Kino: PÖFF 2015 (3) "Eva ei maga" ja "Olen surnud, kuid mul on sõbrad"

Tervitus!

Mul on PÖFFilt 2015 nii paljude nähtud filmide ülevaated veel tegemata. Püüan aga vaikselt ka nendega ühele poole saama hakata. Peale siinse kahe, on veel neli teha...

Pealkiri: Eva ei maga
Originaalpealkiri: Eva no duerme
Režišöör: Pablo Agüero
Riik: Argentiina, Hispaania, Prantsusmaa
Kestus: 1h 25 min
Programm: Panoraam
Millal nähtud: 27.11.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt pöff.ee kodulehelt

“Eva ei maga” oli minu jaoks selle aasta PÖFFi üks kummalisemaid, kuid isemoodi lummavamaid ning paeluvamaid filme. Siiani tekib mus selline pentsik tunne selle peale mõeldes. Tegu ei olnud ka kaugeltki klassikalise süžee ning detailidega ettevõtmisega, vaid film tõusis esile eripärase õhkkonna ning mitmete omanäoliste valikute poolest, nii sisulises kui tehnilises mõttes. Film jättis kohati mulje kui dokumentaal, siis jälle kui teatrilaadne kaunis kunstiline vaatemäng või igapäevane lavastuse ülekanne, siis taas nagu tüüpiline film jne. Kui tavapäraselt ajaks vaatajat selline otsustamatus segadusele, toimis selline mikstuur siinkohal aga väga värskendavalt ja innovatiivselt nauditavalt.

Film keerleb ümber ikoonilise Eva Peróni, kes Argentiinas kohati lausa jumalikule tasandile on tõstetud, ning erinevatest isikutest, kellede pilgu läbi naise mõjujõudu, kui ka surnukeha rännakut jälgida saab. Nähtu algab tohutult efektselt, kui Emilo Eduardo Massera (Argentiina poliitik ja sõjaväelane, 1925-2010, Gael García Bernali kehastuses) uhkes mundris, kingad klõbisemas, liigub oma mitu minutit silmapiirilt kaamerale ning publikule lähemale. Otsekui oleks aega igavesti, jälgib vaataja tema nägu lähiplaanis ning kuulab kuidas mees mõne lausega oma mõtetes aegsasti naist kirub. Mehele ei anna asu, et naine on surnud, kuid tema mälestus elab intensiivselt ja kustumatult. Siit lähtuvalt tuuakse vaatajani ka tõsielu kaadrid ning lühikokkuvõte Eva elust, keskendudes tema surmale ja selle massiivsele tähtsusele kogu Argentiina rahvale.

Sissejuhatus läbi, algab esimene seik filmi kolmest otsekui eraldiseisvast tükist. Ekraanile tuuakse Eva Peróni palsameerimine. Kaunis kleidis surnukeha eest hoolitseb õrnalt, põhjalikult ning austusega arst, dr Ara, kes liigutab naise liigeseid, mis ragisevad ja kragisevad, masseerib ta lihaseid ning lõpuks paigutab naise palsameerimisvanni, kus blondid kiharad ja valge riie tema ümber hõljub ning naine ebamaiselt ja graatsilised põhja langeb, liikudes, otsekui elus olles. Need kaadrid oli nii kõhedad, ebamugavust tekitavad, kentsakalt köitvad, kui ka imekaunid ja tohutult meeldesööbivalt iselaadi. Kõike tehti ka väga maitsekalt, arvestades delikaatset teemat.

Järgmine etapp oli veidi pikaksveninud, langes pinge ja lummus, filmi õhkkond ja tempo tegid 180 kraadise pöörde. Kahte transportmeest nende vaikuses, auto juhtimisel ja omavahelistes vaidlustes jälgida, ei tekitanud mus just pinget ja kaasahaaravust. Kulminatsioon suutis aga üksluisust osati tasa teha, sest kaader ühest neist mehest kandmas Eva keha enda süles järve äärde, kus ümberringi kihas loodus ja kumas lopsakas värvilisus, oli kummitavalt imeilus. Viimases vaatuses on aeg möödunud ning Eva keha on kadunud. Vaataja ees rullub lahti varvasteni laetud, ettearvamatu ja plahvatusohtlik patiseis revolutsionääride ja uue Argentiina türanni vahel. Tüliõunaks on küsimus: kus on Eva Perón?

Kokkuvõttes on tegu minu jaoks ühe omapärasema, kuid meeldejäävama filmiga kogu PÖFFil 2015.

-------------------------------------------------------

Pealkiri: Olen surnud, kuid mul on sõbrad
Originaalpealkiri: Je suis mort mais j'ai des amis
Režišöör: Stephane Malandrin, Guillaume Malandrin
Riik: Belgia, Prantsusmaa
Kestus: 1h 36 min
Programm: PÖFFi vitamiinilaks
Millal nähtud: 26.11.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt pöff.ee kodulehelt

Antud filmi otsustasin vaatama minna puhtalt ajatäitmiseks ning see tundus kõige peibutavam mitme erineva PÖFFi valiku kõrval. Jah, lustakas ja kohati isegi üpris nutikalt vaimukas see oli, kuid siiski on tegu linateosega, mis vaevutult vaikselt mälusoppidest kerge kaduma on.

Karvased Belgia rokipeerud jätkavad väsimatult ja entusiastlikult muusikastiilile vastava elustiiliga. Ühel rajul kontserdil, järgmises urkas, kaotab bändi hing ning laulja, Jipé, oma hääle. Esmapilgul pisike ebamugavus, muutub vastavalt kontekstile hiiglaslikuks, sest pärast ehitusauku kukkumist ei ole tal enam vahendit millega abi kutsuda. Jipé kamraadid ei lase ennast aga heidutada ning plaanivad, vaatamata solisti puudumisele, siiski läbi teha kavandatud tuur Californias, Jipé siis osa võtmas tuhana urnis. Habemike rännak sisaldab aga kivisid ja kände ning, otseloomulikult, klišeelikku eneseleidmist ja üksteisega leppimist, tüüpilisi totakaid ja keeruline uskuda möödapanekuid, tavapäraseid vaidlusi ja, alati linnuke kirjas, väikeseid romansse. Põhimõtteliselt, ei midagi originaalset ja ennenägematut.

