Kauge kogemuse varamu (3): Teater edition

Tervitus!

Seekord taas teen lühiülevaated etendustest, mida käisin vaatamas enne blogi loomist.

Pealkiri: “Kolm vihmast päeva”

Teater: Linnateater

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 3/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Antud etenduse formaat oli kahtlemata huvitav, originaalne ning meeldejääv, kuid vähemalt minul on alati soov, et etendus teeks täisringi ehk see mis sai alustatud sai ka lõpetatud, viimane toob mus esile rahulolutunde, et nähtud sai tervikut. Alati võivad mõned esile kerkinud või käsitletud teemad mulle ka pärast etendust mõtlemisainet pakkuda, alati võib jääda lahtisi otsi, jne aga käesoleva etendusega jäi mulle lihtsalt poolik tunne, et finiši jooneni ei jõutud ning vahepeal lihtsalt haihtuti vaikselt ja märkamatult ära ning ma jäin õhku rippuma, ootamaks nähtu kokkuvõtmist või mingitki tulemust/järeldust/tagajärgi/lõpp-punkti.

Esimene vaatus keskendus olevikule ning tegevus toimus kolme tegelase vahel, õde-venda ja nende lapsepõlvest saati sõbra. Vaataja heideti otse tegevuse keskmesse ning õhku visati mitmeid küsimusi, teemaalgeid, potentsiaalseid suundi kuhu lugu võis minna, vihjeid võimalikele intrigeerivatele detailide jne -- ootasin kannatamatult teist vaatust, et ka vastuseid ja seletusi nähtule hakkaks tekkima ning lugu areneks. Kuna ma ei ostnud taas kava, siis ei osanud ma oodata, et kõik need lahtised otsad ja selline lõpetamatuse tunne ei saagi kunagi rahuldatud, kuna selle asemel, et lahata esimese vaatuse teemasid, suundus tegevus hoopis minevikku, et fokuseerida eelnevalt tutvutud tegelaste vanematele nende nooruses. Kahtlemata oli tegu innovatiivse ja uudse lähenemisega, mis pakkus informatsiooni ja värvikat konteksti esimesele vaatusele ning mitmed tõstatatud teemad ja asjaolud said adekvaatse tausta, mis seletas miks kolme lapse seisud ning arusaamad olid nagu nad olid. Samuti oli äärmiselt omapäraselt põnev kuulda vanematelt, kuidas teatud asjaolud laste arusaamade järgi olid kategooriliselt erinevad sellest, mis oli tegelik tõde. Samas aga esimese vaatuse probleemid ja lahtised otsad, mille lahendamist õhinal ootasin, jäidki lahtisteks ning see tekitas mus nördimust.

Sisuliselt imponeeris mulle teine vaatus enam, seekord ei olnud tegu tundmatus kohas vette viskamisega nagu esimeses vaatuses, vaid see mõjus kui täiendus ja tõeline versioon sellest mida sa alguses arvasid olevat tegelikkus. Antud tõsiasi võimaldas esimesele sügavamat tähendust, kihte ja mõju ning täiendas ja toetas varem nähtut. Samas aga tekitas teine mus ka kurbi nostalgilisi tundeid, teades kuidas tulevik välja näeb ning kõik ei liigu ilmtingimata paremas suunas. Esimest vaatust oleksin üldiselt eelistanud enam, kui sealne tegevus oleks edasi läinud ning vastuseta ei oleks jäänud niivõrd palju küsimusi ja potentsiaalseid looliine, lõppkokkuvõttes oli selle funktsioon aga sissejuhatus teisele vaatusele.

Kiitma peab ka näitlejaid, kes said hakkama usutavate, sügavate ning osavate etteastetega. Kolm osatäitjat kehastasid nii vanemaid kui lapsi ning kohati oli äärmiselt põnev sama näitleja kahe karakteri vahelist kontrasti jälgida, näiteks kokutav ja häbelik isa ning uljaspea ja hooletu poeg.

