NuQ Treff 2019: "Mina, Sisyphos", Puppet's Lab Bulgaaria

Veelkord visuaalteatrifestivalilt NuQ Treff 2019: Bulgaaria teatrilt Puppet's Lab, lavastus "Mina, Sisyphos".

Pealkiri: "Mina, Sisyphos"
Teater: Puppet's Lab, Bulgaaria

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Veselka Kuncheva
Näitlejad: Stoyan Yovchev
Žanr: Visuaalteater, objektiteater, nukuteater, tants
Vanus: Noortele ja täiskasvanutele
Kestus: 1 tund
Esietendus: 2015
Asukoht: Kanuti Gildi Saal
Millal nähtud: 25. mai 2019
Minu hinnang: 5/5


Kui lavastus lõppes ja eesriie sulgus, siis ma mõtlesin tükk aega, et kuidas ma kõike seda, millele ma just tunnistajaks olin, kirjalikus vormis edastan? Kuidas kirjeldada midagi, mida on raske sõnadesse panna? Kuidas anda edasi lavastuse sisu, kui väga konkreetset süžeed ei ole ja mis ikkagi annab vaatajale ühe kauni tervikliku loo? Millise nurga alt peaks väljendama nähtut: kas objektiteatri, tantsulavastuse või hoopis mingi kolmanda žanri vaatenurgast? 

Üks on kindel, see, mida ma lavastust vaadates kogesin ja nägin, oli midagi, mida ma varem mitte kunagi ei ole näinud. Ja mulle see meeldis!

Sisu:

Vanakreeka mütoloogiast pärit Sisyphose legend on mehest, kellel õnnestus surmajumalat Thanatost petta ja surma vältida, kui ta lõpuks ikkagi Hadesesse viidi, siis oli tema karistuseks veeretada hiigelsuurt kivikamakat ülesmäkke ja sinna jõudes veeres kivi tipust alla tagasi. Ja Sisyphose igavikuks see jäi - kivi ülesmäkke veeretada, et see tipust jälle tagasi kukuks.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

Kui lavastust vaadata, siis ühildub "Mina, Sisyphos" müüdiga ehk niipalju, et peategelane tassis terve lavastuse vältel suurt kasti endaga kaasas. Kast sümboliseeris sedasama kivi, mida Sisyphos pidi mütoloogias mäkke veeretama. Peale sümboliseeriva tähenduse kasutati kasti laval päris mitmeks erinevaks otstarbeks: kord sai selle peal tantsida, kord muutus ta nukulavaks, kord loodi sellega muusikat.

Sügavamalt lähenedes jättis lavastuse sisu kõlama minus mõtte, et me kanname kõik enda risti (kasti) ise kaasas. Ükskõik, kui palju me ka poleks mõjutatavad sellest, mis me ümber toimub ja mis meid väljastpoolt meid endid tabab, siis lõppkokkuvõttes on meie kõige suurem väljakutse elus see, mis toimub meie sees, meie mõtetes - igavene mõttelahing iseendaga. Ainuke vangla, kus me elus saame kinni istuda, on meie endi loodud, selle maailma poolt, mis meie sees on. Kõik piirangud, mis meil elus on, tulevad samuti meist endist, meie mõtetest ja sisevaatlustest.

Mis mulle meeldis?

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

"Mina, Sisyphos" oli põnev lavastus, sest sellesse oli kombineeritud elemente nii nukuteatrist, tantsutaterist, kui ka objektiteatrist. Tõeline visuaalne pärl!

Mulle avaldas kõige suuremat muljet näitleja Stoyan Yovchevi täielik kontroll oma keha üle ja tema käte ja jalgade plastilisus ja ilmekus. Kuna nukud ja objektid olid vahelduva eduga seotud näitleja nii käte kui jalgadega, siis näitlejameisterlikkuse tõttu tekkiski tunne, et näitleja käed ja jalad on osa nukust. Lisage sinna veel näitleja hääletoon ja miimika ja sellest saab unustamatu koosluse, mis jääb päris pikaks ajaks ajusoppidesse kummitama.

Näiteks oli näitleja ülakäte külge pandud inimpead ja kui näitleja laval liikus, koreograafia tõttu oli ühe näitleja asemel laval korraga kolm tegelast: on näitleja ja tema ühel õlal olev Hea ja teisel õlal olev Halb. Või teine näide, kus näitleja põlvede külge on kinnitatud inimese büst ja kui näitleja põrandal liikus, tekkis tunne, et ta kaklebki kellegi teisega. See kõik illustreeris Sisyphose sisemonoloogi, võitlust iseendaga.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

Visuaalselt oli minu arvates lavastus piire ületav. Ma pidin päris mitu korda ekstra silmi pilgutama ja uuesti vaatama, et aru saada, kas tegemist on nüüd näitleja käte või hoopis jalgadega ja seda eriti just lavastuse esimeses pooles. Võibolla see tuleneb asjaolust, et ma tõesti pole midagi sellist varem näinud, aga peategelane suutis täita enda keha ja nukkudega/objektidega üksinda terve saali, tema kohalolek ja esitlus olid võrratud!

Nukkude geniaalsus seisis nende kunstilises kujunduses, tehnilises pooles ja selles, kuidas neid laval kasutati. Kui näitleja tantsis koos terve rea nukupeadega, mida sai akordeoni lõõtsa moodi lahti tõmmata ja kokku lükata, või kui nende jalad olid elastsete sukasarnaste asjadega soetud näitleja jalgade külge, siis ma mõtlesin, et see, kes selle kõik välja mõtles, on ikka tõsine "nuku-mastermind"!

Super elamus!

Lisan lõppu ka lavastuse treileri, et lugejal oleks võimalik saada väike pilguheit sellesse, mis lavastuses tegelikult toimub.

NuQ Treff 2019 - "Akvaarium", Ljubljana Nukuteater

Tere!

Meie suureks rõõmuks on visuaalteatri festival NuQ Treff tagasi! Ja siit tuleb ka esimene arvustus, Ljubljana Nukuteatri lavastus "Akvaarium".

