pühapäev, 31. jaanuar 2021

Etendus: "Tramm nimega iha" ja "Linnukaupleja"

Tervitus!

Seekord lühidalt kahest Estonia etendusest!

Pealkiri: Tramm nimega iha (Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa ballett Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel)
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Nancy Meckler (Ameerika Ühendriigid/Suurbritannia)
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 04.11.2017
Millal nähtud: 12.01.2019
Minu hinnang: 4/5



Jälle, teades liiga hästi, mis masendus ja äng mind ees ootab, külastasin, minu jaoks kurikuulsa, Tennessee Williamsi romaanil põhinevat balletti. Elu, kogu oma ebaaususes, ebaõigluses ja inetus isekuses -- just seda pakuvad autori lood rohkemgi kui rubla eest. Pluss, vaatajale kaasneb alati paras doos frustratsiooni ja jõuetustunnet. 

Jõuka ja aristokraatliku lõunaosariikide langus ja hiilgeaja möödumine peegeldab end õnnetu saatusega peategelase, Blanche'i, elukäigus. Algus oli ju ilus, abielu armastatud mehega ja soe ümbritsev perekond. Kuid, nagu klotsidest maja, kukkus kokku eelnev ideaalne elu -- sõna otseses mõttes, taustal olev pilt iidsest perekodust, Belle Reve'ist (tõlkes: ilus unelm), langes tükkideks. Neid samu klotse kasutati hiljem erinevateks lavakujunduse vajadusteks, nagu kummitaksid killud Blanche'i kunagisest elust teda ükskõik mida ta ei teeks ja kuhu ei läheks. Tema kunagisest elus on saanud tabamatu "ilus unelm", mis on nüüdseks käeulatusest igavesti väljas. Samamoodi lagunes ka naise abielu, kui tema mees hoopis teist sookaaslast ihaldama hakkas ja peatselt enesetapu tegi. Naine eksib ohtlikule teele. Kaotanud kõik, millest hoolib, hakkab ta semmima võõraste meestega. Kaotanud maine, reisib Blanche New Yorki, kus elab tema õde, koos tolle machomehest abikaasa, Stanleyga. Naine saab nautida veidi muretumat aega kalli õe seltsis, kuid õnn on üürike. Peatselt saab tema halb kuulsus ta kätte ning järgneb hukkamõist, eemaletõukamine ning võigas vastasseis agressiivse Stanleyga. Blanche'i viimane peatus on hullumajas, kus ta tegelikult lõpuks rahu leiab. Traagiline lugu ühest õnnetust naisest, kellega toimunu mind päris endast välja viis. Sellist masendust, sellisel tasemel suudab mind tundma panna ainult Tennessee Williams. 

Loo tõlgendamine ning adapteerumine balletiks oli imetlusväärne. Mulle siiralt meeldis kõik, alates lavakujundusest, muusikast, süžee kulgemisest, kuni põhilise, koreograafia ning õhkkonnani. Lavakujundus oli dünaamiline -- liikudes eri paikadest vaevatult ja kiirelt uuteks keskkondadeks. Süžee oli tihe, tempokas ning tähelepanu köitev. Nautisin enda üllatuseks tohutult muusikat. Mind harvem köidab ballettides muusika kui tants, kuid etenduse alguse kooslus Blanche'i soolist koos melanhoolse, kurblik-kauni meloodiaga võttis sõnatuks. Äärmiselt kaunis, kuid nukralt ja hellalt imeline oli näha naise tantsu oma nooruspõlve kallima ja tulevase abikaasaga. Iseäranis esimese vaatuse muusika oli just minu maitsele ning võrratult komponeeritud -- midagi selle tempos, toonis ja loodavas õhkkonnas koos füüsilisega, puudutas mind sügavalt. Muusika peegeldas tegevusi lõunaosariigis, mis oli mu lemmik osa, kuid suutis ennast viia ka New Yorkis toimuva lainele, mis nõudis elavamaid, modernsemaid ja äkilisemaid taustahelisid. 

