Kino: "Sangarid" ja "Minu elu Tsukiinina"

Tervitus!

Ja kiirelt kinost!

Pealkiri: Sangarid

Režissöör: Jaak Kilmi

Näitlejad: Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet, Veiko Porkanen, Hendrik Kalmet, Ott Sepp, Marika Barabanštšikova, Tõnu Kark, Andres Dvinjaninov, Esko Salminen

Žanr: Komöödia

Kestus: 1h 32 min

Kinodes alates: 17.02.2017

Nähtud: 03.03.2017

Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Kõik mul ümberringi kiitsid "Sangareid" ja väidevavalt naersid end ribadeks. Peale selle, saadi ka kogukas doos nostalgiat. Olles ise ka ühe jalga Nõukogude aega mäletamas, siis ei olnud mulle süžee ajaline periood ja iseärasused üldsegi võõrad. Film nähtud, aga jäin pead kratsima, sest garanteeritud naerust tingitud kõhuvalu möödus minust. Nostalgiaelement siiski kerkis esile, kuid mitte nii intensiivselt kui mulle ennustati. Kui paarile tuttavale siis ütlesin, et minul jäi ülendav kogemus saamata, siis põhjendati seda kohe sellega, et ma ikka ei mäleta seda Nõukogude aega nii hästi ja seega ei saa ka filmi õiglaselt hinnata. Aga ma ju mäletan! Ja vaatamata sellele, ei olnud mul kinos nii vahva kui neil! Ehk siis, nii palju kui on inimesi on ka arvamusi.

Kokkuvõttes oli tegu laheda tagasivaatega ühte veidrasse, koomilisse ja hirmuäratavasse perioodi meie lähisajaloos, mis tundub kauge minevik, kuid tegelikult oli faktiliselt alles eile. Ajastu detailid jätsid eheda mulja ja nähtu oli väga truu sellele, mis toimus, kuni väikeste üksikasjadeni välja. Minu jaoks olid näiteks vaimustavad kaadrid tegevuse taustal asetsevast vana väljanägemisega Viru keskusest, mida sellisena isegi täitsa mäletan. Ärgem unustagem välimuse kõrval ka kuuldavat, mida muuhulgas esindas pidev ikoonilise "Tarzan Boy" laulu ketramine. Hiliste 80ndate vaib oli täitsa olemas ja nostalgiat tekitas see kahtlemata küll. Mõnevõrra naljakas oli aga tõdeda, et vana hea Lasnamäe nägi välja pea üks ühele, mis ta praegu on – muutused olid minimaalsed, kui üldse. Filmi õhkkond, väljanägemine ning sealne lähenemine maailmale, esitatud eluolu ja inimeste suhtumised, peegeldas mõjuvalt ja pihtas-põhjas minu mälestusi konkreetsest ajast. Loomulikult, läbi värvilise, kergelt ülevõlli ja muheduse prisma.

Vaatamata muudele, eriti õnnestunud aspektidele, ei olnud huumor loos minu silmis aga iseäranis naljakas. Muigasin ja naersin vaid mõned korrad (uhiuued Eesti rokkstaarid), kuigi saalist oli lustakat reaktsiooni kuulda tihemini. Ootasin aga hullult vaimukusi, mida tegelikult minule toimivas vormis ei tulnudki. Pigem liigitaksin filmi draamaks, millel ka tugev komöödia kõrvalmaitse. Seda eriti kuna tumedamad jooned ja tõsisemad teemad olid pidevalt esiplaanil. Asi oli naljast kaugel ja killud paistsid sunnitud: KGB, Nõukogude ike, eluohtlik põgenemine, kuritegevusele kaldumine, jne -- mitte just helge reaalsus. Ja, vabandused, kuid see Soome seksimimm oli kõike muud kui heas mõttes koomiline. Kõike saab loomulikult läbi positiivse noodi esitada ning ajastut ette kujutada kui põnevat ja potentsiaalselt seiklusterohket susserdamise ja adrenaliinilaksu perioodi, kuid kuidas naerda kaasa tegelastega, kes mu sümpaatiat ei võitnud? Ja olgem ausad, kolmik ei suutnud mind endale just pöidlaid hoidma panna. Jah, tahtsin, et neil ikkagi tegemised õnnestuksid, kuid arvestades kõiki keda nad, minu silmis, julmalt ja hooletult maha jätsid, siis pärssis selline ebaväärikas käitumine minu entusiasmi.

Mulle tohutult meeldis filmi idee, süžee, ajaline keskkond, välimus ja loodud atmosfäär, kuid ma ei saa silma kinni pigistada kaheldava väärtusega tegelastele ning nende valikutele ja minust mööda sihitud huumorile. Soliidse Eesti linateosega on kindlasti tegu ja, kui lähtuda paljudest mu sõpradest ja tuttavatest, siis on tegu lausa ülivinge filmiga.

------------------------------------------------

Pealkiri: Minu elu Tsukiinina

Originaalpealkiri: Ma vie de Courgette

Režissöör: Claude Barras

Žanr: Animatsioon, kogupere

Kestus: 1h 06 min

Kinodes alates: 17.03.2017

Nähtud: 17.03.2017

Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt

Minuga oli saalis veel vaid kaks vanemat oma väikeste, kuskil alla 10-aastaste, lastega ning tundsin loo kulgedes eriti teravalt, et selle filmi sihtgrupiks peaksid pigem olema teismelised või täiskasvanud. Ma ei näe, et see oleks parim valik kuskil alla 12. aastastele. Tegu oli konkreetselt ja ilustamata väga muserdavaid teemasid käsitleva looga, kus avatud kaartide ja hägustamiseks erilist pingutust tegemata, võeti ette üks elu pahupoole teema teise järel. Tahtmatult ema tapmine, alkohoolikust või narkaritest vanemad, koduvägivald, immigratsioonist tulenevad konfliktid, lastepilastus, jne, olid vaid mõned varjud filmi keskel olevate lastekodulaste õnnetutel taustadel.

Vaatamata üpris realistlikule vaatele, seda küll läbi lapse õrnalt roosade pillidega kaetud silmade, meeldis mulle loo ehedus ja siirus. Eesmärk ei olnud olla brutaalselt aus ja šokeerida, vaid lugu püüdis illustreerida, kuidas hoolimata lootusetust ja mustas augus seisust oli võimalik leida sõpru, uus pere, luua lähedasi suhteid ja, kõige tähtsam, jääda nii palju kui võimalik siiski särasilmseks lapseks. Süžees balansseerisid teineteist meisterlikult eelnevalt mainitud koletu tegelikkus ning hoolivus, lojaalsus ja sõprus. Lapsed suutsid hoida kokku ning üksteist toetades olla üle kõigist takistusest. Ja ka enda mineviku deemonitest. Lugu ise ei omanud just originaalset kondikava, kuid filmi lihtsakoelisus koos sügavate teemadega ning südamlikkus, olid tohutult sümpaatsed ja poolehoidu võitvad. Loomulikult, andis eripära ja tõstis animatsiooni esile ka visuaalne disain ning n-ö plastiliininukkudest tegelased. Värvivalikud olid väga erksad ja silmahüppavad, mis osavalt tasakaalustasid sisu nukrameelsemaid toone.

