Kui esimesed kaunid muusikahelid mängima hakkasid, kummardasid sa kergelt, astusid mulle lähedale ja võtsid mu oma käte vahele. Moment, kus su käed mu selga ja pihku puudutasid oli nagu vaikne elektrilöök, mis paiskas sassi minu kõige ratsionaalsemadki mõtted ja ainuke asi, mis üldse midagi sel hetkel tähendas, olid sina ja sinu lähedus.
Ma olin seda hetke terve õhtu oodanud, sest sa hakkasid mulle silma juba siis, kui me esimest korda kohtusime: viisakas, tark, tasaselt enesekindel, mehelik ja ühe veetlevama ja sarmikama naeratusega, mida ma eales näinud olen. Juba siis ma teadsin, et sa oled karismaatiline, meeldiv ja sinust õhkas meeletut külgetõmmet, mis mõjus mulle nagu kõige tugevam magnet ja pani meievahelise õhu seksuaalsest pingest särisema. Ma tahtsin sind uuesti näha, sind tundma õppida, sinust rohkem teada.
Sa hoiad mind nagu maailma õrnemat ja hapramat lillekest oma käte vahel ja sellest piisab, et mind sisemiselt lendlema viia. Mu mõistus proovib mulle meeleheitlikult öelda: ole nüüd mõistlik, see on kõigest üks tants, aga mu süda ja mu keha ei kuula mind, nad ei allu mu tahtele, mu süda hõiskab ootusärevalt ja mu keha ei jää südamest sammugi maha: lendlevad liblikad, põksuv süda ja nõtkuvad jalad.
Meid lahutavad vaid mõned lühikesed sentimeetrid ja see teadmine, et sa oled mulle nii lähedal tekitab üheaegselt elevust ja samas piina. Ma tahaks, et sa tõmbaks mu endale veel lähemale, nii, et meid ei lahutaks isegi õhk meie vahel. Samas ma tean, et sa ei tee seda. Sest sina tead samamoodi nagu mina, et see ei oleks sobilik mitmetel põhjustel. Aga kui süda laulab, siis mis tähtsust omavad põhjused? Südamele ei saa ju valetada ja kehale samuti mitte ja nii ma andungi sulle ja sellele tantsule.
Ma tunnen sinu kiirendatud pulssi läbi su käe mis minu kätt enda pihus hoiab. Kuna muusika on aeglane, saan ma aru, et minu lähedus mõjutab sind samamoodi kui mind ja mu süda hüppab rõõmust, et ma ei ole ainuke, kes meievahelisest keemiast puudutatud on. Sina oled ka!
Ma naudin, et ma tunnen, kuidas sa hingad, su hingeõhk silitab kergelt mu õlga ja põske. Ma kardan su poole vaadata, ehkki naeratus mu näol valgustaks maailma pimedamadki nurgatagused. Ma näen silmanurgast, kuidas sa vahest ettevaatlikult mulle otsa vaatad. Mina teen vargsi sedasama. Su pilk kinnitub murdosa sekundiks mu huultele ja ma vaatan sulle otsa. Sa naeratad. Ma naeratan sulle vastu. Mu süda laulab ja mu mõistus proovib mulle veelkord selgeks teha, et see, mida ma tahan, ei ole võimalik.
Su põsk on minu põsele ohtlikult lähedal. Ma tahaksin tunda, kuidas su ühepäevane trimmitud habe vastu minu põsenahka oleks. Ma hingan sisse sinu lõhna, mis on muskaatselt maskuliinne ja tekitab minus soovi, et sa mind suudleksid. Aeg ja koht on selleks valed ja ilmselt meie kahe jaoks ei saagi seda õiget aega ja õiget kohta olemagi. Me oleme üksteisele nii lähedal ja ometigi lahutavad meid ookeanid.
Õnneks on laul pikk ja ma üldse ei taha, et see maagiline tants lõpeks. Sa oled hea tantsija, su keha liigub koos aeglase muusikarütmiga nõtkelt nagu aeglaselt liikuv tiiger. Sa juhid mind ja ma järgnen sulle mõtlemata. Ma usaldan sind. Ma tunnen läbi su särgi, kuidas su musklid liiguvad koos sinuga ja tunnen su ihu soojust. Ma lasen pilgul salaja libiseda üle sinu keha ja mulle meeldib see, mida ma näen. Me oleme nagu kaks ühes. Me liigume aeglaselt üle tantsupõranda unustades, et peale meie kahe on seal veel kedagi. Terve maailm kaob, oleme ainult sina ja mina.
Sa vaatad veel ja veel ja veel mulle silma nagu sa püüaksid mulle midagi öelda. Ma ei tea, mis see on, aga ma tunnen seda, mis see on. Sõnu me ei vaheta, neid lihtsalt ei ole vaja. On muusika, oled sina ja olen mina ja on maagiline külgetõmme, mis seob meid üheks just selle tantsu ajal.
