Kuvatud on postitused sildiga Linnateater. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Linnateater. Kuva kõik postitused

laupäev, 19. aprill 2025

Kultuurinädal (2): 7 - 13. aprill 25 - tööõnn, raamatud, aiandus ja J-TSOON

Tervitus!

Järgmine kultuurinädal on möödunud.

N 10. aprill:

1) Sattusin Peaasja kontorisse tööõnne töötuppa, mida viis läbi särav ja inspireeriv Tiina Saar-Veelmaa, kes on nagu hunt Kriimsilm: psühholoog, karjäärinõustaja, lektor, ema, teadur, ja mida kõike veel. Naine on tööõnne uurinud 24 aastat ning avaldanud 10 raamatut. Töökultuur ja tööõnn on omavahel tihedalt seotud.

Sai kindlasti rohkelt indu ja positiivsust süstitud, kuid tundsin ka, et taaskord laskutakse mingite lahenduste lõksu, mis mulle isiklikult vastumeelsed ja halbade konotatsioonidega. Asjad ei ole alati nii lihtsad. Iseäranis frustratsiooni tekitab minus sõna "delegeerimine" mida ohtralt propageeritakse kui ühte hõbekuuli. Fakt on aga see, et ega mingid töötükid ei kao, need lihtsalt tilguvad kellegi teise taldrikule, kes sunnist, kohusetundest või hierarhial madalamal kohal olles, on situatsioonis, kus tema peab tegema ära kõik n-ö ülejäägid, mida teised delegeerivad. Eriti kui meeskonnas ei ole assistenti, sekretäri või abipersonali. Töö ei kao kuskile, keegi teeb vaid rohkem ja ebameeldivamaid asju. Ning, ei, väide, et jagame töö nii, et kes on mingis asjas hea ja kellele meeldib mingi teatud töölõik, siis talle ka anda ülesanne, mida töökorraldus talle otseselt ette ei näe, ei ole minu silmis adekvaatne. Miks peab keegi tegema rohkem, sest ta on mingis asjas "osav"? See osavus võib olla meeletu töö tulemus ja tegevus ei pruugi meeldida isegi kui oled andekas. Need ühed ja samad kipuvad olema tublid kõiges ja saama patsahkami lisaülesandeid kiituseks. Kohe tuli meelde nt protokollimine või märkmete tegemine koosolekutel. Ma ise ei ole kohanud sellist inimest, kes seda naudiks ja vabatahtlikult entusiastlikult sooviks teha (kus te olete protokolli fännid? auuuuu?). Juhtub see, et see tükike söödetakse ikka ette sellele uuemale, madalamal positsioonil või ülikohusetundlikule kolleegile. Paljud "kasulikud" meetodid ja lähenemised toimivad vaid teatud organisatsioonides, kus eesmärgid, ootused, väärtused, kompensatsioonid ja prioriteedid paigas. Kuid kui paljud meist töötavad reaalselt sellistes organisatsioonides, kus raha, tahtmist, ideaale ja ressurssi, et teha neid "õigeid" otsuseid ja fokuseerida tulemuste kõrval ka töötajate heaolule? Arutlesin teemat ka oma sõbrannaga, väga laialdase ja pikaajalise kogemusega personalijuhiga, kes nõustus, et asi ei ole nii siuh-säuh. Kahjuks. Aga eks see konkreetne teema üks minu vastumeelne kiiks ole ning erinevad kogemused ja inimesed näevad asja erimoodi. Nüüd on aga välja elatud ning võime liikuda ägedamale lainele.

Emalt, suur kiitus Tiinale tunnustuse tähtsuse välja toomise eest. Üks osaleja ütles, et tema jaoks ei ole nt otsene tänav tagasiside vajalik (kas kingituse või tänusõnade näol), ta on rahul kui õpetatavatel hästi läheb. Tiina aga lausus, et tunnustus tuleb sõnast tunnistamine, ehk siis, sinu olemasolu ja rolli kellegi edukas käekäigus tõdetakse ja kinnitatakse, ning see on tegelikult vajalik tagasiside igal tasandil ning igal moel ja selle väärtust ei tasu alahinnata. Olen kahe käega nõus!

Võtsin sessioonilt kaasa hulgaliselt uusi mõisteid, kontseptsioone ja mõtteidusid, mida edasi mõlgutada ja kasvatada ning ehk ka rakendada kui tahtejõudu piisavalt. Põnevad uued sõnaleiud olid kaastundeväsimus (mis võib viia passiiv-agressiivsuseni, sest ei suuda enam empaatiat välja pumbata), arenguväsimus (ei taha enam uusi asju muudkui õppida), kleebik (ma olen vist ajast maas, kuid mis ajast on post-it kleebik? kindlasti võtan nüüdsest ise kasutusele eestikeelse koduversiooni), kronose aeg (tavapärane arusaam aja kulgemisest) versus kairose aeg (mida tunneme nt reisil olles või kui meil on vahva; elamustes mõõdeta aeg, mis möödub kuidagi teistmoodi; aeg peatub ja on tulvil), erialatüdimus, burnout ehk läbipõlemine (oled ülestimuleeritud) ja boreout ehk töötüdimus (oled alastimuleeritud) -- tagajärjed ja sümptomid on mõlemal, muide, tihti samad.

Intrigeerivate ideedena tooks välja väite, et ka lumehelbekestel on õigus end õnnelikuna tööl tunda (tulenevalt siis uskumusest, et nad on liiga nõudlikud ja egoistlikud karjäärimaastikul), punase joonega tõmmatakse alla asjad mis on valesti, mitte mis õigesti (koolikontekstis), tuleb osata oma instrumenti häälestada ja hoolitseda selle eest (instrument = sa ise), "aitäh" tähendab "aita jumal" (ma ei olnud "aitäh" sõna taha kunagi varem vaadanud), väärtuskonflikt viib töötüdimuseni või läbipõlemiseni (nt kui tööandja kommunikeerib teoorias üht, kuid praktikas see ei peegelda -- väärtustame ja arvestame kõigi arvamustega, kuid otsused teeb siiski ainult kitsas ring), ma tahan/ma pean tööülesannete tasakaal (ideaalne 80/20; kui liiga palju "ma pean", siis hakkame ülemäära lootma tahtejõule; jõudu, et pidevalt tehta ei jätku aga kauaks), humoorikas repliik: kolm põhjust miks minna haridusvaldkonda? juuni, juuli, august.

Kiiduväärselt põhines kõik ikkagi teadusel ning ka sellest valdkonnast oli põnevaid leide. Nt tõsiasi, et inimese üldine õnnetunne on seotud tema vahetu keskkonnaga, kus ta enamus ajast veedab, milleks on tavaliselt suuresti töökoht. Ning, kui tööl ei olda õnnelik, siis ei olda seda tõenäoliselt üldiselt ja väljaspool. Kuna Eesti ei ole riikide õnnetunde nimekirjades eesotsas ja pigem isegi langeb, siis järeldus on lihtne: midagi on meie töökohtades ja -kultuuris valesti. Palju rääkisime erinevatest põlvkondadest ning kuidas on töötamine, selle eesmärk, fookus, tähtsus, tehniline pool, vajadused, rollid, ootused, arenguvõimalused, kodu ja eraelu ühildamine, jne aastakümnete jooksul drastiliselt muutunud. Enam ei olda igavesti lojaalsed ühele tööandjale ja karjäärivalikule, vaid tänapäeva noored teevad potentsiaalselt üksteist karjääri elu jooksul. Varem oli suhtumine "säästan nüüd, kulutan hiljem", hetkel aga liikunud põhimõttele "kulutan nüüd, säästan tulevikus". Tööandja ei ole enam võimaluste pakkuja, vaid nende looja. 

Lisaks, sai tehtud igasugu grupidünaamika ja üksteise tundmaõppimise mänge ja jäälõhkujaid. Huvitavad olid erinevad testid ja eneseanalüüsimeetodid, harjutused, graafikud, mõõdikud, võtte mida saaks hõlpsasti kasutada nt arenguvestlustel, meeskonna koostöö tugevdamisel, üksteise mõistmise parendamisel, murekohtade tabamisel, jne. Asjalik oli idee, et probleemide korral peab esmalt organisatsiooni tasandil küsima, et mida too teha saab, ning siis alles liikuda edasi üksikisiku tasandile, sest võimutasakaal on ju ikkagi tugevama süsteemi kasuks. Üksik indiviid ei saa alati paljut korda saata, et olukorda edendada või lahendada.

Lõpetuseks, ei ole hetkekski vaidluse all, et tööõnn on tähtis, kuid minule tundub see meie töömaastikul siiski luksus, millele keskenduda. Midagi mida igaüks endale lihtsalt lubada ei saa, kas tulenevalt meie enda mingitest limitatsioonidest või reaalsusest või organisatsioonist meie ümber, sisepõhjused või välipõhjused. Vaja on leib lauale panna, ning Maslow püramiid kehtib ka siin: esmalt baasvajadused, nagu söök, ja siis abstraktsed, nagu õnn. Mulle tundub, et tööõnnest saab laiaulatuslikus praktikas rääkida pigem asutustes, kus on prestiiži, ressurssi või vähemalt tahtmist sellele fokuseerida.


Peaasi ja nende Eesti inimeste vaimse tervise maailmapääste missioon on imetlusväärne. Kindlasti tasub tutvuda nende pakutavate võimalustega enda või lähedase vaimset tervist turgutada ja toetada. 



2) Viru Rahva Raamatus leidis aset järjekordne raamatututvustus. Seekord oli fookuses Peter Pomerantsevi teos "Kuidas võita infosõda". Vestlust juhtis Imar Raag ning paneelis osalesid Jaanika Merilo, Mari-Liis Somelar ning Martin Arpo. 

Kriitikana tooks välja, et neli väga sisukat ja teemas kogenud isikut korraga üheks tunniks aega jagama panna oli veidi liiast. Kõigilt oleks tahtnud enam kuulda ning kõik pidid oma sisukate vaadetega mahutuma limiteeritud aega ja võistlema kaaslastega -- kes hakkas teistest üle rääkima ja domineerima, ning kes ei saanud piisavalt sõna ning oma vaateid lõpuni arendada. Mingi hetk liiguti kesksest teemast ka ülemäära ääremaadele, mis olid küll kaasahaaravad mõttelennud, kuid kese kippus vestlusel olema kaootiline. Erinevaid mõtteid, ideid, teooriaid, kogemusi ja vaatenurki pakuti hulgi, kuigi vestlus oli veidi eklektiline -- siit sinna ja seda ning toda -- , ning oleks võinud enam fokuseeritud olla, iseäranis raamatust lähtudes. 

