Neljapäev, 27. september 2018

Mai ja juuni etendusi (2): Tants, maalikunst ja muinasjutt

Tervitus!

Ja veel kaks etendust kevad/suvest!

Etendus: Maal, mis tantsib
Korraldaja: Goltsman Ballett
Asukoht: Helios Hall (Monet2Klimt)
Kestus: 0h 45 min
Millal nähtud: 16.05.2018


pilt ticketbest.ee kodulehelt
Olen mitu mitu korda külastanud Monet2Klimt kunstietendust, mis mõjub mulle oma võimsate visuaalide ja kauni muusikaga lõõgastavana ja ilumeelte desserdina. Paigutada sellesse lummava sisuga saali, maalidele ning muusikale lisaks, tantsu, tundub esmapilgul idee ootamatu, kuid peatselt igati loogiline ja loomulik jätk juba toimuvale. Juurde tuuakse veel üks kunstitasand. 

Klimt on minu jaoks veider, maagiline, omapärane, kiiksuga, hüpnotiseeriv, meelihaarav ning teistest maailmas. Samalaadset joont hoidsid ka tantsunumbrid, mis kunstniku maalid taustal esitamise ajal publikule ette jõudsid. Ma isegi ei nimetaks neid väga tantsudeks, pigem isegi performance'iks ning lihtsalt maalide õhkkonna füüsiliseks illustratsiooniks. 

Monet'i on minu jaoks kaunis, rahustav, lihtne, pehme, soe, looduskeskne ja meeldivalt esteetiline. Ka siin hoiti  füüsilisel tasandil sarnast teemat, kuigi oli mitmeid seiku, kus tantsupõrand oli tühi ning nautida sai vaid maale ja muusikat. Mitte, et sellest ei piisaks meeleheaks. Kõige enam üllatas mind aga Van Goghiga paigutatud repertuaar, kelle looming on minu jaoks tihti täitsa mööda või täpselt pihta. Siinkohal passisid ilusad ballettinumbrid veel sillerdava päikeseloojanguga või romantiliste kirsiõitega taustal ideaalselt. 45 minuti jooksul sai näha veel nii modernset tantsu kui ka paaristantsu.

Antud tantsulavastust soovitan aga pigem neile, kes on juba Monet2Klimt multimeedianäitust külastanud. Kui minna täitsa esimest korda ning püüda täisväärtuslikult hoomata ja nautida kõiki tasandeid -- maal, muusika ja tants -- siis läheb ettevõtmine sigrimigriks. Olles mitte võimeline keskenduma rohkem kui ühele või, maksimum, kahele kunstitasandile, võib efekt nõrgeneda, sest näha, tunda ja kogeda on tõesti hulganisti. Kui aga on näitust juba külastatud ning on soov järgmisele väisamisele veidi värskust ja uudsust juurde lisada, siis on interdistsiplinaarne "Maal, mis tantsib" perfektne edasiminek.


pilt ticketbest.ee kodulehelt
pilt ticketbest.ee kodulehelt

------------------------------------------------------

Pealkiri: Tuhkatriinu (Matthew Bourne'i tantsulavastus)

Teater: Sadler’s Wells Theatre (ülekanne Cinamon Kosmoses)
Kestus: 1h 50 min
Millal nähtud: 07.06.2018


pilet forumcinemas.ee kodulehelt
Olles Youtube'is näinud Matthew Bourne'i n-ö revolutsioonilist versiooni balletist "Luikede järv", kus luiged on hoopis mehed, ja siiralt nautinud seda teadatuntud lugu samas, kuid teisalt, täiesti uues kuues, teadsin juba automaatselt ette, et ka mehe omanäoline "Tuhkatriinu" leiab mu poolehoiu. Ma ei pidanud pettuma, etendus oli võrratu. Taas oli mul ülihea meel, et Kosmos võttis kavasse seda tükki suurel ekraanil näidata.

Käesolev versioon läbi leierdatud muinasjutust tõusis esile ning eristus originaalist mitmetel põhjustel. Värske ja, julgen öelda, geniaalse, uhiuue vahetuse oli teinud keskkond, kus loo kontekstiks seekord II Maailmasõja aegne Blitzi nimega tuntud pommitamise all kannatav London. Tuhkatriinu oli seekord ratastooli aheldatud sõjaveterani tütar, kelle kodus võimutses võõrasema ja viimase peolembelised lapsed. Printsi kingadesse paigutus sarmikas RAF (Royal Air Force) piloot, Harry, kes antud versioonis vist kannatas isegi enam kui kangelanna. Londoni kõrgseltskond ning rahvas elas ja pidutses edasi, isegi kui kontinendil lõõmas sõda, mis iga hetk saareriiki laienemas. Tuhkatriinu pere seadis end valmis Mayfairi praasnikule minekuks. Sinna leidis tee ka tulevane armastajapaar, esmalt siis eraldi. Pidu aga tabab pommirünnak ning glamuursest lokaalist saab hunnik puitu, kivi ja tuld. Häving ning järgnev kaos linnas olid sarnased Tuhkatriinu ballilt lahkumisele ning sellele järgnenud otsingule. Sisult nii erinevad, kuid samas nii lihtsasti paralleele võimaldavad. Segadus ning paanika linnas toodi hiilgavalt esile ning see pingeline keskkond tegi noore paari üksteise leidmise soovi veel meeleheitlikumalt tundeküllasemaks. Nad mitte ei tahtnud lihtsalt üksteist uuesti leida, vaid nad vajasid seda. Lõppkokkuvõttes, mitte ainult prints n-ö ei päästnud selles versioonis Tuhkatriinut, vaid ka viimane päästis printsi.



pilt forumcinemas.ee kodulehlt
Sõjaga kaasnevad ka haavad, traumad ja surmad ning etendus jäi ka siinkohal oma keskkonnale truuks. Mulle tohutult meeldis, et käesolev "prints" ei olnud üks veatu ideaal, mille poole jooksta, vaid ta oli tavaline mees, kes kannatas, kuid kelle teele sattus leevendus ning tervenemine armastuse näol. Pole saladus, et posttraumaatiline stressihäire lokkas II Maailmasõja ajal, kuid seda ei diagnoosita, võtud tõsiselt ega ravitud vastavalt. Pöörates tähelepanu kõigi nende sõdurite ning sõjakoldes kannatanute emotsionaalsetele läbielamistele, piinleb ka Tuhkatriinu nägus piloot PTSH all. Esimene kohtumine ei olnud neil ka peol, vaid mees satub meeltesegaduses naise koduuksele, kus viimane teist rahustab ja lohutab. Saatus viib nad aga lahku ning järgmine kohtumine on juba šikil peol. Pea ümber side ning pidevas kimbatuses, otsib mees oma kallimat üle kogu linna. Kohates prostituute kui niisama kähmlejaid, ning originaalmuinasjutule vastupidiselt, ei soovi keegi teda aidata. Tulemuseks on hoopis läbipeksmine. Mehe teekond kulmineerub haiglas elektriravil, mis mõjus kui ebameeldiv šokk ka vaatajale.

