Teater: "Ninasarvik"

Tervitus!

Ja veel teatrit.

Pealkiri: Ninasarvik
Teater: Noorsooteater
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Karl Sakrits, Kaisa Selde, Doris Tislar, Tiina Tõnis, Risto Vaidla
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.09.2021
Millal nähtud: 05.11.2022
Minu hinnang: 4/5

Moraal sellest loost: palun ära jätkuvalt süvene alati lavastusse enne, kui pileteid ostetud. Nimelt käisin kunagi ammu vaatamas samanimelist balletti ja mul olid mõningased pretensioonid. Äärmiselt subjektiivsed, loomulikult, ning mitte ilmtingimata tantsuga seoses, kuid just süžeega ning selle implikatsioonidega. Oleks ma teadnud, et algmaterjal on antud näidendil sama, siis ma poleks kindlasti samme teatri poole seadnud. Ja oleksin soliidsest etendusest põikpäisuse tagajärjel ilma jäänud. Probleemkohad püsisid, ärritavad faktorid olid taas platsis ja, objektiivselt, ei ole tegu narratiiviga, mis mulle märkimisväärselt meelepärane või paeluv. Keeruline on, lisaks, aktsepteerida teatud mõttesuundi, mis kontekstis liiga kitsalt esitletud ja silmaklapid peas, eriti, kui just püütakse väljendada, et neid klappe ei ole. Kes on autoriteet ütlemaks, et mis on õige mõelda? Mida üldse võib mõelda? Miks on karjainstinkt kohe kindlasti halb? Miks on individualism hea? Legendaarne: mõtle oma peaga. Miks on kangelastegu vastuvoolu ujuda? Aasia teatud ühiskondades nt on kollektivism primaarne ja siis alles üksikindiviid. Erinevad kultuurid, erinevad lähenemised. Miks on üks hullus laialtlevinud ja vastuvõetav, teine, aga mitte? Ja mingi hetk avastad, et see, mis kunagi oli täitsa normaalne arvata, üllatus-üllatus, seda mingi aja möödudes enam ei ole. Tabust saab standard ja vastupidi. Lavastus on baasmaterjaliks asetanud fašismi ja kuidas see võttis võimust ning muutis inimesed n-ö ninasarvikuteks. Pealtnäha tavalised mõistlikud isikud pööravad äkitselt täitsa fanaatiliseks. Sellest detailist lugesin küll hiljem tausta uurides ning see seletas nii mõndagi -- oli loogiline ja passis sellega, mida laval illustreeriti, kuid selle teadmisega kaasnes ka väike pettumusnoot. Teadmatus oli paljutõotavam.

Miski hiilib ringi, mingi idee, mõte, suhtumine, tõdemus. Mingi hüsteeria, mis inimesi ükshaaval kaasa tirib. Luusib ja otsib kaasamõtlejaid. Või ohvreid? Algselt liikudes mööda nurgataguseid, siis juba vilksatab end avalikult ning lõpuks võtab võimust, haarates enda hõlma alla kogu ühiskonna. Selles kirjelduses ja interpretatsioonis seisneb näidendi võlu ja valu. Kui avastasin, et see salapärane "miski" oli originaalis fašism, siis tundus nagu suleti sadu uksi, sest potentsiaali valikuteks leidub tohutult. Oleksin eelistanud, et tõde ei teaks, sest lugu oleks selle võrra palju avatum, laiahaardelisem ning intrigeerivam. Mis küll võiks see müstiline impulss olla, mis tegelased enda võimusesse krabab? Põnev, põnev. Ja siis lugesin heausklikult taustast ja illusioonid lahtusid. Siinkohal tõttab, aga appi antud tükk, mis ei viita grammigi alginspiratsioonile, vähemalt konkreetselt tajutavalt mitte, ning pakub vaatajale äraarvamisrõõmu ning frustratsiooni, et no, mis siis on see ähvardav õudus, mis inimesi varitseb. Kuigi üldiselt mulle umbmäärasus ja "las publik ise otsustab ja tõlgendab nähtut", ei passi, siis käesolev lugu pigem võidab selgusetusest. See annab talle sügavust ning võimaldab vaatajal leida kontakti eri valdkondade ja teemadega, mis just talle märgilised. Äkki on see ümberringset endasse õgiv idee mõni religioon, sotsialism, kapitalism, poliitiline vool, desinformatsiooni võidukäik, ebateaduse levik, ükskõik milline kollektiivne hullus. Kasvõi komme, haip või sotsiaalne surve -- suur või väike. Nt Apple joovastus, sotsiaalmeedia sõltuvus või suvalise loomingu jumaldamine. On aegu, kus tundsin end kui peategelane Bérenger, kui ei läinud kaasa mõne entusiasmiga nagu suitsetamine ja joomine koolis. Oli tõesti usk, et teised on nagu ninasarvikud. Mina nende vastu -- veidrik ja üks suur pidur. Või kui olin kiindunud oma Nokiasse, aga surve osta nutitelefon oli meeletu. Andsin alla ning muutusin ise nisasarvikuks. 

Võttes arvesse tänapäeva kohaliku ühiskonna seisu, siis on tegelikult ilmselge, mis fenomeni lavastus enda keskmesse on, kasvõi alateadlikult, paigutanud. Kaasaegses fookuses toimub ninasarvikute võrdsustamine konservatiivse liikumisega. See on ühest otsast aktuaalne ja tüki sõnumiga klappiv, teisest, aga igav. Ma ei tunne intensiivset erutust, et tahaks selle teemaga teatrilavadel ka nüüd pidevalt kokku puutuda. Õnneks, seda ei pea ning lavastuse tõlgendamisele pakutakse ohtralt neutraalsust, et iga üks publikust saab selles näha täpselt seda, mis temale relevantne. Taaskord, spetsiifilise motivaatori välja ütlemine või kasvõi õhustikust välja lugemine kitsendaks tunduvalt lavastuse kõikvõimalikkust ning lahjendaks mõtet, et "üksinda universumi vastu". Olgu see üks isik ja universum siis ükskõik kes või mis tahes. Kannataks laiem pilt ning pisendatud saaks igaühe võitlus, kas tavaline või eriline, kas kõrgtasemeline või kapriisne, oma soovide ja õiglustunde eest seismisel, kui kogu maailm, või siis lähikond, on teist meelt ning sinu vastu. Etendus juubeldab ja asetab pjedestaalile julguse ning meelekindluse, mida nõuab oma põhimõtete eest seismine. Vastuvoolu ujumine ükskõik kelle või millega risti teises suunas. Just keskse konflikti ja võitlusvaimu universaalsus on üks peamine põhjus miks näidend minuga sünkas ning sama laiuskraadi leidis. Süžees toimuvas võib end ükskõik kes avastada kas "viimane mees seismas" Bérengeri rollis või, miks mitte, identifitseerida end hoopis ähvardavate ja lämmatavate ninasarvikutena. Ääretult hõlbus oli end ja elus kogetut ära tunda ühes või teises stseenis, ühes või teises tegelases. Vot see on publiku efektiivne kaasamine ja ajurakukestele asjaliku pinnase stimuleerimiseks pakkumine.

