Teater: "Ajurünnak" ja "Kaheteistkümnes öö"

Tervitus!

Taaskord teatrilavadelt. 

Pealkiri: Ajurünnak
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Taago Tubin
Näitlejad: Grete Jürgenson, Imre Õunapuu, Peeter Rästas, Elar Vahter ja Märten Matsu
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.10.2022
Millal nähtud: 19.05.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Näidendi pealkirjaks võiks olla ka: inimpsühholoogia kaootiline maailm, ehk kuidas tekivad vandenõuteooriad, hüsteeria, massipaanika ning kaine mõistus haihtub isegi tavapäraselt ratsionaalsetes ja külmanärvilistes isikutes. Info üleküllus või, antud olukorras, selle limiteeritus, võib pingelistest hetkedest õhutatuna kiirelt eskaleerida ning juba veerema lükatud lumepalli on keeruline peatama panna. Olles üksteist üles kütnud, võib üks moment iga argine või tähtsusetum detail mõjuda kui trepina millelegi veel ekstreemsemale. Nähakse kolli seal, kus seda ehk ei ole. Või äkki on? Kaheldakse kõiges ning mitte miski, mis varasemalt kindel ja selge, ei ole enam usaldusväärne. Lokkava desinformatsiooni ja vandenõuteooriate ajastul mõjus lavastus otsekui realistliku minimaailmaga ühes ruumis, millele võis anda eri tõlgendusi, kontekste ja sihtgruppe. Oma ala ühtede vingemate spetsialistidest ärikonsultantide meeskonnale antakse poolteist tundi, et mõelda välja praktiline plaan, et kuidas teoreetiliselt elimineerida suuri hulki inimesi, kes on vaja ühiskonnast eemaldada. Veider, kuid, noh, kui küsitakse, siis proffid ka lahenduse pakuvad. Aga milleks üldse selline groteskne ja brutaalne ülesanne? Kas see on puhtalt hüpoteetilise teemaga test või teab lähtetöö andja midagi jubedat, mida teised ei tea? Ja nii hakkabki kahtluseuss ja miljonid küsimused end tegelaste mõtetesse uuristama, mis paneb neid süüdistama kaaslasi, tööandjat, valitsust, ennast ja demonstreerib, kuidas paranoia ning kulutulena nakatav hullumeelsuse laine käib lavast üle ja jätab end järel hävingu. 

Viis tegelast moodustavad omamoodi ühiskonda eri tasanditelt peegeldava grupi, keda võib näha mikroversioonina nt mõnest riigist, klassi-, majandus-, regionaalsest-, etnilisest- või eagrupist. Ja ka väiksest seltskonnast inimestest, nt töökollektiivist või perekonnast. Psühholoogiline aspekt toimib enam vähem sarnaselt, olenemata, kes täpsemalt tuulekeerise keskpunkti on paigutunud. Huvitaval kombel, seostub süžee teravalt hiljutiste pandeemia aastatega, ning mis tohuvabaohu sellest tulenevalt ühiskonnas käima tõmmati, nii üksikindiviidide peas, kogukondades laiemalt või riiklikul tasandil. Oli ju ka lähteülesanne seotud meditsiinilistel põhjustel massigenotsiidi kavandamisega -- olgu need n-ö õilsatel põhjustel (peaaegu 100% fataalse nakkuse leviku peatamine) või mitte (keemilised relvad?). Esimene mõte oli, et raudselt on tükk kirjutatud reflekteerimaks koroonakogemust. Teadvustan jõhkrat tegelikkust: ei oleks ulmeline eeldada, et eksisteeris seltskond, kes pandeemia ajal analoogset dilemmat lahendama olid kokku kutsutud. Võta aga näpust, lavastuse esietendus on aset leidnud juba aastal 2013. Veider on tõdeda, et tõsiste haiguste laialtleviku oht on tegelikult käega katsutav mure läbi aegade ning ei ole midagi ennenägematult ebatõenäolist ka Läänes, mis mõnikord võib nii tunduda ja muuta näidendi esmapilgul millegi ennekuulmatu ehmatavaks ettekuulutuseks. Seda kaine mõistusega analüüsides, ei ole lavastus tagasi vaadates niiväga ahhetama panevalt prohvetlik või kuidagi ajast ees -- näidendikirjutaja reisis tulevikku?! -- , nagu korraks mõtetest läbi käib, kuid lihtsalt potentsiaalne stsenaarium realistlikust situatsioonist. Rõhuga pigem vaimsele ning inimeste ja masside käitumise lahti mõtestamisele ja illustreerimisele. Ükskõik siis, mis ekstreemses olukorras, olgu see siis kasvõi makro astmel asetsev sõda või mikro nivool poliitparteide omavahelised mõttetud skandaalid. Loos ei olnud fookus niiväga põhjusel, et miks vaja inimestest lahti saada, vaid kuidas teadmatus mõjutab mõtlemist. Kuidas tuleb mängu moraal, kontrolli omamine ja kaotamine, paranoia, hirm ja ratsionaalsuse kaotamine. Kuidas tühisest olukorrast kerkib vandenõuteooria ja massipsühhoos. 

Pinge saalis muudkui tõusis ja tõusis, kuni jõudis keemispunktini. Ootad kannatamatult vastuseid, sest anarhiasse peab ju mingi selgus saabuma. Mingi seletus, et kõik on süütu valesti mõistmine või siis tõesti on midagi armutut teoksil. Kuigi kulminatsioon tuleb, ei jõua see kohale koos rahuldust pakkuva seisakuga ning kogu palagan jääb õhku rippuma. Okei, aga mis nüüd siis oli? Mis edasi? Ühelt poolelt on selline seis võrdsustatav reaalsusega, sest me ei saa ju üldiselt kunagi teada, kas mingil vandenõuteoorial on tõepõhi all või on tegu suure eksitusega või pahatahtlikkusega. Kuklas ju ikka kripeldab, et aga äkki ongi nii...? Teisalt, narratiivselt sai etenduselt lahkutud tsipake frustreerunult, sest kasvõi kübeke põhjendamist või protsendike saladustelt kaane tõstmist, oleks selle hüsteeria natukegi enam talutavamaks muutnud. Aga, no, mis siis ikka. Iseenesest oli lavastusel veel mitmeid paeluvaid lisandväärtuseid mida teadvustada ning mis ehk kulminatsiooni pettumust aitasid korvata. Huvitav oli kuulata tegelaste analüüsi-, infoliikumise- ja süsteemide teooriaid, et kuidas korralagestust aduda ja konteksti interpreteerida. Energia näitlejatrupi vahel oli särisev, kärme ja pidurdamatult hoogne nagu kiirrong, kes ei suuda enam peatuda (või ei tahagi). Oma maniakaalses keeristormis otsitakse enda hulgast spioone, pööratakse mööbel pahupidi ja kaotatakse enesekontroll. Eraldi tegelane oli see valge tahvel, mis kogu nõdrameelsuse hoo kulgemist kirjalikult matkis. Muuhulgas oli seltskonnas ka huvitav täheldada korporatiivkultuuri toksilisust ning naiste rolli juhtidena. See kontoriromanss aga kohe üldse ei passinud ja tundus nii sunnitud ning kentsakas, lõhkudes muidu intensiivset ja sõbrad/vaenlased energiat. Vaatamata komistustele saab saalist aga lahkuda üheaegselt nii ärev kui ergas surin sees. Peas uitamas idee, et mitte miski pole nii nagu paistab, kuid ära mõtle üle! Teadmatus on õndsus.

------------------------------

Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Teater: Ugala
Lavastaja: Tanel Jonas
Näitlejad: Oskar Punga, Margaret Sarv, Maarja Mõts, Vallo Kirs, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Rait Õunapuu, Alden Kirss, Margus Tabor, Aarne Soro, Luule Komissarov ja Jaana Kena

Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 06.04.2023
Millal nähtud: 09.05.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 3.5/5

Shakespeare'i komöödiad on võrratud -- isegi need vähem populaarsemad. Eriti aga need. Üks suur lemmikuid on pikalt olnud antud näidend, mis üldiselt autori ühtede menukamate hulka kuulub. Kuid kas liiga palju head asja üks hetk hakkab oma võlu poolest tuhmuma? Kas ülemäära ühte ja sama asja vaadates ei ole see mingi moment enam nii äge? Võib-olla tõesti, sest antud versioonis midagi otseselt kesiselt esitatud ei olnud, otse vastupidi, kuid kunagi saadud ülevad emotsioonid tükist jäid seekord suures hulgas kogemata. Kas muutunud on inimene või näidend ise pidevalt teiseneva maailma kontekstis? Tegu on jätkuvalt vahva segasummasuvila looga, kus ohtralt tundeküllasust, kaotamisi ja leidmisi, valu ja andestust, tõelist armastust nii romantilises kui platoonilises mõttes, ning uusi lootusrikkaid algusi. Mis aga sellest teadatuntud süžeest ikka ja uuesti lahti seletada, see ei ole ju muutunud, võib-olla ehk selle interpreteerimine maailma hetkeseisu konteksti raames. Pigem tuleb suunata tähelepanu nüanssidele, nii visuaalses mõttes, lavakujunduse- ja liikumise, kostüümide, rekvisiitide ja, primaarselt, näitlejatööle, sest need on aspektid, mis varieeruvad ühe ja sama algmaterjali puhul mõnikord nii ohtralt, et keeruline on aru saada, et tegu on sama näidendiga. Kaldun arvama, et aga just see süžee ise on end natuke ammendanud ja ei paku enam õhinat ja rõõmu, mida ta kunagi esile kiskus, sest lavastuses oli mitmeid kiiduväärt detaile just pakendi ja õhkkonna mõttes, mida märgata ja imetleda. Viimane sõltub puhtalt meeskonna visioonist ning võib üllatada nii negatiivselt kui positiivselt. Siinkohal oli mulje tunnustav ja suutis niivõrd kuivõrd edukalt peita loo kondikava subjektiivset materjali ületarbimisest tekkinud apaatsust ja kuluvuse emotsiooni. 

