Etendus: "Orpheus põrgus"

Tervitus!

Wow, Estonia on lõpuks säästurežiimi maha kandud ja tulemus on võrratu! Viimased Estonia külastused "Jeanne d'Arc" ja käesolev "Orpheus põrgus" näevad kohe head välja.

Pealkiri: Orpheus põrgus (Jacques Offenbachi operett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 30.09.2022
Millal nähtud: 18.05.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Etendusele sai mindud minimaalsete teadmiste ja ootustega. Pigem sai eeldatud rõhuvat ja nutust ooperit, sest Kreeka mütoloogia Oprheusest ja tema naisest on kõike muud kui lustakas. Olgu klassifikatsioon operett või mitte, ei osanud ma ette näha, et milline pidu ja pillerkaar, milline täielik palagan, selle kõige paremas mõttes, laval lahti rullub. Kas võib nimetada etendust pigem Orpheuse paroodiaks? Või kas saab seda üldse enam Orpheuse looks kutsuda? Moondumine tragöödiast komöödiaks, ja seda niivõrd sujuvalt ning orgaaniliselt, on vaieldamatult üks märkimisväärsemaid puänte, millega olen viimastel aastatel teatrilavadel kokku puutunud. Ühegi näidendi ükski pööre ei ole niivõrd üllatanud nagu sellega sai hakkama käesolev hunnik absurdi, ülemeeliklikkust, nalja, kiimatsemist, totakust, lõbu ja lambikust. Kallatud üle ohtrates kogustes kuldse ja glamuursega. Peab tunnistama, et reklaamtekstides paralleelide tõmbamine lavastuse ja Eurovisiooni vahel, ei ole üldsegi puusse panek. Tegu on ühe ägeda ja meeleoluka heatujuetendusega, mille järgi olen pikalt janunenud. Kes oleks võinud arvata, et lähen teatrisse kulm kortsus, oodates depressiooni, kuid lahkun nägu naerul, kuna süldi asemel pakuti puuviljakooki.

Originaallugu oli täiesti pea peale pööratud. Voorustest said pahed ja ühtegi klassikaliselt eeskujulikku ning imetlusväärset tegelast, kellele pöidlaid hoida, ei leidunud. See aga ei tähendanud, et kellegile kaasa elada ei olnud. Orpheus ja Eurydice, müütiline lembepaar, kelle armastus kumab tänaseni, ei kannatanud üksteist silma otsaski ning unistasid lahkuminekust. Selline ootamatu lüke tekitas alguses segadust ja harjumisvajadust, et nähtavaga samale sagedusele jõuda, kuid üleminek nautimisfaasile toimus kiirelt ja libedalt. Kuidagi värskendav oli vahelduseks kärtsakate naiste-meeste emotsionaalseid suhteid jälgida, ilma, et peaks üleliia suhkrust ja imalat lembelaulmist taluma. Või et neid kokkupuuteid oleks illustreeritud halvavõnkeliselt ja toksiliselt. Kõik tegelased olid tolad, enesekesksed, himurad, kergemeelsed, ennasttähtsustavad, uudishimulikud ja, ükskõik kui tõsine olukord, ei olnud võimalik mitte ühtegi karakterit mitte ühelgi hetkel tõsiselt võtta. Lavastus ei lubanud langeda mõtetesse, kus hakkad sügavalt juurdlema selle üle, et kes kellele liiga teeb või midagi ei ole aus või mehed pahad ja naised head või, vastupidi, mehi ainult kiusatakse naiste poolt. Võtmeülesandeks publikule oli tohuvabaohul end lihtsalt kaasa haarata lasta ning jätta eelarvamused ukse taha.

Kuigi Kreeka jumalaid ja nende Rooma ekvivalente on kujutatud kõikvõimalikel viisidel, komöödiate ja tragöödiate raames, on neid sellises humoorikas ja lapsikus kastmes alati vahva kohata. Nad adapteeruvad äärmiselt hästi ükskõik millise tõsiduse spektri ekstreemse otsaga. Lavastuses olid nad otsekui mõne värvika retro muusikali staarid või 70ndate rockkunnid. Jupiteril oli lausa Ziggy Stardustilik välgunool näomaalinguks, Diana tuletas kahtlaselt oma suure musta juuksepahmakaga Cheri meelde, ja Plutol oli tunda Michael Jacksoni vaibi. Rooma jumalad passisid ideaalselt sellesse kirevasse ja kelmikasse pakendisse, nii oma käitumiselt, suhtumiselt kui mõtetelt. Isegi Orpheusele ja Eurydicele sobis nende modernne interpretatsioon. No ja mis siis sellest, et nad tegelikult üksteisest tüdinenud olid? Äge ju kui mõlemad on ühel lainel, kas ühises vihkamises või armastuses. Nende üksteisega nääklemist ja iroonitsemist oli tõesti lõbus jälgida. Mõlemad olid sellised naerunäosed ja heatujulised oma rahulolematuses, et sai itsitatud nende kähmluste ajal paariga üheskoos kaasa. Aga kuigi pealkirjas on Orpehus, siis röövis tema naine kogu rambivalguse. Algselt nagu hädas kaunitar, kes vajab päästmist, mässis ta lõpuks kõik mehed enda sõrme ümber, keeras situatsioonid enda kasuks ja, olgem ausad, tõeline võitja erinevate suhete ja kõrvalehüppamiste arveteklaarimises oli Eurydce. Aga ega Orpheuski kurta saanud. Mehe seiklusi allilmas näidati suhteliselt lühidalt, põhimõtteliselt astus ta üles alguses ja lõpus, kuid mõnus ju kui nii vähese vaeva eest sai naisest lahti.

Lavadisaini ja kostüümide osas meeskond tõesti ületas end. Mitte, et tulemused oleksid tohutult ennenägematud või originaalsed, vaid võlu seisnes selles, et kuidas erinevad detaile ja stiile omavahel nii vaevatult kombineeriti. Mis põhiline, igal tegelasel, kas nendel kes fookuses või taustanäitlejatel, oli omanäoline rüü seljas. Enamus jumalusi arvasin nende välimusest lähtudes ära, aga olid paar, kes tundusid prominentsed ja peas siiani kripeldavad, kuid lavastuseinfo otseselt neile ei viita, et nende identiteetides selgusele jõuda. Leidus aga tõesti nutikalt välja mõeldud kostüüme, mis, kombineerides konkreetsete tegelaste, nt jumalate, iseloomu ja valitsemisvaldkondi, lisasid põnevaid vimkasid karakterite väljanägemisse, et nende traditsionaalset oleku kuidagi kaasaegsemalt ja huumoriga edasi anda. Nt üks hetk haarab Mercurius oma kaarjate dekoratsioonidega peaehtest ühe tüki, mis osutub banaaniks, millesse mees kohe sisse haukab. Nt ei tinistanud Orpehus lüürat vaid hoopis viiulit. Meisterlikult on miksikud omavahel erinevad stiilid, kuhu on sisse mahutatud isegi Eesti rahvariided ja mustrid, nt Avaliku Arvamuse kleidi ning Juno peaehte näol.

Ka dekoratsioonide ja butafooria kohalt leidus andekaid lahendusi. Nt soovitan lugeda läbi protestiplakatite tekstid. Nt viidati tögades Jupiteri erinevateks olenditeks muutumisele, et naisi võrgutada, tuues lavale metallist redelikonsturktsioonilaadse asjanduse, millel tiivad. Mees ronis peale, pani prillid ette ja, vot, oligi muundunud kärbseks, et järjekordset kaunitari peilida. See vaene värgindus sai Jupiteri ja Eurydice romansi ajal vett ja vilet näha. Ammu pole enam midagi niivõrd totakat, kuid geniaalset laval näinud. Lavadisain, kuigi alguses tagasihoidlik, koos ringiliikuvate heinakujadega, sai otsekui Jupiteri välgust vist 1000-voldise särtsaka, kui liiguti jumalate pimestavalt kollasesse kuldriiki. Ja sealt omakorda edasi põrgu punakalt helendavasse tühjusesse, kus taamal terendas must, peaaegu et diskokerasarnase hiigelpall, mis tundus kui tume päike. See virrvarr klassikalisest, modernset, ajaloolisest, mütoloogilisest, rahvuslikust, futuristlikust ning pastoraalist toimis ootamatult hästi, lisades kõneka ja sisuka kihi lavastusele selle visuaalse tasandi poolest. 

