Teater: "Tähtede all"

Tervitus!

Sattusin esimest korda üle poole aasta taas teatrisse.

Pealkiri: Tähtede all
Teater: Von Krahl
Lavastaja: Lauri Lagle
Näitlejad: Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Katariina Tamm, Markus Truup, Marika Vaarik
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 15.12.2021
Millal nähtud: 06.02.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Sõbranna kutsus teatrisse, sest ta õde jäi haigeks ning ei tahtnud, et piletid raisku läheksid. Lugedes tüki kohta, ütlesin sõbrannale kohe, et ma ei saanud mõhkugi aru millest näidend räägib, kuid lõhnab teravalt millegi mega meta järgi. Mu nina ei vedanud mind alt ja täpselt selline giga diip nähtu ka oli. See tuletas mulle meelde Draamateatri "Kuni inglid sekkuvad", mis on ainuke etendus, mille vaheajal olen lahkunud, sest ema, kellega ma seda vaatasin, ütles, et ta ei suuda seda jama enam hetkegi edasi taluda. Rääkimata veel ühest lisa vaatusest. Antud tükk siiski nii väljakannatamatuna ei mõjunud ning omamoodi suutsin seda isegi nautida. Samas, jõudsin oma veendumusele saada kinnitust, et sellised kaootilised etendused ei leia minuga klappi, isegi kui mõni tükike võib sobida, siis suur pilt jääb mulle ebasümpaatseks. Päris elu on niigi keeruline, mulle ei passi laval näha selle veel komplitseeritumat peegeldust. Ning tihti jätavad mulle sellised struktuurita ja konkreetse sisufookuseta tükid pigem võõra ja isegi laisa mulje. Tundub mugav visata vaatajale ette kokku käkerdunult kõike, mis pähe tuleb, olgu see siis sidus, terviklik ja loogiline või mitte. Mõnikord on hea sisaldada ühte-kahte sõnumit, mitte püüda kõikvõimalikke maailma probleeme korraga lahendada. Äkki oleks pidanud ära nägema lavastaja eelnevad kaks teost, et uusimast sotti saada? Jäi veidi segaseks.

Oleme aga positiivsed, sest minu sees mässas teatris olles üks kahepeaga olevus. Üks naeris, elas kaasa ja teda isegi võlus selline laialivalguv ebakonkreetsus laval. Teine, minu ratsionaalne pool, tundus aga tüdimust ja ei viitsinud süveneda sellesse, et mida mulle täpselt tahetakse siis öelda. Kas üldse tahetakse? Mida pean erinevate tegelaste, tegevuste ja lausete taga tegelikult nägema? Või oli kõik ikkagi üks ühele -- nagu kuulda ja näha, nii ka mõeldi, ilm igasuguse tagamõtteta? Tulenevalt kahe konfliktse poole vaidlusest hindan nähtut kokku keskmiseks, ei üdini halvaks, ei erakordselt heaks. Nähtul oli midagi ligitõmbavat ja pilku ning tähelepanu hoidvat, kuid oma loomuse eelistuse vastu ma ei saa. Tavaliselt kannan sellised näidendid kohe maha ega anna neile minu meelitamiseks võimalust, sest neil lihtsalt ei ole midagi minu peibutamiseks pakkuda. Ka publiku hulgas panin tähele erinevaid võnkeid. Kui alguses oli rohkem kuulda naeru, siis lõpus oli seda vähem, kuigi huumoriloor oli ühtlaselt jagatud. Teisalt, aplaus lõpus oli tugev. Kui ühel pool minust istuvale isikule, mu sõbrannale, etendus niivõrd kuivõrd meeldis, siis mu teisel poolel oleva naise, nagu piinapingile pandu, ohkeid ja peaaegu magamist oli üks hetk lausa kurb tähele panna. Vaene vaevatud proua. Mu sõbranna mainis, et tema just neid nüansse ja ebamäärasust hindas, ehk siis, igaüks võib leida toimunust mingi mõtte, sündmuse või tegelase, mille üle mõtiskleda või kuidagi enda elu ja kogemustega seostada ning nähtu üle kanda. Mainis ta ka, et ükski tegelane ei käinud närvidele, mis pidavat olema suur pluss...