Viimasel ajal olen tähele pannud, et üle hea maitse ja mõistlikkuse piiri on hakatud kasutama võtet, kus teose esialgne ajaperiood vahetatakse modernsema vastu -- kas ta siis passib või mitte. Umbes nagu artistliku statementina, et nii lihtsalt saab ja, vot, kui nutikalt on midagi vana muudetud värskeks ning värvikaks. Tihti toimib muutus sunnituna, võltsina ja väsitavana. Ka Shakespeare'i näidenditega juhtub seda rohkem kui ei juhtu. Mõnikord selline lüke suudetakse orgaaniliselt toimima panna, teinekord aga mitte. Jättes väline originaalsesse ajastusse või vahetades see välja mõne ajaloolise vastu, on, seega, paradoksaalsel kombel just uuendusmeelne ja mõnusalt naturaalne -- mitte vanamoeline. Klassikaline ei võrdu alati tuhm ja tolmune. Kui valikuks langeb hoopis perioodi muutus mõneks teiseks ajalooliseks, siis on otsus lisa patsu õlale ära teeninud. Barokilikud rõivad, oma volangide ja lipsukestes kaelasidemetega, soengud, oma ekstravagantete valgeks puudertatud lokikestega, ja muud kaunistused oma absurdsete ilusünnimärkidega, jäid silma ning mahutasid ennast kenasti süžee DNA-sse. Eriti meeldejääv oli see juukseelukas Olivia peas ning dramaatiliselt ja kirglikult roosa kostüüm Orsino seljas. Veidralt, kuid karakterite olemustega ideaalselt klappivad. Erksalt esile tõusvad smaragdrohelised kostüümid Viola ja tema kaksikvenna seljas aitasid lavastuse fookust hoida neil kahel, andsid mõista, et nemad on peategelased ning õest-vennast saavad alguse pea kõik kesksed looliinid, ning leiavad neis ka suudme. Lisaks kõnekatele ja isegi strateegilistele kostüümivalikutele, oli lavakujunduski tegelasi esiplaanile lükkav, kuid piisavalt taustameeleolu pakkuv, et isegi oma mõneti tõsise ja marmorliku minimaalsusega tasakaalustada ning peegeldada süžee traagilisi ja koomilisi osapooli. Selle balansiga võib näidendi eri versioonides täitsa nihu minna, sest liialt modernne keskkond on kippunud toimuvat liiga kergekäeliselt naeruväärseks muutma, võtmata arvesse, et loos on tegelikult üpris süngeid ja kurblikke elemente ning neid ei tasu ignoreerida. Tasakaal peab mõlema aspekti vahel just õige ning võrdväärne olema. Seda suutis õnnestunult antud tõlgendus.

Näitlejatrupist tõusid seekord esile mõned ootamatud tegelased, keda tavaliselt iseäranis eesrindlikkuse poolest ära ei märgiks. Alden Kirss, narr Festesena, kuigi esimene pool etendusest pea nähtamatu, oli teises pooles kuidagi eriti sarmikas ja särtsaks. Tore oli näha nooremat meest tegelase rollis. Malvolio on karakter, kellele kaasa tunda, kuid peab tunnistama, et ta on ka üpris tüütu. Antud lavastuses Aarne Soro meest esitades niivõrd intensiivselt närvidele, üllatavalt, ei käinudki ning empaatia oli vaevatum tulema. Mis on kompliment rollisooritusele. Sir Andrew on alati lustakas igas versioonis ning ka siin tõi Rait Õunapuu mehe tohlakuse ideaalselt välja. Tarvo Vridolin ja Terje Pennie kahe kõige ebameeldivama tegelasena loos olid karismaatiline ja jõuline tandemduo. Särasilme ja headust ning naiivsust õhkav Maarja Mõts oli natike liiga lapselik, kuid seda ju Vilola isenesest oli. Armas ja siiras esitus igatahes. Kuid lemmikuteks kogu grupis olid sedapuhku Margaret Sarv, Oliviana, ja Oskar Punga, Orsinona. Esimene jättis seekord mulje eriti elegantsest, aristokraatlikust ja, vastupidiselt, tuulepealikult soojast naisest. Mees aga oli oma dramaatilisusega nii välimuses kui käitumises suurepärane üle võlli esitus karakterist, kui ühest siniverelisest hampelmannist, kes suudab olla samaaegselt mehelik ning õiglane. Tema puhul on alati humoorikas olnud kui väga ta armastab ideed armastusest ja olla armunud -- tahab väljavalitu seda või mitte. Teatud tegelaste vahelised suhted või keemia oleks võinud teravamalt välja joonistuda (Orsino ja Viola, Sebastian ja Antonio, Festes ja naljameeste gäng, Viola ja Sebastian, jne), kuid üldiselt koostöö näitlejate vahel toimis. Ning lavastus oli igati nauditav ja vahva, isegi kui süžee on vähemalt ühe vaataja jaoks ennast tibake ära kulutanud. Ehk on vaja pikemat pausi järgmise kohtumise vahele. Samas, kui ikka Eesti lavadele tuuakse Shakespeare'i komöödiaid, siis tunnen kohustust neid enda kohalolekuga toetada.

Teater: "Windsori lõbusad naised"

Tere!

Nüüd on jälle pikk vahe jäänud eelmisest postitusest. Püüan end parandada ja siin ka kohe üks ülevaade teatririndelt.

Pealkiri: Windsori lõbusad naised
Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Ago Anderson, Carita Vaikjärv, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Gert Raudsep, Ingomar Vihmar, Jaan Rekkor, Karl-Andreas Kalmet, Kleer Maibaum Vihmar, Lauri Kink, Meelis Rämmeld, Märt Avandi, Nils Mattias Steinberg, Peeter Tammearu, Sander Rebane, Tambet Seling
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 04.05.2019
Millal nähtud: 13.05.2019
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

See tõlgendus küll vist pani Shakespeare'i hauas ringi keerlema. Ma ei ole üks neist näitekirjaniku mõndadest n-ö eliit fännidest, kes arvavad, et õiget Shakespeare'i peab esitama võimalikult klassikaliselt ja autentselt originaalile ning grammgi vähim on mehe ande mustamine. Ma hea meelega vaatan kõiksugu uusversioone ning värskeid nägemusi, mis nutikalt muudavad eri aspekte tükkides, alates ajastust kuni dialoogi modifitseerimiseni. Näiteks, mulle tohutult meeldis hetkel Linnateatri repertuaaris olev "Macbeth", mis viib tegevuse Šoti kuningriigist tänapäeva talisuplejate seltsi. Käesolev interpretatsioon aga kõikus väga ebatasakaalukalt hea maitse piiril ning, Shakespeare või mitte, nähtu oli kohati labane. Samas, jätkuvalt lahe on tõdeda, et autori teosed on nii universaalsed, et neid saab kõikvõimalikesse kontekstidesse paigutada. Küsimus on pigem selles, et kas alati on seda vaja teha. 

Olen endale eesmärgiks võtnud kõik Eesti lavadele jõudvad kuulsa näitekirjaniku teosed ära näha. Ning minu õnneks ei tulnud mul näidendi nägemiseks Pärnusse sõita (mitte, et ei oleks tore Pärnus käia, lihtsalt aega ei ole alati seda trippi ette võtta). See oli esimene kord kui nägin laval "Windsori lõbusaid naisi". Saal oli täis, kuigi pärast vaheaega oli rahvahulk hõredam. Esimese asjana panin tähele, et dialoog ei olnud originaaltõlge, pigem oli tegu modernse versiooniga tekstist. Teisena, märkasin, et kuigi promoposter andis mõista võib-olla just mitte kõige viksimat või viisakamat lähenemist, oli 90ndate stiilis lihtlabaste jorsside ja suuresti jokkis tegelaste pealetung mõnevõrra ootamatu. Kolmandaks, tõdesin juba esimestel minutitel, et originaalist võib leida siit vaid süžee kondikava. Nende faktidega kohanemine võttis peaaegu, et kogu esimese vaatuse ja suurema osa teisest. Ja lõpuni ma tegelikult nähtu suunda aktsepteerida ei suutnudki, kuigi inimene harjub kõigega, kaasa arvatud, käesoleva etendusega. Oli aga selge, et lavastus ei ühtinud osa publiku maitsega ning lahkujaid oli. Mitte meeletult, aga oli.

