Raamat: Ingliskeelsete eri "The Serpent and the Wings of Nights", "The Wicked King", "Divine rivals" ja "An Affair of Poisons"

Tervitus!

Taas raamatuid.

Pealkiri: The Serpent and the Wings of Night
Autor: Carissa Broadbent
Kirjastus: Tor
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Taaskord üks romanticy (romance + fantasy), mis ei kukkunudki välja kui midagi, mis mind piinlikkusest maa alla oleks vajuma surunud. Kuigi, mitmed aspekte panid mind silmi pööritama ning ega lugu just eriti originaalne ei ole, oli tulemus üpris soliidne ja nauditav. Mis siis nõmedat oli? Noh, eks meil ikka peategelaseks selline erilne lumehelbeke ole, kes on kohe nii eriline ja tubli ja tegija ja osav ja nii nii special, et isegi vampiiride kuningas just talle halastab ning enda kasvatada võtab. Need üliilmse süžeekaitsega peategelannad (a la "Neljas tiib" Violet), lihtsalt ei mõju usutavalt, orgaaniliselt ning kellegina, kellega on kerge, minul kui lugejal, kontakti leida. Samas, peab tunnistama, et Oraya on kümme korda etem kui Violet. Nagu kakskümmend, kolmkümmend, sada, jne parem kui Violet. Oraya toimis palju autentsemalt ja ka meeldivamalt. Ta oli küll tõsine, turris ja okastega, kuid ei olnud sellise vastiku ning teistest üleoleva suhtumisega. See, et ta mõnele tüübile molli andis oli igati tõetruu, sest ta oli treenitud ja koolitatud. Violet aga oli ju äbraik, kes aga kõigile kuidagi ära tegi, oma "tarkusega". Oraya suutis tegelikult olla lahke, hooliv ja aus, ning jättis sümpaatse maitse suhu. Ta oli asjalik ja tore kangelanna. Kuigi, naise sigarettide suitsetamine pani kõõrdi vaatama. Miks ta seda tegi? Arusaamatu. Ka meie kangelane, Raihn, oli etem kui tema ekvivalent Xaden. Raihn oli nagu päris inimene. Kuigi mõlemal samalaadne minevik, valulik ja traumaatiline, oli Raihn emotsionaalsem, avatum, sügavam, soojem ja üleüldse iseloomukam ning meeldivam karakter. Paarile oli vaevatu kaasa elada. Ka nende üksikud sõbrad ja kaaslased olid nagu täitsa täisväärtuslikud tegelased ning igal ühel oli oma roll. 

Unikaalne see raamat just ei olnud. Eks sama viga leiab tänapäeval enamus romanticy žanri romaanidest, kuid mõned suudavad jätta omapärasema ja eraldiseisvama mulje kui teised. Mõned on agu copy-paste ja sa tunned reaalselt millegi muu loetu maitset intensiivselt oma keelel. Ka antud lugu, kuigi saab paralleele tõmmata nt "Näljamängudega", jne, olid maailm, süžee, selle areng ja tegelased siiski piisavalt omanäolised, et mind sarnasused ei häirinud. Ma arvan, et osa edust on, lisaks, sellele, et autor on tõesti suutnud tegelased ja konteksti, mängureeglid ja konfliktid asjalikult, köitvalt ja sisukalt välja ehitada ning esitada. Mind on tohutult ära tüüdanud need vampiirid, kuid siin raamatus nad ei ärritanud, nende ümber oli loodud põnev uus maailm, ning taust, teemad ning käsitlus olid päris kaasahaaravad (tiivad!!!). Oli vahva, et see konkreetne keskne teose fookusliin ja tegevuskeskkond, oli osa ühest laiast ja sügavast universumist, kuhu mahub ehk veel tohutult teisi tegijaid ja tegemisi. Nt need jumalused nagu Nyaxia. Mulle meeldis puänt lõpus, kuigi selle olukorra esile kerkimine oli Oraya karakterist natuke nagu kõrvalekalle. Kulminatsioon ei tundunud nii nutikas kui oleks võinud olla. Mitte, et see ebahuvitav kuidagi oleks, vaid kui ülejäänud romaanis suht selge, seostatud ja loogiline suund igal käändel ja pöördel, siis see finaal natuke oli nagu lambist. Mis sundis teda seda n-ö vahetusvalikut tegema? Armastusest juba rääkida on natuke vara, väga vara, ja mage. Igatahes, tegu on paeluva ja brutaalse maailmaga, mis oli kenasti väljajoonistatud ning piisavalt omapärane. Milline huvipool süžees on tegelikult hea, milline paha, kas üldse on keegi ühel või teisel poolel, või on kõik lihtsalt üks hunnik halli? See kõik tõusis lugedes kenasti esile ning lisas loole värvi. Eks ma ole siin jälle selle "Neljanda tiiva" kallal omajagu nokkinud, kuigi sellist kesist romanticyt, mis on mega haibi osaliseks saanud, olen kohanud mitmeid-mitmeid juba aastaid-aastaid. Ja ma teen ehk "Neljandale tiivale", neid peksukotiks võttes, ülekohut. Siiski, käesolev raamat on pigem üks ülemise 30% paremaid žanrinäiteid, kuigi vinguda on millegi üle alati. 

-----------------------------------------

Pealkiri: The Wicked King
Autor: Holly Black
Kirjastus: Hot Key Books
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 4/5

