Etendus: "Orpheus põrgus"

Tervitus!

Wow, Estonia on lõpuks säästurežiimi maha kandud ja tulemus on võrratu! Viimased Estonia külastused "Jeanne d'Arc" ja käesolev "Orpheus põrgus" näevad kohe head välja.

Pealkiri: Orpheus põrgus (Jacques Offenbachi operett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 30.09.2022
Millal nähtud: 18.05.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Etendusele sai mindud minimaalsete teadmiste ja ootustega. Pigem sai eeldatud rõhuvat ja nutust ooperit, sest Kreeka mütoloogia Oprheusest ja tema naisest on kõike muud kui lustakas. Olgu klassifikatsioon operett või mitte, ei osanud ma ette näha, et milline pidu ja pillerkaar, milline täielik palagan, selle kõige paremas mõttes, laval lahti rullub. Kas võib nimetada etendust pigem Orpheuse paroodiaks? Või kas saab seda üldse enam Orpheuse looks kutsuda? Moondumine tragöödiast komöödiaks, ja seda niivõrd sujuvalt ning orgaaniliselt, on vaieldamatult üks märkimisväärsemaid puänte, millega olen viimastel aastatel teatrilavadel kokku puutunud. Ühegi näidendi ükski pööre ei ole niivõrd üllatanud nagu sellega sai hakkama käesolev hunnik absurdi, ülemeeliklikkust, nalja, kiimatsemist, totakust, lõbu ja lambikust. Kallatud üle ohtrates kogustes kuldse ja glamuursega. Peab tunnistama, et reklaamtekstides paralleelide tõmbamine lavastuse ja Eurovisiooni vahel, ei ole üldsegi puusse panek. Tegu on ühe ägeda ja meeleoluka heatujuetendusega, mille järgi olen pikalt janunenud. Kes oleks võinud arvata, et lähen teatrisse kulm kortsus, oodates depressiooni, kuid lahkun nägu naerul, kuna süldi asemel pakuti puuviljakooki.

Originaallugu oli täiesti pea peale pööratud. Voorustest said pahed ja ühtegi klassikaliselt eeskujulikku ning imetlusväärset tegelast, kellele pöidlaid hoida, ei leidunud. See aga ei tähendanud, et kellegile kaasa elada ei olnud. Orpheus ja Eurydice, müütiline lembepaar, kelle armastus kumab tänaseni, ei kannatanud üksteist silma otsaski ning unistasid lahkuminekust. Selline ootamatu lüke tekitas alguses segadust ja harjumisvajadust, et nähtavaga samale sagedusele jõuda, kuid üleminek nautimisfaasile toimus kiirelt ja libedalt. Kuidagi värskendav oli vahelduseks kärtsakate naiste-meeste emotsionaalseid suhteid jälgida, ilma, et peaks üleliia suhkrust ja imalat lembelaulmist taluma. Või et neid kokkupuuteid oleks illustreeritud halvavõnkeliselt ja toksiliselt. Kõik tegelased olid tolad, enesekesksed, himurad, kergemeelsed, ennasttähtsustavad, uudishimulikud ja, ükskõik kui tõsine olukord, ei olnud võimalik mitte ühtegi karakterit mitte ühelgi hetkel tõsiselt võtta. Lavastus ei lubanud langeda mõtetesse, kus hakkad sügavalt juurdlema selle üle, et kes kellele liiga teeb või midagi ei ole aus või mehed pahad ja naised head või, vastupidi, mehi ainult kiusatakse naiste poolt. Võtmeülesandeks publikule oli tohuvabaohul end lihtsalt kaasa haarata lasta ning jätta eelarvamused ukse taha.

Kuigi Kreeka jumalaid ja nende Rooma ekvivalente on kujutatud kõikvõimalikel viisidel, komöödiate ja tragöödiate raames, on neid sellises humoorikas ja lapsikus kastmes alati vahva kohata. Nad adapteeruvad äärmiselt hästi ükskõik millise tõsiduse spektri ekstreemse otsaga. Lavastuses olid nad otsekui mõne värvika retro muusikali staarid või 70ndate rockkunnid. Jupiteril oli lausa Ziggy Stardustilik välgunool näomaalinguks, Diana tuletas kahtlaselt oma suure musta juuksepahmakaga Cheri meelde, ja Plutol oli tunda Michael Jacksoni vaibi. Rooma jumalad passisid ideaalselt sellesse kirevasse ja kelmikasse pakendisse, nii oma käitumiselt, suhtumiselt kui mõtetelt. Isegi Orpheusele ja Eurydicele sobis nende modernne interpretatsioon. No ja mis siis sellest, et nad tegelikult üksteisest tüdinenud olid? Äge ju kui mõlemad on ühel lainel, kas ühises vihkamises või armastuses. Nende üksteisega nääklemist ja iroonitsemist oli tõesti lõbus jälgida. Mõlemad olid sellised naerunäosed ja heatujulised oma rahulolematuses, et sai itsitatud nende kähmluste ajal paariga üheskoos kaasa. Aga kuigi pealkirjas on Orpehus, siis röövis tema naine kogu rambivalguse. Algselt nagu hädas kaunitar, kes vajab päästmist, mässis ta lõpuks kõik mehed enda sõrme ümber, keeras situatsioonid enda kasuks ja, olgem ausad, tõeline võitja erinevate suhete ja kõrvalehüppamiste arveteklaarimises oli Eurydce. Aga ega Orpheuski kurta saanud. Mehe seiklusi allilmas näidati suhteliselt lühidalt, põhimõtteliselt astus ta üles alguses ja lõpus, kuid mõnus ju kui nii vähese vaeva eest sai naisest lahti.

Lavadisaini ja kostüümide osas meeskond tõesti ületas end. Mitte, et tulemused oleksid tohutult ennenägematud või originaalsed, vaid võlu seisnes selles, et kuidas erinevad detaile ja stiile omavahel nii vaevatult kombineeriti. Mis põhiline, igal tegelasel, kas nendel kes fookuses või taustanäitlejatel, oli omanäoline rüü seljas. Enamus jumalusi arvasin nende välimusest lähtudes ära, aga olid paar, kes tundusid prominentsed ja peas siiani kripeldavad, kuid lavastuseinfo otseselt neile ei viita, et nende identiteetides selgusele jõuda. Leidus aga tõesti nutikalt välja mõeldud kostüüme, mis, kombineerides konkreetsete tegelaste, nt jumalate, iseloomu ja valitsemisvaldkondi, lisasid põnevaid vimkasid karakterite väljanägemisse, et nende traditsionaalset oleku kuidagi kaasaegsemalt ja huumoriga edasi anda. Nt üks hetk haarab Mercurius oma kaarjate dekoratsioonidega peaehtest ühe tüki, mis osutub banaaniks, millesse mees kohe sisse haukab. Nt ei tinistanud Orpehus lüürat vaid hoopis viiulit. Meisterlikult on miksikud omavahel erinevad stiilid, kuhu on sisse mahutatud isegi Eesti rahvariided ja mustrid, nt Avaliku Arvamuse kleidi ning Juno peaehte näol.

Ka dekoratsioonide ja butafooria kohalt leidus andekaid lahendusi. Nt soovitan lugeda läbi protestiplakatite tekstid. Nt viidati tögades Jupiteri erinevateks olenditeks muutumisele, et naisi võrgutada, tuues lavale metallist redelikonsturktsioonilaadse asjanduse, millel tiivad. Mees ronis peale, pani prillid ette ja, vot, oligi muundunud kärbseks, et järjekordset kaunitari peilida. See vaene värgindus sai Jupiteri ja Eurydice romansi ajal vett ja vilet näha. Ammu pole enam midagi niivõrd totakat, kuid geniaalset laval näinud. Lavadisain, kuigi alguses tagasihoidlik, koos ringiliikuvate heinakujadega, sai otsekui Jupiteri välgust vist 1000-voldise särtsaka, kui liiguti jumalate pimestavalt kollasesse kuldriiki. Ja sealt omakorda edasi põrgu punakalt helendavasse tühjusesse, kus taamal terendas must, peaaegu et diskokerasarnase hiigelpall, mis tundus kui tume päike. See virrvarr klassikalisest, modernset, ajaloolisest, mütoloogilisest, rahvuslikust, futuristlikust ning pastoraalist toimis ootamatult hästi, lisades kõneka ja sisuka kihi lavastusele selle visuaalse tasandi poolest. 

Ka muusika poolelt ületati ootuseid, sest puudus operettide repertuaarile omane üledoos läägest nutulaulust. Palad olid krapsakad ja elavad. Ning, kui ei olnud, siis mängis kontekst kuulatava üle ja ei lasknud vesise lõõritamise saatel tukkuma jääda. Muusika kõrval on kiituse ära teeninud, lisaks, tants. Eriti grupp taustatantsijad, kelle energia ja kohalolek oli sama võimas kui peategelastel. Viimastest jäid enim silma isepäine ja enesekindel Eurydice Kristel Pärtna kehastuses, Reigo Tamm kelmika kurikaela Plutona, Juuli Lill jõulise Avaliku Arvamusena ning Rauno Elp kõlvatu ja häbitu Jupiterina. Võimas kankaan lavastuse lõpp-punktina oli aga täiesti ootamatu, kohati piinlik, kohati vinge, ja täiesti ideaalne sellele segasummasuvila etendusele, mis tegi kõik igati õigesti, kui ei võtnud ennast ülemäära tõsiselt. Kogu seltskond karvaseid ja sulelisi tuli lavale kokku, et üks raju pidu maha panna. Kui ikka finaaliks kõlab legendaarne meloodia ja tantsusammud, siis ei ole enam tähtsust, et mis, kes, kus, vaid, et käima on tõmmatud üks suur kräu. Kahe ja poole tunnine kräu siis seekord Estonia laval. Sellist lustakat heatujupommi pole ammu enam kogenud. Äge pilalugu, mis nägi välja, et selle peale on raha investeeritud ja sellega vaeva nähtud. 

Etendus: "Võluflööt" ja "Õhtused majad"

Tervitus!

Seekord suurepärast klassikat.

