Kolmapäev, 25. veebruar 2015

Kino: "Imiteerimismäng"

Tervitus!

Taaskord kinorindelt!

Pealkiri: Imiteerimismäng
Originaalpealkiri: The Imitation Game
Režišöör: Morten Tyldum
Näitlejad: Benedict Cumberbatch, Keira Knightley, Charles Dance, Mark Strong
Kestus: 1h 54 min
Žanr: Draama, sõjafilm, biograafia
Kinodes alates: 13.02.2015
Nähtud: 14.02.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Tegu on taas mõnevõrra Forrest Gump’iliku looga, mis kulmineerub eduga, kuid millele seekord ei järgne just õnnelik lõpp. Kuna mulle sellised allajääjate lood, mis võidukalt ja kahtlejaid ümber mõtlema sundivalt lõputiitriteni jõuavad, ääretult meeldivad ning kui midagi väga sügavalt untsu ei keerata, siis on lihtne järeldada, et mulle film väga meeldis. Kuna tegu on ka eri auhindade jagamistel palju nominatsioone kogunud linateosega, siis võib eeldada, et film on tõesti kvaliteetne. Lisaks, tegu on ka väga haarava ja kaasaelamist soodustava filmiga, mis on alati märkimisväärne pluss.

Käimas on Teine maailmasõda ning tänu sakslaste koodimasinale Enigmale on viimased võimelised edastama kõik sõjategevusega seotud sõnumid nii, et keegi peale nende endi ei suuda neid lahti kodeerida.
Matemaatik Alan Turing pannakse kokku koos grupi asjatundjatega, kellede ülesandeks on teha võimatut. Kas nad aga on valmis olukorraks, kus ettevõtmine õnnestub, mida see kõik kaasa toob ning mis valikute ette nad paigutatakse?

Filmi sisu kondikava on tegelikult suhteliselt standardne ning universaalne kangelaslugudele ja juba mainitud underdog tüüpi filmidele. Seega ei olnud filmi põhiidees otseselt midagi värsket ega originaalset ning muster, mis on ennast juba tõestanud on lihtsalt ümbritsetud maailmasõja õuduste, raskete otsuste ja keeruliste oludega ning tegevuse keskmes on intrigeeriv ja teistsuguse suhtumise ja mõtlemisega mees, kes vaatamata algsele vastuseisule teenib ära oma kaaslaste austuse ja suudab enda teisitimõtlemist ja ideid tõestada ja realiseerida. Kui tavaliselt aga jääb peategelane saavutatud edu ja tunnustuse peale pikaajaliselt liuglema ning suured katsumused on seljataga, siis antud filmis aga ei jää heategu karistuseta ning pseudo-probleemid ületavad varjatud kangelase suurteod ja teened riigile ja rahvale. Tegu on tugevalt õigluse ja õigete väärtushinnangute vastu käiva põhikonflikti ja tulemusega filmiga. Tekib vaid üks mõte, et see kõik on ebaaus ja alatu. Eriti kurb on mõelda, et film põhineb tõestisündinud lool ning ebaõiglust ei suudetudki kunagi heastada.

Benedict Cumberbatch oli loomulikult väga efektiivne ja andekas antud rollis ning illustreeris seda sotsiaalselt kohmakat, teistsuguselt mõtlevat ja käituvalt, kuid geeniuse intellektiga tegelast just õige tasakaaluga, tegemata teda kaugeks, masinlikuks ja ebasümpaatseks ning aitas igati kaasa asjaolule, et äärmiselt lihtne oli talle pöidlaid hoida ja tema ideedest, püüdlustest ning käekäigust siiralt hoolida. Kahtlemata oli ta oma Oscari nominatsiooni ära teeninud. Siinkohal aga jäi mulle arusaamatuks Keira Knightley kandideerimine parima naiskõrvalosatäitja auhinnale, kuna ma ei saanud otseselt aru, mille poolest ta nii väga säras ning esile tõusis, et selle tasemelist tunnustust ära teenida. Loomulikult tegi ta tugeva ja tubli etteaste, kuid Oscari vääriliseks see ei küündinud.

Kui veel auhindadest rääkida, siis olen väga nördinud (kuigi konkurents oli kõva), et antud filmi muusika jäi vaid kandideerimise tasemele ning soundtrack võitu ei saavutanud. Ma pole vist ammu enam ühest filmimuusika kogumikust niivõrd lummatud olnud. Rõhuvalt kaunis, võimsalt melanhooliline, tagasihoidlikult meeldejääv, lihtsalt tõeliselt imelised meloodiad ja palad. Kuulan juba viimane nädal pidevalt neid lugusid ja ümisen omaette.

Lemmik stseen: Alani "töövestlus" ja tema lõunale kutsumise vestlus kolleegidega.

Lemmik tsitaat: "Enigmat ei ole võimalik lahti murda." - "Tore, laske mul proovida ja siis teame kindlalt."

Kokkuvõttes: Tundub esmapilgul kui tüüpiline sõjaaja pingeline, keeruline ja raskeloomuline film, mis ta ka muidugi oli. Siiski, tunduvalt rohkem on tegu aga inimlikkusel ja õiglustundel tugevalt mängiva linateosega, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta ning paneb küsima, et kas nn kuritegu kaalub tõesti üle miljon korda suuremad heateod. Mis teoorias on õige ei pruugi olla seda praktikas. Mis peaksid olema ning mis on prioriteedid? Mida teha kui õiget varianti ei eksisteerigi?



Laupäev, 21. veebruar 2015

Kino: "1944"

1944 oli väga hea film.

Mina kuulun sellesse põlvkonda, kes on Eesti ajalugu õppinud kaks korda. Esimest korda nõukogude Eesti ajalugu ja hiljem juba Eesti Vabariigi ajalugu.

Kasvasin ülesse nõukogude pioneeride kangelastegudega ja sellised lood nagu Pavlik Morozovi oma kuulus kohustuslikku kirjandusse. Ma arvan, et paljud tänapäeva Eestis ei tea, kes on Pavlik Morozov ja ka seda, miks sellist kirjandust tol ajal üldse lugema pidi. Lühidalt, Pavlik Morozov oli nõukogude ajal ülistatud vene pioneer, kes andis oma isa nõukogude võimudele ülesse nõukogudevastase tegevuse eest. Jutu järgi hukati Pavlik ja tema vend oma kulakutest sugulaste poolt kättemaksuks. Tegelikkus oli aga midagi muud. Hiljem selgus, et Pavlik ei olnud üldsegi venelane, vaid ukrainlane ja et poiss andis isa ülesse armukadeda ema pealekäimisel, sest Pavliku isa oli endale armukese leidnud. Tuli ka välja, et pereliikmed Pavlikut ei tapnud, vaid nõukogude võimul oli vaja märterit, kelle kaudu sundida inimesi kolhoosi liikmeks astuma. Nii see propaganda käis.

Miks ma üldse Pavlik Morozovist räägin ja kuidas on see seotud selle arvustusega? Ma kirjutan temast selleks, et illustreerida, et ajalugu kirjutatakse alati võitjate poolt ja muudetakse alati vastavalt sellele, kuidas on antud võimule vajalik ja kasulik. Ajaloolised faktid sellest iseenesest ei muutu, küll aga muutub tõlgendus ja arusaam faktidest. Selsamal põhjusel olen nii mina kui ka sajad tuhanded teised pidanud oma ajaloolisi teadmisi uuendama ja värskendama. Sedasama teeb ka film 1944. Ta värskendab mälu, et me ei unustaks, mida meie inimesed ja meie maa on pidanud läbi elama. Ta näitab, mida teeb inimestega sõda.


Aga nüüd arvustuse juurde.