Pealkiri: “Kuni inglid sekkuvad”

Teater: Draamateater

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 1/5

pilt Draamateatri kodulehelt

Tunnistan pattu, lahkusin keset etendust vaheajal ja ei ole kohe üldse uhke selle teo üle, kuid ausalt öeldes, ma lihtsalt ei suutnud seda heietamist ja eesmärgita mulisemist enam ära kuulata. Kahjuks ei olnud tegu kohe üldse minule suunatud ja mind positiivselt kõnetava tükiga, otse vastupidi, mind tüütas ja isegi ärritas nähtu. Samas aga sai seda vaatama mindud kellegi soovitusel, kes kiitis nähtut taevani ja oli juba mitu korda lugu kaemas käinud. Tegu oli kahtlemata äärmuslikke muljeid tekitava tükiga, kas meeldib tohutult või siis tekitab vastumeelsust ning igavust. Mina langesin kaaslasega kahjuks viimasesse kategooriasse.

Iseenesest saan ma etenduse sisust ja pealkirja seosest aru, eks need tegelased jäävadki sinna üksteisest üle ja mööda rääkima, oma elu sasipuntraid lahti arutama ja oma kiikse välja elama, kuniks inglid sekkuvad. Tüki idee oli originaalne ja omapärane, kuid ka riskantne just selle väga meeldib/üldse ei meeldi efekti esile toomise pärast. Kahjuks olid ka enamused karakterid veidrad, komplekside küüsis, närvidele käivad ning ebasümpaatsed ning vaatamata viimaste pealiskaudsele värvikusele, oli lugu siiski üksluine ja tuim ning klassikalises mõttes suhteliselt sisutühi. Kahtlemata oli suurem osa teksti sügavmõtteline, kuid mul ei olnud kübetki motivatsiooni sellele keskenduda. Pole mõtet aga tükki rohkem sugeda, sest ilmselgelt ei olnud see lihtsalt minu tükk. Võimalik, et ka teine vaatus võis hulganisti paraneda, kuid seda ma kahjuks enam ei kogenud.

Pealkiri: “La Traviata” (Giuseppe Verdi ooper kolmes vaatuses)

Teater: Rahvusooper Estonia

Nähtud: ?

Minu hinnang: 4.5/5

pilt opera.ee kodulehelt

Tegu on ooperiga, mida olen asjade kokkusattumisel isegi kaks korda kaemas käinud ning mõlemad korrad olid oodatud ja meeliülendavad kogemused. Esimene kord, mäletan, et sammud sai Estonia poole seatud, kuna olin tahtlikult ja teadlikult filmi "Moulin Rouge" fännamisperioodis lõksus ning antud ooper on paljudes aspektides tohutult sarnane selle kuulsa muusikalfilmiga. Käesoleva loo keskmes on kaunis kurtisaan Violetta, kes armub noorde aadlikku Alfredosse. Koos püüavad nad alustada uut elu maal, kuid nende suhe mõjutab ka nende lähedasi ning peatselt ohverdab naine ennast salgavalt armastuse ja oma väärikuse, et mitte mehe pere au nende suhtega hävitada. Pärast arusaamatusi ning üksteise tunnete sügavalt haavamisi, selgub aga, et nende õnn võis olla veel üürikesem kui algselt arvatud. 

Mulle tavapäraselt üldse ei imponeeri traagilised etendused, mida ooperid suures osa kipuvad olema, kuid kui sisu on niivõrd kaasahaarav ja muusika maailmatasemel ning puhas klassika kuldvara, siis olen nõus ka trööstitud surmad, kurblikud saatused ja õiglustunnet riivavad olukorrad ära kannatama. Tegu on kahtlemata emotsionaalselt rõhuva etendusega, kuid selle kurbusparaadi ja elu ebaõigluse musternäitel oli omapärast võlu, elegantsi ning ümbritsev musikaalne ja visuaalne ilus pehmendasid karmi lööki ja tegelaste idüllilise elu julma lõppu. Mitmed stseenid suutsid mul ihukarvad püsti tõsta ja mõjusid võimsalt, näiteks raha naise ette heitmise seik oli pingeline, ootamatu ning laastavalt toimiv mitte ainult Violettale vaid ka publikule. Kuigi mu reaktsioon ei olnud lootusetu ja lõpmatu pisaratevool nagu iga kord "Moulin Rouge'i" kulminatsioonini jõudes, suutis ooper mu meele mõlemal korrad ääretult härdaks ja õnnetuks teha. Keeruline on mitte kaasa elada ning puudutatuna olla loo tegelaste nukrast saatusest.

Muusika poolelt pean eraldi välja tooma Alfredo joogilaulu, mida mäletan juba koolist muusikaõpetuse tunnist ning mida oli tohutult vahva ja õhinat tekitav lõpuks oma ees laval kogeda. Üldiselt, võrreldes ooperitega, mida olen jõudnud oma nahal kogeda, oli antud tüki repertuaar kahtlemata üks unustamatumaid ning minu maitsele igati meeltmööda.

