Pühapäev, 27. märts 2022

Raamat: Krimi eri "Vaikne elu maal" ja "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood"

Tervitus!

Taas natuke krimkasid.

Pealkiri: Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood
Autor: Ain Kütt
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 3/5

Kui loodad lugeda mõnda vahvat mõisateaegset krimkat, kus ka eestlased aktiivsed ja osavõtlikud. Kus saad tutvuda eestlaste eluolude ja kultuuriga. Kus eestlased on rohkemat kui alamatest matsirahvas. Kus mõisnikud ei olegi nii suured elitistlikud rõhujad kui alati eeldatud. Kui, jah, siis pead pettuma, sest välja arvatud, lõbusatele tähelepanekutele eestlaste kohta nagu, et nad on jubedad joodikud, lollid, laisad ning üleüldse suhteliselt mõttetu seltskond, ega rohkem väga midagi asjalikku kuulegi. Mu isiklik lemmik oli tõdemus, et eestlased ei suuda kunagi oma näppe viinast eemale hoida. Ja siis, et on mõnus jututäide ähvardada eestlasi piitsutamisega. Meie rahvast positiivses valguses see raamat ei illustreeri. Kui sulle eestlased väga ei meeldi, siis saad nautida nende pidevat sõimamist küll niisama, küll põhjuse eest, küll lihtsalt nalja pärast ja muuseas. Aga, kui otsid loost asjalikku mõisamiljöölist ja mõisnikeintriige täis krimkat, siis seda pakub raamat küll kindlasti ja hulgi!

Ebatavalistel tingimustel on maha koksatud üks üpris ebapopulaarne mõisnik, kellel pea kõigi teiste lähikonna kaaslastega ühel või teisel põhjusel suhted kiivas. Kuna Sagadi parun, von Fock, on kohalik meeskohtu assessor, siis on ta sunnitud mõistatuse lahendamise enda õlgadele võtma. Abiks tema ustav mõisavalitseja ning naabermõisa ebakonventsionaalse suhtumise ja käitumismallidega preili von Nottbeck. Juurdluse lahendamise metoodika oli klassikalistele krimkadele omane. Käidi küsitleti inimesi, külastati tunnistajate kodusid, leiti vihjeid, joosti ummikusse, autleti omavahel teooriaid ning võimalikke motiive, tehti järeldusi ning vahele sekkus ka uusi mõrvu, mis võib-olla esmapilgul seda ei olnud. Isegi lõppvaatus, ehk siis, mõrvari paljastamine oli tüüpiline kuldajastu krimkade killast -- kord seltskond koos, seletati samm sammult mis, kes ja kuidas. Siinkohal aga ei ole mul mingit kriitikat, sest selline tüüplähenemine passib mulle ideaalselt. Põnevuse ja vürtsi lisamiseks pikiti sisse ka mõned mitte niiväga sündsad ja ausad tegevused, nagu sisse murdmine ning koduloomade tapmine -- mis on minu jaoks vastuvõetamatu ning alandas ühe, muidu sümpaatse, tegelase aktsiaid minu silmis. Risti soldati mõistatuse lahendus ise ei olnud täienisti ette aimatav, kuid mitte üleliia geniaalne ja ootamatu. Niidid tõmmati, siiski, asjalikult ja arusaadavalt kokku ning, üldiselt, jäin krimka aspektiga rahule.

Vähem sai loosse kaasatud selle aja eluolu eri tahkude tutvustamist või seletamist, mida millegipärast eeldasin rohkemal tasemel. Nt oli võimalus kohtuda rändkaupmehega, mis andis huvitava pilguheite tolle aja pudi-padi kaubandus toimimisele. Kohati oli selline lähenemine hea, sest laiahaardelisem vaade oleks eemaldanud tähelepanu keskselt teemalt, milleks oli mõrv ja selle lahendamine. Samas, oleks tausta lisad andnud natuke terviklikuma pildi selleaegsest eluolust, mis on osa eestlaste ajaloost. Mulle aga meeldis, et autor püüdis süžees välja toodud asukohtade, isikute ning muude detailidega olla võimalikult autentne kui sai. Mõisnike endiga seoses, eks see ei üllata ju kedagi, kuid nii ohtralt kui eestlasi, kui põlisasukaid, alandati ning ära kasutati, ei olnud aadlikud midagi eeskujulikumad kui maarahvas, keda nad iga asja pärast maha tegid. Mõisnikud jõid, petsid, ei olnud alati kõige intelligentsemad -- põhimõtteliselt kõike seda, milles nad eestlasi süüdistasid. Vahe oli vaid selles, et ühtedel oli raha ja positsiooni ning teistel mitte. Lihtsalt väike tähelepanek, mis mul üks hetk mõtetesse lipsas, kuigi selline suund ei olnud autoril vist eesmärgiks või isegi teadlikult tekitatud. Või oli.

