Kolmapäev, 18. mai 2022

Teater: "Samad sõnad, teine viis"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Samad sõnad, teine viis
Teater: Draamateater
Lavastaja: Mari-Liis Lill
Näitlejad: Teele Pärn, Mari-Liis Lill
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 20.11.2021
Millal nähtud: 07.05.2022
Minu hinnang: 4/5

Eesti naine. Kantseldab meest ja kümmet last, hooldab koduloomi, hoiab elamise korras, käib tööl, lüpsab lehmi, niidab muru, viib prügi välja... ja ehitab valmis veerand maja ja ühe terve toa. Ja seda tsipake alla kahe tunniga. Miks otsitakse ikka Eesti Nokiat, kui meil on see koguaeg nina all olnud. Eesti naine. Ja tema tahaplaanile jäänud roll riigi taasiseseisvumises. Kuigi etendus püüab fookust tõmmata just naiste osale kogu eel- , põhi- ning järeltegevustes, siis ei ole keeruline võtta neid kui loomulikku panustajat protsessi ning pigem nostalgitseda või kiruda, kuidas tänane Eesti välja näeb ja kuidas sellele alus pandi. Olgem ausad, äratundmisrõõm, mälusoppides sobramise käigus nii ärritavaid faktoreid leides, kui helgeid mälestusi mõlgutades, on antud tüki tegelik tõmbenumber ja võlu. Lisaboonuseks, seda kõike kuulda ja taas läbi elada just naiste vaatevinkli kaudu. Siin ka esimene torge, kui kaks naist oleks vahetatud välja kahe mehe vastu või siis ühe vastu kummastki soost, siis ei paistnud, et sisu võiks tohutult muutuda -- käsitletavad teemad oleksid ühesugused. Samas, võib-olla see ei olegi kriitika, vaid alateadlik tõdemine, et vahet ei ole, kes, mida, kus -- mõlemad, nii naised kui mehed, mõtlesid, tegutsesid ning rühkisid ühtse eesmärgi nimel, nii murede kui rõõmudega, ning rambivalguses ei ole mitte isikud, vaid Eesti. Selle väikse erisusega, muidugi, et taasiseseisvumisega seoses mehi tõusis (või tõsteti?) tuntavalt enam esile, kui naisi. Kas põhjusega? Või leidub siin ülekohtust kõrvale heitmist?

Alustada tuleb aga peamisest, samal ajal, kui ehitati üles Eesti riiki, panid kaks õblukest naist laval puittala puittalalt, aken aknalt, tapeedirull tapeedirullilt, kardinapuu kardinapuult, vaip vaibalt, mööbel mööblilt kokku väikse osa nagu päris majast. Ehitustööd ei ole elementaarsed, eriti kui sul puudub kogemus. Nagu iga oskusega, on vaja aega ja praktikat, et kehaliigutused oleksid vaevatud. Tundub, et neil kahel laval seda jagus, kas siis etenduste andmise vahendusel saavutatuna või päris elus pideva rakendamise tulemusel. See oli hämmastav, kuidas järjepidevalt tihedat teksti kõlas ja keegi ei löönudki kogemata haamriga sõrme. Asi pole selles, kas lööja on naine või mees, pigem hoopis tõsiasjas, et mõlemad tegevused üheaegselt nõuavad samas koguses keskendumist. Respekt järgmise taseme multitaskingu eest! Naised värvisid seinu, ketassaega saagisid puitplatesid, drelliga ja haamriga lõid pindadesse vist vähemalt poolsada naela, panid püsti puittalasid, kujundasid ruumi möbleerimise, ühendasid isegi kraanikausi torud (natuke kaheldava kvaliteediga, muidugi). See kõik vajas jõudu, kindlust, oskusi, keskendumist ja, eriti, koostööd. Kõike, mida vajas ka Eesti riigi taas ülesehitamine. Kuigi selline sõna sõnalt sisu illustreeriv tegevus võis mõjuda duubeldavalt ning liiga üks ühele, oli paralleel ideaalne peegeldus sellele, mis endast kujutab ühe riigi loomine. Kõigepealt põhitalad, ehk põhiseadus, sealt juba edasi spetsiifilisemate küsimuste juurde nagu mõne toa sisekujundus, erinevad vajadused, huvid, eelistused ja esteetika. Äärmiselt lihtsakoeline lähenemine, kuid igati konteksti passiv ning lisandväärtust pakkuv. Peab kiitma lavameeskonda, lisaks näitlejatele, sest selle tüki ettevalmistav pool paistab kõva töö. Mainimata siis kokkupandu uuesti lahtivõtmine ning detailide paigutamine nii, et kõik oleks olemas ja midagi ei jääks kahe silma vahele (või hangitakse igaks etenduseks uus laadung ehituskraami?). Kahtlemata võimaldab tükk kõigile osapooltele efektiivset kogukeha trenni. Ja vaatajale n-ö tugitoolitoimetamist.

