Reede, 27. november 2015

Etendus: "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine"

Tervitus!

Vahelduseks ülevaade monoetendusest.

Pealkiri: Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine
Produktsioon: Kinoteater
Kestus: 1h 10 min
Millal nähtud: 11.11.15
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Antud monoetenduse publiku saab laias laastus jagada kaheks: need, kellel on hõlma all lühi- või pikaajaline õpetajakogemus ja kõik ülejäänud. Sõltuvalt sellest, millisesse kategooriasse vaataja end liigitab, siis sellele põhinedes selgub tema lähenemine, reaktsioonid, isiklik emotsionaalne kontakt kuulduga, äratundmisrõõm ning samastumine. Ise kuulun ka pedagoogide ridadesse, sest olen mõned aastad tagasi veidi aega leiba teeninud õpetajana. Seega vaatlesin ma laval toimuvat kui kõik ülejäänud antud ametiga kokkupuutunud ning eemalseisva isiku vaatevinklist niiväga nähtut kommenteerida ei saa, sest enda kogemusest lähtudes, on tihti seitse maad ja merd inimeste vahel, eriti hariduse teemade üle rääkides, kes on elanud õpetaja elu ja kes mitte. Naljatlevalt võiks öelda, et antud töö kogemus, vähemalt mul, avab otsekui lisa silma ning sa ei vaata ega tunneta enam kunagi reaalsust nii nagu varem. Kokkuvõttes, õpetajast saab automaatselt  esimest korda klassiuksest sisse astudes maagiliste võimete, instinktide ja omadustega superkangelane! Näiteks, saab ta kohe aru kui sa valetad (6 meel), ta näeb ka kõige kaugemas lauas olevat spikerdajat (Röntgen silmad), ta suudab korrektne ja elegantne välja näha juba 20 aastat vanas kostüümis (maaväliste puhastusnippide tundmine) ja suudab üheaegselt kirjutada, mõelda, vastata ning, seljaga klassi poole olles, lendavaid paberinutse märgata (kasutab ajuvõimeid 100% ja omab kuklal nähtamatuid silmi). Pole vast vaja öeldagi, et kuigi me enam ühist ametinimetust ei jaga, austan, väärtustan ja imetlen ma õpetajaid ainult ülivõrdes.

Lõbusas, kerges ning üdini siiras võtmes, ilma ilustamata või varjamata, puudutab eesti keele ja kirjanduse õpetaja Priit Kruus erinevaid teemasid ja mõlgutab mõtteid õpetajakarjääri jooksul kogutud mälestuste, küsimuste, õnnestumiste, ebaõnnestumiste ja üldise õpetajate nadi olukorra üle nüüdisühiskonnas ning tulevikus. Välja tuuakse nii ilus kui inetu, näiteks Priidu arvamus igivana palga probleemi kohta (tema lõpliku vaatega antud teemal ma aga ei nõustunud), morjendavad õpilastes pettumised, demotiveeritus, teadmiste prohmakad ja lausa ennekuulmatu fakt, et õpetaja võib ka eksida ja kõigele küsitavale vastust mitte teada. Viimane on uskumatu, sest õpetaja on ju entsüklopeedia, aineõpikud, õigekeelsussõnaraamat, leksikon, kõikide keelte sõnaraamat, teatmikud ja kõikvõimalik muu ühes inimmasin. Samas aga meeldis mulle tohutult, et vaatamata enamjaolt murede ja valukohtade lahkamisele, puudus kogu etteastest heietav, kaeblev, haletsust otsiv, trööstitu või lihtsalt negatiivne toon, Priit ladus lageda vaid faktid ja reaalsuse, just sellisena nagu ta on. Ta suutis ka veel lisada boonuskihina jutule õhulise kihi särasilmset entusiasmi, lootusetunnet, heatahtlikkust ning igati piisavas koguses huumorit, ala- või ülehindamata käsitletud teemasid. Tore boonus oli ka "Troonide mängu" juttu sidumine.

Nutikas oli ka alustada etteastet klippidega tuntud õpetaja-õpilased fookusega filmidest, kus ebakonventsionaalsed pedagoogid oma hoolealuste usalduse võidavad, võttes ette raamidest väljuva võtte ning just selle ühe teo ümber suuresti linateosed ka keerlevad. Tegelikkuses on aga kahjuks nii, et iga tund ei saa raamatutest lehti välja rebida (“Dead Poets Society”), mõnikord on vaja ka halli argipäevast tundi ja ka kontrolltöösid. Filmid aga loovad ebarealistliku pildi neist suurepärastest õpetajatest vaid üksikute eriliste näidete puhul, tavatunnid filmidesse ju põnevust ei lisa. Siit ka õli tulle valamine meeletult kõrgete ootuste esitamistes õpetajatele teiste ja nende endi poolt. Nagu ka muudes aspektides ei peegelda film reaalsust.

Omapäraselt esitatuna, kasutamaks muuseas tahvlit (et ikka tekiks konkreetsemalt tunne nagu oleks publik klassiruumis; õpetaja ja tema tahvel – teadatuntud ja igavene paar), toodi tähelepanu masendavale ning isegi hirmutavale tegelikkusele ja sellest väljakasvavale tulevikule, kus noorte pealetulevate õpetajate vähesus, hetke pedagoogide keskmise vanuse kõrgus ning töö prestiiži olematu tase, koos väikse palga ning õpetaja samastamisega klienditeenindajaga, toob haridusse kotttumeda tuleviku. Numbrid, mis seda selgelt ja arusaadavalt illustreerisid, paneb vast iga inimese mõtlema. Võib-olla on tõesti vaja peatselt neid masinaid, keda arvatakse, et õpetajad on, sest praeguseid inimmasinaid tuleb varsti klassi ette otsida lausa tikutulega. Samuti sai mõtiskletud ka meeste vähesuse teemal õpetajaskonnas ning seda riigi poolt tellitud klipi alusel, mis peaks tähelepanu tooma stereotüüpidele ning neid lõhkuma. Teisalt aga aitas nähtu mõneti just kinnistada taolist stereotüüpi. Vaatajani toodi ka õpetaja abikaasa vaatevinkel, sest tegu on otsekui ametiga iseenesest: õpetaja abikaasa.

Eriti kõnekas oli aga seik šokeerivast, kuid samas antud kontekstis möödavaatamatust sündmusest -- meie riigi esimesest koolitulistamine. Lugedes kommentaare ja kuulates osade inimeste arvamusi, nagu oleks õpetaja selle kuidagi ära teeninud ja süüdi, teevad mu sõnatuks. Priit aga pani süüdistused osavalt ja selgelt perspektiivi, tuues paralleele ühe teise riigiteenistuses oleva ametiga ning kui see seletus ei löö pilti selgeks, siis ma tõesti ei tea enam edasi.

