Kino: "Lemmikloomade salajane elu"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Lemmikloomade salajane elu

Originaalpealkiri: The Secret Life of Pets

Režissöör: Chris Renaud, Yarrow Cheney

Žanr: Komöödia, kogupere, animafilm

Kestus: 1h 31 min

Kinodes alates: 19.08.2016

Nähtud: 12.08.2016

Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kui ma ei oleks eelnevalt näinud "Lelulugu" ja tuvastanud, et liiga paljuski ühtib selle ja "Lemmikloomade salajane elu" sisu, siis hindaksin uut animafilmi tunduvalt kõrgemalt. Kahjuks aga kopeerib viimane, kas tahtmatult või tahtlikult, eelkäijat ning paralleele on üpris kerge tõmmata. See loomulikult ei tähenda, et valem ei toimi -- toimib ja kuidas veel, kuid arvestades, et animafilme ei tehta just sadu aastas, siis võiks ikka, teekond ettevõetuna, midagi originaalsemat kinolinale saata. 

Multika idee oli minu arvates geniaalne. Viimasel ajal eriti on mu silmi jõudnud hulganisti dokumentaale, artikleid jne, kus jälgitakse mida näiteks kassid teevad terved päevad ja kus käivad. See kõik on meeletult põnev ja nunnu ning seda lukuaugust piilumise kogemust lemmikute üksi kodus olemise argipäevaellu, olen veendunud, et oleksid huvitatud jälgima kõik loomaomanikud. Kes meist ei ole kordagi mõtteid mõlgutanud selle üle, et millega mupsik ikkagi päev otsa tegeleb? Põõnab või käib pidu?

Lisades nutikale baasideele väljapaistvad, iseloomukad ja üliarmsad tegelased -- kohe lausa kulbiga. Loopides nad totakatesse olukordadesse ja ootamatutesse seiklustesse. Ning rohkem vaja ei olegi. Edasiviivaks ja kandvaks jõuks on aga peamiselt ikkagi karakterid ning kuigi Max oli oma üliagaruses ja peremehe kiindumuses ülinunnu ning metsikult segane jänku Snowball oli ülivinge, kuulub minu süda vaid ühele:

Kass Chloe -- Multika vaieldamatu superstaar! Ümmargune nagu vaat ja ülbe nagu üks õige kass ikka. Mulle pakkusid enim nalja väiksed kiisudele iseloomulikud nüansid, mida tuli märgata, et täit efekti saada. Näiteks stseenid, kus ta istus pisikeses karbis, olles nagu üleküpsenud muffin kitsas vormis, kui ta upsakalt oma perenaist uksel vastu võttis, kui ta näiliselt ükskõikne oma sõprade vastu oli või kuidas ta mänguhiirega lustis, seda oma trullaga kehaga osavalt visates ja kinni püüdes. Chloe ainuüksi andis mu hinnangule 0.5 punkti juurde.

Kino: "Kollanokk"

Tervitus!

Seekord vahelduseks kinorindelt!

Pealkiri: Kollanokk
Originaalpealkiri: Yellowbird
Režišöör: Christian De Vita
Kestus: 1h 25 min
Žanr: Kogupere komöödia, animatsioon
Kinodes alates: 05.06.2015
Nähtud: 12.06.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Mõnikord leian ennast täitsa vabatahtlikult väikestele lastele mõeldud animafilme vaatamast ning põhjused on lihtsad. Koguperefilmid, nagu sõna viitab, on tõesti mõeldud kogu perele, nii noorele kui vanale ning vahetevahel on lõõgastav ning lõbus kogeda midagi armast, lihtsat ning veidi lapsikut.

Sisust:
Kollanokk on munana pesast eksinud ääretult arg orvust linnuke, kes oma väiksest varemetest kodust väljapoole jalgagi ei julge tõsta. Õnneks on tal sõbraks agar ja julgustav lepatriinu ning saatuse tahtel satub linnupoisi teele ka sinine lind, kes annab edasi ülesande: juhatada viimase pere uut marsruutipidi Aafrikasse. Nii võtabki meie kangelane enda õlgadele ülitähtsa ettevõtmise, kuid kõik ei lähe ilmtingimata libedalt ja muretult, kuid tasu, mis kohati ka ootamatu, sihtkohta jõudes, üle kivide ja kändude, on kõiki takistusi väärt.

Meeldis:
Animatsiooni tehnika nägi originaalne, meeldejääv ning visuaalselt nauditav välja. Tegu oli otsekui nukufilmi efektiga ning tegelased tundusid kui liikuvad savinukud, kuid loomulikult palju voolavamad, loomulikumad ning stiilsemad. Looduskaadrid ning muud tausta vaated olid ka kohati hingematvalt maalilised ning kaunid. Väljanägemiselt oli tegu millegi värske ja igati õnnestunuga, mida ka täiskasvanud saaksid imetleda ja hinnata.

