Teater: "Hiirelõks" ja "Narva - linn, mille me kaotasime"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Narva - linn, mille me kaotasime

Teater: Vaba Lava

Lavastaja: Julia Aug

Näitlejad: Mirtel Pohla, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Ott Kartau, Loviise Kapper, Ragnar Uustal
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 02.12.2022
Millal nähtud: 13.12.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kas meil tõesti ei ole enam võrratut põhjamaade barokistiilis vana Narvat sellepärast, et modernsel wc-potil on mugavam ennast kergendada? Loomulikult, ei ole see vaid ainuke põhjus, kuid närvi ajas mustaks tõsiasi kui tahtlikult ja teadlikult -- süüks, muuseas, hoolimatus ning šovinism -- hävitati kaunis ajalooline linn. Ja siis taguda ignorantselt vastu rinda ja väita, et enne Nõukogude võimu oli Narva pommiauks ning vot nemad tegid sellest elamisväärse asupaiga. Selline idiootsus ajab kopsu üle maksa, eriti teades, et sõjaeelne elanikkond oli vaid umbes 65% eestlased ning ülejäänud paljuski vene rahvusest -- aga valel pool poliitilist ja ideoloogilist piiri venelased, seega, mitte omad. Selgus ka, et pärast hävingut tehti kindlaks, et oma 70% linnast oleks võimalik olnud täienisti taastada ja uuesti üles ehitada -- dokumendid on tuvastatud, mis seda detailselt kaardil illustreerivad -- , kuid teostamiseni ei jõutudki. Erinevad põhjused takistasid plaani ellu viimist, kuid jäi kõlama, et teotahte olematusel oli märkimisväärne roll tõsiasjal, et puudusid lihtsalt inimesed, kes endist Narvat veel mäletasid, ja, sellest tulenevalt, ei eksisteerinud motivatsiooni ning survet rahva poolt. Narvakad oli mõrvatud, minema aetud, nad ise vabatahtlikult põgenenud ning linna ei lastud tagasi isegi neid kohalikke, kes oleksid tahtnud tulla. Kuna polnud mälestustega elanikke, oli kergem alustada algusest, varemed kokku lükata ja uus, Nõukogude vaimus ning stiilis, linn püsti panna. Koos tualettidega, mis nüüd maja sees ja nõudlike hädade rahuldamise tingimustega ametnikele passisid. Kusjuures, seda wc-teemast tõesti etenduses mainiti. Kogu eelnev garanteerib ärrituse, abituse, viha, lootusetuse, nukruse ja ängi. Kui mitte Narva saatuse üle, kuigi on võimatu, et selle kaotus ei puudutaks hingekeeli, siis kindlasti inimeste lugude õudus, kes kannatasid, jäid oma kodudest ilma ja tapeti. Mõnikord lihtsalt sellepärast, et vaenlasel oli tungiv vajadus pommitada päevi ja päevi linna, mis niigi oli vaid kivihunnik ning kus vaid üksik ellujäänu veel piinles.

Tegu on dokumentaallavastusega, kus läbi ajaloolistel allikatel põhinevate elanike lugude avaneb Narva käekäik, mis kulmineerub Narva n-ö taassünniga. Erinevatel dokumentidel, tunnistustel ja ka nt postkaartide vahendusel lahtri rulluvad pajatused annavad esmalt aimu, et milline oli elu ja melu linnas enne sõda. Võib öelda isegi, et linn jättis mulje kui idülliline ja kaunis, oma argise sigina ning saginaga. Tõeline kadunud maailm. Oma vaatevinklit pakuvad, muuseas, kaks noort naist, kes naudivad lahedat suplust, ja kelledest tol päeval koju elusana jõuab vaid üks. Siis räägitakse, et mis juhtus sõdade aegu, kus ühe väikse tüdruku kogemus ette loetakse. Nagu sõbrannade läbielatu, paneb tüdruku autentne ülevaade otsekui põrgust maapeal lausa ahastama. Ei jääta tähelepanuta sedagi, kuidas muutsid turbulentsed ja valulikud minevikumälestused eestlaste omavahelisi suhteid. Kuidas võitlema sunniti vastaspooltel ning õigeid valikuid ei olnudki. Õigemini, valik nagu selline, ei eksisteerinud enam. Kel vedas rohkem, kel vähem -- vaimsed veritsevad ja lahtised haavad jäid püsima nii ehk naa. Erinevaid vaatevinkleid Narva asukatele ning regiooniga seotule sai kuuldud ja nähtud mitmekesiselt. Inimeste lood olid reaalselt aset leidnud tundeküllased meenutused, kuid ühtlasi ka kliiniline tõestusmaterjal, et mis Narvas tegelikult aset leidis. Mis oli, mis muutus ja mis kadus. Killukesed elanike mälestustest sisaldasid hulganisti detaile linna olemuse ja õhkkonna kohta. Kus linnaosas midagi põles, kus kõige enam pommitati, kuidas puidust piirkonnad hävinesid, kuidas Jaanilinn oli kunagi ühtne ja ühine jõe teise kallasega. Seda kõike aitasid illustreerida rohkelt fotosid ning pilte kunagisest Narvast, mis lavastuse jooksul taustaks projitseeriti. Leida võis ilusaid nostalgiahõngulisi maale, ajaloolisi visuaale kuid ka fotosid päris inimestest, hauapilte, rongijaama, koosolemisi, ja mida kõike veel. Tegu oli linnaga, millel oli oma rahvas, ajalugu, arhitektuur, kunst, kultuur, iseloom, stiil, mis enamasti on tänapäevaks siit maamunalt juba haihtunud. Kiratsedes veel vaid ajalooürikutes. 