Kui rääkida koreograafiast, siis klassikaline ballett on traditsionaalne ja sa tead täpselt mida oodata, kuid mida tänapäevasem etendus, seda julgem, laiahaardelisem ja üllatuslikum on tants. Vastupidiselt klassikale oli koreograafia loo sisule vastavalt kõvasti sensuaalsem ja isegi erootiline. Stanley ja tema naise leppimise stseen, mis lõppes paariga voodis, oli seksikaim kõigest, mida ma üheski tantsulavastuses kunagi näinud olen. Klassikaline balletti kontekstis skandaalne ning ennekuulmatu. Temperatuur ei tõusnud ainult laval vaid kogu saalis. Üleüldse tundus, et tantsijatele meeldib, vahelduseks reglementeeritud tantsule, emotsioonid ekstra toorelt ja piiranguteta välja lasta. Loo sisu ning tantsu sümbioosne klapp oli igatahes suurepärane. 

Kokkuvõttes, kuigi karjuvalt rõhuv ja masendav (ja see on ka üks põhjus, miks ma lihtsalt ei suuda kõrgemat hinnangut panna -- etenduse sisu oli natuke traumeeriv), oli selles "trammiõnnetuses" ohtralt ilu, mis kuigi raske seedida, mõjus mulle väga sügavalt. Ja, muidugi, on alati meeldiv ja teretulnud näha mõnda kaasaegsemat balletti hulga klassika keskel. Hea valik repertuaari, Estonia!



-----------------------------------------

Pealkiri: Linnukaupleja (Carl Zelleri operett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Marko Matvere
Kestus: 3h 15 min
Esietendus: 26.05.2017
Millal nähtud: 03.11.2018
Minu hinnang: 2.5/5



Ma ei ole näinud üleliia palju operette, kuid mu žanri lemmikutest, "Viini veri" ja "Silva", mis olid ka mu esimesed kokkupuuted sedatüüpi etendustega, on kõik järgnevad aste astmelt oma headuses minu silmis allapoole langenud. Kui "Savoy ball" oli 3.5/5st , "Tsirkusprintsess" 3/5st, siis pean, kurvastusega, tõdema, et antud operett liikus veel sammu madalamale, ehk siis, on tulemus 2.5/5st. Ma ei kogenud neid emotsioone, mida eelnevaid žanriõdesid või siis, kasvõi, muusikale vaadates tunnen. Igatpidi jäi vajaka. Muusikast, mis ei hellitanud kõrva, süžee, mis ei haaranud kaasa, tegelased, kes olid kuidagi igavavõitu ja ebasümpaatsed ning ei kutsunud neile pöidlaid hoidma, huumor, mis oli harv ja mitte minu maitsele. Samas, oli eelnevat kõike ikkagi adekvaatselt, aga mitte grammigi üle keskpärasuse. Sõbrannaga veetsime siiski toredalt aega ning meel sai lahutatud, kuid nähtu oleks võinud tsipakegi ambitsioonikam olla.

Ma eeldan, et mõnele uuemale operetti külastajale võib pakutu olla igati suurepärane, kuid mulle, kui võrdlusmomendi omajale, jäi mõjust napiks. Eriti kui lisada siia ka opereti n-ö hõimlase, "muusikali". Süžee oli väga omane žanrile, kus vaataja meelelahutuseks on kasutusele võetud suhteliselt klassikalised võtted, alustades armukolmnurgaga, või isegi neli-viisik nurgaga, ja lõpetades vale-identideedi segadusega. Fookus oli eri kombinatsioonidega just viimasel, mis muide igas olukorras ja kontekstis millegipärast vähemalt mulle alati humoorikat situatsioonikomöödiat suudab pakkuda. Selle süžeeliini valikuga võib väga harva auku astuda. Ka antud etenduses tuli selle käiku minekul ette omajagu tohuvabaohu. Kristel pidas kehkenpüksi vürstiks, Adam pidas vürstinnat talutüdrukuks, jne. Sellest tulenevaid naljakaid olukordi oli hulgi. Süžee oli, seega, üpris standardne, välja arvatud siis, et kesksetes rollides ei olnud operetile tüüpiliselt aadlikud ja rikkurid või talupojad, kellega hiljem tuleb välja, et et nad on hoopis kaua kadunud eliidid. Peategelaseks oli linnukaupleja, Adam, ja tema ihaldusobjekt, küla postiljon, Kristel. Muidugi oli märkimisväärne roll ka vürstinnal, kuid ta oli siiski pigem kõrvalosatäitja. Peab tunnistama, et alati on ju tore, et klassikalises ooperis, balletis või operettis saavad rambivalgust tavalised inimesed, mitte ainult siniverelised. Selle lähenemise poolest oli antud etendus kindlasti eesrindlik ja meeldejääv.