Pärast Jipé tuha röövimist mehe nipsakatelt ja sõpru ärasaatmisele mitte lubanud sugulastelt, kimades kahekesi stiilselt minema ühel võrril, algab meeste road trip. Ootamatused algavad aga juba Belgias avastusega, et Jipé elas koos meessoost NATO piloodiga, kellega juba aastaid oldud suhtes. Koomiline stseen Jipé korteris, kui viimase elukaaslane ja sõbrad üksteist avastavad, oli päris ootamatu ja vaimukas. Tagasilöögid jätkuvad, kui California asemel tehakse hädamaandumine Kanadas ning sealt peale algab rännak rongiga, kuna üks sõpradest keeldub lennukile jalga tagasi tõstmast. Nalja saab, kuid mitte odavat ja labast, vaid pigem ehedat ja sooja huumorit. Meeste eripärased iseloomud on suuresti huumori kasvumaaks ning koostöös olukordadega toovad nad esile lõbusaid seiku ning vaimukat dialoogi. Fookus on siiski pigem meeste omavahelistel sõprussuhetele ning viltukiskunud olukordade jadal. Vastamisi minnakse ka üksteisega ning silmitsi konfliktiseemnetega, mis pikemat aega on juuri võtnud. Ka Jipé kallima suurenev roll oma surnud elukaaslase sõprade seas oli omamoodi lahkheliallikas, kuid siiski meeltlahutavalt meeldiv looliin. Filmi üldine sõnum oli lihtne ja südamlik ning esitus kergesti järgitav. Loomulikult saab taustaks kuulda ka hulganisti rock muusikat. Vaatamata sellele, ei ole kahjuks tegu millegi erakordsega.

TREFF: "Väljalõige" - Yael Rasooly (Iisrael)

Tervitus!

Pilguheit ajas tagasi TREFFile 2015!

Pealkiri: Väljalõige
Originaalpealkiri: Paper Cut
Esitaja: Yael Rasooly (Iisrael)
Kestus: 0h ja 50 min
Asukoht: Von Krahli teater (TREFF 2015 festival)
Millal nähtud: 06.06.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Antud ülevaatega olen lootusetult hiljaks jäänud, kuid kuna 1. märtsil tulid müügile 2016 TREFFi piletid ning minu ülimaks joovastuseks, väisab sel aastal festivali ka eelmise aasta väljapaistvaim, vaimustavaim, meelelahutavaim ning igati esmaklassiline jalustrabavalt lõbus ühenaise etendus, siis on asjakohane see lühiarvustus ikka valmis vorpida.  "Nii armas" on tema seekordne tükk ning siinkohal on igati paslik teha ka häbematut reklaami sellele silmapaistvale naisartistile. Muideks, mul on pilet juba ostetud!

Juba algus oli paljulubav, nimelt istus oma 50ndate kontorilaua taga, ajastule truult riides ja mukitud, krapsakas naine, kes usinalt vanaaegse automaatse teritajaga harilikke pliiatseid töötles ning agaralt vaatajaid sisse tervitas, olles juba enne etenduse starti 110% karakteris. Etendus oli alanud! Sellise veidi nipsaka, kuid meeldiva ning reipa tooniga naine, abistas kaasalöövalt publikul kohti leida ning kui istekohad olid täidetud, ärgitas ta inimesi lava ette maha istuma, et keegi tüki nägemisvõimalusest ilma ei jääks.

Publikult oli tunduvalt rohkem kui tagumikutoetuspaiku, kuid iga viimne kui üks mahutati ära. Tung oli etendusele tihe ning see on vast üks usaldusväärne kvaliteedimärk. Tuleb ka mainida, et kogu nähtu vältel rõkkas rahvas naerda ning ka publikut kaasati toimuvasse. Eriti tegi naisele nalja ühe vaataja perekonnanimi, mida ta soovis teada (kui ma ei eksi oli selleks Wolf ehk siis Hunt).

pilt nuku.ee kodulehelt

Nagu film, algas etendus, nüüd juba siis ametlikult, naisega pistmas oma pea Metro Golden Mayeri lõvipea asemel käeshoitud pildilt läbi ning möirates. Tükk keerles ümber lojaalse, tööka ning äärmiselt kompetentse sekretäri Ruth Spenceri ümber, kes unistab oma ülemusest Richard McCormickist. Viimane võtab naist loomulikult iseenesestmõistetavalt, suheldes suuresti läbi valjuhääldi, ning näeb teda vaid siis kui on vaja, et naine taas pool ööd lepinguid läbi töötaks. Rabeledes ühel järjekordsel hilisel tööõhtul, läheb aga naise mõte uitama ning värvika kujutusvõime lendulaskmisega, rullub publiku ees lahti klassikaline must-valge romanss. Muideks, lõpus boss ikkagi mõistab oma viga, kuid Ruth on kasvatanud endale selgroo ning ning sammub pea püsti minema.

Dramaatiline armulugu sai inspiratsiooni kuulsast "Rebecca" (1940) filmist ning esialgne kaunis lugu võtab ootamatu gootiliku pöörde, kui kentsakas koduabiline tekitab kõhedust ning värskelt abiellunud paari hakkab "kummitama" mehe endine naine Marlene (Dietrich, loomulikult!). Isenäoliseks, pilkunaelutavaks ning võluvaks tegi loo kulgemise aga äärmiselt värvikas, kuid ootamatult minimalistlik, esitus, kasutades suuresti paberist pilte. Mängides nagu lapsed pabernukkudega, oli kontseptsioon äärmiselt lihtsakoeline, kuid see hing, mis sinna sissepuhutud karismaatilise, särtsaka, intrigeeriva ning võimsa kohalolekuga esitaja näol, andis etendusele tõelise keha, sisu ja õhkkonna.

pilt nuku.ee kodulehelt

Kasutusele sai võetud paber igasugu funktsioonides ja vormides, kujutades endil väljalõikeid tuntud klassikalistest filmidest ja näitlejatest. Küll olid pabernukud (Ruth ja Richard) lauale asetatuna suured, kord naise käes väiksed; küll hoiab ta käes pilte ja vahetab neid kiirelt, vokaliseerides peale kahe karakterit suhtlust, kord kleebib ta pabernäo enda näole kui maski, eraldades suu enda huultele ja rääkides kui mees paberil. Siis hoiab ta mõlemas käes mehe ja naise nägusid ning liigutab neid vaikselt lähemale, nõjutades suudlusesse, samal ajal öeldes: "Kas sa tahad?" "Jah, ma tahan!" "Kas sa tõesti tahad?" "Jah, ma tõesti tahan" jne. Loomulikult, naiseliku porgandihääle ja meheliku baritoniga vaheldudes. Eriti kena oli paberist vihmavari, mis kujutas karuselli ning, märkimisväärselt koomiline oli, mehe pärlikeest kink naisele, mis surutakse läbi pildil oleva mehe suu.