Pealkiri: 1944
Režissöör: Elmo Nüganen
Stsenarist: Leo Kunnas
Operaatorid: Rein Kotov ja Mart Taniel
Kestus:100 minutit
Žanr: Draama, ajalooline
Produtsent: Taska Film, Matila Röhr Productions
Näitlejad: Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Rain Simmul, Ain Mäeots, Ivo Uukkivi ja teised
Kinodes alates: 20 veebruar 2015
Nähtus: 20 veebruar 2015


Arvustus


1944 viib meid ajaloos tagasi Teise Maailmasõja lõppu, kus vaatajatele antakse võimalus järgida nii Saksa kui ka Vene vägedes võitlevate eestlaste teekonda Sinimägedest läbi Tallinna Sõrve poolsääreni. Filmi esimene pool näitab eestlasi eelkõige nende silmade läbi, kes võitlesid saksa vägedes ja teine pool näitab eestlasi vene vägedes võitlevate eestlaste kaudu.

Stsenaarium

Ma alustaks filmi stsenaariumiga. Ma ei ole lugenud Leo Kunnase avaldatud raamatuid, nii et ma ei tea, milline kirjanik ta on. Küll aga on ta kirjutanud suurepärase stsenaariumi. Ma ei tea, kui ajalooliselt täpne on 1944 stsenaarium, ma eeldan, et on, aga mulle väga meeldis, et Kunnas ei andnud otseselt hinnanguid. Ei olnud ei õiget poolt ega valet poolt. Oli lihtsalt sõda ja kannatajaks nii üht või teistpidi eesti rahvas, sest mõlemal pool sõdinud lootsid üht ja sedasama – iseseisvust. Mulle meeldis, et lahingute osa oli tasakaalus inimeste lugudega, et üks ei summutanud teist, vaid et sõda oma õudustega oli taustaks ja inimesed jutustasid loo.


Foto: Andres Teiss (Taska Film)

Ka oli mulle meeldivaks üllatuseks peategelaste läbilõimunud lugu saksa sõjaväes sõdinud mehest Karl Tammikust, kes kirjutab oma õele Ainole kirja. Kiri satub vene poole peal sõdinud Jüri Jõgi kätte, kes toimetab kirja Ainole ja armub. Traagiline lugu, mis kõigi etteantud eelduste kohaselt hästi lõppeda ei saa.

Veel tahaks stsenaariumi juures kiita dialoogi ja teravat huumorit! Ma naersin koos teiste vaatajatega südamest päris mitmeid kordi. Huumor oli toredaks vahelduseks süngetele lahingutele ja õhus rippuvale paksule hallile pingele. Eriti pani mind naerma, kuidas saksa sõjaväes olnud eestlased suhtusid põlgusega sellesse, et neile jagati vapruse eest Aadu (Hitler) autogrammiga pilte ja kui neid nende sangarluse eest tänati öeldes Heil Hitler ja millele eesti poised kas üldse ie vastanud või vastasid: “Ei ütle!” Lustakalt ajas naerma ka see, kuidas poisid peo ajal lõõpisid ja naersid, et millisel otstarbel autogrammiga pilti kasutada. Ka olid väga lahedalt välja mõeldud Peeter Tammeoja tegelaskuju hüüdmini Kreml: “Kreml soovib sind näha!”. Nutikalt läbimõeldud tekst, dialoog ja emotsionaalne lugu inimeste saatustest. Suurepärane, härra Kunnas!

Režii ja lavastus

Elmo Nüganeni töid olen ma alati austanud ja imetlenud ja mul ei olnud kahtlustki, et 1944 režissöörina annab ta filmile palju. Ta on suutnud näitlejaid juhendada ja panna nad tööle ühtse meeskonnana. Filmis ei olnud ühtegi näitlejat minu arvates, kes oleks osutunud nõrgaks lüliks ja see näitab ka režissööri head taset ja tugevust. Tundub, et ta teadis täpselt, millist tulemust ta soovib näha ja see tulemus tema visioonist on ka ekraanilt näha.

Operaatoritöö
Foto: Andres Teiss (Taska Film)

Visuaalselt oli film võimas! Lahingustseenid ei jää minu arvates maha muu maailma sõjafilmide stseenidest. Laskemoona ja lahingustseenide pealt ei ole kindlasti raha kokku hoitud ja see oli vinge! Sinimägede kaevikutes ei hoitud tagasi ei käsigranaatide, kuulipildujate ega ka miinide, mürskude ja tankide arvelt ja lõppresultaadiks olid eepilised lahingud, mis jätsid suurelt ekraanilt vaadates hirmuäratavalt autentse mulje. Operaatoritööd sooviks kiita ka seetõttu, et peale lahingustseenide vaheldusid nii tegelaste emotsionaalsed lähivaated kui ka suured plaanid küll loodusest ja ümbruskonnast väga sujuvalt ja hajusid ühte ühtsesse tervikusse.

Detailid ja lemmikstseenid

Detailidele oli pööratud suurt tähelepanu. Olgu see siis ängistavalt ilus Marie Underi luuletus Sõduri ema, mida luges Anu Lamp taustaks stseenile, kus poisid kaevikus omavahel vestlesid või siis Estonia teatri varemed või siis talunikele antud konservid ingliskeelsete tekstidega. Selles filmis oli palju emotsinaalselt mõjuvaid seikasid ja stseene, mis mõjusid nagu rusikas silmaauku.

Mõned meeldejäävamad kohad filmis:

Foto: Andres Teiss (Taska Film)
Stseen, kus inimesed sõja ja vene rinde eest põgenesid koos omakaitse meestega. Mulle meenutas see millegipärast Ülo Tuuliku raamatust Sõja jalus kirjeldust, kuidas inimesed pidid maha jätma oma kodud, majad ja tihti ka pereliikmed, kes keeldusid kodust lahkumast. Sünge, kurb, mõjuv, ängistav. Kui sellele lisada hetk, kus Karl Tammik räägib peale pommitamist väikese tüdukuga, kellel on nukk Kati, siis vägisi kipub süda lööke vahele jätma.

Stseen, kus pealetungivad vene vägedes teenivad eesti poisid avastavad Sinimägedes, et nende vastasteks on samuti omad eesti poisid, lõpetavad tule ja lasevad saksa vägedes sõdivatel poistel minna. Kahjuks on selleks ajaks mõned neist juba surma saanud. See äratundmise ja vaikuse hetk, mis tekib kui tulistamine lõpeb, tõi minul traagika tõttu klombi kurku.

Foto: Renee Altrov (Taska Film)
Stseen, kus vene vägedes teenivad eesti sõdurid saavad kohalikelt talunikelt süüa, kes pidasid sõdureid saksa poole peal sõdivateks sõduriteks kuni nad vene vormi selga ajasid, peale mida ütleb Siberist pärit sõdur, et tal on nendest talunikest kahju, nad tembeldatakse kulakuteks ja saadetakse nähtavasti Siberisse. See mõjus, sest arvatavasti reaalses elus nii ka juhtus.

Stseen, kus Saaremaalt pärit noormees saab lõpuks rõõmustades Sõrves koju, leides sealt eest tühja maja. Siin jääb järele kasutada vaid kujutlusvõimet, sest Sõrves jäid paljud talud tühjaks kuna suur osa inimestest kas said sõjas surma, lasti maha või küüditati.

Selliseid kohti, mis mõjusid emotsionaalselt, oli filmis palju. Osa minust tahaks tervet filmi ümber jutustada, aga mõistlikum on teil endal kinno minna ja vaadata.

Näitlejad

Ükski hea film ei valmi ilma veenvate näitlejateta. Öeldakse, et kett saab olla ainult nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Selles ketis ei olnud nõrku lülisid. Nii peategelased kui ka kõrvalosatäitjad olid veenvad, mõjusad ja omasid suurt tähtsust terviku saavutamisel. Nendel kõigil oli oma roll täita ja oma lugu jutustada. Midagi ei jäetud juhuse hooleks ja see tegi sõjafilmist ka suurepärase ajaloolise draama.


Foto: Renee Altrov (Taska Film)

Ehkki film oli täis suurepäraseid rollitäitjaid, siis näitlejatest tahaks esile tõsta just kahte, peaosatäitjaid mängivaid Kristjan Üksküla ja  Kaspar Velbergi. Mõlema näitleja puhul võib julgelt öelda, et nad mitte ei mänginud rolli, vaid nad olidki need rollid ise. 

