teisipäev, 30. november 2021

Raamat: Inglise keelsete eri "Fitzwilliam Darcy, Rock Star", "A Murder in Time" ja "The Wrong Side of Right"

Tervitus!

Seekord natuke inglise keelset kirjandust.

Pealkiri: Fitzwilliam Darcy, Rock Star
Autor: Heather Lynn Rigaud
Kirjastus: Sourcebooks Landmark
Ilmumisaasta: 2011
Minu hinnang: 1.5/5

Tuli tuju millegi Jane Austenliku vastu, kuid originaali enda järgi ei himutanud. Olin kunagi ammu, kui mul eriti suur autori fänniperiood oli, oma 8-9 aastat tagasi, ostnud tema teosest inspireeritud raamatu, mis pani "Uhkuse ja eelarvamuse" süžee tänapäeva rokimaailma. Millegipärast ei võtnud ma seda kunagi kätte. Ju siis möödus vasikavaimustuse etapp liialt kiiresti. Nüüd aga tundus igati asjakohane see tolmu koguma jäänud veider rokipeeru "Viiskümmend halli varjundit" uuesti ette võtta. Kas ma kahetsen seda? Jah! Kahjuks, oleksin vist pidanud selle ikka läbi lugema siis kui noorem olin ja Jane Austenist pöördes, sest kas on autor minu jaoks oma erilisuse kaotanud tema pideva igal pool leierdamise pärast või lihtsalt oli rokkstaar Fitzwilliam Darcy liiga lääge, läila ja labane. Ma pigem panustan viimasele. Kuidas ma ikka piinlesin, et see 432 lk läbi sumbata!

Meie kolm karvase palja ülakehaga (jah, Darcy oli tihti ilma igasuguse ülemise hilbuta) kuuma muusikut, Darcy, Charles ja Richard (ma eeldan, et šnitti saanud originaalis Darcy sugulasest, kolonel Fitzwilliamist) hullutasid maailma oma Bon Joviliku bändiga Slurry. See oli nii piinlik! Meie kolm vöö-seeliku-asemel uustulnukatest kaunitari Elizabeth, Jane ja Charlotte said once-in-a-lifetime võimaluse olla tuuril soojendusartist neile kolmele väidetavale jumalale. Otse loomulikult oli tüdrukute bändi nimi Long Borne Suffering (loe: kauakestvad piinad). Just sellist emotsiooni tundsin ka ise seda raamatut lugedes! Kaks bändi pannakse kohe paari ja, kes pikemate juhtmetega, kes lühemate juhtmetega, kulmineerub kogu lugu kolmikpulmaga. Olin selleks hetkeks teisejärgulisest piinlikkusest ahastuses. Õnneks oli veel vaid paar lehte lõpuni läbi rabeleda. Siiani on vist päris selge, et minu poolehoidu see raamat ei leidnud ning see ei tundunud väga teose enda süü olevat. Jah, süžee elas suuresti originaali seljas ja ilma selleta oleks see üks hale seks siin, seks seal, seks iga nurga peal naistekas. Samas, ka sellistel lugudel on oma lugejaskond ning need lood võivad mõnikord õiges ajas, õiges kohas ja õiges emotsioonis päris toredad ajuvabad meelelahutused olla. Lihtsalt, ma ei olnud sellest õiges kohas, õiges ajas ja õiges emotsiooonis...

Ma ei kannata idiootsust. Vähemalt suurtes kogustes mitte. Ja, ma ei kannata kližeesid. Meeletutes kogustes igatahes mitte. Lugu oli täis sellist teismelikku tujutsemist ja loogikat ning ohtralt stampe. A la, kuna Charles ei tahtnud Jane'iga endale delikaatsel teemal telefonitsi rääkida, siis arvas naine kohe, et ju siis tahetakse teda maha jätta ning mossitades hoidis meest lihtsalt lambist endast eemal. Kohe kindlasti on õige vastus mehele, kes tunnistab, et armastab sind ja kellega on just kuum-kuum öö veedetud, vastuseks põgenemine ja, et "ma ei ole armastuseks valmis". Põhimõtteliselt järgmine päev aga avastatakse, et ikkagi vastatakse neile tunnetele sama palavalt. Nagu mõned hormoonide küüsis teismelised. Ma armastan sind, ma ei armasta sind, ma armastan sind, ma ikka ei armasta sind. Ning, otse loomulikult, arvas paadunud naistemees, Richard, et on niivõrd lootusetu ja parandamatu, et parim variant on Charlotte endast julmalt eemale tõugata, selle asemel, et maha pidada üks südamest tulev vestlus. Üleüldse oli liiga palju probleeme ja möödarääkimisi, milled oleks võinud lahendada kenade dialoogidega tegelaste vahel. Aga see ei ole ju huvitav ja raamat oleks 432 lk asemel 100 lk. Oeh, seda melodraamat, tujutsemist ja ängi, mis kõik oli nii ebavajalik, kui vaid tegelased oleks käitunud nagu täiskasvanud.

Seksi oli ka liiga palju. Mida on, muidugi, eeldada kui loos on kolm kiimas paari, kuid mingi hetk lihtsalt jätsin need stseenid vahele -- tüütu ja emotsioonitu oli. Oma 50 lk olid voodistseenid (kuigi voodisse jõuti harva). Mida ei olnud seekord üleliia, oli aga Bennetite pere. Nii tore oli mitte lugeda nende kahtlemata kaasajaga kokkusobivaks tehtavast hüsteerikust emast ja tuimast isast. Ka nooremad õed ei saanud väga rambivalgust, kui üldse. See eest oli täiega kohal Wickham, kellest oli tehtud järjekordne jätis, nüüd aga tänapäeva kastmes. Ootasin nutikamat kättemaksu tema poolt kui Elizabethi kotti narkootikumide lipsamine. Igatahes, ega ma väga seda lugu rohkem lahata ei tahagi. Ma olen kindel, et leidub neid kellele see passib, kuid mina ei olnud seekord õige sihtgrupp. Raamat kohe üldse mulle ei meeldinud, kuigi kontseptsioon iseenesest oli ju okei. Siiski, jube igav oli seda lugeda ning pidin vaeva nägema, et üldse lõpuni jõuda. No ei klappinud loetu minuga seekord. Kohe üldse!

----------------------------

Pealkiri: A Murder in Time
Autor: Julie McElwain
Kirjastus: Pegasus Books
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 2.5/5

Käisin paar aastat tagasi Bostonis ning pärast kohustuslikku raamatupoe külastust, mida igal reisil teen, lahkusin Barnes and Noble’ist just, muuhulgas, selle teosega. Ma isegi ei mäleta, miks ma just antud raamatu valisin, kuid ju vist oli põhjus "Võõramaalase" sarjaga seoses, mis tollal oli pop ja mida lugu meenutas. Lugemiseks kätte võtsin selle alles nüüd, kui avastasin väljakutses erinevate ajaperioodide teema. Tundus asjalik lisa sinna kategooriasse. Õnneks, ei tekkinud alust seda valikut kahetseda, kuigi tulem oli tunduvalt lahjam ning värvitum kui "Võõramaalane". Loomulikult, on lood ka sisult erinevad, kuigi mõlemad hõlmavad naise rändamist ajas tagasi ning on esimesed osad pikemast sarjast. Kui viimane keskendub ajaloosündmustele ja romantikale, siis antud raamat fokuseerib peategelase väljajoonistamisele ning krimimüsteeriumile. Lugu minust, siiski, erilist vaimustust välja pigistada ei suutnud, kuid, lõppkokkuvõttes, oli tegu keskpärase lugemisega, mis tõi välja huvitavaid detaile ja potentsiaali ning, teisalt, omas faktoreid, mis teosele just teenet ei teinud, vaid mõjusid rõhuvate raskustena õlgadel. Teoses leidus adekvaatne balanss kasinast ja asjalikkusest.

Üheks selleks pressivaks miinuseks oli, kahetsusväärselt, peategelane ise. Kendra oli väidetavalt oma geeniustest vanemate n-ö geneetiline eksperiment, kes astus ülikooli 14. aastaselt, rääkis mitmeid keeli, omas võimast IQd ja pidi olema targemast targem. Kuna ta otsustas aga tööle minna kriminaal profileerijana ja see ei pidavat olema vanemate silmis vastav tema võimetele, olid nood naisest lahti öelnud. Vahetult enne ajahüpet elas ta läbi traagilise varitsusoperatsiooni, kus surid tema kaaslased, ning jäi koomasse mitmeks kuuks. Hea, et üldse ellu jäi. Ja pärast kättemaksuplaani luhtumist avastab Kendra ennast äkitselt aastas 1815. Arvestades sellist dramaatilist ja traumaatilist tausta, võiks eeldada, et naise sisemaailm on sügav, vilgas, ängistav ning koloriidne. Tegelikkuses tekkis mul aga tunne, et ma loen tavalise oma ala spetsialisti mõtteid ning tegutsemist ning ma ei suutnud tuvastada temas mitte midagi, mis oleks naise teinud eriliseks, geniaalseks või isagi kuidagigi adekvaatselt reageerijaks olukorrale, kus ta ennast leidis. Ta tundus nagu iga teine natuke ebaviisakas, liiga enesekindel ja pahur noor valesti mõistetud chick, kes ei suuda usutuavalt ennast emotsionaalselt ja füüsiliselt väljendada kui keegi, kes on ajas tagasi hüpanud. Kendra jaoks oli olukord peaaegu nagu business as usual. Tal puudus igasugune alahoiuinstinkt või soov ennast keskkonda natukegi sisse sulanduda – ta jätkas olemast 21. sajandi modernne naine. Ja arvestades, et ta pidavat olema tark tüdruk, siis see oleks pidanud, loogiliselt võttes, äärmiselt vale samm olema. Aga noh, teda peeti ekstsentriliseks, ehk siis, ameeriklaseks, ning keegi ei esitanud kaugeltki piisavalt õigeid küsimusi naise teadmiste ja käitumise kohta. Mis oli igat pidi skandaalne. Kogu kompott ei mõjunud loogiliselt, orgaaniliselt või veidigi realistlikult. Kendra oli üllatavalt ebasümpaatne peategelane. Ka tema mõrvalahenduse oskused ei olnud tegelikult midagi hämmastavat, oleksin ise suutnud nende järelduste ja põhjendusteni jõuda, ainuüksi talupojamõistust ning mõrvamüsteeriumide lugemise kogemust kasutades. Natuke mannetu.