Enamus publikust kumas läbi, et tegu on suuresti õpetajatega, näiteks nagu ka see isik, kes tahvli ette kutsuti, jah, antud etendus õpetajatele omases käitumises ei unustata kedagi tahvli ette kutsumast, ning samuti märkasin ka paljusid isikuid, keda tean, et on õpetajad. Siit ka küsimus, kas mitteõpetajatele ei ole nähtu siis üldse suunatud ja nemad ei saa sellest midagi? Kohe kindlasti ei ole see nii! Tükk annab sügavama arusaama õpetaja hingeelust, muredest, nii tahvli ees olles kui koolimajast lahkudes, ning toob esile hariduse tulevikku puudutavaid valukohti, mis peaksid minema korda igale kodanikule. Kõigil meist on mälestusi ja kokkupuuteid õpetajatega, kas õpilasena või lapsevanemana, ning käesolev etendus on otsekui vaade kardina taha pedagoogide salapärasesse sisemaailma. Ja vaatamata eelnevalt mainitud äärmiselt tõsistele teemadele, ei ole tegu muserdava etendusega vaid nagu mainitud, sisu on realistlik ja asjakohane, kuid meeldivalt kerge ja just õiges koguses humoorikas.



Neljapäev, 26. november 2015

Sünnipäev: Inga möödunud aasta TOP 5 lavastust ja filmi!

Head lugejad!



Ja ongi aeg käes kirjutada teile ka minu lemmikutest esimese blogiaasta jooksul! Kuna ma olen näinud palju filme ja väga palju erinevaid lavastusi, siis oli valikuid päris raske teha, eriti just teatrietenduste puhul. Aga siin need on!

TOP 5 lavastust:

Lavastuste TOP 5 valimine on väga keeruline kuna möödunud blogiaastal sai päris palju teatris käidud ja väga erinevaid häid lavastusi vaadatud, ka žanrite lõikes. Pealegi, mahtus sellesse aastasse ka päris mitu teatrifestivali, kus osalesid ka välismaised teatritegijad. Seetõttu ma otsustasin  teatrifestivalide raames nähtud välislavastused valikust eemale jätta, sest tahaks ikkagi eelkõige keskenduda Eesti teatrile. Küll aga nimetaksin ära kaks lavastust, mis olid erakordselt ainulaadsed ja toredad ja need mõlemad vaatasin ära visuaalteatrifestivali TREFF raames: Gruusia sõrmteatri etendus "Extravaganza" ja Prantsuse Des Fourmis Dans La Lanterne teatri autokaravani lavastus "Klõps". Need kaks lavastust oleksid kindlasti minu TOP 5s juhul, kui ma kaasaksin ka välislavastused.

Tahaksin veel ära märkida seda, et meie Eesti teatrid on nii mitmekülgsed ja pakuvad rikkalikult lavastusi väga erinevatele maitsetele, et seda on lausa lust kogeda. Tahad komöödiat? Palun väga! Tahad monotükki? Pole probleemi! Tahad õudust ja põnevust? Olge aga lahked! Kõik on Eestri teatrimaastikul olemas, kui hästi otsida ja see on minu arvates meie teatrimaastiku suur pluss.

Ma käisin vaatamas üle 30 lavastuse ja väga paljud vaadatutest olid head tükid ja nii mõnigi pidi sellest TOP5st välja jääma ehkki ma olen neid hinnanud meie maksimaalse 5 punktiga.
Aga nüüd, (trummipõrin), siin on minu 5 esimese blogiaasta lemmikut Eesti teatritelt!

"Faust"
5. "Faust" , VAT Teater, esietendus 2012. Tugevate visuaalteatri mõjutustega lavastus, kus sõnaline osa jääb võrreldes visuaalsega tahaplaanile ja mis räägib loo Jumala ja Saatana vahelisest võitlusest hingede eest. Näitlejate oskus edastada oma kehakeele, miimikaga teksti oli fantastiline!

4. "Tagasitulek isa juurde", Tallinna Linnateater, esietendus 2015. Käisin seda lavastust vaatamas oktoobris ja Šapiro lavastatud tükk jättis mulle sügava mulje nii meie ajalookäsitluse, näitlejatööde, lavakujunduse, dramaatika kui ka huumori tõttu. Minge vaatama! (Arvustus tuleb ka varsti!)

3. "Igatsus" Tallinna Linnateater, esietendus 2014. Mõtlemapanev tükk, kus on nii huumorit, nalja, situatsioonikoomikat, armastust, enese leidmist, valesid, purunenud lootusi ja muidugi - igatsust! Kui lisada sinna juurde säravad näitlejatööd, siis on hea elamus garanteeritud!

Silver Kaljula, "Hägune piir", foto: Liis Reiman
2. "Hägune piir" teater Must Kast, esietendus 2015. Üks kahest monoetendusest, mis minu TOP 5 pääses. Monolavastustega on tihti nii, et kõik sõltub sellest, kas näitleja suudab tüki välja kanda või mitte. Mind imponeeris Silver Kaljula kohalolek näitlejana ja tema süvenemisoskus. Ma väga nautisin ka lavastuse ülesehitust, mis tõi kaasa nii tõsiste teemade käsitlemist, mitmekülgseid emotsioone, üllatusi kui ka naeru.

Helle Laas, "Ajarefrään"
1. "Ajarefrään" NUKU, esietendus 2015. Möödudud blogiaasta lemmik on samuti monolavastus. Helle Laas hoidis mind nagu sütel: pinge ei langenud minu jaoks hetkekski. Ma vist vahepeal unsutasin hingamise ka ära. "Ajarefrään" on ühe elu lugu ja nagu elus ikka, on ka selles lavastuses kõike inimlikku: naeru, kurbust, ootusärevust, teadmatust, selgust, tagasivaateid, läbielamisi, unustamatuid hetki. Lavastus viib vaataja rännakule läbi ühe näitleja elu alates lapspõlvest näitlejaks saamiseni ja sealt edasi juba küpsusesse. Soovitan kuumalt!




TOP 5 filmi: 

Filmide valimine oli mul märksa lihtsam, sest möödunud aastal olen ma märksa vähem kinos käinud kui eelnevalte aastatel ja teatris jällegi vastupidiselt rohkem.

Kokku olen ära vaadanud kinos ca 20+ filmi selle aasta sees, pluss veel läbi erinevate digitaalsete kanalite 20+ uut filmi, nii et neid filme tuleb kindlasti kokku üle viiekümne, aga ma ei ole kõikide nende kohta arvustusi kirjutanud. Filmiarvustusi postitasin esimese blogiaasta jooksul 11.

Lemmikuid oli mul sel aastal väga lihtne valida, sest need filmid eristusid teistest minu jaoks silmnähtavalt. Ja kõik on draamad. :)

5. "Sõjale kaotatud noorus" Minu jaoks oli see film ootamatult hea. Ootamatult just seetõttu, et tegemist ei olnud tüüpilise sõjafilmiga, sest viis, kuidas kaadrid kinolinal jooksid, kuidas värvidele, vaadetele ja perspektiividele rõhku pandi - oli imeilus. Otseseid sõjaõudusi ei olnud palju, küll aga andis ta väga ilmeka ja sügava ülevaate sellest, kuidas sõda mõjutas sõdurite lähedasi, peresid ja loomulikult mida tegi sõda sõdurite hingeeluga. Ilus, tõsine ja raske film.

Märt Pius, "Nullpunkt"
4. "Nullpunkt" See on siis üks kahest eesti oma filmist, mis selle aasta TOP 5 sai. suurepärane noortefilm, mis peaks minu arvates olema kooliprogrammis kohustuslikult sees ja mida peaksid vaatama ka koolinoorte vanemad. Huvitavad rollitäitmised, hea süžee, tõsised teemad ja sinna sekka ka palju head eestimaist huumorit. Ka samanimelist raamatut soovitan soojalt lugeda!