Ka muusika poolelt ületati ootuseid, sest puudus operettide repertuaarile omane üledoos läägest nutulaulust. Palad olid krapsakad ja elavad. Ning, kui ei olnud, siis mängis kontekst kuulatava üle ja ei lasknud vesise lõõritamise saatel tukkuma jääda. Muusika kõrval on kiituse ära teeninud, lisaks, tants. Eriti grupp taustatantsijad, kelle energia ja kohalolek oli sama võimas kui peategelastel. Viimastest jäid enim silma isepäine ja enesekindel Eurydice Kristel Pärtna kehastuses, Reigo Tamm kelmika kurikaela Plutona, Juuli Lill jõulise Avaliku Arvamusena ning Rauno Elp kõlvatu ja häbitu Jupiterina. Võimas kankaan lavastuse lõpp-punktina oli aga täiesti ootamatu, kohati piinlik, kohati vinge, ja täiesti ideaalne sellele segasummasuvila etendusele, mis tegi kõik igati õigesti, kui ei võtnud ennast ülemäära tõsiselt. Kogu seltskond karvaseid ja sulelisi tuli lavale kokku, et üks raju pidu maha panna. Kui ikka finaaliks kõlab legendaarne meloodia ja tantsusammud, siis ei ole enam tähtsust, et mis, kes, kus, vaid, et käima on tõmmatud üks suur kräu. Kahe ja poole tunnine kräu siis seekord Estonia laval. Sellist lustakat heatujupommi pole ammu enam kogenud. Äge pilalugu, mis nägi välja, et selle peale on raha investeeritud ja sellega vaeva nähtud. 

Etendus: "Don Pasquale" ja "Krahv Luxemburg"

Tervitus!

Klassikalist etenduskunsti.

Pealkiri: Don Pasquale (Gaetano Donizetti koomiline ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 25.09.2020
Millal nähtud: 22.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Tegu on autori ühe mängitavama loominguga ning ühe populaarseima Itaalia koomilise žanrinäitega üldse. Samas, ooperid, mis ei ole traagilised, on niikuinii võimsas vähemuses ning ise eelistan kahte teist maailma lemmikut, "Sevilla habemeajajat" ja " Armujooki". Põhjus on lihtne, konkreetse loo keskne konflikt ajas mind täiesti segaduses kukalt kratsima ning oli võimatu üle saada selle loogikast. Mitmeid kuid hiljem, pärast etenduse nägemist, ei ole ikka võimalik aduda, kuidas saab süžee moraal olla, et vanem mees ei tohiks noore naisega abielluda või siis üldse enam abielluda, sest on liiga vana. 19. sajandil, kas see mitte just standard ei olnudki? Või olen ma ajalugu siiani täiesti valesti mõistnud ning kahe silma vahele on jäänud tõsiasi, et soositud ei olnudki eakas mees ja nooruke naine? Või peitub siin mingi kolmas kontekstuaalsuse spetsiifiline konks, mis seletaks sellise dissonantsi lahti? Kohati võttis selle teema sisemine diskussioon ja kuidagigi seletuse mentaalne otsimine kogu võhma ning tähelepanu saalis, kuid ka pärast, ning tahaplaanile jäid muud elemendid, mida ooperi puhul tegelikult primaarsena nautida. Muusika, laulmine ning loodav atmosfäär ise ei suutnud ennast esile võidelda, sest mu peas toimus intensiivne pusasse läinud lõngakera lahti harutamine. Samas, detaile, mida nautida leidus küll ja küll, nt kasvõi vahvalt ülemeelik ja särtsakas tegelaste poolne suhtumine ning õhuliselt energiline vaimküllus laval.

Don Pasquale soovib, et tema vennapoeg abielluks sobiliku preiliga, kui tahab mehe varandust pärida, ning eeldab, et tal on kaasa valikus sõnaõigust. Kui Ernesto eelistab naida hoopis varatu lese, Norinaga, siis onule see ei passi ning ta otsustab, et hoopis ise leiab omale abikaasa ja saab pärija. Jah, tänapäeva uuenduslike tõekspidamistega võrreldes leidub siin hulgi vastumeelset ning hunnik arhailisust. Tavaliselt on ooperites pigem lahkheliks vana ajaga võrreldes modernne progressiivsus nt soorollides, kuid antud lugu, tundub, et räägib vastu sellele, kuidas oletaks, et minevikus asjad käisid. Ehk siis, kas antud ooper on oma ajast ees või siis on minu teadmised end täitsa puusse rihtinud. Võttes arvesse perioodi, millesse lugu paigutub, miks ei või onu kaasa rääkida, kellega pärija end seob või miks ei tohi ta ise abielluda ning oma rahaga teha mida hing ihkab? Et taadile vingepussi keerata ning talle õppetund anda, teeskleb Norina, et on vaga kloostritüdruk ning sõlmitakse võltsabielu naise ja Doni vahel. Ning siis läheb äkitselt üks kiusupalagan lahti. Naine raiskab mehe raha, alandab ja sõidab tollest teerulliga üle. Üks moment oli seda mõnitamist lausa ebamugav pealt vaadata. Huumorist oli asi kaugel. Ma ei tea, kas nalja pärast Norina äärepealt vanamehele kätega kallale hakkas minema? Täiesti hämmastav ja arusaamatu oli, et miks papi sai sellise alandamise osaliseks, sest käitus nagu iga teine mees oma ajastus ning isegi suhteliselt kammitsetult. Üks samm puudus komöödia tragöödiaks muutumisest, sest oli hirm, et iga hetk nüüd saab Don Pasquale südari. Taaskord, kas loo kontseptsiooni ja keskse konflikti kohalt jäi midagi kahe silma vahele, mingi pusletükk puudu, sest keeruline oli nende olemusest vastanduvate arusaamade tõttu nähtust terviklikult sotti saada.

Mainitud veidra ebaproportsionaalsuse pärast ei saa ka väita, et tegelased oleksid märkimisväärselt sümpaatsed olnud. Ei olnudki eriti kellelegi kaasa elada, sest igas suunas oli midagi, mis kulmu kortsutama pani. Isegi õnnetusehunnik, Ernesto, kes kogu lavastuse vältel ringi liipab nagu peksa saanu, oma üleolevates piinades ja kannatustes, oli omamoodi pigem humoorikas. Kas võib olla, et etenduses oli paroodilisi elemente? Kas äkki oligi salajane põrandaalune liin loos, mis seletab lahti massiivse ebakõla, tõsiasi, et -- heureka! -- ooper ongi kogunisti paroodia või farss?! No kuidas tõlgendada seika, et Ernesto on agoonias, otsi andmas oma armuvaludes, ja onu tal lihtsalt kastab kaktuseid. Äkki teebki etendus nalja selle üle kuidas inimesed reageerivad armastuse teemal üle võlli (Ernesto) või siis kuidas vanemad mehed on väga maiad noorte vooruslike neitsite järgi (Don Pasquale) või hoopis kuidas naised võivad dominantsed olla ning kõigile meestele enda ümber ninanipsu teha (Norina). Pöörati ümber soostereotüübid ning vahetati positsioone. Ja näidati kui naeruväärne on ennast vabatahtlikult emotsioonide küüsi visata ja enesehaletsusest ringi roomata. Ernesto oli tõesti natuke ekstreemne, kuid naljakas. Siinkohal peab mainima, et oli näha, et esitajatel oli lõbus ja nad tundsid rõõmu, et ei pea vahelduseks traagikamerre uppuma ja pidevalt ahastuses nägusid ette manama, mida ooperid üldiselt eeldavad, kuid saavad helget ja joviaalset meeleolu eksponeerida. Alati on äga kui näitlejatel ja lauljatel on endal äga. Kas positiivsed tunded, koos kehakeele ja miimikaga, nõuavad lisaks enam näitlejameisterlikkust on veidi kaheldav, kuid äkki on ooperilauljatel siiski komplitseeritum esineda pigem standardiväliseid elujaatavaid tegelasi, sest põhirežiim on tavaliselt mornid ja õnnetute saatustega tegelased. Seega, kiitus, sest lavalt õhkas vallatust ja lusti võngetena vaatajani.