Sisu oli tohutult intrigeeriv ning rohkem ja pikemalt oleks soovinud kuulda kõnelejate arvamusi ning lähenemisi eri teemadele, mis põhivaldkonnaga seotud. Õhku visati küsimusi ja pakuti potentsiaalseid vastuseid. Nt miks on demokraatia, kui ideoloogia, pigem alla jäämas tänapäeval? Meie elu on lihtsalt liiga turvaline ehk. Kuidas defineerida üldse infosõda? Kas faktikontroll on ikka faktidel ja tõel põhinev või subjektiivne ja selle tegija vaadetest lähtudes kallutatud? Kinnitati, et kuna selle reeglid on karmid, siis faktikontrolli legitiimsus on tagatud. Siiski, valeväidete tegemine on lihtsam kui nende pidev faktikontrollimine. Tegu on mõnes mõttes kaotatud lahinguga. Mis ja kus on moraalsed ja eetilised piirid? Eetika oleneb ehk kontekstist (nt sõjaolukorras).

Vestlejad tunnistasid, et valeinfo ja konspiratsiooniteooriad ei kao kunagi kuhugi, kuid tõde on siiski tugevam vundament. Mõtlema panev oli ka väide, et tõel on teatud sihtgrupp ning keeruline on jõuda nendeni, keda faktid ei sega. Propaganda on aga loodud sellisel viisil, et sind segadusse ajada nii, et see "vale" legitiimse tõena näib. Samas, jäi kõlama mõte, et ei tasu maha kanda neid, keda vandenõuteooriad ja valeinfo peibutavad, sest liiga kergekäeliselt otsustatakse, et teatud gruppidega ei ole mõtet vaeva näha. Pigem peaks olema vastupidi. Võtmesõnad infosõjas ja jutuks tulid veel kuuluvustunne, manosfäär, vastupropaganda -- kontra pool on alati samm taga, jne. 

Raamatust selle tagakaanelt: 

Mida teha, kui need, keda sa armastad – perekond, kodupaik, kodumaa –, heidetakse konspiratsiooniteooriate ja kunstlike hirmude keerisesse ning nad libisevad teise reaalsusesse, kus must on valge ja valge on must?

1931. aastal intervjueeris Briti ajakirjanik Sefton Delmer Adolf Hitlerit. „Sain hetkega aru, mis on tema võimu saladus,“ kirjutas Delmer ajalehes The Daily Express. Kui puhkes Teine maailmasõda, värbas Briti luure Delmeri, et kasutada tema teadmisi natside propagandast selle vastu võitlemiseks.

Kui Sefton Delmer 1979. aastal suri, nimetati teda järelehüüdes „sõbralikuks Falstaffiks, kes tundis Hitlerit hästi – ja Hitler elas piisavalt kaua, et seda kahetseda“.

Mida on meil sellest õppida?

Samavõrra nagu see raamat on reis propaganda minevikku, on see ka reis propaganda tulevikku.

Pomerantsev jälgib Delmeri teekonda läbi 20. sajandi propagandamaastike. See pole ajalooline teos ega biograafia. Tänapäeva desinformatsiooni uurijana on Pomerantsevi eesmärk aru saada, mida Delmer meile propaganda olemuse ja infosõja kohta õpetab ning kuidas ära tunda korduvaid propagandamustreid, mida Putini administratsioon kasutab. Just nagu korduvad propagandamustrid, kordub ka see, et me ei saa nendega hakkama.


P.S. Peter Pomerantsev on tulemas ka HeadRead festivalile mais.



L 12. aprill:

1) Suur raamatulaat Telliskivi TLN tunnelis oli äge. Kahjuks, lahkusin seekord tühjade kätega, kuid sellised vanade raamatute turud meeldivad mulle väga. Kirjanduse paberikuhjades tuhnimine ja nende lappamine, lootes leida seda ühte kullanõela heinakuhjast, on kuidagi lõõgastav ja stressi maandav tegevus. Ma ei ole sellesse tunnelisse varem sattunud ning taolise ettevõtmise jaoks, eriti vihma ja tuulega õues, oli asupaik super. Rahvast oli ning paljud hankisid minu sealoleku ajal endale 2 EUR/tükk teoseid. Kuna ma ise upun kodus juba raamatutesse ning enamus huvipakkuvat on koju soetatud, siis ei olnud laudadelt seekord leida mulle midagi, millest puudust tunnen. Olen alati otsingutel ja valmis rahakoti ava lahti kangutama, kuid see peab midagi ekstra erilist olema mille oma niigi ülepungil "kodulattu" kaasa tassin.

Hulganisti leidus ingliskeelset kirjandust, põnevikke, krimkasid ja naistekaid, Varraku ajaviitesarja vanu trükke, Barbara Cartlandi retroversioone (mida äärepealt oleks kaasa haaranud, sest need olid nii lahedalt "vanamoodsad"), Erseni naistekaid, Eesti Päevalehe romaanisarja kirjandust, tsipake aegunud teatmeteoseid, nõukaaja väljalaskeid ning kõiksugu teoseid, mille tiraažid on olnud suured ning mis paljudel ehk vanast ajast kodus või maal juba olemas. 



2) Linnateater üllatas seekord positiivselt, keskendudes hoopis kevadele, rohelusele ja aiandusele. Selliseid positiivseid teatriga otseselt mitte kokku puutuvaid mõnusaid teemapäevi võiksid nad veelgi korraldada -- mina astun kindlasti läbi. Osta sai erinevaid aiasaadusi ning niisama snäkke. Minu kohaletulemise peibutuseks oli, muidugi, etenduste piletite müük -30%. Krabasin endale kohad lavastustes: "Esietendus" ja "Algselt oli laul". 

Programm oli pikem, kuid kuulasin ära vaid Eva Luigase sessiooni "Kevad väikeaias". Ma ei ole just suur rohenäpp ning igast toalilled kipuvad minu "hoole" all pigem otsad andma, kuid maal on suur täitmata aialapp ootamas ning ka rõdu on super kasvuhoone. Ehk oleks aeg julgus kokku võtta ja käed ikka mullaseks teha. Mulle tohutult Eva Luigase olek, arusaamad ja suhtlemise stiil meeldis, ta oli nii otsekohene, muhe ja ehe. Elegantne ja terav-kui-mesilane daam, kes tunneb nalja ja rohelust. Tema huumor oli just minu maitsele ja mitmed naise ütlused panid muigama. Tunnisest loengust sain nii asjalikke mõtteteri kui praktilist teavet, et kuidas üldse aiandusega alustada ja millele tähelepanu pöörata. Nt tõdemused, et inimene võiks oma elus olemiseks osata ikka midagi kasvatada, inimesel peab olema oma kasvuhoone, pole midagi paremat kui oma kasvatatud kartul ja punase lehega taimed sisaldavad antioksüdante -- "ma ei tea kes need on aga pidid väga kasulikud olema, ju nad siis midagi teevad", jne. 

Üks huvitav soovitus ja ahaa-moment millega ära läksin oli tõsiasi, et igast äbarikke taimi Maximast nurgas nukrutsevaid ei tasu reanimeerida. Nimelt, on nad haiged ja väetid ning koju tuues nakatavad nad teisi terveid taimi ning toovad villa- ja lehetäid ja muud kahjurid kaasa. Mu ema on koguaeg segaduses, et miks ta parasiitidest lahti ei saa, küll seebiveega ja tšilliveega konstantselt pritsides ning väetades -- see ongi põhjus, sest ta on tõeline gigantse südamega poodi vedelema hüljatud taimekeste päästja. Mulle meeldis ka eluterve idee, et ei tasu aiandusega väga vaeva näha ja hulluks minna, loodus teab mida teeb ja teda peab usaldama, samas, on hetki kus ka loodus vajab natuke tagant tõukamist.

Mis ma veel kaasa võtsin? Kasutage valguslampe (taim vajab 1500 luks valgust, aga aknast tuleb vaid 700 luksi keskpäeval). Tuleb teha talikülvi ja kasutada mullakuubikuid. Talv selekteerib välja elujõulised taime alged -- seemneid on palju, kuid kõik ei idane. Lavendel ei taha liigniiskust ja kipuvad Eestis välja minema. Püsilille seemnetele on talikülv väga kasulik. Ostke juurikaid -- leotage, istutage potti ja läheb! Bataati õnnestub täitsa potis kasvatada. Kasvatage oma teetaimi ise, sest "vaadake kui kalliks on tee läinud -- 10 eurot!" Taimedest panin kõrva taha soovitused mulda pista õisuba, Uus-Meremaa spinat ja punane malts (ilus ja söödav). Suures kasvuhoones minikasvuhoone on midagi mida katsetada. Sööme kõik aedsalatit, sest kõik söövad, kuid on palju parema struktuuri ja maitsega rohelisi taimi. Tähtis on kevadine aiariistade korrastus -- varustus ja riietus peavad olema mõnusad. Vihmaussi sõnnik on iga aiapidaja parim sõber. Korjake vihmavett ja kasta kraaniveega ei pruugi enam vajalik olla. Seebivee pudel hoidke alati roosipõõsas, et vajadusel peale pihustada. 

Koomilised seigad oli liigsete aedubade ja suvikõrvitsatega inimeste ründamine, pange mulda ikka maitsvaid asju, sest "olen igast asju kasvatanud, mis hiljem suus ringi käivad", "kui esimest korda Hispaania teeteod avastasin aiast, siis nutsin terve öö" -- nendega on väidetavalt võimalik koos elada, nende kahju vähendada ja nende hulka minimaliseerida, "pole midagi hullemat kui vana mullane kinnas".

P.S. Linnateatri -30% soodukas kestab veel 19. aprillini.