Nagu eelpoolmainitud balletis, olin tundlik seekordki fakti üle, et ühe loomaliigi ja inimloomuse negatiivsete joonte vahele tõmmati võrdusmärk. Otsekui vabandades ja kergendades inimeste vigu, jagades vastutust teistsorti imetajaga. Ärritus selle üle on, iseenesest mõistetavalt, minu enda kummaline kiiks. Kuid, milles on süüdi ninasarvik? Sümbol ja metafoor sümboliks ja metafooriks, kuid üks pahaaimatu loom oma süütu looduse poolt antud olemusega tituleeritakse millekski pahaks. Mis on halba selles, et ninasarvik on karja loom, hoolib ja kaitseb omasid, on perekeskne, tugev ja kokkhoidlik? Ta lihtsalt on selline, selles tõsiasjas ei ole ei positiivset ega negatiivset. Inimene annab naturaalsele looduslikule olukorrale konteksti, mis asetab looma taunitavasse valgusesse. Inimene on see, kes annab neutraalsele tähenduse, kas kaldu ühele või teisele poolele. Tähenduse, mis tegelikult ei eksisteeri väljaspool inimaju. Ja siit jätkuküsimus. Miks oli elementaarne, et peategelane, Bérenger, on n-ö hea kutt kogu võrrandis? Ehk oli tema tegelikult imelik ja asetas end lahkhelis valele poole? Ei saa just väita, et mees ühiskonna täisväärtuslik liige oleks olnud. Teda iseloomustades ei saa öelda, et ta oli vastutulelik, tähelepanelik, keegi kellele loota.  Mees ei aidanud teisi, jäi hiljaks, ei süvenenud kaaslaste muredesse ja reaalsustele, luiskas ja kasutas teisi selle läbi ära, oli ükskõikne kõige enda ümber, mis ei olnud alkohol (äkki vend oli deliiriumis ja kujutas kogu ninasarvikute asja ette?!) ja Daisy. Inimene, keda mina küll endale sõbraks ei tahaks. Tavaline elupõletaja. Aga äkki oli loo õppetund tõsiasi, et elu ei ole must ja valge, samamoodi, nagu võib ära keerata viisakas ja korralik inimene, võib "kangelane" olla keegi, kes muidu just eeskujulikkuse ja vooruslikkusega ei hiilga. Ei olegi tegelikult õiget ja valet külge ning ei ole ka ette reglementeeritud, kes ühele või teisele poolele oma vaadetega langeb. Veelgi mõtlemisainet. 

Tegu on absurdižanri tükiga, mis võib olla omas ajastus mõjus šokeeriva, tähelepanuväärse ja esilekerkivana, kuid tänapäevaste silmade vaatest, mitte ülemäära. Absurd ja huumor ei olnud piisavalt teravad ning nende kogus ei olnud ka selle piirini, et tõesti teadvustaks lõikavalt, kui idiootne nähtu on või siis kui totakalt koomiline. Kassi tapmise killud ja, eriti, kui sellele seigale pikemalt pidama jäädakse, ei ole just midagi, mis naerma ajavad. No ei ole, vähemalt minu huumorimeelega ei klappinud. Üleüldse ei sihtinud koomika sihtpunkti ning ehk olid lihtsalt ootused natuke teised selles valdkonnas. Farsilikud ja jaburad olukorrad, milles tegelased end leiavad, ei mõjunud iseäranis absurdselt, pigem olid põnevad süžee kontekstis, mitte just sellepärast, et nad reaalsust eiravalt ogarad oleksid pidanud näima. Õnneks kompenseeris natuke kulunud ja oma aja ära elanud tooni värvikas ning dünaamiline lavakujundus ning näitlejatöö. Ka erinevad efektid ja atmosfäär laval. See erkroheline muru, lillakas taust, punased moonid ja suminat täis kohvikumiljöö oli vahva ning kaasahaarav. Kontorisse paigutavad stseenid oli ootamatult ärevaks tegevad ning tsipake kõhedad. Kas murrab ninasarvikuks muutunud naine sisse või ei? Paugud käisid ja tolmu lendas. Eriti võimas oli finaal Jeani korteris, kus viimane lõpuks moondub, Bérenger ja Daisy varjuvad, ning, kus kari ninasarvikuid lõpuks kurjakuulutavalt üheskoos välja ilmub. Pinge oli laes, valgustus, kord kottpime, kord nähtav -- ohtlik ja heidutav -- , efektid ja helid võimendasid alarmeerivat õhustikku ning oli teada, et kohe tuleb gigantne pauk. See kapp oli nagu eraldi tegelane. Õhustik pakatas plahvatusohtlikkusest. Kas meie kangelasel õnnestub põgeneda või muutub ta ise, kasvõi alalhoiuinstinkti ja enesekaitse eesmärkidel, suureks ja hirmsaks koletiseks? Lavakujundus oli tõesti kümnesse ning meeldejääv ja rahutukstegev. 

Kindlasti nõudis tükk edukalt toimivat ühtset trupimängu ning individuaalseid rollisooritusi, sest tegelasi oli rohkelt ning kerge oleks olnud ära unustada, kes, mis, kus, või siis mõnel tegelasel vajuda plassiks ning taustaks sulanduda. Suur hulk karaktereid paiskasid üheskoos ruumi palju siginat saginat, kädinat, suminat, liikuvust ning energiat, mis oli kõik elav ja teretulnud. Kaks keskset tegelast, täielikud vastandid, Mart Müürisepa ja Risto Vaidla, kehastuses pakkusid nüansirohket vastandid tõmbuvad ja vastandid vastanduvad rollimängu. Üks oli see, mida teine ei olnud ja vastupidi. Kahe mehe logisev ja mitte tasakaalus suhe oli üks tuntavamaid inimloomuste vahelisi kokkupõrkeid tüki eri karakterite vahel. Peategelase kiindumus Daisy vastu oli imal ja kuidagi tühi, teised ülesastunud olid küll koloriidsed ja omanäolised, kuid ei mänginud üle kahe peategelase põrkuvat, kuid veidralt sõbralikku sidet. Eriti pingeline ja nukker oli meeste omavaheline lõppmäng. Sõbrad ei pruugi elu kulgemisel edaspidi ühes suunas sammuda. Mitte, et sinnani nende vahel ohtralt paralleele oleks saaks tõmmata, aga mingi kamraadlus ja lojaalsus nende vahel kestis. Kuid, kas ikka liigutakse äkitselt eraldi lahkuminevatele kurssidele? Nemad koos -- ei üks üksi või teine iseseisvalt -- olid süžee südameks. Lisaks, esinduslikule näitlejatööle, saab teatrist seekord kaasa võtta võimestuse, et ole, kes sa oled, usu, mis sa usud, tee, mida teed, kuid püüa alati olla ustav endale ja enda põhimõtetele. Ainult siis suudad jääda päriselt "sinaks" ning ei ähvarda oht n-ö ninasarvikustuda. Kuigi, mida see ikkagi lõppkokkuvõttes sümboliseeris? Sest ninasarvik ühele, karja liige teisele, võõras ühele, sõber teisele.

Teater: "Väikesed saladused"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Väikesed saladused
Teater: Nuutrum
Lavastaja: Peeter Tammearu
Näitlejad: Triinu Meriste, Liina Tennosaar, Merilin Kirbits, Helena Merzin-Tamm
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 01.04.2023
Millal nähtud: 08.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ja taaskord oli haaratud sõbranna teatrisse kaasa, lubadusega mõnusat meelelahutust, kuigi viimased etendused, kuhu ta olen keelitanud ühes, on olnud suhteliselt kesised. Vaheajal sai tunda juba tuttavat piinlikkust. Kas selle jaoks sai etendusele tuldud, et kuulata kuidas kolm naist ainult söömisest, kohvikutes käimisest ja sellest, kuidas ühel ei ole kunagi kõht tühi, väsimatult jahuvad? Tekst ise ka ainult leierdas ja kordas, leierdas ja korda end, olemata autorile tavapäraselt mahlane ja värvikas. Tekkis tunne, et olid nagu lõputus teejoomises kinni ja kuulad ühte ning sama juttu jälle ja jälle ja jälle. Ei liigutud edasi ega tagasi. Esimene vaatus jättis tuima ja tühja mulje. Kas see ongi mannetu "kõik", mis tükil pakkuda on? Milles seisneb pealkirjas viidatud "saladus"? Vaheajal sõbrannaga nähtust ei rääkinud, kumbki vist ei julgenud seda ebamugavat hunnikut puudutada, jumala pärast, äkki peab tunnistama, et astusime jälle oma valikuga ämbrisse. Aga, noh, jah, tegu ei ole pika kestusega tükiga, seega, kannatab viisakalt ära ja siis liigub edasi, nii nagu poleks näidendit eksisteerinudki. Peab tunnistama, et tüki üks suur miinus oli esimese vaatuse üleliigne fokuseerimine eelmängule, vihjamata tõsiseltvõetavalt, et milles täpselt iva seisneb või kuhu me selle mulisemisega üldse suundume. Jah, lõppkokkuvõttes, aitas selline venitamine tõsta üllatusmomendi mõju, kuid kahju oli juba tehtud. Eriti uimane ja üksluine algus oleks võinud olla efektiivsem proloog ülejäänule, kui tempo ja energia jaotus oleks rohkem tasakaalus. Pole vist vaja mainida, et teine osa etendusest oli parem. Kõvasti parem.