See on meie tants. Tants, mis enam ei kordu. See on meie esimene ja viimane tants.
Ma olin seda hetke terve õhtu oodanud, sest sa hakkasid mulle silma juba siis, kui me esimest korda kohtusime: viisakas, tark, tasaselt enesekindel, mehelik ja ühe veetlevama ja sarmikama naeratusega, mida ma eales näinud olen. Juba siis ma teadsin, et sa oled karismaatiline, meeldiv ja sinust õhkas meeletut külgetõmmet, mis mõjus mulle nagu kõige tugevam magnet ja pani meievahelise õhu seksuaalsest pingest särisema. Ma tahtsin sind uuesti näha, sind tundma õppida, sinust rohkem teada.
Sa hoiad mind nagu maailma õrnemat ja hapramat lillekest oma käte vahel ja sellest piisab, et mind sisemiselt lendlema viia. Mu mõistus proovib mulle meeleheitlikult öelda: ole nüüd mõistlik, see on kõigest üks tants, aga mu süda ja mu keha ei kuula mind, nad ei allu mu tahtele, mu süda hõiskab ootusärevalt ja mu keha ei jää südamest sammugi maha: lendlevad liblikad, põksuv süda ja nõtkuvad jalad.
Meid lahutavad vaid mõned lühikesed sentimeetrid ja see teadmine, et sa oled mulle nii lähedal tekitab üheaegselt elevust ja samas piina. Ma tahaks, et sa tõmbaks mu endale veel lähemale, nii, et meid ei lahutaks isegi õhk meie vahel. Samas ma tean, et sa ei tee seda. Sest sina tead samamoodi nagu mina, et see ei oleks sobilik mitmetel põhjustel. Aga kui süda laulab, siis mis tähtsust omavad põhjused? Südamele ei saa ju valetada ja kehale samuti mitte ja nii ma andungi sulle ja sellele tantsule.
Ma tunnen sinu kiirendatud pulssi läbi su käe mis minu kätt enda pihus hoiab. Kuna muusika on aeglane, saan ma aru, et minu lähedus mõjutab sind samamoodi kui mind ja mu süda hüppab rõõmust, et ma ei ole ainuke, kes meievahelisest keemiast puudutatud on. Sina oled ka!
Ma naudin, et ma tunnen, kuidas sa hingad, su hingeõhk silitab kergelt mu õlga ja põske. Ma kardan su poole vaadata, ehkki naeratus mu näol valgustaks maailma pimedamadki nurgatagused. Ma näen silmanurgast, kuidas sa vahest ettevaatlikult mulle otsa vaatad. Mina teen vargsi sedasama. Su pilk kinnitub murdosa sekundiks mu huultele ja ma vaatan sulle otsa. Sa naeratad. Ma naeratan sulle vastu. Mu süda laulab ja mu mõistus proovib mulle veelkord selgeks teha, et see, mida ma tahan, ei ole võimalik.
Su põsk on minu põsele ohtlikult lähedal. Ma tahaksin tunda, kuidas su ühepäevane trimmitud habe vastu minu põsenahka oleks. Ma hingan sisse sinu lõhna, mis on muskaatselt maskuliinne ja tekitab minus soovi, et sa mind suudleksid. Aeg ja koht on selleks valed ja ilmselt meie kahe jaoks ei saagi seda õiget aega ja õiget kohta olemagi. Me oleme üksteisele nii lähedal ja ometigi lahutavad meid ookeanid.
Õnneks on laul pikk ja ma üldse ei taha, et see maagiline tants lõpeks. Sa oled hea tantsija, su keha liigub koos aeglase muusikarütmiga nõtkelt nagu aeglaselt liikuv tiiger. Sa juhid mind ja ma järgnen sulle mõtlemata. Ma usaldan sind. Ma tunnen läbi su särgi, kuidas su musklid liiguvad koos sinuga ja tunnen su ihu soojust. Ma lasen pilgul salaja libiseda üle sinu keha ja mulle meeldib see, mida ma näen. Me oleme nagu kaks ühes. Me liigume aeglaselt üle tantsupõranda unustades, et peale meie kahe on seal veel kedagi. Terve maailm kaob, oleme ainult sina ja mina.
Sa vaatad veel ja veel ja veel mulle silma nagu sa püüaksid mulle midagi öelda. Ma ei tea, mis see on, aga ma tunnen seda, mis see on. Sõnu me ei vaheta, neid lihtsalt ei ole vaja. On muusika, oled sina ja olen mina ja on maagiline külgetõmme, mis seob meid üheks just selle tantsu ajal.
See on meie tants. Tants, mis enam ei kordu. See on meie esimene ja viimane tants.