3) J-TSOON, 1. päev

Olen animed vaadanud ja mangat lugenud oma paarkümmend aastat, kpopi ja jpopi kuulanud oma viisteist aastat ning Aasia kultuuriga sina-peal olnud umbes sama kaua, kuid J-TSOONile veel sattunud ei ole. Tegu on äärmiselt tänuväärse, kuid siiski suhteliselt värske tulijaga subkultuuride skeenel, ning otsustasin seekord, et lähen kuulan paar põnevat loengut ära. Läksin loenguteks, jäin kpopiks. Esiteks, ma ei adunud üldse kui mastaapne see ettevõtmine on ning kui palju rahvast, tegevusi ja müüdavat. See oli tõesti vinge. Melu oli meeletu. Pea iga teine külastaja oli kas cosplay riietes või muudmoodi teemakohaselt rõivastatud ning tekitas tunde, et kõnnidki kõigi nende tegelaste maailmas või Tokyo/Souli tänavatel (märkasin ringi liikumas "Heaven Officials Blessingu", "Jujutsu Kaiseni", "Howl's Moving Castle", "Kimetsu no Yaiba" jne tegelasi nagu Nezuko ja sarmikas Howl isiklikult). Oli hetki kus rahvast oli ohtralt ning keeruline oli liikuda, kuid kui suurtes saalides tegevused ning enamus massi seal, siis oli päris mõnus ringi jalutada ja silmadel kogu lahedat sigrimigri virrvarri endasse haarata.

Esimene korrus oli pühendatud kaubandusele, toitlustusele ja kunstnikele, kes oma loomingut müüsid. Valikut oli rohkelt, rikkalikult ning värvikirevalt. Kõik nunnu ja armas oli käega katsutav. Osta sai kõikvõimalikke maiuseid, snäkke, jooke, mis kõik ägedalt Aasiapäraselt rõõmurohketes ja nunnudes pakendites. Võimalik oli soetada muusikat ja iidolimaailma tooteid (CDsid, vinüüle, staaride pilte ehk photocarde, ajakirju otse Koreast sinu lemmikutega kaanel, jne) ja mangat ning kirjandust, igasugu anime/manga/mängude/vm figuriine, nänni, märkmikke, rinnamärke, T-särke, riidekotte, kleepekaid, mänguasju, vm. Suur hulk pakkujaid andsid võimaluse osta Aasia stiilis variatiivse valikuga ehteid. Glowstation oli kohal laia repertuaari Korea ja Jaapani kosmeetika, näo- , keha- , käte- , juuste- ja muu hooldusega. Olen päris suur eriti Korea ilutoodete austaja, seega, oli lahe, et seegi Aasia hinnatud suurtööstuse osa sai esindatud. 

Kunstnike- ja käsitöö allee (Artists & Crafters Alley) mind tõesti üllatas, sest tohutult oli kohale tulnud fänne, kes inspiratsiooni oma lemmikutelt saanud, ning nüüd nii kleepekaid, mobiilikaunistusi, joonistusi, vm kauplesid. Inimesed on nii andekad! Käisin ringi ja muudkui imetlesin. Igale maitsele leidus midagi, neid kes jumaldavad iidolitega nänni, kui neile, kes on mängurid või animelugejad, ja neile, kes on pigem BL sõbrad. Või neile, kellele lihtsalt meeldivad armsa disainiga asjad. Toitu pakuti, loomulikult, ka, kuid minu jaoks oli valik natuke limiteeritud ning mitte just kõige tervislikum (in my humble opinion). Proovisin Kausiku pokebowli, mis kõhu kenasti täitis ja täitsa hea oli -- teenindus oli meeldiv. Bubble tea haaramise võimalusi oli keskmisest rohkem kui oleks eeldanud. Ei ole selle joogi võlust veel aru saanud, aga igaühele oma. Ise soetasin endale paar toredat rinnamärki kiisude (cat sandwich), Haikyuu, Sanrio ning Heaven Official's Blessingu tegelastega, ühelt kunstnikult riidekoti (Jeti Crafts) ning haarasin kaenalsse Jaapani Saatkonna pakutavad ajakirjad (kirjanduse ja tantsu teemal).

Alumisel 0. korrusel, 2. korrusel ning Energia avastuskeskuse erinevates ruumides leidus veel laias valikus eri tegevusi nagu loengud, võistlused, töötoad, Kahoot!, karaoke, kindla loomingu fännide kohtumised (nt Sailor Moon meetup, One Piece meetup, Mo Xiang Tong Xiu (MXTX)), kpop tantsuõpe- ja trenn, tantsuvõistlused, cosplay võistlused, joonistusvõistlused, jne jne jne. Suur-suur osa festivali alast oli pühendatud mänguritele ja nendega seotud võistlustele. Palju, korraga ja erinevatele huvigruppidele leidus kuskil midagi, mis igale ühele külastejatest midagi spetsiifiliselt meelepärast pakkus. Olin nutikas, tulin festivalile Energia avastuskeskuse uksest, kus oli väga vähe rahvast, vähe sagimist, palju ruumi ja õhku. Sain rahulikult riided sinna jätta ja siis kõrvalmajja suured melumassi sukeldatud. Enamused tulid aga Kultuurikatla sissepääsut, kus tekkis tropp. 

Kuulasin ära loengu Jaapani varjatud reeglitest kinkide andmisega seoses TLU Jaapani Klubi poolt. Tean omajagu Jaapani kultuurist ja olen aru saanud, et kingiandmine on üpris keeruline maailm mida navigeerida ja, peab tunnistama, et kõik need jäigad raamistikud võtaksid tavapärasest andmise rõõmust küll kogu võlu ära. Loeng oli piisavalt põhjalik, informatiivne ja huvitav.

Mis ma teada sain? Alati tuleb kink anda kahe käega ja öelda: "Tsumaranai mono desu ga" -- see ei ole midagi erilist, kuid loodan, et sulle meeldib. Võtmesõna on tagasihoidlikkus, isegi kui pakud midagi eriti kulukat ja uhket. Palju oleneb sellest, et kes kellele midagi annab -- hierarhia on tähtis. Ülemusele ei tohi kunagi midagi odavat pakkuda ning talle annad kahe käega, kuid tema võib võtta ühega. Kui mingi plönniga bossi solvad, ei ole ametialased alandamised ja töökohakaotus ulmelised tagajärjed. Kink peab olema alati kenasti pakitud ja iga detail peab olema läbi mõeldud. Ka värvivalikud: punane ei ole hea, roheline aga nt on. Vältida tuleb asju kus on numbrid 4 ja 9. Neli kõlab jaapani keeles kui surm ja üheksa kui midagi halba. Kinke ei tohi kunagi teiste või andja ees avada, et emotsioonid õnnest või pettumusest ei avalduks. Ning, et ebasobiliku kingi saaks privaatselt ilma probleemita prügikasti visata. Kingiga käib kaasas kirjake või kaart. 

Kinke ei anta aga niisama, vaid ikka mingil konkreetsel põhjusel. Kink ei tohi olla liiga kallis või liiga odav. Kui on liiga kulukas, siis on saaja kimbatuses, sest ei saa ehk pakkuda sama väärtusega kinki tulevikus tagasi. Reegleid, et mida anda, otseselt ei ole, kuid nugasid ja tööga seotud asju ei tohiks valida. Hea variant on tarbitavad asjad nt maiusega, puuviljad (mis on Jaapanis kallid). Mõned sõnad: okaeshi -- kink, mille annad tagasi, kui oled midagi eelnevalt saanud; võiks olla 50% orginaalkingi väärtusest; omiyage -- nt puhkusreisilt toodud kingitus kolleegidele (pidi olema pop, et valetatakse, et ei käida kuskil, et vältida toomist); goshugi -- pulmakink, mis on tavaliselt raha ning mida loetakse sinu ees üle nt ämma poolt (kõik pannakse kirja; kui koonerdad, siis tehakse sellest number, ja tulevikus saad enda pulmas vastu sama sandi summa -- raha peegeldab otse, et kui palju hoolid ja austad paari); ochugen ja oseibo -- suve ja talve kingitused, mis ei ole läänes tuntud. Loomulikult on ka sünnipäevakingid aktuaalsed ning nende andmise reeglid ei ole väga karmid ja oleneb kelle sünnipäevaga on tegu. Aktsepteeritavad on isetehtud nt käsitöö kingid.


Siis kõndisin mööda suurest saalist, kust röögatut aplausi ja karjeid iga lühikese aja tagant kostus. Otsustasin sisse piiluda. Saalis leidis aset kpopi grupitantsude võistlus. Jäin vaatama ning see oli parim otsus. Tüdrukud olid nii talendikad, tublid ja vahvad. Üks etteaste teise järel, tundsin kuidas hea tuju ja kpopi võlumaailma entusiasm taas minus pead tõstab. Olen praegu pigem selline casual kuulaja ning eriti žanri tegemistega enam kursis ei ole, kuid Korea pop oskab sind hõlpsasti taas endasse imeda. Mulle tohutult meeldis kuidas need kahe kuni üle kümnesed grupid nii motiveeritult, pühendunud ja osavalt neid tantsunumbreid esitasid. Lausa lust oli kuulata ja vaadata. Kostüümid on, lisaks, kiituse ära teeninud, sest mõned olid ekstra vaeva näinud, et oma iidolite riietusi kopeerida. Kusjuures kvaliteetselt ja tõetruult. Tantsud ja esitused oli kohati nagu täitsa päris kpopi lavadelt ning oli ilmselge, et lapsed olid tohutult tööd teinud. Respekt! Publik oli kohati tsipa liiga segane ning ma kardan, et mitmed röökisid oma hääled ära -- ei saanudki väga aru miks, kuid see käib vist muusikastiiliga kaasas. Konstante "amazing" ja "OMG" oli ka üks hetk pigem humoorikas. 

Kuigi ma ei jälgi enam kpopi pingsalt, siis paljud esitatavaid artistid tundsin isegi ära, nt ITZY, ATEEZ, AESPA, Dreamcatcher, ILLIT, TXT. Oli ka uusi ja tundmatuid nagu Kiss of Life. ITZY loo "Not Shy" panin kõrva taha ja kuulasin kodus üle. Kõige menukam bänd tundus olevat ATEEZ, mis minu meelest valjema reaktsiooni publikust välja tiris. Laul mulle iseenesest peale ei läinud ("Ice on My Teeth"), kuid tean, et neil on paremaid palasid. Mulle endale meeldis duo esitus TXT "Can't You See Me" loost, sest see oli üks väheseid laule mida ma olen varem kuulnud -- paar oli, loomulikult, osav esituses. Kuid kõige eredama mälestuse jättis trio, kes tegi järgi BSSi (Seventeenist). Mega lahe!

Kpop grupid olid jagatud kolme kategooriasse: kuni 14. aastased, 15-17. aastased ja 18+.

Ekstra armsad olid need mitmed vanemad, emad ja isad, kes oma väikseid kpopi fännidest lapsi saatsid ja nendega koos festivalist aktiivselt osa võtid. 