Kuid, nagu öeldud, passib film enam vanematele lastele, kes suudavad mõista ka loo inetumat poolt ning keda ei morjenda, et väiksematele lastele meelepärane huumor ja kergemeelsus ei olnud just tihti esindatud. Tegu ei olnud kergesti seeditava sisuga, kuid pakett, esitlus ja loodud õhkkond tegid loo hõlpsamini neelatavaks. Sügavmõtteline ja tundeküllane -- suurepärane animatsioon neile, kes vahelduseks tavapärasele kinode multikarepertuaarile tahaksid midagi isikupärasemat, mitmekihilisemat ja tõetruumat.

Kino: "Polaarpoiss"

Tervitus!

Väike tagasivaade kevadisele kodumaisele filmile!

Pealkiri: Polaarpoiss

Režissöör: Anu Aun

Näitlejad: Jaanika Arum, Roland Laos, Kaspar Velberg, Ülle Kaljuste, Mirtel Pohla, Henrik Kalmet, Jaan Rekkor, Ene Järvis, Ivo Uukkivi

Žanr: Draama

Kestus: 1h 37 min

Kinodes alates: 13.05.2016

Nähtud: 14.05.2016

Minu hinnang: 2.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Antud film pani mind mõtlema, kuid ma ei ole veendunud, et seda ilmtingimata otsast lõpuni positiivses võtmes. Juba loo kondikava tekitas mus tõrkeid ning déjà vu-d. Ehk siis, äärmiselt lihtsustatud keeles, keerles süžee ümber vaese vääritimõistetud haige rikka tüdruku ning kuti, kes laseb end oma hormoonide reageeringul tüdrukule, põhja viia. Tegu oli äärmiselt väsitava ja frustratsiooni tekitava kombinatsiooniga, mida erinevates versioonides on nähtud söögi alla ja söögi peale. Suudan ka tõdeda, et selline arusaam on vaid minu oma ja kindlasti näevad teised vaatajad kondikava minust erinevalt, no näiteks, et Hanna hoopis inspireeris Mattiast ja, et Hanna oli süüdimatu ohver, jne.

Teoorias, kui tungivalt mu iseloomule vastu minnes punnitada, võin ma isegi kahe teismelise käitumisest aru saada ning mitte niivõrd kriitiline olla, kuid minu jaoks on filmi tähelepanu väärivate teemade kõrval oluline ka karakteritega samastumine, nende sümpaatsus, nende karisma või midagigi, mis paneb mind neile pöidlaid hoidma ja kaasa elama, vaatamata sellele, kas on tegu siis kangelaste või kurjamitega. Hanna ja Mattias kaldusid pigem ebameeldivate tegelaste poolele ning nende loo jälgimine nõudis mult kannatust ja enese uskumuste allasurumist palju rohkemates kogustes, kui üks film seda peaks tahtma. Teisisõnu, ei tekitanud nähtu mus valdavalt meeldivaid emotsioone ja kaasamõtlemist, vaid kurnas. Samamoodi ei liigutanud mind lembeliin, kuid samas usun, et on palju noori, keda see sügavalt puudutas.

Meie hektiline elu, ärevus, kiire tempo ja igast nurgast surutavad nõudmised on tõesti ühiskonnas halvavaks probleemiks, kuid mul oli äärmiselt keeruline Hannale tema mina-keskse käitumise pärast täienisti kaasa tunda. Ma suudan suurepäraselt teadvustada, et tüdruk oli haige, kuid sellise kaliibriga vastutustundetus, hoolimatus kellele haiget tehakse, kriminaalne ja enda elu ning teisi ohustav käitumine, ning mina ja maailm mentaliteet, mida ka Mattias teeslusikatäiega viljeles, olid mulle raske seedida ning mõjusid paarile kaasaelamisel intensiivselt vastu karva. Vaatamata sellele, meeldis mulle aga filmi lõpp, mis ei olnud päikeseline või masendav, vaid suutis luua rahuldava kombinatsiooni mõlemast ning olla nii positiivne kui negatiivne, olenevalt kust otsast vaadata, või siis hoopis hea või halva noodiga mõlemale peategelasele.

Nõrgavõitu süžee kulgemine tegi veidraid valikuid, mis kohati tundusid toimivat, kuid teisalt olid kaheldava väärtusega. Näiteks muutus alanud armulugu peatselt õudussugemetega psühholoogiliseks thrilleriks. Selline suund tuli mitte kuskilt ja oli sunnitud maiguga. Selle liini süvenedes aga kaalus see üle algse romantika -- mul hakkas väga põnev! Samas aga, kas tõesti pannakse tänapäeval inimesed konkreetse diagnoosita ja vaid mõnel arvamusel põhinedes hullumajja? Ja otse ninapidi kokku ohtlike psüühiliselt haigetega? Ning kui patsientide hulgas toimub kallaletung, siis karistatakse seda, kes on ohver ja esitabki just minu küsimuse: “Miks on pandud mind ühte ruumi ohtlike inimestega?” Siiski, läksid mulle hullumaja tegelased ja tegemised väga peale ning läila romantika asemel oli nähtu pinev ja kaasahaarav. Lisaks sellele leidus ka värvikaid tegelasi, kes omajagu särtsu lisasid. Loomulikult oli sellel osal filmist magusalt irooniline toon, mis mulle väga meeldis, sest asutusse sattus just Mattias. Tegu oli otsekui šokivangistusega, mis poisi mõistuse koju aitas tuua.

Peab aga ka ütlema, et olgu kuidas mu frustratsioonidega süžee ja tegelaste suhtes oli, leian vaid kiidusõnu näitlemisele ja tehnilisele teostusele. Eriti muljetavaldav oli Jaanika Arumi ülesastumine Hannana. Näitlejanna suutis edasi tuua katkise, usutava ja hapra tüdruku, seda vaevatult ja loomulikuna näivalt. Film ise nägi ka dünaamiline ja nooruslik välja. Samuti pean mainima, et teemadevalik, mida käsitleti, oli väga tänuväärne, ja seda just nende aktuaalsuse ja plahvatusohtlikkuse poolest.

Kino: "Klassikokkutulek"

Tervitus!

Midagi kodumaist vahelduseks!