Tegelikult läks olukord etemaks juba esimese vaatuse lõpus. Kui roomates ringiratast kulgev süžee raputava elektrilaenguga suraka Roosi (Rosalie) näol sai. Naine tuli nagu orkaan ja tornaado, nagu tsunaami ja maavärin, tuues endaga kaasa ohtralt energiat, mis muidu lääpas ja kuiva lavastuse ellu äratas. Siinkohal on tähtis mainida, et esimese vaatuse õhustikus ei olnud üldse süüdi ülejäänud kolm näitlejat, karakterite olemused lihtsalt mõjusid malbelt ja vaoshoitult, eriti kui dialoog ja lavakujundus elavamat atmosfääri ei soodustanud, olles üleliia kordav, kohal tammuv ning plass. Roosi lavale ilmumine tõotas lõpuks tüki käima tõmbamist ning mingitki arengut. See oli hämmastav kuidas Merilin Kirbits imes kogu õhu ruumis endasse ja paiskas selle mitmekordsena taas välja oma üle igasuguse piiri ja suurem kui elu hääletooni, kehakeele, entusiasmi ning karismaga. Päris elus paneks selline isik vast vastassuunas liduma, kuid selline basseinitäis aktiivsust oli täpselt see, millest näidend oli sinnamaani puudust tundnud. See aju läbistav vali naer, see hea maitse limiiti ületav maniakaalne naeratus, see krapsakas olek, see pööraselt jumaldav ja maailma tipp-taseme tibuemme agarus oma võsukeste vastu -- peaaegu, et peast segane, kuid tohutult värskendav ja humoorikas. Peale selle, oli naine veel padu Eesti patrioot, kes oma isamaad ning meest, Värdit, ootamatul, kuid vankumatult lojaalsel viisil teenis. Huvitav, kas sellist karakterit võib olla kurnav esitada? Kas selline ind ja õhin tulevad iseenesest? Või peab näitleja ikka väikse promilli sisse enne laval taga võtma või ergutit? On kuidas on, kuid ma jumaldan Roosit ja Merilin Kirbitsat sellise tegelaskuju lavale manamise eest, peaaegu sama palju, kui naine oma lapsi vist. 

Aga, mis siis juhtus teises vaatuses? Kõik mu eeldused, ootused ja arusaamad keerati pea peale. Olin tükki maha kandmas, kuid, vot, mõnikord pean oma sõnu sööma. Ning sõin ma neid isukalt. Vihje... Mis enam üllatas oli fakt, et pidevalt toidust, kohvikust ja täis kõhust rääkimisel oli reaalsuses konkreetne eesmärk ja äärmiselt efektiivne põhjendus. Sulle püüti repetitsiooni korral mõista anda, et sellised tühjad-tähjad teemad on tähtsad, kuigi pigem tahtsid need mittevajalikuna kõrvale pühkida. Mida rohkem neist triviaalsutest räägiti, seda tugevamalt nad närvidele käisid -- kaua võib?! -- ja, seda enam, ei pööranud neile fookust. Süžee tõmbas mingil moel vaataja tagumiku lohku ning kasutas ära psühholoogiat, et publiku tähelepanu eemale meelitada, kallates üle vaataja igava teemaga, pannes eeldama, et see on lihtsalt äärmiselt pealiskaudne ja sisutühi lobisemine. Puändi järel sai kõik selgeks ning meeled ergastusid, sest, oot-oot, kas sai kuuldud ikka seda, mida vist öeldi? Kogu narratiiv, tegelaste käitumine ning jutt omastas 180 kraadi teistsuguse tähenduse ning asi läks põnevaks. Ei tundunud grammigi enam, et laval rullus lahti seesama etendus, mis esimeses vaatuses. Teisalt, vihjeid ju anti, loogikaauke ei paistnud lekkivat ning üleminek sellele, mis tegelikult aset leidis ja mis implikatsioonidega, sujus veenvalt. Siin tuleb kiitust avaldada, sest olin unne suigutatud, kuid  apaatse seisundi tekitamine oli tahtlikult petlik ning põhikonflikt tasus end ära oodata. Siiski, no natuke rohkem eluvaimu, just tekstis, oleks võinud ikka esimeses ühes kolmandikus näidendist olla, siis ei oleks ehk ootamatu toonimuutus niivõrd drastiline mõjunud. Nagu sõidaks 10 km/h ja siis äkki 200 km/h. 

Puänt ise oli suhteliselt ennenägematu, midagi, mida ei oleks ilmaski osanud ette ära arvata. Rohkem sellest rääkida ei maksa. Tükk tõuseb esile ka intrigeeriva kombo pakkumise eest Eesti pärimuskultuurist, müstiliselt folkroolist ning naiste õiguste eest võitlemisest. Need kõik on tihedalt seotud, toetavad üksteist ning pakuvad teineteisele intrigeerivaid väljendus- ja teostusvõimalusi. Seda kõike viisil, mis isolatsioonis seisvatena paistavad irrelevantsed, kuid koos toimides, klapivad ideaalselt ning mõjuvad iseenesestmõistetavalt. Üleüldse on lavastuses kasutatavad võtmevaldkonnad ning ajastusvalik märkimisväärsed, sest taustal terendavad, lisaks, tärkav rahvuslus, riigi vabaduse eest seismine ning Vene impeeriumi läppanud ja oma aja ära elanud ahistav haare julgelt pead tõstvate eestlaste priiuse püüdluste ümber. Toodi välja naiste panus protsessis, mis tõmbas paralleele selle vahel, et ehkki naised võib-olla püünele meeste kõrval oma panusega võrreldes ei saanud, siis üldsusele adumata võis naiste roll olla palju tähendusrikkam ja diskreetselt salapärasem, kui eeldada -- isegi kui elimineerida üleloomulik faktor. Aega ning raha surnuks lööva, kohvikus mulisemas ja muljetamas käimise, lõunani magamise ning üle Eesti puhkuseks ja enda lõbuks ringi reisiva naise taga võib peituda midagi palju sügavamat, võimaldades sellistel stereotüüpsetel ja pealtnäha süütutel tegevustel nende varjus daamidel korda saata palju asjalikumat kui päevavalgus kannatab. Täpselt samamoodi, kui mina lükkasin algselt kõrvale konstantse jutu päevast päeva eri toidukordade söömisest, teadmata, mida see endas tegelikult sisaldab, on samasugune nende puhkusreiside tähtsusetuks kuulutamine -- lihtsalt mingi naiste logelemise värk, raudsel meeste kulul -- , mis annab naistele trumbid, sest keegi ei kahtlusta tegevuse taga midagi traditsionaalsest raamist väljaspoolset. Vast ei tasu naisi alahinnata, sest seda tehes annavad nad soostereotüüpide kattevarju all heausksetele valusa ninanipsu.

