Kino: "Galapagose saared" 3D IMAX ja "Aastaajad"

Tervitus!

Taaskord topeltlaks dokumentaalfilme! Seekord lühidalt.

Pealkiri: Galapagose saared
Originaalpealkiri: Galapagos
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 40 min
Nähtud: 19.03.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Järjekordne 3D IMAX seiklus viis mind seekord eksootilisele ja iseäralikule Galapagose saarestikule, milles elutsevad ainulaadsed elukad, iseloomulikud vaid sellele asupaigale. Samuti saavad saared endale õlale patsutada, omades rolli Charles Darwini evolutsiooniteooria loomisel, kuna mehe ekspeditsioonid teda ka sinna viisid ning inspiratsiooni pakkusid.

Dokumentaalis saab ühineda merebioloogi dr Carole Baldwiniga, kellega koos tutvub vaataja selle vulkaanilise maastiku eri kahepaiksete, lindude ning roomajatega. Need paigad, mis silme ees avanevad, on hõreda taimestikuga ning suuresti vaid igasugu mitte inimestest elukate poolt asustatud. Ka laskutakse põgusalt hiiglaslikku koopakompleksi, mis oli otsekui peidetud maailm pinnapealse ja mere vahepealses alas.

Maa peal sai tutvuda iguaanide, kilpkonnadega ning näiteks ka lennuvõimetute lindudega, keda kõiki on loodus aastatuhandete jooksul vorminud just vastavalt nende vajadustele selles eraldatud kodus. Näiteks, elab seal maailma suurim kilpkonna liik. Põnev oli ka taustainfo viimaste kilpide kuju ning kommete kohta. Samamoodi seletati, kuidas lindude nokad on väljakujunenud vastavalt nende elutingimustele. Eriti lahe stseen oli aga kaader, kus algselt vaatasin, et tegu on järjekordse üldpildiga tumedast hangunud magmasest maastikust, siis aga märkasin, et see kubises aga tumedatest iguaanidest --meeletus koguses iguaanidest. 

Pärast maal uitamist, sukelduvad teadlased värvikasse saarestiku veemaailma. Muuseas minnakse kokku salapäraste ja pahaendeliste usjate moreenidega, kes antud keskkonnas eriti julgelt külalisi tervitama sulistavad, ning ähvardavate, kuid graatsiliste vasarhaidega. Peatselt laskutakse ka muljetavaldava sügavvee uuringute jaoks mõeldud masinaga mere põhja ning seal leidub juba tõesti unikaalseid eksemplare, kellede olemasolust ei teadnud maailm ennem midagi.

Kuigi kahtlemata hariv, asjalik ning kaunite vaadete ja rahuldava 3D efektiga, ei küündinud antud dokumentaal aga teiste nähtud IMAX sama žanri esindajate tasemele. Teema oli muidugi võrratu, kuid film ei suutnud täieulatuslikult ära kasutada ning esitleda saarte haruldast ning võimast olemust. Jutustaja, Kenneth Branagh, oli ka liialt monotoonne. Tema spetsiifiline kaasamine ei andnud midagi märkimisväärset nähtavasse juurde. Enim aga mõjus veidi kentsakalt pidev kena dr Carole'i ümber keerlemine ning eriti tema sihvakate jalgade näitamine. Pidevad kaadrid naisest ronimas mööda ebastabiilset vulkaanilist ja kivist maastikku lühikestes šortsides, eksponeerides saledaid kintse, oli vast tahtmatu, kuid siiski selgelt silmajääv filmitegijate veidrus.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Aastaajad

Originaalpealkiri: Les Saisons

Žanr: Dokumentaal

Kestus: 1h 38 min

Nähtud: 19.03.2016
Kinodes alates: 18.03.2016

Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tegu oli dokumentaalfilmiga, mis võimaldas näha eriti intiimselt kodumaise Euroopa võluvat looduseilu ning seal paiknevaid tuttavaid, kuid siiski armastusväärseid elukaid. Nähtul oli ka omamoodi konkreetne lugu, mis kulges algusega jääajast ning lõppes tänapäeval, ja illustreeris elukate suhteid aastaaegadega, üksteisega ning inimestega. Kahtlemata olid need seoses teadatuntud, kes jahitav, kes jahtija, kuid siiski oli nähtav niivõrd voolav, hariv ning tempokas, et põnev oli ekraanil täispika filmi formaadis toimuvat jälgida. 

Visuaalselt elav, ergas ja erakordne: 
Looduspildid, lähivõtted, panoraamkaadrid ning kogu visuaalne pool oli detailne, värvirohke, sujuv, kus vaja ning pingeline, kus tarvis, ning meeldivalt naturaalselt puhas. Silm puhkas ja lihtsalt nautis rohelisi vaateid ning koloriidseid metsaelanikke.

