Kestus: 1h 10 min
Esietendus: 21.11.2021
Millal nähtud: 05.06.2022
Minu hinnang: 4/5
Kestus: 0h 40 min
Esietendus: 07.10.2018
Millal nähtud: 04.06.2022
Minu hinnang: 4/5
Fakt, et meedikute soovitus naisele vähem süüa, juua ja rohkem liikuda, ei olnud, aga kuidagimoodi vale. Too tõesti kippus liialdama tarbimisega ning eriti alkoholiga. Sellised sõltuvused taaskord rikuvad tervist ja mõjuvad mõistuse tasandile. Ülepruukimine ei tähenda siiski alati, et inimene on ahne, õgard ja laisk. Selline liialdamine võib viidata vaimsele murele, nt depressioonile, ja on tagajärg ning vihje, et midagi ei ole korras. Naine võis ju ka alateadlikult leinata oma abikaasat, tõsiasi, mis omakorda õli tulle heitis. Taaskord, kuna mentaalsed hädad ei olnud varasemalt teadvustatud, eriti nende tõsidus ja erinevate hädade omavahelise seose küljelt, võib-olla ei saanudki lesk midagi tegelikult teha, et oma olukorda parandada. Põhjusel, et ta tegelikult ei teagi ju üldse, mis teda vaevab ning suunab mured valele kursile. On häda, ravimit ei ole, destruktiivne käitumine toidab haigust, keegi ei võta prouat tõsiselt ja ei näe kokkupuutepunkte või murede tegelikku allikat -- ja nii sulgubki nõiaring. Kannataja karjub ja elab end teistel välja, sest kuidagi peab ju sellest ladestunud frustratsioonist ja (hinge?)valust lahti saama, muutudes vastikuks, olles üheaegselt paha ja hea ning muutes teised kohati sarnaselt nii süütuteks ohvriteks ning alateadlikult olukorda eskaleerima soodustajateks. Lisame siia ka tõsiasja, et naine oli vananemas, ta figuur oli käest lastud, ilu hakkas aeguma ning kell tiksus. Parimad ajad olid igas mõttes seljatatud. Ei kangasmask või uhked kleidid, mis selgagi enam ei mahtunud, teinu mentaalset seisukorda proual kergemaks. Võttes kõike seda teoreetilist arvesse, siis tundus üpris kohatu ühe vana daami üle naerda ning teda tema hädade juures mõnitada.
Olles vaadanud naist empaatilise pilguga, ei saa üle ega ümber faktist, et päris elus ei kannataks keegi seda nartsissilikku türanni silma otsaski. Olgu naise käitumisel inimlik põhjendus või mitte. Ennast maailma nabana nähes ja ainult endast ning siis veel endast ja natuke veel endast lakkamatult mulisedes, tekkis küsimus, et kas polkovnik lahkus siit ilmast jooksuga ja kergendusega. Ei kujuta ette sellisega kodu jagada või isegi juhukokkupuutena suhelda. Lesk teadis kõike kõige paremini ja absoluutselt kõik teised arvamused ja lausa konkreetsed faktid ei olnud kuidagi tõde, kui need läksid vastuollu naise nägemusega. Tähelepanu keskpunktis olemise janu oli kustutamatu. Kõige tipuks ei olnud proua kõige säravam küünal jõulukuusel ning, olgem ausad, eks iga vaataja juubeldas, kui arstid naist pilkasid, too seda läbi ei hammustanud ja daam ennast lolliks tegi. Konstantne hädaldamine, teistele üleval alla vaatamine ja täienisti oma peaga oma tagumikus olemine, muutus väsitavaks. Teisalt, kas osad naise käitumismaneerid ja uskumused nt meditsiini suunas olidki niivõrd haruldased reaalsuses? Kes meist siis ei ole google-doktorid ja diagnoosinud ennast internetist saadava info ajendusel ise. Või, teavad ju paljud, mis neid täpselt vaevad, minnakse perearsti juurde juba konkreetse ravimisooviga ning, kui sõnumiks on, et sa kujutad endale midagi ette või põhjus on hoopis midagi muud kui kirurg-google viitas, siis on instinktiivselt valmis protest (kasvõi alateadlikult peahäälena), et mida need arstid siis tegelikult ikka teavad. Ei tea nad midagi. See ei ole unikaalne fenomen. Iseäranis võib-olla eakamate hulgas, keda tõesti kimbutavad igast tervisemured, kelledel on rohkem vaba aega, enam võimalusi oma pähe tupikusse jääda ja ummistada perearsti uksetagust, olles veendunud, et kõik maailma tõved on neil kaelas. Lese käitumine ei ole 100% ebarealistlik juhtum.