Lugu keerleb ümber napsu- ja naistemaia, hiigelegoga härra John Falstaffi, kes võtnud eesmärgiks linna rikkaima mehe naisega mehkeldada. Seda ikka esmalt raha nimel -- milline tagaajamist vääriv poissmees! Sobivad ka kõik teised naissoost tegelased, sest mehe arvates, kes siis suudaks sellisele armuahjule korvi anda. Windsori linna naised aga ei ole sellest suurest, karvasest, vaesuvast lumpenist vaimustuses ja hauvad talle lõksu. Samaaegselt, rullub ümberringselt lahti tüüpiline Shakespeare'lik "eksituste" komöödia. Kaasatud on trobikond erinevaid tegelasi nagu autori helgematele teostele omane, kellede rollidest, huvidest ja eesmärkidest -- või isegi tegelastest endist -- vahet tegemine oli algselt vaevaline. Erinevaid liine oli kulbiga ning iga üks neist ei põimunud teistega ja üldise kulgemisega just kõige vaevatumalt kokku. Samuti, ei olnud mitmetel märkimisväärset otstarvet, välja arvatud, et mängida mõnda väikest ühendavat rolli või lihtsalt enam bardakki tekitada. Segadust oli mitme euro eest: kes, kus, miks, kuidas ja millal. Tegu ei ole just kõige ühtsema ja ladusama autori teosega -- nimelt, peetakse näidendit autori üheks nõrgimaks. Kõik püüdsid kellegi tagumikku lohku tõmmata või susserdati endi või teiste huvide nimel. Ja otse loomulikult, garanteeris selline tohuvabaohu hulgaliselt natuke piinlikku, natuke head, väga head ja suurepärast huumorit. 

Minu maitsega Shakespeare'i komöödiate naljad üldiselt klapivad. Tekst suudab olla krapsakas, situatsioonid suurepäraseks arengupinnaks kõikvõimalikele valearusaamadele, süžee ideaalseks kontekstiks nii sõnalisele kui isegi füüsilisele huumorile ja tegelased valmis, kas tahtlikult või tahtmatult (nt ülevoolavatest iseloomudest tulenevalt), vimpkasid viskama. Segadust on palju, aga kaos annab teeb korrale ning kaos annab teed ka komöödiale. Ainuke huumori tüüp, mis mind näitekirjaniku teostes pigem aga ärritab, kui helgeid tundeid tekitab, on kuidas ühe illusioonides elava ullikese trikitamine alati ebamugava ja isegi tsipa ebaõiglase mõnitamisega kulmineerub, a la Malvolio "Kaheteistkümnes öös" ning antud tükis siis Falstaff. Jah, ega ta just puhas poiss ei ole, kuid teised tegelased ei ole tihtipeale just märkimisväärselt vooruslikumad, kuid see üks lihtsameelne pisipatustaja saab sajaga näpuvibutusi. Ühe juhmardi mõnitamine ei tee mulle nalja, mitte karvavõrdki. Ja seda kõike arvestades, et mulle tegelane tegelikult ju ei sümpatiseerinud. 

Suurimate naerutajate auhinna viib antud näidendilt koju Märt Avandi ühe Falstaffi narriks tegeva naise armukadeda ja petmist kahtlustava abikaasana. See kuidas ta maskeerus piiksuva häälega tohmaniks, kel kilekott täis raha, et Flastaffile seda pähe määrida, et viimane tema naist võrgutaks, et saaks naise ustavust kontrollida, teadmata, et naine omakorda rumalukest Falstaffi ringi laseb tiirutada -- pikk seletus, aga kokkuvõttes päris lustakas. Iseäranis tänu Märt Avandi loodud rotika blondi parukaga aliasele. Muigama pani ka Justin Bieber ehk Sander Rebane moosipoisi Fentonina, kes püüab oma noort kallimat Anne'i ära sebida. Arvan, et laval nähtav lendlev ja kohev unelmate tukk figureeriks ka teismelise Bieberi enda ideaalse tuka märgades unenägudes. Vot niivõrd suur tähelepanutõmbaja oli see laval -- nagu eraldi tegelane juba. Mainin lisaks Karl-Andreas Kalmeti prantsuse arsti esitust ja seda puhtalt klišee pärast, mida pakub alati toimiv kombo: priske aktsent ja kehkenpüksist kuke iseloom. Tähelepanuväärne on siin märkida, et eri rahvuste stereotüübid ja nende välja toomine, muuseas just esilekerkiva aktsendiga -- lisades siia tegelaste klasside ja varanduste erinevused ning nende stereotüübid --, on meelega niimoodi loodud ja olid juba originaalis, olles loo ühed alustalad ning põrandaalused konfliktiallikad.

Vaatamata meeste ülekaalule laval, võidutsevad näidendis sajaga just naised. Nad teevad meestele ära mitmel rindel korraga tegutsedes ja saavutavad just mida tahavad -- lõpuks mängivad kõik teadlikult või teadmatult nende pilli järgi. Meestel jäi vaid üle õlgu kehitada või siis ei saanud nad üldse pihta, et mingi vembutamine nende selja taga toimus. Huvitav on tõdeda, et naised on üleüldse näidendis märgatavalt intelligentsemad, asjalikumad, tasakaalukamad ja lõbusad, nagu pealkiri viitab. Nad on loodud peajagu meestest üle. Naised mõjuvad iseseisvate ja vabamatena, käivad trennis ja "mängivad" meestega. Viimased on erinevaid kombinatsioone armukadedad, iharad, kärsitud, emotsionaalsed, enesekesksed ja rumalad. Naised tõmbavad niite ja meestel on võim vaid pealispindselt. Sellist traditsioonilise soorollide jõulist vastupidist dünaamikat oli põnev jälgida, eriti teades, et lugu on kirjutatud üle 400 aasta tagasi. Samas, Shakespeare on oma teostes ennegi loonud tugevaid naistegelasi, kes mehi üle mängivad.

Kokkuvõttes, kuigi etenduse suund minu poolehoidu ei võitnud, ei olnud tulemus ka katastrofaalne. Otsus, et antud konteksti jaoks ei kasutata enamjaolt originaalteksti ning suuresti vaid süžee tulenes Shakespeare'ilt, oli olukorras ainuõige. Oleks tekst veel ka vanamoodne, oleks tulemus mulle kui jäätise hapukurgiga söömine -- on asjad mis lihtsalt ei klapi. Teisalt, pean kiitma julget valikut, et oma nägemusele truuks jääda. Ma vist ei ole näinud ühtegi näitekirjaniku lavaversiooni, mis nii ekstreemselt esialgsest eemalduks. Ebakõlasid kahe vahel esines küll, kuid need olid pigem kruusatükk kingas kui suur kivi, mis ei mahutaks jalgagi kinga. Lavastus ei olnud just minu maitse, aga oma publik on tal kindlasti!

Etendus: "Katariina I" ja "Romeo ja Julia"

Tervitus!

Seekord lühidalt kahest balletist, mida 2018 vaatamas sai käidud!

Pealkiri: Romeo ja Julia (ballett Sergei Prokofjevi muusikale)
Teater: Vanemuine
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 29.09.2018
Millal nähtud: 16.10.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Ma ei ole just suur originaalloo austaja, kuid balletti formaati panduna on isegi vastumeelne tihtipeale meelepärane. Samamoodi ka kuulsa traagilise armulooga. Mind ei häirinud seekord loogika puudus, kaootilised ja ülevoolavad tundepuhangud, arusaamatud rivaalisemised, egoistlikud, lapsikud ning põikpäised tegelased ja mida kõike veel, mis selle aegumatu süžeega alati kaasas käib. Tants selliseid ülevoolavaid emotsioone vajabki, et olla ekstra ekspressiivne ja ehe. Ehk siis, "Romeo ja Julia" näidend -- "Ei", tantsulavastus -- "Jah". Süžee sobib kui rusikas silmaauku balletiks, et tantsijatel oleks kehadega iseäranis paljut väljendada. Näidendina on ta aga frustreeriv ja tüütu. Alati meeldiv on näha ka Vanemuise etendusi kodulinna lavadel, sest niisama, kahjuks, juba Tartusse asja ei ole.

Lugu ümberjutustamist ei vaja ning seega tooksin välja vaid, mis mulle meeldis ja mis mitte. Kahe vahele jättis mind ja veider lisa oli haldjakuninganna Mab ning tema ja Vend Lorenzo omavaheline vastandumine ning erinevate ideoloogiate ja olemuste võitlus. Sellest tulenevalt, oli ka üleloomuliku tahu kaasamine teadatuntud süžeese ülepakutud, kuid siiski uudne ja ootamatu. Seekordne versioon oli enam Lorenzo ja Mabi fookusega lugu kui Romeole ja Juliale keskendunud -- armastajapaar oli otsekui kõrvaltegelased endanimelises etenduses. Ma aga ei ütleks, et mind selline rambivalguse nihutus väga häirinud oleks, sest süžeesse ju, peale Mabi lisamise, eriti märkimisväärseid muudatusi tehtud ei oldud. Mab ise mõjus liialt modernselt ja killustas sujuvat meeleolu. Viimane, vaatamata hulgalistele modernsetele elementidele, jättis üldiselt, õnneks, heas mõttes vanamoelise maitse. "Romeo ja Julia" on minu jaoks nii klassikasse süüvinud, et mul on raske näha seda kaasaegsemas maailmas -- olgu visuaalne pool kuidas on, õhkkond peab peegeldama originaali, sest muidu on lugu veelgi absurdsem. Siinkohal ballett õnnestus.