Kuna tegu on sarja esimese väljalasega, siis fokuseeriti tugevalt Kendra, kui peategelase, välja joonistamisele ning teised tegelased suuresti tähelepanu ei pälvinud ning jäid, tänu sellele, liiati ühedimensioonilisteks. Armuorbiidile pandud Alec, oli tüüpiline tõsine ja nägus aristokraat, kes Kendrat koguaeg kahtlustas ja kulm kipras põrnitses (ja kellega naisel oli null keemiat), hertsog oli ülearu progressiivne, heatahtlik ning toetav, et see mõjus võltsilt, Rebecca oli tüüpiline omas ajas vangis krapsaks nais aadel ning ka teised tegelased olid pigem karikatuurid, kui nüansirikkad kaaslased peategelasel loo põnevamaks võõpamisel. Teenijatüdruk, Rose oli, muide päris nunnu ja minu sümpaatiat võitev ning temaga seotu üpris julge valik. Aga vast on see andestatav kuna tegu ju ikkagi esimese looga ning tulevikus on, loodetavasti, aega sügavaamalt teiste karakterite hingeellu sukelduda. Lisaks nigelale tegelaskonnale, oli ka mõrvalugu kuidagi veniv ning lihtsakoeline. Puänt ei olnud piisavalt rabav, kahtlusalused olid kui suvalised vennad valitud, et oleks kedagi küsitleda, palju oli mõttetut n-ö vale puu all klähvimist, pahalane oli igav valik (lootsin, et oleks olnud keegi põhilistemate tegelaste hulgast, et avalikustamisel oleks olnud kaalu ja šokki) ja raamatu pikkus ei õigustanud kuidagi selle sisukuse taset. Samuti, kõlas kõik raamatus liialt tänapäevaselt, kaasa arvatud, dialoog ning sõnavara. See häiris, sest ei andnud edasi autentset keskkonda.

Vaatamata minu vingumisele, ma tegelikult omajagu nautisin selle raamatu lugemist. Leheküljed lausa lendasid ning tegelikult oli kooslus süžeest, selle kulgemine ja krimiliin isegi üpris kaasahaaravad. Objektiivselt, leidus hulgi mille üle kaevelda. Subjektiivselt, ma täitsa hea meelega võtsin raamatu igal õhtul kätte. Mõnikord on keeruline seletada, miks midagi kesist reaalsuses hoopis peale läheb. Mulle ootamatult meeldis ka järsk ja avatud lõpp. See tekitas küsimusi ja märkimisväärset huvi teada saada, et mis siis edasi?!


------------------------------------

Pealkiri: The Wrong Side of Right
Autor: Jenn Marie Thorne
Kirjastus: Speak
Ilmumisaasta: 2015
Minu hinnang: 2.5/5

Idealistlikud noortekad on vahelduseks alati teretulnud ning tekitavad lugemisel tihti sellise õhulise ja roosakarva tunde. Kõigel peab olema aga tasakaal usutava ja realistliku ning naeruväärse ja lapsiku vahel. Antud lugu ei suutnud mind vajalikus mahus veenda, et saaksin vaevatult raamatust head meelt tunda.

Kas tõesti peategelane, Kate, arvas, et ühe õhtusöögiga muudab ta oma USA presidendiks pürgiva vabariiklasest isa kampaania põhisõnumeid? Ärge ajage naerma. Nii naiivne ei tohiks tüdruk küll olla, iseäranis lähtudes selles, mida ta sinnani oli kogenud. Mis ei olnud just soe, pehme ja nunnu. Otse vastupidi, kahe kandidaadi ja ideoloogia, demokraatide ja vabariiklaste, võitlust oli brutaalne, alatu ning karm. Kindlasti veel hullem kui raamat seda illustreeris. Kõiki ja kõike kasutati paremate reitingute nimel ära ja iga väiksemgi samm võis tõlgenduda millekski mainele kahjulikuks. Aga see ei takistanud Kate'i arvamast, et viies oma isa oma parima sõbranna latiinodest illegaalsete immigrantide perega kokku õhtust sööma, paneb mehe silmad särama ja too hakkab hoopis immigratsiooni pooldama. Ja siis tüdruk veel solvus, et isa ei hakanudki oma retoorikat muutma. Teemast sai üks põhikonflikt süžees. Kuna selle baas oli ebaloogiline, ebarealistlik ja lihtsalt nõrk, siis sai kahju kogu ülejäänud lugu. Olgu su arvamus selles küsimuses üks või teine või hoopis midagi vahepealset, siis kas keegi kujutab ette, et nt Trump avastab salajase tütre, kes viib ta latiino perega õhtusöögile ja siis mees otsustab, et ei olegi vaja enam piirile seina ehitada? Ja on valmis poole oma valijaskonnast kaotama? Ei ole väga tõenäoline stsenaarium vist. Isegi kui Kate'i isa päris Trumpi mõõtu välja ei andnud ja oli olemuselt tasakaalukam ning leebem. On traditsionaalselt mõned väärtused ja teemakäsitlused, mis käivad kummagi poolega USA parteidest käsikäes ja ei ole kübegi usutav, et neid märkimisväärselt ühest suunast teise kallutataks.

Vaatamata mainitud süžee ühe peamise konfliktiallika mannetusele ning lapsikusele, oli lugu tegelikult omamoodi mõnusalt kahe jalaga maas. Eriti mis puudutab aspekti, kus prominentne poliitikute perekond avastab, et meespool on naist petnud ja sellest sündis tütar, kes nüüd teismeline. Oli asjakohane näha, et see fakt oli mure ja stressikoht emotsionaalselt kõigile osapooltele ning Kate'i ei võetud vastu avasüli ja kiidulauluga. Nii uus kasuema ja kasuõde-vend maadlesid uue reaalsusega omal viisil. Kuigi kõik püüdsid käituda viisakalt, hoolivalt ja võimalikult normaalselt, oli õhus ebamugavust ja pinget, kus rohkem, kus vähem. Selline inimlik reaktsioon tegelaste poolt ja kohati hea, kohati halb käitumine mõjus autentsena. Ka Kate ise oli kohmakas, ebakindel ja endasse tõmbunud. Võiks ju olla super teadmine, et su isa on kuulus ja rikas poliitik, kes ei salga sind otsekohe maha ja kaasab sind enda ellu (olgu ükskõik kui ebasiiral põhjusel või mitte), kuid reaalsuses sellist muutust kogeda võib olla keeruline. Mis mind natuke häiris oli see, et ma ei tundud kuni lõpuni välja, et isa tütrest niivõrd huvitatud on, kui oleks võinud sel kulminatsiooni hetkel olla, kuid, samas, totakas oleks arvata, et kiindumus tekib üleöö ja kohe ollakse kalli-kalli issi-lapsuke. Kate'i suhe oma kasuema ja kasuõe-venna vahel oli ehe ja toetav. Isa jäi mulle siiski tüdrukuga korrelatsioonis võõraks ja eemalolevaks.

Otse loomulikult tekib Kate'il romanss aktiivse presidendi metsiku ja igavleva poja, Andyga. See liin aga ei olnud süžee põhifookus, vaid pigem kõrvalteema. Surusin siin ühe silma kinni ja lasin end sellel klišeedest pungil suhtel kaasa lennelda lasta. Romantikat on vaja! Kokkuvõttes oli tegu keskpärase noortekaga, milles mitmed aspektid õnnestusid hästi või adekvaatselt, aga teised jälle põrusid täiega. Ma ei saa üle ja ümber peategelaste sinisilmsusest seoses isa kampaania sõnumitega. Tõesti, tüdruk, lõpeta unistamine maailma rahust või sellest, et on võimalik, et me kõik tantsime koos käest kinni trall-lal-laa. Ma olen liiga pessimist selliseks mõttemustriks. Poliitika on kõike muud kui idealistlik.

esmaspäev, 29. november 2021

Kino: PÖFF 2021- "Perpetuity" / "Igavesti igaveses"(Ungari)

 Tere!

Ja veel mõtteid PÖFFi filmidest. PÖFFil oli seekord fookus Ungari kinol ja filmidel. Mina isiklikult nägin ära kaks Ungari filmi. Siin on ülevaade ühest nendest Ungari filmidest - "Igavesti igaveses". 

Stseen filmist: Tamás Polgár (Janos)
ja Mercédesz Érsek-Obádovics (Edit)
Foto PÖFFI kodulehel
Pealkiri: "Igavesti igaveses"
Originaalpealkiri: "Mindörökke", "Perpetuity"
PÖFFI Programm: Fookuses Ungari, Põhivõistlusprogramm
Produtsent: Ferenc Pusztai
Režissöör: György Pálfi
Stsenaarium: György Pálfi, Zsófia Ruttkay
Osades: Mercédesz Érsek-Obádovics, Julia Ubrankovics, Csaba Gosztonyi, Tamás Polgár, Attila Menszátor-Héresz
Kestus: 1 tund ja 17 minutit
Esilinastus: 18.11.2021
Millal nähtud: 20.11.2021
Minu hinnang: 3/5





"Igavesti igaveses" on üks kummaline ja kummituslik linateos, mille peamiseks teemas on sõda, inimsuhted sõjas ja oma tee leidmine verdtarretavalt painavas maailmas.