Kaspar Velbergi mõtlik ja tõsine Karl Tammik oli sümpaatne ja meeldiv. Velberg suutis ilusalt edasi anda  oma süütunde ja valu pere Siberisse saatmise tõttu ja samas olla täiesti kohalviibiv sõdur, kes keskendus ennastunustavalt käivasse lahingusse. Mulle meeldis ka see, kuidas oli lahendatud filmis tema mõttemonoloogid. Ääretult sümpaatne ja meeldejääv töö Kaspar Velbergi poolt! 
Foto: Renee Altrov (Taska Film)

Kristjan Üksküla nõukogude armees sõdiva Jüri Jõgina oli minu jaoks arvatavasti kõige suurem üllatus. Tegemist on andeka näitlejaga, kes suutis muuta Jüri Jõgi mitmetahuliseks tegelaseks. Need emotsioonid, mida ta Ainoga kohtudes edasi andis, olid rasked vaadata kuna nad mõjutasid ka vaatajat emotsionaalselt.  Kui sinna lisada tekkiv lootus Ainoga koos aega veetes ja kirikus vesteldes ning keeruline suhtlus Kremliga, siis sai Kristjan Üksküla suurepäraselt hakkama toodes esile need sisevõitlused, mis tema tegelases käisid.  Väga hea näitlejatöö, kus antikangelasest sai kangelane.

Mis puutub kõrvalosatäitjatesse, siis nagu enne öeldud, olid kõik tegelased omas kohas ja vajalikud ja terve näitlejate ansambel oli väga tugevalt kokku pandud ja nende rollid andsid filmile palju liha luudele. Siinkohal tahaks nimetada Rain Simmulit kes Siberist pärit Prohhor Sedõhhi mängis, kes andis oma rolli tasakaalustava rahu ja tarkust. Peeter Tammearu oli Kremli rollis ääretult ebasümpaatne. Mitte näitleja, vaid tema tegelaskuju oli ebameeldiv, mis tähendab, et Tammearu tegi oma rolli briljantselt. Ka ainuke suuremat rolli omav naisnäitleja Maiken Schmidt oli väga õrn ja samas tugev Aino rollis. Gert Raudsep, Ain Mäeots, Hendrik Toompere juunior - suurepärased!

Kokkuvõttes


Ma arvan, et Eestis ei ole ühtegi pere, keda Teine Maailmasõda ei oleks kas otseselt või kaudselt puudutanud. Ka minu enda peres ja suguvõsas on rohkem kui üks juhtum, kus üks vend sõdis ühel pool rindejoont ja teine vend teisel pool.  Juhtus ka seda, et võideldi samas lahingus. Üks vend naasis peale sõda koju, kust ta saadeti hiljem küüditamisega Siberisse ja teine vend jäigi sõtta. Võitjaid ei olnud, Kaotajaks oli eesti rahvas.

1944 on selgelt sõjavastane ja mõtlemapanev ajalooline film.

Ma kasutaks Elmo Nüganeni sõnu lootes, et seda filmi näevad Eesti noorem põlvkond ja venelased, sest 1944 annab emotsionaalse ja hea ülevaate tillukesest osast meie tähtsast ajaloost. Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, kirjutas Juhan Liiv ja sellega saan ma ainult nõustuda. Minge kindlasti seda filmi vaatama! Minu arvates on tegemist siiani parima Eesti filmiga Eestist.




Kolmapäev, 18. veebruar 2015

Teater: "Hamlet"

Tervitus!

Seekord taas teatrist!

Pealkiri: Hamlet
Teater: Linnateater
Kestus: 3h 10 min
Lavastaja: Priit Võigemast
Osades: Alo Kõrve, Evelin Võigemast, Epp Eespäev, Rain Simmul, Andrus Vaarik, Argo Aadli, Indrek Ojari, Mart Toome, Tõnn Lamp, Aleksander Eelmaa, Margus Tabor, Kristjan Üksküla ja Tarvo Elblaus
Esietendus: 27.10.2012
Millal nähtud: 16.01.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
"Hamlet" on üks Shakespeare’i kuulsamaid ja mängitavamaid tragöödiaid ning võib-olla on see ka just põhjus, miks mulle see niiväga ei imponeeri ning olen isegi veidi tüdinud lõpmatutena näivatest variatsioonidest antud näidendist. Loomulikult on asi ka selles, et ma tavapäraselt ei torma just jooksujalu tragöödiaid vaatama. Samas aga kui ikka mõnda Shakespeare’i loomingut Eesti teatris on võimalik kaeda, siis püüan kasvõi toetuseks neid ikka külastada.

Kuna tegu on niivõrd maailmakuulsa etendusega, siis pole mõtet lugu ümberrääkida ja vestelda teemadel, mida kõik teavad, vaid toon lihtsalt eraldi välja aspektid, mis mulle silma, kõrva ja meelde jäid:

Juba “Kivid sinu taskutes” etendusest alates, kus mõlemal õnnestus imeline koostöö, on mulle järjekindlalt meelde jäänud Argo Aadli ja Indrek Ojari kui edukas team. Ka käesolevas lavatükis on võimalik seda kooslust taaskord nautida, sest kehastatakse eputrilladest, lipitsejatest ja Hamleti järele luurajatest viimase endisteks koolikaaslasteks Rosencrantz'iks ja Guildenstern’iks. Neid oli lihtsalt lõbus jälgida ning kahtlemata oli see duo, kes tõi raskemeelsesse ja sügavmõttelisse etendusse kergust, huumorit ja pealiskaudsust.

Kuidas on võimalik, et Andrus Vaarik teeb pea ükskõik mis laadi tegelase sümpaatseks? Taas kord õnnestus tal luua selline muhe ja meeldivast võrukaelast versioon muidu mulle väga vastu käivale libedale kalale, susserdavale ja oma nina igale poole toppivale Poloniusele. Ka tema lõpp tuli seekord tavapärasest teisel viisil, mis oli tore vaheldus, sest ootasin koguaeg üht aga sain teist.

Rain Simmul Claudiuse rollis tuletus mulle tugevalt meelde Christoph Waltzi, viimast just eriti tema kurjamite ja hallil alal olevate tegelaskujudena. Juba niisama omab eestlasest näitleja minu meelest teatud sarnaseid jooni oma maailmatuntud "kaksikuga," kuid antud tegelaskujuna aga eriti intensiivselt. See irvelik naeratus, see miimika, see suhtumine, see hääletoon - sarnaseid paralleele võis mitmeid tõmmata. Seega pole vaja vast öeldagi, et mulle väga meeldis käesolev versioon Claudiusest, kuna ta mõjus sellise ekstra salakavala, iseka ning keerukana.

Etenduse tegevuspaigaks oli midagi uut ja värsket 20. sajandi 20-30ndate Eesti küla näol. Muusika, riietus ning isegi näiteks suurel hulgal viina joomine teatud stseenides olid täis äratundmisrõõmu ning kodumaale iseloomulik. Samas aga millegipärast ei klappinud originaal ja uus ümbrus minu jaoks ideaalselt ning kooslus mõjus kohati kuidagi kentsakalt. Siiski, leidmaks originaalne taust juba vast igale poole paigutatud etendusele oli teretulnud vaheldus ning kiiduväärt mõte.

Üks intensiivsemaid ja tuntumaid stseene näidendis on ilmselgelt hiirelõks, mida oldi seekord ka veidi modifitseeritud, et tagada juba kogetud ja teatud stseenile üllatusmoment ning uudsusekiht. Seekord mitte ainult ei jälgitud publikuna Hamleti isa mõrva läbi näidendi näidendis, vaid süüdlane ise pandi lavale näitemängust ning lõksust osa võtma. Samas aga oli vastukaaluks viimane stseen ja etenduse kõrgpunkt kuidagi lahja ning möödus suhteliselt pingetult. Ma ei tundud sama energiat mida eelnenud võtme-stseenides. Kuna seal ka midagi uut ei paistnud sisalduvat, siis oli see veidi pettumust valmistav, kuid see on etenduse enda süü, et ta mu ootused nii kõrgele ajas, et mingit omapärast pööret või standardist eemale kaldumist eeldasin.

