pühapäev, 30. oktoober 2022

Teater: "Vari" ja "Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest"

Tervitus!

Kaks ühes ülevaadet Noorsooteatri repertuaarist.

Pealkiri: Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest
Teater: Noorsooteater
Kestus: 1h 10 min
Esietendus: 21.11.2021
Millal nähtud: 05.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Lapsepõlves sai pidevalt loetud lugusid rebasest, hundist, karust, jänesest, taadist ja memmest ning kõigest muust, mida pärimusrahva looming on põlvkondi edasi andnud. Eriti meeldis jutukogu "Tark mees taskus". Kaval rebane oli oma aja tõeline tegija, kelle seiklused teiste haneks tõmbamises ja omakasu eesmärkidel, oli tõesti vahva jälgida. Iseäranis, kuna ka tema tõmbas mõnikord lühema liisu ja sai tuupi. Sellega taastati tasakaal ning ühest kindlast poolest peksukoti rollis ei hakanud liiga kahju. Lavastust vaadates tekkis tõeline nostalgia ning nii mõnus oli oma lapseiga taas avastada nii interaktiivse, värvika ja krapsaka etenduse saatel. Tegu on, lisaks, äärmiselt õpetlike lugudega, sest moraal leidus igas tegelaste eraldi ettevõtmises. Ideaalne lastele! Oli hämmastav kui kujutusvõime rikkalt kasutati lava, esemeid ja kujundust, et tuua publikuni midagi vanamoodsat, kuid aegumatut, ning seda ootamatult värskes ja tänapäevas mõistetavas kuues. Tsitaadid nagu "ma ei abiellu, lähen ülikooli feminismi õppima", "Netflixi õigused kuuks ajaks kinni", "mul on bemmil uued kummid" lisasid ekstra kihvti lisataseme, et ka nooremad vaatajad saaksid osa saada Rebase ja tema vaenlaste slash kamude vigurvänt kelmustest ja üksteise tagumiku lohku tõmbamistest. Maini iPhone'i ja lastest vaatajaskond saab kohe aru, et tegu ei ole millegi arhailisega ja vanamoodsaga.

Ei saa üle ega ümber lavastuse tehnilisest poolest, mis oli tõesti originaalselt ja dünaamiliselt kokku pandud. Juba enne saali astumist etendus käis ning tegelased tervitasid sisse astujaid energilise ringimarsi ja hüüetega. Isekohad paiknesid lava ümber, mille keskel oli omakorda metallist püstloodis redel, mis kõrgus lakke. Märkimisväärne oli kuidas seda redelit kasutati. Nimelt kõõlusid kõik tegelased selle seljas rohkemal või vähemalt määral ning kohati tundus, et mitte lavastuse traditsionaalne ettevalmistus ei nõudnud näitlejatelt suurt tööd, vaid pigem akrobaatika trikkide õppimine. Ja julgus, et seal nii vaevatult ringi liigelda ilma, et kardaks kõrgust või ei oleks oma oskustes 110% kindel. Kohati võttis südame alt külmaks, et, issake, kas äkki keegi kukub, kuid, ei. Näitlejad demonstreerisid oma meisterlikkust mitte ainult karakternäitlejatena vaid ka akrobaatide slash postitantsijatena. Redel oli vaid algus, sest nutikalt ja loovalt kasutati igasugu tavapäraseid esemeid süžee edasi andmiseks ning muid konkreetseid asju sümboliseerivate vahenditena. Redel ise oli küll puu rollis, küll ree, millel üks tegelastest vertikaalselt paigutudes sõitis. Isiklik lemmik olid kindad, mis pidid esindama kalu. Üleüldse oli just see segment, mis kalade näppamist esitas üks vahvamaid, kuidas taadike ringi kimas oma tünniga ning reinuvader oma tavapäraste trikkidega ametis oli. Etendus koosnes alalugudest, mida siis järjepanu esitati, nt kuidas Pille metsa kadus, karu ja hunt sabaga jääaugus kala püüdmas, kahe rebase, hundi ja ruuna trikitamine, rebane taati karu kokkuleppest päästmas, jne. Enamused need jutustused olid kunagistest kokkupuudetest originaalmaterjaliga äratuntavad. Ja kui kõigest sellest väheks jäi ja igav hakkas, siis kostitati vaatajaid, lisaks, laulu- ja tantsunumbritega, mis koosnesid suuresti modernsest muusikast, kus kõlasid fraasid nagu "rebane käib üksinda". 

Tükk sisaldas mahlakat, eneseteadlikku ja teravmeelset teksti ning pidevalt oli millegi üle muiata: "Lähen kodu Koidulat lugema", "Miks sul habe on?" - "Testosteroon", jne. Laval toimuv oli tohutult energiline ja elav, seega, kuidagi pidurina mõjus ja sobimatu ülejäänuga oli surnute maailma teema ning etenduse viimane veerand. Jäi segaseks, et mis sai lustakast õhustikust ning mida pidi pakkuma melanhoolne ja depressiivne kanaotsing teispoolsuse. Äge vaidlus, et kas kana oli valge või kirju oli kaasahaarav esimesed viis minutit, kuid kui see teema vinduma kippus ja surma element juurde lisati, tundus, et hoopis teine etendus oli äkitselt esile kerkinud. Kõik ei pea alati lill ja lull olema, kuid jäi lõpuni segaseks, et mida sellise drastilise toonimuutusega otseselt saavutada sooviti. Jah, mõnes mõttes oli huvitav natuke tumedamaid toone muidu ülemeelikus ja üleannetus loos kogeda, vähemalt nii konkreetses ja otseses kuues, kuid ülemineku sujuvuses või kogu etenduse eelnevas õhustikus kippus olema viimase vaatusega klappivuse ebakõla. Paistis et ideed said otsa, et kuidas niivõrd värvikas kombo erinevaid lugusid ja suurem-kui-elu tegelinskeid tabavalt kokku tõmmata. Aitab, kui teeselda, et seda morjendavat kulminatsiooni ei eksisteerinud ja keskenduda eelnenud humoorikatele seikadele lahedate karakterite seltskonnas. Veel üks lemmik muhe stseen: memmel süles riidepamp, kass, "näe nurrub!", tuleb voodisse koos hobusega taadi asemel, hobune teeb vähemalt tööd ning kass on nunnu ja nurrub -- kõik kolm, mida taadike ei ole. Kõik tegelased said vähemalt korra nautida olla boss ja siis tuhvlialune.

Nii äge oli taaskohtuda oma lapsepõlves armastatud tegelastega ja nende krapsakate seiklustega. Ja seda nii elaval ja värskendatud vormis. Kõik vana ja hea oli jätkuvalt olemas, kuid lisatud oli asjakohane kiht tänapäevasust. Tegu on õpetlike ja vahvate lugudega, millega ei tohiks olla ka uuematel generatsioonidel lihtne kontakti leida. Trupil, lavakujundusel, dekoratsioonidel ja nutikatel rekvisiitidel oli siin võtmeroll. Üks aspekt toetas teist ja teine pani töötama järgmise. Suur kiitus näitlejatele, kes agaralt ja köitvalt aegumatu ning paljudele südamelähedase klassika taas ellu äratasid. 