Seik näidend näidendis oli samamoodi üleliigne, kuid värske ja üllatav lisa juba nii läbileierdatud materjalile. Minu silmis lisakihte, -tahke või -tausta ballett tegelikult ei vajanud, sest tants, muusika ja lavakujundus tegid töö omakeskis ära. Tegelastest tooksin välja Vend Lorenzo, kelle ängi ja vaeva oli publikuni tunda, Mercutio, kelles on ükskõik millises versioonis meeletult energiat ja elujõudu ning, üllatuslikult, Mabi, kes vaatamata enda vajalikkusele, oli sensuaalne ja graatsiline naiselikkuse kehastus. Muusikast tooksin esile jõulise ja kurjakuulutava põhimeloodia, mis on ka balletti üks tuntumaid viise ("Rüütlite tants"). Viimane domineeris ning lõi ka loo üldise õhkkonna -- mitte kaunis lembelugu, vaid tragöödia. Jah, leidus mitmeid helli, härdaid ja südantpuudutavaid kudrutamisstseene, kuid põhifookuseks ja meeldejäävaimaks jäi muusikas kõlama kahe noore nukker, ebaõiglane ja ebavajalik lõpp. Lisaks teistele, kelle konflikt endaga kaasa võttis. Antud versioon näidendist mõjus süngemana kui mitmed teised interpretatsioonid. Silma ja mällu jäi ka lavakujundus -- suudlevad näod taustal, mis pidevalt eri tegevuste tulemusena kokku-lahku viiakse -- peegeldades Romeo ja Julia suhet. Kasutusele võetud tellingulaadsed ehitised olid samamoodi asjalik lahendus kuidas erinevaid toimumiskeskkondi luua ja nähtusse dünaamikat tuua. Lihtne aga efektne. 

Kokkuvõttes, piisavalt teistsugune, et olla põnev ning, õnneks, mitte piisavalt sõnalavastuslik, et olla üledramaatiliselt tülikas. Igatpidi visuaalselt, koreograafiliselt ja musikaalselt klappiv ja haarav!

------------------------------------------------

Pealkiri: Katariina I (Toomas Eduri ballett Tauno Aintsi muusikale)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 15.03.2018
Millal nähtud: 21.04.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Ajalugu on paeluv. Veel paeluvam ning kaunis on aga näha ajalugu balleti vormi paigutatuna. Eriti kaasakiskuvaks teeb kombinatsiooni reaalses elus eksisteerinud peategelane, kes oli maailma mastaabis nimekas ning kel võivad olla Eesti juured. 2017/2018 Estonia hooaja repertuaarist oli antud etendus minu nimekirjas esimene, mida näha soovisin. Kogemus ise aga jäi ootustele alla ning, kuigi võisin mitmeid aspekte kõrgelt hinnata, töötasid teised jälle etenduse vastu.

On arusaadav, et elulooline ballett ei saa olla võib-olla nii sujuv -- teatud seigad jäävad pinnapealseteks ning keskendutakse elu mitmetele etappidele. Minu jaoks paistis etendus siiski üleliia hektiline ja katkendlik -- süžeel puudus sujuvus, balanss eri seikade vahel ning kohati tundus fookus olevat tähtsusetutel ning teistega mitte klappivatel detailidel või perioodidel -- peatudes neil liiga kauaks. Näideteks tooksin stseenid Kadriorus ning laeval lõpus. Nähtut kattis loor disharmooniat -- pigem oli tegu otsekui fotoalbumi vaatamisega parimatest paladest Katariina elust, mitte sidusa ja sujuva looga. Kes ootab ka, et keskendutakse naise ja Peeter I suhtele, siis need peavad pettuma, sest paari romanss oli balletti kontekstis üürike ja pinnapealne. Katariina esimesel kõrgsoost kallimal tundus isegi olevat enam tähtsust naise elus, või vähemalt jäi too etenduses enam silma. On igati loogiline, et süžee keskenduks just naise eluloole ning see ei hõlmanud ainult tema positsiooni tsaari naisena, kuid kõik lendas mööda liialt kiirelt ning oli keeruline endale sisse võtta Katariina tohutult värvikat elukulgu.

Eelnev ei mõjutanud õnneks kuidagi tantsu, lavakujundust ja kostüüme. Erisuguseid tantsunumbreid vastavalt keskkonnale kaasata oli põnev lüke, näiteks, algas etendus peategelase külas, kus vaataja sai nautida talupoegade vallatuid etteasteid ning hiljem võtsid üle elegantsed ja suursugused tantsunumbrid palees. Peale kaasahaaravate etteastete, leidus etenduses mitmeid ahhetama panevaid seiku oma õhkkonna, tähenduse ja esitamise poolest. Iseäranis viimane stseen, kus Katariina kroonitakse tsarinnaks, oli äärmiselt võimas ja suursugune -- imeline punkt naise elu esimesele etapile ning algus tema perioodile riigi eesotsas. See kuidas naine pjedestaalile tõsteti, võimu sümboliseerivad regaaliad käes ning maani ulatuv keep seljalt langemas, pani teda imetlevalt alt üles vaatama küll. Kas on oodata balletti "Katariina I: Osa 2"? Ilmselt mitte, kuid vundament selle teostamiseks paigaldati. Mainin veel kostüüme, mis mulle eriti meelepärased olid, sest pole midagi kaunimat, muinasjutulisemat ja elegantsemat kui ajalooliste lahmakate puhvis kleitide kaasaegsustatud versioonid. Eriti kui need lendlevalt ja voolavalt baleriini seljas liiguvad.

Kokkuvõttes, süžee poolelt oli etendus konarlik ja jättis läbimõtlematu mulje. Ülejäänu kohalt on aga kahtlemata mitmeid aspekte mida nautida ja imetleda.

Teater: "Macbeth"

Tervitus!

Ja veel teatrist!

Pealkiri: Macbeth
Teater: Linnateater
Lavastaja: Antti Mikkola
Näitlejad: Henrik Kalmet, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Andero Ermel, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Tõnn Lamp, Andres Raag, Maiken Schmidt või Ursula Ratasepp, Piret Kalda, Külli Teetamm
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 18.03.2017
Millal nähtud: 31.03.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

"Tooge sardell!" – on lause mida ma poleks mitte kunagi ette kujutanud, et öeldakse mõnes Shakespeare’i lavastuses. See oli aga vaid üks esimesi geniaalseid tekstikilde, mida uus versioon "sellest Šoti näidendist" (the Scottish play -- mille nime välja ütlemine teatris toob väidetavalt halba õnne) välja paiskas. Üldiselt, "Macbeth" kui näidend, ei ole mulle kunagi ülemäära imponeerinud või üleliia huvi pakkunud. Eelistan Shakespeare’i komöödiaid, kuid kui Eesti lavadel midagi tema kuuest ellu äratatakse, siis olen mina kindlasti publiku hulgas. Seekordne versioon suutis üllatada -- väga positiivselt üllatada. Eelistan käesolevat isegi originaalile tänu esmapilgul ajuvabale, kuid lõppkokkuvõttes imeliselt toimivale uuenduslikule tegevuspaigale: Šotimaa asemel on sündmustik viidud kaasaegsesse Eesti talisuplejate ühingusse.

Tegu oli omapärase, silmapaistva ja reaalsuses ka suurepäraselt funktsioneeriva algse loo modifitseerimisega. Loomulikult, sai omajagu putitatud teksti ja sisu vastavalt keskkonnale, kuid vana ja uus sulandusid vaevatult kokku üheks meeldejäävaks ja meeltlahutavaks tervikuks. Lisaks, võimaldas uus kontekst ka enam lähedust Eesti publikuga, mida iidne Šoti keskne tohuvabaohu nii põhjalikult ei pakkunud. Samuti, suudeti märkamatult trööstitust tragöödiast luua komöödia või siis paroodia originaalist. Lisaks sellele, seostati süžee ka tänapäevaga, võttes fookuseks ebakompetentsed, võimu kuritarvitavad ja/või üksikisikulist kultust viljelevad juhid ehk siis diktaatorid. See päevakajaline tasand aitas küll näidendit transportida tänapäeva ning tõestas kui universaalne on Shakespeare’i looming, kuigi mind isiklikult selle rõhutamine väsitas. Liiga palju, liiga paljudest kanalitest ühte teemat, mingi hetk tekitab vastumeelt. Kahtlemata aga oli tegu nutika lähenemisega.

