neljapäev, 30. juuli 2015

Kino: "Paberlinnad"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Paberlinnad

Originaalpealkiri: Paper Towns
Režišöör: Jake Schreier
Kestus: 1h 49 min
Näitlejad: Nat Wolff, Cara Delevingne, Austin Abrams, Justice Smith, Halston Sage
Žanr: Draama, komöödia, romantika
Kinodes alates: 24.07.2015
Nähtud: 28.07.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee koduelehelt
"Süü on tähtedel" ja üleüldse John Greeni röögatu edu põhjus ja efekt on minust täiesti mööda kihutanud. No ei mõju ta mulle ning ei too esile suuri emotsioone ja pisaratevalamist. Otsustasin siiski antud filmile võimaluse anda, mind vaimustusse viia ning silmisse sära manada. Ütlen juba etteruttavalt, et ma olen ilmselgelt ikkagi immuunne antud autori teoste vastu.

Põhi probleem seisnes selles, et mitte kuidagi ei suudetud mind veenda miks peaks niivõrd kahe jalaga maas ja asjalik poiss heitma kõik hetkeks kõrvale, et joosta järele mingile omamoodi vastutustundetule teismelisea hormoonide ja mässajaperioodi käes siplevale totsile (kuigi see periood oli aktiivne ka enne seda iga). Enamgi veel, see chick ei ole poisist aastaid välja teinud, nad ei suhtle ning Quentini suur seiklus ja taaskontakteerumine Margoga põhineb sellel, et pliks kasutas teda lihtsalt ära, et oma sõpradele ja kutile kätte maksta, kuid poiss arvas naiivselt, et see tähendas enamat. Ma saan aru kui see autoreis sõpradega oleks ette võetud eesmärgiga teha midagi lahedat ja ulakat enne kooli lõppu nagu viimane (või siis siinkohal esimene) seiklus enne ülikooli koos sõpradega, kes on tegelikult ka su kamraadid elus (mitte üheööliblikas Margo), kuid kogu ettevõtmist vedas Quentini kinnisidee ja kutsuarmastus oma lapsepõlve armastuse vastu. Quentin oleks võinud enam tänu välja näidata oma sõprade suhtes, mitte käituda kui mahajäätud, haavatud ja tujukas poisike. Samuti häiris mind Margo puhul tõsiasi, et ta oli väga varmas kritiseerima teisi, kellede elusid ta endaarust mõtetuks, igavaks ja võltsiks pidas, kuid see tegi temast vaid silmkirjaliku plika, sest ise oli ta samamoodi segaduses ning ei teadnud mida ta elult tegelikult tahab.

Cara Delevingne, uus Hollywoodi it-girl, kuigi väga lootustandev loomaks Margo, kelle fenomenist ma suudaks sotti saada või mõistaks, mis ta niivõrd eriliseks teeb, ei suutnud ikkagi teda välja mängida ja usutavaks teha. Samas aga meeldis ta mulle antud rollis mõnevõrra, et patsutada teda õlale ja öelda: "Kiiduväärt katse!"

Filmil läks omajagu aega, et tõeliselt käima minna ning kohati tundsin lausa kerget igavust ilmatu pika otsekui proloogi pärast, kuid gaasi anti koheselt kui automatk alguse sai. Tundus, et film sai hoo sisse. Mulle tohutult meeldis noorte omavaheline energia, kokkutulemine ning veedetud aeg koos. Sai nalja, tuli ette tõsiseid momente ja vaatajal oli lõbus nende ootamatut ettevõtmist jälgida. Kahjuks aga lõppes see järsult, sest Quentin hakkas tujutsema kui kallis Margoke jälle mäkra keeras. Mulle sümpatiseerisid väga Quentini kaks kamu ja nad olid paljuski abiks, et film ei muutuks Quentini emo-paraadiks. Ben oli eriti koomiline sõbrake, kes oma ülevoolavusega ei muutunud kübetki tüütuks ning Radar oli asjalik, vastutustundlik ning omapäraste kiiksudega (või vähemalt tema pere oli).

Kuigi mulle müsteeriumid a la "DaVinci kood" tohutult meeldivad häirib mind alati, et kuidas saab vihjete panija kindel olla, et lahendajad ikka leiavad infokillukesed ja pärast mitmeid minilabürinte ikka  õigesse väljapääsu alati jõuavad. Sama mure oli mul ka selle filmi jooksul ja mitte aluseta, sest vihjed olid segased ja põhinesid osati õnnel ja osati kokkusattumusel. Vähemalt pean tunnistama, et puänt lõpus mulle siiski imponeeris ning selline asjad käik oli veidi üllatuslik, kuid kõige kasulikum variant kõigile osapooltele.

