Laupäev, 30. detsember 2017

Külastus ja etendus: Glasgow ja muusikal "Blood Brothers"

Tervitus!

Sattusin tööga seoses septembris nädalaks Glasgowsse Šotimaal ning tekkis mõte kasutada võimalust ja külastada kohalikku teatrit. Mõeldud, tehtud! Kaaslane läks ilma igasugu küsimusteta entusiastlikult mu plaaniga kaasa ning ühel õhtul jalutasimegi King's Theatre'isse -- valikuks muusikal "Blood Brothers".

Esiteks, paar sõna Glasgowst. See oli minu teine kord seda kihvti linna külastada. Kui ma esimese korra ajal olin tööga hõivatud ja suuresti peale hotelli ja Glasgow Ülikooli midagi ei näinud, siis seekord jätkus kultuurile ohtralt aega. Või siis sai seda aega jõuga võetud ning tööga järjele jõutud öösel. Hotell oli kahe sammu kaugusel Kelvini jõest, mis lookles mööda linnaosa, kus mina põhiliselt paiknesin. Kümne minuti kaugusel oli ka botaanikaaed. Kuna ilm oli sombune, siis niiväga aia võlusid imetleda ei olnud võimalik, kuid klaasmajad olid suured ja uhked nii väljast kui seest. Just oli lõppenud ka dinosauruste näitus ning üksikuid monstrumeid veel muruplatsidel lebotamas sai nähtud -- juba poolikud või natuke enam ühes tükis. Laialdane ja mõnusalt roheline koht kus jalutada oli ka Kelvingrove’i park, mille sisse mahutus ka lahmakas Kelvingrove’i muuseum.


 

(Pilt 1: botaanikaaed; Pilt 2: sild üle Kelvini jõe ja kirik mu hotelli kõrval)

Ma olen võib-olla naiivne aga ma tõesti ei osanud oodata Kelvingrove Art Gallary and Museum’ist Van Goghi, Monet, Picassot, Cezanne ning mitmete muude kuulsate maalikunstnike teoseid. Samuti, avastasin enda jaoks the Glasgow Boys’id. Ei, tegu ei ole kohaliku poistebändiga vaid maalikunstnike grupiga, kes tegutsesid alates kuskil 1880ndatest. Meeste maalid olid paljuski värviküllased, muinasjutulise maiguga, fookusega loodusel ning välismaailmal ja kujutasid igapäevaseid asju realistlikult, kuid ebamaiselt ning käegakatsutavalt kaunilt. Ruumis, mis oli spetsiaalselt sellele grupile pühendatud, leidsin mitmeid teoseid, mis olid just minu esteetikale vastavad. Iseäranis E.A. Hornel, oma muinasjutuliste maalide, ja George Henry, oma jaapaniteemaliste teostega. Meele jäi ka John Lavery maal kirglikult tantsivast naisest nimega "Anna Pavlova". Lisaks pälvis tähelepanu ka Šoti kultuur ning ajaloolised esemed koos muu kunstiga. Imetleda sai ka imelist Mackintoshi stiilis klaasi disaini, mööblit ja muud. Vaatamist jätkus tervelt mitmeks tunniks ning kõike seda saatis orelimäng. Pea sissekäigu juures oli lae all orel, mis neoonvärvides valgustatud ja mida külastajate naudinguks mängiti.






(Pilt 1: orel Kelvingrove'i muuseumis; Pilt 2: E.A. Horneli maal; Pilt 3: Mackintoshi stiil; Pilt 4: Klevingrove'i muuseum, pilt tehtud Glasgow Ülikooli eest)

Kohe Kelvingrove’i pargi kõrval asus ka võrratu Glasgow Ülikool, kus ma palju aega reisist veetsin. Ma arvan, et siinkohal oleksid sõnad üleliigsed, sest hoone, selle ajalugu ning ülikooli maine räägivad enda eest – tõeline Harry Potteri Sigatüüka! Igatahes, võimas on see küll ning võtnud esimesel kohtumisel osa tunnisest ekskursioonist sain hulga ja huvitavat ülikooli kohta teada ning näha. 