3. "Vasakukäeline" Üks parimaid spordidraamasid, mida ma näinud olen (ja ma olen neid päris palju näinud)! Jake Gyllenhaal tegi minu arvates imepärase rolli ja tema koostöö filmis tema tütart mängiva noor näitleja Oona Laurencega oli dramaatiline ja nauditav.

2. "Must missa" on film, mille kohta ma pole veel jõudnud arvustust kirjutada, aga ta on mu absoluutne lemmik välismaiste filmide hulgas. Johnny Depp on ka koledalt kaunis ja ta on inetuid, külmaverelisi rolle tehes suurepärane! Tegemist on biograafilise looga James "Whitey" Bulgeri elust, kes oli Bostoni üks pikaajalisi ja tuntumaid kriminaalkurjategijaid tehes samaaegselt tihedat koostööd FBIga. Sünge, karm ja huvitav tõestisündinud lugu koos meisterlike näitlejatöödega!


1. "1944" möödunud blogiaasta lemmikuks osutus minu jaoks eesti film! Kes seda filmi veel näinud pole, siis on viimane aeg seda teha! Huvitavalt käsitletud Eesti lähiajalugu, mida peaksid nägema kõik endast lugupidavad eestlased.



1944, foto: Renee Altrov

Ja nii see aastakene läks. Aga ega sellega ei ole meie sünnipäevakuu postitused veel otsas. Neid on veel tulemas.

Palju õnne meile ja kauneid kino- ja teatrielamusi teile!


Kolmapäev, 25. november 2015

Kino: "007 SPECTRE"

Tervitus!

Ülevaade uuest Bondi filmist.


Pealkiri: 007 SPECTRE

Originaalpealkiri: Spectre
Režišöör: Sam Mendes
Kestus: 2h 28 min
Näitlejad: Daniel Craig, Léa Seydoux, Christoph Waltz, Ben Whishaw, Ralph Fiennes
Žanr: Action, seiklus
Kinodes alates: 06.11.2015
Nähtud: 20.11.2015
Minu hinnang: 2.5/5


pilt solariskino.ee kodulehelt
Hoiatus! Spoilerid!

Ma ei varjagi, et James Bondi seeria jätab mind jäiselt külmaks nagu Elsa. No ei paelu mind salapärase ja šarmantse spiooni seiklused võrgutamas naisi, joomas martinit (shaken, not stirred), laskmas hooletult kõike ja kõiki õhku (no tõesti, mulle tundub, et mõnikord on parem laste kurjamitel võita, sest Bondi hävingurada on meeletu), omades samapalju intrigeerivat iseloomu ja sümpaatiat kui Luunja kurk, aga noh, eks ta ole alfa isase etalon ning kes siis ei tahaks meestest olla Bond, James, Bond või siis naistest lasta tal ennast veidike kabistada. Täpsustuseks, mina ei taha. Kuna aga “Skyfall,” mida ootamatult vaatama eksisin, sattus olema üpris meeltlahutav, siis otsustasin võimaluse anda järjele, mis pidavat olema suurem, parem ja, loomulikult, arvestades eelmise massiivset edu, eelarve poolest kallim. Aga, et Bondike mulle valetamise eest otsa peale ei teeks, tunnistan ausalt, et tegelikult läksin oma 70% filmi vaatama hoopis Ben Whishaw pärast. Mida? Ta on ju imenunnu… ja tohutult andekas peale selle (vaatan hetkel tema miniseriaali “London Spy” – närvikõdi missugune!)

Etteruttavalt aga ütlen, et suurem ja kallim oli nähtu kohe kindlasti, aga parem – unistage edasi! Süžeeaugud, liialt äkilised või minimaalsed tegelaste ja nendevaheliste suhete arendused, läbinähtavus, punkt punktilt etteaimatav sisu, absurdsed ja kulmu kergitama panevad pöörded, detailid, asjadekäigud ning käitumised, mugavustsoonis laisklemine erinevate faktoritega seoses ja palju muud! Aga toome siis ka mõned näiteid, miks film minu arvates lõppkokkuvõttes ämbrisse astus (Ettevaatust! Spoilerid algavad nüüd!):

Monica Bellucci eesmärk oli filmis vaid oma viis minutit figureerida ja seda ainult Bondi linade soojendajana. Selline aegumatu kaunitar on rohkemat väärt. Ta oli otsekui lisatud ainult selleks, et Bond saaks lõpuks linnukese kirja.

Alakasutatud oli ka Christoph Waltz, kes nagu oli ja ei olnud ka. Hiilgav valik kurjamiks, kuid tal ei võimaldatud potentsiaali täita ning kuidagi poolküpsetatuks jäi etteaste, mis iseenesest oli suurepärane, kuid liialt üürike, et auru sisse saada.

Kes võtab kõrbesse kaasa smokingu ja glamuurse õhtukleidi!?

Kas keegi seletaks mulle miks piinamisriist ei toiminud? Kui sulle ikka ajusse mingi megadrelliga auk puuritakse, mitu korda veel, ja räägitakse selgelt konkreetsetest tagajärgedest, siis ei mahu mulle pähe kuidas superbond krapsakalt üles hüppab, kõik õhku laseb ja, nagu boss, minema kõnnib?! 

Kuskohast ta selle lennuki üldse leidis ja miks ta arvas, et sellega tagaajamist teha mööda lumiseid mägesid on geniaalne idee?!

Nagu tavaliselt, tundus mulle, et maju lasti õhku, autosid sõideti sodiks ja üldse meeletut kaost tekitati ainult hävitamise ja lõhkumise eesmärgiga. Linnad peaksid bondialarmi tegema, et kui keegi näeb teda, siis võib arvestada sellega, ümbruskond variseb peatselt kokku ja algab Armageddon.

Kas tõesti leidus keegi, kes ei arvanud kohe esimesel kohtumisel, et C on kurjami käpa all ja ülikahtlane tüüp?!

Léa Seydoux on minu meelest eripäraselt, kuid võrratult kaunis naine (eriti 2014 aasta "Kaunitar ja koletis" filmis, kus teda esimest korda ekraanil nägin), kuid antud filmis oli ta mingi suvaline värvitu, maitsetu ja vormitu järjekordne bonditüdruk -- otsekui maitsestamata jogurt, see sort mida keegi ei osta ega armasta. Täiesti kuupealt kukkunud oli ka tema, "Ma armastan sind," teadaanne Bondile, no tõesti, te tunnete üksteist paar päeva ja teievahelised vestlused on olnud üürikesed, pealiskaudsed ja vaid jahitava juhtumiga seoses, ja nüüd äkitselt, boom!, suur armastus? Etteaimatav ja mage oli ka ta röövimine lõpus, et Bond saaks ikka kaunitari veel kord päästa ja end mehena tunda.

