Teisipäev, 27. märts 2018

Kino: "Võidusõitja ja võllaroog"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Võidusõitja ja võllaroog
Originaalpealkiri: Le Fidèle
Režissöör: Michaël R. Roskam
Näitlejad: Matthias SchoenaertsAdèle Exarchopoulos
Žanr: Draama, romantika, krimi
Kestus: 2h 10 min
Kinodes alates: 16.03.2018
Nähtud: 23.03.2018
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
See on osaliselt minu kergeusklikkuse süü, kuid eeldasin antud filmist midagi muud kui ülihaledat seebiooperit. Ootasin põnevat, realistlikku ning, jah, kurvatoonilist armulugu koos kaasahaarava krimkapoolega, kuid sellist ülevõlli emotsioonidest nõretavat nutulugu ma tõesti ei osanud karta. Ma pean vist hakkama paremat uurimistööd tegema enne kui taas õhinas kino külastan. Ei aidanud siin ka kvaliteetfilmi näidikud: Euroopas valminud linateos, PÖFFi avafilm, Belgia võõrkeelse filmi Oscari kandidaat, Matthias Schoenaerts, jne.

Ma olen teadatuntud pisaravalaja ning minu silmist neid jugasid välja tirida just kunst ei ole. Konkreetne traagiline imal jama aga ületas igasugu tõsiseltvõetavuse piiri, kuhjudes klišeedesse ning ängi vaid ängi enda eesmärgil publikule loopides. Mul oli mingi hetk tunne, et vaatan otsekui tüüpilist Lõuna-Korea ultradramaatilist telenovelat, kus lühikese aja jooksul käib ekraanilt läbi Romeo-Julia sündroom, võimetus saada last, kriminaalide šantaaž, vangla, valel ajal katastroofiliselt valel kohal olemine, ja otse loomulikult ka ravimatu haigus. Põhimõtteliselt, kõik mis sai valesti minna, seda fookuses oleval paaril ka läks. Lõpus oli mul juba tüdimus ja mõtlesin, et, noh, kas nüüd teeb avarii lisaks? Sellisel lõpmatul ja trööstitul Kolgata teel tõesti mingitki meelelahutuslikku elementi ei olnud. Ja mis veel hullem, sel ei olnud mulle ka mingit emotsionaalset mõju -- mulle, kes kraanid valla laseb ainuüksi kui vaese kutsu poole filmis kurjalt vaadatakse.

Peategelased olid lahjad ja tuimad. Meest püüti tema minevikutraumadega kuidagigi värvikamaks toonida, kuid naine oli sama intrigeeriv kui pelmeen. Ja ma teen siinkohal pelmeenile ülekohut. Ühesõnaga, mul ei saa vaatajana tekkida sidet kinolinal lahti rulluva traagikaga kui osalised on üksluised ja ebahuvitavad. Sellest tulenevalt ei müüdud mulle maha ka nende armulugu. Võttes arvesse tõsiasja, et kena tõmbab kena, siis peale välimuse ei saanud ma mõhkugi aru, mis neid üksteise poole tõmbas ja sellistes ekstreemsetes olukordades niivõrd kindlalt üksteise külge klammerduma pani. Nagu öeldakse, misery loves company, ehk siis, vast olid mõlemad katkised ning see neid kokku tõi ja hoidiski? Millest see liim iganes ka ei koosnenud, film mulle seda selgeks teha ei olnud võimeline. 

Süžee küll puhkis ja punnitas, et nähtavat võimalikult tundeküllaseks teha, kuid mis liig see liig. Teisalt, on kindlasti neid keda see trööstitu takistusterada liigutab ja ma saan objektiivselt vaadatuna väga kenasti aru miks. Isiklikult, olen aga lihtsalt sellistest copy-paste Romeo-Julia maitselistest lugudest tülpinud. Iseäranis, kui tegelased jäävad ühedimensioonilisteks -- on vaja rohkem kui kliinilist klišee traagikat, et mind puudutada. 