Kuskil käib sõda. Me ei saa kunagi teada, kes sõdivad ja miks sõdivad ja see polegi antud filmi puhul oluline. Me näeme ainult sõja haigeid apokalüptilisi tulemusi. 

Lugu räägib sõdur Janos Ocsenįse elust. Ta saabub haavatuna sõjaväehaiglasse. Õigemini küll on seda haiglaks palju nimetada, sest kõik on masendavalt must ja räpane, jooksvat vett ei ole, neid tuuakse kanistritega, pesemisvõimalused on olematud, arstid ja õed teevad vähegi, mis võimalik, et haigeid aidata. Ja keset kõike seda koledust on Janos nagu positiivne päikesekiir. Ta aitab kõiki, tassib jalgrattal  allakukkunud lennuki õnnetuspaigalt keset surnut inimeste merd haiglasse elavatele inimvaredele süüa, tassib vett ja gaasiballoone, koristab, aitab haigete tõstmisega. Ta hoolitseb kõikide eest.


Stseen filmist. Foto PÖFFi kodulehelt

Peale selle piirab inimeste liikumist ka ringiluurav snaiper, kes lihtsalt suvaliselt laseb maha külaelanikke, valimata, kas tegemist on naise või mehe või isegi lapsega. Tundub, et ta teeb seda lihtsalt oma lõbuks igavusest. Iga natukese aja tagant laseb snaiper kellegi maha.

Keset seda õudust leiab aset ka Janosi suhe haiglas töötava Editiga. Vähemalt seks ja intiimsus on nendele lohutuseks.

Janos tutvub oma reididel toidu leidmiseks Pauliga, kes peab kodus naist, Margitit. Margit on sõna otseses mõttes arengupeetusega või sõjas nii suure šoki saanud, et ei oska enam muud teha kui ümiseda ja üheks tema lemmiktegevuseks on vintpüssi suhuvõtmine. Janosele hakkab Margit meeldima ja ta hoolitseb tema eest, proovib teda kõndima õpetada ja tema lihaseid toonusesse saada, et neiu oleks ise võimeline liikuma. Paul ei mõista Janosi ja Margiti suhet ja asi lõppeb katastroofiliselt.

Stseen filmist
Foto PÖFFI kodulehelt
Filmi lõpp põhjustas mulle kõige suurema šoki. Ta ei andnud vastuseid kõikidele küsimustele, küll aga tõi teatud selguse Janosi tegudele. Filmi mõte ongi panna vaatajat mõtlema sellele, et kuidas sõda, veel eriti pikaajaline sõda paneb inimesi käituma ja miks.  Ta sunnib mõtlema sellele, milliseks sõda inimesed muudab, millised on nende süümepiinad, moraal, ellujäämisinstinkt. 

Kokkuvõtvalt, hästi filmitud ja lavastatud ja heade näitlejatöödega film, mis paneb mõtlema ka päevi pärast filmi nägemist.  Samas, pean ausalt ka tunnistama, et ehkki mõtlemisainet film pakkus, siis minu jaoks oli ta natuke liiga masendav. Mulle draamad meeldivad, ka väga tõsiseid teemasid puudutavad draamad, aga "Igavesti igaveses" oli minu jaoks liiga rusuv. Ta ei olnud päris minu maitsele lihtsalt. 





Filmi kohta leiab lisainfot SIIT
Kenasid filmielamusi!







kolmapäev, 24. november 2021

PÖFF: Videointervjuu Islandi näitleja Anita Briemiga ("Quake", "The Minister", "The Tudors")

 Tervitused PÖFFilt!

Seekord üllatame teid Harrastuskriitikute esimese täispika video intervjuuga! 

Kohtusin näitleja Anita Briemiga PÖFFil, osaledes filmi "Quake" maailma esilinastusel. Kuna Anita osaleb järgmise filmi võtetel, siis kahjuks pidi ta Islandile tagasi kiirustama ja seetõttu otsustasime teha intervjuu läbi Zoomi. Siinkohal tahan tänada Anitat, et ta intervjuu jaoks aega varus ja ka Strike Mediat, kes intervjuu kokkulepet vahendas. Suur aitäh!

Kes on Anita Briem?


Biograafia:
 
Anita alustas oma karjääri 9-aastaselt Islandi Rahvuslikus Teatris ja mängis mitmetes lavastustes juba lapsepõlves. 16-aastaselt kolis ta Londonisse, kus ta õppis The Royal Academy of Dramatic Art ja mängis hiljem nii London National Theatre's kui ka West Endi edukas lavastuses “Losing Louis”. 
 
Tema fookus suundus filmile ja televisioonile ja ta mängis peaosa sellises filmis nagu “Journey the the Center of the Earth” Warner Bros'i jaoks, “The Tudors” Showtime jaoks, “Doctor Who” BBCi jaoks ja “The Evidence” ABC jaoks.
 
Ta kolis hiljuti tagasi oma kodumaale, Islandile, järgides oma soovi töötada rohkem Euroopa filmitegijatega. Eelmisel aastal mängis ta peaosa TV seriaalis “The Minister” (TV Series) koos Ólafur Darri Ólafssoniga, mille eest ta nomineeriti Edda Film and TV Award auhinnale.
 
Peale filmi Quake kuuluvad Anita järgmiste projektide hulka “Reply to Helgas Letter” (lav. Ása Helga Hjörleifsdóttir), Beautiful Beings (lav. Guðmundur Arnar Guðmundsson) and Villibráð (lav. Elsa María Jakobsdóttir). Aníta astub ka esimesi samme stsenaristina, kirjutades TV seriaali “As Long as we Live”, mida toodab GlassRiver.

 


Video on inglise keelne. Videost allpool leiab eesti keelse lühikokkuvõtte, millest me Anitaga vestlesime. Tegemist ei ole sõnasõnalise tõlkega.




Alustasime Anitaga vestlust sellest, kuidas Anita Los Angelesest tagasi Islandile tuli ja töötas 4 erineva naislavastaja käe all. Anita on oma karjääri ajal tundnud, kuidas naisi seksualiseeritakse.  Ja kui ta on töötanud naislavastajatega, siis seda tavaliselt ei juhtu. Anita jaoks on oluline, et lugusid naistest räägitaks ka naiste perspektiivist.

Filmi "Quake" puhul on tegemist filmiga, kus filmi on kirjutanud naine, tootnud on naised, lavastanud on naine.

Ehkki Anita naudib väga filmifestivale ja sellega seotud melu: inimestega kohtumisi, teiste filmitööstuse tegijatega suhtlemist, siis sel korral ei õnnestunud tal PÖFFil teisi filme näha. Ta oleks soovinud näha rohkem nii Tallinna kui ka teiste filmiloojate loomingut, aga kuna Anital on filmimine pooleli, pidi ta peale "Quake" esilinastust järgmisel hommikul kohe tagasi lendama. 

Anita filmis "Quake" 
Fotograaf Lilja Jonsdottir


Vestlesime ka "Quake" filmist. Anita ütles, et ta ei peljanud esilinastust, pigem oli ta elevil. Filmi tootmise protsess on ideest ja kirjutamisest filmi valmimiseni pikk ja muidugi tekib elevus, et kuidas film vaatajaid emotsionaalselt mõjutab. Selle pärast filme tehaksegi. Küll aga pabistas Anita enne filmimist. Kuna Anita mängitud tegelane Saga on filmis kandev ja igas stseenis, siis filmimise ajal tundis Anita suurt survet, et ta peab endast andma absoluutselt kõik. 

Talle väga meeldis filmi stsenaarium ja ta imetles kogu seda tööd, mille Tinna (filmi produtsent, stsenarist ja lavastaja) sellesse filmi pani. Anita luges Audur Jonsdottiri raamatu läbi niipea, kui Tinna talle sellest rääkis. Raamat on Anita arvates sisekaemus, mida on keeruline panna kinematograafiasse, aga tema meelest tegi Tinna sellest suurepärase filmistsenaariumi. Tinnal oli väga selge nägemus, mida ja kuidas ta selle filmiga tahab öelda. Film on raamatust täiesti eraldi iseseisev tükk loomingut. 

Anita lisas, et "Quake" on väga olulisest teemast - perekonnast ja nendest probleemidest, millega pered kokku puutuvad, aga tihti nende probleemidega ei tegeleta, pereliikmetele antakse andeks asju, mida võibolla teistele ei anta, sest pereliikmed ise harjuvad ära. Aga nendest muredest ja probleemidest võivad välja kasvada väga ebaterved suhted. 
Fotograaf Lilja Jonsdottir


Kui Anitalt küsisin, kuidas ta Saga rolliks valmistus, siis üks oluline element ettevalmistuses oli füüsiline, nimelt epilepsia. Kuna filmis on peategelasel epilepsiahood, siis selleks valmistus Anita väga põhjalikult, et see oleks ekraanil usutav. Ta praktiseeris ja filmis seda ise mitmeid tunde ning peale selle ta vestles ka spetsialistide ja neuroloogidega ja ka epilepsiahaigetega, et mõista, mida epilepsia tegelikult inimesega teeb. Seal on ka psühholoogiline aspekt, sest Saga tahab väga oma epilepsiat kontrollida, et ta saaks olemas olla oma pojale. Emana sai Anita väga hästi aru, kui oluline see filmis on. Saga peab selle nimel võitlema, sest ta suurim soov on hoida oma poega enda elus. Saga roll oli nagu kingitus Anita jaoks, sest Sagal oli väga kindel eesmärk filmis.
Peale selle oli Anita arvates Sagale väga oluline ka aru saada, et keda ta perekonnas usaldada saab. Ja kas üldse saab. 

