Pühapäev, 31. mai 2015

Teater: "Romeo ja Julia" - TÜVKA 10. lennu diplomilavastus Draamateatris!

Tere teatrihuvilised!

Käisin Eesti Draamateatris vaatamas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10.lennu diplomilavastust Romeo ja Julia. Siin on muljed.

Pealkiri: Romeo ja Julia
Teater: Eesti Draamateater/TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lend/Must Kast
Kirjanik: William Shakespeare
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Osades: Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Kaija Maarit Kalvet, Märt Koik, Birgit Landberg, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Rauno Polman, Kaarel Targo, Kristo Veinberg
Kestvus: 2 tundi ja 40 minutit koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 29.05. 2015
Millal nähtud: 29.05. 2015
Minu hinnang: 3/5



Ma arvan, et William Shakespeare näidend Romeo ja Julia ei vaja erilist tutvustust, ma usun, et enamus inimesi maailmas vähemalt on kuulnud, millest Romeo ja Julia räägib. Lühidalt, lugu räägib kahes noorest armastajast, keelatust armastusest, peresisestest suhetest ja kahest vihavaenul olevast perest.

Lavastus tekitas minus vastakaid emotsioone ja mõtteid. Vastakaid just sellepärast, et etenduses oli päris palju asju, mis mulle meeldis ja oli ka seda, mida ma kas ei mõistnud või mis mulle ei meeldinud. Alustan seekord kriitilistest tähelepanekutest.

Mis mulle ei meeldinud?

Lavastus oli pikk ja venitatud. Päris palju oli tühje pause, mis arvatavasti pidid tunduma mõjusad, panema järele mõtlema, kas tekstile või olukorrale, mis parasjagu laval toimus, aga jätsid mulje nagu venitatakse liigselt. Samal põhjusel kadus etendusest ka fookus. Ma oleks väga tahtnud tegelastele kaasa elada, aga ma kuidagi ei suutnud. Ausõna, ma proovisin! Lavastus ei kiskunud mind kaasa sellesse maagilisse maailma, mida teater peaks suutma pakkuda - sellisesse maailma, kus ma suhestun ja mõistan ja tunnen. Mul hakkas vahepeal igav ja mõtted läksid lavastuse juurest ära. Ja see ei ole hea. Kohati pidin ma end sundima etendust jälgima. Ma ei teagi, kas lavastuse tempo oli liiga aeglane või tuli see sellest, et ma ei suutnud tegelastele kaasa elada. Etendus jättis mind ükskõikseks. Ma pigem vaatlesin kui vaatasin.

Osa dialoogist läks kaduma, ma lihtsalt ei kuulnud. Eriti neid osasid, kus Julia läbi akna Romeoga vestles. Ma ei kuulnud siis ei Juliat ega Romeot. Kusjuures, ma ei istunud viimases reas ja kõrvakuulmisega peaks mul ka kõik korras olema, aga näitlejad lihtsalt rääkisid väga vaikselt, ka siis kui saalis oli haudvaikus. Muusika ka nähtavasti segas kuulmist osades stseenides.

Mis mulle meeldis?

Mulle meeldis, et Shakespeare'i oli toodud kaasaega, see oli värske ja uudne, vähemalt teatrilaval, kus Capulettid olid rikkast perest ja Romeo, Montecchi perest, mitte nii mõjukast. Shakespeare'i klassikaline värsistatud tekst oli segatud kaasaegse tekstiga, mis oli siis kas noorte näitlejate või lavastaja poolt lisatud ja mu arust lisas see natuke vürtsi. Mulle meeldis ka see viis, kuidas Shakespeare'i teksti kõneldi. Mitte paatoslikult ja lüüriliselt, vaid pigem moodsalt, vesteldes ja jutustades.

Mulle meeldisid väga ka osad konkreetsed stseenid. Eriti äge oli minu arvates peo stseen, kus esialgu joodi viisakalt ja mida hetk edasi, seda rohkem muutus pidu läbuks. Kes tantsis kes jõi, kes kippus kaklema, kes jauras niisama sõpradega, kes kippus tegema midagi, mida ta järgmisel hommikul enam mäletada ei sooviks - see kõik oli kuidagi väga realistlik. Kahju natuke, et ka see stseen liiga pikaks venis, aga inimesi laval oli sel ajal huvitav jälgida ja see hoidis tähelepanu.

Ma nautisin etenduse algusest lõpuni seda, kuidas kasutati mobiiltelefone. Nii nagu tänapäeva ühiskonnas kombeks, näpitakse neid vidinaid pea kogu aeg, siis nii ka lavastuses.

Ka näitlejatöödes oli rohkelt materjali, mida esile tõsta.

Näitlejatest:

TÜVKA 10. lennu näitlejad on andekad. Mul on õnnestunud mõnda nende tehtud lavastust näha ja minu arvates on tore, et meil on peale kasvamas mitmekülgseid näitlejaid.

Mis puutub Romeo ja Julia lavastusse, siis oli selles tükis neid, kes jäid eredamalt silma ja neid, kes olid üsna märkamatud. Olgu öeldud, et Romeot ja Juliat kehastavad kaks erinevat näitlejapaari. Esietendusel mängis Romeot Märt Koik ja Juliat Kaija M. Kalvet. Ma usun, et järgmisel etendusel tegid seda siis Silver Kaljula ja Birgit Landberg.

Kõige eredamalt täht sellel õhtul oli Romeot mänginud Märt Koik. Ma tabasin end lavastuse ajal mõttelt, et nii vahva on vaadata, kuidas peaosaline esitab Shakespeare loomingut nagu muuseas, aga samas mõjusalt ja realistlikult. Väga hea oli ka Kaarel Targo Lorenzona ja iga kord kui ta laval sõnaõigust omas, siis oli lava tema päralt ja tema kohalolek pani kuulama. Liina Leinberg Julia ammena oli ka äge ja särtsakas!

Kokkuvõttes:

Minu arvates on selle lavastuse puhul kõige suuremaks miinuseks see, et ta venis ja tempo oli aeglane, selles ei olnud minu jaoks piisavalt draamat ja tegelased ei pannud mind endale kaasa elama. Samas oli mulle sümpaatne Shakespeare kaasajastamine. Ma soovitan seda tükki siiski vaatama minna, sest oma silm on ikkagi kuningas.





Neljapäev, 28. mai 2015

Kirjandusfestival HeadRead 2015!

Tere kena neljapäeva!

Kirjandusfestival HeadRead toob ka sel aastal Tallinnasse päris palju huvitavaid üritusi ja erakordselt andekaid kirjanikke.

Foto HeadRead kodulehelt.

HeadRead toimub 27. maist kuni 31. maini ja ka Harrastuskriitikud proovivad osaleda nii palju kui võimalik. Kuna programm on väga tihe, siis igale poole me ei jõua. Küll aga jagame hea meelega teiega informatsiooni ja ka seda, mida me ise festivali ajal näeme.

Festivali avapauk oli juba eile ja festival on jagatud viie päeva peale, kus erinevates Tallinna paikades toimuvad nii kohtumised kirjanike, luuletajate kui ka kirjastajatega, toimuvad õppetoad nii täiskasvanutele kui ka lastele, muusikalised luulelugemised, proosalugemisvõistlused, teatrietendused ja palju palju muud.

Esinejatest võib kohata autoreid nii Eestist, Venemaalt, Soomest, Hollandist, Suurbritanniast, Rootsist, Kanadast, Ameerikast, Saksamaalt ja paljudest teistest riikidest ning tuntumad maailmakirjandusest teada nimed, kes Tallinnasse tulevad on teiste seas ka Margaret Atwood, Lars Kepler, Marusja Klimova, Ulf Nilsson, Ulf Stark, Yrsa Sigurdardottir.

Infot HeadRead fesitavli kohta leiab SIIT.
Täpsem kava on saadaval SIIN.
Üritustega saab tutvuda SIIN.

Lähipäevadel jagame ka juba oma isiklikke muljeid!

Kauneid lugemiselamusi!




Kolmapäev, 27. mai 2015

Kauge kogemuse varamu (3): Teater edition

Tervitus!

Seekord taas teen lühiülevaated etendustest, mida käisin vaatamas enne blogi loomist.

Pealkiri: “Kolm vihmast päeva”
Teater: Linnateater
Nähtud: 2014
Minu hinnang: 3/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Antud etenduse formaat oli kahtlemata huvitav, originaalne ning meeldejääv, kuid vähemalt minul on alati soov, et etendus teeks täisringi ehk see mis sai alustatud sai ka lõpetatud, viimane toob mus esile rahulolutunde, et nähtud sai tervikut. Alati võivad mõned esile kerkinud või käsitletud teemad mulle ka pärast etendust mõtlemisainet pakkuda, alati võib jääda lahtisi otsi, jne aga käesoleva etendusega jäi mulle lihtsalt poolik tunne, et finiši jooneni ei jõutud ning vahepeal lihtsalt haihtuti vaikselt ja märkamatult ära ning ma jäin õhku rippuma, ootamaks nähtu kokkuvõtmist või mingitki tulemust/järeldust/tagajärgi/lõpp-punkti.