Mis siis laval ikkagi toimus? Põhimõtteliselt, oli vaataja ees kohvik slash baar (?) "Tähtede all", kus istus selle, paistab, et tavapärane klientuur, mis tundus, et ühe õhtu jooksul nägi vahelduva eduga värvilisi ja sulelisi lisa külastajaid, kaotas vahepeal püsikunded ning oli üks dünaamiline sigri-migri, mida ühest toitlustusasutusest võiks nt elaval reedeõhtul tavapäraselt oodata. Pidepunktiks etenduses, mille suutsin tuvastada, olid pidevad eri küsimuste õhku viskamised, mida siis koos arutleti või mis viisid teatud lugude või kogemuste avalikustamiseni, mis omakorda kandsid teema järgmise juurde. Nt sai mitmesugustel viisidel lahatud küsimusi nagu: Kas inimene on loomult hea või halb? Millal te viimati klassikalise muusika kontserdil käisite? Kas teile meeldib rohkem vedel või tugev muna? Kas teile meeldib rohkem öö või päev? Kas sa tunned muret oma tuleviku pärast? Mis on esimene mõte hommikul kui üles ärkad? Kuidas suhtud sellesse kui naine on vanem kui mees (nt 30 aastat)? Milline on kõige hullem haigus (vastusena anti "igavus")? Kas sa tunned, et ühiskond hindab sinu ametit? Esile kerkisid ka konkreetseid kontseptsioonid ja kuidas keegi neid tõlgendas. Nt empaatia, geniaalsus, joomine ja alkoholism, vaesus ja rikkus, jne. Viimase puhul meeldis mulle teema otsekui irooniline käsitlemine, et rikastel on elu meeletult raske: 1 eurot on 1 mure, 2 eurot on 2 mure, 3 eurot on 3 mure... Esitati küsimus, kas sa oled kunagi näinud ilusat vaest? Selle pisaraid kiskuvale ettekande taustal rikaste murederohkest eluolust, surus üks näitleja enda nägu vastu klaasi ning tegi n-ö sea nina ja muid grimasse. Kas see oli varakate mõnitamiseks?

Joomise teema arutlus tegi mulle kõvasti nalja ja ma ei saanud selgelt aru miks, sest jutt oli ju olemuselt kurb. Kas olin lihtsalt tüdinenud ja eriti tundlik? Pärast dialoogi kellestki joodikust, Olkust, küsis üks, et kuidas too suri ning sai vastuse: "Kuidas suri, kuidas suri? Oma okse kätte suri." Ma ei tea mis juhtus, kuid mõnikord tekitab väike ja tähtsusetu detail laiahaardelise ja sügava reaktsiooni. Nimelt, itsitasin ma selle peale oma 10 minutit. Mul jooksid pisarad ja tõmbasin tatti kurku, kuid nii naljakas oli. Laval liiguti ammu edasi, kuid mina ikka itsitasin vaese Olku saatuse üle. Ja ma ei tea miks. Alkoholi teema segmendis esitas Rea Lest, lisaks, suurepärase tausta muusika ja soolo teiste laulujorule, omades instrumentideks erinevaid klaaspudeleid, millede vahel ta kõlistas pulgaga ning eri helisid esile tekitas. Vot seda erikummalist muusikat naise esituses kuulaks veelgi. Aga tulles naeru juurde tagasi, on etenduse põhi tõmbenumber ikkagi selle huumor, kord peen, kord robustne, kord selge, kord arusaamatu. Nt tuletas üks tegelane teisele pikalt kedagi meelde. Tulemuseks hõige: "Victor Crone"! Oli tõesti. Nt ühe tegelase öeldud sõnu parandasid pidevalt teised, sombrero asemel sombreno. Nt kuulsa "Purple rain" asemel lauldi sama meloodiaga "Circle K". Ja palju muud. Tükki pikiti sisse, lisaks, igasugu tänapäeva kultuuri fenomene ja vihjeid, nt vesternlik (või mõeldi Tarantinolikku?) kommenteerimine n-ö "kauboide" poolt, pidev kohvikultus (ei mõista, mis ümmardav värk inimestel sellega joogiga koguaeg on, vastik vedelik!), kuidas saamatu ollakse (inimesed ei oska enam isegi ise kohvi teha, rääkimata kartulite keetmisest) ja mis teema selle singiga oli?

Kokkuvõttes, jah, see on ilmselge, et maailmas on erinevaid inimesi, erinevate arvamustega, erinevate suhtumistega, erinevate mõtetega, erinevatele teemadele keskendumistega, jne. Isegi inimeste endi sees on tohutult erinevaid isiksusi. Ma ei taha aga neid kõikvõimalikke tüüpe ühel ja samal ajal, ühel ja samal laval, üheskoos mõtteid mõlgutamas näha. Selline tunne oli, et sadu tegelinskeid räägib mu peas, samal ajal, kõik erinevat juttu. See mõjub väsitavana ja skisofreeniliselt, sest puudub süda. Ei, püsiv ja ühine asupaik ise ei korvanud keskse liini olematust. Või mõni grandioosne ja, lõppkokkuvõttes, tühi motiiv, a la hinnake üksteise ereinevusi! Samas, elu ongi ebaloogiline ja kõik toimubki korraga ja igal pool. Kindlasti peegeldas tükk elu nagu too on, kuid praegu ei ole reaalsus just midagi mida ma ka meelelahutusena sooviksin näha. Niigi raske on. Õnneks, ei olnud näidend aga, üllatuslikult, üleliia rõhuv või morjendav. Tulemus oli isegi helge ja positiivne! 

P.S. Näitlejamäng ja keemia oli igati tipp-topp!

