Pealkiri: "Wõlukunst. Septimus Heapi 1. raamat"
reede, 26. märts 2021
Raamat: "Väike nurgapood" ja "Wõlukunst. Septimus Heapi 1. raamat"
Pealkiri: "Wõlukunst. Septimus Heapi 1. raamat"
laupäev, 20. märts 2021
Raamat: Georgette Heyer "Must lammas", "Sylvester", "Leidlik lord" ja "Frederica"
Tervitus!
Puhta juhuslikult avastasin enda jaoks Briti "naistekate" autori, Georgette Heyeri (1902-1974). Ostsin soodukaga aastaid tagasi tema eesti keelde tõlgitud raamatu "Saatana sigidik". Ma ei teagi miks ma selle ostsin, ju siis sellepärast, et soodushinnaga raamatute massiline kokku kühveldamine oma mu üks suurimaid n-ö patte. Täitsa kogemata võtsin selle üks hetk lugemiseks kätte. Üllatuslikult, mulle see tohutult meeldis. Kui hakkasin autori kohta juurde uurima, et miks ei ole varem ta mu huviorbiidile sattunud, sain teada, et ta on suhteliselt populaarne isegi tänapäeva lugejate hulgas. Nt jumaldab teda selline kuulsus nagu Stephen Fry. Siiski, ei ole ma tema teostele kunagi mitte kuskil mingit kajastust leidnud. Temast ei räägi keegi, tema teoseid ei eksponeerita kuskil -- teda nagu ei eksisteerikski. Või vähemalt, minu silma alla ei ole ükski Heyeri teos varem sattunud. See on müstika, sest ta on väga armastatud ning ta on kirjutanud suure hulga raamatuid (nt ainuüksi 32 romantika valdkonnas).
Samas, tuleb välja, et tal ei ole alati sellist menu olnud. Tema tuntus ja hinnatus on erinevatel perioodidel tõusnud ning langenud. On aegu, kus ta on unustuste hõlmas ja kriitikud on teda paljuski ignoreerinud. Ja on aegu, kus ta on jälle tipus. Kindlasti võib asi olla ka selles, et ta on jäänud teiste sarnase loominguga autorite varju, kasvõi Jane Austeni, kes on, muide, Heyeril üks eeskujusid, või tänapäeva naistekate masside alla. Tema puhul on aga tähtis teada, et kuigi ta on kirjutanud nii lühijutte, ajaloolisi romaane, kaasaegseid teoseid kui detektiivilugusid, siis peetakse teda romantiliste ajalooliste naistekate n-ö esiemaks. Iseäranis just Briti regendi ajastu romantika eestvedajaks, mille žanris võib tänapäeval leida lugematul hulgal raamatuid. Heyeri stiili ja teoseid on, muide, oma loomingus imiteerinud ka kuulus roosariides suhkruvati romantika autor Barbara Cartland. Heyeri särtsakust ja vaevatut huumorit on aga raske kopeerida.
Miks mulle Heyeri pakutu peale läheb? Esiteks, ma ei hakka väitmagi, et ma ei loe suurima hea meelega romantilisi naistekaid. Otse vastupidi, need on tõelised endorfiinide allikad, kui on vaja aju välja lülitada ning end ühte lembeloo fantaasiamaailma uputada. Žanris on tohutult alaliike ning raamatute valik on lõpmatu. Enamasti eelistan kaasaegsete autorite teoseid, kuid mõnikord on soov lugeda midagi n-ö süütumat ja klassikalisemat, ilma pideva seksi ja tänapäeva realismita. Heyeri lood pakuvad just seda. Tema romaanid on õhulised, aga samas ka elegantsed ja krapsakad. Nad mõjuvad kergelt, kiirelt ja piisavalt tummiselt, et kõht oleks täis, aga raskustunnet ei teki. Tema lood on humoorikad -- tihtipeale just nipsaka ja iroonilise naljatamistüübiga -- , energilise dialoogiga, elavate tegelastega ning tempoka süžeega (enamjaolt). Äärmiselt hõlbus lugemine, mis jätab hea tuju ning sinna kulutatud ajast pole kunagi grammigi kahju. Otse vastupidi!
