Teisipäev, 31. märts 2015

Etendus: "Billy Elliot"

Tervitus!

Seekord sattusin uhiuue muusikali esietendusele!

Pealkiri: Billy Elliot
Teater: NoorTeater
Lavastaja: Teet Kask
Näitlejad: Mait Malmsten, Kaire Vilgats, Kaspar Kiisk, Rudolf Bauman, Jaagup Kreem, Reet Linna, Jüri Vlassov, Dagmar Oja, Andres Roosileht, Kalle Sepp, Jaagup Tuisk, Maximo Erm, Airi Allvee, Neeme Kuningas, Alar Haak jpt ning ansambel Terminaator laiendatud koosseisus
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 28.03.2015
Millal nähtud: 28.03.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ja lõpuks rulluski minu ees lahti uus kauaoodatud maailmakuulus ning paljukiidetud muusikal, mis põhineb 2000. aasta üllatusfilmihitil poisist, kes kaevurite kogukonnas meheliku ja igati kogukonna poolt iseenesestmõistetavaks peetava poksiga tegelemise asemel satub balletitundi ning sinna ka jääb. Vaatamata vastuseisule nii pere, lähedaste kui keskkonna kivisse raiutud arusaamade poolt ning lisades siia ka pidevad kõhklused iseendas, saab teekond tunnustuse, rahulolu ja kordamineku saavutamisel olema emotsionaalne, mitmete tagasilöökidega ning lõppkokkuvõttes ülimalt innustav ja kaasakiskuv.

Tegu on äärmiselt lihtsakoelise, haarava ning südamliku looga, mis kohe sunnib kaasa elama ja pöidlaid hoidma nii Billyle, tema võitluses saada õigus ilma peitmata ja häbita tegeleda just sellega mida hing ihkab, kui ka taustal toimuva kaevurite protesti osalistele ning siit edasi ka tavainimestele võitluses võimude ja priviligeeritutega. Pean ka mainima, et olen positiivselt üllatunud, et publiku ette on juletud tuua muusikal, mis ei olegi Andrew Lloyd Webberi repertuaarist või muudmoodi ülipopulaarne klassika. Mul on hea meel, et ka värskem, noorem ja Eesti vaatajatele mitte just niiväga tuntud materjal on rohelise tule ära teeninud. Kindlasti nõudis selline valik teatud hulgal julgust ja usaldust, et inimesi ei tõmba ainult ennast pikaajaliselt tõestanud tuntud nimi vaid ka lubadus kogeda midagi värsket, teistsugust ning teha ebatraditsiooniline otsus oma nähtava muusikali valikus.

Etendus on suutnud saavutada suurepärase tasakaalu huumori, draama, emotsionaalsete ja rõhuvate stseenide, õnnetunnet tekitavate ja mürglit täis seikade vahel ning mitte ükski komponent ei jäänud lahjaks või poolikuks. Ma oleksin oodanud tsipake rohkem nalju, kuid kuna tegu ei olnud esiplaanis komöödiaga, siis vast on hea, et selle aspektiga liiale ei mindud. Peab ka mainima, et vähemalt alguses ühe vaimuka osana võtsin tegelaste teatud sõnavara ning selle nii öelda vürtsikust, sest see oli kohati ootamatu, kuid samas ehe ning tõepärane ja seega igati teretulnud.

Üldine sündmuste kulgemine oli loomulik ja kiirustamata ning samamoodi toimis ka tegelaste areng. Eriti väljapaistev siinkohal oli Billy isa jõudmine punktist A punkti B ning mulle ääretult meeldis tema suhtumise muutumise esialgu kõhklev, tagasihoidlik ja kohmakas teekond, otsused ja loobumised, milledeks ta oli valmis ja seis kus ta ennast lõpuks leidis. Kui Billy sümboliseeris tulevikku, uusi võimalusi ning edasiminekut, siis tema isa ja ülejäänud pere olid otsekui aja hammasrataste vahele jäänud ning tegelikkuses oli kaevurite streik, eluolu ja tulevik suhteliselt trööstitu ning seega helge ja inspireeriva loo traagiline tagaplaan. Seda rõhutas tõsiasi, et tegu oli tõestisündinud olukorraga 80ndates.

Etenduse tantsulist poolt oli otsekui lust vaadata, etteasted oli lõbusad, särtsakad, hoogsad, ei tundunud viimseni pingsalt lihvitud (mida nad kahtlemata aga olid, sellist hooletult osavat tantsu tavaliselt peab just eriti hoolsalt ja rohkelt korrastama ja harjutama) ja seega näisid loomulikud, vaevatud ja väga hästi seatud. Eriti meeldejäävad olid balletitüdrukute tantsunumbrid, lihtsalt kihvtilt ja energiliselt esitatud numbrid olid (tundus ka, et neil oli tõesti vahva laval olla) ning neiud on suure kiituse ja aplausi ära teeninud. Vunki andsid ka tüdrukud teistes stseenides, näiteks kismade ajal protestijate ja politseinike vahel, kus koreograafia oli suurepärane. Mulle väga meeldisid ka graatsilised, võimsad ja kaunid balletti etteasted mõlema Billy poolt.

Näitlejatest röövis kogu mu tähelepanu üks eredamaid esinejaid etenduses -- Kaire Vilgats. Ta oli särav, efektne, tugev, leebe, hooliv, hakkaja ning tal oli selline jõuline pilku endale tõmbav ja seda hoidev kohalolek laval. Ta sobis rolli kui rusikas silmaauku ning pigistas viimsegi välja. Nagu juba eelnevat mainitud, Mait Malmsten Billy isana sai ka väga tundeküllase ja sümpaatse esitusega hakkama, sellise pealt kõva seest pehme mehe esile toomine õnnestus edukalt. Muidugi ei saa ka mainimata jätta väikest, kuid andekat ja ääretult tubli Billyt, kes kogu etendust oma kleenukestel õlgadel hoidis ning kõigi saalisolijate poolehoiu võitis.

Miks aga ei saa etendus kõrgemat hinnangut minu poolt, kuigi seda väga nautisin? Kahjuks oli minu jaoks komistuskiviks muusika. Kui arvestada seda, et antud valdkonna eest vastutas Elton John, siis ootasin midagi rabavat, võrratut või imelist, kuid millegipärast oli musikaalne pool minu maitse jaoks ootamatult nigelavõitu ja ilmetu. Näiteks väga keeruline on mul hetkel mõnda pala meelde tuletada, sest need lihtsalt ei jäänud kõrva ja mällu ega tõusnud esile. See aga ei tähenda, et paari teistest erksamat lugu üldse ei eksisteerinud, sest vanaema lugu vanaisast (Reet Linna esituses) ning Billy isa laul jõulude ajal suutsid mind tõesti liigutada ning eriti meeldis mulle nende kurblik sisu ja mõte.

Kuna tegu oli esietendusega ning samuti NoorTeatri üldse esimese etendusega, siis lilli, kinke ja aplausi jätkus kohe pikaks ajaks. Tähistati ka Jaagup Kreemi (kehastas Billy venda) sünnipäeva ning terve saal laulis samal ajal kui sünnipäevalaps nööridega lakke tõmmati. Väga meeleolukas lõpp oli etendusel.

Kokkuvõttes: Uudne, positiivne ja head tuju tekitav etendus raskuste ületamisest ning enda unistuste poole püüdlemisest. Soovitan soojalt nii suurtele kui väikestele!



Esmaspäev, 30. märts 2015

Kino: "Rio, ma armastan sind"

Tervitus!

Seekord sai külastatud kino Artist!

Pealkiri: Rio, ma armastan sind

Originaalpealkiri: Rio, eu te amo
Režišöör: Andrucha Waddington, Fernando Meirelles, Paolo Sorrentino, Carlos Saldanha, John Turturro, Vicente Amorim, Guillermo Arriaga, Stephan Elliott, Sang-soo Im, Nadine Labaki, José Padilha 
Näitlejad: Vincent Cassel, Vanessa Paradis, John Turturro, Harvey Keitel, Nadine Labaki
Kestus: 1h 44 min
Žanr: Romantika, draama, komöödia
Kinodes alates: 13.03.2015
Nähtud: 28.03.2015
Minu hinnang: 2/5


Antud linateoses on tegu järjekordse lisaga "Cities of Love" filmisarja, mille stardipauguks oli 2006 aastal välja tulnud "Paris, je t'aime" (mis mulle omamoodi sümpatiseeris). Ka käesoleva filmi sisuks on taaskord lühilugude kogumik, mille taustaks üks maailma suurlinnadest, seekord siis Brasiilia päikese ja samba pealinn Rio. Film keskendub erinevatele inimestele, nii sulelistele kui karvastele, kelledel erinevad probleemid, kes asuvad erinevates ühiskonnakihtides, kes töötavad eri aladel, kes on kohalikud ja kes mitte ning keda pealtnäha ei seo miski muu kui armastus, mis on ka lühilugusid ühendavaks teemaks. See aga ei tähenda seda, et tegu on ainult romantiliste mees-naine lembelugudega, otse vastupidi, armastus on väga lai mõiste ja just seda kohati abstraktset ning ebatraditsioonilist arusaama sellest mõistest lugude sisudes tasub ka antud filmist oodata. Peale selle, ei tasu alahinnata ka tausta ja imelisi vaateid Riole, nii keset tänavaid, slumme, luksushotelle, vaatega taevast jne. Kui filmi läheneda kui turismireklaami, siis oli ohtrasti peibutavat, eksootilist ja võrratut, mis kindlasti kutsub külastama, samas aga meeldis mulle, et reaalsuse eest ei põgenetud vaid näha oli ka piisavalt tumedamat poolt linnast.

Idee on ju iseenesest põnev, paljulubav, värske ning kihvt, kuid ma pean kahjuks tõdema, et kuigi lugude ideed olid enamjaolt huvipakkuvad jäi nende teostus tihti kesiseks, puudulikuks või liialt lühikeseks, et vaatajal mingi side toimuvaga tekiks. Avastasin ennast sageli olukorrast, et ma ei hoolinud tegelastest, ei saanud piisavalt aru milles asi, nähtu oli lahja ja igavavõitu, jäi pealiskaudseks või oli mulle liialt kunstiline. Iseenesest on see ju igati arusaadav, et kõiki lugusid ei peagi ja saagi nautida, kuid skoor filmi kasuks jäi väga nadiks.