Oma kogu olemuselt on etendus süngem ja tõsisem kui klassikaline Disney "Tuhkatriinu". Seevastu, aga kaalukam, sügavam ning tihedakoelisem. Samuti, lähevad tegelased vaatajale enam korda, sest kannatus kutsub ju kaasaelajaid ja kaasatundjaid. Tänu realistlikumale keskkonnale ei olnud teada-tuntud muinasjutt seekord ka nii imal ja võlts. Kuigi maagiat oli omajagu, näiteks haldja asemel glamuurses valges ülikonnas ja valgete juustega, astus üles meessoost ingel, kes armastajaid pidevalt õigele suunale juhatas. Suhe paari vahel läks mul antud versioonis enam korda ning nende esimesest pilgust tekkiv side ja külgetõmme oli usutav ning väga romantiline. Koheselt oli aru saada, et tegu oli hingesugulastega, mida toetas kahe tegelase omavaheline keemia, kehakeel ning pilgud -- kiitus tantsijatele autentse lembeõhkkonna loomisel! Nende loo tegigi iseäranis romantiliseks traagiline keskkond ning paari läbielamised. Seda enam rahuldust pakkuv oli reis rongiga päikeseloojangusse etenduse lõpp-punktina.



pilt forumcinemas.ee kodulehelt
Tegu oli tantsulavastusega ning mainimata ei saa jätta ka hiilgavaid etteasteid ning tantsunumbreid. Koreograafia oli meeldejääv, omanägu, värske ja töötas süžeega koos ning süžee jaoks. Üleliia lihtsalt kauneid tantse silmailuks ette ei tulnud, vaid igal etteastel oli eesmärk ning funktsioon loos. Minu erilisteks lemmikuteks olid kolm numbrit. Esimene neist oli Tuhkatriinu duett oma kujuteldava printsiga, keda algselt mängis rullikutel mannekeennukk. Üks hetk hakkas naise kujutusvõime mõjuma ja nukk muutus ka reaalselt inimesest printsiks. Viimane jäi aga edasi nurgeliste ja jäikade liigutustega nukulikult kulgema. Tegu oli vahva, lõbusa ja vallatu tantsuga. 

Minu teine lemmik oli kombinatsioon erinevatest etteastetest n-ö ballil, tipnedes keskse paari omavahelise esmase duetiga. Inimeste virr-varr ning üksteisele uudistavaid ja igatsevaid pilke viskavad Tuhkatriinu ja tema piloot, samal ajal kui võõrasema meest agaralt ise taga ajas, lõi tempoka ja meeleoluka pildi uhkest peost. Naer enne ohtralt nuttu. Väikesed detailid nagu naise populaarsus meeste seas ja seda illustreeriv tants, kus Tuhkatriinuga keerutas jalga reas lausa mitu innukat meest korraga, aitasid luua leidlikke ja lahedaid alternatiive klassikalistele tantsusammudele. Ka peoseltskonna peatselt järgnev purju jäämine ja selles tulenev uisapäisa hooletu tantsustiil oli uudne ja põnev looarendus. Kolmandaks meeldejäävaimaks etteasteks oli piloodi ja Tuhkatriinu emotsionaalne järelm koosveedetud ööle sumedas magamistoas. Vat see oli üks intiimne, tundeline ja seksikas tants. Mees oma maikas ja traksidega pükstes ning naine napis negližees, moodustasid imekauni paari koos võrratu koreograafiaga. 


Kahtlemata on tegu ühe mu lemmikuma versiooniga teadatuntud Tuhkatriinu loost. Etendus ei kopeerinud seda mida juba sadu kordi on tehtud, vaid võttis lähtematerjali ja lõi midagi uut ja huvitavat. Ja sügavalt meeldejäävalt. Ilus muinasjutt, seekord siis realistlikus ja intensiivses kuues, mis mõjusid originaalile kui külm elustav dušš. Palun veel Matthew Bourne'i etenduste ülekandeid! Tal on ju veel mitmeid etendusi pakkuda, nagu "Uinuv kaunitar", "The Red Shoes", "Nutcracker!", "The Car Man" ja muidugi kuulus "Luikede järv" jpm.




Pühapäev, 23. september 2018

Külastus: Lyon - Prantsusmaa (1)

Tervitus!

Miks Lyon? Miks mitte Pariis? Mida on üldse Lyonis teha? Seda küsimust olen liiga palju kuulnud seoses suvereisi sihtkoha valikuga. Selline tunne tekkis, et kas Prantsusmaa ongi ainult selle pealinn, kus olen muide käinud ja mis mulle pettumise valmistas. Ja teiseks, kui mitte reisida turismi top paikadesse, siis on paljud segaduses. Miks minna Lyoni, kui võib minna Londonisse, Barcelonasse, Rooma, Berliini, Viini, jne. Mõtte reisida linnapuhkuseks Prantsusmaa suuruselt kolmandasse riiki sain Helsingis olles Lyonis töötava kolleegi poolt, koos buffeelaua järjekorras oodates. Ta jumaldas oma kodulinna ja siit hakkaski idee idanema. Lyon? Miks mitte!


vaade Airbnb korteri kanast jõele Saone; pilt D.R.
Lennudraama: Sihtkohta jõudmiseks ja tagasi koju saamiseks oli vaja sõita nelja lennukiga ning kõigi nendega oli häda. Lennujaama jõudes tuli valjuhäälditest info, et lend lükkus kaks tundi edasi. Väidetavalt lendas lind mootorisse. Okei, elasime reisikaaslasega üle, kuigi ühendava lennuga oli kindel, et läheks kiireks. Asi aga venis ja venis ning lõpuks maandusime Frankfurtis täpselt sel kellaajal, mil meie järgmine lend lahkus. Otse loomulikult meid ei oodatud minutitki. Suurem osa rahvast jäi oma ühenduslennukitest maha. Okei, polnud hullu, tuli oodata vaid oma neli tundi järgmist lendu Lyoni õhtul kell üheksa. Leidsime toreda söögikoha, kus sai veiniga tuju üleval hoitud. Sihtkohta saabusime öösel ning meie lennujaama ekspressrongile ostetud piletid läksid raisku. Ja, takso arve oli 80 eurot! Jah, 80 eurot. Taksojuht oli seltsiv ja lobisev ning olime lihtsalt õnnelikud, et lõpuks kohale jõudsime. Kuigi muret valmistas ka Airbnb kaudu broneeritud korteri võtmete saamine, sest omanik ei arvestanud, et me jõuame alles öösel. Õnneks organiseeris ta võtmed üle tee baari, et me need sealt kellegi Baptiste'i käest üles korjaksime.

Tagasi koju sõitmiseks lennujaama jõudes, saime taas rõõmusõnumi, nimelt lükkus lend  kaks tundi edasi. Väidetavalt oli vaja lennuk välja vahetada ja siis lisaks pardameeskond. Noh, mis siis ikka, istusime ja lõime aega surnuks, kuid asi venis ja venis ning plaanist päev Frankfurtis veeta tuli suu puhtaks pühkida, sest linna ja siis uuesti lennujaama tagasi Tallinna lennule jõudmisega oleks kiireks läinud. Samas, ei jäänud me seekord lennust maha nagu palju kaaslased, kelledega me Lufthansa teenusepunktide järjekorras vestlesime. Eriti tundsime kaasa neile, kes jäid USA lendudest ja muudest kaugetest sihtkohtades maha. Oli ka neid, kes kohe hotelli suunati, sest sel päeval enam rohkem spetsiifilisse sihtkohta lende minemas ei olnud. Meie aga otsisime üles oma juba tuttava söögikoha ja lõime taas oma neli tundi surnuks. Kojulend, omakorda, lükkus ka veidi edasi, sissepääsu värava süsteem läks tuksi, lennuk vahetus, seega oli kohamuutuseid, ja mida kõike veel. Olime oma puhkuse reisist juba pea kaks päeva ainult minnes ja tulles Frankfurdi lennujaamas veetnud, seega olime natuke väsinud ja tundlikud. Tipuks oli lennutäis koorilauljaid, kes suurem osa lennust üle kogu parda laulu leelotasid ja juubeldasid. See ei olnud tõesti asi mida ma see hetk kuulda tahtsin. Kui mu sõbranna Lufthansale kirjutas ja kogu tralli pärast kaebas, anti vastuses mõista, et vingumiseks pole põhjust. No, jah.