Pealkiri: “Kevadine Luts”

Teater: Draamateater

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 4/5

pilt Draamateatri kodulehelt

Mulle ootamatult oli tegu äärmiselt südamliku, sooja ning nostalgiliselt ning emotsionaalselt mõjuva tükiga. Toimuv ja tegelased olid ehedad ja kergesti samastatavad ning äratundmisrõõmu tekitavad. Oskar oli leebe, viisakas ja vaiksemapoolne, kuid igati sümpaatne ja kaasaelamist soodustav. Eriti meeldis mulle tema suhe oma väikevenna Arnoga, mis tundus, et oli otsekui etenduse hing.

Negatiivsena võib välja tuua selle, et kohati etendus kuidagi venis, kuid vaatamata sellele läks mulle nähtu tohutult korda ning tekitas sellise veidi melanhoolse, kuid samas kodusooja ning edulugu hindava tunde. Suure südamega meelelahutus!

Kauge kogemuse varamu (2): Teater edition

Tervitus!

Taas võtan ette mõned juba varem nähtud etendused.

Pealkiri: “Spartacus”

Teater: Birgitta Festival

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 4.5/5

pilt Birgitta Festivali kodulehelt

Vaat seda balletti olen juba ammu näha tahtnud, aga samas olles realist, siis teadsin, et Eestis suure tõenäosusega repertuaaridesse see küll ei jõuaks, sel lihtsal põhjusel, et meil sa naljalt nii palju vast meesbaleriine koos laval tantsimas ikka ei näe - neid ei ole loomulikult kuskilt sellises kogustes võtta. Publikul oli aga seekord rõõm päris suurel hulgal neid kaeda.

Balleti sisu mind nii väga ei rabanud, teada-tuntud lugu ju, kuid see ei olnud ka põhjus miks etendus niivõrd tasemel oli. Tegu ju ikkagi Vene ballettiga ja see juba ütleb kõik ning seab teatud standardid ja ootused. Need aga said enamasti ka täidetud. Meeldejäävamateks olid Egiptlasest tantsija soolo etteaste - voolav ja võrratult maolik liikumine ning gladiaatorite võitlusstseenid - jõulised ja agressiivsed, kuid siiski graatsilised.

Ühe miinusena pean aga välja tooma muusika kvaliteedi. Kohati oli imelik ja rikkus etenduse sujuvust ning loo tõsidust see, et muusika tuli kuskilt arvutist ja vahepeal keegi vist klikkis sekundi murdosa varem või oligi nii lindistatud, sest äkitselt nagu lõigati muusika ära. Õnneks ei olnud see väga märgatav ja enamused seda isegi tähele ei pannud.

Loomulikult annab minu silmis pluss punkte juurde tõsiasi, et tegu on ikkagi Birgitta Festivaliga ning asukoht, melu, publik, etenduste repertuaar, jne on aastast aastasse hiilgav. 

Pealkiri: "Arabella"

Teater: Birgitta Festival

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 2/5

pilt Ugala kodulehelt

Oeh, vot see etendus läks minust päris mööda. Iseenesest mulle meeldivad ka laste etendused ning eriti tore ja äratundmisrõõmu on hulganisti kui mõni lapsepõlve raamat on teisel kujul taas publiku ette toodud. Millegipärast aga ei olnud etenduse sisu minu jaoks enam põnev, kaasahaarav ning nauditav. Ja siin ei ole tegelikult kedagi teist süüdista kui ainult minu muutuvat maitset, mõni asi lihtsalt kaotab vanusega selle midagi erilise, mis algselt mind selle poole tõmbas.

Olav Ehala, kes muusika sellele etendusele lõi, on minu jaoks geenius ("Nukitsamehe" laulud on lihtsalt võrratud ja mul ei ole seda täiskasvanuna imelik tunnistada), kuid siin laulud sulasid kokku üheks ja samaks ning rohkem segasid loo kulgu kui toetasid seda, aitasid illustreerida tegevusi ning lisasid värvi. Ükski ei olnud kahjuks meeldejääv.

Tanja Mihhailova oli muidugi pilgutõmbaja, särtsu täis ning vürtsikas.

