erinevate tegelastega, erinevates ajaloo perioodides, erinevates kunstilistes meediumites, ei suuda jätkuvalt minust pisaraid välja tirida. Naistest oli kahju, nende äng oli vaoshoitum ja põhjatum, isiklikum ning ego-vaesem. Meie kangelase puhul oli keerukas aru saada, et kas tappis ta end uhkuse, eneseväärikuse, hirmu või näo kaotamise pärast, või sellepärast, et siiralt ei näinud elul mõtet, kui armastatu tema kõrval enam ei sammunud. Loomulikult, aitaks selgust tuua tutvumine Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustusega, mille ainetel ballett on loodud, kuid sellesarnast süžeed on kogetud sadu kordi ning iga uus kokkupuude ei tee seda seeditavamaks. 

Mõistlikum on etenduse puhul fokuseerida nähtavale, kuulatavale ning atmosfäärile, mis kombineerib kõik meelelised aspektid, milledes etendus tõesti särab. Pakkudes maitsekust, aegumatut elegantsi ning igast detailist hõõguvat harmoonilisust ja põhjalikkust. Nt võtame kasvõi kostüümid. Igal esinejal laval on seljas üksteisest varieeruva moega riided, mis võimaldab neil paista indiviididena, mitte kui taustas ühte sulanud massina, milledena enamus ballettides üles astuvaid mitte peamisi tantsijad eelistatakse näha. Vahva on jälgida rõivaste stiili ning imetleda silmapaistvaid detaile eri komplektide juures, mis ei taandu ainult värvivalikute variatiivsusele. Dekoratsioonide juures jäävad silma tagasihoidlikud, kuid tugevat sõnumit andvad lahendused ja mustrid. Lavastus on intensiivselt tumedamates toonides, jõuliselt pruunikad, ning õrnalt punakad ja mustad toonid domineerivad üle kogu produktsiooni. Mitte just kõige inspireerivam või energilisem palett, kuid see sobib aristokraatliku, ajaloolise, dramaatilise ja tsipake oma aja ära elanud ning kulunud aadlike elu illustreerimiseks ideaalselt. Lavasuurune mööbliääriste stiilis puidunikerduste kogumik ja see šikk sohva, olid võrratu kombinatsioon ning just piisav, et anda edasi õhkkonna peensust ning kirglikkust. Rääkimata siis kahest armurõõmudes inimkehast seal nooblil asemel. Sealjuures jättis muusika pigem maheda ning toetava mulje, mitte nagu millegi, mis on visuaalset üle mängiv või eesrindlikum. Muidugi, tuli ette ka dramaatilisi seiku ning lõikavaid instrumendikäsitlusi, kuid muusika oli tasakaalus sisuga, hoides graatsilist, suursugust, kuid aristokraatiale passivat väärikat nooti. 

Tantsu kohalt on etendus, iseenesest mõistetavalt, ka imeline. Vaatamata kammitsetud ja natuke läppunud aadlike kultuurile, on lavastus üpris seksikas. Siinkohal vastandatakse etteastetega mainitud hingelist ja kehalist armastust. Viimast sümboliseerib meessoost peategelase paljas ülakeha ning ihar embamine armukesega kušetil. Eelviimast, aga mehe õrn, hoolitsev ja austav -- nagu hoiaks käes portselani -- kehakeel ja pilgud. Meelde jäid veel kokkade krapsakas tants külluslike roogadega kandikul, mustlase energiline etteaste meestele ning valulikest tunnetest nõretav konfrontatsioon kahe algselt eneseteadmata rivaalitseva naise vahel. Isegi meie kangelase etteaste finaalis, täis enesehaletust ja eneseviha, püherdades enda emotsioonide mülkas, kuigi objektiivselt on empaatiat säästa vaid näpuotsaga, annab etteaste suurepäraselt esile mehe ahastust, lootusetust ning, ei ole tõesti võimalik, et see kulmineerub muudmoodi kui juhtub. Siiski, oli lõpp natuke üllatav. Kuid äärmiselt efektne punkt nii silmadele mõeldud realiseerimise poolest kui narratiivselt. Samas, traagika on alati unustamatum kui kaunis finaal. Kokkuvõttes, tegu on järjekordse näitega, et kodumaine originaal ballett võib pakkuda vaimustavat meelelahutust, tervik võib olla pandud kokku eri valdkondade meisterlikest panustest, ning kogu komplekt ei jää kuidagi allapoole välismaa suunalt tulnud loomingule. 