Pealkiri: Võluflööt (Wolfgang Amadeus Mozarti ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 50 min
Esietendus: 28.01.2022
Millal nähtud: 17.06.2022
Minu hinnang: 4.5/5

No selle ooperi produktsiooni lavale toomisega ei ole küll sente loetud. Iseäranis kostüümide, lavadekoratsioonide ja üleüldise stiili kohalt. Vähemalt selline mulje jääb küll, sest võrreldes Estonia teiste lavastustega, kus kasinust ja kokkuhoidlikkust on selgelt tunda, ei anna antud tükk mõista, et millegagi oleks koonerdatud. Etendus on Mozarti loomingu ja ooperimaailma üks armastatumaid. Muinasjutuline ja müstiline, lugu pimedusest ning valgusest, kus võidab headus ja igaüks leiab endale oma. Tegu on minu esimese saksakeelse ooperiga või siis, täpsemalt öeldes, on tükk kategoriseeritud kui Singspiel, mis kaasab nii laulmist kui tavalist dialoogi. Harjumatu oli tõdeda, et sain paljustki aru, sest saksa keel on täitsa suus, ning, et trupp suutis seda piisavalt hästi hääldada ning edasi anda, et ei olnudki tarvidust konstantselt subtiitreid jälgida nagu tavaliselt ooperit külastades. Mõnusaks elamuseks panustas ka fakt, et teos ei ole klassikaline ooper ning sisaldas endas ohtralt niisama rääkimist. Rohkem meenutas see muusikali, kui ülejäänud standardseid žanrikaaslasi. See tegi loo tajumise ja kaasa elamise kuidagi hõlpsamaks, sest võimaldas hingetõmbepause, sissejuhatusi ja järeljahtumist emotsioonirohkete palade ette, taha ja vahele. Aitas tasakaalus laulmine ning rääkimine kaasa ka süžee usutavusele ning kergema kontakti saavutamisele. Vaatamata fantaasiaküllasele sisule. Julgelt võib lavastust soovitada nt kellegi esmaseks kokkupuuteks ooperiga. 

Lugu ei ole iseenesest midagi fenomenaalset. Prints ja printess, kurjus ja headus, värvikad kõrvaltegelased ning õnnelik lõpp. Piiludes pealiskihi alla tundub, aga et autor on tahtnud anda edasi põrandaaluseid sõnumeid -- poliitilisi ja sotsiaalseid. Nähtava ja kuuldavaga võib seoseid tõmmata vabamüürlastega, salaühingutega ja võlumaailmas toimuvat võib tõlgendada lahti palju realistlikumalt ning ajaloo perioodile asjakohaselt. Kes on Öökuninganna ja mida tema kuningriik sümboliseerib? Võimu, monarhiat, institutsioone, konservatiivsust? Keda kehastavad valguse sekt ja selle juht? Paralleele võib tõmmata nt valgustatuse ja teadmiste omandamise otsingutega, kui ka vägedega, nt riigivõim, mis püüab neid eneseleidmis maha suruda. Karakterite arengute juures kumab läbi, et sügav ja ilmselge eesmärk on suunatud just iseenda paremaks muutmisele. Kellel see õnnestub, nagu peategelasest prints Tamino. Kelle puhul kukutakse läbi kõik testimise katsed, nagu Papageno. Lõppkokkuvõttes, aga leiab iga üks just selle mida vajab ja on ära teeninud. Ja pimeduse jõud taanduvad tagasi varjudesse. Kusjuures, atmosfäär on lavastusel suhteliselt kerge ja isegi lustakas nagu nt ühel fantaasiarohkem lastefilmil. Tuleb ette huumorit ja veidrusi, kuigi, iseasi, kas see koomika just märki tabab. Oeh, Papageno ja tema tolalikku olemust koos kriiskavalt häiriva suhtumisega naistesse ei olnud võimalik täies mahus ignoreerida. Jah, jah, ajastu oli teine, kuid kohati tundus, et mehe kentsakad kaasaotsinud oli loo tegelik kese. Tekkis mulje, et fookus oli mehel ning ülejäänud olid justkui teisejärgulised. Vot nii palju tundus, et Papageno rambivalgust sai -- natuke teenimatult. Pigem oleks vahva olnud enam Monostatose tegemistele kaasa elada, kes on tõeline üllatusstaar just oma ootamatu humoorikusega. Eriti kui ta üks hetk oma lembetähelepanu äkitselt Öökuningannale pööras.

Muusikalisest poolest ei saa üle ega ümber metsikult kuulsast aariast pimeduse valitsejanna poolt. Sellega seonduvalt, oli automaatselt lavastuse tähelepanu keskpunkt ja ere täht naist kehastanud Elina Nechayeva. Etteaste tõi kananaha ihule ja terve saal särises. See lugu lihtsalt elab juba oma elu ja keeruline on seda mitte eelistada ülejäänud etenduse muusika repertuaarile. Samas, peab tunnistama, et Pamina rolli täitnud, Elena Brazhnyk, oli isiklik lemmik oma tugeva, puhta ja kõlava lauluga ning üleüldise armsa ning asjaliku olekuga. Ta ei mõjunud naisena, kes ootab, et teda päästetaks, kes on ohver või plass, vaid keegi kelles on energiat ja jõudu, kuid ka õrnust ning haavatavust. Suurepärane sooritus! Silma jäi veel ka alati kvaliteetne René Soom, tüütu tegelase rollis, Papagenona, kuid etteaste ise oli mõnus. Janne Ševtšenko oli talle ideaalne Papagena. Samas, ei olnud lavastuses vist ühtegi lauljat, kes ei oleks igati kiiduväärselt oma esitusega hakkama saanud, alates väikestest poistest kuni koorini. Edukad etteasted paistsid minevat väga korda ka publikule, kes entusiastlikult, nii keset etendust, pärast eri numbreid, kui finaalis, agaralt oma poolehoidu aplausi ja verbaalse kiitmise abil väljendasid. Ammu ei ole enam saanud kuulda nii vaimustunud reaktsiooni ühele Estonia loomingule. Populaarsust vaatajaskonna osas ja jätkuvat huvi näitab tõsiasi, et kõik etenduskorrad on kas juba välja müüdud või kohe-kohe saavad piletid otsa. Pigem on mulje, et keeruline on lavastada oopereid, mis pikemaks ajaks täissaalidele end peibutavad, kuid ju siis on leitud see õige. Vähemalt mingiks ajaks.

Suurima äramärkimise on etendus teeninud oma kostüümide ja üleüldises stilistilise lähenemise poolest. Ühe tegelase riietuse alla läks ilmselgelt päevi, kui mitte nädalaid, pingsat ning täppistööd. Detailirohked, pitsilised, suled, erineva mustrid, mitmekihilisus, pealtnäha kallid materjalid koos ekstravagantsete peaehetega, nägid kõik äärmiselt suursugused, läbimõeldud ning meisterlikud välja. Ideede autorid kui ka realiseerijad olid seekord ennast tõesti ületanud. Oma stiililt jätsid need miksitud mulje ning meenutasid eri moodi, natuke futuristlik, religioosne, aasiapärane, ajalooline, egiptlaslik, võitlusrüülik ja mida kõike veel ühes. Ergad sinine, kollane, valge ja must domineerisid värvipaletti. Kuigi lavadekoratsioonid olid küll silmapaistvad, kuid tagasihoidlikud ning lasid pigem rõivastusel särada, leidus laval nutikaid ja omanäolisi lahendusi, nt kollased vihmavarjud. Kõiksugu rekvisiidid olid samuti pilkuhaaravad, eri need kõiksugused kuldsed asjakesed. Võiks eeldada, et selline segasummasuvila visuaalse disaini juures oleks häirinud ja tekitanud ebakõla süžee ja nähtava vahel, kuid iga üksikasi toimis. Etendus nägi tõesti hea välja, klappis sisulisega, pakkus hiilgavaid etteasteid ning kahtlemata on tegu ühe meeldejäävaima ooperiga, mida viimastel aastatel Estonia laval nähtud. Siit ka soe soovitus kõigile sammud teatrisse suunata!

--------------------------------

Pealkiri: Õhtused majad (Tiit Härmi ballett Gustav Mahleri muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 18.03.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Kas see on vaid minu piiratud ja subjektiive arvamus, kuid Estonia repertuaari need balletid, mis on n-ö kodumaised produktsioonid, näevad, kõlavad, tunduvad ja mõjuvad kuidagi kvaliteetsemalt, sügavamalt, kaunimalt ning erilisemalt? Või on meie rahvusballetti lavastuste välja toomise tase üleüldse märgatavalt tõusnud? Võrreldes mitmete juba ajalooliselt klassikaliste etendustega, on meelde söövitanud end need, mis, olenemata sisu rahvusvahelisusest või Eesti kontekstis paiknemisest, on enda maailma esietendused leidnud just Estonia laval või ajaliselt viimase kümnendi jooksul. Nt "Anna Karenina", "Tramm nimega iha", "Kratt", "Medea" ning käesolev etendus. See tõdemus on, loomulikult, äärmiselt teretulnud ning teeb niigi kõrge motivatsiooni balletti külastada aina veenvamaks. Antud lavastus oli lihtsalt hingematvalt kaunis, meeleolukas, detailirohke ning tehniliselt võrratu, ja siinkohal ei ole juttu ainult tantsust. Kostüümid, lavadisain, rekvisiidid, efektid, mööbel ning üleüldine õhustik mõjusid kvaliteetselt, tõsiseltvõetavalt, läbimõeldult ning igast küljest esteetiliselt. Tegu on visuaalselt iseäranis kauni ballettiga, mille teostus ning silma ja kõrva paitav ilu kohati aitas ignoreerida kesiselt standardset ja isegi külmaks jätvat süžeed neist oh-kui-õnnetukestest aadlikest. Keeruline on nende pseudo-muredele kaasa tunda kui tead, et seltskonna luksuslik elu tugineb talupoegade kannatustel. 

Ikka ja jälle kuuleb erinevates loomingutes n-ö hingelisest armastusest ja kehalisest armastusest ning kuidas teatud aadlikest meestele on see ikka tõeline taak. Jumaldad üht naist, magad teisega, kuigi esimene on väidetavalt sinu saatus ning kõige kallim. See on tüütu ja igav ning ei ole just hõlbus aristokraadi hädadele ning pahedele kaasa elada, ükskõik kui imeliselt, poeetiliselt ja suurte emotsioonidega neid tundeid ning valulikke konflikte eri meetodil ei kirjeldataks või välja elataks. Mingi tüüp igavleb ja põletab elu ning arvab, et tal on õigus mõlemale naisele, sest tema nii tahab, hoolimata, et mida daamid soovivad. Traagiline ei ole see, et mees tabatakse teolt, ta armsama kiindumuse kaotab ja kellegi tapab, vaid tõsiasi, et ta siiralt vist uskus, et tal peabki kõik ja korraga olema, ning see on aktsepteeritav. On okei magada teise mehe naisega, tundmata huvi, et kuidas võib see mõjutab abikaasade heaolu ja omavahelisi suhteid ning positsioone, ja samaaegselt tundes kirge teise naise vastu, kes sümboliseerib hingelist lembust. Duellid on vaid kirss tordil. Ei saa kõike üheaegselt ning selle ühe ja sama õppetunni kordamine erinevates kontekstides, erinevate tegelastega, erinevates ajaloo perioodides, erinevates kunstilistes meediumites, ei suuda jätkuvalt minust pisaraid välja tirida. Naistest oli kahju, nende äng oli vaoshoitum ja põhjatum, isiklikum ning ego-vaesem. Meie kangelase puhul oli keerukas aru saada, et kas tappis ta end uhkuse, eneseväärikuse, hirmu või näo kaotamise pärast, või sellepärast, et siiralt ei näinud elul mõtet, kui armastatu tema kõrval enam ei sammunud. Loomulikult, aitaks selgust tuua tutvumine Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustusega, mille ainetel ballett on loodud, kuid sellesarnast süžeed on kogetud sadu kordi ning iga uus kokkupuude ei tee seda seeditavamaks. 