Kokkuvõttes, soliidne ja ladus lugemine, mille peamine boonus ja esiletõusev element oli, et tegevus toimus meie enda ajaloo kontekstis ning võrratute ja ühtede tuntumate mõisate ümber (Sagadi, Palmse, Vihula). 

-----------------------------------------------

Pealkiri: Vaikne elu maal
Autor: T. E. Kinsey
Kirjastus: Ersen
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Krimkadel on tavaliselt kaks aspekti milles nad peavad hiilgama ning omavahel sümbioosis toimima, et lugu saaks adekvaatselt nautida. Üks on mõrvamüsteeriumi pool. Teine on n-ö lahendajate olemus ja keskkond. Kui mõlemad on suurepäraselt üles ehitatud ja loodud, siis on tulemus kaasahaarav ja tähelepanu köitev. Kui tasakaal on paigast ning üks on kasinam kui teine, siis minu silmis ei ole asi nii hull, kui see osa, mis on vajaka, on pigem teine faktor kui esimene. Krimi pool peab olema vähemalt heal tasemel, et kogu raamatu peale kulutud aega mitte maha kanda. Kontseptsioon, tegelased ja toimimispaik võivad olla ükskõik kui fantastilised, kuid kui detektiiviloos just see osa n-ö longab (kirjaviga teadlik), siis on keeruline kogu kupatust edukaks pidada. Antud raamat oli ehe näide just selletaolisest ebakõlast. 

Loo taust oli üpris õnnestunult üles ehitatud. Kaks peategelast oli piisavalt krapsakad ja sümpaatsed isikud. Ning keskne lähteidee, kui selline, ka vajalikul tasemel väljapaistev. Leedi Emily ja tema teenijanna, Florence, moodustasid muheda paari, kellel pikk ja sekelduste rohke ühine minevik. Otseselt midagi välja ei öeldud veel (vast pakutakse seda materjali sarja järgmistes osades), kuid naised paistsid olevat midagi spioonide moodi oma eelnevates tegemistes enne vaikset elu otsides maale kolimist. Erinevate ohtlike inimeste ja situatsioonidega nad võõrad ei ole, otse vastupidi, naised peavad ennast tihti tagasi hoidma, et mitte liiga agaralt ja arukalt kõiksugu kahtlaseid olukordi lahendada. Mõlemad olid soojad ja meeldivad inimesed, kes üksteisele pigem lähedased sõbrannad, kui töötaja ja tööandja. Naiste omavaheline viisakas lõõpimine ja teineteise kallal nokkimine oli armas. Üleüldse ei olnud kumbki suu peale kukkunud ning nad suutsid teisi oma teravuse, otsekohesuse või osava, kuid kerge manipuleeriva tekstiga, üllatada või rajalt maha võtta. Sarja idee, fookuspunkt ja toimumispaik, olid, seega, edukalt realiseeritud ning sel oli potentsiaali tulevikus põnevateks avastusteks, juhtumisteks ning arendusteks. Kindlasti oleks huvitav kuulda rohkem kahe naise salapärastest ja ohtlikest seiklustest enne maale puhkama suundumist.

Krimka pool jättis üpris amatöörliku ja natuke lohaka mulje. Algus oli paljulubav: surnukeha metsatukas, mille saatust on püütud näidata kui enesetappu, kuid kahe nutika naise silmad näevad sellest pettusest koheselt läbi. Uurimine kulgeb ootuspäraselt, kuhu kaasatakse üllatavalt asjalikud politseinikud, välja hakkab kooruma külaelanike omavahelisi konflikte ja keerukaid suhteid ning, äkitselt, unustatakse mõrv otsekui ära. Nimelt, toimub üks pidu, kus järgmine vaene vennike enda otsa leiab, ja eelnevat tapmist enam nagu ei eksisteeri. Too jääb suiku ja kogu aur läheb teise lahendamisele. Tekkis tunne, et loen hoopis muud krimkat, mis kogemata ühe teise mõrvaloo vahele kogemata valesti sisse köideti. Lõpus selgub, iseenesestmõistetavalt, et mõlemad juhtumid on seotud, kuid see ühendus oli otsekui järelmõte ja sidumine toimus hooletult ning ükskõikselt. Detektiiviloo osa raamatust ei voolanud ning mõjus äärmiselt suvaliselt ja konarlikult. Nii palju kui ma ka Leedi Emily ja Florence'i tegelaskujusid koos nende suhtumiste ja iseloomusega ei nautinud, ei korvanud see krimi poole kasinust.

Kokkuvõttes, mulle meeldis lugeda kahe krapsaka naise tegemistest ning ettevõtmistest. Dialoog neil oli ladus ja piisavalt mahlane. Süžee baas oli igati tugev ja paljutõotav. Mõrvaloo ülesehitus ja lahenduskäik jätsid aga kõvasti soovida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar