Etendus: "Nabucco" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Ülevaade suveooperilt Coca-Cola Plazas!

Pealkiri: Nabucco (Giuseppe Verdi ooper)
Teater: MET Opera Summer 2017 (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 2h 35 min
Millal nähtud: 26.07.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Kas on midagi selle teose kohta mida ma ei adu või on see lihtsalt juhus, kuid "Nabucco" oli Metropolitan Opera ülekannete seas 2016/2017 hooajal etendus, mis vähemalt Tallinnas täitis märkimisväärse arvu kohti ja isegi paar lisaseanssi välja teenis. Kas asi võib olla selles, et tegu on Verdi teosega, mida peetakse tema hiilgava helilooja karjääri tõeliseks alguseks, või on iva hinnatud ja armastatud orjade koori palas, mis just käesolevas etenduses kõlab? Arusaamatu, sest süžees, vähemalt mina, midagi ülearu paeluvat ei märganud. Seega, on mul on veidi keeruline mõista miks just see ooper võrreldes teiste Metropolitan Opera poolt pakutavate variantide hulgast niivõrd suuri masse ligi tõmbas. Müstika. Lisaks sellele, on märtsis 2018 Estonias toimuva Läti Rahvusooperi "Nabucco" külalisetenduse piletid juba praegu välja müüdud. Olles sütitanud minus uudishimu ning olles selle ooperi menust kohaliku publiku hulgas hämmingus, otsustasin külastusega teose fenomeni veidigi mõista.

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Ooper põhineb piiblilool, kus keskmes on kaks rahvast, kaks usku, kaks õde, kahte sorti armastust ja suurushullustust täis kuningas. Iisraeliidid ja babüloonlased, uus ainujumal ja iidne mitmejumaluse usk, Abigaille ja Fenena ning puhas ja siiras armastus versus isekas ja kirglik armastust. Ja olgem ausad, see vastandite kombinatsioon oleks olnud tõhus, kui usu roll ei oleks mu silmi pidevalt pööritama ajanud. Religioon on minu jaoks teema, mis võib pärssida või soodustada mu sidet vaadatuga. Antud juhul sai see varjutavaks takistuseks. Muuseas, pani klišeetüütuses kulmu kergitama Nabucco järsk usumuutus ja seda ilma igasugu orgaanilisuseta. Jah, ma tõden, et tegu on piiblilool põhinevaga ning tegu on ooperiga, kus sisu usutavus ei ole kaugeltki A ja O, kuid kaunis muusika viib nähtava vaid mingile tasandile. Kõrgustesse tõusmisel on vaja ka funktsioneerivat ning mingigi loogilisuse kübemekesega süžeesambaid. Ma tahan kaasa elada ja tunda, et toimuv mind emotsionaalselt liigutab. Ma ei taha tunda vaimuvaesust, aulikku loo kulgemist ning järske ja mugavaid õhust tulnud karakterimuutusi -- ükskõik kui kaunilt sellele saateks lauldakse.

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Midagi on ka nihu läinud kui vaatamata kainele mõistusele võidab minu poolehoiu ja sümpaatia pigem n-ö kurikael Abigaille, kui Fenena või ükskõik kes teine tegelastest. Viimane oli igavavõitu klassikaline ennastsalgav õilishing, kes kippus ärritama. Iseäranis kõrvutatuna oma komplitseeritud, konfliktse ja koloriidse õega. Abigaille avaldas muljelt -- võimas, mitmetasandiline ja tõeline alfanaine. Jah, tema eesmärgid ei olnud just õiged, vahendid valed ja tema enesekeskne teerulliga teistest üle suhtumine ei võitnud talle poolehoidjaid, kuid baastasandil ma isegi mõistsin miks ta selline on ja mis teda ajendas. Mina võtsin teda pigem kui vääriti mõistetud anti-kangelast kui pahalast. Talle oli kordades lihtsam kaasa elada kui allikavesi puhtale Fenenale. Abigaille oli inimlik ja eksiv, kuid võimas loodusejõud, mille teda kehastanud Ljudmilla Monastõrska hiilgavalt esile tõi. Karismaatiline naine vägevas etteastes -- etenduse üks ja ainus tõeline pilgutõmbaja! Sellise uhke naise kõrval kahvatus, Fenenale lisaks, veelgi ka ooperi armusüžee, mis jäi äärmiselt hädiseks ning pani end pidevalt unustama. Suurem lembelugu tundus olevat erinevate tegelaste ja jumala vahel.

pilt forumcinemas. ee kodulehelt

"Nabuccost" rääkides ei saa üle ega ümber juba legendaarsest orjade koori loost. See hingestatud ja melanhoolne pala tõi kananaha ihule. Publikule mõjus see veelgi tugevamalt ning tulenevalt tormilisest reaktsioonist, kogesin esimest korda, ükskõik kas siis ooperisaalis olles või ülekannet vaadates, et mõnda lugu esitatakse kaks korda järjest. Teist korda etteastele keskendudes, tõdesin, et sõnad olid isegi kaunimad ja sügavamad kui muusika ise. Võrratu pala täis igatsust, unistust ja tagasivaadet. Ülejäänud muusika oli silmapaistvalt kooriesitustega ülekaalus ning toetas emotsionaalselt võimsaid stseene ideaalselt. Ooper tõusis esile ka iseäranis vägevate ja tundeküllaste seikade poolest nagu Nabucco püha kotta tungimas, Abigaille oma isa hülgamas, naise avastus, et on tegelikult orjade laps -- kokkuvõttes, enamus stseenid Abigaillega. Tegelastele fokuseerimist aitas suuresti ka lavakujundus, mis oli suhteliselt tagasihoidlik, tumedatooniline ning tagaplaanile sulanduv. Visuaalselt saavutati sünge ja halvaendeline keskkond, mis laval toimuvat ka kirjeldas ja toetas. Produktsioon oli loomulikult esmaklassiline. Midagi vähemat Metropolitan Operalt oodava vast ei maksagi.

Lõppkokkuvõttes, ei saanud ma targemaks, et miks saadab "Nabuccot" Eestis selline fenomenaalne edu ja huvi. Muusika oli suurepärane, kuid seda on ta ka mitmetes teistes niivõrd suurt vastukaja mitte saavates ooperites. Tegelastest leidus tõelisi pärle ja ka üksluiseid klišeehunnikuid. Süžee realiseerimise osas olen ka kohati kahtleval seisukohal. Kas siis ikkagi müüb Verdi nimi või ooperis käsitletavad teemad? Kas need kõnetavad nii suurt hulka rahvast? Ma ei oska seda fenomeni seletada. Miks just see ooper? Müstika.

Etendus: "Madama Butterfly" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Ülevaade suurepäraselt otseülekande ürituselt Coca-Cola Plazast!

Pealkiri: Madama Butterfly (Giacomo Puccini ooper)
Teater: Metropolitan Opera LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 38 min
Millal nähtud: 02.04.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Käesolev ooper tõi mus esile vastakaid tundeid. Süžee ning tegelased tekitasid sügavat frustratsiooni, Cio-Cio-san ehk Madama Butterfly, oma naiivsuses ning agaras pimesilmi kiindumuses oli nõutukstegev ja Pinkerton oma hoolimatuses ning enesekesksuses oli tohutult vastumeelne. Nende romanss oli lääge ning mõjus sunnitult traagilisena ainult traagilisuse enda pärast. Teisalt, aga otsekui paradoksina, oli see esimene ooper, mis suutis mulle silma vesiseks tõmmata ning, mis loo kulgedes aina enam tundeküllasust esile tõi ning mulle hinge puges. Seda aga tänu kõikidele muudele aspektidele peale imala ning pinnapealsele lembeloo, mille ümber ooper keerleb ning, mis on katalüsaatoriks igale järgnevale ängistavale stseenile.

Juba ainuüksi hädised, pea olematud, sambad milledele Pinkertoni ja Butterfly abielu püstitati, ei suutnud ka parima tahtmise juures võimaldada klassikaliselt siirast ning üdini paarilisele pühendunud suhet. Naine, oma teadmatuses, loomulikult nägi kosjasobitaja poolt korraldatud abielus oma pääseteed geiša ebakindlast elust ning kiindus mehesse, keda sügavalt ja sinisilmselt hakkas idealiseerima, heites kõrvale oma rahva uskumused ja traditsioonid. Mehel olid aga tunduvalt alatumad eesmärgid ning Butterflys nähti mugavust, võõrapärast vaheldust ning naist, kellest on kerge lahti saada, kui tema silmis vastuvõetav ja korralik ameeriklannast naine on aeg naida. Nendel äärmiselt valedel põhjustel sõlmitud ning vastandlike ootustega abielu, oli otsekui tempel kinnitamaks tulevat möödapääsmatut traagilist lõppu.