Etendus: "Don Pasquale" ja "Krahv Luxemburg"

Tervitus!

Klassikalist etenduskunsti.

Pealkiri: Don Pasquale (Gaetano Donizetti koomiline ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 25.09.2020
Millal nähtud: 22.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Tegu on autori ühe mängitavama loominguga ning ühe populaarseima Itaalia koomilise žanrinäitega üldse. Samas, ooperid, mis ei ole traagilised, on niikuinii võimsas vähemuses ning ise eelistan kahte teist maailma lemmikut, "Sevilla habemeajajat" ja " Armujooki". Põhjus on lihtne, konkreetse loo keskne konflikt ajas mind täiesti segaduses kukalt kratsima ning oli võimatu üle saada selle loogikast. Mitmeid kuid hiljem, pärast etenduse nägemist, ei ole ikka võimalik aduda, kuidas saab süžee moraal olla, et vanem mees ei tohiks noore naisega abielluda või siis üldse enam abielluda, sest on liiga vana. 19. sajandil, kas see mitte just standard ei olnudki? Või olen ma ajalugu siiani täiesti valesti mõistnud ning kahe silma vahele on jäänud tõsiasi, et soositud ei olnudki eakas mees ja nooruke naine? Või peitub siin mingi kolmas kontekstuaalsuse spetsiifiline konks, mis seletaks sellise dissonantsi lahti? Kohati võttis selle teema sisemine diskussioon ja kuidagigi seletuse mentaalne otsimine kogu võhma ning tähelepanu saalis, kuid ka pärast, ning tahaplaanile jäid muud elemendid, mida ooperi puhul tegelikult primaarsena nautida. Muusika, laulmine ning loodav atmosfäär ise ei suutnud ennast esile võidelda, sest mu peas toimus intensiivne pusasse läinud lõngakera lahti harutamine. Samas, detaile, mida nautida leidus küll ja küll, nt kasvõi vahvalt ülemeelik ja särtsakas tegelaste poolne suhtumine ning õhuliselt energiline vaimküllus laval.

Don Pasquale soovib, et tema vennapoeg abielluks sobiliku preiliga, kui tahab mehe varandust pärida, ning eeldab, et tal on kaasa valikus sõnaõigust. Kui Ernesto eelistab naida hoopis varatu lese, Norinaga, siis onule see ei passi ning ta otsustab, et hoopis ise leiab omale abikaasa ja saab pärija. Jah, tänapäeva uuenduslike tõekspidamistega võrreldes leidub siin hulgi vastumeelset ning hunnik arhailisust. Tavaliselt on ooperites pigem lahkheliks vana ajaga võrreldes modernne progressiivsus nt soorollides, kuid antud lugu, tundub, et räägib vastu sellele, kuidas oletaks, et minevikus asjad käisid. Ehk siis, kas antud ooper on oma ajast ees või siis on minu teadmised end täitsa puusse rihtinud. Võttes arvesse perioodi, millesse lugu paigutub, miks ei või onu kaasa rääkida, kellega pärija end seob või miks ei tohi ta ise abielluda ning oma rahaga teha mida hing ihkab? Et taadile vingepussi keerata ning talle õppetund anda, teeskleb Norina, et on vaga kloostritüdruk ning sõlmitakse võltsabielu naise ja Doni vahel. Ning siis läheb äkitselt üks kiusupalagan lahti. Naine raiskab mehe raha, alandab ja sõidab tollest teerulliga üle. Üks moment oli seda mõnitamist lausa ebamugav pealt vaadata. Huumorist oli asi kaugel. Ma ei tea, kas nalja pärast Norina äärepealt vanamehele kätega kallale hakkas minema? Täiesti hämmastav ja arusaamatu oli, et miks papi sai sellise alandamise osaliseks, sest käitus nagu iga teine mees oma ajastus ning isegi suhteliselt kammitsetult. Üks samm puudus komöödia tragöödiaks muutumisest, sest oli hirm, et iga hetk nüüd saab Don Pasquale südari. Taaskord, kas loo kontseptsiooni ja keskse konflikti kohalt jäi midagi kahe silma vahele, mingi pusletükk puudu, sest keeruline oli nende olemusest vastanduvate arusaamade tõttu nähtust terviklikult sotti saada.