Alo Kõrve Hamletina oli kindlalt näidendi A ja O. Ta hoidis oma energilise, jõulise, pöörase ning andeka etteastega kogu etendust üleval. Isegi kui kogu trupp oli tugev ja andis suurepärase etteaste, oli Hamlet siiski kõige algus ja lõpp. Mulle meeldis ka veel eriti Hamleti riietumine Charlie Chaplin'iks mis andis talle eriti hullumeelse välimuse ja lisas ebastabiilsust ja põhjendamatust tema käitumisele antud kontekstis ning vihjas sellele, et ta vaid näitleb ja omab tegelikult olukorra üle kontrolli või on nagu tola kõigi lükata ja tõmmata (või tahab ainult, et teised teda sellisena võtaksid) või on vaid üks näitleja ümberringi toimuvas ning tal ei ole tegelikult mingit võimu olukorra üle. 

Kokkuvõttes: "Hamlet" nagu "Hamlet" ikka, kuid mis tegi antud versiooni eriliseks olid väiksed ning üldpilti suuresti mitte muutvad, kuid siiski äärmisel mõjuvad uuendused. Kui lisada siia ka väljapaistvad ja kiiduväärt etteasted näitlejaskonna poolt, ongi igati nauditav versioon legendaarsest näidendist nähtud.

Esmaspäev, 16. veebruar 2015

Etendus: "Evita"

Tervitus!

Vahelduseks ülevaade muusikalist "Evita," mida käisin vaatamas Nordea Kontserdimajas.

Pealkiri: Evita
Teater: Vanemuine
Kestus: 2h 10 min
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Osades: Evelin Võigemast, Priit Võigemast, Kalle Sepp, Aivar Tommingas, Rasmus Kull
Esietendus: 27.11.2009
Millal nähtud: 13.02.2015
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt
Kuigi sisu mind niiväga ei tõmmanud, tundsin kohustust selline maailmakuulus ja palju hinnatud muusikal ikkagi kord laval ära näha. Vaatamta jahedusele antud tüki suhtes, suutsin etendust vaatama minna avatuna ning valmisolekus ennast võluda lasta. Tulemuseks olen aga hämmingus ning suhteliselt pettunud, sest kui palju tahes ma ka oma pead ei murraks, ei saa ma täiesti aru, miks seda nii fenomenaalseks ning imeliseks tükiks peetakse. Või siis kõndisime me etendusega üksteisest täiesti mööda.

Ma võin peategelast Evat hinnata ja austada, et ta suutis nii kaugele jõuda, et ta tõi lootust tavarahvale, et ta oli ambitsioonikas ja hakkaja, et ta võib-olla südames tõesti tahtis head, kuid ma ei saa mööda vaadata asjaolust, et isik kellele kui peategelase peaks ma pöidlaid hoidma ja kaasa elama, on minu jaoks isekas, auahne, pealiskaudne, ärakasutaja, ülbe ja suhteliselt ebameeldiv või vähemalt sedasi teda suuresti esitleti. Olen keegi kellel peab olema raamatus, filmis, etenduses jne keegi tegelane kelle tegemised lähevad mulla korda ja kes tekitab minus huvi ja sümpatiseerib, seda võib põhjustada nii kangelane kui kurjam, kui antikangelane kui keegi kõrvaltegelastest. Ma aga ei ole võimeline nautima midagi, kus mul ei ole kellestki sooja ega külma ja kus peategelane ei haara millegagi ja lihtsalt ei kutsu hoolima. Iseasi, kas etenduses nähtu ka päriselt nii juhtus ning tõde on, oleneb vast kustpoolt vaadata ja kellelt küsida ja eks neid versioone reaalsusest on mitmeid, kuid antud muusikal minu silmis Evitast kena pilti ei maalinud. Samas, ei ole selles ju midagi imelikku ja valesti, ega alati ei peagi kõik meeldima ja klappi leitama, kuid siiski oli see minu jaoks üks äärmiselt häiriv faktor.

Muusika oli kahtlemata etenduse säravaim ja meeldejäävaim aspekt. Ladina rütmidega, hoogne, emotsionaalne, kenade meloodiatega, suursugune, köitev – kõik vajalik mida konkreetses stseenis tarvis oli. Kuna “Ära leina mind, Argentiina” on mind juba aastaid tagasi pideva leierdamise tõttu veidi ära tüüdanud ja oma võlu kaotanud, siis ei olnud see number mida ma kõige enam ootasin, kuigi tegu on ikkagi niivõrd ajatu ja võimsa palaga, et täitsa kananaha suutis tahtmatult ihule tekitada. Eriti eredalt jäi aga silma Eva poolt välja visatud Juan Peróni endise armuksese esitatud “Mis minust nüüd saab,” mis oli justkui selline ülejäänud etendusest eraldiseisev väike kuidagi süütult armas ja siirast mure täis väike pala ootamatust olukorrast ja sellega kaasnevast teadmatust tulevikust. Väga võimsalt mõjusid ka massistseenid ning eri laulud, mida suurem hulk koos esitas, näiteks "Meie uus Argentiina."

Kuigi ma ei saa otseselt midagi ette heita trupile, et muusikal mu poolehoidu ei võtnud, sest lauljad laulsid end lõhki, tantsijad tantsisid end ribadeks, kuid kui originaalmaterjal niivõrd kesine ja minu maitsega mitte ühtiv on, siis oleks võidud laval kasvõi lennata, kuid minu üldarvamust see ei tõstaks. Ainuke asi, mis mind tõesti veidi muserdas näitlejate poolt või siis saali heli ja tehniliselt poolt, oli tõsiasi, et ma ei saanud paljust aru mida lauldi. Kas kivi oli rohkem lauljate, heli, diktsiooni, saali vm kapsaaeda, ei oska ma öelda, kuid veidi kohmetu ja veider oli seal pingsalt kõrvu kikitada, saades ikkagi minimaalselt sõnadest aru. Võib-olla oli asi minus, kuid midagi tundus, et ei ole õieti.

Evelin Võigemast Evana sai tublisti hakkama, kuid mulle tundus, et temas on puudu sellist bitchilikkust ja nahaalsust, mis paistis, et Eva karakter vajas. Samas pehmendas ta enda olemuse mõnevõrra viimase negatiivsemaid omadusi, et need ei muutuks liialt hoomavateks. Ka palju pingutust vajavate lauludega sai ta edukalt hakkama, kuid kohati tundus mulle, et ta laulab oma võimete piiril ning palade nõudmised on veidi üle tema pea või siis ei tunne ta ennast täiesti mugavalt ja koduselt neid esitades. Priit Võigemast üllatas mind mõnes mõttes, sest ma ei ole varem teda laulmas kuulnud ning kuigi ta ei löönud mind pahviks oma lõõritamisega, mis oli okei aga ei midagi erilist, meeldis mulle tema tugev, asjalik, illusioonideta, otsekohene ja ilustamata kohalolek ja vastandumine Evaga.

Kokkuvõttes: No ei olnud minu muusikal, kohe üldse ei olnud. Aplaus trupile kiiduväärt etteaste eest, kuid minu jaoks jäi lahjaks ja seda just sisu ja tegelaste poolelt, mis on kahtlemata mulle prioriteet.


Pühapäev, 15. veebruar 2015

Kino: "Viiskümmend halli varjundit" - topeltarvustus!

Tervitus!

"Viiskümmend halli varjundit" triloogia jaotab üldjuhul lugejad kahte leeri: on need, kes on hardcore  fanaatikud, kes armastavad seda triloogiat tuliselt ja andunult ja kelle hari läheb punaseks niipea, kui keegi midagi halba selle raamatuseeria kohta ütleb ja on need, kes juba põhimõtteliselt seda ei loe, kes siis usulistel põhjustel, kes seksistseenide tõttu ja kes puhtalt selle tõttu, et tegemist on miljoneid müünud menukiga ja kes seetõttu, et ilma raamatuid lugemata peavad nad BDSM žanri kui sellist vägivallatsemiseks ja ärakasutamiseks ja ahistamiseks.