Lugu oli iseenesest päris kaasahaarav, kuid tüüpiline taolistele animafilmidele. Tegu oli tavapärase kangelase teekonna looga, kus leidus ja toodi esile õigeid moraale ning mitmed lastele õppust võetavad väärtused olid esindatud. Kõige enam meeldisid mulle aga peategelase ettevõtmise tagasilöögid, mis suutsid olla ootamatud ning huviäratavad. Kuni lahenduseni ei saanud ma küll aru kuidas nad sellest segadusest välja rabelevad ning eeldasin lahendusena midagi palju lihtsamat, kuid filmis esinenud versioon toimis hulganisti mõjusamalt ning nutikamalt.

Ei meeldinud:
Kahjuks avastasin end ka kohati igavlemast ning kui aus olla siis peategelastest paar mu vankumatut poolehoidu võita ei suutnud, millegipärast ei tõmmanud mind Kollanokk niiväga enesele kaasa elama, kuna oli suhteliselt ühedimensiooniline ja liialt klassikalises stiilis ootamatu kangelane, ning mulle imponeerisid kõvasti rohkem mõned vähem tähtsamad kõrvaltegelased nagu linnubeebi, kes teeb läbi suure ning oodatud muutuse, teismeline mega laheda tukaga linnupoiss, lahedad morsad ja orav, kes oli külaliseks ühes lindude/loomade hostelis ning kus viimane oli pidevalt frustreerunud, sest ei saanud teiste asukate pärast rahulikult põõnata. Filmis leidus põgusalt, kuid meeldejäävalt igasugu värvikaid tegelasi.

Lemmik tsitaat: "Linnades on soojem, see on see vinge asi, õhusaaste."

Lemmik stseen: Ootamatu häälemurre ja jõud, morsad ning ärritunud orav loomade hostelis.

Kokkuvõttes: Nunnu ja värskelt meeldejääva animatsiooniga positiivne ja julgustav looke pisikestest lindudest ja nende suurtest ettevõtmistest.

Kino: "Supilinna salaselts"

Tervitus!

Saakord sai taas kodumaist toodangut nähtud!

Pealkiri: Supilinna salaselts

Režišöör: Margus Paju

Näitlejad: Olivia Viikant, Arabella Antons, Hugo Soosaar, Karl Jakob Vibur, Evelin Võigemast, Mirtel Pohla, Tiit Lilleorg, Ott Aardam, Karin Rask, Kaido Höövelson

Kestus: 1h 39 min

Žanr: Seiklus, kogupere

Kinodes alates: 15.05.2015

Nähtud: 15.05.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Mõnikord tuleb loogilisust hindav ja nokkiv osa endast kinosaali ukse taha jätta ja esile kutsuda enda sees pesitsev laps, et filmi täiel rinnal nautida. See oli ka mu eesmärk, olles mõned stseenid algusest ära kaenud, sest need tekitasid kiusatust hakata igasugu sisuauke ja ebaloogilisusi välja tooma ja nende üle pikemalt mõtetes juurdlema, leidmaks seletusi ja lahendusi. Ütlen aga kohe välja, enne kui lahti päästetud sisemine põngerjas mu täiskasvanuliku mina summutab, filmis oli hulganisti momente ja olukordi, mis mõjusid ebatõenäolistena, ebaloogilistena ning ebareaalsetena, kuid aitab vingumisest, sest kes siis ikka ootab lastele mõeldud seiklusfilmist dokumentaali.

Lugu põhineb Mika Keräneni populaarsel lasteraamatusarjal, mille keskmes on neli sõpra Tartu Supilinnast, kes koos veedavad aega mängides ja seigeldes ning kõige enam aga igasugu aardejahtidel. Mari on liider ja eestvedaja, Sadu on nutikas ning kaval ja poisid Olav ning Anton julged ja hakkajad. Kui ootamatult langevad linna täiskasvanud salapärase mürgi ohvriks ning selle tagajärjel hakkab nende mälu kaduma ja käitumiselt ning mentaalselt liiguvad nad tagasi lapseikka, siis on ainult justloodud Supilinna Salaselts see, kes suudab täiskasvanud päästa. Otsingutel on aga tuli takus, sest vastumürgi leidmiseks on vaid 48 tundi aega ning on ka neid kes ei taha, et lapsed selle kunagi leiaks.

