Raamat: Ajaloo eri "Horisontaalne ajalugu" ja "Lucrezia Borgia: Hiilgus ja halastamatus"

Tervitus!

Seekord ajalugu.

Pealkiri: Lucrezia Borgia: Hiilgus ja halastamatus
Autor: Friederike Hausmann
Kirjastus: Argo
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Olen, otse loomulikult, sellest kurikuulsast naisest varem kuulnud ning mitte miski sellest ei ole olnud positiivne. Naise kohta on minuni jõudnud imidž famme fatale'ist, kes oli niivõrd nurjatu ja sündsusetu, et magas oma isa, venna ja kogu Itaaliaga. Ja mürgitas ka peaaegu, et kogu Itaalia. See on aga tohutult masendav, et üks naine, kes oli põhimõtteliselt oma pere ja igasugu meeste mängukann, sellise ülekohtuse maine solgiga on üle valatud. Kuigi, väidetavalt, tema isa, paavst Aleksander VI, vennad ja paljud elu jooksul kohtutud lähedased, teda armastasid ja temast hoolisid, oli Lucrezia vaid üks kuldses puuris käntsakas liha, mida kasutati paavsti dünastia ja ülemvõimu ambitsioonide edendamiseks ning kõiksugu poliitiliste mängude malendina. Ta oli enne enda 25. aastaseks saamist kolm korda abielluda jõudnud. Enim kurvaks teeb aga tõsiasi, et mida aeg edasi, seda järjekindlamalt tema räpast kuulsust edasi kanti nagu ainutõde, mis on kaheldamatu. Tundub, et erapooletum suhtumine on igav ning inimestele meeldib naist vihata või hukka mõista. Ka sajandeid pärast tema surma.

Kes oli tõeline Lucrezia? Tegelikult, sellele terviklikku vastust meile kättesaadavate allikate põhjal anda ei saa, kuid erinevate pusletükkide kokku toomisel ja lahti mõtestamisel tekib mingigi objektiivsem pilt sellest sensatsioonilisest preilist. Lünki aitab omamoodi täita kontekst, ehk siis, mis toimus tol ajal Itaalias ning kuidas see aitas teatud infot õiglasemini tõlgendada. Antud raamat püüabki rõhku panna ja oma väiteid suuresti taustainfoga tõendada. See kõlab kui igati loogiline lähenemine, samas, mind üks hetk veidi häiris, et liiga palju lugesin ümberringsest ja mitte piisavalt Lucreziast endast. Loomulikult, on arusaadav, et tihti sai just keskkonna põhjal naise olemusest teada ning tema kohta ei eksisteeri just ohtralt materjali, mida lahata, kuid pärast mitmeid lehekülgi teda mainimata, võis lugemine veidike vaevaline olla. Isegi kui eelnev jutt andis selge vihje mõne naise tegemise tõelise eesmärgi kohta.

Minule jäi raamat läbiloetuna Lucreziast mulje kui pidevalt teiste meele järgi olla soovijast naisest. Ta püüdis seda olla isale, vendadele, abikaasadele, nende sugulastele, jne. Tundus, et ta tahtis täita nende soove, käske ja keelde ning üleüldse lasi teistel ennast suunata, pöörata ja ära kasutada. Lucrezia paistis kui naine, kes ei osanud elada ilma kellegi kiindumuseta, olla kas maises või ilmalikus armastuses, vajades pidevalt meessoost lähedast, kes talle teed juhataks. Lucrezia jättis osati naiivse ja healapseliku tüdruku mulje, kes oli alati valmis sekkuma ja olema proaktiivne, kui temalt seda paluti, kuigi leidus ka mitmeid vihjeid, et ta võib-olla ei olnud selline allaheitlik näitsik. Teisalt, oma hilisematel aastatel, olles Ferrara hertsoginna, näitas naine end ettevõtliku, õiglase, nutika ja majanduslikult hakkajana. Ning suure kunsti ja kultuuri metseenina. Rõvedad süüdistused tema vastu aga said suuresti ümberlükatud. Nt fakt, et ta olevat kurikuulsa Kastaniballi jooksul ühte heitnud oma meessoost sugulastega. Ühes kirjas paavst isegi mainib seda ja naerab nende kuulujuttude üle üleolevalt. Muudele süüdistustele leidub, lisaks, vastupidiseid tõendeid või teooriaid. Suuresti paistab, et naine on jõhkra laimamise ohver, kuid arvestades keskkonda, kus võimu nimel võideldi kõigi vahenditega, siis ei tohiks ka inetu keelepeks mingi üllatus olla.