Esimene vaatus keskendus olevikule ning tegevus toimus kolme tegelase vahel, õde-venda ja nende lapsepõlvest saati sõbra. Vaataja heideti otse tegevuse keskmesse ning õhku visati mitmeid küsimusi, teemaalgeid, potentsiaalseid suundi kuhu lugu võis minna, vihjeid võimalikele intrigeerivatele detailide jne -- ootasin kannatamatult teist vaatust, et ka vastuseid ja seletusi nähtule hakkaks tekkima ning lugu areneks. Kuna ma ei ostnud taas kava, siis ei osanud ma oodata, et kõik need lahtised otsad ja selline lõpetamatuse tunne ei saagi kunagi rahuldatud, kuna selle asemel, et lahata esimese vaatuse teemasid, suundus tegevus hoopis minevikku, et fokuseerida eelnevalt tutvutud tegelaste vanematele nende nooruses. Kahtlemata oli tegu innovatiivse ja uudse lähenemisega, mis pakkus informatsiooni ja värvikat konteksti esimesele vaatusele ning mitmed tõstatatud teemad ja asjaolud said adekvaatse tausta, mis seletas miks kolme lapse seisud ning arusaamad olid nagu nad olid. Samuti oli äärmiselt omapäraselt põnev kuulda vanematelt, kuidas teatud asjaolud laste arusaamade järgi olid kategooriliselt erinevad sellest, mis oli tegelik tõde. Samas aga esimese vaatuse probleemid ja lahtised otsad, mille lahendamist õhinal ootasin, jäidki lahtisteks ning see tekitas mus nördimust.

Sisuliselt imponeeris mulle teine vaatus enam, seekord ei olnud tegu tundmatus kohas vette viskamisega nagu esimeses vaatuses, vaid see mõjus kui täiendus ja tõeline versioon sellest mida sa alguses arvasid olevat tegelikkus. Antud tõsiasi võimaldas esimesele sügavamat tähendust, kihte ja mõju ning täiendas ja toetas varem nähtut. Samas aga tekitas teine mus ka kurbi nostalgilisi tundeid, teades kuidas tulevik välja näeb ning kõik ei liigu ilmtingimata paremas suunas. Esimest vaatust oleksin üldiselt eelistanud enam, kui sealne tegevus oleks edasi läinud ning vastuseta ei oleks jäänud niivõrd palju küsimusi ja potentsiaalseid looliine, lõppkokkuvõttes oli selle funktsioon aga sissejuhatus teisele vaatusele.

Kiitma peab ka näitlejaid, kes said hakkama usutavate, sügavate ning osavate etteastetega. Kolm osatäitjat kehastasid nii vanemaid kui lapsi ning kohati oli äärmiselt põnev sama näitleja kahe karakteri vahelist kontrasti jälgida, näiteks kokutav ja häbelik isa ning uljaspea ja hooletu poeg.


Pealkiri: “Kuni inglid sekkuvad”
Teater: Draamateater
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 1/5

pilt Draamateatri kodulehelt

Tunnistan pattu, lahkusin keset etendust vaheajal ja ei ole kohe üldse uhke selle teo üle, kuid ausalt öeldes, ma lihtsalt ei suutnud seda heietamist ja eesmärgita mulisemist enam ära kuulata. Kahjuks ei olnud tegu kohe üldse minule suunatud ja mind positiivselt kõnetava tükiga, otse vastupidi, mind tüütas ja isegi ärritas nähtu. Samas aga sai seda vaatama mindud kellegi soovitusel, kes kiitis nähtut taevani ja oli juba mitu korda lugu kaemas käinud. Tegu oli kahtlemata äärmuslikke muljeid tekitava tükiga, kas meeldib tohutult või siis tekitab vastumeelsust ning igavust. Mina langesin kaaslasega kahjuks viimasesse kategooriasse.

Iseenesest saan ma etenduse sisust ja pealkirja seosest aru, eks need tegelased jäävadki sinna üksteisest üle ja mööda rääkima, oma elu sasipuntraid lahti arutama ja oma kiikse välja elama, kuniks inglid sekkuvad. Tüki idee oli originaalne ja omapärane, kuid ka riskantne just selle väga meeldib/üldse ei meeldi efekti esile toomise pärast. Kahjuks olid ka enamused karakterid veidrad, komplekside küüsis, närvidele käivad ning ebasümpaatsed ning vaatamata viimaste pealiskaudsele värvikusele, oli lugu siiski üksluine ja tuim ning klassikalises mõttes suhteliselt sisutühi. Kahtlemata oli suurem osa teksti sügavmõtteline, kuid mul ei olnud kübetki motivatsiooni sellele keskenduda. Pole mõtet aga tükki rohkem sugeda, sest ilmselgelt ei olnud see lihtsalt minu tükk. Võimalik, et ka teine vaatus võis hulganisti paraneda, kuid seda ma kahjuks enam ei kogenud.


Pealkiri: “La Traviata” (Giuseppe Verdi ooper kolmes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Nähtud: ?
Minu hinnang: 4.5/5

pilt opera.ee kodulehelt

Tegu on ooperiga, mida olen asjade kokkusattumisel isegi kaks korda kaemas käinud ning mõlemad korrad olid oodatud ja meeliülendavad kogemused. Esimene kord, mäletan, et sammud sai Estonia poole seatud, kuna olin tahtlikult ja teadlikult filmi "Moulin Rouge" fännamisperioodis lõksus ning antud ooper on paljudes aspektides tohutult sarnane selle kuulsa muusikalfilmiga. Käesoleva loo keskmes on kaunis kurtisaan Violetta, kes armub noorde aadlikku Alfredosse. Koos püüavad nad alustada uut elu maal, kuid nende suhe mõjutab ka nende lähedasi ning peatselt ohverdab naine ennast salgavalt armastuse ja oma väärikuse, et mitte mehe pere au nende suhtega hävitada. Pärast arusaamatusi ning üksteise tunnete sügavalt haavamisi, selgub aga, et nende õnn võis olla veel üürikesem kui algselt arvatud. 

Mulle tavapäraselt üldse ei imponeeri traagilised etendused, mida ooperid suures osa kipuvad olema, kuid kui sisu on niivõrd kaasahaarav ja muusika maailmatasemel ning puhas klassika kuldvara, siis olen nõus ka trööstitud surmad, kurblikud saatused ja õiglustunnet riivavad olukorrad ära kannatama. Tegu on kahtlemata emotsionaalselt rõhuva etendusega, kuid selle kurbusparaadi ja elu ebaõigluse musternäitel oli omapärast võlu, elegantsi ning ümbritsev musikaalne ja visuaalne ilus pehmendasid karmi lööki ja tegelaste idüllilise elu julma lõppu. Mitmed stseenid suutsid mul ihukarvad püsti tõsta ja mõjusid võimsalt, näiteks raha naise ette heitmise seik oli pingeline, ootamatu ning laastavalt toimiv mitte ainult Violettale vaid ka publikule. Kuigi mu reaktsioon ei olnud lootusetu ja lõpmatu pisaratevool nagu iga kord "Moulin Rouge'i" kulminatsioonini jõudes, suutis ooper mu meele mõlemal korrad ääretult härdaks ja õnnetuks teha. Keeruline on mitte kaasa elada ning puudutatuna olla loo tegelaste nukrast saatusest.

Muusika poolelt pean eraldi välja tooma Alfredo joogilaulu, mida mäletan juba koolist muusikaõpetuse tunnist ning mida oli tohutult vahva ja õhinat tekitav lõpuks oma ees laval kogeda. Üldiselt, võrreldes ooperitega, mida olen jõudnud oma nahal kogeda, oli antud tüki repertuaar kahtlemata üks unustamatumaid ning minu maitsele igati meeltmööda.


Pealkiri: “Kevadine Luts”
Teater: Draamateater
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 4/5

pilt Draamateatri kodulehelt

Mulle ootamatult oli tegu äärmiselt südamliku, sooja ning nostalgiliselt ning emotsionaalselt mõjuva tükiga. Toimuv ja tegelased olid ehedad ja kergesti samastatavad ning äratundmisrõõmu tekitavad. Oskar oli leebe, viisakas ja vaiksemapoolne, kuid igati sümpaatne ja kaasaelamist soodustav. Eriti meeldis mulle tema suhe oma väikevenna Arnoga, mis tundus, et oli otsekui etenduse hing.

Negatiivsena võib välja tuua selle, et kohati etendus kuidagi venis, kuid vaatamata sellele läks mulle nähtu tohutult korda ning tekitas sellise veidi melanhoolse, kuid samas kodusooja ning edulugu hindava tunde. Suure südamega meelelahutus!