Pealkiri: Klaasikokkutulek
Režissöör: René Vilbre
Näitlejad: Mait Malmsten, Genka, Ago Anderson, Mart Müürisepp, Grete Klein, Kadri Adamson, Ülle Lichtfeldt, Kristiina-Hortensia Port, Maarja Jakobson, Marika Korolev
Kestus: 1h 30 min
Žanr: Komöödia
Kinodes alates: 19.02.2016
Nähtud: 20.02.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Kui täienisti aus olla, siis ma läksin antud kodumaist üllitist vaatama suhteliselt madalate ootustega ning eeldasin midagi “Old School” (2003) taolist. Viimase pakutav ei kuulu aga ilmtingimata huumori hulka, mida ma kõrgelt hindaksin. Siiski, otsustasin filmile, mu meele muutmiseks, võimaluse anda ning juhuslikult otsisin tol hetkel ka lustlikku ajuvaba meelelahutust, mida promomaterjal igatahes mingi kraadini ka lahkelt lubas. Lisaks oli meelitavaks faktoriks ka see, et ammu ei ole kinno jõudnud Eestimaist komöödiat. Tavapärane kodune suure ekraani üllitis on viimasel ajal tihtipeale ülitõsine, ülisügav ning ülimasendav. Tõsiasjad, et film lõi avanädalavahetuse vaatajarekordi, lüües troonilt eelmise aasta megahiti “1944,” ning isegi kaks tundi enne seanssi, oli mul võimalik saada koht vaid esimesse ritta, räägib agaralt filmi eest.

Kõige tähtsam küsimus esmalt: kas oli siis naljakas? Endalegi ootamatult, jah, oli küll. Kuigi lugu ise oli kulunud, klišee ja üllatusvaene, järgides tüüpilisi peopanemisfilme ning omades sama palju sügavust kui paari minuti vihma järel tekkinud lomp (ja ja, me kõik teame, et vanemaks jäämine, kõigi sümptomitega, võib olla künklik tee; uuritud, näidatud, tehtud ja filmitud, ning seda loendamatu arv kordi nii ülevalt kui alt, paremalt kui vasakult – liigume edasi). Potentsiaali tsipake isegi oli, kuid intrigeerivaid aspekte käsitleti pealiskaudselt või siis olid need juba oksendamiseni läbitallatud teemad, nagu lahkuminek ning naise kaotamine nooremale ja takistused püsisuhtesse pühendumisel. Kõrvalepõike tüüpilisusest oleks teinud ühe peomehe soovimatus üldse lapsi saada (sest lihtsalt ei taha neid), mitte see valik mille kasuks otsustati.

Objektiivselt vaadatuna, aga sobib selline turvaline, värvitu ja paljutallatud raam filmi süžeeks nagu valatult, sest kes siis ikka otsib siit elu mõtet või ootab midagi koletult innovatiivset. Antud raam täidab oma funktsiooni suurepäraselt, võimaldades vaatajal toimuvaga kontakti saada, tegelastega samastuda ning ennast võimalusel isegi ära tunda, ja mis kõige tähtsam, teha võimalikult palju ruumi totakatele ja piinlikult naljakatele kildudele, situatsioonidele ning kõigele vaimukale.

Nüüd aga ikkagi tagasi huumori juurde. Kuigi kohati kergelt sunnitud esituse maiguga, oli filmi tekst kiiduväärselt mahlakas, terav, tabavalt asjakohane ja siiralt itsitama ajav. Esile võiks tuua mitmeid üherea kilde, mis mind oma koomilisusega parajalt pahviks lõid. Loomulikult ei tasu karta, et puudu on ka omajagu labaseid nalju – antud tüüpi komöödiale on see otsekui kohustuslik kirjandus. Märkimisväärselt suurel hulgas leidus genitaalikoomikat ning, näiteks, detailne ja põhjalik vestlus nende raseerimise kohta, oli päris lustlik. Siinkohal pean esitama aga tõsise kaebuse: palun mitte julgustada inimesi avalikes duširuumides oma privaatsetest paikadest karvu eemaldama! See on rõve, palun nudistamisega tegeleda kodus!

Situatsioonid olid tihtipeale stiilis, et mis kõik küll võib valesti minna ja kui piinlikuks me poistele olukorra teeme, kuid taaskord, on sellise suuna võtmine iseenesestmõistetav. Ootamatuid kohtumisi, maa-alla vajumise soovi hetki, alkoholi liigtarbimist ning sellest põhjustatud lollakusi, enesehaletsust, piinlikku diskotantsu ja hemorroidide nalju tuli omajagu ette. Ja iga viimne kui üks neist suutis publikus naeru esile kutsuda, eriti prohmakad. Pean ka kohe järgmine kord klubis selle nähtud tantsuliigutuse järele proovima, ma nimetaks seda “õhkutõusmisel raskustes pardiks.”

Vinti sai usinalt üles keritud enne suurt pauku ehk kokkutulekut ennast. Ka edukas prooviesinemine poiste klubikülastuse näol sai hindele viis läbitud, kuid minu kurvastuseks jäi mega sündmus ise aga eelnevaga võrreldes veidi lahjaks. Mart tegi veidi trilli ja tralli, kuid teised said lõpuks täiskasvanuteks ja kasvatasid endale südametunnistuse – minumeelest äärmiselt vale asjastus. Jah, nende kui meeste jaoks olid need hiilgavad momendid, kuid huumori kohalt oli see otsekui aegamööda ja üksluiselt täispuhutud õhupallist õhu välja laskmine. Noh, vähemalt Mart hoidis energiliselt ja üliagaralt meeleolu üleval, kuid mitte kauaks…

Siinkohal esitan aga küsimuse: Kas enda väärtust ja edukust saabki ainult mõõta sellega, et kas skoorisid kuuma chicki või mitte? Teatud sorti isikute jaoks kindlasti, kuid ootasin meie kolmelt kangelaselt rohkemat. Tegu ei olnud ju enam teismelistega, mida vaatajale terve filmi jooksul selgeks püüti teha. Üle filmi oli puistatud kauneid, kelmikaid ja prinkide pepudega näitsikuid. Millegipärast tavalisi naisi mu pilk ei kohanudki. Isegi klassikokkutulekul olid oma esimesest noorusest väljas naised kuumad püssid. See tuletas mulle tahes tahmata meelde Arnold Schwarzeneggeri filmi “Viimane kangelane,” kus mees ei tea, et elab filmis, kuid üks viis tegemaks vahet tegelikkuse ja linateose vahel on see, et filmis ei ole ühtegi nn kümnepunktisel pandavuse skaalal vähem kui kaheksa pallist naist.

Näitlejatest oli igati tasemel Mait Malmsten Mardina, kes kehastas kõige autentsemalt õnnetukest, kuid sümpaatset segaduses keskeakriisis vaevlejat. Selline lössis ja mossis, kuid siiski õilis (WCs isa mängimine) ja põhimõtetega (petmisega seoses) mees oli äärmiselt tervitatav. Ago Anderson, Andresena, jäi aga sajaprotsendiliselt rakendamata ning ta tundus kohati otsekui sidekick kahele teisele mehele. Samas aga suutis tema viimane ehe ja emotsionaalne kõne põgusalt ka minu tundekeeli puudutada. Viis pluss selle etteaste eest! Genka, Toomasena, jäi minu jaoks teatud hetkedel veidi puiseks, kuid karvase, ulaka ja naistemehest mürakana ta ju iseenesest toimis. Mul oli ka veidi kahju mitmest suure nimega naisnäitlejast, kes olid kaadris vaid mõne stseeni ja paari repliigiga ning kellede kaasamine tundus raiskamisena. Samas aga olid antud filmi keskpunktiks ikkagi kolm meeskangelast ning see fookus püsis vaevatult.