Teema, mida näidend pakud söögi all ja peale, on naiste väärtus ja üleüldine võrdõiguslikkuse poole püüdlemine. Anna saabub tagasi lapsepõlvekoju, Pärnu, olles üle ilma rännanud ja seisnud inimeste sotsiaalsete õiguste eest ning, noh vast, otsem oleks öelda sotsialismi esialgse mentaliteedi eest. Vaatamata usule, et kõik on võrdsed, on tema minevikus ja olevikus hirm meeste järgi, kes on teda ära kasutanud või püüavad siiani. Saabudes ulualust paluma endiselt klassikaaslaselt, Ellilt (Elfriide), kes naudib elu rikka mehe lesena, on ka temal kana oma kadunud kaasaga kitkuda. Pea kõigil tegelastel, kas siis nendel, kes reaalselt lavale astuvad, või nendel, kellest räägitakse, on mingid mured meestega ning kannatatakse tolle aja naistele pandud ootuse ja rangete ahelate all. Põnev oli ajaloolise tõsiasja kaasamine, et kunagi kirik, eesotsas meesvaimulikega, põletasid nn nõidasid. Naisi, kes ei vastanud ühiskonna tingimustele ning, kes lihtsalt karistuseks nõiaks tituleeriti ja sellega võimaldati põhjus nad tappa. Elli teenija, Maali, vaevas pead just selle jõletu seigaga minevikust. Kõige juures tuleb märkida, et seadus ei aita, abi saada pole, välja arvatud, kui naised lõpuks ohjad enda kätte haaravad. Kas avalikult või mitte. Omamoodi seatakse õiglus jalule. Kogu feminismi juures, ei tasu, siiski eeldada, et tükk kuidagi mehi intensiivselt materdaks. Kusjuures, sellist üdini ja absoluutselt taunivat tooni vastassoo suunas tunda tegelikult ei saanud. Lihtsalt fookus oli seekord naistel ja nende muredel, meestel olid enda deemonid milledega võidelda -- seda, aga mitte antud tükis. Leidus ju positiivseidki näiteid nagu Roosi abikaasa, Värdi. 

Kokkuvõttes, ei ole võimalik lavastusele andestada selle mannetut esimest vaatust. See pärssis igasugust tahtmist näha, et kuidas see jauramine kulmineerub. Põrumist aitas märkimisväärselt leevendada tõsiasi, et suutsid vaatajana üldse vastu pidada nii kaua, et teist poolt vaatama jääda. Kuigi isegi täna oleme sõbrannaga samal arvamusel, et saalis sai täitsa mingi periood istutud ja juureldud peas, et miks ma siin küll olen. Siiski, süžee pöörded ja tegelikkus, põranda all algselt peidus, olid ägedad ning siiralt ootamatud. Puudutades intrigeerivaid teemasid ja neid kokku surudes nii, et kompott reaalselt hästi maitses, üksikkomponendid omades kuitahes vastakaid mekke. Lavakujunduse lihtsakoelisus oli esimeses osas needuseks, teises, aga õnnistuseks. Näitlejate ansambel funktsioneeris ühiselt kui sõpruse, üllamate eesmärkide ning naiste vajaduste eest kirglikult seisvate sõsarate ühing. Kõigil oma erinev temperament, positsioon ja elukogemus -- eesmärk, aga ühtne. Tegu on naisi võimestava etendusega, mis küll kohati sünge, kuid annab mõista, et keegi ei ole tegelikult üksi ja sinu selja taga võivad tegutseda müstilised jõud kelle jaoks sinu heaolu on oluline. Kindlasti soodustab nähtu ühtsustunde tajumist naiste vahel. Tuleb vaid esimene pool üle elada ja edasi läheb asi nagu lepase reega. Tsipake kannatust!

Raamat: Punane raamat sarja eri "Anomaalia" ja "Enne, kui kohv jahtub"

Tervitus!

Seekord väärtkirjandust.

Pealkiri: Anomaalia
Autor: Herve Le Tellier
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Omapärane ulmekas, mida esmapilgul sellesse žanrisse isegi ei topiks, sest ta mõjub niivõrd realistlikult ja ei passi sellepärast eriti fantastika kategooriasse. Vaatamata intrigeerivale kesksele konfliktile ja autentsele õhustikule ebarealistlikes tingimustes, on loos ootamatud komistuskivid, mis küll panevad kulmu põnevusest kerkima, kuid ei köida toimuvasse eriti intensiivselt. Seega, raske on kasvõi endale veenvat seisukohta esitada, et miks on tegu niivõrd palju kiitust ja tähelepanu saanud teosega või miks ei ole ta midagi fenomenaalset ning pigem punnitab punnitab, kuid jääb vajaka kõige elementaarsemates aspektides. Aga alustagem just nende puudustega. Kurvastuseks, kuigi raamat on pilgeni täis kõikvõimalikke tegelasi, eri eluvaldkondadest, eri soost, eri vanusest, eri taustaga, eri rahvusest, eri psühholoogiliste eripäradega, eri muredega, jne, ei olnud keegi neist tõesti paeluv. Mul ei olnud enamustest ei sooja ega külma ning oli hämmastav kuidas niivõrd värvilised ja sulelised karakterid suutsid paista üksluised ja lihtsalt igavad. Või siis kuidagi ebasümpaatsed ja kauged. Nt üks vanem mees muudkui oigab ja oigab selle üle kuidas ta oli liiga himur ja noorem naine jättis (või siis jätab) ta peatselt maha. No üldse ei huvitanud selle vennikese ägisemine mingi naise üle ja ving, et oi, kuidas ta ikka nii palju seksi tahtis ja kaaslast see tüütas. Mees! Sa ole ühe maailma erakordseima sündmuse keskel, mis on tõeline mängureeglite muutus, kuid ikka ja jälle on mingi hädaldamine. Prioriteedid! Muule mõelda ei suuda, kui oled salajases militaarbaasis ja sa ei tea, mis sind ees ootab? Eksistentsiaalset kriisi ei tekkinud?

Ainuksed tegelased, kes veidigi meeldivad ja/või huvipakkuvad oli üks teadlane vend, kes mõtles välja stsenaariumid, et mis võib minna lennureisidega kõik valesti (kuidas neid variante küll nii vähe tundus olevat...?), ning kuidagi ülejäänud kontekstis võõrkehana toiminud palgamõrvar. Tema tegemised olid otsekui eraldi põnevikku väärt süžeeliin, mis ülejäänuga väga ei klappinud. Kirsiks tordil olid Macron, Xi Jinping ja Trump. Viimast ei nimetata kunagi nimepidi, mis oli veider, kuigi konkreetselt anti mõista, et tegu on selle presidendiga, sest teda püüti konstantselt eriti debiilsena ja ebakompetentsena näidata. Ausalt öeldes, käis see natuke närvidele, sest tundus tsipake üle võlli ja meelega ekstra alandamisena, samas kui Xi Jinping esines kui aus ja puhas poiss. Mida ta kasvõi ainuüksi antud süžees ju ei olnud. Päris isikute kaasamine loosse võimaldas sellele lisakihi autentsust ja tegi raamatu isemoodi ulmeliseks realismiks. Midagi, mis võib juhtuda juba homme või siis on juba ka päriseks saanud, kuid me lihtsalt ei ole veel teadlikud. See potentsiaalne võimalus oli romaani üks põhi tõmbenumbreid, sest lugesid nagu populaarteaduslikku raamatut või ajalugu kirjeldavat teost. Või narratiivsete elementidega teadusartiklit või juhtumikirjeldust. Raamat koosnes eri võtetest süžeed edasi anda, kaasa arvatud, intervjuude transkriptid, ajaleheartiklid, laulusõnad ning päevikulaadsed seigad, mis keskendusid erinevate tegelaste enne ja pärast kogemustele. Ka loo žanriks võib pidada kombot erinevatest lähenemistest. Draama, fantastika, romantika, põnevik, sotsiaalkriitika -- kõikvõimalikke elemente oli võimalik märgata. Huvitaval kombel võib raamat olla isegi humoorikas, nagu ulme paroodia või farss või absurdikirjandus. Kuidas muudmoodi seletada viimast peatükki ja Trumpi otsust.