Sisust: Quentin ja Margo olid lapsepõlvesõbrad, kuid kasvasid lahku, sest tüdruk oli hakkaja, uudishimulik ja seikleja, kuid poiss muretses rohkem, et pahandustesse ei satuks. Pärast aastaid mitte suhtlemist, ilmub tüdruk öösel poisi aknale ja palub teda kaasabiliseks väikeses kättemaksus. Veetes koos meeldejääva öö, kaob Margo jäljetult nagu ta varem ennegi on toiminud. Quentin aga arvab, et viimane jättis talle vihjeid ning ootab, et poiss neid lahendaks ja teda otsima tuleks. Olles Margosse armunud juba aastaid, hakkab Quentin agaralt neiut jahtima.

Lemmik stseen: Rekordkiirusel peatus tanklas.

Lemmik tsitaat: "Valar morghulis!"

Kokkuvõttes: Tegemist on pealtnäha sisuka ja mõtlema paneva noorte komöödia/draama/romantikaga, kahjuks aga jäid mõlemad suhteliselt pealiskaudseteks, jäi puudu nii sisust kui mõtlema panevatest teemadest. Kardan, et film lihtsalt ei suutnud raamatu väidetavat sarmi usutavalt realiseerida. Siiski oli film omamoodi võluv ja omapärane loo kulgemise poolest ning ebaklišeeliku lõpu pärast.


teisipäev, 28. juuli 2015

Kino: "Sipelgamees"

Tervitus!

Veel kinost!

Pealkiri: Sipelgamees

Originaalpealkiri: Ant-Man
Režišöör: Peyton Reed
Kestus: 1h 57 min
Näitlejad: Paul Rudd, Evangeline Lilly, Michael Douglas, Corey Stoll
Žanr: Action, seiklus
Kinodes alates: 17.07.2015
Nähtud: 17.07.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Isiklikult on mind, oma põhjatult sissetallatud tüüpiliste süžeeliinidega, superkangelaste filmid mõningal määral tüütama hakanud ja muutunud igavaks. Antud žanri filmide buum ei ole aga järele andnud ning populaarsuse harja tipul olles vorbitakse aina rohkem ja rohkem kostüümides tegelinskite linateoseid ning olles ettevõtnud kuulsaimad kangelased, liigutakse nüüd, pärast tundmatute "Galaktika valvurite" massiivset edu, edasi järgmise, laiemale üldsusele mitte tuttava, Sipelgamehe juurde.

Filmi võib kokku võtta sõnaga: tüüpiline. Tüüpiline Marvel, tüüpiline toon, tüüpiline kangelase tee, tüüpiline loo kulgemine, tüüpilised tegelased, tüüpiline huumor - järjekordne musternäidis Marveli võluvalemist, mis enam nii maagiline ei tundu, pärast miljonit korda. Ma ei saa kuidagi eitada, et see hakkab juba luitunuks ja ebahuvitavaks muutuma, sest pea igat sammu võib ette ennustada.

Samas aga on antud filmi puhul tegu mõneti tagasiminekuga algusesse, valem on sama, kuid lähtepunkt, reis ja tulemus on tagasihoidlik ning nauditavalt lihtne ja liigsete ambitsioonideta. Vastupidiselt viimastele Marveli filmidele, millede moto on ilmselgelt: suurem, rohkem, valjum ja brutaalsem, puuduvad "Sipelgamehes" mastaapsed ja massiivsed lõhkumised, laamendamised ja segadused liialt suurte tegelastehulga pärast või siis mitmete eri süžeeliinide pärast, mis filmi topitud, kuid ei sobi sinna liigsuse, eraldatuse või mõttetuse pärast. Uues filmis on vaevatult mindud otsekui makro tasandilt mikro tasandile tagasi ning see andis kõvasti juurde sisu, siirust ja sümpaatiat. Vähem on rohkem. Ka oli Sipelgamees endanimelise filmi kangelane ning õnneks ei lisatud siia teisi tegijaid, kes temalt tähelepanu rööviksid, mis ma kardan, et juhtub eriti hullusti järgmise Kapten Ameerika filmiga, kus võtavad osa vist kõik superkangelased, kaasa arvatud nende vanaemad ja vanavanaonud.

Ootasin põnevusega, et kuidas nad sedavõrd omapärase ja kentsakalt huvitava kangelase ekraanile toovad nii, et see ei paistaks lapsik, totakas või imelik. Mind aga üllatas nähtu usutavus ja kaasahaaravus ning lõpptulemus oli igati õnnestunud. Stseenid, kus peategelane oli oma minivormis, olid eriti lahedad, sest kogu ümbritsev maailm oli tohutult gigantne, olles seejuures realistlik. Näiteks stseen imetillukesest kangelasest vanni põhjas oli suurepäraselt loodud ning 3D prillidega tekitas see peaaegu tunde, et oleksid ise seal, ümbritsetud kõrgetest seintest. Pean ka mainima abilisi, sipelgaid, kes oli ootamatud, kuid asjalikud ja toredad toetajad ning kohe üldse mitte ebameeldivad jälgida (olen lugenud filmifoorumitest, et on inimesi, kes ei suuda seda filmi vaadata, kuna sipelgad olevat nii jälgid...?!). Kuigi veidi koomiline oli vaadata Sipelgameest putukate seljas ratsutamas ja nendega koostööd tegemas, olid nad efektsed, toimisid antud kontekstis suurepäraselt ning olid isegi omamoodi nunnud.