Suured tänud kõikidele esinejatele äärmiselt ägeda ja vinge kogemuse eest!





P 13. aprill:

J-TSOON, 2. päev

Põikasin kärmelt läbi cosplay võistluselt, mis, taaskord, paneb imestama kui pühendunult ja põhjalikult inimesed oma eeskujusid ja lemmiktegelasi järgi julgevad ning suudavad teha. See nõuab ikka kulbiga julgust, veendunust, nokitsemist ja pealehakkamist. Igaüks sellega toime ei tuleks. Iga esitaja sai oma karakterit demonstreerida enda poolt soovitud viisil ja muusikaga. Küll oldi laval üksi, küll mõne abivahendiga. Paljusid iidolkaraktereid ja mängudest (nt "League of Legends", "Genshin Impact") tuntud tegelasi ma isegi ei tea, kuid, õnneks, leidus esinejaid, kes mulle oma kostüümides tuttavaid. Nt Shinji "Bleachist" koos oma mõõgaga, detektiiv Edogawa Rampo "Bungo Stray Dog'ist", gigantne Yamato "One Piece'ist", Shinobu "Kimetsu no Yaibast" sirmi ja verega, jne. Kes tantsis, kes tegi sketšilaadset seika, kes imiteeris tegelase olemust -- lahe oli nii ehk naa. Publik hullus kõigest, mis laval aset leidis, nagu oli eeldada.

Seekord oli plaanis külastada teist loengut, nimelt Iardacil poolt antavat kimono kandmise ja selga panemise sessiooni. Naine elas Jaapanis ja hakkas seal olles imetlema kimonokunsti, Jaapani teed, aedu, jne ning nüüd jagab oma laialdasi kogemusi ja hobirõõmu teistega. Kõigepealt sai kuulatud kimono ajaloost ning üldist infot, ja siis sai imetletud rõivasse riietumist, alates aluskihtidelt kuni obini välja. Esmalt, kimono on inspireeritud Hiina rõivastest ning kanti kunagi ühes tükis. 16. sajandil kujunes välja kimono sellisena nagu meie seda teame. Kuninglikud isikud kandsid kunagi kokku kuni kaksteist kihti riideid. Pärast II Maailmasõda rõiva kandmise reeglid ja harjumused muutusid drastiliselt, sest oli puudus materjalist ning tulid peale lääne trendid. Tänapäeval kantakse seda vaid erilistel puhkudel (nt pulmad, festivalid, koolilõpetamised). Yukatat kantakse rohkem, mis on siis kimono informaalsem versioon puuvillasest riidest. Esineja mainis, et temal läheb kimono endale selga panemiseks 30 minutit (varem üks tund) ning see oskus ei ole enam jaapanlaste hulgas levinud. Pigem kasutatakse teenusepakkujaid, kes rendivad nii kimono kui panevad klientidele need selga. Iardacil kandis ise furisoda tüüpi ja mustritega formaalset riietust, mis on mõeldud kandmiseks noortele naistele ja tüdrukutele.

Esinejal oli laud lookas kõiksugu riidetükkidest, mida hoitakse paberite sees, ja abivahenditest (nagu kimono klambrid), ning mannekeen publiku ees ootaski rõvastamist. Kimono selga panemine algab kahe varba otsaga sokkidest ning geta plätulaadsetest jalatsitest. Siis liigutakse esimesse faasi -- alusrõivad. Siin oli põnev tükike n-ö kaelaääre hoidja. Alusriided on tavapäraselt valged ning ei ole lõppseisus visuaalselt väga nähtavad. Teine etapp oli kimono selga panemine. See kaalub palju, antud näide oli 1 kg, ning see peab ulatuma põrandani ja olema kogu keha pikkune alates pea otsast. Mulle üllatuseks, ma ei teadnud, et kaenla alustes on rõival augud, et seda saaks paremini selga panna. Kolmas faas oli erinevate nööride ja hoidjate panemine, mis, muuseas, peavad hoidma keskosa niivõrd jäigana kui võimalik. Kõik need mitmed alusosa detailid ei pea olema ideaalselt paigas ja nägema head välja, sest need saavad lõppvormis kaetud. Neljas etapp oli obi ehk pealmise vöö paika askeldamine. Obi on tihti veel rahaliselt kallim kui kimono ning sel on eri tehnikaid kinnitamiseks. Tegu on kimono selga panemise protsessi ühe keerulisema osaga, sest ta on väga pikk, jäik ja vaja on tugevalt hoida, et see piisavalt püsima jääks. Huvitav abivahend oli dakimakura, väike padi, mis paikneb seljale ja hoiab obi ettenähtud paigas. 

Lõpuks sai räägitud hinnast. Uus kimono maksab alates 1000 EUR, mis on siis käsitsi tehtud, värvitud ja tikud ning kvaliteetsest ja kallist materjalist. Tehtud vastavalt kliendi soovidele ning kehale. Taaskastutatud kimonod on aga väga popid ja aktsepteeritavad ning neid saab väga odavalt kätte, olenevalt siis materjalist ning konditsioonist. Siiski, tuleb märkida, et see on ainult kimono enda hind, obid, abivahendid, alusriided, jalatsid, jne on kõik lisakuluks. 

Publiku poolt sai esitati hulgaliselt küsimusi ning sai teada, et, jah, kimonoga joosta ei saa, raske on põlvitusest püsti tõusta ja trepist käia. Aga tualetis saab täitsa oma asja ära aetud, kui tõsta kõik kihid üles. 

Tegu oli äärmiselt praktilise, informatiivse, konkreetse ja puust-ette-ja-punaseks loenguga. Kimonot vaatan kohe teise pilguga ning tegu on ikka täiesti tõsiseltvõetava kunstiga. Iga aspekt, toiming, ese ja tegevus, sellest riietusest ning selga tõmbamisest.

Kiirelt lipsasin läbi järgmisest kpop grupitantsude võistlusest ning nägin ära endale tuntud artistid nagu ITZY, IVE, ATEEZ, kuid ka uued nagu BADVILLAIN ja DKB. Kõige ägedam oli näha minu generatsiooni staari jäljendamist, 2NE1 "I am the Best", mis võttis sõnatuks, sest oli professionaalne, laitmatu ja grandioosne nagu originaali tüdrukud ise. Esitajatel olid isegi taustatantsijad. Vot see on asja 110% käsile võtmine.

Jällegi, suured tänud kõikidele esinejatele äärmiselt vinge kogemuse eest!


pühapäev, 9. juuni 2024

Teater: "Seitsmemagajapäev"

Tervitus!

Seekord suveteatrit.

Pealkiri: Seitsmemagajapäev
Lavastaja: Riina Roose
Näitlejad: Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Hele Kõrve, Maiken Pius, Sandra Uusberg, Liis Remmel, Kaspar Velberg
Teater: Linnateater
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 08.06.2023
Millal nähtud: 12.08.2023
Minu hinnang: 4/5



Esiteks, Arvo Pärdi Keskus on võrratult kaunis, lõõgastava ning rahumeelse auraga. Antud produktsiooni võiks ainuüksi sellepärast vaatama minna, et üheaegselt keskustki külastada, vaatetorni tippu ronida, männimetsa lõhna nautida ja loomingulisusest pakatavas hoones seigelda. Eriline maiuspala on kabel. See on tõesti kiiduväärt, et lavastus on leidnud endale ideaalse esitamispaiga, kus mõlema ühisosa klapib: kunstiline ja vaikne. Ideaalne koht, kus kauni muusika saatel magama jääda ning headel unenägudel ennast paitada lasta. Tegu ei ole otseselt näidendiga, sest puudub klassikaliselt läbiv süžee, arendus või karakterid. Pigem on tegu temaatilise kontserdiga, mille sisse on pikitud asjakohased lühikesed narratiivsed lood, mis muusikapalade vahele värvi lisavad ja kõik tükid ühtseks tervikus kokku seovad. Keeruliste või sügavate teemadepüstitusega, nii otse kui ridade vahel, publikut ei väsitata. Kuigi, võib mõelda selle üle, et kui tähtis on uni inimeste elus ning kui palju muusikat on sellele pühendatud. Eesmärk on eelkõige mahedalt aega veeta, vaadata tagasi unelugude ajaloole ning imetleda näitlejate lauluoskust. 

Selgelt haistetava puiduse aroomiga, mitmele meelele meeldivas puidust saalis, tekitati toredalt intiimne õhkkond publiku ja esinejate vahele. Üllatavalt dünaamilises, arvestades fookusteemat, lavakoreograafias ja ruumikasutuses oli tunda nagu eksisteeriksid mõlemad grupid ühes paigas ning nähtamatut piiri kahe vahele ei lange. Nutikalt lahedaid momente pakkusid saali akna appi võtmine, et näidata kiikumist, lavataguse ruumi kaasamine, et luua selline omamoodi õdus pillimängimise uruke, ja vaatajate aktiivne kõnetamine. Etenduse lõpus toimus nimelt viktoriin unelaulude teemal, mida juhtis lavastaja Riina Roose, ning võitjatele kingiti asjakohaseid auhindu. Musikaalses mõttes pakkus lavastus etteasteid mitmesugusele maitsele ja variatiivse repertuaariga. Nautida sai soolosi, duette, koorilugusid, naiskooripalasid. Saatjateks neile küll vaikus, küll instrumendid nagu klaver, kontrabass, kannel ja flööt. Lauldi lava keskel, treppidel, istudes, üksteist mõnel pillil saates, ja isegi peaaegu tukkuma jäädes. Kuigi kontsertetenduse keskmes on vaoshoitud ja kehaliselt ebaenergiline uni, ei olnud tükk üldsegi üksluine, flegmaatiline või staatiline. Ei toimunud aga ka mitte midagi rahmeldades, rööpräheldes või kiirustades. Kell oli otsekui seisma jäänud, kuid aju jätkas aktiivsust.