Üks lõbusamaid seiku etenduses oli Richardi ja Ruthi väljamõeldud mesinädalad eri riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Egiptus, Itaalia ning ka Eestis. Muutes pabernukkude taga taustaks olevaid pilte vastavalt, esitasid paar igas riigis ühe ja sama dialoogi: "Kurat, ma vist astusin millegi sisse!" "Pole hullu kallis, see toob õnne!" See intonatsioon, aktsent ja viis, milledega iga kord need laused esitati, oli tõesti vaimukas. Samuti kostis esitaja poolt ka vastava riigi temaatikaga seotud romantiline pala, näiteks Prantsusmaal oli see "Non, je ne regrette rien" ja Eestil "Mis värvi on armastus." Viimast laulis naine kiiduväärt selgelt ja arusaadavalt ning ka kogu publik kaasati seda  lõõritama.

Kokkuvõttes: Tohutult kihvt kogemus ja lahe naine! Et aga selle etenduse sarmist korralikult aru saada, peab seda aga ise nägema. Kahjuks see nii lihtne ei ole...

pilt nuku.ee kodulehelt

Väike reklaam ka Yael Rasooly uuele tükile TREFF 2016 raames: "Nii armas."

Nii armas -- pilt nuku.ee kodulehelt

Kino: "Snoopy ja Charlie Brown: Tobukeste film," "Spioonide sild" ja "Saladus nende silmades"

Tervitus!

Siin lühikokkuvõtted kolmest hetkel kinos olevast filmist!

Pealkiri: Spioonide sild

Originaalpealkiri: Bridge of Spies

Režišöör: Steven Spielberg

Näitlejad: Tom Hanks, Mark Rylance, Amy Ryan, Austin Stowell, Sebastian Koch

Kestus: 2h 21 min

Žanr: Draama, thriller

Kinodes alates: 27.11.2015

Nähtud: 05.12.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Vana hea Tom Hanks, sama muhe, siiras ja heatahtlik ning õilis onulik õigluse eest võitleja nagu paljud tema karjääri teisel poolel kehastatud tegelased oma baastasandil ("Reamees Ryani päästmine," "DaVinci kood," "Roheline miil" jne). Ja midagi pole parata, vaatamata pidevalt sarnase kulunud raja valimisele, mulle avaldab tema etteaste taoline suund alati positiivset mõju ning äärmiselt keeruline on Tom Hanksi karakteritele mitte kaasa elada ning sümpaatiat tunda. Osalt ka sellepärast, et näitleja ise on niivõrd meeldiva auraga isik. Kokkuvõttes: sama vana luitunud kuub, kuid keegi ei saa väita, et ta ei suuda seda iga kord stiilselt, väärikalt ja vaimustavalt välja kanda.

James -- kõige ausam õige kellel kunagi on õigus olnud (mis mind veidike ka häiris) -- Donovan satub ussipessa, kui on nõus Külma sõja ajal esindama vahelejäänud Vene spiooni. Viimane on aga hiilgav partner Tomile: vaoshoitud, elutarkust täis ning kuiva huumoriga (tahtlikult või tahtmatult?) onulik vanamees, paljuski nagu peategelane ise -- kõike muud, kui eeldaks väidetavast moraalitust spioonist. Mark Rylance'i etteaste oli suurepärane, tagasihoidlik ning sõnaaher, kuid igati pilkupüüdev. Tema põhifraasiks kujunev ("Kas sa ei olegi mures?) "Kas see aitaks?" sai iga kord asjakohaselt ja vaimukalt öeldud -- viimast vaatamata olukorra tõsidusele. Ootamatult südamlik oli ka kahe mehe vahel arenev siiras austus, mida võib vast nimetada ka sõpruseks.

Kuid olukord eskaleerub ning peatselt on plahvatusohtliku konflikti mängumaaks Ida-Berliin, kus panused suurenevad, abiväge napib ning James peab vaid omaenda nutikuse, järjekindluse ning õnne peale panuseid panema, et ühes tükis enda ja oma missiooni eesmärgiga segadusest välja saada. Tagasilööke, dramaatikat, ebaausust, ebaõiglust ning julmi spioonimänge, nagu üksteisega tihedalt seotud ämblikuvõrke, jätkub hulganisti. Ka realistlikult karme pilguheite olukorrale värskelt müüri taha jäänud osale Berliinist on trööstitu jälgida. Samas aga ei tasu arvata, et film on ülitõsine Külma sõja varbaotsteni pingeline ängistav vaatemäng, oh ei, James on ise tohutult positiivsust kiirgav tegelane, kes ei usu võimatusse ning tema huumorimeel ning sõnaosavus on vaimustav. Filmi tekst ja dialoogid väärivad kiitust. Pinge ja ärevus on aga kuni lõpu stseenideni kõrgustesse kruvitud ning kuni viimaste minutiteti ei olnud selge, et kas James'i ponnistused kandsid vilja ning ta lahkub jackpotiga, vaatamata kõikidele kaigastele kodarates, ootamatutele teguritele, vaid õnnel põhinevatele faktoritele ja vastutegutsevatele jõududele. Aga noh, tegu on ju ikkagi Tom Hanksiga, mõtlesin ma, ja kuidas oleks see reaalselt võimalik, et tema võimatuna näivat ei saavuta? See ju peaaegu loodusseadus, et saavutab või kuidas...?

Lemmik tsitaat: "Ma kaotan, kuid vähemalt kõik vihkavad mind!"

-------------------------------------------------

Pealkiri: Snoopy ja Charlie Brown: Tobukeste film

Originaalpealkiri: The Peanuts Movie

Režišöör: Steve Martino

Kestus: 1h 34 min

Žanr: Animafilm, komöödia, kogupere

Kinodes alates: 25.12.2015

Nähtud: 25.12.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt

Antud, iseenesest laheda, animafilmi suurimaks komistuskiviks on tõsiasi, et kuigi kodumaal ülipopulaarne ja edukas, on lähtematerjal suhteliselt vähetuntud ning - hinnatud Eestis. Alates 50ndatest USA ajalehtedes avaldatud lühikoomiksi sarjast teab kohalik publik vast kutsu Snoopyt, kuid sellega üldiselt teadmised lõppevad. Ka mina ei ole Tobukestega (originaalis: Peanuts) sina-peal, kuid ulakas, nutikas ja ustav sõber pontu Snoopy on piisav, et mind kinno meelitada.

