kolmapäev, 29. juuli 2020

Kino: PÖFF 2019 (2) "Paljasjalgne keiser" ja "Euroopa linnulennult"

Tervitus!

PÖFF on juba ammu läbi, kuid tahtmine oli ikka nähtust veel kirjutada. Iseäranis kuna üks nähtud filmidest jõudis just kino Artise ekraanidele!

Pealkiri: Paljasjalgne keiser
Originaalpealkiri: The Barefoot Emperor
Režissöör: Jessica Woodworth, Peter Brosens
Programm: Signatuurid
Riik: Belgia, Holland, Horvaatia, Bulgaaria
Millal nähtud: 23.11.2019
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Legendaarne lause: sellist jama on raske kommenteerida. Üleleierdatud, kuid pidevalt leidub mõni vääriline, kelle jaoks seda fraasi uuesti ja jälle ellu äratada. Antud juhul on selle "au" ära teeninud üks tohuvabaohu hunnik farssi, komöödiat ja poliitdraamat, mis püüab öelda nii paljut ja korraga, kuid lõppkokkuvõttes ei ütle tegelikult midagi asjalikku. Tegu on järjega 2016. aasta filmile "Belgia kuningas", kuid kui midagigi selle pooleteise tunni jooksul selgeks sai, siis oli see tõsiasi, et esimese seeria nägemine ei olnud hädavajalik ning tuleb hoopis rahul olla, et seda ka veel lisaks ei ole näinud.

Kui esimene osa filmist arvasin, et see lendab kõrge kaarega üle minu haarde ja arusaama võimete, siis teises pooles jõudsin järeldusele, et pigem ei suuda ma sellest sotti saada, sest see lendab kaootiliselt ning pidevalt põrutab vastu maad. Ma ei tabanud nähtud mitte selle eriti kõrgtasemelise nutikuse ja sügavuse pärast, vaid sellepärast, et see oli sigrimigri, mida ei olegi võimalik täienisti mõista. Leidus selgemaid hetki, kus suutsin toimuvat kuidagimoodi pusast lahti harutada, et mingeid seoseid või ivasid leida, kuid siis loobiti sisse jälle mõni takjas, mis segapuntra taas arusaamatuks käntsakaks kokku kleepis. Vaatajat pilluti igasugu ajalooga seotud viidete ja vihjetega, küll ajaloolistele isikutele, tähtsatele asukohtadele, markantsetele sündmustele, jne. Selline farss on mõnus siis kui seal leidub vilksamisi selginemisi ja seoseid, mis vaatajat vastustega peibutavad, kuid siinkohal mul ei olnud isegi soovi neid kohata, sest tundsin, et mind tulistati igasugu sügavate kildudega otsekui kuulipildujast. Mulle jäi mulje, et film püüdis olla jube nutikas ja meta ning vaatajale n-ö ära teha. Selline upsakus aga viskas talle endale kaikaid kodarasse, sest mingi hetk ma lihtsalt ei viitsinud sellest aru saada. Ja nauditav kaosega ei olnud siin ka tegemist, vähemalt minu silmis.

Samas, oli iseenesest kihvt ja igati asjakohane kuidas filmis toimuvas leidus intrigeerivate paralleelide tõmbamise võimalust selle kolossaalse korra ja segaduse masinaga mis on tänapäeval Euroopa Liit. Milles ma väga kindel aga ei olnud, kas lugu püüdis pigem laita EUd ja rahvusriike kiita või kiita just EUd ja rahvusriike maha teha. Siinkohal ei suutnud ma oma tõlgenduses seisukohale jõuda, kuid võib-olla see nii mõeldud oligi. Või anti mõista, et kummalgi ei ole täienisti õigus? See konflikt kahe vahel, mis on praegu EUs üpris päevakajaline, oli aga nähtavasti üheks läbivaks teema süžees ja seda mitte ainult metafooride abil vaid konkreetselt. Eriti hästi illustreeris seda seik kus loo keskmes olev sanatoorium valmistub külalisi vastu võtma ning harjutatakse etteastet, kus siis EU riikide nimetabloosid hoidvaid isikuid jooksutatakse tuima ükskõiksusega siia ja sinna -- kas see tähendab, et EU ees on kõik riigid lihtsalt nimi tablool? Selge oli igatahes see, et antud filmis oli EUs palju rahulolematust ning riigid tahavad, et neid ja nende spetsiifilisi vajadusi rohkem tunnistataks või juhtub nagu Saksamaaga enne II Maailmasõda, kus ka oli tugev rahva rahulolematus, mis tulenes eelneva sõja karistus- ja riigile peale pandud ohjamismeetmetest. Või oli filmis läbiv seos konkreetse riigiga vaid vihje, et Saksamaa võtab aina enam EUs võimu? Saksamaa oli eriti tugeva II Maailmasõja fooniga nähtus esindatud, mis oli natuke tüütu. Kas tõesti ei ole Euroopa ajaloos mitte midagi muud, peale natsi Saksamaa, mida ikka ja jälle esile tuua ning kesksesse punkti panna? 