Näitlejatööd võin hinnata heaks, kuid ma ei ole just kindel, kas materjal lubas näitlejatel ennast proovile panna ning oma andeid näidata. Füüsiliselt tehti loomulikult kõvasti tööd, kuid suuri emotsioone ja võimsaid etteasteid film just ei võimaldanud. Tegu on ju eelkõige ikka lõbusa ja tegevusrohke superkangelase seiklusfilmiga. Paul Rudd sai kenasti hakkama nohikliku, kuid üllatuslikult tegija peategelasena, kuid tema kehastav Scott oli veidike lahja, eriti niivõrd värvikate kangelaste kõrval nagu Marvel on siiani publiku ette toonud. Samas olid tal aga omad võlub, esmalt just seesama lihtsus, tavalisusepoolsus ning mitte ekstreemustesse kalduvus rääkisid tema kasuks. Michael Douglas oli kiiduväärt mentor, kuid midagi temas ei sulandunud hästi kokku ülejäänud filmiga. Ma ei tea täpselt mis. Evangeline Lilly poolt ootan rohkem kaasalöömist actioni poolelt järgmise filmi ajal, sest ta hoiab end üleval ja näeb välja on üks kõva tädi. Kolm inimabistajatest pätti/tola olid ka koomiline lisa muidu igati väärikale seltskonnale.

Sisust: Scott Lang on osav varvas, kes püüab pärast vanglast väljasaamist oma tütre jaoks korralikuks ja eeskujulikuks kodanikuks hakata. Ootamatult satub tema kätte aga imeülikond, mis muudab ta väikeseks, kuid sama tugevaks kui kuul, ning putukatest abilistega kangelaseks. Tema poole pöördub ülikonna looja Hank Pym, kes loodab, et Scott võtab tema heaks ette viimase varguse, mille ebaõnnestumine toob rängad tagajärjed.

Lemmik stseen: Isa poolt teolt tabatud!

Lemmik tsitaat: "Ta arreteeriti ühe smuutimasina varastamise eest." "Kahe smuutimasina."

Kokkuvõttes: Kui ennast mitte lasta häirida tõsiasjast, et tegu on tavapärase Marvel filmiga, millel on muster suhteliselt sama nagu eelmistel ning sisult just midagi verivärsket ei pakuta, ja keskenduda sellele, et tegu on omapärase idee ja kontseptsiooniga peategelasega ning film on võluv oma vähesuses, siis on linateos kahtlemata õnnestunud ja nauditav.


pühapäev, 26. juuli 2015

Kino: "Käsilased"

Tervitus!

Veidike kinorindelt!

Pealkiri: Käsilased

Originaalpealkiri: Minions
Režišöör: Kyle Balde, Pierre Coffin
Kestus: 1h 30 min
Žanr: Perefilm, animatsioon
Kinodes alates: 03.07.2015
Nähtud: 16.07.2015
Minu hinnang: 2.5/5


pilt solariskino.ee kodulehelt
Hoiatus! Ebapopulaarne arvamus!

Ma tean, et need väiksed kollased kapslid on üliarmastatud, ülijumaldatud, ülikõrgelt hinnatud, nad pidavat olema vaimukad, nunnud, omapärased, erilised ja nii nii lahedad ning ilmselgelt on viga minus, sest ma pole ammu enam nii tüütuid animatsioonikangelasi kohanud... Jah, käsilaste haibiga mina kaasa läinud ei ole ning kuigi saan aru, miks nad võisid nii suurt poolehoidu leida, hakkab mind vaikselt häirima kuidas neid mu nina ette muudkui söögi alla ja söögi peale topitakse.

Tegelased on ju tegelikult geniaalselt loodud... geniaalselt müügiks muidugi. Lisades siia tipptasemel turunduse ning ongi tohutult vaevavaba lihtsate ja keeruliste detailideta olendid kaisumänguasjadeks teha, maiustuste pakenditele panna, vorpida vihikuid, võtmehoidjaid, kotte ja kõikvõimalikku muud träni. Kui teised näevad neis nunnusid väiksed väänikuid, siis mina näen neis puhast müügi jackpoti. Müüa müüa müüa on ilmselge eesmärk, film tundus otsekui lisameedium mille läbi rohkem nänni inimestele pähe määrida (no kuidas siis emme ja issi ei osta oma kallile võsukesele seda minioni mänguasja). Ma ei ole loomulikult naiivne arvamaks, et film on loodud puhtsüdamlikult toomaks lastele rõõmu ja raha on vastik ning ootamatu kõrvalefekt, kuid kaua pole ma kohanud filmi, milles selle rahaahnus niivõrd selgelt välja joonistub. See oli lausa käega katsutav ja äärmiselt efektiivne.