Teisipäev, 26. mai 2015

Kino: "Tulevikumaa"

Tervitus!

Taas kinorindelt!

Pealkiri: Tomorrowland
Originaalpealkiri: Tulevikumaa
Režišöör: Brad Bird
Näitlejad: Britt Robertson, George Clooney, Hugh Laurie, Raffey Cassidy
Kestus: 2h 09 min
Žanr: Seiklus, ulme, kogupere
Kinodes alates: 29.05.2015
Nähtud: 23.05.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Lubadus vaatajani tuua midagi suuremat kui elu ja kogu kontseptsioon oli ju imeline ja värskust täis, lisaks, lõpuks midagi originaalset kõigi nende koomiksite, raamatute ja muudmoodi tuntud ja teatud lugude põhjal vändatud filmide kõrval. Kahjuks idee seekord vaid kontseptsiooni tasandile aga jäigi ning ei suudetud niivõrd suurt tükki realiseerida ja mõttele vääriline olla, see sai ka tegelikult filmi peamiseks komistuskiviks.

Loo kulgemine Tulevikumaale kohale jõudmiseni oli otsekui trepist ülesminek, põnev, täis takistusi, ootamatusi ning pinge pidevalt tõusis. Mulle meeldis jälgida kuidas tegelased ennast kokku võtta püüdsid ja üksteist aktsepteerida katsusid. Igasugu vihjed müstilisel ja fantastilisel Tulevikumaal toimuvast aitasid kruttida huvi ja ootused lendasid kõrgustesse. Kahjuks oli aga sihtkohta saabumine ja seal toimuv äärmiselt antiklimaatiline, selline õhu väljalaskmise tunne tekkis. Põhimõtteliselt oli teekond suurepärane, aga kulminatsioon veidi mannetu. Samuti oli niivõrd suuremahulisele lõpp-probleemile leitud liiga lihtne lahendus, tundsin end veidi petetuna. Samas aga pean tunnistama, et üllatuslikult ma mõneti isegi nõustusin pahalase põhjendustega, ülevaatega olukorrale ning sain aru miks ta niimoodi uskus.

Visuaalselt oli film loomulikult imeline, kui ikka 180 miljonit magama panna, siis efektidel on kohustus olla tasemel ning seda nad õnneks ka suutsid saavutada. Näiteks viimane reis Tulevikumaale nägi äge, suursugune ja aukartustäratav välja. Samas aga oli ülistatud ja absoluutselt tipuks peetav nii öelda tõotatud maa kuidagi vanamoelise ja luitunud väljanägemisega, visuaalselt midagi mida olen juba palju kordi mujal näinud. Oleksin eeldanud veidi rohkem omapärasust või uudsust.

Ma kohe pelgan selliseid filme ja raamatuid, kus mingi tüdruk või poiss on millegipoolest erililine või siis maailmapäästja või keegi keda on kaua oodatud tegema midagi suurt, sest tihtipeale ei saa ma kohe kuidagi aru, mis see neid nii erakordseks teeb ja siis tekib selline erilise lumehelbekese efekt. Tavalised inimesed tegemas asju mida paljud teeksid samamoodi samades olukordades. Ka siin oli selline ainulaadne tüdruk ja minuarusaamal, filmist lähtudes, oli ta teistest üle prahi vaid sellepärast kuna oli optimistlik ja unistaja? Jah, suhteliselt mage põhjendus, kuid vähemalt oli Casey ootamatult sümpaatne, hakkaja, asjalik ning peas ei vilisenud tal tuul nagu enamustel teismelistel “maailmapäästjatel.”

George Clooney’t oli veidi kentsakas sellises lastele suunatud filmis kohata, kuid kibestunud geeniuse, kes vaid vajab ühte tõuget koos annuse lootusega, rolli sobis ta nagu valatult. Hugh Laurie kohalolekut, panust ja talenti tundus mulle aga, et oldi kohati raisku lastud, sest karakter ei andnud talle suurt võimalust midagi väljapaistvat näidata. Filmi täht ja igati tegija oli aga Athena, väike tüdruk, kes oli samaaegselt ääretult armas ja kena, samas aga võis sulle sellise obaduse anda ning koha kätte näidata.

Sisust: Tulevikumaa, koht kuhu kogunesid kokku kõik maailma helgeimad pead, et luua midagi erakordset, on ohus ja sellega seotult ka ülejäänud maailma eksistents. Lahendus aga tundub olevat uudishimuliku ja nutika teismelise käes, kelle omandisse satub salapärane rinnamärk ning, kes koostöös erakliku ja andeka teadlasega/leiduriga, püüab leida juurdepääsu Tulevikumaale, et päästa kõigi (dramaatiline paus)... tulevik.

Lemmik stseen: “Tähtede sõja” muusika saatel tutvustav etteaste.

Lemmik tsitaat: "Võidab see hunt keda sa toidad."

Kokkuvõttes: Potentsiaali algeid, olemaks võimas, meeldejääv ja tugeva sõnumiga koguperefilm, oli täiesti olemas, kuid kui suuga tehakse suurt kära ja käega peaaegu ei kärbsepesagi, siis kaotab nähtu osa oma võlust ja lubadusi ilmselgelt ei täideta. Samas aga on ikkagi tegu kiiduväärt, meeltlahutava ja nauditava püüdega luua midagi uut, värsket ja varem mitte nähtu.


Pühapäev, 24. mai 2015

Stand up: Stuart Goldsmith "Üks tund" - Tallinn Comedy Festival 2015

Tervitus!

Olen selle lühiülevaatega lootusetult hiljaks jäänud, kuid suutsin lõpuks selle ikkagi ära kirjutada.

Üritus: Stuart Goldsmith "Üks tund"
Asukoht: Kohvik Sinilind
Millal nähtud: 30.04.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Mõnikord võib stand up huumor olla vaimukas ning mahlane, kuid teinekord, lähtudes spetsiifilisest kontekstis, võib suurem osa sellest kuulajal lihtsalt üle pea lennata, leidmata piisavalt pidepunkti või äratundmisrõõmu ja seega jääb eeldatud tulemus - meeletu naer - vähema mahuliseks kui võib-olla naljamees on ära teeninud ja materjal väärt on. Selline olukord tõusis esile antud koomikut kuulates, olen kindel, et näiteks tema kodumaal oleks publik kõhud kõveras põrandal, kuid minu jaoks jäi kuulatu veidi kaugeks ja me ei suutnud jõuda samale lainele. Keeruline on kaasa elada kui sisu jääb kohati võõraks. Stuart ise oli aga ootamatult sümpaatne, särav, energiline ja sõbralik.

See loomulikult ei tähenda, et ma omajagu itsitada ei saanud ning vitamiinilaksust ilma jäin. Nalja sai hulganisti nii ettevalmistatud teksti põhjal kui eksprompt kommentaaride ja kildude abil. Eriti lõbusad seigad on stand upis alati siis kui koomik suhtleb publikuga ning saab vastukaja või siis reageeritakse millelegi saalis toimuvale. Seekord sai näiteks üks kuulaja omale hüüdnimeks Gimli ("Sõrmuste isandast") ning seesama habemik oli ka usin kommenteerija, näiteks IT teemadel, mis tundus olevat viimase eriala, kuid Stuartile rohkem tüütu teema. Esimest korda taolisel üritusel sain ka mina ära mainitud, sest reageerisin enesele teadvustamata ühele äratundmisrõõmu pakkuvale asjaolule ilmselgelt liialt aktiivselt.

Teemad milledel peatuti ja mis erinevatel põhjustel naerualusteks ja etteaste inspiratsiooniallikateks osutusid, olid näiteks järgmised:

- Aktiivsed sportijad ja jooksjad, kellede läbitud marsruudid Facebook'is kajastuvad ning, kes süüdimatult teesklevad nagu nad ei teaks, et need trajektoorid sinna kõigile nägemiseks üles lähevad, ise nii uhked ja eputavad oma saavutuste üle. Inimesed, kes igale poole jooksevad ja igat vaba sekundit tervisespordiks ära kasutavad, eriti vanemas eas isikud, kes tekitavad ilmselget häbi enda ebasportliku eluviisi üle. Minu kommentaar: Nõustusin, suutsin samastada ja minu jaoks oli tegu kõige humoorikama seigaga etteastes.

 - Alzheimerit põdevate vanurite vanadekodu "tutvustus." Minu kommentaar: See oli viimane teema ning kahjuks vajus lõpp ära, sest minu jaoks isiklikult ei olnud tegu just humoorika teemaga, kuigi sain aru, et siinkohal tahtis Stuart sellele tõsisele haigusele tähelepanu pöörata, püüdes seda saavutada läbi huumoriprisma, kuid mulle jättis see kentsaka mulje. 