Mõistlikum on etenduse puhul fokuseerida nähtavale, kuulatavale ning atmosfäärile, mis kombineerib kõik meelelised aspektid, milledes etendus tõesti särab. Pakkudes maitsekust, aegumatut elegantsi ning igast detailist hõõguvat harmoonilisust ja põhjalikkust. Nt võtame kasvõi kostüümid. Igal esinejal laval on seljas üksteisest varieeruva moega riided, mis võimaldab neil paista indiviididena, mitte kui taustas ühte sulanud massina, milledena enamus ballettides üles astuvaid mitte peamisi tantsijad eelistatakse näha. Vahva on jälgida rõivaste stiili ning imetleda silmapaistvaid detaile eri komplektide juures, mis ei taandu ainult värvivalikute variatiivsusele. Dekoratsioonide juures jäävad silma tagasihoidlikud, kuid tugevat sõnumit andvad lahendused ja mustrid. Lavastus on intensiivselt tumedamates toonides, jõuliselt pruunikad, ning õrnalt punakad ja mustad toonid domineerivad üle kogu produktsiooni. Mitte just kõige inspireerivam või energilisem palett, kuid see sobib aristokraatliku, ajaloolise, dramaatilise ja tsipake oma aja ära elanud ning kulunud aadlike elu illustreerimiseks ideaalselt. Lavasuurune mööbliääriste stiilis puidunikerduste kogumik ja see šikk sohva, olid võrratu kombinatsioon ning just piisav, et anda edasi õhkkonna peensust ning kirglikkust. Rääkimata siis kahest armurõõmudes inimkehast seal nooblil asemel. Sealjuures jättis muusika pigem maheda ning toetava mulje, mitte nagu millegi, mis on visuaalset üle mängiv või eesrindlikum. Muidugi, tuli ette ka dramaatilisi seiku ning lõikavaid instrumendikäsitlusi, kuid muusika oli tasakaalus sisuga, hoides graatsilist, suursugust, kuid aristokraatiale passivat väärikat nooti. 

Tantsu kohalt on etendus, iseenesest mõistetavalt, ka imeline. Vaatamata kammitsetud ja natuke läppunud aadlike kultuurile, on lavastus üpris seksikas. Siinkohal vastandatakse etteastetega mainitud hingelist ja kehalist armastust. Viimast sümboliseerib meessoost peategelase paljas ülakeha ning ihar embamine armukesega kušetil. Eelviimast, aga mehe õrn, hoolitsev ja austav -- nagu hoiaks käes portselani -- kehakeel ja pilgud. Meelde jäid veel kokkade krapsakas tants külluslike roogadega kandikul, mustlase energiline etteaste meestele ning valulikest tunnetest nõretav konfrontatsioon kahe algselt eneseteadmata rivaalitseva naise vahel. Isegi meie kangelase etteaste finaalis, täis enesehaletust ja eneseviha, püherdades enda emotsioonide mülkas, kuigi objektiivselt on empaatiat säästa vaid näpuotsaga, annab etteaste suurepäraselt esile mehe ahastust, lootusetust ning, ei ole tõesti võimalik, et see kulmineerub muudmoodi kui juhtub. Siiski, oli lõpp natuke üllatav. Kuid äärmiselt efektne punkt nii silmadele mõeldud realiseerimise poolest kui narratiivselt. Samas, traagika on alati unustamatum kui kaunis finaal. Kokkuvõttes, tegu on järjekordse näitega, et kodumaine originaal ballett võib pakkuda vaimustavat meelelahutust, tervik võib olla pandud kokku eri valdkondade meisterlikest panustest, ning kogu komplekt ei jää kuidagi allapoole välismaa suunalt tulnud loomingule. 

Etendus: "Don Pasquale" ja "Krahv Luxemburg"

Tervitus!

Klassikalist etenduskunsti.

Pealkiri: Don Pasquale (Gaetano Donizetti koomiline ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 25.09.2020
Millal nähtud: 22.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Tegu on autori ühe mängitavama loominguga ning ühe populaarseima Itaalia koomilise žanrinäitega üldse. Samas, ooperid, mis ei ole traagilised, on niikuinii võimsas vähemuses ning ise eelistan kahte teist maailma lemmikut, "Sevilla habemeajajat" ja " Armujooki". Põhjus on lihtne, konkreetse loo keskne konflikt ajas mind täiesti segaduses kukalt kratsima ning oli võimatu üle saada selle loogikast. Mitmeid kuid hiljem, pärast etenduse nägemist, ei ole ikka võimalik aduda, kuidas saab süžee moraal olla, et vanem mees ei tohiks noore naisega abielluda või siis üldse enam abielluda, sest on liiga vana. 19. sajandil, kas see mitte just standard ei olnudki? Või olen ma ajalugu siiani täiesti valesti mõistnud ning kahe silma vahele on jäänud tõsiasi, et soositud ei olnudki eakas mees ja nooruke naine? Või peitub siin mingi kolmas kontekstuaalsuse spetsiifiline konks, mis seletaks sellise dissonantsi lahti? Kohati võttis selle teema sisemine diskussioon ja kuidagigi seletuse mentaalne otsimine kogu võhma ning tähelepanu saalis, kuid ka pärast, ning tahaplaanile jäid muud elemendid, mida ooperi puhul tegelikult primaarsena nautida. Muusika, laulmine ning loodav atmosfäär ise ei suutnud ennast esile võidelda, sest mu peas toimus intensiivne pusasse läinud lõngakera lahti harutamine. Samas, detaile, mida nautida leidus küll ja küll, nt kasvõi vahvalt ülemeelik ja särtsakas tegelaste poolne suhtumine ning õhuliselt energiline vaimküllus laval.

Don Pasquale soovib, et tema vennapoeg abielluks sobiliku preiliga, kui tahab mehe varandust pärida, ning eeldab, et tal on kaasa valikus sõnaõigust. Kui Ernesto eelistab naida hoopis varatu lese, Norinaga, siis onule see ei passi ning ta otsustab, et hoopis ise leiab omale abikaasa ja saab pärija. Jah, tänapäeva uuenduslike tõekspidamistega võrreldes leidub siin hulgi vastumeelset ning hunnik arhailisust. Tavaliselt on ooperites pigem lahkheliks vana ajaga võrreldes modernne progressiivsus nt soorollides, kuid antud lugu, tundub, et räägib vastu sellele, kuidas oletaks, et minevikus asjad käisid. Ehk siis, kas antud ooper on oma ajast ees või siis on minu teadmised end täitsa puusse rihtinud. Võttes arvesse perioodi, millesse lugu paigutub, miks ei või onu kaasa rääkida, kellega pärija end seob või miks ei tohi ta ise abielluda ning oma rahaga teha mida hing ihkab? Et taadile vingepussi keerata ning talle õppetund anda, teeskleb Norina, et on vaga kloostritüdruk ning sõlmitakse võltsabielu naise ja Doni vahel. Ning siis läheb äkitselt üks kiusupalagan lahti. Naine raiskab mehe raha, alandab ja sõidab tollest teerulliga üle. Üks moment oli seda mõnitamist lausa ebamugav pealt vaadata. Huumorist oli asi kaugel. Ma ei tea, kas nalja pärast Norina äärepealt vanamehele kätega kallale hakkas minema? Täiesti hämmastav ja arusaamatu oli, et miks papi sai sellise alandamise osaliseks, sest käitus nagu iga teine mees oma ajastus ning isegi suhteliselt kammitsetult. Üks samm puudus komöödia tragöödiaks muutumisest, sest oli hirm, et iga hetk nüüd saab Don Pasquale südari. Taaskord, kas loo kontseptsiooni ja keskse konflikti kohalt jäi midagi kahe silma vahele, mingi pusletükk puudu, sest keeruline oli nende olemusest vastanduvate arusaamade tõttu nähtust terviklikult sotti saada.

Mainitud veidra ebaproportsionaalsuse pärast ei saa ka väita, et tegelased oleksid märkimisväärselt sümpaatsed olnud. Ei olnudki eriti kellelegi kaasa elada, sest igas suunas oli midagi, mis kulmu kortsutama pani. Isegi õnnetusehunnik, Ernesto, kes kogu lavastuse vältel ringi liipab nagu peksa saanu, oma üleolevates piinades ja kannatustes, oli omamoodi pigem humoorikas. Kas võib olla, et etenduses oli paroodilisi elemente? Kas äkki oligi salajane põrandaalune liin loos, mis seletab lahti massiivse ebakõla, tõsiasi, et -- heureka! -- ooper ongi kogunisti paroodia või farss?! No kuidas tõlgendada seika, et Ernesto on agoonias, otsi andmas oma armuvaludes, ja onu tal lihtsalt kastab kaktuseid. Äkki teebki etendus nalja selle üle kuidas inimesed reageerivad armastuse teemal üle võlli (Ernesto) või siis kuidas vanemad mehed on väga maiad noorte vooruslike neitsite järgi (Don Pasquale) või hoopis kuidas naised võivad dominantsed olla ning kõigile meestele enda ümber ninanipsu teha (Norina). Pöörati ümber soostereotüübid ning vahetati positsioone. Ja näidati kui naeruväärne on ennast vabatahtlikult emotsioonide küüsi visata ja enesehaletsusest ringi roomata. Ernesto oli tõesti natuke ekstreemne, kuid naljakas. Siinkohal peab mainima, et oli näha, et esitajatel oli lõbus ja nad tundsid rõõmu, et ei pea vahelduseks traagikamerre uppuma ja pidevalt ahastuses nägusid ette manama, mida ooperid üldiselt eeldavad, kuid saavad helget ja joviaalset meeleolu eksponeerida. Alati on äga kui näitlejatel ja lauljatel on endal äga. Kas positiivsed tunded, koos kehakeele ja miimikaga, nõuavad lisaks enam näitlejameisterlikkust on veidi kaheldav, kuid äkki on ooperilauljatel siiski komplitseeritum esineda pigem standardiväliseid elujaatavaid tegelasi, sest põhirežiim on tavaliselt mornid ja õnnetute saatustega tegelased. Seega, kiitus, sest lavalt õhkas vallatust ja lusti võngetena vaatajani.