Kokku oli võimalik näha kümmet erinevat lugu, milledel erinevad režišöörid, näitlejad ning suunad, ja paari väiksemaid vahepalasid, mis eri osasid ühendasid ning üleminekuid siledamaks tegid. Siinkohal toongi välja kolm lemmikut ja need, mis kohe üldse ei imponeerinud.

Acho que Estou Apaixonado: Loo keskmes olid kuulus austraallasest näitleja, keda töö Riosse tõi, ning teda ringi vedav kohalik mees, kellele ennasttäis ja ebaviisakas ilueedi mitte kohe ei meeldinud ja kes, eeldades, et staarike portugali keelt ei mõista, ei hoidnud oma arvamust viimasest tagasi. Kui aga impulsi ajendil tahab näitleja koos "lapsehoidjaga" ronida ilma igasugu abita linnas asuva mäe otsa, siis sellel väiksel seiklusel on aga ootamatud tagajärjed mõlemale. Miks mulle see pala meeldis? See oli ootamatult armas ja romantiline lugu ning lõpplahendus meeldis mulle väga ja vaatamata loo ebatõenäolisusele tundus nähtu loomulik, haarav ning usutav. Lisaks, vastandid tõmbuvad suhet on alati tore jälgida.

O Milagre: Kaks näitlejat kohtuvad kohaliku väikese poisiga, kes on end avaliku telefoni juurde istutanud ja ei lase kellegil seda kasutada kuna ootab kõne Jeesuselt. Mees ja naine otsustavad jõmpsikat aidata ja tema unistuse tõeks teha. Miks mulle see pala meeldis? Väike poisiklutt oli lihtsalt ülinunnu, energiline, positiivne, hakkaja ning võimatu oli talle mitte kaasa elada. Kaks näitlejat olid ka väga meeldivad, abivalmid ja naljamehed, eriti meeldis mulle muhe ja sümpaatne Harvey Keitel ühena neist. Äärmiselt lõbus, nutikas ja head tuju tekitav looke. Ainuke miinus on see, et ma ei saanud hästi aru kuidas see pala armastusega seotud oli.

Dona Fulana: Lugu jutustab kodutust vanadaamist, kes vaatamata olukorrale ja teiste linnakaaslaste inetule, äratõukavale ning kiuslikule käitumisele vaatamata on positiivne, särtsakas ja elujaatava suhtumisega. Teda üles otsiva lapselapse põhiküsimus vanaemale on aga, et miks viimane sellise elu täitsa vabatahtlikul valis. Miks mulle see pala meeldis? Taaskord oli tegu lihtsa, kerge ja meeldiva vitamiinilaksu looga. Innustav oli vaadata elujõulist ja tavapäraseid sotsiaalseid tavasid eiravat elurõõmsat vanamemme.

O Vampiro do Rio: Antud lugu oli paranormaalsete elementidega ning ma saan aru, et vampiirilood on praegu väga popid, kuid minu jaoks oli pala väga kentsakas, ei sobinud ülejäänud osadega kokku ei oma tempo, sisu kui teema poolest ning pigem jättis see mind kulm kergitatuna segaduses mõtlema, et mis see siis nüüd oli.

La Fortuna: Loo keskmes oli abielupaar, noorem naine ja vanem ratastoolis mees. Iseenesest oli loos iva, kindel suund, konkreetne lõpp ja selline tugevalt irooniat rõhutav mõte, kuid loo sisu ja tegelased ei suutnud kuidagi mu sümpaatiat võita, otse vastupidi, nad olid omajagu ebameeldivad.

Quando nao ha Mais Amor: Taaskord olin veidi segaduses, et mis nüüd siis toimub ning isegi suurepärased näitlejad Vanessa Paradis ja John Turturro ei suutnud sellest segapuntrast selgust luua. Lihtsalt ei olnud minu maitse ja minu tüüpi sisu.

Kokkuvõttes: Vaatamata paarile meeldivale ning mõnele originaalsele ja omapärasele loole, oli keskmine tase siiski kuidagi lahja. Iseenesest on aga huvitav sellist pusle kokkupanemist vaadata ning oma silmaga veenduda, kas pilt mida luuakse sobib kokku või mitte.



Kolmapäev, 25. märts 2015

Teater: "Skandaalisalu"

Tere kena päeva!

Pealkiri: Skandaalisalu
Autor: John Patrick
Pilt: Kell Kümme kodulehelt
Teater: Projektiteater Kell Kümme
Koht: Vaba Lava
Žanr: Koomiline triller
Kestus: 2 tundi 20 minutit koos vaheajaga
Lavastaja: Roman Baskin
Osades: Marta Laan, Roman Baskin, Alo Kõrve, Mart Toome
Esietendus: 5. märts 2015
Millal nähtud: 6. märts 2015
Minu hinnang: 3.5/5


Seekord käisime vaatamas projektiteatrit ja etenduseks osutus projektiteatri Kell Kümme tükk Skandaalisalu.

Kui ma tavaliselt teen enne teatrisse minekut natuke eeltööd ja uurin lavastuse sisu, näitlejate, arvamuste kohta informatsiooni, et millega täpsemalt tegemist on, siis seekord hüppasin pea ees vette. Enne etendust lugesin kavalehelt, et Skandaalisalu on John Patricku kirjutatud näidend ja et see on lavastatud Roman Baskini poolt.

Skandaalisalu räägib armukolmnurgast ja intriigist, mille keskmeks on Marta Laane mängitud Joy Desmond. Joy Desmond on ilus noor naine Lõunaosariikide väikesest linnakesest, kes on abiellunud endast silmnähtavalt vanema ja intelligentsema Dr. Desmondiga ja kes on Dr. Desmondi vangis oleku ajal hankinud endale armukese oma mehe advokaadi Bruno Capra näol.

Etendus algabki sellega, et Dr. Desmond on vangist koju saabumas ja Joy proovib paaniliselt kokku pakkida Bruno asju, et plats oleks puhas enne abikaasa saabumist. Selleks, et Bruno ja Joy saaksid koos olla, hakkavad nad planeerima seda, kuidas koosolemist võimaldada. Asja teeb huvitamaks ka Dr. Desmondi suur huvi mürkmadude vastu ja kes oma uurimustööde tõttu toob koju ka ühe eksemplari, ühe mürkmao.

Saali sisenedes hakkas mulle koheselt silma lavakujundus. Ühes lava otsas massiivne puidust kirjutuslaud, teises suur stiilne söögilaud, mille taustal suured raamaturiiulid koos baarinurgakese ja teisel pool asuva sohvanurgaga. Lihtne ja väga ilus. Ja tekitab mulje nagu oleks sattunud ühe rikka teadlase raamatukokku.

Esimese vaatuse ajal polnud ma päris kindel, mida etendusest arvata, sest Marta Laane kujutatud hüsteeriline ja ülemängitud Joy, kes nagu patareijänku paaniliselt mööda lava edasi-tagasi jookseb, ei meeldinud mulle. Teises vaatuse ajal oli Joy juba märksa väljapeetum ja naiselikult kavalam ja tundub, et ka etenduse alguses olevat närvi  näitlejal enam sees polnud. Joy tegelaskuju arenes silmnähtavalt kahe vaatuse jooksul. Temast sai tõsiseltvõetav ullikesest manipulaator, kes tegi kõike, et mitte mõrvamüsteeriumis süüdi jääda, aga mida rohkem ta rääkis, seda rumalam ta paistis. Mulle meeldis, kuidas Marta Laane teise vaatuse ajal laskis Joy emotsioonidel paista ja särada.

Roman Baskini mängitud Dr. Desmond mulle meeldis oma muheduse ja tarkuse poolest. Oma naise jaoks ennast ohverdav intelligentne mees, kes laseb ennast ümber sõrme mässida väikelinna kaunitaril. Hea esitlus Baskini poolt. Alo Kõrve Brunona oli dändilikult kerglane, vähemalt niikauaks kui Dr. Desmond teda oma maojuttudega hirmutama hakkas ja teda oli lust vaadata. Mart Toome detektiiv Quinnina oli natuke tahumatu, kes pani Joy oma ristküsitlustes aina veidramaid vastuseid andma.

Kokkuvõttes võib öelda, et etenduse sisu oli põnev ja pakkus ootamatuid keerdkäike, samuti oli dialoog humoorikas ja naerda sai rohkem kui korra. Teine vaatus oli esimesest vaatusest parem ja trupp mängis ühtlasemalt kui etenduse alguses. Minge vaatama!



Stand up: Comedy Estonia - "Esimene eesti keeles!"

Tervitus!

Siit tuleb blogi esimene stand up etenduse ülevaade.

Stand up: Comedy Estonia - "Esimene eesti keeles!"
Asukoht: Vabalava
Korraldaja: Comedy Estonia
Millal nähtud: 13.03.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Olen aastate jooksul päris mitut Comedy Estonia üritust nautimas käinud ning kuigi naljatajate tase on kõikuv vastavalt esinejatele, olen iga kord südamest naernud ning nähtut igati kordaminekuks pidanud. Tõeline naeru massipsühhoos toimub alati ning seega isegi kui naljad ei pruugi klappivat just minu huumorimeelega, itsitan ainuüksi selle efekti pärast, mida etendus publikus tekitab. Ning naer on ju alati terviseks ning tõeline stressirohi! Olen ka ülimalt tänulik, et neid üritusi ikka ja jälle korraldatakse. Seda just sellepärast, et on võimalus kaeda välismaa koomikuid ning paistab, et ma ei ole kaugeltki ainus, sest minu teada on kõik korrad alati väljamüüdud ning publik tuleb järjekindlalt tagasi rohkema järele, mida esmapilgul ei eeldakski, arvestades eestlaste külma, tuima ja vähevaimuka olemuse kuulsust. Näiteks seekord minu kõrval istunud mees igatahes nautis täiel rinnal ja naeris kõige ja kõigi üle, peale selle oli tal selline eriti jõuline ja vali naer, nii et isegi kui mina kohe ei naernud siis ehmatas tema mind seda tegema koheselt.