Üks väheseid triloogiate sarju, kus teine osa suudab hoida esimese taset või isegi tsipake ületab seda teatud aspektides. Ootused kolmandale kerkisid, seega, veelgi. Mulle väga meeldib kuhu lugu suundub ja kuidas kujuneb, pakkudes puänte ning põnevaid nurki ja lähenemisi selle omanäolise haldjamaailma lugeja ees lahti rullumisel. Tegelased reaalselt arenevad ning aina enam ja enam nüansse lisatakse juba niigi komplektsetele karakteritele. Cardanist on saanud vastu tahtmist kuningas, kuid tegelik võim on Jude'i käes, kes poissi nagu marionettnukku liigutab. Selline suhe tekitab pingeid ning paneb ekstra raske koorma tüdruku õlgadele, kes hakkab vaikselt kokku puutuma ka ületamatute probleemidega, kus tema nutikusest ning varjuboss olemisest lihtsalt enam ei piisa. Haldjamaailmas on teised reeglid ning eksisteerivad mingid asjad, mida ta ei suuda kunagi mõista ja kontrollida, ainuüksi sellepärast, et ta on siiski vaid surelik inimene. Kuidas Jude mitmeid kuumi kartuleid korraga žongleerida püüab, ning mingid neist tahes-tahtmata maha prantsatavad, oli väga pinev ja kaasahaarav. Cardanist tal väga kasu ei ole, õde on ta enam-vähem reetnud, isa püüab kaikaid kodaratesse visata ning kogu haldjaskonnale ta ei lähe kohe grammigi peale, on tüdrukul ka üksikud kamraadid, kelle peale loota. Sellest aga ei piisa. Jude'il on vaja kuninga tuge, mitte võltsvalitseja, Cardani, vaid päris monarhi, Cardani. Peab tunnistama, et kuidas see dilemma lahendati, et üks saaks oma potentsiaali täita ja teine ei jääks võimust ilma, oli geniaalne. Ja armas ja seksikas.

Kahe peategelase omavaheline tõmba-lükka keemia on täiesti pulbitsemistemperatuurini viidud, kuigi paaril oleks võinud rohkem stseene koos olla ning enam võimalusi, et nendevahelist sidet tugevdada ja sellele värvi lisada. Lõppseis oli, ühelt pool, hästi romantiline ja kaunis, paar hetke hilje, šokeeriv ja ebaaus. Siin peab mingi konks olema ja raudselt ongi, kuid ma ei kujuta ette kuidas see takistus järgmises osas lahendatakse. Pärast kõiki neid katsumusi ja piinu veealuses maailmas ning enne seda kogu haldjariigi poolt, on Jude lõpuks ikkagi midagi positiivset ära teeninud. Kuigi, jah, ega ta selline süütu ja õilis kangelanna ole. Ta on oma keskkonna vili, ohver ja võitja. Jude on tegelikult, mingis mõttes, eeskuju, sest tal on eesmärk ja ta teeb kõike, et seda saavutada. Põhifookus on sellele, et tüdruk ei peaks enam kannatama endale võõras maailmas, kus fakt, et ta on inimene, on üks suuremaid nõrkusi ja kõik näevad teda kui kehvemat. Selleks on vaja tema kasuvend troonile saada, kes on kasvatatud "normaalseks" haldjaks ja ehk tooks muutusi, mida Jude vajab, et inimesed nagu tema ei oleks enam alamad. Väga kangelaslik! Ainult, et tüdruku meetodid on kaheldavad. Samas, kas haldjareaalsuses, kus must ongi valge ja valge on must, saab mõõta toimuvat sama moraalireeglite järgi kui inimmaailmas? Pigem mitte. Jude on täpselt see, mida keskkond eeldab ja, isegi, nõuab. Olen jätkuvalt tema ja Cardani fänn ning, järgmises osas, palun vähem Tarynit ja Locke'i. Kolmas raamat juba ootab. Parem oleks, et finaal on võimsalt äge. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Divine rivals
Autor: Rebecca Ross
Kirjastus: HarperCollins Publishers
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu on, ühelt küljelt, väga omapärase noortekaga, sest selle kontekst ja maailmaloomine on köitev nagu segu seitse fantaasiast ja ajaloolisest, maailmasõjalikkusest ning ajakirjandustoa sitcomilikust suhtepuntrast, peredraamast ja äkšonist. Kõige enam tekitas mul põrkumist kaks teemat, mis siin teoses kokku sattusid: jumalad ning, tõsiasi, et kontekstiks oli justkui vanaaegsed 1910ndad või 40ndad -- perioodid enne maailmasõdu. Selline kooslus mõjus üheaegu nii paeluvalt kui võõrastavalt. Originaalne oli ta igatahes. Nimelt, olid selles maailmas jumala kadunud, kuid siis ilmusid kaks välja ja alustasid üksteise vastu sõda, mis hõlmab ja halvad kõik, sest võitlejad on nii vabatahtlikud kui need, kelle jumalused on sinna oma võimuga hüpnotiseeritult meelitanud ja sundinud. Nii juhtub ka peategelase, Irise, vennaga, kelle jumal ära võlub ning, kellest tüdruk nüüd kuid mitte midagi ei ole kuulnud. Olles n-ö praktikal ajalehe toimetuses, on tema rivaaliks rikas ja nägus, Roman, kellega Iris peab püsiva ajakirjaniku ameti saamise nimel võistlema. Siin tuleb mängu selline romantiline komöödia, kus paar käitub nagu vihkaks üksteist, kuid tegelikult keemia nende vahel säriseb, üksteist õpitakse enam ja enam tundma, ning hakkava tekkima tunded. Ja siis, äkitselt, lisatakse veel üks liinikiht, nimelt, romantasy (fantasy + romance), sest mõlemad hakkavad oma mõistatuslikel trükimasinatel kirjavahetust pidama kellegi tundmatuga "teisel pool". Otse loomulikult, on see salapärane kirjasõber, kellele usaldatakse südamesaladused, vastavalt, Iris ja Roman ise. Ja siis viimane osa raamatust on pigem sõjadraama, koos soliidse hulga märuliga, kus peategelased on rindel ning ohte leidub nii maagilisi kui vanasid "häid" pomme ja olukord läheb aina täbaramaks ning täbaramaks. 