Loomulikult oli väliselt tegu lõbusa, vaimuka ja toreda lapsiku meelelahutusega nii noortele kui vanadele, kuid kuigi saal pidevalt lõkerdas, muigasin mina vaid kuskil viis korda ja tõelist naeru ei meelitatud mult kordagi välja. Kapslite tekitatud huumor, mis sisaldas suuresti nende kentsakat hispaania keele sarnast kõne, banaaninalju, kohmakaid ja ootamatuid möödapanekuid kolme tola ja nende hõimlaste poolt, ei saavutanud minuga eeldatud tulemust. Kogesin enamasti jalagatagumikku, suvalisi ja klišee nalju. Igasugu kirjud ja sulelised kõrvaltegelased aga olid kohati päris vaimukad, näiteks kurjamite perekond oli ootamatult koomiline.

Tegelaste kontseptsioon ja loo idee oli iseenesest ju originaalne ja täis potentsiaali. Tulemuseks olid aga olendid keda mina suudan taluda vaid väikestes doosides ning ka filmi lugu ise takerdus klišeede rägastikku, kuigi leidus ka piisavalt lagendikke. Näiteks, pean tunnistama, et kõige pisem käsilane Bob oli üllatuslikult armas ja tema kiindumus oma karusse ja rotti ning entusiasm tekitasid mus omajagu heldimust.

Eestikeelne pealelugemine oli seekord ka komplimenti väärt, mulle päris meeldis kuidas jutt voolas, oli selge ja arusaadav ning sobis nähtuga kokku, mitte ei tundunud kui eraldiseisev kohmakas osa filmist, mis on tihti eesti keelde dubleeritud animafilmide miinus.

Sisust: Käsilased on eraldi liik, kes maal eksisteerinud aegade algusest ning kellede tunnuseks on soov järgida kõige kurjemat pahalast, keda leidub. Oma lojaalsuse ja hakkajaliku iseloomu juures on nad kahjuks aga ka omajagu saamatud, mõtlematud ning eluohtlikud oma käskijale. Läbi ajaloo on nad teeninud Türannosaurus Rexi, Draculat, Napoleoni ja teisi, kuid alati suudavad nad kõik kihva keerata. Olles sattunud olukorda, kus neil puudub keegi keda järgida ning masenduse süvenedes, otsustavad kolm tegusat käsilast reisida Ameerikasse, et leida tippude tipp kurjamite hulgast. Iseenesest mõistetavalt satuvad nad meeletustesse sekeldustesse.

Lemmik tsitaat: "Kas tead, kes see on?" "La Cucaracha?" "See on kuninganna."

Lemmik stseen: Iga stseen Bobi ja tema karu ning rotiga.

Kokkuvõttes: Ma mõistan miks paljud käsilastest nii vaimustuses on, kuid minu jaoks ei ole nad kollased, vaid pigem rohelised dollari kujulised elukad. Film on kahtlemata omajagu lõbus ja kohati isegi kihvt, kuid minu jäädavat poolehoidu ei suudetud võita.



pühapäev, 12. juuli 2015

Kaluritepäev Saaremaal koos bändiga Smilers!

Nagu osad teist teavad, siis on minu näol tegemist saarlasega ja eks ma katsun jõudumööda kirjutada ka sellest, et mida Saaremaal näha ja teha ja kogeda on. Ei ole midagi parata - "Üks kord saarlane, alati saarlane!"

Nii sattusingi sel nädalavahetusel päris mitmele üritusele ja kontserdile. Tänane postitus on Kaluritepäevast Mõntu sadamas, kus peaesinejaks oli Smilers ja olgu juba ette öeldud, et üritus oli vinge ja elamus selline, mis mitu aega veel meeles on!

Üritus: Saaremaa Kaluritepäev /Smilers
Asukoht: Mõntu sadam
Peaesineja: Smilers
Žanr: Muusika, rokk, kontsert, üritus
Korraldajad: Lääne-Saare vald,VRHL, Saare Fishexport, Saarte Kalandus.
Aeg: 11. juuli 2015
Minu hinnang: 5/5

Foto: Lääne-Saare vald


Mõntu sadam, kus üritus toimus, on maaliliselt ilusas kohas Sõrve sääre tipus. Sadam ise on kenasti korda tehtud ja loomulikult, mõeldes sellele, et tegemist on ikkagi kaluritepäevaga, siis andis ta kogu üritusele vägeva mereteemalise tausta. Ilmaga õnneks vedas, sest vaatamata jahedale meretuulele ja pilvedele, paistis õhtu jooksul ka piisavalt palju päikest. Muidugi, need inimesed, kes on mere, kalanduse või merendusega otsapidi seotud, on inimesed, kes on harjunud igasuguste ilmaolustikega ja ega ka vihm ei oleks väga seganud, sest korraldajad olid püsti pannud ka üritusele sobivad suured telgid. Ei ole olemas halba ilma, on vaid halb riietus!