Nii mina kui ka Liis on nende kahe leeri vahepeal. Raamatud olid keskpärased. Minu arvates olid nii süžee- kui ka tegelaskujude areng nõrk ja osa tekstist - kangelanna Ana sisemonoloogidest räägin - lausa jaburad. Mis puutub seksistseenidesse ja erootikasse, siis minu arvates kirjutas autor need päris hästi. Muidugi, kui me räägime triloogia turustamisest, siis see on olnud minu arvates geniaalne! E.L. James tegi midagi, millega ükski kaasaegne autor ei olnud veel hakkama saanud: ta tõi erootika massideni ja selles suhtes tuleb talle au anda. Samuti rajas ta tee paljudele teistele indie autoritele, kes erootikat kirjutavad.

Tänaseks on "Viiskümmend halli varjundit" maailma üks müüdumaid kaubaartikleid ja frantsiis. Edukus tõi kaasa ka filmilepingu ja me käisime Liisiga filmi esilinastusel. 

Aga nüüd filmist!

Pealkiri: Viiskümmend halli varjundit
Originaalpealkiri: Fifty Shades of Grey
Režišsöör: Sam Taylor-Johnson
Näitlejad: Dakota Johnson, Jamie Dornan, Eloise Mumford, Luke Grimes, Marcia Gay Harden
Kestus: 2h 5 min
Žanr: Romantika, draama
Kinodes alates: 13.02.2015
Nähtud: 12.02.2015

Liisi hinnang: 3.5/5
Inga hinnang: 3.5/5


Raamat versus film

Inga: Alustaks lõpust: mulle meeldis film märksa rohkem kui raamat! Selle põhjuseks on päris mitu asjaolu. 

Esiteks oli filmi stsenaarium kirjutatud suhteliselt sarnaselt võrreldes algversiooniga ja samas oli filmist välja jäetud mõningad stseenid, mis ei oleks kinolinale sobilikud nähtavasti olnudki. Teiseks suureks plussiks oli filmis kasutatud huumorimeel, mis tõi suhteliselt tõsistesse teemadesse palju kergust juurde ja ma pean tunnistama, et ma naersin ja itsitasin päris palju just filmis kasutatud dialoogide tõttu. Kolmandaks ja  minu jaoks nähtavasti kõige tähtsamaks asjaoluks filmi puhul oli see, et Ana oli filmis ääretult sümpaatne tänu Dakota Johnsonile ja õnneks ei kasutuatud filmis Ana raamatus olevaid sisemonolooge. 

Ma arvan, et minu hinnnagut filmile mõjutas väga tugevalt ka asjaolu, et ma ei ole Viiskümmend halli varjundit triloogia suurim fänn ja ma ei oodanud filmilt eriti palju. Samas olin ma väga põnevil ja täis uudishimu, et kuidas on raamatu erootiline ja veider sisu toodud kinolinale. Sügavat sisu ei ole mõtet filmist otsima minna!

Liis: Pole mõtet endale midagi ette kujutada ja eeldada, et sel filmil on mingigi asjalik või originaalne sisu või, et film on kõike muud kui veidi kõrgema vanusereitinguga, rohkete seksistseenide ja hulgaliselt paljast ihu näitava tavalise ja äärmiselt klišeeliku armastusfilmiga. Kui peast visata kõik ootused, millele antud film ei saagi ja ei ole loodudki vastama, siis on tegu ju igati kiiduväärt tulemusega, seda eriti kui võrrelda filmi raamatuga, sest minumeelest ülekanne paberilt ekraanile oli enamgi kui õnnestunud. Selline tulemus oli mulle ootamatu, kuid ääretult positiivne üllatus, kuna läksin kinno hunniku eelarvamustega!

Raamatu vigasid ja puudusi teavad vast kõik ning mul on vaid hea meel, et mitmed neist eriti närve söövatest jäid filmist välja. Näiteks, ma oleks vist kinouksest välja marssinud kui oleks kordagi mainitud Ana “sisemist jumalannat.” Samas aga just need väikesed pärlid ja omapärasused, mis raamatule värvi ja särtsu andsid, saadi edukalt filmi lisatud, siinkohal mõtlen ma näiteks õrritavaid ja humoorikaid maili vestlusi Ana ja Christiani vahel.

Tegelased

Inga: Mulle väga meeldis, kuidas filmis oli Anat kujutatud: siirana, natuke naiivsena, rõõmsameelsena, elutervena. Mulle meeldis, kuidas ta pakkus Christianile vastumängu ja tasakaalu ja ei lasknud ennast kasutada uksematina. Ta oli raamatuga võrreldes märksa iseseisvam ja tugevam ja see tegi ta sümpaatseks ja huvitavaks. Ma arvan, et siin on väga palju ka filmi lavastaja Sam Taylor-Johnsoni mõju ja käekirja. Ja jumalt tänatud selle eest!
Ma pean tunnistama, et ma olin hämmingus, kui anti teada, kes hakkab Anat filmis mängima. Dakota Johnson tundus minu jaoks isiklikult veider valik. Film tõestas vastupidist. Dakota Johnson oli selle filmi kõige tugevam ja veenvam näitleja, kes tõi Anasse märksa rohkem kui ma oleks eeldanud.

Liis: Kõige suurema üllatuse valmistas mulle Dakota Johnson Anana. Olgem ausad, raamatu Ana ei ole just kõige kirkam kriit karbis ja ta on suhteliselt igav. Filmi Ana oli aga armas, meeldivalt tagasihoidlik, üllatuslikult meelekindel ja tubli Christiani vastu võitlemises ja väga sümpaatne. Kui näitleja suudab, niivõrd mittemidagiütleva tegelase teha vastuvõetavaks, siis on siin alust eeldada, et valitud on õige isik tegelast kehastama, vaatamata sellele, et fännid vingusid ja kaeblesid, et tehtud on kohutav otsus. Dakota Johnson on ilus naine, kelle välimusel on minu arvates omapärasust ning, vaatamata sellele, et tema rindasid tõesti näidati juba söögi alla ja söögi peale filmis, siis võib väita, et tegemist oli filmi tippsooritusega.

Inga: Ma olen väga suur Charlie Hunnami talendi austaja ja Jamie Dornani nimi ei öelnud mulle enne filmi tegemist mitte midagi. Teades, millised ootused olid fännide poolt Christian Grey osatäitjale, siis sai Jamie Dornan kenasti hakkama. Ainuke asi, mille üle kurta oli tema karismaatilisus või õigemini selle puudmine, aga selle kompenseeris tema ja Dakota Johnsoni vaheline keemia. Nende armusuhe ja ka seksistseenid olid veenvad ja kirglikud. Lõppkokkuvõttes jäin Dornani esitlusega rahule.

Liis: Samuti hulganisti protesti ja tagasilööke sai ka Jamie Dornan kui avaldati, et tema on viimasel minutil alt hüpanud Charlie Hunnami asendaja. Ka siinkohal oli pahameel põhjendamatu, sest ponnistus jäi paarilise alla, kuid siiski oli tulemus igati aktsepteeritav ja ületas mu ootused. Minu vähene entusiasm võib olla tingitud sellest, et kuigi on kahtlemata tegu väga kena ja seksika mehega, siis mind jätab ta külmaks ning kui Christiani tegelaskuju kaotab oma magneetilise külgetõmbe, siis on ta ju vaid tüüpiline probleemse minevikuga nägus ja rikas mees.

Mainimata ei saa jätta ka tõsiasja, et kui Dakota ja Jamie vahel poleks väiksematki kübekest keemiat, siis oleks film juba eos läbikukkunud. Juhtus aga nii, et nende selgelt tuntav külgetõmme ja klapp hoidis kogu filmi ülevalpool veepiiri ning ma olin taaskord üllatunud, kui hästi ja usutavalt nad koos tundusid ja üldisel kui loomulik nende koostöö näis.