Muusikavaliku juures, pea tunnistama, et leidus hulgaliselt palasid, mis kõrvu varasemalt jõudnud ei ole, või vähemalt et mäleta, et oleks kuulnud. Ehk võib-olla lapsepõlves, kus unelaulud olid aktuaalsemad, sai neid ikka kohatud, kuid pähe on end kinnistanud need eredamad näited. Eino Tambergi "Karumõmmi unelaulu", Heljo Männi sõnadega, on keeruline unustada, sest ta on vaimukas ja vahva. Huvitav aga, kui efektiivne on selle laste tudule saatmise mõjusus, sest pigem ajab ta muhelema kui magama. Eriti kui seda bassi vajavat osa esitada. Äratundmisrõõmu pakkus, lisaks, Pilvi Üllaste "Nuku hällilaul" ja meelest kustutamatu: "Uinu mu kallis, lapsuke hällis, ..." Kui paljud palad kippusid natuke üheks massiks sulama ning iseäranis koloriidseid ei olnud, mis ei ole ju unelaulude eesmärk, on teatud heliloojate loomingul niivõrd iseloomulikud elemendid ja kõle, et neid tunneb igas vormingus ära. Olav Ehala "Oleviste kiriku torniehitaja naise hällilaul" oli vaieldamatult mehe repertuaarist, ilma seda välja ütlematagi, ning oli ka vast üks mu lemmikumaid meloodiaid kogu etenduse vältel. Mis ei ole muidugi üllatus, kuid antud lugu ei olnud ma varem kuskilt kuulnud. Kokku esitati üle kahekümne eri laulu ning kõlasid teosed autoritelt nagu Konstantin Türnpuu, Cyrillus Kreek, Raimond Valgre, Ülo Vinter, Veljo Tormis, Arvo Pärt, Rein Rannap, ja paljudelt teistelt. Ära peab mainima, et kiiduväärt oli tõsiasi, et esitati muusikat teisteski keeltes, kui ainult eesti, ning alati tutvustati iga laulu, selle loojaid ning konteksti. 

Seekord ei ole lavastuse fookuses mingid tegelased, keda mängivad näitlejad, mingis arenevas süžees, vaid publiku ees on pigem muusikud. Näitlemisel on oma osa, kuid Linnateatri esinejad on pannud vahelduseks pähe enda laulja ja pillimängija mütsid ning muu on jäänud tagaplaanile. Tõsiasi, et Hele Kõrve ja Andero Ermel on vokaalselt andekad ei ole suur üllatus, sest nad on oma oskusi demonstreerinud teles ja laiematele publikutele küll ja küll. Teiste puhul kohati üllatas, kuid ei üllatanud ka nende lauluoskused. Esiteks, Eestis on kooris käimine popp ning vähemalt kõhutunne ütleb, et viisipidamine ei ole haruldane. Teiseks, näitlejad ei pea olema talendid vaid teiste inimeste kehastamisel, sest valdkonnas ekstra edukas olemiseks on vaja tabada muidki meelelahutuses relevantseid aspekte nagu nt tantsimine ja laulmine. Vaatamata sellele, et nende lauluoskus ei oleks tohtinud jahmatada, oli ikkagi äge tõdeda, et märkimisväärne osa Linnateatri näitlejaskonnast mitte ainult ei pea viisi, vaid on võimelised tõeliselt kauneid meloodiaid nauditavalt ja võluvalt publikule ette tsiristama. Enim üllatas Kaspar Velberg, sest ta ei oleks võib-olla automaatselt esimene valik, kui küsida, et kes teatritrupist tõenäoliselt astuks üles mõnel kontsertetendusel. Tähelepanu oli pööratud, lisaks, erinevatele hääletämbritele ning efektiivsele tasakaalule mees- ja naishäälte vahel. Mitte vähem väärtuslik ei ole ka teadmine, et enamus näitlejatest mõnda instrumenti käsitleda suudab ning neid kompetentse näitas.

Muusikale vahepaladena esitati otsekui liimi aseainena väikseid sketšimoodi narratiivseid lugusid. Eriti vahva oli seik lapsepõlvest, kus trobikond põnne on teki all, und ei tule, sosistatakse ja lollitatakse. Värvi lisati sellega, et ettekandel oldi püsti vastu seina, et vaatajad ikka toimuvat jälgida saaksid. Mõmmikarude tudule panek oli vastukaaluks armas ja realistlik episood. Varjumänguteater oli aga kihvt näide, et kuidas rahulikus puhkamisteemalises etenduses pinget luua ja asjakohast öömelu ära kasutada. Ägedad olid ka teatud lavadisani elemendid ja rekvisiidid, nt karvane ja pehme redel, mille peale isegi sõba silmale läheks laskma, suur valge pall lavanurgas kui kuu, ning komfortsed klassikalised öösärgid ja magamisriided. Saalis oli koduselt pehme ja sume valgutus, mis näis kui järjekordne detail, mida spetsiifiliselt lavastuse otstarbeks muditud on. Kõik ruumis oli loodud selleks, et publik magama panna, kuid, kas peame seda läbikukkumiseks või õnnestumiseks etenduse edu vaatenurgast, ei õnnestunud lavastusel vaatajaid ikkagi norskama saada (vähemalt näha ja kuulda ei olnud). Muide, n-ö lisaboonusena, soovitan soetada etenduse kava, kus leidub nt Jaan Aru ja Fred Jüssi asjakohaseid kirjutisi unest ning vaikusest (nõus, konstantne mürareostus meie ümber on kohati väljakannatamatu). 

Natuke võib ehk nokkida fakti kalla, et suveteatriks etendus eriti ei passinud. Tegu on huvitava valikuga meie regiooni kõige päikesepaistelisemasse aega. Seega, moodustas lavastus intrigeeriva kontrasti kõige ümberringsega, alates ilmast kuni aastaaja ja meeleoluni. Aga ehk ongi kõige aktiivsemasse perioodi vaja midagi mis rahustaks ja tõmbaks tempot maha, sest vererõhu alandus on garanteeritud. Just nt novembris kuulaks lavastuse kuuldemänguversiooni iga päev enne magama jäämist. Kuid võib-olla oli august siiski just õige aeg etendust kogeda. Suvi on kohe-kohe läbi, väike rammestus on sellest sees, mingi melanhoolia, ehk oligi aeg pidurit panna ja enne pikka sügist ning talve end välja puhata ja üks magus uinak teha. Alati on ju ka teretulnud kui teatrid midagi värsket ja unikaalset katsetavad. Olgu kuidas lavastuse kontseptsiooniga on, omanäoline ja meeldejääv oli nähtu ja kuuldu kohe kindlasti. 

reede, 24. mai 2024

Teater: "Kolemees"

Tervitus!

Taaskord teatrist.

Pealkiri: Kolemees
Teater: Linnateater
Lavastaja: Jan Ehrenberg
Näitlejad: Priit Pius, Maiken Pius, Argo Aadli, Simo Andre Kadastu
Kestus: 1h 15 min
Esietendus: 27.01.2024
Millal nähtud: 29.02.2024
Minu hinnang: 4/5

"Sa oled kole!" Just nii otsekoheselt ja ausalt sai Lette lätaka oma egole kui, pärast pinnimist ja ridade vahelt vihjete tõlgendamist, selgus lõpuks tõde. Tõde, mis sinnani temast täiesti üle pea oli lennanud ning mida ta mitte kuidagi varem kahtlustanud ei olnud. See oli ka aspekt, mis tüki puhul oma usutavuse kohalt kulmu kortsutama pani, kuid ega etendus püüdnudki ülemäära realistlik olla -- vähemalt oma pinna peale osaga, sest pinna alusega oli teine jutt. Pigem oli eesmärgiks edasiantav sõnum ning ühiskonna ja selles lokkavate tänapäevaste mentaliteetide kriitika. Läbi absurdi ja ülepaisutatuse tõmmati tähelepanu maailma kinnisideele välimusega, inimeste pealiskaudsusele, teineteise ärakasutamisele ning visuaalsetele ideaalide, mis lämmatavad sisu. Lõpuks ei ole tähtis, millest räägitakse, vaid kes räägib. Peamine ei olnud uudne ja efektiivne tehnikajublakas, vaid mis välimusega oli selle esitleja. Viimane andis tootele väärtuse, mitte toode ise. Müügimaailmas ei määri sa klientidele pähe objekti ennast, vaid hoopis seda, mida see sümboliseerib ja konnotatsioone, mis sellega seoses tekivad. Kõik müügiks, kõik reklaamiks, kõik massiesteetikale masstoodanguna ohvriks. 

Huvitaval kombel, ei olnud loo fookuseks oma välimusega kimpus naine, mida eeldaks, sest on ju tavaline, et just neid kritiseeritakse karmimalt ja neile on standardid kõrgemad. Peategelaseks oli hoopis mees, mis tegi süžee palju köitvamaks, sest tihtipeale vaadatakse nende puhul visuaalist hõlpsamini mööda kui naiste puhul. Kas see oli autori viis lusikaotsaga soolise võrdõiguslikkuse teemasid sisse pikkida? Veel enam intrigeerivamaks muudab valiku fakt, et Lette abikaasa, Fanny, kes oli kaunis naine, oli mehe valinud vaatamata tolle väidetavale jubedale välimusele. Ta imetles kui enesekindel mees on ja kui häirimatult suhtub ta oma ebaõnnestunud füüsilisse kehasse. Naine abiellus Lettega sisu pärast, mis oli peaaegu, et armas ja idealistlik näidendi küünilise universumi kontekstis. Kuid keegi ei ole immuunne iluideaalidest ja ühiskonna ajupesust. Ka mitte Fanny, ning ei tasu eeldada, et mees oma naise algselt puhast kiindumust suudab hinnata. Oh, ei. Kui ikka avanevad uksed, mis enne olid kinni või sa isegi ei teadnud, et sellised võimalused on käeulatuses, siis muutub kõik eelnev mõttetuks ja iseenesestmõistetavaks. Peab tunnistama, et Lette ja Fanny suhte psühholoogia oli äärmiselt põnev lahti harutada. Kas koos õnnelikud saavad olla ainult kole mees ja ilus naine? Kui võrrandisse kuuluvad ilus naine ja ilus mees, siis on kooslus tasakaalutu ja hukatuslik? 