Kindlasti ei ole tegu kesise romaaniga, isegi kui teatud aspektid on suhteliselt tüüpilised ja baas tasandil. Nt noorte suhteareng ja lembelugu. Kuigi äärmiselt nunnu ja kaasa elama kutsuv, ei ole see ülemäära originaalne, ennenägematu või uskumatult põnev. Kahe keerulise pereeluga noore sideme loomine algab esmalt kergel "vihkan teda" tasandil ja kulgeb lobedalt edasi "armastan teda" gruppi. Tavapärane from hate to love suhtedünaamika, mis on naistekates tohutult populaarne ja igapäevane võte. Tegelased on teoses 18. ja 19. aastased, seega, on raamatus, lisaks, täiskasvanulikemaid olukordi ja tõsisemat ainet. Kui küsida, et kas mulle pigem lugu meeldis või mitte, siis, jah, ta oli täitsa nauditav, kuid just nende mainitud vastandlike teemade pärast, mis kuidagi kentsakalt, kuid, samas, igati õnnestunult üheks söödavaks kompotiks kokku klopsiti. Kohati oli terviklikkus sujuvam, kohati midagi nagu logises ja ragises. Mingitel hetkedel tundus, et liiga palju erinevad sisusuundi, žanreid ning lähenemisi oli ühte süžeesse püütud sisse punnitada. Teistel momentidel, mind teemade paljusus ei häirinud ning nad kõik passisid ideaalselt kokku. Isegi kui olid esmapilgul omavahel vastukarva ja üledoosides. Midagi oli raamatus justkui nagu lipp lipi peal ja lapp lapi peal, kuid see toimis ühtsena kokku nõelutult ja mõjus, üleüldse, ootamatult unikaalselt. Oleksin väga tahtnud aga lugeda neist jumalustest, sest nende olemasolu ja motiivid oli süžee kahe-jalaga-maas lähiajaloolist keskkonda arvestades, üpris põnevad ja müstilised. Teisalt, see mitte fokuseerimine just tegigi neid olendeid salapärasteks. Tundub, aga et sarja teises osas vist saab nendega enam tuttavaks. Siinkohal on meeldiv tõdeda, et tegu on duoloogiaga, mitte triloogiaga. Viimased kipuvad väsitama ja venima. Kaks osa on palju kompaktsem ja efektiivsem variant loo jutustamiseks. 

-----------------------------------------

Pealkiri: An Affair of Poisons
Autor: Addy Thorley
Kirjastus: Page Street YA
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 2.5/5

Sisututvustus oli tohutult paljulubav ja põnev. Prantsuse kuningas Louis XIV tapetakse salaühingu poolt, kes ta mürgitavad. Alkeemik, kes tahtmatult selle mõrvajoogi valmistas ning kuninga sohipojast poeg, peavad nüüd riigi pahalaste käest päästma. Esiteks, kuidas on võimalik selliseid värvikaid ajalooliselt eksisteerinud tegelasi niivõrd igavaks teha ja kohe tappa, nagu kuninga puhul, ning, samamoodi, kuidas on võimalik konteksti sedavõrd plassina esitada. Teiseks, Mirabelle oli kuidagi ohkiv ja allaheitlik kangelanna, kes mõjus nii väetilt ning pidevalt ära kasutatuna. Meie kangelane, Josse, mängis konstantselt ohvrit, et küll tema elu on raske, sest ta ei ole ametlik prints ja kuidas maailm on talle nagu midagi võlgu. Mind tüütas ära ka poisi pidev oma õdede järgi küsimine. Jah, tüdrukud olid talle tähtsad, kuid ma ei viitsinud koguaeg Josse'i muret korratuna lugeda, sest tema selline suhtumine õdedesse oli ju iseenesestmõistetav, isegi ilma korrutamiseta. Kõige enam häirisid aga kõiksugu aadlikud, Josse'i sõber politsei ning, ekstra hullult näris mu närve, troonipärija Louis, kes oli lihtsalt niivõrd mõttetu ja vastik, et poisi asjalikuks muutumine finaalis lihtsalt ei olnud enam usutav ega sümpaatne. Ka raamatu peamine pahalane, Mirabelle'i ema, oli kuidagi karikatuur ning oli keeruline mõista, et miks ta selliseks segaseks läks ning kas tõesti oli motivatsioon vaid võim ja "kuri" olemine. See oli natuke igav. Pariis tundus loos nii pisike ja rahvavaene, sest ei olnud tõsiseltvõetav, et kui enda poole saadi mingid kalapüüdjad ning lastegängid, siis ainuüksi nende abil suudeti olla lähedal linna tagasi võtmisele. Kus oli armee, asjalikud aadlikud, ülejäänud Prantsusmaa, jne?

Positiivselt poolelt, idee oli äge, ajalooline periood ja fookus oli põnev, kogu kontseptsioon kaasahaarav ning mürkide ja alkeemia ümber mäng oli igati huvitav. Mirabelle ja Josse olid koos nunnud, kuigi oleks tahtnud enam ühist vaiksemat aega neile, et nad saaksid üksteist tundma õppida ja ei oleks ainult ühest kriisist teise jooksnud. Mulle väga meeldis lõppstseen, kus mõlemad on leidnud oma koha ja elavad armasalt oma parimaid versioone endist paarina. Kahjuks, jäid enamus suhteid raamatus kuidagi pooletoobisteks ning neid ei arendatud tüüpilisest etemaks või kuidagigi ebakonventsionaalsemaks. Äkšonit oli teoses palju ning tempo oli kiire. Pidevalt midagi toimus, keegi sai haavata, keegi ründas, keegi suri, kuskil oli tagasilöök, kuskil oli vaja uued plaanid teha, konstantselt hoiti tegelasi varvastel. Kiiduväärt oli ka realistlikkus, sest mitte keegi ei olnud kaitstud ning oht varitses kõiki tegelasi, nii tähtsamaid kui vähem tähtsamaid kõrvalkaraktereid. Alati ei juhtunud imet, et keegi ilmub ja päeva päästab. Kohati olid situatsioonid ja kirjeldused päris karmid ning õudsed. Lugu ei hellitanud kedagi. Nagu öeldud, oli raamatul palju potentsiaali ning õiges suunas liikunud ideid, kuid neid võimalusi ja köitvaid aspekte ei suudetud asjalikult realiseerida ning kogu teos jäi kuidagi kesiseks. Hakkas nagu käima minema, taamal terendas midagi head, kuid siis ikka taanduti tagasi keskpärasusele. Samas, positiivne on see, et tänu mitte hiilgamisele, ei tekkinud süžeele ebavajalikku järjeraamatut, nagu nende noortekatega kipub minema.

Raamat: Emotsioonide eri "Nähtamatu maailm" ja "Carrie Soto on tagasi"

Tervitus!

Jälle raamatuid.