-----------------------------------------Pealkiri: Must lammas
Sisukokkuvõte:
Abigail Wendover, kahekümne kaheksa aastane «vanapiiga» on otsustanud takistada oma ilusat ja südikat vennatütart Fannyt kiindumast kena välimusega linnavurlesse ja häbiväärse mainega õnnekütti Stacy Calverleigh´sse. Miles Calverleigh, oma suguvõsa must lammas on pikalt Indias elanud, skandaalse minevikuga ja üldsegi mitte kombeka käitumisega kõige ärritavam inimene, keda Abby on iial kohanud. Kas neist kahest võivad saada liitlased, et kaitsta Abby vennatütart äärmiselt ebasobiva abielu eest?
Tegu ei ole autori loomingust ühe mu lemmikuga. Põhiprobleemiks oli liigne fookus loo n-ö kurikaelale. Oli keeruline aru saada, kes peategelane on, kas asjalik Abigail või õnnekütist kehkenpüks, Stacy, keda naine püüdis takistada võrgutamast ning ära põgenemast oma naiivse vennatütrega. Mulle pigem tundus, et viimane, sest mehele pühendati hulga rohkem lehekülgi kui ta oleks ära teeninud või vajadust või isegi huvi tegelasse võis olla äratatud. Mees oli libe kala ja tüütu, kuid tähelepanu sai ta tohutult. Seda sama rambivalgust oleks võinud pigem anda Stacy mõistatuslikule ning ebakonventsionaalsele onule, Milesile, kelle seiklustest ja minevikust oleksin hea meelega rohkem teada saanud. Tema salapärane aura, üdini aus ja otsekohene suhtumine ning igasugu jama ja kiibitsejate mitte talumine oli köitev (sellised kipuvad olema ka mitmed teised Heyeri kangelased). Eriti tore oli, lisaks, tema õrritav, narritav ja särtsakas suhte Abigailiga. Oleksin rohkem soovinud lugeda nendevahelisi dialooge ning tegemisi kui kuulnud Fanny naiivset heietamist, Selina kaeblemist ning Stacy pidevaid plaane leida endale rikas kaasa. Abigail ja Miles olid sümpaatne paar, kes olid oma tunnetes suhteliselt kiiresti üksteisega ausad ning ma kiidan Miles'i selle eest, et ta ei lasknud naisel ennast enda kohusetunde pärast pere kapriiside ja standartide jaoks ohverdada. See oli mehe poolt üheti isekas ja seksistlik tegu, teiselt poolt, omamoodi romantiline sellises ma-röövin-su-et-sinuga-abielluda kastmes.
-----------------------------------------
Pealkiri: SylvesterKirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2012
Minu hinnang: 3.5/5
Uljas põgenemine: Penelope Creed teeb kõik, et pääseda abiellumisest oma ebameeldiva nõoga. Ta põgeneb poisiks riietatuna Londonist, ent kukub – sõna otseses mõttes – sülle Sir Richard Wyndhamile, kes seisab samuti pöördelise otsuse lävel. Kangelaslik päästmine: Kui Sir Richard kohtub kena noore põgenikuga, teab ta, et ei saa lasta neiul üksinda ringi reisida ja pakub ennast tema kaitsjaks. Juhuslikult mõlgub Sir Richardil endalgi samal ajal põgenemine mõttes...
Pealkiri: Frederica
Kirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2014
Minu hinnang: 4/5
Sisukokkuvõte:Frederica Merriville on saabunud koos oma õe ja kahe vennaga Londonisse säravat hooaega veetma, et anda noorele ja ilusale Charisile võimalus endale sobiv abikaasa leida. Frederica ise on sõnakas ja võluv neiu, kes on veendunud, et temal endal on juba liiga hilja abielluda – ta on juba kahekümne nelja aastane. Ent kui kauge “nõbu” lord Alverstoke neid Londoni seltskonda viib, avastab Frederica endalegi üllatuseks, et ta on armunud. Samal ajal on ka külm aristokraat Alverstoke lummatud nii Fredericast kui ka tema noortest üleannetutest vendadest.
