Raamat: Noortekate eri "Imekummaline" ja "Ohtlik armas"

Tervitus!

Taas raamatu ülevaateid.

Pealkiri: Imekummaline
Autor: Lesley Livingston
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2010
Minu hinnang: 3/5

Ostsin selle raamatu puhtalt võluva ja sulni kaane pärast, sest tavapäraselt ei ole haldjatele fokuseerivad noortekad kunagi mulle iseäranis meelepärased. 2000ndate viimastel aastatel plahvatuslikult levima hakanud ja populaarseks saanud young adult žanr, ehk noortekad, kogesid tol ajal universaalset menu. Ka mind haaras noortekate fenomen kaasa ning õgisin lugeda igasugu lugusid, kümneid ja kümneid. Oli "Videviku" ja "Näljamängude" hiilgeajad. Samasse perioodi kuulus ka antud raamat, mille võtsin kätte rohkem kui kümme aastat hiljem hetkest mil selle hankisin. Noortekad on esimesest plahvatusest alates tohutult muutnud ning käesolev lugu oli mõnusalt soe ja nostalgiliselt piinlik näide varajastest žanri teostest.

Nii lahe oli taasavastada kõiki tüüpilisi süžeetrikke ja -liine, milledest žanri esindajad kunagi kubisesid. N-ö uue hingamise saanud young adult lugude esimese generatsiooni raamatud olid tegelikult suhteliselt kesised võrreldes sellega kuhu žanr on tänapäevaks arenenud. Kuigi omal ajal ülistati neid kui tippliteratuuri (mitte kõigi poolt, loomulikult). Entusiasm on praeguseks omajagu jahtunud ja nüüdseks on lood muutunud palju mitmekülgsemaks, laiahaardelisemaks ning tüüpstruktuurimudelist kaugemale ja julgemini eemale liikunud. Ja, lisaks, suutnud üks hetk fantaasia liiki versioonides jõuda uutele jahimaadele, hüljates püha kolmainsuse: vampiirid, libahundid ja haldjad. Antud lugu aga sisaldab endas kõiki võlusid ja valusid, mis välja andmise perioodil žanri esindajaid iseloomustas. Nt esimese silmapilgu või äärmiselt kiire armumine, peatselt on peategelane või tema ihade objekt valmis üksteise nimel surema, sellised jälitajalikud tendentsid meessoost kallima poolt, ühe peategelase salapärane ja fantaasiaelemendiga tegelik taust, mis ootamatult avaldub, üleüldine lapsik lähenemine maailmale, tüdruku arvamus, et on luuser ja totaalne selektiivne pimedus faktile, et ta on kaunitar, kutt on aga üliveetlev ja seksikas ja võimekas ja selliseid vastakaid signaale andev ja nunnu, jne. Ja, loomulikult, mu isiklik mitte niiväga lemmik, täiesti absurdselt asjakohatu ja ebarealistlik reaktsioon selle poolt, kes avastab, et maagiline maailm eksisteerib. Tavaliselt selline situatsioon fantaasia noortekates alati eksisteerib. Ka siin loos pani mind muigama ja silmi pööritama Kelley vestlus kena kutiga ja tädiga, kui tüdruk sai teada, et ta vist ei ole 100% inimene. See käis umbes nii:

- Moosipoiss "Üllatus! Sa oled haldjas.";
- Krapsakas kangelanna: "Ära aja jama, segane (aga, oi, kui kuum sa ikka oled)!";
- Krapsakas kangelanna (helistab telefoniga): "Tädi, kas ma olen lapsendatud?";
- Salapärane tädi, kes ei arva, et peaks kohale tulema ja näost näkku tüdrukuga rääkima, et sellist, mitte ainult isiklikul tasemel šokeerivat, kuid lausa eksistentsiaalsel tasandil gigantset uudist kommunikeerida: "Ma tunnistan kõik üles. Ma varastasin su haldjamaailmast. Ära ole kuri. Kalli kalli, musi musi" (kogu vestlus oli vist üks lehekülg).
- Krapsakas kangelanna: "Andestan sulle! Kalli kalli, musi musi."

Ja oligi asi ants...

Tüdruk! Sa said just teada, et haldjad on päriselt olemas. Palun käitu natukegi nagu reaalne inimene reageeriks sellele avastusele. Selline tunne oli, et nad rääkisid ilmast! Ja eks neid tüütuid stampe ja totakaid arvamusi, lähenemisi ja stiili leidus raamatus omajagu.