Ma ilmselgelt ei ole teadlane või reaalainete ekspert, isegi ligilähedale mitte, kuid mind häiris anomaalia seletamise hüpotees, mida peeti kõige tõenäolisemaks. Teised variandid mõjusid kuidagi usutavamalt. Peamine valik ei jätnud muljet kui kõige ratsionaalsem ning selle valguses võib ju väita ükskõik mis umbluud ja avada Pandora laegas uugabuugat. Kas tõesti oli (spoiler) kõige realistlikum? Miks mitte ajanihe, teine dimensioon, masinad on maailma üle võtnud või haldjad? Miks välistati kategooriliselt usulist seletust, kuigi eeldatav õige põhjendus oli minu jaoks peaaegu samast kategooriast? Kas autor on video mänguga austaja? Kui teaduslikult realistlik on teos üldse? Või autor peksab segast, kombineerides uhuuu ja teaduse ning luues sellise semi-autentse kompoti? Vat ma ei oska enamustele neile küsimustele vastata, ehk oligi kõik igati korrektne ja mega tõenduspõhine, kuid midagi selles peamises põhjenduse ning minu ajunapi vahel jäi ebakõlana kajama. Kuidas peaksin suhestuma selle konkreetse küsimusega ning eelnevalt mainitud kummaliste valikutega, nagu päris maailma riigipeade kaasamine ning üllatavalt külmaks jätvad tegelased, mis kõik tekitavad üldist otsustamatust, et kas raamat mulle siis meeldiv või mitte. Tunnen, et mul jäid teose tagakaane sulgemisel infoaugud, lahkhelid ning arusaamatus, et mis nurga alt või millise emotsiooni või eesmärgiga oleksin pidanud üldse loole lähenema. Millena ma pean teda võtma? Mis tingimustel lahti mõtestama ja analüüsima? Kusjuures, ma ei ole selline lugeja, kes jumaldab lahtisi otsi või et, noh, las lugeja ise interpreteerib, et kuidas ta lugu mõistis ja seletab, et mida ta tegelikult siis luges. Mingi selgus võiks olla, vastasel juhul julgen autorit nimetada laisaks. Samas, ei saa väita, et süžee ei oleks olnud intrigeeriv ning ei käsitlenud huvitavaid teemasid omapärasel viisil. Futuristlikke probleeme, mis mõne aasta pärast nt reaalsuseks saavad. 

Kohati tundus, lisaks, et romaan püüab endasse toppida liiga paljut, alates küsimusest, et mis on hing, kuni teemadeni nagu tuleviku 3D printerid. Filosoofiat, teadust ning psühholoogiat pilluti lugeja vastu lademetes. Mind see ei väsitanud ning suutsin kõike seedida, kuid üks hetk käis mõtetest läbi, et ehk püüab autor lihtsalt end ekstra erudeerituna ning intelligentsena näidata. Õnneks suutis ta, aga kõik suhteliselt selgelt ja arusaadavalt lugeja jaoks lahti laotada. Sisu üldise mõistmise üle pea ei olnud vaja vaevata. Psühholoogilise poole kaasamine oli päris laiahaardeline ning huvitav, sest kuidas käituks üks tavaline inimene, kui avastaks, et on kellegi n-ö kloon või, et sul endal on kloon. Kumb on "õige", kumb on koopia? Kas mõlemad on üheaegselt õiged ja, samas, koopiad? Kummal on õigus originaalisiku elule ja teistele tema elus, nt laps? Mõlemad on ju selle ühe poisi emad. Inimeste reaktsioonid paistsid natuke vaoshoitud ning mõistlikud -- ma ei saa aru kuidas keegi ära ei kamminud -- , kuid erinevad situatsioonid, kus uustulnukad end leidsid olid põnevad. Mõnel teisik juba surnud, mõni võttis teise mina rolli üle, mõni eksisteeriski kahena eraldisesvalt, mõned said läbi, mõned mitte. Kui vaid need tegelased kuidagigi sümpaatsemad või mingilgi moel enam paeluvamad oleksid olnud. Ma ei saanudki lõpuni aru, et millest selline kontakti puudumine minu ja karakterite vahel, eriti kuna neid leidus, teoorias, igale maitsele. Igatahes, tegu on intrigeeriva teosega, mis viskab õhku konfliktseid teemasid ja küsimusi, kuid mind pani ta kohati rohkem kukalt kratsima kui lugemiskogemust nautima. 

----------------------------------------

Pealkiri: Enne, kui kohv jahtub
Autor: Toshikazu Kawaguchi
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Alustan seekord esmalt negatiivsega, et see osa eest ära saada. Tegu on romaaniga, mis algselt oli loodud näidendiks. Selle stiili jääke on raamatusse püsima jäänud ohtralt ning isegi kui neid teadvustada, siis häirisid need omajagu. Iga kord, kui mõni tegelane välja ilmus, kirjeldati detailselt, mis tal seljas on. Kui see ei ole süžeele relevantne, siis mis vahet seal on, mis kellelgi üll on visatud? Lugu koosnes suures osas dialoogist, mis on äärmiselt tervitatav, kuid sinna vahele surutud taustainfot täis pikad ja sunnitult mõjuvad paragraafid olid nagu võõrkehad. Oli ilmselge, et need oli hiljem lisatud ning pärssisid loo sujuvust ja edukat siledat kulgemist, sest täiendused ei olnud orgaaniliselt loosse sisse kirjutatud. Tekst oli üleüldse katkendlik, auklik ja ei toiminud kui sidus tervik. Kogu raamat võib mõjuda üsna monotoonselt, sentimentaalselt, venivalt, isegi igavalt ning need, kes ootavad ülevoolavaid emotsioone või rohkem energiat, võivad pettuda. Tegelasi ning nende tundeid on suuresti esitletud jaapanlikult vaoshoitult ning alandlikult leplikult oma saatusega. Veidi häiriv oli noore naise pretensioonitu tõdemus, et ta soovib oma lapse siia ilma tuleku nimel enda elu anda. Ma ei tea miks, aga selline naistepoolne eneseohverdamine veel sündimata lapse nimel tundub kohati isekas, kohati misogüünne, kohati allaheitlik ja kohati naise surumine rollil, kus tema on vaid uue elu kandja ning sellega tema osa lõppeb. Aga see olen vaid mina, kelle jaoks selline otsus kuidagi ebaaus ja kentsakas tundus. Eriti kui autoriks on mees, kes tundub sellist otsust imetlevat, idealiseerivat ja nägema millegi romantilisena. See selleks. Edasi siis muhedamatest aspektidest.

Võib eeldada, et antud raamat kas pigem meeldis või pigem ei lähe peale. Ise kuulun esimesse kategooriasse, sest lugu oli oma lihtsuses maagiline ja oma kerguses intiimne ja õdus. Mõistan, aga suurepäraselt neid, kes jõuavad järeldusele, et lugu neid ei kõneta või siis ei poe see neile naha alla kohe üldse mitte. Ka minul oli hetki, kus tundsin, et midagi nagu ei klapi ja loetav kaugeneb minust. Olen, siiski, piisavalt puutunud kokku Jaapani erivormis loominguga, et selline lihtsakoelisuses-peitub-võlu süžeed ei ole mulle võõrad või kuidagi pealiskaudsed tunduvad. Jaapanist tuleb kõikvõimalikku ekstreemset ja absurdselt ülevõlli kunsti, kuid nad on tohutult osavad ka teises spektri otsas paikneva loomingu vorpimises. Loo tuumana toimiv kohvik omapärase personali ja värvikate külalistega, kes olid kõik inimesed nagu sina ja mina, oli koht kuhu isegi tahaks teed rüüpamiseks korraks istuma sattuda. Paik mõjus koduselt, hubaselt, soojalt ja veidralt siiralt. See oli koht kuhu said minna oma muredega, leida vastuseid või neid mitte avastada. Tagasioodatud olid sa nii ehk naa. Kui jätkus piisavalt julgust ja hingejanu, sai kohviku joogi- ja söögivaliku kõrval katsetada lisateenusena külastust minevikku (ja tulevikku?). Kõigil meil on midagi, mida kahetseme, see ütlemata jäänud lause, see kaunis hetk, mida tahaks uuesti ja uuesti kogeda, see moment ajas, mis oli alguseks nii paljule, uudishimule peibutust pakkuv saladus, millelt loor lõpuks rebida, kahetus ja piinlikkus kellegi suhtes ebaõiglase ja südametu käitumise pärast. Teades, et minevikku põikamine tulevikku ei muuda, siis kas ikka oleks huvi see põgus rännak ette võtta? Reegleid ajas liikumisega seoses oli ohtralt ning tulemust ei parandanud mitte miski, ükskõik mida minevikus nüüd äkitselt korda saata. Olevik on kivisse raiutud. 