Mainitud veidra ebaproportsionaalsuse pärast ei saa ka väita, et tegelased oleksid märkimisväärselt sümpaatsed olnud. Ei olnudki eriti kellelegi kaasa elada, sest igas suunas oli midagi, mis kulmu kortsutama pani. Isegi õnnetusehunnik, Ernesto, kes kogu lavastuse vältel ringi liipab nagu peksa saanu, oma üleolevates piinades ja kannatustes, oli omamoodi pigem humoorikas. Kas võib olla, et etenduses oli paroodilisi elemente? Kas äkki oligi salajane põrandaalune liin loos, mis seletab lahti massiivse ebakõla, tõsiasi, et -- heureka! -- ooper ongi kogunisti paroodia või farss?! No kuidas tõlgendada seika, et Ernesto on agoonias, otsi andmas oma armuvaludes, ja onu tal lihtsalt kastab kaktuseid. Äkki teebki etendus nalja selle üle kuidas inimesed reageerivad armastuse teemal üle võlli (Ernesto) või siis kuidas vanemad mehed on väga maiad noorte vooruslike neitsite järgi (Don Pasquale) või hoopis kuidas naised võivad dominantsed olla ning kõigile meestele enda ümber ninanipsu teha (Norina). Pöörati ümber soostereotüübid ning vahetati positsioone. Ja näidati kui naeruväärne on ennast vabatahtlikult emotsioonide küüsi visata ja enesehaletsusest ringi roomata. Ernesto oli tõesti natuke ekstreemne, kuid naljakas. Siinkohal peab mainima, et oli näha, et esitajatel oli lõbus ja nad tundsid rõõmu, et ei pea vahelduseks traagikamerre uppuma ja pidevalt ahastuses nägusid ette manama, mida ooperid üldiselt eeldavad, kuid saavad helget ja joviaalset meeleolu eksponeerida. Alati on äga kui näitlejatel ja lauljatel on endal äga. Kas positiivsed tunded, koos kehakeele ja miimikaga, nõuavad lisaks enam näitlejameisterlikkust on veidi kaheldav, kuid äkki on ooperilauljatel siiski komplitseeritum esineda pigem standardiväliseid elujaatavaid tegelasi, sest põhirežiim on tavaliselt mornid ja õnnetute saatustega tegelased. Seega, kiitus, sest lavalt õhkas vallatust ja lusti võngetena vaatajani.

Lavakujundus ja kostüümid olid lavastusel pigem vaoshoitud ning eriti kulukad välja ei paistnud. Samas, selline tagasihoidlik ja omamoodi maine värvigamma ning materjalide valik oli isegi päris mokkamööda silmadele. Dekoratsioonid, hoonete rekonstruktsioonid ning isegi purjelaev, mis siia ja sinna liugles, olid helepruunist puidust ning kontrast stseenidega öisel ajal, kus domineeris tumesinine, jätsid kogu komplektina maheda, kuid silmatorkava mulje. Kõige kentsakam ja koomilisem, kas tahtmatult või tahtlikult, oli lavastuse nimitegelase kõhupolster, mis jättis ilmselgelt võltsi efekti, kuid ehk pidigi ta olema selline selgelt kunstlik ja ebaloomulik, et, taaskord, huumorielementi pakkuda. Keegi oleks nagu hiigelpalli või pääserõnga mehe kõhu ümber sidunud -- jalad, ülakeha, käed, taguots ja muu keha üpris sale ning vormis. See detail illustreerib suurepäraselt etendust üldisemalt: kas võtta nähtut tõsiselt või mitte, kas vaatajat püütakse kuidagi segadusse ajada või haneks tõmmata, kas nähtu eristab teadlikult end konventsionaalsest ja esitab ebatraditsionaalset, kas lugu naerab enda üle või publiku, kas laval toimuv on päriselu peegeldus või soovunel ja kõverpeegel, kas püüab ta mõista anda, et mehed ja naised on mõlemad head ning halvad, jne jne jne. Ma ei ole üheski neist kindlalt veendunud, seega, ei ole nii vaevatu, kui võiks eeldada, ooperiga sina peale jõuda ning lihtsalt etendust nautida. Kahjuks, ei jäänud kõrva ka ükski unustamatuks sobiv muusikapala. 