Pean tunnistama, et läksin esimest eesti keelset etendust vaatama väikese eelarvamusega, et kas meil endil siin väikses riigis tõesti leidub üks või siis antud shows lausa seitse tasemel koomikut, kes suudavad varasemate välisnaerutajatega võistelda, mind südamest lõkerdama ning ka ülejäänud publiku naerust huilgama panna. Mul on nüüd veidi piinlik, sest mõtlen, et kuidas ma võisin selles üldse kahelda. Show oli nimelt äge, tempokas, sisutihe ja ennekõike tõeliselt vaimukas, viimase tegi eriti mahlakaks ja nauditavaks fakt, et äratundmisrõõmu oli hulganisti -- ikkagi kaasmaalased olid seekord laval, kes rääkisid kilde ja lugusid, mis olid sisult familiaarsed, oma inimeste kohta ja kontekst oli igati tuttav.

Ühe nurinana tooks välja ajakava mitte järgimise. Kõrvalekaldumine ei olnud massiivne, kuid ma olen alati väga nõudlik lubatu ja tegeliku ajalise täpsuse suhtes. Iseenesest on see pea olematu vingumine ning teised seda vast ei märganudki.

Stewart Johnson: Etenduse MC'd olen varem mitmeid kordi juba laval näinud, kas siis varasemates Comedy Estonia showdes või näiteks ka oma firma talvepeol. Huumor keskendus ennekõike välismaalase kogemustele ja juhtumistele Eestis, mida on päris lõbus sellise kõrvaltvaataja pilgu läbi kuulata. Mis aga mulle enim muljet avaldas oli tõsiasi, et Stuart on niivõrd suurepäraselt ära õppinud eesti keele. Mul ei olnud aimugi, et ta sõnagi seda räägib, vähemalt ei ole varasemates etendustes see kuidagi välja tulnud ning mul jääb öelda vaid: Great job!

Karl-Alari Varma: On vähe midagi sümpaatsemat kui inimene, kes suudab enda üle nalja heita ning ilma igasuguste kompleksideta enda puudusi huumoriks keerata. Ole sa kasvõi Quasimodo koledam kaksikvend või kõige ihaldatuim ilueedi, see oskus tuleb alati kasuks ja muudab inimeste muljet sinust -- vähemalt minu meelest. Karl-Alari oli lahe, loomulik ja kahe jalaga maas olevat tunduv koomik, kes tegi muu hulgas kilde selle üle kuidas ta on vallaline, ei saa naisi, ei ole just kõige saledam jne. Teine peamine osa tema repertuaarist keskendus Lasnamäe naljadele ning kui aus olla siis, olles ise antud linnaosa elanik, mingi hetk hakkas mind ära tüütama Lasnamäe huumor (loe: mõnitamine). Jah, me kõik teame ta puudusi, kuid pigem nõme ja tülikas on juba, sest Lasnamäe on otsekui külatola -- lombakas, natuke ullike, kõigile lükata ja tõmmata, kuid kaua sa ikka teist pahatahtlikult pilkad. Seekord aga ei olnud mul sellist silmade pööritamise tahtmist, sest kuigi taas naerdakse nagu maasolija üle, naersin ma südamest kaasa ja tõesti lõbusad ja isegi originaalsed tähelepanekud ning lood jõudsid minu ette. Eraldi toon välja ka McDonaldsi killu, mis mulle eriti meelde jäi.

Tigran Gevorkjan: Pere on alati viljakas pind kustkohast huumorit ammutada ning kui sa oled veel temperamentsest ja meile ikkagi eksootilisest lõunamaade juurtega Armeenia perest, kes pesitseb kuskil väikses Eesti linnakeses, siis on naer garanteeritud. Populaarne tegelane peresaagas oli isa, kes sai mitme pirniga hakkama, eeldatavasti täiesti tahtmatult. Tegu oli ka pere pesamunaga, mis omakorda pakkus paar lustakat lugu. Kuid kõik ei piirdunud vaid lähedastega, sest veel meeldisid mulle ka Tallinn versus Paide võrdlused ning loomulikult "Welcome to Estonia" lugu. Tigran ise tundus selline veidi muhedalt ninatark, tähelepanelik ning selline lõbusalt allajääja, kuid chill.

Elen Veenpere: Õhtu ainuke naine, kes minu poolehoiu oma tabavate lapsesaamise kildudega võitis, oli sellise kuiva, otsekohese ning sarkastilise huumoriga. Naljade teemad varieerusid, kuigi ka siin oli isa üks mitme nalja alus, ning midagi oli nii siit kui sealt. Selline vaoshoitud, konkreetne ja tabav vaimukuste esitus tundus otsekui tema filmamärk olevat. Kuuldavasti sirutab Elen tiibu juba ka Londoni stand up keskkonnas ning olen kindel, et tema oskus lugusid rääkida just nii nagu asjad on ilma liigse emotsiooni, liialdamise või ilustamata ongi just see tema tugevus.

Ardo Asperk: Tuligi ära, esimene koomik, kes keskendus suuresti Eesti lõbusale poliitikamaastikule ning vastu päid ja jalgu said kõik suuremad tegijad. Pean tunnistama, et mulle väga see suund meeldis, sest aitab ülistamisest, olukorrast tuleb rääkida otsekoheselt ja kus viga näed laita siis tule ja... naerame koos ja näeme tõde! Populaarne poksikott oli Taavi Rõivas ning tögada sai ta ikka omajagu. Vaatamata erakonna populaarsusele (vähemalt valimistel) oli ilmselge, et rahvale läksid need killud ülimalt edukalt peale. Loomulikult olid tasemel ka Tapa naljad, sest peale Tallinna on Eestis paljudele üllatuslikult ka teisi linnu, kus samamoodi keeb elu ja humoorikaid seiku on hulganisti.

Mikael Meema: Laval oli vana rahu ise ning naljade kohati selline ülirahulik ja positiivses mõttes monotoonne esitus, nagu koomik oleks oma paari sõbra seltsis mitte massi eest, mõjus värskelt ning samas andis kildudele vunki. Sisu ning esituse vahel oli aga suur kontrast, sest pealtnäha relax ja chill vend rääkis kohati, vähemalt minu arvates, selliseid veidi nilbemaid nalju. Seks ei olnud teema millest diskreetselt kõrvale hoiduda või mida ilustada vaid noh... nii kuidas on, nii on ja sinna koledamale poolele ikka.

Daniel Veinbergs: Nii noor ja juba nii terav, tähelepanelik, julge ja vaimukas! Ta tõi lavale sõõmu nooruslikust ja oli sellise kihvtilt krutskimehe õhkkonnaga. Taaskord saadi inspiratsiooni perest ja muudest igapäevastest ja tavalistest teemadest ja olukordadest. Tema oli ka esimene õhtul, kes pikemalt gay teemal peatus ja sellega seoses mõned naljad pildus, kusjuures viimased olid tõeliselt humoorikad ja ma arvan, et isegi mitte kõige ülitundlikum ei tohiks neid pahatahtlikutena võtta. Eraldi tooksin välja salasigarettide killu, mis mul lausa pisarad välja kiskus, sest vat see oli alles hea tähelepanek ja tõlgendus.

Sander Õigus: Kahtlemata oli ta kõige laiema ampluaaga koomik õhtul, sest teemad varieerusid nii tööst kokana, kui elust Tallinnas jne. Oli ka selgelt näha, et kogemust oli Sanderil hulganisti laval nalja viskamises, sest tunda oli enesekindlust, mugavust teiste eest olemises ning sellise vana tegija muljet. Kava oli põhjalik ja killupagas paistis väga sügav olevat. Suurepärane punkt positiivsust ja stressirohtu täis õhtule.


Teisipäev, 24. märts 2015

Kino: "Ex Machina"

Tere kena päeva!

Käisime vaatamas filmi Ex Machina ja siin on minu muljed.

Pealkiri: Ex Machina
Režissöör: Alex Garland
Stsenarist: Alex Garland
Osades: Alicia Vikander, Domhnall Gleeson, Oscar Isaac, Sonoya Mizuno
Kestus: 108 minutit
Žanr: Draama, Science-Fiction, Ulme
Produtsent: DNA Films, Film4
Kinodes alates: 20.03.2015
Nähtud: 21.03.2015
Minu hinnang: 4/5



Ex Machina oli üks omapärane film. Ta lihtsalt voolas. Jah, nagu igal lool on algus, loo arendus ja lõpp, nii ka Ex Machina filmis, aga need arengud filmis ei olnud teravalt märgatavad. Lugu hiilis vaatajani tasapisi, suhteliselt aeglases tempos, kus põhirõhk ei olnud mitte tegevustel, vaid vestlustel ja tekstil ja muusikal. Samuti jättis filmi lõpp palju lahtisi küsimusi. Aga alustagem algusest!

Film räägib sellest, kuidas Caleb saadetakse nädalaks erakliku ja ekstsentrikust interneti suurfirma omaniku Nathani juurde. Calebi ülesandeks saab pärast vaikimisvandele allakirjutamist uurida tehisintellekti ehk siis inimrobotit nimega Ava. Ava on Nathani loodud salajane ja imeilus naisrobot, kes on terve oma teadliku programmeeritud elu elanud ühes ja samas ruumis. Calebi ülesandeks on uurida, kas Aval on olemas teadlik intelligents ja kas tehisintelligents on võimeline ise ennast arendama ja kui palju on Avas inimlikkust.

Filmi süžee ei ole ju iseenesest väga originaalne, sest suurel ekraanil on varemgi lahatud teemasid, et kas tehisintellekti on võimalik nii kaugele arendada, et pole võimalik enam aru saada, kas tegemist on inimese või masinaga. Küll aga on filmi teostus huvitav. Juba filmi alguses tekkis minus õõvastav tunne, et midagi on väga mäda. Pealtnäha on see, mida sa ekraanilt näed nagu elu tavalises salajases laboratooriumis. Objekti uuritakse, temaga vesteldakse ja ometigi ütleb sisetunne, et nüüd kohe juhtub midagi koledat. Psühholoogiline pinge tõuseb iga sessiooniga, mis Calebi ja Ava vahel toimub. Ka Nathanis tundub olevat midagi ebausaldusväärset ehkki põhjust selleks esialgu nagu polegi. Ta on sõbralik ja samas judisemapanev. Tõeline Dr. Jekyll.