Aga ärgem olgem liialt kriitilised, sest tegelikult leidus ka valgusekiiri:

Ben Whishaw Q-na oli nohiklikult armas, tohutult usutav tõsise tegijast geeniusena ja seekord üllatas ta mind isegi paari killu rebimisega. Ka Daniel Craig, pean tunnistama, on igati adekvaatne Bond. Aga tegelikult on film just see mida ta on alati olnud ja ta isegi ei varja, et on just see mis ta on. Kui oled James Bondi fänn, naudid sa seda filmi nagu teisi ning ilmselt on see sulle igati sobiv žanr ning omas sfääris on seeria kahtlemata koorekihis. Muidugi nägi film ka, alustades asukohtadest kuni efektideni, äärmiselt stiilne, efektne, glamuurne, tõetruu ja igati märkimisväärne välja. Sissejuhatus, koos uue bondilooga, imponeeris mulle ka väga oma kurjakuulutava, võrgutava ja voolava visuaaliga täis kaheksajalgu ja tema kombitsaid -- nagu tipptasemel muusikavideo.

Lemmik tsitaat: "Ma allun otse M-ile ja mul on kodulaen ning kaks kassi toita."

Lemmik stseen: Muusikavalik ja Bondi reaktsioon pätsatud autos.

Kokkuvõttes: Oeh, mage, väga mage, kuid mida mina ikka tean!


Esmaspäev, 23. november 2015

Kino: PÖFF 2015 (2) "Sa oled ka kole" ja "Boy 7"

Tervitus!

Järgmised muljed PÖFFilt!

Pealkiri: Sa oled ka kole

Originaalpealkiri: You're Ugly Too
Režišöör: Mark Noonan
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 22 min
Programm: Just Film
Millal nähtud: 13.11.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt pöff.ee kodulehelt

Antud filmil oli ohtralt potentsiaali saamaks, halli reaalsust täis taustale vaatamata, humoorikaks ning südamlikuks looks, mille keskmes üksteist vajavad ning teineteisest hoolivad, kuid keeruliste omavaheliste suhetega kimpus, tüdruk ja tema onu. Midagi selles tundekeeli otse sihtivas iseenesest armsas loos, aga ei kõnetanud mind nii efektiivselt kui oleksin eeldanud ja tahtnud.

Algtegijad olid paigas: Will -- sihitu ja oma sisemiste deemonitega võitlev heatahtlik jorss, kes vanglast ajutiselt välja lastud, et hoolitseda oma õetütre eest, sest viimane jäi just ilma emast; Stacey -- poisilik, asjalik ning teiste oma vanustega võrreldes palju täiskasvanulikum isepäine tüdruk; Emilie -- üksluise ja tulevikuta reaalsuse eest salamisi põgeneda sooviv kena välismaalane; Tibor -- viimase abikaasa, kes on ootamatult lahke ja abivalmis toetamaks Willi ja Stacey'd; treileripark -- ala kuhu on kogunenud need, kelledel rohkemaks võimalusi ei ole ning kuhu ühte treilerisse seavad end sisse ka Will ja Stacey.

Detailid olid ka paigas: ootamatu haigus, Willi salapärane vangi sattumise põhjus, tööotsingud, sõltuvused, udune tulevik, uued võimalused, üksteisega leppimine, teiste aktsepteerimine -- voolimisainet oli hulganisti ning seda kõike mitte röökivalt vaid tagasihoidlikult, siiralt ja meeldivalt looga kaasa kulgevalt. Midagi aga kõigi nende faktorite üksteisega koostöös tegutsemisel minu jaoks täienisti ei toiminud. Võib-olla tõsiasi, et film ei suutnud mulle ennast maha müüa kui tervikut, vaid pigem oli tunne, et tegu on põgusa pilguheitega ja vaid ühe seigaga kahe inimese omavahelisest suhterajast, mis jättis mind otsekui pika ninaga, sest ma ei tundud rahulolu minuni jõudnud lahendustest ning puudu jäi rohkemast. Samuti ei olnud viimasel stseenil ja asjade seisul lõplikkuse maitset, pigem tekkis segadus ja arusaamatus, et kas siis kõik eelnev ei tähendanudki midagi, kas lähenemine ja pingutamine oli kui haneselga vesi? Või siis eelistan ma lihtsalt Hollywoodilikumat finaali taolistele filmidele ning antud juhul, loogikast ja faktidel, mitte emotsioonide ajendil, päris elus igati õige otsus, tundus kuidagi kalk ja liialt praktiline. Aga eks see kõik ole maitse asi. Samas aga suudan ma kaine mõistusega austada viimase valiku ebatüüpilist lähenemist ja eraldumist mugavustsoonist.

Filmi pealetükkimatu ja seega sümpaatse tundelisuse juures oli teiseks võluvaks faktoriks sundimatu ja veidi kohmakalt kamraadilik klapp Willi ja Stacey vahel, Aidan Gilleni ja Lauren Kinsella esituses. Mulle meeldis, et nende suhe ei olnud emotsionaalselt ülevoolav ning puudus igasugune üledramatiseerimine. Peaaegu kõike ootamatut, ebaõnnestumisi ning pettumusi võeti vastu suhteliselt rahulikult ja ratsionaalselt ilma liigse ärakeeramiseta. Aidan Gillen oli veenev kui kergesti haavatav ja õigelt teelt eemale kallutatav elus pettunud mees, kes on valmis oma õetütre jaoks samm-sammult, mõnele tagasilöögile vaatamata, ennast muutma. Noor tüdrukust näitlejahakatis Lauren Kinsella on ka mainimist väärt, sest tema esitus oli ootamatult loomulik ja vaevatu ning üldiselt suutis ta luua Stacey's pildi kui asjalikust noorest neiust.




--------------------------------------------------


Pealkiri: Boy 7
Originaalpealkiri: Boy 7
Režišöör: Özgür Yildrim
Riik: Saksamaa
Kestus: 1h 48 min
Programm: Goethe Instituut esitleb: Uus Saksa Film
Millal nähtud: 17.11.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt pöff.ee kodulehelt

Esiteks, palun jätame "Näljamängud," "Lahkulööja" ja kõik ülejäänud düstoopia taustadega noortefilmid arutlusest välja, kui värskest lisast žanris räägime. See väsitab, et iga kord kui loen arvustust, nagu antud näite põhjal (kõik mis leidsin tõid agaralt paralleele mainitutega), järjekordsest sci-fi elementidega noorteloost, räägib ülevaade rohkem eelnevatest, eriti "Näljamängudest," kui sihtfilmist ise. Kas kui vaadatakse uut romantikafilmi, võrreldakse seda alati esimese kuulsa antud žanri filmiga? Kui tuleb uus õudukas kinno, kas taas räägitakse sellest läbi võrdlusprisma esimese õudukaga kinoekraanil? See ei ole ju nii, seega palun säästame vaatajaid ja lugejaid sellest "Näljamängude" ülistusest, sest "Boy 7" on isemoodi film ning paralleele tuleb alati ette kui neid väga otsida, ükskõik mis filmide ja žanrite vahel. Nii, lõpetan ka nüüd ise teiste noorteromaanide mainimise käesolevas ülevaates.