Kajastatud periood Itaalia ajaloos oli segane ning kärmelt muutuv. Itaalia koosnes väikestest kuningriikidest, vabariikidest, paavstiriigist, väikestest aadelkondadest, hulgast võimutsevatest peredest ja mida kõike veel, kes kõik omavahel pidevalt võimuvõitluses olid. Lisades siia ka Prantsusmaa ja Saksa-Rooma keisririigi, kel omad huvid mängus, siis oli tegu ühe tohuvabaohuga, kus üks kord oli see peal, siis too peal, järgmisena kolmas all ning äkki neljas keskel, jne. Kohati oli keeruline järge pidada ning aru saada, et kes nüüd, kus, miks ja kas sellise nimega tüübist ei olnud natuke aega tagasi mitte juttu, kes, minu meelest, andis juba otsad? Kohad ja nimed sulandusid üheks ning võisid mõjuda liialt sarnaselt, et meelde jääda. Lucrezia oma kolme venna, Cesare, Juani ja Jofrega, olid isale vahendid, kuidas selles ühepajatoidus ikka paremaid palasid endale krabada. Lõppkokkuvõttes, jäi segaseks kes mida, kas üldse ja kuidas ikkagi loodud sidemete läbi kasu said. Kõigil neljal oli, siiski, oma roll ning suhteliselt värvikas elu. Nt oli kaasahaarav Juani mõrvalugu, millest saaks vaieldamatult vinge krimka. Või kes oli selle salapärase lapse isa/ema tegelikult? Sellest saaks asjaliku ajaloolise müsteerium-draama. Ja ärgem unustagem veel ühte detektiivilugu pealkirjaga: "Kes tappis Ercole Strozzi?" Ning, kui sellest on vähe, siis loeksin hea meelega romantilist romaani, milles vastatakse küsimusele, kas Lucrezia ja meheõe abikaasaga, Francescoga, oli tal platooniline või lihaline armastussuhe.

Sellele raamatule oleks võinud pealkirjas panna ka "Lucrezia Borgia ja süüfilis (külalisesinejana astub üles malaaria)". Sel jubedal haigusel oli üpris suur osa kõrvalosatäitjana, sest pea kõik mehed vaevlesid haiguse küüsis ning olid üht või teist viisi halvatud, rikutud või deformeerunud. Miks kandsid mehed meelsasti habemeid? Mitte sellepärast, et see nägi veetlev välja, vaid et varjata süüfilise arme ja moondusi näol. Eriti jõle oli aga tõsiasi, et naiste puhul seda haigust ignoreeriti, kuigi teame, et nemadki kannatasid. Süüfilist kutsutakse prantsuse haiguseks, sest väidetavalt toimus selle suur puhang Napolis, mida Prantsuse sõdurid lõbusalt koju ja ülejäänud Euroopasse laiali kandsid. See periood ei olnud mitte ainult sohilaste sajand (vallaslapsi olid kõik kohad täis), minu silmis oli tegu ka süüfilise ajajärguga. Raamatus räägiti, lisaks, naiste pidevatest rasedustest, nurisünnitustest ja surnult sündidest ning emade surmadest. Oli hirmutav lugeda kuidas naised kannatasid järjest lapsi kandes, olles samal ajal haiged kasvõi süüfilises, mida tihti abikaasadelt saadi. Ka Lucrezia suri peatselt pärast oma tütre sündi, kes peatselt emale järgnes ja hinge heitis. Südika isikuna peab siinkohal esile tooma naise meheõde, kes sai suure sõimamise osaliseks, sest üks hetk keeldus oma abikaasaga magamast just sellel eesmärgil, et oli veel vara surra mõnest rasedusest tingitud tagajärjest. Ning, kui sellest naistele ei piisanud, et iga rasedus võib lõppeda surmaga, siis tuli teoses põgusalt jutuks kuidas kirik oli liikumas nõiajahtide ajastusse. Samas, oli juttu ka kloostrite rollist, kui kohtadest, kus naised said natukegi hinge tõmmata.

Lõpetuseks, tooks esile mõned humoorikad või muudmoodi lõbusad seigad, mis mind muigama panid ja Lucrezia ning üldse inimeste traagilist elu tol ajal natukegi kergemalt võtta aitasid. Ühele Saksa-Rooma keisririigi piiskopile, kes ei osanud itaalia ega ladina keelt, õpetati ebasündsaid sõnu, mida töö kordas avalikult ja pidevalt erinevatel pidustustel. Lucrezia armastatu, Francesco, aga põgenes ükskord poolpaljalt ning peitis end hirsipõllule. Jah, arvestades kui rõhuv oli raamatu sisu, siis tegid ka sellised pealiskaudsed ja jalga-tagumikku-naljad mul tuju paremaks. Lugemiskogemus ise, oli kahtlemata, aga hariv, silmaringi laiendav ning põnev.

------------------------------

Pealkiri: Horisontaalne ajalugu
Autor: Brian Fagan, Nadia Durrani
Kirjastus: Argo
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Minu jaoks on uni äärmiselt tähtis. Kui ma ei saa vähemalt seitse tundi hästi magada, siis see mõjutab kogu minu olemist ja käitumist. Hea uni ei tule aga ükskõik millisel asemel või keskkonnas, olen, lisaks, tohutult tundlik selle suhtes, kus ja kuidas see asjalik unekvoot saavutada. Ainult enda voodis suudan saada vajaliku kvaliteediga magamist. Ei ükski hotelli pakutu või muu koht võimalda mulle seda, mida vajan. Seega, ma ei kujuta ette, et peaksin elama kasvõi ainult mõned sajandid tagasi ning jagama voodit mõnes külalistemajas trobikonna võõrastega, magama kuskil õlgmatil või sõba silmale saama oma tööandja sängis koos teiste töötajatega. Või siis, minu isiklik lemmik, olles vaene reisija, siis eraldatakse sulle öömaja pakkuva asutuse nurgas ainult üks taburet ja horisontaalne seinast seina kinnitatud nöör kuhu saad ennast kössutades peale toetada. Tihti annavad ajaloo teemalised raamatud võimaluse teadlikult hinnata seda, mis meil hetkel on, ja olla õnnelikud, et me ei ela samades tingimustes nagu elati varasemalt.