Tegelased ei tekitanud minus vaimustust. Iseäranis nõrk kangelane oli peategelane, Adam. Oli ta küll selline pigem klaas pool-täis kui poolt-tühi suhtumisega lihtne (liialt lihtsakoeline) ja heatahtlik (veidi ülemäära ullikeselt naiivne) mees, kuid ta jäi mulle üheülbaliseks. Üleüldse olid meessoo esindajad loos kuidagi viletsad -- kas täitsa lumpenid või lollid või ahned või ilmetud. Keeruline oli kellegile neist kaasa elada. Naised oli seevastu sirgema seljaga, särtsakamad ning asjalikumad karakterid ning nende kõrval näisid mehed veel armetumad. Kindlasti on paljudele vaatajatele etenduse tipp-hetkeks kaks professorit, kes täitsa lambist äkki välja ilmuvad ning kelledele pühendatakse loost märkimisäärne osa. Nad ei sulandunud iseäranis hästi ülejäänud süžeega ning lõhkusid selle sujuvust. Samas, elavdasid nad publikut ning tõid saali ning operetti hulgaliselt energiat. Loomulikult, ei ole ka üldsegi kasin, et neid kahte tolvanit kehastasid Jan Uuspõld ja Argo Aadli. Just nende meeste väljailmumine oli ootamatu, kuid tervitatav üllatus. Mehed olid tublid ja tundus, et naudivad tegelaste purjus trallitamist laval. Siiski, ei läinud mulle selline otsekui "odav" viis vürtsi ja huumorit lisada peale. Jah, nad olid koomilised, kuid nii ääretult tüütud. 

Kokkuvõttes, oli ja nagu ei olnud ka. Midagi konkreetselt halvasti ei olnud, kuid mind nähtu ei suutnud väga kõnetada või kaasa tõmmata. Igati hoogne ja lõbus meelelahutus, mu sõbranna nautis, kuid mind jättis natuke külmaks. Siiski, ma arvan, et enamustele on juba ainuüksi kahe kõlupea professori Jan Uuspõllu ja Argo Aadli esituses näha väärt sammud teatrisse võtta. Kuigi ka Helen Lokutat ning Jassi Zahharovit on alati tore laval näha.

kolmapäev, 13. jaanuar 2021

Kino: PÖFF 2020 (6) "Püha isa" ja "Hüvasti, NSVL"

Tervitus!

Ja veel veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Püha isa
Originaalpealkiri: Tatăl nostru
Programm: DOC@PÖFF
Riik: Rumeenia
Kestus: 1h 25 min
Minu hinnang: 4/5

Filmi režissöör, filmija, monteerija, kinematograaf -- teisi sõnu, ühemehebänd -- , Andrei, on peatselt saamaks isaks. Tulevased vanemad on õnnelikud, mida ei saa öelda kõigi nende vanemate ja vanavanemate kohta. Peab tunnistama, et mõned reaktsioonid oli pentsikult ebameeldivad. Peatne issi aga põeb veidi oma tulevase vaimse valmisoleku üle last kasvatada, sest tema enda isa pidas vajalikuks mungaks hakata kui poiss ole veel vaid põngerjas. Võttes olukorda kui suurepärast võimalust natuke oma isa hingesoppi piiluda ning enda hirme rahustada, reisib Andrei isoleeritud Kreeka Athose mäe kloostrisse, kus elab umbes 25 munka. Üks neist on tema isa, kes on kõik maise seljataha jätnud. Mis ikkagi sundis meest maailmast eralduma ning enda naise, tütre ja poja maha jätma? Kas ta oli isekas või oli otsus põhjendatud? Kas pojal on õigus urgitseda, et vastuseid saada? Kas tulevik on kinni minevikus? Mis üldse tähendab olla isa? Otseseid vastuseid see omapäraselt kaunis ja vaimselt lõõgastav eneseotsing ei anna (kuigi selgust minevikku n-ö viimasel tunnil ikkagi antakse), kuid filmi lõpus võin kindla südamega öelda, et kõik asjaosalised on just seal kus nad olema peavad ning endaga rahu teinud.