Kahtlemata on tegu väga toreda lastemuusikaliga, lihtsalt mulle ei pakkunud see seekord mida ma oleks soovinud.

Pealkiri: “Mina hakkan peaministriks”

Teater: Vana Baskini Teater

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 1.5/5

Sellelt etenduselt ootasin hulganisti nalja, naeru, koomilisi olukordi, vaimukat dialoogi, kuid kahjuks kukkus välja nii, et vist korra muigasin ja paar korda läksid suunurgad ka veidi ülespoole aga kahjuks jäi etendus väga magedaks. Asi polnudki nii väga näitlejates, esituses, lavakujunduses või ükskõik milles muus, tükk ise oli lihtsalt vaevu keskpärane - kõik teised tegid tubli ja kiiduväärt töö. Pettusin, sest ootasin lõbusat õhtut, õnneks oli seltskond tasemel.

Pealkiri: “Rosalinde”

Teater: Rahvusooper Estonia

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 4.5/5

pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

See muusika, see liuglev, õhuline, kaunis, lõõgastav, romantiline ning hingematvalt hurmav muusika! Suures saalis seda kuulda on ikka elamus omaette, eriti kui mitte ainult kõrvad ei naudi kuulatavat vaid ka silmad mõnulevad suurepärase etteaste juures.

Antud ballett oli tehtud Johann Straussi opereti "Nahkhiir" sisu ja muusikaga ning minu meelest oli tulemus võrratu. Balleti tegevuse ajastuks ja stiiliks olid 20ndad ning kostüümid, lavakujundus, soengud jne, peegeldasid seda suurepäraselt ning lõid sellise glamuurse ja romantilise pildi, mis mulle ääretult meeldis. Kohati tekkis mõte, et etenduses tegu ikka tõeline naistekaga, mis (ma loodan) ei jätaks ühtegi naist külmaks.

Kauni muusika ja tantsu taustal paistis silma ka huumor. Näiteks hoolitses Rosalinde toatüdruk mitme koomilise hetke eest. Nii palju kui ma ballette näinud olen, on huumor ikka midagi haruldast ning siin haakus see sisuga õnnestunult ning meeldis mulle see väga.

Kahjuks tegin ma aga kodutöö alles pärast etendust ning sellest tulenevalt jäi ballett natuke segaseks, sest taas ei ostnud ma ka kava. Opereti "Nahkhiir" sisu ma laias laastus tean, kuid detaile mitte, sellest ka teadmatuse tunne mõnest üksikasjast arusaamisel.

Peakiri: “Grease”

Teater: Vanemuine

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 3.5/5

See oli mu esimene kord "Greasei" laval näha ning eeldasin naiivselt ja ignorantselt, et tegu on niikuinii filmi stseen stseenilt jäljendiga, kuigi tegelikul on film ise ju muusikali põhjal loodud. Minu üllatuslikuks õnneks erinevad mõlemad ikka piisavalt palju, et kumbagi on võimalik nautida ilma, et sa tunned, et vaatad ühte ja sama asja.

Olen filmi oma mitukümmend korda näinud ja mitte võibolla just sellepärast, et mulle jubedalt meeldib, vaid sellepärast, et tegu on lõbusa, tempoka ja värvika filmiga ning kellele siis ei meelde tubli ja hea tüdruk, kellest saab cool chick ja kes saab endale ihaldatud paha poisi.

Hästi kummaline oli kuulata söögi alla ja söögi peale kõlavaid laule eesti keeles. Arvan, et nad olid aga väga asjakohaselt, sobilikult ning õnnestunult tõlgitud. Väga meeldis! Samuti oli lava, seal toimuv ning kogu visuaal kaasatõmbav ning hoogne. 

Miinusena, aga samas ka mõnes mõttes plussina, võib mainida, et peategelasi Danny ja Sandyit (Priit Strandberg ja Meribel Müürsepp) kehastanud näitlejatel ei olnud nii suurel hulgal star-powerit ning võimsat kohalolekut kui ootasin, eriti kui võrrelda filmiga, kuid hiljem mõeldes otsustasin, et sellised mitte mega ultra kuulsad näitlejad olid palju autentsemad, sümpaatsemad ning kergem oli neile kaasa elada.