------------------------------------

Pealkiri: Vari
Teater: Noorsooteater
Kestus: 0h 40 min
Esietendus: 07.10.2018
Millal nähtud: 04.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Midagi maagilist ja salapärast on varjude mängus. Nii tavaline ja teaduslik füüsikaline fenomen, kuid ikka ja jälle tekitab ta elevust, ärevust või sisaldab endas mingit kurjakuulutavat elementi. Varjuteater on igas kontekstis vahva ja võluv. Eriti kui varjude loomiseks ja projitseerimiseks vaatajale nähtavaks kasutatakse kõikvõimalikke teadatuntud, kuid ka nutikaid uusi võimalusi. Oleks tahtnud väga heita pilku lavakatte taha, et kuidas ikkagi kõik need erinevad kujutised ellu äratati. Etenduses on võimalik silmata mitmeid mitmeid ootamatuid ning põnevaid viise, kuidas lugu varjude keeles jutustada ning vaataja silme ees reaalseks manada. Küll hõlmab must kujutis kogu saali, laest põrandani, kord lendavad valgustatud ekraanil linnukesed, siis võtavad varjud värvi ning minetavad musta välimuse, äkitselt saab võimust valguse kuma ja varjud taganevad, siis tekib ühest lava tasandist mitu korrust. Vast see tehniline pool on kohati isegi kihvtim, kui lavastuse süžee ise, sest detaile ning nende võimaldamise tausta üle aju ragistada, oli ohtralt. Visuaalne teostus oli pilku haarav ning meisterlik. Ei kujuta ettegi kui keeruline seda varjumaagiat oli üldse tekitada. Tundub midagi, mis võib olla nii ääretult lihtne, kui üllatavalt keeruline. Aga, see on hämmastav, kuidas ainult neljakümne minuti jooksul sai mitu korda imestatud ja aina uusi ning uusi varjude kasutamisviise kaetud.

Näidendi sisu põhineb Hans Christian Anderseni samanimelisel muinaslool ning see andis vihje, et ega see jutt just kergemate või õnnelike lõppude killast ole. Tapab ju vari oma inimese, sest kasvas suuremaks oma ihadelt ja ambitsioonidelt kui kunagine peremees. Konkreetses lavastuses on sünget kulminatsiooni natuke putitatud, et kogemus üdini trööstitult päiksetu ei oleks, kuid tegu on siiski pigem raskemat sorti looga. Keerulisem ja hõlpsasti mitte seeditav, kuid omanäoline ja mitmetahuline. Huvitav, kuidas tajusid peategelase teekonda ja katsumusi lastest vaatajad? Suutsid nad järge pidada või fokuseerisid pigem visuaalsele aspektile? Süžee kulgemine ja siht ei olnud klišeelikud ja otsekohesed, mis tegi, aga nt täiskasvanule kuulamise kaasahaaravamaks. Teemasid, mida lahata tekkis mitmeid ning oli kuidagi tore taas avastada, et Anderseni looming on kuidagi üksikasjalikum ja inimlikum, kui paljud teised muinaslood, milledel kõigil on ju oma moraalid, õppetunnid ja teemad, mida nad püüavad käsitleda ning edasi anda. Tegu on looga, millel on palju sügavam mõte kui esmapilgul eeldaks. Varje on alati nähtud kui midagi mõistmatut, isegi, kui tehniliselt on nende eksistents süütu ja mitte midagi erilist. Varjud sümboliseerivad inimese alateadvust, pimedamaid nurki meie mõtlemises ja südames ning on otsekui manifestatsioon meie tumedates soppides olevatest soovidest ja varjatud kirgedest. Vari on inimloomu peidetud külg. Antud loos tekkiski mõte, et kas ennast peremehest lahti tõmmanud ja eraldi elama hakanud vari, käitus ja mõtles tegelikult just nii nagu tema omanik päriselt oma peas tahtis elada. Vari julges, kuid mees ise pelgas, olgu mis põhjustel tahes. Varjust sai inimene, kuid mehest sai vari. Inimloomu varjatud ihad võtsid võimust ja mehest sai sõna otseses mõttes enda sügavamate vajaduste ja tahtmiste ori. Vari elas mehe alateadlike unelmate parimat elu.

Psühholoogiliselt nurgalt loole lähenedes leidub seal mitmeid intrigeerivaid ideid ja mõttekäike, mida diskuteerida. Kas ehk ei oleks vari niimoodi amokki jooksnud, kui mees oleks rohkem elanud nagu tema sügavamal peidus olev mina seda vajas? Või kas nähti varju ja meest pigem eraldiseisvatena ning mehe vaimne pool ei olnud kuidagi seotud ega vastutanud oma varju tegemiste eest? Viimane oli lihtsalt üks kurjam, kes meid kõiki musta projektsioonina jälitab. Eriti siis, kui on pime. Mängu tulevad ka alluvussuhted ja mis juhtub kui need vahetavad positsioone -- omanik ja omand, isand ja ori, originaal ja koopia. Lugu oli modernses mõttes nagu identiteedivargus. Lõpuks, kurjus võidutses. Või inimloomuse n-ö isekam ja auahnem pool. Kuid, kas tõesti? Kas vari oli ikkagi üdini paha, sest ta eksisteeris ja ei soovinud olla enam ühe, mitte just esiletükkiva, mehe küljes kinni tolknemas? Kas oli vale, et ta tahtis elust enamat? Ja kui maitse oli suus, siis, loomulikult, ei soovi keegi oma vabadust enam käest anda ning ollakse valmis ekstreemsusteks nende vastu, kes ohustavad senisele kaunile olemisele kriipsu peale tõmmata. Kõige enam hämmastas, et kuidagi raskendatud oli varju suhtuda kui kellessegi paadunud pahatahtlikku. Ta ei olnud ideaalne ja altruistlik, kuid kui sul on võimalus antud ja eksistents on äkitselt ohus, siis võitlusinstinkt hakkab tahes või tahtmata tööle. Tegu on moraalses mõttes põneva looga, kus asjad ei ole must-valged, vaatamata sellele, et enamus lavastust visuaalselt just neid värve demonstreeribki. Ka vari võib muutuda hallikarva, kui sellele langeb valgus. 

Lavastust võib kahetasandiliseks pidada. Võib ühtlasi nautida vaid silmadele mõeldud poolt ja võrratut varjumängu, kui lasta ennast kaasa lennutada köitvatest süžeedilemmadest, mis sunnivad inimloomuse psühholoogilisi aspekte kompima ja mõtteid mõlgutama, et kas kõik elus ongi nii otsekohene või hoopis palju sigrimigrim. Tore on selle juures tõsiasi, et kui ei taha pead vaevata, siis keskendud visuaalsele, kuid kui on soov ajurakukesi stimuleerida, siis ela kaasa jutule, ning kui on valmisolek täispaketiks, siis saab mõlemat korraga nautida.

neljapäev, 27. oktoober 2022

Raamat: Krimi eri "Agatha Christie kadumine" ja "Needless Streeti viimane maja"

Tervitus!

Seekord jälle krimi hõngu.