Ei ole täpselt selge, miks ma oma pikast vaadatavate filmide nimekirjast just antud dokumentaali ühel rahulikul laupäevaõhtul valisin, sest isadus, lapsevanem olemaks ning religioon, ei ole just hetkel minule südamelähedased teemad. Siiski, midagi selles kõnetas ning olen tohutult õnnelik, et vaatamisotsuse vastu võtsin. Film suutis olla intiimne ja isiklik, samas mitte lääge või sunnitud. Sügavad hingehaavad ja eksistentsiaalsed teemad esitati niivõrd õhuliselt, et ma ei tundud end mattuvat ängi või raskete emotsioonide laadungi alla otsekui umbses, läppunud õhuga ja lämmatavas kloostris. Viimane ise oli hoopis peaaegu nagu sanatoorium neile, kes elust ühel või teisel põhjusel väsinud ning looduse ja lihtsuse (ja jumala) abiga taas joonele soovisid jõuda. Paik, kus aeg seisis. Kohati tundus, et vaatan lõunamaade puhkuse reklaamfilmi imelise looduse, lõbusate ujumispaikade, seiklusrikaste mägironimiste, eksootiliste puuvilja korjamise ning võimsate päikeseloojangutega. Polnud väga vaja nuputada, et miks otsustas Andrei isa just sinna minna, kuigi ilmselgelt olid põhjused tõsisemad kui soov kaunis looduskeskkonnas chillida.

Isa ja poeg veedavad kaua oodatud kvaliteetaega koos ning tundub, et lahknevust nende vahel pole kunagi olnudki. Andreid ennast tihti kaamera ette ei eksi, see eest oma isa hoiab ta pidevalt fookuses ning viib läbi mini intervjuusid ja filmib teda nii kaugelt vaates igapäevastes keskkondades ja tegemistes, kui koos veedetud hetkedel. Koos käivad nad ujumas, võtavad ette retke kõrgele lumise mäe tippu ning naudivad päikesetõuse ja loojanguid. Ka Andrei häält on harva kuulda, pigem on ta küsimuste esitaja, kuid pidevalt tema isa ja tolle vaadet maailmale oli tohutult lõõgastav ja teraapiline kuulda. Tema hääl mõjus sarnaselt kvaliteet ASMRile -- munk sobiks selleteemalisi videosid tegema. Mees ei kippunud aga kunagi otsekoheselt poja igasugu küsimustele vastama ning keerutas ja pööritas ning paiskas õhku igast "elutarkusi" nii, et vähe ei ole. Samas, kas on vaja alati igale küsimusele ja küsijale end avada? Vast mitte. Sest ka ilma emotsioonide ja südamesoppide saladuste välja "oksendamiseta" oli antud film käesoleva PÖFFi, kahtlemata, südamlikum, soojem ja igatpidi visuaalselt nauditavaim linatus, mida otsustasin kaeda.


----------------------------------------

Pealkiri: Hüvasti, NSVL
Originaalpealkiri: Hüvasti, NSVL
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Riik: Eesti, Soome
Kestus: 1h 31 min
Minu hinnang: 3/5

Tegu oli filmiga, mille ma esimesena oma vaadatavate PÖFFi linateoste nimekirja panin. Ootused olid kõrged, kukkumine, seega, ekstra valus. Ma olen siiani hämmingus, et mis siis küll valesti läks ja, taas, arvasin, et asi on jälle minu enda kiiksudes. Kolleegiga vesteldes tuli juhuslikult aga välja, et ka ta tema oli pettunud ning nimetas seda käesoleva aasta festivali suurimaks läbikukkumiseks. Ma ise nii drastiline ei oleks, kuid midagi jäi nähtus tõesti vajaka. Tunnen veidi süümepiinu oma arvamuse suhtes, sest üldsusele paistab film aga tohutult peale minevat ning valiti see ju ka festivali publikulemmikuks. Ehk siis, võib minu vaatenurka erandlikuks pidada.