Lavastuse teostus jättis aga natuke konarliku sujuvuse. Iga eraldiseisev stseen oli otsekui kollaaž erinvatest olukordadest, inimestest ja emotsioonidest, kuid alati ei tahtnud nad ühelt teisele voolavalt üle minna. Vajas veidi harjumist ka dokumentaallikult seigalt liikumine narratiivsele osale. Selline kombo aitas suurepäraselt Narvat ja seal toimuvat aduda, kuid jättis siiski natuke üle kivide ning kändude mulje. Nagu vaataksid samal ajal näitust, filmi, teatrit ja loeksid raamatut ka veel kõrvale. Kõrgemal tasemel sulandus näidend kenasti üheks, kuid alateemade juures ei suutnud tükid iga kord üksteisega klappi saavutada, kas siis õhkkonna poolelt või puhtalt tehnilisest aspektist. Eriti lõikavalt toimis lavastaja ootamatu astumine publiku ette etenduse viimases veerandis. Sinnani viljeletud atmosfääri vastukarva algselt lõhkuv, mis vajas toibumiseks mõne minuti, pakkus Julia Aug tegelikult järjekordset dokumentaalset kihti juba eelnevalt esitatule. Nimelt modernse taseme, tausta ja kaasaegse vaate, mis tõstis lavastuse kolmedimensiooniliseset neljadimensiooniliseks. Sai kuulda etenduse loomisest ning allikatest, millel kõik põhines. Jättes taustaplaanile tundelised ja narratiivsed lood inimestest, kes on tänapäevaks juba siit maamunalt lahkunud, tõsteti nüüd esile praktilisem aspekt. Kes ikka, millal ja miks, püüdes jääda faktiliseks. Kuigi, eks neid emotsioone kogu teemast eemaldada on suhteliselt võimatu. Samuti, erapooletuks jäämist. Veidral kombel jäi meelde, et linna varemete kokku lükkamiseks ning, seega, ülesehitamise idee n-ö maha matmisele, andis tõenäoliselt käsu just naine. Ei tasu tähelepanuta jätta aga ka näitlejaid, kes moodustasid lavastaja ning inimeste, kellede lugusid mälestati, kõrval kolmanda tahu lavastusest. Kahjuks või õnneks mängis Narva hing seekordse näitlejamängu üle ning mattis enda alla. Ehk oligi see meelega nii ning just parim valik sedasorti dokumentaallavastusele, mis teemakäsitluselt äärmiselt raske ning valulik.

----------------------------------------

Pealkiri: Hiirelõks

Teater: Kellerteater

Lavastaja: Vahur Keller

Näitlejad: Liis Haab, Pääru Oja, Hans Kristian Õis, Elina Reinold, Andrus Eelmäe, Kaisa Selde, Riho Rosberg, Rauno Kaibiainen
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 25.11.2023
Millal nähtud: 02.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Miks näeb lavadel nii kasinalt Agatha Christie loomingut? Või üldse, miks ollakse kitsid klassikaliste whodunit krimkade teatritesse adapteerimisega? Arvestades, et žanr on Eestis number üks ilukirjanduse pakkumise poolest, siis alati on tervitatav üht kvaliteetset mõrvamüsteeriumi ka etenduse näol kogeda. Teoorias peaks ju publikut sedasorti tükkidele jätkuma. Viimased aastad pakub abikäe krimkapõuale entusiastlikult ja ennastsalgavalt ikka Kellerteater. Ja kuigi on lisaks äärmiselt vahva, et teater kasutab etenduskohtadeks ebastandardseid paiku ja linnaosasid, siis ei saa vingumata jätta, et Kaja Kultuurikeskusesse sellele kaugeimast linnaosast ilma autota kohale ukerdada, on tõeline tüütus. Keskus ise on igati soliidne ja hubane, kuid pigem kesklinna kultuuri nautima minnes, ei kaotaks nii palju aega ühest Tallinna otsast teise mitme bussiga logisedes. Aga, veel kord, tegu on siinkohal isikliku probleemi ja hädaldamisega, sest tegelikult on ju suurepärane, et keskusest väljaspoolgi etenduskunstid eksisteerivad. Lavastus ise pakub värskust visuaalse poole mitte süžeega. Mis on igati okei ja isegi iseenesestmõistetav. Ei oleks ka häirinud kui kujunduse ja kostüümide stiili poolest oldaks traditsionaalseks jäädud. Ehk olid silmapaistvad ja uuenduslikumad valikud seotud efektiivsuse ning lihtsusega, sest vana maja interjööri ja krimkade kuldse ajastu omast riietust oleks tunduvalt keerulisem ning kulukam lavale luua, hoida ning utiliseerida. Samas, ei võtnud minimalistlik disain, milleks põhimõtteliselt kuuri karkass, paar lauda ja tool, mitte midagi ära süžee mõjust ja tegelaste salapärastest toimetamistest. Pigem aitas vähene taust karakteritel ning nende kahtlastel olemustel eriti esile tõusta. Iseäranis silmapaistev oli ja kurjakuulutavat melu aitas luua punase värvi kasutus riietuses ja grimmis. Sellega siin-seal võõpamine oli kui meeldetuletus konstantselt taustal lõõmavale ohule ning viitas, et kõigil on midagi peita, kõik võivad olla pahatahtlike mõttejoontega, kõik võivad olla mõrtsukad. Igal ühel oli midagi n-ö veriselt punast hingel. Tegu oli nutika ja imelihtsa viisiga tuua välja ähvardavat ja ärevat fooni.