 


(Pilt 1: Glasgow Ülikooli hall; Pilt 2: Glasgow Ülikooli torn; Pilt 3: Glasgow Ülikooli sisehoov)

Glasgow Ülikooli ümbrune osa oli armsa ja koduse tudengilinna tooniga, kus leidus hulgaliselt väikeseid poekesi, kohvikuid, söögikohti, antiigipoode, kolipoode ning vintage riideärisid. Mitmes kohvikus sai isegi tagumikud maha pandud ja keha kinnitades melu nauditud. Liikudes aga kesklinna poole, mis jäi kuskil kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusele tundus, et tegu on hoopis teise linnaga – vana-Euroopalikum, mastaapsem, modernsem ja võõrastavam kui mainitud hubane mu hotelli lähinaabruskond. Shopatud sai Buchanan Streetil, kus leidus kõike alates Top Shopist kuni brändipoodideni kuni Whittardini (kus ma alati teed ja kohvi käin hankimas). Võluvad on ka teeruumid (tea rooms), mis tavavaatajale alati kergelt linnapildis silma ei jää ja mis end väikestes nurgakestes peidavad. Olles suur tee tarbija, siis on unistus, et kas Eestis selliseid kohti enam oleks -- või üldse kasvõi üks. Leidus ka kohalike maiustuste poolde, kust sain vajalikud kingid sõpradele. Paralleeltänaval asus ka George Square – kohalik n-ö raekoja plats – mille suurt ja valget Glasgow City Chambersit sai imetletud. Siinkohal pean ka mainima, et kesklinnas olid hooned n-ö puhtamad ja heledamad, kuid üleüldse on Glasgow ehitised sellised liivakivised ja pruunikad, otsekui määrdunud ja kaua tolmutormi käes olnud. Samuti oli iga nurga peal mõni vingelt sünge ja pruunikas kirik. Selline veidi räsitud olek aga lisas linnale iseloomu, mis ei ole selle võimsa industriaaltaustaga linnale midagi ebatavalist. 


 


(Pilt 1: Buchanan Street; Pilt 2: Kelvingrove'i park; Pilt 3: George Square)

Paari sõnaga mainin ka New Lanarkit, kuhu ühel päev väljasõit toimus. Tegu on UNESCO maailmapärandi hulka kuuluva ehitiste kompleksiga kuhu töötajate sotsiaalse heaolu eestvedaja Robert Owen rajas n-ö utoopilise kogukonna. Tegu oli puuvilla töötluse asutustega, mis omal ajal oli revolutsiooniline selle poolest, et ei hoolitud vaid toodangust ükskõik mis tingimustes, vaid ka töötajate ning nende perede heaolu peeti hinnas. Näiteks, pidid lapsed kohustuslikus korras käima kompleksis asuvas koolis, mis oli sel ajal ennekuulmatu.





(Pilt 1: New Lanark künka otsast vaates; Pilt 2: New Lanarki puuvilla töötlemise masin)

Nüüd, lõpuks aga siis ikkagi teatrikülastuse juurde. Kui ma ei oleks hoonet guugeldanud, poleks ma iialgi selle peale tulnud, et see suvaline maja mittemidagiütleva sissepääsuga varjab uhket sisu. Soovimata interneti teel pileteid hankida oli äärmiselt mugav, et paar tundi enne etenduse algust sai pileteid osta ka teatrist kohapealt. Õnneks ei joostud antud muusikalile murdu ning koha valikul ei pidanud me äärmiste ja kaugete istmetega leppima. Pilet oli ka üllatavalt aktsepteeritava hinnaga. Ostetud sai kaks kohta parteris ning otse lavaga vaates keskel 8. ritta. Üks pilet oli 39,5 EUR (35 naela). Teatri sisu oli veidi võõrapärane võrreldes Eesti teatritega ning natuke labürindi moodi, kitsaste koridoridega, kus alguses oli keeruline aru saada mis, kes, kus. Eksides esimesena püstijala baari, sai peatselt leitud ka praktilisem kohvik, mis enam kodututtavat formaati pakkus. Kõige rohkem aga avaldas muljet saal ise. Ma ei ole kunagi suurejoonelisemas teatrisaalis käinud. Tugev kuldne interjööri värv koos punaste toolidega mõjus muljetavaldavalt. Samas aga oli tunda saali päevinäinud hõngu. 


 

pilt atgtickets.com kodulehelt

(Pilt 1: King's Theatre saal; Pilt 2: King'sTheatre saali lagi)

Kui aus olla, siis ei olnud ma antud menumuusikalist midagi varem kuulnud. Tegu oli täitsa tundmatu etendusega, mis aga väidetavalt on omajagu tuntud. Uurides eelnevalt võimalusi, et mida üldse vaatama minna, pidin taaskord leppima, et väljaspool Eestit on teatriprogramm teiste põhimõtetega. Ehk siis, esitatakse ühte tükki (nt ringreisina linnast linna) pikema perioodi jooksul (nädalad/kuud/aastad) iga päev, söögi alla ja söögi peale, ühes teatris ning variatsiooni väga ei ole. Kuna muud teatrid ka midagi eriti ei pakkunud -- kui üldse -- siis oli otsus tehtud.

