Miks mitte proovida...? (2) Tantsimist ehk proovitrenni nädal Tantsugeenis vol 2

Tervitus!

Nüüd, teine osa Tantsugeeni proovitrennide nädalast! 

Kokkuvõttes, oli terve nädal uskumatu! Olen väga õnnelik ja rahul, et kõike mida oli soov proovida sai katsetatud ja viilimist ei juhtunud. Olen ka üllatunud, kuidas suutsin viis päeva järjest trennis käia ja mitte kokku kukkuda.

Kolmapäev 30.08 - ChairFitness

pilt: MyLiveGym

Moraal sellest loost: ära kunagi usu mida sa näeb Youtube’is! Ehk siis tutvusime kaaslasega trenniga (või siis versiooniga sellest) vaid Youtube videode põhjal ning need olid leebelt öeldes lohvad. Ma tundsin lausa, et sellest saab mu lemmik trenn, sest videode põhjal istud sa mugavalt toolil ja liigutad vahepeal käsi ja jalgu siia ja sinna. Pole vast vaja öelda, et reaalsus osutus millekski muuks ja me sõbrannaga punnitasime üksteisele vaikides pidevalt ahastuses silmi vähemalt terve trenni esimese poole vältel. See ei olnud küll trenn, mida Youtube meile lubas! Trenn ise oli äärmiselt tõhus, variatiivne, isegi uuenduslik ja lõbus. Iseäranis oli mul äratundmisrõõm Kaisa Torni näol, kelle stretchinguid ma väga nautisin. Lihtsalt, minu ootused olid pigem, et kogu tund koosneb lõõgastavast uimerdamisest tagumik turvaliselt ning mugavalt toolil ja võib-olla paari muskli pingutamisest mõne tilga higi tekkimisega. Suurima šoki aga sain kui esimese kümne minutiga, kus oli soojendus, olin juba keel vestil alla andmas ja treener ütles, et nüüd tuleb lõpuks raske osa – ja me ei olnud veel kordagi toolile istunud! See nägu mida siis tegin vast sobiks huumoripildiks. Pidin intensiivselt pingutama, et jõuda kõike kaasa teha. Arvestades seda, et ma ei ole just eriti kardio ja võhma sõber ega märkimisväärses vormis, siis võib tegijamatele trennitajatele aga minu läbielatu nagu nohu tunduda. Mis mind aga kõige selle juures pärast trenni hämmastas, oli tõdemus, et esiteks, elasin üle, teiseks, ei olnudki algselt igavikuna näiv intensiivne osa niivõrd lõpmatu, kolmandaks, suutis treener hoida tegevused põnevana erinevate vahendite, liigutuste ja kombinatsioonidega ning, neljandaks, ma isegi kaaluksin seda trenni regulaarselt külastada…!?!

Trenn koosnes erinevatest osadest, koos sujuvate üleminekute ja erinevatele oskustele ning piirkondadele keskendumisele (võhm, jõud, kõhulihased, jalad, jne). Kõik oli igati asjalikus tasakaalus. Lahe lisa oli tantsuline seik ja eriti tänuväärsed olid lõõgastusminutid trenni lõpus, koos viirukiga. Harjutusi oli just piisavalt, et mitte ära harjuda või kokkukukkumiseni ära väsida, kuid ikkagi õiges mahus, et saavutada vajalikku efekti. Eraldi vahenditena sai kasutatud pabertaldrikuid parema libisemise saamiseks päkkadele, kummilinte venituseks või käte lihaste pingutamiseks ning otse loomulikult toole. Viimaseid sai kasutatud nii kätele/kehale toena, tasakaalu hoidmiseks, peale istumiseks kui ka peal kõhuli lamamiseks. Ei tasu aga eeldada, et enamus trenni toolide ümber keerleb, pigem olid need vahelduva eduga rakendatavad abivahendid. Üldiselt mulle väga meeldis harjutuste vahelduvus ja teistsugusus – suures mahus puudusid tüüpilised ja sada korda varem kohatud liigutused. Loomulikult, oli ka treener just õige seda sessiooni juhtima oma positiivse energia, suhtumise ja värskenda olekuga.