Arvasin tapja juba enne vaheaega ära. Tuleb lähtuda autori tavapärasest loogikast ning seejärel õigele järeldusele jõudmine ei tohiks enam eriti keeruline olla. Olles piisavalt Agatha Christie loominguga tuttav, peaks selge olema, et vihje annab see, kes kurjamina kõige ebatõenäolisem ja, seega, üllatavam oleks. Võti peitud selles, et ühtlasi on kõigil ikkagi adekvaatne motiiv ja võimalus, kuid ei tohi ennast lasta kõrvale juhtida ning peab uskuma esmase järelduse lahenduskäiku. Võime näha süžeed läbi ei tähenda aga, et selle kulgemist ei oleks närvekõditav jälgida, sest autori puhul on nii, et viimseni kõiki detaile ära arvata ei ole kunagi võimalik. Ta suudab millegagi alati üllatada. Nagu krimkadele omane, hakatakse tegelasi nagu sibulaid lahti koorima, vahepeal keegi sureb, ja lõpus on "ametlik" avalikustamine. Seekord viimane etapp otseselt aset ei leia ning ei aita vaatajat ka Miss Marple või Hercule Poirot. Selles mõttes on tegu detektiivilooga, kus juurdlust ei juhi mõni tuttav figuur, vaid kõik karakterid on võõrad. Mis paneb enamgi veel kahtlema igas liigutuses ja sõnas. Sellist eraldiseisvat lugu on ka palju hõlpsam lavale tuua, sest see ei eelda vaatajalt taustateadmisi või pane kedagi eelisseisu. Narratiivselt võib ehk ette heita, et teatud tegelaste kahtlane käitumine ei saanud lõpuni rahuldavat vastust. Jah, inimesed on imelikud, kuid lõpetatuse mõttes, oleks mõned eriti veidrad tüübid võinud enam lahtimõtestamist leida. Eriti tundusid sellise kummalise ja ohtliku käitumise laval väljatoomist nautivat Hans Kristian Õis ja Riho Rosberg. Võib-olla mõned hetked üle võlli, siis jälle just parajas doosis. Ja kui Kaisa Selde, Elina Reinold ja Andrus Eelmäe pakkusid suhteliselt standardset esitust, siis Liis Haab suutis ekstra haavatav, ebastabiilne ja emotsionaalne, kuid ka nagu hunt lambanahas, näida. Teda oli eriti trikiga mõista, sest esitus oli suurepäraselt kaootiline. Pääru Oja puhul tekib alati sisemine konflikt, sest tema toon ja olek on nagu üks mõnsa labrador, kes äkki tundub sekundiks kui eluohtlik monstrum, siis pilgutad silma ja, jälle, on su ees sõbralik kutsusilm. Rauno Kaibiainen oskab aga igas rolli olla mitmekihiline. Pealtnäha otsejooneline, kuid tegelikult kõike muud kui.

"Lukustatud toa" tüüpi müsteeriumid, eriti mil sarnased stsenaariumid, ei ole väga haruldased. Just sai loetud krimkat, kus kamp kahtlustäratavaid tegelasi jäävad eraldatud majas lumevangi ning inimesed hakkavad samm sammult susse püsti viskama. Selles mõttes, ei paku süžee midagi uut või ennenägematut, iseäranis tänapäeval, kus vist originaalset detektiivilugu leida on juba võimatu missioon. Kõike on proovitud, kõike on nähtud. Kõikvõimalikes kombinatsioonides. Agatha Christie teoste juures on aga midagi aegumatut ja kvaliteetset, mis lubab antud tükil siiski mingil moel värskena mõjuda. Või vähemalt mitte tüütu ja läbileierdatuna. Lisatud oli ka üksikuid ja ootamatuid, kuid täbarat olukorda eraldatud majakeses, veelgi enam teravamalt illustreerivaid stseene. Nt peategelase, Liis Haabi kehastuses, otsekui paanikahoog, kus ülejäänud tegelased nagu deemonid intensiivse punase valguse taustal groteskselt, ähvaravalt ja jõledaid nägusid tehes samm sammult tema poole lähenevad. Rünnates iga hetk. See seik tekitas korraks kimbatust, sest mõjust nagu väljalõigatuna ülejäänust, kuid peegeldas tegelikult naise ärevust ja vaimset tasakaalutust hiilgavalt. Ehk siis, ka narratiivselt sai sisse lipsatud uuendusi ja kaasaegseid lahendusi, lisaks siis visuaalsetele valikutele, mis asjakohaselt, kuid modernselt toimisid. Vaatamata üksikutele aspektidele, mis korraks silmi kissitama panid ning hetke harjumiseks vajasid, ja süžee potentsiaalse liigse klassikalisuse, olenevalt kokkupuute kraadist krimkade ning just žanrimeistri loominguga, võib antud versiooni näidendist pidada kas heaks või väga heaks. Kindlustundega võib aga väita, et tegu on järjekordse eduka lavastusega Kellerteatri repertuaaris ning, palun, palun, tooge veel Agatha Christie detektiivikaid Eesti lavadele. Teised teatrid ilmselgelt seda äärmiselt tänuväärt tööd enda õlgadele võtta ei taha. 

Mai ja juuni etendusi (1): Tants, muusika ja krimka

Tervitus!

Võtan kompaktselt kokku kolm üritust, mida mais ja juunis Tallinnas külastasin!

Etendus: Un Yamada "one◆piece"
Asukoht: Vaba Lava
Kestus: 0h 45 min
Millal nähtud: 09.05.2018

pilt vabalava.ee kodulehelt

Mul ei olnud ei ootusi, eelistusi või eelarvamusi kui sõbranna kutsus mind 5 jaapanlase poolt esitatavat tantsulavastust vaatama. Kuigi igasugu etendusi külastan tihti, siis tantsu satun üliharva nägema, kui see just ballett ei ole. Ma ei teadnudki mida oodata, olin valge leht ning andsin artistidele täiesti vabad käed mind veenda või eemale peletada. Mis minu ees 45 minuti jooksul lahti rullus oli aga üliintensiivne tantsuenergia lahmakas, mis pani mind koos suurema osa publikuga lõpus aplausiks püsti tõusma.

Mul ei ole tantsu tehnika ja tantsija oskuste objektiivseks mõõtmiseks silma ega teadmisi. Ma ei oska öelda kas konkreetset sammu on ülikeeruline sooritada või nõuab see tipp-tasemel täpsust. Ehk siis, suure tõenäosusega ei hinda ma nähtut adekvaatselt -- võin ülistada teisejärgulisi liigutusi või ei pööra tähelepanu tõelistele saavutustele. See võib olla esitajate vastu ebaaus, kuid mis tundub mulle lahe, see mulle ka on ning, mis näib igav, seda mulle ka on. Antud esituse puhul oli aga otseses mõttes selgelt mõista, et mehed olid hiilgavad tantsijad, kelledest nõrgus andekust, osavust ja pühendumust. Ma reaalselt tundsin igat hingetõmmet, muskli pingutust ja isegi higipiiskasid -- ning kui palju täpsust, jõudu ja oskust iga liigutus vajas. Laval toimuv tundus kui mega ultra 100x BodyPump trenn. Minu kasin kardio oleks juba esimese 5 minutiga 200 lööki minutis. Mehed hüppasid ja kargasid, kõrgele ja kaugele. Selliste vabamate, kaootiliste ning metsikute liigutuste vahele ei olnud mingi nähtav lisatöö sooritada vaevatult ka graatsilisi ja klassikalise tantsu elemente. 