Pealkiri: “Kõik on täis”

Teater: Draamateater

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 3.5/5

pilt Draamateatri kodulehelt

Ootasin taas ka sellest etendusest palju, sest ohtralt kiidusõnu oli mulle kõrvu jäänud ning just eriti, et tegu nii koomilise etendusega, kus naeru ei saa kohe pidamagi. Kahjuks aga nii välja ikka ei kukkunud. Kogu etendus oli loomulikult täis igast totraid olukordi aga otseselt naljakas see ei olnud, rohkem tragikoomiline ja kaasatunnet tekitav. Võib-olla oleksin etendust rohkem nautinud kui ei oleks olnud selliseid eelootusi ja põnevus üles krutitud. Samas oli minu jaoks originaalne ka tüki formaat, eks mujal maailmas ei ole see midagi uut aga minu silmad nägid taolist tüüpi küll esimest korda.

Vaatamata sellele, kas sai siis nalja või ei saanud, see kuidas üksainus näitleja suutis 1,5 tundi hoida järjepidevalt publiku tähelepanu välkkiirete ja meisterlike karakterivahetustega oli tõesti muljetavaldav ja andekas. Niivõrd oskuslikult ja veenvalt kogu seda energiat hetkekski kaotamata oli kord mu eest Naomi Campbelli assistent, siis ülbikust peakokk ja siis ja siis ja siis. Tähelepanu oli vaieldamatult suurepärasel näitlejaoskusel, mille eksponeerimiseks see etendus tundus kuidagi loodud olevat, kuigi tükk ise oma sisu poolest just eriti pinget mulle ei pakkunud. Näitleja oli see kes sellele elu sisse puhus, iseloomu kinkis ning võidukalt lõpuni vedas, ta oli nagu ühemehe bänd. Suurepärane sooritus!

Liis

Kauge kogemuse varamu (1): Teater edition

Tervitus taas!

Kauge kogemuse varamu on postituste tüüp, kus kavatsen vahetevahel kirjutada lühidalt etendustest, filmidest jne, mida olen näinud enne blogi alustamist.

Pealkiri: “Carmen” (Georges Bizet' ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Esietendus: 26.05.2011

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 3.5/5

Pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

On lihtsalt teatud asjad mida sa pead elus tegema, kogema või nägema. Minu jaoks oli ooper "Carmen" üks neist, kuna tegu on puhta kohustusliku klassikaga ning tundsin haritud ning enesest lugupidava inimesena sundust seda vaatama minna.

Maailmatuntud meloodiaid kuulates, mis live’is olid kahtlemata suurejoonelised, hiilgavad ja äratundmisrõõmu tekitavad, tuletasid aga tahes-tahtmata meelde Ajaxi loputusvahendi reklaami, mida aastaid hiljem oskan siiani peast laulda: On Ajax see mis vajad sa, sind töödes mitmekordselt abistab, ei pingutust, ei loputust ja ümbritseb sind puhas lõhn. See on aga loomulikult väga piinlik ning kuidagi koomiliselt kurb, et inimene teab muusikat aga üldse teises, mitte just eriti seda muusikat väärivas kontekstis. Samas aga hea, et tänu Ajaxile üldse teatud isikud neid viise sellisest maailmakuulsast ooperist kuulda saavad. Teisalt, aga eks see näitab ka seda, et tegu on ikkagi suurepärase muusikaga, mis vaid pesuvahendi reklaamis suudab end nii võimsalt ja jäädavalt inimeste mälusse sööbida.

Ühe esimese ooperina, mis käsitleb aristokraatide ja rikkurite asemel tavainimesi ning mitte just eriti delikaatseid teemasid, pean ma tunnistama, et peategelased ei olnud just eriti sümpaatsed ja kaastunnet tekitavad. Carmen ja Don José mõlemad petavad ning hülgavad oma eelmised kallimad ning kogu see armukadedus, tujutsemine, tunnete äkiline jahenemine/kuumenemine, tagaajamine ja kuritegelik pool ei räägi ka just nende poolt. Juba algusest peale oli selge, et see lõpeb mõlemale pahasti. Peab mainima, aga et väga efektselt ja lõplikult sellele üksteist hävitavale kinnisideele muidugi mõjus kõri läbi lõikamine - võigas ja jõhker aga pani suurepärase punkti kogu tahan-ei-taha, vihkan-ja-ei-vihka kirele, mis Carmeni ja Don José vahel oli. Väga mõjuvõimas lõpp võrratu muusikaga ooperile, mis aga tänu peategelastele täielikult mu sümpaatiat ei võitnud, kuna olen selline imelik kellele on vajalik, et viimased veidikegi kaastunnet tekitaksid ja kaasaelamist võimaldaksid.