Lemmik stseen: Kui Toomase kaaslane annab talle koera pildi, et seda endistele klassikaaslastele näidata, kui viimased oma lastepilte näitama hakkavad.

Kokkuvõttes: Igati soliidne ja tõeliselt vaimukas kodumaine komöödia, mida kindlasti soovitan vaatama minna, kasvõi ainult sellepärast, et tegu on ühe haruldase loomaga viimastel aastatel: Eestimaine komöödia.

Kino: "Moest väljas"

Tervitus!

Seekord ülevaade kodumaisest dokumentaalfilmist!

Pealkiri: Moest väljas
Režišöör: Jaak Kilmi, Lennart Laberenz
Kestus: 0h 60 min
Žanr: Dokumentaal
Kinodes alates: 18.09.2015
Nähtud: 22.09.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt kinosoprus.ee kodulehelt

Minu jaoks parimad dokumentaalfilmid on need, mis harivad ning panevad sind oma käitumist või mõtlemislaadi muutma, seda kõike muidugi paremuse suunas. Pärast teismeeas nähtud “Ülisuur mina” (Super Size Me, 2004), ei ole ma näiteks kunagi vabatahtlikult kiirtoidu kettide restoranis, a la McDonald's ja Hesburger, käinud. Pärast selle linateose nägemist eeldan ma, et kergekäeliselt enam oma jalga poppidesse kiirmoe poodidesse, a la H&M, Zara, NewYorker, ei tõsta.

Mida ma siis antud dokumentaalist õppisin? Tänapäeva hilpe toodetakse seal kus on kõige odavam ja müüakse seal kus on kõige kallim. Järeltöötlemisel riietesse sattuvad kemikaalid põhjustavad muu hulgas allergiaid – testiobjektiks olid Zarast ostetud teksapüksid. Nende ohtlike ainete väljasaamiseks peab riideid pesema vähemalt 60 korda üle 60 kraadises vees. Ühe Bangladeshi õmblusvabriku töötaja saab palka 8 eurot kuus ning tema üür on 9 eurot kuus… Taolisi pärleid leidus hulganisti üle ühetunnise filmi peale laotatuna. Need on aga kindlasti faktid, mis panevad kogu kiirmoetööstuse kohta ja tarbija osal selles, kasvõi veidigi kulmu kergitama.

Samas ei ole see aga revolutsiooniline ja üldsegi uus informatsioon. Eks selliseid teadmisi ja killukesi on siit seal pidevalt suuremates või väiksemates kogustes välja imbunud. Moetööstuse telgitaguse räpased detailid ei tule kellelegi üllatusena, eriti aga kiirmoe patud ja eetikakonfliktid. Kui kardina taha ei nähta, siis on aga lihtne ette kujutada, et asi nii hull ei ole või siis toimuvat eitada. Teades protsessi ja nähes selle funktsioneerimist oma silmaga, ei ole võimalik endale enam valetada, sest tekib isiklik visuaalil põhinev side tõega ning raske on neid pilte mälust kustutada. Siin on loomulikult kandev roll dokumentaalfilmi kvaliteedil, sõnumi mõjususel, usaldusväärsusel ning nähtu väärtusel ja päevakajalisusel vaatajale – kõige sellega, julgen väita, et sai teos igati rahuldavalt hakkama ning ponnistus kandis vilja. Mis antud filmile kaalu lisab on kodumaine kontekst, teostus ja vaatevinkel konkreetsest globaalsel tasandil mastaapsest ärimaailmast. Nähtu sidumine Eestis toimuvaga, nagu näiteks taustalugu Laulupeo särkide kohta, oli igati oodatud ja meeldiv seik.

Käesolev dokumentaal oli otsekui rännak, selge alguse ja lõpuga. Leidus eesmärk, arendus, takistused, kordaminekud, kulminatsioon ja jääv lootus. Ootamatud pöörded filmi kulgedes aga võimaldasid luudele liha ning kohati andsid isegi veidi mängufilmi sarnase maitse. Ei puudunud ka varem mainitud hariv külg, näiteks õppisin ma mõistma, mulle siiani tundmatu moevoolu, upcycling põhimõtete ja võimaluste kohta (ära visatud või mitte kasutusel olevatest materjalidest uute loomine, millel on esialgsest kõrgem hinnaline väärtus), mida viljeleb dokumentaali kangelanna, moelooja Reet Aus.

Kiiremini kiiremini, rohkem rohkem, odavamalt odavamalt – see on tänapäeva kiirmoe moto ning see mida vaataja linateost nähes kaeb, kuuleb ning kogeb peegeldab just seda mentaliteeti. Tarbimisvõidujooks on meeletu ning viimase tähelepanekuna tooksin välja ilmekas illustratsioon selle koomiliselt kurva ja kurvalt koomilise reaalsuse kohta meie enda Tallinnast. Nimelt algas dokumentaal kokkuvõttega esimese H&M poe avamisest Rocca al Mare kaubanduskeskuses – geniaalne sissejuhatus filmi olemusele ning soovile tähelepanu tõmmata püstitatud probleemidele.

Kino: "Supilinna salaselts"

Tervitus!

Saakord sai taas kodumaist toodangut nähtud!

Pealkiri: Supilinna salaselts

Režišöör: Margus Paju

Näitlejad: Olivia Viikant, Arabella Antons, Hugo Soosaar, Karl Jakob Vibur, Evelin Võigemast, Mirtel Pohla, Tiit Lilleorg, Ott Aardam, Karin Rask, Kaido Höövelson

Kestus: 1h 39 min

Žanr: Seiklus, kogupere

Kinodes alates: 15.05.2015

Nähtud: 15.05.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Mõnikord tuleb loogilisust hindav ja nokkiv osa endast kinosaali ukse taha jätta ja esile kutsuda enda sees pesitsev laps, et filmi täiel rinnal nautida. See oli ka mu eesmärk, olles mõned stseenid algusest ära kaenud, sest need tekitasid kiusatust hakata igasugu sisuauke ja ebaloogilisusi välja tooma ja nende üle pikemalt mõtetes juurdlema, leidmaks seletusi ja lahendusi. Ütlen aga kohe välja, enne kui lahti päästetud sisemine põngerjas mu täiskasvanuliku mina summutab, filmis oli hulganisti momente ja olukordi, mis mõjusid ebatõenäolistena, ebaloogilistena ning ebareaalsetena, kuid aitab vingumisest, sest kes siis ikka ootab lastele mõeldud seiklusfilmist dokumentaali.