Lavakujundus ja kostüümid olid lavastusel pigem vaoshoitud ning eriti kulukad välja ei paistnud. Samas, selline tagasihoidlik ja omamoodi maine värvigamma ning materjalide valik oli isegi päris mokkamööda silmadele. Dekoratsioonid, hoonete rekonstruktsioonid ning isegi purjelaev, mis siia ja sinna liugles, olid helepruunist puidust ning kontrast stseenidega öisel ajal, kus domineeris tumesinine, jätsid kogu komplektina maheda, kuid silmatorkava mulje. Kõige kentsakam ja koomilisem, kas tahtmatult või tahtlikult, oli lavastuse nimitegelase kõhupolster, mis jättis ilmselgelt võltsi efekti, kuid ehk pidigi ta olema selline selgelt kunstlik ja ebaloomulik, et, taaskord, huumorielementi pakkuda. Keegi oleks nagu hiigelpalli või pääserõnga mehe kõhu ümber sidunud -- jalad, ülakeha, käed, taguots ja muu keha üpris sale ning vormis. See detail illustreerib suurepäraselt etendust üldisemalt: kas võtta nähtut tõsiselt või mitte, kas vaatajat püütakse kuidagi segadusse ajada või haneks tõmmata, kas nähtu eristab teadlikult end konventsionaalsest ja esitab ebatraditsionaalset, kas lugu naerab enda üle või publiku, kas laval toimuv on päriselu peegeldus või soovunel ja kõverpeegel, kas püüab ta mõista anda, et mehed ja naised on mõlemad head ning halvad, jne jne jne. Ma ei ole üheski neist kindlalt veendunud, seega, ei ole nii vaevatu, kui võiks eeldada, ooperiga sina peale jõuda ning lihtsalt etendust nautida. Kahjuks, ei jäänud kõrva ka ükski unustamatuks sobiv muusikapala. 

-----------------------------------

Pealkiri: Krahv Luxemburg (Franz Lehári operett)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 24.01.2020
Millal nähtud: 17.09.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Mis see nüüd oli? Operetid on pigem pettumused juba aastaid olnud ning tundub, et mõjuvad kuidagi kulununa ja vanamoodsana, kuid võta näpust. Käesolev lavastus ei paistnud millegi erakordsega silma, ei sisult, muusikalt, tegelastelt ega lavastuse tehniliselt teostuselt, kuid millegipärast suutis tulemus olla võluv ja armas. Selline sümpaatne ja kõige parimas mõttes südamlik ning käega katsutav. Täielik müstika. Etendus tekitas sellise õdusa tunde, et publik ja näitlejaskond eksisteerivad ühes hetkes, mõlemad korraga, nii saalis kui laval. Selle ühtse ristumiskoha leidnud, läksid vaataja perspektiivist neile tegelaste seiklused, möödapanekud ja õnnestumised, päriselt korda. Jääb lõpuni ähmaseks, et mis täpsemalt olid need faktorid, mis sellist vahetut kontakti, köitvust ja hoolima panemist stimuleerisid, mis impulsse vajutati, et ei kerkinud esile tüüpiliseks saanud tüdimust operettide kergluse ning ülepakutud sisutühja lääguse suhtes. Ei no, ei tasu ka mingit haruldaselt geniaalset ja ennenägematut žanrieksemplari oodata, tegu on siiski suhteliselt standardse operetiga. Siiski, tundub, et minu reservatsioon ja negatiivsemat laadi eelarvamus operettide vastu on mingiks perioodiks raugenud. Kõvasti enesekindlamalt sammun järgmiseid Estonia muusikali pakkumisi kaema. Kuigi kuklas peab tuksuma skepsis, sest kogemused enne käesolevat liikusid stabiilselt allamäge.

Ehk saab ootamatut suhtumismuutust seletada lihtsalt sobiliku tujuga sedasorti meelelahutuseks või tähtede seisuga, kuid antud lavastus suutis end paigutuda just meelepärasele laiuskraadile, pakkudes parajalt suhkrut, melodraamat ning värvi, välja kukkumata üleliia toretsev. Mingi tasandini edukalt astus üles ka üks kindel faktor, mis alati operettides minu silmis, või pigem kõrvus, konstantselt mööda sihib -- muusika. Tavaliselt on suhteliselt võimatu hiljemalt ühtegi meloodiat meelde tuletada, isegi sekundid pärast pala lõppemist, või siis kõlavad enamused laulud üksteise dubleerimisena. Seekord, kuigi suurem enamus lahtus üheks lamedaks massiks, siis neli tõusid esile ning suutsid end mällu söövitada, mis on operettide puhul märkimisväärne saavutus. Tähtsad ei ole ametlikud pealkirjad vaid koloriidsed esitajad, tekst või mõned märksõnad, mis tõstsid etteastete kaliibrit. Juliette'i "järelroa" pala jäi meelde selle kelmika ja kentsaka sõnakasutuse poolest nagu ka naise ja tema kallima vaheline üksteise vastu teksti põrgatav duett, mis süütult särtsakas ning nunnu. Vürst Basil Basilowitsch oma meeleheitlikult koomilistes lembeihades suutis nagu linnuke ette tsiristada sellise armupiinade hümni, et ajas lausa muigama ("Laõh, laõh, laõh, laõh, jah siin!"). Kahtlemata parim etteaste kogu lavastuses. Kuid, kas ikka oli? Napilt jäi alla ootamatult areenile ilmuv energiline venelanna, kes krapsaka vürsti ise ära krahmas. Ideaalne paar! Naise "elutarkusi" täis etteaste täis aristokraatidele omast arrogantsust ja elukaugesust, oli tunnustust väärivalt humoorikas. Põhimõtteliselt, leidus täitsa mida kuulata ja nautida laulu valdkonnas ning vast aitas just see aspekt etenduse menukust turgutada. Kusjuures, tavapärasest rohkem tundus, et loovutati aega muusikale kui dialoogile. Viimast tundus, et on eriti kasinalt jagatud. Teoorias, ei oleks selline suund midagi, mis mulle iseäranis meelepärane, kuid äkki oli faktori ettenägematus ning eelduste ümber lükkamine üks detail laiemast kompotist, mis lavastuse poolehoidu võitvat taset tõstis.

Vinguda võib tegelaste kallal, eriti keskse paari, sest, jah, kuigi operetid on omamoodi muinasjutuliselt romantilised, kipuvad sealsed põhisuhteliinid tsipake usutavamad olema kui antud loos. Esimesest käekatsumisest või põgusast vestlusest tärkavad eluarmastuse tunded ajavad silmi pööritama. Mees ja naine kohtusid minutiteks, sõlmisid abielu, eraldussein neid lahutamas ja sellest läbi nägemata. Ja siis leiavad nad üksteist kolme kuu pärast taas, vestlevad, taaskord, suhteliselt üürikeseks hetkeks, ja juba ongi suur romanss. Nibin-nabin kaks kokkupuudet ja ollaksegi valmis üksteise nimel elama ning surema. Opereti kohustuslik sekundaarne paar oli kohati isegi armsas ja kaasahaaravam kui primaarne duo. Vaieldamatud lemmikud olid siiski muhedad vürst ja tema temperamentne vürstinna. Nemad olid ka peamised koomika pakkujad. Üldiselt olen žanriloomingus heldemas koguses huumorit täheldanud, kuid antud lavastuses puistati seda vaid näpuotsaga üpris kitsilt. Või ei olnud pakutud naljad just minu maitsemeeltele. Enam pandi rõhku muusikale, mis lõppkokkuvõttes ju õige valik paistis olevat. See andis võimaluse keskenduda pigem musitseerimisele, kui näitlemisele, milles viimases saadi operetile omaselt täitsa keskpäraselt hakkama, mis on igati okei, kuid laulmises, subjektiivselt hinnates, jäid kõrva kummitama Mart Laur ("Armupiin, oled jälle siin, laõh, laõh, laõh, laõh!" -- vaieldamatult vingeim!) ning Aule Urb. Siin tekib vist mingi ebaaus muster võrdusmärgi näol lemmiktegelaste ja nende vokaalsete oskuste vahel, seega, palun mitte hinnangut tõsiselt võtta. Aga olgem siis õiglasemad, Helen Lokutat, Reigo Tamme ja Elina Nechayevad on alati meeldiv muusikast rõkkamas kuulata.

Tagasihoidlik joon võeti lavakujunduse, dekoratsioonide ning kostüümide kohalt. Tegu oli pigem kulusid kokkuhoidva produktsiooniga kui priiskavaga. Valikud ei olnud ekstravagantsed või eriliselt silmatorkavad, kuid ajasid asja ära. Ka lavaline liikumine, grupietteasted ja üldine dünaamika olid staatilisemad. Alati ei olegi vaja peita operettide mõningast pealiskaudsust ja sisutühjust värvitornaado, ülevoogavate kostüümide, pidevalt juubeldades ringi trallamise ning mastaapsete taustadisainide varju. Taaskord, tundub, et selline kitsim lähenemine kõige muuga ühises kompotis aitas etenduse just käega katsutavamaks ja libedamini seeditavaks muuta. Ja niimoodi selline täitsa vaadatav ja tore operett oma ilus ja valus kokku tärgeldatigi. Eeldatavasti ei kühveldatud tükki mingeid ülemõistuse suuri rahalisi või loomingulisi investeeringuid, kuid kas alati peabki meeletult pillav, innovaatiline ja teistest eelnevatest erinev olema. Vast mitte, kui tulemus suudab just õigel tasakaalu piiril end balansseerida, langemata igalt nurgalt olemuselt odavuse kuristikku. Sõbrannaga sai õdusalt aega veedetud, juba klassikaks muutunud Estonia šokolaadikooki söödud (see lihtsalt on üks maitsvamaid) ja rõdul end mõnusalt sisse seatud (parteris ei ole just kõige etem oopereid ja operette vaadata, kui ei taha kukla käänamisest kaelavalu, et subtiitreid mugavalt lugeda). 