Territoorium, kus Nathan elas, on mainimist väärt. Maja on selles filmis nagu üks osatäitja, mis annab omapärase tausta kogu tegevustikule. Maja oli suur nagu kindlus, ehitatud kaljude vahele, kus magamistoad nägid välja nagu luksuslikud vangikongid, kus aknaid ei ole, küll aga on võimalik ekraanilt jälgida uuritavat objekti ehk siis Avat. Suursugune, aga klaustrofoobiat tekitav. Igal pool on kaamerad ja elektroonilise võtmega turvalukud. Samas ümbruskond oli tasakaaluks hingematvalt kaunis, maaliliste maastikke ja värvidega. See maja justkui sümboliseeris filmi tegevustikku, et pealtnäha on kõik ilus, aga kui süvenema hakata, siis haiglaselt veider. Operaatoriöö edastas neid olustikke väga hästi.

Osatäitjaid oli vähe, aga need, kes olid, tegid muljetavaldavad rollid. Domhnall Gleeson ja Alicia Vikander on eelnevalt koos mänginud Anna Kareninas ja ka Ex Machinas oli nendevaheline dünaamika elamustpakkuv, täpselt nagu kassi ja hiire omavaheline mäng. Alicia Vikander tegi Avana suurepärase rolli Avana, olles naiselikult võluv ja samas robotlikult mõtlev ja liikuv isend. Vikanderil on näitlejana tohutult karismat. Oscar Isaac suutis Nathani ekstsentrilikule ja eraklikule geeniusele anda mitmekihilisust, et Nathan ei olnud üks ühele võetav hull teadlane.

Ehkki filmi lõpp ei ole üllatav, jätab ta õhku rippuma palju vastamata eetilisi küsimusi. Mis saab Calebist? Mis juhtub Avaga? Kas tehisintellekt on võimeline ise oma inimlikkust arendama? Kust läheb piir teaduse ja inimlikkuse vahel? Kas inimene saab endale võtta jumala rolli? See, et film on diskussioonitekitav on vahelduseks väga värskendav.





Pühapäev, 22. märts 2015

Kuidas me käisime NUKU sünnipäeval ehk lugu Murumuffinist!

Tere ilusat pühapäeva!

NUKUs oli sünnipäev ja meie käisime ka pidustustest osa saamas. Kui ma ütlen "meie", siis minu seekordseks kaaslaseks oli 8-aastane Mihkel Martin, kes võttis rõõmuga vastu kutse koos minuga NUKUsse seiklema tulla.

NUKU tähistas muuseumi 5. sünnipäeva, teatri 63. sünnipäeva, rahvusvahelisi nukuteatri- ja teatripäevasid - kõik ühes. Programm oli väga tihe ja huvitav ja kuna me jõudsime kohale alles pärastlõunal, siis asusime kohe asja kallale.

Pilt võetud NUKU FB lehelt
Kõigepealt suundusime toiduturule, sest Mihkel arvas, et enne seiklusi tuleks ikka kõhtu kinnitada. Toiduturul pakuti NUKU töötajate küpsetatud/keedetud/valmistatud maitseelamusi. Sealt võis leida kõike alates originaasletest räimebiifsteekidest kuni erinevat tüüpi muffiniteni ja mis kõige olulisem, kõik saadav oli tehtud NUKU töötajate poolt. Me soovisime ka natuke heategevust toetada ja ostsime endale väikese valiku pakutavast. Tuleb välja, et NUKU töötajad pole mitte ainult oma eriala profid, vaid oskavad ka köögis kunsti luua!

Aardekaart
Pärast maitseelamusi läksime aardejahile. Meile oli kaasa antud kaart, mille kaudu NUKU muuseumis orienteeruda ja kus igast antud punktist oli võimalik leida üks pusletükk ja kui pusle lõpuks kokku saada, siis oli võimalik võita auhind.


Ferdinand Veike tuba
Me olime nii tublid, et käisime enamus kohad muuseumis läbi lausa mitu korda, sest mul õnnestus päris tihti kaotada taju, et kus muuseumi otsas me nüüd täpsemalt oleme, aga see tegi meie seikluse ainult põnevamaks.

Alustasime Ferdinand Veikese toast. See andis mulle võimaluse tutvustada Mihklile natuke NUKU teatri ajalugu. Mihkel teadis eelnevalt, et Ferdinand Veike on see isik, kes tõi ellu Buratino lood, aga seal nägi ta ka teisi nukke ja lugusid, kellele Ferdinand Veike aastate jooksul elu sisse puhus.
Nukunäitus


Muidugi ei jäänud meil nägemata ka paljud teised nukud, mis on NUKUs kasutusel olnud. Avastasime ka vastused paljudele küsimustele, mida lapsed tavaliselt nukuetenduste ja muinasjuttude kohta esitavad, näiteks kuidas leida tõelist printsi, kuidas teada, et tegemist on tõelise printsessiga jne.

Ja sõnu ei olegi vaja!
Seejärel jõudsime läbi treppide, käändude ja keerdude kohta, kust leidsime ees peegli, kostüümid ja ...parukad. Meil ei saanud ju ometigi proovimata jätta, et kuidas me näeksime välja, kui meil oleks peas kas näiteks Pipi patsid või printsessilokid või pungilik punalakk! Ma pean tunnistama, et me istusime kahekesi seal peegli ees, itsitasime ja tegime pilte ja mina nautisin seda vähealt samapalju kui minu noor kaaslane. NUKU muuseumil on omapärane võime tuua ka igas muidu tõsiseltvõetavas täiskasvanus välja lapselikkus!

Mihkel uudistab Taavi Tõnissoni raamatut Pinocchio
Järgmine peatus oli ettelugemine, kus katkendeid oma lemmikraamatust pidi lugema näitleja, lavastaja ja teatri kunstiline juht Taavi Tõnisson. Sättisime end Mihkliga põrandale pehmete patjade peale istuma. Teisi lapsi ja nende vanemaid oli päris palju. Ustele tõmmati kardinad ette, et olemine hubasem oleks js peagi saabus meie sekka ka Taavi. Tal oli kaasas kaks raamatut: Astrid Lindgreni Bullerby lapsed ja Carlo Collodi Pinocchio. Lastel lasti valida, et mis raamatut ette loetaks ja hetke pärast avas Taavi Pinocchio raamatu ja luges sealt meie suureks rõõmuks ette lausa neli peatükki!

Taavi viis kohalolijad pea kahekümneks minutiks otsekui teise maailma. Väga vahva oli jälgida, kuidas nii Mihkel kui ka teised lapsed silmad pärani ja vaikselt kuulasid ja vaatasid, kuidas Taavi nendele raamatut luges ja kord nii Pinocchioks, kord Geppettoks kehastus. Mihklile oli see meie tänase seikluse kõige ägedam osa ja ta itsitas ja naeris päris mõnelgi korral. Hiljem tunnistas Mihkel mulle, et ehkki mina pidavat väga hästi raamatuid ettelugema, siis Taavi olevat olnud naljakam kui mina!

Peale ettelugemist käisime mänguasjade vahetuspunktis. Lastel oli seal võimalik vahetada oma mänguasi mingi muu mänguasja vastu. Kuna me tulime otse lennujaamast NUKUsse, siis meil kahjuks mänguasju kaasas ei olnud, aga Mihkel uuris neid mänguasju päris pikalt ja põhjalikult ja heitis mulle ette, et miks ma mänguasju kaasa pole võtnud.

Lauamängutoas oli võimalik koos miimidega lauamänge mängida. Mihkel proovis kätt doominos, mille ta ka võitis. Miimid ei rääkinud, vaid kasutasid nii oma nägu kui ka kehakeelt, et lastega suhelda. Tore oli vaadata, kuidas lapsed mängutoas kaarte, doominot ja muid lauamänge mängisid, kas siis omavahel või koos miimidega. Miimidelt sai Mihkel kätte ka viimase vajaliku pusletüki.

Enne, kui aardejahilt tagasi suundusime, külastasime ka õuduste tuba ja käisime ära klaassillal ja uurisime erinevaid nukutüüpe. Lõpuks olime tagasi seal, kust olime alustanud, mis tähendas, et meie aardejaht oli lõppenud. Mihkel pani pusle kokku ja puslelt leitud sõnum viis meid õpituppa, kus lastel oli võimalus igasuguseid asju ise valmistada. Aardejahi tulemusena saime valmistada endale muffini. Ja sealt saigi alguse meie Murumuffin ja Mihkli lugu Murumuffinist.

Esiplaanil Murumuffin
Raamatutoas istus Mihkel trükimasina taha ja arvas, et me peaksime kirjutama Murumuffinist ühe loo. Siin see on.


Lugu Murumuffinist:

Tuhat aastat tagasi sündis Murumuffin. Ta täitis kõikide kõhtusid. Ja ennäe imet, Murumuffin sööb muru ja siis ta toidab teisi. Ta sees on selline salapärane asi, mis teeb muru toiduks. Kõik lapsed armastavad Murumuffinit. Murumuffin elab NUKU teatris. Ta annab kõikidele lastele süüa ja palju rõõmu. Kui te tahate Murumuffiniga kohtuda, peate külastama NUKU muuseumit!
Lõpp.

(Kirjutas: Mihkel Martin)

Pärast kõiki neid elamusi ja seiklusi lubasime endale NUKU kohvikus teed ja kohvi ja Mihkel käis piilumas ka seda, kas Dorian Gray tuba on juba avatud või mitte. Aga selle asemel, et Dorian Gray tuppa minna, istus ta treppide ees ja vaatas suurelt ekraanilt katkendeid erinevatest nukulavastustest. Mihklil õnnestus mulle tutvustada ka Härra Kuldkalakest, kes ujus koos teiste ja suuremate kaladega akvaariumis. 