-----------------------------------

Pealkiri: Krahv Luxemburg (Franz Lehári operett)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 24.01.2020
Millal nähtud: 17.09.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Mis see nüüd oli? Operetid on pigem pettumused juba aastaid olnud ning tundub, et mõjuvad kuidagi kulununa ja vanamoodsana, kuid võta näpust. Käesolev lavastus ei paistnud millegi erakordsega silma, ei sisult, muusikalt, tegelastelt ega lavastuse tehniliselt teostuselt, kuid millegipärast suutis tulemus olla võluv ja armas. Selline sümpaatne ja kõige parimas mõttes südamlik ning käega katsutav. Täielik müstika. Etendus tekitas sellise õdusa tunde, et publik ja näitlejaskond eksisteerivad ühes hetkes, mõlemad korraga, nii saalis kui laval. Selle ühtse ristumiskoha leidnud, läksid vaataja perspektiivist neile tegelaste seiklused, möödapanekud ja õnnestumised, päriselt korda. Jääb lõpuni ähmaseks, et mis täpsemalt olid need faktorid, mis sellist vahetut kontakti, köitvust ja hoolima panemist stimuleerisid, mis impulsse vajutati, et ei kerkinud esile tüüpiliseks saanud tüdimust operettide kergluse ning ülepakutud sisutühja lääguse suhtes. Ei no, ei tasu ka mingit haruldaselt geniaalset ja ennenägematut žanrieksemplari oodata, tegu on siiski suhteliselt standardse operetiga. Siiski, tundub, et minu reservatsioon ja negatiivsemat laadi eelarvamus operettide vastu on mingiks perioodiks raugenud. Kõvasti enesekindlamalt sammun järgmiseid Estonia muusikali pakkumisi kaema. Kuigi kuklas peab tuksuma skepsis, sest kogemused enne käesolevat liikusid stabiilselt allamäge.

Ehk saab ootamatut suhtumismuutust seletada lihtsalt sobiliku tujuga sedasorti meelelahutuseks või tähtede seisuga, kuid antud lavastus suutis end paigutuda just meelepärasele laiuskraadile, pakkudes parajalt suhkrut, melodraamat ning värvi, välja kukkumata üleliia toretsev. Mingi tasandini edukalt astus üles ka üks kindel faktor, mis alati operettides minu silmis, või pigem kõrvus, konstantselt mööda sihib -- muusika. Tavaliselt on suhteliselt võimatu hiljemalt ühtegi meloodiat meelde tuletada, isegi sekundid pärast pala lõppemist, või siis kõlavad enamused laulud üksteise dubleerimisena. Seekord, kuigi suurem enamus lahtus üheks lamedaks massiks, siis neli tõusid esile ning suutsid end mällu söövitada, mis on operettide puhul märkimisväärne saavutus. Tähtsad ei ole ametlikud pealkirjad vaid koloriidsed esitajad, tekst või mõned märksõnad, mis tõstsid etteastete kaliibrit. Juliette'i "järelroa" pala jäi meelde selle kelmika ja kentsaka sõnakasutuse poolest nagu ka naise ja tema kallima vaheline üksteise vastu teksti põrgatav duett, mis süütult särtsakas ning nunnu. Vürst Basil Basilowitsch oma meeleheitlikult koomilistes lembeihades suutis nagu linnuke ette tsiristada sellise armupiinade hümni, et ajas lausa muigama ("Laõh, laõh, laõh, laõh, jah siin!"). Kahtlemata parim etteaste kogu lavastuses. Kuid, kas ikka oli? Napilt jäi alla ootamatult areenile ilmuv energiline venelanna, kes krapsaka vürsti ise ära krahmas. Ideaalne paar! Naise "elutarkusi" täis etteaste täis aristokraatidele omast arrogantsust ja elukaugesust, oli tunnustust väärivalt humoorikas. Põhimõtteliselt, leidus täitsa mida kuulata ja nautida laulu valdkonnas ning vast aitas just see aspekt etenduse menukust turgutada. Kusjuures, tavapärasest rohkem tundus, et loovutati aega muusikale kui dialoogile. Viimast tundus, et on eriti kasinalt jagatud. Teoorias, ei oleks selline suund midagi, mis mulle iseäranis meelepärane, kuid äkki oli faktori ettenägematus ning eelduste ümber lükkamine üks detail laiemast kompotist, mis lavastuse poolehoidu võitvat taset tõstis.