Etendus: "Lõbus lesk" ja "Anna Karenina"

Tervitus!

Klassikalist meelelahutust seekord. 

Pealkiri: Lõbus lesk (Franz Lehári operett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 19.08.2021
Millal nähtud: 04.06.2022
Minu hinnang: 3/5

Operetid, teisisõnu, klassikalised muusikalid, on ju tegelikult vahvad. Teoorias peaksin neid igati nautima. Praktikas olen, kahjuks, tähele pannu, et need on muutunud kuidagi lahjaks ja monotoonseks. Kas nad on oma hiilgeaja ära elanud, ei suuda konkureerida kõikvõimaliku kirju ja originaalse muu teatrimaastiku pakutavaga või on probleem pigem selles, et minu isiklik maitse, huvid ning ootused kvaliteetsele meelelahutusele on ajas ümber kujunenud. Ei tea täpselt millele näpp panna, kuid kuigi hindasin etendust sellena, mis ta on, siis ülendavat elamust ei saanud. Siin ei ole niiväga süüdi ka konkreetne lavastus ise, sest võrreldes mõne odavalt kasina välimuse ja kuidagi lohaka Estonia ooperiga (mida vahepeal repertuaari ikka eksib), oli produktsioonis näha eurode heldemat kasutamist, värvikaid ja säravaid kostüüme ning liikuvaid lavakonstruktsiooni. Eriti jäid silma glamuursed ja sensuaalsed kleidid, peakatted, ehted ja üleüldse nägid peategelastest naised, ning isegi taustatantsijad/lauljad, võrratud välja. Valencienne'i kollane siidist kleit ja klubi showgirl'ide sulgedega kirgas rõivastekomplekt on siiani meeles. Rääkimata Hanna veetlevatest kostüümidest. Visuaalselt oli tegu pilkutõmbava ja hoidva mahlase puuviljavaagnaga. Mille sisu sai, muide, suurendatud kujul ka laval üks hetk näha. 

Olen varem antud operetti vaadanud ja meelega ei loe hetkel oma kunagi aastaid tagasi kirjapandut, sest olen hoopis teine inimene ning ei taha lasta oma esmasel kokkupuutel looga oma hetke emotsioone mõjutada. Süžee ei olnud mulle ülemäära vaimustust tekitav juba varasemalt, seda tean kindlalt, kuid enim häiris mind tõsiasi, et kaks põhilist looliini tundus, et said suhteliselt samalaadset ajalist kajastust. Hanna ja Danilo üksteise ümber käiv tants, nagu kaks uhkust täis armastan, aga vihkan sind, ja vihkan, aga armastan sind, põikpead, kelle pidevale lükkan-tõmban keerlemisele oli hõlbus kaasa, said eetriaega pea sama palju kui Valencienne ja tolle tüütud seiklused oma armukesega. Kui üks pool süžeest oli köitev ja lihtsalt mõnus jälgida, siis teine pool väsitas kerglase ja mageda otsekui sunnitud ning liialt pikale venitatud olemusega. Hanna ja Danilo dialoog oli täis särtsu, pidevat üksteisele ära tegemist ning tegelaste vaheline keemia oli tuntavalt olemas ja elektrit täis. Nad mängisid otsekui pingpongi, kus kumbki ei tahtnud alla anda, kuid samaaegselt janunesid valge lipu õhku heitmise järele. Siiski, tundus, et endise armukesega vahele jäämisega hädas naine omas loos põhifookust, kuigi pealkiri peaks tavaliselt viitama peategelasele, kelleks oli, loogikast lähtudes, lõbus lesk Hanna. Oleksin süžeed tunduvalt rohkem nautinud, kui oleksin saanud enam koos aega veeta üksteise ümber keerlevate kangekaelsete endiste kallimate seltsis, kui pidanud Valencienne'i lehvikusaagat jälgima. Kuigi viimane põhjustas ohtralt tohuvabaohu ja humoorikaid olukord, kui see vale inimese käest järgmise kätte sattus ning pidev jaht sellele hulgaliselt segadust tekitas. Hanna ja Danilo kombo pakkus vaimukusi, temperamenti ja särisevat keemiat, Valencienne ja tema moosipoiss jätsid plassi ning erakordselt energiatu mulje. Lisaks, Reigo Tamm oli ootamatult šarmantne elupõletajast lurjus ning Helen Lokuta meeldivalt nipsakas -- koos moodustasid nad krapsaka duo.

Pooleldi kurvastusega pean tunnistama, et operettide muusika ei ole mind kunagi suutnud paeluda. Enamused palad valguvad üheks halliks massiks ning mul on keeruline neid meelde tuletada kasvõi hetk pärast loo esitamist. Žanri stiil ei ole minu maitsele. Antud etenduse puhul tuli ette väike erand, sest kaht etteastet koos meloodiaga suutsid mu mentaalse barjääri läbistada ning ennast mällu kinnitada. Kas see vihjab sellele, et tegu on hiilgavate lugudega? Ei tasu üle liialdada ja nii kaugele minna, kuid kurblikult kaunis ja maagiline "Vilja laul" ning ekstravagantne ja vali meeste n-ö ood naistele on suutnud teistest sarnaste hulgast ennast kuidagi kõrgemale vinnata. Mõlema esitusega käisid käsikäes meeleolukad miljööd koos ideaalse valgustuse, tausta ja kujundusega. Esimese puhul oli tegu otsekui imelise suveöö kontserdiga jõe kaldal, kus publik taustal küünlaid lehvitas, et ilusaid valgushelke tekitada. Teise puhul võeti kasutusele hulgaliselt konfeti paugutajaid, mis tähelepanu tõmbasid, lisaks kankaani tantsivatele härradele. Ma alati mõtlen, et, huvitav, kuidas neid ebemeid edukalt ära elimineeritakse -- need jõuavad ju suhu, riietesse ja alati ilmub imeväel kuskilt üks välja nädalaid hiljem. Energiast pakatava ning emotsioonidest rõkkava õhkkonna loomise nimel nähti silmatorkavalt vaeva ning suuresti selline juubeldav ja rikkuritelik atmosfäär ka suurepäraselt saavutati. 

Tegu on kahtlemata mõnusa meelelahutusega ning operett ise on vast oma žanri üks väljapaistvamate ja populaarsemata hulgast. Estonia on vaeva näinud, et tegelaste jõukat, aristokraatlikku ja eksesse täis elu vaatajani käesolevate vahenditega usutavalt ja võimalikult kuluefektiivselt eksponeerida. Seda tükki ei saa nimetada säästuversiooniks. Oleks mind kogu kogemus, aga enam suutnud kaasa tõmmata ning korda läinud! Vaatamata soliidsele produktsioonile, esitustele ning visuaalile, nagu eelnevalt mainitud, jättis mind show veidike külmaks. Äkki olen liiga palju operette näinud? Äkki ma ei ole enam või veel õiges vanuses, et neid rohkem imetleda? Äkki ma lihtsalt ei ole vastavas meeleseisundis taoliste edevate, õhuliste ja palaganlike vaatemängude jaoks? Äkki on operetid muutunud tuhmiks ja oma hiilgeaja ära elanuks? Tõeline põhjus jääb selgusetuks ja eks see vast kombinatsioon mitmest faktorist ole. Samas, kui subjektiivselt lähendades, jäi etenduses minu silmis midagi erilist vajaka, siis, objektiivselt, ei oska ma ka midagi konkreetse lavastuse puhul iseäranis välja tuua, et mis siis ikkagi õnnestunult ei toiminud. Jah, süžeeliinide tasakaal häiris, muusika suuresti ei kõnetanud, huumorit oleks võinud enam olla, tegelased oli kohati klišeed, rikaste ja kuulsate imelise elu ülistamine käis nati pinda, kuid need ei ole surmapatud ja nende poole võib tahtmise korral silma kinni pigistada. Olgu kuidas on, kuid üks tore õhtu teatris on garanteeritud igatahes. 