Enne sünnipäevapidustustelt lahkumist küsis Mihkel: "Millal me tagasi tuleme?" Ma lubasin, et varsti!

Palju õnne ja uute kohtumisteni!


Teisipäev, 17. märts 2015

Kino: "Tuhkatriinu"

Tervitus!

Uuest filmist kinos!

Pealkiri: Tuhkatriinu

Originaalpealkiri: Cinderella
Režišöör: Kenneth Branagh
Näitlejad: Lily James, Cate Blanchett, Richard Madden, Helena Bonham Carter
Kestus: 1h 53 min
Žanr: Fantaasia, kogupere, romantika
Kinodes alates: 13.03.2015
Nähtud: 13.03.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Mulle meeldivad muinasjutufilmid, olgu nende sisud enamuste arvates siis ülilihtsad, naiivsed, ebareaalsed, lapselikud jne. Ma ei eeldagi neist leida elu mõtet ja keerukaid süžeekeerdkäike ning kui sa lähedki antud filmi vaatama just sellena, mis ta on, siis ei ole võimalik lahkuda pettununa. Minu puhul aga oli lugu pettumusest kaugel, sest tegu on ühe, nii visuaalselt kui sisuliselt, õnnestunuma muinasloo ekraniseeringuga, mida ammu nähtud. Okei, film oli lihtsalt nii üliarmas, et variant kus ta mu poolehoidu ei oleks võitnud, ei eksisteeri.

Disney on hakanud usinalt filmiversioone looma oma paljuarmastatud ja populaarsetest animafilmidest, näiteks oli kinolinadel eelmine aasta võimalik kaeda "Uinuva Kaunitari" põhjal loodud “Maleficenti” (mis minu jaoks oli aga suht kesine) ning järjekorras on juba "Kaunitar ja Koletis" ja "Dumbo." Uute versioonide loomine on loomulikult tervitatav, kuid mida saaks veel teha materjaliga, mida on juba sadu kordi uuesti loodud mikro ja makro muudatustega ning kus originaalsema tulemuse tarbeks peaks algest variandist väga eralduma või siis tegema nagu antud film: jää truuks algmaterjalile (siinkohal Disney 1950. aasta animafilmile), täiusta, täida varasemad augud ja lisa sügavust, eriti tegelastele, ning kata kogu kupatus imeliste ja kaunite kaadrite, asupaikade ning taustaga, erksate ja pilkupüüdvate värvidega, võrratute ja glamuursete kostüümide ja tulemus räägib enda eest.

Tooksingi esimese asjana välja kostüümid, mis olid suurepärased ja vaimustavad oma detailide, värvide kombinatsioonide, materjalide, disaini ja efekti poolest. Ilmselgelt suhtuti teemasse hoole, armastuse, põhjaliku läbimõtlemisega ning samuti ei peljatud ka veidi eksperimenteerida. Viimast oli näha kasuõdede garderoobi valikul, millesse kuulusid esmapilgul suhteliselt maitsetud materjali, värvide ja kujundite kombinatsioonid nagu oleks nende riidekapp plahvatanud, kuid lähemalt vaadatuna oli tegu isemoodi, julgete, õdedele omaste ja väga hästi toimivate hilpudega. Oivalisema riietuse eest saab aga auhinna kasuema, sest need kleidid, aksessuaarid ja neid otsteni välja kandev Cate Blanchett olid uskumatult kaunid. Mainimata ei saa ka jätta Tuhkatriinu sinist ballikleiti, mis oli tõesti muinasjutuline, lisades siia ka neiu uskumatult peenike piht, siis oli tulemus hunnitu aga samas selline puhas, selgejooneline ja kaunilt tütarlapselik.

Antud muinasloo sisu värskemaid seiku ning uuendusi niiväga ei sisalda. Olen selle otsusega osati rahul, sest alati pea ilmtingimata midagi uhiuut looma või siis inspireerivast materjalist suuresti kõrvale kalduda. Samas aga kuna "Tuhkatriinu" on ikka üks populaarseimaid muinaslugusid, siis versioone sellest nii filmide, raamatute, näidendite jne näol on sadu ning, et asi oleks köitev ning mõttekas, siis peab midagi muutma, uue nurga alt vaatama või siis lihtsalt midagi ootamatut või originaalset pakkuma. Siinkohal võibki öelda, et mini pöördeid oli aga ei midagi massiivset või üllatuslikku. Rõhku pandi enam juba olemasoleva põhjalikumaks, realistlikumaks ja detailsemaks muutmisele. Näiteks võitsid siinkohal hulganisti prints, Tuhkatriinu vanemad, hertsog, ning samuti pakuti rohkem seletusi võõrasema kibestumuse ja kasutütrevastase viha kohta ning ka näiteks poliitilisest seisukorrast kuningriigis. Seda kõike loomulikult esmajoones Disney klassikaga võrreldes. Peab ka mainima, et mitmed stseenid, mida võis näha traileris viimasesse varianti ei jõudnud ning kuigi oleks ma neid soovinud ikka osana filmist näha, ei olnud otseselt millestki puudust ning filmi tempo ja loo kulgemine oli üksikasjalikult läbimõeldud ning voolas hoogsalt.

Mõned meeldejäävad stseene või detailid: 

Mulle väga meeldis kuidas hiired originaalist olid ka antud filmi sissemahutatud ning nad ei tundunud ülepakututena vaid oli väga nunnud ja realistlikum versioon algsest. Nende roll kui Tuhkatriinu ainukeste sõpradena oli väga armas. Filmi oli lisatud üks stseen printsi ja ta isa vahel, mis oli veidi ootamatu, kuid väga võimas ning südamlik. Laul mida Tuhkatriinu ja ta ema laulsid oli väga kena.

Tegelastest pean tooma välja neli:

Ma olen tõesti väga rahul mida nad printsi tegelaskujuga tegid ning lõppkokkuvõttes saavutasid, sest viimane läbis tõelise uuenduskuuri. Tegu ei olnud enam pelgalt iluasjakese või trofeega vaid isikuga kel oli iseloomu, šarmi, huumorit, südant ning oli võimatu mitte lasta end nendesse uskumatult sinistesse silmadesse tõmmata. Võttes arvesse näitlejat tekkis mul ja, nagu olen tähele pannud, siis paljudel paralleel tema kõige tuntuima rolliga "Troonide mängus," kus tegelaste saatused kuidagi kentsakalt sarnased, vähemalt ühelt tähtsamalt aspektilt, kuid vähemalt lõpp ei tohiks neil sarnaneda.

Tuhkatriinut võib näha kahtepidi, kas ta tundub kui jalamatt või on ta tugeva iseloomu ja oma tõekspidamistega eeskujuks ja headuse ning lahkuse etalon. Ma olen alati tahtnud näha teda näitamas rohkem vastasseisu, selgroogu enda võõrasema ja -õdede vastu aga üldiselt on see aspekt, mida väga ei kiputa muutma. Antud filmis on taas Tuhkatriinu nagu pühak, kuid tema kõntsana kohtlemine ei ole nii ekstreemne või ei lase tema enda positiivne ja helge suhtumine vaatajat niivõrd muserdada ning teda allaandjaks pidada. Samuti aga ei karda ta välja öelda tõde kui selleks tõesti on aeg ning siis on stseenid väga sõnakad ja mõjusad. Lily James, vaatamata suurele vingumisele, sai suurepäraselt hakkama ning mulle tõesti läks tema versioon paljumängitud kangelasest korda ning kuigi see tundub pea võimatuna, suutis ta rolli filmis enda omaks muuta. 

Peaaegu, ainult peaaegu ei suutnud Cate Blanchett tervet filmi oma etteastega üle võtta, ta oli tõeline stseeniröövel. See võimas kohalolek, see kalk ja salakaval pilk, see puhas isekas ja ahne karisma! Fantastiline esitus! Tema tegelase vastand Helena Bonham Carter oli veidi ootamatu valik ristiema rolli, kuid see toimis ja kusjuures väga edukalt. Ta oli omapärane, naljakas, heatahtlik, hajameelne ning üdini hea. Neid võltshambaid olid aga kuidagi veider vaadata.

Filmi ees oli ka ülipopulaarse "Lumekuninganna ja igavene talv" lühilugu "Talvepalavik." Ma saan aru, et sellist rahamasinat on vaja igale poole toppida ja kuigi mulle originaal päris sümpatiseeris (eriti põhjapõder Sven) siis see imal ja kuidagi asjatu 8 minutiline väike looke minu poolehoidu küll ei võitnud.

Lemmik stseen: Tuhkatriinu ballile saabumine ja teiste ette ilmumine.

Lemmik tsitaat: “Kas sa ei tahagi teda enne tunda õppida kui temaga abiellud?” “Muidugi mitte, sest siis ma võib-olla ei tahaks temaga enam abielluda.”

Kokkuvõttes: Äärmiselt võluv film! Tõeline maiuspala lastele ja täiskasvanud lastele! Kohustuslik vaatamine! Marss kinno!


Laupäev, 14. märts 2015

Kino: "Kingsman: Salateenistus"

Tervitus!

Taas kinorindelt!

Pealkiri: Kingsman: Salateenistus
Originaalpealkiri: Kingsman: The Secret Service
Režišöör: Matthew Vaughn
Näitlejad: Colin Firth, Taron Egerton, Samuel L. Jackson, Mark Strong, Michael Caine
Kestus: 2h 09 min
Žanr: Action, komöödia, spiooni
Kinodes alates: 20.02.2015
Nähtud: 28.02.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Ma tunnistan üles, ma ei ole kunagi olnud suur James Bondi filmide austaja, kuigi ma üldse ei vaidle vastu, et tegu on oma žanri suurepäraste linateostega ning nende populaarsus räägib loomulikult nende eest. Viga on peategelases, kes kui selline ülicool, kõik paistab olevat kontrolli all, Martinit joov salapärane napisõnaline naistemees, ei ole minu jaoks just põnev ja köitev. Ma lihtsalt ei suuda talle kaasa elada, sest ta tundub minu jaoks liialt külm, kalkuleeriv ja ning tema iseloom, hoiak ja tihti ka välimus ei ole mulle absoluutselt sümpatiseeriv. Kuna aga spioonifilmid mind iseenesest ikkagi tõmbavad, siis olen ma enamgi kui tänulik, et tehti antud žanri film, kus minu suhtumine peategelasse on kategooriliselt vastupidine. Kui lisada siia ka veel tõsiasi, et vunki on ikka kõvasti üles keeratud ning film on kohati nii ekstreemne, et ajab lausa oma jaburusega naerma, siis võib etteruttavalt öelda, et film pani kümnesse.