Alustame aga sellest, et mina ei nimetaks antud filmi isegi düstoopia žanri kuuluvaks, vaid pigem sci-fi või lihtsalt thriller/põnevuse filmiks. Tegevus ei toimu ju totalitaarses või ebainimlikus diskrimineerivas ühiskonnas, vaid antud maailm on meie tavaline olevik, kus mõnedel on ego kasvanud üle normaalsete mõõtmete ning võimuahnus on nad opakaks ajanud, mis ajendab neid eksperimenteerima teatud isikute peal, viimastele vastu tahtmist, ohtliku tehnoloogiaga. Samas aga ei olnud lugu üdini originaalne ning avastamata maad olid kasinalt, näiteks ei olnud midagi uut kooslus, kuhu kuulusid salapärane kool, oma annete tõttu seadusega pahuksis olev peategelane, mõistatuslik tüdruk, kes tundub, et teab rohkem sellest, mis toimub kui välja näitab, kahtlustäratavad ja ootamatult käituvad täiskasvanud jne. Lugu ei üllata ega šokeeri ning see on ka filmi valupunkt. Liialt palju detaile loo kulgemises on jäetud ka juhuse hooleks ning hulganisti jääb silma ka süžeeauke ning seletamatut. Võib-olla on raamatus, millel film põhineb, paremini kõik faktorid kokku seotud, kuid antud versioonis see ei õnnestunud ja tundunud olevat ka prioriteet.

Hiilgavalt ning märkimisväärselt saadi hakkama aga atmosfääri loomisega ning seda just suurepärase ja erimoodi visuaalsete ning muusikaliste valikute poolest. Viimane tugines suuresti tehnomuusikale ning kohati tundus, et nähtu ja kuuldu ei sobikski nagu kokku aga tegelikult oli kombinatsioon äärmiselt efektiivne loo pinge ja tempo loomisel ning süžee toetamisel. Visuaalselt kasutati ohtralt kaldus kaameravõtteid, mis lisasid nähtule omapära ning eriti tõstaksin esile filmi alguse, kus peategelane tuleb teadvusele segaduses ja hirmununa ning mida vaataja saab kogeda otsekui läbi Sami silmade, tänu kaamera vastavale suunale. Tuleb mainida ka, et film ei ole just noortele vaatajatele, sest ebamugavaid veriseid momente, mis minu pilgu sundisid kõrvale pöörama, tuli omajagu ikka ette.

Näitlejatest tooksin positiivses võtmes esile peategelast, Sami, kehastanud David Krossi, kes vaatamata materjali piirangutele ja klišeedele, suutis piisavalt näitlejameisterlikkust esile tuua, et muljet avaldada.



Pühapäev, 22. november 2015

Sünnipäev: Liisi tuleva aasta TOP 10 oodatumat lavastust ja filmi

Tervitus!

Seekord annan ülevaate hetke oodatumatet teatrietendustest ja filmidest kinos, mida ootan tuleval blogiaastal!



TOP 5 lavastust, mida kindlasti pean nägema (ainult Tallinnas, kuna väljapoole kahjuks väga ei satu):

pilt piletilevi.ee kodulehelt
10. "Head tüdrukud lähevad taevasse" (Vanemuine) -  Eesti kirjandusklassika kangelannade tulevik laval? Jah, tahan. Tundub äärmiselt põnev.

9. "Modigliani - neetud kunstnik" (Rahvusooper Estonia) - Ma pole ammu enam ühtegi balletti näinud ning vähesed on mul veel Estonia repertuaaris nägemata. Kuna teine nüüdisajal loodud ning Estonias maailmaesilinastuse leidnud ballett "Medea" oli mu eelmise aasta lavastuste tipphetk, siis on mu ootused antud tükile suhteliselt kõrgele viidud.

8. "Väike Gavroche" (Nukuteater) - Nukuteatri "Cosette" suutis mulle ootamatult südamesse pugeda ning oma erimoodi formaadi (nukkude ja näitlejate vaheldumine) ja tagasihoidliku sügava emotsionaalsusega muljet avaldada. Kuna Gavroche on tegelane samast lähteloost, "Hüljatud," siis on mul tunne, et tegu on otsekui eel- või järg näidendiga "Cosette'ile." Peale selle, kellele siis ei meeldiks südikad, tegijad ning kõikidele kaigastele kodarates vaatamata imetlusväärsed tegelased, eriti väikesed lapsed, kes suudavad korda viia suuri tegusid.

Väike Gavroche: pilt nuku.ee kodulehelt
7. "NO51 Mu naine vihastas" (NO99) - Ebatavalised ja kohati absurdsed huumorilaksud on alati teretulnud, eriti sel juhul kui tegu on paljude poolt, nii Eestis kui isegi väljaspool meie piire, kiidetud ja tunnustust saavutanud komöödiaga.

6. "Pal-tänava poisid" (VAT Teater) - Linnateatri samadel ainetel loodud suvelavastus on siiani mu üks viimaste aastate meeldejäävamaid ning lõbusamaid (supilusikatäie pisaratega) teatrikogemusi. Kuna originaallugu ise on ka äärmiselt kaasahaarav, emotsionaalne, humoorikas, ühejalaga täiskasvanumaailmas ja teisega lapseeas ning originaalne, siis siiralt ootan VAT Teatri versiooni sellest armastatud raamatust. Lisaks, tekitab mus huvi, ning kahtlemata on nutikalt lahendatud, kuidas neli näitlejat katavad omakeskis niivõrd suure hulga tegelasi.

pilt piletilevi.ee kodulehelt
5. "Viiuldaja katusel" (Rahvusooper Estonia) - Maailmaklassika muusikalid, kui nad lõpuks ka Eestis lavale jõuavad, on mulle igatahes kohustuslik vaatamine. "Oleksin ma rikas" pala otse live'is etenduse kontekstis kuulata oleks imeline kogemus.

4. "Julia ja Romeo" (Draamateater) - Minu jaoks on "Romeo ja Julia" üks ebaromantilisemaid, ajuvabama sisuga ja minule arusaamatul põhjusel ülistatud lugu muidu geniaalse Shakespeare'i repertuaarist. Ma olen ka õnnetu, et just see tükk on niivõrd palju tähelepanu kogunud ning teised, minu silmis, miljon korda väärilisemad on teisejärgulised või suurele üldsusele tundmatud. Ma olen ka siiani veendunud, et Shakespeare tegi tünga või on inimesed ise selle näidendi romantilist aspekti valestitõlgendanud ja tegelikult tahtis autor tähelepanu viia uisapäisa armumise mõttetusele ning selle idiootsetele tagajärgedele, mitte traagika romantilisusele (palun mitte unustada, et neiuke oli vaid 13. aastane). Siiski, võib üpris valgustav ning põnev olla kuulata, läbi imekombel ellujäänud, armastajate endi tagasivaateid, mälestusi toimunust ning suhtekäiku pärast halli argipäeva kohalejõudmist.

3. "Varjuprohvet" (VAT Teater) - Indrek Hargla. Rohkem vast ei olegi vaja midagi öelda.

2. "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus" (Linnateater) - Tükk kõlab tohutult omapäraselt -- lastenäidend täiskasvanutele -- ning kindlasti on oodata ka hulganisti naeru ja pisaraid.

Krabat: pilt piletilevi.ee kodulehelt
1. "Krabat" (Linnateater) - Mul ei ole kohe üldse edu olnud siiani selle tüki nägemisel, üks kord sain pileti aga ei saanud ootamatult minna, teine kord sain pileti aga ajasin päeva sassi ja magasin maha (ma siiani kirun ennast!) ja kolmas kord... seda ei ole veel ette tulnud ja hetkel uut piletit mul ei ole, aga teen kõik endast oleneva, et see peatselt mu käes on. Maagiline ja salapärane muinasjutt tuntud raamatu põhjal, suur nimekas trupp ja tohutu seiklus!