Loo tegelased oli tavalised inimesed, tavaliste murede, tavaliste soovide ja tavaliste reaktsioonidega. Kõigil neil olid rohkemal või vähemalt määral keerulised suhted enda lähimate isikutega -- perega või kallimatega. Mingi küsimus, probleem või kahetsushetk, mida ihati enda hingerahuks siluda. Minevikku ei muuda, kuid enda olemist ja emotsionaalset tasakaalu sai väikse ajas tagasi põikega lohutada ning valu leevendada küll. See oli vast ka loo peamine moraal, tähtis pole tulemus, peamine on see, kuidas sellele läheneda, millise suhtumisega valikutele otsa vaadata ning kas leppida või igavesti kahetsema ja kahtlema jääda. Raamat koosnes põhimõtteliselt neljast eri miniloost, mille keskmes eri isikud, kes otsustasid eri põhjustest ajendatult minevikku külastada. Kõigist neist alasüžeedest oli midagi õppida, kõigil oma õppetund. Kui sa ei taha, et keegi lahkub, siis ütle seda. Mõnikord ei ole võimalik oma saatuse eest põgeneda ning pere ja selle huvid on alati esikohal. Individualistlikud vajadused on teisejärgulised. See, et keegi unustab sinu ja teievahelise armastuse, ei tähenda, et seda ei ole kunagi olnud ja tasub ka ise see maha matta. Kui keegi armastab teist rohkem kui ennast, siis ollakse valmis ükskõik milleks -- ka enda elu jätmiseks. Need killukesed tarkust ei olnud midagi erakordset või need lood üli haruldased ja ainulaadsed. Tegu oli meeldetuletustega lugejale, kes kõiki neid moraale juba teavad, kuid võib-olla on unustanud. Kas ma lugejana nõustusin tegelaste järelduste ja saatustega? Ei, kahe puhul mitte, sest need ei tundunud eriti eluterved ja olid pigem enda vajaduste ning õiguste mahasurumised. Samas, Jaapani kultuuris võis neid võtta kui loomulikke, loogilisi ja õilsaid -- ainuõigeid viise, kuidas elada. Kollektiivne heaolu on ülimuslik. Siiski, enesekindlus ja otsustusvõimelisus, mida tegelased esindasid, enda lugude niitide kokku tõmbamisel, oli igati austust ära teeniv. Mina ei pea nende valikutega rahul olema, nii kaua kui tegelased ise on.

Raamatu kontseptsioon on üpris originaalne, midagi taolist samalaadses kuues mul ette hetkel ei tule. Kindlasti on see värskus midagi, mis loo poolehoiuks räägib ning negatiivsetele aspektidele natuke enam silma kinni pigistama sunnib. Vaatamata kesksele elemendile, mis on fantaasiakirjanduse killast, ei mõju teos kui paranormaalne lektüür või ulme. Ajarännaku võimalus on niivõrd sundimatult süžee igapäeva elu melusse ja muredesse sisse integreeritud, et selle olemasolu ei tundu midagi ebatavalist. Esiplaanil on jätkuvalt need harilikud inimesed ja nende tundemaailm. Minevikku käik võrdus otsekui psühholoogi sessiooniga, mis motiveeris, andis jõudu ja sundis tegelasi oma südamepiinadele otsa vaatama ning tegema vastavad otsused -- kuidas eluga edasi liikuda. Kas need reisid üldse toimusid või oli tegu millegi vaimsega? Usk liigutab mägesid ja tulevik ju ei muutunud. Kuidas olla kindel, et ajanihe üldse aset leidis? Skeptiline võib alati olla, kuid raamatu südamlikkus püsib vaatamata reaalsusele. Avastasin ka, et teosel on järg. Lausa mitu. Ei tea, kas need viivad lugu uutesse kõrgustesse või komistavad ja jäävad samu asju leierdama. Millegipärast ma kahtlen, kas järgmised osad samalaadset esimesele kogemusele võrdset uudsust suudavad pakkuda. Üllatusmoment on juba läinud ning see oli üks faktor, mis antud raamatu eriliseks tegi. Kes teab. Käesolev teos on aga kaunis ja inimlikult südamesse pugev heatahtlik meelelahutus, mis mõjus kohati kui mindfulness.

Kino: Ports 2023 aasta filme vol 1 (k.a. "Kuulsuse narrid", "Fabelmanid", "Otsus lahkuda", jm)

Tervitus!

Ja käesoleva aasta filme ka.

Pealkiri: Kuulsuse narrid
Originaalpealkiri: Kuulsuse narrid
Kinodes alates: 13.01.2023
Millal nähtud: 28.01.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Mu isa idealiseeris selle loo ekraniseeringut ja toob seda igal pool pidevalt välja, nii tsitaate kui olukordi. Minu jaoks oli, aga antud uusversioon esimene põhjalikum kokkupuude materjaliga, mis ei tulnud mu isa vaimustuse vahendusel. Pärast kinost lahkumist olin segaduses, sest ma ei usu, et see on see üligeniaalsus, mida mu isa jumaldab. No ei saa olla, sest kuidagi mage ja mannetu oli see, mida oma silmaga nägin. Jah, peab tunnistama, et visuaalselt nägi linateos soliidne välja. Mulle meeldisid näitlejad, kes tundusid tegelaskujudeks sobivad (Karl Robert Saaremäe ülevoolav naeratus väärib eraldi tiitlit, sest oli kui rusikas silmaauku Saalomon Vesipruuli naeruväärsele ja lillelapselikule olemusele). Mulle meeldisid kostüümid, võttepaigad ning eriti värvivalikud, mis suvised ja kerged. Ka n-ö visuaalsed efektid oli igati ägedalt realiseeritud. Siiski, mina kirjeldaks lugu kui: mingid kolm mõttetut tölli ahistavad tragi üksikema. Kas originaalis esitleti seda kuidagi teistmoodi ja on muudetud nurki, fookust või lahjendatud kuidagi mingeid aspekte või, vastupidiselt, süvendatud? Või, taaskord, ei ole minu arusaam huumorist passiv loo pakutavaga? Samas, alati ei pea ju naljaks olema, et kummaliste tegelaste segasummasuvilast rõõmu tunda ja sümpaatiat leida, kasvõi kellegi üle naerdes, võivad need tüübid meile ikka meeldivad olla. On hämmastav ning ma tõesti huviga tahaks teada, et millest selline ebakõla selle vahel, mida minu isa vahetpidamata leierdab, ja mida mina kinos kogesin. Mis on need erinevused, on neid üldse? Või mis on ühisosad, on neid märkimisväärselt üldse peale põhikontseptsiooni? Kas ma tõesti olen sunnitud esialgse ekraniseeringu lõpuks vaatamisnimekirja võtma, et aduda millest selline dissonants. Tundub küll, kuid kardan veel enam pettuda. Ehk ei olegi iga teos kõigi jaoks ja, mis hiilgav mulle, ei ole seda teisele. Mis on ju elementaarne. Siiski, olen siiralt õnnetu, et mulle see film meelepärane ei olnud. Ja ma ei ole ainuke, sest minu ees istus üks pensionär, kes keset linastust porisedes ära läks, sest vist ma ei olnud üksinda oma kasinas arvamuses. Tuli aga memmeke veel kurjemalt porisedes uuesti tagasi, sest oli jätnud oma mütsi saali, mida ta siis otsis ja otsis ja otsis... kuni oli sunnitud filmi lõpuni, vähemalt, kuulama ja, kui tuled läksid põlema, leidis oma mütsi alles üles. Vot selline lugu.