Sisu on filmil tegelikult klišee ning värskuse kübet ei ole ollagi: Eggsy on allakäigutrepil. Kunagisest nii vaimselt kui füüsiliselt paljulubavast poisist on saanud pisipätt, luuser ja mitte keegi. Sattudes suurde tupikusse tuleb talle appi salapärase spioonide organisatsiooni agent Harry Hart, kes näeb rullnokas potentsiaali ning annab talle võimaluse, et kas võtta osa kõige ohtlukumast tööintervjuu protsessist eales või anda alla ning ronida tagasi enda mõtetusse ning räbalasse ellu. Tark poiss nagu Eggsy on, otsustab ta loomulikult võimalusest kinni haarata, et endast midagi teha.

Esiteks pean mainima, et kui trailerit nägin, siis tundus mulle, et seal oli kõik öeldud ja näidatud ning sellest lähtuvalt uudishimu ja ärevust see niiväga esile ei toonud. Pean aga tunnistama, et siinkohal oli tegu kas väga geniaalselt või siis väga totakalt kokkupandud traileriga, sest kuigi kõik tundus nii ilmselge, et mis on tulemas ja mida oodata, siis lõppprodukt suutis mind üllatada isegi pärast seda kui lugesin kogemusi eellinastustel käinud inimestelt, kellede meelest on film lihtsalt täiesti peast segane ja üle igasugu võllide läinud, seda kõike muidugi positiivses mõttes. Seega on mul ääretult hea meel, et trailerit näinud lähtusid ikka sellest, filmis peab veel midagi head ja erilist olemas (lavastaja reputatsioon räägib ju tema eest) ning ei langenud igava ning näiliselt kõik ära näidanud traileri petlikusse orki.

Film on igatpidi mõeldud vaid täiskasvanutele, sest lendavad pead ja igast muud jäsemed, purskab veri, inimesed kukuvad kui kärbsed ning loomulikult tuleb eraldi võika, uskumatu ja julge meelelahutuse, mis mõeldud vaid täiskasvanutele, kategooriana välja tuua täiesti ekstreemse ja juba peaaegu legendaarse kiriku stseeni. Oli see vast alles peadpööritav ja silmi punnitama panev kuskil 5 minutit. Film ei hoia ennast tagasi ja teeb kõike ja isegi kõvasti rohkemat, mida mul on tunne, et James Bondi ja teised enamused spiooni filmid ei ole veel valmis või ei tahagi üldse kunagi teha ning seda hullumeelset piiri ületada. Siinkohal oleks vist sobilik öelda, et mina nimetaks filmi: James Bond on acid. Samas aga ei ole vaatamata äärmuslikule vägivallale teose toon selline sünge, morjendav ja realistlik, otse vastupidi, on selgelt väljaloetav, et film ei võta ennast tõsiselt ning kombib piire, samas hea maitse piire mitte ületades või vähemalt mitte liialt palju. Ma ei ole tavapäraselt suur vägivalda ja tapmistega täis topitud filmide aldis vaataja, kuid antud linateoses mõjus see kõik rohkem paroodiana ning oli sedavõrd ülepakutud ning segane, et tundus rohkem humoorika kui jõledana. Lisaks meeldis mulle ka selline veidi kaootiline kaameratöö action stseenide ajal. Lõbusale ja kangelaslike maailmapäästjatele keskenduvale sisule vaatamata, kohe kindlasti ei ole film mõeldud aga lastele ning mul oli väga kentsakas silmata päris mitut kuskil 9-11 aastast last publikus.

Olen alati öelnud, et underdog ehk allajääjate edulood ja kordaminekud tõustes mülkast kõrgustesse on mulle kui karule meepott ning eriti õnnestunud on korrad, kus see luuser siis ka ise äärmiselt sümpaatne on. Okei, Eggsy ei olnud just puhas poiss, kuid ta oli lojaalne, isegi õilis, hooliv ja heatahtlik. Teda kehastavas Taron Egerton’is oli midagi tõmbavat, mis pani talle pöidlaid hoidma ning täiest väest kaasa elama. Ma arvan, et selle suhtumise aitas tekitada, tema veidi poisilikult ulakas ja mitte-midagi-ei-ole-kaotada-seega-annan-endast-parima olemine ja selline soe ning nunnu naeratus. Kuid jah, see on ülimalt klišee, et üks igati vaene poiss teeb ära kõigile kõrgklassi tegijatele ning päästab päeva, kuid on ilmselge põhjus miks see klišee ikka ja jälle rakendatakse ning siinkohal toetas seda ka julge ning arulage taust, toimumised ja tegelased.

Kõige suurema kiitust väärt etteastega sai otse loomulikult hakkama Colin Firth. “Vanaisa,” nagu teada ühes stseenis kutsuti (nagla pidi oma sõnu hiljem sööma), küttis kõigil tagumikud kuumaks. Ta tõesti hämmastas oma hea vormiga ning liikumisega võitlus stseenides. Igati tegija vend oli, eriti kui arvestada seda, et ta on tuntud ikkagi rohkem kui draamade ning romantiliste lugude näitlejana. Kurjamit kehastav Samuel L. Jackson mulle treilerites väga muljet ei avaldanud ja kartsin, et filmis on ta suhteliselt tüütu ja ühedimensiooniline paharet, kuid filmi kontekstis ta aga toimis ning kuigi ma tema stseene ei nautinud ja kohati oli ta siiski oma enda arvates õilsa eesmärgi ja ülima egoismiga närvidele käiv, ei rikkunud ta üldmuljet ning lõpptulemust.

Eraldi pean välja tooma ka veel väga cooli avapaugu Dire Straits looga “Money for Nothing.” See passis algusesse nagu rusikas silmaauku ja tekitas sellise laheda ja änksi täis meeleolu. Samuti ei saa ma mainimata jätta JB-d, Eggsy mopsi, kes oli nagu filmi maskott ja nunnumeetri lakke ajamise eest vastutav tegelane. 

Lemmik stseen: Kõik stseenid JBga! Eriti kuidas ta koguaeg vaatas oma suurte, vesiste ja süütute silmadega. Viimane stseen ja varasema nähtu nii öelda kordamine.

Lemmik tsitaat: “Kas see ei olegi buldog?,” “See ei ole sedasorti film,” “Sa lasid tal pea otsast! Kas see ei ole mitte veidi liiast,” “Aa, nagu Minu veetlev leedi!”

Kokkuvõttes: Soovitan kõigile, kes tahavad tüüpiliste spiooni ja James Bondi filmide vaatamisse vaheldust, kuid kelledele žanr on meelepärane. Suurepärane sissekäidud sisu uues kuues ja uue taustaga!


Reede, 13. märts 2015

Etendus: "Rinaldo"

Tervitus!

Seekord ülevaade Rahvusooper Estonia ühest uuemast ooperist.

Pealkiri: Rinaldo (Georg Friedrich Händeli ooper kahes vaatuses)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 18.09.2014
Millal nähtud: 07.03.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt

Antud barokki ajastu ooper on viimase perioodi ühe kuulsaima helilooja spetsiaalselt Londoni publiku jaoks loodud teos, mis baseerub Esimese ristisõja põhjal loodud eepilisel poeemil, kus on vastasseisus kristlased ja moslemid. Konflikt, mis on päevakajaline teema ka praegusel ajal. Ooper sai kokkupandud suhteliselt kiirelt (1706-1710) ning oli oma paarkümmend aastat pärast loomist rohkelt mängitud ja populaarne. Siis aga vajus teos paarisajaks aastaks unustustehõlma. Nüüd aga on see taas ülemaailmselt repertuaarides.

Etendust jälgides sai kogeda nutikaid ja originaalseid lavakujunduse lahendusi, kaunist ja rahustavat barokkmuusikat, ootamatuid humoorikaid momente ja muud, kuid antud ooperis oli ka paljut, mis mulle muljet ei avaldanud ning kohati ei suutud ma otsustada, kas võtta nähtut tõsiselt või mitte. Esimene vaatus oli minu jaoks imal, üksluine, tuim ja häirivalt klišeerohke, seda eriti tegelaste kohalt. Viimane aspekt mulle tavaliselt jalgu ei jää, kuid siinkohal oli toimuv niivõrd ebahuvitav ning igasuguste värskendavate nüanssideta, et mind hakkas see segama. Lootsin siiralt, et nähtu kahe punkti tasandile toppama ei jää.

Teine vaatus suutis teha aga 180 kraadise pöörde ning minu ees hargnes lahti vaimukas, lõbus, köitev, särtsakas ja igatpidi nauditav vaatepilt. Toon erines kategooriliselt esimese vaatuse luitunud ja monotoonsest olemusest. Kuigi sisu iseenesest avastamata radadele ei kaldunud vürtsitati kõike standardset omapäraste, kihvtide ning värvikate lisanditega ning ma nautisin nähtut täiel rinnal. Vaatamata tõsiasjale, et teine vaatus suutis panused kõrgustesse viia, ei teinud see olematuks fakti, et minu arvates oli etenduses päris mitu valupunkti. Üks neist oli minu arusaamatus, et kas tegu on ennast igati tõsiseltvõtva sisuga, sest oli ju seal traagilisi elemente, karmi sõjareaalsust, õnnetut armastust ja suuri katsumusi. Samas aga oli sisu ka väga muinasjutuline, veidi ülepakutud ning mõned hetked panid mu peas mõtte keerlema, et kogu nähtu oli kohati nagu tüüpiliste ooperite, eepiliste armastuslugude ning sõja ülistamise paroodia või siis rohkem peen komöödia kui esmapilgul tundus. Võib-olla süüvisin ma liialt nähtusse, kuid mul ei olnud kuidagi võimalik etendust võtta kui puhast ja otsekohest muinaslugu, kõike sulatavat lembelugu või siis sõjaeepost ning isegi mitte kombinatsiooni neist.