Foto: Lääne-Saare vald. Lasteala.
Mida siis kaluritepäev inimestele pakkus? Oli süüa ja oli juua ja oli meelelahutust nii suurtele kui väikestele. Ükski kaluritepäev ei toimu ilma peategelase kalata ja kala pakuti seal päris mitmes vormis ja mitmele maitsele -  oli kalasuppi, (mis oli võrratu!) ja angerjat, lesta ja ahvenat. Kes kala ei soovinud, siis lihast ka puudust polnud. Lastele olid üles pandud suured batuudid, tehti näoaalinguid ja kõrvaltvaatajana tundus, et lastel seal kohe kindlasti igav ei olnud.

Kaluritepäeval arutati ka kalanduse strateegijaid ja muid kalandusega seotuid teemasid, aga eelkõige käiakse kaluritepäeval selleks, et puhata ja mängida, et nautida tehtud tööd, süüa head toitu ja kuulata head muusikat, kohtuda tuttavatega ja nautida nii ümbruskonda kui ka seltskonda.

Meelelahutust oli kõvasti! Esinesid nii kohalikud taidlejad, noortebänd Sculptures, ja peale peaesinejat Smilersit tantsuks ka Ülari Kirsipuu & BeatBand.

Kuna ma ise olen olnud Smilersi muusika suur austaja juba niikaua, kui bänd on tegutsenud, siis see toobki mind ürituse peaesineja juurde, kelleks oli Smilers!

Foto credit: Smilers.

Niipea, kui Smilers lavale tuli, täitus telk rahvaga ja kohe esimese palaga tõmmati rahvas korralikult käima! Mul on õnnestunud Smilersit kuulata ja näha nii Eestimaa suurtel kontsertpaikadel, kui ka väikestel, aga see esinemine, mis nad Mõntus tegid, oli minu arvates eriliselt hubane ja intiimne.

Smilers rokkis muidugi laval ja koos rahvaga sajaga. Publik laulis saarlaste kombel ikka valjusti kaasa ja eks see tekitaski sellise mõnusa sümbioosi, kus energiat anti nii lavalt publikule kui ka publikult lavale.

Õnneks on saarlased rahvastiku selline osa, kes ei seisa kontserdil lihtsalt puunukkudena paigal ja kes heal juhul ainult plaksutavad viisakalt kaasa või paremal puhul nõksutavad puusa, aga pigem röögivad kaasa laulda, teavad laulude sõnu, löövad tantsu ja elavad ihu ja hingega muusikale kaasa, mis tähendas, et tulemusesks oli üks tõeliselt lahe rokkiv elamus.


Smilers on ka live's erakordselt hea bänd ja tundus, et nad ise nautisid oma esinemist täie hingega. Nad isegi muutsid humoorikalt paaril korral oma laulude sõnu ja selle asemel, et laulda "Lähme sõidame", laulsid nad "Lähme kalale" ja kõige vahvam selle juures oli see, et nad ise itsitasid laval nagu poisikesed, kes on paari pättuse või vallatusega hakkama saanud ja nakatasid sellega ka publikut.

Kuna Smilersi repertuaar on aastatega päris suureks kasvanud, siis ei olnud neil mingit probleemi sisustada terve kontsert oma hittidega nii, et üks hitt tuli teise järel. Nad tegid nii oma vanemaid palu ja esitasid ka uuemalt plaadilt lugusid. Mis peamine, nad andsid endast kõik. Ma olen päris paljudel rokkmuusika kontserditel käinud ja olen kogenud ka seda, kus muusikud teevad kontserdi ära nagu muuseas ja kus tekib tunne, et ainuke asi, mida nad tahavad, on lavalt ära saada. Jumal tänatud, et Smilers nende hulka ei kuulu! Nad teevad muusikat professionaalselt ja seda nautides ja ega publik ka rumal pole, sama palju kui Smilers publikule andis, andis ka publik Smilersile. Vägev oli! Pärast kontserdi lõppu oli endal selline tunne, et nüüd võiks mägesid liigutada. Tõeliselt hea energialaksu sain!

Kui teil vähegi tekib võimalust Smilersit kuulama ja vaatama minna, siis tehke seda kindlasti. Nad on Eesti rokimaastiku tipp ja elamus on garanteeritud!

Kaluritepäeva korraldajateks sel aastal olid Lääne-Saare vald,VRHL, Saare Fishexport, Saarte Kalandus ja siinkohal tahakski korraldajad suurepärase ürituse eest tänada! Aitäh! Järgmisel aastal kohtume jälle!