-------------------------------------

Pealkiri: Otsus lahkuda
Originaalpealkiri: Heojil kyolshim
Kinodes alates: 13.01.2023
Millal nähtud: 28.01.2023
Minu hinnang: 4.5/5

Vot see film vajab taustauurimist, analüüsimist ning valmisolekut sügavale süüvida, et natukegi mõista, mida autor ja tegelased püüavad vaatajale öelda. Sümbolismi on ohtralt ning kui seda mitte aduda, siis võib olla keeruline nähtavat lahti harutada. Kõige tähtsam vast on kahe vastanduva kontseptsiooni kasvõi õrnalt tajumine, milledeks on meri ja mäed. Neid kahte leidus üle loo puistatuna eri viisidel, tasemetel, eesmärkidel ning tõlgendustel. Naine esindab mäge, mees aga merd ning vastupidi. Kui oskad märgata, siis aina rohkem ja rohkem saab aru kuidas need kaks loodusnähtus ja nendele inimeste poolt poogitud iseloomuomadused mängivad rolli selles, mis ekraanil lahti rullub. Eriti võtmetähtusega on nad finaali lahti kodeerimisel. See ei ole lihtne film, eriti kui Korea kultuur on absoluutselt võõras, kuid ka üldiselt peab olema avatud meelega ja tähelepanelik, kui eesmärgiks seada süžee täielik tabamine. Lugu on ise huvitav žanrikombo krimkast, suhtedraamast, põnevikust, tragöödiast, romantikafilmist ja kohati isegi komöödiast (varastatud kilpkonnad). Keskmes on mees ja naine, kes satuvad saatuse tahtel kokku, armuvad, kuid takistusteks on teel mõlema abikaasad ning nendest ühe surm. Detektiiviloo poolelt oli üpris pinev kaasa mõelda ja nuputada, et kas naine siis tappis või ei tapnud, ning kes on ikkagi süüdi. Põhjuseid kahelda mõlemas versioonis heideti pidevalt vaataja ja peategelase teele, ning mida rohkem mõlemad hakkasid kaasa tundma naisele, kellest nad aina enam ja enam teada said, seda hägustatum oli võime ratsionaalselt otsustada ja võimalikust süüdimõistmisest hoolida. Film suurepäraselt manipuleeris nii tegelaste kui publikuga, sest üks hetk said sa aru, et mitte ühtegi fakti, mis arvasid veenvad olevat, ei saa tõsiselt võtta. Või sa isegi ei taha seda, sest emotsioonid tulid mängu, kaastunne ja õige-vale kontseptsiooni sogastumine. Loomulikult on ka produktsiooni poolt tegu igati läbimõeldud ja efektiivselt esitatud linateosega, mis maitsekalt, tähendusrikkalt ja mitmekihiliselt kogu lugu esitab. Igal visuaalsel, narratiivsel või häälelisel valikul on oma sügavam eesmärk, mis peaks vaatajale andma signaale, et kuidas tunda või mida arvata. Lõpp mõjub, aga kui laine üle pea. Sõna otseses mõttes. 

-------------------------------------

Pealkiri: Moetööstuse Paabel (DocPoint 2023)
Originaalpealkiri: Fashion Babylon
Kinodes alates: 03.02.2023
Millal nähtud: 03.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Moedokud keskenduvad tihtipeale tööstuse kunagistele ja praegustele suurnimedele ning moele, kui millegi elegantse, mässajaliku ja tavamaailmast lausa mitu tasandit kõrgemal asetsevale. Millelegi, mis on kättesaadav vaid koorekihile. Grupile, kellega valdkonna eliit soovib enim heas nimekirjas olla, sest nemad genereerivad mainet, glamuuri ja prestiižsust. Ülejäänud pööbel on tähtis vaid raha sisse toomiseks, mille panustamiseks tavaline Mari või Jüri üldiselt võimeline ei ole. Üks nt kott, mida kuu palga eest elus korra lubatakse, on moedisaineritele nagu tilk merre. Aga just sellistele tavalistele Tiinadele ja Taavidele antud film keskendubki. Nemad kellel puudub varakus, kuulsus või kontaktid, kuid kes elavad selle nimel, et natukegi tunda, et on moeguurudele sama tähtsad kui rikkurid. Neil pole midagi pakkuda, välja arvatud lausa meeleheitlik soov olla relevantne, et keegi neid tähele paneks ja nad tunneksid end kellegina, kes on selle rambivalguse ära teeninud. Nad hingavad, söövad ja joovad moodi ning oma meeleheitlikkuses on moeloojatele väga kasulikud, sest kuna keegi neid niisama tähele ei paneks, siis olles ekstravagantsed, üle võlli ja pidevalt fookusesse ekstreemsete meetoditega end suruvad, siis toovad nad riidekunstnikele tasuta reklaami ning haipi. Mõlemad osapooled vajavad teineteist ja on isegi sõltuvad paarilisest, kuid jõujooned on ilmselgelt entusiastide kahjuks. Omamoodi põnev oli jälgida selliste n-ö wannabe'de püüdlust konstantselt pildil olla ning läbimurret otsides. Ja nende oma ego, päriselu murede ning raha probleemidega kemplemist. See, et nad ei olegi üldse tähtsad või on vaid putukad moemaailmas, saab mitmeid kordi tõdetud ning kuidagi kurb oli vaadata, kuidas neid lihtsalt kõrvale pühitakse. Mul oli neist hale, kuid samaaegselt, imetlesin neid, sest nad on nõus tegema mida iganes, et jõua sinna kuhu ihalevad. Isegi end absoluutselt lolliks tehes, end alandada lastes ning olles näpud põhjas. Nende kirg, tahe ja julgus olid üüratud, kuid peab aru saama üks hetk, et sa ei ole tahetud, vinge või keegi, kes suures pildis, midagi tähendab. Kui varem oli moetööstusel raske, siis tuli külla pandeemia ning neil, kellel ei olnud kindlat positsiooni, või olid niigi hädas, läks eluolu hullemaks. Aga, mida teha kui maailm on vastu seina pilbasteks sõitnud? Kandideerid USA presidendiks, muidugi! See ei ole nali, just seda üks tegelastest tegigi, päriselt. Tegu on üpris huvitava pilguheitega moemaailma pigem piinlikku ja sunnitud nurka, mis pakkus intrigeerivat psühholoogilise analüüsi võimaust valdkonna ühe grupi inimkäitumisele ning avardas pilti, miks, kes ja kuidas. Kuid, siiski, jäi doku natuke pealiskaudseks. Arvestades keskset teemad, vast ei olegi see võib-olla nii üllatav. 