--------------------------------

Pealkiri: Anna Karenina (Marina Kesleri ballett Dmitri Šostakovitši muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 01.09.2020
Millal nähtud: 18.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Käesolev versioon igatpidi läbileierdatud loost, mida on üha uuesti ja uuesti lavastatud kõikvõimalikes formaatides, mõjus oma meisterlikul kombinatsioonil moodsast ning vanaaegsest ootamatult võrratult. Piinatud Anna Karenina palju kannatust täis saatust olen näinud mitmeid kordi filmimeediumis, kuid laval naist ning kokkupõrget rongiga sai kogetud esimest korda. Keeruline on, seega, kommenteerida, kui värskelt, kuid klassikaliselt on toiminud eelnevad produktsioonid eri kontekstides, kuid antud lavastus paistis silma tõesti selle poolest, et suutis sidusaks ja terviklikuks kokku põimida kaks vastanduvat aspekti: omamoodi ärakulutatud, kuid aegumatu originaal ja tolle kurblikult ilusalt loodud lämmatav õhkkond, ning kaasaegne julge, avameelne, otsekohene, kõike muud, kui vaoshoitud, lähenemine süžeele -- viimast vähemalt visuaalselt, tantsuliselt ning rusikas-kõhtu efektsete lavaliste lahenduste poolest. Lisaks, suutis etendus õhata välja ja laval üles kütta rohkelt sensuaalsust ja isegi konkreetselt seksikas mõjuda. Seda kõik igati hea maitse piiri mitte ületades ning paksu kihi elegantsiga kogu ettevõtmist katmas. Lavastust oli ääretult esteetiline vaadata, mida võib öelda enamus ballettide kohta, kuid midagi antud tükis aitas sel toimida iseäranis trööstitult ja tundeküllaselt -- Anna kärme ja halastamatu allakäik oli naise pisarate ja piina saatel masohistlikult kaunis. Kurb, kuid kaunis. 

Kuna lavastus oli kompaktsem kokkuvõte, olenevalt trüki versioonist, vähemalt 600+ leheküljega teose materjalist, oli ilmselgelt vaja teha valikuid, et kuhu tähelepanu suunata. Süžee ees, keskel ja lõpus on Anna, tema oli A ja O, naine pälvis 100% kogu etenduse fookuse. Põgus põige Kittyle küll leidus, kuid nii tema, naise enda seiklused, Anna vend, jne, olid taustategelased, kes ei paistnud mitte kuidagi relevantsed peategelase langemisele. Siinkohal tekkis ka küsimus, et kas materjali kohandamine ja kärpimine konkreetse etenduse tarvis oli üdini aktsepteeritav. Mingid valikud ju peab tegema, kuid kentsakalt mõjus ja suuna otsustes kahtlema pani Voronski käitumine oma kallimaga. Võin siin eksida, kuid see, et mees naist pettis oli ju pigem spekulatsioon ja Anna hirm, tegelikult seda ei tõendatud selgesõnaliselt ja faktidel põhinevalt kuskil raamatus. Samuti, ei hüljanud ta kaaslast niivõrd julmalt ja hooletult. Balletis tundus, et nende suhe oli pigem afäär, kui kirjandusteoses kumas läbi armastus. Voronski ei osanud lõpus Annat enam aidata, vältis teda, kuid ta ei visanud naist uue kaunitari pärast niisama kõrvale. Ei olnud mingeid tõsiseltvõetavaid viiteid, et mees ei armastanud teda enam. Jah, eks seal tüdimust ja ignoreerimist oli, sest naine oli psüühiliste painete küüsi end loovutanud, kuid niimoodi nagu mees lavastuses käitus, tundus, et tegu on võõra tegelasega ja mitte Vornskiga. Või kujutas Anna seda kõike lihtsalt lavastuses ette, sest tema paranoia, armukadedus, üksildus, frustreeritud ja kibestumus panid teda käituma ning arvama asju, mis tegelikult ei eksisteerinud. Ja kujutama ette, et tema kallim teda pettis -- see oli tema hullumeelse õnnetuse vili. Selline seletamatu mehe olemuse kujutamine oli vastukarva, kuid omas rolli antud loos Anna veelgi haletsusväärsemaks ja ekstra nukraks ebaõiglaste sotsiaalsete normide alusel kannatanuks. Keeruline on end lasta mitte mõjutada tõsiasjast, et ta olukorras oli süüdi vaid üks faktor: ta oli naine, mitte mees. Lisaks, kuna rambivalgus püsis ainuisikuliselt Annal, ei olnud tema ümber tunda ka tugivõrgustikku, lähedasi, ega kedagi, kellega naisel oleks soojem suhe. Keegi, kes temast hooliks, siis kui olukord eriti inetuks pööras. Keegi, kelle muresid oleks saanud, lisaks, laval kohata, et narratiivi raskuskese ei valguks vaid õblukese peategelase õlgadele. Valituks osutunud lähenemine ei lubanud tähelepanul hajuda -- Anna oli balletti hing. 

Lavakujundus ja dekoratsioonid olid lihtsad, kuid pidevalt muutuvad, dünaamilised ning konkreetse stseeni ja asukoha toimuva meeleolu suurepäraselt edasi andvad. Eriti jäi silma roosikardin, mida suudeti tantsugi integreerida. Kiituse on ära teeninud kostüümid, mis olid liikuvad, ajastulembelised, kuid suutsid üheaegselt näida ka modernsed ja isegi avant-garde hõngu. Siinkohal on viide Anna purpurpunasele kaelast maani kleidile, mis altpoolt konservatiivne piirav ja varjav kardin, ülevalt poolt, aga läbipaistev, geomeetriliste elementidega ning ilmselgelt oma ajastust eest. Kleit oli kui naise skisofreenilise situatsiooni sümbol, sest Anna oli vanamoodsas keskkonnas, kuid üheaegselt tahtis käituda vastupidiselt oma aja ära elanud normidele. Naistele aktsepteeritud oli, siiski, vaid üks suund. Lavaline liikumine oli taaskord just õiges tasakaalus klassikast ning värskematest viisidest balletile läheneda. Enim tähelepanu köitsid emotsioonidest pakatavalt paeluv kolmikesitus Anna, Voronski ja Karenini vahel. Selline lükka-tõmba, kahetsen-ei kahetse, reetmist, armuvalu, iha, vastakaid tundeid täis number ei olnud mitte ainult akrobaatiliselt lausa võimas, vaid see oli etteaste, kus kõik kolm võtmetegijat enda (magus)valu üheskoos samaaegselt välja elasid. Sulnis ja romantiline oli veel Anna ja Voronski n-ö pesu väel voodieelne (või sümboolselt voodimõnude aegne?) duett ning -- roosikardin taustal -- glamuurse ja pahelise peoduettide ja etteastete kogum. Emotsioonide kibeduse ja suhkrususe väljapigistamiseks puistati üle lavastuse privaatseid hetki Anna ja ta poja vahel, mis südant pigistasid. 

Tipp-hetk saabus, nagu alati, muusikalises, tantsulises, lavadekoratiivses, süžeelises ning tundekeeriselises mõttes üheaegselt kulminatsioonina Anna viimastel hetkedel enne saatuslikku ja viimast otsust. Eelnev eskalatsioon ning lõksus, lämmatav ja rõhuv õhkkond oli muutunud tuntavalt paksuks ning viimane pauk, sõna otseses mõttes, toimus vägevalt, mällu sööbivalt ning ehmatavalt. Kuigi naise teekond ja selle viimane punkt on teada, siis antud lavastuses tuli see siiski omamoodi šokina ja lõi pahviks. Mitte miski ei üllatanud, kuid stseen oli loodud niivõrd sidusalt, igale aspektile mõeldes, nagu kunstiline rong, mis ühes suunas kihutab ja siis vastu seina põrkub. Koheselt lõppes etendus ning enne aplausi tekkis hetk, kus vapustavana oli toimunut vaja tsipake seedida. Lavastuse viimase umbes paari-kolme minuti esitus ja selle tehniline teostus oli hiilgav. Oli tunne nagu oleksid ise, vaatajana, saanud rongilt obaduse. Selline efektne süžeeline realiseerimine aitab siiani kinnitada etendust mõtetesse ning aegajalt tuleb nähtu taas meelde. Õnnetu Anna lugu on tõesti miljon korda taasloodud -- äkki oleks aeg tema valule pausi anda? -- kuid antud ballett tõestab ikka ja jälle, et, publikul on kahju, Anna, kuid me ei saa sind teispoolsuses rahulikult puhkama lasta, sest sina ja sinu rong pakub jätkuvalt inimestele sadistlikult imeilusat tundepuhangut sellele igihaljale loole uuesti ja uuesti kaasa elada. Teades, et lõpp jääb alati samaks.