Lugu põhineb Mika Keräneni populaarsel lasteraamatusarjal, mille keskmes on neli sõpra Tartu Supilinnast, kes koos veedavad aega mängides ja seigeldes ning kõige enam aga igasugu aardejahtidel. Mari on liider ja eestvedaja, Sadu on nutikas ning kaval ja poisid Olav ning Anton julged ja hakkajad. Kui ootamatult langevad linna täiskasvanud salapärase mürgi ohvriks ning selle tagajärjel hakkab nende mälu kaduma ja käitumiselt ning mentaalselt liiguvad nad tagasi lapseikka, siis on ainult justloodud Supilinna Salaselts see, kes suudab täiskasvanud päästa. Otsingutel on aga tuli takus, sest vastumürgi leidmiseks on vaid 48 tundi aega ning on ka neid kes ei taha, et lapsed selle kunagi leiaks.

Seikluslikud otsingud ja ajalooga seotud müsteeriumid a la "DaVinci kood" on mulle alati meelepärased olnud. Tohutult põnev on ju jälgida tegelaste järjepidevat vihjete lahtimurdmist, samm sammult sihile lähenemist ning ühe lahenduse teise järel pusle kokkupanemist, eriti veel kui aardejahi taustaks on salapärane juhtum minevikust. Komistuskiviks võib siinkohal kergesti osutuda monotoonseks muutumine, aga õnneks esines filmis piisavalt vahetegevusi, ootamatuid takistusi ning sekeldusi, et huvi üleval hoida ja mitte liiga tugevalt mustrisse langeda. Tartus on kahtlemata ka hulganisti igast intrigeerivaid paiku, milledest pole kuulnudki või kuhu naljalt ei satu ning kihvt oli lastega neid külastada, näiteks oli arhiiv minu jaoks väga huviäratav koht. Alati on ka tore vaadata suurelt ekraanilt filmi jaoks tähtsaid paiku ning mõelda, oh, aga ma ju olen seal käinud. Välismaal tehtutes saab seda harvem kogeda, kuid oma kodumaal vändatud filmi abil on lihtsam äratundmisrõõmu kogeda. Näiteks tekitas mus elevust tegevus botaanikaaias.

Filmi kurjami ja tegevustele alguse panijast niiditõmbaja tõelise identiteedi suutsin tuletada kohe alguses, kui lähtuda sellest kuidas tähelepanu tegelastele oli hajutatud, kuidas seda püüti mujale üle kanda ning kui eraldada tõenäolised ebatõenäolistest. Peab aga mainima, et tema motiivid ei olnud üldse niiväga primitiivsed või totrad kui oleksin eeldanud. Samas ei olnud pahareti müsteerium ka see, mis mu pilku ekraanil hoidis, seega ei häirinud mind tema identiteedi vaevatu väljaselgitamine.

Mulle meeldis, et lugu ei keskendunud vaid laste seiklusele ning oma osa fookust said ka näiteks peresuhted ja lapse ning vanema vaheline usaldus ja üksteise ärakuulamise teema, viimast just Mari perekonna näitel. Kuigi vähem kui oleksin lootnud, sai ka oma osa loovutatud huumorile. Näiteks mulle ääretult meeldis ning tegi nalja kuidas Sadu oma vanemaid kantseldas ning kuidas viimaseid sai kergesti kommiga meelitada igast asju tegema. Oli ka näha, et tüdruk mõneti nautis peredünaamika ümber pöördumist. Loomulikult oli kohati ka koomiline minu jaoks hädine ja kobakäppadest kiusajatebande ning nende liider, kellel oli ka oma lõbus väike saladus.

Neljast kangelasest oli loos tähtsaim ja algataja Mari ning seega oli ka tema iseloom ning taust rohkem väljajoonistatud. Tema roll seikluses oli ka peajagu üle teistest, kuigi kõik panustasid vastavalt olukorrale kord rohkem kord vähem. Ma oleks aga tahtnud, et poiste olemused oleksid enam väljatoodud ning eristatud, kuid ega igat asja ühte filmi mahutada ei olegi alati võimalik. Lapsed on aga kokkuvõttes teeninud ära kiituse oma esituse eest ning loodan neid veel tulevikus ekraanil või kuhu iganes tee neid viib kohata.

Teistest näitlejatest pean välja tooma emaliku ja asjaliku Evelin Võigemasti, kauni ja leebe olemusega Mirtel Pohla ning alati on tore kohata Argo Aadlit, kas laval või siis siinkohal ekraanil. Samuti sooritas Kaido Höövelson Sadu isana ootamatu, kuid sümpaatse cameo.

Lemmik stseen: Kõik stseenid Sadu ja tema vanematega.

Lemmik tsitaat: "Tere tatid! Mida te siin nüüd koos nii nunnult kallistate."

Kokkuvõttes: Imeline kodumaine meelelahutus lastele või lapselikele vanematele või täiskasvanutele, kes suudavad oma sisemise lapse esile tuua ja enda tõsise ja asjaliku olemuse kino ukse taha jätta.

Kino: "Vehkleja"

Tere kena päeva!


Pealkiri: Vehkleja
Režissöör: Klaus Härö
Stsenaristid: Anna Heinämaa
Tootjad: Allfilm OÜ
Kestvus: 1 h 38 min
Žanr: Draama, biograafia
Osades: Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere Jr, Jaak Prints, Lembit Ulfsak, Kirill Käro, Liisa Koppel, Tõnu Oja
Kinodes alates: 13.03.2015
Nähtud: 24.04.2015
Minu hinnang: 3,5/5

Vehkleja oli hea film hea looga.

Vehkleja on lugu meistersportlasest Endlist, kes saabub 1952. aastal Haapsallu ja asub sealses koolis tööle kehalise kasvatuse õpetajana. Koolidirektor tuletab Endlile meelde kohustust teha klassivälist tööd ja Endel otsustab teha suusaringi. Kui aga suusad koolist nagu võluväel kaovad, jääb Endel peale laste pealekäimist oma liistude juurde ja hakkab lastele õpetama vehklemist.

Koolidirektorile see ei meeldi, kuna vehklemine ei ole just kõige nõukogudelikum spordiala ja soovib vehklemisringi kinni panna. Ühe lapse vanaisa aga on nii julge ja tõstab vehklemisringi toetuseks käe ja arglikult üksteise järgi hääletavad ka teised lapsevanemad vehklemisringi jätkamsie poolt. See viib auahne koolidirektori selleni, et ta hakkab uurima Endli tausta ja Endlil on, mida varjata.

Film kulmineerub võistlustega Leningradis, kus Endel on enne Happsalusse naasmist pikka aega treeninud ja elanud. Endli sõber Aleksei hoiatab Endlit, et ta ei tuleks, aga Endel ei soovi lapsi alt vedada ja sõidab Haapsalu meeskonnaa kohale.

Mis mulle meeldis?
Inimsuhete peegeldamine filmis oli huvitav. Mulle meeldis väga, kuidas esialgu kinnine Endel lasi samm sammu haaval endale lapsed ligi. Laste suhtumine, nii Marta kui ka Jaan, oli väga hästi kajastatud. 50ndatel olid paljud lapsed ilma vanemateta, nad kas olid sõjas surnud, küüditatud või kaduma läinud ja lapsed kasvasid tihti vanemate õdede vendade käe all või siis vanavanematega. Ma nautisin Jaani vanaisa lugu, kes oli Leipzigi ülikoolis õppinud ja kes maksis oma julguse eest kõrget hinda. Kadri ja Endli suhe oli armas, mis algas aeglaselt ja arenes tasapisi, arglikult, aga kindlalt.