See oli hämmastav kuidas nad jõudsid ja suutsid ning seda kõike stoiliste nägudega, mis ideaalselt peegeldas etteaste sisu. Näost kontrolli all ja emotsioonitu, seest ja kehaliselt end lausa lõhki rabelemas. Faktiliselt ükski lihas meeste näos ei liikunud, ei toimunud väiksematki tõmblust. Raudne haare oli tantsijatel oma keha, tunnete ja ilmete üle, mis oli imetlusväärne. Ainuke viis teada saada, et nad tõesti pingutasid ja tegelikult ikkagi inimesed olid, oli higi mis otsaette ilmus ja mida ringi hüpates ka esimeste publiku ridadeni kandus. Mehed olid füüsiliselt tippvormis! Kokku oli publiku ees 5 tantsijat, kes olid erinevat erksat värvi t-särkides ja tavalistes shortsides. Lavale paigutusid lisaks 5 veidrat riidekapi moodi, kuid ilma tagaseinata riistapuud, või siis restorani köögi uksi meenutavad asjandused, millel all rullikud ning mida vastavalt vajadusele ringi sõidutati ja kasutati.

pilt vabalava.ee kodulehelt

Üliaktiivse 45 minuti jooksul võttis tantsuetendus fookusesse Tokyo linnaelu kogu oma hiilguses ja õuduses. Kuigi keskne teema oli üks, siis eraldati sujuvate üleminekutega erinevad aspektid linnarahva tegelikkusest. Näiteks, esitati seik, mis keskendus Jaapani traditsioonilisele imidžile ja kultuurile, kus naeratavad, põlvitavad ja viisakad tantsijad lõbusalt sunnitud naeratuste saatel jaapanliku tantsu esitasid. Sellele vastandus kategooriliselt lõik, kus tantsijaid olid kõik eraldatult ja tuimalt oma kappides, ilma suure liigutamise või elumärkide näitamiseta. Sellega püüti edasi anda inimeste isoleeritust, üksikust ning kurnatust. Ülejäänud ajast sai tantsu interpretatsiooniga kogeda kui kiire, halastamatu, ennasthävitav, pingeline ning lõpmatu on Tokyo linnaelu. Emotsioonidele ei ole seal kohta, kuigi etendus ise suutis olla ootamatult tundeküllane isegi vaatamata tantsijate otsekui maskid ees nägudele, mis olid oma kindlameelsuses äärmiselt kõnekad. Et linnadžunglis ellu jääda peab inimene olema otsekui üliinimlik robot, mida tantsijad oma kehadega suurepäraselt väljendasid. Kehasid lausa piinatakse selles brutaalses keskkonnas, mida üks tantsija end pideval vastu põrandat viskudes ka illustreeris. 

Lisades kõige eelneva juurde veel vastava muusika, valgustuse ning lavakujunduse, ning pole ime, et rahvas lõpus püsti tõusis, et aplodeerida. Kõige lahedam oli see, et mehed said kõik kätte ka musta leiva ja pärast finaali oli näha ka nende naerusuid ja tänu -- emotsioone, mida etenduse enda ajal ei olnud võimalik lavalt leida.

Järgnev info on sündmuse kodulehelt: http://vabalava.ee/programm/onepiece/

pilt vabalava.ee kodulehelt

Koreograaf ja lavastaja Un Yamada, muusika Satoru Wono, kostüümikunstnik Yuko Ikeda, valguskunstnik Asako Miura. Produktsioon Kompanii Un Yamada.

Laval Llon Kawai, Kota Kihara, Yutaroh Kawachi, Naoyuki Sakai, Toshihiko Jo.

Tantsukompanii Un Yamada, mille asutas Un Yamada Tokyos 2002. aastal, stimuleerib vaatajate intelligentsust ning tundlikkust teravmeelse ja unikaalse koreograafia, täpse struktuuri ja tantsijate elava füüsilisusega. Kompanii Un Yamada juht, koreograaf ja tantsija Un Yamada on sündinud Jaapanis, pärast iluvõimlemis-, balleti ja butoh-treeninguid alustas ta 1996. aastal koreograafi karjääri. Alates 1998. aastast on ta aktiivselt tegutsenud ka soolotantsijana. Inspiratsiooni ammutab Un Yamada muusikast, visuaalkunstist, kirjandusest, akadeemilistelt aladelt, moest ja keha mitmekesisest liikumisest. Tema tundlik, energiline ja dünaamiline tants on äratanud tähelepanu kogu maailmas ning seda ei saa kirjeldada kui lihtsalt nüüdistantsu või butoh't (jaapani moderntants). Un Yamada käib etendusi andmas nii Jaapanis, Aasias, Euroopas ja Lähis-Idas, ta on loonud ka valdkondadeüleseid töid, mis hõlmavad muusikat, draamat, ooperit ja traditsioonilisi etenduskunste. 2013. aastal pälvis Un Yamada 8. Jaapani Tantsufoorumi auhinna. 2014. aastal määrati ta Jaapani kultuurisaadikuks Ida-Aasias ning autasustati Haridusministeeriumi kaunite kunstide New Face ("uue näo") auhinnaga.

Koduleht: http://yamadaun.jp/

Un Yamada trupi esinemisi Eestis toetab Embassy of Japan in Estonia, Japanese Agency of Cultural Affairs, Foreign Ministry of Japan ja Economy Hotell.

------------------------------------------------

Pealkiri: Äratõmbetuli (Mart Sanderi krimitriller ühes vaatuses)
Näitlejad: Mart Sander ja Artur Rehi (USA)
Asukoht: Draamateater
Kestus: 1h 05 min
Esietendus: 01.04.2018 (USAs)
Millal nähtud: 20.06.2018

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Krimietendusi lähen alati ülima heameelega vaatama -- sama emotsiooniga kui taaskord Hercule Poirot'i sarja kordusi juba kümnendat korda kaen. Iseäranis ootan just selle žanri etendusi enam Eesti lavadele, kus neid kriminaalselt vähe ette tuleb. Seega on iga uus müsteerium minu silmis kõrgelt hinnas ja oodatud. Vahete vahel tuleb aga ette, et oma agaruses ootab mind ees rohkemal või vähemalt määral pettumus ning, kahjuks, on seekord sutsuke sama lugu ka teatrimaastiku uusima krimka väljalaskega.