Etendus: "Tsirkusprintsess"

Tervitus!

Lõpuks nägin ära ka kauaoodatud värske operetti.

Pealkiri: Tsirkusprintsess (
Imre Kálmáni operett kahes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 35 min
Esietendus: 03.01.2015
Millal nähtud: 29.05.2015
Minu hinnang: 3/5
pilt opera.ee kodulehelt

Ütlen kohe ära, et kahjuks olid mu ootused, lootused ja kannatamatus tükki näha niivõrd kõrgele roninud, et otse loomulikult pidin sellepärast nähtus mingil määral pettuma. Ilmselgelt ei tasu ennast liialt õhinasse viia ja üles keerata, sest rahulolematus on garanteeritud, eriti kuna siiralt nautisin "Silvat" ja veidi vähem, kuid piisavalt, "Savoy Balli." Eeldused olid seega ju igati olemas ja ootusärevus õigustatud.

Sisust: Lesestunud ning tohutult rikas vürstinna Fedora Palinska ei kavatsegi uuesti abiellida ning lükkab mehi tagasi nii paremale kui vasakule. Üks ninanipsu saanud kosilane ei kavatse aga olukorraga leppida ning haub kättemaksu. Mees palkab salapärase tsirkuseartisti Mister X-i aristokraadiks maskeerununa naist võrgutama ja kui naine saab teada, et on armunud tavalisse mehesse on naise tuntav alandus sama, mis kosilasel ning mees saabi ihaldatud kättemaksu. Mister X aga ei ole see, kellena ta pealtnäha paistab ning ta varjab julma mängu drastiliselt muutvaid saladusi.

Kui ma üldiselt nähtule lähenen, siis anti mulle täpselt seda mida tellisin: 
Järgides truult operettidele omast maagilist süžeekulgemise valemit, oli tegu klassikalise, nii sisult ja väljanägemiselt, lisaga antud žanri. Nautida sai korralikku naistekat, ääreni täis intriige, sepitsusi, saladusi, romeo-ja-julialikke lembetundeid ning kõrgseltskonna/aristokraatide glamuuri. Kuigi samm sammult lõpmatuseni sissetallatud mudelitpidi jälgival lool on omad voorused - turvaline, usaldusväärne ja kindlapeale minek - võib mingi hetk mustrist kõrvalekalduvate ootamatute pöörete mitte eksisteerimine ning puäntide puudus lõpptulemuse veidi kahvatuks muuta. Antud etenduses tunnengi, et kuigi olen kaks kätt poolt silmade ja kõrvadega sisseõgima tüüpilisi operettide armulugusid, tundsin, et seekord olid puudu sellest millestki erilisest, paeluvast ja/või särtsakast.

Liialt oli koonerdatud vaimukuste puistamisega ning kuna minu jaoks on eduka operetti üks peamisi hindamiskriteeriume mahlaka, kerge ning asjakohase huumor olemasolu, siis antud aspektis jäädi kesiseks. Loomulikult leidus koomilisi seiku, dialoogi ning olukordi, kuid need ei trumbanud üle näiteks "Silva" repertuaari selles osas. Kuna huumoriga oli nagu oli, siis kohati tundus ka romantiline osa tänu sellele tükis veidi puine. Etenduse teise paari jaoks oli väheldane koomiline element aga päästvaks faktoriks. Säravaima tähe positsioon naljakuses aga kuulus Andero Ermeli tegelaskuju Toni väärikale ja võimukale mammale Carla Schlumbergerile.

Mainitud teine kõrvalarmastajate paar (Toni ja Mabel) oli kahjuks värvitu ning jäi kaugeks ja kiretuks. Samuti olid nad veidi tüütud, ühedimensioonilised, mittevajaliku ja peapaarilt ning huvitavamatelt süžeeliinidelt räigelt tähelepanu röövivad ning nende stseenid tundusid kui etendust peatavate pausidena mitte sobimaks kokku ümberringi toimuvaga. Nende kahvatuse panen aga pelgalt sisu ja karakterite loomingu süüks kui näitlejate puuduseks.