Pealkiri: Agatha Christie kadumine
Autor: Marie Benedict
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Raamatu nimi võiks olla ka "Agatha Christie lahutus", "Agatha Christie kättemaks" ja "Ära aja naist närvi, kes paberil on tapnud eriti värvikatel viisidel väga palju tüütuid inimesi". Tegu ei ole klassikalise krimkaga, kuigi peategelaseks on mõrvalugude kuninganna isiklikult ning süžees leiduvad kõik detektiiviromaani kohustuslikud elemendid: kadunu, põhjus, süüdlane ja politseioperatsioon. On ju selgelt ette teada, et naisega midagi ei juhtu ning tema asupaik ei ole tegelikult fookuseks. Isegi ajend, et miks Agatha n-ö kadus ei ole müsteerium, motivatsiooni on ridade vahelt üpris selgelt tajuda. Pigem on põhiküsimuseks, et mis on ettevõtmise lõppeesmärk. Mida soovib naine sellega saavutada. Kuigi, ega see tuum ka midagi eriti hämmastavat või ettenägematut ei olnud. Raamatu peamine võlu seisneb selle reaalsusesse paigutatavuses ning ootusärevuse kannatlikkuses, et mida see nutikas naine viimase vaatusena on oma "armsale" abikaasale plaaninud. Milline suur arveteõiendamise lüke tal peas küpseb? Lugeja saab faktiliselt kaks kolmandikku lugemiskogemusest "nautida" tolle kaasa särisemist pannil. Mis tegelikult nii meeldiv ei olnudki, kuigi, mida raamat edasi, seda rohkem nautisin mehe ärevust ja hirmu. Huvitav, kas too oli tõesti niivõrd nõme tegelane ka päris elus kui teda romaanis illustreeriti? Egoistlik, nartsissistlik, kade, tujukas, hoolimatu, enesehaletseja ja mida kõike veel. Jah, ta oli kohati oma ajastus produkt, kuid, oeh, kuidas üks tegelane võib ikka ebameeldiv olla. Eriti tolle vaatevinklit jälgides, kus mehe silmis on kõik teised süüdi peale enda ja inimene ei adu, et käitub kui mölakas. 

Kõik algas ju nii lilleliselt. Romantika, armastus ning üheskoos käsikäes sõit päikeseloojangu suunas. Kuid siis tuli I Maailmasõda ning vast saab Agatha mehe, Archie, psüühika vildakuses omajagu süüdistada traagilisi kogemusi sõjas. Tolle habras ego sai kahtlemata õõnestust. Tegu on looga, mis toimib biograafiliselt, kuid tegelikult ju seda ei ole, sest romaan on vaid autori nägemus. Ehk siis, kes oli päriselt süüdi abielu inetus languses, jääb selgusetuks. Raamatus joonistub, aga välja vaieldamatu süüdlane, Archie, ning Agatha oli süžee kontekstis imetlusväärne ennastohverdav naine. Milline tegelikkus välja nägi võib pakutud pildi kategooriliselt sassi ajada. Mees oli konkreetses loos igatahes kurjami rollis. Paar abiellus 1914 ning lahutas 1928. Antud raamatu tegevus toimub 1926. aastas ning vaheldumisi on sisse pikitud peatükke, mis algavad paari kohtumisega ning kulmineeruvad kahe looliini kokku saamisega 1926. Selline vahelduv vaatevinkel Agatha ja Archie vahel andis edukalt edasi olukorra eskaleerumist ning selle lõppvaatuse lahti hargnemist 11 päeva jooksul, mil naine oli kadunud. Mees sai mikrofoni 11 päevaks, kuid Agatha nägemuses sai läbi elatud kõik eelmänguna toimuvad aastad. Mis taaskord, pani Archie natuke ebasoodsasse olukorda, sest lugeja tegelikult ei tea, miks suhtumine arenes mehe südames ja mentaalselt nii nagu see läks. Lugeja saab kogeda valitud väljavõtteid, mis ei pruugi eriti erapooletud olla ning mis võivad esile tuua ainult neid seiku, mis naise imagole kasuks. Olgu kuidas on, kuid tegu on krimkakastmes pesueht lahkukasvamise ja üksteisest irdumise draamalooga mehest ning naisest, kes on jõudnud etappi, kus asi tuleb lõpetada. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Naine ei soovi siiski rahumeelselt areenilt lahkuda ning tahab kättemaksu. Eeldatavat jõledat finaali lugeja tegelikult ei näe, sest paar ametlikult eraldus 1928, kuid süžee viimaseks hetkeks on ikkagi magus magus 1926. Võimatu on väita, et ma ei oleks tundnud ohtralt kahjurõõmu ja Agatha nimel juhuuu-tanud.

Loo teeb põnevaks ja eriliseks tõsiasi, et tegu on tõestijuhtunud sündmusega. Oma kuulsuse algusaastatel Agatha päriselt kadus 11 päevaks ning keegi ei tea siiani miks või mis temaga juhtus. Mitte kuskil ei ole naine seda perioodi grammigi kunagi kõnetanud. Teooriaid on selle lahtiseletamiseks aja jooksul üles kerkinud mitmeid, milledest ühte ka antud raamatu autor ilukirjandusse jäädvustatuna on uurinud ja ette kujutanud. Veidral kombel, on see versioon täitsagi usutav, sest, jällegi, kes paremini kehastab ideed, et "revenge is a dish best served cold", kui mitte maailmakuulus krimkade emake isiklikult. Kuid, kes teab, võib-olla oli tal ikkagi närvivapustus ning ta ei haihtunud teadlikult ja mingitest konkreetsetest eesmärkidest lähtudes. Raamatus me seda ei kuule, kuid naine sai hiljem ikkagi pigem negatiivset kajastust oma kadumisest lähtudes nagu oleks ta soovinud revanšiks meest mõrvasüüdlaseks lavastada või lihtsalt tegi asjakohatut turundust oma romaanidele. Tõde jääb vast igavesti saladuseks, kuid spekuleerida on ju vahva. 

Vaatamata raamatu intrigeerivale kesksele ideele ning teemakäsitlusele peab, aga tunnistama, et lugu oleks võinud mõjuda pinevamalt, kaasahaaravamalt ning kuidagi energilisemalt. Suurem osa süžeest, kuni põhiliinis Agatha taasühinemiseni, midagi ülemäära paeluvat või aktiivset ei pakkunud. Archie käis ringi, oigas, närveeris ning heietas. Ja, olgem ausad, ta ei olnud just tegelane kelle hingeelu ja muredega just väga kursis olla oleks tahtmist. Eriti kuna ta oli tehtud (kas õigustatult?) niivõrd ebasümpaatseks. Tõesti väsitav oli mehe tõmblemist jälgida, omamata kübetki mõistmist, et miks Agatha võis küll niimoodi käituda. Mees vingeras siin, püüdis ennast puhtaks pesta seal -- see lihtsalt jättis mind täiesti külmaks või pani silmi pööritama. Kuigi naine sai enda vaatevinklist märkimisväärse osa lugu jutustatud, oleksin rohkem tahtnud kuulda tema mõttejooksu seoses kadumisega: kuidas ta seda tegi, mis emotsioonid olid, mida ta tundis nähes tervet riiki teda taga otsimas, jne. Selle potentsiaalselt tundeenergiast ülevoolavat seisukorda naises ei saanud lugeja tegelikult pea üldse näha. Sai, aga kõriauguni elada kaasa tüütule Archiele. 