Etendus garanteerib hulgaliselt metat, diipi ja kõiksugu sümboolset ning ridade vahelist, mida saab igatpidi lahti mõtestada. Need aspektid töötasid täisvõimsusel. Ja ei sisaldanud ilmtingimata liiga nišše või üle pea lendavaid teemasid. Süžee oma ekstreemsuses peegeldab tänapäeva ühiskonda, mida domineerib visuaalse ja pinnapealse ülistamine, ning pidev tähelepanuvajadus. Paralleele saab tõmmata inimeste sotisaalmeedia sõltuvusega ning informatsiooni üleküllusega, mis jätab aega ja ressurssi fokuseerida ümberringsesse vaid põgusalt ning välisele. Inimeste, kohtade ja asjade puhul on primaarne nende füüsiline kest. Sellise ühiskonna eri ohtudele pöörab pilku ka näidend, kus üks hetk on mõõtepuu nii paigast ära, et kõik mis ei ole spektri tipus äraütlemata ilus, on kole. Järjekordne põnev valik tüki puhul oli mitte kasutada grimmi või muid moonutavaid vahendeid Priit Piusi näo muutmiseks. Ta on kena mees ja täpselt sellisena oli ta ka laval. Tekkis kognitiivne dissonants, kus sa näed nägusat inimest, aga kõik ümberringi räägivad kui inetu ta on. Just sellisena mõjub sotsiaalmeedia ja seal lokkav kaunidus, iseäranis, võlts kauniduse kultus. Kas Lette oli tegelikult tavaline mees, kes lihtsalt ei vastanud maailma väärastunud arusaamale tavalisusest? Ilus ongi tavaline, kõik alla seda, ei ole midagi väärt. Arusaam kaunist ja koledast on nii ära käkerdatud, et keeruline on aduda, mis on üldse normaalne. Kas see enam eksisteeribki?

Veel üks oht ühiskonnale, mida lavastuses lahati, ja seda just teises pooles, kui Lettest äkitselt maailma nägusaim mees sai, oli tõsiasi, et kui kõik on ilusad, siis ei ole enam tegelikult seda ju keegi. Iluideaalid kitsenevad ja näod muutuvad sarnasteks. Või isegi on üksteise koopiad. Seda olukorda on kajastatud küll ja küll, sest iluoperatsioonid mingi hetk muudavad selle läbijad mitte erilisteks, vaid ühesuguseks. Kaob omanäolisus, eripära, iseloom füüsilises vormis. Inimene muutub tooteks, mida modifitseerida ja mudida. Lette sensatsioonilist nägu hakkavad soovima kõik teised ning miks peaks tohtrihärra keelduma heast ärist. Niimoodi seisabki mees silmitsi olukorraga, kus tänaval sammuvad talle vastu mehed, kelledega tal on identne nägu, kes on ehk sisult aga ambitsioonikamad, võimekamad ja salakavalamad -- ning peategelane on jälle taandunud tavapärasuse mülkasse, kus tema positsioon liigub taas parematele. Noh, vähemalt ta ei ole enam otseselt kole. Ka ilusad ja rikkad nutavad. Ilusate elu ei ole lihtne, kuid koledategi elu ei ole meelakkumine. Huvitav, kas seda võib ka üheks etenduse sõnumiks lugeda? Et haletsege kauneid, neil on nii mega raske! Parem on olla kole (ja õndsas teadmatuses), sest vaat kui õnnelik Lette alguses oma ignorantsuses oli. Jah, tegelikult loevad teised aspektid nagu iseloom, suhtumine, sotsiaalsus, tervis, jne -- välimus ei ole primaarne. Samas, n-ö beauty privilege on reaalne nähtus. Seda esineb meie elus iga päev. Tihti on see normaliseeritud ning käitutakse alateadlikult.

Vaatamata tõsistele ja toksilistele teemadele oli lavastus üpris humoorikas. Selline groteskne koomika, kus ei teadnud, kas nutta või naerda. Päris mitu korda pandi mind itsitama. Isegi kui algselt Lette väidetavalt ebaõnnestunud välimust maha salati ja välditi tõsiasja mainimist, siis kui tulvaveed lasti valla, oli äärmiselt värskendav, kuid ka hirmutavalt taktitundetu, kui otsekoheselt mehesse suhtuti. Selline konkreetne lähenemine ja ilma pehmendamise ning ilustamiseta ausus oli veidralt naljakas. Vastukaaluks, pakkus näidend tuntavas doosis klaustrofoobset atmosfääri, nii füüsilist kui narratiivset, mis koos kentsaka huumoriga mõjusid koostöös kuidagi kummaliselt, kuid efektiivselt. Nagu oleksid sattunud kõverpeegli universumisse, mis on nagu sinu maailm, kuid mingid asjad on täitsa paigast ära. Sa naerad, sest natuke piinlik on, sest sa ei tea mida selle asemel teha, sest olukord on absurdne ja naer tundub adekvaatne ning turvaline reaktsioon. Lavastuses põrkusid eri vastanduvad teemad, mis toimisid siiski sümbioosis. Siinkohal peab kiitma lavakujundust, mis pani tundma nagu oleksid tegelastega koos laval ja kogu kaos puudutab ka sind. Tumedad toonid, stiilne dekoor, nahast kostüümid, intiimne keskkond ja see kõigist esile tõusev rahulik ning helge vett täis akvaarium, mis oli ühtlasi n-ö taassünni üsk.

Etenduse rambivalguse fookuspunktile natuke vastu käiv, kuid Maiken Pius, Fannyna, oli tüki staar. Isegi kui ta ei olnud tegelik staar, oli naine kõige salapärasem ja sügavam, kuid samaaegselt igati tavapärane tegelane. Naine oli ju ikkagi see eriline, kes eiras ilunorme ja abiellus sisu pärast. Samas, ega Lette ülemus muudmoodi ei käitunud. Ka temagi valis mehe tööle tolle aju ja oskuste pärast. Siiski, Fanny krapsakas, sõnakas ja toetav käitumine, tüüpilise Maiken Piusi kastmes, oli just see teravmeelitsev ning naiselik energia, mida tükk vajas. Argo Aadli kehastab tihtipeale muhedaid, meeldivaid või natuke kohmakaid tegelasi, seega, nõudis harjumist mehe mahedat ning pehmet häält ja olekut karmilt ärile orienteeritud ülemuse nahas näha. Priit Piusi puhul, peategelasena, oli siiski tegu suhteliselt turvalise rolliga, mis andis piisavalt võimalusi tundepuhanguteks ja karakteriarenguks, kuid Lette needus on see, et isegi omaenda loos jääb ta keskpäraseks. Olles vaid vahend mille läbi sotsiaalkriitikat illustreerida. Simo Andre Kadastu taandus seekord taustakaunistuseks ja tegi materjaliga parimat, mida piiratus võimaldas.

Kuigi tükk on üpris lühike, tempokas ja sisukas, läks viimane veerand lappama. Süžee kiskus liialt sürriks ning kaotas oma identiteedi. Täpselt nagu see juhtus peategelasega. Kulminatsioonil oli oma arusaadav ja loogiline seletus, ning eks ta iseenesest narratiivselt passis, kuid ekstreemne lõpp mõjus üle piiri minduna. See oli liiga mugav ja igav lahendus. Kas midagi intrigeerivamat ei oleks võinud välja mõelda? Tundus, et autor ei osanud esitatut nutikalt, õpetlikult või unikaalselt kokku tõmmata. No, jah, alati võib diibiks minna ja öelda, et äkki oli kõik mingist hetkest hoopis mehe peas? Ja lõpp oli vaid Lette fantaasia. Ehk läks ta lolliks juba enne operatsiooni ning viimane vaatus ei leidnudki tegelikult enam päris maailmas aset. Samas, selline variant oleks veelgi odavam ja vaimuvaesem. Finaal ei üllatanud ega pakkunud midagi ahhetama panevat, värsket või andekat. Näidendi viimane veerand, kuigi relevantne, oli loo nõrgim lüli. Etendus tervikuna pakkus aga suurepärast absurdi ning tagurpidi vaadet meie ühiskonna kinnisideele välimusega ning ilu muutumisest massproduktiks. Mõtlemise, arutlemise, analüüsimise ja teadmiseks võtmise materjali pakuti heldelt.

pühapäev, 19. mai 2024

Teater: "Revident"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Revident 
Teater: Linnateater
Lavastaja: Markus Helmut Ilves
Näitlejad: Allan Noormets, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Rain Simmul, Märt Pius, Kaspar Velberg, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Maiken Pius, Simo Andre Kadastu, Jan Ehrenberg, Mart Toome, Andero Ermel
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 29.10.2022
Millal nähtud: 16.09.2023
Minu hinnang: 4/5

Ametnik kui jumal. Avalik sektor kui maailm maailmas. Ametkond kui võimu andja, hoidja ja kinnitaja. Ja mida kardab suur ja tähtis ametnik? Ikka veel suuremat ja tähtsamat ametnikku, kes tema tegemisi on kontrollima saadetud. Olgem ausad, kindlasti on paljud kiired kinnitama, et konkreetse loo ja päriselu vahel ei ole suuri kääre. Vaatamata sellele, et kasvõi ajaperioodid ning kultuurilised ja geograafilised kontekstid on erinevad. Mingid asjad ei muutu kunagi ega kuskil. Samas, ahnus, silmakirjalikkus ja enesekesksus ei ole ametnikele ainukuuluvad või ilmtingimata alati neile omased iseloomujooned. Neid negatiivseid aspekte inimestes on Gogol oma teostes teistegi ühiskonna gruppide vaatest lahanud. Seekord on lihtsalt fookus just ametnikel. Kas võtta nähtut aga reaalsuse paroodiana, kui midagi, mis on igati relevantne ka tänapäeval ning Eestis? See oleneb juba konkreetse vaataja lähenemisest ametkonnale. Või ligineda nähtule hoopis kui üleliialdatud farsile, mis ei oma -- praegu ja siin -- mingit sidet päris eluga? Taaskord, sõltub vist tõsiasjast, et milline on vaataja kokkupuude avaliku sektoriga. Stereotüübid, mallid ja eelarvamused on aga visad muutuma, kuid ehk on nende eksistentsil ikkagi ka legitiimne alus. 

Olgu selle reaalsusega kuidas on, kuid etendus ise oli täiesti hullumeelne, kümme korda üle võlli ning üks muhe, mahlane ja ilgelt vastik hunnik idiootsust, absurdi ja huumorit, mis kohati nii terav, et täitsa lõikas õhku. Samas, leidus hetki, kus veidi enam vinti oleks võinud üle keerata nii näitlemise kui situatsiooni esitluse poolest. Kontekst oli pöörane ja igasugusele jobukusele lõpmatuseni paindlik, kuid tegelased ei suutnud oma nõrgamõistuslikkuse tasemega alati atmosfääri tipp võimekusele võrdsed vastased olla või vastupidi. Avastasin end mitmes kohas mõtlemas, et oh, siin võib nüüd lollusega edasi täitsa uperkuuti minna, kuid oodatud eskaleerivat ekstra sammu, lauset, tegu või arengut ei tulnudki. Iseäranis just linnapealiku naise ja tütre juures panin ära kasutamata potentsiaali tähele.