Etendus algas talisuplejate ühingu koosolekuga, kus publik pandi osalejate kingadesse, sest vaatajate hulka paigutusid ka mõned näitlejad, loomaks illusiooni, et vaatajaskond võttis aktiivselt kokkusaamisest osa. See oli ka esimene märk, et käesolev "Macbeth" ei ole klassikaline "Macbeth". Järgnesid paljad porgandid ehk siis kogunes lavale märkimisväärne osa Linnateatri meesnäitlejaskonnast tibatillukestes spiidodes. Teine märk, et vast ei saa tükk olema tüüpiline ja ülimorbiidne "Macbeth". Minu jaoks nüüd juba legendaarne "sardell" ja intensiivne talisupluse võistlus olid viimased naelad kirstul, et sellest tükist vast midagi äraleierdatut oodata ei maksa. Jaburuse tase muudkui kasvas ja samaaegselt ka minu vaimustus etenduse suunas. Suurepäraselt oli nihutatud konteksti Eestipärasesse keskkonda, näiteks süldipeole, kus jokkis jorsid laulsid karaoket "Naine mustas kleidis", kandsid dresse ja jõid Mehukattit. Macbeth ise oli veidi tossike oma ässitava naise kõrval ning viimane utsitas meest tagant vaid selleks, et ridaelamu asemel saaks mehe positsiooni õlgadel päris oma majja elama. See kõik aga toimis ning lõi hiilgavast Shakespeare’ist kodulähedase musta komöödia. Nähtu oli otsekui "Macbeth" aga samas ei olnud ka. Kindlasti oli versioon aga meisterlikult isikupärane interpretatsioon originaalmaterjalist.

Minu silmis aga põhines tüki edu suuresti tekstil ja seda kastval huumoril. Dialoog oli mahlane, sõnakirju, ladus, selge, mõnus ja mõtteergas. Tõdesin, et tüki vaimukused ja kasutatud toon passis just minu naljasoonega. Suvalised laused kubisesid kildudest ning sõgeda tegevusega kokku moodustasid nad vastupandamatu kombinatsiooni. Itsitasin kaasa erinevate nagu muuseas õhku loobitud lausetele: "Tehke nagu krimisarjades ja ärge midagi puudutage", "Väline terapeut ehk massöör" ja "Vabatahtlik töö võib halvasti mõjuda". Viimane oli iseäranis vaimukas seik, kus kaks talisupluse ühingu liiget arutlevad kui karmiks kõik pärast Macbethi juhiks saamist on muutunud ning vabatahtlikus ühenduses tunnevad nad ennast juba nagu päris tööl. Süžee ning värskendatud teksti vaimustav põrkumine toimus stseenis kus Malcolm kättemaksu planeerib ning oma ülikirgliku ning tänapäeva kohe kindlasti mitte sobituva Shakespeare’liku kihutuskõnega vaest sõpra haiglavoodis innustab (loe: tümitab). Kui kaaslased pärivad vanaaegse ja poeetiliselt tulihingelise keelekasutuse kohta, vastab mees tasakaalukalt: "metafoor". Otse loomulikult, ei saa ka mainimata jääda n-ö killer-penskarid, kes Macbethile oma kibekiire sõimuvalangu ja jalutuskeppidega tuule alla teevad, teemaks – nemad ei soovi enam ühingus olla. Viimane oli järjekordne näide suurepärase teksti, esituse ja huumoritasemega stseenist.

Mulle jäi tugevalt silma ka energiast pakatav näitlejamäng ning pideva sigina-sagina edukalt toimimine. Jäi ka mulje, et trupp nautis seda sürri segapuderit. Iseäranis viimases n-ö lahingus, kus võideldi pesukausside ja kulpidega, barrikaadina vahel vaid lauad, oli tunda, et poistel oli lõbus. Kuigi peaosalise kehastaja on vahetunud, muutudes Henrik Kalmetist Alo Kõrveks, nägin mina etendust esimese juhtimisel. Henrik Kalmet oli üks hetk meeldivalt könnilik, kuid siis ehmatavalt hullumeelne ja jõuline Macbeth -- mulle tema kehastus üpris istus. Hele Kõrve oli ussitav ja egoistlik, kuid siiski veidralt armas ja malbe Leedi Macbeth -- depressiivsest Eesti väikelinnast põgeneda unustaja. Nende olemused, nii voorused kui vead, olid Eesti kultuurikonteksti tooduna kergesti mõistetavad ja ära tuntavad. Teistest tegelastest, säras Andrus Vaarik oma hoomava karismaga Duncanina. Mart Toome, Malcolmina, oli üheaegselt nii tõsiseltvõetav kui naljanumber. Eraldi aplausi on teeninud trupi multifunktsionaalsed naisnäitlejad, kes olid kord kontoritöölised, siis pensionärid ja mida kõike veel.

Vaatamata tausta muutmisele ja huumorikihi lisamisele, ei muutunud uustõlgendus labaseks või kvaliteetset originaalmaterjali ärakasutavaks, et loo peal lihtsalt liugu lasta. Loodi omanäoline ning eestlasele lihtsamini seeditav versioon algloost, mis minu puhul suuresti ainult õigeid nuppe vajutas. Mulle siiralt nähtu meeldis!

Teater: "Kaheteistkümnes öö" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Seekord teatrist kinosaalis!

Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Originaalpealkiri: Twelfth Night
Teater: London National Theatre (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 3h 30 min
Millal nähtud: 06.04.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

No publikule see igatahes läks väga peale. Otseülekande teatrisaalis plaksutati pidevalt keset etendust, rõkati naerust ning särisev energia lava ja vaatajaskonna vahel on selgelt olemas. Ka kinosaalis tundus, et rahvale meeldis. Samas arvan, et minu kõrval olev üliagar vaataja oleks plaksutanud ja naerust huilanud isegi "Titanicut" vaadates siis kui laev upub. Sellele lisaks, on kriitiline vastukaja näidendile olnud üpris positiivne. Minu puhul oli aga pigem tegu ühe vähemõnnestunuma Shakespeare’i komöödiaga mida näinud. Seega, olen veidi segaduses ülistavatest reaktsioonidest. Väidetavalt on seda isegi kutsutud "Kaheteistkümnenda öö" parimaks eal lavaversiooniks?! Ma ei kavatsegi eitada, et sisse oli poogitud hiilgavaid etteasteid ja lahendusi, kuid minu poolt hinnatud aspektid logisesid nii mis vähe.

Tegu on ühe mulle meelepärasema Shakespeare’i komöödiaga, kus mu lemmikliiniks ikkagi kaksikud ning nende armuvõlud ja –valud. Minu suureks nördimuseks aga muutis käesolev produktsioon kõik tegevusjooned sekundaarseks Malvolio, või siis uue nimega Malvolia, kõrval. Fookus suunati igavaima, tüütuima ning mind alati külmaks jätvale tegelasele ning temale suunatud vingerpussile. Otse loomulikult, olen ma talle alati kaasa tundnud, kuna meeletu ebaõiglus, mis karakterile osaks sai on vastuvõetamatu pahatahtlik käitumine. Siin versioonis aga sai ta vähemalt tehniliselt oma ülekaaluga kõigile teistele koha kätte näidatud ja kättemaks õnnestus. Kätte maksti aga mulle, kui süütule pealtvaatajale. Näidendi juures kõiges (reklaamikampaania, jne), peale ametlikult pealkirja vahetamise, oli tegu Malvolia ümber keerleva etendusega. Oleks võidud siis juba astuda viimane lisasamm ning tüki nimi ära muuta, kas näiteks "Malvolia ja teised", "Vaese Malvolia kiusamine" või "Ülekohus, unistused ja puritaanlus – Malvolia". Kuigi tegelase ümbermängimine mehest naiseks oli päris leidlik lüke ja näidendi kontekstis täisa toimis, häiris mind, et naise tegemised varjasid muud süžeeliinid ning mõjusid väga pikaldaste ja rohkearvulistena võrreldes teiste teemadega.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tamsin Greig Malvoliana oli aga vaieldamatult lausa geniaalne, kuid kuna tegelane oli mulle niivõrd ebahuvitav ning tema käekäigust väga sügavalt ei hooli, ei suutnud ma naise stseene niiväga nautida kui oleks soovinud. Enim kurvaks tegi mind, et paljud minule ühel või teisel põhjusel huvipakkuvad tegelased olid kui kohustuslikud kõrvalkarakterid, kellele ka kübeke aega visati, kuna ilma nendega poleks lugu ise terviklik. Oleks süžee võimaluse andnud, oleks vist kõik peale Malvolia ja tema tegutsemistele ülivajalikud tegelased eemaldatud. Mehe (loe: naise) originaalroll niivõrd prominentne küll eal ei olnud.