Kokkuvõttes, süžee on võtnud midagi pööraselt põnevat ühe tohutult huvitava kuulsa isiku kohta ning loonud enda nägemuse reaalsusest, mis ei tundunudki niiväga ebausutav. Ainult, et kogu protsessi esitamine oleks võinud olla veidigi köitvam ja energilisem. Kõike mida Archie, kes sai suurema osa tähelepanust, kohe üldse välja ei kumanud. 


-------------------------------

Pealkiri: Needless Streeti viimane maja
Autor: Catriona Ward
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Ettearvamatute ja nutikate vimkadega põnevus-müsteeriumi laadsed looda on alati teretulnud. Kuid, kus jookseb piir kvaliteedi ning kvantiteedi vahel. Kas see oleneb puhtalt individuaalse lugeja maitsest? Ju siis, sest tutvudes teiste arvustustega, tundub, et enamused olid pigem vaimustuses, kui tsipake skeptilised ja segaduses, nagu mina. Autor annab oma järelsõnas mõista, et ta on raamatu keskset mentaalset haigust põhjalikult uurinud ning vestelnud inimestega, kellel see diagnoositud. Selle olemuse esitamine loos pidavat olema nii autentne kui võimalik päris elus. Erinevusega, et paigutatud oli see ekstreemsesse ja kriminaalsesse konteksti. Siiski, oli keeruline toimuvat puht tehniliselt usutavana võtta. Mõistus on hämmastav asi ning sellel tasandil on kõik võimalik, kuid füüsiliselt ei suudetud mulle haiguse manifestatsiooni kohati maha müüa. Detailidesse langemine oleks n-ö spoiler, kuid kas autor meelega jättis need funktsioneerimise tausta faktid varju ja ei kõnetanud, et mitte varakult juba üllatusi rikkuda, või ei mõelnud ta üldse sellele aspektile. Vihjeks, jutt on kassi rollist -- mitte mentaalsest, vaid kehalisest. Kui mingid tõsiasjad jäävad kukalt kratsima, ükskõik kui triviaalsed süžee kontekstis, siis ei saa ma neid peast ja need häirivad lõpuni. Need ei luba lugu täienisti tõsiselt võtta.

Samalaadne fenomen, nagu praeguse lugemiskogemusega, tekkis mul kevadel lavastust "Afäär" vaadates, kus süžee oli baseerunud vaatajat pidevate pöörete ja keerdudega tulistamise plaaniga ning üks hetk sai villanud. Šokeerivad avalikustamised ei mõjunud enam efektselt. Liiga palju head asja ei ole enam hõlpsasti vastuvõetav. Ka antud raamatu puhul tundus, et autor järjepidevalt loopis lugejat igast üllatustega ja mingi hetk ei omanud need enam ohooo-reaktsiooni. Esimene osa romaanist oli pinge kruttimine ja malenuppude paigutamine, kuid teises pooles ei saanud enam rahu, sest üks puänt ajas teist taga. Ühelt poolt peab kiitma, sest sibula lahti koorimine oli pikaldane protsess, mida sai nautida, ning neid kihte, mida lahti pakkida, oli heldelt jagatud. Leidus tõesti meisterlikult konstrueeritud pöördeid ning ootamatuid suundi, mille ette ära arvamist oli autor vee sogastamisega eelnevalt nutikalt suunanud lugejat vältima. Oma pooled ja põhisaladuse suutsin vaevatult lahendada, kuid kui üllatusi hakkas kallama nagu oavarrest, siis tõesti, leidus seal mitmeid, mida ma ei osanud ette näha. Kas sellepärast, et autor oli osav tähelepanu kõrval juhtimises ja peitmises või naiivsest lähtusin teooriast, et kui palju neid puänte siis ikka veel olla saab. See, et mõned ilmselged süžeejooned ja eeldatavad arengusuunad jooksid tupikusse või osutusid täitsa valedeks, oli vast kõige põnevam aspekt kogu sellest pöörete rägastikust. 

Enda vaatevinklist saavad loo arengut tutvustada mitmed tegelased nt eraklik ja veider mees, krapsakas ja kuidagi inimliku mõttejooksuga kass ning naine, kes kaotas noorena oma pisikese õe ja keda tema roll tragöödias on siiani kummitama jäänud. Nad kõik on omavahel seotud, kuid kuidas ja mis suunas see ühendus areneb, ei ole tegelikult nii ühtepidi ja iseenesestmõistetavalt liikuv ning kulmineeruv. Võib-olla lihtsam viis süžeed ja tegelasi iseloomustada oleks ideega, et kõik ei ole nii nagu paistab, kaugeltki mitte. Isegi kui arvad, et oled millelegi pihta saanud, siis kindlasti valmista end selleks, et kõike sa läbi ei näe. Kaugel sellest. Enim n-ö metsa jooksid minu ootused noore naisega seoses, kes oma õde otsis. Selline asjade kulgemine oli küll ootamatu, kuid kummalisel kombel, tänu üllatusmomendile, just tervitatav ja originaalne. Segaseks jäi kas loosse oli ikkagi kaasatud ka fantaasiaelemente? Või siis olid osad tegelased vaimselt ebastabiilsed ning nägid asju, mis tegelikult ei eksisteerinud? Nt kuidas seletada seda madude teemat. Kas need päriselt ka olid mõlemas olukorras või tuleb neid osati võtta metafoorselt? Tõe selgumine, et mis selle õega siis juhtus, suutis minu tähelepanu vaateväljast täitsa mööda lipsata. Vihjeid ja suunised ju diskreetselt anti, kuid liiga lihtne oli langeda tüüpilise mustri vao lõksu ja uskuda, et see, keda kurjamina portreteeritakse, seda ka kahtlemata on. Kuid eksisteeris lisaks alternatiiv. 

Ma ei sattunud teosest sellisesse ülendavasse entusiasmi kui see arvatavasti eeldas. Oli detaile, mis vaimustavalt kokku pandud ja välja mõeldud, kuid ma tundsin siiski, et seda kõike oli grammike palju. Pani mõtlema, et ehk autori alateadlik (või teadlik!) eesmärk oli lugejat šokeerida ja üle kavaldada pidevate pööretega -- näitamaks kui kaval ta on -- , selle asemel, et pakkuda terviklikku, sidusat ja toimivat psühholoogilist põnevikkus. Lisaks sellele, ei mõjunud mulle realistlikult mõned tehnilised seletused või siis pigem nende seletuste kõnetamise ignoreerimised. Kuidas pidi see päriselt välja nägema? See ei saanud nii lihtne olla? Seega, miks ei olnud tõsiasja keerulisusele mingit vihjet? Igatahes, olen kindel, et halle ajurakuesi vajavate põnevike sõpradele läheb raamat meeletult peale. See on just piisavalt sünge ja kurblik, et välja tirida ka emotsionaalset reaktsiooni. Olgu selleks siis kaastunne või jälestus. Tegelikult on lugu ju igati soliidne!

esmaspäev, 24. oktoober 2022

Teater: "Polkovniku lesk"

Tervitus!