Teater: "Budapest"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Budapest
Teater: Von Krahli Teater
Kestus: 1h 30 min
Osades: Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak
Esietendus: 16.01.2015
Millal nähtud: 25.09.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt vonkrahl.ee kodulehelt

Minu suve reis Budapesti ei alanud just väga roosiliselt. Kuulsin ülivõrdes kiidusõnu kõigilt, kes ise või teadsid kedagi, kes seda võrratut linna külastanud. Mu ootused olid laes. Mis aga esimese paari tunni jooksul, pärast rongiga Viinist saabumist, juhtus oli järgmine: jaamas tervitas meid pidulikult täiest kõrist lärmav rahuolematu bomš, ungari keeles arvatavasti raha pommiv kodutu ahistas meid oma 10 minutit kuni üks kohalik prints valgel hobusel mehe minema peletas, teel hotelli kõndis meiega mingi aeg sama trajektoori eluheidik, kellel suu ees väike kilekott ja kilekoti see vana hea tuub liimi... On vast vähe öelda, et mina ja mu kaaslane olime kohkunud, nördinud ja pilt Budapestist kui imelisest linnast hakkas pragunema. Meid turgutas ellu kaunis ja suursugune arhitektuur, ajalugu ning ülilahe kohalik giid, kuid miski ei suutnud mind ümber veenda, et Budapest ikka ei ole veatu muinasjutulinn nagu arvamused mu ümber ringeldes väitsid.

Lootes veidigi seda meeletut võlu ikkagi enam tunda ning nähes antud etenduse reklaami, olin veendunud, et see aitab mul oma reisi Ungarisse rohkem hinnata, viia tähelepanu detailidele, mis jäid võib-olla kahe silma vahele, ning mööda vaadata inetumatest nurgatagustest aspektidest, milledega kahjuks liialt tihedalt kokku puutusin. Ma oleksin aga pidanud piisavalt arukas olema, teadmaks, et Von Krahli teatris klassikalist näidendit oodata ei maksa, mis ei ole ilmtingimata kaigas kodarais. Tüki kirjelduse põhjal eeldasin konkreetsemat süžeed, omapärasust nii formaadilt kui sisust, kuid siiski vähemalt põgusat kalduvust klassikalisuse poole. Mida ma aga sain, ei oska ma täpselt kommenteerida ega ka kategoriseerida. Ühes asjas olen aga kindel, see äärmiselt veider ettevõtmine oli üllatavalt meeleolukas ning meeldejääv.

Eestlaste üks õudusunenägu sai reaalsuseks: teater, kus publik ei istu ja jälgi ohutust kaugusest, vaid on kaasatud toimuvasse ning asetub laval. Lava on aga siinkohal lõdvalt öeldud, sest tüüpilises mõistes seda tükis ei eksisteeri. Terve ruum, alates baariletist kuni seinte ja kardinateni on etenduse mängumaa. Publik istub ruumi keskele paigutatud ümmarguste laudade taga ning on otsekui tavapärased kunded “Valge ingli” kohvikus Budapestis. Vähe sellest, vaatajad peavad üks hetk ka enda käed n-ö mustaks tegema, sest vaja on avada tokai pudeleid ning vastata ja osa võtta karakterite tegemistest, eriti kui viimased teatud laudkondadega ühinevad ning vestluse käigus küsimusi esitavad. Meeletut kaasalöömist vast tegijad publikult ei oodanudki, kuid äärmiselt reserveeritud oli vastukaja siiski. Eks see eestlaste puhul aga paratamatu ole. Samas aga, kui keegi ei julge suupistet võtta, mida agaralt pakutakse, on olukord muutunud juba halekoomiliseks. Oma mugavusstoonist väljaminek, käesolev etendus oli aga kindlasti, seda iseäranis pealtvaatajatele.

Nüüd aga tagasi algusesse. Tundes ennast kohviku laudade ümber õdusalt, hiilivad pimedusest esile neli spioonilikku figuuri, kes ennast koheselt ka nähtamatuks teevad ning ümbruskonnaga "sulanduvad." Siinkohal sain ma ka aru, et tegu ei ole tavapärase tükiga, mitte sinna lähedalegi, sest kui ümbrusega üheks saamine tähendab seda, et tegelased on riietatud omapärastesse kombinesoonidesse, milledest ühel on näiteks telliskivi seina muster ja teisel vanamoodsa diivani väljanägemine, ning just nende taustadele nad ennast ka paigutavad, siis said mu ootused peapeale paisatud. Püüdes liikuda märkamatult, oli see ponnistus aga naljaga pooleks, sest võimatu oli mitte näha inimest, oma meelest välkkiirusel, liikumas kord maali taha ja siis jälle kõrvale. Sellist peitusemängu oli omamoodi lustakas jälgida, kuid tüki kursiga seoses tekitas selline veider sagimine küsimärke.

Ei tasu aga segadusse sattuda, vaid lihtsalt laste endal sümboolselt silmad kinni siduda, endaga toimuval kaasa viia ning oma meeli teritada ja nad tööle rakendada. Abstraktsest seltskonnast saab peatselt ja vaevatult aga isikuline ning peaaegu, et võluväel (tegelikult kujundusse "sulandunud" tegijate käe läbi) ilmuvad laudadele tokai pudelid. Tugitooliga ringi kimav sinna "peitunud" tegelane oli kentsakalt koomiline aga osav oma transporttagumikutoega manööverdamisel.