Nõuka ajal on selline veider oreool peal, kuigi objektiivselt vaadatuna, oli see päris jõle aeg. Samas, sel on omamoodi sarmi, võluvat kurioossust ning lausa ikoonilisust. Ma olen just parajalt vana, et mäletada 80ndate lõppu ja 90ndate algust ning olen kogenud järgneva paarikümne aasta ekstreemset transformatsiooni. Just see periood oma kaootilisuse, värvikuse ja põrkuvate ning äärmuslike maailmavaadetes, oleviku ning tuleviku suhtes, annab ideaalse kasvupinna igasugu põnevate kurb-rõõmsate tohuvabaohu lugude esitamiseks, millega vaataja suudab vaevatult kontakti leida. Isegi need, kes ei ole ajastu inimesed. Eriti teretulnud on Nõukogude aja fookusega lood, mis ei ole depressiivsed, vaid pigem õhulised ja lootusrikkad. Antud filmi kontseptsioon on hullult kihvt, iseäranis, kuna kaasab rohkelt kõiksugu intrigeerivaid tahke sellest perioodist. Salapärane ning, üleüldse, kriminaalselt vähe tähelepanu leidev Sillamäe (jube põneva lähiajalooga linn ju), absurdnaljakas bürokraatia (sünnitusmajas), tankid, punkarid, koolivorm pioneerisalliga, moskvitšid, Lenini kujud, jne jne. Ja Eesti multikultuurne reaalsuse, kus eksisteerib ja süžeesse on sisse põimitud peale eestlaste ja venelaste ka ingerlased, tšetšeenid ja isegi üks taksojuhist tatarlane. Erilise koha on teeninud tõotatud maa, ehk Soome, ning sealsed võimalused, mida eestlased niutsuvalt taga igatsesid: Dumle, Suffeli vahvlišokolaad, Barbie, banaanid, Lapin Kulta õlu, tossud, Jenkki ning kõik muud söödavad ning mittesöödavad brändid. Visuaalset ja emotsionaalset äratundmisrõõmu sai kulbiga. Üleüldse, suutis linateos autentset õhkkonda luua ning fiiling, et oled back in the USSR oli kenasti paigas. Kohati tundus aga, et just liigne fookus detailidele ning nende ehesusele tegi hoopis süžee kaalu kergemaks.

Püüdsin välja mõelda, et mis oli ikkagi minu mittesümpatiseerimise tunde tekkimise põhifaktor. Jõudsin järeldusele, et see peitus peategelases, Johanneses, kes mõjus selles rollis otsekui maitsestamata jogurt. Sisutu, emotsioonitu ning mittemidagiütlev. Paistis, et ainuke asi, mis ta peas oli ning, mis teda kuidagi motiveeris, oli kutsuarmastus Vera vastu. Nii tuima (v.a. siis kui jutt käis kullakallist Verast) kangelast pole ma juba ammu kohanud ja poiss sai komistuskiviks sellele, miks ma ei suutnud, vaatamata autentsele, nähtuga mingit kontakti luua. Johannes oli kui must auk, mis tõmbas kõik ümbritseva laiavasse tühjusesse. Või siis, teisalt, otsekui nagu avatar, millele vaataja saab ennast proijtseerida, et nt taaskogeda Nõuka nostalgiat nooruses. Iseäranis valus oli peategelase valik ning lahjasus kui kõrvutada teda nt emaga. Miks ei võinud loo keskmeks olla see mässumeelne, piire ületav, iseseisev, oma tõekspidamiste eest võitlev, nagu Figaro, siin ja seal, aga, samas, armastav ema, kel lihtsalt ei õnnestunud saatuse tahtel alati oma poja kõrval olla. Ohverdades lapse heaks ohtralt ning võttes vastu valusaid otsuseid. Ülikoolist väljaviskamine, üksikuna vanemaks saamine, Soome tööle minemine, olid vaid mõned tema värvikad saavutused. Mulle sümpatiseeris ka Nika Savolaineni rolliesitus. Üks väheseid tegelasi, keda uskusin, kes pani kaasa elama ja, kellest oli välja lugeda siiraid emotsioone. Kes mõjus loomuliku, mitte karikatuurina. 

Rääkimata ka vanavanematest, keda mängisid legendaarsed Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja. Kuidas on võimalik, et nemad, kogu oma karismas (Ülle Kaljuste) ja soojas iseloomukuses (Tõnu Oja), niivõrd summutatult mõjusid. Isegi Johannese olematu kohaloleku kõrval. Milline raiskamine. Samas, nii vanavanemad või, kasvõi, ullike onu Kolja (vat see oli muhe vend), oleks tuhat korda etemad peategelased olnud. Ma isegi juba kujutan ette kuidas onu Kolja oleks selle ajaperioodi kodumaine Forrest Gump. Taas, milline raiskamine. Johannese puhul polnud asi näitlemises või näitlejas, asi polnud süžees, asi polnud ka dialoogis või keskkonnas. Poisi karakter lihtsalt ei kõnetanud mind ning jättis külmaks oma sisutusega (v.a. niutsumine Vera järgi). Romanss tüdrukuga (ja viies ratas vankri all, Vera armukade vend, lisaks) ei tekitanud minus mingeid emotsioone peale õrna ärrituse. 