Taas teatrist.

Pealkiri: Polkovniku lesk
Teater: Linnateater
Lavastaja: Argo Aadli
Näitlejad: Anne Reemann, Argo Aadli, Ilmar Aru (külalisena), Rein Jurna (külalisena)
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 17.09.2022
Millal nähtud: 19.09.2022
Minu hinnang: 4/5

Kas te ei tea, kes ta on? Ta on polkovniku lesk. Polkovniku haige lesk. Tal on uitav neer ja paar eriti fataalselt kõlavat ladina keelset tõve nihilissimus acutus ja lagorrhoea gradus gravis (mida ei eksisteeri -- vähemalt tõsiseltvõetavate haigustena). Kõigi muude hädade kõrval, loomulikult. Aga tegelikult kannatab ta üksilduse -- karmi üksilduse -- , suurushullustuse ja ka igavuse, laiskuse ja suure ego all. Ta on nukker ja õnnetu naine, kes tundub, et enda tähtsustamisega ja haigustega püüab täita tühja kohta enda hinges ja südames. Kui tal need üldse eksisteerivad, muidugi. Parim kaitse on rünnak, efektiivseim kilp haiget saamise vältimiseks ja oma trööstitu reaalsuse leevendamiseks on mitte lasta kellelgi ennast ignoreerida või unustada. Las siis olla juba vihatud kui kõrvale heidetud. Kui sa ise ennast tähtsaks ei pea, ei tee seda ka teised. Huvitaval kombel, paistis tüki psühholoogiline lahtimõtestamine pakkuvat enim põnevust. Miks ta selline on, mis on käitumise taga peidus, mis on lämmatava enesekesksuse eesmärk? Vast selline lähenemine ei olnud kaugeltki originaalteose sihiks, kuid tahes tahtmata sai kogu lavastust just vaimse tervise ja iseloomude psühholoogia vaatepunktist analüüsitud. On teema ju praegusel ajal eriti fookuses ja popp. Püüame mitte inimesi hukka mõista, vaid tahame neist enne aru saada. Väidetakse, et nt koolikiusaja on ise tegelikult ohver. Samamoodi, vaene vaevatud polkovniku lesk. See ei tee olematuks, aga tõsiasja, et kannataja saab samaaegselt olla ka kurjategija.

Näidendis on tegu komöödialaadse draamaga, mida üldiselt kategoriseeritakse satiiriks, kuid tugevalt sai tajutud, kuidas lavastusse sõidavad sisse tragöödia elemendid. Pehme, ühe isiku tragöödia, ei midagi ülearu põrmustavat. Lisaks siia juurde ka psühholoogilise paroodia ning ongi ühe mölapidamatusega kadakasakslase olemusega daami hädaldamisest saanud midagi palju enamat. Võtame esmalt naist kui kedagi, kes on ära teeninud vaataja kaastunde ja toe. Proua identiteet ja kogu tema eneseväärtustamine toimus läbi positsiooni, milleks oli olla polkovniku lesk. See oli tema identiteedi ainuke tahk, mida ta rakendas nii kaitseks kui kallaletungiks. Naine klammerdus jäigalt selle külge ning oli kuidagi hale tõdeda, et see, kes oli tema mees ja mis tasemel too asetses, olid ainukesed aspektid, mis daamile mingitki tähtsust omasid. Kui naise abikaasa ei oleks, kes ta oli, oleks naine võib-olla mitte keegi. Võtmeküsimus paigutub sinna, et kas juba enne abielu oli proua enesekesksusele ja tõusiklikkusele kippunud või tekkis see pärast head elu tundes ning hiljem hirmust seda kaotada. Meest ju enam ei olnud ning oht elustiili ja positsiooni kadumisele olid reaalsed, ehk tegigi proua palju kära, et keegi ei julgeks teda kõrvale tõugata. Parem karju ja lärma, siis ei pane ühiskond tähele, et ainuke asi, mis sinust austustväärt inimese tegi, enam ei eksisteeri. Parem suru ennem teisi maha ja astu peale, kui lased endale seda juhtuda. Puhas enesekaitse ja alalhoiuinstinkt. Ja eks paanikale ja kabuhirmule kaasneb paranoia ning, loogiliselt võttes, tervislik allakäik. Kas äkki proual olidki tervise mured päriselt, mida keegi tõesti ei osanud diagnoosida? Paljud hädad on ju mentaalsed, kuid see ei keela neil olla ka füüsilised, isegi kui pealtnäha on kõik tavapärane. Tol ajal ei olnud meditsiin just vaimse heaolu kohalt eriti arenenud ja teadlik. Võib-olla kannatas daam päriselt mõne mentaalse häda all, mida too tõlgendas füüsiliseks probleemiks. Samas, kellelegi ei meeldi ennastimetlejast egotsentrikud ja eks sellepärast ei soovita neid kuidagi tõsiselt võtta. Äkki tegid ülekohut üksteisele mõlemad pooled, lesk ning arstid kordamööda. Mitte, et arstid ei tea midagi, nagu proua väitis, vaid, et arstid on ka inimesed. 

Fakt, et meedikute soovitus naisele vähem süüa, juua ja rohkem liikuda, ei olnud, aga kuidagimoodi vale. Too tõesti kippus liialdama tarbimisega ning eriti alkoholiga. Sellised sõltuvused taaskord rikuvad tervist ja mõjuvad mõistuse tasandile. Ülepruukimine ei tähenda siiski alati, et inimene on ahne, õgard ja laisk. Selline liialdamine võib viidata vaimsele murele, nt depressioonile, ja on tagajärg ning vihje, et midagi ei ole korras. Naine võis ju ka alateadlikult leinata oma abikaasat, tõsiasi, mis omakorda õli tulle heitis. Taaskord, kuna mentaalsed hädad ei olnud varasemalt teadvustatud, eriti nende tõsidus ja erinevate hädade omavahelise seose küljelt, võib-olla ei saanudki lesk midagi tegelikult teha, et oma olukorda parandada. Põhjusel, et ta tegelikult ei teagi ju üldse, mis teda vaevab ning suunab mured valele kursile. On häda, ravimit ei ole, destruktiivne käitumine toidab haigust, keegi ei võta prouat tõsiselt ja ei näe kokkupuutepunkte või murede tegelikku allikat -- ja nii sulgubki nõiaring. Kannataja karjub ja elab end teistel välja, sest kuidagi peab ju sellest ladestunud frustratsioonist ja (hinge?)valust lahti saama, muutudes vastikuks, olles üheaegselt paha ja hea ning muutes teised kohati sarnaselt nii süütuteks ohvriteks ning alateadlikult olukorda eskaleerima soodustajateks. Lisame siia ka tõsiasja, et naine oli vananemas, ta figuur oli käest lastud, ilu hakkas aeguma ning kell tiksus. Parimad ajad olid igas mõttes seljatatud. Ei kangasmask või uhked kleidid, mis selgagi enam ei mahtunud, teinu mentaalset seisukorda proual kergemaks. Võttes kõike seda teoreetilist arvesse, siis tundus üpris kohatu ühe vana daami üle naerda ning teda tema hädade juures mõnitada.