Pealkiri: Carrie Soto on tagasi
Autor: Taylor Jenkins Reid
Kirjastus: Rahva Raamatu Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4.5/5

Mulle ei meeldi tennis. Ma ei tea tennisest mitte mõhkugi. Mulle ei meeldi sport. Ma ei saa aru soovist olla maailma parim mingis füüsilises rammuvõtmises. Ma ei mõista inimesi, kes elavad, hingavad, söövad, joovad ja räägivad ainult ühte asja -- eriti kui see on sport -- eriti kui see on üks spetsiifiline ala. Ja, lisaks, kui täitsa aus olla, siis ega mulle suur osa ajast Carrie Soto, subjektiivselt, eriti ei meeldinud. Me ei klapiks iialgi ja eksisteerime erinevatel lainesagedustel. Aga, mida ma kindlalt tean ja veendunud väidan, on, et Carrie on puhas inspiratsioon ja naiste õiguste ning potentsiaali ikoon. Ning raamat, "Carrie Soto on tagasi", on minu siiani selle aasta üks parim loetud teos. Vaieldamatult. Number üks tšempion nagu Carrie ise. Kohe haarasin autori kaks teist lugu ka oma lugemisjärjekorda, sest mis kivi all ma redutanud olen, et ükski mu nina ette ei ole jõudnud, sest need tunduvad nii põnevad. Igatahes, ma kahtlustan, et antud teos ei ole just kõigi tassike teed. Ehk neil samadel põhjusel, mida eelnevalt mainisin, kuid ma ei mõista, et miks ta just ei võiks kõigil peale minna, sest see on suurepäraselt kirjutatud lugu, kuhu kaasatud ohtralt teemasid, mis, teoorias, kõigile korda lähevad ja kõnetavad. Ühe inimese teekond tippu ja siis uuesti. Tema edulugu ja siis veel potentsiaalne edulugu. Lisaks, on süžee tohutult kaasahaarav ning õhkkond pinev. Kas naisel õnnestub, ei õnnestu? Tekib hasart ja sa tahad teada, et kas tõesti, vastu kõiki ootusi ja eeldusi, eelarvamusi ja füüsilisi barjääre, võidutseb Carrie taaskord. Loo tempo on halastamatu, samasugune nagu Carrie enda vastu ise. 

Lugu algab Carrie ja tema isaga, kes on ka tolle treener, siis kui naine on juba oma spordikarjääri lõpetanud, 37. aastasena, jälgides uut tegijat tennisetaevas, Nicki Chani, mängimas. Meie kangelanna on ärev, sest kohe-kohe on too lükkamas Carriet troonilt, olles naine, kes kõige enam grand-slame on oma hõlma halla kogunud. Muidugi ei saa kunagine tippmängija sellist asja lubada ning plaanib isaga koostöös areenile naasmist ning oma tiitli kaitsmist. Kuigi loo eri liinide alla koondub hulgaliselt eri teemakobaraid, siis antud plaan hõlmab faktoreid nagu auahnus, võidujanu, oma ülima võimekuse saavutamine, milleski parim olemine, võitlusarmastus, jne. Aga mitte vähem tähtis ei ole raamatus tõsiasi, et Carrie on naine ning, siis kui tema oma esmasel mängukarjääril tõusis, ei olnud sport eriti naisi toetav. Suhteliselt palju tuuakse välja seksismi, diskrimineerimist, topeltstandardeid ning konkreetseid seiku, kus naistennisiste peetakse kuidagi kehvemaks ning, et meesversioonidega neid võrrelda ei maksa, sest nad on ilmselgelt vähem oskuslikud, tugevad, võimekad ning tähtsad. Vihjati, et 37 ei ole mitte ainult spordis maha kantud vanus, vaid ka naisena. Mõlemal on aegumiskuupäev. Selline õhkkond mõjus ajastuautentselt (taustaks 70, 80 ja 90ndad) ning lisas ekstra kihi värvi kogu teosele ning Carrie ponnistustele. Võib isegi väita, et lugu oli tahtlikult, teadlikult ja õrritavalt feministlik, samas, ei provotseerinud, kuid oleks ehk võinud. Peategelase kõrval kulgeb ka paralleelne looliin, kus fookuses teine endine proff ja Carrie üheöösuhe, Bowe, kel on endal tarvis midagi tõestada. Mehe n-ö takistusteraja kaasamine üheaegselt naise ponnistustega toimis äärmiselt kenasti ja sümbioosis, toetades ja motiveerides Carriet, kuid üldsegi mitte viimast varjutades. Põnev oli lugeda natuke teistsugusest mängijast ja kuidas asjad meeste tennises käisid. Palju oli temaga seoses juttu vigastustest (kuigi ükski tegelane sellest reaalsusest ei pääsenud), mida oli omamoodi intrigeeriv jälgida. Bowe karjääritrajektoor ja võidud ning kaotused tundusid nii tõetruud. Ta esindas alternatiivlugu, kus mängija ei loobu tipus olles vaid jääb profisporti vegeteerima, langeb ja langeb. Loomulikult oli Bowe funktsioon loos olla romantiline siht ja ka see kiht passis süžeesse ning naise karakteriarengusse nagu üks puudu olev pusletükk. Carrie ei seisa üksi versus maailm, üksildane kalju keset ookeani, vaid ta pidi õppima avama oma südant teistele, lastes sisse inimesi, kes temast hoolisid.

Tegu on mõnes mõttes klassikalise n-ö allajääja seiklusega, võte ja tüüp lugusid, mida ma pööraselt naudin. Nii õhinat tekitav, köitev, mõnus ja motiveeriv on jälgida kedagi, kes alustab nullist ja rühib end tippu. Sel põhjusel, kuigi ma ei ole spordifänn, vaatan ma ülimalt hea meelega igast selle teemalist meelelahutust nt nagu animed/mangad "Haikyuu", "Blue Lock", "Yuri on Ice", filmid "Libe liug", "Võimsad pardid", "Kotkas Eddie", jne. Antud raamat on lihtsalt kirjanduslik versioon sellest samast žanrist ja emotsioonidest, mida see lähenemine kaasa toob, kuid oma spetsiifilise nurga, atmosfääri ja keskse konfliktiga. Tähtis ei ole, et kes on tegelased, milline sport, milline on kontekst ja tehniline pool, vaid primaarne on tunded, mida kellegi läbi raskuste tähtede poole teekond endaga kaasa toob. Nii äge on kellegile nende võidukal tõusul pöidlaid hoida ja nende saavutuste üle koos karakteritega juubeldada. Carrie puhul ei olnud otseselt tegu mõne äbarikuga, kes vastuvoolu ujub, vaid äärmiselt andeka naisega, teisel katsel lausa tennise veteraniga, kes ehk ergutamist ja usku, et suudab kõigile ära teha, väga ei vajanudki. Siiski, minult ta seda sai, sest vajutas õigele kaasa elamise nupule. Kas ta ka oma eesmärgid saavutab, seda ma ei olnud kindel, et kas soovin ikkagi näha -- olin endaga vastuolus -- , sest naise mentaalsele tervise ning isegi üleüldisele arengule oleks kaotus paremini mõjunud. Süžeeliselt oleks see loogilisem.