Palace Bellecour; pilt D.R.
Lyon City Card: Tahtsime kohalolekul transpordi kasutamise ning külastused mugavamaks teha ning hankisime endale Lyon City Cardi. Kunagi ammu Viinis käies sai ostetud Vienna Passi, millega sai nii paljut näha ja kogeda ning raha kokkuhoid oli märkimisväärne -- seega, sai ka seekord city cardi poolt otsustatud. Nelja päeva kaart maksis internetist ostetuna 49.90 eurot. Kiirelt ja mugavalt saadeti ostukinnitus, pärast Paypal vahendusel maksmist, mu e-maile. Kaart hõlmas kogu transporti linnas (tramm, buss ja metroo) ning tasuta või soodustusega pääsu põhilistesse vaatamisväärsustesse ja üritustele linnas, nt mitmed muuseumid, ekskursioonid, teater, ooper. Kui eesmärk on näha vaid paari kohta ning liikuda on plaan jalgsi, siis ei tasu kaart ära, kuid meile võimaldas mitme koha päevas külastamine ning transpordi kasutamine raha kokkuhoidu. Kaarti kasutada oli imelihtne, transpordis oli vaja seda vaid viibata (nt maalausesse metroosse sisenedes või trammis validaatori vastu). Muide, ühistransport oli Lyonis väga puhas, kenasti korras ja uudse välimusega. Muuseumites ja muudes kohtades tuli kaarti ainult kassas näidata ja sissepääs oli tagatud. Kaardid sai e-mailie saadetud kinnituse näitamisel kätte Lyoni kesklinna turismipunktist Place Bellecouris. Link: https://en.lyoncitycard.com/

Rhônexpress: Tuli välja, et ainuke mõistlik viis kesklinnast lennujaama jõuda (Lyon-Saint Exupéry Airport), ja vastupidi, oli kasutada ekspressrongi, mis vaid seda marsruuti sõitis. Muidugi, kui ei olnud soov taas 80 eurot taksole kulutada. Sõit oli keskmiselt 29 minutit ja väisas rada rongijaama (Lyon Part-Dieu) ning lennujaamaga vahel. Olenevalt kellajast, sõidab rong kas iga 15 minuti või 30 minuti järele. Hind on aga väidetavalt ka kohalikele natuke krõbe: edasi-tagasi 26.20 eurot. Link: https://www.rhonexpress.fr/en


Rhone jõgi; pilt D.R.
Majutus Airbnbga: Valisime seekord hotelli asemel Airbnb, kuigi seda otsust sai hiljem veidi kahetsetud. Mõtlesime ka natuke priisata ning valisime pakutavast keskmisest kallima katusekorteri Saône jõe kaldal vaatega otse kõrgendikul paiknevale Basilica Notre-Dame de Fourvière'ile ning otsese juurdepääsuga Passerelle du Palais de Justice sillale. Tegu oli vana majaga, kuid mis arvatavasti nii asukoha kui selle retrohõngulisuse pärast kõrges hinnas on. Väiksesse sisehoovi, mis oli lageda taeva all, sai tänavalt vanaaegsest uksest. Hoovi keskel paiknes lift, mis tasa ja targu viiendale ja viimasele korrusele viis. Apartment ise oli kui stuudio korter erinevate ristirästi läbikäimist võimaldavate ruumidega ning nagiseva vanaaegse parkettpõrandaga. Sisustus oli kaasaegne, kuid veidi päevinäinud olekuga.

Oma eesmärgi ta aga täitis, peale ühe õnnetu tõsiasja. Nimelt, olime Lyonis väidetavalt kõige kuumemal perioodil ning korteris, olles ju vana maja, puudus igasugune konditsioneer. Meil oli vaid kaks pisikest ventilaatorit, mis meid kahjuks edutult jahutama pidid. Et õhk veidigi liiguks oli vaja hoida aknad lahti, mis võimaldasid küll imelist vaadet, kuid seda lärmakale tänavale. Kohe akna all oli üks popp väliskokteilibaar. Valikus oli vaikus või hapnik. Otsustatud sai hapniku kasuks, sest õnneks olid mul kõrvatropid kaasas, mida öösiti kõrvu surusin. Kuigi korter oli iseloomuga ja kihvt, oleks antud kuumusele olnud rohkem abiks hotellituba, mis oleks omanud konditsioneeri. Õppetund sellest jutust: alati tuleb majutuse valikul mõelda ka ilmale, pole mõtet olla korteris südatalvel, kui pole kütet, või siis, nagu meie, vintage korteris kuumuse ajal ilma konditsioneerita.

Palais de Justice sild öösel; pilt D.R.
Kuumus: Eestis sai juba ägatud kuumuse üle, kuid Lyonis tõsteti taset ning kodune paistis kõrvutades vägagi talutav. Varjus oli 37 kraadi ja päikese käes kõvasti rohkem. See oli sõna otseses mõttes saun. Ma lausa tundsin kuidas kuuma vood mulle vastu huugasid nagu keegi viskaks pidevalt leili. Päike oli intensiivne ja pidev, üksikute pisipilvedega. Ma kasutasin nelja päevaga ära pool pudelit oma päikesekaitse spreist. Liikuda tuli soovitavalt varjust varju, seda muidugi, kui varje teele jäi, mida tihti ette ei tulnud. Koht, kus leevendust sai, oli Rhône'i jõe ääres, kus jahutav tuul oli tugev ja rohkemgi kui teretulnud. Selline kuumus oli meile, kui külma ja tuulega, harjunud eestlastele omamoodi katsumus.

Le Petit Casino ja shopping: Kas see on kasiino? Ei, see on kohalik toidupood! Esimese asjana ei osanudki kohe sinna sisse põigata, kuid meie korteri tänaval asuvast La Petit Casinost sai kodupood. Valik oli suht nadi, sest koht oli tilluke, kuid maitsva ning pohmelli mitte tekitava (!) kuskil viie eurose valge veini me igal õhtul seal kätte saime küll. Ostlejatele Lyonis kohti väheks ei jää. Kesklinna osa kubiseb butiikidest ning kõiksugu nodi ja riidebrändidest, mis on teada ja mis täitsa uued. Riidepoode oli igale maitsele ja igas variandis. Hinnaklass, nii vähe kui sai nendega tutvutud, kippus olema natuke kõrge, kuid ega muud brändibutiikidest oodata ei olegi. Otsa ei põrganud me ühelegi suuremale kaubamajale või shoppingukeskusele, kuid eks neid seal ka leidub, kuigi fookus on raudselt väikeesinduskauplustel. Ilusaid asju, mida oleks täitsa võinud osta, kui hind ei oleks hingele haiget teinud, oli vaateakendest näha ohtralt! Toiduhinnad olid päris sarnased Eestiga, samamoodi, välisöögikohtade hinnad. Näiteks, mojito kokteil maksis orienteeruvalt sama mida kodus.