TOP 10 filmi, mida kindlasti pean nägema:

pilt imdb. com kodulehelt
10. "Džungliraamat" (aprill 2016) -  Diseny on hakanud usinalt oma animafilmide klassikat uuesti live versioonidena ekraanidele tooma ning pärast igati õnnestunud "Tuhkatriinut," on järgmisena ette võetud Mowgli ja tema metsloomadest sõprade seiklused. Trailer suutis mind eriti üllatada väljanägemiselt äärmiselt tõetruude loomadega, kes kõik loomulikult loodud eriefektidega.

9. "Star Trek tundmatusse" (juuli 2016) -  Endalegi suureks üllatuseks suutis mu poolehoiu ja mus suure huvi äratada uusversioon kunagisest ulmeklassika kuldseriaalist. Esimesed kaks osa olid põnevad, kaasahaaravad ning igati nauditavad, seega ei oota ma vähemat ka kolmandast.

8. "Zoolander 2" (veebruar 2016) - Oma 15 aastat liiga hilja, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Ma ei oodanud, et esimene megatotakas film idioodist meesmodellist ja tema napakatest seiklustest niimitu aastat hiljem siiani mu tähelepanu on hoidnud ning oma geniaalsete tsitaatidega (näiteks: "Issand, sa loed mõtteid?!" "Aga miks meesmodellid?" "Ah, et info on arvuti SEES!" jne) mu meelde kaevunud, et siiralt tahan näha ka järge. Samas aga pelgan, et esimese värskus asendub seal juba kasutatud huumori taaskasutamisega uues filmis ning viimane on vaid hale vari ja moodus kuidas raha, ennast juba tõestanud filmilt, juurde kraapida.

7. "Miss Peregrine's Home for Peculiar Children" (detsember 2016) - Tuntud ja armastatud noorte raamatul põhinev seiklus- ja fantaasialugu. Alati ootan õhinaga lahedate raamatute tõlgendusi suurele ekraanile.

pilt imdb.com kodulehelt
6. "Lugude lugu" (detsember 2015) - Muinasjutud, kas täiskasvanutele või lastele, kas tuntud või vähemteatud, kas kaunid ja helged või inetud ja grotesksed -- vahet ei ole, muinasjutud viivad võluväel mu jalad alati kinosaali, ükskõik kui harva antud žanri tänapäeval ekraanidele eksib. 

5. "Pariisi Bravuuritar" (detsember 2015) - Prantslannast Borat, kes tahab saada printsessiks ja abielluda prints Harryga -- tundub vaid, et vähem silme ja kõrvu kriipivam, lisaks kõvasti vähem rõvetsemist ja nilbusi, aga loodetavasti mitte vähem humoorikam. Tegu on kindlasti absurde ning meeletult piinliku ja koomilise reaalsuse ning väljamõeldise piiril keksiva lõbusa ajuvaba meelelahutusega.

4. "Knights of the Roundtable: King Arthur" (juuli 2016) - Üks kuulsamaid legende, mille tee taasleidmine suurele ekraanile on veidi liialt pikaks veninud. Uusjutustusi teiste vaatevinklite läbi tuntud ajaloolistest seikluslugudest (või ükskõik mis lugudest) olen alati valmis kinno vaatama minema. Tänu Guy Ritchie eestvedamisele tean juba ka, et filmil saab olema hulganisti midagi millega algmaterjal varem ohtralt kokkupuutunud ei ole -- stiil.

3. "X-Men: Apocalypse" (mai 2016) - Kuigi ma ei olnud märkimisväärne antud koomiksifilmide sarja fänn enne "X-Mehed: Esimest klassi," võitis viimane mu poolehoiu, mida süvendas vaid "X-Mehed: Tulevase möödaniku päevad." Apocalypsisest ootan kahest eelmisest lähtudes aga vaimustavat kinoelamust. P.S James McAvoy ruulib!

pilt imdb.com kodulehelt
2. "Macbeth" (detsember 2015) - Vat see film näed välja ja jätab hiilgava mulje, need tumedad räpased ja punased toonid, veri, müstika, brutaalsus, julmad saatused, ahnus, tasemel näitlejad... ma olen veendunud, et antud film teeb Shakespeare'i loomingule igati au.

1. "Pride and Prejudice and Zombies" (veebruar 2016) - Ma isegi ei varja, et olen Keira Knightleyga peaosas "Uhkust ja eelarvamust" (2005) julgelt oma 50 korda näinud. Kuna aga värskusekuur on igati teretulnud, et oleks võimalik väsimatult seda aegumatut lugu veel 50 korda jõllitada, siis uusversioon on just nagu tellitud. Zombide nõks aga võimaldab uneski peast etteloetavale süžeele üllatusmomente, eripära ning muidu eelnevalt olematut actionit. Kannatamatult mõtisklen ka kas minu uus viimase aja lemmik Lily James Elizabethina, suudab Keira Knightley üle trumbata ning kas Sam Riley suudab olla vääriline Mr Darcy.




Esmaspäev, 16. november 2015

Kino: PÖFF 2015 (1) "Veri minu verest" ja "Atomic Falafel"

Tervitus!

Esimesed ülevaated PÖFFilt!

Pealkiri: Veri minu verest
Originaalpealkiri: Sangue del mio sangue
Režišöör: Marco Bellocchio
Riik: Itaalia, Prantsusmaa, Šveits
Kestus: 1h 46 min
Programm: Panoraam
Millal nähtud: 14.11.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt pöff.ee kodulehelt

Hoiatus -- mini spoilerid järgnevad!

On filme, mis professionaalsete kinokriitikute arvates on meistriteosed ning filmikunsti tipp -- väidetavalt kuulub sinna ülikõrgesse kategooriasse ka antud linateos. Mind, kui tavapärast kinokülastajat, jätab taoline ülistav hinnang aga mõneti kukalt kratsima. Ilmselgelt ei ole ma piisavalt tasemel, et nähtava hiilgusest sotti saada ning mul ei ole häbi seda tunnistada. Samas aga kas siis antud filmi võiksidki vaatama minna vaid kunstiinimesed ja filmikriitikud ning tavavaatajal ei ole saali asja? Nii resoluutne ma aga ka ei oleks, sest tegu oli omamoodi lummava loominguga.

Filmi formaat jätab originaalse mulje, sest see sisaldab endas otsekui kahte eraldi filmi. Esimese tegevus on paigutatud 17. sajandi Itaaliasse, Bobbiosse, milles asuvasse kloostrisse saabub Federico, kes tuleb uurima venna enesetapuga seotud sündmusi. Traagilise loo võti on õde Benedetta käes, kelle ülestunnistus, et toimis Saatana käsul võrgutamaks Federico vend, kas päästab surnu endalt eluvõtmise andestamatu patu tagajärgedest või siis toob häbi mehe perele ning viib ta hinge põrgusse. Inkvisitsioonile kohaselt, kasutatakse võikaid võtteid naiselt tunnistuse välja pressimiseks. Teine lugu (samade näitlejatega) aga on viidud tänapäeva, samasse Bobbio kloostrisse, mis on nüüd lagunev ja pealtnäha mahajäätud, kuid milles elutseb maailma eest peituda püüdev vampiir -- vereimejast võimsat Draculat ei maksa aga oodata. Tema ning linna rahu aga hakkab segama ametnik, kes agaralt püüab kloostrit maha müüa välismaalasele.