Veel üks keskne teema, mis teoses tähtsal kohal ja mis tegelikult kogu raamatu süda, oli Carrie suhe oma isa, Javieriga. Mees oli kunagine tenniseäss ning treenis oma tütart juba lapsest peale. Mulle tohutult meeldis paari suhe ning, olgu see tennise ümber keerlev või mitte, siis mõlemad tõesti armastasid üksteist ning Javieri uhkus ja tugi oma tütrele oli küll kohati karm, kuid soe ja mõistev. Ta oli Carrie jaoks kõigeks valmis, püüdis tema ekstreemsemaid plaane realistlikuks ohjeldada ja tahtis, et tütar oleks õnnelik, leiaks normaalse mehe ning elaks oma parimat elu. Üllataval kombel oli Javieri ja Bowe ootamatu kamraadlus ka päris mõnsa. Kui suhtedjooned ja -sügavused olid romaanis ootamatult selgelt ja rahuldavalt väljajoonistatud ning said hulganisti rambivalgust, peab siiski hoiatama, et raamat koosneb suurel hulgal trennide ja matšide kirjeldustest, kuhu vahele siis strateegia, vigastused, tennise teadmised, erinevad turniirid, jne. Mulle läksid peale spordikommentaatorite klipid ja ajakirjanduse vahepalad (nt kihvt oli lugeda Cindy Crawfordi ja Richad Gere lahutusest, Printsess Dianast, jne), mis andsid kogu loole veel ühe dimensiooni ja tegid toimuvat täisväärtuslikumaks ning mitmetahulisemaks. Tuues esile just need seksismi teemad ja naiste tennise pisendamise. Nendest meedialõikudest saame teada kuidas Carriel ei ole tegelikult just parim maine, sest naise suhtumine otsekohene, napisõnaline, keskendunud ainult tennisele, ebaviisakas ja sotsiaalselt mitte just kõige meeldivam. Naine väitis, et tal ei ole vaja kellegile meeldida ning ta on kes ta on. Ta ei teeskle. Eks see üks igivana dilemma ole, et viisakus versus autentsus. Kas reedad end, kui oled kena teistega või kui käitud nagu keegi, kes sa sisemas ei ole? Aga aitab küll, minule "Carrie Soto on tagasi" väga väga meeldis ning, isegi kui sa ei ole spordifänn, tasub raamatule võimalus anda. 

---------------------------------------

Pealkiri: Nähtamatu maailm
Autor: Liz Moore
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Ma ei teadnudki väga mida oodata. Sisukirjelduses oli juttu erinevatest võtmesõnadest ning üks hetk tundus, et tegu on isegi mingit sorti müsteeriumiga. Mõnes mõttes oligi. Põhifookus osutus aga peategelase, Ada, suhtele oma isa, Davidiga. Tüdruk võttis ette teekonna meest, ja tahtmatult ka ennast, mõista ning mehe minevik avastada. Tegu on mitmetasandilise ja tundeküllase looga, kus kaasatakse eri žanreid, teemasid ning lähenemisi, seda kõike delikaatselt, sujuvalt, emotsionaalselt ning hoolivuse ja õrnusega. Raamat on suurekssaamise lugu ja mitte ainult Ada jaoks. Täiskasvanuks pidid saama nii David kui Listonite pojad, perekond, kes mängis peategelase elus märkimisväärset rolli. Ada on vaid 12. aastane kui tema isa, eduka Bostoni informaatikalabori juht, hakkab veidralt käituma, unustama, endasse tõmbuma ja kaootiliselt tegutsema. Diagnoosiks Alzheimer. David oli juba enne eksentriline, äärmiselt intelligentne, eraklik ja, konventsionaalses mõttes, tohutult veider mees, kes sai Ada läbi surrogaatemaduse, ning õpetas tüdrukut kodus. Ka Adast sai omamoodi geenius nagu isa. Kui mees enam narratiivi ei kontrollinud, hakkas välja lipsama igast anomaaliaid tema elus ning tegemistes. Need ootamatused raputavat kõiki ja kõike mehe ümber, eriti tütart, kuid David ise enam olukorda selgust tooma ei ole vaimselt ja füüsiliselt võimeline. Ülesanne jääb ümberringsete õlgadele, et salapärane David lahti muukida, nagu mõni matemaatiline valem või pusle. Inimesed võivad olla sama keerulised lahti harutada kui numbrimõistatused või isegi enam komplitseeritud. Eriti kui nad ei soovi, et keegi nende südamesse näeks ja saladusi avaldaks.

Ada, kes on harjunud suuresti isaga aega veetma nii kodus õppides kui laboris end harides, on nüüd mehe kolleegi, Diana Listoni, hoole all. Naine on üksikema kellel kolm poega. Tüdruk saadetakse esimest korda elus kooli. Temast saab lõpuks "tavaline" teismeline ning, nagu eeldada, ei ole üleminek just sujuv ja koperdamisteta. Ada on äkitselt täitsa võõras maailmas ning peab kohanema uue reaalsusega. Mängu tulevad poisid, ning tüdrukul on kõigi kolme vennaga erisugune suhe. Kaks neist kujundavad märkimisväärselt teda kui isikut. Rääkimata siis Dianast, kelle empaatia ja hoolivus tegi temast justkui tüdruku ema. Ilma küsimusteta, tingimusteta või aga-deta. Kui Ada liigub ajas edasi ja muutub, siis Davidi mineviku paljastamises on vaja liikuda ajas tagasi. Mida enam detaile kerkib veel peale, seda uskumatum lugu näib. Kes David üldse oli? Kas midagi tema kohta oli tõde? Raamat õnneks lugejat ripakile ei jäta ning põikame üks hetk isegi perioodi 20-30ndad ja 40-50ndad, et mehe läbielamisi ja tausta otse kogeda. Raamatu peamine liin aga paikneb 80ndate Bostonisse ning teeb vahepeal külastusi 2009. aastasse, kus peategelane on juba täiskasvanu ning püüab siiani oma isa lahendamata minevikus selgusele jõuda. Ajahüpped toimuvad süžees voolavalt ja loogiliselt, ning ei lõppe vaid mainitud aastatega tulevikus. 