Mart Sanderit telerist olen hulganisti näinud. Mart Sanderit laval, aga varem mitte kunagi. Kuna ta on mulle kentsakalt sümpaatne ja on ta ka hämmastavalt laia ampluaaga iseäranis andekas isik, siis ma ei osanud oodata, et midagi tükis päris märki ei taba. Tema lavapartner, Artur Rehi, oli mulle esmapilgul täiesti tundmatu nimi, kuid etenduse jooksul oli kuklas koguaeg aimdus, et olen teda kuskil varem silmanud. Koduteel tabas välk ning tõdesin, et tegu on selle youtuberiga, kelle paarile videole olen kogemata otsa komistanud. Et viimane aga sellise tähelennu teinud on ning lausa Hollywoodi teatrikooli (American Academy of Dramatic Arts) sisse saanud, pani küll kulme kergitama -- igati erakorraline saavutus ühele Eesti poisile ju! Olgem ausad, mõnevõrra kummaline kombo nad olid, kuid veidramadki paarid on edukalt laval toiminud. Seekord, aga jäi midagi logisema.

Mulle väga imponeeris Mart Sanderi loodud tekst. See oli ladus, mahlakas ja väljendusrikas. Paigutades see aga konteksti, tekkis nihe, ning see kõlas proosalisemalt ning kaunimana kui olukord seda oleks vajanud. Sellest tulenevalt, oli imelik kuulata metafooririkast ja ilukirjanduslikku dialoogi kahe mehe vahel, kellest üks oli küll haritlane, kuid teine näis kui tavaline jorss. Tekst ei mõjunud nii erimoodi isikute vahel loomulikuna ning, kuigi see jooksis nagu lepase reega, siis jäi õhku mõneti kunstlik maik. Mart Sander on olemuselt gentleman'lik, galantne, erudeeritud hoiakuga, natuke nagu teisest ajastust ja rohke lavakogemusega. Artur Rehi ja tema karakter olid liialt tänapäevased, tänavakultuuri viljelevad ja näitleja ise natuke puine lavakaaslase kõrval. Sellest lahknevusest kahe mehe olemuses tulenevalt ei tahtnud mingi aspekt kohe üldse nendevahel ühel laval kokku klappida. Noorele näitlejale tuleb aga aega anda, et enda lavapealne jalgealune leida -- eks niimoodi kogemus tulebki!

Süžee keerles ümber malemängu, kus koos tegelastega nuputasid ka vaatajad, et kes kahest mängijast on ettur, kes juhib ja mis tegelikult on need kaks inimest ühte ruumi malelaua taha kokku toonud. Otse loomulikult tuli ette ohtralt keerdkäike, kus kord tundus, et üks on peal, siis aga jälle vastupidi. Kiht kihi haaval aga kooriti sibul lahti ning lõpus oli selge, kes jäi võitjaks ja kes kaotajaks või miks üldse see saatuslik kohtumine toimus. Midagi väga šokeerivalt originaalselt välja ei koorunud, kuid tulemus oli siiski soliidne. Siinkohal oli tähtis käänuline teekond lõpp-punktini, mis üpris põnevana suutis end esitada. Vaatamata sellele, et mulle lugu ise, selle kulgemine, pidev pingeline õhkkond ja lahenduskäik täitsa meeldisid, siis tundsin, et lõpp-produkt oli siiski veidi toores -- oleks vaja olnud veel ühte vimkat, veel ühte konksu, veel midagigi, et tõsta tükk kraadi võrra kõrgemale. Või olen ma liiga palju Agatha Christie teoseid lugenud ja ülearu kinni kirjaniku konkreetses käekirjas? Kes teab. Siiski, tegu oli täitsa esindusliku krimilooga Mart Sanderi sulest, kuid mitte nii suurepärasega, kui ma temalt ootaksin!

------------------------------------------------

Kontsert: Andrus (Bonzo) Albrecht "Suve hääl"
Asukoht: Toom-Rüütli 10 sisehoovis (Tallinna Vanalinna Päevade raames)
Millal nähtud: 31.05.2018

pilt vanalinnapaevad.ee kodulehelt

Kui aus olla, siis ei tea ma Andrus Albrechti muusikast just palju, ei tema repertuaarist kui ta oli Bonzo, kui ta oli liige Kõrsikutest või kui ta esineb oma nimega. Kogu temaga seotud muusikapagasist tean vaid pala "Suuda öelda ei", mis on piisavalt mahe, meloodiline ja meeldiv, et pakkusin sõbrannale välja külastada artisti välikontserti kui oli soov midagi neljapäeva õhtul teha.

Esiteks, ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem külastanud seda võluvat sisehoovi, kuid kahtlemata on see üks vahva ja mõnusalt eraldatud paik mida avastada, kus minikontsert läbi viia või niisama kaunist Vanalinna ja mere vaadet nautida ning lõõgastuda. Kordan, vaade oli vaimustav! Hubast õhkkonda aitas luua ka Eestimaiste käsitööjookide ostmise võimalus. Loodan, et mul tekib ka tulevikus põhjuseid seda sisehoovi väisata!

Teiseks, äärmiselt sümpaatne on kui esineja ei pelga liikuda lavaesise rahva hulgas. Ja seda laulja ei vältinud, vaid sattus tervitama külalisi sissepääsu juures kui ka niisama ringi askeldama.

Kolmandaks, kuigi ma ei saa öelda, et ma olen pärast kontserti andunud fänn või oli esitus täis meeldejäävaid meloodiaid, mis mind siiani kummitavad, siis kahtlemata oli tunnikeseks minu tähelepanu ainiti sellel multitalentsel muusikul. Taustaks maaliline Vanalinn, merevaade ning pilvitu sinine taevas, jõudis mees erinevates palades kasutusele võtta oma kuus erinevat pilli, mis paigutatud koos mehega koos tema ümber veidi kõrgendatud lavaalale. Alates suupillist kuni erinevate kitarrideni, tundis laulja ennast koduselt iga instrumendiga, mis kõik konkreetseteks lauludeks kenasti passisid. Vahele sai kuulata ka jutte palade tekkelugudest ning niisama Bonzo mõtteid eri teemadel, et kontsert ei jääks ainult muusika kuulamise tasandile ning ka laulja endaga tekiks publikul mingi side. Põhimõtteliselt, mulje jäi temast kui lihtsast, siirast ja tundeküllasest mehest, kes oskab lauluvärsse seada ja mõnusaid meloodiaid eri pillidest välja pigistada -- seda kõike ilma staarikestele omase klantsi, detailideni läbimõtlemise või tehislikkuseta. Tema muusikat võib iseloomustada sõnadega: melanhoolne, õhuline, unistav, mahe, unelev, stressi maandav, jpm.