Akvaarium

Pealkiri: "Akvaarium"
Teater: Ljubljana Nukuteater, Sloveenia
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Miha Golob
Näitlejad: Miha Arh ja Gašper Malnar
Žanr: Visuaalteater, lastele
Vanus: 3+
Kestus: 40 minutit
Esietendus: 16. veebr. 2017
Asukoht: NUKU Ovaalsaal
Millal nähtud: 24. mai 2019
Minu hinnang: 5/5




Sisu:

Lavastuse tegevus toimub akvaariumis, kuhu ilmub üks väike muna. Muna uudistab kõigepealt tühjas akvaariumis ringi ja avastab seal teda ümbritsevat maailma. Muna naudib päikese soojust, ronib treppidest ülesse ja alla, kukub ja ronib uuesti jälle ülesse. Eriti põnevaks läheb muna elu siis, kui ta saab akvaariumisse puhutud lehtede keskel hullata või proovida, mis tunne on esimest korda vees mürada või vettehüppeid teha ja avastada enda jaoks esimest lund ja purjetada jäämägede vahel mööda akvaariumisse tekkinud merd.

"Akvaarium" jutustab põnevaid objekte kasutades loo, mis võtab vaataja kaasa imelisele teekonnale, kus vaataja saab hingest kaasa elada muna seiklustele, olgu see siis suvel, talvel või sügisel.

Mis mulle meeldis?

"Akvaarium" on sõnadeta visuaal- ja objektiteatri lavastus, mis on mõeldud väikelastele ja koolieelikutele, aga mulle kui täiskasvanule lavastus väga meeldis! Hea teater ongi selline, mis pakub igas vanuses vaatajatele elamust.

Kui lapsed minu ümber elasid itsitades ja ahhetades kaasa munale tema teekonnal, siis mina täiskasvanuna imetlesin eelkõige, kuidas sellises kinnises keskkonnas nagu selleks on tühi akvaarium, saab objektide, värvide, laavalampide, tossu, pulbrite, paberitükkide, peegli, plastiktopsi, valguse ja vee kaudu luua midagi unustamatult kütkestavat, mis paneb unustama selle, et akvaariumi ja muna ümber tegutsevad kaks näitlejat, kes tegelikkuses selle maailma loovad.

Akvaariumis toimuv oli nagu õhu, magneti ja vee ning värvide ja mustrite kirev mäng, mis lõi ühe ilusa, lummava ja nauditava terviku. Geniaalselt läbimõeldud ja elluviidud tükk!

Infot visuaalteatrifestivali NuQ Treff 2019 mängukava ja lavastuste kohta leiab SIIT. Kindlasti on tegemist ühe unikaalse ja põneva teatrifestivaliga, kus iga vaataja leiab midagi enda jaoks olenemata vanusest või maitsest! Teile kindlustatakse maailmatasemel teatrielamus!

Teater: "Timm Thaler ehk Müüdud naer"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Timm Thaler ehk Müüdud naer
Teater: NUKU
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Osatäitjad: Mihkel Vendel, Riho Rosberg, Mihkel Tikerpalu, Liivika Hanstin, Tiina Tõnis, Tarmo Männard, Ott Kartau (Von Krahli teater), Risto Vaidla (külalisena)
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 30.04.2017
Millal nähtud: 26.05.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Näidendil põhinev raamat on minust ühe võrra vanema generatsiooni hulgas tuntud ja armastatud lapsepõlve seiklusromaan. Minust on see mööda läinud, minu isal tekitab see aga sooje nostalgiatundeid. Vahvad muinasjutulised lastelood on mulle alati sümpaatsed olnud, ehk siis, sai sõbranna käevangu võetud ning vast ainsate külastajatena, kel lapsi kaasas ei olnud, teatrisse mindud, et selle 60-70ndate menukiga sina-peale saada. Enda kogemuse ja saalis nähtu põhjal kinnitan julgelt, et antud etendus pakub mõnusat meelelahutust nii lastele kui täiskasvanutele teatri poolt soovitatud vanuses 10-103. aastat (ja, kahtlemata, vanematelegi). On lugusid, mis on igihaljad, sobivad igasse ajastusse ja aina uutele generatsioonidele publikule -- antud näidend oli vaieldamatult paeluv ning passiv nii saalis olnud mudilastele kui minu isa vanustele.

Poisiklutt Timm ei ole rikkast perest, tema elu ei ole just seiklusrohke, ta ei ole ka iseäranis geniaalne, andekas või muudmoodi eriline. Siiski, on tal on kõik mida tõeliseks õnneks vaja: armastav isa ja elurõõm, mis väljendab end poisi lakkamatus naeruoskuses. Seda võimet alati positiivne olla ning nii heas kui katsumustes südamest naerda, hakkab ihkama saatanlik Parun Taruk, kes poisi viimase madalseisumomendil vahele võtab ning vahetuskaupa teeb. Parun saab naeru, mida võib tegelikult ka etenduse kontekstis hingeks lugeda, ning Timm ei kaota nüüdsest ühtegi kihlvedu, ükskõik kui võimatuna näiv. Elu ilma naeruta aga ei ole enam täisväärtuslik elu ning peatselt asub Timm teele, et oma kaotatud kallis elurõõm tagasi võita. Moraal sellest loost on lihtne: rikkus, võim, asjad ja kuulsus, ei kaalu üle sõprust, pere ning oskust igast olukorrast rõõmu tunda ja olla võimeline head meelt naeruga välja elada. Ka vastupidi, kui hinges puudub soojus, headus ja siirus, siis ei piisa naerust, et inimese olemust muuta või seda saatvast emotsioonist maksimumi võtta. Naer, ilusad silmad ja muu mida parun endale kokku võidab, ei tee teda enamaks kui ta on.

Fookuseks võib paigutada ka täiskasvanuks saamise loo, kus naeru kaotamine, vähemalt mingiks perioodiks, sümboliseeris otsekui täiskasvanuks saamise loobumisi, reaalsust ja valikuid. Mida Timm paruniga seltsimisel otsustab teha ning kuidas käituda, sillutab tee, milline täiskasvanu temast saab. Kas ta annab materiaalse ahvatlustele järgi või mitte? Kas ta suudab pärast täiskasvanuks saamist oma lapseliku naeru säilitada, mis elu elamisvääriliseks teeb? Lisaks, kumas tükis tugevalt läbi sõnum: ole rahul ja hinda seda mis sul on ning mida oled ise saavutanud. See mis teistel on ei pruugi sind õnnelikuks teha ja vastupidi -- ennast tuleb armastada just sellisena nagu ollakse!