Lyoni vanalinn; pilt D.R.
Inglise keel?: Me ei saanud vastupidiselt populaarsele arvamusele kordagi sõimata, molli või nipsakuste osaliseks kui kohalike poole inglise keeles pöördusime. Kui läheneda viisakalt, siis saime kõik vajadused inglise keelega kaetud ning aetud. Kohalike poodide, turistiasutuste, jne esindajate võõrkeeleoskus oli üllatavalt soliidsel tasemel. Isegi postkontoris sai inglise keelega hakkama. Äärmiselt hädavajalik on aga elementaarne austus kohalike vastu, ehk siis, tasub kindlasti endale selgeks teha prantsuse keele baassõnavara: bonjour, bonsoir, merci, pardon ja au revoir.

Kuulus Lyoni köök: Mul pole sellest vähimatki aimu, sest sellise kuumaga on söök tõesti viimane asi meelel ning ega ta eriti sisse lähe ka. Peaasi, et täidetud veepudel käepärast oli ning kõrvaltänava Le Petit Casinost kerge kehakinnitus ostetud. Sai tehtud teadlikke söögikoha valikuid ja külastatud kiireks söögipausiks kette, mis on teatud ja tuntud, nagu näiteks Starbucks ja Hard Rock Cafe. Eks need laisad ja vähese põnevuse faktoriga kohad olid, kuid vähemalt oli teada mida pakutakse ja ei olnud vaja nuputada meeletus koguses toidukohtade hulgast just selle õige valimise üle. Eriline gurmaan ma ei ole, seega ei ole ka kahju, et n-ö autentseid Lyoni toite maitsta ei õnnestunud.

Järgmises postituses Lyonist kirjutan rohkem mida Lyonis teha, näha, kuhu minna, milline on linn ja miks mulle Lyon kui linnareisisihtkoht tohutult meeldis!




Reede, 21. september 2018

Jaapani graafiline romaan ehk manga: Liisi TOP 10 inglise keelde tõlgitud mangat (2)

Tervitus!

Jätkub Liisi TOP 10 inglise keelde tõlgitud mangat!

Mangad on suvalises järjekorras!


6) Pealkiri: Hunter x Hunter

Autor: Yoshihiro Togashi
Originaalne publitseerimine: 1998 - siiani ilmuv
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: siiani 35

pilt amazon.com kodulehelt
Unustage "Dragon Ball", "Naruto", "Bleach", "One Piece" või kõik muud n-ö eliit shounen mangad. Minu silmis on vaid üks kuningas ja selleks on võrratu ja ületamatu "Hunter x Hunter" (hääldatakse: hanta hanta). Kuigi veidi loiu algusega, minnes käima, ei ole minu silmis sellele ükski teine samalaadne teos võrdväärne. Antud mangat kiitmast ma ei väsi, kuid on kaks aspekti milles see iseäranis hiilgab. Tegelased, keda on kümneid ja kümneid, kuid kes kõik suudavad olla omanäolised, asjaliku eesmärgiga, läbimõeldud ning mitte ükski neist ei ole ühedimensiooniline. Autoril on anne isegi põgusa külastuse teinud karakteri muuta sügavaks ning omapäraseks. Tegelastest rääkides, mainin, et mulle tohutult läheb peale, et kuigi Gon on peategelane, on osasid lugusid sarjas, kus fookuses ei ole Gon -- viimast ühes loos üldse ei figureeri. Teatud süzeeliinides on peategelane kõrvalkarakteri rollis ja see on äärmiselt värskendav, nutikas ning põnev viis kuidas süžeed arendada ning ületada klassikalise shouneni ühemehebändi kodar rattais.

Autor suudab ka geniaalselt liuelda edasi ühelt erinevalt süzeekaarelt teisele ning hoida lugejat õhinat tekitavas pimeduses, et millisesse seiklusesse või eluohtlikku kaosesse tegelased nüüd satuvad. Osav tasakaal on leitud üllatava ja uudse ning pidevalt poetatavate piisavalt familiaarsete detailidega, et kontakti luua, üleminekutes erinevate loo osade vahel. Iga süžeekaar on otsekui eraldi lugu, millel siis üks maailm ja ühtivaid karaktereid -- isegi õhkkond võib olla ühes sünge ja pingeline (Yorknew City arc), teises, mänguline ja värvikas (Greed Island arc) ja, kolmandas, shounen mangadele tüüpilisema võitlusturniiri lähenemisega (Hunter Exam arc). See kõik aga ei anna ikkagi killukestki tõelist arusaama, kuidas täpselt ja miks ikkagi antud manga minu jaoks läbi aegade parim shounen teos on. Seda tuleb lihtsalt lugeda -- peatselt järgneb ka arusaam selle suurepärasusest!


7) Pealkiri: Tokyo Babylon
Autor: CLAMP
Originaalne publitseerimine: 1990-1993
Kirjastaja: Tokyopop
Köidete arv: 7

pilt amazon.com kodulehelt
Ma ei ole kunagi CLAMPi teoste vaimustusega kaasa jooksnud. "Chobits","Tsubasa Chronicles", "Card Captor Sakura", "Magic Knight Rayearth" ja muud ülipopulaarsed lood on mind suhteliselt külmaks jätnud. Lühendi taga end peitva grupi naistest mangaloojate üks varasemaid ning depressiivsemaid teoseid suutis aga ootamatult minu poolehoiu võita. Varaste 90ndade kriiskava stiili poolest silmapaistvat ning intrigeerivate, salatsevate, sümpaatsete ning traagiliste tegelaste poolest meeldejäävat mangat peetakse tihti CLAMPi suurhiti "X/1999" varju jäävat sarnase fiilinguga looks. CLAMP on tuntud sellepoolest, et nad taaskasutavad oma karaktereid erinevates teostes ning ka maailmad tihti põrkuvad. Samamoodi, liiguvad "Tokyo Babylonist" tegelased edasi "X/1999-i". Viimane on tegelikult kui epiloog eelnevale. Minu jaoks on loo jätkumine "X/1999-s" boonus ning "Tokyo Babylon" on üksiseisvalt hiilgav terviklik manga täiskasvanuks saamisest ja sellega seotud võludest (esimene armastus) ning valudest (armastuse reetmine). Lihtsalt natuke ekstreemsem. Sellele lisanduvad käsitletavad teravad sotsiaalsete probleemide teemad, okultism ning Tokyo linnaelu varjupool, millel kõigel punktiks lihtsalt avatud lõpp.