Nostalgia üksinda ei suutnud mind veenda. Krapsaks tempo, koloriidne keskkond, autentsed detailid, heatujuline õhkkond -- lool on hulganisti mida eeskujulikult ette näidata. Teisalt, jäi muide puudu ka huumorist, mis mind kasvõi muigama oleks pannud. Aga, lõppkokkuvõttes, ei saa kuidagi üle ega ümber Johannesest. Tema ja mina lihtsalt ei klappinud. Jutul lõpp!

pühapäev, 3. jaanuar 2021

Teater: "Isamaa pääsukesed"

Tervitus!

2020 käisin teatris vaid kolm korda... Mis on äärmiselt kurb, aga ma ei tundnud ennast enamus ajast suurtes massides väga turvaliselt. Loodame, et 2021 asi paraneb igal rindel.

Pealkiri: Isamaa pääsukesed
Teater: Draamateater
Lavastaja: Priit Pedajas
Autor: Andrus Kivirähk
Näitlejad: Ülle Kaljuste, Marta Laan, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Teele Pärn, Tiit Sukk, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Karmo Nigula
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 15.05.2018
Millal nähtud: 15.08.2020
Minu hinnang: 4/5

Ma ei teinud etenduse kohta eriti eeluurimist (peale pealkirja lugemise ja mõne foto nägemise), seega mul ei olnud aimugi mida oodata. Kuna suvel ei olnud ma etenduse hetkeni tegelikult mitte kuskil käinud (mitte ainult teatris, vaid reaalselt mitte kuskil meelelahutuslikus), siis pakkus sõbranna välja, et lähme Viinistule ja just seda tükki vaatama. Mõeldud, tehtud. Kaldusin oma kujutelmadega näidendist suunda, et tegu on masendava ja ängistava tüüpilise "eestlaste elu on raske" 100. aasta sünnipäeva valguses palaganiga, sellises ennastmõnitavas huumorikastmes. Pean tunnistama, et nähtu õnneks aga ei täitnud neid ootusi ning, tegelikult, oli tegu muheda ning parajas annuses melanhoolse tükiga, mis minu silmis omajagu meelepärane välja kukkus.

See, et näidendi pealispakendiks olev toon ei olnud ilmtingimata kurvamaiguline, ei tähenda aga, et objektiivselt ja ridadevahele vaadatuna, ei oleks tegu üpris trööstitu looga. Seda nii riigi olukorra kui tegelaste tasandil. On aasta 2017 ning Eesti iseseisvumisest on möödunud 100 aastat. Näitering "Virmaline" otsustab selle tähistamiseks etendada Vabadussõja teemalise tüki. Katkise WCga, lekkiva katuse ja ilmselgelt paremaid aegu näinud kultuurimajas, nimeta külakeses keset mittemiskit -- unustatud Eesti äärealadel -- , ei ole just palju võimalusi enda elu põnevalt elada ning sinna natukegi elurõõmu tuua. Kuus naist, kellel kõigil on erineva kraadiga keeruline taust ning hetkeseis, leiavad tuge üksteiselt ning koosveedetud ajast. Küla on tühjaks voolanud, peegeldades tänapäeva elu hääbuvates maapiirkondades. Kurb kingitus 100. aastat tähistavale riigile, teades, et elu suures osas sellest raskelt kättevõidetud maast on väljasuremisohus. Traagilisemad veelgi on naiste individuaalsed saatused, sest kuigi see, mis toimub geosotsiaalsel tasandil on katastroof ning selle hoomamine on abstraktsem, siis süvenemine naiste üksiklugudesse on inimliku faktoriga. Ehk siis, puudutavad need vahetud ja kurblikud elu vaatajat enam. 