Neljapäev 31.08 - Bhangra Beat

pilt: minormemoriallibrary.org

Inda muusika mind just eriti ei paelu ning mul on seda ka väga raske tõsiselt võtta, kuna minu kõrvus on selle juures alati mingi kraadini huumori element. Peenikesed piiksuvad hääled, krapsakas tempo, eksootiline sünnipaik ja heatujuline muretuse noot muusikas -- ideaalne alustala aga lustakale tantsutrennile! Olime sõbrannaga veendunud, et koreograafiaga taas hakkama ei saa, kuid trenni õhkkond ja olemus panid meid uskuma, et selle selgeks saamine ja ideaalselt esitamine ei ole üldsegi aga stiili eesmärk. Konkreetselt ei olnudki, kuid samas olid sammud üksteist pidevalt kordavad ja nii vaevatult muusika rütmi sulanduvad, et keha täiesti võluväel sai paari katsetusega koreograafia laine kätte ja surfas uljalt edasi. Ainukeseks kaikaks kodarais lõpmatuna näivatele end kordavatele tantsusammudele võis olla võhm, sest tegu oli ju ikkagi pideva hüplemisega. Treener andis aga piisavalt võimalusi end vahetevahel ka koguda kuni järgmise tantsusessioonini. 

Põhimõtteliselt, koosnes trenn erinevatest lühikestest sammukombinatsioonidest, mida siis pikema aja jooksul sai ühe loo vältel järjepidevalt korratud. Alguses aeglaselt, et liikumine selgeks saada ja siis juba kärme ning lõbusa muusika saatel. Üks kombinatsioon võis koosneda vaid mõningast sammust paremale-vasakule ja sellest tulenevalt sai liikumine kiirelt ja lihtsalt kehasse lindistatud ning edukalt jäljendatud. Sammud ise olid tüüpilised India tantsuga seostatavad liigutused, milledes oli suur rõhk hüplemisel, jalgade tõstmisel, puusadel, kõverdatud põlvedel, kaasa tantsivatel kätel ja seda kõike just täpipealt muusika rütmi saatel. Esimeses trennis sai selgeks õpitud suhteliselt kerge koreograafiga, kuid treener ütles, et iga kord tulevad juurde uued sammud ning kombinatsioonid lähevad veidi detailsemaks ja keerulisemaks. Kahtlemata sai trennist aga suurepärase energialaadungi ja vaatamata sellele, et tegu on ikkagi tantsutrenniga, siis koreograafia täiuslik tabamine ei olnud A ja O või siis ei olnud see niivõrd keeruline musklimällu saamaks. Seega, ei pidanud ma enda energiat raiskama liigutuste ideaalselt tegemise üle põdemisele, vaid juba muusika aitas automaatselt õigeid samme teha ja, olgem ausad, ei lubanud viimase päikeseline toon tehtavat üleliia tõsiselt võtta.

Treener, Pille Javed, tutvustas enne trenni ka põgusalt Bhangra tantsu ajalugu, selle iseärasusi ning fookuspunkte. Mulle meeldis, et ta on tervisehariduse taustaga ning jagas praktilisi teadmisi, et mis omadused teevad bhangra kehale heaks fitness variandiks ning tulenevalt millistest omadustest ei mõju selle liigutused kehale rõhuvalt, otse vastupidi. Trenn lõppes venitusega, kus treener tutvustas füsioloogiliselt eriti tõhusaid venituspoose.

Reede 01.09 - YOGAFUNC

pilt: timeout.com 

Eelistan keha ja hing trennitüüpe kardio, jõu või tantsutrennidele. Jooga peaks seega olema mulle ideaalne vormi hoidmise ja füüsilise koormuse andmise trenni variant. Siin on vaid üks "aga" -- painduvus, ma nimelt ei paindu eriti ja jõudu on ka veits vähe, ehk siis, ma ei ole suuteline võtma pooli poose mida eriti intensiivsed jooga trennid nõuavad. Olen käinud Yin-Yang Joogas (minu jaoks tehtamatu ja mitte midagi pakkuv), Vinyasa Joogas (raske ja palju nõudev, kuid tehtav ning tõhus) ning mitmetes muudes. Ma ei ole jäänud ühelegi pidama, sest kui ma ei ole võimeline paljuid poose võtma ja/või neid hoidma, siis ei ole kogu asjast eriti kasu. Seega, olen juba aastateks jäänud BodyBalance'ile truuks, mis sisaldab nii joogat, pilatest kui Tai Chid ja kõiki just õigetes kogustes ning reguleeritavates raskusastmetes. 