Loos on mitmeid teemasid, mis fookuses ning mida analüüsitakse, seda inimlikult ja emotsionaalselt. Kontseptsioonid nagu pere ja sidemed isikute vahel vaadeldakse kui midagi pidevalt kasvavat ja muutuvat, midagi orgaanilist, midagi piirideta. Pere ei ole ainult veresidemed ja, mõnikord, isegi mitte veresidemed. Oma pere lood sa ise. Loomulikult on loo keskpunktiks, lisaks, isa-tütre dünaamika. Kuidas aga leida oma kohta maailmas, kui sulle tundub et sa mitte kuskile ei sobitu? Davidi ja Ada puhul tõuseb nende otsingu raske teekond teravalt esile. Kas peab teesklema, et oled keegi teine, et ümberringsesse ära mahtuda? Ootamatult kaasatakse ka gei olemise konflikt, üksik inimene versus ühiskond. Ja siis veel lisatakse virtuaalse reaalsuse dimensioon, mis otsekui on võimalus päris elu eest põgeneda ning luua endale passiv maailm. Koht, kus tunned, et kuulud sinna. Mitmed tegelased süžees pühendasid end AI-le ja arvutimaailma, sest see oli lihtsam, seal keegi ei mõistnud su üle kohut, said olla just see, kes tahad ning mudida keskkonda endale ideaalseks. Raamatus ongi nähtamatu maailm virtuaalne maailm ning nähtav maailm on tavaline reaalsus. Teatud mõttes võib romaani ka ulmeks nimetada, sest finaalis minnakse üpris sci-fiks, mis oli kummaline, kuid kontekstiga isegi täitsa klappiv suund. Davidi labor arendab keeleprotsessimise arvutiprogrammi nimega ELIXIR, mis on põhimõtteliselt AI, ning kes areneb edasi kui temaga rääkida ja talle infot anda. See programm mängib Ada ja Davidi elus tähtsat rolli, isegi kui ta suhteliselt kiiresti ajale ette jäi ja vanamoodsaks muutus. Tehnika arenes väljaspool nende laborit lihtsalt kiiremini. Kui inimmõistus hääbub, siis AI on, mõnes mõttes, igavene. Selle teemaga haakub ideaalselt tõsiasi, et David põdes Alzheimerit. Ükskõik kui tark ja laia silmaringiga sa oled, siis kustutab see haigus kõik. Mees eksisteeris edasi vaid enda lähedaste mälestustes, oma saavutustes ning ELIXIR programmis. Eriti viimases. Siit ka põnev ideearendus teoses: kas on võimalik igavesti elada virtuaalses maailmas? Seda ei ohusta inimmõistusele omase loomuliku hävimise probleem. Kas see on meie tulevik? Panna oma teadmised ja mõtted digivormi ja eksisteerida nii edasi? Kas see on okei? Kas AI igatseb meid, kui meid enam ei ole? Edasi juba saab mõtiskleda AI eneseteadlikuks muutmise teemadel. 

Raamat pakkus, lisaks, nostalgiat, sest tänapäeva noored enam ei tea, et mis olid floppy disk, need suured rohmakad arvutikastid ning internetita maailm. Kuigi 80ndatesse paigutumine ei karjunud lugedes näkku, siis need väiksed detailid, mis andsid mõista, et tegu ei ole kaasajaga, olid suurepäraselt integreeritud ning oli äge vaadata ajas tagasi. Vaatamata sellele, et loos on justkui suur fookus tehnikal ja virtuaalsel maailmal, siis tegelikult on täitsa vastupidi. Põhirõhk on inimsuhetel, meie saladustel, muredel, hirmudel ja kohtadel hinges, mida teiste eest peidame. Tegu on tundeküllase ja üdini inimliku looga, kus nähtava ja nähtamatu maailma eesmärgid on justkui samad. Nendeks on säilitada elu. Mulle teos meeldis, kuigi ta kippus vahepeal venima ning uimerdama. Kõik oli aga asjakohane ja eks eesmärk oligi natuke sellist ebareaalselt maagilist pilti näidata, sellist nähtava ja nähtamatu sümbioosi, mis alati just kõige tempokamalt ei liikunud, lähtudes enda nägemusest ajast ja selle kulgemisest. Kindlasti on tegu ühe omapärasema raamatuga, mida viimasel ajal olen lugema sattunud. 

Raamat: Kiisude eri "Frankie", "Kass, kes tabas tapja" ja "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Frankie
Autor: Jochen Gutsch, Maxim Leo
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

Olen viimasel ajal janunenud selliste läbi raskuste elujaatavate ja helgete lugemis- või nägemiskogemuste järgi. Kuid iga kord kui kirjeldusest või arvustusest õhkab, et vot see on nüüd iga küüniku heldima panev looming, on tulemus kõik muud kui. Eriti selgelt on meeles kaks filmi, mida niimoodi ülistati, kui kauneid ja elu positiivset poolt illustreerivaid, mis tegelikult olid pealispinna all ikka eriti masekad. Ehk on asi minus, kuid on vahe, kas midagi on rusuv, kuid kõlama jääb elujaatus või midagi on elujaatuse kastmes, kuid tegelikult on see vaid õrn kiht ning kumisema jääb muserdav foon. Antud raamatu puhul leidsin just selle spetsiifilise tasakaalu, mida otsisin. Lugu on ängistav ja raskesti seeditavate teemadega, kuid panin teose kinni naeratus näol, uskudes parimasse. Või, tegelikult, mitte uskudes, vaid olles kindel, et kõik saab kaante vahele mahtunud süžee väliselt lõpuks ikka korda. Mees on endaga rahu teinud ja koos kiisuga nad ükskord taas diivanil jälle chillivad. Nii mõnus on raamatust edasi liikuda, teades, et vaatamata tagasilöökidele ja avatud lõpule, muutus kõik paremaks. Kui ehk vaid ühe sammu võrra. Proportsionaalselt aga tohutult.