Olles vaadanud naist empaatilise pilguga, ei saa üle ega ümber faktist, et päris elus ei kannataks keegi seda nartsissilikku türanni silma otsaski. Olgu naise käitumisel inimlik põhjendus või mitte. Ennast maailma nabana nähes ja ainult endast ning siis veel endast ja natuke veel endast lakkamatult mulisedes, tekkis küsimus, et kas polkovnik lahkus siit ilmast jooksuga ja kergendusega. Ei kujuta ette sellisega kodu jagada või isegi juhukokkupuutena suhelda. Lesk teadis kõike kõige paremini ja absoluutselt kõik teised arvamused ja lausa konkreetsed faktid ei olnud kuidagi tõde, kui need läksid vastuollu naise nägemusega. Tähelepanu keskpunktis olemise janu oli kustutamatu. Kõige tipuks ei olnud proua kõige säravam küünal jõulukuusel ning, olgem ausad, eks iga vaataja juubeldas, kui arstid naist pilkasid, too seda läbi ei hammustanud ja daam ennast lolliks tegi. Konstantne hädaldamine, teistele üleval alla vaatamine ja täienisti oma peaga oma tagumikus olemine, muutus väsitavaks. Teisalt, kas osad naise käitumismaneerid ja uskumused nt meditsiini suunas olidki niivõrd haruldased reaalsuses? Kes meist siis ei ole google-doktorid ja diagnoosinud ennast internetist saadava info ajendusel ise. Või, teavad ju paljud, mis neid täpselt vaevad, minnakse perearsti juurde juba konkreetse ravimisooviga ning, kui sõnumiks on, et sa kujutad endale midagi ette või põhjus on hoopis midagi muud kui kirurg-google viitas, siis on instinktiivselt valmis protest (kasvõi alateadlikult peahäälena), et mida need arstid siis tegelikult ikka teavad. Ei tea nad midagi. See ei ole unikaalne fenomen. Iseäranis võib-olla eakamate hulgas, keda tõesti kimbutavad igast tervisemured, kelledel on rohkem vaba aega, enam võimalusi oma pähe tupikusse jääda ja ummistada perearsti uksetagust, olles veendunud, et kõik maailma tõved on neil kaelas. Lese käitumine ei ole 100% ebarealistlik juhtum. 

Teksti kohalt on tegu puhtalt pärlikaevandusega, üks kild ajab teist taga. Iga lausa on tsiteeritav. On asju mille üle itsitada ning mille üle kulmu kortsutada. Ühe ennasttäis üksilade naise pooleteisetunnist monoloogi oli ootamatult mõnus kuulata. Iseäranis kuna see jutt oli humoorikas oma teravmeelsuses, üleolevas ja ka rumalas toonis. Heietamist võib olla küll äraütlemata tüütu passiivselt vastu võtta, kuid selle bravuurika proua hädaldamist oli mahlase teksti tänu huvitav ja kaasahaarav kuulata. Enamasti, sest ei olnud selge, kas peaks ärrituma või daami unikaalse maailmavaate pärast naerma. Saalist igatahes kostis kõiksugust koomikale vastavaid reaktsioone, diskreetseid turtsatusi kui valjemat HAHAHA-d. Eriti läks publikule peale seik kohe alguses, kus proua palub ühel esimeses reas istuval mehel enda uhked sapagiid jalast tirida. See jultunud ja nõudlik pilk, koos kõrgi kehakeelega oli vahva detail illustreerimaks daami iseloomu. Veidral kombel, vaatamata muhedale jutule, kippus tükk venima. Kestus oli vaid oma poolteist tundi, kuid mulje, et kohe-kohe saab läbi, sai mitu korda edasi lükatud, sest ei saanud ikkagi hoobilt otsa. Lühike etendus, kuid tundus kummaliselt pikana. Krapsakas kui leseproua, kuid flegmaatiline nagu iidset vanust teenija, keda, muide, kehasta lavastaja, Argo Aadli. Kas natuke loid tempo oli tingitud sellest, et oli kaotatud ära karaktereid, kes muidu originaalis peategelase lisaks laval oleksid pidanud figureerima? Tekitades otsekui mini pidureid ja tühimikke? Kes teab.

Näitlejatest rääkides, oli lavastuse vaieldamatu algus, keskosa ja lõpp, polkovniku lesk isiklikult. Tema oligi lavastus ja lavastus oli tema. Anne Reemann oli üllatavalt sümpaatne tüütu daamike. Ta mõjus eheda ja tõelisena, mitte nagu mõned teised rolli kehastused on visuaalselt välja näinud. Naine ei olnud glamuurne, kaunis või üleliia uhkeldav või, vastupidiselt, liiga turumutistunud ning odav. Ta oli just selline nagu kujutaks ette kunagist iludust, kes ennast eri põhjustel on käest lasknud ja kelle vanus hakkab ennast vaikselt tunda andma. Ütleme siis otse, naine, kes hakkab samm sammult baabušakstuma, kuid ei ole veel allakäigu trepi lõpus. Anne Reemann oli grammike meeldivam, kui eeldatavasti roll nõudis. Midagi naise kehakeeles ja auras tegi ta empaatiat paluvaks, mitte ennast põlgavaks. See on, muidugi, igati tervitatav, sest andis karakterile värvi ja tegi prouast enama, kui üheülbalise teiste kannatusel tantsiva mutikese. Eriti meeldesööbiv oli kurb ja haletsust nõudev hetk, kus naine adub, et vaatamata ettevalmistustele, mis kogu tüki vältel aset leiavad, keegi talle külla ei tule. Ta on ihuüksi. Argo Aadli oli toredalt samuti näidendisse kaasatud ja oli oma teenija rollis otsekui kontrollija postisoonis, kes vahetevahel lavale loivab, vaatab, et kõik on korras ning Annel on asi käpas ja siis ruttamata taas kaob. Kiitus, lisaks, lavakujundusele, mis suutis Hobiveski kõledast ja kivisest ruumist teha tähtsa autentse proua buduaari. Kodune, nähtavalt sisse elatud, vanamoodsat ja üle pakutud elegantsi stiili viljelev, igast kodinaid täis ja lihtsalt just selline elutuba, mida polkovniku lesele ajaveetmiseks ette kujutaks.

Kas tasub piletijahile minna? Arvestades, et vist on kõik etendused kuni märtsini välja müüdud. On mõtet vaeva ette võtta? Jah, tasub.

neljapäev, 20. oktoober 2022

Teater: "Ema" ja "Tund enne päikesetõusu"

Tervitus!

Seekord kaks lavastust lühiülevaadetena ühes.