Väga tugev näitlejate trupp oli filmis, alates siis Endli osatäitja Märt Avandi, kes oli selles rollis sümpaatne, usutav ja pani talle kaasa elama, lõpetades Marta ja Jaani osatäitjate Liisa Koppeli ja Joonas Koffiga. Väga sümpaatse rolli tegi ka väikses,aga olulises rollis olnud Kirill Käro, kes mängis Endli Leningradi sõpra Alekseid. Kui sinna lisada veel ühte ebemeeldivamat, kooliderektori rolli mänginud Hendrik Toompere Jr, siis oli tegemist meeldejääva grupi näitlejatega. Eraldi tahaks esile tuua Jaak Printsi, kellel oli peaaegu, et sõnadeta roll, aga kelle koolidirektori assistent oli tõeliselt hirmuäratav ja salakaval. Ainult häid sõnu tahaks öelda ka vanameister Lembit Ulfsaki kohta, kes tõi soojust ja valgust filmi Jaani vanaisana.
Näitlejatöö oli Vehklejas suurepärane!

Mis mulle ei meeldinud?
Pinge oli filmis ühtlane ja sellist tõsisemat pingetõusu ega ka langust ma ei tunnetanud. Ta lihtsalt voolas. Isegi siis, kui meeskond Leningradi sõitis, oli peaaegu, et ette teada, mis toimuma hakkab ja mis Endliga juhtub. Üllatusmomenti ei olnud ja ega vist pidanudki olema. Ta ei jätnud mind kui vaatajat küll ükskõikseks, aga mingit suuremat emotsiooni ta samuti ei tekitanud.

Peale selle, ehkki film oli värvidelt ja valgustuselt nähtavasti ajastutruu, siis mõjus see masendavalt. Eks 50ndat olidki sellised. Ma usun, et filmitegijatel oligi see plaan, et anda selle hallusega edasi ajastu olemus, aga minus tekitas see liigselt unise tunde.
Oleks tahtnud rohkem tempot, liikuvust ja värve.

Kokkuvõttes:
Hea film oli! Ajastukohane, peegeldas väga hästi 50ndaid aastaid ja lugu, mille film jutustas, oli huvitav. Kindlasti tasub Vehklejat vaadata!

Kino: "Emajõe veemaailm"

Tervitus!

Seekord lühike ülevaade kodumaal valminud värskest dokumentaalist.

Pealkiri: Emajõe veemaailm

Režišöör: Remek Meel

Kestus: 0h 57 min

Žanr: Dokumentaal

Kinodes alates: 24.04.2015

Nähtud: 25.04.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt kino.ee kodulehelt

Kuigi Eesti on pisike, võime me uhkust tunda oma suurte territooriumite puutumata, vaba ja puhta looduse üle. Samas, kahjuks, on aga äärmiselt kurb, et isegi kui kõik metsik ja kaunis on meile käegakatsutavalt lähedal, siis enamus inimeste kogemuste, teadmiste ja hoolimatuse põhjal võib arvata, et looduserüpp on meist sadade kilomeetrite kaugusel. Näiteks, kui palju ikka keskmine linnalaps teab linde peale tuvi, kajakas ja muude laialtlevinud liikide kõrval ka haruldasemaid, imeilusaid, omapärasemaid ja linne vältivaid variatsioone? Pean enda kahetsuseks isegi tunnistama, et ei olnud kuulnud ühestki filmis tutvustatud tiivulisest. Siinkohal tõttabi appi käesolev lihtne, lühike ja värvikas kokkuvõte kirevast elusikust ühe suurima Eesti jõe äärsetel aladel. Kuigi tegu on vaid killukesega Eesti rohepiirkondade eluolust, siis algatuseks on tegu suurepärase sissejuhatusega.

Saamaks selget arusaama Emajõest ning selle algusest, lõpust ja üldisest trajektoorist, tehti esmalt puust ja punaseks illustreeriv ülevaade jõe teekonnast ning loodusuurimine võiski alata. Vaataja ees avanes võimalus piiluda ühe esmapilgul pisikese maailma erinevate elukate igapäevaellu kõigi oma hallide argipäevategevuste, rõõmude, meelehärmi ja lihtsalt lõbusatele seikadega nende isemoodi elust. Kodamööda läheneti mõnele piirkonnas pesitsevale linnuliigile, loomaliigile, putukale või kahepaiksele ning neid kodukülastusi ümbritsesid võrratud vaated kõrgelt õhust erinevatele kohtadele eri võtmetes, küll talvel, päikesepaistes, hämaras, vihmahoogude keskel, maapinna lähedalt kui lähivaates.

Meeldejäävaid tegelasi oli kahtlemata hulganisti, kuid minu sügava poolehoiu ja austuse teenis ära kukkurtihane ning tema järjekindel ja väsimatu töö enda unelmate kodu loomisel, mis iseenesest oli puhas kunst ja loodusime -- kust tuleb see teadmine või instinkt selliseid tõesõnu meistriteoseid luua? Usin, asjalik ja eeskujulik väike töömesilane. Lindude rindelt sai muuhulgas veel kogeda iseäralikku pulmalaulu ning emme- ja issilinnu laste eest hoolitsemise õiglast ja tasakaalus töödejaotust. Pisikiskjat minki oli kihvt jälgida mööda jääd silkamas ning koprale aga oli tahtmine kaasa elada suure puuvõrse pessa tirimisel, kuid siiski suutis loomadest mu sümpaatiat enda vastu kinnitada saarmad, oli üliarmas kuidas nad energiliselt oma ninasid lume sees nühkisid.

Kogu seda imelist loodusmängu jäädvustavad isa ja poeg, kelle tegemisi filmimisel ja muhedaid omavahelisi vestlusi ka vahepeal ekraanil nähtusse sisse lipsatakse. Nad on otsekui raam ning ühendus metsiku ja inimese vahel ning tänu sellele sidemele sobib film ideaalselt ka lastele, kelledele vast ainuüksi loodusklippide jälgimine võib veidi monotoonseks muutuda. Lisaks ei ole filmis ka tekstirikas ning suuresti tuleb oma silmi kasutada ning näha on alati lihtsam kui kuulata. Kahe inimese aktiivne osalus võimaldab ka heita pilku loodusfilmide loomisprotsessi ja materjalikogumise telgitagustesse, mida on kahtlemata põnev uudistada.

Kokkuvõttes: Soe, sümpaatne ja meeldiva kodumaise maiguga lähivaade meie endi lähinaabrite paeluvasse maailma. Oleks aga tahtnud rohkemat, detailsemat ja suuremahulisemat, kuid ma olen ka väga ahne kui midagi huvipakkuvat ja kaasahaaravat mu silmapiirile satub.