Peatselt pandi ports publikut aga eelnevalt mainitud testi alla. Nimelt nende kõrvale istusid kohviku uued kliendid, kõik oma spetsiifiliste iseloomude ja eluoludega, kes agaralt omavahel ning kinnikiilunud vaatajatega vestlust arendasid. Üks naine, kes löögiulatusse sattus, püüdis ennast salamisi aina eemale nihutada, mis võis olla plaanitud märkamatu näima, kuid mis oli kõike muud ja ka äärmiselt naljakas. Selline vaatajate hulka sulandumine, eelneva kujundusse sulandumise kõrval, oli aga minu jaoks unikaalne ning tohutult kihvt kogemus. Piir publiku ning etenduse ja näitlejate vahel oli eemaldatud ning mõlemad pooled tekitasid ühe terviku, seda mitte eraldiseisvate poolustena, vaid üksteisega põimunud komponentidena. Kokkuvõttes, tohutult värskendav ja ergastav kogemus!

Tüki tempo oli üpris kaootiline, mis kontekstiga suurepäraselt toimis, hoidis pinget üleval ning ei võimaldanud vaatajal end liialt mugavalt tunda. Kummalistele seikadele järgnesid õdusamad momendid, kus sai lõõgastunult tokaid mekkida, kuigi taaskord tekitas väikest nördimust publiku liialt tagasihoidlik püüdlus pudelitühjendamise eesmärgil. Laua taga oli keskmiselt viis inimest, kuid pudelid jäid siiski pooltäis. Ühinesin näitlejate õhutustega lõpus, et "ärge laske head asja raisku!" Kuid see selleks, kõvasti sai ka kärtsu ja mürtsu ning ka poeetilisi ja mõtlikumaid momente tuli ette. Nimelt sai kuulata neliku poolt rütmikalt loetud luulet, jälgida eriti dramaatilist näidendi laadset vahepala ning kaasa elada turvalisest ja hubasest kohvikumiljööst tungimist välja reaalsusesse. Viimane oli sõna otseses mõttes sõda. Kuid, kas väljas on ikkagi etem kui tujuküllases ning elust pakatavas kohvikus, selles ei olnud lõpus veendunud ka neli nn sõdurit.

Kuigi pilkuhoidev, huviäratav, originaalne ja kaasatiriv oli kahtlemata kogu nähtu küll, pean tunnistama, et ma ei saanud kaugeltki 100% kõigele toimuvale pihta, olen ka kindel, et kohati panin isegi drastiliselt mööda. Või siis pidigi nähtav kohati sellist Alice Imedemaal tunnet tekitama? Endalegi ootamatult mind aga vahelduva eduga esinevad segadusehood ja arusaamatuse momendid ei heidutanud, sest pigem tõlgendasin ma neid kui põnevaid üllatusolukordi, mis garanteerisid õrna närvikõdi kogu etenduse vältel.

Aga kuidas oli toimuv ikkagi seotud Ungariga? Kui ma peakirja ei teaks ja ei oleks ette tulnud teatud detaile, siis niiväga ei oleks ühendust loonud küll. Kohe kui nägin aga Rubiku kuubikut oli tugev seosesild püstitatud. Seintel olevatel maalidel kujutatud paprikad, eriti need rohekas valged, mida suvel Budapesti hotellis hommikusöögis öökimiseni pakuti, olid järjekordne vihje. Samuti püüti vaatajate teadmisi kuulsatest ungarlastest laiendada, tuues välja erisuguseid tuntud tegijaid sellest rahvusest. Mõni oli isegi mulle üllatus. Seega, silmaringi laiendamise eesmärk sai minu puhul vähemalt edukalt täidetud. Siinkohal sai ka publik sõna ning, erinevalt eelnevatest olukordadest, ei hoitud ennast seekord tagasi. Ideaalsest ühendusest näitlejate ja vaatajate vahel aga kahjuks veel rääkida ei sobinud.

Kas etendus siis lõpuks aitas mul hinnata oma Budapesti reisi enam kui algselt? Nii ja naa. Teisalt, aga nautisin ma antud isevärki tükki vaatamata sellele, kas ta oli paigutatud ja pühendatud sellele linnale või mitte. Tegu oli nauditava seltskondliku meelelahutusega nii gruppidele kui soolokülastajatele. Üksikuna, rahvasummast eraldatuna, ei tunne ennast selle etenduse keskis keegi.

Teater: "Vanamees ja meri"

Tervitus!

Minu teine suveetendus sel aastal!

Pealkiri: Vanamees ja meri
Teater: Linnateater ja Von Krahli Teater
Kestus: 1h 15 min
Lavastaja: Martti Helde
Osades: Andres Ots, Tõnis Niinemets (Von Krahli Teater), Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater), Helene Vannari (Tallinna Linnateater), Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater), Ivo Reinok, Kait Kall (Von Krahli Teater), Liis Lindmaa (Von Krahli Teater). Tantsijad: Raho Aadla, Joonas Tagel, Simo Kruusement, Johann Rosenberg, Maarja Tõnisson, Age Linkmann, Mari-Liis Eskusson, Kadri Sirel ja Sigrid Savi.
Esietendus: 03.06.2015
Millal nähtud: 05.06.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Kui aus olla, siis ei teadnud ma, et tegu on puhtalt sõnadeta visuaalteatriga etenduse päevani, mil üks sõbranna mulle seda muuseas mainis. Üllatuslikult aga tekitas see teadmine minus suuremat ootusärevust tükki näha. Kui aga tulemuseks on see, et pärast lõppu lähen omale nähtu arusaama aukude täitmiseks kava ostma (mis muide oli väga kihvtilt koostatud ja nägi värskelt lahe välja), siis võib eeldada, et mõni aspekt etenduses ei läinud just nii nagu planeeritud.