- Käitumisfenomen, mis toimub lähedaste sõprade vahel, kes pilkavad tögavad üksteist öeldes, näiteks, et kui sa ei saa kuskile nendega tulla, siis: "Ah, ega me sind niiväga kaasa ei taha ka." Minu kommentaar: Huvitav käitumine, mida me kõik teeme aga mida ma pole kunagi endale teadvustanud, et nii ka ise teen või teised mu lähedased. Paar tasemel kildu leidus.

- Stuarti reis Taisse pärast tüdruksõbraga lahku minekut, kuhu nad algselt plaanisid minna koos. Minu kommentaar: Lahkumineku ja enesehaletsuslood ei ole just minu rida aga paar päris head pärli siin ikka ära tuli (nt video klipi tegemine).

- Beebid lennukis, nende kõrvale istumise sattumise loterii ning Stuarti empaatiavõime sellega seoses, sest väidetavalt käitume me seesmiselt või tahaksime käituda kõik nagu need beebid, väliselt aga ei ole midagi tuvastatav. Minu kommentaar: Huvitava nurga alt lähenemine ja kihvtid mõtted, kuid liialt pikalt sai peatatud sel teemal ning liialt oli kõrvalekaldeid.

- Restoranis, kohvikus ja muus taolises asutuses (nt Starbucks) teenindaja standardküsimustele vastuste andmine enne kui neid jõutakse küsida. Minu kommentaar: Geniaalne ja äärmiselt vaimukas, käitun ka ise nii!


Neljapäev, 21. mai 2015

Kino: "Supilinna salaselts"

Tervitus!

Saakord sai taas kodumaist toodangut nähtud!

Pealkiri: Supilinna salaselts
Režišöör: Margus Paju
Näitlejad: Olivia Viikant, Arabella Antons, Hugo Soosaar, Karl Jakob Vibur, Evelin Võigemast, Mirtel Pohla, Tiit Lilleorg, Ott Aardam, Karin Rask, Kaido Höövelson
Kestus: 1h 39 min
Žanr: Seiklus, kogupere
Kinodes alates: 15.05.2015
Nähtud: 15.05.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Mõnikord tuleb loogilisust hindav ja nokkiv osa endast kinosaali ukse taha jätta ja esile kutsuda enda sees pesitsev laps, et filmi täiel rinnal nautida. See oli ka mu eesmärk, olles mõned stseenid algusest ära kaenud, sest need tekitasid kiusatust hakata igasugu sisuauke ja ebaloogilisusi välja tooma ja nende üle pikemalt mõtetes juurdlema, leidmaks seletusi ja lahendusi. Ütlen aga kohe välja, enne kui lahti päästetud sisemine põngerjas mu täiskasvanuliku mina summutab, filmis oli hulganisti momente ja olukordi, mis mõjusid ebatõenäolistena, ebaloogilistena ning ebareaalsetena, kuid aitab vingumisest, sest kes siis ikka ootab lastele mõeldud seiklusfilmist dokumentaali.

Lugu põhineb Mika Keräneni populaarsel lasteraamatusarjal, mille keskmes on neli sõpra Tartu Supilinnast, kes koos veedavad aega mängides ja seigeldes ning kõige enam aga igasugu aardejahtidel. Mari on liider ja eestvedaja, Sadu on nutikas ning kaval ja poisid Olav ning Anton julged ja hakkajad. Kui ootamatult langevad linna täiskasvanud salapärase mürgi ohvriks ning selle tagajärjel hakkab nende mälu kaduma ja käitumiselt ning mentaalselt liiguvad nad tagasi lapseikka, siis on ainult justloodud Supilinna Salaselts see, kes suudab täiskasvanud päästa. Otsingutel on aga tuli takus, sest vastumürgi leidmiseks on vaid 48 tundi aega ning on ka neid kes ei taha, et lapsed selle kunagi leiaks.

Seikluslikud otsingud ja ajalooga seotud müsteeriumid a la "DaVinci kood" on mulle alati meelepärased olnud. Tohutult põnev on ju jälgida tegelaste järjepidevat vihjete lahtimurdmist, samm sammult sihile lähenemist ning ühe lahenduse teise järel pusle kokkupanemist, eriti veel kui aardejahi taustaks on salapärane juhtum minevikust. Komistuskiviks võib siinkohal kergesti osutuda monotoonseks muutumine, aga õnneks esines filmis piisavalt vahetegevusi, ootamatuid takistusi ning sekeldusi, et huvi üleval hoida ja mitte liiga tugevalt mustrisse langeda. Tartus on kahtlemata ka hulganisti igast intrigeerivaid paiku, milledest pole kuulnudki või kuhu naljalt ei satu ning kihvt oli lastega neid külastada, näiteks oli arhiiv minu jaoks väga huviäratav koht. Alati on ka tore vaadata suurelt ekraanilt filmi jaoks tähtsaid paiku ning mõelda, oh, aga ma ju olen seal käinud. Välismaal tehtutes saab seda harvem kogeda, kuid oma kodumaal vändatud filmi abil on lihtsam äratundmisrõõmu kogeda. Näiteks tekitas mus elevust tegevus botaanikaaias.

Filmi kurjami ja tegevustele alguse panijast niiditõmbaja tõelise identiteedi suutsin tuletada kohe alguses, kui lähtuda sellest kuidas tähelepanu tegelastele oli hajutatud, kuidas seda püüti mujale üle kanda ning kui eraldada tõenäolised ebatõenäolistest. Peab aga mainima, et tema motiivid ei olnud üldse niiväga primitiivsed või totrad kui oleksin eeldanud. Samas ei olnud pahareti müsteerium ka see, mis mu pilku ekraanil hoidis, seega ei häirinud mind tema identiteedi vaevatu väljaselgitamine.

Mulle meeldis, et lugu ei keskendunud vaid laste seiklusele ning oma osa fookust said ka näiteks peresuhted ja lapse ning vanema vaheline usaldus ja üksteise ärakuulamise teema, viimast just Mari perekonna näitel. Kuigi vähem kui oleksin lootnud, sai ka oma osa loovutatud huumorile. Näiteks mulle ääretult meeldis ning tegi nalja kuidas Sadu oma vanemaid kantseldas ning kuidas viimaseid sai kergesti kommiga meelitada igast asju tegema. Oli ka näha, et tüdruk mõneti nautis peredünaamika ümber pöördumist. Loomulikult oli kohati ka koomiline minu jaoks hädine ja kobakäppadest kiusajatebande ning nende liider, kellel oli ka oma lõbus väike saladus.

Neljast kangelasest oli loos tähtsaim ja algataja Mari ning seega oli ka tema iseloom ning taust rohkem väljajoonistatud. Tema roll seikluses oli ka peajagu üle teistest, kuigi kõik panustasid vastavalt olukorrale kord rohkem kord vähem. Ma oleks aga tahtnud, et poiste olemused oleksid enam väljatoodud ning eristatud, kuid ega igat asja ühte filmi mahutada ei olegi alati võimalik. Lapsed on aga kokkuvõttes teeninud ära kiituse oma esituse eest ning loodan neid veel tulevikus ekraanil või kuhu iganes tee neid viib kohata.

Teistest näitlejatest pean välja tooma emaliku ja asjaliku Evelin Võigemasti, kauni ja leebe olemusega Mirtel Pohla ning alati on tore kohata Argo Aadlit, kas laval või siis siinkohal ekraanil. Samuti sooritas Kaido Höövelson Sadu isana ootamatu, kuid sümpaatse cameo.

Lemmik stseen: Kõik stseenid Sadu ja tema vanematega.

Lemmik tsitaat: "Tere tatid! Mida te siin nüüd koos nii nunnult kallistate."

Kokkuvõttes: Imeline kodumaine meelelahutus lastele või lapselikele vanematele või täiskasvanutele, kes suudavad oma sisemise lapse esile tuua ja enda tõsise ja asjaliku olemuse kino ukse taha jätta.



Kolmapäev, 20. mai 2015

Kino: "Mad Max: Raevu tee"

Tervitus!

Vahel satub kinosse ka suurepäraseid filme!

Pealkiri: Mad Max: Raevu tee

Originaalpealkiri: Mad Max: Fury Road
Režišöör: George Miller
Näitlejad: Tom Hardy, Charlize Theron, Nicholas Hoult, Rosie Huntington-Whiteley
Kestus: 2h 00 min
Žanr: Action, ulme, seiklus
Kinodes alates: 15.05.2015
Nähtud: 16.05.2015
Minu hinnang: 5/5


pilt solariskino.ee kodulehelt
Ülen kohe väja, et ei ole ühtegi Mad Maxi filmi varem näinud ning läksin antud versiooni vaatama vaid ühel põhjusel, nimelt visuaalselt jättis õrritus-trailer fenomenaalse mulje ning kruttis huvi nii kõrgele ilma, et sisust väga palju eelnevalt paljastaks. See aga tegelikult ongi kõige efektiivsem kombinatsioon meelitamaks inimesi kinno ning minu puhul läks filmi reklaamile kulutatud raha igati asja ette.

Film hoidis vaatajat esimesest stseenist kuni lõpptiitriteni varvastel, ootamatud olukorrad, teadmatus, pinge -- kõik need panid mu seisu, kus lausa füüsiliselt tundsin kuidas kogu keha kaasa elab ning pingeseisundis end hoiab. Ma ei saanud silmi ekraanilt, sest selleks ei antud võimalust. Kooslus filmi kiirest tempost, tegevustihedust ja kaasakiskuvast süžeest oli ääretult mõjuv ning meisterlikult loodud ja esitatud.

Üheks suurimaks tõmbenumbriks olid kahtlemata märulistseenid, mille lahendusi, koreograafiat, värskust, põnevust ja osavust ei oska ma ära kiita. Pidevalt toimus midagi, hingetõmbe hetked olid viidud miinimumini, kuigi kui järele mõelda, siis oli sisu ju üpris üksluine ja sirgejooneline. Mingeid suuri puänte, kõrvalekaldeid tagaajamiselt või märkimisväärset loo tempo/hoo/mõtte/eesmärgi muutmist ei esinenud. Kuid kui see lihtne süžeekulgemise joon kuhjata täis paukude, rammimiste, üksteise nottimise, lolliks minemise, kimamise ja kõigele teel ettejääva hävinguga, siis ei jää vähimatki hetke mõtlemiseks, et noh, nad ju tegelikult sõidavad ja lasevad mõned asjad õhku ja siis sõidavad ja siis tapavad üksteist ja siis sõidavad... Ühesõnaga, autol (loe: filmil) suruti koheselt gaas põhja ning nii kihutati lühikeste pissipeatustega algusest lõpuni. Pean ka välja tooma tähelepaneku, et filmi iga väiksemgi detail oli läbi mõeldud ning lisas nähtule kihte ja puhast visuaalset ilu, samuti jäi mulje, et sisu ei vormi end tegelaste järgi nagu enamasti toimitakse, vaid tegelased on oma keskkonna/olukordade meelevallas ja kas mitte see ei ole hulganisti meelihaaravam, potentsiaalsete üllatuste rohkem ning kõvasti üle prahi loo esitamine.

Filmi üleüldine õhkkond ja selle visuaalne külg olid suurepärases tasakaalus ning üksteisele toetuvad. Film nägi ääretult hea ja autentne välja, eriefekte oli raske eristada, kõik tundus nii loomulik ja vaevatu. Vaatamata sellele, et tegevus toimus suuresti tühjas kõrbes oldi rõhku pandud detailide täiustamisele ning stiil mida jälgiti nii riietuses, kaadrites, stseenides, üldises välimuses oli minimalistlik, kuid paljuütlev ja sobilik kontekstiga.

Panin tähele, et filmiga seoses on aga üks põhi arutlusteemaks selle väidetavalt liialt feministlik lähenemine loole ning küll ruiatakse ja vingutakse, et see hävitas muidu suure potentsiaaliga filmi. Aga muidugi, kui ekraanil on hulganisti naisi, kes on kesksetes rollides, kes röövivad liiga palju ekraaniaega, kes ei olegi kurjamid vaid enamjaolt kangelaslikes positsioonides, kes edukalt suudavad ära teha ka meestele ning, mis täiesti häbematu, mõte, et naised tahavad põgeneda ja ei soovigi olla kellegi beebimasinast omandid, jah, tõesti, liiga suur naiste osakaal rikkus filmi... mida?! Samuti kurdetakse, et miks küll mehed filmis enamasti paharettide rollides, kellede vastu ja kellede eest naised tahtsid jalga lasta. Ei no tundub, et kangelased tohivad ju olla ainult mehed ning kui mees-nais tegelaste osakaal läheneb võrdsele, siis on kohe kiun lahti. Ma ausalt ei saa sellistest pseudoprobleemidest aru, film oli ju igast küljest 100% vinge!

Pean aga ka ise veidi nurisema, sest nimitegelane Max tundus kohati kui kõrvakarakter ning Furiosia oli otsekui tõeline peategelane. Ma oleks veidi rohkem mehe hingeelu ja tegemistele keskendumist tahtnud näha, oli ju ikkagi tegu tema nimelise filmiga.

Sisust: Maailm on suures osas elukõlbmatu, tähtsaimad varad on vesi ja nafta ning igal pool valitsevad selgelt piiritletud territooriumitel eri kambad, ühed segasemad ja ohtlikumad kui teised. Ühe raudse haardega türann-valitseja viis naist aga on otsustanud, et enam niimoodi mehe omandina eksisteerida ei ole võimalik ning neid aitab põgenema tõsine, karm ja igati tegija Furiosa. Saatus viib naisi kokku pikemat aega vangina elutsenud Max'iga, kes algselt küll väga vastumeelselt, otsustab naistele ohtusse paika jõudmiseni abi käe ulatada. Teekond sinna on aga kõike muud kui sile ja igav.

Lemmik stseen: Splendid kaitsmas sõidumasinat ja kaaslasi enda kehaga.

Lemmik tsitaat: "Mida sa teed?" "Palvetan" "Kellele?" "Ükskõik kellele, kes kuulab."

Kokkuvõttes: Minge vaatama! Kohe!



Esmaspäev, 18. mai 2015

Intervjuu: Visuaalteatri festival TREFF 2015!

Tere!

Kuna teatrifestival TREFF on varsti siin, sest kaugelgi see juuni algus on, siis võtsin ühendust korraldaja, NUKU teatriga, et rääkida TREFFist.

Sume kevadõhtu viis mind ühte vanalinna kohvikusse, kus kohtusin Hannelega, kes on NUKU kommunikatsioonijuht. Vestlesime pikalt ja põhjalikult TREFFist ja natuke ka NUKUs toimuvast. Suur tänu, Hannele, et sa aega leidsid!


Intervjueeritav: Hannele Känd
Üritus: TREFF
Toimumisaeg: 4 - 7 juuni 2015
Asukoht: Tallinn
Korraldaja: NUKU teater
Küsitles ja kirja pani: Inga




Alustaks kõige tähtsama küsimusega. Mis on  TREFF?

TREFF on teatrifestival, kus etenduvad kümned visuaalteatrilavastused. Trupid tulevad üle maailma ja neid ühendab märksõna või žanr visuaalteater. Visuaalteater on lai mõiste, see tähendab, et etenduse peamine loo jutustamise vahend on visuaalne pilt, mitte sõna. Lugu räägitakse piltide, visuaalide kaudu ja sõnal ei ole tihti nii olulist rolli, nagu klassikalises draamalavastuses. TREFFil tehase alikuid selliselt, et eelistatakse lavastusi, kus on vähe teksti või üldse mitte. Meie festivali kunstiline juht Vahur Keller ütleb alati, et inimesed ise mõtlevad ennekõike piltides ja alles siis sõnastavad pildi sõnadesse ümber. TREFF on visuaalteatrite festival, mis toimub juba üheksandat korda ja toob meile siia truppe 14 riigist ja kokku on 23 lavastust, nii suurtele kui väikestele.

NUKU kommunikatsioonijuht Hannele Känd
Kust TREEF üldse alguse sai?

Esimene ametlik TREFF festival toimus aastal 2007. Aasta enne seda oli esimene katsetus, kus mõned trupid tulid Tallinnasse külla. Festival saigi alguse tolleaegse nukuteatri juhatuse mõttest ja vajadusest tutvustada nukuteatrikunsti laiemalt.


Trefil näeb erinevaid visuaalteatrižanre: nukuteatrit, varjuteatrit, füüsilist teatrit ja tantsu, kaasaegset tsirkust. 

Kui pikka aega võtab TREFFi korraldamine? Sellise ürituse korraldamine on pikk ja aeganõudev töö. Kui nüüd võtta konkreetselt TREFF 2015 korraldamine, siis millal te algust tegite?

Festivali korraldame me aastaringselt. Praegu keskendume loomulikult algavale festivalile, aga esinejate osas on mõtteid juba järgmiseks ja ülejärgmiseks aastaks. Kunstiline juht Vahur käib mitmetel visuaalteatrifestivalidel ja valib sealt välja need lavastused, mis meie programmi sobivad. Muidugi, on meil väike paus, kui festival saab läbi, aga siis hakkab jälle pihta. Meil on korraldusjuhina tööl inimene, kes on festivali juures töötanud pea viis aastat, nii et üldises asjaajamises on tugev põhi all. Festivali organiseerimise juures on aastaringselt aktiivsed paar-kolm inimest, aga kui festival läheneb, siis liitub loomulikult rohkem inimesi alates tehnikutest ja lõpetades vabatahtlikega. Lõpuks oleme me kõik sellega hõivatud, aga aastaringselt tegutseb sellega tõesti paar-kolm inimest.

Kust vabatahtlikud tulevad?

Suurem osa vabatahtlikke on meie enda teatrist. Inimesed, kes ise festivalil etendusi ei anna, on trupisaatjad või näiteks saalimänedžerid. Sel aastal on meil ka tore seltskond vabatahtlikke väljaspoolt maja. TREFFi suurus on vahepeal palju muutunud, meil oli siin vahepeal selline periood, kus ka tänavatel oli väga palju tegevust, tänavateatri festival. Seesugune festival nõudis ka palju rohkem vabatahtlikke, kui praegu. Tänavateatrit pole hetkel aga rahaliselt võimalik teostada, aga see-eest on kvaliteetne sisesaalide programm!

Sa nimetasid rahastamist. Ma ei eelda, et rahastamine on kõige suurem väljakutse, aga mis on TREFFi korraldamisel kõige suurem väljakutse?

Neid on päris mitu. Üks on see, et kuidas hoida programmi tasakaalus, et oleks sarnases mahus lasteprogramm ja täiskasvanute programm ja et oleks erilised festivalikülalised ka. Et ei oleks korduvalt sarnaseid lavastusi. Üks on siis programmi tasakaalustamine ja teine on, et kuidas need inimesed siia tuua, ka logistiliselt. Kogu tehniline ettevalmistus - logistika ja lavade ülesseadmise plaan ning teostamine on keeruline. Igal lavastusel on juba oma tehniline set-up, mis tuleb üles ehitada ning õigeks seada. Ka on oluline arvestada, kuivõrd otstarbekas on tuua kohale suuri truppe versus väikesed trupid. Mõnikord saab ühe suure trupi asemel mitu väiksemat seltskonda kutsuda. Nii et programmi tasakaal, logistika ja mingil määral ka rahastamine on need kõige suuremad väljakutsed.

Kust TREFFi rahastamine tuleb?


Meid toetavad Kultuurkapital, kultuuriministeerium, Hispaania, Iisraeli, Gruusia saatkonnad ja Prantsuse Instituut.

Kui ma programmi vaatasin, siis seal oli lavastusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Mis mulle silma hakkas oli see, et väga palju erinevaid tükke on programmis. Üks asi oli pea kõikidele tükkidele omane, nad on suhteliselt lühikesed, enamjaolt ühetunnised. Sa nimetasid enne programmi tasakaalustamist kui ühte väljakutset, siis programmis on väga palju tantsulisi etendusi. 

Jah, tants või füüsiline liikumine on üks visuaalteatri osa. Eks kehakeel olegi üks väga kõnekas keel, vahest rohkemgi kui verbaalne keel.

Protsess. Maribori Nukuteater.
Ma olen omad valikud juba teinud ja päris mitmele tükile piletid ära ostnud. Kas on midagi, mida sa kindlasti soovitaksid täiskasvanutele, mida vaatama minna?

Soovitan Sloveenia lavastust „Protsess“, mis etendub Patarei vanglas. Mitmed meie maja inimesed, kes seda näinud on, soovitavad seda väga. Etenduse ajal on võimalik publikult ka ringi liikuda, st etendus ei toimu ühes ruumis. Selle on lavastanud Matija Solce, kes on Trefil käinud juba mitu korda. Ta on väga mitmekülgne inimene, artist, muusik. Temalt on tegelikult lausa kaks lavastust, üks siis „Protsess“ ja teine päris väikestele lastele nimega „Turlututu“.

Topeltpilt. WHS ja Sungsoo Ahn Pick-Up Group

Kindlasti soovitan vaatama tulla meie peaesinejat, lavastust „Topeltpilt“. Selle tüki lavastaja on soomlane Wille Valo, kelle lavastus „Lahkumine“ etendus oktoobris KUMUs. „Topeltpildis“ teeb ta koostööd Lõuna-Korea koreograafi Sungsoo-Ahn’iga.  See on lavastus, kus segunevad erinevad tantsuliigid, kaasaegne tsirkus, nukuteater. Etendus toimub Vene teatri suurel laval ja olen kuulnud, et see pidavat mõjuma nii, et pärast etendust on külmavärinad.

Kui nüüd lasteetendustest rääkida, siis ka seal oli väga erinevaid tüüpi tükke ja väga erinevatele vanustele. Mida sa soovitaksid lasteetendustest vaatama minna?

Kindlasti „Extravaganza“ Georgiast, see tundub väga vahva ja põnev. Mängitakse ainult sõrmedega ja lavastuses on kabareelikke stseene, palju tantsimist ja muusikaga koos liikumist. 

Extravaganza. Fingers Theatre. Gruusia.

Ise ma tahaksin väga vaatama minna ka Klõpsu, mis etendub karavankinos, või õigemini karavanautos, mis pargib Gustav Adolfi kooli hoovis. Etendusele mahub viisteist inimest ja lavastus kõneleb tummfilmiajaloost. Nad on Prantsusmaalt pärit ja nad tulevadki siia nii, et sõidavad autoga läbi Euroopa kohale. Etendusi toimub neli korda päevas. Kui ma lavastuse tutvustusvideot nägin, siis mulle väga meeldis. Oli selline prantsuspärane ja meenutas õige pisut Amelie filmi.

Tutu. Lichtbende, Holland


Üks ägedamaid lavastusi on kindlasti ka Tutu, mis on varjuteater, mida on Eestis väga harva näha. Me oleme ikka harjunud nägema musta varju, aga „Tutus“ on vari värviline! Ma arvan, et sõna vaatemäng sobib sellele lavastusele kõige paremini. 


Küsiksin ühe küsimuse veel korraldusliku poole pealt. Etendused toimuvad väga erinevates paikades Tallinnas. Kuidas saalide otsimisega lood on olnud, sest palju etendused on ju mõeldud väikestele lavadele ja väikesemahulisele publikule?

Ega neid suuri saale palju pole, siis on valik piiratud. On meie teater, Vene Kultuurikeskus, Nordea ka, aga Nordea on liiga kallis, sellele hammas peale ei hakka, et seda festivalil kasutada. 
Arvestama peab ka sellega, et nuku- ja visuaalteater üldse nõuavad spetsiifilist lava. Peab arvestama, et vaataja ei näeks sirmi taha, muidu kaob see teatri võlumaailm.


Meil on head koostööpartnerid, kelleta me festivali üksi ei tee. Nimelt lihtsalt nelja päeva pikkune festival paarile lavale ära ei mahu. Mängime Kanuti gildi saalis, Vene teatris, Vabal Laval, meie enda NUKU teatri saalides. Lisandunud on ka NO99 ja VAT teatrite saalid.

Rääkides Eesti teatritest. Ma vaatasin, et programmis on suhteliselt vähe meie enda teatrite lavastusi. Millest see tuleb?

Tegelikult on Eesti teatreid päris mitu, kuus teatrit osalevad: NO99 Teater etendusega: „Tüdruk, kes otsis oma vendi“, vabatrupp etendusega „Üle vee“, VAT Teater etendusega „Faust,“ NUKU teater kolme lavastusega, Vene Teater  etendusega „Kas ma tohiks olla Mozart?“ ja Von Krahli Teater. Krahl küll etendusi ei anna, näidatakse oma filmikassette. Krahlis toimuvad ka festivali klubid, kuhu õhtul aega veetma tulla. Nii et etendustega on programmis viis Eesti teatrit.

Üle vee. Vabatrupp.

NUKU ise näitab sel korral kolme sel hooajal esietendunud lavastust. Loodame, et teistele festivalide korraldajatele, kes külla tulevad, jääb mõni Eesti lavastus silma ja neid kutsutakse omakorda esinema. 

Eesti visuaalteatri maailm on ebaühtlane ja ei ole jätkusuutlik. Visuaalteatrit tehakse küll, aga meil on sõnateatri traditsioon niivõrd tugev, et enamus teatrid on sõnateatrile truuks jäänud. Viimasel ajal on küll hakatud kasutama erinevaid viise ja vahendeid, mis on visuaalteatrile sarnased, aga läbivaks on ikkagi sõnaline osa. NUKUs ajame jõudsalt visuaal- ja nukuteatri rida.


Visuaalteater annab hea võimaluse rääkida mingit lugu teistsuguse nurga alt. Ehk saab mõni festivalil olev eesti lavastus ka tuult tiibadesse ja saab osaleda kusagil välismaa festivalil.

Aitäh, need olid minu küsimused TREFFi kohta. Küll aga tahaksin sinuga rääkida natuke NUKU teatrist ja tegevustest mõni sõna. Kas NUKU osaleb ise ka mingi lavastusega kusagil välisfestivalil?


Võlupood. NUKU teater.
Augustis läheme me Sloveeniasse, Maribori festivalile lavastusega „Võlupood“. See esietendus meil detsembris, mängime nüüd korra Trefil ja siis juba uuesti 2015. aasta jõulude eel. Sandra Lange, kes on selle lavastuse kunstnik ja  lavastaja, lõi ägeda kaasaegse nukuteatrilavastuse, mis on mõeldud kõigile alates 5. eluaastast. Lisaks silikoonist valmistatud nukkudele äratatakse etenduses ellu ka näiteks kohvitassid ja – kann!