Lugu räägib kodutust kassist, Frankiest, kes suudab inimestega rääkida, ja kes kohtab eraklikku Goldi, meest, kes on vaimselt sügavas mülkas ning plaanib enesetappu. Nagu selliste süžeede puhul tüüpiline, ei saa kumbi algselt aru teise kasulikkusest, kuid samm sammult kasvatakse kokku. Selles mõttes ei saa väga öelda, et loo kondikava midagi erilist või ennenägematut oleks. Tekkis täitsa palju paralleele nt "Mees nimega Otto" filmiga (raamatut ei ole, kahjuks, lugenud). Teekonna tegi ägedaks kassi perspektiiv oma uuele kaaslasele ja elule üldiselt. Frankie jagas oma elutarkusi, filosofeeris, rääkis maast ja taevast ning oli üldse selline mega muhe ja mõnsa kõuts. Alati klaas poolt täis. Alati. Mina olen igatahes tema fänn ja läheks vaatama kõiki kassi filme, kui ta nüüd ikka Hollywoodi vallutab. Kas on tulemas järg "Franike, the filmistaar?" Jah, kogu kupatus oli üle võlli ja kohati lausa totakas, kuid piisavalt sümpaatne ja ehe. Kaks sõpra harjuvad üksteisega, satuvad absurdsetesse seiklustesse (loomapood ja kassitoidu reklaami kandideerimine) ja avastavad üksteises elu mõtte. Päriselt. Okei, noh, Frankie ei saa, loomulikult, kunagi asendada seda mida Gold kaotas, see oli tragöödia, kuid krapsakas kass leevendas olukorda, pani mehe taas hoolima kellestki ja andis motivatsiooni tahta saada jälle mentaalselt stabiilseks. Sest keegi sõltus mehest. Ja just see ongi põhjus miks elada. 

Õnneks ei läinud filosofeerimine või siis targutamine loomade poolt sunnitult üleliigseks või nõmedaks. Ei näidatud etematena ei loomi ega inimesi. Vaid mõlemal olid eri vaatenurgad. Üllataval kombel, kõik tegelased, kahe- või neljajalgsed, olid niivõrd kuivõrd meeldivad ja omanäolised. Frankie väike sõpside gäng, kuhu kuulusid veel taksikoer ja teine tänavakass, olid lojaalsed semud, kes alati nõu ja jõuga kaaslast abistamas. Neile lisaks suhtles pisike peategelane loo jooksul igasugu erinevate elukatega, nt sõimles harakatega, tüdines lammastest ning sai pesukaru käest peksa. Loomaarst oli natuke liiga mugav ja liiga-hea-et-olla-tõsi karakter, kuid ma usun, et loomaarst on amet, kus selline hea ja ennastsalgav vaid olla saabki. Ei puudu süžeest ka lembeliin, sest Frankiel oli oma salajane südamedaam, kellele too Goldi mahitusel kirjutas oma tunnetetulvast nõretava luuletuse. Vot see maailmatasemel geniaalne meistriteos oleks raudselt luule Nobeli preemia vääriline! See on ära teeninud lausa eraldi uue kategooria. Nii siiras ja humoorikas. Ei ole raske ette kujutada, et mõni kass sellist loomingut tõsimeeli viljeleks. Minu vaieldamatu lemmik poeem läbi aegade. Koomikat leidus raamatus hulgi, kuid mitte sellist jalaga-tagumikku-tüüpi, kuigi sellistki tuli ette, siis olid killud pigem meeldivalt mahlased. Vaatamata lõbusale, olid situatsioonid tihtipeale aga pigem tõsised. On oskus kirjeldada midagi traumaatilist ja ikka mõjuda lootusrikkalt ning tõsiseltvõetavalt.

Vaatamata sellele, et raamat minuga ühise keele leidis, kipun arvama, et see see lugu ei ole kõigile passiv ning erinevad lugejad võivad sellesse suhtuda vastanduvate emotsioonidega. Arvatavasti võib see jätta paljusid külmaks või mõjuda õlgu kehitavalt. Kindlasti on neid, kes peavad raamatut kesiseks, totraks või lapsikuks. Samas, viimast peabki tsipa olema, sest, noh, peategelaseks ju ikkagi tavaline kiisu, mitte mõni inim vaimuhiiglane. Lugu ei pea peegeldama reaalsust ja mingis mõttes ta seda ka väldib. Ja kes teab, ehk on kõik aset leidmas vaimselt haavatud Goldi peas. Äkki ei olegi loetu tõeline vaid mehe fantaasia. Ausalt öeldes, on mul täitsa ükskõik mis, kes ja kuidas, sest raamat andis mulle leevendust ja pani uskuma, et ei ole võimatu leida teost, mis ühtlasi nii positiivselt kui negatiivselt poolelt paneb elu üle järele mõtlema. Jätmata suhu nukrat ning haput maitset. See on üks lihtne ja südamik raamat, kuigi mitte täiuslik, mida ma tõesti nautisin.

---------------------------------------

Pealkiri: Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid
Autor: Sōsuke Natsukawa
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

See oli nii armas ja südamlik lühike lugu. Ta käsitles justkui nii sügavaid ja keerulisi teemasid, kuid suutis need esitada nii lihtsalt, kuid mitte üldse neid odavdades. Nagu Jaapani kirjandusel minu kogemuse põhjal kombeks. See on eriline oskus. Süžee keskmes on puhas ja siiras armastus raamatute vastu ning kõik mida need teosed inimestes edendavad, toetavad, pakuvad, vahendavad, võimaldavad ja annavad. Seda võiks kohati lastejutuks pidada, kuid mulle tundub üleüldine toon ja ridade vahel peituv pigem suunatud täiskasvanutele. Või siis ehk sobib lugu kõikidele vanustele. Peategelaseks on Jaapani hikikomori, Rintarō, kes elas oma vanaisaga kasutatud raamatute poes ning, pärast kalli vaarisa surma, on nüüd jäänud sinna üksinda. Hikikomorid on siis Jaapanis enamasti täheldatud fenomen, kus ühiskond on nii nõudlik ja karm, et inimesed ei pea vastu ja sulguvad oma kodudesse ning ei käi üldse väljas ega osale sotsiaalses ja kogukondlikus elus, sukeldudes internetti, arvutimängudesse, vm. Rintarō ise kategoriseeris ennast niimoodi, kuid maailmast täitsa ära sulgunud ta veel ei olnud, kuigi hakkas vaikselt enam ja enam taanduma. Ta eelistas raamatute seltskonda inimestele. Aga, nagu Jaapani positiivsetes toonides lugudega tavapäraselt, siis alati leidub keegi, kes ulatab abikäe ning muresid saab jagatud ning leevendatud. Siinkohal on kamraadideks kaks koolikaaslast, kes ei taha lubada poisil n-ö haihtuda, ning rääkiv oranž kass, Tiiger. Viimasel on hädasti vaja, et poiss aitaks tal "päästa" raamatuid. Tõenäoliselt eesmärgiga anda poisile uus siht ja hingamine, et too saaks kaitsta midagi, mis on talle tähtis. Selleläbi poissi omakorda "päästes".