Seikluslikud otsingud ja ajalooga seotud müsteeriumid a la "DaVinci kood" on mulle alati meelepärased olnud. Tohutult põnev on ju jälgida tegelaste järjepidevat vihjete lahtimurdmist, samm sammult sihile lähenemist ning ühe lahenduse teise järel pusle kokkupanemist, eriti veel kui aardejahi taustaks on salapärane juhtum minevikust. Komistuskiviks võib siinkohal kergesti osutuda monotoonseks muutumine, aga õnneks esines filmis piisavalt vahetegevusi, ootamatuid takistusi ning sekeldusi, et huvi üleval hoida ja mitte liiga tugevalt mustrisse langeda. Tartus on kahtlemata ka hulganisti igast intrigeerivaid paiku, milledest pole kuulnudki või kuhu naljalt ei satu ning kihvt oli lastega neid külastada, näiteks oli arhiiv minu jaoks väga huviäratav koht. Alati on ka tore vaadata suurelt ekraanilt filmi jaoks tähtsaid paiku ning mõelda, oh, aga ma ju olen seal käinud. Välismaal tehtutes saab seda harvem kogeda, kuid oma kodumaal vändatud filmi abil on lihtsam äratundmisrõõmu kogeda. Näiteks tekitas mus elevust tegevus botaanikaaias.

Filmi kurjami ja tegevustele alguse panijast niiditõmbaja tõelise identiteedi suutsin tuletada kohe alguses, kui lähtuda sellest kuidas tähelepanu tegelastele oli hajutatud, kuidas seda püüti mujale üle kanda ning kui eraldada tõenäolised ebatõenäolistest. Peab aga mainima, et tema motiivid ei olnud üldse niiväga primitiivsed või totrad kui oleksin eeldanud. Samas ei olnud pahareti müsteerium ka see, mis mu pilku ekraanil hoidis, seega ei häirinud mind tema identiteedi vaevatu väljaselgitamine.

Mulle meeldis, et lugu ei keskendunud vaid laste seiklusele ning oma osa fookust said ka näiteks peresuhted ja lapse ning vanema vaheline usaldus ja üksteise ärakuulamise teema, viimast just Mari perekonna näitel. Kuigi vähem kui oleksin lootnud, sai ka oma osa loovutatud huumorile. Näiteks mulle ääretult meeldis ning tegi nalja kuidas Sadu oma vanemaid kantseldas ning kuidas viimaseid sai kergesti kommiga meelitada igast asju tegema. Oli ka näha, et tüdruk mõneti nautis peredünaamika ümber pöördumist. Loomulikult oli kohati ka koomiline minu jaoks hädine ja kobakäppadest kiusajatebande ning nende liider, kellel oli ka oma lõbus väike saladus.

Neljast kangelasest oli loos tähtsaim ja algataja Mari ning seega oli ka tema iseloom ning taust rohkem väljajoonistatud. Tema roll seikluses oli ka peajagu üle teistest, kuigi kõik panustasid vastavalt olukorrale kord rohkem kord vähem. Ma oleks aga tahtnud, et poiste olemused oleksid enam väljatoodud ning eristatud, kuid ega igat asja ühte filmi mahutada ei olegi alati võimalik. Lapsed on aga kokkuvõttes teeninud ära kiituse oma esituse eest ning loodan neid veel tulevikus ekraanil või kuhu iganes tee neid viib kohata.

Teistest näitlejatest pean välja tooma emaliku ja asjaliku Evelin Võigemasti, kauni ja leebe olemusega Mirtel Pohla ning alati on tore kohata Argo Aadlit, kas laval või siis siinkohal ekraanil. Samuti sooritas Kaido Höövelson Sadu isana ootamatu, kuid sümpaatse cameo.

Lemmik stseen: Kõik stseenid Sadu ja tema vanematega.

Lemmik tsitaat: "Tere tatid! Mida te siin nüüd koos nii nunnult kallistate."

Kokkuvõttes: Imeline kodumaine meelelahutus lastele või lapselikele vanematele või täiskasvanutele, kes suudavad oma sisemise lapse esile tuua ja enda tõsise ja asjaliku olemuse kino ukse taha jätta.

Kino: "Paddingtoni seiklused"

Tervitus!

Taas kinorindelt!

Pealkiri: Paddingtoni seiklused

Originaalpealkiri: Paddington

Režišöör: Paul King

Näitlejad: Hugh Bonneville, Nicole Kidman, Sally Hawkins, Jim Broadbent, Ben Whishaw

Kestus: 1h 35 min

Žanr: Perefilm, komöödia

Kinodes alates: 13.02.2015

Nähtud: 07.02.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

No eks mul veidi imelik oli üksinda keset saali istuda ümbritsetuna lastest ja nende vanematest, aga kas oleks saanud treiler peibutusena olla veelgi nunnumeetrit põhja lükkav!? Ma lihtsalt olin sunnitud seda üliarmast kaisukaru kaema minema - loomad on mu nõrkus ja samas, üldiselt, ma ei kihuta vaatama filme, kus nad peategelased, sest mu ülitundlikud emotsioonid nendest ajendatuna hakkavad ulguma juba ainuüksi siis kui loom kurba nägu teeb. Siinkohal pole vist tarvis mainida, et mu silmade veekraanid läksid koheselt lahti juba alguses ja järjepidevalt jätkasid vee pritsimist muudel haledatel, ohtlikel ja üliõnnelikel momentidel. Ma lihtsalt ei saa võtta kainelt olukorda, kus mõni loom on täbaras olukorras, olgu film või mitte! Jah, ma olen imelik!