Mõlemad tegelased olid noored, täis energiat, õhinat ning hakkamist, südamed valla ning terve maailm silme ees sillerdamas, kus liikuda sai vaid paremuse poole. Kas Pinkertoni käitumist tuleb mõista kui nooruspõlve lollust, mis lõppes kurvalt, ning mees peaks pälvima kasvõi kübekese mõistmist? Või siis oli tema käitumine andestamatu, ning elumehelik ja enesekeskne suhtumine, mis tõi esile vaid hävingut, peakski jääma teda elu lõpuni painama? Viimastel momentidel oli tunda tema kahetsust, kuid eelnev probleemi igasugune vältimine ja eiramine ei kõnelenud just mehe kasuks. Eks Pinkertoni üle kohtumõistmine jääb iga vaataja enda südametunnistuse piiridesse.

Ooperi trööstituima saatusega kannatanu, Cio-Cio-san, üks hetk sümpatiseeris mulle oma särtsakuse ja enesekindlusega, teine hetk aga samaaegselt ärritas oma lapsiku lihtsameelsuse ning põikpäisusega. Eriti drastiline kontrast tekkis kahe stseeni vahel. Esimeses annab nipsakas ja lapselikult õhinas Butterfly korvi rahvuskaaslasest kosilasele, olles veendunud, et Pinkerton ei ole teda hüljanud, selle peale isegi mitte tulles, ning teises, tohutult efektses, intensiivses ning emotsionaalsusest pakatavas stseenis, ootab naine koos teenijanna ning pojaga kannatlikult mehe tagasitulekut, teades, et tema laev on randunud. Viimane seik oli meelega venitatud mitmeid minuteid pikaks, kruvimaks pinget, ning püüdes vaatajani tuua meeleheitlikku, kuid lootusrikast ootamist, mida varjutas tõsiasi, et kõigile peale naise enda oli selge, et Pinkerton ei kavatsegi naasta. Butterfly näol oli siiski aga tegu vaid viieteist aastase teismelisega ning tüdruku vastu ei peaks suhtuma ülemäära karmilt, vaatamata tujukusele ning sinisilmsusele, sest oli ta ju ikkagi vaid mängukann ning ühiskonna ja ühe mehe ohver. Mis minu silmis tema väärtust aga kahekordistas oli fakt, et emana oli ta imetlusväärne ning ennastohverdav.

Ooperi kangelannat kehastanud Kristine Opolais on üks kaunimaid ooperlauljannasid, kuid veidi kentsakas oli teda ette kujutada viieteistaastase neiuna. Siidjate pikkade mustade kiharatega ning lopsakate lilledega peas, oli ta otsekui elujõuline, just õidepuhkenud kaunitar, kes närbub ja hukkub oma keskkonna hooletuse pärast. Pinkertonina üles astunud Roberto Alanga jättis nii välimuselt kui hoiakult aga liialt libedast kalast elumehe mulje, mis tegi tegelase veelgi ebasümpaatsemaks. Koos moodustasid nad aga adekvaatse paari ning nende armuduett laternate taustal sumedas õhtus oli üpris maagiline. Väikese lisadetailina oli koomiline, et need lilleõied, mis romantiliselt suurtes kogustes lavale liuglesid, koristati hiljem vaheajal, lavataguse pilguheite jooksul, ära tolmuimejaga. 