-------------------------------------

Pealkiri: Missioon "Fortuuna": suur pettus
Originaalpealkiri: Operation Fortune: Ruse de guerre
Kinodes alates: 06.01.2023
Millal nähtud: 07.01.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ootused olid suhteliselt standardsed, et eks see selline ajuvaba märul ole koos kentsaka huumori ning loodusseadusi eiravate ringimässamistega. Ja ega ta neid eeldusi ei petnud, kuigi mõnikord on just sedasorti filmid palju mõnusamad kui väärt kategooria linateosed, mis pigem masenduma sunnivad oma tõsiste teemakäsitluste ning inimhinge tumedamate poolte kompimisega. Jason Statham on täpselt see sama tegelane, mis ta on kümnetes teistes lugudes, ainult konteksti toon on teine, seekord siis koomiline. Püütakse taas päästa maailma, ninapidi vedaga eksentrilisi ja ohtlikke kurikaelu ning oodata võib mitmeid pöördeid ja puänte, mis tegelikult väga ei üllata. Ka nalja saab, kohati kvaliteetset, kohati piinlikku. Ma ei ole siiani veendunud, et kas Josh Hartnett mängis oma tegelaskuju eriti täbaralt ja oli häbiväärne oma tekstiesitlusega, või siis oligi meelega roll kuidagi nii kohmakas ja kasin. Oli ebaselge, kas tasus naerda või ebamugavust tunda. Taaskord, kaasati kohustuslik "üks naine", kes oli juhtumisi ka IT spets, üheaegselt nii glamuurne ja krapsakas. Paar instantsi leidus veel, mis tundusid, et on eesmärgiga stereotüüpe lõhkuda, kuid mis pigem ikkagi klišeede endi lõksu jäid ja üksteist alla tulistasid. Lihtsalt tähelepanek. Loo tõeline staar oli Hugh Grant, kes viimasel ajal naudib moosipoisi asemel pahalaste mängimist. Selliste eriti värvikate ja omanäoliste kurjamite, kes kipuvad just Guy Ritchie filmides üles astuma. Peab tunnistama, et mehe särtsakus ja üllatussuhe, mis ühe teise tegelasega täitsa lambist kuskilt välja vupsas, oli päris vahva ja muigama ajav. Mida muud ikka öelda? Igati okei film, okei kätšiga, keskmiselt kokku okei näitlemisega, okei süžeega, okei tempoga, okei üllatusmomentidega, okei tegelastega, jne. Mõnus meelelahutus, kuid ei midagi üleliia meeldejäävat või erakordset. Kui tead mida ootad ja ei midagi rohkemat, siis on kinokogemus kindlasti äge. 

-------------------------------------

Pealkiri: Fabelmanid
Originaalpealkiri: Fabelmans
Kinodes alates: 27.01.2023
Millal nähtud: 18.02.2023
Minu hinnang: 4/5

Väidetavalt ootas Spielberg, et vanemad on mõlemad teise ilma lahkunud, enne kui ta filmi tegemise ette võttis. Nimelt põhineb see suures osas tema enda lapsepõlvel, filmikunsti lembuse avastamise ja arengu lool ning vanemate keerulistel suhetel. Kui filminduse kirg kulges küll vaikselt, kuid elujõuliselt, siis minu jaoks oli linateose fookus siiski peategelase emal. Tolle elurõõmsal ja entusiastlikul, kuid ka veidralt skisofreenia laadsel või maniakaaldepresiivsel käitumisel. Või oligi naine lihtsalt nii tohutult õnnetu sisemas, et elas seda välja eklektilise käitumisega, nt autoga otse tormi sisse sõites koos lastega? Naine oli pere süda ja hing, kuid kuigi, vaatamata mõistmisele, ei olnud ta kuigi sümpaatne. Ja siis jälle oli. Ja siis ei olnud. Perekonna selgroog oli hoopi tasakaalukas ja kannatlik isa. Film jälgib kuidas peategelase, Sammy, kujunemist ja olemust mõjutab ema ning see ei ole just lihtne. Kuid ehk poiss ja ema ei olegi nii erinevad kui Sammy arvab. Eriti kuna ta mõistab naist hukka ja peab end kuidagi moraalselt ülevaks. Poisi filmikunsti viljelemine oli peredünaamika kõrval pigem teisejärguline ning otsekui vahend, mille läbi psühholoogilisi aspekte esile tuua, lahata ja analüüsida. Tundus nagu oleks linatoes film, mille peategelane tegi oma perest. Midagi intiimset, kuid siiski eemalolevat ja kliinilist. Selles mõttes ehk oligi see kunstiliselt viimase detailini viimistletus, stiilipuhtus ja lakutud ning kammitud tulemus minu jaoks natuke liiga ettekavatsetud ning läbimõeldud. Kohati tundsin seal palju isiklikku emotsiooni, siis aga otsekui mõni teadlane teeks katsetusi ja nüüd kirjeldab neid. Loomulikult, nägi linateos suurepärane välja, nurgad, mille alt filmitud, värvipallett, kostüümid, jne paistsid kõik põhjalikult vaagitud ja läbi proovitud. Michelle Williams ja Paul Dano, vanematena, pakkusid nüansirohket ja emotsionaalselt kaasahaaravat rollisooritust. Nende kahe vastandumine oli omamoodi kogu filmi keskne konflikt, impulss, millest Sammy teekond alguse sai, see, mis teda alateadlikult kannustas ja mõjutas. Ning pakkus tuge. Magnetiline film, kuid tsipake sunnitud, sisust distantseeruva ja kunstliku maitsega. 

--------------------------------------

Pealkiri: Sipelgamees ja Vapsik: kvantmaania
Originaalpealkiri: Ant-Man and the Wasp: Quantumania
Kinodes alates: 17.02.2023
Millal nähtud: 18.02.2023
Minu hinnang: 2/5

Pigem võiks olla pealkiri "Cassie, natuke Janetit ja teised mõttetud". Jummel küll, kuidas mind selle filmi loogika ärritas nii mitmel teemal ja risti ning põiki ja igal võimalikul suunal. Kõige tipuks oli peategelase tütar, kes tundus, et on seekord hoopis põhiline kangelane, kuigi jutt, mida ta ajas pani kohati imestusest kulme kergitama. Nt on preili vihane, et isa naudib pärast suurt Tasujate lahingut elu ning ei tegelegi hetkel igast sotsiaalse õigluse teemadega. Mees alles päästis maailma, maailma(!), ja tütar on vihane, et miks isast küll aktivist ei ole saanud ning tänu sellele on ta mõttetu tüüp. Peab ikka jultumust olema. Cassie ei ole mitte ainult hukkamõistja ekspert, vaid ta on ka nüüd teadlane ning täiesti lambist lõi masina, mis võimaldab signaali luua kvantmaailmaga, mille tulemusel palju pahandust toimuma hakkab. Tippteadlased ei ole midagi sellist teha suutnud, kuid, näe, Cassie on selline geenius, ja alles noorukina. Janet ei olnud parem. Ta teadis, mis ohud ootavad, kui tõsised need on ja oleks võinud asjade eskaleerumist mitmeid kordi ära hoida, kui ta vaid oleks oma suu lahti teinud ja ausalt midagi rääkinud. Ükskõik mida, killukegi. Kuid, ei, süžee nimel, on ta vait ja ei ole võimalik aru saada, miks ta nii käitus. Välja arvatud siis, et narratiiv seda eeldas. See, et midagi tehakse või ei tehta "oma kallite kaitsmise nimel" ei ole ammu enam konstruktiivne põhjendus, et Marveli uus suur kurikael valla päästa. Sipelgamees ise oli filmis kui järelmõte, kedagi keda materdada või anda mõista kui mannetu ta on võrreldes püha Cassiega. Kui seda kõike mitte meelega, siis veel hullem, kui selline imidž ja tegelase allakäik tekkis tahtmatult. Olgem ausad, viimased Marveli sarja väljalased on vaevu kesised, nad on täiesti kaotanud oma sihi ja olemuse, mis neid populaarseks üldse tegid. Nad on loogika auke pilgeni täis, tegelased käituvad terve mõistuse vastaselt, täpselt nii kuidas süžeele sobib, mitte nagu oleks eeldatav karakterite iseloomudest. Lihtsalt igav, tüütu ja kunstlik on kõik. Ka huumoriga on ületatud hea maitse tasakaal, eriti kuna, tänu selle üleliigsusele, ei ole võimalik kogu kupatust enam eriti tõsiselt võtta. Kurb, sest ma ei tea, kas viitsin väga tulevasi uusi osasid üldse kinno vaatama enam minna.