Teksti kohalt on tegu puhtalt pärlikaevandusega, üks kild ajab teist taga. Iga lausa on tsiteeritav. On asju mille üle itsitada ning mille üle kulmu kortsutada. Ühe ennasttäis üksilade naise pooleteisetunnist monoloogi oli ootamatult mõnus kuulata. Iseäranis kuna see jutt oli humoorikas oma teravmeelsuses, üleolevas ja ka rumalas toonis. Heietamist võib olla küll äraütlemata tüütu passiivselt vastu võtta, kuid selle bravuurika proua hädaldamist oli mahlase teksti tänu huvitav ja kaasahaarav kuulata. Enamasti, sest ei olnud selge, kas peaks ärrituma või daami unikaalse maailmavaate pärast naerma. Saalist igatahes kostis kõiksugust koomikale vastavaid reaktsioone, diskreetseid turtsatusi kui valjemat HAHAHA-d. Eriti läks publikule peale seik kohe alguses, kus proua palub ühel esimeses reas istuval mehel enda uhked sapagiid jalast tirida. See jultunud ja nõudlik pilk, koos kõrgi kehakeelega oli vahva detail illustreerimaks daami iseloomu. Veidral kombel, vaatamata muhedale jutule, kippus tükk venima. Kestus oli vaid oma poolteist tundi, kuid mulje, et kohe-kohe saab läbi, sai mitu korda edasi lükatud, sest ei saanud ikkagi hoobilt otsa. Lühike etendus, kuid tundus kummaliselt pikana. Krapsakas kui leseproua, kuid flegmaatiline nagu iidset vanust teenija, keda, muide, kehasta lavastaja, Argo Aadli. Kas natuke loid tempo oli tingitud sellest, et oli kaotatud ära karaktereid, kes muidu originaalis peategelase lisaks laval oleksid pidanud figureerima? Tekitades otsekui mini pidureid ja tühimikke? Kes teab.
Näitlejatest rääkides, oli lavastuse vaieldamatu algus, keskosa ja lõpp, polkovniku lesk isiklikult. Tema oligi lavastus ja lavastus oli tema. Anne Reemann oli üllatavalt sümpaatne tüütu daamike. Ta mõjus eheda ja tõelisena, mitte nagu mõned teised rolli kehastused on visuaalselt välja näinud. Naine ei olnud glamuurne, kaunis või üleliia uhkeldav või, vastupidiselt, liiga turumutistunud ning odav. Ta oli just selline nagu kujutaks ette kunagist iludust, kes ennast eri põhjustel on käest lasknud ja kelle vanus hakkab ennast vaikselt tunda andma. Ütleme siis otse, naine, kes hakkab samm sammult baabušakstuma, kuid ei ole veel allakäigu trepi lõpus. Anne Reemann oli grammike meeldivam, kui eeldatavasti roll nõudis. Midagi naise kehakeeles ja auras tegi ta empaatiat paluvaks, mitte ennast põlgavaks. See on, muidugi, igati tervitatav, sest andis karakterile värvi ja tegi prouast enama, kui üheülbalise teiste kannatusel tantsiva mutikese. Eriti meeldesööbiv oli kurb ja haletsust nõudev hetk, kus naine adub, et vaatamata ettevalmistustele, mis kogu tüki vältel aset leiavad, keegi talle külla ei tule. Ta on ihuüksi. Argo Aadli oli toredalt samuti näidendisse kaasatud ja oli oma teenija rollis otsekui kontrollija postisoonis, kes vahetevahel lavale loivab, vaatab, et kõik on korras ning Annel on asi käpas ja siis ruttamata taas kaob. Kiitus, lisaks, lavakujundusele, mis suutis Hobiveski kõledast ja kivisest ruumist teha tähtsa autentse proua buduaari. Kodune, nähtavalt sisse elatud, vanamoodsat ja üle pakutud elegantsi stiili viljelev, igast kodinaid täis ja lihtsalt just selline elutuba, mida polkovniku lesele ajaveetmiseks ette kujutaks.
Kas tasub piletijahile minna? Arvestades, et vist on kõik etendused kuni märtsini välja müüdud. On mõtet vaeva ette võtta? Jah, tasub.