Realistlik, kuid vaoshoitud: 
Ühelt poolt, imponeeris mulle fakt, et film oli üpris realistlik ehk tuli ette ka metsakaaslaste murdmist ja nahka pistmist, kuid ka noateral pääsemisi. Seda kõike ilma ilustamata, kuid samas mitte liialt brutaalselt näkku visatuna. Teiselt poolt, aga taoliste seikade nägemist ma üldjuhul ei seedi, sest olen ülitundlik igasugu loomadevastase vägiavallaga seoses, isegi kui see on osa looduse loomulikust ringlusest ning nende endi keskis. Samas aga oli saavutatud igati maitsekas tasakaal tagasihoidlikult õpetliku ning julmalt ausa reaalsuse vahel. 

Inimesed kui hävitajad: 
Aja kulgedes, suureneb inimeste osakaal ning nende kiired ning ekstreemsed kaldumised endistele põlismetsade territooriumitele. Peremehed vahetuvad, kahejalgsed võtavad võimu ning, tahtlikult ja tahtmatult, hakkavad nad kunagist tihedat metsaelukate populatsiooni kõrvaldama. Osad stseenid kokkupõrgetes kahe poole vahel olid minu hingele tohutult valusad vaadata. Sõnum oli aga selge ja konkreetne, veel on aega, et päästa hääbuv metsik loodus ning taasluua vastastikku austav ja hooliv võrdne suhe inimeste ja looduse vahel.

Kirev metsaelu: 
Ülinunnult nurruvad ja kurisevad müravad ilvesepojad, krapsakad metskitsed, kärmed ja jahtimismaia hundid, tihedate lumekihtidega kaetud mürakad piisonid, üliarmas siilipoiss, ulakad ja kähmlevad karuotid, tegusad kakud ja palju teisi. Kõik nähtud loomad elutsevad meie metsades ka praegu ning kuigi rännak sai alguse jääajal, keskenduti ka sealses perioodis olevates stseenides vaid neile isenditele, kes ka praegu eksisteerivad. Ainult viimastele fokuseerimine võimaldas enam realistlikku keskkonda, sest ei vajanud igasugu, näiteks jääajal välja surnud liikide lisamist eriefektide abil, kuid samas piiras arusaama ning vajaliku õhkkonna teket tõsiasi, et tegu on dokumentaaliga, mille ajajärk raamib aastatuhandeid. Seega ei olnud nähtav ajalises mõttes kaugeltki usutav. Samuti jäi pealkirjas olev aastaaegade vahetus kuidagi tagaplaanile loomade tegutsemiste kõrval. Viimase üle ma niiväga ei kaeble, sest võrreldes imeliste stseenidega, kus näiteks metskits sünnitab üliarmsa vasika, ununeb aastaaegade vahetus märkamatult.

Kino: "Leemurite saar: Madagaskar" ja "Mere sügavuses" 3D IMAX

Tervitus!

Hallelujah! Kino Kosmos on oma repertuaari lisanud veel imelisi IMAX dokumentaalfilme. Või vähemalt perioodiks 07.03-18.03, mil toimub hariduslik dokumentaalfilmide programm. Ma siiralt loodan, et viit uut lisa võib ka tulevikus vahelduva eduga Kosmoses kohata ning näen ikka kõik ära. Seekord väisasin "Leemurite saar: Madagaskarit" ja "Mere sügavuses." Kahjuks ülejäänud programmi ajaks mitte kuidagi kinno ei ole võimalik sattuda ning ootenimekirja jäävad "Metsikuna sündinud," "Galapagose saared" ja "Hubble'i kosmoseteleskoop." Õhinal ootan aega, kui needki oma silmaga ära näen!

Kasutan ka võimalust mainida, et kui esimest korda uut Kosmost külastasin, siis nokkisin nende tühja ja kõleda disaini üle, mis eeldasin, et on vaid alguse asi. Nüüdseks on see tühimik parandatud ning mulle väga meeldib tasakaal reklaamide, ekraanide ja muude infotahvlite vahel. Maitsekalt on kaunistatud kõik seinad, ilma liigse värvilisuse, sigri-migri ja infoliigsuseta. Igati soliidne ja asjalik disain! Esimest korda oli asja ka nende tualetti, mis oli ka meeldivalt stiilse kujundusega.