Visuaalselt on film niivõrd truu originaalile kui tänapäeva animatehnikaga võimalik. Sellest tulenevalt on nähtu ka omapäraselt teistsugune, kuid julge ja laialdane erksate värvide kasutamine ning nähtu lihtsus on kahtlemata plusspunktid filmi kasuks. Kohati, näiteks, kui tegelased mõtetes kujutuspilte loovad, on publiku ees ka puhtalt pliiatsiga loodud kaadrid. 3D efekt ei andnud just märgatavalt juurde, kuid tuletas ennast piisavalt meelde, et ennast ära tasuda. Eriti tuntav oli see stseenides, kus Snoopy oma kuudiga ehk lennukiga taevas ringi kimas.

Lugu ise on äärmiselt lihtsakoeline, Charlie Brown on suur kobakäpp, kellel ei õnnestu pea midagi ning tänu pidevatele äpardumistele, näiteks tuulelohe lennutamisel, on tal vastav kuulsus naabruskonna laste hulgas. Kui aga linna kolib uus kaunis punapäine tüdruk, on Charlie võlutud ning võtab eesmärgiks tüdruku süda võita. Iseenesest on see siht pealiskaudne, suhteliselt paljukasutatud ning ebaoriginaalne, kuid sõnum kogu ettevõtmise ja tulemuse tagajärjel on õpetlik, sest läbi püüdluste meeldida tüdrukule, avastab Charlie ja ka tema kaaslased, et poiss on enamat kui üks õnnetusehunnik. Eriti humoorikas oli kui ta meeldimise saavutamise võitluses võttis ette lugeda läbi Tolstoi "Sõda ja rahu." Seega, film midagi märkimisväärselt uut lastefilmide süžeemaailma ei pakkunud, kuid vaatamata värskuse puudumisele on tegu siiski imetlusväärse ja sümpaatse peategelase ning südamliku looga.

Minu jaoks oli aga staar Snoopy, kes oli just nii armas, üleannetu, aktiivne ja truu sõber Charliele kui ma oleksin eeldanud. Oma kalli sõbra, Charlie, abistamise ja toetamise kõrvalt, mida ta tegi järjekindlalt, parimate kavatsustega ja veidi ulakalt, jätkus tal ka aega filmis päris omaenda eraldi loos peategelasena osalemaks. Nimelt kirjutas ta usinalt, prügikastist leitud trükimasinal, seiklust endast osava piloodina, kes armub võluvasse naiskutsupilooti, keda on vaja päästa kurja Punase Paruni käest. Tegu oli lõbusate ja tegevusrohkete vahepaladena Charlie suhte ja äparduste draamasse. Snoopy oli tegija mitmel rindel! Ta muide ka ei rääkinud, vaid tegi selliseid nunnusid niutsumise, pobisemise ja urisemise sarnaseid häälitsusi, mis loomulikult lisasid pontule armust juurde kümnekordselt.

Lemmik tsitaat: "Marcie luges ette hunnik raamatuid, nagu "Huckleberry midagi" ja "Kuristik tuksis.""

-------------------------------------------------

Pealkiri: Saladus nende silmades

Originaalpealkiri: Secret in Their Eyes

Režišöör: Billy Ray

Näitlejad:  Julia Roberts, Nicole Kidman, Chiwetel Ejiofor

Kestus: 1h 51 min

Žanr: Draama, krimi, thriller

Kinodes alates: 04.12.2015

Nähtud: 08.12.2015

Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Kui kolm niivõrd märkimisväärset näitlejat ühes filmis kokku saavad, võib oodata tähelepanuväärset filmi -- nii vähemalt ma eeldasin. Millegipärast aga jäi lõpp-produkt magedaks ning tundus otsekui, et kolm tegijat enamasti rahasüsti pärast otsustasid osa võtta, kuigi vast silmapaistvalt suur see mammona tulv ka ei olnud. Suurima ponnistuse pakkus kolmikust seekord Julia Roberts, sest tema tragöödiast emotsionaalselt maani räsitud Jess oli äärmiselt veenev, kuid oli ilmselge, et ka tema oli vahelduva eduga karakteri täisväärtuslikul kehastamisel laisk. Kõige suurem raiskamine oli aga sunnitud romantiline keemia Nicole Kidmani ja Chiwetel Ejiofori tegelaskujude vahel, mis oli isegi veidi ebamugav. Nende kahe üldine etteaste jäi ka kohati kesiseks, kuigi Nicole üllatas efektse ja lõikavalt mõnitava monoloogiga mõrvari suunal.

Filmi idee oli iseenesest huviäratav: mõrvamüsteerium, kus tegija on teada, kuid kurjami üle õigusemõistmine osutub keeruliseks eri ebaausatel ja ootamatutel põhjustel. Selle asemel, et jälgida tüüpilise krimiloo süžeed, pannes kokku vihjed ja kuulates üles kahtlusaluseid, näitab antud psühholoogiline thriller hoopis kuidas juurdlusesse segatud isikud vaimselt ja omavaheliselt lahtirulluva segapuntraga toime tulevad, kui ohver on keegi neile lähedane isik. Sisu ei keskendu niiväga mõrvale, kui inimestevahelistele suhetele, ning mis omadusi ja käitumist ekstreemsed situatsioonid isikutes esile toovad, nii vooruseid kui tumedamaid külgi, näiteks kättemaksuiha.

Minu jaoks ei tõmmatud lugu käima kuni viimaste stseenideni välja, kuniks tuli ära puänt, mida eeldasin, et mingi hetk peidust välja tiritakse, lähtudes filmi õhkkonnast ja suunast. See oli muidugi ootamatult intrigeeriv pööre, kuid veel üllatuslikumalt lõi mind kui kott kive pähe, teine puänt, mida küll enam oodata ei söendanud ning mis filmile hulganisti plusspunkte loovutas oma originaalsuse ja tohutult inetult õiglase punktipaneku poolest.

Kino: "Lugude lugu"

Tervitus!

Taaskord kinost!

Pealkiri: Lugude lugu
Originaalpealkiri: Il racconto dei racconti
Režišöör: Matteo Garrone
Näitlejad: Salma Hayek, Vincent Cassel, John C. Reilly, Toby Jones
Kestus: 2h 05 min
Žanr: Fantaasia
Kinodes alates: 18.12.2015
Nähtud: 18.12.2015
Minu hinnang: 3.5/5

superkinod.ee

Mis juhtub kui panna kokku näiteks “Troonide mäng” ja muinasjutud? Sellest kooslusest sünnib loomulikult “Lugude lugu” – üks brutaalselt ausaid ning realistlikumalt julmi muinasjutte, mida kohanud olen. Lastele on film kategooriliselt keelatud ning isegi minu särasilmset pilku tuhmistas nähtu märgatavalt. Kahjuks puudus linateosel aga omamoodi võluv ning lapselikult süütu aspekt, millesarnast võib leida näiteks teises täiskasvanute muinasloos, “Paani labürint,” ning lõpptulemus oli otsekui rusikalöök kõhtu, piinarikas, kuid unustamatu. Selline lähenemine oli aga igati tervitatav, värskendav ning uudne kogemus.