Kuidas need kaks niivõrd erisugust, tooni, sisu, tõsiduse, aja ning tempo poolest, osa aga omavahel ühendatud on? Vat just see jääbki mulle suures osas selgusetuks, kuid väidetavalt just see aspekt teebki filmist värske ja isemoodi üllitise. Originaalne, otse loomulikult, sest taolist suunda ei osanud oodata, kuid kuna seosed jäid siiski liialt nõrgaks või siis minu silma jaoks liialt peidetuks, siis see tõsiasi häiris filmi kulgemist. Ootasin ning jäingi ootama konkreetsemat lüli mineviku ja tuleviku vahel. Loomulikult oli toimumispaik sama, teatud teemad, nagu korruptsioon, võimu kuritarvitamine, petmine (Itaalia maksupettuse ja invaliidsuspensionite pettus oli huvitav valik, kuna lõunamaad on tuntud taoliste riigi tüssamiste poolest), võimsamate isikute omavoli, ei olnud sajandite jooksul muutunud ning kandusid edasi ka filmi tuleviku lukku, kuid siiski jäi midagi enam väljajoonistatut puudu. Samuti olid mõlemad lood üpris umbmäärased, konkreetseid vastuseid ei esitatud ning vaataja peab ise otsused tegema, vastused leidma, seosed looma, sümbolitest aru saama, järeldused looma, ning kuigi see on omamoodi põnev, et keegi sulle midagi lusikaga suhu ei topi, tekitas see ka omajagu frustratsiooni. Mis? Miks nii? Miks naa? Mida? Mis see nüüd tähendas? Kas see tähendas üldse midagi? Mis nüüd siis sai? Ja edasi? Jne. Kui taolised lahtiste otsadega ja vaba interpretatsiooni vajavad linateoses on sinu maiuspala, siis on antud film ideaalne valik!

Pean aga ka tunnistama, et hetkeni kui sain aru, et suuri selgusemomente minule meelepärases vormis ja koguses ei tulegi, oli film ise tegelikult äärmiselt paeluv ja isemoodi võluv. Mulle tekitas ohtralt uudishimu selge arusaama puudumine filmi sisust, milles on iva ja kuhu suundutakse. Ma ei olnud eelnevalt filmi kohta erilist uurimistööd teinud ning olin vaid kiirelt läbi lugenud PÖFFi kodulehel oleva filmi kirjelduse, mis tegelikult ei avalda selle sisust just märkimisväärses koguses infot. See teadmatus aga töötas algselt igati filmi kasuks ning naelutas mu pilgu ekraanile. Teose tempo oli rahulik ja lõõgastav, otsekui müstiline, kuid köitev ning huvisütitav. Ootamatult, ei olnud esimene osa oma õuduses groteskne ja õõvastavalt eemalepeletav, pigem salapärane, kõhe ja isegi hariv ning kummaliselt romantiline. Selle looliini kulminatsioon mõjus aga eriti võimsalt, maagiliselt ja meeldejäävalt. Pole vaja vist lisada, et ajalooline osa filmist, oli kordades etem kui vampiiri ja muude naljameeste lugu. Viimane oli rohkem komöödiasugemetega draama ning eelnev, ajalooline romantikasugemetega õudusfilm.

Viimasena pean välja tooma, et kuigi kulmu kergitama panevaid, koomilisi või lihtsalt imelikke, ootamatuid stseene, käitumist ja reaktsioone oli ohtralt, oli üks kentsakamalt mõjuvamaid detaile inglise keelne pala "Nothing Else Matters," mida paar korda ette tuli ning seda just filmi mineviku olustiku taustaks. Minu jaoks tundus see lugu kontekstiga üldse mitte sobiv. Kuidagi veider oli kuulata inglisekeelset, esmalt just Metallica poolt laulduna kuulsaks saanud, meloodiat itaaliakeelses filmis, 17. sajandil, kloostris, kus toimub tagakiusamine ja piinamine -- kohe üldse ei meeldinud mulle see valik!




-------------------------------------------------------

Pealkiri: Atomic Falafel
Originaalpealkiri: Atomic Falafel
Režišöör: Dror Shaul
Riik: Iisrael, Saksamaa, Uus-Meremaa
Programm: PÖFFi vitamiinilaks
Kestus: 1h 36 min
Millal nähtud: 14.11.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt pöff.ee kodulehelt

Kes oleks võinud arvata, et Iisraeli ja Iraani vahelisest meeletust vaenust inspireerituna võib valmida niivõrd vaimukas, kuid rahusõnumit tugevalt toonitav lõbus absurdikomöödia? Saal oli igatahes välja müüdud ning kohti jäi isegi väheks. Samuti, et konfliktist ja selle algest paremat pilti luua, jutustas selgelt ja arusaadavalt selle taustast sissejuhatuseks ka oma kümme minutit Mart Nutt. Taoline informatiivne põige ajalukku oli igati tervitatav.

Sisust: Iisraeli ja Iraani omavahelisse plaani üksteisele aatomipommid kraesse saata, sekkuvad tahtlikult või tahtmatult falafele müüv megabeib mamma, tema agressiivne, hakkaja ning süütusest lahti saada sooviv teismeline tütar, viimase arvutigeeniusest boyfriend ning totakuste keerisesse sattuv sakslasest mõlema riigi aatomi pommide loomise olukorda kontrolliv rahvusvaheline kompust ametnik. Kui siia lisada ka ports Iisraeli ja Iraani napakaid sõjaväelasi, näiteks sõjahull ("Sõda, jeeeee!!!" karjub ta ja tulistab entusiastlikult automaadist taevasse), vend kellel on olnud juba nii palju operatsioone, et ta pea on signaalijaam ning pidevalt mängib seal raadio, siis on kokkuvõttes kokku klopsitud otsekui pudru ja kapsad, kuid tulemuseks on tohutult maitsev lobi.

Filmi teema põhineb äärmiselt teraval ja plahvatusohtlikul lakkamatul konfliktil kahe riigi vahel, millesse võib kogemata kukkunud tikk lahvatada kustutamatu leegi. Juba ainuüksi idee, et kaks taolises seisus riiki teevad üksteise vahelisest sügavast haavast sõgeda ning tabusid ignoreeriva ja pilava opaka komöödia, tundub uskumatu. Ja seda ta ka tegelikult oli, kuna loomulikult ei läinud kõik ideaalis, sest nagu on võimalik näha filmiga seotud maade nimistust, Iraani seal kahjuks ei esine. Siiski, vaatamata otsese koostöö puudumisele, toimub õilsal ühiseesmärgil kahe riigi tegelaste vahel kamraadilik ühistegevus. Muidugi tuleb sekeldusi ning kulminatsiooni esmajärgus vaadata läbi tugeva huumoriprisma ning reaalne elu ei peegelda antud filmi ilusaid unistusi ja eesmärke, kuid juba see, et taoline film eksisteerib annab lootust helgemale tulevikule...