Kino: "1944"

1944 oli väga hea film.

Mina kuulun sellesse põlvkonda, kes on Eesti ajalugu õppinud kaks korda. Esimest korda nõukogude Eesti ajalugu ja hiljem juba Eesti Vabariigi ajalugu.

Kasvasin ülesse nõukogude pioneeride kangelastegudega ja sellised lood nagu Pavlik Morozovi oma kuulus kohustuslikku kirjandusse. Ma arvan, et paljud tänapäeva Eestis ei tea, kes on Pavlik Morozov ja ka seda, miks sellist kirjandust tol ajal üldse lugema pidi. Lühidalt, Pavlik Morozov oli nõukogude ajal ülistatud vene pioneer, kes andis oma isa nõukogude võimudele ülesse nõukogudevastase tegevuse eest. Jutu järgi hukati Pavlik ja tema vend oma kulakutest sugulaste poolt kättemaksuks. Tegelikkus oli aga midagi muud. Hiljem selgus, et Pavlik ei olnud üldsegi venelane, vaid ukrainlane ja et poiss andis isa ülesse armukadeda ema pealekäimisel, sest Pavliku isa oli endale armukese leidnud. Tuli ka välja, et pereliikmed Pavlikut ei tapnud, vaid nõukogude võimul oli vaja märterit, kelle kaudu sundida inimesi kolhoosi liikmeks astuma. Nii see propaganda käis.

Miks ma üldse Pavlik Morozovist räägin ja kuidas on see seotud selle arvustusega? Ma kirjutan temast selleks, et illustreerida, et ajalugu kirjutatakse alati võitjate poolt ja muudetakse alati vastavalt sellele, kuidas on antud võimule vajalik ja kasulik. Ajaloolised faktid sellest iseenesest ei muutu, küll aga muutub tõlgendus ja arusaam faktidest. Selsamal põhjusel olen nii mina kui ka sajad tuhanded teised pidanud oma ajaloolisi teadmisi uuendama ja värskendama. Sedasama teeb ka film 1944. Ta värskendab mälu, et me ei unustaks, mida meie inimesed ja meie maa on pidanud läbi elama. Ta näitab, mida teeb inimestega sõda.


Aga nüüd arvustuse juurde.

Pealkiri: 1944
Režissöör: Elmo Nüganen
Stsenarist: Leo Kunnas
Operaatorid: Rein Kotov ja Mart Taniel
Kestus:100 minutit
Žanr: Draama, ajalooline
Produtsent: Taska Film, Matila Röhr Productions
Näitlejad: Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Rain Simmul, Ain Mäeots, Ivo Uukkivi ja teised
Kinodes alates: 20 veebruar 2015
Nähtus: 20 veebruar 2015

Arvustus

1944 viib meid ajaloos tagasi Teise Maailmasõja lõppu, kus vaatajatele antakse võimalus järgida nii Saksa kui ka Vene vägedes võitlevate eestlaste teekonda Sinimägedest läbi Tallinna Sõrve poolsääreni. Filmi esimene pool näitab eestlasi eelkõige nende silmade läbi, kes võitlesid saksa vägedes ja teine pool näitab eestlasi vene vägedes võitlevate eestlaste kaudu.

Stsenaarium

Ma alustaks filmi stsenaariumiga. Ma ei ole lugenud Leo Kunnase avaldatud raamatuid, nii et ma ei tea, milline kirjanik ta on. Küll aga on ta kirjutanud suurepärase stsenaariumi. Ma ei tea, kui ajalooliselt täpne on 1944 stsenaarium, ma eeldan, et on, aga mulle väga meeldis, et Kunnas ei andnud otseselt hinnanguid. Ei olnud ei õiget poolt ega valet poolt. Oli lihtsalt sõda ja kannatajaks nii üht või teistpidi eesti rahvas, sest mõlemal pool sõdinud lootsid üht ja sedasama – iseseisvust. Mulle meeldis, et lahingute osa oli tasakaalus inimeste lugudega, et üks ei summutanud teist, vaid et sõda oma õudustega oli taustaks ja inimesed jutustasid loo.

Foto: Andres Teiss (Taska Film)

Ka oli mulle meeldivaks üllatuseks peategelaste läbilõimunud lugu saksa sõjaväes sõdinud mehest Karl Tammikust, kes kirjutab oma õele Ainole kirja. Kiri satub vene poole peal sõdinud Jüri Jõgi kätte, kes toimetab kirja Ainole ja armub. Traagiline lugu, mis kõigi etteantud eelduste kohaselt hästi lõppeda ei saa.

Veel tahaks stsenaariumi juures kiita dialoogi ja teravat huumorit! Ma naersin koos teiste vaatajatega südamest päris mitmeid kordi. Huumor oli toredaks vahelduseks süngetele lahingutele ja õhus rippuvale paksule hallile pingele. Eriti pani mind naerma, kuidas saksa sõjaväes olnud eestlased suhtusid põlgusega sellesse, et neile jagati vapruse eest Aadu (Hitler) autogrammiga pilte ja kui neid nende sangarluse eest tänati öeldes Heil Hitler ja millele eesti poised kas üldse ie vastanud või vastasid: “Ei ütle!” Lustakalt ajas naerma ka see, kuidas poisid peo ajal lõõpisid ja naersid, et millisel otstarbel autogrammiga pilti kasutada. Ka olid väga lahedalt välja mõeldud Peeter Tammeoja tegelaskuju hüüdmini Kreml: “Kreml soovib sind näha!”. Nutikalt läbimõeldud tekst, dialoog ja emotsionaalne lugu inimeste saatustest. Suurepärane, härra Kunnas!

Režii ja lavastus

Elmo Nüganeni töid olen ma alati austanud ja imetlenud ja mul ei olnud kahtlustki, et 1944 režissöörina annab ta filmile palju. Ta on suutnud näitlejaid juhendada ja panna nad tööle ühtse meeskonnana. Filmis ei olnud ühtegi näitlejat minu arvates, kes oleks osutunud nõrgaks lüliks ja see näitab ka režissööri head taset ja tugevust. Tundub, et ta teadis täpselt, millist tulemust ta soovib näha ja see tulemus tema visioonist on ka ekraanilt näha.

Operaatoritöö

Foto: Andres Teiss (Taska Film)

Visuaalselt oli film võimas! Lahingustseenid ei jää minu arvates maha muu maailma sõjafilmide stseenidest. Laskemoona ja lahingustseenide pealt ei ole kindlasti raha kokku hoitud ja see oli vinge! Sinimägede kaevikutes ei hoitud tagasi ei käsigranaatide, kuulipildujate ega ka miinide, mürskude ja tankide arvelt ja lõppresultaadiks olid eepilised lahingud, mis jätsid suurelt ekraanilt vaadates hirmuäratavalt autentse mulje. Operaatoritööd sooviks kiita ka seetõttu, et peale lahingustseenide vaheldusid nii tegelaste emotsionaalsed lähivaated kui ka suured plaanid küll loodusest ja ümbruskonnast väga sujuvalt ja hajusid ühte ühtsesse tervikusse.