Laval uputi prügi sisse. Täistopitud pahnaga kilekotte oli terve ruum täis. Lavapõrand ise oli kujutatud valge marmorina, taustal klassikaline maal paljaste inimkehadega üksteise seljas väänlemas, mis tundus kui inimkonna algus ja lõpp. Koos eksisteerisid vastandid -- prügi ja marmor. Huvitav, kas rämps sümboliseeris ametnikke või siis oli pigem seotud nende tegevuse peegeldusega, nt nagu Itaalias oli tänavatel prügiuputus, kuna keegi ei koristanud, sest raksu läksid ametnikud ja prügivedajad. Etenduse kujundus ja visuaalne pool olid aga äärmiselt efektiivsed ja kõnekad süžeed edasi andma ning seda võimendama. Peab isegi tunnistama, et nutikas ja kõnekas lavadisain oli etenduse üks peamisi võlusid ning midagi, mis andis suhteliselt tavapärasele loole saamahimust ja egoismist lisa väärtuse kihi ning paisutas näidendi sõnumi mõju. Lahti tõlgendada ei saanud ainult tegelasi ja nende tegusid, vaid ka kogu visuaalset pakendit ja valikuid, mis sümbioosis üksteise mõju suurendasid. Meta tasand valgus süžeest üle kõigesse nähtavasse. 

Lugu võib vaadata väiksel kolkaküla tasemel, isoleerituna ja ekstreemsena. Samas, võib kogu kupatust lahti mõtestada kui millegi mastaapsemana. Nagu ennast huku teele viinud tsivilisatsiooni viimaseid päevi, tõeline Soodom ja Gomorra, kus lubatud päästja ja, ühtlasi, potentsiaalne karistaja, jumal, ehk ametnik, tuleb ning mõistab viimsepäevakohut. Ainult, et ta on võltsprohvet, kes halastuse ja õnnistuse asemel kaevab inimkonna sügavamale sohu. Äärmiselt efektsed olid stseenid, kus meest käte peal kanti kui midagi ülemat. Huvitav oli ka, et inimene ise lõi enda rikutuse tasemel selle valejumaluse, tõstes ta teenimatult kõrgustesse ja olles hämmingus kui ootused ei realiseerunud. Sellele vääritule peategelasele, Hlestakovile, ei saa siiski midagi erilist süüks panna. Tema ju ennast tähtsaks ninaks ei upitanud, tema ju ei läinud eesmärgiga teisi ära kasutada. Aga kui sellisele muidusööjale pudrukausile ligipääs võimaldada, ei saa ju pahaks panna kui ta kausi tühjaks sööbi ja teist portsugi nõuab. Kui antakse, siis antakse. Hlestakov oli pigem lihtsalt linnakese ametkonna peegeldus, minnes oma käitumisega just nii kaugele kui keskkond lubas. Mees tõi teravalt välja enda ümberringsete negatiivsed jooned, ilma ilustamata ja pehmendatama. Ta oli reflektsioon, vahelüli, võimendi ja tema olemus ütles ametkonna kohta enam kui mehe enda.

Palju viiteid leidus etenduses religioonile, mida oli põnev lahti mõtestada. Ametnike soovid, ihad ja kasu kulmineerus ühesse "õnnistatud" isikusse, kelle poolt sümboolselt tõotatud saama nimel oldi valmis ohverdama kõike ja kõiki, nagu naine, tütar ja eneseväärikus. Lõpus saabus valgustus, kuid -- oih! -- olukord läks katastrofaalsel tasemel nihu. Huvitav, kas järgmine, nüüd, eeldatavasti, tõeline revident, kes linna saabub, saab sama ülistava kohtlemise osaliseks või õppis ametkond midagi oma fopaast? Kas neile on veel lunastus võimalik või on nad ennast täitsa maha kandnud ning lömitavad truult kuni hukatuseni välja? Jälgides truppi ja seal lokkavat fanaatilist mentaliteeti, sai tõdeda, et seltskond on igati sõiduvees ja lootusetult ühel lainel, millest eemaldumine nõuab vähemalt arusaama, et miks taoline käitumine on vale. Meelemuutust ei tasu oodata. Siinkohal peab aga kiitma näitemeeskonda, kes suutsid sellise dünaamilise, hüperaktiivse, elektrist pakatava ning vastikult vaimselt haige õhustiku luua. Idiootsus, egoism ja krabamishimu põrkus kõigilt neilt vastu teistele ja siis jälle tagasi ning tiirles lõbusalt mööda lava ringi, jõudes ka publikusse. Kuigi kõik ametnikud olid eripärased ja eraldiseisvad, moodustasid nad siiski ühe ühtse inimkõntsa massi, mida oli raske teineteisest eemaldada. Ükski näitleja ei mänginud selles mõttes teist üle ning etteastetega suudeti jääda suuresti samale tasemele, mis aitas ametkonna, kui ühtse ja ühise läbimatu rumaluse ning pimedalt minakeskse seina, fooni edukalt edasi anda. 

Neile vastukaaluks, tõusis Mikk Jürjens, peategelase, Hlestakovina, märkimisväärselt esile oma teistlaadi ülevoolava ja täiesti pilla-palla Figaro olekuga. Kui ametkond oli vaoshoitud ja raamitud oma limiteeritud ja paanilises lahti pääsemist janunevas energias, siis Hlestakov oli puhas kättesaamatu ja kinnipüüdamatu kaos, valgudes üle kõige ning kõigi, mis ta teele ette jäi. Mikk Jürjens jätab igas lavastuses kuidagi tagasihoidliku mulje, kuid lõppkokkuvõttes, on ta alati kõike muud kui kammitsetud. Samamoodi ka siin tükis suudab ta olla ühteaegu pealetükkimatu kui lämmatav. Õige tasakaalu aitab alati saavutada aga huumor, mida leidus nii etenduses üldiselt kui Hlestakovi karakteris. Vast võibki lavastust kokku võtta sellega, et inimkond on molluski ja rohulible tasandil, kuid kõik ei ole veel kadunud nii kaua, kui eksisteerib koomika ning isegi kõige tumedamale tunnile on võimalik naljakile peale tõmmata. Ja reaalsus ei olegi äkitselt enam nii masendav.

laupäev, 25. märts 2023

Teater: "Abel Sanchez. Ühe kire lugu"

Tervitus!

Taas teatrist.

Pealkiri: Abel Sanchez. Ühe kire lugu
Teater: Linnateater
Lavastaja: Margaret Sarv
Näitlejad: Tõnn Lamp, Märt Pius, Maiken Pius, Ursula Ratasepp (info kodulehel, kuid lavastuses vist seekord mängis hoopis Külli Teetamm), Argo Aadli
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 23.10.2021
Millal nähtud: 21.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Lugu ühest kirest. Ainult ühest? Millisest kirest siis täpsemalt? Süžeesse oli neid peidetud mitmeid, eri tegelaste poolt, eri isikute vahel ning eri fookusega, nii positiivset kui pahatahtlikku. Pealkiri otsekui viitab, et kire keskmes oli Abel Sanchez, kes siis kellegi või millegi vastu intensiivset emotsiooni viljeles. Tegelikult ei olnud tema üldsegi peategelane või see kellest mainitud kirg tulenes, vaid oli Abel hoopis meie kangelase, Joaquini, kinnisidee ning kõikide tunnete kogumiku tulipunkt. Mis sorti kihuga oli, aga tegemis, ning mis suunas see voolas? Kas tuum peitus naises, Helenas, ning otsekui ära napsatud armastuses või äkki olid allasurutud lembeemotsioonid hoopiski Abeli vastu motivaatoriks, andes impulsi Joaquinile enda elu ja hinge pühendamiseks sõbra vastu sõdimisele. Võitlemiseks tuuleveskite ja iseendaga. Või andis mehele lihtsalt tõsiseltvõetava mõtte üldsegi hingata kellegagi konstantses vastasseisus olek ning armastusel, ühe või teise vastu, ei olnud siin mingit pistmist. On neid, kelledel kannustamiseks on meeleheitlikult vaja võrdlusmomenti või rivaali, et edasi rühkida ning oma ambitsioone püstitada. Enda saavutusi on võimalik hinnata ja tunnistada vaid siis, kui need kellegi teisega kõrvuti mõõdupuu konteksti paigutada. Esilekerkivateks märksõnadeks on kadedus, egotsentrilisus, eneseuhkus -- kellelegi pidevalt ära tegemine ja sellest tulenev tõdemine, et, vot, näe milline tegija ma olen, sest olen ümberringsetest etem. Ja üks ebakonventsionaalne idee, äkki oli Joaquinil lihtsalt liiga hea elu ja igav. Vaja oli stimulaatorit, mis olemise vürtsikamaks teeks ning, mis on siis ikka põnevam, kui kellegi vihkamine.

Joaquini ja Abeli vahele pandi võrdusmärk Caini ning Abeli kehastuses. Piiblilugudest tuntud vennatapp saatis kogu lavastuse vältel kahte tegelast ning laotas kurjaennetava loori üle kogu süžee. Kas ajalugu kordub ning Abelist saab päriselt nimekaimu koopia? Tema seda paralleeli ei tajunud, vähemalt mõista andvalt, kuid mehe sõpra painas see tragöödia juba etenduse algusest peale. Päris huvitav oli kuulata Joaquini monoloogi kahe müütilise venna vahelisest suhtest ja saatusest. Ning ka Jumala rollist. Miks eelistas too üht teisele ning selle valikuga pani kasvama ideaalpinnase kadeduseks ning selle kulminatsiooniks tapmise näol? Peategelane arvas, et kogu situatsioon oli Caini suunas ebaaus. Loomulikult nägemata, kuidas see oli samamoodi ebaõiglane Abeli suhtes. Joaquin samastas ennast vanema vennaga ning õigustas tolle käitumist. Või vähemalt püüdis seda lahti tõlgendada. Siinkohal ei saa kindlalt öelda, et tema loogika logises või rihtis puusse. Jumal oli vennad loonud, nendega seoses otsused teinud ning sellest tulenevalt ka konflikti tekitanud. Olles issanda looming, tegutsesid mehed otsekui marionetid tolle plaani järgi. Seega, kas oli Cain 100% süüdi oma kadeduses ja vennatapus või siiski looja, kes ta sellisesse potsiooni üldse paigutas? Jumal pani paika mängureegleid, juhatas malendeid kuidas soovis ja siis karistas. Igatahes, umbes niimoodi sai olukorrast sotti Joaquin, sest puudus konkreetne ülekaalukas põhjus, miks Jumal peaks soosima ühe venna andamit teisele: loomakasvataja versus maaharija. Mehe arvates ei olnud see kõik Caini suhtes õigustatud, kellega ta samastub, ning, ühtlaselt, ei olnud asi puhas, kui Abel sai Helena, kelle kiindumust ja tähelepanu ihkas Joaquin. Ajalugu kordub. Helena valib Abeli ning kaotaja võtab kursi Caini jalajälgedesse. Kes käitus õigesti, kes tegi kellele ülekohut või kas keegi üldse tegi ning, kas kõike tasub isiklikult võtta või oleme me lõppkokkuvõttes iga üks vaid inimesed, need on juba täitsa teised teemad.