Loo süžee matkib teisi muinasjutu ja fantaasiaelementidega laste seiklusjutte. Peategelasel on hulgaliselt nii lähedasi kaikaid kodarais, nagu poisi kasuema ja kasuvend, kui ka vaenlasi, nagu salapärane Parun. Teisalt, suudab ta leida ustavaid sõpru ja abilisi igas olukorras, nagu tüürimees Jonny, laevakompanii direktor ja tema ema. Hakkama tuleb saada mitmete tagasilöökidega kui ka ootamatustega ning kuigi kõik tundub lootusetu, võidab hea alati kurja üle. Pealtnäha ei tohiks juba ennast tõestanud mustri kasutamine märkimisväärseid üllatusi tükki tuua, kuid mulle läksid paar ettenägematut puänti loos väga peale. Timmi kihlvedu, mis annab talle juurdepääsu kurikaela lähedusse esimese vaatuse lõpus ning Paruni tegelik isik, olid ootamatult mahlakad lahenduskäigud. Viimast ma, lollikesena, ei näinud ette tulemas -- ükskõik kui ilmselge tagantjärele vaadates --, kuid loo põnevust suudeti selleläbi mitme kraadi võrra tõsta ja mind lugu enam hindama panna.

Olgem ausad, esimene vaatus oli mõnevõrra lahja, veniv ning funktsioneeris kui malenuppude oma kohtadele panemine, ilma mängu tõsiseltvõetavalt alustamata. Ühe põhilise miinusena etenduses tooksingi välja alguse, mis vajas minult kannatust ja tükk endalt jõudu, et käima saada. Esimene vaatus kahvatus aga teise kõrval ja tundsin, et siis tegelikult sai lugu vungi sisse. Osa üks oli suuresti lihtsakoeline, juba sissetallatud süžee rada järgiv ning etteaimatav. Teine aga suutis mind pineva õhkkonna ja keskse kassi-hiire mänguga ärevusest tooliäärele tirida. Olin veendunud, et Timmi ja tema kamraade saadab edu, kuid Paruni pidevad sekkumised, poisi plaanide rikkumine ning olukorra alatine läbinägemine, tekitas mus katkematut uudishimu, et kuidas kurjamile ikkagi lõpuks ära tehakse.

Nukuteatri etendustele mitteomaselt olid kesksetes rollides seekord inimesed ning nukke jätkus lavale kasinalt. Näitlejate eelistamine oli tüki enda vajadustele igati adekvaatne valik, kuid oma juuri ei unustatud. Laval sai näha ka näidendit näidendi sees, ehk siis, jõudis vaatajate ette ka põgus nukulavastus. Näitlejatest on kiidusõnad ära teeninud Riho Rosberg Parun Tarukina, kes oli rollis otsekui rusikas silmaauku. Tema tumedad, õlitatud ja läikivad peadligi kammitud juuksed, kurjamitele iseloomulikud vuntsid ning elegantne ülikond, koos salakavala, intelligentse, enesekeskse ja hoolimatu iseloomuga oli super kombo üheks asjalikuks kurikaelaks, kelle näitleja hiilgavalt esile tõi. Mulle meeldis, et tema esitamisega ei mindud üle võlli nii välimuselt kui iseloomult, et luua ülevoogavat kurjuse kehastust. Tegelase tagasihoidlikkus tegi ta tõsiseltvõetavamaks ning vähem karikatuuriks. Noor ja värske lisa Nukuteatri trupile, Mihkel Vendel, peategelasena, kes pidi esitama poisikest Timmi, sai rolliga tublilt hakkama. Siiski, annan talle veel aega oma näitlejapersooni kasvada ja lavakogemust koguda, sest tsipake ebakindel ta rollis oli. Iseäranis sunnitud ja veidi tehislik oli naer, mille ümber kogu tükk keerles. Veel tooksin trupist esile Ott Kartau, kes oli nagu suur särtsakas kaisukaru tüürimees Jonnyna. Sellist hakkajat, kartmatut ja lojaalset kamu tahaks endalegi.

Lavastuse üheks väljapaistvamaks saavutuseks olid vaieldamatult lavalised lahendused ning kogu tehniline pool kujunduses. Erinevate keskkondadega stseenide üleminekud, igasugu taustade loomine alates trammikupeest kuni laevatekini, projektsioonid lavale, muud vigurid ja trikid, mis hõlmasid näiteksd peegleid, aitasid kõik luua dünaamilist, omamoodi maagilist ja elavat keskkonda. Poleks kujundus niivõrd liikuv ja mitmetasandiline, poleks ka etendus sedamoodi kaasahaarav.

Kokkuvõttes, tükk ei ületa minu silmis Nukuteatri teist näitlejakeskset noortenäidendit "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal", mis on lihtsalt vaimustav, kuid käesolev uuem etendus on kindlasti tasemel ja pakub tervele perele mõnusat meelelahutust!

TREFF: "Päike läheb puhkusele" NUKU teatris!

Veelkord TREFFilt!

Päike läheb puhkusele

Pealkiri: Päike läheb puhkusele
Teater: NUKU
Üritus: TREFF 2016
Dramatiseerija ja lavastaja: Taavi Tõnisson
Autor: Kristi Kangilaski
Osades: Katri Pekri, Katariina Tamm, Anti Kobin, Mirko Rajas, Jevgeni Moissejenko
Asukoht: NUKU Auna teatrimaja
Kestus:45 minutit
Žanr: Lastelavastus, vanus 3+, nukulavastus
Esietendus: 30. aprill 2016
Millal nähtud: 05. juuni 2016
Minu hinnang: 5/5





Mulle meeldib NUKU teatris käia, sest tänaseni olen igalt etenduselt saanud positiivse laengu. Olgu tegemist kas lavastusega väikelastele, koolilastele või täiskasvanutele. Ka "Päike läheb puhkusele" polnud erand.

Sisu:

"Päike läheb puhkusele" räägib loo sellest, kuidas päike otsustab peale miljoneid aastaid töötamist puhkusele minna, sest ta on väsinud. Keegi teda kunagi töö eest ei täna ja ta on tüdinud sellest, et teda võetakse iseenesestmõistetavalt. Mõeldud, tehtud! Päike võtab kassi kuju ja otsustab minna puhkama Maale, kus ta ühel vihmasel päeval kohtub tüdrukuga, kelle nimeks on Säde. Säde paneb Päikesele nimeks Kass ja nendest saavad lähedased ja head sõbrad. Samal ajal, kuna Päike puhkab, hakkab ilm Maal muutuma, esialgu vihmaseks ja tormiseks ning seejärel külmaks ja jäiseks. Säde külmetab ja jääb raskesti haigeks. Vaatamata tugevale sõprusele Sädega, peab Päike tegema raske otsuse ja pöörduma tagasi oma töökohustuste juurde ning jätma hüvasti tüdrukuga, kellest ta väga hoolib.