Peamise paari konflikt ja romanss oli otsekui "Vaprad ja ilusad" ning "Ka rikkad nutavad" seebikast, aga ma ei saa nuriseda, sest seda ma just ootasingi ja pidasin üheks nauditavaks aspektiks. Armastab-ei-armasta, kuristikena laiuvad takistused, nahaalsed kaikaid kodarasse heitvad kosilase, uhkus ja klassivahed, alandavad valed ja ohtlikud saladuse, jne - suurepärane meelelahutus ju! Kahjuks, tundsin, et kohati toimus Fedora ja Mister X-i vahel liialt vähe edasiminekut ning puudus piisavalt võimalusi tunnete ja keema arendamiseks. Mulle paistis, et nad ei tundud üksteist ikka päriselt nii sügavalt kui kaks inimest antud etenduse lõpphetkeks võiksid tunda. Siiski, nad olid omapärane paar, iseärase proovikiviga ning mulle meeldis, et vahelduseks seisis naine kõrgemal positsioonil kui mees ning ei peljanud külmalt meestele korvi anda ja iseseisev ning ainuüksi enda eest vastutav olla. Aga jah, rohkem suhte arendust ja stseene oleks Fedorat ja Mister X-i palju kaasaelamist soodustavaks ja sümpaatsemaks muutnud. Siinkohal pean ära mainima aga ka Janne Ševtšenko, keda iga kord laval nähes imetlen: kaunis, andekas ja tugeva pilketõmbava kohalolekuga. Pole vaja mainida, et ka seekord ei oodanud mind pettumus.

Etenduse dekoratsioonid olid suhteliselt tagasihoidlikud aga efektiivsed, pealtnähtava minimaalse panuse-maksimaalse tulemuse tasakaal oli kiiduväärt. Samuti meeldisid mulle tsirkuse artistid ning avaldasid muljet välisega: kostüümid, grimm ja erisus. Samas jäi nende füüsiline etteaste veidi tagasihoidlikuks, oleks lootnud rohkem trikke ja tsirkuse melu ja pöörasust kogeda, kuid üldiselt jäin tsirkuse poolega etenduses rahule. 

Kogu arvustus on siiani üldiselt negatiivne olnud ja olen toonud esile detaile, mis mulle ei mõjunud ning mis ei täitnud potentsiaali. Ilmselt ei ole tegu mind kõnetava operetiga ning on igati normaalne, et on neid mis tekitavad vaimustust, kuid leidub ka neid, mis teatud põhjustel vankumatut poolehoidu mus leida ei suuda. Samas pean ka välja tooma, et põhi rõhk mu arvamuse loomisel on etenduse sisul ja nähtud karakteritel, mitte näitlejatel ja meeskonnal. Algmaterjal jäi seekord minu jaoks lihtsalt nõrgaks. Kui nüüd üldiselt tükile objektiivse pilguga peale vaadata siis tegelikult oli tegu ikkagi nauditava armastuslooga, millel oli kaunis muusika. Siinkohal toon eriti välja Mister X-i pisarakiskujast depressiivse emotsionaalse soolo, mis isegi mulle hinge puges ja Andres Kösteri poolt esitatuna tohutult liigutavalt mõjus.

Kokkuvõttes: Seekord ei olnud tegu operetiga, mis mind suudaks üdini võluda. Tegu oli kiiduväärt lisaga antud žanri, kuid võrreldes teiste kogemustega, ei suudetud mind edukalt ära rääkida. Kõik elemendid, mis operetist teevad opereti ning on kordamineku aluseks, on aga kahtlemata esindatud ning meelelahutuslik õhtu on garanteeritud. Igaühele aga oma.



teisipäev, 7. juuli 2015

Kino: "Eemal hullutavast ilmakärast"

Tervitus!

Taas kinorindelt!

Pealkiri: Eemal hullutavast ilmakärast
Originaalpealkiri: Far From the Madding Crowd
Režišöör: Thomas Vinterberg
Kestus: 1h 56 min
Näitlejad: Carey Mulligan, Matthias Schoenaerts, Michael Sheen, Tom Sturridge
Žanr: Romanika, draama, ajalooline
Kinodes alates: 03.07.2015
Nähtud: 27.06.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Nagu Ladina-Ameerika seebikas või isegi "Videvikus," tahavad ka siin loos kõik põhi mehed ühte ja sama naist. Ja kui aus olla, siis sellised armu nelinurgad, viisikud, kuusikud ja muud õudused, panevad mind karjudes vastassuunas silkama, no tõesti, ma ei suuda seda heietamist, otsustamatust ning armumänge ära taluda. Kuna tegu on aga Thomas Hardy kirjandusklassika (raamat avaldatud 1874 a) põhjal vändatud filmiga, siis eeldasin, et päris tüüpiliste nn rämpsromantika süžeeliinide mülkasse ei langeta.

Bathsheba (originaalne nimi!) on iseteadlik, iseseisev ja hakkaja noor naine, kes pärib oma onu farmi ja loomulikult kaasneb sellega ka igasugu ootamatuid ja oodatud kosilasi. Nii, tänases "Reisile Sinuga" saates tulevad meie üksiku kaunitari südant murdma kolm kelmikat poissmeest: Kandidaat nr 1: lambakarjus Gabriel - milline mees! tasakaalukas, tark, toetav, väheste sõnadega, lojaalne. Kandidaat nr 2: rikas maaomanik William Boldwood - igav, vanem, hingelt haavatud, turvaline, tagasihoidlik, kuid samas ka äärmiselt järjekindel. Kandidaat nr 3: Seersant Francis Troy - noor, uljas, emotsionaalne, tujukas, meelas ja agar ilueedi. Kellega läheb meie neiu aga abielureisile, see selgub juba kinos, loomulikult aga alles pärast piinlikke möödapanekuid, valesid otsuseid ja ärritavaid igati välditavaid olukordi ja valikuid. Samas, aga oli vähemalt minu jaoks ainult üks kindel valik!