Seksistseenid ja BDSM

Inga: Seks ja BDSM on põhjused, miks nii raamatuid kui ka filmi peetakse küll kõmuliseks ja sensatsiooniliseks ja need on põhjuseks ka lugejate/vaatajate kahte leeri jaotumisel. Film oli tõepoolest erootiline, aga BDSM teema oli märksa pehmemalt näidatud, kui see tegelikkuses olla võiks. Põhjuseks on siin kindlasti, et saaks määrata filmi vanusepiirangut ja et seda üldse kinolinale tuua saaks. Eks raamatki annab ju kõigest sissejuhatuse SM teemale ja ei käsitle SM teemat sügavuti. Kuna süžee on üles ehitatud sellele, et Ana keeldub olemast massohist ja allaheitilik osapool, siis see iseenesest välistab filmis BDSMi sügavutti minemise ja käsitleb seda pealiskaudselt.

Seksistseenid olid filmitud visuaalselt ilusalt ja maitsekalt. Ana ja Christiani keemia ja kirg tulid kahtlemata esile ja lavastaja oli seksisstseerid kaunisse koreograafiasse seadnud. Seksi oli filmis parasjagu palju ja õnneks oli seda tehtud stiilselt.Kriitikud, kes filmi pornograafiaks kutsuvad, ei ole  nähtavasti ise kunagi ühtegi pornograafilist filmi näinud, sest pornost oli asi ikka väga kaugel. Ka esitatud erootika oli ikkagi eelkõige pehmem erootika vorm, kus ei olnud ei lähivaateid ega ka graafilist seksi. Kõik oli väga maitsekas ja kombekas.

Liis: Kõige rohkem huvitas mind ja kannatamatult ootasin, et kuidas nad ikkagi seksistseenid, mis moodustavad lõviosa raamatust ja mille ümber kogu tants keerleb, ikkagi kinolinale toovad. Kas minnakse libedale teele ning tulemus on labane ja sunnitud või luuakse maitsekas ning sensuaalne versioon. Viimane osutus reaalsuseks ning isegi kardetud punase ruumi stseenid ei olnud piinlikud ega ülepingutatud vaid stiilselt filmitud ja esitatud ning (olematu) loo kulgemisega väga hästi kokkusobivad. Midagi väga šokeerivat aga ei olnud ning isegi sadomaso elemendid jäid suhteliselt tagasihoidlikuks. Põhiliselt näidati kuidas Christian taas Ana kuskile lähimale pinnale sellili lükkas, natuke siit ja sealt krabistas ja asja kallale asus. Kokkuvõttes jäin ma rahule ning raamat tõlgendati ekraanile selles osas nii tasakaalukalt kui intensiivselt.

Lavastus, visuaalsus ja muusika

Inga: Minu arvates lahendas lavastaja Sam Taylor-Johnson etteantud stsenaariumi raames filmi imeliselt! Ma olen tema eelnevaid töid vaadanud ja tegemist on suurepärase režissööri ja lavastajaga. Hea meel on mul ka selle üle, et antud teose lavastajaks on naine, sest eelkõige on ikkagi tegemist teosega mis on loodud naiselt naistele. Ma arvan, et tänu temale ja näitlejate heale valikule ongi kokkuvõttes tegemist hea filmiga. Filmi visuaalset külge tahaks ainult kiita! Mulle väga meeldis, kuidas olid filmitud ja lavastatud lennustseenid filmis, mis tekitasid erakordse vabaduse tunde ja kuidas oli filmitud Grey kontoris ja korteris toimuvad stseenid, kus ka linnavaadetele anti kauneid hetki. Lemmikstseeniks oli filmis koht, kus Ana ja Christian pidasid läbirääkimisi lepingu üle. See oli seksuaalset pinget täis stseen, kus oli nii küllaldaselt peent huumorit kui ka särtsu. 

Tihtilugu võetakse filmimuusikat iseenesestmõistetavalt mõtlemata, mis muusikapalaga mingis stseenis just tegemist on, aga selles filmis oli muusika erakordselt hästi sobitatud ekraanil toimuvaga. Kinno minnes pange tähele, mis lüürikaga ja lauludega tegemist on. See ei tükkinud liigselt esile, aga oli nagu rusikas silmaauku. Väga hästi kokkupandud muusika!

Liis: Filmi visuaalne ja tehniline külg olid Dakota Johnsoni etteaste järel teisel kohal aspektidest, mis mulle väga meeldisid ning milledega oldi suurepäraselt hakkama saadud. Esiteks, oli muusika valik sobilik, tänapäevalik ja toetas ning võimendas stseene ja esilekutsutud emotsioone. Teiseks, on märkimist väärt filmi üldine pilt, sümboolselt pealkirjaga oli nähtu hallikates toonides ja kogu pilt oli selline kuidagi tuhmistatud, mis kõik toimis imeliselt. Kolmandaks, meeldis mulle tempo ja raamatust ekraanile valituks osutunud stseenid ja nende kulgemine. Midagi ei veninud ning kõik (olematule) sisule ja tegelaste arengule vajalik oli esindatud.

Kokkuvõttes

Liis: Kokkuvõttes, pole mõtet seda vaatama minna, kui tahtmine on vaid vinguda, sel juhul soovitan filmi lihtsalt ignoreerida. Kui on siiras huvi, siis tuleb filmi võtta sellena milleks ta on loodud, mitte enamaks.

Inga: Minge vaatama! Üldmulje oli hea. 



Foto credit: Viktor Burkivski

Esmaspäev, 9. veebruar 2015

Kino: "Paddingtoni seiklused"

Tervitus!

Taas kinorindelt!

Pealkiri: Paddingtoni seiklused
Originaalpealkiri: Paddington
Režišöör: Paul King
Näitlejad: Hugh Bonneville, Nicole Kidman, Sally Hawkins, Jim Broadbent, Ben Whishaw
Kestus: 1h 35 min
Žanr: Perefilm, komöödia
Kinodes alates: 13.02.2015
Nähtud: 07.02.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
No eks mul veidi imelik oli üksinda keset saali istuda ümbritsetuna lastest ja nende vanematest, aga kas oleks saanud treiler peibutusena olla veelgi nunnumeetrit põhja lükkav!? Ma lihtsalt olin sunnitud seda üliarmast kaisukaru kaema minema - loomad on mu nõrkus ja samas, üldiselt, ma ei kihuta vaatama filme, kus nad peategelased, sest mu ülitundlikud emotsioonid nendest ajendatuna hakkavad ulguma juba ainuüksi siis kui loom kurba nägu teeb. Siinkohal pole vist tarvis mainida, et mu silmade veekraanid läksid koheselt lahti juba alguses ja järjepidevalt jätkasid vee pritsimist muudel haledatel, ohtlikel ja üliõnnelikel momentidel. Ma lihtsalt ei saa võtta kainelt olukorda, kus mõni loom on täbaras olukorras, olgu film või mitte! Jah, ma olen imelik!

Paddington on mõmmik haruldasest karuliigist Peruu süvametsadest, kes tänu kontaktile inglasest maadeavastajaga on võtnud omaks palju inimeste kombeid, käitumisi, meeldimisi ja ka keele. Reisides Londonisse ning jäädes ootama rongijaama, et keegi ta endale võtaks ja kodu pakuks, satub ta teele perekond Brown, kes vaatamata perepea (Hugh Bonneville) vastupuiklemisele valmis karule ajutist peavarju pakkuma ja kohe kindlasti mitte pikaks ajaks, sest mehe arvates suurendab loomaga ühe katuse all olemine vaid õnnetuste toimumise riski nende üliturvalises kodus. Juhtub aga paratamatu ning karu poeb sügavale pereliikmete südametesse ja vastupidi ning üksteise kiindumuse tõestamise viimaseks katsumiseks on vastu astumine pahatahtlikule ja järjekindlale topisetegijale (Nicole Kidman).