Tänu Malvolia tähtsustamisele ja rambivalgusesse paigutamisele, kaotas antud versioon ka hulgaliselt mõju ja tundeküllasust, mida originaalis tõid esile ja jagasid publikule teised tegelased ning nende üleelamised. Ehk siis, ei tundunud Viola ja Sebastiani taaskohtumine niivõrd emotsionaalse ja õnnerikas, mis minu silmis on alati olnud üks tüki haripunkte. Nemad ju kõik tegevused enda saabumisega käima lükkasid ning üksteise leidmisega kauni lõpu garanteerisid. Lisaks, suudeti intrigeeriv Antonio selles versioonis kogu tohuvabaohu sisse täitsa ära kaotada. Ma juba unustasin vahepeal, et ta eksisteerib. Mitmed suhted, mis mulle alati köitvad paistnud, kas haihtusid, õrnenesid või kaotasid võitluse Malvolia halaga võrreldes. Näiteks, Olivia-Viola, Viola-Orsino, Antonio-Sebastian. Rahvas aga muudkui plaksutas ja elas tuntavalt kaasa Malvolia stseenide ajal ning tundsin end kui teises dimensioonis, kus ma selle maailma toimimise kohta sottigi ei saa. Pean muidugi ütlema, et stseen kus Malvolia leidis kirja ja seda luges oli seekord näidendi tipphetk. Nii palju emotsioone nii vaoshoitud isikult ja nii humoorikalt ette kantud Tamsin Greigi poolt oli muidugi vaimustav. See eest, stseen kus ta ilmus välja lauldes kollastest sukkades ja harlekiini kostüümis oli liig ja mõjus labasena – seda rohkem kui seik vajas.

Armusegadus, kaksikud keskpunktis, tuletab mulle alati meelde "Suveöö unenäo" korralagedust, kus üks armastab teist, see aga esimest ei taha, teine armastab aga hoopis kolmandat, kuid viimane soovib aga hoopis esimest, jne. Mulle on alati aga veidi umbmääraseks jäänud tõsiasi, et kes lõpuseisus ikka keda tegelikult armastab. See ebakonkreetsus tuuakse siin näidendis aga eriti erksalt esile. Näiteks, tundus finaalis Olivia pilk lipsavat pigem Violale, kui viimase kaksikvennale, kellega naine abiellus, ning ka Orsino ajab õde-venda finaalis täitsa sassi ja musitab hoopis Sebastiani. Samuti oli iseäranis hallivärviline Sebastiani ja Antonio side. Selline lähenemine kinnistas minu varasemat arusaama grupi laialivalguvatest tunnetest ja mul oli hea meel, et seda külge puudutati.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Vaatamata mainitud ebaselgusele, olid Viola ja Orsino nagu alati, eriti nunnud koos – suhted mis algavad sõprusega on mulle alati meelepärased. Mees oli seekord arrogantsem, oma emotsioonidega avatum ning end maailma nabaks pidavale, kuid kohmakale teismelisele poisile sarnaselt sümpaatsem, kuid sellevõrra ka koomilisem kui tavapäraselt. Viola omakorda oli süütum, ehedam ja lihtsakoelisem. Kahjuks, kippusid teda aga teised iseäranis ülevoolavad tegelased lämmatama. Olivia ja Sebastiani suhe, mis kuigi omamoodi armas, on alati olnud veidi kaheldava väärtusega ning seekord väljendas mees naise ootamatut tähelepanu talle esimesel kohtumisel ideaalselt: pöörates näo publiku poole ning tehes suuga "WTF!" Aga eelneva juures, olgem ausad, oli neliku hulgast kõige enam keemiat hoopis Olivia ja Viola vahel. Kuigi, alati humoorikad, olid nende omavahelised stseenid sedapuhku eriti vaimukad. Olivia, oma põletava otsekohesuse ja pealetükkivusega ning Viola, alter egona Cesario, segaduses suurte silmadega põgeneva kitsekesena, oli tõesti mõnus kombinatsioon. Arvan aga, et pärast paari enamusi kohtumisi, ja eriti basseini seika, oleks Violal igati õigus esitada teisele lähenemiskeeld või ahistamissüüdistus.

Romantilisele patsahkamile oli lisatud ka omajagu tragöödiat, kurbust ja melanhooliat. Ning üleüldse on viimased selgelt tuntavad jooned kogu etenduses. Kõik tegelased otsivad midagi ja kannatavad mineviku või oleviku murede küüsis. Antud tükk aga võtab veidi lihtsameelsema suuna ja nähtu totakatooniline varjund pimestab näidendi tõsisemaid elemente. Oli seiku kus selline lähenemine õnnestus, nagu Orsino eriti entusiastlik "YES!" kui ta sai teada, et Viola on naine, kuid tehes mõndadest tegelastest täielikud tolvanid (nt. Festest sai suvaline mamuulja) ja keerates kõike ning kõiki mitmekümne kraadi võrra üle võlli, mulle grammigi ei meeldinud. Lisades siia minu silmis maitsetud, kahtlase retrojoone ja veidrate värvivalikutega kostüümid, näiteks oli Violal põhimõtteliselt seljas põlle-moodi kartulikott, siis eelnev kombinatsioonina tegi lõpp-produkti igatpidi odavamaks. Vähemalt oli ringlev lava kontekstiga sobivalt dünaamiline.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Sugu, mehe ja naise rollid ning nendevaheline liikuvus on alati olnud tüki keskpunktis. Võtame kasvõi Viola, keda originaalis, Shakespeare’i ajal, mängiti alati mehe poolt, kes siis tegelasena pidi mängima naist, kes teeskles, et on mees. See aga on vaid üks aspekt ning esiplaanil on ka tunded ja nende n-ö soopimedus. Antoniol on kiindumus Sebastiani vastu ning, tulenevalt Malvolio karakteri muutmisest mehest naiseks, tekkis ka tema emotsioonidel Olivia vastu juurde teine tahk. Üleüldse andsid uued muudatused juurde kihte ja vastuolulisi teemasid. Kui Malvolia rääkis Oliviaga abielus olekust, siis oli esmalt veider tõdeda, et tegu on näidendiga Elizabeth I aegadest. See küll rõhutas armastuse piirideta olemust ning mainitud soovoolavust, kuid kui midagi liialt toonitada, võib see mingi hetk ka negatiivselt mõjuda. Minu jaoks oli seekord selleks piiripunktiks gay bar, kus Antonio Sebastianiga kohtumise kokku leppis ning kus esines kohalik drag queen. Värvikas ja energiast pakatav stseen kahtlemata, kuid minule tundus sel etapil asi juba sunnituna ja üleliia sihipäralikuna.

Kokkuvõttes: Kuigi paisits, et antud versioonis mitmetel tegelastel pandi kruvid logisema, kiputi esile tõstma süžeeliine ning tegelasi, kes mulle ei sümpatiseerinud, samal ajal surudes nurkadesse teisi, võeti keskpunktis olevaid teemasid ning suruti neid eriti suurtes doosides vaatajal kurgust alla, on baas (näidend ise) ju tegelikult esmaklassiline. Õnneks, leidus seekord ka piisavalt värskeid ja nutikaid lahendusi!

Teater: "Armunud Shakespeare"

Tervitus!

Ja nüüd teatrist!

Pealkiri: Armunud Shakespeare
Teater: Draamateater
Lavastaja: Georg Malvius
Näitlejad: Karmo Nigula, Piret Krumm, Mait Malmsten, Ülle Kaljuste, Indrek Sammul, Christopher Rajaveer, Kristo Viiding (külalisena), Tiit Sukk, Robert Annus, Liisa Saaremäel, Andrus Vaarik (Tallinna Linnateater), Maria Klenskaja, Marta Laan, Markus Luik, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Hendrik Toompere jr, Jüri Tiidus, Lauri Liiv (külalisena), Veljo Reinik (külalisena), Erik Joonatan Tepp (külalisena) või Kaspar Kiisk (külalisena). Muusikud: Tiit Kikas, Peeter Klaas, Villu Vihermäe, Anto Õnnis, Valter Soosalu
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 27.11.2016
Millal nähtud: 23.012.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt draamateater.ee kodulehelt

Olin särasilme teismeline kui filmiversioon kinodesse jõudis ning sõbrannaga sai see ka siis ära nähtud. Lähtudes selle kriitilisest, vaatajaskonna poolsest ja Oscari-gala edust, mõjutatav nagu ma siis olin, panin ma end uskuma, et nähtu mulle tohutult meeldis. Tegelikult mulle nii palavalt see ei imponeerinud, kuigi kahtlemata oli tegu soliidse linateosega, mis muideks suurelt ekraanilt imeliselt lavale üle kandus – see oli justkui sinna konteksti mõeldudki! Ja, olgem ausad, suutis teatriversioon mulle loo palju meeldivamaks manada kui film seda eales jaksas, ehk siis oli tükk ekraniseeringust minu silmis kordades etem.