Antud produktsioon on Metropolitan Opera repertuaaris olnud juba aukartustäratavad kümme aastat ning ei ole keeruline tuletada miks. Juba ainuüksi tegevuspaigaks olev Jaapan on paljulubav ning võimaldab kujundusele lummavat võõrapärasust ning ohtralt kujutusvõimet. Loojad on end aga ületanud, sest sellest eksootilisest keskkonnast on võetud maksimum ning ooper kubisev meeliköitvatest, pilkuhoidvatest, innovatiivsetest ning muinasjutulistest lahendustest. Ooper algab paeluva geiša tantsuga, kus naine kasutab lehvikut meisterlikult ning tagab sissejuhatuse, mis viib vaataja just vajalikku meelelaadi. Jaapanist pärit detailidena kasutati usinalt ka riisipaberist lükanduksi- ja seinu tekitamaks ruumilisemat keskkonda. Ning üleni musta riietatud abipersonal laval, kes kandsid jookidega kandikuid ning täitsid muid praktilisi funktsioone, tuletasid vaieldamatult meelde ninjasid. Koloriidsele Jaapanile omapäraselt oli ka kogu etendus erksates, neoonilikes ning säravates toonides. Eriti silmapaistvad sel alal olid Cio-Cio-sani sugulaste kostüümid pulmapidustustel.

Erinevatel otstarvetel ning eri õhkkondade loomiseks kasutati antud etenduses ootamatult palju nukukunsti, mis geniaalselt sulandusid toimuvaga ning lisasid nähtavale tunduvalt paeluvat kaalu ning originaalsust. Näiteks oli Butterfly väikeseks pojaks nukk, keda juhtisid kolm nukunäitlejat (musta riietatud ninjat). Lausa sõnatukstegevalt hämmastav oli nende sünkroonis püsimine ning nukule elu sissepuhumine. Viimane omas realistlikku kehahoiakut, maneere, liigutusi ning tegi kõike sujuvalt ja elusolendile tõetruult. Üllatavalt hea keemia ja loomulikkus leidus ka ema ja poja vahel -- nuku ja naise vahel. Ooperi lõpupoole toodi lavale ka lühike tantsuline number naisnuku ja tema kahe juhi ning inimtantsijast paarilise vahel. Stseenis lendlesid parvena ka suurepäraselt sünkroonis olevad linnud, mis olid tegelikult pabertuvid pikkade keppide otsas. Viimased mõjusid tohutult tõetruult ning võluvalt koos tantsija ja nukuga graatsiliselt koos liikudes.

Traditsioonina antud sarja ooperiülekannetes, sai ka seekord vaheaegadel tutvuda nii esinejate kui muude ooperimajaga seotud aladega ja isikutega. Intervjuud andsid teenijannat, Suzukit, ja diplomaat Sharplessi, kehastanud lauljad. Otse loomulikult, said sõna ka peaosalised. Eriti lahe oli Kristine Opolaisi tervitus oma kodumaale Lätisse. Nimelt on tegu meie naaberriigist pärit lauljannaga. Kiire pilguheit tehti ka sarja järgmisele ooperile, "Roberto Devereux," mille visuaalne kujundus avaldas selle lühikese tutvustuse ajal küll muljet. Etenduse nukukunsti näitlejad tõid päevavalgele saladusi, näiteks kuidas nad nii meisterlikult sünkroonis toimivad ning kes mis kehaosa eest vastutab. Viimaks anti mikrofon isikule, kes vastutab teatris kõige eest, mis on laval nähtav, alates kostüümidest kuni butafooriani. Esile toodi ka tema hinnatumaid lavastuste kujundusi, mis olid muidugi võrratud.

Etendus: "Lõbus lesk" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Seekord sai suve vürtsitatud operetiga.

Pealkiri: Lõbus Lesk (Franz Lehári operett)

Teater: The Metropolitan Opera HD Live Suveooper Coca-Cola Plazas

Kestus: 2h 32 min

Millal nähtud: 05.08.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tahtsin antud opereti ülekannet näha juba jaanuaris, kuid kahjuks olid siis ees teised plaanid ning pidin kurvastuseks loobuma. Kui suletakse uks, avatakse aken ning Metropolitan Opera suveooperite ürituste raames näidati kinodes antud tükki uuesti. Ostsin koheselt piletid ning kohal olin kui viis kopikat.

Taaskord pean tõdema, nagu teistel antud seeria üritustel, et nii suurel hulgal vanemapoolset seltskonda kinokeskkonnas näha olid meeldivalt teistsugune, samas aga pidi seansilt nooremaid lausa tikutulega otsima, mis on iseenesest veidi kurb. Nagu alati on saali ees ootamas kava etenduse vaatuste kokkuvõtete ja üldinfoga ning enne algust jõudis ekraanile ka sissejuhatus, kus tutvustatakse lühidalt tükki. Loomulikult on etendus vaid inglise keeles ning kui laulude ajal olid ekraanil ka samas keeles subtiitrid paremaks arusaamiseks, siis kõnelemisel pidi vaid kuulmisega hakkama saama ning subtiitrid ei olnud lisatud. Olin tänulik ka selle üle, et tavapäraselt hakkavad ülekannete seansid kell 20.00, kuid seekord oli alguseks 19.00. Tükk oli ühe vaheaja, kuid kolme vaatusega.