Intrigeeriv tegur linateoses oli ka n-ö uue Euroopa (Nova Europa) loomine, millele otsiti keisrit. Kas see viitas sellele, et EU samamoodi nagu praegu enam edasi toimida ei saa või pigem sellele, et mis praegu on, on isegi okei võrreldes uue plaanitava "keisririigiga"? Ning kas tõasiasi, et peategelase, endise Belgia kuninga, kukutamise juures vihjati EU väidetavale lõhenemisele ja sellega seoses Brexitile? Taolist mõtlemis- ja arutlusainet pakkus antud film aga hulganisti, mis oli kahtlemata selle üks väheseid tõmbenumbreid minu jaoks.

Mulle meeldis, et Belgia suutis ennast pilada, pannes peategelasest kuninga otsekui Belgia riigi rolli, kus viimane (Brüssel eesotsas) on EU jaoks otsekui kuningas, kuid jookseb pigem lihtsalt vooga kaasa ja muudkui "juhib", teadmata täpselt kelle jaoks, miks ning mis eemärgiga. Soe koht, noh. Peategelane, endine Belgia kuningas, oli tuim tükk ja mitte just kergelt vaataja poolehoidu leidev tegelane kellele kaasa elada. Samas, oli ta võrreldes ülejäänud tegelaskonnaga vist üks väheseid, vähemalt pealtnäha, terve mõistusega isikuid. Anti mõista, et vaatamata tuimusele, kuningas tegelikult hoolib. Kas siin vihjatakse, et Belgia tegelikult hoolib ja nad ei ole EUs Brežnev, mis oli juhtumisi kuninga alias sanatooriumis? Igatahes, taas veidike arutlusainet. Lisaks, viitas filmi pealkiri kaudselt muinasjutule "Kuninga uued rõivad", mis jälle aitab nähtu sisu enam lahti mõtestada.

Antud film oli 2019. aasta PÖFFi suurim pettumus ning nähtu nii tüütu, et vaatasin pidevalt kella, sest iga sekund viis mind lähemale selle lõppemisele. Mina ja linateos lihtsalt ei klappinud, kuigi pean tunnistama, et selles leidus huvitavaid mõttelende, metafoore ja teemasid, mis paljud väga aktuaalsed. 

Kas tasub vaatamist?: EI


---------------------------------------

Pealkiri: Euroopa linnulennult

Originaalpealkiri: Europe from Above
Programm: TV Beats
Riik: Suurbritannia
Millal nähtud: 25.11.2019
Minu hinnang: 3/5
pilt imdb.com kodulehelt

Iseenesest on tegu nutika ideega, võimaldamaks näha Euroopat uue nurga alt ning juba külastatud või veel külastamisel olevate sihtkohtade tavasilmale nägematuid külgi jälgida. Looduse, kultuuri, arhitektuuri, ajaloo, vm teemadest miksitud dokumentaalid suudavad mulle harva rahulolematust valmistada, kuid millegipärast natuke mõruda meelega ma kinosaalist seekord lahkusin. Uuest National Geographic sarjast sai näha kahte, mõlemad kuskil 45 minutilist, osa. Esimese keskmes oli Itaalia ja teises oli fookuses Saksamaa. Seanss toimus väikeses Artise saalis ning see oli juba varakult välja müüdud. Rohkem võimalust dokumentaale festivali raames näha ei olnud.