Paddington on mõmmik haruldasest karuliigist Peruu süvametsadest, kes tänu kontaktile inglasest maadeavastajaga on võtnud omaks palju inimeste kombeid, käitumisi, meeldimisi ja ka keele. Reisides Londonisse ning jäädes ootama rongijaama, et keegi ta endale võtaks ja kodu pakuks, satub ta teele perekond Brown, kes vaatamata perepea (Hugh Bonneville) vastupuiklemisele valmis karule ajutist peavarju pakkuma ja kohe kindlasti mitte pikaks ajaks, sest mehe arvates suurendab loomaga ühe katuse all olemine vaid õnnetuste toimumise riski nende üliturvalises kodus. Juhtub aga paratamatu ning karu poeb sügavale pereliikmete südametesse ja vastupidi ning üksteise kiindumuse tõestamise viimaseks katsumiseks on vastu astumine pahatahtlikule ja järjekindlale topisetegijale (Nicole Kidman).

Tegu oli igati õnnestunud ning äärmiselt südamliku, armsa ja sooja filmiga. Tasakaal oli suurepäraselt paigas, oli midagi lastele kui ka neid saatvatele vanematele, oli mahlakat huumorit ja südantsoojendavaid momente, oli nukraid ja suuri õnnest rõkkavaid kohti, oli kurjameid ja kangelasi, oli lõbusaid ja totraid hetki ja kõike seda ilma minemata üle piiri ning ilma keskendumata ainult ühele spetsiifilisele positiivsele küljele. Samuti meeldis mulle, et naljakad momendid ei olnud jalaga-tagumikku killast vaid siiralt vaimukad, lustakad ja värsked. Võimatu oli jääda külmaks viisaka, eheda, marmelaadi maia, heatahtliku, kohmaka selles uues maailmas, sõbraliku ja puhtast südamest koduotsiva karvapalli vastu. Kui lisada siia veel ka tõsiasi, et Paddington oli loodud tõetruult ja vaatamata sellele, et ta oli animatsioon, sulandus ta oma ümbrusesse edukalt ja ei jätnud pidevat muljet, et tegu on arvutiga vorbitud tegelasega. Ja, et just eriti tema näoilmed olid väga väljendusrikkad, õnnestunud ja näitasid ilmselgelt ja varjamatult nii õnne, kurbust, segadust, hirmu, üllatust jne oli mõmmik oma pontsaka ja karvase kehaga üks suur üliarmas kaisukaru.

Teistest tegelastest pean eraldi välja tooma uudishimuliku, erakliku ja umbuskliku naabri (Peter Capaldi), kelle stseenid Nicole Kidman'i tegelaskujuga olid päris vaimukad. Samuti meeldis mulle ka Julie Walters (enim tuntud kui Molly Weasly Harry Potter'is - ma ei tundud teda kohe äragi siin rollis ilma punaste juusteta ja alles hiljem tuli ohooo-moment) Mrs Bird'ina, kes lõpuks on tõeline kangelane ja päästab päeva. Veidi pealiskaudseteks ja 2Dks jäid Brownide lapsed, kes langesid klišeede hulka ning olid suhteliselt kergesti unustatavad.

Tegu oli ka eesti keelde dubleeritud filmiga, ning täitsa ausalt öeldes, ma üldiselt väldin neid kui tuld, välja arvatud kui ei ole tegu animatsiooniga, sest näitlejate suuliigutused ja toonid ei lähe kohe üldse kokku sellega mida ma näen. Ka antud versioon oli kuidagi võõrastav ja kohmakas ning mulle jättis see lihtsalt sellise kentsaka mulje. Eks see aga harjumuse asi ole.

Lemmik tsitaat: 2tk - "Ma lakkasin imestamast kui mikrolaineahi leiutati, ma ei usalda sind siiani," ja "Leidsin need lilled lambipostilt, kokkuhoid ei ole koonerdamine."

Lemmik stseen: 2tk - Mister Brown koristajatädina ja Paddinton tualetis.

Kokkuvõttes: Mind üldse ei üllata, et Paddington on üks armastatumaid lasteraamatute tegelasi Inglismaal. Mul on ka ülihea meel, et film on suutnud tegelaste ja loo võlud nii puhtalt ja südamlikult esile tuua. Tegu on tõesti õnnestunud ja sooja filmiga, mida soovitan julgelt!