Samas, peab tõdema, et täpselt see, mis mind tõmbas üle kümne aasta tagasi esimeste uue generatsiooni noortekateni, kehtib samahästi praegu. Nad on selline guilty pleasure ja pakuvad roosavahust meelelahutust koos roosamanna, lillede, südamete, ilusate poisside ja võluvate armastuslugudega. Ma tean, et peaksin ehk lugema pigem kvaliteetkirjandust, kuid mind üldse ei huvita. Kui keegi tahab lugeda Barbara Cartlandi, sest see pakub talle head meelt, sooje tundeid ja põgenemist reaalsusest, siis tuleb Barbara Carltandi lugeda, ükskõik mida keegi teine arvab. Sama on noortekatega, kelle austajate hulgas on esmapilgul üllatavalt palju täiskasvanutest lugejaid. Mitte ainult teismelised ei tunne rõõmu ükssarviku seljas suhkruvati maale sõidu üle. Ka 18+ vajavad seda ning osakavad loetut hinnata.

Tuues esile positiivseid jooni, ei saa ma kaugeltki väita, et tegu on varajase noortekaga, mis mulle jubedalt meeldis, kuid oma sarm oli tal kindlasti. Kelpi hobune oli vahva ja üliarmas, kõrvaltegelased olid suuresti klišeed, kuid oma rollides veenvad ja värvikad, tekst oli õhuline, voolas, dialoog oli humoorikas, särtsakas. Ning viimane võitlus ja pöörded oli üpris ootamatud, ehk siis, edukalt esitatud.

Tegu on kiire lugemisega, mis vaevatult aitab põgeneda külma ja pimeda eest ning, mis vähemalt mulle, tekitas tohutult nostalgiat. Mõnikord on lahe taas leida oma kunagised kiindumused või teemad/tegevused, mis möödunud aegadel head meelt tekitasid. Pean vist ikkagi ette võtma need ülejäänud kümned noortekad, mis mul aastaid lugemata raamaturiiulil on seisnud.

---------------------------------------------

Pealkiri: Ohtlik armas
Autor: Melissa Marr
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2010
Minu hinnang: 2.5/5

Järjekordne noortekas, mis juba terve igavik mu riiulil lugemata seisab, ajast kui žanr nautis edukat uut hingust ning ujutas kirjandusemaailma üle. Igaviku all mõtlen kümme pluss aastat. Tegu on esimese väljalaskega viieosalisest sarjast, millest eesti keelde tõlgiti vaid see üks. Mul on aga oma kana kitkuda noortekate mitmeosaliste lugude fenomeniga ning mingi hetk oli sõna "sari" mulle otsekui punane rätik. Ükski autor ei osanud enam romaani kirjutada, mis seisis iseseisvalt ning mis ei kuulunud vähemalt kolmeosalisse sarja. Iga raamat, isegi eriti mannetu, sai vähemalt üks, kaks järge. Need aga tulid välja kuskil aastas korra ning tegid noortekate lugemise äärmiselt frusteerivaks. 

Tõesti käis närvi, kui avastad, et jälle üks avatud lõpp. Tuli ette, et vaja on isegi neli järge ära oodata, et teada saada, kuhu tegelaste teekond siis viimaks suubub. Püüdsin peatselt valida ainult eraldiseisvaid teoseid, kuid kirjastused muutusid osavateks trikitajateks, meelitasid sind lugema, mõnikord isegi lubades, et järge ei tule, ning, ikka ja jälle, avastasid, et "ups, üllatus" ikka plaanitakse veel ühte! Juhtus, et mõnikord ootasid lõppu oma viis aastat, mis ajaks unustasid täitsa ära, mis esimeses osas aset leidis. Iseenesest ei ole sarjad ju probleem, murekohaks muutus see siis, kui lugu kaotas oma juured, mõjus sunnituna, kirjutati lihtsalt järje kirjutamise pärast, venitati ja romaanid muutusid sisukuselt õhukeseks või siis said kunagi sümpaatsetest tegelastest tüütud tegelinskid ning süžee kadus keset sarja täitsa ära või muutis suunda kuhugi sohu. Viimases raamatus ei olnud enam haisugi sellest, mis esimese osa loetavaks ja nauditavaks tegi. Tegu oli otsekui omavahel seosetute teostega ning päris mitmed lood pöördusid ikka täitsa kloaaki ära. Seda kõike tehti aga, muidugi, vaid sellepärast, et lugejatelt rohkem raha välja lüpsta. Nii kergelt ju ei jääta jutulõnga pooleli ilma finaali kogemata. Ja nii juhtuski, et avastasid end lugemast raamatut, mis oli vastumeelne ja mõttetu, kuid noh, tahaks ju ikka teada, mis siis ikkagi saab. Üksikud sarjad suutsid üle olla n-ö sarja või teise osa needusest ning osutusid asjalikeks.

Aga aitab vingumisest! Nüüd lähemalt kõne all olevast teosest.