Varjudemäng. Foto: Jaana Süld

Mis mulle meeldis?

Kuna vaatasin seda lavastust just eelkõige visuaalteatri festivali raamides, siis tahaks alustada osadest visuaalsetest efektidest, mida lavastuses kasutati.

Enne etenduse algust mõtlesin ma, et huvitav, miks on lavakujunduses nii palju lampe? Vastuse oma küsimusele sain üsna kiiresti, sest lampe ja nende valgust kasutati minu arvates fenomenaalselt visuaalsete trikkide jaoks, ilmestades vihma, tuult, lumesadu ja palju muud läbi varjude. Varjuteatri elemente oli lavastuses palju ja need oli hästi läbimõeldud.

Vihma tehti ka lõbusalt, piserdati tegeleastele otse ja hulgaliselt pihustitega peale - täitsa nagu päris!

Väga vahvad olid ka lae alla riputatud päikesesüsteemi planeedid koos Päikesega, mis ilmestasid seda, kui paljudele planeetidele Päike oli rõõmu toonud ja tööd teinud. Väikelastele oli päikesesüsteem kindlasti kasulik juba puhtalt visuaalse informatsiooni edastamiseks.

Muusika andis lavastusele samuti juurde, sest ta oli laval toimuvaga imelises harmoonias. Kui oli tormine ilm ja päike oli kiisuna linnatänavatel, siis oli ka muusika sünge. Kui kiisu oli Säde perega koos, oli muusika helgem.

Kõige ägedam antud lavastuse juures olid laste reaktsioonid loole. Kostis nii rõõmukiljatusi, kui ka sügavaid ohkeid ja kohati ka hirmuvõpatusi ja tüki lõpus ka pisaraid ja see kinnitas mulle veelkord, et tegemist oli fantastilise tükiga. Ja mis seal salata, kui Päike Säde juurest ära läks, tuli mul endal ka väike pisar silma - stseenid laval olid lihtsalt südantsoojendvalt liigutavad.

Kokkuvõttes:

Siiras, armas, soe, imeline lugu! Kiitus tervele trupile ja kui teil vähegi võimalik, võtke lapsed kaasa ja kui lavastus sügisel uuesti mängukavasse tuleb, minge vaatama! Kindlustate endale tõsiselt toreda elamuse!

5+ lastelavastus!


Boonuseks 9-aastase Mihkli arvamus lavastusest. Lastelt lastele!

TREFF: "Väljalõige" - Yael Rasooly (Iisrael)

Tervitus!

Pilguheit ajas tagasi TREFFile 2015!

Pealkiri: Väljalõige
Originaalpealkiri: Paper Cut
Esitaja: Yael Rasooly (Iisrael)
Kestus: 0h ja 50 min
Asukoht: Von Krahli teater (TREFF 2015 festival)
Millal nähtud: 06.06.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Antud ülevaatega olen lootusetult hiljaks jäänud, kuid kuna 1. märtsil tulid müügile 2016 TREFFi piletid ning minu ülimaks joovastuseks, väisab sel aastal festivali ka eelmise aasta väljapaistvaim, vaimustavaim, meelelahutavaim ning igati esmaklassiline jalustrabavalt lõbus ühenaise etendus, siis on asjakohane see lühiarvustus ikka valmis vorpida.  "Nii armas" on tema seekordne tükk ning siinkohal on igati paslik teha ka häbematut reklaami sellele silmapaistvale naisartistile. Muideks, mul on pilet juba ostetud!

Juba algus oli paljulubav, nimelt istus oma 50ndate kontorilaua taga, ajastule truult riides ja mukitud, krapsakas naine, kes usinalt vanaaegse automaatse teritajaga harilikke pliiatseid töötles ning agaralt vaatajaid sisse tervitas, olles juba enne etenduse starti 110% karakteris. Etendus oli alanud! Sellise veidi nipsaka, kuid meeldiva ning reipa tooniga naine, abistas kaasalöövalt publikul kohti leida ning kui istekohad olid täidetud, ärgitas ta inimesi lava ette maha istuma, et keegi tüki nägemisvõimalusest ilma ei jääks.

Publikult oli tunduvalt rohkem kui tagumikutoetuspaiku, kuid iga viimne kui üks mahutati ära. Tung oli etendusele tihe ning see on vast üks usaldusväärne kvaliteedimärk. Tuleb ka mainida, et kogu nähtu vältel rõkkas rahvas naerda ning ka publikut kaasati toimuvasse. Eriti tegi naisele nalja ühe vaataja perekonnanimi, mida ta soovis teada (kui ma ei eksi oli selleks Wolf ehk siis Hunt).

pilt nuku.ee kodulehelt

Nagu film, algas etendus, nüüd juba siis ametlikult, naisega pistmas oma pea Metro Golden Mayeri lõvipea asemel käeshoitud pildilt läbi ning möirates. Tükk keerles ümber lojaalse, tööka ning äärmiselt kompetentse sekretäri Ruth Spenceri ümber, kes unistab oma ülemusest Richard McCormickist. Viimane võtab naist loomulikult iseenesestmõistetavalt, suheldes suuresti läbi valjuhääldi, ning näeb teda vaid siis kui on vaja, et naine taas pool ööd lepinguid läbi töötaks. Rabeledes ühel järjekordsel hilisel tööõhtul, läheb aga naise mõte uitama ning värvika kujutusvõime lendulaskmisega, rullub publiku ees lahti klassikaline must-valge romanss. Muideks, lõpus boss ikkagi mõistab oma viga, kuid Ruth on kasvatanud endale selgroo ning ning sammub pea püsti minema.