Lavakujundus ja kostüümid olid lavastusel pigem vaoshoitud ning eriti kulukad välja ei paistnud. Samas, selline tagasihoidlik ja omamoodi maine värvigamma ning materjalide valik oli isegi päris mokkamööda silmadele. Dekoratsioonid, hoonete rekonstruktsioonid ning isegi purjelaev, mis siia ja sinna liugles, olid helepruunist puidust ning kontrast stseenidega öisel ajal, kus domineeris tumesinine, jätsid kogu komplektina maheda, kuid silmatorkava mulje. Kõige kentsakam ja koomilisem, kas tahtmatult või tahtlikult, oli lavastuse nimitegelase kõhupolster, mis jättis ilmselgelt võltsi efekti, kuid ehk pidigi ta olema selline selgelt kunstlik ja ebaloomulik, et, taaskord, huumorielementi pakkuda. Keegi oleks nagu hiigelpalli või pääserõnga mehe kõhu ümber sidunud -- jalad, ülakeha, käed, taguots ja muu keha üpris sale ning vormis. See detail illustreerib suurepäraselt etendust üldisemalt: kas võtta nähtut tõsiselt või mitte, kas vaatajat püütakse kuidagi segadusse ajada või haneks tõmmata, kas nähtu eristab teadlikult end konventsionaalsest ja esitab ebatraditsionaalset, kas lugu naerab enda üle või publiku, kas laval toimuv on päriselu peegeldus või soovunel ja kõverpeegel, kas püüab ta mõista anda, et mehed ja naised on mõlemad head ning halvad, jne jne jne. Ma ei ole üheski neist kindlalt veendunud, seega, ei ole nii vaevatu, kui võiks eeldada, ooperiga sina peale jõuda ning lihtsalt etendust nautida. Kahjuks, ei jäänud kõrva ka ükski unustamatuks sobiv muusikapala. 

-----------------------------------

Pealkiri: Krahv Luxemburg (Franz Lehári operett)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 24.01.2020
Millal nähtud: 17.09.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Mis see nüüd oli? Operetid on pigem pettumused juba aastaid olnud ning tundub, et mõjuvad kuidagi kulununa ja vanamoodsana, kuid võta näpust. Käesolev lavastus ei paistnud millegi erakordsega silma, ei sisult, muusikalt, tegelastelt ega lavastuse tehniliselt teostuselt, kuid millegipärast suutis tulemus olla võluv ja armas. Selline sümpaatne ja kõige parimas mõttes südamlik ning käega katsutav. Täielik müstika. Etendus tekitas sellise õdusa tunde, et publik ja näitlejaskond eksisteerivad ühes hetkes, mõlemad korraga, nii saalis kui laval. Selle ühtse ristumiskoha leidnud, läksid vaataja perspektiivist neile tegelaste seiklused, möödapanekud ja õnnestumised, päriselt korda. Jääb lõpuni ähmaseks, et mis täpsemalt olid need faktorid, mis sellist vahetut kontakti, köitvust ja hoolima panemist stimuleerisid, mis impulsse vajutati, et ei kerkinud esile tüüpiliseks saanud tüdimust operettide kergluse ning ülepakutud sisutühja lääguse suhtes. Ei no, ei tasu ka mingit haruldaselt geniaalset ja ennenägematut žanrieksemplari oodata, tegu on siiski suhteliselt standardse operetiga. Siiski, tundub, et minu reservatsioon ja negatiivsemat laadi eelarvamus operettide vastu on mingiks perioodiks raugenud. Kõvasti enesekindlamalt sammun järgmiseid Estonia muusikali pakkumisi kaema. Kuigi kuklas peab tuksuma skepsis, sest kogemused enne käesolevat liikusid stabiilselt allamäge.

Ehk saab ootamatut suhtumismuutust seletada lihtsalt sobiliku tujuga sedasorti meelelahutuseks või tähtede seisuga, kuid antud lavastus suutis end paigutuda just meelepärasele laiuskraadile, pakkudes parajalt suhkrut, melodraamat ning värvi, välja kukkumata üleliia toretsev. Mingi tasandini edukalt astus üles ka üks kindel faktor, mis alati operettides minu silmis, või pigem kõrvus, konstantselt mööda sihib -- muusika. Tavaliselt on suhteliselt võimatu hiljemalt ühtegi meloodiat meelde tuletada, isegi sekundid pärast pala lõppemist, või siis kõlavad enamused laulud üksteise dubleerimisena. Seekord, kuigi suurem enamus lahtus üheks lamedaks massiks, siis neli tõusid esile ning suutsid end mällu söövitada, mis on operettide puhul märkimisväärne saavutus. Tähtsad ei ole ametlikud pealkirjad vaid koloriidsed esitajad, tekst või mõned märksõnad, mis tõstsid etteastete kaliibrit. Juliette'i "järelroa" pala jäi meelde selle kelmika ja kentsaka sõnakasutuse poolest nagu ka naise ja tema kallima vaheline üksteise vastu teksti põrgatav duett, mis süütult särtsakas ning nunnu. Vürst Basil Basilowitsch oma meeleheitlikult koomilistes lembeihades suutis nagu linnuke ette tsiristada sellise armupiinade hümni, et ajas lausa muigama ("Laõh, laõh, laõh, laõh, jah siin!"). Kahtlemata parim etteaste kogu lavastuses. Kuid, kas ikka oli? Napilt jäi alla ootamatult areenile ilmuv energiline venelanna, kes krapsaka vürsti ise ära krahmas. Ideaalne paar! Naise "elutarkusi" täis etteaste täis aristokraatidele omast arrogantsust ja elukaugesust, oli tunnustust väärivalt humoorikas. Põhimõtteliselt, leidus täitsa mida kuulata ja nautida laulu valdkonnas ning vast aitas just see aspekt etenduse menukust turgutada. Kusjuures, tavapärasest rohkem tundus, et loovutati aega muusikale kui dialoogile. Viimast tundus, et on eriti kasinalt jagatud. Teoorias, ei oleks selline suund midagi, mis mulle iseäranis meelepärane, kuid äkki oli faktori ettenägematus ning eelduste ümber lükkamine üks detail laiemast kompotist, mis lavastuse poolehoidu võitvat taset tõstis.

Vinguda võib tegelaste kallal, eriti keskse paari, sest, jah, kuigi operetid on omamoodi muinasjutuliselt romantilised, kipuvad sealsed põhisuhteliinid tsipake usutavamad olema kui antud loos. Esimesest käekatsumisest või põgusast vestlusest tärkavad eluarmastuse tunded ajavad silmi pööritama. Mees ja naine kohtusid minutiteks, sõlmisid abielu, eraldussein neid lahutamas ja sellest läbi nägemata. Ja siis leiavad nad üksteist kolme kuu pärast taas, vestlevad, taaskord, suhteliselt üürikeseks hetkeks, ja juba ongi suur romanss. Nibin-nabin kaks kokkupuudet ja ollaksegi valmis üksteise nimel elama ning surema. Opereti kohustuslik sekundaarne paar oli kohati isegi armsas ja kaasahaaravam kui primaarne duo. Vaieldamatud lemmikud olid siiski muhedad vürst ja tema temperamentne vürstinna. Nemad olid ka peamised koomika pakkujad. Üldiselt olen žanriloomingus heldemas koguses huumorit täheldanud, kuid antud lavastuses puistati seda vaid näpuotsaga üpris kitsilt. Või ei olnud pakutud naljad just minu maitsemeeltele. Enam pandi rõhku muusikale, mis lõppkokkuvõttes ju õige valik paistis olevat. See andis võimaluse keskenduda pigem musitseerimisele, kui näitlemisele, milles viimases saadi operetile omaselt täitsa keskpäraselt hakkama, mis on igati okei, kuid laulmises, subjektiivselt hinnates, jäid kõrva kummitama Mart Laur ("Armupiin, oled jälle siin, laõh, laõh, laõh, laõh!" -- vaieldamatult vingeim!) ning Aule Urb. Siin tekib vist mingi ebaaus muster võrdusmärgi näol lemmiktegelaste ja nende vokaalsete oskuste vahel, seega, palun mitte hinnangut tõsiselt võtta. Aga olgem siis õiglasemad, Helen Lokutat, Reigo Tamme ja Elina Nechayevad on alati meeldiv muusikast rõkkamas kuulata.

Tagasihoidlik joon võeti lavakujunduse, dekoratsioonide ning kostüümide kohalt. Tegu oli pigem kulusid kokkuhoidva produktsiooniga kui priiskavaga. Valikud ei olnud ekstravagantsed või eriliselt silmatorkavad, kuid ajasid asja ära. Ka lavaline liikumine, grupietteasted ja üldine dünaamika olid staatilisemad. Alati ei olegi vaja peita operettide mõningast pealiskaudsust ja sisutühjust värvitornaado, ülevoogavate kostüümide, pidevalt juubeldades ringi trallamise ning mastaapsete taustadisainide varju. Taaskord, tundub, et selline kitsim lähenemine kõige muuga ühises kompotis aitas etenduse just käega katsutavamaks ja libedamini seeditavaks muuta. Ja niimoodi selline täitsa vaadatav ja tore operett oma ilus ja valus kokku tärgeldatigi. Eeldatavasti ei kühveldatud tükki mingeid ülemõistuse suuri rahalisi või loomingulisi investeeringuid, kuid kas alati peabki meeletult pillav, innovaatiline ja teistest eelnevatest erinev olema. Vast mitte, kui tulemus suudab just õigel tasakaalu piiril end balansseerida, langemata igalt nurgalt olemuselt odavuse kuristikku. Sõbrannaga sai õdusalt aega veedetud, juba klassikaks muutunud Estonia šokolaadikooki söödud (see lihtsalt on üks maitsvamaid) ja rõdul end mõnusalt sisse seatud (parteris ei ole just kõige etem oopereid ja operette vaadata, kui ei taha kukla käänamisest kaelavalu, et subtiitreid mugavalt lugeda). 

Etendus: "Lõbus lesk" ja "Anna Karenina"

Tervitus!

Klassikalist meelelahutust seekord. 