Pealkiri: “Koletis kuu peal”

Teater: Linnateater

Esietendus: 26.03.2011

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 5/5

Ma pole kunagi teatris nutnud ja ei kujutanud ka ette, et seda võib ka kunagi juhtuda, kinos – jah, teatris – ei. Sellepärast oli mulle täielik üllatus, ning on siiamaani, tõsiasi, et see etendus mõjust mulle nii emotsionaalselt laastavalt ja puudutas kõiki mu pisarate mõjutuspunkte, et ei suutnud ennast lihtsalt tagasi hoida. See oli ülimalt raske, trööstitu, kuidagi lootuse ja õnnetunnet talla alla suruv etendus (asi läks õnneks helgemaks lõpu poole). Kogu see karjumine, äng, valu ja näitlejate niivõrd tasemel esinemine toomaks kõik need emotsioonide endis esile ning jagades neid publikuga nii, et ka nemad tundsid seda kõike. Õnneks oli saalis suht pime ja selliseid kottpimeda hetki oli ka piisavalt, et suutsin ennast koguda ja loodetavasti keegi ei saanud aru, et mul pisarad voolasid ja klomp kurgus oli.

Lugu ise pealtnäha väga lihtne ja inimlik, Albaaniast Ameerikasse emigreerunud mees “tellib” omale nn postiga-saadetud-pruudi kodumaalt ning soovib temaga pere luua ning lapsi saada. Kahjuks aga on mõlema minevik ning nende rahva hiljutine verine ajalugu nende idüllilise elu kõige süngem ja räsivam vaenlane ning selgub, et kõik olnud ning sellega kaasnenud trauma ei lase neid kuidagi vabaks – koletis on kuupeal, kaugel, kuid samas lähedal, mõjutades ja jälgides kõike mida inimene teeb. Algab emotsionaalne langemine esialgsest stabiilsusest ja rahulolust meeleheitesse ning siis suhte kokkuvarisemiseni. Aga kas tunneli lõpust paistab ka valgus? Seda oli suurem osa etendust raske ette kujutada.

Kodutu poiss kellega Seta peatselt tutvust teeb tundus tõelise päikesekiirena selles sombuses ja valulikus keskkonnas ning samuti on tema ilmumine mineviku varjudest põgenemise teel üks esimesi samme. Jutustaja olemasolu oli ka väga vajalik ning informatiivne, andes sisule sügavust ja taustainfot vaatajale arusaamaks, mis väljaspool seda pealtnäha õnneliku abielupaari kodu toimus, toimub ning saab tulema. 

Kokkuvõttes oli tegu ülimalt emotsionaalse ning meeldejääva etendusega.

Pealkiri: “Peko”

Teater: Vanemuine

Esietendus: 01.07.2011

Nähtud: ?

Minu hinnang: 2.5/5

Kui aus olla, siis kui poleks ostnud kava ei oleks ma poolest etendusest mõhkugi aru saanud. Mõni suudab seto keelest paremini sotti saada, minul aga see lahtikodeerimise oskus eesti ja seto vahel ilmselgelt täiesti puudub. Seega kui sa ei saa alati kõigest aru ja pead nina tihti kavasse pistma ja kärmelt lugema, siis loomulikult varastab see vähemal või rohkemal määral ka etenduse võlust osa.

Minu jaoks on selline lineaarne eluloo jutustus filmis või etenduses alati selline mööda/pihta olukord. Kord on tulemus mulle väga meelepärane, teine kord aga igav, puine ja juba sellise sissekõnnitud raja muljega. Antud etenduses mulle selline lahendus ei imponeerinud. Või oli asi selles, et mul ei tekkinud peategelase vastu erilist sümpaatiat, seega ei ole just põnev jälgida kellegi elulugu kui inimene sulle pinget ei paku. Eriti eredalt mäletan ma, ning just eriti kuidas see mind ärritas, kuis Peko hoolimatult ühel kolmest õest (olid vist õed?) kloostrisse soovitas minna kui see kurtis, et mis temast saab (et noh, tahaks nagu ka mehel minna, sest õed said juba mindud nii Pekole ning vist oli viimase pojale – täpselt ei mäleta).