Drooniülesvõtted olid võrratud, ennenägematud vaatenurgad olid hingematvad, linnulennu pildid kaugele alla, kus zoomiti näiteks kingakujult konkreetsele ehitisele, olid äärmiselt lahedad ja aastaaegade muutumine sekundi jooksul samas kohas oli imeline. Tehniliselt ei olegi mul niiväga millegi üle nuriseda. Siiski, tundsin, et minu ootus oli midagi muud kui mis mu ees avanes. Esimese mõttena torkis mu tagumikku tõsiasi, et tegu on Euroopa riikide kõrgelt ja kaugelt tutvustamisega, aga sarja esimese hooaja valikuga tutvudes, leidsin sealt järgmised riigid: Itaalia, Saksamaa, Holland, Hispaania, Suurbritannia ja Poola. Huvitav kuidas viimane sinna gruppi ära eksis, sest ülejäänud on ju puhtalt klassikalised Lääne-Euroopa riigid. Ma siiralt loodan, et tulevad hooajad julgevad tunnistada, et pealkirjas olevasse piirkonda kuuluvad ka Põhja-, Ida- ja Kesk-Euroopa (v.a. siis juba kajastust saav Poola), kus on ka hunnitut loodust, tuhandeid aastaid väärikat ajalugu, koos põneva arhitektuuri, maastiku ning omapäradega.

Järgmise kanana kitkumiseks avaldas end vastuolu dokumentaali pealkirja ja suurema osa sisu vahel. See võib olla muidugi ainult minu silmis tekkinud ebakõlaga, olenevalt kuidas "linnulennult" või siis originaalis "from above" tõlgendada, kuid tegelikkuses sisaldas oma pool nähtavast kahe riigi erinevate piirkondade konkreetsete inimeste tegevusi. Kõike ei ole vaja alati inimfaktoriga seostada, et see asjalik oleks. Ilma meieta on ka piisavalt mida linnulennult nautida ja hinnata. Mind tõesti ei huvitanud Itaalia oliivifarmide tegemised, mõõkkalapüüdja, Saksamaa Wolksvageni tehased, metsaraidurid, jne. Jah, tegu oli vaieldamatult intrigeerivate ametite ja inimtegevustega, kuid ma ootasin Euroopat linnulennult. Vaevalt, et linnud autotehases lendavad või maharaiutud puude vahel. Põnevate lugudena pean aga esile tooma Etna vulkaani tegutsemisel regulaarselt silma peal hoidva teadlase retke, Saksa eraldatud külade postiljoni raudtee teekonda, Carrara marmorikarjääris toimuvat, hommikust jooksu läbi legendaarsete Rooma vaatamisväärsuste ülaltpoolt vaadatuna nagu kaardilt ning Saksamaa gigantset kivisöe kaevandamise territooriumit.

Kolmandana ei saa mainimata jätta kaasvaatajaid kinosaalis. Saalis oli hulgaliselt just vanemaealisi dokumentaalide austajaid, mis on väga teretulnud. Mida ma aga olen liiga tihti kohanud, kui käin vaatamas linastusi, mis kohale peibutavad just vanemat seltskonda, on et nende tähelepanu ei suuda vaadatav iseäranis kauaks tihti hoida. Algab haigutamine ja tuleb uni. Unega aga kaasneb ebasoodsast istumispostisoonist lähtuv norskamine. Väga tihti olen neid kauneid meloodiaid kuulma pidanud külastades Coca-Cola Plaza Met Opera ülekandeid. Käesoleval seansil õnnestus mul saada jackpott. Minu mõlemal poolel paigutuvad härra ja proua jäid magama ning need imelised ninahäälitsused, mida pidin kuulma julgelt oma pool linastust, ei olnud väga ekraanile keskendumist soodustavad. Olen ka, kahjuks, selline veidrik, keda igast kõrvalhäälitused väga häirivad kui püüan midagi muud kuulata, vaadata ja nautida. Praegu naeran selle üle, kuid saalis olles tõesti segas.

Kurvastusega pean tõdema, et ootused olid laes või siis linnulennu kõrgusel, kuid nähtu eelpoolmainitu ja ka täienisti seletamatutel teistel põhjusel, valmistas tsipake pettumuse. Jah, idee oli geniaalne ja tehniline teostus kiiduväärt, kuid teised elemendid ei suutnud neile kahele minu silmis samatasemelist tuge pakkuda. Siiski, kel võimalust, siis on dokumentaalil kindlasti palju, mida vaatajale pakkuda.

Kas tasub vaatamist?: JAH