Esimest korda esitatud aastal 1983, on tegu mainekaid auhinde võitnud muusikaliga, mis täienisti minu poolehoidu võita ei suutnud. Lugu räägib kaksikvendadest, kellede vaena ja juba seitset last kasvatav üksikema annab ühe poistest rikkale prouale, kelle juures naine koristajana töötab. Poisid, Mickey ja Eddie, sirguvad kategooriliselt erinevates keskkondades. Kuskil kümneaastastena nad kohtuvad, saavad sõpradeks ja lubavad, et hakkavad verevendadeks, teadmata, et nad ongi vennad. Vanemaks saades hakkavad nende sõprust lõhestama sotsiaalsest ebavõrdsusest tingitud põhjused. Mickey kaotab töö, abielu jookseb karile, satub politseiga pahuksisse valides kriminaalse tee, satub vanglasse ning kirsiks tordil on depressioon ja antidepressantide sõltuvus. Laviini paari punktiga on tahtmatult seotud ka Eddie, kes on nüüdseks edukas jurist. Olles raevunud Eddie ja oma naise arvatavast afäärist, tormab Mickey, relv kaasas, Eddiega kohtuma. Sekkuvad politsei ja poiste ema ning selgub tõde, et mehed on vennad. Mickeyl, sattudes enam masendusse, et Eddie suurepärane elu oleks võinud ka sama hästi tema oma olla, läheb relv kogemata lahti ning vend tapab venna. Samaaegselt tulistab ka politsei ning kaksikud ongi surnud. Põhimõtteliselt oli lugu "Nagu kaks tilka vett" -- tragöödia versioon.


pilt atgtickets.com kodulehelt
Ma ei oska seda täienisti seletada, kuid võrreldes muusikalidega, mida Tallinnas olen külastanud tõusid antud etenduse muusikalised etteasted selgelt esile. Lauldi kuidagi klaarimalt ja kõlavamalt. Minu jaoks ei ole etenduste laulude tekstidest alati lihtne aru saada, siinkohal oli aga diktsioon suurepärane. Teisalt, olid palad aga kergesti ununevad ja üksluised. Põhinumber, "Merilyn Monroe", mida liialt leierdati oli iseäranis lahja. Viimasele aitas kaasa seda esitanud tegelase, poiste ema, kuidagi värvitu ja mitte veenev üldine esitus.

Süžee oli samaaegselt nii klišee kui originaalselt ebatüüpiline. Esimene vaatus oli küll oma kurbade ja ebaõiglaste joontega, kuid siiski sisaldas see huumorit, lõbusaid laule ja kahe venna lapsepõlve seiklusi mängumaailmas. Mulle väga meeldis kuidas täiskasvanud näitlejad lapsi kehastasid. Eriti jäi silma Mickey, kes pakatas energiast, kargas ringi siin ja seal ning kelle kõnemaneer oli ülepakutult mudilaslik, mis passis ideaalselt. Ka tema tulevane naine, Linda, oli üliarmas tirts täiskasvanud naise kehas. Toonimuutus teises vaatuses oli drastiline. Mickey elus veeres allamäge ning ta tiris tahtmatult või tahtlikult kaasa ka kõik lähedased. Selline realistlikult kole lõpp üllatas mind ja seda positiivselt. Ma ei ole kogenud ühtegi muusikali, mis isegi kurva kontekstiga, suudaks aga nii ebamuusikalik näida. Teine vaatus, ja eriti Mickey saatus, oli äärmiselt nukker aga tervitatav oma ebatüüpilisuses. Ma poleks ka kunagi oodanud depressiooni teemat ning sellega seoses ravimisõltuvuse käsitlemist 80ndatel loodud muusikalis -- taaskord, kiidan heaks. Loo traagiline kulminatsioon ei olnud aga vaatajale ootamatu, sest etenduse esimene stseen oli ka selle viimane stseen. Ehk siis, rippus kirves algusest lõpuni õhus ning mõtiskleda sai vaid selle üle, et mis situatsioonis ja ajendatuna millest see langeb. 