Kujundus, asukoht, kogu etenduse seade/lahendus ning lava oli väga kihv. Kogu seto kultuur, vahepeal laulmas käiv seto koor ning muidugi bänd Zetod olid väga värvikad ja toredad. Väga meeldis ka etenduse ümberringne melu ja korraldatud minilaat, kus oli nii söödavat, joodavat kui ka muud träni. Etendus ise aga jättis kokkuvõttes mind natuke külmaks.

Pealkiri: “Enesetapja”

Teater: NO99

Esietendus: 12.10.2013

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 4.5/5

Pilt NO99 kodulehelt

Üks sõbranna soovitas ja kiitis seda, muidu ei usu, et oleks sammud teatri poole suunanud, et seda kaema minna - kuidagi kahtlane ja segane tundus sisukirjeldus. Lõppkokkuvõttes olen aga üli rahul, et vähemalt üks korda sõbranna nõuannet kuulda võtsin, sest tegu oli julgen öelda, et geniaalselt koomilise etendusega, kus kohati ei teadnud kas nutta või naerda, sest lihtsalt niivõrd totter ja absurdne oli nii sisu, tegelased, dialoog kui ka süžeeliin. Aga see kõik toimis ja oli äraütlemata lõbus.

Põhiteema – enesetapp – ning kõigi selle sündmuse entusiastlike ära kasutada tahtjate mured olid tegelikkuses väga mõtlemapanevad, elulised ning kurvameelsed, kuid ma vaatajana ei suutnud neid kuidagi tõsiselt võtta, sest etendus ise, ja mis võtmes neid esitleti, oli lihtsalt öeldes absurd. Tähelepanu läks tahes-tahtmata erinevatelt probleemidelt näitlejate tahtlikult ülepingutatud ja ülenäideldud käitumisele, jaburatele mõttekäikudele, žestidele ning dialoogile. Isiklik lemmik oli intelligentsi eest seisev haritlane. Eriti jäi meelde, et peod etenduses (matus jne) olid aga korralikud nagu venelastel ikka kombeks. Oli nii viina (ma eeldan, et tegelt vesi), süüa, tantsu-tralli, kaklusi ning ka paar suudlevat tüdrukut. Tsitaatidest meeldis: “Ja siis mees lihtsalt mühatab!”

Pealkiri: “Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi” (G. Harangozó lasteballett T. Kocsaki muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Esietendus: 01.02.2008

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 4/5

Pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

Seda etendust käisin vaatamas sõbranna ja tema klassiga ning ainuüksi see, et teismelised poisid olid silmnähtavalt sillas ja kiitvaid sõnu ikka tuli (uskumatu, et ballett võib ka lõbus, naljakas ja haarav olla!), näitas et etendus, mis suunatud siis eelkõige lastele ja noortele oli igat-pidi edukas ning suutis oma sihtgruppi positiivselt üllatada. Mäletan, et poistele eriti meeldis kui päkapikud publiku juurest läbi käisid kasutades publiku uksi, samuti oli suur kihin ja itsitamine sellepeale, et kuidas printsi püksid ikka nii ümber olid… - no jah, see selleks.

Teismeeast väljas oleva inimesena pean ühinema laste entusiasmiga, tegu oli väga meeleoluka, värvilise, tegevusrohke ja kaasa haarava etendusega. Eriti tähelepanu väärivad siin ka lavakujundus ning igast “trikid.” Lastele mõelduna on loomulikult vaja igast vigureid, pauke, trilli-tralli ja pilkupüüdvaid detaile, et nende tähelepanu hoida. See aga õnnestus suurepäraselt, endalgi läksid silmad mõne lõbusa ja köitva detailiga särama. Eriti meeldis mulle kui mingi hetk lavale teine lavatasand tekkis ning Lumivalgeke sinna peale ilmus ning liblikaid püüdis – väga nutikas ja põnev lavakujunduse lahendus.

Kuigi peategelane oli Lumivalgeke, siis minu jaoks olid pöialpoisid tõelised staarid ja vahvad tantsumehed. Nende tunnusmuusika tuletas meelde “Hei ho, hei ho, käib töö ja vile koos” meloodiat ja üldse oli tore kui nad rivis liikusid ning nende tantsustseenid olid rohkem vabad, krutskeid täis ning tänapäevase tantsu moodi kui elegantne ja tehniline ballett.

Kihvt ballett oli! Imetore meelelahutus lastele ning ka täiskasvanutele.

Liis