Etendus: "Lõbus lesk" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Seekord sai suve vürtsitatud operetiga.

Pealkiri: Lõbus Lesk (Franz Lehári operett)

Teater: The Metropolitan Opera HD Live Suveooper Coca-Cola Plazas

Kestus: 2h 32 min

Millal nähtud: 05.08.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tahtsin antud opereti ülekannet näha juba jaanuaris, kuid kahjuks olid siis ees teised plaanid ning pidin kurvastuseks loobuma. Kui suletakse uks, avatakse aken ning Metropolitan Opera suveooperite ürituste raames näidati kinodes antud tükki uuesti. Ostsin koheselt piletid ning kohal olin kui viis kopikat.

Taaskord pean tõdema, nagu teistel antud seeria üritustel, et nii suurel hulgal vanemapoolset seltskonda kinokeskkonnas näha olid meeldivalt teistsugune, samas aga pidi seansilt nooremaid lausa tikutulega otsima, mis on iseenesest veidi kurb. Nagu alati on saali ees ootamas kava etenduse vaatuste kokkuvõtete ja üldinfoga ning enne algust jõudis ekraanile ka sissejuhatus, kus tutvustatakse lühidalt tükki. Loomulikult on etendus vaid inglise keeles ning kui laulude ajal olid ekraanil ka samas keeles subtiitrid paremaks arusaamiseks, siis kõnelemisel pidi vaid kuulmisega hakkama saama ning subtiitrid ei olnud lisatud. Olin tänulik ka selle üle, et tavapäraselt hakkavad ülekannete seansid kell 20.00, kuid seekord oli alguseks 19.00. Tükk oli ühe vaheaja, kuid kolme vaatusega.

Olen kunagi ammu näinud samanimelist klassikalist 1952. aasta Hollywoodi filmi Lana Turneriga peaosas, kuid mälestused sellest on veidi hägused. Tean aga kindlalt, et tegu oli äärmiselt glamuurse ja elava looga. Laval nähtav versioon ei tohiks aga antud faktorites filmile kuidagi alla jääda, sest visuaalselt oli etendus tipptasemel. Kostüümid olid suursugused, värvilised, detailsed ning võrratud. Riideid vahetati pidevalt ning iga kleit oli kaunim kui eelmine ja omaette vaatamisväärsus. Ka dekoratsioonid järgisid sama liini, kuid veidi tagasihoidlikumalt, jäädes tegelaste suhtes selgelt tagaplaanile. Näha oli võimalik ka omapäraselt loodud ilutulestikku lava tagumises osas kujutatud öötaevas.

Tihtipeale on millegipärast operetimuusika mu meelest varmas kaduma ning avaldab harva muljet, kuid antud tükis oli vähemalt kaks pala, mis mind siiani ümisema panevad. Kurblik, melanhoolne ja maagiline "Vilja" laul etenduse kangelanna esituses oli tõepoolest võluv ning kangelase lustakas ja ulakas soolo "Minnes Chez Maxime'i"oli tõeliseks tujutõstjaks. Üldiselt oli muusika tempokas, lood reaalselt üksteisest eristatavad ning sulandusid loosse edukalt ilma, et tunduksid otsekui eraldiseisvad ja etendusse lihtsalt sisse topitud, et täita laulude kvooti. Samuti olid kurikuulsas klubis toimuvad tantsunumbrid meeleolukad, osavad ja kelmikad. Eriti lõbus oli vaadata ühte peategelast Valencienne'i vintis peaga kaasa löömas ja ukerdamas nende andekate kaunitaride vahel. Numbritele lisati huumoriloor väikse seigaga tantsijatest pärast etteastet, kui asi oli glamuurist kaugel.

Lugu ise keerleb väikse ning finantsilises mõttes mitte just eriti heas seisus riigi ümber. Kuna üks riigi rikkureid suri ning tema hiigelvara päris uhiuus kaunis naine Hanna, kardavad riigimehed, et naine abiellub välismaalasega ning viib raha koos endaga näiteks Pariisi. Et seda vältida, pannakse elumehest krahv Danilole ülesandeks, kas naine ise ära võrgutada või hoida mittesobivad kosilased temast eemal. Ja nii algabki kassi-hiire mäng armastuse ümber. Põhilooliinile lisaks jälgitakse abielunaise Valancienne'i romanssi oma salajase kallimaga, mis satub ohtu avalikuks saada. Iseenesest oli sisu intrigeeriv ja omamoodi põnev, arvestades seda, et operetid jälgivad suhteliselt samm-sammult ühte ja sedasama sisuliini. Suureks plussiks oli peategelaste omavaheline särtsakas, õrritav, vürtsikas ning ekraanilt tuntav ragisev keemia. Hanna ja Danilo olid oma olemistes köitvad, kuid koos olid nad lausa võitmatud ning vaatajana on alati ekstra nauditav vaadata paari, kes ei ole otsekui võõrad vaid kes suudavad esile manada vägeva koostöö. Nende omavaheline üksteisele pidev ärategemine, vandumata alla vastasele oli tasemel. Sisu kohalt häiris mind mingil määral, nagu seda operettide puhul mul ikka juhtub, teine armastuseliin, mis oli efektiivsem kui viimastel operettidel mida näinud, kuid siiski veidi tüütu, mittevajalik ning ülejäänud toimuvaga veidi nihkes. Samas pean aga tunnistama, et Valencienne'i kehastanud Kelli O'Hara oli rollis tohutult silmapaistev ja särav, kohati isegi hiilgavam kui peategelanna.

Näitlejad olid maailmatasemel, tõepoolest võrratud. Danilot mänginud Nathan Gunn oli otsekui filminäitleja Nathan Fillioni kaua kadunud kaksik nii iseloomult kui väljanägemiselt. Tegu oli šarmantse liiderdajaga, kes leiab endale võrdväärse vastase Renee Femingi kehastatud Hanna näol ning asi nende vahel kihises usinalt. Viimane oli elegantne, kuid krutskeid täis ning suutis mehe ilusti lõo otsa meelitada. Veel jäi meelde kergelt tainapea ametnik Njegus, kes suutis päris mitu sekeldust tekitada ning kelle imetlus tantsuklubi tüdrukute vastu oli omamoodi armas.

Suurepärane etendus! 

Etendus: "Tsirkusprintsess"

Tervitus!

Lõpuks nägin ära ka kauaoodatud värske operetti.

Pealkiri: Tsirkusprintsess (Imre Kálmáni operett kahes vaatuses)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 35 min

Esietendus: 03.01.2015

Millal nähtud: 29.05.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt opera.ee kodulehelt

Ütlen kohe ära, et kahjuks olid mu ootused, lootused ja kannatamatus tükki näha niivõrd kõrgele roninud, et otse loomulikult pidin sellepärast nähtus mingil määral pettuma. Ilmselgelt ei tasu ennast liialt õhinasse viia ja üles keerata, sest rahulolematus on garanteeritud, eriti kuna siiralt nautisin "Silvat" ja veidi vähem, kuid piisavalt, "Savoy Balli." Eeldused olid seega ju igati olemas ja ootusärevus õigustatud.

Sisust: Lesestunud ning tohutult rikas vürstinna Fedora Palinska ei kavatsegi uuesti abiellida ning lükkab mehi tagasi nii paremale kui vasakule. Üks ninanipsu saanud kosilane ei kavatse aga olukorraga leppida ning haub kättemaksu. Mees palkab salapärase tsirkuseartisti Mister X-i aristokraadiks maskeerununa naist võrgutama ja kui naine saab teada, et on armunud tavalisse mehesse on naise tuntav alandus sama, mis kosilasel ning mees saabi ihaldatud kättemaksu. Mister X aga ei ole see, kellena ta pealtnäha paistab ning ta varjab julma mängu drastiliselt muutvaid saladusi.

Kui ma üldiselt nähtule lähenen, siis anti mulle täpselt seda mida tellisin: 
Järgides truult operettidele omast maagilist süžeekulgemise valemit, oli tegu klassikalise, nii sisult ja väljanägemiselt, lisaga antud žanri. Nautida sai korralikku naistekat, ääreni täis intriige, sepitsusi, saladusi, romeo-ja-julialikke lembetundeid ning kõrgseltskonna/aristokraatide glamuuri. Kuigi samm sammult lõpmatuseni sissetallatud mudelitpidi jälgival lool on omad voorused - turvaline, usaldusväärne ja kindlapeale minek - võib mingi hetk mustrist kõrvalekalduvate ootamatute pöörete mitte eksisteerimine ning puäntide puudus lõpptulemuse veidi kahvatuks muuta. Antud etenduses tunnengi, et kuigi olen kaks kätt poolt silmade ja kõrvadega sisseõgima tüüpilisi operettide armulugusid, tundsin, et seekord olid puudu sellest millestki erilisest, paeluvast ja/või särtsakast.