Aprillis käisime me Türgis lavastusega „Canterville'i lossi vaim“, mis samuti festivali programmis. Lavastuse tekst tõlgiti türgi keelde, nii et see oli arusaadav külastajatele.


Nii et paaril korral aastas saame välisfestivalidel käia küll.


Peale TREFFi paneb teie maja uksed kinni ja kolib ajutiselt mujale?

Jah, anname järgmisel hooajal etendusi Pelgulinnas, Auna tänaval. 7. juunil, mis on festivali viimane päev, on meie teatrimajas erisündmused, millega jätame selle majaga sellisel kujul hüvasti. Õhtul on suur pidu – festivali lõpetamine, sisehooaja lõpetamine, ehitusperioodi alguse pidu. Tagasi Laiale tänavale tuleme 2016. aasta suve hakul. 

Suured tänud intervjuu ja vestluse eest!


Lõpetuseks tahaks öelda, et TREFFi piletid on saadaval NUKU teatri kassas ja Piletilevi müügipunktides.

Harrastuskriitikud ootavad üritust väga ja piletid on meil ka juba olemas! Meie jaoks saab see olema tihe teatrikülastuse- ja töötegemise aeg! :)

Ilusaid teatrielamusi!







Kino: "Kuidas saada Broadway staariks"

Tervitus!

Taaskord kinost, kuid mitte väga positiivselt meelestatult.

Pealkiri: Kuidas saada Broadway staariks

Originaalpealkiri: She's Funny That Way
Režišöör: Peter Bogdanovich
Näitlejad: Imogen Poots, Jennifer Aniston, Owen Wilson, Rhys Ifans
Kestus: 1h 33 min
Žanr: Komöödia, romantika, draama
Kinodes alates: 15.05.2015
Nähtud: 16.05.2015
Minu hinnang: 1.5/5
pilt solariskino.ee kodulehelt
Vat see oli lausa piinlik, ma pole vist, julgen väita, et kunagi kinno sattunud filmi vaatama, kus mul tekib kiusatus keset seda saalist väljuda ja lahkuda. Eriti võimendas nähtu põrumist ja minu pettumust tõsiasi, et enne seda oli just kaemas käinud vaimustavat ning suurepärast visuaalset ja pingelist elamust "Mad Max: Raevu tee."

No aga mis siis ikkagi nii hullu oli, et ma algselt lausa hinnanguks ühe punkti oleks tahtnud loovutada? 

Esiteks, film võttis ilmselgelt inspiratsiooni Woody Alleni loomingust ning see ei ole mingi saladus, et mulle sellised woodyallenlikud üllitised kohe üldse ei istu ning ma pole siiani saanud nende võlust ja külgetõmbejõust mõhkugi aru (välja arvatud "Maagia kuuvalgel," mis selgelt näitab seda, ka hunniku kehvukeste hulka võib ära eksida üks pärlike). 

Teiseks, oli tegelasi hulganisti ning kõik nad olid veidratel ning ootamatutel viisidel üksteisega ühendatud, kuigi algselt ei oleks eeldanud, et nad kuidagi seotud oleks. See oli ka muide üks helgemaid hetki nähtus, üllatusmomendid, et kuidas keegi kedagi tundis. Aga vaatamata sellele, et tegelasi oli igasuguseid, siis reaalsus oli järgmine: võta üks ja viska teist. Neurootilised, kinnisideedega, ogarad, argpüksid, hüsteerikud, lärmajad, kiimas, vastikud, juhmid, tüütud, jne. Ühesõnaga igati ebasümpaatsed tegelinskid olid nad kõik. Pean aga ka tunnistama, et peategelane Izzy kohati tekitas minus kaasa elamise tundemärke ning midagi muud peale ärrituse, kuid ülejäänud kompleksi bande suutis selle kiiresti summutada. Ma ei saa aga filmi nautida ning karakteritele kaasa elada kui mul tõesti ei ole sooja ega külma neist ühestki, vaid tahaks hoopis kinga jalast võtta ja ekraani poole teele saata, lootes, et äkki kuidagi võluväel saab näiteks see vastik himur vanamehenäss vastu kupalt sellega.

Kolmandaks, puudus filmis igasugu huumor, mis on ju paradoks, sest tegu on komöödiaga. Polnud ühtegi tsitaati või stseeni ei tahtlikult ega tahtmatult, mis minus mingi muige algegi oleks välja pigistanud. Ju siis ei ole tegu minu stiiliga ühtivate naljadega, kuid ma ei kuulnud ka kedagi teist saalis ühtegi häält tegemas ja mitte piuksatustki millelegi, mis sarnaneks naeruga. 

Neljandaks, peategelast kehastanud Imogen Poots on mu üks viimase aja lemmikuid suhteliselt pealiskaudsetel põhjustel, ta on nimelt tohutult armsa, sooja ja kena välimusega ning lisades siia inglise aktsendi, siis mul ei ole midagi selle vastu, et teda kinoekraanil vahete vahel näha. Antud filmis oli tal aga selline kahtlane aktsent, ma ei ole küll ekspert, et mis aktsent see tegelikult olema pidi, kuid see kriipis mu kõrvakile ning mul oli tunne, et ta on purjus ja püüab kedagi nalja eesmärgil matkida, kuid tegelikult paneb täiesti mööda. Kuna ma ei oska antud teemal oma ekspertarvamust anda, siis lähtun sellest kuidas see tundus, ning tulemus oli jõle, mind häiris ja see toimis võltsina. Palun, Imogen, ära enam kunagi hülga oma inglise aktsenti, sest see oli katastroof.

Ma võiksin vist lõpmatuseni jätkata antud filmi materdamist, kuid ma pooldan mõtet, et maaslamajat ei tohi lüüa.

Kokkuvõttes: Kuidas selline film üldse valmis ning kuidas on võimalik, et nii suurel hulgal andekaid ja asjalikke näitlejaid sinna osalema meelitati? Siin peab mingi santaaž mängus olema või tumedad väed.

Pühapäev, 17. mai 2015

Teater: "Canterville'i lossi vaim"

Tere!

Käisime vaatamas NUKU lavastust Canterville'lossi vaim. Tänane arvustus on natuke teistsugune, sest seda me kirjutame lausa kolmekesi: Mihkel, kes on 8 aastane ja mina ja Liis. Mihkliga vaatasime etendust reede pärastlõunal ja Liis vaatas laupäeval.

pilt nuku.ee kodulehelt
Pealkiri: Canterville'i lossi vaim
Teater: NUKU
Kirjanik: Oscar Wilde
Autor/Lavastaja: Anna Ivanona-Brašinskaja
Osades: Jevgeni Moissejenko, Katri Pekri, Mirko Rajas, Kaisa Selde, Katariina Tamm, Taavi Tõnisson
Kestvus: 1 tund ilma vaheajata
Soovituslik vanus: 9+
Žanr: nukuteater, visuaalteater, lastele
Esietendus: 6. september 2014
Millal nähtud: 15. ja 16. mai 2015
Meie hinnang: 4-Mihkel/5-Inga/4-Liis

Ma arvan, et on oluline, et teatrid saavad tagasisidet ka sellelt vanusegrupilt, kellele etendus mõeldud on. Canterville'i lossi vaim on soovitatav vanusele 9+, aga vaatamata sellele jälgis ka kaheksaaastane Mihkel etendust suure huviga ja oli nõus rääkima oma muljetest. Et tema muljeid kirja saada, oli mul kaasa võetud vana hea diktofon.

Alustakski Mihkli arvamusega!

Enne etendust arutasime Mihkliga, et mida sellest lavastusest oodata.

Mihkel: Ma arvan, et see saab olema hirmus ja äge. See lugu räägib lastest ja nende vanematest, kes kolivad ühte lossi. Ja kummitus arvab, et see loss on tema oma. Aga lapsed ei karda kummitust. Kummitus saab sõbralikuks.

Kui etendus oli läbi, siis mis seal salata, Mihkel nuttis. Tal oli kummitusest väga kahju, et kummitus pidi oma kodu maha jätma.

Mihkel: Suht normaalne oli! Mulle ei meeldinud see, kuidas kummitus lahkus oma lossist. Kurb, et ta pidi ära minema, et inimesed leiaksid seal rahu. Kummitus oli vist vaene, tal olid rebitud ja katkised riided. Inimesed tegid talle liiga. Ma mõtlen, et kummitus oleks ikkagi tahtnud oma koju jääda, et ta oleks inimestega sõbraks saanud ja võinud oma lossi jääda. Kurb oli.