Dramaatiline armulugu sai inspiratsiooni kuulsast "Rebecca" (1940) filmist ning esialgne kaunis lugu võtab ootamatu gootiliku pöörde, kui kentsakas koduabiline tekitab kõhedust ning värskelt abiellunud paari hakkab "kummitama" mehe endine naine Marlene (Dietrich, loomulikult!). Isenäoliseks, pilkunaelutavaks ning võluvaks tegi loo kulgemise aga äärmiselt värvikas, kuid ootamatult minimalistlik, esitus, kasutades suuresti paberist pilte. Mängides nagu lapsed pabernukkudega, oli kontseptsioon äärmiselt lihtsakoeline, kuid see hing, mis sinna sissepuhutud karismaatilise, särtsaka, intrigeeriva ning võimsa kohalolekuga esitaja näol, andis etendusele tõelise keha, sisu ja õhkkonna.

pilt nuku.ee kodulehelt

Kasutusele sai võetud paber igasugu funktsioonides ja vormides, kujutades endil väljalõikeid tuntud klassikalistest filmidest ja näitlejatest. Küll olid pabernukud (Ruth ja Richard) lauale asetatuna suured, kord naise käes väiksed; küll hoiab ta käes pilte ja vahetab neid kiirelt, vokaliseerides peale kahe karakterit suhtlust, kord kleebib ta pabernäo enda näole kui maski, eraldades suu enda huultele ja rääkides kui mees paberil. Siis hoiab ta mõlemas käes mehe ja naise nägusid ning liigutab neid vaikselt lähemale, nõjutades suudlusesse, samal ajal öeldes: "Kas sa tahad?" "Jah, ma tahan!" "Kas sa tõesti tahad?" "Jah, ma tõesti tahan" jne. Loomulikult, naiseliku porgandihääle ja meheliku baritoniga vaheldudes. Eriti kena oli paberist vihmavari, mis kujutas karuselli ning, märkimisväärselt koomiline oli, mehe pärlikeest kink naisele, mis surutakse läbi pildil oleva mehe suu.

Üks lõbusamaid seiku etenduses oli Richardi ja Ruthi väljamõeldud mesinädalad eri riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Egiptus, Itaalia ning ka Eestis. Muutes pabernukkude taga taustaks olevaid pilte vastavalt, esitasid paar igas riigis ühe ja sama dialoogi: "Kurat, ma vist astusin millegi sisse!" "Pole hullu kallis, see toob õnne!" See intonatsioon, aktsent ja viis, milledega iga kord need laused esitati, oli tõesti vaimukas. Samuti kostis esitaja poolt ka vastava riigi temaatikaga seotud romantiline pala, näiteks Prantsusmaal oli see "Non, je ne regrette rien" ja Eestil "Mis värvi on armastus." Viimast laulis naine kiiduväärt selgelt ja arusaadavalt ning ka kogu publik kaasati seda  lõõritama.

Kokkuvõttes: Tohutult kihvt kogemus ja lahe naine! Et aga selle etenduse sarmist korralikult aru saada, peab seda aga ise nägema. Kahjuks see nii lihtne ei ole...

pilt nuku.ee kodulehelt

Väike reklaam ka Yael Rasooly uuele tükile TREFF 2016 raames: "Nii armas."

Nii armas -- pilt nuku.ee kodulehelt

Teater: "Miisu" NUKUs

Oktoobri keskel toimus NUKUs esietendus: lavale toodi tuntud lastekirjaniku Annie M. G.Schmidti teos "Miisu". Käisin ka vaatamas ja väga tore lavastus oli!

Pealkiri: Miisu
Teater: NUKU teater
Autor: Annie M. G. Schmidt
Dramatiseerija ja lavastaja: Andres Roosileht
Osades: Lee Trei, Kait Kall, Riho Rosberg, Laura Nõlvak
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Helilooja ja -kujundaja: Mait Visnapuu
Kestus: Umbes 60 minutit
Žanr: Lastelavastus
Esietendus: 18. oktoober 2015
Millal nähtud: 18 oktoober 2015
Minu hinnang: 5/5


"Miisu" räägib loo kassist, kellest saab naine ja kes peab otsustama, kas ta soovib oma elu jätkata kassina või inimesena. Preili Miisu tee ristub ajakirjanik härra Tibbega, kes armastab kasse ja kes veedaks oma terve ajakirjanikukarjääri kirjutades kassidest. Kuna artiklid kassidest ei sobi ajalehe peatoimetajale, aitab preili Miisu Tibbet. Preili Miisu oskab nimelt kasside keelt ja kassidel on imepärane oskus näha kõike linnas inimestega toimuvat ja nad jagavad oma uudiseid läbi kasside pressiteenistuse Preili Miisu kaudu otse Tibbele. Preili Miisu aitab Tibbel lahendada päris mitu müsteeriumit ja vastutasuks saab Miisu jääda Tibbe juurde elama.

Foto: Indrek Rammus

"Miisu" oli lustakas ja tempokas tükk, kus poldud kokku hoitud ei nalja, laulu ega ka väikeste vallatuste arvelt. Riukalisust ning mängulusti olid täis ka näitlejad, kes tegid sellest armsast loost ka ühe vaatamisväärse show.

Lee Trei oli kass, mis kass. Tema kassilikult nõtke kehakeel, nurruv hääl, graatsiline liikumine tegid temast ühe armsama ja võluvama kassipreili, keda ma laval näinud olen. Lee Trei on enne ka erinevates lavastustes kassi rolle mänginud, aga minu jaoks oli teda esimene kord kassina näha ja mu arust oli ta kassi ehe kehastus. Küll hõõrus ta end vastu härra Tibbet, luuras tema korteris hiiri, mängis unenäopüüdja ja teiste asjadega, mis talle ette juhtusid. Ta oli imearmas ja veenev preili Miisu rollis.

Foto: Indrek Rammus

Teine särav näitleja laval oli Riho Rosberg. Talle oli tükis kanda päris mitu erinevat rolli ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Olgu siis  rahulolematu peatoimetajana, härra Küünarmõõduna, doktor Schuldina, endise õpetaja härra Smitina või kassidena. Ta suutis mängida veidi hajameelset ja tagasihoidlikku endist õpetajat, kelle lähenevast 25 aastasest tööjuubelist kassid teada andsid ja ta säras freudiliku doktorina ja pahatahtliku võtmeid näpu otsas keerutava Küünarmõõduna, kelle lemmikute hulka kassid kindlasti ei kuulunud. Väga ägedad esitlused tema poolt!

Foto: Indrek Rammus

Ka teised osatäitjad, Laura Nõlvak, kes mängis enamuste kasside rolle või siis Kait Kall härra Tibbena, olid toredad ja head, aga jäid minu arvates Lee Trei ja Riho Rosbergi kõrval tahaplaanile.