Visuaalselt oli tegu tohutult originaalse, grandioosse ning meeliülendava ettevõtmisega, millel oli omamoodi intiimne ning vaoshoitud kõrvalmaik. Mulle meeldis nähtu lõõgastav, rahulik ja hüpnotiseeriv tempo, laval liikumine ning loo kulgemine. Kuulda oli kajakaid, meri sillerdas, tantsijad liuglesid sensuaalselt ning silm puhkas ja võimaldas edukalt pea päeva muredest tühjaks teha. Stabiilsed ning korrapärased pingetõusud, mida saatis asjakohane ärevaks tegev muusika ning tegelaste kehakeel, hoolitsesid selle eest, et inimesed taas väikestest tukastamistest välja ehmataksid.

Kuna saal oli päris pirakas, mahutas hulganisti publikut ning ühtegi sõna ning häälitsust esile ei kutsutud (saalis oli ainsa inimhäälena kuulda vaid paari köhatust ning ühe mu kaaslase nuuskamine) siis asetus etenduse põhirõhk sisu edasi andmisel näitlejate identiteetidele, olekule ja pilkudel ning siinkohal tunnen ma veidike viltu astumist. Iseenesest oli idee ju märkimisväärne, vanamehe seiklus merel viib teda kokku kuue erineva arhetüübiga: Süütu, Avastaja, Valitseja, Orb, Sõdalane ja Maag. Erinevatel etappidel on tal võimalik samastuda ühega neist ning loomulikult annavad nad muidu esmapilgul igavavõitu ja sisutühjale kalapüüdmisele juurde kihte, sügavust ja sümbolismi. Kuigi, näiteks suutis Evelin Võigemast Valitsejana ainiti mu pilku endal hoida ja oma võimuka ja kõikehõlmava hoiakuga mind hämmastada, Kait Kall salapärase Avastajana mus uudishimu ja põnevust tekitada ning Ivo Reinok Orvuna mul olemise oma ähvardava ning sünge olemisega kõhedaks teha, olid need vahamehe meeleseisundid liialt sümboolsed ning etendust jälgides ei saanud ma nende kõigi eesmärkidele koheselt pihta. Alles pärast kava lugemist tekkisid paar "Heureka!" momenti, et jah, nüüd tundus kõik loogiline ja arusaadav, kuid ma ei arva, et tüki täielikuks mõistmiseks on ilmtingimata tarvis kava soetada.

Mitmed etenduses kasutatud efektid suutsid mulle siiralt muljet avaldada. Näiteks esimesed mõnikümmend sekundit arvasingi, et lava põranda näol on tegu kihi päris veega, niivõrd realistlik ning suurepäraselt loodud etenduse üks nimitegelane - meri. Kiituse on ära teeninud ka tantsijad, kes olid niivõrd multifunktsionaalsed, kord olid otsekui tuul, meri ja lained, mis paati siia-sinna tirisid, ning teinekord vanamehe vaimse jõu ja tahte füüsiline kehastus - nad transformeerusid kõigeks mida lugu neilt vajas. Kohati tundus nende etteaste kui kõrgema taseme gümnastika, küll nad paindusid ja liuglesid ning töötasid koos kui üks õlitatud, üks hetk tagasihoidlik ning teine moment jõuliselt võimas, näpuotstest varvasteni graatsiline ja voolav mootor. Lugu tõi vaatajale lähemale ka suur ekraan, kus vastavalt olukorrale ja vajadusele keskenduti näiteks pingsatel hetkedel tegelaste pilkudele või siis stseeni keskmes olevale objektile/detailidele.

Kui pealiskaudselt etendust vaadelda, siis tundub nähtu suhteliselt tegevustühjana ehk lugu kulgeb stabiilselt ja sisus toimub tõuse ning mõõnu, kuid lõppkokkuvõttes räägib lugu siiski mehest, kes läks kalale, kes sinna pikaks ajaks jäi ning kellel lõpuks ka midagi õnge otsa eksis ning millele püütakse igasugu sümboolseid tähendusi külge pookida. Kogu tõeline tegevus toimub vanamehes endas, lugu algab ja lõpeb vanamehe ja merega, ning sisu on suuresti psühholoogiline ning just selle sisemuse tükk vaatajale väljapoole nähtavaks püüabki tuua. See ei ole aga kerge ettevõtmine ning tunnen, et seda ei suudetud piisavalt realiseerida, kas siis sellepärast, et lugu lihtsalt sellises formaadis ideaalselt ei toimigi, näitlejate mäng oleks võinud võimasam olla või ei tekitatud vaatajal piisavat sidet nähtuga ning kõigest toimuvast ei saadud selle sümboolsuse pärast alati aru.