Kokkuvõttes, oli tegu suurepärase viisiga kuidas veeta meeleolukas sume suveõhtu!

Etendus: "Wake up! It's time to die"

Tervitus!

Natuke teistsugust teatrit!

Pealkiri: Wake up! It's time to die
Asukoht: Vaba Lava
Kestus: 1h 30 min
Lavastaja: Katrin Essenson, Jarmo Karing
Esietendus: 13.01.2016
Millal nähtud: 29.01.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt vabalava.ee kodulehelt

Etendus, mis ringleb ümber matuse ja surma, ei ole just midagi, mis mind ennast esmapilgul kannatamatult vaatama meelitaks. Lisades siia tõsiasja, et mul ei ole just ohtralt kogemust kunstiliste, tantsuliste, hulgaliselt sümbolistlike elementidega ebatraditsionaalsete etendustega, mis on kõike muud kui näiteks tüüpiline sõnateater, siis ootusärevuses nuputamas, et mis mind küll ees ootab, sai seatud sammud Telliskivi loomelinnaku suunas.

Minu ees rullus lahti morbiidne, kuid maitsekas, kentsakalt pilku hoidev ning äärmiselt omapärane, sügavamõtteline ning positiivselt teistsugune kogemus, milles vaadeldi täienisti iseäraliku nurga alt inimkonna ühte vanimat ja lahutamatut osa meie kommetest -- matus. Publiku ees tegutses vaid kaks isikut, kuid lava kihas tegevusest, mõtteteradest, kaasahaaravast tekstist ning sümboolikast, mille viidetest vast alati ei saanudki selgelt aru (liialt abstraktne), kuid see ei takistanud puslet rahuldavalt kokku panemast ja lõpp-produkti nautimast. Vaatamata sisutihedusele oli etenduse tempo rahulik, stabiilselt kulgev ning puudus igasugune rapsimine, isegi siis kui toimusid ärevamad ning aktiivsemad tegevused, nagu sõja imiteerimine või tantsimine.

Millest siis etendus ikkagi rääkis ehk mis oli selgroog? Kõik algab sellega, kuidas kaks laval olevat isikut toovad lindistatud teksti läbi publikule enda arusaama sellest, milline peaks olema kummagi matus. Nägemused erinevad drastiliselt. Kui üks soovib formaalsemat ning väiksemahulist hüvastijätmist koos testamendilugemisega, siis teine näeb enda ärasaatmist pigem seltskondliku kokkusaamisena, mis on meeldejääv ja põhjalik, ning kuhu kuulub ka tema poolt varem lindistatud kõne kuulamine ning, kus saab näha ja kuulata eri prominentsetest seikadest tema elust.

pilt vabalava.ee kodulehelt

Eelnevate kirjelduste aluseks on aga mõlema idee luua matusebüroo. Mitte aga klassikaline, kurvamaiguline, sunduslik ja ebamugav, vaid kadunu elu ülistav ning positiivset tooni viljelev. Seda helgemat õhkkonda aga aitab juba alguses luua särtsakas ning irooniseeriv büroo pealkiri: "Happy end" või siis etenduse enda pealkiri: "Wake up! It's time to die." Siitpeale algabki kahe värske ettevõtte plaaniga tegelase rännak saamaks surmaga sinapeale, et saada sotti selle olemusest, eri fassaadidest ning matuserituaalidest. Tark ettevõtja teab, et sa pead esmalt olema pädev oma erialas ning valdama kõiki nüansse ja saladusi.

Esmalt keskenduti inimese surmale ning seda illustreeritakse kõnega uuele matusebüroole, kus oma ärasaatmist etteplaneeriv klient soovib võimatult ekstravagantset ja fantastiliselt tehtamatut matust. Siinkohal pean mainima, et kuulda sai ka väljavõtteid klassikalise matusebüroo nägemusest oma tegevusele ning eriti meeldejäävad olid seigad, et ka nemad on tavapärased kontoriinimesed, kes teevad ka suvepäevi, äri on äri ja eesmärk on kasum (konveiermatused) ning, ideele, et tegu on hirmuäratava tööga, väideti, et ei tasu karta surnuid, vaid hoopiski elavaid. Edasi liigutakse kapitalismi hukkumisele. Mulle tohutult imponeeris kuuldu sellest kuidas, kapitalism jäi keskeas diabeeti ning lõpp oli kiire tulema.

pilt vabalava.ee kodulehelt

Enim keskendutakse aga sõjale ning kõigist teistest jätab see sügavama, emotsionaalsema ja kaalukaima mulje. Samal ajal, kui taustal oli kuulda võikaid ja kõhedaid kogemusi Afganistanist, tegid kaks isikut lava põrandal oleva liiva sisse igasugu mustreid. Viimane meenutas Afganistani kõrbe ning sinna moodustatud jäljed aga koletut kaost ja inimeste otsekui kõrbetuules kaitsetut lendlemist ja hukkumist. Laval leidis aset otsekui oma väike versioon sõjast, millest näha oli vaid mustreid, mida sõjategevus ning sõdurite hingeheitmine liivale voolis, isikud aga sai lisada mõtetes. Siia kõrvale sai vaikselt ümisetud ka tulistamise hääli, mis tekitas tagasihoidliku, kuid autentsust soodustava lisaefekti.