Teisalt, on naiste elurõõm ja suhtumine inspireeriv ning paneb mind mõtlema, et mis vinguda igapäevase tühja-tähja pärast. Võtsin viit naist, Pilvit, Svetat, Merikest, Anu, Helgit ja Birgitit, kui eeskujusid, inimesed kellelt on õppida. Nemad on tegelikult mineviku ja oleviku Eesti alussambad. Nii kaua kui Eesti peale laiali on selliseid südikaid naisi, püsib ka riik, sest nemad usuvad sellesse. Vaatamata kõigele, millega pidevalt silmitsi seistakse ja mida elu vastu heidab, nemad hindavad ja hoiavad kodumaad. Võttis lausa natuke härdaks kui saalis olin ja naiste vaikset, kuid valju tegutsemist jälgisin. Pilvi, aktiivne kunstniku hing, kes toob näiteringi eestvedajana ning näitemängu autori ja lavastajana naised kokku. Sveta, kelle firmamärgiks on võidunud jänkusussid, aitab üdini ausate ja otsekoheste väljaütlemistega naisi maa peal hoida, pakub kuiva huumorit, ja esindab Eesti äärealade vähest Vene elanikkonda. Merike, krapsakas ja kärme kultuurimaja energialaks, kes seisab pidevalt selle eest, et naistel oleks hubane pelgupaik, kus kohtuda, kuigi maja vajab kõva remondikuuri. Ja, loomulikult, ristab pidevalt mõõka vallavanema, Kaarel Mägraga, kes kui libe kala ei võta vaevuks leida raha kultuurimaja katuse remondiks, rääkimata siis WC parandamisest. 

Anu, lapselikult avatud ja helge vanaproua, kes esindab vanemat põlvkonda ja nende naiivset usku tuleviku paremusse ning, kes jumaldab oma poega, kellest on saanud aga küla joodik. Anu elu, kuigi see ei olnud ülemäära õnnetu, pani mind enim kurvastama. See kuidas ta rääkis heldinult oma surnud mehest ja ajast kui ta pojaga rase oli ning, mis etenduse jooksul juhtub, mõjus mulle ootamatult nukralt. Helgi, naine, kes vajab hädasti närvilisse ellu puhkust ja rahu, sest kodus on põikpeast mees ja enesesse tõmbunud emo poeg. Birgit, noor lapseootel neiu, kelle mees töötab Soomes ning, kes esindab nooremat põlve ja nende reaalsust, olles ise igati hakkaja, kes vajadusel kasvatab lapse üles üksinda ja, samal ajal, hoolitseb ka kogu majapidamise eest. Kõigi naiste jaoks on kultuurimaja ja sealsed klubid (kuhu ainult nemad kuuluvadki) otsekui pelgupaik ning koht, kus hoida elus enda hinge, Eesti vaimu ja veeta aega kaaslastega, kes neid mõtteid jagavad.

Kui naised olid etenduse fookuses ja edasiviivaks jõuks, siis peegeldasid meestest tegelased kohati nende olukorda ühiskonnas, taas just pigem äärealadel. Nad olid eraldatud, endasse kapseldunud ja tahtmatult või tahtlikult pimedad ümbritsevale. Kergem oli põgeneda (ka vaimselt), eirata, vinguda või lihtsalt eksisteerida. Nad elasid otsekui teises maailmas, mis ei klappinud sugugi naiste omaga. Mõlemad grupid liikusid eri suundades ning pidasid tähtsaks eri asju. Meeste kohalt tundsin, et etendus tegi neile natuke liiga, sest naiste kõrval jätsid nad pigem tossikeste või ülearu egoistlike mulje. Samas, meeldis mulle, et ei unustatud ka maameestele pai teha, näiteks, viidates ühe n-ö kuldsetele kätele (tänu kellele see WC jätkuvalt ikka töötas) ning nende kannatusele, järjepidevusele ja isegi omamoodi lojaalsusele. Selline passiivsus meeskonna poolt on aga impulss, mis tekitab süžeesse põhi looliini. Nimelt, on näitetrupi uue tüki teemaks ju ikkagi Vabadussõda, kuid klubis on ainult naised. Päevakorrapunkt number üks: leida külast mehi, kes etendusega ühineks. Kohati hale, kohati koomiline, jääb siiski taas ikka daamide endi õlule rollid täita ja tükk publiku ette tuua. Vahepeal tulevad ja lähevad mõned meespere liikmed, kuid tubli Eesti naine riietub ennast meheks ja teeb asja lihtsalt ära. Nagu Vabadussõjaski, on vaja pealehakkamist ja eesmärki, mis tõesti loeb, ning siis ei jää mitte miski korda saatmata. Kus on vaja teha, seal leidub alati tegijaid. Samamoodi ka meeste puhul, sest esile kerkis kaks -- need ootamatud valikud -- , kes õigel hetkel tõusid püsti ja võtsid vastutuse. Ja üks, kes oma pepu upitamise nimel on valmis näitlemise tulle astuma. Mõnikord on tähtis tulemus, mitte motivatsiooni allikas.