Etenduse alguses sai sissejuhatuseks kuuldud ka Ernest Hemingway intervjuud antud looga seoses ning tema vastused küsitleja jutu sümboolika lahtiharutamise katsetamistele ja urgitsemise küsimustele olid otsekohesed, tegid mulle nalja ning ma nõustusin igati. Kas peab kõigel alati ilmtingimata mingi laiem tähendus olema, kas kõik peab midagi sümboliseerima ja nähtul/kuuldul peab kahtlemata sügavam tähendus olema? Loomulikult arvab avastaja, et on äärmiselt nutikas, sest on suutnud autori salapärase kokkupandamatu pusle lahendada. Koomiline oli kuulda Hemingway üllatust võimalikele interpretatsioonidele ning tõdemast, et need arvamused isegi klapiksid, kui need vaid tõde ja originaalne eesmärk oleksid.

Kokkuvõttes: Ambitsioonikas ja originaalne ettevõtmine, mis suuresti toimis, kuid mille kallal ma ka natuke nokiks. Siiski oli tegu meeleoluka tükiga, mis tekitas minus sellise hea rahulolu ja rahuliku tunde, lisaks sai ka nautida omapäraselt kaunist silmailu.

Intervjuu: Visuaalteatri festival TREFF 2015!

Tere!

Kuna teatrifestival TREFF on varsti siin, sest kaugelgi see juuni algus on, siis võtsin ühendust korraldaja, NUKU teatriga, et rääkida TREFFist.

Sume kevadõhtu viis mind ühte vanalinna kohvikusse, kus kohtusin Hannelega, kes on NUKU kommunikatsioonijuht. Vestlesime pikalt ja põhjalikult TREFFist ja natuke ka NUKUs toimuvast. Suur tänu, Hannele, et sa aega leidsid!

Intervjueeritav: Hannele Känd
Üritus: TREFF
Toimumisaeg: 4 - 7 juuni 2015
Asukoht: Tallinn
Korraldaja: NUKU teater
Küsitles ja kirja pani: Inga

Alustaks kõige tähtsama küsimusega. Mis on  TREFF?

TREFF on teatrifestival, kus etenduvad kümned visuaalteatrilavastused. Trupid tulevad üle maailma ja neid ühendab märksõna või žanr visuaalteater. Visuaalteater on lai mõiste, see tähendab, et etenduse peamine loo jutustamise vahend on visuaalne pilt, mitte sõna. Lugu räägitakse piltide, visuaalide kaudu ja sõnal ei ole tihti nii olulist rolli, nagu klassikalises draamalavastuses. TREFFil tehase alikuid selliselt, et eelistatakse lavastusi, kus on vähe teksti või üldse mitte. Meie festivali kunstiline juht Vahur Keller ütleb alati, et inimesed ise mõtlevad ennekõike piltides ja alles siis sõnastavad pildi sõnadesse ümber. TREFF on visuaalteatrite festival, mis toimub juba üheksandat korda ja toob meile siia truppe 14 riigist ja kokku on 23 lavastust, nii suurtele kui väikestele.

NUKU kommunikatsioonijuht Hannele Känd

Kust TREEF üldse alguse sai?

Esimene ametlik TREFF festival toimus aastal 2007. Aasta enne seda oli esimene katsetus, kus mõned trupid tulid Tallinnasse külla. Festival saigi alguse tolleaegse nukuteatri juhatuse mõttest ja vajadusest tutvustada nukuteatrikunsti laiemalt.

Trefil näeb erinevaid visuaalteatrižanre: nukuteatrit, varjuteatrit, füüsilist teatrit ja tantsu, kaasaegset tsirkust. 

Kui pikka aega võtab TREFFi korraldamine? Sellise ürituse korraldamine on pikk ja aeganõudev töö. Kui nüüd võtta konkreetselt TREFF 2015 korraldamine, siis millal te algust tegite?

Festivali korraldame me aastaringselt. Praegu keskendume loomulikult algavale festivalile, aga esinejate osas on mõtteid juba järgmiseks ja ülejärgmiseks aastaks. Kunstiline juht Vahur käib mitmetel visuaalteatrifestivalidel ja valib sealt välja need lavastused, mis meie programmi sobivad. Muidugi, on meil väike paus, kui festival saab läbi, aga siis hakkab jälle pihta. Meil on korraldusjuhina tööl inimene, kes on festivali juures töötanud pea viis aastat, nii et üldises asjaajamises on tugev põhi all. Festivali organiseerimise juures on aastaringselt aktiivsed paar-kolm inimest, aga kui festival läheneb, siis liitub loomulikult rohkem inimesi alates tehnikutest ja lõpetades vabatahtlikega. Lõpuks oleme me kõik sellega hõivatud, aga aastaringselt tegutseb sellega tõesti paar-kolm inimest.

Kust vabatahtlikud tulevad?