Kui minu silmis on voodi privaatne koht, kus magada, lugeda ja puhata, tõi raamat välja selle multifunktsionaalse olemuse läbi aastatuhandete. Maailma ajajoonel, tegelikult, alles hiljuti on voodi muutunud eraldatuks ja isiklikuks paigaks. Varasemalt eksisteeris seal omamoodi universum universumis. Riiki valitseti voodist, elu sündis ja suri voodis ning pakkus see ka sooja ja turvatunnet. Keeruline, samas, loogiline, oli mõista, et sünnitused jõudsid voodisse, samuti, alles hiljaaegu, kuskil 16. sajandil. Nimelt olevat meestel, kes tol ajal tohtrid, mugavam naistega tegeleda, kui said nende ees voodijalutsis seista ja ülevalt alla vaadata. See ei tähendanud, et see poos oleks toiminguks just naisele kõige efektiivsem. Varem sünnitati lausa terve igavik seistes, põlvitades, küürutades, toetudes pingile -- igal pool mujal kui selili olles mõnel asemel. Toodi esile ka huvitavat statistikat. Eelindustriaalühiskonnas sünnitas pikali 18%. Tänapäeval eelistab haiglavoodit 99% naistest. Tekib tõesti kahtlus, et kas selili ja voodis on just kõige asjalikum viis lapse ilmale toojale. Või on selline poos ja asukoht pigem kasulik arstile ning naised on pidanud kohanema. Mis aga muutunud on ning olukorda parendanud, on tõsiasi, et kandudes koduvoodist haiglasse, langes imikute suremus ja tervisekahjustused nii emale kui beebile.

Meie tänapäevaste arusaamadega klappivasse voodilaadsesse paika jõudis inimkond maailma ajateljel suhteliselt hilja. Eelnevalt ei magatud ilmtingimata selili, vaid tihti hoopis istukil ja muudes veidrates poosides, põrandal või maa peal, ilma padja või märkimisväärse aluseta. Nagu aja möödudes on magamisase muutunud privaatsemaks, on see ka maast samm sammult kõrgemale tõusnud. Vanadel aegadel näitas sinu positsiooni ja rikkust kui kaugel üleval maapinnast uinusid. Mida lähedamal põrandale, seda tavalisem inimene olid. Samamoodi oli ka kaaslaste hulgaga, kellega aset jagati. Mida aeg edasi, seda vähemaks jäi neid, kes koos magasid. Grupis puhkamine oli ohutum ning andis sooja. Terved pered lasid sõba silmale ühes kohas koos teenijate ning isegi karjaloomadega. Üheinimese voodid tulid kasutusele esimest korda alles haiglates. Huvitav on tõdeda, et hetkel toimub maailmas mõningane tagasiliikumine, sest ruumipuudus ja rahvastikutihedus hakkab vaikselt tükke lõikama senistest voodiharjumustest. Samuti, on elu muutunud ning vaja on olnud leiutada uusi ja nutikaid viise voodi kasutamiseks ning kaasas kandmiseks. Magamiskotid, ringiliikuvad voodid, kokkupandavad voodid, kappvoodid, kapselhotellid, nutivoodid, vesivoodid, jne. Ampluaa, et millist aset eelistada ja millises olukorras on üpris lai ning koloriidne.

Samas, ei ole magamisest ja sünnitamisest just palju ajaloolist materjali või kirjeldusi, sest need on nii tavalised tegevused, ehk siis, miks neid peaks jäädvustama. Seega, on äärmiselt tänuväärne, et autorid on püüdnud koondada kogu voodiuniversumi ühte teosesse. Magame ju suurema osa elust maha ning veedame väärtusliku aja just sellel asemel, kuid ajaloolises mõttes, ei ole sellele suurt tähelepanu pööratud ning tekste napib. Võib-olla just selle vähesuse tõttu tundus lugemine kohati kuiv ning värvitu, kuigi ladus. Teema on ju põnev, kuid autorid ei suutnud seda eriti kaasahaaravaks teha. Teisalt, on kindlasti tegu ühe harivama teosega, mida sel aastal lugenud olen.

Jätan lõpetuseks ühe tsitaadi (kuulsad viimased sõnad -- mu lemmik peatükk): "Kaduma peaks see tapeet või mina." Oscar Wilde (tegelikult ei öelnud ta seda oma surivoodil, vaid paar nädalat enne oma surma).