Kujundus oli loomulikult üks etenduse tippsaavutustest. Mulle ääretult meeldis kuidas kogu lava oli täis lauamängude detaile ja meenutas Tsirkuse mängu. Tegu oli leidliku, originaalse (antud kontekstis), köitva ning põneva lahendusega, mis peegeldas sisu ning vastupidi, ehk mäng kui sõda ja sõda kui mäng. Lava taustaks oli suur mängulaud ning rohkelt oli seal näha vahelduva eduga redeleid, täringuid ning isegi tavasuuruses lauamängu, millel tegelased käike tegid. Kogu üldine visuaalne pilt oli mulle ka väga meelepärane ning sellega seoses tahaksin veel esile tõsta kostüüme ning eriti selliseid lapselikke nukukleitide moodi riided naistel ning vastavaid soenguid. Viimased aitasid muide ka kaasa sellele, et ma ei suutnud etenduses toimuvat niiväga tõsiselt võtta.

Kui aus olla siis peategelane Rinaldo nähtu põhjal küll minu poolehoidu ja imetlust ei võitnud ning raske oli ette kujutada, et selline kuidagi leebe, igavavõitu ja omapäratu on imetlusväärne sõdalane, liider ja ihaldatud mees. Tegelikult ei ole seda väga keeruline arvata, kuid mina tahan oma kangelastes rohkem vägevust ja iseloomu. See, et Rinaldo rolli täitis naine ei oma siinkohal mingit tähtsust, sest karakter oleks ikka olnud minu jaoks ilmetu. Samas aga kui arvestades, et just naine seda osa mängis, siis minu poolt kummardus ning pean ka tõdema, et kuna algselt oli roll mõeldud kastraadile, siis ei ole hääle mõttes üldse imelik, et naine peategelast kehastab. Kui viimane mind külmaks jättis, suutis nõid Armida minu igakülgse poolehoiu võita ning endale pöidlaid hoidma panna. Tegu oli eneseteadliku, tegusa, otsekohese ning võimsa naisega ning mulle tõesti oli meeltmööda kuidas tema ja ta armuke, Jeruusalemma kuningas Argante, olid otsekui antikangelased, väga ootamatult sümpaatsed antikangelased. Kahtlemata oli nende teekond ja armulugu palju haaravam kui perfektsete ja üksluisete Rinaldo ja Almirena.

Kui esimeses vaatuses puhus tuul, siis teine vaatus kubises meeldejäävatest, vaimukatest ning positiivselt üllatavatest stseenidest. Esiteks oli geniaalselt nutikas ja lõbus kui kaks näitsikut võrgutasid meie kangelasi, hööritasid tagumikke ja lutsutasid pulgakommi. Meestel vajusid suud ammuli ning reaktsioonid olid suurepärased. Teiseks oli üks vaimukas, hoogne ja minu Armida vastu austust suurendav stseen, kui viimane ennast hüljatuna ja kõvaleheidetuna kättemaksus paneb mehed kordamööda klaverit mängima oma võlujõuga. Eriti meeldis mulle Rinaldo nägu täis vastikust ja vastumeelt kui naine ennast talle lähemale surus, samas oli kontroll mehe keha üle naisel. Samuti sado maso vahendid ja mask olid toredad lisandud. Kirsiks tordil -- klaver läks ka tossama lõpuks. Rohkem tõsiseltvõetavatest stseenidest jäi mulle meelde võitlus kahe eri poole vahel ning valgusmäng, mis pani nähtu otsekui aktiivselt liikuma, samas kui tegelikult tehti aeglaseid, katkendlikke ning vähe liigutusi. Hiljem lamati maas kui peategelased teed jõid -- väga sõnakas ning mõjuv stseen.

Muusika kohalt pean esmalt mainima, et mulle ääretult meeldis dirigent, kes ise ka vahel viiuli kätte võttis ja energiliselt, tegusalt ja krapsakalt orkestriga ühines ning muusikat lõi. Üldiselt aga pean kahjuks tunnistama, et muusika antud etenduses ei olnud niiväga minu maitsele, kuigi ma hindasin seda, et eri teksti oli vähe ja seega pidi vähem pead kaela ajama, et kõrgelt lavalt subtiitreid lugeda ja sai rohkem laval toimuvale keskenduda, oli kuidagi monotoonne kui lauldu koosnes vaid paarist lausest, mida siis korrutati kas fraaside, sõnade ja lausetena mitut moodi ja mitmeid kordi. Samas meeldis mulle üleüldine kuidagi helge, positiivne ja mitte fataalne toon kogu muusikas. Lemmikuna toon esile Argante esituse koos oma sõdalastega, kelle rollides olid lapsed ning kes nii lahedalt selliseid mehiseid poose võtsid ja "argh" karjusid. Sellise veidi ebamugavalt läila, kentsaka ning silmipööritava tunde tekitas Almirena etteaste linnukestega.

Eraldi paragraafis pean kiitust avaldama grupile poistele ja tüdrukutele, kes laval kahe vaenuliku poole sõdureid/sõdalasi mängisid. Nende lisamine oli lahe ja ootamatu idee. Kahtlemata said kõik suurepäraselt hakkama ning mulle meeldis, et tegu ei olnud ainult nii öelda inimdekoratsioonidega vaid nad tõesti olid etenduse märkimisväärne osa.

Kokkuvõttes: Nii tavaline aga nii teistsugune! Õnneks saan oma esimest barokki ajastu ooperi kogemust õnnestunuks lugeda, kuigi käima saamine oli raske ning esimene vaatus just mitte paljulubav, teine aga tegi kõik tasa.



Neljapäev, 12. märts 2015

Scandinavian Hunks - Intervjuu!

Tere ilusat päeva!

Nagu me oleme lubanud, siis külastame me võimalusel igasuguseid erinevaid kultuuri- ja meelelahutusüritusi. Kultuuri- ja meelelahutusüritused hõlmavad enda alla väga laia spektrumi, alates ooperietendustest, näitustest ja lõpetades siis erootilise tantsutrupi Scandinavian Hunks esinemisega. Käisime Scandinavian Hunks'e vaatamas ja selle kohta saate lugeda SIIT.

Meil õnnestus Scandinavian Hunks tantsijatega kohtuda peale nende esinemist Tallinnas, Club Hollywoodis ja teha nendega ka üks väike intervjuu. Taustaks niipalju, et Scandinavian Hunks on soome meestest koosnev grupp, kes on pea viisteist aastat hullutanud nii Soome kui ka teiste riikide naisi ja lavasid. Ma pean ütlema, et nende show oli väga äge ja kui meid show lõppedes juhatati lavatagusesse ruumi, siis olime parajalt elevil.

Kui uksest sisenesime, siis avanes meil ees järgnev vaatepilt: viis poolpaljast vägevat musklis meest, keda olime äsja vaimustusest kiljuva publiku ees esinemas näinud, sebimas ringi väikeses riietusruumis keset kohvreid ja kostüüme. Kui nad aru said, et kohe hakatakse neid intervjueerima, jätsid nad koheselt oma pooleliolevad tegevused katki ja astusid meile sõbralikult lähemale. Nad tutvustasid end viisakalt ja kätt tervituseks ulatades ja meid kutsuti sisse. Peale mõningast ja hetkelist segadust, et kellega me viiest mehest vestlema hakkame, tegid mehed kiire otsuse, et nad kõik on nõus meie küsimustele vastama. Sättisime end sofale ja meie vestlus võiski alata. Kuna kõik mehed osalesid vestluses ja vastasid segamini, ja kuna ma Hunks'e nii hästi ei tunne, et neid hääle järgi ära tunda (võtsime intervjuu linti), siis vastuste puhul ei ole nimeliselt eraldi välja toodud, kes Hunks'idest mida ütles. Kena lugemist!

Jucci. Foto: Maksim Toome

Mu daamid ja härrad, palun saage tuttavaks: Ville, Jucci, Kimmo, Riku ja Matias!

Intervjueeritavad: Scandinavian Hunks'id Ville, Jucci, Kimmo, Riku ja Matias
Üritus: Tantsuparadiisi 6. sünnipäev ja naistepäeva tähistamine
Koht: Club Hollywood
Korraldaja: Music Factory
Küsitlesid: Liis ja Inga
Kirja pani: Inga



Kõigepealt, suur aitäh, te tegite suurepärase show! Kuidas te show ja publikuga rahule jäite?

- Hea show oli ja publik oli lahe!
Kimmo. Foto: Maksim Toome

Kust Scandinavian Hunks alguse sai?

- Scnadinavian Hunks loodi umbes kolmteist aastat tagasi, kui kolm meest otsustasid, et võiks midagi sellist teha.

Kas keegi teist oli Scandinavian Hunks asutajaliige?

- Jah, on, Jucci. Peale tema on veel kaks originaalset Hunks'i, asutajaliiget, keda täna siin ei ole.

Kui palju on Scandinavian Hunks'idel liikmeid?

- Kaksteist.
Riku. Foto: Maksim Toome

Aga te olete täna ju ainult viiekesi?

- Jah, täna oleme siin viiekesi. Kokku on meid 12, viis on täna siin ja viis esinevad täna samaaegselt Tartus. Lisaks on meil veel kaks meest, meie reserv, tagavaraliikmed.

Kuidas saadakse Scandinavian Hunks'i liikmeteks, kas teid kutsuti otse või pidite ka mingitel katsetel käima?

- Erinevat viisi.
- Erinevad liikmed on erinevaid teid pidi meile sattunud.

Kuidas siis täpsemalt? Näiteks, Ville, kuidas sina grupiga ühinesid?

Ville. Foto: Maksim Toome
- Ma tantsisin eelnevalt ühes teises trupis, kui Nikita, üks meie liikmetest, ja veel paar meest helistasid ja kutsusid mind Scandinavian Hunks'idesse.