Vinguda võib tegelaste kallal, eriti keskse paari, sest, jah, kuigi operetid on omamoodi muinasjutuliselt romantilised, kipuvad sealsed põhisuhteliinid tsipake usutavamad olema kui antud loos. Esimesest käekatsumisest või põgusast vestlusest tärkavad eluarmastuse tunded ajavad silmi pööritama. Mees ja naine kohtusid minutiteks, sõlmisid abielu, eraldussein neid lahutamas ja sellest läbi nägemata. Ja siis leiavad nad üksteist kolme kuu pärast taas, vestlevad, taaskord, suhteliselt üürikeseks hetkeks, ja juba ongi suur romanss. Nibin-nabin kaks kokkupuudet ja ollaksegi valmis üksteise nimel elama ning surema. Opereti kohustuslik sekundaarne paar oli kohati isegi armsas ja kaasahaaravam kui primaarne duo. Vaieldamatud lemmikud olid siiski muhedad vürst ja tema temperamentne vürstinna. Nemad olid ka peamised koomika pakkujad. Üldiselt olen žanriloomingus heldemas koguses huumorit täheldanud, kuid antud lavastuses puistati seda vaid näpuotsaga üpris kitsilt. Või ei olnud pakutud naljad just minu maitsemeeltele. Enam pandi rõhku muusikale, mis lõppkokkuvõttes ju õige valik paistis olevat. See andis võimaluse keskenduda pigem musitseerimisele, kui näitlemisele, milles viimases saadi operetile omaselt täitsa keskpäraselt hakkama, mis on igati okei, kuid laulmises, subjektiivselt hinnates, jäid kõrva kummitama Mart Laur ("Armupiin, oled jälle siin, laõh, laõh, laõh, laõh!" -- vaieldamatult vingeim!) ning Aule Urb. Siin tekib vist mingi ebaaus muster võrdusmärgi näol lemmiktegelaste ja nende vokaalsete oskuste vahel, seega, palun mitte hinnangut tõsiselt võtta. Aga olgem siis õiglasemad, Helen Lokutat, Reigo Tamme ja Elina Nechayevad on alati meeldiv muusikast rõkkamas kuulata.

Tagasihoidlik joon võeti lavakujunduse, dekoratsioonide ning kostüümide kohalt. Tegu oli pigem kulusid kokkuhoidva produktsiooniga kui priiskavaga. Valikud ei olnud ekstravagantsed või eriliselt silmatorkavad, kuid ajasid asja ära. Ka lavaline liikumine, grupietteasted ja üldine dünaamika olid staatilisemad. Alati ei olegi vaja peita operettide mõningast pealiskaudsust ja sisutühjust värvitornaado, ülevoogavate kostüümide, pidevalt juubeldades ringi trallamise ning mastaapsete taustadisainide varju. Taaskord, tundub, et selline kitsim lähenemine kõige muuga ühises kompotis aitas etenduse just käega katsutavamaks ja libedamini seeditavaks muuta. Ja niimoodi selline täitsa vaadatav ja tore operett oma ilus ja valus kokku tärgeldatigi. Eeldatavasti ei kühveldatud tükki mingeid ülemõistuse suuri rahalisi või loomingulisi investeeringuid, kuid kas alati peabki meeletult pillav, innovaatiline ja teistest eelnevatest erinev olema. Vast mitte, kui tulemus suudab just õigel tasakaalu piiril end balansseerida, langemata igalt nurgalt olemuselt odavuse kuristikku. Sõbrannaga sai õdusalt aega veedetud, juba klassikaks muutunud Estonia šokolaadikooki söödud (see lihtsalt on üks maitsvamaid) ja rõdul end mõnusalt sisse seatud (parteris ei ole just kõige etem oopereid ja operette vaadata, kui ei taha kukla käänamisest kaelavalu, et subtiitreid mugavalt lugeda).