Liialt oli koonerdatud vaimukuste puistamisega ning kuna minu jaoks on eduka operetti üks peamisi hindamiskriteeriume mahlaka, kerge ning asjakohase huumor olemasolu, siis antud aspektis jäädi kesiseks. Loomulikult leidus koomilisi seiku, dialoogi ning olukordi, kuid need ei trumbanud üle näiteks "Silva" repertuaari selles osas. Kuna huumoriga oli nagu oli, siis kohati tundus ka romantiline osa tänu sellele tükis veidi puine. Etenduse teise paari jaoks oli väheldane koomiline element aga päästvaks faktoriks. Säravaima tähe positsioon naljakuses aga kuulus Andero Ermeli tegelaskuju Toni väärikale ja võimukale mammale Carla Schlumbergerile.

Mainitud teine kõrvalarmastajate paar (Toni ja Mabel) oli kahjuks värvitu ning jäi kaugeks ja kiretuks. Samuti olid nad veidi tüütud, ühedimensioonilised, mittevajaliku ja peapaarilt ning huvitavamatelt süžeeliinidelt räigelt tähelepanu röövivad ning nende stseenid tundusid kui etendust peatavate pausidena mitte sobimaks kokku ümberringi toimuvaga. Nende kahvatuse panen aga pelgalt sisu ja karakterite loomingu süüks kui näitlejate puuduseks.

Peamise paari konflikt ja romanss oli otsekui "Vaprad ja ilusad" ning "Ka rikkad nutavad" seebikast, aga ma ei saa nuriseda, sest seda ma just ootasingi ja pidasin üheks nauditavaks aspektiks. Armastab-ei-armasta, kuristikena laiuvad takistused, nahaalsed kaikaid kodarasse heitvad kosilase, uhkus ja klassivahed, alandavad valed ja ohtlikud saladuse, jne - suurepärane meelelahutus ju! Kahjuks, tundsin, et kohati toimus Fedora ja Mister X-i vahel liialt vähe edasiminekut ning puudus piisavalt võimalusi tunnete ja keema arendamiseks. Mulle paistis, et nad ei tundud üksteist ikka päriselt nii sügavalt kui kaks inimest antud etenduse lõpphetkeks võiksid tunda. Siiski, nad olid omapärane paar, iseärase proovikiviga ning mulle meeldis, et vahelduseks seisis naine kõrgemal positsioonil kui mees ning ei peljanud külmalt meestele korvi anda ja iseseisev ning ainuüksi enda eest vastutav olla. Aga jah, rohkem suhte arendust ja stseene oleks Fedorat ja Mister X-i palju kaasaelamist soodustavaks ja sümpaatsemaks muutnud. Siinkohal pean ära mainima aga ka Janne Ševtšenko, keda iga kord laval nähes imetlen: kaunis, andekas ja tugeva pilketõmbava kohalolekuga. Pole vaja mainida, et ka seekord ei oodanud mind pettumus.

Etenduse dekoratsioonid olid suhteliselt tagasihoidlikud aga efektiivsed, pealtnähtava minimaalse panuse-maksimaalse tulemuse tasakaal oli kiiduväärt. Samuti meeldisid mulle tsirkuse artistid ning avaldasid muljet välisega: kostüümid, grimm ja erisus. Samas jäi nende füüsiline etteaste veidi tagasihoidlikuks, oleks lootnud rohkem trikke ja tsirkuse melu ja pöörasust kogeda, kuid üldiselt jäin tsirkuse poolega etenduses rahule. 

Kogu arvustus on siiani üldiselt negatiivne olnud ja olen toonud esile detaile, mis mulle ei mõjunud ning mis ei täitnud potentsiaali. Ilmselt ei ole tegu mind kõnetava operetiga ning on igati normaalne, et on neid mis tekitavad vaimustust, kuid leidub ka neid, mis teatud põhjustel vankumatut poolehoidu mus leida ei suuda. Samas pean ka välja tooma, et põhi rõhk mu arvamuse loomisel on etenduse sisul ja nähtud karakteritel, mitte näitlejatel ja meeskonnal. Algmaterjal jäi seekord minu jaoks lihtsalt nõrgaks. Kui nüüd üldiselt tükile objektiivse pilguga peale vaadata siis tegelikult oli tegu ikkagi nauditava armastuslooga, millel oli kaunis muusika. Siinkohal toon eriti välja Mister X-i pisarakiskujast depressiivse emotsionaalse soolo, mis isegi mulle hinge puges ja Andres Kösteri poolt esitatuna tohutult liigutavalt mõjus.

Kokkuvõttes: Seekord ei olnud tegu operetiga, mis mind suudaks üdini võluda. Tegu oli kiiduväärt lisaga antud žanri, kuid võrreldes teiste kogemustega, ei suudetud mind edukalt ära rääkida. Kõik elemendid, mis operetist teevad opereti ning on kordamineku aluseks, on aga kahtlemata esindatud ning meelelahutuslik õhtu on garanteeritud. Igaühele aga oma.

Etendus: "Silva" Rahvusooperis Estonia

Tere kaunist laupäeva!

Estonia teater on mulle alati meeldinud, nii seest kui ka väljast. Kolmapäevane õhtu viis mind jälle Estoniasse ja paljalt Estonia maja nägemine tekitas sooja ja koduse tunde. Peale selle on Estonia maja ümber alati imepärane aura, mis tekitab enne sisenemist ootusäreva tunde: Kohe varsti avanevad laval eesriided ja kostuvad esimesed noodid ja sind ootab ees imeline teekond...

Nii ka seekord. Käisin vaatamas Imre Kàlmàni operetti Silva. Elamus milline!

Pealkiri: Silva (Imre Kàlmàni operett kolmes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Žanr: Operett
Lavastaja ja kunstnik: Mart Sander
Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten
Esietendus: 16. september 2010, maailmas 17. novembril 1915 Johann Strauß-Theater (Viin)
Millal nähtud: 05.11.2014
Osades: Janne Ševtšenko, Renè Soom, Riina Airenne, Raivo E. Tamm, Maris Liloson, Urmas Põldma, Väino Puura jt
Kestvus: 3,5 tundi ja kaks vaheaega
Minu hinnang: 5/5


Mulle on Imre Kàlmàni muusika meeldinud lapsest saati ja ma olen Silvat näinud erinevates esitustes, aga ma pean tunnistama, et praegune Silva, mida Rahvusooperis Estonia mängitakse tõusis peale etendust minu lemmikuks. Mul on hea meel, et Mart Sander on toonud meie oma eesti vaatajatele sellise suurepärase etenduse!

Lühikokkuvõte: 

Silva toimub kolmes vaatuses.

Esimene vaatus tutvustab vaatajale varieteed Orpheum, mis on populaarne koht Budapestis kõrgseltskonna härrasmeestele meelelahutuseks. Orpheumi diiva Silva Varescu on äratanud huvi ja tunded vürst Edwin Ronald von und zu Lippert-Weylersheimis. Silva on edukas, iseseisev ja kütkestav daam, kes kindlasti ei kuulu samasse ühiskonnaklassi, kuhu vürst Edwin. Silva plaanib sõita Ameerikasse turneele, kui vürst Edwin kinnitab oma armastust Silva vastu lubades talle notariaalselt kinnitatud abielu mõne nädala jooksul. Edwin ei tea, et tema vanematel on märksa teistsugusemad plaanid ja on samaaegslt organiseerinud Edwini abiellumise samasse kõrgseltskonda kuuluva krahvitar Anastasia (Stasi) von Eggenbergiga.

Teine vaatus viib meid vürstipere paleesse, kus toimub ball, kus plaanitakse välja kuulutada Edwini ja Stasi kihlumist. Ootamatult saabub peole ka Silva, kes selleks, et kõrgseltskonna peole tulla ja Edwinit näha valetab, et on abiellunud oma ja Edwini sõbra krahv Bonifazius (Boni) Kanscianuga, Suhete intriig muutub veelgi keerulisemaks kui Stasi ja Boni armuvad ja kui Edwin teeb vea, mis näitab, et Silva uus tiitel on talle tähtsam kui Silva ise. Silva, kes mõistab, et ta on kõrgseltskonna arusaamadest üle, paljastab tõe oma staatuse kohta.

Kolmas vaatus toimub ühes Viini hotellis, kus parun Ferencz (Feri) Kerekes von Felsö-Mezötur-Kirishaza viibib koos Orpheumi kabareetrupiga. Silva, Feri ja Boni kohtuvad hotellis nii Edwini kui tema vanemate ja Stasiga ja Silva lugu saavutab koomilise ja dramaatilise lõpu.