Matias, kuidas sina Hunks'idesse sattusid?

- Ühes Soome kõmuajakirjas oli kuulutus. et nad otsivad uusi tantsijaid. Ma töötasin sel ajal ühes laos. Üks mu kaastöötajatest soovitas, et see sobiks mu isiksusega. Ja ma otsustasin proovida. Nad helistasid mulle.

- Jah, Matias tuli kõmuajakirja konkursi kaudu. Siis toimus ikka päris konkurss. Ja vist 6 meest kandideerisid ja inimesed said hääletada, et kes nendest võiks kõige rohkem meie gruppi sobida. Ja Matias oli üks nendest, kes Hunks'iks sai.

Kas te olete kõik tantsija taustaga, olete eelnevalt tantsimisega tegelenud?
Jucci. Foto: Maksim Toome

- Ei.
- Sõltub, aga mõned on.
- Enamus meist on tegelenud aktiivselt spordiga.
- Tänaseks on tegemist suuresti sõpruskonnaga. Meil on koos tore ja me naudime seda.

Kuidas te oma tantse loote? Kas teil on enda koreograaf?

- Meil on neid vist kokku 9 olnud kuna me oleme esinemisega tegelenud alates 2001. Ütleme siis nii, et me oleme kasutanud Soome tipp-koreograafe. Nad teevad meile koreograafiad ja siis hiljem me kohendame neid natuke vastavalt meile endile, et kuidas esinedes ennast paremini näidata ja et paremini välja tuleks ja naistele rohkem meeldiks.

Selle üle on meil, naistel, muidugi hea meel.
Kuidas teie lähedased suhtuvad sellesse, et te striptiisi teete?

- Siis, kui me aastaid tagasi alustasime, siis nad suhtusid päris negatiivselt, sest see oli nii uus asi. Vanasti olid Soomes olemas enda Chippendales'id ja üks meist tahtis luua enda gruppi striptiisi tegemiseks. Ja kui me alustasime, siis olid inimesed üllatunud, et oh, näe, nad ikka tantsivad ka, nad oskavad show'd teha. Et tegemist ei ole ainult lahtiriietumisega, aga tegemist on show'ga, kus mehed flirdivad ja tantsivad. Ja inimesed said teada, et Scandinavian Hunks on olemas. Meedia esialgu isegi küsis, et mida tähendab sõna hunk. Ameerikas oli see sõna juba ammu käibel, aga siin seda ei teatud. Siis sattusime juba meediasse, ajakirjadesse ja telekasse ja nii hakkas info meist levima.

Kui tihti te esinete? Kui tihti show's toimuvad?
Matias. Foto: Maksime Toome

- Terve grupp kokku teeb kusagil 20-30 show'd kuus.

Seda on päris palju. Kas see on teie igapäevatöö või teete midagi muud igapäevatööna?

- See ei ole töö, see on elustiil!
- See on rohkem lõbu kui töö!
- Show, mida me teeme on puhas meelelahutus, aga eks meil kõigil on ikka töö peale selle. Igal ühel oma.
- Möödunud päevade jooksul oleme teinud 5-6 show'd, nii, et iga töö kõrvalt seda teha ei saa.

Kuidas te tasakaalustate oma tavaelu oma show-eluga? Kas see laabub teil perfektselt?

- Mitte midagi siin ilmas ei ole perfektne!
- Kuna me ise naudime seda, siis see laabub hästi.
- Ja me oleme ka head sõbrad, mis teeb selle lihtsamaks.
- Loomulikult, sa pead oma nädalaid väga täpselt planeerima. Me peame arvestama sellega, et kui näiteks järgmisel õhtul on show, siis peame pool ööd üleval olema. Ja kui ma siis hommikul pean minema personaaltreeninguid tegema, ka sellega tuleb arvestada. Sa pead looma endale tervikliku pildi, et millal ma midagi teen.

Kui tihti te treenite? Teil on väga treenitud kehad.

- Neli kuni viis korda nädalas.
- Sama siin.
- Teeme kardiot ka.

Kas te sellest ära ei väsi vahest? Kas see koormav ei ole, et peate kogu aeg jälgima, et mida sööte ja et peate kogu aeg trenni tegema?
Matias, Jucci ja Ville. Foto: Maksim Toome

- Ega see nii hull ei ole. Me sööme ka hamburgereid!
- Me ei järgi mingit erilist dieeti.
- Meile meeldib süüa seda, mida me tahame. Aga me teeme kõvasti ka trenni.
- Higistame pärast trennis kõvasti!

Kust te siit edasi lähete? Kus on teie järgmised esinemised?

- Siit läheme tagasi Helsingisse.

Kui tihti te olete välismaal esinemas käinud?

- Päris palju oleme käinud: Slovakkias, Tais, Rootsis. Tavaliselt oleme Sloveenias olnud naistepäeval. Hispaanias ja Türgis oleme käinud.

Milline on siiani olnud teie kõige toredam elamus laval?

- Täna, siin!
- Jaa, loomulikult!
- Siin, täna!
- Ma tahan öelda, et siin Eestis on tõsiselt väga ilusad naised!
- Ma olen ka sellega nõus!

Me oleme ka nõus, et siin on ilusad naised! Räägiks sellest, et mis on olnud kõige veidramad või naljakamad juhtumid, mis teil esinedes on ette tulnud?

- Wow! Te ei taha teada!!!
- Me oleme vist kõike näinud!
- Te peate noorematelt küsima. Ma olen seda 10 aastat teinud ja päris palju näinud. Seda kõike on nii palju olnud, et ma kõike isegi ei mäleta.
- Mauno, meie manager on rääkinud, kuidas mehed käisid ühes Soome väikelinnas. Nendel pidi seal show toimuma, aga muusika vedas alt. Ja siis nad ise lugesid rütmi peale, et üks, kaks, kolm ja nii terve show ajal.
- Seda on palju kordi juhtunud, et muusikaga midagi juhtub.

Mis on kõige hullem asi, mida naised on teinud show ajal?

Peale suurt naerupahvakut, vastab üks meestest:

- Oh, mõni hakkab sul pükse esinemise ajal jalast ära tirima laval olles. See võib päris veider olla.

Kas keegi oma aluspesu teile ka lava peale loobib, rinnahoidjad ja aluspükse?

Jällegi rõkkas ruum naerust.

- Kogu aeg.
- Naised on ennast ka meile pakkuma tulnud.

Riku  ja Ville. Foto: Maksim Toome
Kas teil on mingid reeglid ka paika pandud, et kui teil esinedes keegi publiku hulgast meeldima hakkab, et kas te tohite siis selle naisega peale esinemist suhelda ka või on see keelatud? Või teete oma show ära ja siis lähete koju ilma naistega suhtlemata?

(Naeravad)

- Jaa, me lähme igal öösel peale esinemist koju... kellegagi.

(Itsitavad)

- Loomulikult tohime me naistega suhelda, kui keegi silma hakkab. Kui sa oled üksik ja sul endal elukaaslast pole, siis loomulikult tohib!
- Naiste pärast meile see töö meeldibki!
- Laval olles ja esinedes läheb kõik nii kiiresti, et isegi kui sa publikut näed, sa ei vaata naisi, sa esined.
 - Me flirdime show ajal muidugi, aga meil pole aega selleks, et keegi silma jääks.
- Pärast esinemist, loomulikult tohime!
- Pärast showd oleme tihti publiku seas, suhtleme nendega.
- Me oleme alati džentelmenid.

See kõlab hästi! Siis saate siit pärast afterpartyle minna ja natuke lõbutseda!

Viis Hunksi. Foto: Maksim Toome
- Kus see toimub?

Siinsamas, rahva seas!

- Kõik võib juhtuda!

Kas inimesed tunnevad teid tänaval ära?

- Jah, Soome on ju päris väike.

Mingeid vahejuhtumeid?

- Kogu aeg.
- Üldiselt on nii, et soomlased on nagu eestlased suhteliselt tagasihoidlikud. Kui nad just purjus pole.

See on nii vist igas riigis.

- Show ajal tehakse küll igasugu hulluseid, aga igapäevaselt elame me rahulikku elu.
- Ega me nii kuulsad ju ka pole nagu Bon Jovi!
- Aga ikka soovitakse autogramme.

Ma usun, et kui te siit ruumist klubisse tagasi lähete, siis jooksevad naised tormi.

- See saab põnev olema.

Viimane küsimus. Kuidas kuulsus teie egodele mõjunud on? On see teie ego suuremaks muutnud?

Liis koos poistega peale intervjuud. Foto erakogust.

- Ei, suuremaks mitte, küll aga paremaks!
- Selleks, et laval nii esineda, pead sa ennast austama ja armastama, see on selge.
-  Sa pead ikkagi jääma tagasihoidlikuks. Meil on päris palju mehi, kes tulevad gruppi, ajavad nina püsti, siis ega nad kaua meil ei püsi, nad visatakse välja. Meil on olnud juhtumeid, kus visatakse liige välja, sest naiste tähelepanu hakkab pähe. Jah, meil on hea välimus ja naiste tähelepanu, aga kuna me peame ju väga palju aega üksteise seltsis aega veetma, siis ülbus meile ei sobi. Me oleme sõbrad ja me arutame omavahel ja üksteisega igasuguseid probleeme, ka suhteprobleeme. Me oleme päris lähedased.
- Sul peab süda õiges paigas olema.
- Süda ja sõpruskond on see, mis meile midagi tähendab.





Te olete kindlasti peale show'd natuke väsinud ja tahate puhkama ja lõbutsema minna, nii et me ei pea teid kauem kinni. Suur aitäh intervjuu eest!


Pärast intervjuud tegime ära kohustuslikud pildid ja lobisesime veel natuke. Peale selle, et tegemist oli tõeliselt heade erootiliste tantsijatega, kes head välja nägid, olid nad ka sümpaatsed ja sõbralikud. Meil Liisiga oli kahtlemata üks vahva õhtu!

Suur tänu ka Music Factory'le, kes võimaldas intervjuu tegemise!

Capre diem!