Detailid ja lemmikstseenid

Detailidele oli pööratud suurt tähelepanu. Olgu see siis ängistavalt ilus Marie Underi luuletus Sõduri ema, mida luges Anu Lamp taustaks stseenile, kus poisid kaevikus omavahel vestlesid või siis Estonia teatri varemed või siis talunikele antud konservid ingliskeelsete tekstidega. Selles filmis oli palju emotsinaalselt mõjuvaid seikasid ja stseene, mis mõjusid nagu rusikas silmaauku.

Mõned meeldejäävamad kohad filmis:

Foto: Andres Teiss (Taska Film)

Stseen, kus inimesed sõja ja vene rinde eest põgenesid koos omakaitse meestega. Mulle meenutas see millegipärast Ülo Tuuliku raamatust Sõja jalus kirjeldust, kuidas inimesed pidid maha jätma oma kodud, majad ja tihti ka pereliikmed, kes keeldusid kodust lahkumast. Sünge, kurb, mõjuv, ängistav. Kui sellele lisada hetk, kus Karl Tammik räägib peale pommitamist väikese tüdukuga, kellel on nukk Kati, siis vägisi kipub süda lööke vahele jätma.

Stseen, kus pealetungivad vene vägedes teenivad eesti poisid avastavad Sinimägedes, et nende vastasteks on samuti omad eesti poisid, lõpetavad tule ja lasevad saksa vägedes sõdivatel poistel minna. Kahjuks on selleks ajaks mõned neist juba surma saanud. See äratundmise ja vaikuse hetk, mis tekib kui tulistamine lõpeb, tõi minul traagika tõttu klombi kurku.

Foto: Renee Altrov (Taska Film)

Stseen, kus vene vägedes teenivad eesti sõdurid saavad kohalikelt talunikelt süüa, kes pidasid sõdureid saksa poole peal sõdivateks sõduriteks kuni nad vene vormi selga ajasid, peale mida ütleb Siberist pärit sõdur, et tal on nendest talunikest kahju, nad tembeldatakse kulakuteks ja saadetakse nähtavasti Siberisse. See mõjus, sest arvatavasti reaalses elus nii ka juhtus.

Stseen, kus Saaremaalt pärit noormees saab lõpuks rõõmustades Sõrves koju, leides sealt eest tühja maja. Siin jääb järele kasutada vaid kujutlusvõimet, sest Sõrves jäid paljud talud tühjaks kuna suur osa inimestest kas said sõjas surma, lasti maha või küüditati.

Selliseid kohti, mis mõjusid emotsionaalselt, oli filmis palju. Osa minust tahaks tervet filmi ümber jutustada, aga mõistlikum on teil endal kinno minna ja vaadata.

Näitlejad

Ükski hea film ei valmi ilma veenvate näitlejateta. Öeldakse, et kett saab olla ainult nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Selles ketis ei olnud nõrku lülisid. Nii peategelased kui ka kõrvalosatäitjad olid veenvad, mõjusad ja omasid suurt tähtsust terviku saavutamisel. Nendel kõigil oli oma roll täita ja oma lugu jutustada. Midagi ei jäetud juhuse hooleks ja see tegi sõjafilmist ka suurepärase ajaloolise draama.

Foto: Renee Altrov (Taska Film)

Ehkki film oli täis suurepäraseid rollitäitjaid, siis näitlejatest tahaks esile tõsta just kahte, peaosatäitjaid mängivaid Kristjan Üksküla ja  Kaspar Velbergi. Mõlema näitleja puhul võib julgelt öelda, et nad mitte ei mänginud rolli, vaid nad olidki need rollid ise. 

Kaspar Velbergi mõtlik ja tõsine Karl Tammik oli sümpaatne ja meeldiv. Velberg suutis ilusalt edasi anda  oma süütunde ja valu pere Siberisse saatmise tõttu ja samas olla täiesti kohalviibiv sõdur, kes keskendus ennastunustavalt käivasse lahingusse. Mulle meeldis ka see, kuidas oli lahendatud filmis tema mõttemonoloogid. Ääretult sümpaatne ja meeldejääv töö Kaspar Velbergi poolt! 

Foto: Renee Altrov (Taska Film)

Kristjan Üksküla nõukogude armees sõdiva Jüri Jõgina oli minu jaoks arvatavasti kõige suurem üllatus. Tegemist on andeka näitlejaga, kes suutis muuta Jüri Jõgi mitmetahuliseks tegelaseks. Need emotsioonid, mida ta Ainoga kohtudes edasi andis, olid rasked vaadata kuna nad mõjutasid ka vaatajat emotsionaalselt.  Kui sinna lisada tekkiv lootus Ainoga koos aega veetes ja kirikus vesteldes ning keeruline suhtlus Kremliga, siis sai Kristjan Üksküla suurepäraselt hakkama toodes esile need sisevõitlused, mis tema tegelases käisid.  Väga hea näitlejatöö, kus antikangelasest sai kangelane.

Mis puutub kõrvalosatäitjatesse, siis nagu enne öeldud, olid kõik tegelased omas kohas ja vajalikud ja terve näitlejate ansambel oli väga tugevalt kokku pandud ja nende rollid andsid filmile palju liha luudele. Siinkohal tahaks nimetada Rain Simmulit kes Siberist pärit Prohhor Sedõhhi mängis, kes andis oma rolli tasakaalustava rahu ja tarkust. Peeter Tammearu oli Kremli rollis ääretult ebasümpaatne. Mitte näitleja, vaid tema tegelaskuju oli ebameeldiv, mis tähendab, et Tammearu tegi oma rolli briljantselt. Ka ainuke suuremat rolli omav naisnäitleja Maiken Schmidt oli väga õrn ja samas tugev Aino rollis. Gert Raudsep, Ain Mäeots, Hendrik Toompere juunior - suurepärased!

Kokkuvõttes

Ma arvan, et Eestis ei ole ühtegi pere, keda Teine Maailmasõda ei oleks kas otseselt või kaudselt puudutanud. Ka minu enda peres ja suguvõsas on rohkem kui üks juhtum, kus üks vend sõdis ühel pool rindejoont ja teine vend teisel pool.  Juhtus ka seda, et võideldi samas lahingus. Üks vend naasis peale sõda koju, kust ta saadeti hiljem küüditamisega Siberisse ja teine vend jäigi sõtta. Võitjaid ei olnud, Kaotajaks oli eesti rahvas.

1944 on selgelt sõjavastane ja mõtlemapanev ajalooline film.

Ma kasutaks Elmo Nüganeni sõnu lootes, et seda filmi näevad Eesti noorem põlvkond ja venelased, sest 1944 annab emotsionaalse ja hea ülevaate tillukesest osast meie tähtsast ajaloost. Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, kirjutas Juhan Liiv ja sellega saan ma ainult nõustuda. Minge kindlasti seda filmi vaatama! Minu arvates on tegemist siiani parima Eesti filmiga Eestist.