Film on jagatud kolme eri loo vahel, mis üksteisega kergelt põimutud. Tegevus toimub ühes maailmas, kuid eri kuningriikides ning tegelased teevad põgusaid külalisetteasteid üksteise lugudes. Kolm eri süžeed kulgevad kui punupats, korda-mööda jõuab vaatajani osi ühest, teisest kui kolmandast loost, mis aga kahjuks teeb lugude esitamise veidi katkendilikuks. Kõhe, inetu ja ebaõiglane toon, koos inimiseloomu koledamate joontega esindatud, nagu ükskõiksus, ahnus, iharus, kadedus ja kinnisidee võimuses olek, seob jäigalt ja järelandmatult aga kõiki kolme muinasjuttu. Headusel, õiglusel ja puhtal armastusel siin filmis viimaste ülekaalukaks võiduks rammu ei jätkunud.

pilt superkinod.ee koduelehelt

Esimene osa filmist keskendub kaunile kuningannale, kes oma vääramatu eesmärgi nimel, saada laps, on nõus ohverdama kõiki ja kõike. Kui pärast õudseid ja vastikuid tingimusi ta lõpuks maagia abil siiski poja sünnitab, on naine viimaks oma palava südamesoovi täitnud. Tema pojale aga sünnib teiselt emalt  otsekui kaksik ning poistest saavad lahutamatud kaaslased. Loomulikult ei meeldi see aga kuningannale, et printsil niivõrd lähedane suhe teenijaga on.

Tähelepanek: Märksõnaks siin on rängad eneseohverdused armastatud inimeste nimel. Antud lugu imponeeris mulle enim, kuid draakonist oli tohutult kahju.

Teine lugu räägib iharast ja naistelembelisest kuningast, kes kuuleb üks päev lossimüüri äärsest hurtsikust imekaunist laulu ning võtab eesmärgiks naisega voodirõõme maitsta, eeldades, et tegu on kaunitariga. Viimane on aga hoopis vana inetu ätt, kes oma õega kavandavad plaan, kuidas kuninga soov ikkagi täita. Kui plaan saatuslikult kihva keerab, päästab õe maagia, mis muundab ta ootamatult kauniks nooreks naiseks, kelle sama kuningas aga nüüd agaralt ära kosib. Mis saab aga teisest õest ning kas nooruslik ihu ja ilu on igavene?

Tähelepanek: Igivana püüdlus nooruse ja ilu poole on karm, inetu ja traagiline.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kolmandas osas on keskpunktis kuningas, kes hakkab lemmikloomana salaja pidama kirpu, keda ta usinalt kasvatab ja kellesse kiindub. Tema abiellumiseas idealistlik tütar aga unistab lossimüüride vahelt pääseda ning armastust kogeda. Seda muidugi ka isa võimaldab, kuid tingimusel, et neiu kaasaks saab mees, kes arvab ära, mis olevuse nahaga on katsel tegemist. Õige vastuse laob lagedale aga sookoll ning tütart ootab ees tulevik täis õudust sookolli kaasana.

Tähelepanek: Shreki ümberjutustus asetatuna realistlikusse maailma – see oli katastroof.

pilt superkinod.ee koduelehelt

Visuaalselt oli film tagasihoidlik, ilma silmapaistvate eriefektideta -- kui neid üldse oli -- kuid tänu sellele oli nähtav tohutult naturaalne ja tõetruult loomulik ning kaunis. Selgelt oli aru saada, et näiteks kirp ja draakon olid suuresti masinad, mitte arvutiga loodud. Lossid, metsad, maastik, ehitised, paigad, jne olid kõik ilmselgelt päris paigad ilma suuremahuliste lisadeta ning just see lihtsuses peituv võlu tegi vaatamise äärmiselt meeldivaks.

Filmi häirivamaks puuduseks pean aga liialt järsku ja poolikut lõppu. Mulle tundus, et lood ei ole veel otsakorral ning need lähevad edasi, kuid siis äkitselt otsekui lõigati lõpp enne kulminatsiooni ära ning vähemalt kaks osa filmist jäid ilma rahuldava niitide kokkutõmbamiste õhku rippuma või siis toimus kulminatsioon järelmärkusena ning ikkagi ilma täieliku selguseta, et mis nüüd siis sai või saab. Üks lugu sai pärast äärmiselt traumeerivat kulgemist enam-vähem aktsepteeritava otsa, kuid teised vajaksid kindlasti veel aega, et konkreetsemalt punkti panna.

Kino: "Star Wars: Jõud tärkab"

Tervitus!

Ülevaade ülemaailma aasta oodatumast filmist!

Pealkiri: Star Wars: Jõud tärkab

Originaalpealkiri: Star Wars Episode VII: The Force Awakens

Režišöör: J.J. Abrams

Näitlejad: Daisy Ridley, John Boyega, Harrison Ford, Adam Driver, Oscar Isaac

Kestus: 2h 16 min

Žanr: Ulme, seiklus, fantaasia

Kinodes alates: 18.12.2015

Nähtud: 18.12.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt

Hoiatus! Spoilerid!

No nii, ja lõpuks jõudis kinno järgmine peatükk kosmilises kosmose saagas, mis nii fännid ja vihkajad mõlemad, kas siis õndsusest või ärritusest kiljuma paneb. Arvestades seda, kuidas eellugusid (1999-2005) kirutakse ja häbiplekkideks nimetatakse, siis ootused olid suured, et lõpuks suudab see legendaarne filmideseeria ennast mudast välja vinnata ning taas kvaliteetset ulmemeelelahutust pakkuda. Kino oli igatahes äärteni pungil ootajaid ning panin tähele, et enamused neist olid noorem generatsioon, arvatavasti üliõpilased, kes esimese filmide kolmiku ajal vast isegi sündinud veel ei olnud. Millest tuletan, et tegu on vanust ja aastakümneid kaarega ületava ajatu looga, mis vaatamata sünniaastale 1977, suudab lojaalseid fänne leida ja kaasa tõmmata ka tänapäeval. Või siis on marketing, ajupesu, sotsiaalne surve või mis iganes muu, äärmiselt efektiivne. Oma rolli, publiku valikul, loomulikult, mängis ka hommikune aeg reedel. Kinoks valisin seekord Kosmos IMAXi, et ikka meeliülendavamat kogemust saada, mis osutus igati õigeks otsuseks. Natuke tekkis ka nostalgilisi emotsioone, kuna nii rohkelt rahvast kui murdu pole Kosmose näinud alates sellest kui see veel ainuke suur kino Tallinnas oli. Star Wars brings the boys to the yard -- mott (mida oligi tarvis tõestada)!