Joaquin ei näinud kaugemale enda ninaesisest, alandades ennast pidevalt märtriks ning nägemata kuidas kogu olukord pigem oli ülekohtune hoopis Abeli ning originaalse Abeli suhtes. Võib öelda, et mees paigutas end antud loos, vastupidiselt müüdile, teadlikult Jumala positsioonile, olles kui Cain, kes on nüüd võimupositsioonile tõusnud. Oli ta ju ikkagi prestiižsemal ametil kui sõber, kes eelistas olla maalija, kutsumus, mis talle südamelähedane. Peategelane olles taaskord veendunud, nagu maaharimisega Caini puhul, et Joaquini professioon on tähtsam ja, seega, mees automaatselt ka isikuna enam vääriline. Samamoodi võib paralleele tõmmata Helena ja taevaisa ning Helena ja andami rollide vahele -- naine, kui kõikvõimas ning, naine, kui lihakäntsakas. Perspektiive on mitmeid, oleneb millisest otsast vaadata. Intrigeerival kombel joonistus välja põnev kontrast Joaquini ja tema naise suhtes Jumala ja kõrgema heakskiiduga. Ühel pool agressiivne ja hävitav kirg, teisel vaga ja altruistlik kirg. Tükk viskab õhku hulgaliselt arutlusmaterjali, luues rikka mulla kõiksugu filosoofilisteks aruteludeks. Kas kahe asja valikus peab alati lähtuma mingist selgelt katsutavast loogikast nt Jumala valiku ja Helena valiku vahel? Kas armastust saab sundida? Kas Abel siiski oli süüdi selles, et võttis naise, keda ta teadis, et sõber ihkas naida? Kas Joaquin ei suutnud kamule andestada, sest tundis end reaalselt reedetuna või taaselustas ta saatuse tahtel alateadlikult vaid kuulsate vendade tragöödiat? Helena oli vaid stiimul konflikti lõkkele löömisel. Jumala ja tema tagamõtete lahti harutamiseks läheks vist, lisaks, terve igavik. Nt kas inimnõrkused on meie endi teha, nagu kadedus ja isekus, või juhib mängu detailideni välja suur ja vägev isiklikult ning inimene lihtsalt sammub ja käitub etteantud trajektoori järgi? Huvitaval kombel pakuvad teosed, mis mingil määral kaasavad religiooni ühe põhiliinina, alati ohtralt diskussiooniteemat, mis aitab materjalil näida sügavam ja sisukam. Seega, isegi kui usk on keskmisele eestlasele pigem kauge teema, siis mõtteid mille üle mõlgutada pakub lavastus heldelt. 

Lugu lõhkus n-ö neljandat seina, mis eraldab esitaja publikust, ning juba enne lavastuse ametlikku algamist kõnetati lavalt külalisi. Märguande alustamisest ja standardse enne etendust palved ei esitanud saaliadministraator vaid üks näitlejatest. Läbi kogu tüki teenrit kehastanud Argo Aadli, kes vist ühes isikus mängis mitut erinevat Joaquini abilist läbi tolle elukaare, sest nimed, millega peremees teda kõnetas, pidevalt varieerusid. Võib ka täitsa olla, et teener oli sama, kuid Joaquin oma arrogantsuses lihtsalt ei vaevunud truu alama nime kunagi ära õppima. Näidendis leidus mitmeid seiku, kus peategelane otseselt pöördus vaatajate poole või astus süžeerongilt maha, et kõrvaltvaatajana asjade üle mõtiskleda, nt monoloog Cainist ja, kuidas mees tõmbas eluks lühema liisu ja, kuidas tolle õnnetus saatusekäigus tunneb end ära ka Joaquin. Etenduse esimeses pooles jagab teener välja kaarte, millelt saab siis karakteri valida, keda isik lavastuses mängima hakkab. Need olid, aga kõik ühe ja sama sisuga. Barjääri hägustumine lava ja publiku vahel piire eemaldades oli tervitatav, lisas intiimsemat õhkkonda, tõi kõik saalisolijad kokku ühele tasandile ning lihtsalt pakkus vaatajale midagi teistsugust, erilisemat, mida muidu taolistest dramaatilistest, ajaloolistest ja religioossetest näidenditest ei oskaks oodata. Teisalt, kohati ebamääraskes jäi sellise lükke täielik eesmärk või mida täpsemalt sooviti sellega saavutada. Kas püütakse viidata eksistentsiaalsele kriisile ja elu sügavamale mõttele usu fookuses? Kes ma olen, miks ma olen, mida ma tahan? Mis rolli ma enda olemasolu loo tahaksin mängida? Joaquin annab vihjeid ka sellele, et lugu rullub lahti tema vaatevinklist ja mälestuste põhjal ning mitmeid kordi püüab ta mingit olukorda pehmendada, muuta või lihtsalt annab teada, et nii tegelikult vist ikka ei olnud või, et võtame uuesti algusest. Tegu on mehe kontrolli all oleva jutustusega ja teised, kaasa arvatud publik, on lihtsalt malenupud tema biograafias. Selline suund avab uksed n-ö ebausaldusväärse jutustaja võttele, mille kaasamine mingis kontekstis annab alati alust kahelda kõiges ja kõigis, mida loo "dirigent" väidab ja näitab. Ja nüüd vandenõuteooria: Kas elu oli ikkagi meie peategelase vastu nii ülekohtune või nägi ta vaid seda mida tahtis ning toitis agaralt ise enda märtri narratiivi, hoides silmad kinni objektiivse reaalsuse eest?

Üks silmapaistvamaid aspekte tükis oli selle lavaline disain ja tagasihoidlik, kuid rahuliku pinna alla elav dünaamika. Hobuveskis aset leidvad lavastused on alati kuidagi omanäolised ning ajaloolisusest pakatav õhkkond aitab teha eriliseks ka need näidendid, mis muidu seda võib-olla ei oleks. See ringhoone annab ekstra tortsu natuuri, ükskõik millele, mida seal esitatakse. Antud näidend sobis sinna ideaalselt ning sulandus kenasti nendesse vanaaegsetesse seintesse ja atmosfääri. Üheks põhielemendiks olid maali raamid, mis nii tehnilises ja rekvisiidi mõttes, täitsid ruumi taustana, kuid andsid, lisaks, sisuliselt süžeed edasi ning võimendasid toimuvat. Mida sümboliseerisid need raamid? Oli neil lihtsalt dekoratiivne funktsioon või midagi enamat? Tundus, et neid sai võtta omamoodi kui aknaid tegelaste ja, esmajoones, Joaquini hinge. Võisid nad ka olla mõtteline kollaaž piltidest mehe ja tema lähedaste eludest, sest neid raame tekkis aja kulgedes aina juurde ja juurde. Olid nad veel veidrad mikrofonid, sest kui tegelase nägu ja ülakeha raamistas puit, siis tähendas, et fookus on just sel karakteril ning võtmeroll oli stseenis konkreetsel tegelasel, isegi kui tema otseselt ei rääkinud või ei olnud sündmustiku keskpunktis. Ja, loomulikult, andsid ilma sisuta maalid edasi Abeli kui maalikunstkiku kutsumust ning tõsiasja, et lavastuses oli tegu Joaquini eluloo otsekui pildiraamatuga. Vaatamata etenduse sisuliselt pulbitsevale kirele, oli füüsiline pilt siiski vaoshoitud ja ilmalik, ringi jooksmist ning energiarohkust laval kohata ei saanud, kuid ei olnudki vaja. See, mida tükk edasi soovis anda, passis nagu rusikas silmaauku Hobuveskisse ning mõõdukasse, kuid kõnekasse lavakujundusse. 

Tõnn Lamp oli peategelase rollis karismaatiline, vaevatud ning kompleksne. Oma välja kumava intensiivsusega mängis ta kaaslased tsipake üle. Maiken Pius, Helenana, suutis mehega kohati samale tasemele end vinnata ning tegelikult oleks äärmiselt põnev kuidas oleksid kaks karakterit võimumõõkadena ristunud, kui nad siiski oleks abiellunud üksteisega. Helena särtsakus, halastamatu otsekohesus ja haavatavus olid ühtlasi sümpaatsed kui eemaletõukavad. Abel, Märt Piusi kehastuses, natuke mattus oma iseloomukate lavakaaslaste alla ning nood mängisid ta üle. Võib täitsa olla, et see oli tahtlik, sest meest narratiivselt ümbritsevad kirglikud karakterid imevadki ta tühjaks, ta jääb nende "tee peale ette" ning ehk see ongi loo üks moraalidest. On inimesed, kes lihtsalt upuvad kaaslaste ühepoolsete ülevoogavate emotsioonide alla -- Abeli saatus. Huvitaval kombel suutis Antonia, Joaquini vaga ja jumalakartlik naine, oma kohalolekuga tähelepanu endale tõmmata. Tegu oli kõige meeldivama ja mõistlikuma tegelasega. Koos näitlemisega on lavastuses mitmeid tahke mida tähele panna ning mille üle sisearutlust pidada. Religioon, ja just kristlus, on põnev teema, eriti üldiselt mitteusklikule eestlasele, kes näeb selle ümber toimuvat võib-olla hoopis teistmoodi kui keegi, kes Jumalat usub. Samas, on ükskõik mis teema ikkagi omamoodi võõras ja keeruline, et toimuvat täies mahus mõista, kui see peegeldub läbi usu prisma. Kesksed konfliktid nagu inimnõrkus ja mitte just üllamad iseloomujooned on, aga universaalselt tajutavad ning käega katsutavamad.