Eraldi tahaks välja tuua lavakujunduse, mis oli hästi läbimõeldud ja ka kujundatud. Osa lavast võttis enda alla härra Tibbe ärklikorrusel olev tuba ja teisel pool katus. Katuse alla oli paigutatud eraldi ruum ja osa katusest sai ülesse tõsta nii, et sinna alla tekkinud ruumis said toimuda erinev
ad linnaüritused ja vastuvõtud. Mulle meeldis väga, kuidas härra Tibbe tuba oli kujundatud. Tegemist oli tüüpilise kirjaniku (või siis ajakirjaniku) toakesega, kus on nii raamaturiiulid täis erinevaid vidinaid ja mille kirjutuslaual võib leida pabereid, kohvitassi, taldriku sprottidega ja kust ei püüdnud ka trükimasin. Kõik see kokku moodustas armsa korrastatud hubase segaduse.

Foto: Indrek Rammus

Kujunduse ja just eriti kunstilise kujunduse juures tahaks kiita veel kahte asja. Esiteks, kostüümid olid imearmsad! Lee Trei seljas olev kollane kleidike oli selline, mida tahaks endale koju garderoobi! Ja siis veel need nunnud sukad ja kingad, mis sobisid kõik vahvalt ühtsesse komplekti! Ja Kait Kalli härra Tibbe oma pruunides soojades toonides sobis Lee Trei preili Miisu kõrvale nagu valatult. Teiseks, lavastuse kava (ja lavastuste kavadest tavaliselt tihti ei räägita, ehkki peaks!) ei olnud mitte ainult ilus ja kaunilt ning värviliselt kujundatud, vaid ta oli ka hariv ja pakkus lastele nii nuputamist, testide tegemise võimalust ning ABC'd ajakirjanduse kohta. Väga nutikalt läbimõeldud kava, mille vahele oli lisatud ka leht kiisunukkude meisterdamiseks!

Foto: Indrek Rammus

Ma olen täiesti veendunud, et lapsed nägid lavastuses hoopis teistsuguseid asju, kui mina täiskasvanuna, aga mulle see 5-12 aastastele mõeldud lavastus väga meeldis!


"Miisu" on praegu mööda Eestit ringreisil. Minge kindlasti vaatama! Lapsed kaasa ja marss teatrisse! :)

Teatritunnid NUKUs: Nukuliike tutvustav ekskursioon täiskasvanutele!

NUKU teater on sel hooajal organiseerinud ühe tänuväärse sündmustesarja: Teatritunnid NUKUs. Esimene üritus toimus neljapäeval, 29. oktoobril NUKU muuseumis ja selle raames oli huvilistel võimalus tutvuda erinevate nukuliikidega.

Üritus: Nukuliike tutvustav ekskursioon täiskasvanutele
Koht: NUKU muuseum
Kuupäev: 29. oktoober 2015
Minu hinnang: 5/5

Malvinaga

Kõigepealt alustaks sellest, et mul on hirmus hea meel, et ma otsustasin minna! Väga arendav, huvitav ja lõbus oli ja seda päris mitmetel põhjustel.

Esiteks, kuna ma olen aktiivne teatrihuviline, kes satub erinevate teatrite etendustele vähemalt kaks-kolm-neli korda kuus ja juhtub, et ka tihedamini, siis on mind alati huvitanud teatrite telgitagused ja ka teatriga seonduvad üritused, mis annavad mulle, kui teatris käijale teistsuguse, laiema perspektiivi ja lisateadmisi teatri kohta.

Juss lavastusest "Jussikese seitse sõpra".

Nukuliike tutvustav ekskursioon kindlasti laiendas minu silmaringi nukkude ajaloo, liikide ja nende kasutuse kohta. Siinjuures tahan juba ette tänada NUKU muuseumi juhatajat Maria Uski ja muuseumi juhendajaid Gerli Mägi ja Iti Niinemetsa, kes mitte ainult ei omanud teoreetilisi teadmisi nukkude kohta, vaid omasid ka praktilisi kogemusi küll lavastamise, kunstilise kujundamise kui ka muuseumi ajaloo kohta. Minu arust on vahva, et selline ürituste sari on ette võetud! Igati tänuväärne minu arvates.

Teiseks, õhtusel ajal NUKU muuseumis koos väikese seltskonnaga liikuda on omamoodi müstiline ja põnev. Enamus muuseumikülalised on selleks ajaks juba lahkunud ja mingeid segavaid faktoreid ei ole. Sa saad uudistada ja vaadata ja nukke oma käega katsuda ja proovida. See oli minu arvates ainulaadne kogemus ja väga kihvt. Selline tunne tekkis nagu jalutaksid maagilises maailmas, kus iga hetk ja nukkudele selga pöörates midagi juhtub ja nad võivad ootamatult ellu ärgata.

Killuke "Siluetid muinasjuttudest"

Kolmandaks, me saime kõiki erinevaid tüüpe nukke oma käega katsuda ja järele proovida. Minu jaoks isiklikult jääb siiani arusaamatuks, et sellist pealtnäha lihtsat nukku nagu näiteks on käpiknukk, on suhteliselt raske panna liikuma nii, nagu sa soovid. Ma mõtlesin, et mis see siis ära pole ja eks ma olen ka lapsepõlves käpiknukkudega mänginud, aga panna üks nukk liikuma nii, et seda oleks ka kena ja huvitav vaadata, see nõuab nii sõrmedelt, kui ka kätelt jõudu ja koordinatsiooni. Huvitaval kombel oli mul varrasnuku proovimine ja liikuma saamine palju lihtsam kui käpiknukuga. Kui käpiknukk Buratino pea seisis kenasti püsti, siis tema käed kohe üldse ei tahtnud allapoole liikuda, ikka kippusid koos näppudega ülesse kerkima. Vääna neid näppe, kuidas tahad, no ikka ei tulnud päris hästi välja. Muidugi, ma pole näitleja, veel vähem nukunäitleja, ma olen kõigest teatrikülaline. Ma ei tea mitte midagi nukutehnikatest ega nukkudega mängimisest, aga põnev oli proovida ja mu austus nukunäitlejate suhtes tõusis veelgi. Mitmesajakordseks. Peale viit minutit Malvina ja Buratinoga katsetamist olid minu käed väsinud ja nüüd kujutage endale ette, et te peate laval olema 1-2 tundi nukuga, siis on see minu jaoks nagu tabamata ime!