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kõigepealt käin üle miinused, sest nii palavalt kui kirglikud seeria austajad ka ei tahaks, ei olnud antud lisa saagale ilma möödapanekuteta. Enim häiris mind tõsiasi, et süžee oli liialt sarnane kõige esimesele filmile "Uus lootus" (1977). Mitte ainult mõni detail siit ja sealt, vaid kohati pea üks ühele, näiteks vaheta ära nimed (nt Luke = Rey), asukohad (nt Jakku = Tatooine) ja kulminatsioon (rünnak ja surm) ning ongi kondikavalt suhteliselt sama lugu. Teisalt aga on sel ka oma positiivne külg, sest taas sai nautida seda klassikalist seiklusrohket lihtsust, kohati klišeelikku kangelaste hea-kurja lugu, ilma liigse poliitilise ja sunnitud dramatiseerimise jauramiseta (mille all kannatasid eellood), mis esimese osa niivõrd võluvaks ja lõbusaks tegi.

Teiseks puuduseks pean filmi kubisemist kokkusattumustest. Galaktika on ju gigantne, kuid millegipärast satuvad kõik võtmetegijad just samadesse, muidu ebatõenäolistesse paikadesse, näiteks kõrbeplaneet Jakku. Kuidagi ebarahuldav oli ka seletud kuidas Han leidis Ray, Finni ja nende laeva. Samuti olid paar detaili liialt lihtsustatud või toetusid liialt õnnele, näiteks viimane võitlus -- mõned vastupanuvõitlejate lennukid meeletu vaenlase vastu ning Finni ja Poe lupsti põgenemine filmi alguses. Mind häiris veidike ka tõsiasi, et esimese triloogia võitlus Darth Vaderi ja Impeeriumi vastu oli põhimõtteliselt vastu maad ja haneselga vesi, sest nende asemel tõusis kärmelt uus diktaatorlik kurjuse kants: Esimene Ordu, ja alates viimasest Luke, Leia ja Han'i ponnistusest lükata tagasi tumeduse jõud ei ole mitte kui midagi muutnud.

pilt superkinod.ee koduelehelt

Viimaste vingumistena tooksin välja loo uue kurjami Kylo Reni (Adam Driver), kes oli kurjakuulutav, imposantne, võimas ja igati vääriline järglane Darth Vaderile -- kuni selle hetkeni kui ta oma maski peast võttis ja ma sattusin veidi segadusse, et ega ma kogemata mõne emo teismeliste draamale otsa ei ole komistanud. Jah, ma saan aru, et ta oli valguse ja tumeduse poole vahelises intensiivses sisevõitluses, ja see kaheks tõmbumise piin peegeldus tema näos, kõnes ja kehakeeles hiilgavalt, kuid visuaalselt nägi ta äärmiselt kentsakas välja. Ning lõpetuseks, mulle jäi siiski veidi arusaamatuks kuidas Finn (John Boyega), kes koolitatud ajupestud küsimusteta käsutäitjaks, oli oma kõne, iseloomu ja käitumise poolest nii... mitte ajupestud küsimusteta käsutäitja?

pilt superkinod.ee koduelehelt

Aga nüüd siis täistabamustest. Visuaalselt oli tegu hiilgava filmiga, näiteks ainuüksi stseenid kõrbes, kus taustal massiivsed allakukkunud kosmoselaevad, olid äärmiselt efektsed ja võimsad. Rääkimata siis stseenidest, kus nende laevade ümber ja sees toimub pingeline tagaajamine. Eriefektid olid igati tasemel ning midagi vähemat ma poleks ka oodanud. Hindasin ka seda, et nendega liialt filmi üle ei valatud (nagu eellugudes) vaid hulganisti oli ka realistlikumat looduslikku tausta: kõrbed, lumised metsad, rohealad, mäed jne. Puudusid massiivsed rohelisel taustal arvutiga loodud linnad, eksootilised planeedid, võltsilt ebatavalised keskkonnas -- film jättis loomuliku ja maalähedasema maitse ilma ülevõlli ekstreemusteta ja kujutusvõime lollikslendamiseta. 3D IMAX andis ka, loomulikult, hulganisti filmi nauditavusele juurde ning vana hea surematu Tähesõdade muusika saatel oli kohati kananahka esiletoov selle võimsa vaatemängu jälgimine.

Kui aus olla, siis peale Jar-Jar Binksi on mulle alati kannale surunud C-3PO ja vähemal määral ka R2-D2. Kollase plekktola pidev mulisemine, vahelesegamine ning liialt ekraaniaja röövimine häiris mind kõigis eelnevas kuues filmis. Seega, olen äärmiselt üllatunud, et nende uus asemik BB8 oli ülilahe ja üliarmas pallike ning mul ei tekkinud kordagi tahtmist tema juhtmed lühisesse viia, et rahu saada. Tema lojaalsus oma peremehele Pole, julgus ja muhedus olid igati tervitavad, eriti meeldis mulle robotiversioon pöidla üles näitamisest, pärast lõbusat vestlust Finniga. Üldiselt peab ka mainima, et minu heameeleks oli filmis ootamatult palju huumorit ning eriti üherea kilde, mis mõjusid loomulikult ja õnneks ei ületanud heamaitse piire ning viinud looka huumoritasakaalu totakuse ja vaimukuse vahel (mida panen süüks viimastele Marveli üllitistele). Tänu sellele kaotas lugu kohmaka tõsiduse, mis vaevas eellugusid ning võimaldas voolavama dialoogi ja mõnusama loo kulgemise.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Filmi vaieldamatu staar oli uustulnuk Daisy Ridley Rey'na. Olen siiralt üllatunud kui asjalik, sümpaatne, kangelaslik, teiste ja enda eest seisev, kuid samas usutav ja meeldivalt haavatav tema tegelaskuju oli. Ta oli suuresti ka lähedaseim karakter peategelasele ning selles võtmes kandis ta ootamatult edukalt ta kogu filmi oma õlgadel, jagades seda tähelepanu vahetevahel ka Finni, Reni ja Haniga. Peab ka tunnistama, et Luke oli esimeses filmis kohati üks hiigel vingats ja tujuka teismelise karva, kuid Rey ei langenud kordagi üle ärritava piiri ja oli meeldiv ning hakkaja terve filmi jooksul. Seega, väidan midagi häbematut: Rey pühib oma jalgu, vähemalt esimese filmi, Luke'i peal. Ka Finn, vaatamata kübemele eelpool mainitud ebausutavusele, oli kaasaelamist ja samastumist soodustav, humoorikas vale mees õiges kohas või õige mees ales kohas -- vahet ei ole. Viimase kärme, entusiastlik ning usaldav arenev sõprus Poega (Oscar Isaac) oli üks lahedamaid ja ehedamaid suhteid kogu filmis. Rääkides Poest, siis mõnikord on teretulnud vaheldus kohata enesekindlat ja osavat tegijat, kes ei ole ülbe, ennasttäis või sarkastiline, vaid tundub kui sõbralik, ladna ja kompleksideta vend. Parem oleks, et tema roll kasvaks järgmises osas vähemalt kolm korda suuremaks.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Vanadest tegijatest peaks kindlasti mainima Hani (Harrison Ford) ja Chewiet, kes omasid märkimisväärseid rolle ning keda koos mässamas ja segadust tekitamas näha oli südantsoojendavalt nostalgiline. Mindi on vanade liistude juurde tagasi ning küürakaid parandab vaid haud... Leia (Carrie Fisher) oli aga veidi kentsakas, tuttav, kuid teisalt nii võõras, et mind tema etteaste ei veennud. Kunagisest keemiast Hani ja Leia vahel ei olnud ka kummalisel kombel minu meelest mitte midagi järgi või olid näitlejad koos lihtsalt nii võõrastavad? Ma ei oska täpselt öelda, aga kuulsast lembeloost oli aur küll välja jooksnud.