YOGAFUNCiga juhtus sama, mis kõigi teiste jooga trennidega. Teoorias, just mulle ja just mida vajan, kuid praktikas ei suutnud ma mitmeid harjutusi teha, sest keha ei paindunud vajalikku poosi või ei jõudnud ma teatud liigutusi teha (iseäranis, mis vajasid käemuskleid). Kindlasti oli käesolevas joogas rohkem rõhku jõu harjutuste sooritamisel ning tuntavalt oli tegu efektiivse fitnessjoogaga võrreldes mitmete teiste rahulikumate versioonidega trennitüübist. Mulle väga meeldis ka treener, kes oli uskumatult soe, armas, malbe, rahulik, tasakaalukas ja naerunäoga ning, kes silmnähtavalt täiega nautis trenni. Minu jaoks aga jäi tehtu liialt vaevanõudvaks või tehtamatuks, et ennast pikemaajaliselt sinna pühendada. 

Miks mitte proovida...? (1) Tantsimist ehk proovitrenni nädal Tantsugeenis vol 1

Tervitus!

Ma ei oska tantsida. Ja ma ei ütle seda võltsi tagasihoidlikkusega, et noh, tegelikult olen ma vinge tantsutuus ja komplimente on ju nii tore õngitseda. Ei, kui ma ütlen, et ma ei oska tantsida ja mul puudub igasugunegi koordinatsioon, eriti kui peab järgima konkreetsest koreograafiat, siis on tulemus tõesti naeruväärselt nutune. Mu keha lihtsalt ei liigu, ei kuula mind ja heal juhul tudiseb vaid -- minusugust puidust jäika liistu ei saa suurema vaevata jalga keerutama. Ma olen aga juba ammu arvanud, et eks mul mingid masohhisti kalduvused peavad olema, sest vahetevahel leian ma end taas mõnest tantsutrennist agoonias kella vaatamas, et millal see häbipingil istumine lõpeb ja saan vaikselt maa alla vajuda. Ja nii ma siis taas leidsin end kolleegiga entusiasmiga osa võtmast Tantsugeeni proovinädala tantsu ja fitness trennidest.

pilt: Tantsugeeni facebook

Käisin kunagi Tantsugeenis fitnessis ning mulle väga meeldisid Kaisa Torni Stretching venitustrennid, kus ma reaalselt ka pärast tundi positiivset efekti tundsin. Lõõgastav, pingeid maandav ja hea atmosfääriga trenn. Tantsugeeni ja minu teed läksid küll mingi hetk lahku, kuid trenniklubina on ta mulle väga sümpaatne ja seda just oma koduse ja hubase keskkonna pärast, mis vastandub paljude tüüpiliste spordiklubidega. Ukse juures tuleb juba varakult jalatsid ära võtta, kõike katab pehme vaip, puuduvad lukustatavad riietuskapid ja kotid tuleb endaga saali kaasa võtta, disain on selline roosa/valge, tüdrukulik ja soe, puudub administraator kes kullipilguga kõiki jälgiks, välisuksest sissesaamiseks peab kasutama koodi -- kõik aga toimib ja mõjub informaalselt ning klassikalise klubi imagot meeldivalt rikkuvalt.