Tõsine, meeldejääv ning omanäoline tükk, isegi kui muusika oli minu jaoks mannetu. Tõdesin ka, et meie enda kodused etendused ei jää kohe üldse maha ei lavakujunduses, näitlemises või üldises esituses. Samas, ei olnud tegu ka väga ekstravagantse muusikaliga, millel oleks rohkem prestiiži ja paremat investeerimist vaja kõigil aspektidel.



Neljapäev, 21. detsember 2017

Etendus: "Nabucco" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Ülevaade suveooperilt Coca-Cola Plazas!

Pealkiri: Nabucco (Giuseppe Verdi ooper)
Teater: MET Opera Summer 2017 (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 2h 35 min
Millal nähtud: 26.07.2017
Minu hinnang: 3.5/5


pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Kas on midagi selle teose kohta mida ma ei adu või on see lihtsalt juhus, kuid "Nabucco" oli Metropolitan Opera ülekannete seas 2016/2017 hooajal etendus, mis vähemalt Tallinnas täitis märkimisväärse arvu kohti ja isegi paar lisaseanssi välja teenis. Kas asi võib olla selles, et tegu on Verdi teosega, mida peetakse tema hiilgava helilooja karjääri tõeliseks alguseks, või on iva hinnatud ja armastatud orjade koori palas, mis just käesolevas etenduses kõlab? Arusaamatu, sest süžees, vähemalt mina, midagi ülearu paeluvat ei märganud. Seega, on mul on veidi keeruline mõista miks just see ooper võrreldes teiste Metropolitan Opera poolt pakutavate variantide hulgast niivõrd suuri masse ligi tõmbas. Müstika. Lisaks sellele, on märtsis 2018 Estonias toimuva Läti Rahvusooperi "Nabucco" külalisetenduse piletid juba praegu välja müüdud. Olles sütitanud minus uudishimu ning olles selle ooperi menust kohaliku publiku hulgas hämmingus, otsustasin külastusega teose fenomeni veidigi mõista.


pilt forumcinemas.ee kodulehelt
Ooper põhineb piiblilool, kus keskmes on kaks rahvast, kaks usku, kaks õde, kahte sorti armastust ja suurushullustust täis kuningas. Iisraeliidid ja babüloonlased, uus ainujumal ja iidne mitmejumaluse usk, Abigaille ja Fenena ning puhas ja siiras armastus versus isekas ja kirglik armastust. Ja olgem ausad, see vastandite kombinatsioon oleks olnud tõhus, kui usu roll ei oleks mu silmi pidevalt pööritama ajanud. Religioon on minu jaoks teema, mis võib pärssida või soodustada mu sidet vaadatuga. Antud juhul sai see varjutavaks takistuseks. Muuseas, pani klišeetüütuses kulmu kergitama Nabucco järsk usumuutus ja seda ilma igasugu orgaanilisuseta. Jah, ma tõden, et tegu on piiblilool põhinevaga ning tegu on ooperiga, kus sisu usutavus ei ole kaugeltki A ja O, kuid kaunis muusika viib nähtava vaid mingile tasandile. Kõrgustesse tõusmisel on vaja ka funktsioneerivat ning mingigi loogilisuse kübemekesega süžeesambaid. Ma tahan kaasa elada ja tunda, et toimuv mind emotsionaalselt liigutab. Ma ei taha tunda vaimuvaesust, aulikku loo kulgemist ning järske ja mugavaid õhust tulnud karakterimuutusi -- ükskõik kui kaunilt sellele saateks lauldakse.


pilt forumcinemas.ee kodulehelt
Midagi on ka nihu läinud kui vaatamata kainele mõistusele võidab minu poolehoiu ja sümpaatia pigem n-ö kurikael Abigaille, kui Fenena või ükskõik kes teine tegelastest. Viimane oli igavavõitu klassikaline ennastsalgav õilishing, kes kippus ärritama. Iseäranis kõrvutatuna oma komplitseeritud, konfliktse ja koloriidse õega. Abigaille avaldas muljelt -- võimas, mitmetasandiline ja tõeline alfanaine. Jah, tema eesmärgid ei olnud just õiged, vahendid valed ja tema enesekeskne teerulliga teistest üle suhtumine ei võitnud talle poolehoidjaid, kuid baastasandil ma isegi mõistsin miks ta selline on ja mis teda ajendas. Mina võtsin teda pigem kui vääriti mõistetud anti-kangelast kui pahalast. Talle oli kordades lihtsam kaasa elada kui allikavesi puhtale Fenenale. Abigaille oli inimlik ja eksiv, kuid võimas loodusejõud, mille teda kehastanud Ljudmilla Monastõrska hiilgavalt esile tõi. Karismaatiline naine vägevas etteastes -- etenduse üks ja ainus tõeline pilgutõmbaja! Sellise uhke naise kõrval kahvatus, Fenenale lisaks, veelgi ka ooperi armusüžee, mis jäi äärmiselt hädiseks ning pani end pidevalt unustama. Suurem lembelugu tundus olevat erinevate tegelaste ja jumala vahel.