Kolm peategelast, kaksikud Subaru ja Hokuto, ning nende tuttav, loomaarst, Seishiro, moodustasid suurepärase üksteise abil funktsioneeriva kolmiku, kus iga üks neist isenägu, vastanduv, sügav ning omavahelise tuntava karakterikeemiaga. Iseäranis, suhe Subaru ja Seishiro vahel on siiani kentsakalt paeluv ning härdaks tegev. Läbides peatükipõhiseid üksikjuhtumeid paranormaalsetest toimumistest Tokyos, mida kaksikud usinalt lahendasid, keerles lugu kogu mangat läbiva suhtedraama ning müsteeriumi ümber -- mis seob Subarut ja Seishirot? Mis lahti koorub on sündant lõhestavalt nukker, kuid samas nii köitev ja emotsionaalselt rabav. Antud manga lõi mu tunded pahviks ja lõpust ei ole ma siiani toibunud, isegi kui jätk on leitav "X/1999-s".


8) Pealkiri: Mars
Autor: Fuyumi Soryo
Originaalne publitseerimine: 1996-2000
Kirjastaja: Tokyopop
Köidete arv: 15

pilt amazon.com kodulehelt
Miks lugeda ükskõik millist tänapäeval populaarselt tiinekate ängi täis noortekat, kui juba 1996 sai nautida kõikide melodramaatiliste tüdrukute-mangade ema "Marsi". Tegu on mulle ka veidi erilise sarjaga, sest see on esimene manga mille aastaid tagasi kätte võtsin. Blond, pikk ja motospordiga tegelev iga teismelise pahapoisist unistus, Rei, ja uje kunstiline hellhing, Kira, lõid tegelikult väga armsa paari, kellele oli üllatavalt vaevatu kaasa elada, nii koos kui eraldi. Mis mind nende puhul aga maha müüs, oli tõsiasi, et tegu ei olnud armastusega esimesest silmapilgust või seletamatu tõmbega kahe tegelase vahel, mis neid paari päevaga oleks igavest armastust vanduma sundinud. Ei, suhe arenes loomulikult, oli uudishimu, tekkis kontakt, tuli usaldus, järgnes kiindumus jne. Seda raamis muidugi lademetes draamat ja ängi.

"Mars" tõuseb esile oma emotsionaalse virr-varri poolest, millele annab auru tõsiste ja koledate teemade käsitlemine kogu loo jooksul. Peategelasi mõjutavad ning süžees aktiivselt figureerivad muuseas enesetapp, vaimsed haigused, ahistamine, koolikiusamine, mõrv, väärkohtlemine, psühhopaadid. Mõlemad tegelased on läbi elanud märkimisväärseid traumasid, mis salamisi pinna all suunavad nende käitumist ja suhteid. Selline tundeküllasus ning isegi järgnev tervenemine on manga lehekülgedel delikaatselt, efektselt ning kaasahaaravalt illustreeritud. Minu jaoks on omas žanris kindlasti tegu etema looga kui hunnik noortekaid, millest tänapäeval turg täis ujutatud. Lugu on aga siis hoopis manga formaadis mitte raamatuna.


9) Pealkiri: Air Gear
Autor: Oh! great (Ogure Ito)
Originaalne publitseerimine: 2002-2012
Kirjastaja: Kodansha Comics
Köidete arv: 37

pilt amazon.com kodulehelt
Võrdõiguslikus läänemaailmas paneks üks leht "Air Geari" massid šokist kiljuma. Mina aga, tunnistan ausalt üles, pigistasin silma kinni naiste äärmiselt kaheldava väärtusega portreteerimisele ning keskendusin kahele asjale, milles Oh! great tõesti esile tõuseb. Esiteks, tema illustratsioonid ajavad mul ila tilkuma ning silmad punni. Detailsed, grandioossed, selged, julged, isikupärased, kujutusvõime rikkad -- mida kõike veel. Tal on oma stiil ja see on äärmiselt õnnestunud, kuigi võin eeldada, et selliste lehekülgede loomine võtab mitu korda enam aga, näiteks kui, "Naruto" ühe lehe joonistamine. Mees tõesti oskab joonistada! Ja seda paganama hästi. Eriti ahetama panevad on tema üle kahe lehe suured n-ö kaadrid.

Teiseks, üle ega ümber ei saa ka süžeest, mis on segane, lihtsalt segane -- mitu korda üle võlli, lausa absurdne, nii arulagedalt absurdne kui veel olla saab. Rääkimata ebaloogilisusest. Aga tegu ju siiski shounen mangaga, mille definitsioonis on esimene reegel: loogika siin ei eksisteeri. Tänu sellele tohuvabaohule, ei osanud ma iialgi ette näha mis nüüd juhtub, kes mängu tuleb, miks tuleb, kuhu süžee jookseb. Väga vähene oli selgelt etteaimatav. Mulle meeldis ka, et autor võttis tänavarulluisutamise kultuuri ja tegi sellest midagi ebamaist ja põnevat. Ka tegelasi oli ohtralt -- midagi igale maitsele. Piisavalt oli karakterite arendamist ja üpris ootamatuid pöördeid neis. Objektiivselt vaadatuna, saaks "Air Gear" kindlasti tapvalt tümitada, igast küljest, kuid ma ei saa eitada, et mul oli seda lugedes alati lõbu laialt! Ja mõnikord on vaid see mis loeb.


10) Pealkiri: Sailor Moon
Autor: Naoko Takeuchi
Originaalne publitseerimine: 1991-1997
Kirjastaja: Kodansha Comics
Köidete arv: 18

pilt amazon.com kodulehelt
Mitte ükski minu lemmik mangade nimekiri ei ole täiuslik ilma sarjata, mis mind ametlikult ja teadlikult Jaapani anime/manga maailm sisse haaras. Olen näinud ära kõik "Sailor Moon" anime 200 osa, pluss filmid -- lausa mitu korda -- , siiski, kulus mitu aastat enne kui lähtematerjal minu jõudis, ehk siis, manga lugemine. Ma pean tunnistama, et mõlemas meediumis on aspekte, mis on etemini kui teises ja ka detaile, mis mulle vähem peale lähevad võrreldes teise paikutavaga -- viimast iseäranis manga versioonis. Aga, noh, kui peategelane on üheks 2020 aasta Tokyo Olümpiamängude saadikuks, siis peab "Sailor Moonis" ikka midagi erilist ja püsivat olema -- olgu selleks siis minusuguste nostalgia või just läänemaailma tüdrukutele animemaailma tutvustamine. Tegu ei olnud kaugelt esimese või viimase või isegi parima maagilise tüdruku fookusega shoujo looga, kuid teiste kõrvalt pinnale see tõusis ning sinna on ka jäänud. Paljude jaoks võrdub antud manga shoujo žanriga ja on selle reklaamnäoks. Ehk siis, väärib lugu kohta minu ja mitmete teiste top 10-nes. Kuna mul on peatselt plaanis kirjutada "Sailor Moonist" põhjalikum postitus, siis rohkem sellele siin aga ei peatu!



Pühapäev, 16. september 2018

Jaapani graafiline romaan ehk manga: Liisi TOP 10 inglise keelde tõlgitud mangat (1)

Tervitus!

Seoses järgmisel nädalal algava iga-aastase Animatsuriga ning Harrastuskriitikute osavõtuga, tooksin esile enda top 10 mangat, mis on inglise keelde tõlgitud. Mainimist väärt lugusid on aga rohkem ning ehk teen veel ühe top-i tulevikus!