Igatahes, sai otsustaud, et tuleb oma silmapiiri laiendada uute tantsu ja fitness trennide katsetamisega. Äkki leidub midagi eriti kihvti ja sobilikku, mida tahaks jääda pikemalt külastama? Enne ju ei tea kui proovida. Kava kokkupanemine, et milliseid trenne külastada, oli äärmiselt naerurohke. Üksipulki sai läbivõetud kõik võimalused ning neid lähemalt uurides youtube'is või googeldades. Osadele oli keeruline midagi visuaalset leida, mis aitaks lisaks klubi kodulehel olevale kirjeldusele mõista, et mida konkreetne trenn ikkagi endast kujutab. Sellest tulenevalt tulid mõned otsused kõhutunde peale. Kohe selgusid ka trennid mida kindlasti tahaks proovida, mida niiväga ei tahaks ja kuhu mitte iialgi jalga sisse ei tõstaks (üldiselt märkimisväärselt võhma, trantsuoskust või jõudu vajavad trennid).

Siin on nüüd siis esimesed tulemused!

Esmaspäev 28.08 - Voguing

pilt: dancedeets.com

Oeh, ma olen lootusetu. Mu keha ei kuulanud sõna ja oli nii segaduses. Jõudsin järeldusele, et asi on suuresti ajas. Kui midagi miljon korda harjutada, siis vast suudaksin lihtsama koreograafia korrektselt lõpuks ikkagi omandada. Ja seda siis kui see jõuab mulle musklimällu ja keha teeb automaatselt. Nii kaua kui sammud ei ole igatpidi meeles, nii kaua on tulemus kohutav. Mingi hetk trennis tundsin, et oi, vist isegi on koreograafia peas ja polegi nagu viga, kuid kui peeglisse vaatasin, siis oli tulemus košmaarne. Ja seda sellepärast, et olin pigem mures, et jõuaksin üldse liigutusi teha mida vaja, mitte niiväga kui täpselt ja graatsiliselt ma neid teen. Samuti, jõudsin järeldusele, et voguing nõuab massiliselt enesekindlust, kas siis oma välimusse või tantsuoskustesse või millegisse, sest nagu treener ütles, on stiili liigutuste ühtedeks inspireerivateks alustaladeks eneseimetlus, enese näitamine ja eputamine. Treener tutvustas alguses ka lühidalt stiili ja sellele iseloomulikke aspekte, näiteks, et saatemuusikas on tavaliselt house ja stiil sisaldab palju jäiku ning modellilikke käe, keha ja jala liigutusi. Ka n-ö õige kraadi ning kalde all kastide tegemine just kätega on eriti tähtsal kohal. Ja, ei, Madonna oma videoga "Vogue" ei ole seda stiili leiutanud, vaid see eksisteeris juba varem ning sünnikohaks 1980ndate Harlem.

Olgem ausad, tegu on äärmiselt cooli tantsuga, mis näeb oskustega tantsija repertuaaris äärmiselt vinge, seksikas, vaevatu ja lõbus välja. Minul aga jäi see eduelamus saamata ja tundsin end pigem nagu kohe otsi andva tõmbleva kanana. Minu tehtu ei kippunud visuaalselt eriti kokku minema sellega mida ilmselgelt tantsuga mina peal olevad paljud kaasproovijad esile tõid. Vaatamata sellele, olen üliõnnelik, et katsetamas käisin, sest nagu ütlesin, on tegu vahva stiiliga, mille füüsiliselt ära proovimine andis mulle -- tubli võhmatrennile -- lisaks ka aursaama, et tegu ei ole mõne tilu-liluga, kus hüppad kuidas tahad. Vaid suurepärase etteaste saavutamiseks on kõvasti tööd vaja teha ning detailides ja pooside täpsuses on võti.

Trenni ülesehitus oli aga järgmine. Soojendus, koreograafia õppimine samm sammult ja kõige algusest -- pidevalt uute liigutustega lisaks -- kordamine, gruppides teiste ees tantsu esitamine (tagumine rida ees ja vastupidi ning gruppidena nii, et teised lihtsalt vaatasid ja ühed tegid) ja venitus. Selgeks sai õpitud kuskil 30 sekundiline kava. Peab mainima ka, et kogu nädala treenerid veidral, kuid põneval viisil klappisid ja esindasid oma välimuse ja olemusega enda õpetatavat trenni. Samamoodi ka voguing, kus treener oli noor, lahe ja omanäoline oma riietuselt kui laadilt.