Mis siis ekskursioonil toimus?

Gerli Mägi, Iti Niinemets, Maria Usk

Nagu te juba arvatavasti olete mu eelnevast jutust aru saanud, siis tegemist oli nukuliike tutvustava ekskursiooniga.

Enne, kui meie väikest gruppi nukkude juurde lasti, istusime muuseumi aatriumis, kus Maria, Iti ja Gerli meile ennast tutvustasid ja tegid sissejuhatuse nukkude maailmasse. Räägiti sellest, kuidas nukud on sümbolid ja kuidas nad võivad sümboliseerida erinevaid juhtumeid, kujundeid, isikuid, omadusi. Nii, nagu lood ja muinasjutudki, jutustavad loo ka nukud. Kui nüüd tagantjärele sellele mõelda, siis nukk ilma inimeseta, ongi ju ainult nukk. Meie käepuudutus ja fantaasia on see, mis annab nukule elu.

Varjunukud Indoneesiast.

Järgmisena jõudsime varjunukkude juurde, mille ajaloost ja tekkest ma ei teadnud varem midagi. Muidugi, oma kujutlusvõimet kasutades saavad ju enamus aru, millest varjunukk võib tekkida. Varjunuku jaoks on vaja valgust ja käsi. Huvitav oli kuulata lugusid sellest, kuidas Türgis ja Indonesias varjunukud tekkisid. Indoneesia päritolu nukke oli võimalik nii näha kui ka katsuda. Üks väga huvitav fakt on see, et Indoneesias võeti enne nuku riputamist ööseks pea maha. Arvatavasti usuti sellesse, et nukul on hing sees ja et ta ise omakeskis tegudele ei asuks, eemaldati tal pea. See sobis imehästi kokku minu mõttega muuseumis ringi liikudes, et vahest tekibki tunne, et nukkudel on hing sees ja kui sa nendele just otsa ei vaata ja neid ei jälgi, siis selja taga ärkavadki ellu. Maagiline, kas pole?  Varjunukke seostati vanasti ka jumalikkusega ja nad olid värvikirevad ja iga värv sümboliseeris midagi. Kummaline iseenesest, sest varjunuku värve ju vaatajale näha pole. Ainult mehi lasti sirmi taha nukke vaatama, naistel oli nukkude vaatamine keelatud, nendel oli ainult õigus nukku varjuna näha.

Buratino klaaskapis.

Eesti nukkude tekkeloost räägiti ka. Mina olin alati arvanud, et meie esimesed nukud olid rätinukud, aga muidugi mainiti eelkõige karjapoiste nukke: tammetõrudest ja kastanitest tehtud nukke, millega mängiti.

Lotte vanaema Muria. (Noorena!)

Enne, kui järgmise nukuliigi juurde jõudsime, tutvusime ka nukuteatri nukkude ajalooga. Esimene teater, kes hakkas nukulavastusi Eestis ametlikult tegema, oli Draamateatri Nukustuudio, mille ühte vanimat nukku - Tiiut - on võimalik ka muuseumieksponaatide hulgast leida. Kes vähegi meie kohalikku nukuajalugu teab, teavad, et me ei saa ei üle ega ümber ka Buratinost, mille mängis kuulsaks Ferdinand Veike. Tema Buratino lood on ka need, millega mina ise olen ülesse kasvanud. Buratinosid on olnud kokku 11 nukku. Küsimuse peale, et miks neid nii palju on olnud, siis on neid nukke küll kaduma läinud, küll varastatud, küll on nad ära kulunud ja ära väsinud. Kohtusime ka Lotte vanaema Muriaga, kes on täpselt Lotte moodi. Või siis oleks õigem öelda, et Lotte on Muria moodi.

Buratino, kelle käed ei kuulanud sõna!

Varrasnukke saime ka ise proovida. Minu väljavalituteks osutusid nagu eespool mainitud käpiknukk Buratino ja varrasnukk Malvina, mõlemad, kui ma ei eksi, lavastusest "Kuldvõtmeke" (2008). Isiklikult läks varrasnuku liikuma saamine lihtsamalt, ehkki loogika kohaselt peaks nagu olema vastupidi. Päris palju nalja sai, itsitamist oli kõvasti ja ega me sealt ruumist nii kergesti liikuma ei saanud!

Imelised lauanukud. Mis lavastusest
 ja kes on kunstnik, ei tea.

Peale seda kohtusime lauanukkudega. Suures õhinas ei pannud ma tähele, millisest lavastusest olid kolm nukku, mis meid laua peal istudes ootasid, aga nad olid imeilusad! Samuti ei tea ma, kes nende nukkude kunstnik on, aga nad olid tõesti detailideni kaunid. Veel ootasid meid laual tillukesed nunnud nukud lavastusest "Värvid" (2006).

Esiplaanil lauanukud
lavastusest "Värvid"

Lauanukkude liikuma panemiseks on vaja rohkem kui ühte näitlejat, neid peab olema vähemalt kaks: üks näitleja hoiab nuku pead ja ühte kätt ja teine näitleja liigutab jalgu. Siin ei pea olema mitte ainult koordinatsiooni, vaid siin tuleb juba mängu sünergia ja koostöö kahe või rohkema näitleja vahel. Olen näinud ka nukulavastusi, kus ühte nukku liigutavad kolm näitlejat, aga meie katsetasime kahekaupa. Ja jälle tuli endale meelde tuletada mõttes: Vasak käsi, parem jalg! Ehk siis, kui üks inimene liigutab joostes või käies nuku paremat kätt, siis teine liigutab vasakut jalga. Jälle, nalja kui palju, sest sa ei pea jälgima mitte ainult nukku, vaid ka teist nukunäitlejat.

Maria Usk tutvustab
kehanukku

Enne marionettnukke tutvusime kehanukuga, mis kinnitatakse (seotakse) näitleja keha ümber. Tegemist on täissuuruses nukuga, kus näitlejast peaaegu, et saabki nukk. Ja siis tulid minu teised suured lemmikud - marionettnukud. Nukk, millega saime ise tegeleda, oli üks väga iseloomukas daam, tegelane lavastusest "Šoti torupillimängija" (2008), millest osa näeb ka "Muuseum ärkab ellu" ürituste raames. Pärast selle kuraasika šotlannast marionetiga tutvumist tahaks seda 25 minutilist tükki muuseumi Õuduste Keldris näha küll! Selle nuku olemuses üksi oli juba niipalju väge, et ta suutis minus huvi äratada nii palju, et nähtavasti võib mind lähitulevikus Õuduste Keldris mingil nädalavahetuse hommikupoolikul seda etendust vaatamas näha.