Pealkiri: Leemurite saar: Madagaskar

Originaalpealkiri: Island of Lemurs: Madagascar

Žanr: Dokumentaal

Kestus: 0h 39 min

Nähtud: 12.03.2016

Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt

Maailma vanimad primaadid, leemurid, eksisteerivad vabas looduses vaid ühes paigas maailmas: Madagaskaril. Kui dinosaurused hävitanud asteroid maad tabas, olid nemad ühed õnnelikud ellujääjad ning, sellest katastroofist tulenevalt, ka suured seiklejad, sest merel seilates, maabusid nad lõpuks oma nüüdsele kodumaale. Tänu ekstreemsele eraldatusele, arenesid nad omamoodi ja isoleerituna teistest olenditest. Pikka aega olid nad saarel ainukesed elukad. Samuti said kunagistest öistest loomadest päeval ringiliikujad. 

Tänapäeval on leemureid üle saja erineva liigi, kuid paljud on ka välja surnud. Näiteks, tegutses kuskil paarsada aastat tagasi ka leemur, kes oli nii suur kui gorilla, kuid kahjuks leidis see haruliik oma lõpu üleküttimise tagajärjel. Praegu on nende üheks suurimaks vaenlaseks inimtegevuse tagajärjel laienevad põllumaad ning nende elupaikade, vihmametsade, põletamine. Viimane läheb tihti ülekäte ning hävitab kaugelt rohkem, kui ammu ületatud valulävi kannatab. Äärmiselt rusuv ning nukrakstegev oli filmis suures plaanis vaadata neid laastatud laiaulatuslikke maalappe ning tuld, takistamatult muudkui enam ja enam, territooriumi enda võimusesse haaramas. See tragöödia toimus, kas tahtlikult või tahtmatult, puhtalt inimeste süül. Õnneks leidub aga ka imetlusväärseid isikuid, kes väsimatult võitlevad, et leemuritele uusi aastaid välja pigistada ning päästa mida annab. "Üks generatsioon ühe järel" nagu ütles Dr. Patricia Wright.

Film oli loomulikult visuaalne tippklassi gurmeeroog. Võrratud vaated vapustavatele maastikele, vilksad ja asjalikud leemurid kargamas kaugplaanis mööda puid ning tekitamas peaaegu otsekontakti tunde, nähes neid lähiplaanis tegutsemas, vaatajale otse silma jõllitamas ning kohe-kohe teise puu asemel just publikule sülle hüppamas. Eriti meeldejääv oli kaader leemuribeebiga ema küljes, kes ligidalt vaates oli otsekui minu ees, oma sügavate ja ilmekate punnis silmadega.

3D IMAX efekt oli kohati tohutult efektiivne ning tõetruud muljet tekitav, kuid teisalt oli ka palju stseene, mis niiväga välja ei paistnud. Näiteks, enamjaolt kõik kokkupuuted dokumentaalis esinenud inimestega olid tagasihoidlikud ning ei pakkunud just ohtralt ülirealistlikku imelist IMAX kogemust. Oleksin veidi rohkem eelistanud, et filmi keskmes oleks vaid leemurid, sest inimesed on niigi igal pool. Vast ei ole vaja neid lisada ka veel vaid neljakümneminutilisse loodusdokumentaali. Eesmärk kahejalgsete lisamisel loomulikult oli, ning äärmiselt kergendusttekitav ja südantsoojendav oli näha, et leemurid ei ole üksi oma eksistentsi eest võitlemas. Siiski, oleksin soovinud veeta aega enam just nende haruldaste ja niivõrd isepäraste elukate seltsis, kasvõi neid lihtsalt ringi kargamas jälgida.

Nüüd veidi ka leemuritest, kellega lähemalt saab kinos kohtutud. Tuntud ja seltsiv katta ehk kassleemur on enim kohandumisvõimelisem alaliik, kellede karju juhib muideks alati emane. Võim läheb emalt tütrele. Graatsiline tantsiv, suuresti valgekarvaline, leemur, sifaka, elas ülilahedas kaktusemoodi puudega keskkonnas. Pisike, kuid krapsakas, väle ning ootamatult tugev üliarmas ümarake hiirleemur. Indrid, hetkel suurim must-valge tooniline leemuriliik, kes on ka ootamatult häälekas, kuid äärmiselt ohustatud. Ning teadlase Patricia Wrighti südamelähedaseim, üks bambuseleemurite liigist, kelle edasise eksistentsi säilitamise ponnistustele saab dokumentaalist aktiivselt kaasa elada.

Lisaks pean ka välja tooma muusika valiku, mis oli väga meeleolukas, tempokas ja nähtuga ideaalselt kokkusulav. Samuti on dokumentaali pealelugeja, näitleja Morgan Freemani, häält alati äärmiselt meeldiv ja rahustav kuulata.