Aislinn on alati näinud haldjaid. Mitte nunnusid Tinkerbell tüüpi olevusi, vaid tema maailmas on haldjad isekad, hooletud, täis, tihtipeale, pahatahtlikke krutskeid inimeste suunas ning hirmuäratavad. Neist tuleb eemale hoida, ignoreerida ja nad ei tohi iial teada saada, et tüdruk neid näeb. Nagu noortekates aga kombeks, hakkab peategelase vastu huvi üles näitama üks võimsamaid ja, loomulikult, nägusamaid haldjate esindajaid, Suvekuningas isiklikult, Keenan. Erilisus erilisuseks, kuid mind alati hämmastab kuidas žanri paljudes lugudes mõni müütiline, eksootiline ja/või surematu meesjumalus armub mingisse inimteismelisse. Samal ajal, kui sul on kõik maailma täiskasvanud kaunitarid käepärast võtta. Ikka peibutab neid just see tavaline, mittemidagiütlev, veel arenemisjärgus ja (paljuski) oma välimuse eest mitte niiväga hoolt kandev tiinekas. Okei, loeb ju see, mis on sisemuses, kuid ega need noorukid tavaliselt eriti särava iseloomuga ka just ei hiilga. Igatahes, ei ole kuningas ainuke, kes nagu kutsu, meie erakliku ja närvilise kangelanna järgi januneb. Neete ja muud head ning paremat täis moosipoiss, Seth, püüab juba pikemat aega tüdruku tähelepanu. Ehk siis, mitte midagi uut varajaste noortekate maailmas. 

Kuri Talvekuninganna, Beira, on surunud oma poja, Keenani, lõksu ning viimane saab suve, oma õukonna ja maailma päästa vaid juhul, kui leiab oma Suvekuninganna. Valides juba igaviku pidevalt uusi tüdrukuid, ei ole tal õnnestunud seda õiget avastada. Selle asemel on tema haaremisse, vabandust, Suvetüdrukute õukonda, liitunud lugematu arv näitsikuid ning mõned Talvetüdrukud. Nimelt, kui kallim otsustab võtta riski ning kätte haarata saua, võib temast saada kuninganna või tunneb ta edaspidi ainult külma. Suvetüdrukud seda riski võtta ei julgenud. Mees on veendunud, et just Aislinn on see, keda ta on iidamast aadamast otsinud ning hakkab teda julmalt stalkima. See oli päris häiriv, kuid ma sain, mõnes mõttes, tema meeleheitest aru. Beira teeb kõik, et monarhid ei saaks kokku ning, Donia, viimane Talvetüdruk, püüab kahe poole vahel tasakaalu leida. 

Aislinn tahab, et teda lihtsalt rahule jäätaks, kuid mind hämmastas tema -- ma ei teagi kuidas seda täpselt nimetada -- kergemeelsus, naiivsus, idiootsus või mõistuse puudumine? Lähtudes sellest, et tüdruk kogu elu haldjate hirmus elas ning tema kogu eksistents nende vältimise ümber keerles, ei teadnud ta neist olevustest mõhkugi ega olnud teinud mingit taustatööd. Enne kui Seth hakkas asja uurima, ei olnud preilil aimugi, kuidas neid vältida, kuidas ennast kaitsta või isegi mis on haldjamaailma do's and dont's. Okei, ta teadis rauast, kuid see oli kõik. Loomulikult, tekitas tema ignorantsus talle ja süžeele mugava, kuid tagasipöördumatu olukorra. Isegi mina tean, et haldja sööki ja jooki ei tohi surelik kunagi manustada, kuid Aislinn joob ennast lõbusalt Suveveinist purju ja lullitab tantsu hommikuni. Siis on ta šokis, et, oih, nüüd olengi enda vihavaenlaste võimu all. Kuidas sellist napakust nimetada? Kas odav süžee auk või lihtsalt igati ebakompetentne kangelanna? Huvitas tüdrukut sellest vahejuhtumist, muide, ainult, kas ta on ikka veel süütu, mitte, et, hei! su elu nagu sa seda tundsid on nüüdseks läbi. 

Loos leidus aga ka aspekte, mis mulle meeldisid, nt üllatavalt vaba suhtumine seksi teemasse. Ma ei oleks noortekalt seda sellisel tasemel päris oodanud (tolle ajastu noorte lugudes olid tihti kõik tsölibaadis särasilmsed, kelle jaoks suudlemine, ainuüksi, on midagi kõlvatut), kuid värskendav oli lugeda kuidas seksist räägiti nagu see ei oleks midagi veidrat või häbiväärset. Haldjad ju oma vaoshoitusega, eriti lihalikel teemadel, silma ei paista. Oleks veider olnud kui nad üli korralikult oleks käitunud. Haldjaid esitati üldiselt üpris usutavad. Nad ei ole inimesed ja nad ei ole inimeste poolt hinnatud iseloomujooni täis. Ja ei tohikski olla. Mulle passis, lisaks, raamatu lõpp. Põhimõtteliselt, said kõik osapooled seda, mida nad soovisid või mis neile kasuks tuli. Eriti meeldis mulle Donia olukord.

Kokkuvõttes, mõnes mõttes omanäoline ja paeluv noortekas, teisalt, tüüpiline ja tüütu peegeldus tolle aja žanri peamisest klišeedest.