Vestlesime ka filmis läbi kumavast lootusest, keda esindab filmis osaliselt ka tegelane Oskar, Oskar tähendab tegelikult sõna "soov". Tinna oli väga konkreetne ja teadlikult lisas lootuse teema filmi. Film ise on emotsionaalne ja intensiivne, nii et et see lootuse tunne lisab tasakaaluks väga palju juurde. 

Paljudes peredes on arusaam, et kui me mingit tegevust teeme, siis probleem kaob ära. Konkreetselt filmis oli selleks tegevuseks supi söömine. Üks filmi osatäitjatest rääkis loo oma perest, kus pere vanaema hakkas alati siis vilistama, kui räägiti teemadest, mis olid tundlikud või millest ta arvas, et ei tohiks või peaks üldse rääkima. 

Küsimusele, kas Anital endal on midagi ühist tema tegelase Sagaga, vastas Anita, et ta läheb tavaliselt väga sügavalt oma rolli sisse. Tal on ühine Sagaga see, mis puudutab kontrolli, hirm kontrolli kaotamise ees. Emaks olemine ja ka perekonnasisesed struktuurid on asjad, millega Anita end Sagaga seostab.
Fotograaf Lilja Jonsdottir


Saga rolli oli Anital tegelikult raske teha, sest ta oli kogu filmi tegemise ajal rollis sees. Isegi Anita ema muretses ta pärast, et ta ei suhtle üldse, vaid on enda mullis. Pärast mõnda nädalat filmimist tundis Anita uskumatut lõikavat üksildust. Ta lisas, et on küll oma loomult introvert, aga ta tundis seda, mida Saga läbi elas, üksinda olemist. Pärast filmimise lõpetamist, tõmbas ta kodus kardinad ette ja veetis lihtsalt paar päeva kodus voodis. 

Anita on ühe korra filmi Islandil näinud ja tema arvates oli uskumatu, kui hästi on Tinna filmis kõik detailid kokku sidunud. Loodetavasti panevad ka vaatajad neid väikselt olulisi nüansse ja detaile tähele. Kui tegemist on sellise hea jutuvestjaga nagu seda on Tinna, siis on kaamera võimeline su mõtteid lugema. Oleks keegi teine seda lugu jutustanud, siis võibolla oleks see lavastaja otsustanud hoopis häälkõne kasuks, sest see film koosneb suuresti tunnete peegeldamisest. See on väga jõuline filmimine, kus kaamera näitab tundeid nii ilmekalt, et seletusi ei ole vaja. Ka filmi heli ja muusika on väga hästi filmi sisse pandud. Kõik need detailid: muusika, riided, soengud ja make-up teevadki filmid imeliseks. Filmi tegemine on nagu maagia.

Kui uurisin põhjuste kohta, et mis Anita tagasi Islandile tõi, siis ta rääkis, et see on huvitav lugu. Nooremana ta tahtis väga Islandilt ära saada. Siis talle pakuti tööd USAs kõigepealt telerseriaalis ja siis juba filmides. Seal puutus ta kokku sellise filmimaailmaga, millest ta ei olnud teadlik, et üldse eksisteerib. See oli tõeline keeristorm. Anita elas USAs 13 aastat ja ta tütar sündis Ameerikas. Anita tuli tagasi Islandile, et teha Islandil telesarja "The Minister" 2019. aastal. Olles tagasi ja filmides Euroopas koges ta  tõelisi väljakutseid ja ta tundis, et on hoitud ja temast hoolitakse hoopis teistmoodi kui Ameerikas. Terve atmosfäär, inimesed, kellega ta töötas oli nagu silmade avanemine. Peale selle pidi Anita tegema otsuse, et kas ta tütar läheb Ameerikas kooli ja saab endale ameerika identiteedi või ta kasvab ülesse islandlasena ja palju tervemas elukeskkonnas. Ka COVID andis talle võimaluse ümber hinnata, mida tähendab tema jaoks edu ja mida tähendab elukvaliteet. Ja ühtäkki oli selge, et ta ei olnud selles keskkonnas Ameerikas õnnelik. Anita lisab, et tal tohutult vedas, et ta sai samas ka uskumatult häid võimalusi teha tööd koos imeliste inimestega Islandil.  Tema jaoks oli see ainuke võimalus - jääda Islandile. Tal ei olnud enam valikut. Õnneks oli ta abikaasa nõus.

Anita rääkis, et ta laskis Islandile tulles lahti ka vanadest väärtustest, et see oli nagu ärkamine. See keskkond, kus ta praegu on, on tema jaoks ainuvõimalik. 

Vestlus jätkus Anita praegustel ja uutel projektidel. Põhjuseks, miks ta nii kiiresti Tallinnast tagasi sõitis on film, mis räägib kahest abielupaarist, kes mängivad mängu, mis muudab nende elusid ja abielusid pöördumatult. See on lugu abieludest ja inimsuhetest ja erinevatest armastuse külgedest.

Fotograaf Lilja Jonsdottir


Anita on ka stsenaariumi kirjutamisega alustanud. Tegemist on armastuslooga, paariga, kes on juba pikalt koos olnud. Teda on alati huvitanud 7-aasta mütoloogia ja ta uuris, et mida teeb see suhete keemiaga. Me inimestena areneme ja see on niigi raske, et kuidas ma kasvame paaridena. Inimesed kohtuvad, armuvad, siis loovad perekonna. Me räägime südameasjadest alati väga ebamääraselt, et mis see tegelikult on. Me ütleme, et me pole enam armunud, aga mida see konkreetselt tähendab, Anita arvates on see lõpmatult huvitav teema. Me teame sellest vähe, et kas tegemist on ajukeemiaga või tõesti südameasjadega. Ja neid teemasid see seriaal uuribki. Anita loodab, et filmi tegemine saab alata järgmisel aastal. 

Lood meie ümber on nagu kompass, nad annavad meile eetilise normaalsuse, nad annavad meile vihjeid ja lohutust. Anita lisas, et ta on õnnelik, et ta saab olla osa maailmast, mis võib mõjutada kellegi elu, kasvõi natuke. 

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Veelkord suur tänu Anitale ja Strike Mediale!



PÖFF: Intervjuu Islandi filmiprodutsendi, stsenaristi, režissööri ja näitleja Tinna Hrafnsdottir

 Tervitused PÖFFilt!


Seekord pakume teile lugemiseks intervjuud Tinna Hrafnsdottiriga. Kohtun Tinnaga Nordic Hotel Forumis, kus on ka PÖFFi ametlik keskus filmifestivali ajal. Kohtumise aitas planeerida Strike Media. Suured tänud nii Tinnale, kui ka Strike Mediale vastutuleku eest!


Etterutatult võin öelda, et Tinnaga oli äärmiselt soe ja tore kohtumine ja meil oleks juttu jätkunud kauemakski!



Tinna saabub kohale õigeaegselt ja enne, kui intervjuuga alustame, jõuab ta öelda, et on terve hommikupooliku veetnud telefonis kõneledes Islandi meediaga, sest esimesed tagasisided filmi "Quake" kohta on olnud imelised. "Quake" filmi maailma esilinastus toimus laupäeval 20. novembril ja meie vestlesime Tinnaga 21. novembril.


Inga: Millised on sinu esimesed muljed PÖFFilt?

Tinna: Tegelikul ton see minu teine PÖFFil osalemine. Esimesel korral käisin Tallinnas aastal 2018. Mind valiti Scriptpooli programmi ja juhtus nii, et filmi tootja osales co-production programmis ja mina samal ajal Script pool programmis (Industry@Tallinn). Ja ring sai täis siinsamas, filmi "Quake" maailma esilinastusel. See filmifestival on lihtsalt imeline, ma väga naudin siinolemist, Tallinn on väga ilu slinn ja see kirg, mis siin filmifestivalil meid ümbritseb on lihtsalt vahva! Ma tunnen, et see (PÖFF) on koht, kus filmitööstus toimib. Siin on väga palju huvitavaid inimesi, erinevaid paneele ja üritusi. Mulle väga meeldib!

Biograafia: 
 
Tinna Hrafnsdóttir on Islandi lavastaja, näitleja, stsenarist ja produtsent nii teatris kui ka filmitööstuses. Ta õppis kirjandust ja kirjutamist Islandi Ülikoolis ja ta on lõpetanud Islandi Kunstiülikooli (MBA) Reykjavikis, TIFF Filmmakers Lab ja tal oma oma produktsioonifirma Freyja Filmwork . Tinna on kirjutanud ja lavastanud kaks auhinnaga pärjatud lühifilmi "Helga" (2016) ja "Munda" (2017). "Quake" on tema esimene täispikk mängufilm. Tinna arendab praegu ka oma esimest miniseriaali "Home is Where The Heart Is". Tinna näitlejakarjäär on samuti muljetavaldav - ta on hiljuti osalenud populaarses telesarjas "The Valhalla Murders" ja filmis "Margrete - Queen of The North". 


Inga: On sul õnnestunud festivalil vaadata ka teisi filme?

Tinna: Ei, sel korral ei ole tõesti jõudnud, mul on väga palju tegemist! Ma arendan praegu ka uut, enda esimest seriaali režissöörina TV-Beats'i raames. Nii et sel korral on mul kaks tööülesannet siin, mis võtab ära siinoleku aja. Loodetavasti saan filme vaadata mõne päeva pärast online's.