Visuaalselt avanes mu ees laiaulatuslik ja avar lava, millele oli paigutatud, esialgu, arusaamatuid ning kulmu kergitama panevaid esemeid, nagu näiteks kuused, golfiauto ja suur hulk puidust kaste, mis kujutasid endast ilmselgelt kirste. Nende konkreetsed eesmärgid aga avaldati samm sammult läbi kogu tüki vältel ning selleläbi omandasid nad muid tähendusi kui see, mida pealtnäha paistis. Mitmed omasid ka rohkem praktilisi funktsioone, näiteks olid kirstud ka kui kapid, kus igast vahendeid ning muid esemeid ladustada ning kasutusele võtta, kui vajadus tekkis. Seal leidus nii riided, millede peale joonistatud luukere, kui ka kilekotte, mida õhupallidega lendama lasti ning mis sümboliseerisid otsekui lahkuvaid hing. Lava kaugemas otsas oli ka ere projektorvalgus, mis otsekui tuletas meelde seda valgust, mis juhib hinged teispoolsusesse.

pilt vabalava.ee kodulehelt

Laval olevad isikud tegid kastidega igasugu vigureid ning kasutasid neid maksimaalselt eri õhkkondade ning kujutluspiltide loomisel ära. Mitte alati aga üks ühele selgelt. Kohati oli ka päris pingeline, kui nad neid üksteise peale vinnasid ning ringi liigutasid. Hoidsin pöidlaid, et midagi nihu ei lähe ja mõni pirakas kast kellegi varbale ei langeks. Vaja oli osavust, rammu ja gümnastikat, millega kenasti hakkama saadi -- kõik oli kontrolli all. Ühest hiiglaslikust kastist voolas ka lavale liiva, mis minu silmis sümboliseeris surnukehade kremeerimise tagajärjel saadud tuhka. Selle, kogu etenduse vältel, vaikse langemise jälgimisel oli midagi rahustavat ning hüpnootilist, nagu liivakella vaatamisel, ning tüki lõpus jõudis seda põrandale märkimisväärne hulk.

Pean ka põgusalt mainima seda, et mulle meeldis muusikavalik, eriti Lana Del Rey pala "Born to Die," ning füüsiliste tegevuste taustaks lindilt lastud saatvad tekstid olid informatiivsed, köitvad ning põnev kuulamismaterjal.

pilt vabalava.ee kodulehelt

Etenduse lõpp oli äärmiselt ootamatu, kuid geniaalselt nutikas ja originaalne. Nimelt oli kardinalangemise asemel võimalik liituda peielauaga, kus loeti ka viimaseid sõnu ning, loomulikult, sai ka suupisteid. Suurepärane ja tohutult meeldejääv ning asjakohane punkt nähtud kogemusele.

Kokkuvõttes: Tegu on kahtlemata etendusega, mida peab ise nägema, et kogu selle pakutavat hoomata ja seda mõista. Ma võin küll kirjeldada, mis laval toimus ning mis ma eeldasin, et need tähendasid, kuid see ei katnud kaugelti kõike, mis ühe ja poole tunni jooksul mu ees lahti rullus. Tükk oli kaasamõtlemist julgelt soodustav isemoodi ettevõtmine nii kõrvadele, silmadele kui ajule. Kunstiline ja teistsugune, kohati väga selge oma tagamõtetega, kui allikavesi, kuid tihti ka arusaamatult sümboolne. Erakordne ja esmakordne kogemus oli see mulle igatahes.

Etendus: "Üle vee" - Eesti Teatri Festival Draama 2015

Tervitus!

Vahelduseks ka teatrist!

Pealkiri: Üle vee

Autor-lavastaja: Helen Rekkor

Teater: Vaba Lava

Kestus: 1h 00 min

Esietendus: 25.10.2014

Millal nähtud: 12.09.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Antud etendust oli mul soov näha ka juba TREFFi ajal juunis, kuid kahjuks müüdi piletid liialt kiiresti välja ning jäin pika ninaga. Haarasin aga võimalusest kinni kui leidsin tüki etendumas Draama 2015 raames. Paigutatuna Vaba Lava hubasesse ja kompaktsesse proovisaali oli ümbrus igati sobilik liigutavaks ja õdusaks varjuetenduse pärastlõunaks.

Soovisin etendust näha teadmata selle sisust kübetki, formaat suutis ennast piisavalt intrigeerivaks teha, et tüki külastamist mulle maha müüa. Iseenesest mõistetavalt pidi sisu olema seotud merega, kuid kuidas ja miks, oli mulle müstika. Eeldasin millegipärast, et tegu on rohkem abstraktse toimuvaga, silmailuga ning konkreetset sisu ja selle klassikalist kulgemist ei pruugi olla. Minu meeldivaks üllatuseks oli tegu ikkagi traditsioonilisemat sorti looga, millel on igati selge algus, arendus, lõpp ning kindel läbiv teema. Rääkis see päriselust inspireeritud lugu aga järgmisest: saarlastest õde-venda jätavad üksteisega rannal hüvasti, sest vend kavatseb minna merele, algselt lühiajaliselt, kuid peatselt saavad kuudest aastad. Kogu selle aja jooksul saadavad õde-venda üksteisele kirju, milles vahetavad muljeid ümberringi toimuvast ning kirjeldavad kordamööda kahte üksteisest tohutult erinevat maailma. Põhiküsimuseks jääb aga kas vend õe rõõmuks ka kunagi tee koju leiab või jääbki merehundiks?

pilt nuku.ee kodulehelt

Publiku ees rullub lahti otsekui kaks maailma ja nendesse paiknevat lugu. Venna seiklus merel viib teda ühest maakera tipust teise, küll eksootilistesse, ohtlikesse, imekaunitesse ja ekstreemsetesse paikadesse. Tempo on kiire ning need osad etendusest on aktiivsed, kaasahaaravad, värvikad isegi oma must-valges toonis, avastamisrõõmu pakkuvad, üheaegselt nii vaatajale kui vennale, kuid samas esineb ka meelehitlikke situatsioone, mis mõjusalt suudavad ka publikule korda minevad olla. Nähtava taustaks on olukordade kirjeldamine venna poolt enda saadetud kirjade ettelugemisel, mis annab laval toimuvale sügavust ning emotsionaalseid kihte. Teine pool etendusest paikneb meile lähedal Muhumaal, kus vastupidiselt venna põnevale elule, on õe igapäev üksluine, üksildane ning tema kaaslasteks on vaid ümbritsev meri, töö ja pidev ootusärevus saamaks järgmist kirja vennalt kaugel üle mere. Kontrast kahe narratiivi vahel on märgatav, samas aga tasakaalustasid nad üksteist ideaalselt ning andsin võimaluse vaatajal hinnata mõlemat, kas siis köitvat seiklusrikast maailmarändamist või rahulikku ning kodust rannaküla miljööd.