Olen animed vaadanud juba alates põhikoolist, mil RTL2-lt tulev "Sailor Moon" oli mulle kõik -- olin sõltuvuses. Vaatasin seda sarja nii palju, et mingi hetk avastasin, et saan aru ja oskan rääkida saksa keelt! Kui mind kodus ei olnud, olid vanemad kohustatud mulle uued osad kassetile lindistama. Tegemist oli ülitähtsa ülesandega. See toimus nüüd pea paarkümmend aastat tagasi. Veidi hiljem kukkusin mangade imelisse maailma ning olen ka neid pikalt lugenud, ajast mil anime ja manga nii teadatuntud veel ei olnud. Vähemalt Eestis mitte. Selle aja jooksul olen kogenud kehva lugemist, imelist lugemist, kõrvalt näinud tulevaid värskeid tegijaid, silmi pööritanud üles haibitud mangade üle, näinud ülipopulaarsete lugude tõuse ja languseid, mõistnud kuidas illustratsioonid, žanrid ja lood ajas muutuvad, jne. Ma ei ole ka väga pips mangade suhtes, millesid lugemiseks kätte võtan, peaasi, et mind süžee paelub, olgu lugu siis shoujo (suunatud teismelistele tüdrukutele), shounen (suunatud teismelistele poistele), seinen (suunatud täiskasvanud meestele), kodomo (suunatud lastele), josei (suunatud täiskasvanud naistele), jne. Välistan kategooriliselt ainult väga sürri, perverssused, harem žanri ja õudukad.

Selle pea kahekümne aasta jooksul on sõelale jäänud mitmed lood, mida hindan ja mida siiani mõnikord uuesti loen ning mis minu silmis on erinevatel põhjustel esiletõusvad ja lugemist väärt. Kavatsen ka kõigist neist aja jooksul blogis pikemalt kirjutada.

Mangad on suvalises järjekorras (ülejäänud viis on järgmises postituses)!


1) Pealkiri: Please Save My Earth 
Autor: Saki Hiwatari
Originaalne publitseerimine: 1986-1994
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: 21


pilt amazon.com kodulehelt
Emotsionaalne, keerukas, originaalne, sügav, intensiivne, inimlik, julm, lootustandev ja vaieldamatult üks mu suurimaid lemmikuid shoujo mangasid. Tegu on värske ja intrigeeriva kombinatsiooniga tundeküllasest romantilisest loost ning suhtedraamast, läbipõimunud detailse ning põneva ulme maailmaga. Vaatamata kaugetele planeetidele ning tulnukatele, on tegu siiski äärmiselt inimese keskse ja Maad hindava looga, kus fookuses on inimlikud emotsioonid nagu kahetsus, valu, õnn, viha, armastus, sõprus, kättemaks ja andestus. Viimaseid tuuakse esile eri delikaatsete teemadega, milledega tegelased kokku puutuvad: uuestisünd, vägistamine, religioon, usk, reetmine, teadus, üleloomulikud võimed, loodus, jne. Lool on hulgaliselt kihte, kuid see suudab end esitada kui kergesti seeditavat ning realistlikku ja, enda kontekstis, igati loogilist. Minu jaoks on see manga tohutult omanäoline ning mind emotsionaalselt mitmel tasandil puudutav. Tegu on tõelise väärt mangaga, mis on ka puhas shoujo klassika.

Lugu ise räägib Alice'st, kes on melanhoolne ja ülitundlik teismeline ning kes hakkab üks hetk nägema n-ö kuu-unenägusid. Viimased on mälestused tema eelmisest elust tulnukana, kui ta oli koos mitme teadlasest kaaslasega kuubaasil, Maad jälgimas. Kuigi kuubaas on ammu hävinud ja sealne grupp elanikke ammu surnud, dikteerib ette seal toimunu ning isikud, oma kirevate minevikkudega, enda uuestisündinud hingede elu Maal inimestena. Iseäranis valuliku ja komplitseeritud koorma on endale kaasa saanud 7-aastane poiss, Rin. Müsteerium elust kuubaasil ning tegelaste minevikud ja tulevikud saavad vastuse, kui kaasa elada sellele lummavale mangale. Autor tegi antud loole ka järje (inglise keeles ei ole avaldatud), mis annab südamerahu teadmises, mis tegelastest edasi saab. Järg on hulganisti helgem ja lõbusam, kuigi melanhoolne ja tundeküllane õhkkond jääb ka seal domineerima.


2) Pealkiri: Hikaru no Go
Autor: süžee Yumi Hotta, illustratsioonid Takeshi Obata
Originaalne publitseerimine: 1999-2003
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: 23


pilt amazon.com kodulehelt
Mul polnud vähimatki aimu mis mäng on Go ja ega selle mõistmine väga ei paelunud ka. Kellegi soovitusel vaatasin aga paar osa "Hikaru no Go" animest ning edaspidine on, nagu öeldakse, ajalugu. Kes oleks võinud arvata, et manga mille keskmes iidsetel aegadel Hiinas leiutatud lauamäng, Go, suudab oma valgete ja mustade nuppudega aluse panna niivõrd intensiivsele, põnevale ning kaasahaaravale loole. Sarja võib kategoriseerida spordimangade hulka, kuid minu jaoks on hämmastav, kuidas populaarsete jalgpalli, korvpalli, tennise ja muude palju aktiivsemate aladega fookuses mangade hulgast, suutis minu tähelepanu ainiti kuni lõpuni välja teenida võistlussport, kus osalejad istuvad staatiliselt põlvili patjadel, tihti tunde, ning liigutavad vahetevahel vaid nuppe Go laual.

Ega tavaolukorras mängu jälgimine vast nii köitev ei olekski (igale ühele oma), kui süžee keskmes ei oleks soe, toetav ja tögav õpilase-meistri suhe peategelase, poisiklutt Hikaru, ja tema vaimust sajandite taguse Go-meistri, Sai, vahel. Nende suhe kandis kogu mangat ning tegi sellest enama kui tüüpmustriga shounen loo. Lisades siia ka geniaalse tempo, õigesti valitud pidepunktid, rivaliteedi-sõpruse Hikaru ja Akira vahel, Sai müsteeriumi kõikide teiste meeltes peale Hikaru, lähivaate Go võistlusmaailma, reaalsele elule vastava sõprade ja suhete pideva tekkimise ning hääbumise, suurepärase oskuse piltidega mängude intensiivsust esitleda ja pidevat pinget hoida, võime teha ühe nupuliigutuse pildi ühel lehel niivõrd elektriliseks ja kaalukaks, suurepärase oskuse edasi anda kuidas ajaga inimesed, nende oskused ja eesmärgid muutuvad, jne -- ja ongi valmis köitev sari, mis tuleb, näeb ja võidab, ning seda lihtsuse ja südamlikkusega.


3) Pealkiri: Banana Fish
Autor: Akimi Yoshida
Originaalne publitseerimine: 1985-1994
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: 19


pilt amazon.com kodulehelt
Anime, millest kõik käesoleval suvehooajal räägivad, on manga, mille kohta uhkusega ütlen: ma lugesin seda enne kui see oli cool! Oma kümme aastat tagasi hankisin endale isegi kõik 19 köidet sellest vingest mangast. Miks siis ikkagi suudab hetkel jooksev anime ühtäkki nii paljude tähelepanu võita, kuigi manga ise on siiani olnud suuresti muude varjus ja kaugeltki mitte hinnatud nii kõrgelt kui ta seda vääriks? Tegu on kiirrongi tempoga looga, mis ei puhka hetkeski, nagu ka selle peategelane, üliinimlikult kaunis 17-aastane Ash. Köitev kombinatsioon krimiloost, maffiasaagast, thrillerist, põnevikust, märulist -- ja ühest hingepugevaimast platoonilisest armuloost kahe noormehe vahel, millesarnast ei eksisteeri mujal. Kentsakalt koomiline on see, et antud manga jooksis teismeliste tüdrukute manga ajakirjas, kuid peale Ashi ja Eiji suhte, ei leidu sellest kübetki klassikalise shoujo jooni. Vaevalt, et nii julmalt veriseid tapatalgusid ning isegi granaadiheitjat leiduks näiteks mangas, "Moneky High!", mis niisamuti samas ajakirjas ilmus. "Banana Fish" on oma kontekstis originaalne, isikupärane ning jäljendamatu.