Inga: Kuidas tunne oli "Quake" eilsel maailma esilinastusel? Kas sa pabistasid ka? Mis tunded sind valdasid, kui filmi algas?

Tinna: Loomulikult olid mul kõhus liblikad, tavaliselt on ikka väike stress filmi tootmise lõpusperioodil ja kui film välja tuleb ja esilinastub, siis muidugi oled sa elevil, sest su film on nagu sinu enda laps. Eriti veel siis, kui tegemist on debüütfilmiga. Ma olin ka uhke, väga uhke oma meeskonna üle ja selle üle, mis tulemuse me saavutasime, sest kõik me pingutasime kõvasti selle tulemuse nimel. Tänu COVID-le oli meil lisaaega post-produktsiooni jaoks, Ma kasutasin seda aega filmi redigeerimiseks, muusika ja kõikide väikeste detailide jaoks, mis on vajalikud. Ma olin üsna rahulik sel ajal. Olles jutuvestja, oli mul tänu sellele lisaajale tunne, et ma andsin enda parima.

Inga: Minu arvates on tulemus väga hea!

Tinna: Kui oleks juhtunud, et filmi tegemisel oleks olnud suur surve aja tõttu, või kui ma ei oleks saanud kõike vajalikku filmida, siis oleks võibolla teismoodi tunne olnud, aga ma olen väga tänulik ja rahul, sest sain toota just sellise filmi nagu ma tahtsin. Iga lavastaja ja režissöör mõistab seda, et kui sa ise oled tulemusega rahul, on tõenäosus suurem, et see meeldib ka vaatajatele. Ma andsin endast parima ja sellega tuleb rahul olla.

Inga: Millal "Quake" Islandil esilinastub?

Tinna: Ma arvan, et jaanuari lõpus, arvatavasti 21. jaanuaril 2022.

Inga: Kas Eesti ja Islandi esilinastuste vahel on ka teisi esilinastusi?

Tinna: Ei. Me ootame järgmise aastani, sest detsember on tavaliselt jõulukuu ja COVID numbrid suurenevad ja sellega seoses on piirangud karmid. Ma loodan, et jaanuaris COVIDi numbrid kukuvad allapoole ja meil on võimalus oma filmi näidata. Praegu ongi esilinastustega nii, et sa pead arvestama COVIDiga, mitte ainult filmi valmimisega.

Inga: Jah, saan aru. Kui teatrid ja kinod on kinni või on sinna piiratud ligipääs, siis on see keeruline. Räägiks natuke ka "Quake" filmist. Kuidas sa said õigused Audur Jonsdottiri bestsellerist "Grand Mal" filmi teha? Mis sind võlus selle raamatu juures?


"Quake"
Foto saadud Strike Medialt.
Tinna: Kui ma raamatut lugesin, siis tundsin ma kohest seotust raamatu peategelasega ja sellega, mida ta läbi elab. Ma olen ise pidanud läbima sarnase teekonna nagu raamatu peategelane Saga. Teekonna eitusest aktsepteerimiseni. Kui mina stsenaristina tunnen sellist seotust, siis tekib mul vajadus sellest midagi teha. Ma tean, et ka raamatu autori jaoks oli tegemist väga personaalse looga, nii et kui kombineerida autori personaalne lugu ja minu enda oma, siis on tegemist looga, millega me mõlemad saame end samastada nii inimestena kui ka jutuvestjatena. 

Tuleb kirjutada nendest asjadest, mida sa tead. Ma ei taha öelda, et ma olen täpipealt sama kogenud, mida raamatu peategelane, Mul ei ole epilepsiat, aga ma tahan öelda seda, et ma olen ise pidanud eitusest aktsepteerimiseni jõudma, mis oli minu jaoks isiklikult väga keeruline ja ma tundsin, et ma pidin kuidagi raamatu loole ja enda kogemustele reageerima. Ma pidin otsustama, et mida ma selle kogemusega peale hakkan, kuidas ma selle kogemusega kasvan kui inimene, kuidas ma saan hakkama oma lastega ja nii edasi. 

Traumad mõjutavad inimesi, ka mitmeid põlvkondi vahel. Ma pidin enda mineviku keti läbi lõikama. Nii nagu Saga mõistab, et kui ta ei saa aru, mis ta perekonnas juhtus, ei saa ta oma eluga edasi liikuda. Mulle pakkus väga huvi selle loo juures see, et sain uurida tema meelt ja hinge, tema mälestusi ja tema minevikku. Just see juurdluse osa pani mind uskuma, et sellest võib tulla geniaalne lugu. Ma sain kasutada juurdluse ja müsteeriumi elemente filmis ja samas kasutada ka psühholoogilist draamat. Ma soovisin neid kahte kombineerida, sest see hoiab vaatajad pinevil. Ma usun, et film võib tekitada vaatajates põnevust ja ajada neid segadusse, just nagu Saga on segaduses. Film paneb vaatajaid küsima, et kes siis see paha filmis on, kas Saga on paha või kas keegi ongi üldse paha? Ja filmi lõpus jooksevad kõik loo niidid kokku ja annavad vaatajale selguse ja tekitavad tunde, et ahaa, nüüd ma saan kõigest aru. See oligi minu peamine eesmärk nii stsenaristi kui ka lavastajana, et inimesed tunneksid sama, mida Saga tunneb ja lõpuks panna kõik pusletükid kokku. Kui vaatajad oleks koheselt vastuseid teadnud, ei oleks nad sama teekonda läbinud ja ennast filmiga samastanud. 

Me kasutasime filmis palju lähivaateid, et vaataja saaks kogemuse, mida Saga läbi elab. Lähivaated, muusika, atmosfäär ja näitlejad peaksid toetama Saga lugu. Loodetavasti see õnnestus.

Inga: Minu arvates õnnestus see väga hästi. Ma usun, et paljud vaatajad samastavad ennast Saga looga, sest palju on neid perekondi, kellel on saladused, millest ei taheta rääkida või mida tahetakse lihtsalt maha matta. Paljudel peredel on olnud traumasid, millega nad on sunnitud tegelema, tahavad nad siis või mitte. Sest kui nad ei tegele nendega, ei saa nad ka kasvada ja areneda inimestena.

Tinna: Mul on nii hea meel, et sa seda ütled. Mul on väga hea meel, et minu juurde on pärast selle filmi vaatamist tulnud inimesi ütlema, et see film puudutas neid. Et see pani neid mõtlema oma emast või isast või mingist olukorrast, mida nad on läbi elanud.

Inga: See on ka üks põhjustest, miks mulle "Quake" väga
meeldis. See puudutab sind kui vaatajat, isegi kui vaataja seda endale tunnistada ei taha.

Tinna: Ma tahaksin lisada veel seda, et põhjuseks, miks ma tahtsin sellest raamatust filmi teha, on see, et ta pole hinnanguid andev. Selles loos toimub väga raske ja keeruline trauma, aga raamat ise ei anna hinnangut, et kes on selles loos halb või süüdi, Loomulikult on inimene vastutav oma tegude eest, aga sellel konkreetsel juhul see isik, kes on süüdlane, heastab oma teod. Ta proovis heastada oma tehtud tegusid. Ja see on just see, mis mulle selle raamatu juures väga meeldis. Raamat on väga intellektuaalselt kirjutatud, et ei näidata näpuga, kes on hea või halb. Ta näitab, et elus on olemas igasuguseid erinevaid värve. Ja ta näitab, et vaatamata sellele, et inimeste elus on traumasid, siis on olemas ka lootus.


Tinna Hrafnsdottir filmis "Quake" Johanna rollis
Fotograaf: Lilja Jonsdottir

Inga: Sellega seoses tahtsingi sulle öelda ühte asja filmi kohta, mis mulle väga südamesse läks. Ma ei ole ise Audur Jonsdottiri raamatut lugenud, aga eilsel esilinastusel küsiti erinevuse kohta filmi ja raamatu vahel ja sa vastasid, et lootuse andmine. Filmi on lisatud üks tegelane, Oskar, kes lisab filmi hea annuse lootust. Ja see tekitab minus kui vaatajas hea tunde. Sa tõid sellesse filmi sisse lootuse, et vaatamata traumadele ja draamadele, mida me elus kogeme, on meie elus lootus olemas. See annab vaatajatele teadmise, et elu saab ja võib muutuda paremaks igaühe jaoks.


Tinna: Kas ma tohin sinult midagi küsida?

Inga: Jah, muidugi!

Tinna: Kui Saga on koos oma eksabikaasaga ja näeb akent, et aken on lahti ja ta vaatab selle poole, kas sa seostasid ära, et mida see tähendab?

Inga: Jah! See oli suurepärane stseen, mis annab mõistmise ja aitab tükkidest pusle lõpuks kokku panna. Kui Saga mõistab lahtise akna tähendust. Üldse, lahtine aken on selles filmis tõsine metafoor. 

Tinna: Nii tore! Ma ei tahtnud, et näitlejad  selle välja ütleksid sõnadega, vaid just pildikeelega.

Inga: Jah, näitlejate näoilmed annavad edasi vaikse teineteise mõistmise. Mulle meeldivad filmid, kus kõik alati ei ole välja öeldud sõnadega, vaid lasevad inimestel endal mõelda ja seoseid kokku viia. 

Tahtsin küsida ka näitlejate meeskonna kohta. Sa oled filmi stsenaariumi kirjutanud, lavastanud ja tootnud. Kuidas toimus näitlejate kaasamine? Olid sul algusest peale olemas juba mõtted, milline näitleja võiks konkreetset rolli mängida? Island on väike riik, kus arvatavasti filmitööstuse inimesed tunnevad üksteist. Kas sa teadsid, et see on just see näitleja, kes võiks Saga rolli mängida?