Positiivselt küljelt, oli lähivaade Brüsseli krimimaailma päris köitev ning isegi minu närve suudeti perioodiks kõditada. Üks hetk aga oli see süžeeliin mängust väljas ning pinnale jäi vaid õnnetu paarike ja nende jätkuv õnnetuste jada. Eemaldati ka mehe kamud, kes vaatamata oma kriminaalsetele tegevustele oma olemustega nähtusse veidigi elu sisse puhusid. Oleks vaid enam jagatud tähelepanu nende tegemiste siseringile, ei oleks tulemus nii kaldu tüütu pisarakühveldava vinguvõidusõidu poole.

Teisipäev, 20. märts 2018

Kino: "Punane varblane"

Tervitus!

Ja veel uuemat kino!


Pealkiri: Punane varblane
Originaalpealkiri: Red Sparrow
Režissöör: Francis Lawrence
Näitlejad: Jennifer Lawrence, Joel Edgerton, Mary-Louise Parker, Matthias Schoenaerts, Jeremy Irons, Ciarán Hinds
Žanr: Thriller, põnevik
Kestus: 2h 20 min
Kinodes alates: 02.03.2018
Nähtud: 03.03.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Halastamatu spioonimaailm koos sealsete noa selgalöömiste, ootamatute pöörete, olukordadega kus miski pole püha ja seda kõike naisagendiga fookuses. Arvestades, et lugu põhineb romaanil, mille on kirjutanud endine CIA agent, siis kõlas lugu piisavalt peibutavalt, et mind kinno meelitada. Mu ootused ei olnud aga iseäranis kõrgele viidud, seega ei petetud mu keskpäraseid eeldusi ega ka ületatud neid. Suurim üllatus oli reitingu krõbedus, sest mõned stseenid olid tõesti ebamugavad vaadata ning Jennifer Lawrence pidi tubli 90% endast paljastama.

Mis oli hästi? Hiljutisest teisest samalaadsest naisspiooni kätšifilmist, "Plahvatuslik blondiin", oli antud linateos minu silmis etem. Ma hindasin selle realistlikumat ja psühholoogiliselt brutaalsemat lähenemist võrreldes eelneva füüsilisele jõhkrusele keskendumisega. Spioonimaailm, a la James Bondi killas, kus muudkui rusikaid vehitakse ja mingi madin pidevalt toimub, ei ole tegelikult reaalne. Paljuski sisaldab see töö pigem jälitamist, uurimist, eemalt tegutsemist, petmist, valetamist, šantažeerimist, psühholoogilisi taktikaid, jne, ehk siis, oli loo fookus tõepärasem ja põnevam. Samuti, oli seekord primaarsem sisu mitte stiil. Kuigi jätkus omajagu ka seda. Mulle meeldis Jennifer Lawrence Dominikana, olles vaoshoitud jääkuninganna, kes suutis aga piiavas annuses emotsiooni oma silmadega paljastada. Peale tema oli edukas oma esituses Matthias Schoenaerts creepy on Vanyana.


Mis oli kehvasti? Põhi puänt koos Dominika tõelise lojaalsuse kuuluvusega ja isegi n-ö Vene poolse reeturi identiteet jäid nõrgaks. Ma ei tundud mingit "ohoo!" momenti, vaid pigem ennustasin paljuski ette kuidas keerdkäigud kujunesid. Õhukeseks jäi ka keemia Jennifer Lawrence'i ja Joel Edgertoni vahel. Nende romanss, kui seda saab selleks nimetada, mitte üksteise ärakasutamiseks, ei olnud piisavalt sujuv või tõsiseltvõetav. Liialt ühele poole kaldu olid ka nendevahelise suhte motivatsioonid -- mees oli iseloomult liialt valge ja naine vaid pigmendiga. Palju intrigeerivam oleks olnud kui mõlemad oleksid olemuse toonilt hallimad ning mitte nii läbinähtavad. Teisalt, oli tänu sellele tegelastele vaevatum kaasa elada. 