Põhjused, miks film minu poolehoidu sisimas ei võitnud, lähtusid puhtalt minu isiklikest eelistusest, mitte otseselt nähtu kvaliteedist. Ei ole mingi saladus, et “Romeost ja Juliast” ma iseäranis lugu ei pea ning maailma kaunimaks armulooks ei loe, seega minu silmis kannatas süžees romantiline tahk, kuna just see näidend valiti loo aluseks. Loomulikult, sobis ta selleks nagu rusikas silmaauku, kuid aidates kinnistada tükki kui ülimat lembelugu, mulle kohe üldse ei passinud. Aitab “Romeo ja Julia” promomisest! Olin küll noor ja teadvustasin endale igati, et tegu ei olnud kaugeltki truu versiooniga kuulsa näitekirjaniku elust, torkis mind siiski, et mehest loodi niivõrd nägusa võrukaela kuvand. Samas aga peab tunnistama, et oli põnev sellist salapärast figuuri täitsa katsutavana ning lihast ja lust inimesena kogeda – tõepärane või mitte. Seda veel eriti perioodil, mil tema tegemised on tänapäeva rahvale üks must auk, ehk siis teoorias oleks kõik ju võimalik olnud. Ja veel, tahes tahtmata, tekkis mul tunne, et geniaalne näitekirjanik ja tema looming esitati kübe odavalt. Tegu oli otsekui Elizabeth I aegse romantilise komöödiaga, mis suurema ja kaalukama tähenduse võimaldamiseks suruti klappima Shakespeare’i, tema eluloo ning teostega. Mehe nimi müüb. Keegi ei oleks tahtnud näha mingi suvalise vireleva näitekirjaniku Tom, Dick või Harry rabelemist.

pilt draamateater.ee kodulehelt

Vaatamata mu vingumisele, nagu öeldud, on tegu üpris veekindla ja tugeva paketiga, mis tõeliselt säras ja ellu ärkas just teatrilaval. Ja, veidi kaheldava väärtusega või mitte, meeldis mulle, et hoolimata “Romeo ja Julia” baasist, ei olnud keskne lembelugu Willi ja Viola vahel liialt ängistav ja üledramaatiline. Julge sammuna kalduti kõrvale küll tavapäraste romantiliste komöödiate tüüpmustrist, iseäranis lõppseisus. Siiski, jättis peategelasest paari kogetu ja tehtu pigem lootusrikka ja tulevikule avatud nukra kõrvalmaitsega meeleolu, kui muserdavalt masendava tunde rindu. Mul oli paari saatusest üksteisega seoses muidugi kahju, kuid tüki õhkkond ei lubanud nähtul suurel hulgal negatiivseid emotsioone esile kerkida. Seda kerget, meeleolukat ja vahvat atmosfääri toetasid terav, voolav ja vaimukas dialoog ning koloriidsed, meeldejäävad ning heas mõttes ülevoolavad tegelased. Tegu ei olnud realistliku ega õrnade traagikasugemetega looga, vaid pigem lõbusa versiooniga saladuslikust ajaloolisest tegelikkusest “mis oleks kui…” kastmes.

Ükskõik millises armuloos, ükskõik läbi millise meediumi, on ülitähtis kahe karakteri omavaheline klapp ja keemia. Antud komponendist tundsin aga kahjuks seekord puudust. Äsja suurele lavale jõudnud Karmo Nigula oli küll krapsakas, ulakas ja elu täis nooruke William Shakespeare ning Piret Krumm armas, kohest publiku poolehoidu võitev ja väga sümpaatne Viola, kuid omavahel ei tundnud ma neil erilist sädet. Või lihtsalt ei suutnud ma neid paarina millegipärast edukalt ette kujutada ning romanss jäi mulle maha müümata. Tundus, et Willil olid kuidagi soojemad, mis sest et kamulikumad, suhted oma teatrimaailm sõpruskonnaga. Õnneks suutis ümberringne trill ja trall minu jaoks romantika tühimikku piisavalt kompenseerida. Samuti, pean tunnistama, et kuigi mulle Piret Krummi särtsakus ja nunnusus tavapäraselt väga passib, siis antud rollis oleksin soovinud, et ta oleks tüdrukulikkuse asemel kraad väljapeetum ja naiselikum.

pilt draamateater.ee kodulehelt

Tüki pirakas trupp, vaatamata massile, oli kompaktne ja vahva kamp n-ö napsu, naiste ja naljamehi. Tundus, et rakendust leidis suurem osa Draamateatri näitlejaskonnast ja sellele veel pealegi. Naissoost tegelasi tuli tikutulega otsida või olid neil minimaalsed rollid, kuid mehi oli see-eest lausa kulbiga ning tundus, et neil kõigil oli siiralt lõbus selle tüki kontekstis koos laval asetseda. Sellest tulenevalt oli mul ka tohutult tore neid esimesest reast jälgida ning lasta end toimuvast ning ülemeelikutest emotsioonidest kaasa tirida. Tükk oli niigi lustakas, hoogne ja ergastav, kuid seda lavalt tulevat aktiivset ja särisevat energiat, mis mulle etenduse juures tohutult meeldis, oli lausa käega katsutavalt tunda. Trupp moodustas vaimustava komplekti kus kõik inimlülid toimisid imeliselt koostöös kui hästiõlitatud masin.

Iga väiksemgi tegelane oli selgelt eristatav ja täisväärtuslik isiksus. Otse loomulikult oli aga säravamaid pärle ning siinkohal tooksin esile mõned, kes mulle ühel või teisel põhjusel eriti silma jäid. Omal ajal sai Judi Dench rolli eest Oscari ning ega ka Maria Klenskaja kaugele maha jäänud. Naine suutis olla imposantne ja autoriteetlik kuninganna, kelle asjalik kaks-jalga-maas ja vaimukalt kainestav suhtumine oli juba filmis väga värskendav. Üksikutes stseenides, kus teda esines, suutis ajalooline suurfiguur taas kogu lava enda võimusesse haarata. See oskus tulenes mõnevõrra muidugi ka karakteri omapärast ja isikust endast, kuid kehastajal oli kahtlemata suur vastutus efekti tekkimisel. Näitemängu kontekstis staarnäitleja Ned Alleyn, Jüri Tiiduse poolt esitatuna, oma teeme-ära mentaliteedi, pompoosuse ja ülienesekindlusega, läks mulle ka mingil põhjusel iseäranis peale ja tegelane tõusis esile. Ja, no kes ei oleks siis muhedale ja natuke veidrale näidendis üles astunud teisele kuulsale näitekirjanikule, Christopher Marlowele, Mait Malmsteni kehastuses, agaralt kaasa elanud. Eriti mõnusalt vahva tegelinski arusaama endast kinnistas ta ühes stseenis, kus kandis publikut itsitama ajavat totakat kostüümi. 

pilt draamateater.ee kodulehelt

Nagu eelnevalt mainitud, siis jõudis süžee lõpuks enda jaoks just õigesse raami. Lugu teatrist, näidenditest ja lavatagusest mesilaspesast on ideaalsel kohal just päris laval, mis tegi kogu kogemuse ehedaks. Lavadisain oli dünaamiline, multifunktsionaalne ja teatraalne – mis peegeldas nutikalt sisu. Olles viimasel ajal külastanud ülekaaluliselt etendusi, kus füüsiline keskkond muutub laval minimaalselt või üldse mitte, siis oli pidevalt oma suuremaid ja väiksemaid detaile kujundusest ümbermängiv ning tegelastega koos liikuv lava nagu sõõm värsket õhku või siis tervitatav tagasipöördumine teist laadi tükkidele, millede otsa ma niiväga enam ei satu. Vähimagi vaevata ja näitlejate enda kaasabil muutus lava prooviruumiks, pubiks, magamistoaks ja veel muukski.

Kokkuvõttes võib öelda, et vaatamata mu vastupuksivatele tunnetele etenduse sisu suhtes, nautisin ma näidendit rohkem kui eales selle filmiversiooni. Tegu oli suurepärase reedeõhtuse meelelahutusega -- vana ja tuntud, uues kuues --, mis mul pärast pikka töönädalat igasugu mured kolmeks tunniks nagu muuseas peast pühkis.

Teater: "Nagu teile meeldib" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Järjekordne ülevaade London National Theatre otseülekandest.

Pealkiri: Nagu teile meeldib
Originaalpealkiri: As You Like It
Teater: National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 00 min
Millal nähtud: 25.02.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Käesolevat Shakespeare'i komöödiat nägin laval esimest korda ja mitmel põhjusel oli ootusärevus märkimisväärne. Esiteks, "Hamlet," "Romeo ja Julia" ning mitmed teised selle geniaalse mehe näidendid sisaldavad kuulsaid ja laialtlevinud fraase või monolooge, mina aga ootasin õhinaga ühte enda jaoks silmapaistvamat, mõtlemapanevat ja läbinägelikumat, mida saab kuulda just antud näidendi käigus:

"All the world's a stage,
And all the men and women merely players:
They have their exits and their entrances;
And one man in his time plays many parts,
His acts being seven ages. At first, the infant,

Mewling and puking in the nurse’s arms. 

Then the whining schoolboy, with his satchel 

And shining morning face, creeping like snail
Unwillingly to school. And then the lover,
Sighing like furnace, with a woeful ballad
Made to his mistress’ eyebrow. Then a soldier,
Full of strange oaths and bearded like the pard,
Jealous in honor, sudden and quick in quarrel,

..."