Tinna: Ma ei korraldanud esinemisproove Saga isa ja ema rollile. Ma teadsin, kellele need rollid on mõeldud. Mõlemal näitlejal olid olemas just need omadused, mida Saga ema ja isa rollid nõudsid. Saga rolli näitleja leidmine võttis mul kaua aega. Tegemist on väga delikaatse rolliga ja suure vastutusega, sest Saga on filmi igas stseenis. Selle rolli täitja pidi olema ühest küljest habras ja teisest küljest väga tugev. Ma soovisin, et see näitleja oleks ka ise ema, et mõista kõiki neid tundeid, mida Saga läbi elab.

Kui ma mängisin Islandi seriaalis The Minister (Radherrann), siis seal kohtasin ma Anitat. Anita oli enne seda elanud pikalt Los Angeleses ja ma ei teadnud, et ta oli tulnud tagasi Islandile, et selles seriaalis mängida. See on kummaline, sest kui ma teda kõige esimest korda kohtasin, oli temas selline aura ja kohalolek, et mul tekkis teadmine, et Anita on just see. Kui ma teda nägin, siis tekkis tunne, et just tema võiks Saga olla.

Näitlejate valimine on asi, kus ma olen ambitsioonikas, sest ma olen ise ka näitleja ja mul on väga kindel pilt, milliseid näitlejaid ma tahan ühte või teise rolli. Kui ma Anita esinemisproovi kutsusin, siis ta tabas naelapea pihta! Ja leida veel selline näitleja, keda ma täielikult usaldan, on ime! Kuna ma olen nii produtsent, kui ka stsenaariumi autor, siis on filmi tegemisel väga palju kaalul. Ja see, mida ma temalt sain, see usaldus oli imeline! Ma olen väga väga uhke tema üle ja tänulik selle üle, et tema mind usaldas. Ma arvan, et ta on selles rollis imeline!

Inga: Täiesti nõus. ta on nii õrn ja tugev läbi terve filmi.

Filmi "Quake" meeskond PÖFFil maailma esilinastusel

Mida sa ütleksid meie lugejatele filmi kohta, et miks peaks "Quake" vaatama? Miks peaks inimesed seda filmi vaatama?

Tinna: Ma arvan, et inimesed peaksid seda vaatama, sest see on silmi avav heas mõttes. Ta annab sulle positiivse tunde asjadest, mis on vahel väga rasked. Aga kui sa paned selle õigesse perspektiivi, siis näeb ka valgust ja sa tunned, et igaks asjas on lootust, igas situatsioonis. Ma arvan, et mõeldes, mis meie ümber maailmas toimub, olgu siis näiteks COVID või globaalne soojenemine, siis meil on vaja seda lootuse tunnet. Ma usun, et kui see, mis meie sügaval sees valu tekitab saab heastatud, siis muutub kõik meie ümber palju lihtsamaks. Ma olen alati kasutanud Leonard Coheni tsitaati: Igas asjad on mõrad, aga ainult mõradest tuleb valgus sisse. See on just see, millest "Quake" räägib.

Inga: Väga hästi õeldud ja väga õige! Sul on olnud muljetavaldav karjäär. Olen osasid su rolle näinud, aga tahtsin küsida ühe sel aastal linastuva Taani filmi kohta.  Sul on roll Taani ajaloolises filmis "Margrete Esimene". Kes on Sigrid, keda sa filmis mängid? 

Tinna: Sigrid on üks kuninganna Margrete seltsidaame. Sigridil on väike, aga väga oluline roll. Ma ei saa tema rolli täpsustada, sest see annaks liiga palju välja nendele, kes pole filmi veel näinud. Mulle oli suureks auks olla osaline selles projektis. Seal on fantastilised näitlejad! 

Inga: Trine Dyrholm on üks mu suur lemmikutest!

Tinna: Jah, me oleme Trinega head sõbrad!

Inga: Teine projekt, mille kohta ma tahan küsida on Netflixis ka Eestis vaadatav seriaal "The Valhalla Murders". Kuidas sa sellesse seriaali sattusid?

Tinna: Eks siin oli tegemist prooviesinemisega, kus ma käisin ja selle kaudu mind valiti. Sama oli ka "Margrete Esimene" filmiga. Olles näitleja saad sa pakkuda ainult seda, kes sa oled, ainult iseennnast. Tõeline lavastaja vajab tavaliselt teatud konkreetset tüüpi näitlejat konkreetsesse rolli. Ja sa kas oled see tüüp või mitte. Kui me räägime prooviesinemistest, siis ei ole tegemist alati sinu näitlejaandega. Sul kas on vajalikud tunnusjooned ja iseärasused vajalikud rolli jaoks või mitte.

Inga: Sa oled ka teatris tööd teinud. Kuidas sa teatrist filmimaailma sattusid?

Tinna: Jah, ma alustasin oma karjääri teatris. Ma töötasin sõltumatus teatris ja tegin ka iseseisvaid teatriproduktsioone, tootsin lavastusi ja olen ka lavastanud mõned lavastused. See on kummaline, et ma ei otsustanud, et nüüd ma tahan režissööriks hakata, aga ma leidsin lavastades endas ülesse jutuvestja. Avastasin, et ma tahan rääkida rohkem lugusid. Ma ei taha mitte ainult näidelda, vaid ka lugusid jutustada. Mu üks tuttav rääkis mulle ühe oma elus juhtunud loo ja mul tekkis tahtmine sellest lühifilm teha. Mul hakkas kohe silme ees pilt jooksma visuaalidena, et kuidas ma tahaksin seda lugu näidata. Mu tuttav oli nõus sellega. Siis ma alustasin stsenaariumi kirjutamisega ja üks asi viis teiseni. Nii et minu puhul ei olnud nii, et ma tahan režissööriks saada, pigem elu juhtis mind selleni. Ma lihtsalt järgisin oma instinkte.

Inga: Sul on olnud filmitööstuses erinevaid rolle: produtsent, stsenarist, näitleja, režissöör. Mis sulle nendest kõige armsam on? Ma tean, et see on nagu küsida, milline on sinu lemmiklaps ja sellele on raske vastata, aga ikkagi, kui sul oleks valida ainult üks või teine, siis mille sa valiksid? Millist rolli sa eelistaksid?

Tinna: Lavastades. Režissöörina. 

Tinna Hrafnsdottir ja Anita Briem
PÖFFil "Quake" esilinastuse järelpeol

Inga: Miks see nii on?

Tinna: Ma armastan nii lavastamist kui ka näitlemist, aga ma tahan mõlemaid uksi lahti hoida, sest see on midagi, mis on minu jaoks oluline. Mõlemas rollis olen ma jutuvestja, ainult et erineva vaatenurga alt. Kui ma peaksin valima, siis valiksin lavastamise, sest see annab mulle võimu jutustada minu lugu nii nagu mina seda tahan rääkida. Et ma saan seda teha minule sobival viisil. Seda on võibolla natuke hullumeelne öelda, aga kõik artistid tahavad maailma muuta. 

Inga: Seda ma usun, see on tõesti nii!

Tinna: Kui ma suudan kasvõi ühte inimest natuke muuta, siis muutub ka maailm. Ma tõesti tahan jutustada lugusid, mis võivad muuta midagi inimeste sees, Nii nagu on ka filmiga "Quake".  See innustab mind, et ma saan luua midagi, millel on tähendus ja mis on oluline. See täidab mind. Võibolla tuleb see sellest, et ka minu elus on olnud traumasid ja võibolla on see viis, kuidas neid enda sees läbi töödelda. Ma tean, et on inimesi, kes on olnud samas olukorras, siis on hea tunda, et hei, see töötas minu jaoks ja ehk töötab see ka sinu jaoks!

Inga: Räägime natuke ka tulevikust. Millised on sinu järgmised projektid?

Tinna: Praegu töötan ma ühe seriaali kallal, see on praegu arendamisel alles. 

Inga: Mis selle seriaali nimi on?

Tinna: Praegu on see "Kodu on seal, kus süda on" (ingl k. Home is where heart is). See on lugu perekonnast, kus on kolm täiskasvanut last. See on lugu düsfunktsionaalsest perekonnast, kus on väga tugevad karakterid. Nad satuvad situatsiooni, kus nad peavad midagi omavahel jagama ja võtma selle eest ühist vastutust. Tegemist on pärandusega. Ma olen kuulnud nii palju lugusid suurtest perefirmadest, dünastiatest, mis on ju tegelikult lood peredest, nende omavahelistest suhetest. See on skandinaavia versioon nendest. See on võimetusest jagada, sest inimesed alati proovivad saada kõige suuremat tükki koogist. See on samas ka metafoor maailma kohta, sest me kõik elame ja peame seda jagama ja ühist vastutust kandma. 

Inga: Oled sa selles projektis ka stsenarist?

Tinna: Jah, aga kaasstsenarist. Ta nimi on Otto Gerborg ja me kirjutame seda lugu koos. Tahame seda kirjutada nii, et ka inimeste psühholoogilised aspektid tuleksid esile, rääkides inimeste vahelistest suhetest. See paneb mu südame kiiremini põksuma, kui saan selliseid lugusid vesta. Mulle endale meeldib vaadata Nordic Noir filme, kus keskmes on mõrvajuurdlused ja müsteeriumid, aga mulle kui filmitegijale meeldib rääkida lugusid inimestest nagu sina ja mina. 

Inga: Rääkides sinu uuest TV-Beats projektist, kas sa toodad ja lavastad selle ise?