Peale intensiivse tempo, on sarja süžee tihke ning vaevatult liueldakse ühest kesksest looliinist teise. On hetki, kus manga hoid lugeja üle ei ole tugevasti rusikas, kuid need momendid haihtuvad kiirelt ning peatselt ei lase toimuv taas minna enne kui järgmine köide on läbi õgitud. Lugu on äärmiselt dramaatiline, kuid mitte lapsik; tundeküllane, kuid mitte kergekäeline. Samuti ei säästeta lugejat Ashi maailma õudustest nagu prostitutsioon, laste ärakasutamine, vägistamine, mõrvad, narkootikumid, inimkatsetused, jne. Kohati on emotsionaalselt üpris raske järgmise peatükini jõuda, kuid visuaalselt, õnneks, autor väga ei kurna, pigem jäävad tumedad teemad teksti tasandile. Manga üks põhiväärtus ning kandev jõud on selle tegelased, kes on viimseni tohutult või piisavalt sügavad ja välja joonistatud, et täisväärtuslikku lugu võimaldada. Iga tegelane on omaette isiksus, oma ajaloo, motivatsioonide ning olemusega. Kõik need karakterid hoolitsevad ka selle eest, et süžesse suubuks aina rohke ja rohkem põnevaid paralleel looliine, mis mingi hetk fookusesse võetakse. Kokkuvõttes, geniaalne sari, mis lõpuks paistab läänemaailmas saavat seda fookust mida on ära teeninud!


4) Pealkiri: Boys Over Flowers (Hana Yori Dango)
Autor: Yoko Kamio
Originaalne publitseerimine: 1992-2003
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: 37


pilt amazon.com kodulehelt
Tegu on enimmüüdud shoujo mangaga maailmas! Manga mille põhjal on filmitud ülipopulaarsed telesarjad Jaapanis, Lõuna-Koreas, Taiwanis, Hiinas ja Indoneesias! Manga, mis mind siiani natuke piinlikust tundma ajab, et seda agaralt lugenud olen, sest, olgem ausad, tegu on ülevõlli, üliärritava, ülitotaka, ülidramaatilise seebikaga, mis oma teatud teemade ja tegelastega aktuaalses tänapäevas kriitikat ei kannataks. Aga just see, julgen öelda, rämpsromantika, teebki antud sarja niivõrd armastatuks ja populaarseks. Oma emotsioone mitte ohjav mühakas, Tsukasa, ja talle vastanduv südikas, Tsukushi, on tekitanud omamoodi shoujo manga paar etaloni, ning nad on lausa ikoonilised. Kes siis ei imetleks umbrohi Tsukushit, kes kannatab, kuid kes kõigile kõrkidele rikkuritele lõpus siiski tulle alla teeb. Ning, keda siis ei võida lõpus üle Tsukasa, kes on küll tahumatu, kuid äärmiselt lojaalne ning armsamate nimel ennastohverdav.

Kokku 37 algselt lõpmatuna näivat köidet intriige, kokku-lahku minekuid, skandaale, absurdseid takistusi paari õnneteel, ootamatuid pahalasi ja kõrvalosatäitjaid, kes peatselt haihtuvad, kui süžee 15 minutit saab täis, venitamist, venitamist ja veel kord venitamist. Viimased 10 köidet on suhteliselt frustreerivad, et noh, mis mõttetu kraanikauss paarile taas teele visatakse, et nad ikka rahus koos olla ei saa ning veel mõne köite ebavajaliku süžeega saaks lisada. Siiski, selleks hetkeks on tegelased ja nende saatused nii südamelähedased, et ka viimastest tüütutest takistustest sai lugejana üle vinnatud, et finišisse jõuda ja kauateenitud õnnelik lõpp ära näha. Antud manga ei ole kindlasti kõigile ning miinuseid on selles ohtralt. Vaatamata kõigele, ütleb tõsiasi, et tegu on maailma ühe populaarseima shoujo mangaga, et seal leidub ikkagi piisavalt, miks Kolgata tee ette võtta ja kõik 37 köidet läbi sumbata.


5) Pealkiri: MeruPuri
Autor: Matsuri Hino
Originaalne publitseerimine: 2002-2004
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: 4


pilt amazon.com kodulehelt
Matsuri Hino on eelkõige tuntud oma ülipopulaarse sarja, "Vampire Knight", poolest, kuid minu jaoks on tema tipp-teos vähemtuntud "Merupuri" ehk Märchen Prince (võluprints). Tegu on ühe armsaima, nunnuma ja tüdrukulikult ilusate illustratsioonidega mangaga, mis mulle alati positiivsuse laksu annab ning mõttetasandil õhinalt tagasi teismelisikka transpordib. Samuti, on keskne lembelugu noore printsi Arami ja hakkaja koolitüdruku Airi, vahel niivõrd romantiline, et nendevaheline pea iga sõnavahetus või žest ajab mu nunnumeetri põhja. Jah, veidi kaheldava väärtusega on tõsiasi, et Aram on mentaalselt noor poiss, kuigi needuse abil tema keha muutub vanemaks, Airi vanuseks, kuid kõik ümbritsev ei luba mul sellel faktil väga kaua peatuma jääda. See on lihtsalt üks mannavahust, roosast suhkruvatist ja maasikajäätisest ülinunnu muinaslugu kahest sümpaatsest noorest, kes püüavad saatuse kiuste oma maagilises maailmas kokku jääda.

Pean kiirelt mainima ka teisi meeldejäävaid tegelasi, nagu Arami ekstsentrikust ülevoolav vanem vend, Jeile, kellega saab ohtralt nalja, ja Arami teenija, küüniline ja sarkastiline, Lei. Kokku loovad tegelased tohuvabaohu ning panustavad Arami ja Airi õnne teekonna takistustele, kuid seda lõbusalt ja ilma liigse melodraamata. Kuigi, leidub ka viimast, näiteks, võetakse kasutusele tore lembekirjandusvõte nagu "mälukaotus" ja muud tüüpilist, kuid värvikat. Eraldi tooksin veel kord esile illustratsioonid, milledega autor on sarja võlumaailma eriti maagiliseks teinud ning tema detailsus riiete välja joonistamisel aitas kaasa muinasjutulise ja romantilise õhkkonna loomisel. Kokkuvõttes, ülimagus heatuju manga!



Kolmapäev, 5. september 2018

Teater: "Põhiküsimus"

Tervitus!

Ja uuesti teatrist!