Olen kunagi ammu näinud samanimelist klassikalist 1952. aasta Hollywoodi filmi Lana Turneriga peaosas, kuid mälestused sellest on veidi hägused. Tean aga kindlalt, et tegu oli äärmiselt glamuurse ja elava looga. Laval nähtav versioon ei tohiks aga antud faktorites filmile kuidagi alla jääda, sest visuaalselt oli etendus tipptasemel. Kostüümid olid suursugused, värvilised, detailsed ning võrratud. Riideid vahetati pidevalt ning iga kleit oli kaunim kui eelmine ja omaette vaatamisväärsus. Ka dekoratsioonid järgisid sama liini, kuid veidi tagasihoidlikumalt, jäädes tegelaste suhtes selgelt tagaplaanile. Näha oli võimalik ka omapäraselt loodud ilutulestikku lava tagumises osas kujutatud öötaevas.

Tihtipeale on millegipärast operetimuusika mu meelest varmas kaduma ning avaldab harva muljet, kuid antud tükis oli vähemalt kaks pala, mis mind siiani ümisema panevad. Kurblik, melanhoolne ja maagiline "Vilja" laul etenduse kangelanna esituses oli tõepoolest võluv ning kangelase lustakas ja ulakas soolo "Minnes Chez Maxime'i"oli tõeliseks tujutõstjaks. Üldiselt oli muusika tempokas, lood reaalselt üksteisest eristatavad ning sulandusid loosse edukalt ilma, et tunduksid otsekui eraldiseisvad ja etendusse lihtsalt sisse topitud, et täita laulude kvooti. Samuti olid kurikuulsas klubis toimuvad tantsunumbrid meeleolukad, osavad ja kelmikad. Eriti lõbus oli vaadata ühte peategelast Valencienne'i vintis peaga kaasa löömas ja ukerdamas nende andekate kaunitaride vahel. Numbritele lisati huumoriloor väikse seigaga tantsijatest pärast etteastet, kui asi oli glamuurist kaugel.

Lugu ise keerleb väikse ning finantsilises mõttes mitte just eriti heas seisus riigi ümber. Kuna üks riigi rikkureid suri ning tema hiigelvara päris uhiuus kaunis naine Hanna, kardavad riigimehed, et naine abiellub välismaalasega ning viib raha koos endaga näiteks Pariisi. Et seda vältida, pannakse elumehest krahv Danilole ülesandeks, kas naine ise ära võrgutada või hoida mittesobivad kosilased temast eemal. Ja nii algabki kassi-hiire mäng armastuse ümber. Põhilooliinile lisaks jälgitakse abielunaise Valancienne'i romanssi oma salajase kallimaga, mis satub ohtu avalikuks saada. Iseenesest oli sisu intrigeeriv ja omamoodi põnev, arvestades seda, et operetid jälgivad suhteliselt samm-sammult ühte ja sedasama sisuliini. Suureks plussiks oli peategelaste omavaheline särtsakas, õrritav, vürtsikas ning ekraanilt tuntav ragisev keemia. Hanna ja Danilo olid oma olemistes köitvad, kuid koos olid nad lausa võitmatud ning vaatajana on alati ekstra nauditav vaadata paari, kes ei ole otsekui võõrad vaid kes suudavad esile manada vägeva koostöö. Nende omavaheline üksteisele pidev ärategemine, vandumata alla vastasele oli tasemel. Sisu kohalt häiris mind mingil määral, nagu seda operettide puhul mul ikka juhtub, teine armastuseliin, mis oli efektiivsem kui viimastel operettidel mida näinud, kuid siiski veidi tüütu, mittevajalik ning ülejäänud toimuvaga veidi nihkes. Samas pean aga tunnistama, et Valencienne'i kehastanud Kelli O'Hara oli rollis tohutult silmapaistev ja särav, kohati isegi hiilgavam kui peategelanna.