Suurem osa vabatahtlikke on meie enda teatrist. Inimesed, kes ise festivalil etendusi ei anna, on trupisaatjad või näiteks saalimänedžerid. Sel aastal on meil ka tore seltskond vabatahtlikke väljaspoolt maja. TREFFi suurus on vahepeal palju muutunud, meil oli siin vahepeal selline periood, kus ka tänavatel oli väga palju tegevust, tänavateatri festival. Seesugune festival nõudis ka palju rohkem vabatahtlikke, kui praegu. Tänavateatrit pole hetkel aga rahaliselt võimalik teostada, aga see-eest on kvaliteetne sisesaalide programm!

Sa nimetasid rahastamist. Ma ei eelda, et rahastamine on kõige suurem väljakutse, aga mis on TREFFi korraldamisel kõige suurem väljakutse?

Neid on päris mitu. Üks on see, et kuidas hoida programmi tasakaalus, et oleks sarnases mahus lasteprogramm ja täiskasvanute programm ja et oleks erilised festivalikülalised ka. Et ei oleks korduvalt sarnaseid lavastusi. Üks on siis programmi tasakaalustamine ja teine on, et kuidas need inimesed siia tuua, ka logistiliselt. Kogu tehniline ettevalmistus - logistika ja lavade ülesseadmise plaan ning teostamine on keeruline. Igal lavastusel on juba oma tehniline set-up, mis tuleb üles ehitada ning õigeks seada. Ka on oluline arvestada, kuivõrd otstarbekas on tuua kohale suuri truppe versus väikesed trupid. Mõnikord saab ühe suure trupi asemel mitu väiksemat seltskonda kutsuda. Nii et programmi tasakaal, logistika ja mingil määral ka rahastamine on need kõige suuremad väljakutsed.

Kust TREFFi rahastamine tuleb?

Meid toetavad Kultuurkapital, kultuuriministeerium, Hispaania, Iisraeli, Gruusia saatkonnad ja Prantsuse Instituut.

Kui ma programmi vaatasin, siis seal oli lavastusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Mis mulle silma hakkas oli see, et väga palju erinevaid tükke on programmis. Üks asi oli pea kõikidele tükkidele omane, nad on suhteliselt lühikesed, enamjaolt ühetunnised. Sa nimetasid enne programmi tasakaalustamist kui ühte väljakutset, siis programmis on väga palju tantsulisi etendusi. 

Jah, tants või füüsiline liikumine on üks visuaalteatri osa. Eks kehakeel olegi üks väga kõnekas keel, vahest rohkemgi kui verbaalne keel.

Protsess. Maribori Nukuteater.

Ma olen omad valikud juba teinud ja päris mitmele tükile piletid ära ostnud. Kas on midagi, mida sa kindlasti soovitaksid täiskasvanutele, mida vaatama minna?

Soovitan Sloveenia lavastust „Protsess“, mis etendub Patarei vanglas. Mitmed meie maja inimesed, kes seda näinud on, soovitavad seda väga. Etenduse ajal on võimalik publikult ka ringi liikuda, st etendus ei toimu ühes ruumis. Selle on lavastanud Matija Solce, kes on Trefil käinud juba mitu korda. Ta on väga mitmekülgne inimene, artist, muusik. Temalt on tegelikult lausa kaks lavastust, üks siis „Protsess“ ja teine päris väikestele lastele nimega „Turlututu“.

Topeltpilt. WHS ja Sungsoo Ahn Pick-Up Group

Kindlasti soovitan vaatama tulla meie peaesinejat, lavastust „Topeltpilt“. Selle tüki lavastaja on soomlane Wille Valo, kelle lavastus „Lahkumine“ etendus oktoobris KUMUs. „Topeltpildis“ teeb ta koostööd Lõuna-Korea koreograafi Sungsoo-Ahn’iga.  See on lavastus, kus segunevad erinevad tantsuliigid, kaasaegne tsirkus, nukuteater. Etendus toimub Vene teatri suurel laval ja olen kuulnud, et see pidavat mõjuma nii, et pärast etendust on külmavärinad.

Kui nüüd lasteetendustest rääkida, siis ka seal oli väga erinevaid tüüpi tükke ja väga erinevatele vanustele. Mida sa soovitaksid lasteetendustest vaatama minna?

Kindlasti „Extravaganza“ Georgiast, see tundub väga vahva ja põnev. Mängitakse ainult sõrmedega ja lavastuses on kabareelikke stseene, palju tantsimist ja muusikaga koos liikumist. 

Extravaganza. Fingers Theatre. Gruusia.

Ise ma tahaksin väga vaatama minna ka Klõpsu, mis etendub karavankinos, või õigemini karavanautos, mis pargib Gustav Adolfi kooli hoovis. Etendusele mahub viisteist inimest ja lavastus kõneleb tummfilmiajaloost. Nad on Prantsusmaalt pärit ja nad tulevadki siia nii, et sõidavad autoga läbi Euroopa kohale. Etendusi toimub neli korda päevas. Kui ma lavastuse tutvustusvideot nägin, siis mulle väga meeldis. Oli selline prantsuspärane ja meenutas õige pisut Amelie filmi.