Pealkiri: Põhiküsimus
Teater: Draamateater
Lavastaja: Hendrik Toompere
Näitlejad: Marta Laan, Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Liis Haab (külalisena) või Britta Soll, Taavi Teplenkov, Hendrik Toompere, Inga Salurand, Liisa Pulk (külalisena), Katariina Ratasepp (külalisena) või Amanda Hermiine Künnapas
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 31.01.2015
Millal nähtud: 13.05.2017
Minu hinnang: 2.5/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
Kui tuua esile tükki, mida mul oli raske eri põhjustel seedida, siis võib kindlasti mainida antud näidendit kuulsa Tom Stoppardi sulest. Paigutades keskseks teemaks nn põhiküsimuse, kas inimesed on isekad või on neis siiski teatud headus sisemise moraalikompassi näol ning kas meie käitumist juhib evolutsioon ja bioloogia või siis midagi kõrgemat, näiteks hing või lausa jumal. Kas eneseohverdus on isetu või peitub selle taga konkreetne kasusaamise eesmärk -- mis iganes vormis see siis ka ei esineks? Kas teened mida me teistele teeme on tingimusteta või ootame instinktiivselt igalt heateolt midagi tagasi, ükskõik siis mil viisil? Kas kõigel mida teeme on oma enesekeskne tagamõte, kas teadlik või alateadlik? Kas iga heategu saab hüvitatud ja iga isekas tegu karistatud kellegi/millegi kõrgema poolt? Kas me käitume meelega vastu enda põhimõtteid või ühiskonna moraali, sest teame, et tulemuseks on midagi mida ihkame -- armsama kiindumus, kolleegide austus, maine parandus, karjäärispurt, jne? Kas headus on lihtsalt mask mida kanname, et maailma silmis meeldiv välja näha? Eelneva ja rohkemagi konfliktse ja intrigeeriva ümber keerleb käesolev etendus.

Idee oli ju paljulubav, kuid mind häirisid tüki ekstreemsed seisukohad. Keskendudes vaid äärmustele, ei olnud süžee kergesti vastuvõetav või realistlik minule kui kahe jalga maas inimesele. Must-valge, ehk siis, arusaam, et inimesed on ikkagi sisemiselt head või siis, vastupidi, inimesed on üdini enesekesksed. Esimest varianti esindas näiteks peategelane, Hilary, ja, teist, naise teadlasest õppejõud. Minu silmis peaks paigutama küsimuse suuremasse pilti ning tõde jääb alati kuskile keskele. Inimese olemuse paika panevad faktorid on relatiivsed ning neid on kõiksuguseid, alates keskkonnast ja lõpetades geenidega. Minu silmis ei saa olla isik kategooriliselt ainult üks või teine -- võib ju juhtida, et ollakse mõlemat, näiteks 50/50. Teisalt, ei ole ma ka mingisugune teadlane või professor ja lähtun oma arvamuses vaid enda tähelepanekutest ja arusaamadest. Siiski, mulle käis vastukarva keskse konflikti üksluine käsitlemine. Lisaks sellele, käis vaikne sõda ka teiste vastanduvate teemade vahel, näiteks tunded versus faktid, teadvus versus bioloogia, usk versus teadus, mateeria versus emotsioonid -- loomulikult olid kõik komponendid omakorda omavahel seotud. Ma ei saanud ka mitte tähele panemata jätta, et isekad kippusid olema mehed ja ennastsalgavad just naised -- või siis esitati esimest kui mehelikku omadust ja teist kui naiselikku, mis on ju ebaaus.


Peale eelneva, ei võitnud minu poolehoidu ka tegelased, iseäranis Hilary. Naine oli mõnes mõttes huvitav paradoks -- teadlane, kes peaks lähtuma tõestatud faktidest, kuid kes uskus millegisse kõrgemasse, palvetas oma kunagise äraantud tütre eest ning oli lihtsalt ülearu heatahtlik ja siiras inimene. Loomulikult, võib keegi olla kõike eelnevat korraga ja see ei ole ka tegelikult probleem. Naine oli lihtsalt niivõrd pühaklik, et ma ei suutnud teda tõsiselt võtta ning raske oli temast hoolida, kuna tema särasilmne heietamine pigem ärritas. Üleüldse, ei suutnud keegi tegelastest minu meelepära saavutada ning jäädi kaugeteks, arusaamatuteks, tüütuteks või üksluiseteks. Enim energiat suutis lavale tuua Hilary teadlasest õppejõud, Spike, kes kuigi küüniline, egoistlik ja näide eelpool mainitud teisest ekstreemsusest, suutis vähemalt näida usutav ja elav. Ülejäänud tegelased jäid võltsile ja tehislikule tasandile. Ja siinkohal ei ole süü näitlejatel, pigem tükk ise oli sellised papist süžees kindla ühe eesmärgiga karakterid loonud.


Kes ootab etendusele minnes õhinal vastust nn põhiküsimusele, siis seda ootama võib jäädagi. Vastust ei tule või siis jäetakse otsus vaatajale endale otsustamiseks, olgu siis seda ükskõik mille põhjal -- nähtud tüki või enda elukogemuste. Ma loomulikult ei eeldanudki lusikaga sissesöödetavat lahendit, kuid midagi konkreetsemat oleksin oodanud küll. Selle asemel sisaldas tükk hulgaliselt monolooge, intensiivseid argumente ning kohati robotlikult teaduslikku teksti, mis tundus kui teadusartikli lugemine koos faktide ning põhjenduste loopimisega, mitte meelelahutus. Mõnest roosamanna naistekast pärit adopteerimise süžeeliin ja selle kulgemispunkt ajas, lisaks, silmi pööritama ning mõjus ekstra kunstlikult ning sunnitult. Loomulikult, on äärmiselt teretulnud sisutihedad ja sügavad näidendid, kuid antud lugu oli küll sisutihe ja sügav, kuid ka emotsioonitu, kuiv ja kuidagi eluvõõralt loid. Tükk punnitas ja punnitas olemaks kõrge lennuga ja äärmiselt intelligentne, kuid mind nähtu ülemäära aktiivselt ei kõnetanud. Ju siis ei ole ma teadlase tüüpi või siis on peas funktsioneerivaid rakukesi liialt vähe, et antud tüki asjalikkust täisväärtuslikult mõista ja hinnata.

Nüüd räägin ma endale aga natuke vastu, sest vaatamata mu kriitikale leidus osa minust, mis nautis sisukat filosofeerimist, arutlusi, monolooge ja ohtralt teadusžargooni. Isegi kui mu silmis niiväga kuhugi välja ei jõutud. Põnev oli näha tegelasi urgitsemas, kahtlemas, lootmas, püüdmas, askeldamas, pettumas ja maailma muuta soovimas kitsas ning konkurentsirohkes teadusmaailmas. Teadusraha eest võitlesid kõik; maailma muutvat teadusavastust eri motiividel tahtsid teha kõik. Kindlasti viskas tükk õhku hulganisti mõtlemisainet, võis panna enda uskumustes kahtlema ning diskuteerimismaterjali vähesuse üle, millest hiljem teatrikaaslasega arutleda, kurta ei saanud. Siiski, minu jaoks oli antud näidend eri põhjustel rohkemal või vähemal määral möödapanek ja head kontakti ma nähtuga saavutada ei suutnud. See muidugi ei tähenda, et kellelgi teisel seda sidet "nagu naksti!" ei võiks tekkida!