Filmi lõpp oli õhku rippuma jäämiste tüüpide killast, kuid millegipärast mind see seis ei ärritanud vaid tekitas ärevust ja uudishimu järgmise osa vastu.

Lemmik tsitaat: "Miks kõik sinna Jakkule tahavad niiväga minna?!" ja "Ah, et sul on külm?!" ja "Liigu, pall!"

Lemmik stseen:  Kui valgusmõõk õige inimese kätte lendas.

Kino: "Draakon" ja "Pariisi bravuuritar"

Tervitus!

Taaskord kinorindelt!

Pealkiri: Draakon
Originaalpealkiri: Он – дракон
Režišöör: Indar Džendubajev
Kestus: 1h 43 min
Žanr: Fantaasia, romantika
Kinodes alates: 04.12.2015
Nähtud: 04.12.2015
Minu hinnang: 4/5

superkinod.ee

Ma ei satu just tihti kinno Vene filme vaatama, kuid muinasjutt, ja eriti veel romantiline muinasjutt, on just see võlusõna, mida vajan, et kinno otsekui maagia väel tormata, eriti kuna sellest žanrist filme eksib suurele ekraanile üldiselt üliharva (animafilmid ei loe). Siiani pole ma hiljutistes lisades antud žanri grammigi pettunud (nt "Tuhkatriinu") ning ootan kannatamatult peatselt kinolinale jõudvat "Lugude lugu." Muinasjutud on minu nõrkus, peaasi, et hästi tehtud, vähemalt killukese uudsete lisadega, ning siis ei ole minupoolest mingit vahet millises formaadis ning mis nüanssidega lugu minu ette jõuab. Antud filmi puhul võin aga ka etteruttavalt kinnitada, et vaatamata mu soodumusele olla leebem oma lemmikžanri vastu, on tegu on äärmiselt võluva, visuaalselt hingematva ning klassikalise, kuid omamoodi teistsuguse armsa muinaslooga.

Püüan seekord teha lühikokkuvõtet märksõnade põhjal ja seda ka lühilausetega -- kiirelt ja konkreetselt.

Sisu: Aastaid tagasi hoidis salapärane draakon tervet küla hirmuvalitsuse all ning, et ta ei korraldaks massilist hävitustöö, sai talle ohverdatud noori ja kenasid neide, kelledega koletis teadmata suunas minema lendas. Kui ühe naise kallim aga oma armastatut hüljata ei tahtnud, suutis viimane uskumatul kombel leida draakoni peidetud saar ning monstrum tappa. Aastaid hiljem tähistatakse samas külas noore vürsti tütre Miroslava abielu draakonitapja järeltulijaga. Ootamatult aga sekkub pulmarituaali surnuks peetud draakon nini viib pruudi endaga kaasa. Tüdruk leiab ennast röövimise tagajärjel üksikult müstiliselt saarelt, kus tema kaaslasteks on hirmuäratav draakon ja salapärane noormees.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Lugu: Suhteliselt originaalne, kuid ei puudunud klišeed ja teadatuntud iidvanad süžeeliinid ning -võtted. Kilde igasugu erinevatest muinasjuttudest, kuid ikkagi ei sarnane suuresti millelegi konkreetsele.

Kangelane: Arman. Siledanahaline (huvitav, kas draakoniks muutmine kärsatas karvad -- aga siis miks juuksed olid ikka peas?), kuuspakk kõhuga, Tarzaniliku kubemekattega, hingeni läbitungiva vaevatud kangelase pilguga, tundlik ja piinatud hurmur. Jäi veidi pealiskaudseks, kuid antud kontekstis ajas asja ära.

Kangelanna: Mira (Miroslava). Südikas, kangekaelne, teismelikult tujukas, mis meelel see keelel, järjekindel, süütult täiskasvanulik ja lapselikult täiskasvanu, entusiastlik, võitleja. Tüdruk, kellele on hakkaja ning allaheitmatu iseloomu poolest, äärmiselt lihtne kaasa elada. Alguses veidi tüütu hooletu sõnakuse pärast. Mitte kuku pikali imekaunis, vaid meeldivalt loomulikult ja tütarlapselikult ilus. Need ülipikad juukse oli võrratud ja päris asjalikud, eriti nöörina!

Lembelugu: Anti piisavalt aega, et areneks usutavalt, kuigi alguses pelgasin ning tundus, et mu ees rullub lahti järjekordne instaarmastus (ehk noorteromaanide tüüpiline esimesepilgu hingesuguluse armastus). Tuulejoonte leidmise stseen oli romantiline. Nad olid armsad koos ning eriti tundeküllased olid intensiivsed stseenid lõpupoole, kus arenevad tugevad emotsioonid tekitasid segadust ja frustratsiooni seoses keerulise olukorraga. Kulminatsioonile elasin agaralt kaasa ning see oli tehtud just parajalt pingeliseks: kas tuleb või ei tule?! Viimane oli suurepärane kaasahaarav romantiline stseen! Lõpp oli kergesti ennustatav, kuid siiski südantsoojendav ning rahulolu tekitav.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Efektid: Hollywoodi tipptegijate poolt käsi külge pandud. Usutavad ja igati kõrgtasemel. Draakon nägi välja kui päris draakon. Viimaseks muundumine ei olnud üllatuslikult nõmedalt animafilmilik vaid maitsekalt fantaasialik. Saar oli lausa sõnatuks võttev. Koduloom, mis iganes loom see ka ei olnud, oli kohati veidi imelik ja taustast kentsakalt väljapaistev, kuid siiski edukalt loodud ja, mis kõige tähtsam, ülinunnu!