pilt forumcinemas. ee kodulehelt
"Nabuccost" rääkides ei saa üle ega ümber juba legendaarsest orjade koori loost. See hingestatud ja melanhoolne pala tõi kananaha ihule. Publikule mõjus see veelgi tugevamalt ning tulenevalt tormilisest reaktsioonist, kogesin esimest korda, ükskõik kas siis ooperisaalis olles või ülekannet vaadates, et mõnda lugu esitatakse kaks korda järjest. Teist korda etteastele keskendudes, tõdesin, et sõnad olid isegi kaunimad ja sügavamad kui muusika ise. Võrratu pala täis igatsust, unistust ja tagasivaadet. Ülejäänud muusika oli silmapaistvalt kooriesitustega ülekaalus ning toetas emotsionaalselt võimsaid stseene ideaalselt. Ooper tõusis esile ka iseäranis vägevate ja tundeküllaste seikade poolest nagu Nabucco püha kotta tungimas, Abigaille oma isa hülgamas, naise avastus, et on tegelikult orjade laps -- kokkuvõttes, enamus stseenid Abigaillega. Tegelastele fokuseerimist aitas suuresti ka lavakujundus, mis oli suhteliselt tagasihoidlik, tumedatooniline ning tagaplaanile sulanduv. Visuaalselt saavutati sünge ja halvaendeline keskkond, mis laval toimuvat ka kirjeldas ja toetas. Produktsioon oli loomulikult esmaklassiline. Midagi vähemat Metropolitan Operalt oodava vast ei maksagi.

Lõppkokkuvõttes, ei saanud ma targemaks, et miks saadab "Nabuccot" Eestis selline fenomenaalne edu ja huvi. Muusika oli suurepärane, kuid seda on ta ka mitmetes teistes niivõrd suurt vastukaja mitte saavates ooperites. Tegelastest leidus tõelisi pärle ja ka üksluiseid klišeehunnikuid. Süžee realiseerimise osas olen ka kohati kahtleval seisukohal. Kas siis ikkagi müüb Verdi nimi või ooperis käsitletavad teemad? Kas need kõnetavad nii suurt hulka rahvast? Ma ei oska seda fenomeni seletada. Miks just see ooper? Müstika.


Kolmapäev, 13. detsember 2017

Teater: "Macbeth"

Tervitus!

Ja veel teatrist!

Pealkiri: Macbeth
Teater: Linnateater
Lavastaja: Antti Mikkola
Näitlejad: Henrik Kalmet, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Andero Ermel, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Tõnn Lamp, Andres Raag, Maiken Schmidt või Ursula Ratasepp, Piret Kalda, Külli Teetamm
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 18.03.2017
Millal nähtud: 31.03.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
"Tooge sardell!" – on lause mida ma poleks mitte kunagi ette kujutanud, et öeldakse mõnes Shakespeare’i lavastuses. See oli aga vaid üks esimesi geniaalseid tekstikilde, mida uus versioon "sellest Šoti näidendist" (the Scottish play -- mille nime välja ütlemine teatris toob väidetavalt halba õnne) välja paiskas. Üldiselt, "Macbeth" kui näidend, ei ole mulle kunagi ülemäära imponeerinud või üleliia huvi pakkunud. Eelistan Shakespeare’i komöödiaid, kuid kui Eesti lavadel midagi tema kuuest ellu äratatakse, siis olen mina kindlasti publiku hulgas. Seekordne versioon suutis üllatada -- väga positiivselt üllatada. Eelistan käesolevat isegi originaalile tänu esmapilgul ajuvabale, kuid lõppkokkuvõttes imeliselt toimivale uuenduslikule tegevuspaigale: Šotimaa asemel on sündmustik viidud kaasaegsesse Eesti talisuplejate ühingusse.

Tegu oli omapärase, silmapaistva ja reaalsuses ka suurepäraselt funktsioneeriva algse loo modifitseerimisega. Loomulikult, sai omajagu putitatud teksti ja sisu vastavalt keskkonnale, kuid vana ja uus sulandusid vaevatult kokku üheks meeldejäävaks ja meeltlahutavaks tervikuks. Lisaks, võimaldas uus kontekst ka enam lähedust Eesti publikuga, mida iidne Šoti keskne tohuvabaohu nii põhjalikult ei pakkunud. Samuti, suudeti märkamatult trööstitust tragöödiast luua komöödia või siis paroodia originaalist. Lisaks sellele, seostati süžee ka tänapäevaga, võttes fookuseks ebakompetentsed, võimu kuritarvitavad ja/või üksikisikulist kultust viljelevad juhid ehk siis diktaatorid. See päevakajaline tasand aitas küll näidendit transportida tänapäeva ning tõestas kui universaalne on Shakespeare’i looming, kuigi mind isiklikult selle rõhutamine väsitas. Liiga palju, liiga paljudest kanalitest ühte teemat, mingi hetk tekitab vastumeelt. Kahtlemata aga oli tegu nutika lähenemisega.

Etendus algas talisuplejate ühingu koosolekuga, kus publik pandi osalejate kingadesse, sest vaatajate hulka paigutusid ka mõned näitlejad, loomaks illusiooni, et vaatajaskond võttis aktiivselt kokkusaamisest osa. See oli ka esimene märk, et käesolev "Macbeth" ei ole klassikaline "Macbeth". Järgnesid paljad porgandid ehk siis kogunes lavale märkimisväärne osa Linnateatri meesnäitlejaskonnast tibatillukestes spiidodes. Teine märk, et vast ei saa tükk olema tüüpiline ja ülimorbiidne "Macbeth". Minu jaoks nüüd juba legendaarne "sardell" ja intensiivne talisupluse võistlus olid viimased naelad kirstul, et sellest tükist vast midagi äraleierdatut oodata ei maksa. Jaburuse tase muudkui kasvas ja samaaegselt ka minu vaimustus etenduse suunas. Suurepäraselt oli nihutatud konteksti Eestipärasesse keskkonda, näiteks süldipeole, kus jokkis jorsid laulsid karaoket "Naine mustas kleidis", kandsid dresse ja jõid Mehukattit. Macbeth ise oli veidi tossike oma ässitava naise kõrval ning viimane utsitas meest tagant vaid selleks, et ridaelamu asemel saaks mehe positsiooni õlgadel päris oma majja elama. See kõik aga toimis ning lõi hiilgavast Shakespeare’ist kodulähedase musta komöödia. Nähtu oli otsekui "Macbeth" aga samas ei olnud ka. Kindlasti oli versioon aga meisterlikult isikupärane interpretatsioon originaalmaterjalist.

Minu silmis aga põhines tüki edu suuresti tekstil ja seda kastval huumoril. Dialoog oli mahlane, sõnakirju, ladus, selge, mõnus ja mõtteergas. Tõdesin, et tüki vaimukused ja kasutatud toon passis just minu naljasoonega. Suvalised laused kubisesid kildudest ning sõgeda tegevusega kokku moodustasid nad vastupandamatu kombinatsiooni. Itsitasin kaasa erinevate nagu muuseas õhku loobitud lausetele: "Tehke nagu krimisarjades ja ärge midagi puudutage", "Väline terapeut ehk massöör" ja "Vabatahtlik töö võib halvasti mõjuda". Viimane oli iseäranis vaimukas seik, kus kaks talisupluse ühingu liiget arutlevad kui karmiks kõik pärast Macbethi juhiks saamist on muutunud ning vabatahtlikus ühenduses tunnevad nad ennast juba nagu päris tööl. Süžee ning värskendatud teksti vaimustav põrkumine toimus stseenis kus Malcolm kättemaksu planeerib ning oma ülikirgliku ning tänapäeva kohe kindlasti mitte sobituva Shakespeare’liku kihutuskõnega vaest sõpra haiglavoodis innustab (loe: tümitab). Kui kaaslased pärivad vanaaegse ja poeetiliselt tulihingelise keelekasutuse kohta, vastab mees tasakaalukalt: "metafoor". Otse loomulikult, ei saa ka mainimata jääda n-ö killer-penskarid, kes Macbethile oma kibekiire sõimuvalangu ja jalutuskeppidega tuule alla teevad, teemaks – nemad ei soovi enam ühingus olla. Viimane oli järjekordne näide suurepärase teksti, esituse ja huumoritasemega stseenist.

Mulle jäi tugevalt silma ka energiast pakatav näitlejamäng ning pideva sigina-sagina edukalt toimimine. Jäi ka mulje, et trupp nautis seda sürri segapuderit. Iseäranis viimases n-ö lahingus, kus võideldi pesukausside ja kulpidega, barrikaadina vahel vaid lauad, oli tunda, et poistel oli lõbus. Kuigi peaosalise kehastaja on vahetunud, muutudes Henrik Kalmetist Alo Kõrveks, nägin mina etendust esimese juhtimisel. Henrik Kalmet oli üks hetk meeldivalt könnilik, kuid siis ehmatavalt hullumeelne ja jõuline Macbeth -- mulle tema kehastus üpris istus. Hele Kõrve oli ussitav ja egoistlik, kuid siiski veidralt armas ja malbe Leedi Macbeth -- depressiivsest Eesti väikelinnast põgeneda unustaja. Nende olemused, nii voorused kui vead, olid Eesti kultuurikonteksti tooduna kergesti mõistetavad ja ära tuntavad. Teistest tegelastest, säras Andrus Vaarik oma hoomava karismaga Duncanina. Mart Toome, Malcolmina, oli üheaegselt nii tõsiseltvõetav kui naljanumber. Eraldi aplausi on teeninud trupi multifunktsionaalsed naisnäitlejad, kes olid kord kontoritöölised, siis pensionärid ja mida kõike veel.

Vaatamata tausta muutmisele ja huumorikihi lisamisele, ei muutunud uustõlgendus labaseks või kvaliteetset originaalmaterjali ärakasutavaks, et loo peal lihtsalt liugu lasta. Loodi omanäoline ning eestlasele lihtsamini seeditav versioon algloost, mis minu puhul suuresti ainult õigeid nuppe vajutas. Mulle siiralt nähtu meeldis!


Pühapäev, 10. detsember 2017

Teater: "Vanad ajad"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Vanad ajad
Teater: Draamateater
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Näitlejad: Hilje Murel, Kersti Heinloo ja Tiit Sukk
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 13.10.2017
Millal nähtud: 20.10.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Kogu esimene vaatus oli mul mõtetes vaid küsimused: Mida? Miks? Mis tegelikult toimub? Olen kursis Harold Pinteri loominguga ja tõdesin, et ongi igati normaalne, et ma ei peagi täienisti aru saama, millest need kolm muudkui jahuvad ning mis pealiskaudse vestluse all tegelikult pulbitseb. Siiski, olin vaheajani jõudes juba veidi ärritunud seisus kui otsustasin etendust ja selle lahtimõtestamise versioone internetist otsida. Lugedes läbi kolm varianti, mis võivad toimunut seletada, läksid mu silmad särama. Otse loomulikult, ei olnud ükski neist ametlik tõlgendus kinnitatud autori poolt, kes muideks ise ei olegi kunagi avalikustanud, mis siis laval õige toimus, kuid minule piisas, et tükki üldse teise pilguga näha.