Film kestis üle kahe tunni ning lahja pinge ja puändi poolest ei olnud pikkus õigustatud. Leidus mitmeid minilooliine, mis ei olnud hädavajaliku, kuid, samas, täitsid kõik siiski mingit eesmärki ning põnev oli pikem keskendumine Dominika koolitamisele. See aitas mõista, kui kaugele ollakse valmis minema nii Venemaa kui ka Dominika enda poolt.


Esmaspäev, 12. märts 2018

Teater: "Viimasel minutil"

Tervitus!

Ja uuesti teatrist!

Pealkiri: Viimasel minutil
Teater: Draamateater
Lavastaja: Aleksander Eelmaa
Näitlejad: Kaie Mihkelson, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Markus Luik, Raimo Pass, Harriet Toompere
Kestus: 2h 55 min
Esietendus: 25.01.2015
Millal nähtud: 11.11.2017
Minu hinnang: 3/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
Näidendid ei saa olla universaalsed ning rusikas silmaauku igat tüüpi publikule. Nad võivad küll sisaldada teemasid mis kõnetavad suurt osa vaatajaskonnast või siis jälle minimaalselt kontakti võimaldavaid jooni või siis ühele grupile pakkuda maksimumi ning teisele näpuotsaga. Ma tegelikult juba aimasin ette, kuid antud tükki jälgides tundsin teravalt, et suhestuda ja hinnata suudaksin nähtut alles kuskil mitmekümne aasta pärast. Ma mõistan objektiivselt vaadatuna, miks näidendist on saanud menutükk, kuid minu jaoks oli pigem tegu melanhoolse ja isegi depressiivse looga. Eeldatavasti pidi see olema aga komöödia.

Põnev oli tõdeda, kuidas üks näidend võib ühele grupile mõjuda masendava ja kurva draamana, teisele aga lustaka meelelahutusena. Juhuslikult, sattusin samaealise tuttavaga rääkima teatrist ning ka tema oli just antud tükki näinud ja ütles samuti, et oli hämmingus kui kurblik nähtu oli, kuid kuidas osa saalist rõkkas naerust. Panime mõlemad tähele kuidas eakam seltskond kohati tõesti kõhtu kõveras hoidis, sest vaese naise tekkiv dementsus on ju nii koomiline... Ma ei samastunud ega tundud end ära mitte ühesgi tegevuses, teemas või tegelases, millest tulenevalt ei suutnud ma nähtuga kaasa itsitada. Suutmata seda, ei olnud ma võimeline kellegi üle naerma olukordades, mis mulle olid võõrad ja nukrad. Umbes sama efekt on olukorras kus keegi kukub – naljakad koduvideod saade on selliseid klippe täis. Kui ma mõtlen sellele, et võin ka ise vabalt koomiliste liigutusega käna panna ja olen seda loomulikult teinud, siis isegi kihistaks kaasa, kuid lähenedes eemaltseisvana, ja võttes arvesse, et kukkumine on ju ohtlik ja valus, siis oleks minust äärmiselt inetu kellegi õnnetuse üle naerda.

Jutuks on pidevalt väärikas vananemine, kuid kuidas saab seda teha kui tervis, mõistus, iseloom, elumured, keskkond, sotsiaalsed normid, jne töötavad selle vastu ja ei võimalda alati väärikalt vananeda. Mida see üldse tähendab? Kuidas mõõta väärikalt vananemist? Ja siis veel naerdakse kolme 80ndates naise argipäeva tegemiste ja murede üle! Etenduse kolm tegelast olid kõik erinevatel põhjustel otsekui tupikus ning ma pigem elasin neile kaasa, teades, et tõenäoliselt läheb kõik edaspidi rohkemal või vähemalt määral siiski veel allamäge – mul ei olnud südant veel naerda pealekauba! Annlouise'il elas seljas saamatu ja klammerduv mees, kelle kätt hoidma ta koju jooksma pidi pea iga telefonikõne peale – vabaduse puudus. Solveig otsis kaaslast, sest meest ja last tal ei olnud – üksindus. Marianne'i kunagise särava elu jääke ei suutnud naine enam üleval pidada (nt korter), lisaks, hakkas mõistus vaikselt hägunema – aja mõju tervisele ning finantsidele. Dialoogi järgi kunagised erinevatel viisidel tõeliselt eredad tähed -- nüüd tuhmumas -- hiilgeajad seljataga. Jah, hahahhaha, nii naljakas! Või vaatan ma liialt sügavale ja mustades toonides? Lohutas see, et lõppseisus mõneti said tegelaste mured leevendust.