Näitlejad olid maailmatasemel, tõepoolest võrratud. Danilot mänginud Nathan Gunn oli otsekui filminäitleja Nathan Fillioni kaua kadunud kaksik nii iseloomult kui väljanägemiselt. Tegu oli šarmantse liiderdajaga, kes leiab endale võrdväärse vastase Renee Femingi kehastatud Hanna näol ning asi nende vahel kihises usinalt. Viimane oli elegantne, kuid krutskeid täis ning suutis mehe ilusti lõo otsa meelitada. Veel jäi meelde kergelt tainapea ametnik Njegus, kes suutis päris mitu sekeldust tekitada ning kelle imetlus tantsuklubi tüdrukute vastu oli omamoodi armas.

Suurepärane etendus! 

Etendus: "Sevilla habemeajaja" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Veidi teistmoodi ooperi elamus.

Pealkiri: Sevilla habemeajaja (Gioachino Rossini ooper)

Teater: The Metropolitan Opera HD Live Coca-Cola Plazas

Kestus: 3h 25 min

Millal nähtud: 22.11.2014

Minu hinnang: 4.5/5

Seekord sai esimest korda külastatud Coca-Cola Plaza pakutavat võimalust kogeda Metropolitan Opera ooperi ülekannet suurel kinoekraanil. Ning vaatamata sellele, et see hakkas hiljem kui olen harjunud (ja kestis üle kolme tunni) ja minu kõrval olev isik magas õndsat und oma norskamise saatel, siis oli tegu ääretult positiivse kogemusega.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Üritusest:

Ülekanne toimus Coca-Cola Plaza suurimas saalis, millest pea kolmveerand oli välja müüdud, mis mind mõneti üllatas, sest esiteks, eesti keelset teksti ei olnud ju kuskil ning ekraanil olid ainult inglise keelsed subtiitrid. Kõigil oli loomulikult võimalus võtta detailsed sisukirjeldused nii eesti kui vene keeles saali ukse tagant, kuid ilma otsetõlketa ei pruugi kõik nüansid kohale jõuda. Samas aga on tegu ju ikkagi ooperiga ehk muusika on keskpunktis ning ega laval toimuv nüüd nii keeruline aru saada või tuletada ei olnud, et kogu itaalia keelsest tekstist subtiitrite abiga aru pidid saama. Teiseks, on klassika nagu ooper ja ballett, vähemalt nii palju kui mina tähele olen pannud, rohkem vanemate inimeste lõbu ning kui seda tullakse nautima rohkem noortepäraseks lõbuks peetud kinno, siis ma ei arvanud, et inimesed nii entusiastlikud ning vastuvõtvad on. Publik üllatas mind selles suhtes, kuid kui inimesi vaadata, siis oli ilmselges ülekaalus taas vanemad inimesed ning noori oli suhteliselt vähe.

Kõige värvikam tähelepanek õhtust hõlmas riietust, sest osad inimesed lähtusid ilmselgelt sellest, et tulevad ikkagi ooperit vaatama ning riietus oli vastav – elegantne kleit, kontsakingad, pintsakud jne, teine osa aga lähtus rohkem sellest, et asukohaks oli ikkagi kino ning tegu ei olnud etendusega, mis toimus selles samas saalis, seega oli riietus ka selle järgi – teksad, pusad, T-särgid ning muu kodune.

Peab mainima ka, et kahtlemata oli kõvasti mugavam nautida etendust kino istetelt, sest need on nagu mini tugitoolid, mõnus oli ennast õdusalt sinna sisse seada ja lasta enda meelt lahutada.

Metropolitan Opera teeb ülekandeid Coca-Cola Plazas juba seitsmendat aastat ning kogu ettekanne ning seda ümbritsev on väga professionaalne nii kino kui loojate poolt. Ekraanil pidevalt toimub midagi. Enne etendust on näha slaide hakkava etenduse lauljatest ja informeerivaid tekste nende repertuaarist, näha ülekannet etenduse lähte ooperisaali tegevusest ja jälgida kogu siginat-saginat, mis on vahetult enne algust, kui kõik otsivad oma kohtasid ning vestlevad omavahel. Samuti meeldis mulle kuidas loeti minuteid, mis jäänud etenduse alguseni, sest see ei alanud just täpselt 20.00 või piletil märgitud 19.55. Vaheajal oli aga võimalik näha intervjuusid lauljatega, proovi tulevasest etendusest, mis tuleb ülekandmisele ning üldist infot ja publiku ette toodi välja isegi päris eesel, kes mitmetes etendustes kaasa löönud ning intervjueeriti tema dresseerijat.