Tinna: Jah, praegu olen ma üks produtsentidest. Meid on kokku kolm, kes on praegu ka siin. Ma alustasin selle looga üksi, aga ma tavaliselt kaasan ka teisi. Ma olen kaasautor, kaasprodutsent, aga ma tahan selles seriaalis ka ise mängida, mul on seal roll olemas. Plaan on, et ma olen kontseptuaalne lavastaja, mis tähendab, et kõiki osasid ma ise ei lavasta, Võibolla esimese ja viimase ainult, sest mul on selles seriaalis ka produtsendi ja kaasautori kohustused. Praegusel hetkel on muidugi vara midagi kindlalt öelda, sest meile tuleb arvatavasti juurde ka partnereid, nii et eks paistab, kuidas see kujunema hakkab. Aga mul on väga kindel visioon, millise seriaaliga tegemist saab olema. 

Inga: Kas see saab olema Islandi projekt?

Tinna: Jah. Aga mis mulle filmitööstuse juures väga meeldib, on see, et terve maailm on avatud ja ma väga loodan, et ühel päeval saan töötada ka välismaal.

Inga: Lõpetuseks soovin sulle ja meeskonnale palju õnne "Quake" esilinastuse puhul ja palju edu sulle nii selle filmi kui ka tuleviku projektide puhul! Aitäh, et sa olid nõus minuga vestlema ja loodetavasti kohtume ka järgnevatel PÖFFIdel!

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Suured tänud veelkord Tinnale ja Strike Mediale intervjuu eest!

Koos Tinnaga PÖFFil



teisipäev, 23. november 2021

Kino: PÖFF 2021 (3) "Mu isa on vorstike", "Ujuja" ja "Ride the Wave"

Tervitus!

Ja veel üks ports PÖFFilt!

Pealkiri: Ride the Wave
Originaalpealkiri: Ride the Wave
Programm:
 DOC@Just
Riik: Ühendkuningriik
Kestus: 1h 26 min
Millal nähtud: 19.11.2021
Link: https://poff.ee/film/ride-the-wave/
Minu hinnang: 2/5

Püsitati igati asjakohane mõttepähkel. Kui kaugele peaksid vanemad oma lapse hobide realiseerimise toetamisel minema? Lase oma pojal teha mida hing ihkab, isegi kui see võib olla surmavalt ohtlik? Peaasi, et ta on rahul ja õnnelik? Kus on piir olemaks vanem, kes julgustab ja on oma lapse jaoks olemas, lastes tal areneda, ennast leida ja otsuseid teha, samas, pakkudes talle turvalist keskkonda ning aidates tal teha mõistlikke valikuid? Pealtnäha on dokumentaali keskmes noor surfaja, Ben, kuid tegelikult asus sisu ja sõnumi raskuskese hoopis tema vanematel. Üllataval kombel, said sõna enam ka just isa ja ema. Nende hirme, lootusi ning mõtteid kajastas linateos tunduvalt detailsemalt ning kaasahaaravamalt kui surfigeeniuse olemust ja motivatsiooni. Ben oli kõrvaltegelane. Ta oli stiimul, mis pani vanemad vaimselt ja füüsiliselt tegutsema, kuid noorik ise jäi pinnapealseks ning kaugeks. Ilmselgelt oli sport talle põgenemisvõimalus brutaalse koolikiusu ja üksluise elu eest väiksel Šotimaa Tiree nimelisel saarel. Eks sisemuses poiss pulbitses ja emotsioonid heitlesid üksteisega. Kahjuks, jäi see vaatajale aga peaaegu nähtamatuks. Ei olnud köitev jälgiga poissi, kelle elu keerleb ümber surfamise ja muud seal nagu ei olnudki. Kirjeldas ta, lisaks, oma kirge ala vastu äärmiselt monotoonselt ja üksluiselt. Beni illustreerimine ekraanil jäi ühekülgseks ja igavaks. Lisaks, mõjus ta enesekesksena, võttes iseenesest mõistetavalt, et kogu tema pere elab tema rütmis ja vajaduste järgi. Nooremad õed paigutusid teisejärgulisteks. 

Vaevatu oli kaasa elada Beni vanematele, kes maadlesid moraalsete ja tavapäraste vanemlike muredega. Mida teha, kui su lapsed on koolis isoleeritud ja õnnetud? Kui Ben, olles ilmselgelt introvert, näis kinnise ja halvasti ekraanil esitatuna, sai näha ema ja isa pisaraid, õnne, kurbust ja dilemmasid. Nad oli nagu avatud raamatud. Jääb selgusetuks, kas selline perspektiiv poja ja vanemate vahel oli tahtlik või kogemata. Kas eesmärk oligi pigem keskenduda perekonna raskustele? Dokumentaali haripunktina ette nähtud suure laine sõit Iirimaal pidi poisi taas fookusesse tooma, kuid ettevõtmise ärajäämisega, kadus ka loo tipnemise hetk ning Beni võidukäik. Jah, alternatiivne sõit leidis aset, kuid see kaotas kaalu, kuna ei olnud tegelikult siht, mille eesmärgil sinnani oldi tegutsetud. Linateos jäi kokkuvõttes poolküpseks ning vasturääkivaks oma kese leidmisel. 


------------------------------------

Pealkiri: Minu isa on vorstike
Originaalpealkiri: Mijn Vader Is een Saucisse
Programm:
Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm
Riik: Belgia, Holland
Kestus: 1h 23 min
Millal nähtud: 20.11.2021

Mingi aspekt jäi antud loos vajaka saavutamaks oma potentsiaali. Midagi jäi puudu, et keskne katalüsaator mõjuks üheselt usutava, kuid drastilise ja elumuutvana. Kõik saab algusest sellest, et pangatöötajast pereisa kalkulaator plahvatab ning sellega koos kaob ka mehe soov kontoris edasi töötada. Nüüd on õige aeg ellu viia nooruspõlve unistus ja saada näitlejaks. Selline 180 kraadi pööre on, kahtlemata, austust ja imetlust väärt, kuid kontekst ei jätnud autentset maitset. Esiteks, arvestades pere elustandardeid, nii enda kui oma keskkonna suhtes, ei olnud selline ekstreemne muutus 
veenvalt esitatud. Koomiline ja julge oli see kindlasti ning enam inimesi võiksid enda õnne nimel ette võtta pöörde ja teha seda, mida süda soovib. Probleem paiknes selles, et ümbrus ei teinud sellise käigu vaevatult vastu võetavaks. Edukat ja tarka pereisa esitati kui reaalsusega täiesti kontakti kaotanud klouni. Lisaks, teda ei antud edasi ülearu andekana näitlemise valdkonnas. Pigem keskpärasena. Kas kasutati staarisaate sündroomi, kus kesine tegelinksi arvab, et paistab silma ja on tõeline talent? Või äkki oli mehel tõesti läbipõlemine, mida vanem tütar kahtlustas? See seletaks vast olukorda ja valikut veenvamini. Lastefilmid ei peagi alati olema üdini loogilised, kuid isegi kui tegu on äärmustega, peavad tegelased siiski funktsioneerima realistlikus raamistikus. Mingi osa isa käitumuse motivatsioonist aga väljus piiridest. Või oli ebakõla seotud innustava sõnumiga: keegi pole kunagi liiga vana, et teha seda, mille järele hing januneb? Tundub aga, et tegu oli kunstiliku otsitud põhjusega, et teha filmi sellest kuidas üksteisest eemaldunud pere jälle ühele lehele kokku tuua. Kiidan siiski teemavalikut, sest rahulolematus oma karjääriga ning pere ja töö suhte tasakaalutus on äärmiselt aktuaalsed probleemid, mida võiks enamgi kajastada. Peab tunnustama, et vastukaaluks, ülejäänud pere ja nende reaktsioonid mõjusid üpris usutavalt.

Positiivselt küljelt, oli isa ja noorema tütre ühiseid ettevõtmisi ja ajaveetmist mõnus jälgida, tuues kaasa sooja tunde ning hea meele, et need kaks kohati sissetõmbunud ja elust eraldunud indiviidi omale toetava kamu üksteises leidsid. Samas, ühele näitlemine ja teisele koolist eemale saamine, oli siiski metafoorne põgenemine enda kohustuste, murede ja raskuste eest. Sellised seiklused ei kipu aga kestma, eriti kui filmil, mida lastekatel ju ikka on, leidub kindel keskne õppetund ja moraal. Lõpus loksub kõik paika ning jõutakse selgusele, et pere ja omavahelised suhted ning koos veedetud aeg on ülemuslik kõigele muule. Klišeelik, kuid armas ning vajalik tõdemine, mida võib ikka ja jälle üle korrata. Visuaalselt poolelt toon edukalt küljelt esile veel peategelase, Zoë, joonistusi ja kunsti, mille abil süžeed edasi anti. Lähenemine oli vahva viis lugu värvikamaks ning elavamaks muuta. 