Mulle meeldis, kuidas need nukud olid inimeste küljes ja kuidas nukud läksid kummituse sisse. See mulle täiega meeldis! See oli naljakas, kuidas inimesed kummituse kinni püüdsid ja see, kuidas ta koperdas. Ja siis see, kuidas lina pandi ämbrisse vette, see oli naljakas! Ja siis meid pritsiti, me saime üleni märjaks! (Inga: tegelikult me märjaks ei saanud, võibolla ehk natuke pritsida esimeses reas istudes.) Linnukesest oli ka natukene kahju. Ma arvan, et linnuke läks ka koos kummitusega ära. Lapsed olid väga naljakad! Nad pritsisid meid! Mõned kohad olid päris äkilised ka, seal kus äike müristas! Natuke õudne oli!

Mihkel, 8 a. NUKU kohvikus
Kui ma küsisin, et mis hinde Mihkel lavastusele annaks 1 - 5 skaalal, kus 1 on väga igav ja 5 on väga hea, siis  vastati mulle järgmiselt:

Mihkel: Ma annaksin talle hindeks 4.

Kõrvaltvaatajana võin öelda, et üks kaheksaaastane laps saab Canterville'i lossi vaimu lavastusest palju emotsioone, Mihkel naeris päris palju, võpatas ja ehmatas mitmel korral ja lõpp pani ta nutma. Talle jäi mulje nagu oleks vaim oma kodust välja visatud ja sellest oli Mihklil äärmiselt kahju.

Oscar Wilde'i lood on mitmekihilised ja see, et laps näeb tema lugudes hoopis midagi muud, kui täiskasvanu, näitabki, kui andekas kirjanik ta on. Sama võib öelda ka lavastaja kohta. Sest mina täiskasvanuna nägin hoopis teisi asju kui Mihkel. Siin on minu muljed.



Inga:

pilt nuku.ee kodulehelt
Lavastus on tehtud Oscar Wilde'i samanimelise loo ainetel, ehkki see, mis raamatukaante vahel toimub ja see, mida laval näha, on kohati erinev. See tegi lavastuse minu jaoks põnevaks.

Canterville' lossi vaim on lavastatud Venemaalt pärit ja Soomes tegutseva Anna Ivanova- Brašinskaja poolt. Minu esimene üllatus oli, et just Wilde'i lugu oli pandud visuaalteatri raamidesse. Ma olen Oscar Wilde'i suur austaja ja tema tektstid on minu arvates geniaalsed ja sealt ka üllatus, sest NUKU lavastuses oli väga vähe teksti ja palju liikumist ning visuaalsust. Mulle meeldis, kuidas lavastaja oli tüki olemuse lahendanud. Silmailu oli palju, mõtlemisainet piisavalt ja väikeste vahenditega oli lahendatud ka lava ja lavakujundus, kõik oli kuidagi minimalistlik. Välja arvatud näitlejate liikumine laval, mida kohe kindlasti ei saa kuidagi minimalistlikuks pidada.

Ma olen siinkohal päris aus ja ütlen, et ma ei tea visuaalteatrist väga palju, see on minu jaoks suhteliselt avastamata žanr, aga see, mida ma näinud olen, on mulle meeldinud. Meeldis ka Canterville'i lossi vaim. Ehkki teksti ja sõnalist osa oli tükis vähe, siis vaatamist ja jälgimist oli palju ja hetkekski ei tulnud mõtet, et mul võiks igav hakata. Terve lavastus oli hoogne ja kiire tempoga ja hoidis minu kui vaataja huvi algusest lõpuni.

pilt nuku.ee kodulehelt
Nukud toodi ellu. Ma avastasin end ühel hetkel etenduse ajal mõtlevat sellele, et ma ei pane näitlejaid nukkude taga tähelegi. Ma kuulen neid, ma tean, et nad on olemas, aga ma nägin nukke ja nende liikumist. Ma ei ole varem näinud sellist nukuteatrit, kus nukud on nukunäitlejate vöö ümber seotud ja kus näitleja terve kehaline liikumine annab nukule elu. Väga äge oli! Tants, žestid, akrobaatika, miimika - kõigest sellest oli loodud maagiline maailm, kus nukud said inimesteks ja näitlejatest said nukud.

Huumorit oli lavastuses palju ja ka see väljendus eelkõige mitte väljaöeldud sõnades kuivõrd poiste vallatustes ja tempudes, Sir Simon Canterville'i katsetes hirmutada Otise pere liikmeid, mis kuidagi ei õnnestunud, sest pere ei pelga Canterville'i mitte üks põrm. Huumorit võis leida ka majahoidja kostüümis ja olemuses, Sir Canterville'i puurilinnus, kelle puhul ma ei suutnudki enda jaoks selgeks teha, et mis linnuga tegemist oli. Siinkohal tahaks öelda, et seesama lind oli ka üks minu lemmikuid selles lavastuses.

Ma ei ole ammu vaadanud teatrietendust, kus ma täpselt ei ole kindel, milline näitleja mängis täpselt keda. Ma arvan, et paari tegelase puhul ma teadsin, mis näitlejaga tegemist oli, aga seda eelkõige nende puhul, kelle nägu oli näha või kelle häält oli kuulda. Ja see ei olnudki minu arvates primaarne. Tähtsad olid nukud ja see, kuidas nad mitte ainult ellu toodi, vaid liikuma ja särama pandi. Väga hea näitlejatöö, eriti kui mõelda, et näitlejad olid selles lavastuses tagaplaanil. Mis omakorda näitas, kui heade nukunäitlejatega tegemist on. Väga hea töö terve trupi poolt! (Muidugi,uudishimulik nagu ma olen, siis ma uurisin peale etendust välja, kes keda mängis.)

Mis puutub lavasse ja lavakujundusse, siis nagu eelpool mainitud, oli see minimalistlik. Andekalt kasutati nii kardinaid ja peegleid, et tekitada vajalikke efekte. Ka heli ja valgustus aitasid etendusest tervikut luua.

Ma olen veendunud, et kui ma läheksin Canterville'i lossi vaimu teist korda vaatama, siis ma avastaks enda jaoks uusi detaile ja oleks nähtavasti sama kaasahaaratud lavastusest kui esimesel korral.

Minu hinnang: 5


Liis:

Mul ei ole üldse mingisuguseid eelarvamusi või vastupuksivat suhtumist lasteetendustesse. Kui sisu mind tõmbab, olen ka nõus mudilaste vahel istuma ning koos nendega laval toimuva üle ahhetada, kaasa elada, naerda ja nutta. Täiskasvanu vaatevinklist olen ka lisaks võimeline imetlema, kuidas tehniliselt ja kujutusvõime poolt on tükk lavale toodud ning kuidas on erinevad olukorrad lahendatud ning mis efekte ja vahendeid kasutatud, et nähtu usutavalt ning mõjuvalt publikuni tuua. Viimast sai seekord aga hulganisti hinnatud ja kiidetud.

pilt nuku.ee kodulehelt
Kuigi etenduses leidus vaid minimaalselt teksti osadele, mida oleks raske täies ulatuses ja arusaadavalt muudmoodi vaatajani tuua, oli lugu, selle kulgemine ja sealsed tegevused suhteliselt selgelt ning ühtepidi mõistetavad. Kuid esines ka paar seika, kus olin veidi segaduses, kuna olen keegi, kes tahab kõigest täies ulatuses aru saada ning selliseid mõtte auke ei talu, siis mul tekkis paar korda peas mõttepaus nähtut ja selle tähendust peas lahti harutades, mis ei lasknud toimuvale keskenduda. Siiski, need seigad kadusid sama kiiresti kui tulid, seega ei tasu neile eriti tähelepanu pöörata ning nad ei takistanud etenduse nautimist. Mulle aga meeldisid tohutult mõned tüki osad/vahendid/trikid, näiteks "tants" peeglite ümber oli osava liikumisega ja kihvt, linnunukk, tema käitumine, iseloom ja olemus oli äärmiselt armas, selgesti väljajoonistunud ja soe, stseen kus kummitus hõivas oma kehaga kogu lava, lenneldes ja liugledes oli vägev vaadata. Eraldi pean välja tooma koduabilise, sest mehe nägu pisikese kleidiga nukul oli tõesti vaimukas.

Kombinatsiooni inimestest ja nukkudest tüki esitamisel oli põnev jälgida, sest kummitus oli esmalt ikkagi näitleja poolt kehastatud, neli õde-venda aga olid nukud, kes kinnitatud mustades ninjalikes kostüümides inimeste külge -- ainult jalad ja käelabad oli näitlejate omad, ülejäänu kuulus nukkudele. Siinkohal pean tunnistama, et ma tõesti ei mäleta millal ma viimati ainult või suuremal osal vaid nukkude etendusel käisin. Tuleb tõdeda, et väga kahetsusväärne on, et see periood niivõrd pikaks on veninud, sest nähtu ja eriti selle teatriharu taasavastamine oli nauditav, nostalgiline ja tõeliselt lahe.

Lõpetuseks võib öelda, et tegu on südamliku, vaimukas ja ka kurbliku looga, mis osavalt realiseeritud ning kaasahaaravalt esitatud.

Minu hinnang: 4