Tegu oli igati õnnestunud ning äärmiselt südamliku, armsa ja sooja filmiga. Tasakaal oli suurepäraselt paigas, oli midagi lastele kui ka neid saatvatele vanematele, oli mahlakat huumorit ja südantsoojendavaid momente, oli nukraid ja suuri õnnest rõkkavaid kohti, oli kurjameid ja kangelasi, oli lõbusaid ja totraid hetki ja kõike seda ilma minemata üle piiri ning ilma keskendumata ainult ühele spetsiifilisele positiivsele küljele. Samuti meeldis mulle, et naljakad momendid ei olnud jalaga-tagumikku killast vaid siiralt vaimukad, lustakad ja värsked. Võimatu oli jääda külmaks viisaka, eheda, marmelaadi maia, heatahtliku, kohmaka selles uues maailmas, sõbraliku ja puhtast südamest koduotsiva karvapalli vastu. Kui lisada siia veel ka tõsiasi, et Paddington oli loodud tõetruult ja vaatamata sellele, et ta oli animatsioon, sulandus ta oma ümbrusesse edukalt ja ei jätnud pidevat muljet, et tegu on arvutiga vorbitud tegelasega. Ja, et just eriti tema näoilmed olid väga väljendusrikkad, õnnestunud ja näitasid ilmselgelt ja varjamatult nii õnne, kurbust, segadust, hirmu, üllatust jne oli mõmmik oma pontsaka ja karvase kehaga üks suur üliarmas kaisukaru.

Teistest tegelastest pean eraldi välja tooma uudishimuliku, erakliku ja umbuskliku naabri (Peter Capaldi), kelle stseenid Nicole Kidman'i tegelaskujuga olid päris vaimukad. Samuti meeldis mulle ka Julie Walters (enim tuntud kui Molly Weasly Harry Potter'is - ma ei tundud teda kohe äragi siin rollis ilma punaste juusteta ja alles hiljem tuli ohooo-moment) Mrs Bird'ina, kes lõpuks on tõeline kangelane ja päästab päeva. Veidi pealiskaudseteks ja 2Dks jäid Brownide lapsed, kes langesid klišeede hulka ning olid suhteliselt kergesti unustatavad.

Tegu oli ka eesti keelde dubleeritud filmiga, ning täitsa ausalt öeldes, ma üldiselt väldin neid kui tuld, välja arvatud kui ei ole tegu animatsiooniga, sest näitlejate suuliigutused ja toonid ei lähe kohe üldse kokku sellega mida ma näen. Ka antud versioon oli kuidagi võõrastav ja kohmakas ning mulle jättis see lihtsalt sellise kentsaka mulje. Eks see aga harjumuse asi ole.

Lemmik tsitaat: 2tk - "Ma lakkasin imestamast kui mikrolaineahi leiutati, ma ei usalda sind siiani," ja "Leidsin need lilled lambipostilt, kokkuhoid ei ole koonerdamine."

Lemmik stseen: 2tk - Mister Brown koristajatädina ja Paddinton tualetis.

Kokkuvõttes: Mind üldse ei üllata, et Paddington on üks armastatumaid lasteraamatute tegelasi Inglismaal. Mul on ka ülihea meel, et film on suutnud tegelaste ja loo võlud nii puhtalt ja südamlikult esile tuua. Tegu on tõesti õnnestunud ja sooja filmiga, mida soovitan julgelt!


Pühapäev, 8. veebruar 2015

Etendus: "Medea"

Tervitus!

Oli see vast meeliülendav kogemus!

Pealkiri: Medea (Gianluca Schiavoni ballett kahes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 13.03.2014
Millal nähtud: 07.02.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

Antud etendus oli minu jaoks esimene kord kogeda laval modernset balletti, olles varasemalt kaemas käinud vaid klassikat, ja pean tunnistama, et miks küll ei ole ma varem seda hiilgavat haru antud tantsust avastanud, sest mida ma eile laval nägin ja saalis tunda sain oli tagasihoidlikult öeldes lausa uskumatult võrratu ja unustamatu. Tegu oli esimese ballettiga, mis minust tõesti tugevat emotsiooni suutis välja pigistas. Sensuaalne, brutaalne, väljendusrikas, jõuline, tumedates toonides, sünge, tundeelamuslik, kaunis oma julmuses ja võikuses - lihtsalt vaimustav!

Vana-Kreeka mütoloogia kangelane Iason on tuntud vast kõige enam oma osalusega otsingust leida kuldvillak. Tänu nõiatarist printsessile Medea'le, see ka õnnestub ning mõni aeg elatakse õnnelikult koos ning neile sünnib kaks last. Kuid kui Iason vahetab oma kiindumuse Medea'ga teise kuningatütre Glauke vastu, heites Medea mõtlematult ja julmalt kõrvale, langeb viimane viha, kättemaksu ja armukadeduse küüsi ning lugu lõpeb tragöödiaga, sest naine tapab nii Iasoni uue armsama kui ka enda ja mehe kaks last.

Kui klassika keskendub minu meelest ilmailule ja kõrvapaidele, siis antud etendus fokuseeris emotsioonide väljendamisele ja kuidas neid edukalt ja selgelt esile tuua nii, et publik tunneb kõike mida kogevad tantsijate tegelaskujud. Pole vaja öeldagi, et eesmärk sai täidetud. Kasutusele võeti kõik vahendid, et pakett tervikuna oleks perfektne. Esiteks, ei olnud eraldi kahte aspekti etenduses, muusika ja tants, mida saaks nautida ka eraldiseisvatena, vaid kogu etendus oli tervik ning ühtegi tükki ei saanud eemaldada, sest tulemus ei oleks enam sama. Tants sõltus muusikast ja vastupidi ning kui siia lisada kostüümid, lavakujundus, sümboolika, õhkkond, jne siis oligi tegu ühest ideaalse tervikuga, kus kõik tahud toetasid ning võimendasid üksteist ning selle läbi ka lõpptulemust.

Kui muusika suurepäraselt sobis iga stseeni sündmustega, siis tants klappis ka kenasti kuuldavaga. Viimane oli kahtlemata aga minu lemmikuim aspekt kogu etendusest. Kuna olen varem kokku puutunud vaid klassikalise balleti tantsuomapärasustega, siis mulle ääretult meeldis kuidas antud etendus ei olnud kinni traditsioonilistes elementides ja stiilipuhtuses, vaid vabalt kasutati kõike, mis konteksti klappis. Tants ei olnud ainult kaunis vaadata ja graatsiline, vaid palju akrobaatilisem, modernse tantsu komponentidega ja väga seksikas.

Kolmandaks peab esile tooma märkimisväärse ja originaalse lavakujunduse ja kostüümid. Vähese ja minimaalsega saavutati kustumatu mulje ning detailid olid sümboolsed, kuid paljuütlevad. Näiteks, väga efektiivne oli kui punased riideribad laest langesid nagu voolav veri. Lemmik stseenidest/tantsudest mainin sünget, metsikut ja hullunud etteastest, kus niivõrd selgesti on näha kuidas Medea langeb oma ekstreemsete emotsioonide ohvriks ning annab neile alla, et kätte maksta. Tegelikult oli väga raske just seda stseeni lemmikuks valida, sest iga viimne kui sekund etendusest oli lihtsalt suurepärane. Eraldi boonusena on mainimise ära teeninud Medea ja Iasoni tütart mänginud väike andekas balletitirts, kes sai päris enda soolo ning etteaste oli väga tubli.

Esimest korda elus oli mul võimalus näha ka sedavõrd üksmeelset ja nähtust joovastunud reaktsiooni publiku poolt, kus terve saal tõusis lõpus ja ei tahtnud aplodeerimist lõpetada. Saalist kõlas üksteise võidu "Braavo!"

Kokkuvõttes: Võrratu! Minge vaatama!


Laupäev, 7. veebruar 2015

Kino: "Jupiteri tõus"

Tervitus!

Just saabus kinno!