Loo kangelane, Vernon, ehk markii Alverstoke, esimestel lehtedel endast head muljet ei jätnud. Jah, tema õed ka mitte, kuid mees paistis ekstra kiuslik ja tüdinenud. Sellised paha siga, sada häda tegelased ei kutsu just kaasa elama nende "raskele" elule. Loo kangelanna, Frederica, seevastu lõi endast esimesel kohtumisel pildi kui asjalikust ja sümpaatsest noorest naisest. Palju täiskasvanulikumast ning kohusetundlikumast võrreldes Heyeri paljude teiste naispeategelastega. Paistis, et paari klappimine saab olema sunnitud või siis, vastupidi, vastandid tõmbuvad tähe all. Viimane osutus, õnneks, tõeseks ning ma olin selle suunaga väga rahul. Paari kiindumus tekkis ökonoomiliselt ning pikema perioodi jooksul. Nad veetsid koos aega, õppisid üksteist tundma ning, kuigi kokkupuude oli algselt pigem olukorrast sunnitud ja isegi kohati vastumeelne, hakkas paar üksteisega koos oldud aega ning vestlusi hindama. Tekkis usaldus, üksteise peale lootmine, lojaalsus ning edaspidi juba sügavamad tunded. Ma tõesti hindasin antud paari juures just seda loomulikumat ning loogilisemat suhte arengut. Ei toimunud armumist paugupealt alguses ja ei tekkinud ka äkitselt täitsa lambist lõpus. Mulle tohutult meeldis, kuidas mees endaga aus oli ning tunnistas, et on armunud, kuid ei leidnud ainult õiget hetke millal seda ka naisele tunnistada. Ta oli taktitundeline, kuid samas endaga avameelne. Mees ei tundnud vajadust mängida machot ja lembetundeid maha salata. Häiris mind, vastukaaluks, aga natuke Frederica naiivsus. Ta oli praktiline, kahe jalaga maas, mõistlik ja realistlik, kuid naise lapsik suhtumine sellesse, et mis on olla armunud viimastel raamatu lehtedel, oli vastuolus sellega mida ma arvasin temast teadvat. Siiski, konkreetne Heyeri romanss oli märkimisväärselt hästi välja kukkunud.
Ootamatult armas, kuid humoorikas oli ka Vernoni suhe Frederica kahe noorema vennaga. Ja ulaka ja massiivse, kuid armastusväärse koeraga. Felix ja Jessamy tundsid ilmselgelt puudust meessoost eeskujust, kuigi neil oli perepeaks veel üks vend, neist vanem, Harry. Poisid leidsid ootamatult ja, Vernoni puhul igati ning täiesti vastumeelselt, omale mehes sõbra, eeskuju ning toetaja. Nad tüütasid toda ikka omajagu, eriti Felix, oma uudishimu ja lapseliku entusiasmiga igasugu tehnika, aurumasinate ning õhupallide vastu. Tundmata häbi või piinlikkust, et nad Vernoni jälle ja uuesti oma üleannetustesse, pahandustesse või seiklustesse tõmbasid. Selle läbi toimus sõbrunemine ja tekkis tugev side. Nad olid tõesti toredad koos, kuigi mees tundis ennast alguses kohmetuna ja poisid end tüütutena (välja arvatud, Felix, see ülivahva võrukael oli süüdimatu -- süüdimatult kihvt). Kus hea, seal ka halb. Frederica noorem õde, Charis, ja ametlik eestkostja vend, Harry, olid seevastu kaks tohlakat, kellele oleks tahtnud mõned ebatsensuursed sõnad poetada. Charis oma naiivsuse, vooruslikkuse ja tundlikkusega ületas piiri nende omaduste kogusega, mida ma välja kannatan, ning Harry oli lihtsalt isekas -- seda oli mõnes mõttes ka Charis. Kõigele lisaks, tüütud kosilased ning Vernoni paar nõmedat sugulast ja oligi kohal Heyeri standard ports ebameeldivaid tegelasi. Samas, suutsid neid tasakaalustada hulk meeldivad karaktereid, nt Vernoni sekretär. Kokkuvõttes, on kahtlemata tegu Heyeri ühe nauditavama, läbiküpsetatuma ning -mõelduma teosega, millel hea kulgemine, tore romanssi ja piisavalt tegelasi, kes minu poolehoidu võitsid.