Pealkiri: Lõbus lesk (Franz Lehári operett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 19.08.2021
Millal nähtud: 04.06.2022
Minu hinnang: 3/5

Operetid, teisisõnu, klassikalised muusikalid, on ju tegelikult vahvad. Teoorias peaksin neid igati nautima. Praktikas olen, kahjuks, tähele pannu, et need on muutunud kuidagi lahjaks ja monotoonseks. Kas nad on oma hiilgeaja ära elanud, ei suuda konkureerida kõikvõimaliku kirju ja originaalse muu teatrimaastiku pakutavaga või on probleem pigem selles, et minu isiklik maitse, huvid ning ootused kvaliteetsele meelelahutusele on ajas ümber kujunenud. Ei tea täpselt millele näpp panna, kuid kuigi hindasin etendust sellena, mis ta on, siis ülendavat elamust ei saanud. Siin ei ole niiväga süüdi ka konkreetne lavastus ise, sest võrreldes mõne odavalt kasina välimuse ja kuidagi lohaka Estonia ooperiga (mida vahepeal repertuaari ikka eksib), oli produktsioonis näha eurode heldemat kasutamist, värvikaid ja säravaid kostüüme ning liikuvaid lavakonstruktsiooni. Eriti jäid silma glamuursed ja sensuaalsed kleidid, peakatted, ehted ja üleüldse nägid peategelastest naised, ning isegi taustatantsijad/lauljad, võrratud välja. Valencienne'i kollane siidist kleit ja klubi showgirl'ide sulgedega kirgas rõivastekomplekt on siiani meeles. Rääkimata Hanna veetlevatest kostüümidest. Visuaalselt oli tegu pilkutõmbava ja hoidva mahlase puuviljavaagnaga. Mille sisu sai, muide, suurendatud kujul ka laval üks hetk näha. 

Olen varem antud operetti vaadanud ja meelega ei loe hetkel oma kunagi aastaid tagasi kirjapandut, sest olen hoopis teine inimene ning ei taha lasta oma esmasel kokkupuutel looga oma hetke emotsioone mõjutada. Süžee ei olnud mulle ülemäära vaimustust tekitav juba varasemalt, seda tean kindlalt, kuid enim häiris mind tõsiasi, et kaks põhilist looliini tundus, et said suhteliselt samalaadset ajalist kajastust. Hanna ja Danilo üksteise ümber käiv tants, nagu kaks uhkust täis armastan, aga vihkan sind, ja vihkan, aga armastan sind, põikpead, kelle pidevale lükkan-tõmban keerlemisele oli hõlbus kaasa, said eetriaega pea sama palju kui Valencienne ja tolle tüütud seiklused oma armukesega. Kui üks pool süžeest oli köitev ja lihtsalt mõnus jälgida, siis teine pool väsitas kerglase ja mageda otsekui sunnitud ning liialt pikale venitatud olemusega. Hanna ja Danilo dialoog oli täis särtsu, pidevat üksteisele ära tegemist ning tegelaste vaheline keemia oli tuntavalt olemas ja elektrit täis. Nad mängisid otsekui pingpongi, kus kumbki ei tahtnud alla anda, kuid samaaegselt janunesid valge lipu õhku heitmise järele. Siiski, tundus, et endise armukesega vahele jäämisega hädas naine omas loos põhifookust, kuigi pealkiri peaks tavaliselt viitama peategelasele, kelleks oli, loogikast lähtudes, lõbus lesk Hanna. Oleksin süžeed tunduvalt rohkem nautinud, kui oleksin saanud enam koos aega veeta üksteise ümber keerlevate kangekaelsete endiste kallimate seltsis, kui pidanud Valencienne'i lehvikusaagat jälgima. Kuigi viimane põhjustas ohtralt tohuvabaohu ja humoorikaid olukord, kui see vale inimese käest järgmise kätte sattus ning pidev jaht sellele hulgaliselt segadust tekitas. Hanna ja Danilo kombo pakkus vaimukusi, temperamenti ja särisevat keemiat, Valencienne ja tema moosipoiss jätsid plassi ning erakordselt energiatu mulje. Lisaks, Reigo Tamm oli ootamatult šarmantne elupõletajast lurjus ning Helen Lokuta meeldivalt nipsakas -- koos moodustasid nad krapsaka duo.

Pooleldi kurvastusega pean tunnistama, et operettide muusika ei ole mind kunagi suutnud paeluda. Enamused palad valguvad üheks halliks massiks ning mul on keeruline neid meelde tuletada kasvõi hetk pärast loo esitamist. Žanri stiil ei ole minu maitsele. Antud etenduse puhul tuli ette väike erand, sest kaht etteastet koos meloodiaga suutsid mu mentaalse barjääri läbistada ning ennast mällu kinnitada. Kas see vihjab sellele, et tegu on hiilgavate lugudega? Ei tasu üle liialdada ja nii kaugele minna, kuid kurblikult kaunis ja maagiline "Vilja laul" ning ekstravagantne ja vali meeste n-ö ood naistele on suutnud teistest sarnaste hulgast ennast kuidagi kõrgemale vinnata. Mõlema esitusega käisid käsikäes meeleolukad miljööd koos ideaalse valgustuse, tausta ja kujundusega. Esimese puhul oli tegu otsekui imelise suveöö kontserdiga jõe kaldal, kus publik taustal küünlaid lehvitas, et ilusaid valgushelke tekitada. Teise puhul võeti kasutusele hulgaliselt konfeti paugutajaid, mis tähelepanu tõmbasid, lisaks kankaani tantsivatele härradele. Ma alati mõtlen, et, huvitav, kuidas neid ebemeid edukalt ära elimineeritakse -- need jõuavad ju suhu, riietesse ja alati ilmub imeväel kuskilt üks välja nädalaid hiljem. Energiast pakatava ning emotsioonidest rõkkava õhkkonna loomise nimel nähti silmatorkavalt vaeva ning suuresti selline juubeldav ja rikkuritelik atmosfäär ka suurepäraselt saavutati. 

Tegu on kahtlemata mõnusa meelelahutusega ning operett ise on vast oma žanri üks väljapaistvamate ja populaarsemata hulgast. Estonia on vaeva näinud, et tegelaste jõukat, aristokraatlikku ja eksesse täis elu vaatajani käesolevate vahenditega usutavalt ja võimalikult kuluefektiivselt eksponeerida. Seda tükki ei saa nimetada säästuversiooniks. Oleks mind kogu kogemus, aga enam suutnud kaasa tõmmata ning korda läinud! Vaatamata soliidsele produktsioonile, esitustele ning visuaalile, nagu eelnevalt mainitud, jättis mind show veidike külmaks. Äkki olen liiga palju operette näinud? Äkki ma ei ole enam või veel õiges vanuses, et neid rohkem imetleda? Äkki ma lihtsalt ei ole vastavas meeleseisundis taoliste edevate, õhuliste ja palaganlike vaatemängude jaoks? Äkki on operetid muutunud tuhmiks ja oma hiilgeaja ära elanuks? Tõeline põhjus jääb selgusetuks ja eks see vast kombinatsioon mitmest faktorist ole. Samas, kui subjektiivselt lähendades, jäi etenduses minu silmis midagi erilist vajaka, siis, objektiivselt, ei oska ma ka midagi konkreetse lavastuse puhul iseäranis välja tuua, et mis siis ikkagi õnnestunult ei toiminud. Jah, süžeeliinide tasakaal häiris, muusika suuresti ei kõnetanud, huumorit oleks võinud enam olla, tegelased oli kohati klišeed, rikaste ja kuulsate imelise elu ülistamine käis nati pinda, kuid need ei ole surmapatud ja nende poole võib tahtmise korral silma kinni pigistada. Olgu kuidas on, kuid üks tore õhtu teatris on garanteeritud igatahes. 

--------------------------------

Pealkiri: Anna Karenina (Marina Kesleri ballett Dmitri Šostakovitši muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 01.09.2020
Millal nähtud: 18.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Käesolev versioon igatpidi läbileierdatud loost, mida on üha uuesti ja uuesti lavastatud kõikvõimalikes formaatides, mõjus oma meisterlikul kombinatsioonil moodsast ning vanaaegsest ootamatult võrratult. Piinatud Anna Karenina palju kannatust täis saatust olen näinud mitmeid kordi filmimeediumis, kuid laval naist ning kokkupõrget rongiga sai kogetud esimest korda. Keeruline on, seega, kommenteerida, kui värskelt, kuid klassikaliselt on toiminud eelnevad produktsioonid eri kontekstides, kuid antud lavastus paistis silma tõesti selle poolest, et suutis sidusaks ja terviklikuks kokku põimida kaks vastanduvat aspekti: omamoodi ärakulutatud, kuid aegumatu originaal ja tolle kurblikult ilusalt loodud lämmatav õhkkond, ning kaasaegne julge, avameelne, otsekohene, kõike muud, kui vaoshoitud, lähenemine süžeele -- viimast vähemalt visuaalselt, tantsuliselt ning rusikas-kõhtu efektsete lavaliste lahenduste poolest. Lisaks, suutis etendus õhata välja ja laval üles kütta rohkelt sensuaalsust ja isegi konkreetselt seksikas mõjuda. Seda kõik igati hea maitse piiri mitte ületades ning paksu kihi elegantsiga kogu ettevõtmist katmas. Lavastust oli ääretult esteetiline vaadata, mida võib öelda enamus ballettide kohta, kuid midagi antud tükis aitas sel toimida iseäranis trööstitult ja tundeküllaselt -- Anna kärme ja halastamatu allakäik oli naise pisarate ja piina saatel masohistlikult kaunis. Kurb, kuid kaunis. 