Bathsheba oli mõneti meeldiv üllatus, sest tema iseseisvus, südikus ning loodav imeline pilt võimukast ja töökast naisest selles meestekeskses keskkonnas, mõjus ääretult värskelt. Kus ma aga tõsiselt kahtlesin tema selges mõistuses ning mõtlesin, et äkki puhub seal teatud ruumides tuul, oli tema kindel seisukoht, et ta ei soovi meest... aga äkki ikkagi soovib - otsusta juba! Ma olen kahe käega poolt, et girls just want to have fun too, kuid olles selgelt mehe võtmise vastu ja siis ainult sellepärast, et talle meeldis kuidas teda natuke siit ja seal kabistati, öeldakse tervele mõistusele adjöö. See pani mind meie kangelannat küll veidi viltuse pilguga vaatama. Kas ta veel totakamat valikut ei suutnud teha? Oh, kuidas ma mõtetes püüdsin mägesid liigutada, et mu kullakallis lambakarjus selle tädi maha jätaks oma enda jama lahti harutama, kuid üllatus üllatus, meie kiirele nahistamisele alla andnud kangelanna suutis mu poolehoiu tagasi võidelda. Olin üllatunud, et ta niivõrd veenva ja andestust leidva comebacki suutis korda saata.

Filmis oli mitmeid väiksemaid ja suuremaid pöördeid ning ootamatusi, mis nähtut võrreldes tavapäraste ajalooliste romantikafilmidega tunduvalt värvikamaks ja nauditavamaks tegid. Kõige rohkem hindan ma teoses, et ma ei osanud kuidagi lõppu ennustada, kuidas kõik niidid lahti harutatakse ja korrektselt kinni seotakse, kes siis lõpuks võidab ihaldatud daami käe või kas keegi üldse suudab viimast jäädavalt endale meelitada. Ma tundsin vaadates, et šansid on 50/50, et kõik marsivad oma teed ja nn auhind jätab soovijad pika ninaga. Ma ei pettunud aga vähimalgi määral lõppversioonis.

Näitlejatest jäi enim silma vaikne, omaettehoidev, kuid alati seljatagust toetav lambalausujast Gabrieli kehastanud Matthias Schoenaerts. Ma kordan, milline salapärane ning ainuüksi oma kohalolekuga mu pilku vaevatult endale tõmbav mees. Bathshebat mänginud Carey Mulligan sai kiiduväärselt hakkama sellise meeste päid tõmbava ja neid hullutava iseloomuka ja iseseisva kaunitari esitamisega. Mulle meeldis tema hoiak, sirge selg ning vankumatu peahakkamine ja selline lõbus ning vaba olek, vaatamata kõigile komistustele ja tõsistele lehmakaka sisse kukkumistele - korduvalt. Nõrgimaks lüliks osutus Tom Sturridge, kosilane nr 3. Ta oli küll moosipoisi välimusega ja eeldatavasti suhteliselt seksikas Bathshebale, kuid tema karakter jäi pealiskaudseks ning ühedimensiooniliseks, lisades siia libeda kala käitumine ja välimus, siis ei jätnud ta just unustamatut muljet. Pean aga tunnistama, et antud tegelase üks traagiline looliin suutis mu südame küll härdaks muuta.

Pean ka isikliku pahameele välja tooma, mis lähtub puhtalt mu enda eelistustest ning taluvusepiiridest, kuid ma ei kannata karvavõrdki igasugu vägivalda, valu või ebaausust loomade vastu. Kahjuks minu tundlikkus sai filmi teatud stseenide ajal kõvasti kannatada. Mulle lihtsalt ei meeldi selliseid asju näha, olgu see siis ainult film ja mitte reaalsus, vahet ei ole.

Lemmik stseen: Viimane stseen loomulikult. Will they, won't they.

Lemmik tsitaat: "Ma laulan kooris." "Ma olen sind kuulnud." "Ma vabandan selle pärast."

Kokkuvõttes: Omapärane ja põnev klassikaline romantika, mis suudab end eristada teistest samasugustest ning oma ootamatute süžeeliinidega ei jäta vast kedagi külmaks ja suudab vaatajat vaevatult endaga kaasa elama krabada. Loomulikult oli üks võlusid ja tõmbenumbreid küsimus, et kuidas see tunnetetsirkus küll kõik lõpeb. Suurepärane kvaliteetfilm, ka ilmtingimata just väärtfilmi mitte otsivale naisvaatajale, ning meestele, kes kinno kaasa sunnitakse.