Etendusest:

Antud etenduses oli tegemist koomilise ooperiga ehk siis ei sure keegi ooperitele omaselt lõpus ning kogu tegevus ei piirdu suurema või väiksema tragöödiaga. Just vastupidi, ootamas on õnnelik lõpp ning sellele eelneb palju segadust, totraid olukord, kavalaid plaane, naljakaid momente, koomilisi maskeeringuid ning ringi jooksmist. Tegu on väga lõbusa ning kohati totralt naljaka ooperiga, mis garanteerib hea tuju ning hea muusika.

Krahv Almaviva on täiesti sissevõetud Rosinast, rikka arsti Bartolo eeskostealusest. Viimane aga limpsib ka keelt kena neiu suhtles, tahab teda naiseks võtta ning hoiab Rosinat majas luku taga, et tollel kellegagi kokkupuudet ei oleks ja neiu täiesti tema kontrolli all oleks. Almaviva aga ei ole selles võtluses üksinda, ta kaasab appi kavala ning tegusa habemeajaja Figaro, kes püüab armastajapaari vaatamata kõigile takistustele kuidagi kokku viia ning püüab hoolitseda selle eest, et mäng üle tema pea ei tõuse. Pole vaja mainida, et järgneb üks paras tohuvabaohu.

Eriti naljakad stseenid: Almaviva on maskeerunud vaimulikuks ning suudab isegi Bartolole närvidele käima hakata. Krahv ja Rosina püüavad Bartolo valvsa pilgu all kuidagi kirja ühelt teisele anda. Basilio ähvardamine - kas püstol või sõrmus.

Oh, see Figaro enesetutvustuse aaria! Ma tean seda meloodiat ja kohati isegi sõnu nii selgelt ja pea kogu ulatuses, kuid ei ole väga kindel kuidas ja kustkohast see nii pähe on jäänud. Eks see vast kuskil multifilmides, paroodiatena, filmides jne kasutusel on olnud, minule teadmata, et see pärineb tegelikult antud ooperist. Nii kihvt oli seda aga tema õiges kontekstis kord ära kuulata. Mul oli kohe selline õhinas tunne kui see algas, näiteks nagu siis kui mõnel kontserdil hakkab sinu lemmik laul, mida pidevalt kuulad arvutist järjest kakskümmend korda.

Minu lemmik tegelane oli kahtlemata Figaro. Teda kehastav Christopher Maltman oli kui rusikas silmaauku selles rollis, ta oli sellise suslikliku nirgi näoga, kaval ning kõiketeadja irve pidevalt ees. Tegelane lauljaga koostööl oli vaimukas ning ääretult sümpaatne. Rosinana üles astuv Isabel Leonard oli ka suurepärane, selline kelmikas, asjalik, julge, säraga silmis ning vaimukas, lisaks veel ka väga kaunis. Ka Almavivat mängiv Lawrence Brownlee oli andekas ja kahtlemata osav, aga ta oli liiga lühike ja ma ei suutnud teda krahvina tänu sellele üldse tõsiselt võtta. Ma tean, et see on väga pealiskaudne minust aga ta oli vist isegi lühem kui Rosina ja see häiris.

Lavakujundus oli suhteliselt minimalistlik, kuid päikeseline ning kollakates toonides, ning hästi palju kasutati uksi mida sai ringi liigutada, et luua erinevaid ruume, majaseinu jne. Kuigi ma ei saanud ise kohapeal nautida, oli huvitav lahendus, et lava oli paigutatud orkestri ümber ning riba sellest käis otse publiku eest läbi. Selline lahendus ei ole just tüüpiline antud žanrile, kuid tõi laval toimuva vaatajatele lähemale.

Kokkuvõttes: Selline kerge, lõbus, mänglev ning üdini meelelahutuslik ooper koos suurepärase esituse ning esitajatega. Kindlasti lähen veelkord antud sarja ülekandeid vaatama!

Liis