pilt nuku.ee kodulehelt

Enne etenduse algust anti meile teada, et ükski detail, mida hakkame nägema, ei ole eelsalvestatud ning efektid on loodud kohapeal ja niimoodi toimitakse iga etenduse ajal. Kahtlemata lisas see teadmine nähtule väärtust ja tegijate vastu lugupidamist. Lisaks asjakohasele ja meeleolukale muusikale ja helidele, omas tükis suurt osa õe ja venna üksteisele saadetud kirjade lugemine, mille kohta oli lava kohal ka inglise keelsed subtiitrid. Lava koosnes kolmest kõrvuti sektsioonist, mis olid siis põrandast laeni kaetud valge riidega. Kujutised ja pildid riidel näitasid meile stseene vaiksest igapäevaelust rannal, kus õde mängis kalavõrkudega, kui ema ja vanaema neid usinalt lahti laotasid ja kokku panid, venda laeval vastu masti istudes salaja kirju lugemas, veetmas aega kõrtsis ning rännates mööda maailma. Kõik see oli nutikalt, kujutusvõimerikkalt ja üllatavalt usutavalt kokkupandud ning vaatajani toodud, kasutades põnevaid efekte, mida loodi näitlejate, esemete, käte ja muude vahenditega. Eriti meeldejäävad olid seik kujundite ja muusika virr varrist, mis väljendas venna purjus olekut, pilk lopsakasse džunglisse koos lõbusa tantsuga ning kohtumine elevandiga, süngeloomuline, pingeline ja kõle stseen jäämerre kinnijäänuna ning vahva trikk õekese poolt, kes mitmel korral otsekui oma kõrvast tõmbas välja miniatuurse kokkuvolditud paberlaeva.

Kokkuvõttes: Suurepärane ja oodatud alternatiiv tavapärasele sõnateatrile, mida ma omajagu tõesti nautisin ning, mis oli osavalt esitatud ja suutis minust ka emotsioone välja pigistada ning endaga kaasa haarata. Meeldiv teistsugune meelelahutus nii noortele kui vanadele.

Teater: "Skandaalisalu"

Tere kena päeva!

Pealkiri: Skandaalisalu
Autor: John Patrick

Pilt: Kell Kümme kodulehelt

Teater: Projektiteater Kell Kümme
Koht: Vaba Lava
Žanr: Koomiline triller
Kestus: 2 tundi 20 minutit koos vaheajaga
Lavastaja: Roman Baskin
Osades: Marta Laan, Roman Baskin, Alo Kõrve, Mart Toome
Esietendus: 5. märts 2015
Millal nähtud: 6. märts 2015
Minu hinnang: 3.5/5


Seekord käisime vaatamas projektiteatrit ja etenduseks osutus projektiteatri Kell Kümme tükk Skandaalisalu.

Kui ma tavaliselt teen enne teatrisse minekut natuke eeltööd ja uurin lavastuse sisu, näitlejate, arvamuste kohta informatsiooni, et millega täpsemalt tegemist on, siis seekord hüppasin pea ees vette. Enne etendust lugesin kavalehelt, et Skandaalisalu on John Patricku kirjutatud näidend ja et see on lavastatud Roman Baskini poolt.

Skandaalisalu räägib armukolmnurgast ja intriigist, mille keskmeks on Marta Laane mängitud Joy Desmond. Joy Desmond on ilus noor naine Lõunaosariikide väikesest linnakesest, kes on abiellunud endast silmnähtavalt vanema ja intelligentsema Dr. Desmondiga ja kes on Dr. Desmondi vangis oleku ajal hankinud endale armukese oma mehe advokaadi Bruno Capra näol.

Etendus algabki sellega, et Dr. Desmond on vangist koju saabumas ja Joy proovib paaniliselt kokku pakkida Bruno asju, et plats oleks puhas enne abikaasa saabumist. Selleks, et Bruno ja Joy saaksid koos olla, hakkavad nad planeerima seda, kuidas koosolemist võimaldada. Asja teeb huvitamaks ka Dr. Desmondi suur huvi mürkmadude vastu ja kes oma uurimustööde tõttu toob koju ka ühe eksemplari, ühe mürkmao.

Saali sisenedes hakkas mulle koheselt silma lavakujundus. Ühes lava otsas massiivne puidust kirjutuslaud, teises suur stiilne söögilaud, mille taustal suured raamaturiiulid koos baarinurgakese ja teisel pool asuva sohvanurgaga. Lihtne ja väga ilus. Ja tekitab mulje nagu oleks sattunud ühe rikka teadlase raamatukokku.

Esimese vaatuse ajal polnud ma päris kindel, mida etendusest arvata, sest Marta Laane kujutatud hüsteeriline ja ülemängitud Joy, kes nagu patareijänku paaniliselt mööda lava edasi-tagasi jookseb, ei meeldinud mulle. Teises vaatuse ajal oli Joy juba märksa väljapeetum ja naiselikult kavalam ja tundub, et ka etenduse alguses olevat närvi  näitlejal enam sees polnud. Joy tegelaskuju arenes silmnähtavalt kahe vaatuse jooksul. Temast sai tõsiseltvõetav ullikesest manipulaator, kes tegi kõike, et mitte mõrvamüsteeriumis süüdi jääda, aga mida rohkem ta rääkis, seda rumalam ta paistis. Mulle meeldis, kuidas Marta Laane teise vaatuse ajal laskis Joy emotsioonidel paista ja särada.

Roman Baskini mängitud Dr. Desmond mulle meeldis oma muheduse ja tarkuse poolest. Oma naise jaoks ennast ohverdav intelligentne mees, kes laseb ennast ümber sõrme mässida väikelinna kaunitaril. Hea esitlus Baskini poolt. Alo Kõrve Brunona oli dändilikult kerglane, vähemalt niikauaks kui Dr. Desmond teda oma maojuttudega hirmutama hakkas ja teda oli lust vaadata. Mart Toome detektiiv Quinnina oli natuke tahumatu, kes pani Joy oma ristküsitlustes aina veidramaid vastuseid andma.

Kokkuvõttes võib öelda, et etenduse sisu oli põnev ja pakkus ootamatuid keerdkäike, samuti oli dialoog humoorikas ja naerda sai rohkem kui korra. Teine vaatus oli esimesest vaatusest parem ja trupp mängis ühtlasemalt kui etenduse alguses. Minge vaatama!