Etendus algab abielupaariga, kes istuvad ja ootavad naise vana tuttavat külla, keda viimane aastaid enam näinud ei ole. Nad vestlevad naise minevikust sõbrannaga ning peatselt ka külaline saabub. Vestlus jätkub kolmikus, nagu etenduse pealkiri ütleb, vanadest aegadest, kus sisu hakkab vaikselt, kuid järjekindlalt väljendama veidraid ja arusaamatuid jooni. Segaseks jääb, kuhu on toimuv suundumas, kuid kindel on tekkiv arusaam, et selle välja selgitamiseks on vaja hakata lugema ridade ehk dialoogi vahelt. Pealtnäha lihtne, voolav ja isegi igapäevane jutuvada, vaid mõningate kentsakate vaheseikadega, võtab uusi tasandeid ning esimese vaatuse lõpuks olin omadega puntras – mis tegelikult laval toimub? Siin tulidki karkudena appi kolm mainitud võimalikku teooriat. Mina ei oleks omapäi vast nii spetsiifiliste seletusteni jõudnud, kuigi mingeid aspekte oleks võib-olla riivanud küll. Tükk muutus tänu sellele hulganisti täisväärtuslikumaks ning kaasahaaravamaks. Huvitav oli tõdeda, et versiooni olid igati loogilised ja võimalikud viisid kuidas lahti mõtestada seda mis kolme inimese vahel seal majas toimus või… kunagi toimus? Olid seal võib-olla hoopis paranormaalsed detailid mängus? Kes olid nad üksteisele tegelikult? Mis neid tegelikult sidus? Kas nad olid üldse elus? Ja äkki olid kaks neist hoopis üks ja seesama isik? Kas tegu oli puhtalt lapsiku võitlusega ühe tegelase tähelepanu nimel? Igatahes, need äärmiselt põnevad tõlgendused, panid mind antud etendust teise nurga alt vaatama ja kõrgemalt hindama. Siit aga küsimus, kas tõesti on vaja n-ö seletusraamatut, et mõista, mis laval toimub või siis lisaks mõned potentsiaalsed ja võimalikud variandid, et mis on süžees õige teoksil? Eks need olegi sellised avatud etendused, kus iga vaataja otsustab enda jaoks, miks, mida, kes ja kus.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Minu jaoks on sellised interpreteerimist vajavad lood mööda või pihta. Ma ei pruugi nii nutikas olla, et midagi asjalikku laval toimuvat lahti harutamiseks välja mõelda või ei ole mul alati ülipõhjalikult süvenemiseks viitsimist. Samas, ei ole ka ilmtingimata vaja, et näidend tükk tüki haaval vaatajale läbi nämmutatuna lusikaga suhu alati topitakse. Selle just parajalt õige tasakaalu leidmine on peen kunst, kus peab arvestama ka igavesti kõikuvat faktorit nimega publik. Siinkohal arvan, et antud näidend balansi saavutamisega suurepäraselt hakkama ei saanud. Toimuv oli segane ja oli tunne, et vaataja oli heidetud igal tasemel keerulisse situatsiooni ilma igasugu kontekstiteadmisteta. Üksikud kentsakad laused, dialoogikillud või tegelaste vahelduva eduga kummaline käitumine olid ainukesed vihjed, et kõik ei ole nii nagu näib. Samas, ei piisanud neist kübekestest, et pilt kokku panna, arusaamaks piisavalt tausta ja tegelikku toimuvat. Taaskord, oli interneti näol kargust mulle meeletult kasu. Aga jällegi, kas vaataja pidigi kõigest sotti saama? Või oligi olukord tegelikult just nii nagu näis ja midagi pinna all ei elutsenud?

pilt draamateater.ee kodulehelt
Tegelased, vähemalt esimesel pilgul, ülemäära erilised ei paistnud, kuniks nende kentsakate seikadeni, milledega vaatajat toimuva suhtes ebakindlana tundma pandi. Et tegelasi mõista pidi suuresti aduma ka nendevahelisi seoseid, kuid kuna see faktor esines killustatuna, siis oli keeruline kolme isikuga kontakti leida. Rääkimata kaasaelamisest, sest nende motivaatorid ja olemused ei olnud arusaadavad. Tegelased jäid kaugeteks, võõrastavateks ja salapärasteks. Iseäranis nagu siil udus mõjus Hilje Murel Kate'ina, abielunaisena, kes paistis enim mõistatuslik, loo keskpunkt ning, naine, kes ei tundunud olevat päris tema ise. Seda nagu-on-ja-ei-ole-ka olekut tõi näitlejanna veenvalt esile, ning midagi oli karakteri juures müstilist, mis teda mulle intrigeerivaks tegi. Viimase ja tema sõbranna, Anna (Kersti Heinloo), side paistis olevat toimuva lahtriinterpreteerimise võti, kuid see võti jäi kadunuks. Selle asemel lubati vahepeal piiluda lukuaugust sisse, kuid piiratud nähtavus ei võimaldanud loo saladusi avaldada. Tiit Sukk Deeleyna, suutis algselt uskuma panna, et tal on olukorra üle enesekindla ja veidi macholiku mehena kontrolli, kuid tüki kulgedes, veenis mind näitleja, et mees on pigem loo ohver. Ühesõnaga, ma olin kolme tegelase vahelise dünaamika osas otsekui kott peas pimedas. Näitlejate omavaheline mäng oli hea, kuid oleksin soovinud enam tunda nendevahelist intensiivust, mis oleks võimalik, kui selgemini oleks olnud mõista nende tausta.

Ootamatu järelmõttena, avastasin, et tegu on kohati isegi üpris romantilise tükiga, kus paistis, et kentsakas õhtupoolik ja suhted baseerusid armastusel -- õnnestunud või ebaõnnestunud armastusel -- olenevalt millisest tõlgendusest läheneda. Kokkuvõttes, võin aga öelda, et kuigi veider, segane ja lünklik, on näidend siiski kummaliselt paeluv ja oma kõheduses omanäoline ning vaatamist väärt.