Läheneksin sellele jaatavamalt ja oleksin näidendi vastu arvatavasti enam positiivselt meelestatud kui ma ei oleks oodanud sellest lustakast huumoritükki. Samas, tuleb mängu minu eelnev jutt -- mis minule on draama, on teisele komöödia. Kui ma aga kujutan ette, et oleksin juba minnes teadnud, kuidas tükk minu silmadele end kuvab, siis arvatavasti ei oleks minu emotsioonid niivõrd kulmu kortsutavad. Olgem ausad, teksti ja olukordi mille üle naerda ju tegelikult oli. Näiteks, totakalt koomilised ja kohatud laused Marianne'i poolt: "Ainuke seltskonnaüritus kuhu kutsutakse on matus" ja "Olen oma vanuses muutunud passiivseks pedofiiliks." Lihtsalt, võttes arvesse konteksti, ei suutnud kogu kompott mu suunurki tõsta. Leidus aga ka helgemaid seiku, nagu näiteks mõte, et kunagi pole liiga hilja, mida avastas naiste uus brizikamraad, Per. Mida ta oma kõrges vanuses täpselt avastas js kuidas see ta elu muutis, jääb teatrisaali avastamiseks. Igatahes, olnuks ma õigesti ettevalmistunud, oleksin kergemini aktsepteerinud tükki kui draamat millel on ka huumorinoote, mitte komöödiat veidikese draamaga, mida eeldasin.

Näitlejatest särasid Ülle Kaljuste Marianne'ina ning Maria Klenskaja Annlouise'ina. Viimane meeldib mulle oma muheda oleku ja spetsiiflise hääletämbri poolest pea igas rollis kus ta üles astub, seega vast ei ole ma tema puhul kunagi eriti objektiivne. Ülle Kaljuste aga suutis iseäranis ehedalt ja inimlikult edasi tuua oma tegelaskuju vananemist ja sellega kaasnevaid salakavalalt ründavaid lööke, samal ajal võideldes alateadlikult aja vastu ning püüdes mitte lasta sellest end häirida. Paratamatus oli aga paratamatu. Kaie Mihkelson Solveigina oli minu silmis aga liialt nooruslik, krapsakas ja keeruline omaks võtta kui pensionäri ning teise kahe naise eakaaslast. Otse loomulikult vananetakse individuaalselt ning kõrge vanus ei võrdu ainult kortsude, väsimuse ja küürus seljaga, kuid võrreldes oma sõbrannadega tundus, et naine oli otsekui 30ndates. See on varjatud kompliment näitlejannale, väikse torkega rolli suunas. Üldiselt mõjus kolme naise koosmäng veenvalt, lähtudes sellest, et tegu oli karakteritega, kes üksteist pea terve elu lähedalt tundsid. Kiirelt mainin veel lavakujundust, mis mulle meeldis, kuna oli väga detailirohke, kus vaataja silme ees oli otsast lõpuni Marianne'i sisseelatud ja kodune elutuba.

Vaatamata minu eelnevatele pretensioonidele ja tüki venima kippumisele, on tegu menunäidendiga ja seda ilmselgelt põhjusega. Kui ootused nähtavaga klapivad, siis on tükk vaataja silmis õnnestunud, kuid kui eeldused jooksevad sihist mööda, siis võib lugu mõjuda ebameelelahutuslikult. Ja, muidugi, tõuseb näidendi edukuse protsent vaatajast lähtudes vastavalt viimase kõrgele vanusenumbrile.