-----------------------------------

Pealkiri: Ujuja
Originaalpealkiri: השחיין
Programm:
Rahvusvaheline noortefilmide võistlusprogramm
Riik: Iisrael
Kestus: 1h 25 min
Millal nähtud: 21.11.2021
Link: https://poff.ee/film/ujuja/
Minu hinnang: 3/5

Tekkis uitmõte filmi vaatamisel: miks on vastassoo eelistamine ja armumine tihtipeale negatiivse energiaga ja halbu emotsioone esile toov, selle asemel, et need tunded oleksid innustavad ning ühel või teisel viisil jaatavad? Ning miks lastakse sellesuunalistel soovidel nende tundjal tihtipeale ennast saboteerida ning olukord eskaleerub millekski ebameeldivaks ja ebamugavaks kõigile osapooltele? On igati arusaadav, et rõhuvad jõud, mis sunnivad sind ennast ja enda eelistusi salgama, võivad olla hävitavad mentaalselt ja lõpuks ka füüsiliselt. Siiski, ma ei mäletaks, et mõnes filmis tegelane suudaks olukorrast üle olla ning tunda iha, armastust või kiindumust ilma, et see teda hukataks. Gay, lesbi või muud vähemussuhted ekraanil on suuresti alati hunniku õnnetuse, valu ja ebaõigluse aluseks. Selline lähenemine, kuigi enamjaolt realistlik, mõjub üks hetk väsitava ning igavana. Miks mitte teha vahelduseks päikeselise fooniga lugu? Samas, peab tunnistama, et sümboolselt paistis antud filmi lõpp-punkt omamoodi helge. Peategelane, Erez, tundub, et koges vabanemist ja enesega leppimist kohe kui võistlemise surve oli möödas. Kahjuks, jäi eelmäng sellele järeldusele natuke lünklikuks ja ebasujuvaks. Ebaselge mulje jättis ka, et kuidas täpsemalt seda viimast võistlust kombineeritud tantsuga tõlgendama peaks. Kas kogu võistlussport on tegelikult vaid üks tantsuline mäng? Kas seda ei peaks tõsiselt võtma? Kas Erez kasvas oma ujumisega seotud ambitsioonidest välja? Või miks üldse poiss oma hiilgava potentsiaali ja fookuse keskenduda endale ja võidule oli valmis minema heitma ühe suvalise kuti pärast? Ta ju veel ise ütles, et talle meeldib ülekõige võita. Loo enda kulgedes oli viie Olümpia mängudele ujumislootustandva sportlase teekond kõike muud kui laulu ja tantsuline. Tegu oli otsekui füüsilisele piitsutamisele lisaks pealiskihi all meeletu psühholoogilise võimumänguga, kus võitjast saab kaotaja. Või äkki pole väidetav võitja üldse kunagi favoriit olnud ja talle heideti kärbseid pähe? Tuleb vaadata välise alla ning pinged, ootused, lootused ja vaimsed kiire-kassi tantus on brutaalsed. Vesi on vastukaaluks aga oi kui sinine, sillerdav ja rahulik.

Tegu on omamoodi seksika filmiga. Ujumine ja sellega kaasnevad minispeedod ja kaunid kehad mõjuvad tavaliselt kliiniliselt, kuid antud loos on püütud seda spordiala teha veetlevaks. Paljas nahk, kehade raseerimine kui intiimne tegevus, ühised dušivõtud ja kõik, mis toimub noorte, testosterooni täis, füüsiliselt ideaalsete kehadega meeste vahel. Või siis kui nad on üksi voodis ja unistavad oma kaasvõitlejast. Silmailu leidus ohtralt. Filmil oli oma kindel stiil, kulgemisjoon ning õhkkond, mis lõid tervikliku ja sidusa kompoti. Muusika jäi ka selgelt kõrva. Asjalikku pilguheitu võimaldas linateos konkurentsirohkesse sportujumise maailma, mis näis usutav ja just nii karm kui võiks eeldada. Kulunana ja liialt tüüpilise lähenemise võttis süžee aga peategelase orientatsiooni suhtes, mis oleks võinud mõne krutskiga natuke originaalsust välja näidata. 

pühapäev, 21. november 2021

Kino: PÖFF - "Quake". Islandi filmi "Rappumine" maailma esilinastus!

Foto eest täname Ursus Parvust
PÖFF viis mind eile islandi filmi "Quake" maailma esilinastusele. 

Pealkiri: "Rappumine"
Originaalpeakiri: "Quake"
PÖFFi Programm: Värsked hoovused
Produtsendid: Ursus Parvus: Hlín Jóhannesdóttir ja Tinna Hrafnsdóttir
Režissöör: Tinna Hrafnsdottir
Stsenaarium: Tinna Hrafnsdottir
Žanr: draama, müsteerium
Osades: Anita Briem, Kristín Þóra Haraldsdóttir, Tinna Hrafnsdóttir, Edda Björgvinsdóttir, Bergur Ebbi Benediktsson ja teised
Kestus: 1 tund ja 46 minutit
Esilinastus: 20.11.2021
Millal nähtud: 20.11.2021
Minu hinnang: 5/5

"Quake" põhineb Islandi hinnatud kirjaniku Audur Jonsdottiri teosel "Grand Mal", mille lavastaja ja stsenarist Tinna Hrafnsdottir on muutnud imeliseks linateoseks.

Film algab hilistes kolmekümnendates ema Saga ja tema 6-aastase poja jalutuskäiguga pargis, kus Sagat tabab äkiline epilepsiahoog. Epilepsiahoog toob kaasa Saga mälukaotuse ja ärkamise haiglas, millest areneb ootamatu sündmuste ahel.

Saga kardab, et tänu mälukaotusele võetakse temalt ta poeg ja ta proovib oma mälukaotust ja segadust meeleheitlikult oma pere eest varjata. Samm sammult hakkavad esile kerkima lapsepõlves allasurutud mälestused ja kogemused, mis toovad välja valusa tõe nii Saga pere kui ka ta enda lapsepõlve kohta. Tasapisi paneb Saga tänu raputavale epilepsiahoole kokku kõik pusletükid ja see teekond aitab tal vabaneda mineviku taagast ja endaga rahu sõlmida.

Mulle väga meeldis, kuidas lavastaja andis vaatajale mõtlemisainet, et mis on need asjaolud ja põhjused, mida Saga meelde püüdis tuletada. Tinna Hrafnsdottir ei teinud vaatajale kõike puust ja punaseks ette, vaid pakkus põnevust kuni filmi lõpuni. Ta söötis vaatajale ette killukesi, mis filmi lõppedes muutus kauniks täiuslikuks mosaiigiks. Režissöör andis lootust, et vaatamata sellele, mis saladused ühes perekonnas on, eitamisest aktsepteerimiseni jõudmine on teekond, mis on väärt käimist. 

Ma arvan, et palju on inimesi ja perekondi, kus tõsistest asjadest ei räägita, need kas maetakse maha, surutakse kusagile kaugele mälusoppidesse, varjatakse ja see toob tihti kaasa psühholoogilisi traumasid. Just sellistest traumadest film räägib, sellest, kuidas üks sündmus toob terve pere valusad saladused ja eitamise avalikuks. Tinna Hrafnsdottir teeb seda delikaatselt ja ilma asjaosalisi süüdistamata, jutustades lihtsalt ühe pere saladuste loo, põimides sellese ka andestamise ja lootuse. 

Anita Briem Sagana
Foto eest täname Ursus Parvust

Näitlejatööd olid suurepärased! 

Anita Briem, kes mängib filmi peategelast Sagat, on oma rolli lisanud ühteaegu kokku Saga hapruse ja tugevuse. Ta on habras peale epilepsiahoogu, kui ta ei saa täpselt aru, mis on need mälupildid, mis tema mälusoppidest esile kerkivad ja ta on tugev, kui ta sihikindlalt ja julgelt jätkab vastuste otsimist. Kuna režissöör kasutas palju lähivõtteid, siis tõid need ilusalt esile Anita Briemi mängitud Saga emotsioonid, nii hirmu, segaduse, valu kui ka arusaamise ja andestamise ja mõistmise. 

Sümpaatne olid ka Edda Björgvinsdottir, kes mängis filmis Saga ema. Filmi alguses ei saanud ma aru, et kuidas saab Saga ema nii külm ja osavõtmatu olla oma tütre osas ja kui tõde lõpuks välja tuleb, tuli minus kui vaatajas ka arusaam, miks ta selline on. Meil kõigil on omad põhjused ja tihti on need varjatud. Björgvinsdottir tõi oma rollis hästi esile, kuidas üks ema valuga toime tuleb. Me kõik inimestena reageerime ja tegeleme oma probleemidega erinevalt, kes eitab traumat, kes murdub selle all ja kes matab kõik endasse ja tema roll näitas kõige täpsemalt just seda viimast, kaitstes sellega nii enda perekonda, kui ka iseennast. 

Saga isa mänginud Johann Sigurdsson oli ehe näide armastavast isast, kelle nooruse teod olid temasse jätnud sügavad haavad ja süümepiinad ja kes silmnähtavalt proovis end nende tõttu lunastada. Eriti meeldis mulle, kuidas ta arvas, et supipoti ja supiga saab rahulikul moel lahendatud kõik maailma probleemid!

Ma ei saa jätta mainimata ka seda, et režissöör ja stsenarist Tinna Hrafnsdottir tegi filmis ka hea ja südantsoojendava näitlejatöö Saga õe Johannana. 

Kokkuvõtvalt on "Quake" näol tegemist ühe suurepärase draamaga, ühe pere looga, kus iga isik lõikab omal viisil läbi sidemed valuliku minevikuga. Ma soovitan soojalt seda filmi võimalusel vaatama minna!


Etterutates tahan mainida ka seda, et lähipäevadel ilmub meil blogis ka filmi tegijatega kaks intervjuud. Täna kohtusin filmi režissööri Tinna Hrafnsdottiriga, kellega vestlesin näost näkku ja esmaspäeval avaneb võimalus ka intervjuuks filmi peaosatäitja Anita Briemiga. Mõlemad intervjuud peaks sel nädalal meie blogis ilmuma! Jääge ootele! 

Filmi kohta leiab rohkem informatsiooni SIIT. Filmi saab PÖFFil näha veel 25. novembril Artises ja 28. novembril Coca-Cola Plazas. Kasutage võimalust!