Kuna lavastus oli kompaktsem kokkuvõte, olenevalt trüki versioonist, vähemalt 600+ leheküljega teose materjalist, oli ilmselgelt vaja teha valikuid, et kuhu tähelepanu suunata. Süžee ees, keskel ja lõpus on Anna, tema oli A ja O, naine pälvis 100% kogu etenduse fookuse. Põgus põige Kittyle küll leidus, kuid nii tema, naise enda seiklused, Anna vend, jne, olid taustategelased, kes ei paistnud mitte kuidagi relevantsed peategelase langemisele. Siinkohal tekkis ka küsimus, et kas materjali kohandamine ja kärpimine konkreetse etenduse tarvis oli üdini aktsepteeritav. Mingid valikud ju peab tegema, kuid kentsakalt mõjus ja suuna otsustes kahtlema pani Voronski käitumine oma kallimaga. Võin siin eksida, kuid see, et mees naist pettis oli ju pigem spekulatsioon ja Anna hirm, tegelikult seda ei tõendatud selgesõnaliselt ja faktidel põhinevalt kuskil raamatus. Samuti, ei hüljanud ta kaaslast niivõrd julmalt ja hooletult. Balletis tundus, et nende suhe oli pigem afäär, kui kirjandusteoses kumas läbi armastus. Voronski ei osanud lõpus Annat enam aidata, vältis teda, kuid ta ei visanud naist uue kaunitari pärast niisama kõrvale. Ei olnud mingeid tõsiseltvõetavaid viiteid, et mees ei armastanud teda enam. Jah, eks seal tüdimust ja ignoreerimist oli, sest naine oli psüühiliste painete küüsi end loovutanud, kuid niimoodi nagu mees lavastuses käitus, tundus, et tegu on võõra tegelasega ja mitte Vornskiga. Või kujutas Anna seda kõike lihtsalt lavastuses ette, sest tema paranoia, armukadedus, üksildus, frustreeritud ja kibestumus panid teda käituma ning arvama asju, mis tegelikult ei eksisteerinud. Ja kujutama ette, et tema kallim teda pettis -- see oli tema hullumeelse õnnetuse vili. Selline seletamatu mehe olemuse kujutamine oli vastukarva, kuid omas rolli antud loos Anna veelgi haletsusväärsemaks ja ekstra nukraks ebaõiglaste sotsiaalsete normide alusel kannatanuks. Keeruline on end lasta mitte mõjutada tõsiasjast, et ta olukorras oli süüdi vaid üks faktor: ta oli naine, mitte mees. Lisaks, kuna rambivalgus püsis ainuisikuliselt Annal, ei olnud tema ümber tunda ka tugivõrgustikku, lähedasi, ega kedagi, kellega naisel oleks soojem suhe. Keegi, kes temast hooliks, siis kui olukord eriti inetuks pööras. Keegi, kelle muresid oleks saanud, lisaks, laval kohata, et narratiivi raskuskese ei valguks vaid õblukese peategelase õlgadele. Valituks osutunud lähenemine ei lubanud tähelepanul hajuda -- Anna oli balletti hing. 

Lavakujundus ja dekoratsioonid olid lihtsad, kuid pidevalt muutuvad, dünaamilised ning konkreetse stseeni ja asukoha toimuva meeleolu suurepäraselt edasi andvad. Eriti jäi silma roosikardin, mida suudeti tantsugi integreerida. Kiituse on ära teeninud kostüümid, mis olid liikuvad, ajastulembelised, kuid suutsid üheaegselt näida ka modernsed ja isegi avant-garde hõngu. Siinkohal on viide Anna purpurpunasele kaelast maani kleidile, mis altpoolt konservatiivne piirav ja varjav kardin, ülevalt poolt, aga läbipaistev, geomeetriliste elementidega ning ilmselgelt oma ajastust eest. Kleit oli kui naise skisofreenilise situatsiooni sümbol, sest Anna oli vanamoodsas keskkonnas, kuid üheaegselt tahtis käituda vastupidiselt oma aja ära elanud normidele. Naistele aktsepteeritud oli, siiski, vaid üks suund. Lavaline liikumine oli taaskord just õiges tasakaalus klassikast ning värskematest viisidest balletile läheneda. Enim tähelepanu köitsid emotsioonidest pakatavalt paeluv kolmikesitus Anna, Voronski ja Karenini vahel. Selline lükka-tõmba, kahetsen-ei kahetse, reetmist, armuvalu, iha, vastakaid tundeid täis number ei olnud mitte ainult akrobaatiliselt lausa võimas, vaid see oli etteaste, kus kõik kolm võtmetegijat enda (magus)valu üheskoos samaaegselt välja elasid. Sulnis ja romantiline oli veel Anna ja Voronski n-ö pesu väel voodieelne (või sümboolselt voodimõnude aegne?) duett ning -- roosikardin taustal -- glamuurse ja pahelise peoduettide ja etteastete kogum. Emotsioonide kibeduse ja suhkrususe väljapigistamiseks puistati üle lavastuse privaatseid hetki Anna ja ta poja vahel, mis südant pigistasid. 

Tipp-hetk saabus, nagu alati, muusikalises, tantsulises, lavadekoratiivses, süžeelises ning tundekeeriselises mõttes üheaegselt kulminatsioonina Anna viimastel hetkedel enne saatuslikku ja viimast otsust. Eelnev eskalatsioon ning lõksus, lämmatav ja rõhuv õhkkond oli muutunud tuntavalt paksuks ning viimane pauk, sõna otseses mõttes, toimus vägevalt, mällu sööbivalt ning ehmatavalt. Kuigi naise teekond ja selle viimane punkt on teada, siis antud lavastuses tuli see siiski omamoodi šokina ja lõi pahviks. Mitte miski ei üllatanud, kuid stseen oli loodud niivõrd sidusalt, igale aspektile mõeldes, nagu kunstiline rong, mis ühes suunas kihutab ja siis vastu seina põrkub. Koheselt lõppes etendus ning enne aplausi tekkis hetk, kus vapustavana oli toimunut vaja tsipake seedida. Lavastuse viimase umbes paari-kolme minuti esitus ja selle tehniline teostus oli hiilgav. Oli tunne nagu oleksid ise, vaatajana, saanud rongilt obaduse. Selline efektne süžeeline realiseerimine aitab siiani kinnitada etendust mõtetesse ning aegajalt tuleb nähtu taas meelde. Õnnetu Anna lugu on tõesti miljon korda taasloodud -- äkki oleks aeg tema valule pausi anda? -- kuid antud ballett tõestab ikka ja jälle, et, publikul on kahju, Anna, kuid me ei saa sind teispoolsuses rahulikult puhkama lasta, sest sina ja sinu rong pakub jätkuvalt inimestele sadistlikult imeilusat tundepuhangut sellele igihaljale loole uuesti ja uuesti kaasa elada. Teades, et lõpp jääb alati samaks.

Etendus: "Ravel:Ravel" ja "Alice imedemaal"

Tervitus!

Seekord klassikalist tantsu ja laulu.

Pealkiri: Ravel:Ravel (Maurice Raveli lühiteosed)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 18.06.2021
Millal nähtud: 22.05.2022

Minu hinnang: 3/5

Lavastus koosneb kahest eraldiseisvast etendusest, mida eraldab vaheaeg. Üks on ooperilaadne, teine kaasaegse balletti suunas. Ühisosaks on helilooja. Muus osas eksisteerivad mõlemad täiesti erinevates maailmades. Antud etenduse loomisprotsess ja loojad on kohati isegi põnevamad kui tulemus ise. Mõistlik on endale soetada kava või siis internetis natuke infot otsida, et värvikamat pilti lavastusest ning selle tegijatest juurde moodustada. Palju detaile võib kahe silma vahale jääda või mõistmatuks, kui taustateadmisi lünkade vähendamiseks ei täienda (nt hiina keelena kõlavad ja jaapanikeelsed sõnad). Eriti lavastuse esimese loo, "Laps ja lummutised", osas. Tantsuetendus eeldab pigem oma kuuenda silma ja meta tasandi tajumise lõõride avamist, sest mis, kes, kus, miks ja kuidas, jääb natuke selgusetuks. Või siis vaatajale isiklikuks interpretatsiooniks. Kokku on tegu üpris vastandliku kombinatsiooniga. Üks mõjub modernselt, teine klassikaliselt. Üks on lastele, teine täiskasvanutele -- vähemalt lahti mõtestamise nurgalt. Üks on konkreetne ja struktureeritud süžeega, teine laialivalguv ja sügavat kaasamõtlemist eeldav. Mõlemad ootavad aga intensiivset visuaalset tähelepanu. Üks, põhjusel, et lihtsalt nii palju sagimist on laval, et keeruline on oma pilguga igale pool jõuda. Teine, sellepärast, et tuleb pingutada, et üldse aru saada, mida soovitakse vaatajale öelda ja mis laval õigupoolest tantsu taustasõnumina toimub.

Joseph-Maurice Ravel, heliloojana, ning populaarne ja, omal ajal, skandaalne autor, Colette, libreto koostajana, moodustasid huvitava meeskonna, loomaks muinasjutulise moraaliloo pahast poisist, kes on sunnitud oma tegude tagajärjel kannatanutele viimaks otsa vaatama. Teatri rekvisiitorist ema ootab lapsest seda, mida iga tavaline vanem: tee kodutööd ära ja käitu viisakalt. Tujukas jõnglane aga ei kavatsegi ja elab oma frustratsiooni välja ümbritseva elus ja eluta ettejäänute peal. Nood ei saa üks hetk enam vaiki olla ning võtavad poisi ette, sest tegudel on alati tagajärjed. Pärast intensiivset hurjutamist hakkab neil lapsest kahju, kui too meeleheitlikult ema järele hüüab, ja poiss otsustab hoopis midagi head teha. Ja äkitselt ei olegi maailm enam nii kuri ja ebaõiglane paik. Moraal loost on tõsiasi, et kurjus saab karistatud, kuid keegi ei ole üdini paha. Ei ole võimatu mitte heastada halba -- vähemalt püüda seda teha. Inimesed suudavad muutuda ja kahetseda. Ning neile andestatakse. Lapsed võivad oma hävitavatest käitumismustritest välja kasvada. 

Kõige kihvtim loo juures ei olnud selle õppetund, vaid kuidas süžeed esitati. Laval oli teine lava, sest tegevus leidis aset teatris. Keerlev põrand muudkui ringles ning sigiv sagiv lavarahvas muudkui askeldas. Kõik objektid ning olendid ärkasid ellu ja kurtsid oma kurba saatust poisikluti käte läbi. Mööbliesemed, nt diivan ja tool, kell, tuli, raamat, printsess muinasloost, serviis, nt tassid ja kann, jne. Kõiksugu aiaasukad, luiged (vahvalt visuaalselt lahendatud!), oravad, liblikad, konnad, puud, nahkhiired, muud taimed, jne. Tohutul hulgal detaile oli ellu äratatud nutikalt ja ägedalt. Näitlejad oli mööblikostüümide sees, nõude killud liikusid inimeste abil jälle tervikuks tassiks ja vastupidi, tuli lõõmas punase lendleva riidena. Aktiivselt kasutati nukuteatrit. Eriti kaunis oli n-ö aia hing, kauni pika rohelise slepiga naise näol. Peategelasi oli kaks. Esimene, poisike oma füüsilises kehas ning välimuses ja, teine, tema sisemine hääl, keda kehastas laulja mustas ülikonnas veidra tumedajoonelise maskiga -- peegeldades poisi tigedat ja tujukat sisekliimat. Kogu dünaamilise, elava ning laheda visuaali juures jättis tükk ikkagi äärmiselt kaootilise mulje ning kohati oli keeruline vaatemängu endasse haarata. Samas, peegeldas see päris teatrite kardina taga olevat atmosfääri ning laste lennukat kujutusvõimet. 