Pean tunnistama, et tulemus on tunduvamalt vaimukam kui eeldasin. Tungivalt tuletas see mulle meelde kunagist lapsepõlve lemmikut "Ässad 2" (Hot Shots! Part Deux) Charlie Sheeniga, millel oli peaaegu identne toon ja napakas huumorisoon. Kuigi mitte otsene paroodia, nagu viimane, mis pilas mitmeid Hollywoodi filme, siis "Atomic Falafel" on otsekui reaalsuse paroodia, väga kurva tegelikkuse, kuid üllatavalt maailmaparandajalikult heatahtliku ja enesekriitiliselt humoorika maitsega. Filmi oli puistatud ohtralt koomilisi nüansse, milledest said ühe- või korduvad naljad, näiteks, Kurdish worm viirus versioon 1.0, 2.0, 3.0, jne, sakslase allergia, terav toit, tütrepoolne ema kosjasobitamine, juutide ümberlõikus ja isegi delikaatsemad teemad, nagu sakslaste ja juutide keeruline ajalugu, ei olnud liialt püha, et nende üle nalja heita. Kogu selle mitmekihilise totakuse all paistis aga selgelt välja filmi kindlajooneline rahusõnum. Eriti efektne oli see mõte esitatuna räpivormis kena Iraani tüdruku poolt, millele taustatantsijatena ühinevad ka teised. Nagu programm lubab: tõeline vitamiinilaks!



Neljapäev, 12. november 2015

Teater: "Miisu" NUKUs

Oktoobri keskel toimus NUKUs esietendus: lavale toodi tuntud lastekirjaniku Annie M. G.Schmidti teos "Miisu". Käisin ka vaatamas ja väga tore lavastus oli!

Pealkiri: Miisu
Teater: NUKU teater
Autor: Annie M. G. Schmidt
Dramatiseerija ja lavastaja: Andres Roosileht
Osades: Lee Trei, Kait Kall, Riho Rosberg, Laura Nõlvak
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Helilooja ja -kujundaja: Mait Visnapuu
Kestus: Umbes 60 minutit
Žanr: Lastelavastus
Esietendus: 18. oktoober 2015
Millal nähtud: 18 oktoober 2015
Minu hinnang: 5/5


"Miisu" räägib loo kassist, kellest saab naine ja kes peab otsustama, kas ta soovib oma elu jätkata kassina või inimesena. Preili Miisu tee ristub ajakirjanik härra Tibbega, kes armastab kasse ja kes veedaks oma terve ajakirjanikukarjääri kirjutades kassidest. Kuna artiklid kassidest ei sobi ajalehe peatoimetajale, aitab preili Miisu Tibbet. Preili Miisu oskab nimelt kasside keelt ja kassidel on imepärane oskus näha kõike linnas inimestega toimuvat ja nad jagavad oma uudiseid läbi kasside pressiteenistuse Preili Miisu kaudu otse Tibbele. Preili Miisu aitab Tibbel lahendada päris mitu müsteeriumit ja vastutasuks saab Miisu jääda Tibbe juurde elama.

Foto: Indrek Rammus

"Miisu" oli lustakas ja tempokas tükk, kus poldud kokku hoitud ei nalja, laulu ega ka väikeste vallatuste arvelt. Riukalisust ning mängulusti olid täis ka näitlejad, kes tegid sellest armsast loost ka ühe vaatamisväärse show.

Lee Trei oli kass, mis kass. Tema kassilikult nõtke kehakeel, nurruv hääl, graatsiline liikumine tegid temast ühe armsama ja võluvama kassipreili, keda ma laval näinud olen. Lee Trei on enne ka erinevates lavastustes kassi rolle mänginud, aga minu jaoks oli teda esimene kord kassina näha ja mu arust oli ta kassi ehe kehastus. Küll hõõrus ta end vastu härra Tibbet, luuras tema korteris hiiri, mängis unenäopüüdja ja teiste asjadega, mis talle ette juhtusid. Ta oli imearmas ja veenev preili Miisu rollis.

Foto: Indrek Rammus

Teine särav näitleja laval oli Riho Rosberg. Talle oli tükis kanda päris mitu erinevat rolli ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Olgu siis  rahulolematu peatoimetajana, härra Küünarmõõduna, doktor Schuldina, endise õpetaja härra Smitina või kassidena. Ta suutis mängida veidi hajameelset ja tagasihoidlikku endist õpetajat, kelle lähenevast 25 aastasest tööjuubelist kassid teada andsid ja ta säras freudiliku doktorina ja pahatahtliku võtmeid näpu otsas keerutava Küünarmõõduna, kelle lemmikute hulka kassid kindlasti ei kuulunud. Väga ägedad esitlused tema poolt!

Foto: Indrek Rammus
Ka teised osatäitjad, Laura Nõlvak, kes mängis enamuste kasside rolle või siis Kait Kall härra Tibbena, olid toredad ja head, aga jäid minu arvates Lee Trei ja Riho Rosbergi kõrval tahaplaanile.

Eraldi tahaks välja tuua lavakujunduse, mis oli hästi läbimõeldud ja ka kujundatud. Osa lavast võttis enda alla härra Tibbe ärklikorrusel olev tuba ja teisel pool katus. Katuse alla oli paigutatud eraldi ruum ja osa katusest sai ülesse tõsta nii, et sinna alla tekkinud ruumis said toimuda erinev
ad linnaüritused ja vastuvõtud. Mulle meeldis väga, kuidas härra Tibbe tuba oli kujundatud. Tegemist oli tüüpilise kirjaniku (või siis ajakirjaniku) toakesega, kus on nii raamaturiiulid täis erinevaid vidinaid ja mille kirjutuslaual võib leida pabereid, kohvitassi, taldriku sprottidega ja kust ei püüdnud ka trükimasin. Kõik see kokku moodustas armsa korrastatud hubase segaduse.

Foto: Indrek Rammus
Kujunduse ja just eriti kunstilise kujunduse juures tahaks kiita veel kahte asja. Esiteks, kostüümid olid imearmsad! Lee Trei seljas olev kollane kleidike oli selline, mida tahaks endale koju garderoobi! Ja siis veel need nunnud sukad ja kingad, mis sobisid kõik vahvalt ühtsesse komplekti! Ja Kait Kalli härra Tibbe oma pruunides soojades toonides sobis Lee Trei preili Miisu kõrvale nagu valatult. Teiseks, lavastuse kava (ja lavastuste kavadest tavaliselt tihti ei räägita, ehkki peaks!) ei olnud mitte ainult ilus ja kaunilt ning värviliselt kujundatud, vaid ta oli ka hariv ja pakkus lastele nii nuputamist, testide tegemise võimalust ning ABC'd ajakirjanduse kohta. Väga nutikalt läbimõeldud kava, mille vahele oli lisatud ka leht kiisunukkude meisterdamiseks!

Foto: Indrek Rammus

Ma olen täiesti veendunud, et lapsed nägid lavastuses hoopis teistsuguseid asju, kui mina täiskasvanuna, aga mulle see 5-12 aastastele mõeldud lavastus väga meeldis!


"Miisu" on praegu mööda Eestit ringreisil. Minge kindlasti vaatama! Lapsed kaasa ja marss teatrisse! :)