Pealkiri: Jupiteri tõus
Originaalpealkiri: Jupiter Ascending
Režišöör: Andy Wachowski, Lana Wachowski
Näitlejad: Mila Kunis, Channing Tatum, Sean Bean, Eddie Redmayne, Douglas Booth
Kestus: 2h 5 min
Žanr: Ulme, seiklus, action
Kinodes alates: 06.02.2015
Nähtud: 05.02.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Olen selle filmi nägemist oodanud juba alates eelmisest aastast, mil oli selle esimene esilinastuse kuupäev. Kahjuks aga lükati seda edasi ning lõpuks nüüd on võimalik suurejoonelist sci-fi muinaslugu kinolinal näha. Tulemust ma pelgasin, sest salamisi ootasin, et tegu võimsa, imelise ja suurepärase filmiga, kuid kõrvalt kuuldu ja nähtu veidi muserdas mu lootusi, siiski hoidsin pead püsti ja soovisin parimat. Kahjuks aga peab mõnikord leppima tegelikkusega.

Seekord teen arvustust keskendudes teatud aspektidele ja meeldejäävatele seikadele filmist:

Sean Bean – Põhi küsimus, teades, et filmis lööb kaasa Sean Bean oli, et kas ta ikka jõuab ühes tükis lõputiitriteni, sest tema näitlejakarjääri tegelaste valikute saatused on kurikuulsad oma pidevate koledate lõppude poolest. Kas ta siis andis seekord sussid või mitte, selgub aga juba kinos, mina igatahes oma raha panin tema peale.

Fantastiline! vs mis jama see küll on – Mu mõtted liikusid filmi vaadates järskude tõusude ja langustega antud skaalal. Imestasin vahelduva eduga selle üle kui hea, lõbus ja kihvt nähtu oli, siis aga mõtlesin, et mida ma küll vaatan, see on ju totter ja igati absurdne. Sellest tulenevalt oli kohati raske uskuda, et tegu on sama filmiga ning positiivsed ja negatiivsed arvamused liikusid kui Ameerika mäel. Näide koomilisest ja kummalisest, Channing kehastas huntlase ja inimese DNAga endist leegionääri, kes oli ka veel lendur, kütt, turvamees ja kõige tipuks albiino. Samas oli ka äärmiselt lahedaid momente nagu stseen mesilastega.

On ja ei ole ka peategelased – Ma ei saa mitte mõhkugi aru Mila Kunis’e ja Channing Tatum’i haibist ning võlust. Jah, Mila on väga kena ja Channing’il on ilusad kõhulihased aga see on ka nende pealiskaudse leivanumbri lõpp. Nad mõlemad on puised ning minu amatöörlike teadmiste ja arusaamade juures ei arva, et nad ka väga andekad näitlejad on, kuigi mõlemal on üks või kaks rolli milles nad säravad. Siin filmis jäi nende kombineeritud jäik ja kohmakas etteaste kuidagi kesiseks. Mila tegelaskuju oli kohati päris armas oma piinlike olukordade, öelduga ("Ma armastan koeri" oli üks kentsakamaid hetki kogu filmis, tore, et ta sellest ise ka aru sai) ja sellise ma-ei-ole-ju-mitte-keegi tagasihoidliku ja tavalise tüdruku suhtumisega seiklustesse, millesse ta äkitselt kaasatud olid. Mind kohati aga häiris kui rahulikult ta kõiki maailma muutvaid saladuste avalikustamisi võttis. Samas aga tegi ta mõned päris julged otsused keerulistes olukordades, mis mulle päris sümpatiseeris, sest teistes filmides, olen tähelepannud, et oleks vastupidiselt käitutud. Channing Caine'ina oli aga tüüpiline kangelane, väheste sõnadega, kuid kiirete reageeringutega, enesetapjalikult julge ja suhteliselt igav.

Püsimeik? – Järjekordne film “Trasformerite” killast, kus keskse kaunitari meik püsib vaatamata olukorrale kui uhiuus. Ma ei saagi aru, kas tegu on rohkem püsivärviga kui meigiga, kuid plahvatuste, kosmose, “õhureiside,” ja igasugu korrektset välimust igati laastavate olukordade keskel vaatamata higile, tahmale, kuumusele ja mida kõike veel, on näolapike laitmatu. Eriti hämmastas mind, et ripsmetušš ei olnud grammigi laiali, kuigi mul endal on veekindel ja vaikse ning plahvatuste tühja päeva lõpuks on see mul ikkagi ripsmetelt silmade all jõudnud.

Pidev kukkumine - Kas see tundus ainult mulle või koosnesid filmi action stseenid enamjaolt Mila tegelase kukkumisega ja Channing'ist teda pidevalt päästmas ja kinni püüdmas. Ta kukkus kõrgetelt kohtadelt tõesti palju, igalt poolt kus võimalik. Mingi hetk hakkasin juba ennustama, et nii, nüüd kohe jälle peab emalendur (loe: Caine) taas püüdmismängu mängima.

Teised tegijad - Peategelastega kõrvutades meeldisid mulle ja jätsid sügavama mulje just kõlvaltegelased. Olen lugenud, et paljud väidavad, et Eddie Redmayne peamise kurjamina pingutas tunduvalt üle, kuid mulle päris meeldis, et ta nii ülevoolavalt vastik, ahne, armutu ja psühho oli, ta tõi filmi veidi särtsu. Samuti pean välja tooma Douglas Boothi Titus'ena, kes oli märkimisväärt šarmantne libe kala. 

Taust - See originaalne ja piirideta uus maailm, mis filmis oli loodud oli päris põnev ja uudishimu tekitav. Ma oleks kindlasti rohkem tahtnud teada selle reeglitest, iseärasustest, olemusest, paikadest jne. Kahjuks tundus mulle, et taustainfot jäi veidi väheks, seletamaks täisväärtuslikult kõiki aspekte, mis keskset lugu puudutasid. Seda ka tegelastega seoses, sest ma ei tundud, et olin rahul nende minevike seletuste, kirjelduste ja avaldatud killukestega, kas siis sellepärast, et puudutati neid vaid põgusalt, ning nad tekitasid rohkem küsimusi, või siis üldse mitte. Samas, saan ma täiesti aru, et filmis ei olegi lihtsalt võimalik kõigele keskenduda ja see ei pruugigi kõiki huvitada.

Insta love - Insta love'iks kutsutakse, eriti just tänapäeval populaarsetes noorteromaanides, kahe tegelase armumist ilma asjalike, piisavate ning täiesti pealiskaudsetel tingimustel, mis jätab sunnitud, võltsi ning lohaka mulje. Suhteliselt sarnane seis oli ka Mila ja Channing'i tegelaste vahel. Veetes veidi aega ekstreemsetes olukordades, teades üksteisest minimaalselt, leegitses äkitselt nende vahel suur armastus. Pean tunnistama, et nad olid küll tsipa nunnud koos, kuid nad ei suutnud mind nende tundeid uskuma panna.

Kriipiv aktsent? - Ma ei ole küll kaugeltki vene keele ekspert, kuid väidetavate venelastest tegelaste aktsent oli suhteliselt piinlik ja valus kuulata. Vähemalt mulle oli. Kas tõesti ei olnud 170 miljonit dollarit maksva läinud filmil piisavalt raha kõrvale panna, et näitlejatele paar üksikut venekeelset lauset korralikult hääldama õpetada? Samuti kuidagi klišeelikult ülepakutud ja stereotüüpides kinni oli filmis olev Vene perekond. 

Silmailu - Ei ole kahtlustki, et visuaalselt on film suurepärane, alates teiste planeetide ja paikade väljanägemisest, lõpetades kostüümidega. Võrratu kujundus ja kindlasti filmi üks põhi tõmbenumbreid.

Lemmik tsitaat: "Kas te olete vampiirid?"

Lemmik stseen: Legaliseerimise protsess ja advokaat Bob.

Kokkuvõttes: Filmis oli nii palju, mis panid mu kulmu kergitama ja mitte alati positiivselt. Arvan, et film tekitab väga vastakaid tundeid, kas inimestele see väga meeldib või siis kohe üldse ei lähe peale. Mulle ta ikkagi pakkus rohkem lõbu kui ärritas, seega julgen väita, et tegu on tubli üritusega. Loodan, et  vaatamata üldisele mitte väga positiivsele tagasikajale, mida internetist olen lugenud, julgeb Hollywood edaspidi ka teha suuremahulisi ning eepilisi filme, mis ei ole ainult koomiksitel põhinevad.