Loo võib jagada siis neljaks, kus igas ühes neis peab meie peategelane rinda pistma ühe labürindiga, kus keskmes keegi "kurjam", kes raamatuid kuidagi väärkasutab. Neile "pahalastele" on vaja moraali lugeda, mõistus pähe panna ning nende süda õigele kohale tagasi tirida. Vangistaja, purustaja, parseldaja ja üllatusesineja. Pean tunnistama, et mulle Rintarō diskussioon nende kõigiga väga meeldis, sest olgem ausad, ma olin mõlema poolega nõus. Mõlemal olid omad teooriad, argumendid, mis kõik loogilised, ainult eri vaatevinklitest, ning lahendused. Neis kõigis oli oma iva ning ma mõistsin eesmärke ja põhjuseid, iseasi, kas mulle need meeldisid või mitte. Nt ajapuudus, kokkuvõtete vajalikkus, populaarsete teoste eelistamine. Tegelikult tulenesid otsused ja tegevused kõigil ühest ning samast kohast, ehk siis, raamatute armastusest. Mulle meeldis Beethoveni 9. sümfoonia näide ja nutikas lahendus poisi poolt. Loos on mainitud, näidetena välja toodud või siis lugemissoovitustena üles täheldatud suurel hulgas erinevaid päris raamatuid ja autoreid. Nt Jane Austen, Gabriel García Márquez, Antoine de Saint-Exupéry, T.S. Eliot, Osamu Dazai, Goethe, jne. Ka oranž kass oli tõenäoliselt inspireeritud "Alice imedemaal" Irvikkassist, sest sellele kaudselt tekstis viidati. Kokkuvõttes on tegu äärmiselt nunnu, õdusa ja sooja, kuid mõtlema panema, intelligentse ja kaasahaarava, looga, kus käsitletakse mitmeid raskeid ning ka kergeid teemasid: sõprus, lein, üksindus ja, igihaljas, raamatute lembus. Mulle läks raamat kenasti peale, see lihtsalt resoneerus minuga, ning jättis sellise helge, mõnusa ja rahuliku meele südamesse. 

---------------------------------------------

Pealkiri: Kass, kes tabas tapja
Autor: L. T. Shearer
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

See oli küll tore raamat. Muhekrimid on enamasti kõik mõnsad, kuid kui ikka rääkiv kass, Conrad, pannakse peategelaseks, siis minu, kui kassisõbra, süda heldib ning olen igati valmis mõned tunnid loovutama, et enda meelt lahutada lasta. Detektiivikate žanri kirjanikel on raske. Kõike on juba proovitud, lugejaid on kõike juba kogenud ning olla originaalne või kuidagi ennenägematult silma paista on äärmiselt komplitseeritud. Lihtsalt kõike on juba katsetatud. Kõike. Antud raamat oli aga minu esmakordne kokkupuude krimkaga, kus kiisumiisu on see, kes mõrvareid jahtima läheb. Vot see võte ongi see unikaalsus millest ma räägin. Kontseptsioon oli vahva, mulle täiega läks peale ning ainuüksi laheda Conradi pärast andestan ma raamatule kõik muud vead ja kesisused. Nt nagu mõrvamüsteerium ise. Isegi kui idee oli põnev, oli tegija suhteliselt varakult teada ning tegu oli pigem tema süü tõestamisega kui nuputamisega, et kes tegi. Tegija ise oli, lisaks, suur hunnik klišeed, mis ei teinud tolle identiteedi ja motivatsiooni just paeluvaks. Samas, Conradi ja tema kaaslase, Lulu, kes oli loo teine peategelane, plaan kurjamid vahele võtta olid tore. Seega, teose esimeses pooles natuke mõistatada sai, kuid teine osa oli pigem pahalase vahele võtmise ja tõestamise fookusega. Aju sai ragistatud, et kuidas mõrv tehniliselt ikka teostati. 

Selline huvitav detail, mida märgata, oli tõsiasi, et autorile väga meeldis süžeesse susata koroona ja progressiivsusega seotud detaile. Asju, mis tundus, et talle närvidele käisid ja mida siis erinevad karakterid igatpidi väljendasid. Ükskõik, kas kritiseerimine või kiitmine, mulle kohe üldse ei meeldi eskapismiks mõeldud kirjanduses, nt naistekates, krimkades, fantaasias, jne, igal pool, kus teemad ei ole tegelikult asjakohased ja ei panusta midagi süžeearengusse, lugeda neist päevakajalisest valdkondadest. Loen, et igast igapäeva jamast puhata, mitte, et sellega ka meelelahutushetkedel kokku puutuda. Igatahes, on sellega kuidas on, kuid Conrad oli äge ja mulle väga meeldis tema side Luluga. Viimane oli pensionile jäänud endine politseiuurija, kelle ämm oligi keskne mõrvaohver. Loo alguses kohtusid nad esimest korda, kui kass naise juurde jalutas, ning lõpuks olid nad sõbrad. Nad oli koos nunnud. Kass valib alati kaaslase ise ja seekord valis Conrad Lulu. See oli nii armas. Mulle meeldis kuidas ta peaga puksis, kuidas ta pidevalt mjäutas kui temaga räägiti ning eriti mõnus oli kuidas miisu reisis ring Lulu õlgade ümber keeratuna. Ehk siis, kokkuvõttes, äärmiselt südamlik, pehme, kurruv, nurruv ja karvane muhekrimi, kus peategelaseks üks sümpaatsemaid ja kaisutavamaid n-ö detektiive, keda ammu kohanud. Krimiliin ise oli ka täitsa okei tegelikult.