Kokkuvõttes: Minu mannetute oskustega juures jääb antud stiil minu võimetepiiridest kaugele eemale. Kuigi tants ja trenn ise olid väga lahedad!


Teisipäev 29.08 - Ballett (algtase)

pilt: arts1.co.uk

Käisin kunagi korra proovimas täiskasvanute balletti algajatele ning see peletas mind eemale kuna inimesele, kes sellest mõhkugi ei jaganud (väljaspool Rahvusooper Estoniat) ja osanud, oli trenn ilmselgelt mingit taset juba nõudev ning sessioon äärmiselt keeruline. Kuna ballett mind jätkuvalt peibutab, siis sai otsustatud uuele katsele minna ning tulemus oli kardinaalselt erinev esimesest korrast. Treener võttiski kõiki ruumis olijaid kui astel null alustajaid (kuna keegi ei tõstnud kätte küsimusele, kas keegi on varem balletti proovinud). Ta ei läinud oma sissejuhatusega väga põhjalikuks, vaid rääkis just nii palju kui mul sel hetkel vaja teada oli. Esimene poos, teine poos, plié, tendu, neli käte asendit, kahte tüüpi lihtsamaid hüppeid. Samuti tegi ta midagi äärmiselt iseenesest mõistetavat, kuid midagi, mis ette just ei tule. Ta kasutas balletti prantsusekeelset sõnavara, kuid ütles ka mida sõnad/fraasid eesti keeles tähendavad. Ballettiga tundub, et eeldatakse liiga palju või ongi harjutud nende spetsiifiliste võõrkeelsete sõnadega, teadmata mis nende taga on. Ma ei ole tõesti kunagi mõtteid mõlgutanud selle üle, et plié tähendab põhimõtteliselt kükitamist. Lihtne ja loogiline, kuid siiski veider tõdeda. Paar sõna rääkis ta ka endast ning praktiline osa tunnist võis alata.

Alustasime tervitusega, mis oli ka trenni lõpp-punkt. Järgnesid kombinatsioonid klaverimuusika saatel stangede juures. Liigutused ise ei olnud keerulised, kaugel sellest, kuid balletti võti asub detailides ja lihtsast poosist sai raske, kui pidi tähelepanu pöörama lausa imepisikestele külgedele endas. Kombinatsioonid võisid koosneda pliést, tendust ette, taha ja kõrvale (tendu: esimesest poosist sirge jala sirutamine varvas kontaktis põrandaga soovitud suunas) ning tunduda lapsemänguna. Hoides sealjuures selga sirgena (tagumikku taha ajamata), õlgu taga, pilku ees, jalga tikksirgelt (põlvi sel sammul ei ole!), liigutades jalga vaid puusast, mitte grammigi keha nihutades, pöörates pöida ja jalga väljapoole, tõstes ka käsi vastavalt poosidele -- ja oligi märkimisväärne toonus kehale olemas. Iga viimnegi muskel mus oli pingul ja töötas kaasa. Mis mulle aga meeldis, oli rahulik tempo, pidevad kordused ja sellest tulenev võimalus tõesti oma kehale keskenduda ning peast varbani õige positsiooni saavutamisele keskenduda. Puudus rahmeldamine, kiire ning kärme tegutsemine, mis mind alati tantsus segadusse ajab ja kõik vussi keerab. Lõpus sai tehtud ka mõned hüpped diagonaalis liikudes saali keskel ning venitus. Hüpetega seoses tundsin ma aga jälle oma saamatust koordinatsiooniga ja otse loomulikult ei saanud ma nendega õigesti hakkama.

Ma ei higistanud tilkagi kogu trenni jooksul, kuid siiski tundsin selle mõjusid terve õhtu ja öö, sest mu selg tulitas õrnalt. Ei olnud konkreetselt valu ega ebamugavust, vaid tundus, et esimest kord pika aja jooksul kasutasin ja pingutasin ma selga ning veri seal hakkas liikuma. Miinusena, oleksin oodanud veidi rohkem soendust jalgadele ja just päkkadele, sest need kippusid paaril korral krampi minema.

Kokkuvõttes: Kaalun tõsiselt end balleti trenni kirja panemast!