Pealkiri: Tund enne päikesetõusu
Teater: Draamateater
Lavastaja: Hendrik Toompere Jr
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Gert Raudsep, Tõnis Niinemets, Markus Luik, Tiit Sukk, Marta Laan, Merle Palmiste, Ülle Kaljuste, Harriet Toompere, Mirtel Pohla, Jan Ehrenberg, Janno Jaanus, Hendrik Toompere jr
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.02.2022
Millal nähtud: 14.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kui etenduse hoiatuses on kodulehel kirjas, et lavastuses kasutatakse ohtralt lavasuitsu, siis tuleb seda tõsiselt võtta, sest "ohtralt" jääb isegi tsipa väheseks kirjeldamaks seda kogust, mida esimeses reas istudes sai endale sisse ahmitud. Üks proua isegi lahkus keset etendust, eeldatavasti, turvalisemasse piirkonda saalis, sest küll tõi see aine õhus esile köha, vaatevälja udusust, kui silmade tundlikkust. Peab googeldama, et mis keemilistest elementidest lavasuits tegelikult koosneb, sest üledoosi sai iga vaataja esimeses ja pooldoosi teises reas olijad. Samas, näidendi ruumikasutus oli märkimisväärne. Sellesarnast dünaamilisust ei ole pikalt enam kogenud. Ei ole vist ka nii laiu- ja pikkupidi hoomavat lava haaramist varem üldse näinud. Silmad tabasid harilikult peidetud lavanurki ja külgi, kus oli loo keskel täitsa tavapärast kardinatagust lavaelu võimalik märgata. Süžee viis publiku erinevatesse asupaikadesse ühes kentsakas väikses linnalaadses kohakeses. Toidupoodi, autoremonditöökotta, kellegi korterisse, surnuaeda. Need kõik olid pidevas ringluses ning vaevatult jagasid toimumispaigad kordamööda fookuspunkti. Ka tehniliselt olid lahendused nii ehedad kui võimalik ning rekvisiidid olid igati asjakohased. Nt poe tootepiiksutid ja kärud ning Nõukaaegne korteriuks. Eriti jäi meelde surnuaed, kus ristid ja see kurikuulus lavasuits lõid autentse ning kõheda vaatepildi. Iseäranis efektne, kuid košmaarne, oli mehe hauda tirimine kohe esimese viie minuti jooksul näidendi algusest. Lisaks, pole ammu enam kohanud lavaaugu integreerumist sõnalavastusse, mida oli antud tükis taaskord originaalselt ja ägedalt kasutusele võetud. Selle pidev üles alla sõitmine oli tervitatav lisatasandit pakkuv detail.

Lavastuse sisu, vastupidiselt selle praktilisele teostusele, aga tekitas vastakaid muljeid. Eks sinna on juba eos sisse kodeeritud faktor, et vaatajale jäetakse endale mõtlemisruumi, et mida ta siis ise arvab, et süžees tegelikult aset leiab. Mis tema ees toimub? Miks? Ja mis neid tegelasi nüüd siis ikkagi vaevab? Otsest vastust ei saagi, loomulikult, kuid teooriaid visatakse õhku küll. Tumeaine, kiiritus või lihtsalt depressiivsete Eesti väikelinnade suruv ja kopitanud atmosfäär. Seda tundmata faktorit, mis neid kummalisi olukordi ja käitumist esile tõmbavad ei nimetata, kuid seda näidatakse küll. Lausa geniaalne oli selleks salapäraseks millekski valida lavasuits, mida näed ümbritsemas tegelasi, ilma, et nemad seda märkaks ning teades, et see on segaste ümberringset õhustikku täitvate tunnete metafooriline ilming. Inimesed ei olnud rahul, midagi nähtamatut torkis n-ö tagumikku, ajas närvi, miski ei andnud asu, midagi tuksles pidevalt kollektiivses alateadvuses, midagi oli paigast ära ja toiminud nagu peaks. Õhk oli elektrit täis, kohati lausa sõna otseses mõttes. Üks hetk need arusaamatud ja ebamäärased emotsioonid plahvatasid ning kulmneerusid tualettpaberi lahinguga, mille tagajärjel tundus, et rahvas on rahulikum. Praeguseks. Kõige pimedam on ju vahetult enne päikesetõusu. Sellele järgneb selginemine ja leppimine. Kas viidati sellele, et nurin ja jorin koguneb, toimub väljaelamine ning siis hakkab tsükkel algusest ja see on normaalne asjade kulg. Eluring, kui nii öelda. Või oli siiski midagi enamat kogu palagani juures, mida ei peagi mõistma, mis ei ole konkreetselt raamistatud ning mis võib-olla lendas oma eesmärgi edasi andmises vaatajast täitsa üle pea? 

Üllataval kombel, ei mõjunud süžee hägusus iseäranis heidutavalt. Ehk aitas kaasa tõsiasi, et tegelased olid ju tegelikult värvikad ja vahvad. Kohalikud garaažikutid, kõige üle hädaldav vanaproua, poemüüja, põneva elufilosoofiaga ettekandja, teadur, noored armukesed, jne. Vaadates nende tegemisi laval nagu loomaaias kaeks loomi võis ennast distantseerudes tõesti tunda, et, oi, kui imelikud nad on. Tegelikult, aga ongi tavalised inimesed kummalised, maailm on täis veidrikke, normaalsed on kõige imelikumad. Ning mis üldse on normaalne? Püüdes objektiivsemalt lavakarakteritesse suhtuda pidi lõpuks tõdema, et nad olid harilikud inimesed tavaliste muredega. Ei, mingi ringi liuglev tumeaine ei teinud neid kuidagi esisuguseks, sest meil ongi pidevalt mured, olemegi konstantselt millegagi oma mõtteid ketramas ning pigem ollakse rahulolematu kui üdini õnnelik. Mis siis tegelikult laval toimus, mis ei peegeldanud reaalsust? Ja ongi kontekst läbimõeldud. Aga kes oli ikkagi see mõistatuslik kaabuga mees, kes teatud tegelasi eriti ärevaks tegi. Võib-olla tasub temasse läheneda metafoorselt, kiusas ta ju suuresti teadurit ja tähtsat linnajuhti. Ehk oli mees südametunnistus (haaras ja röövis ta ikkagi viimase südame), äkki oli ta hirm, vastutus või kahetsus. Kes teab, kuid omajagu salapärast ohutunnet suutis mees enne pidevat väljailmumist ja äkilist haihtudes alati maha jätta lademetes. Siiski, eks enamus näidendis toimuvast on puhtalt publiku enda tõlgendada ja oma perspektiivist lahti mõtestada.

Tegu on tükiga, mis teoorias ei tohiks just peale minna, tänu oma meta tohuvabaohule, kuid ootamatult jättis kompott üpris sümpaatse ja kaasahaarava maitse. Tegelased ei käinud pinda, mis on alati pluss, toimuv oli võetud otsekui absurdsest elust enesest ning müsteerium, et mis ikkagi linnas lahti, oli ju piisavalt põnev. Okei, vastust ei tulnud, kuid lõpus ei olnud see enam ka primaarne. On selge, et lavastus ei ole igale vaatajale meelepärane ning tõenäoliselt tekitab vastakaid arvamusi, mis on igati mõistetav. Ei ole ebausutav eeldada, et pool saali vabalt mõlgutas mõtteid, et sooviks etenduselt pageda. Plaan tehti suht võimatuks, sest tükil puudus vaheaeg. See oli nutikas ja ettenägelik otsus. Samas, mingi kentsakas võlu selles loos oli. Midagi magnetilist ja paeluvat. 