Teades, et tegu on etendusega, kus huumoril oma koht, pelgasin iroonilisi ja halvustavaid nalju tegelaste ja eestlaste suunal -- liiga palju olen taolist tümitavat huumorit kohanud ja see on tüütult nördima panev. Näidendis on aga saavutatud orgaaniline klapp draama ja huumori vahel, mõlemat õiges koguses ning õiges sümbioosis. Huumori tüüp sobis mulle ideaalselt. See oli kerge, heatahtlik ning pigem füüsilist või visuaalset sorti. Näiteks, tegelaste kehakeel, välimus või iseärasused (Sveta sussid, Joosepi õla "tõmblus" ehk "jah"-sõna, Merikese suur taguots, jne). Enim naeru kisuti välja näidendis oleva näidendi proovidega, kus naised, võltsvuntsid ees ja koolinoorte lätud peas, püüavad etendada noori poisse. Igale dramaatilisele stseenile, üle kivide ja kändude läbitud, järgneb ühine patriootlik ja ennastsalgava sisuga laulujoru (just, joru). Tegu ju ikkagi muusikalist etendusega Vabadussõjast. Oli äärmiselt koomiline kui tõsiselt naised ennast näideldes võtsid ja kui naljakad nad välja nägid, kõlasid ning käitusid. Leidus ka kurblikku huumorit. Publik naeris lõkerdades Anu alkohoolikust poja, Valdeku, tempude üle kelleltki välja nuruda õlleraha, kuid minul oli seda lihtsalt nukker vaadata. Huumor tükis mõju eluliselt ja ehedalt, sest kombineeris kurvema ja rõõmsama poole ühe küla elust, ilma üle võlli minemata. Ma täitsa usuks, et sellised stseenid on leidavad päriselu kontekstis.

Näitlejatrupi koostöö oli suurepärane, kõik elasid oma rolli sisse ja, üleüldse, oli tegu ühe sümpaatse ning hästi toimiva kollektiiviga. Tegelased oli tegelikult täitsa äratuntavad päris elust ning näitlejaid neid esitades usutavad. Igaüks oli isiksus ning silmapaistev ühte või teist moodi. Eriti meeldis mulle Christopher Rajaveer Helgi sõnaahera poja, Joosepina, kes vaatamata oma emo-likule olemusele oli üllatavalt nõus, tema sõnades, "musicalis" (mjüüsikalis) üles astuma. Alati on lausa lust näha Maria Klenskajat ning Ester Paljusood ükskõik mis rollis. Nende mõlema hääletämber ja kogu essents on nii silmapaistev, kuid vastandlik. Klenskaja madal kõne koos pahura, kuid sooja südamega, ning Paljusoo lapselik toon ning naiivne särasilmsus, annavad värvi ükskõik mis tükki ja truppi. Marta Laan aktiivse ja sõnaka Merikesena oli ka paras annus energiat ning no-nonsensi. 

Natuke kaebleks etenduse toimumispaiga kohta. Kuigi igati kihvt ümbruskond, kus palju põnevat avastada (näiteks, Viinistu kunstimuuseum, mis on lausa fenomenaalne), oli katlamaja minu jaoks natuke liiga läppunud ja niiske. Iseäranis kuna alati on publikus keegi kellel on vajadus kopse välja köhida, rögiseda ja ragiseda -- õhu liikuvus aga on minimaalne. Hoone antud tüki sündmuspaigaks sobis iseenesest kenasti, ka selline maha jäätud ja otsekui teisest maailmast/ajastust. Alati on tore kui vanad ja eesmärgita seisvad hooned leiavad kasutust. Siiski, tõsiasi, et süüa restoranis ei jõudnud, sest ooteaeg oli väidetavalt 1 tund (pidime õuest ostma šašlõkki -- mis oli täitsa maitsev) ning järjekorrad (otse loomulikult hingati igal võimalusel kuklasse -- on ju teadatuntud, et saab kiiremini edasi kui eesolija kukil seistakse) ja massid asupaigas olid natuke liiast, siis kuigi väga nautisin etendust, ei olnud ma ümbritsevast väga vaimustunud. Vaatamata sellele, päästis etendus mu teatri aasta ja teatri suve!