Teiseks, tüki südikat, iseseisvat ja arukat kangelannat Rosalind'i peetakse üheks armastatuimaks naistegelaseks kogu Shakespeare'i loomingus. Ja pärast temaga laval tuttavaks saamist, oli ääretult lihtne aru saada miks. Naine suutis vaevatult olla mitme pea jagu üle kõigist teistest enda ümber, nii armastuse teemadel, nutikuses, inimeste mõistmises, kindlameelsuses, kartmatuses, sõnaosavuses ja, veel enamgi, seda kõike olemata üleolev, nipsakas või muudmoodi ebameeldiv. Tema, teistega võrreldes, kõrgemal pjedestaalil olekut kinnitas ainuüksi naise kõrvutamine teatud kõrvaltegelastega. Näiteks, lossi narr Touchstone, jättis naisega kõrvutades mulje kui veel labasemast tolvanist, kui muidu, ning vastupidiselt, tõstis taoliste tegelaste olemasolu Rosalind'i aktsiaid. Tegu oli asjaliku ja imetlusväärse neiuga, kelle kord rohkem kord vähem, aktiivsel kaasabil, leidsid end näidendi lõpus õnnelikult seotuna neli armastajapaari.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Mis mind enim aga üllatas oli tõsiasi, et näidendit lugedes ei mõistnud ma kui siiralt vaimukas ja killurohke tükk tegelikult on. Või siis suutis lavastus selle huumorikihi eriti kirkalt esile tuua. Vahetpidamata oli millegi üle itsitada või naerdes kaasa noogutada. Hiilgavalt naljakaid, kuid igati arukat ning mahlast teksti tuli väsimatu volüümiga ette. Kasvõi hooletult, järelmõttena heidetud fraasid, võisid mind kihistama panna. Näiteks: "Kas sa ei tea, et ma olen naine? Kõike mida mõtlen, pean ma ütlema," "Kas ta nimi on Rosalind? Mulle ei meeldi see nimi" - "Sinu rahulolu ei olnud tema ristimisel kellelgi eesmärgiks." Kõik eelnev ja rohkemgi veel, oli oma kontekstis tõesti pihtas põhjas. Oma osa oli ka teatud tegelastel, kes koomilist keskkonda aitasid luua ja üleval hoida. Näiteks, üks metsas eksiilis olev ülik, Jaques, oli küll pahur, teiste kallal nokkiv, melanhoolne ja küüniline, kuid need pirnid mis ta maha pani, koostöös sarkasmi ja brutaalse aususega, olid hiilgavaks vastukaaluks ülejäänud tegelaste kergemeelsusele. Mees oli otsekui hunnik õnnestust -- iroonilist ja kuiva huumorit täis õnnetust.

Üks tuntumaid aspekte näidendist on ka Rosalind'i ja Orlando lembeliin, kus naine on end maskeerunud meheks ning teeb Orlandoga kokkuleppe, et viimane saab tema peal Rosalind'iga suhtlemist harjutada. Mees võtab asja väga tõsiselt, teadmata, et harjutades räägibki ta tegelikult oma kalli Rosalind'iga. Idee, et ennast avada ja tundeid deklareerida on hulganisti vaevatum, kui seda teha vahendaja läbi võõrale ja mitte ihade objektile otse, on tükis eriti selgelt välja toodud ning paneb baasi paari suhtele. Mulle väga imponeeris nende peaaegu, et isegi eemaletõukav ja väikse vaenulikkuse noodiga armulugu, eriti naise maskeeringu ajal, mis võimaldas paari romanssi intensiivsust ja elektrit. Rosalie Craig oli kiiduväärt punapäine särtsakas Rosalind ning Joe Bannister ergas ja sümpaatne Orlando.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kuigi mõlemad olid ilmselgelt üksteisest sügavalt sissevõetud, oli nende lähenemine tunnetele ja armsamale kategooriliselt erinev. Mees oli iseäranis nohiklik ja kutsuvaimustuse kalduvustega. Ta oli aktiivne, agar ja püherdas oma ülevoolavates tunnetes, saates korda ka palju piinlikku -- koomilist, kuid siiski veidi piinlikku. Näiteks, kirjutas ta luuletusi Rosalind'ist, milled roheliste post-itite peale kritseldatuna, pani iga puu peale metsas nii, et terve lava oli kaetud neoonse märkmepaberiga. Oleks siis vaid tegu olnud väärt poeesiga, kuid kahjuks olid Orlando püüdlused leida riimuvaid sõnu "Rosalind'ile" üpris naljakad -- nad ei kippunud eriti riimuma, kohe üldse mitte. Vastukaaluks poisilikule kangelasele, oli kangelanna Rosalind aga kõike muud kui malbe näitsik. Loomulikult vähemat ma ühelt hinnatumalt Shakespeare'i naispeategelaselt ei oodanudki, kuid antud näidendi versioonis, nagu eelnevalt mainitud, ei olnud naine ainult peajagu üle teistest tegelastest, vaid ka Orlandost. See torkis mind aga veidi. Ükskõik mis situatsioon talle ette heideti, suutis Rosalind olla tasakaalukas, asjalik, omas vähemalt väliselt enda ja toimuva üle kontrolli ning üleüldse tundus olevat kui ainuke täiskasvanu trobikonna laste keskel. Orlando ja tema kiindumus oli üliarmas, ning nad moodustasid kena paari, kelle vahel eksisteeris küllaldaselt keemiat, kuid mehe ja Rosalind'i vahel oli selgelt tunda liialt eri tasemetel positsioneerimist. Nende tunded olid samal astmel, kuid isiksustena nad seda antud tõlgenduses ei olnud. Kuristik oli seekord liialt lai.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Igasugu muud tegelastevahelised suhted olid tükis ka üpris värvikad. Esiteks, loos oli peale põhipaari veel kolm, kes üle kivide ja kändude õnneliku lõpu leidsid. Neist lõbusaim oli kahtlemata karjused Silvius ja tema Phoebe. Mees oli naisest nii vaimustunud, et iga hetk, kus ta ähkis, puhkis ja silkas kallima järgi, kes teda absoluutselt ei tahtnud, ajas mind pihku itsitama ("Oh, Phoebe," "Armas Phoebe," "Kallis Phoebe," "Ära põlga mind ära, kallis Phoebe!" jne). Karakterit kehastanud Ken Nwosu oskas suurepäraselt mehe äpulikku ängi naise järele nutmises edasi tuua. Meelelahutuslikus võtmes teisele kohale jäid narr Touchstone ja tema maatüdrukust ihaldusobjekt Audrey. Armusuhete väliselt oli mulle väga meeltmööda Rosalind'i ja tema nõbu Celia murdumatu ja imetlusväärne sõprusside. Tüdrukud olid kihvtid ja omamoodi võitmatu team koos. Mingist aspektist vaadatuna tunnen, et nende vahel oli isegi rohkem keemiat kui ühegi teise kahe tegelase vahel kogu tükis. Nad olid esitletud kui tüdrukulikud tüdrukud, sellised lahedad totsid, kes planeerisid oma põgenemist kui suurt vahvat seiklust ja kes kandsid ülinunnut kiisudega pidžaamat (siinkohal vaatan Celiale otsa). Need väiksed detailid lisasid tegelastele iseloomu ja panid mind neile kaasa elama. Patsy Ferran, Celiana, oli aga sama armas kui tema riietus.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tüki üldine toon on kergesti seeditav ja päikeseline ning keskkond, milleks on peamiselt võluv Prantsusmaa mets, peaks seda meeleolu peegeldama oma rohelisuse ja looduslikuga. Kuigi loos leidub ka sügavamaid teemasid, on tegu siiski tipptaseme romantilise komöödiaga maalähedases võtmes. Aga kuigi lavakujundus suutis mind oma originaalsusega rabada ja meeldejäävaks teha, oli see suuresti ka liialt tänapäevane ja kontorilik, mis ei tahtnud üldse haakuda näidendi olemusega. Näiteks, hämmastas mind äärmiselt leidlik ja kihvt metsa keskkonna loomine läbi selle, kui algses kontorimiljöös olnud lauad ja toolid tõmmati ühe võimsa stseeni vältel nööridega lae alla. Ja voila! Äkitselt sai bürooruumist metsik, salapärane ja udune laas. Lae all rippuvatel toolidel istusid ja kiikusid ka n-ö linnud, kes vastava keskkonna oma häälitsustega lõid. Lõpptulemus oli ülilahe ja igati efektne, kuigi veidi iseloomulikum õudusloole, kui romantilisele komöödiale. Teisalt, algas tükk aga 90ndate kõnekeskuselikus kontoris, kus üks hetk Orlando oli kui Tuhkatriinust kontorikoristaja, siis äkki toimus maadlusmatš, selle kõige klišeelikumas olekus (Orlando versus suur ja lai killer), isegi vastase nägu sai lakutud, siis oli Rosalind nagu sekretär... ja üleüldse ei saanud ma aru, mida see bürookeskkond ikkagi mulle öelda tahtis. Samas aga meeldisid mulle üliväga ikkagi metsa ümbruse värvikad ning andekad detailid. Näiteks, olid näitlejad üks hetk ise need lambad, keda tegelased karjatasid, neljakäpukil mööda põrandat määgimas ja, eelpool mainitud, rohelised märkmepaberid, kandmas armuvaludes noormehe luulet, olid kihvti lahendusega esitletud. Ka näidendis esinenud muusikalised vahepalad olid kiiduväärt, sest grupp mehi esitasid meeldivate meloodiatega vanaaegseid laule äärmiselt köitvalt.