Lavastusest ja muusikast:

Silva muusika on väga tuntud ja ma olen kindel, et ka paljud, kes pole oma jalga ei ooperisse ega ka teatrisse tõstnud, on kuulnud Kàlmàni lugusid Silvast. "Jah,ilma naisteta on kurb maailm", "Teeme pesa endale" ja paljud teised Silva lood on tuntumad kui operett tervikuna ise.

Silva muusika on nagu Kàlmàni teiste operettide muusika hingestatud, emotsionaalne, lustakas, energiline. Kàlmàni muusikas on segatud nii valss, tšardaaš kui ka foks, nii et erinevaid populaarseid ajastuse rütme oli kuulda rohkem kui korra.




Mulle meeldis, et Mart Sander oli suutnud lavastuses hoida tolleaegse ajastu hõngu. Kui ma mõned aastad tagasi kuulsin, et Silva tuleb Estonias uuesti repertuaari, siis lootsin ma hinge kinni pidades, et Silvat ei moderniseeritaks. Sander õnneks ei läinud seda teed ja Silva traditsiooniline ilme on etenduses säilinud, olgu need siis lugu ise,  muusikalised etteasted, lavakujundus või kostüümid. Mulle oli sümpaatne etenduse tõetruusus, tõetruusus, mis kandis Viini ja Budapesti omaaegset nägu.


Osatäitjad tegid suurepärast tööd. Nii Janne Ševtšenko kui ka Rene Soom olid suurepärased Silva ja vürst Edwinina. Nende vaheline dünaamilisus ja keemia olid silmnähtavad ja nad mängisid ja laulsid oma rolle kaunilt ja usutavalt. Minu suurteks lemmikuteks olid Stasi osatäitja Maris Liloson ja Feri osatäitja Väino Puura. Liloson lisas Stasile väljapeetud vallatust ja armsust ja Puura vanameistrina oli tõsiselt meeldejääv Ferina. Tore oli näha ka peamiselt teatris ja televisioonis tuntud Raivo E. Tamme operetis ehkki tema roll vürst Edwini isana oli peamiselt sõnaline.

Kokkuvõttes oli Silva suurepärane ja publik kutsus truppi tagasi rohkem kui korra. Mina lahkusin teatrist üleva meeleoluga, sest Silva tekitas väga palju positiivseid ja meeldivaid emotsioone.

Minge vaatama!

Etendus: "Savoy Ball"

Tervitus!

Seekord ülevaade blogi esimesest operetist.

Pealkiri: Savoy Ball (Pál Ábrahámi operett)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 3h 30 min

Esietendus: 15.01.2014

Millal nähtud: 01.11.2014

Minu hinnang: 3.5/5

pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

Olles eelmine aasta näinud operetti “Silva” (lausa kaks korda), mis mulle endalegi üllatusena meeletult meeldis, siis ei ole midagi imelikku, et kõik Estonia operetid tulevikus ära näha kavatsen ning lootma jään, et saan taas taolise positiivse ja meeldejääva kogemuse osaliseks. Olen minevikus päris mitu antud žanri etendust näinud, kuid millegipärast äratas just “Silva” minus vaimustuse operettide vastu. Käesolevat etendust olen kaua näha tahtnud, aga millegipärast pole jaole saanud, sest piletid haihtuvad ikka suhteliselt kiiresti kui etendus on niivõrd värske. Ka sellele pidi piletid juba kevadel ära ostma, et enam-vähem häid kohti saada.

Veidi etenduse sisust:

Etendus rääkis sügavalt armunud ning üksteisele pühendunud abielupaarist (Madeleine ja Aristide), kes äsja koju saabusid oma ühe aasta pikkustelt mesinädalatelt. Esimesel õhtul kodus aga saab mees veidra telegrammi, kus teda kutsutakse samal õhtul toimivale suursugusele Savoy ballile maksmaks tagasi salapärast võlga. Kuna kutsuja näol on tegu skandaalse naisega mehe minevikust siis peab viimane kuidagi ballile saama, et olukord lõplikult lahendada, kuid seda siis ilma naiseta. Nii mõeldakse koos naistemehest sõbraga välja plaan kuidas seda kõike teostada, kuid kahjuks ei arvesta nad sellega, et valel on lühikesed jalad ning siinkohal kohe ekstra lühikesed. Ei ole vaja vast põhjalikult kirjeldada, et ballil korraldatakse palju segadust ning üksteisest möödarääkimisi, piinlikke ja üllatuslikke momente on hulganisti.

Nüüd aga teatrikülastuse tulemusest:

Operett oli kolmes vaatuses ning antud žanrile omaste sisudega: esimeses on kõik ilus, tegevus toimub abielupaari kodus ning seatakse valmis malenupud, teises on palju segadust, arusaamatusi ning viltu vedamist, tegevus toimub ballil ning tundub, et kõik on kehvasti ning olukord on lootusetult lörris, ning kolmandas on siis asjade selgeks rääkimine, tõde tuleb päevavalgele ning otse loomulikult toimib leppimine ning etendusel on õnnelik lõpp.

Operettidelt ei tasu midagi väga originaalset ning üllatuslikku oodata, nad on üldiselt ikkagi suhteliselt kinni teatud formaadis ning sisudetailides, ning seega ei saa see olla peamine põhjus miks ühte vaatama minna. Kuna minule aga isiklikult muuseas just selline romantilise sisuga loo kulgemine ning sisu muster meeldibki, siis on taolised etendused ideaalsed toredaks ja mõtlemisvabaks meelelahutuseks. On teada mida oodata, mis tuleb ning kuidas lõpeb, detailid vaid erinevad ning siinkohal on need väga tähtsad, sest just need tõstavad etenduse kategooriasse “suurepärane” või jätavad tulemuse kesiseks. Viimastest on minu jaoks esmase tähtsusega huumor. Kuigi tuli ette äärmiselt mahlakaid ning vaimukaid kilde, jäi antud hulk veidi väheseks – mis oli, oli tasemele, kuid seda oleks soovinud veidike rohkem kogeda. Loomulikult ei pea etendus olema üleni komöödiavõtmes, kuid mõni naerupahvakas publikust rohkem ei tee kellelegi kunagi halba.

Teistest detailidest peaks õnnestunute hulka lugema riietuse, mis oli üks silma jäädavatest asjadest – elegantne, stiilne ning glamuurne. Oli aga üks outfit, mille üle ma kogu selle lavaoleku aja nuputasin, et kuidas väga paljastav ning kaunilt seksikas top-osa peategelase rinnale oli kinnitatud, et midagi sealt kogemata välja ei vupsanud, seal ju peaaegu ei olnudki midagi esiotsa katmas. Väga julge ning pilkupüüdev! Samuti olid dekoratsioonid ning lavakujundus igati asjalik, avar ning ilma lava igast asju täis toppimata saadi maksimum efekt.

Tegelastest jäi eriti meelde tagasihoidlik bürokraat Celestin, kes tuli ballile seiklusi otsima ning sattus sündmuste keeristesse ning oli lõpus tahtmatult väga kitsas olukorras, mis loomulikult vaimukalt lahendati. Ka Merle Palmiste paistis ilmselgelt silma, aga ei oska kahjuks kuidagi otsustada, kas sellepoolest, et ta teiste kõrval kuidagi eriti esile tõusis ja karismaatiline oli või sama asja pärast, kuid teisest vaatevinklist, et ei sobinud hästi ülejäänudega kokku. Eks see on igaühe enda otsustada. Pean ka välja tooma Madeleine'i kehastanud Pirjo Püvi, kes oli väga õbluke, hakkaja ja mesimagus kaunitar, kes vajadusel ka sutsas kui mesilane, ning omas tugevat, selget ja meeldivalt valju lauluhääl.

Aspekt, mis mind aga väga ei köitnud, oli muusika. Kohati piinlikkusega pean tunnistama, et paljud palad kõlasid suhteliselt sarnaselt ning midagi mis kohe meelde kinnituks ei olnud. Samas pean ka tunnistama, et antud tüüpi muusika ei ole üldiselt just minule imponeerivate killast ning see ei ole ka kunagi põhjuste hulgast miks või osa etendusest midagi kannatamatult ootan kui soovin operetti vaatama minna. Ma ei tea ka kas asi on minu kuulmises, aga olin väga tänulik, et laulutekst jooksis lava kohal tablool, sest kohati oli keerukas laulusõnadest aru saada.

Kokkuvõttes: Üks suur suhete sasipunda, glamuur, kõrgklass, armastus, komöödia ning klišeed - igati õnnestunud kooslus!

Liis