3D: Pea nähtamatu ja olematu. Mõttetu ajaraisk. Ei pakkunud midagi tuntavat filmikogemusele juurde.

Uskumatult kaunis: Filmi tippsaavutus oli tohutult viimistletud, läbimõeldud, kvaliteetne, detailirohke ja kujutusvõimerikas visuaalne pool. Stseenid pruudi röövimisel/pulmal punaste marjadega valgel taustal ning kogu see rituaal oli võrratu. Värvid olid erksad, säravad ja silmapaistvad. Saar oli küll kõhe ja üksluine, kuid oma kõleduses imeliselt kena ja originaalne idee poolest. Filmi algus varjumänguga oli omapärane viis alustamiseks ning taustaloo esitamiseks. Film lihtsalt nägi oivaline välja!

Puudused?: Kohati lapsik ja ikkagi lastele suunatud. Veidike liialt silutud, puhas, lihtne, ilus ja helge, arvestades sisu ja toimuvat. No nii palju riideid, muid võrratuid materjale ja vajalikku träni küll ei saa ühele konkreetsele kaldale uhtuda, ja veel nii heas korras.

-------------------------------------------

Pealkiri: Pariisi bravuuritar
Originaalpealkiri: Connasse, princesse des coeurs
Režišöör: Eloïse Lang, Noémie Saglio
Kestus: 1h 20 min
Žanr: Komöödia
Kinodes alates: 11.12.2015
Nähtud: 12.12.2015
Minu hinnang: 1.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Üks minu tulevase aasta oodatumaid filme osutus pea katastroofiliseks pettumuseks.

Ma ei naernud kordagi, vist muigasin korra – võis olla ka suumuskli tahtmatu tõmblemine. Ma ei olnud ainuke, saalist kostus naermist vist vaid paaril korral vaid paari isiku poolt. Mõned vaatajatest isegi lahkusid keset filmi.

Idee oli ju paljulubav, kuid teostus oli niivõrd igav, ärritav ning piinlikkust tekitav, ja viimast mitte vaimukas võtmes. Kuidas on võimalik teha midagi totakalt absurdset ja teoorias humoorikat ilma igasugu mahlasuseta, lamedalt ja tüütult? Nähtu oli puine ja kohati väljakannatamatu oma vaimuvaesuses.

Ärritav oli vaadata ennasttäis, egoistlikku ja ülipriviligeeritud eliitlikku mimmut ringi tõmblemas, ülbitsemas ja kõiki otsekui kõntsana kohtlemas. Eeldasin, et leian temas mingitki sümpaatsemat joont, mis ei laseks mul teda niivõrd tõsiselt võtta, võimaldaks tema üle ja temaga koos naerda ning mis isegi paneks talle kaasa tundma/elama, kuid tädi oli niivõrd ebameeldiv, isegi siis kui oli tõelistes madalseisudes. Äärmiselt keeruline on huumoriga suhtuda isikusse, kes kehastab kõike põhjuseid, miks rikkureid ei sallita.

Mind siiralt üllatas aga kui meeldivalt, rahulikult, kannatlikult, heatahtlikult ning üldiselt viisakalt käitusid inimesed, vaatamata chicki solvangutele, üleolekule ning napakustele, tema esiletoodud lollakates situatsioonides. Tavaline taksojuht – kes kogu tema pagasi pidi 5. korruselt alla tassima ja uksi avama, hotellipersonal – kes talle muuseas teed välja valasid ja selle peale jahutamiseks puhusid, sõjaväe värbamispersonal – kes viisakalt tädi soovitused ära kuulas, kuidas paraadi teha glamuursemaks, jurist – kes pidi teda nõustama kuidas rikkaks saada, emalt pärandus näpata ja mitte kunagi enam töötada -- kõik nad olid professionaalsed ja meeldivalt vaoshoitud. Eriti meeldejääv oli kommeteõpetaja, kes oli silmnähtavalt šokis, kuid suutis ennast viisakalt ja väärikalt üleval pidada. Oleksin aga mõnel korral lausa juubeldanud, kui keegi oleks talle nahaalselt koha kätte näidanud. Noh, politseijaoskonda ta paar korda vähemalt viidi.

Peab mainima aga ka paari positiivses võtmes mainimist väärt stseeni: Kõne mimmu poolt filmi lõpus, riietatuna vaid linasse, usklike kogunemisel, sellest kuidas inimesed ei tohiks müüa ennast odavalt ning nõuda vähemat kui nad väärt on -- väga inspireeriv. Mulle meeldis, et tema ja võlts Cressida vahel tundus tekkivat sõprus ja viimane käis tibi tüdrukuteõhtul. Kujuteldavad stseenid, kus chick mõtleb oma elu üle sportlase, aristokraadi, pankuri jne naisena olid päris lõbusad. Veidralt koomiline oli ka vaadata kuidas üks rikkurist päss mimmule külge ajama hakkas, samuti oli osati naljakas kuidas tibi ise ühele polomängijale ligi tikkus, väites, et tal on vaja ka peatselt printsessiks saades armukest.

Filmi lõpp liikus aga häirivalt väljamõeldud fantaasia alale ja seega muutus see esialgsest ausast ja otsekohesest ettevõtmisest äkitselt ebameeldivalt võltsiks. Mimmu eesmärk oli minna Inglismaale ja abielluda prints Harryga ning kuidas see võimatuna näiv saaga küll lõppeb, oli keeruline ennustada, samas aga sellist totakat lõppu ma ei soosinud.

Kihvt oli lõputiitrite ajal näha klippe reaktsioonidest inimestel, kes lollustesse pahaaimamatult kaasati, näiteks mees kelle koer varastati, hotellipersonal, kes rämpsuna kohtlemist pidi taluma, turistid autos jne, pärast tõe selgumist, et nad olid salakaamera poolt filmitud. Mulle tõesti meeldis kui positiivselt meelestatult nad kogu seda jama võtsid, enne tõe väljatulemist ja pärast.

Ma saan aru, et film pilas tänapäeva massilist ja terve mõistuse piire ületavat kuulsuste jumaldamist ning omamoodi tegi ka kummarduse Boratile, kuid minu jaoks jäi tulemus äärmiselt kasinaks ja mannetuks.