---------------------------------------------------------

Pealkiri: Mere sügavuses

Originaalpealkiri: Deep Sea

Žanr: Dokumentaal

Kestus: 0h 45 min

Nähtud: 12.03.2016

Minu hinnang: 5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Eelmist meremaailmasse sukelduvat 3D IMAX dokumentaalfilmi, "Veealune maailm," ülistasin taevani ning, juubeldasin ka nüüd, sest käesolev samasisuline maiuspala on sama hingematvalt võrratu ja meeliülendav. Efektiivselt hariv oma värvikuse ja põneva sisu poolest ning lausa lummav ja sõnatuks tegev visuaalselt, alates 3D efektist kuni pildi teravuseni, võimaldas nähtu uskumatult reaalse ning ainulaadse kogemuse. Eriti kihvt oli vaadata lapsi enda ees käsi liigutamas, tahtes elukaid puudutada ning kiljudes, kui kala nina ees teise kala krapsti pintslisse pani (see pigem ehmatas oma reaalsusega, kui kedagi tegelikult hirmutas). Julgen väita, et kas antud dokfilm või siis "Veealune maailm" või, miks mitte ka mõlemad, on lausa kohustuslik vaatamine nii noortele kui vanadele.

Ainukeste miinustena võib välja tuua faktid, et pealelugemine on inglise keeles ning puuduvad eesti keelsed subtiitrid, millede lisamine rikuksid muidugi ka kategooriliselt filmi 3D esmaklassilise efekti. Teisalt, ei takista taustainfo mitte mõistmine aga üldist kogemust. Jah, mõned infokillud, loomaks terviklikku paketti, jäävad saamata, kuid visuaalne korvab üle kuuldava mitmekordselt. Kuigi, kahtlemata, on ka jutt äärmiselt põnev ning silmaringi laiendav. Samuti olid pealelugejad, Johnny Depp ja Kate Winslet, veidi mööda. Nad ei sulandunud õhkkonnaga ja olid kuidagi eemalseisvad. Johnny Depp oli ka suhteliselt monotoonne oma esituses. Nende vaheldumisi rääkimine aga mulle isegi päris meeldis.

Antud dokumentaalfilm keskendus seekord merealuste elukate sümbioosile. Tasakaal jahitava ja jahtija vahel oli ülitähtis ning igal olevusel on oma kindel asendamatu roll ülitundliku ökosüsteemi ülevalhoidmisel. Keegi pole üleliigne, kõigil on oma kindel funktsioon, iga lüli on asendamatu ning väiksemgi ebakõla võib kaasa tuua ränki tagajärgi. Ühele söök, teisele jahtija, oli põhiline õppetund. Samas aga oli igal elukal ka vajalikud relvad enda kaitseks. Eriti põnev oli näha nn "puhastuspunkte," kus vaenlaste vahel kehtib ajutine vaherahu ning nõrgemad teevad teeneid tugevamatele. 

Aga mida siis muuseas seekord oodata (tegelik repertuaar ja esinejate hulk on aga tunduvalt suurem -- tunduvalt!) : Krapsakas krevett julgelt oma rinda ette löömas ja kaheksajalga peletamas, haikalade ülitähtis roll, mitte ainult kurjamitena, nälkjate kaunis ja habras valge sugulane, agressiivsed, aktiivsed ja väledad kalmaarid, ülilahedad kammkarbid klõbistamas ja meretähe eest põgenemas, kilpkonnad puhastuspunktides, graatsilised ja ebamaised suured ja väiksed meduusid, merisiilid ja kellele on nad gurmeetoit, uudishimulik vaal ning hämmastavalt imeilus korallide paljunemine iga kord kindlal ajal -- loodus on võrratu!

Kino: "Space Station 3D" IMAX

Tervitused!

Seekord sai külastatud kino Kosmost!

Originaalpealkiri: Space Station 3D

Režišöör: Toni Myers

Kestus: 0h 47 min

Žanr: Dokumentaal

Kinodes alates: 12.04.2015

Nähtud: 11.04.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt kinokosmos.ee kodulehelt

Kuigi IMAX heli on tõesti üle minu ülitundlike kõrvade taluvuse piiri, avaldas mulle sügavat muljet see uudne kogemus võimsa, kvaliteetse, äärmiselt realistlikku efekti tekitava ning tavakino kaugele endast maha jätva tehnoloogiaga. Õnneks on mul ka alati kõrvatropid kotis, seega helitugevuse probleem sai neutraliseeritud. Vaatamata ideaalse keskkonna võimalustele, satub Kosmosesse kõvasti vähem 3D IMAX linateoseid kui eeldaksin, kuid eks nad koguvad auru, et vaatajateni tulevikus uhkemaid, grandioossemaid ning tipptasemel kogemusi tuua ning mitte ainult filme vaid ka dokumentaalne, mis just antud formaadile ning ümbrise täitmiseks on loodud. See nädalavahetus käisin kaemast esimest neist spetsiaalselt IMAXile üles võetud teost.