"Hane-ema" puhul ei olnud kava hankimisest kuigi kasu ning ka internet oma abikätt ei pakkunud. Mõtlesin alguses, et etendus on kuidagi seotud reklaampiltidel ning laval ennast siin seal vilksamisi esitleva, siniste pärlitega kaelas, hanega, kelle sees on kollaste teksadega naine. Kindlasti andis see tegelinski rohkem muinasjutulisema fiilingu, mis suunas originaalis muusika joondubki, kui antud lavastuse lõpptulemus. Tegu on aga hoopis modernse tõlgendusega, millel algupärase olemusega ülemäära ühist ei ole -- kuigi, kui pingutada, siis märkab elemente, mis viitavad muinasjuttudele. Otse loomulikult on baleriine, kas siis klassikalises või uuemas kontekstis, alati võimas oma tantsuoskust eksponeerimas vaadata. Samas, nähtu peab olema mõtestatud ning tänapäeva tantsus visatakse see aspekt nahaalselt publikule endale lahti harutamiseks. See on okei, kui see ajutöötlusprotsess ei ole eriti komplitseeritud. Kahjuks, tihtipeale, mõjub oma mõtestamise loogika kasutamine väsitavana ning ärritavana, sest alati ei ole selge, et mida peaks siis tundma, arvama või nähtust kuidas aru saama. Ja võib-olla ongi see loojate eesmärk?! Ma ei soovi, siiski, alati ise asju tõlgendada, tahaksin, et mulle teekond ette näidatakse -- nagu ühenda punktid pilt -- ilma liigse pseudo diip meelestatuseta. Vast see ongi tüki peamine kriitika, sest ta eeldab, et vaataja ise otsustab, mida näeb, kuid eelistan siiski konkreetsemat sõnumit ning arusaamist toetavat konteksti. See on puhtalt isiklik seisukoht ja eelistus! Samas, julge ja isegi põnev on selline lugu lisada enamjaolt lastele mõeldud etendusesse. Huvitav, kuidas nemad nähtut seletavad? See võib väga intrigeeriv olla. Vaatamata sellele, püsis pilk jäägitult tantsijatel ning näha sai vahvaid elemente. Meelde jäi kuidas esinejad lavale tulid eri viisil ritta ja kuidas lõpus see tagurpidi uuesti toimus. Kui enamus ajast oldi paljajalu (vist sokimoodi asjandused ikka olid), siis seik, kus balletti kingad jalga pandi oli tore, eriti kui üks mees need endale varvaste otsa sai ja nendes liikumisoskusi demonstreeris. Tants oli selline eklektiline ja pidevalt muutuv, leidus mitmeid samme ja liigutusi, mis silma jäid, nt krabi imiteeriv liikumine. Oli tunda maagilist ja fantastilist hõngu, kuid see jäi sõrmeotsest napilt eemale.

Kokkuvõttes, tegu oli omapärase komboga kahest erinevast loost, mis ei sobinud kokku, kuid, samas, veidral kombel, passisid küll. Visuaalselt on vaatamist ja imetlemist rikkalikult. Sisu poolelt aga jäi kohati midagi vajaka või oli nähtav liialt palju, korraga ja kiirelt. Eeldas see tähelepanelikkust ja järjekindlat kaasa mõtlemist, mis alati rahuldava tulemusi ei viinud. Vaadatud sai eestikeelne versioon lavastusest, kuid valikus on ka originaal prantsuskeelne. 

---------------------------------------

Pealkiri: Alice imedemaal (Gianluca Schiavoni ballett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 29.11.2019
Millal nähtud: 28.05.2022

Minu hinnang: 4/5

No publik oli küll pöördes. Sellise aplausi ning reaktsiooniga ei ole mul enam ammu kokkupuudet olnud. Oli ilmselge, et rahvale tohutult meeldis. Kas etendus oli ka minu silmis sellise ülistuse ära teeninud? Jah, tegu on võluva ning vahva balletiloo kogemusega nii lastele kui täiskasvanutele. Siiski, ülemäära vasikavaimustusse mind ei lennutatud. Olen Estonias vingemaid tantsuetendusi näinud (seisan õigluse eest balletile "Medea"!). Maagiaküllane ja seiklusrohke õhtu on aga garanteeritud, mida võimaldab taaskohtumine palavalt armastatud tegelastega nagu Kübarsepp, Valge küülik, Irvikkass ja, seekord, ootamatult sensuaalne Tõuk. Ja mitte niiväga populaarsete karakteritega, nagu Ärtuemand, ja mõne täitsa värske lisaga muinasjutulaadsesse süžeesse. Laval liuglevad ringi nii flamingod, jaanimardikad kui kilpkonnad. Trupp on suur ja lai ning värvikaid tegelinskeid on ohtralt. Silmi pilgutada ei ole aega, sest pidevalt toimub midagi ning lugu on konstantses liikuvuses, ühed tegelased sisse, teised välja. Nende keskel silkab hämmingus, uudishimulik ning särtsakas Alice, kes tekitab imedemaa asukate hulgas palju segadust, pahameelt ning elevust. Vaatajale pakutakse aga ainult rõõmu.

Etendus saab alguse seal, kus see aste leiab: Estonia majas. Kaks sõbrannat jooksevad mööda Tallinna Vanalinna ning hiilivad sisse ooperi- ja balletimaja lavatagusesse, kus neid ootab ees igast kola. Tegevuspaigaks koduse keskkonna valimine oli meeldiv ning tark viis vaatajat enam köita. Siis ilmub hunniku pahna vahelt äkitselt välja krapsakas küülik, kellele hetkeks omapäi jäänud, Alice, järgneb. Siitpeale ei tohiks süžees olla enam midagi üllatavat sellele, kes raamatuga on kursis. Teost on tegelikult läbi ja lõhki, miljon korda siin ja seal, kõikvõimalikes formaatides taasesitatud. Selline üleleierdatus on vast ka põhjuseks, miks on keeruline ikka ja jälle loosse eriti entusiastlikult suhtuda. Kõik on juba nähtud ning kadunud on värskuse faktor. Jah, antud etendus ja muud versioonid raamatust sisaldavad tihti mida uut ja teistsugust, kuid need lisadetailid jäävad suuresti loo enda varju. Loomulikult, võib tekkida vastupidine efekt, et no mis neid ennast tõestanud süžeesid niiväga tugevalt ikka modifitseerida on vaja. Kui asi toimib, siis toimib. Eesmärk vaatajana on pigem nautida lugu, otsekui vana sõpra, kellele on uuem kuub selga õmmeldud. Siinkohal mõtlen ma loomingu visuaalset poolt ja seal ettetulevaid värskendusi. Tuum jääb samaks, kuid välimust on putitatud. Selles mõttes on antud etendus kümnesse sihtinud. Ei ole mindud oma interpretatsiooni taga ajama ning siis selle kinnisideega plagama pistetud (nii, et keegi ei leia enam midagi üles), vaid publikule esitatakse juttu, mida nad läbi ja lõhki teavad. Näeb see ainult natuke teistsugune välja.

Iseäranis silmapaistvad olid igasugused n-ö eriefektid aitamaks võlumaailma imelisust esile tuua ning teatud keerulisi süžeeaspekte esitleda lihtsalt teostavate, kuid arusaadavatena. Kasutati palju projitseerimist taustale, millega loodi nt olukord, kus Alice oma pisaramerre upub, segadus kord suurte, kord väikeste ustega, Vanalinna miljöö ning reis imedemaale ja tagasi. Enim jäi meelde Irvikkassi kaasamine lillatoonilise projektsioonina. Õrritavalt ja hiilivalt oli kord näha tema saba, siis sai silmata käppade samme, mis kohe ka haihtusid, äkitselt oli märgatav tema lai naeratus ning lõpuks esitles kassiboss end isiklikult -- ülbelt edasi-tagasi sammudes. Koos värvikirevate kostüümide, kentsakate ja kaunite tegelastega ning asupaikadeks, küll rohetav lagendik, siis troopiline rand, jäid silma mitmed toredad detailid ning lahendused toimuvat kihvtimalt edasi andmiseks. Kilpkonn, kes "ujus" rula peal ühest lava otsast teise (rahva reaktsiooni järgi, üks lemmikuid), Valge küüliku tõukeratas, mis aitas tal eriti kärmelt kihutada (tal ju alati kiire), Ärtu kuningas, kui pisike mees, keda kehastas laps, Alice kilemulli sees enda pisarameres liikudes, jne. Raske oli üle ja ümber näha tüdruku nunnudest roosadest tennistest! Ülejäänud maagilise imedemaa kõrval tõusis esile Hertsoginna ja naise majapidamine, kus otsekui hullunult tegutses kokk ning vaene sea näoga sülelaps kannatas hooletuse all. See seik loost on mulle alati veidralt ja vastumeelselt kuidagi kõhe olnud ning antud etenduses järgis see sama fooni. Ülejäänud stseenid ja see köögi õhkkond ei ole kunagi sujuvalt klappinud. Meeldejääv aga kindlasti!

Efektide, kostüümide ja dekoratsioonide taustal ei jää kaugeltki maha ka tantsuline pool. Publik sai nautida paaritantse, soolo etteasteid, grupikombinatsioone ja niisama kõikvõimalikku kepslemist. Piinlik öelda, et muusikat ma seekord väga tähele ei pannud, sest laval toimuv hoidis tähelepanu füüsilisel tegevusel ning pidevalt liikuval süžeel. Silm oli visuaalsele poolele keskendunud. Seega, oli eriti kihvt ja tänuväärne, kuid Ärtuemand üks hetk dirigendile viidates lubas tol, tegelaskujule omaselt, pea maha võtta. See seik tõi orkestri aktiivsemalt losse tagasi ning põimis mõlemad pooled tugevamalt. Tantsudest jäid eriti meelde Tõugu etteaste, mis oli meeleline ja salapärane. Ka roheluse elanike tantsud, kus esindatud olid küll jaanimardikad, küll lillekesed ja muud sõbrad, olid silmale ilus jälgida. Jaanimardikate pepud olid suured, kollased ja särasid, mis oli vahva detail. Üleüldse, oli tantsuline osa kaasahaarav ja igas suunas varieeruv. Sama võib öelda kogu lavastuse kohta. Tegu on maiuspalaga igas vanuses vaatajale! Igaüks leiab sealt midagi mis rõõmu valmistab.

Etendus: "Tramm nimega iha" ja "Linnukaupleja"

Tervitus!