Šotlanna lavastusest "Šoti torupillimängija".
Minu selle õhtu absoluutne lemmik!

Ehkki meie ekskursioon hakkas lõpule jõudma, siis ega meist keegi nagu ei tahtnudki veel päris ära minna, sest nii põnev oli! Ja mitte ainult nukkude pärast, vaid ka nende teadmiste ja faktide ja lõbusate seikade pärast, mida ekskursiooni ajal jagati.

Lõpetuseks tahaks öelda ühte asja täiskasvanud skeptikutele, kes arvavad, et nukuteater ei sobi kuidagi kokku nende täiskasvanuks olemisega: et kuidas siis minul, täiskasvanud asjalikul töisel inimesel, sobib aega raisata nukkudega mängimisele muuseumis või veel hullem, selle vaatamisele nukuteatris, siis teile on mul öelda ainult üht. Teate sõbrad, käige vähemalt kahel täiskasvanutele mõeldud nukuetendusel ära ja siis räägime edasi! Ja kui teil ka siis mitte mingit emotsiooni ei teki, siis on teiega midagi tõsiselt lahti!

Suur aitäh vahva ürituse eest!

Järgmine üritus sarjas "Teatritunnid täiskasvanutele" toimub juba 26. novembril, mille teemaks on: "Lavastuse valmimise töötuba." Lisainfot saab SIIT.

Teater: "Cosette"

Tervitus!

Seekord Nukuteatrist!

Pealkiri: Cosette
Teater: Nukuteater
Kestus: 0h 45 min
Näitlejad: Liivika Hanstin
Esietendus: 03.12.2011
Millal nähtud: 26.09.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Lasteetendus täiskasvanu silmade läbi!

Cosette tegelasena maailmaklassika kuldvaramusse kuuluvas raamatus "Hüljatud" on mulle alati tundunud kui tegelane, keda on eelkõige vaja teistele ning kes on vahend rõhutamaks mingit aspekti nende iseloomust või siis edendada lugu. Ta on otsekui sümbol ja kaunis idee vooruslikust kaunitarist: ilus, süütu, hea, lahke, alandlik ja veatu. Ta on keegi kes vajab päästmist, imelemist, kaitsmist, et teda hoitaks kui klaasi taga ning kes funktsioneerib edukalt loos vaid läbi teiste olemasolu. Ta on suhteliselt ühetooniline tegelane ning liialt säravvalge selles sügavalt hallivärvilises maailmas.

Antud etenduses, mis on kompaktne kokkuvõtte noore Cosette'i elust, keskendumaks kõige olulisemale ehk kohtumisele mehega, kes ta lapsena päästis, tundsin, et tänu fookuse paigutamisele vaid noorele tüdrukule, suutsin temaga hulgaliselt paremat kontakti saada kui lugedes tema kohta selle massiivse raamatu kontekstis, kus ta kiirelt upub. Ta jättis siin mulje kui tegelane, kellel on värvi, ilusaid puhtaid pastelseid värve, aga samas ei olnud ta enam ka lumivalge.

pilt nuku.ee kodulehelt

Üldiselt oli lavastuses tegu otsekui muinasjutuga kerges realistlikus võtmes, mis kohati tundus eemalseisvat kurvast, karmist ja õiglustunnet julmalt pitsitavast loost Victor Hugo sulest. Vaatamata kannatustele, alandustele ning ebaõiglusele, tegi nähtu südame soojaks ning jättis meele härdaks ja rahulolevaks, kuigi teatud nukrusejoone jäi siiski sisse, kuna teadsin mis Cosette'i kallist isa vaevas ning tulevik toob. Eriti tähenduslikult ning tagasihoidlikult võimas oli viimane stseen: tõusmine hommikul ja kõik möödanik tundus olevat otsekui halb unenägu. Kaunis lõpp ja samas imeline algus.

Tükk esietendus Köismäe tornis ning mul on ääretult kahju, et ma seda tollesse keskkonda paigutatuna ei saanud kogeda. Viimane tundub kui ideaalne paik intiimseks, hubaseks ning emotsionaalseks elamuseks. Vaatamata sellele, et saaliks oli Nukuteatri ajutise uue Auna tänava hoone suur saal, oli õhkkond ruumis kodune, asjakohane ning suutis mind igati loo sisse tõmmata. Kord olin hilisel talveõhtul kaevu juures, siis lärmakas trahteris, külmas ja kõledas magamistoas -- tillukesi detaile kasutades saavutati tõepärane keskkond tegevuspaigaks. Lisaks õnnestunud kujundusele ja miljöö loomisele, sai ainuke näitleja laval samuti efektiivselt ja meisterlikult hakkama kahe erineva tegelase kehastamisega: Cosette ja Jean Valjean. Veel enam meeldis mulle osav ja vaevatu nukkude ja näitleja ühendamine tervikuks. Silmapilguga sai Cosette'ist nukk ja siis taas inimene.

pilt nuku.ee kodulehelt

Nutikalt oli lahendatud ka tüdruku kasupere kaasamine loosse, nimelt võtsid nad toimuvast osa kujutatuna lava taustal olevale peeglile/maalile. Härra ja proua Thénardier olid limukad ja inimkõnts ning just nii tülgastavad kui sa ei usuks, et keegi võib olla, kuid samas ei eeldanud sa ka vähemat. Vastandiks alandlikule Cosette'ile olid Thénardieride hellitatud tütred, keda kujutati kahe nukuna ja kelle lapsik vaidlus oli koomiline oma pealiskaudsuses ja tujutsemises.

Eraldi pean välja tooma tõsiasja, et tahes tahtmata tekkis mulle silme ette kujutus Hugh Jacksmanist Jean Valjeanina ning olin valmis, et iga hetk hüppab ta väljendusrikkalt käed laiali lavale ja hakkab täiest kõrist laulma. Antud etenduse Cosette oli enda viimasest 2012 filmiversioonist aga üle ja ei andnud grammigi ruumi sealsete kujutuspiltide ülekandeks.

Kokkuvõttes: Lastele mõeldud etendus või mitte, kuid ma siiralt nautisin seda südamlikku lugu väiksest kannatavast tüdrukust ja tema kangelasest.