Tutu. Lichtbende, Holland

Üks ägedamaid lavastusi on kindlasti ka Tutu, mis on varjuteater, mida on Eestis väga harva näha. Me oleme ikka harjunud nägema musta varju, aga „Tutus“ on vari värviline! Ma arvan, et sõna vaatemäng sobib sellele lavastusele kõige paremini. 

Küsiksin ühe küsimuse veel korraldusliku poole pealt. Etendused toimuvad väga erinevates paikades Tallinnas. Kuidas saalide otsimisega lood on olnud, sest palju etendused on ju mõeldud väikestele lavadele ja väikesemahulisele publikule?

Ega neid suuri saale palju pole, siis on valik piiratud. On meie teater, Vene Kultuurikeskus, Nordea ka, aga Nordea on liiga kallis, sellele hammas peale ei hakka, et seda festivalil kasutada. 

Arvestama peab ka sellega, et nuku- ja visuaalteater üldse nõuavad spetsiifilist lava. Peab arvestama, et vaataja ei näeks sirmi taha, muidu kaob see teatri võlumaailm.

Meil on head koostööpartnerid, kelleta me festivali üksi ei tee. Nimelt lihtsalt nelja päeva pikkune festival paarile lavale ära ei mahu. Mängime Kanuti gildi saalis, Vene teatris, Vabal Laval, meie enda NUKU teatri saalides. Lisandunud on ka NO99 ja VAT teatrite saalid.

Rääkides Eesti teatritest. Ma vaatasin, et programmis on suhteliselt vähe meie enda teatrite lavastusi. Millest see tuleb?

Tegelikult on Eesti teatreid päris mitu, kuus teatrit osalevad: NO99 Teater etendusega: „Tüdruk, kes otsis oma vendi“, vabatrupp etendusega „Üle vee“, VAT Teater etendusega „Faust,“ NUKU teater kolme lavastusega, Vene Teater  etendusega „Kas ma tohiks olla Mozart?“ ja Von Krahli Teater. Krahl küll etendusi ei anna, näidatakse oma filmikassette. Krahlis toimuvad ka festivali klubid, kuhu õhtul aega veetma tulla. Nii et etendustega on programmis viis Eesti teatrit.

Üle vee. Vabatrupp.

NUKU ise näitab sel korral kolme sel hooajal esietendunud lavastust. Loodame, et teistele festivalide korraldajatele, kes külla tulevad, jääb mõni Eesti lavastus silma ja neid kutsutakse omakorda esinema. 

Eesti visuaalteatri maailm on ebaühtlane ja ei ole jätkusuutlik. Visuaalteatrit tehakse küll, aga meil on sõnateatri traditsioon niivõrd tugev, et enamus teatrid on sõnateatrile truuks jäänud. Viimasel ajal on küll hakatud kasutama erinevaid viise ja vahendeid, mis on visuaalteatrile sarnased, aga läbivaks on ikkagi sõnaline osa. NUKUs ajame jõudsalt visuaal- ja nukuteatri rida.

Visuaalteater annab hea võimaluse rääkida mingit lugu teistsuguse nurga alt. Ehk saab mõni festivalil olev eesti lavastus ka tuult tiibadesse ja saab osaleda kusagil välismaa festivalil.

Aitäh, need olid minu küsimused TREFFi kohta. Küll aga tahaksin sinuga rääkida natuke NUKU teatrist ja tegevustest mõni sõna. Kas NUKU osaleb ise ka mingi lavastusega kusagil välisfestivalil?

Võlupood. NUKU teater.

Augustis läheme me Sloveeniasse, Maribori festivalile lavastusega „Võlupood“. See esietendus meil detsembris, mängime nüüd korra Trefil ja siis juba uuesti 2015. aasta jõulude eel. Sandra Lange, kes on selle lavastuse kunstnik ja  lavastaja, lõi ägeda kaasaegse nukuteatrilavastuse, mis on mõeldud kõigile alates 5. eluaastast. Lisaks silikoonist valmistatud nukkudele äratatakse etenduses ellu ka näiteks kohvitassid ja – kann!

Aprillis käisime me Türgis lavastusega „Canterville'i lossi vaim“, mis samuti festivali programmis. Lavastuse tekst tõlgiti türgi keelde, nii et see oli arusaadav külastajatele.

Nii et paaril korral aastas saame välisfestivalidel käia küll.

Peale TREFFi paneb teie maja uksed kinni ja kolib ajutiselt mujale?

Jah, anname järgmisel hooajal etendusi Pelgulinnas, Auna tänaval. 7. juunil, mis on festivali viimane päev, on meie teatrimajas erisündmused, millega jätame selle majaga sellisel kujul hüvasti. Õhtul on suur pidu – festivali lõpetamine, sisehooaja lõpetamine, ehitusperioodi alguse pidu. Tagasi Laiale tänavale tuleme 2016. aasta suve hakul. 

Suured tänud intervjuu ja vestluse eest!


Lõpetuseks tahaks öelda, et TREFFi piletid on saadaval NUKU teatri kassas ja Piletilevi müügipunktides.

Harrastuskriitikud ootavad üritust väga ja piletid on meil ka juba olemas! Meie jaoks saab see olema tihe teatrikülastuse- ja töötegemise aeg! :)

Ilusaid teatrielamusi!