Seekord lühidalt kahest Estonia etendusest!

Pealkiri: Tramm nimega iha (Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa ballett Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel)
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Nancy Meckler (Ameerika Ühendriigid/Suurbritannia)
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 04.11.2017
Millal nähtud: 12.01.2019
Minu hinnang: 4/5

Jälle, teades liiga hästi, mis masendus ja äng mind ees ootab, külastasin, minu jaoks kurikuulsa, Tennessee Williamsi romaanil põhinevat balletti. Elu, kogu oma ebaaususes, ebaõigluses ja inetus isekuses -- just seda pakuvad autori lood rohkemgi kui rubla eest. Pluss, vaatajale kaasneb alati paras doos frustratsiooni ja jõuetustunnet. 

Jõuka ja aristokraatliku lõunaosariikide langus ja hiilgeaja möödumine peegeldab end õnnetu saatusega peategelase, Blanche'i, elukäigus. Algus oli ju ilus, abielu armastatud mehega ja soe ümbritsev perekond. Kuid, nagu klotsidest maja, kukkus kokku eelnev ideaalne elu -- sõna otseses mõttes, taustal olev pilt iidsest perekodust, Belle Reve'ist (tõlkes: ilus unelm), langes tükkideks. Neid samu klotse kasutati hiljem erinevateks lavakujunduse vajadusteks, nagu kummitaksid killud Blanche'i kunagisest elust teda ükskõik mida ta ei teeks ja kuhu ei läheks. Tema kunagisest elus on saanud tabamatu "ilus unelm", mis on nüüdseks käeulatusest igavesti väljas. Samamoodi lagunes ka naise abielu, kui tema mees hoopis teist sookaaslast ihaldama hakkas ja peatselt enesetapu tegi. Naine eksib ohtlikule teele. Kaotanud kõik, millest hoolib, hakkab ta semmima võõraste meestega. Kaotanud maine, reisib Blanche New Yorki, kus elab tema õde, koos tolle machomehest abikaasa, Stanleyga. Naine saab nautida veidi muretumat aega kalli õe seltsis, kuid õnn on üürike. Peatselt saab tema halb kuulsus ta kätte ning järgneb hukkamõist, eemaletõukamine ning võigas vastasseis agressiivse Stanleyga. Blanche'i viimane peatus on hullumajas, kus ta tegelikult lõpuks rahu leiab. Traagiline lugu ühest õnnetust naisest, kellega toimunu mind päris endast välja viis. Sellist masendust, sellisel tasemel suudab mind tundma panna ainult Tennessee Williams. 

Loo tõlgendamine ning adapteerumine balletiks oli imetlusväärne. Mulle siiralt meeldis kõik, alates lavakujundusest, muusikast, süžee kulgemisest, kuni põhilise, koreograafia ning õhkkonnani. Lavakujundus oli dünaamiline -- liikudes eri paikadest vaevatult ja kiirelt uuteks keskkondadeks. Süžee oli tihe, tempokas ning tähelepanu köitev. Nautisin enda üllatuseks tohutult muusikat. Mind harvem köidab ballettides muusika kui tants, kuid etenduse alguse kooslus Blanche'i soolist koos melanhoolse, kurblik-kauni meloodiaga võttis sõnatuks. Äärmiselt kaunis, kuid nukralt ja hellalt imeline oli näha naise tantsu oma nooruspõlve kallima ja tulevase abikaasaga. Iseäranis esimese vaatuse muusika oli just minu maitsele ning võrratult komponeeritud -- midagi selle tempos, toonis ja loodavas õhkkonnas koos füüsilisega, puudutas mind sügavalt. Muusika peegeldas tegevusi lõunaosariigis, mis oli mu lemmik osa, kuid suutis ennast viia ka New Yorkis toimuva lainele, mis nõudis elavamaid, modernsemaid ja äkilisemaid taustahelisid. 

Kui rääkida koreograafiast, siis klassikaline ballett on traditsionaalne ja sa tead täpselt mida oodata, kuid mida tänapäevasem etendus, seda julgem, laiahaardelisem ja üllatuslikum on tants. Vastupidiselt klassikale oli koreograafia loo sisule vastavalt kõvasti sensuaalsem ja isegi erootiline. Stanley ja tema naise leppimise stseen, mis lõppes paariga voodis, oli seksikaim kõigest, mida ma üheski tantsulavastuses kunagi näinud olen. Klassikaline balletti kontekstis skandaalne ning ennekuulmatu. Temperatuur ei tõusnud ainult laval vaid kogu saalis. Üleüldse tundus, et tantsijatele meeldib, vahelduseks reglementeeritud tantsule, emotsioonid ekstra toorelt ja piiranguteta välja lasta. Loo sisu ning tantsu sümbioosne klapp oli igatahes suurepärane. 

Kokkuvõttes, kuigi karjuvalt rõhuv ja masendav (ja see on ka üks põhjus, miks ma lihtsalt ei suuda kõrgemat hinnangut panna -- etenduse sisu oli natuke traumeeriv), oli selles "trammiõnnetuses" ohtralt ilu, mis kuigi raske seedida, mõjus mulle väga sügavalt. Ja, muidugi, on alati meeldiv ja teretulnud näha mõnda kaasaegsemat balletti hulga klassika keskel. Hea valik repertuaari, Estonia!

-----------------------------------------

Pealkiri: Linnukaupleja (Carl Zelleri operett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Marko Matvere
Kestus: 3h 15 min
Esietendus: 26.05.2017
Millal nähtud: 03.11.2018
Minu hinnang: 2.5/5

Ma ei ole näinud üleliia palju operette, kuid mu žanri lemmikutest, "Viini veri" ja "Silva", mis olid ka mu esimesed kokkupuuted sedatüüpi etendustega, on kõik järgnevad aste astmelt oma headuses minu silmis allapoole langenud. Kui "Savoy ball" oli 3.5/5st , "Tsirkusprintsess" 3/5st, siis pean, kurvastusega, tõdema, et antud operett liikus veel sammu madalamale, ehk siis, on tulemus 2.5/5st. Ma ei kogenud neid emotsioone, mida eelnevaid žanriõdesid või siis, kasvõi, muusikale vaadates tunnen. Igatpidi jäi vajaka. Muusikast, mis ei hellitanud kõrva, süžee, mis ei haaranud kaasa, tegelased, kes olid kuidagi igavavõitu ja ebasümpaatsed ning ei kutsunud neile pöidlaid hoidma, huumor, mis oli harv ja mitte minu maitsele. Samas, oli eelnevat kõike ikkagi adekvaatselt, aga mitte grammigi üle keskpärasuse. Sõbrannaga veetsime siiski toredalt aega ning meel sai lahutatud, kuid nähtu oleks võinud tsipakegi ambitsioonikam olla.

Ma eeldan, et mõnele uuemale operetti külastajale võib pakutu olla igati suurepärane, kuid mulle, kui võrdlusmomendi omajale, jäi mõjust napiks. Eriti kui lisada siia ka opereti n-ö hõimlase, "muusikali". Süžee oli väga omane žanrile, kus vaataja meelelahutuseks on kasutusele võetud suhteliselt klassikalised võtted, alustades armukolmnurgaga, või isegi neli-viisik nurgaga, ja lõpetades vale-identideedi segadusega. Fookus oli eri kombinatsioonidega just viimasel, mis muide igas olukorras ja kontekstis millegipärast vähemalt mulle alati humoorikat situatsioonikomöödiat suudab pakkuda. Selle süžeeliini valikuga võib väga harva auku astuda. Ka antud etenduses tuli selle käiku minekul ette omajagu tohuvabaohu. Kristel pidas kehkenpüksi vürstiks, Adam pidas vürstinnat talutüdrukuks, jne. Sellest tulenevaid naljakaid olukordi oli hulgi. Süžee oli, seega, üpris standardne, välja arvatud siis, et kesksetes rollides ei olnud operetile tüüpiliselt aadlikud ja rikkurid või talupojad, kellega hiljem tuleb välja, et et nad on hoopis kaua kadunud eliidid. Peategelaseks oli linnukaupleja, Adam, ja tema ihaldusobjekt, küla postiljon, Kristel. Muidugi oli märkimisväärne roll ka vürstinnal, kuid ta oli siiski pigem kõrvalosatäitja. Peab tunnistama, et alati on ju tore, et klassikalises ooperis, balletis või operettis saavad rambivalgust tavalised inimesed, mitte ainult siniverelised. Selle lähenemise poolest oli antud etendus kindlasti eesrindlik ja meeldejääv.

Tegelased ei tekitanud minus vaimustust. Iseäranis nõrk kangelane oli peategelane, Adam. Oli ta küll selline pigem klaas pool-täis kui poolt-tühi suhtumisega lihtne (liialt lihtsakoeline) ja heatahtlik (veidi ülemäära ullikeselt naiivne) mees, kuid ta jäi mulle üheülbaliseks. Üleüldse olid meessoo esindajad loos kuidagi viletsad -- kas täitsa lumpenid või lollid või ahned või ilmetud. Keeruline oli kellegile neist kaasa elada. Naised oli seevastu sirgema seljaga, särtsakamad ning asjalikumad karakterid ning nende kõrval näisid mehed veel armetumad. Kindlasti on paljudele vaatajatele etenduse tipp-hetkeks kaks professorit, kes täitsa lambist äkki välja ilmuvad ning kelledele pühendatakse loost märkimisäärne osa. Nad ei sulandunud iseäranis hästi ülejäänud süžeega ning lõhkusid selle sujuvust. Samas, elavdasid nad publikut ning tõid saali ning operetti hulgaliselt energiat. Loomulikult, ei ole ka üldsegi kasin, et neid kahte tolvanit kehastasid Jan Uuspõld ja Argo Aadli. Just nende meeste väljailmumine oli ootamatu, kuid tervitatav üllatus. Mehed olid tublid ja tundus, et naudivad tegelaste purjus trallitamist laval. Siiski, ei läinud mulle selline otsekui "odav" viis vürtsi ja huumorit lisada peale. Jah, nad olid koomilised, kuid nii ääretult tüütud. 

Kokkuvõttes, oli ja nagu ei olnud ka. Midagi konkreetselt halvasti ei olnud, kuid mind nähtu ei suutnud väga kõnetada või kaasa tõmmata. Igati hoogne ja lõbus meelelahutus, mu sõbranna nautis, kuid mind jättis natuke külmaks. Siiski, ma arvan, et enamustele on juba ainuüksi kahe kõlupea professori Jan Uuspõllu ja Argo Aadli esituses näha väärt sammud teatrisse võtta. Kuigi ka Helen Lokutat ning Jassi Zahharovit on alati tore laval näha.