--------------------------------

Pealkiri: Ema
Teater: Ugala
Lavastaja: Tanel Jonas
Näitlejad: Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 01.10.2021
Millal nähtud: 27.09.2022 (Vanemuises)
Minu hinnang: 3/5

Moraal sellest loost: mine tööle või leia endale hobi! Loomulikult ei ole lahendus päris elus, aga nii lihtne. Ridade vahelt jäi intensiivselt kumama vaimne tervis ning mis võib juhtuda kui elad pereliikmete nimel, jättes ennast unarusse ja teisejärguliseks. Üks hetk on kodu täis isikuid, kes sind vajavad, andes su elule eesmärgi ning, järsku, oled sunnitud ainult endaga aega veetma, olles kaotanud oma ajatäite ning põhjuse toimimiseks. Veidral kombel tundub, et just see n-ö tühja pesa sündroom on lavastuse fookuses ja nimitegelase, ema Anne'i, emotsionaalset ning valulikku hakkamasaamist selle mentaalsete tagajärgedega antud tükk vaid lahkabki. Teisalt, ei saa üle ja ümber tõsiasjast, et naise kinnisidees ning klammerdumises oma poja külge oli midagi enamat, midagi kraad haiglasemat, kui lihtsalt laste lahkumine kodust šokk ja üksindus. Ebamugavust tekitas naise suhtumine poega otsekui mitte oma järglasesse vaid ihade objekti. Kaasa arvatud seksuaalsete unelmate. Kas keerleb süžee ümber päris emade reaalsete probleemide, mis on standardsemad ja laialtlevinumad, või astub lavastus sammud sügavamatesse psühholoogia soppidesse ja keskendub mingite ürgsete vajaduste ning varjulisema inimmõistuse poole suunas, kus a la, pojad valivad naised oma ema järgi, tütred isast lähtudes, emad tegelikult vihkavad oma tütreid ja näevad neist konkurenti, isad jällegi armastavad, ning mängus on mingi kentsakas freudilik ihade alajoon? Anne ju oma tütart ei kannatanud ja kritiseeris teda lakkamatult, samas, kui poeg ei olnud milleski süüdi ning kõik teised oli pahad. 

Lavastuses leidis aset samade situatsioonide eri stsenaariumide esitus. Üht olukorda sai kogeda teistsuguste tõsiduse kraadide alt. Tundus, et üks versioon oli alati kuidagi seksuaalsem ja ekstreemsem, teine leebem ja Anne'i roll klassikalises mõttes emalikum. Samas, eskalatsioonid toimusid igas variandis, mõnes lihtsalt äärmuslikumalt ning ebameeldivamalt. No tõesti oli kuidagi vastukarva ja pensik vaadata naist, kes end üles löönuna nõuab, et laps läheks temaga "kohtingule". Ja on hullumas armukadedusest poja tüdruksõbra vastu, püüdes nende suhet igati saboteerida. Kas need erinevad stsenaariumid olid reaalsus ja naise luulud või siis olid need kõik vaid Anne'i peas või siis oli osa detaile ning tausta väljamõeldis, osa tõsi. Kas naise mees tõesti pettis teda? Kas poeg ilmus ikkagi vahepeal koju? Sai ju vihjatud, et tegelikult nägid ema-poega üksteist hoopis alles haiglas, mitte sellele eelnevas hulluse psühhoosis. Kas kõik, mida sai nähtud enne palatisse sattumist oli Anne'i kujutusvõime vili? Kas haiglas toimunu üldse oli päris? Mõtlemisainet hulgi, kuigi tekkis kalduvus uskuda, et ema läbielatu, millele publik kaasa elas, kuigi leidis aset nähtud kujul ketramisena naise peas, moodustas selle sisu kombo reaalsuses toimunust ja fantaseeringust segiläbi. Põhimõtteliselt, sai laval kogetud ema paranoia manifestatsiooni, mille lasi valla ühepajatoit vaimsest ebastabiilsuseset, ohtratest tablettidest, mida naine sisse manustas, ning eelmäng närvivapustusest. See ennast ja reaalsust enda ümber hävitav naine oli üheaegselt humoorikas, masendav, hirmutav, absurdne, isetu, isekas, haletsusväärne, põlgust ning empaatiat esile toov. 

Iseenesestmõistetavalt ärgitab taoline tükk enda lähedasi teravamalt silmama ning märkama, kui midagi ei tundud õige või eluterve. Selles mõttes on näidendil oma spetsiifiline roll, mis ütleb, et pange tähele emasid, kes tihtipeale töötavadki vaid perede heaks, see ongi nende amet. Nagu nt pensionile minekuga, on muutus meeletu, kui äkitselt kaob su elust see, mis selle üldse ringlema pani. Peab oskama lahti lasta ja on vaja omada tasakaalu enda heaolu ning teistele suunatud hoole vahel. Hamster rattas emad ei pruugi seda suuta või üldse tajuda, seega, paneme neid tähele ja sekkume vajadusel. Antud loo kontekstis jäi ebaselgeks, kas pere tõesti ei märganud Anne'i hingedest lahtiolevat mentaalset seisu, vähemalt mees, sest lapsed ei elanud ju enam kodus, või oli naine niivõrd sügaval oma haletsuse mülkas, et ta tegi end peas märtriks, eeldades, et tema piinad on teistele nähtamatud. Kippus tekkima mulje, et naine oli nt geneetikast lähtudes ise kaldu vaimsetele probleemide ning peotäied ravimid, mida söödi kui komme, ei aidanud olukorrale kaasa. Seega, näidendis esitletud stsenaarium ei jätnud iseäranis tavapärast või autentset muljet. Pigem tõsteti esile äärmuslikkust ja erijuhtumit. Teisalt, arvestades tänapäeval lokkavaid mentaalseid hädasid, ei tohiks tegelikult miski üllatada. Ei saa eitada, et äkki just samalaadselt ennast enamus emad oma piiratud, kuid piiritus peas just tunnevadki. Õnnetud ja ahastuses. Üksinda ja hüljatuna. Klammerdudes laste külge, kelledel on ammu uued ja tähtsamad prioriteedid.

Emotsioonid jooksid amokki ja ahistava ning lõksus õhustiku suutis etendus suurepäraselt ellu äratada. Näitlemine Terje Pennie poolt oli ülevoolav, kõikehõlmav ja ängistav. See tükk ei tohiks küll kedagi külmaks jätta. Samas, kuigi lavastus oli tehniliselt ja rolli sooritustelt igati asjakohane, jäi lõpuni arusaamatuks ja tsipa ähmaseks, et mida sooviti selle looga demonstreerida. Mis oli sõnum, mida peaks tundma, mida sooviti saavutada? Kes on või peaks olema siis üks ema? Olgem ausad, kogu teemade kupatus oli kohati üpris ebasümpaatne ja vastureaktsiooni tekitav. Ei soovi lavastuses pealkirjaga "Ema" näha sündusetut suhtumist oma lapse suunas. Veidralt ja vastikult mõjus. Kuid, ehk see oligi asja tuum!?