Esimese kaadina oli ekraanil näha kokkupanemisejärgus kosmosejaama Maa kohal tiirlemas. Edasi juba sai vaadatud ümbritsevat läbi kosmonaudi silmade, olles kui skafandri sees, liikudes mööda jaama väliskülge ning ootamatult haarde kaotades ja kosmosesse triivides. See kogemus oli ääretult reaalne ning esimesed stseenid suutsid mind peaaegu uskuma panna, et olengi see kosmonaut. Äärmiselt kihvt tunne ja põnev kogemus! Edasi juba kuuleme, et antud film kavatseb meile näidata kuidas rahvusvahelise ühiskoostööna valmistatakse kosmosejaama, mida kavatsetakse kasutada teadustööks, näiteks ravimite väljatöötamiseks, kogumaks informatsiooni gravitatsioonita oleku pikaajalistest mõjudest nii inimestele kui muudele ainetele. Loomaks seda tulevikuvahitorni suudavad eri rahvused vaadata mööda kõigist erisustest ning konfliktidest ja töötada üksteisega edukalt kõrvuti. Esindatud on nii ameeriklased, venelased, jaapanlased, itaallased jne. Igal ühel on oma konkreetne roll, kohustused, spetsiifilised teadmised ning ülesanded ja nende tegevuse tulemusel kokkupandav pusle on imeliselt suurejooneline.

Vapustavad vaated ja paigad kuhu keegi meist juba naljalt iialgi ei satuks on kõik käega katsutavad ja rohkemgi veel, vaatajal on tunne, et ta on osa kosmoserühmast, liikudes koos kaaslastega mööda, minu jaoks klaustrofoobiat tekitavaid, kitsaid ruume ning jagades nii kordaminekuid jaama ülesehitamisel kui veetes aega jälgides rühma tegelemast kõige tavapärasemate ning tuttavaid talitusi. Esmapilgul võib viimane tunduda veidi igavavõitus, kuid tegelikult on selliste igapäevaste toimingute paigutamine nullgravitatsiooni võõras kuid äärmiselt põnev ning kentsakas kui tõeliselt lahe. Kuidas on habet ajada, magada, vett juua, sporti teha ja palju muud kosmose? Mis tunne on kui tavalised füüsika reeglid enam ei kehti ning varem võimatuna näivate asjade liigutamiseks piisab sõrmetõukest? Mis tunne on sõita liftiga üles kosmoselaeva ning näha lähedalt selle ülivõimast avapauku? Kas taimed kasvavad kosmosejaamas? Neile ja paljudele teistele küsimustele saab kindlasti vastuse. Samas ei tasu karta, et Maa väga võõraks teguriks filmis jääb, vaid võimalus on ka näha allpool toimuvat seoses koostööga.

Ootamatult oli jutustajarollis Tom Cruise väga meeldiv giid sellel visuaalsel seiklusel. Tema hääl mõjus rahustavalt ja omapäraselt, samas ei ületrumbanud ja ülevoolanud ta nähtut oma isikuga, mis tavaliselt kipub tema filmides minu jaoks olema väike häiriv faktor.

Puudusena võib mainida, et ma oleks soovinud näha kordaminekute kõrval ka paari apsakat, nendest tulenevaid pingelisi ja kaasa elama panevaid moment ning nende lahendusi. Kogu esitletud tegevus oli väga perfektne, kuigi astronaudid ise mainisid, et vigasid/möödapanekuid/väikseid õnnetusi tuleb ette pidevalt ja palju. Samuti jäi linateos veidi lühikeseks, oleksin hea meelega pikemalt kosmoses ringi uidanud.

Väärib uuesti mainimist: Ma ei väsi kordamast, et IMAX prillid on suurepärased, sest on laiad ning suured, ja ka ekraan on pideva kiituse ära teeninud, sest aitab luua reaalsemat muljet nähtust kuna katab kogu silmapiiri ning näha ei ole midagi muud peale minu ees toimuvat.

Kokkuvõttes: Kindlasti tuleks võimalust kasutada ning kogeda kosmost nii lähedalt, kui me seda muidu kunagi tunda ja näha ei saaks.