Olles taasiseseisvumise ajal alles lasteaialaps, oli äärmiselt põnev kuulda detailidest, tülidest ning dilemmadest, mis kärmelt tuli tol ajal lahendada. Eesti Kongressi ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu omavaheline kemplemine ja vorstide vahetamine, keda kumbagist ühte esindasid kaks laval olevat naist, oli üpris kaasahaarav -- üllatavalt kamraadilik, kuid köitvalt vastuseisev. Nt Üks pool väitis, et Eestit ei saa iseseisvana uuesti tunnistada, sest Eesti oli võõrvõimu poolt okupeeritud ning, tegelikult, ikkagi iseseisev riik. Teine pool väites, et mis vahet seal on, mida eestlased arvavad, riikidevahelisel tasandil, oli Eesti nüüdseks NSVL osa, mitte prii maa. Hulgaliselt vaidlemist põhjustas sõnastus, kuidas leida fraase ja lauseid, mis kellelegi varba peale ei astuks, kedagi ka ei solvaks või annaks olukorda valest mõista. Lõpuks saavutati konsensus ning taasiseseisvumine sai sündima. Koheselt algasid uued jagelemised. Nt põhiseadus ja mida see peaks sisaldama. Lõppversiooni pidulik ning innuga ettelugemine võttis vaatajal kindlasti südame härdaks. Siinkohal tehti krapsakaid märkusi ka tulevikku, mis olid üpris humoorikad ning puudutasid tänapäeva hellasid teemasid. Nt meditsiiniline õigus ning vabadus (koroonavaktsiin?) ja kes on ikkagi kodanik (venelaste küsimus?). Samal ajal pandi füüsiliselt paika majaosa talad ning seinad. Tõmmati paralleel sellele, et põhiseadus on nagu raam riigile. Iseasi, kas aja möödudes see enam passib ja hõlmab kõiki tekkivaid küsimusi, kuid baasreeglid olid nüüdsest olemas. Edaspidi vajavad tekkivad konfliktid ja mõtted vaid detailidena paika loksumist nende loodud parameetrite järgi.

Kord vabadus taastatud, kerkisid pinnale järjekordsed teemad, mis läbi hekseldada ning murekohad, milledele võimalikult valutud vastused leida. Selgus, nagu tagantjärele teame, olid esimesed aastad üle kivide ja kändude. Kas vaba turg ikka hakkab tööle ja paneb asjad paika? Küll hakkab, sest ta lihtsalt peab! Mis saab neist, kes kolhooside vara ära kantima hakkasid? Neist saavad ärimehed! Kellelt osta värskele riigikaitsele vahendeid? (Iisrael ikka annab, kui keegi teine mitte!) Kuidas lahendada omandireform? Kuidas edasi maksta pensione? Kuidas tagada õiglane uuele valuutale üleminek? Miljon küsimust vajas lahendusi ning kõigile ei olnud ideaalset vastust. Inimestele tõi iseseisvus vabaduse. Tõi see ka rahvale vaesust ja puuduse kannatust. Rääkimata ebaaususest. Abikäed olid aga lähedalt võtta. Kui oled hädas, kõhkled ja ei tea kuhu edasi, siis alati võib helistada naabritele Soome või Rootsi. Vahva oli kuulata kaasa ning mõelda lõpmatutele teemadele, mis vajasid kõnetamist. Enamuse puhul taheti parimat, kuid kukkus välja nagu alati. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Tuli tõdeda, et paljud asjad said viltusena kinni nõelutud ning ebaõiglaselt käiku pandud. See ei ole, siiski, midagi ennekuulmatut, pigem, oli põnev neid eri teemasid ja valdkondi ühes tihkes ja intensiivses vestluses korraga järjest kuulda. Kui enam süveneda, siis ei suudetud isegi pealiskihti kõikidest võimalikest küsimärkidest ületada, sest siis oleks juttu jätkunud kauemaks. Üks hetk peegeldus see tohuvabaohu, lisaks, füüsilises keskkonnas. Nimelt ei saanud kõik aknad ruumile just ülemäära asjakohaselt ja korrektselt paika. Ja torutööd kippusid putitamist vajama. 

Erinevaid teemasid, mida kaks naist laval oma vestlusesse kaasasid, oli seinast seina ning kohati tundus, et kogu Eesti taasiseseisvumise õnnestumised ja ebaõnnestumised said käsitletud. Tegemist on äärmiselt sisutiheda, pidevat tähelepanu nõudva ning hoogsa jutuga tükiga, mis ei salli vaikusehetki või jokutamist. See võib mõjuda väsitavana ja ülekoormavana, kuid mõtteaine, mida pakutakse, on tegelikult paeluv ja igati isikut vähemal või rohkemal määral puudutav. Kui poliitika ei huvita, siis alati saab heietada teemadel, et kuidas vanasti oli kõik palju parem. Nt vorst maitses mõnusamalt. Siinkohal saab ainult pead noogutada, sest, kurbusega peab tõdeda, et no ei ole see kamatahvel ikka enam see, mis ta oli aastakümneid tagasi! Saab ka mõtteid mõlgutada eksistentsiaalsetel küsimustel. Mis teeb eestlasest eestlase? Milliste komponentide kogu see peab olema? Mis on ühe eestlase retsept? Selles ei jõua kaks naist, vastupidiselt eelnevale teemale, kuidagi kokkuleppele. Üks vahvamaid aspekte näidendis on pidev diskuteerimine, filosofeerimine ning argumenteerimine. Lahatakse erinevaid vaatenurki ning ei jõuta alati konsensuseni. Kui jõutakse, maitseb see magusalt. Ei ole õiget viisi, ei ole ka üdini valet suunda. Kõike arutletakse ning naiste eri suhtumisi on intrigeeriv jälgida. Puudub üleliigne hukkamõist või arvamuste pealesurumine. Vaataja ei pruugi, ega peagi, kuuldavaga nõustuma, kuid ei kerki üles negatiivseid emotsioone nagu keegi pisendaks või ignoreeriks ühte või teist erilähenemist. Või siis taolisi teisesuunalisi ideid väga mõtetesse ei kargagi.

Teele Pärna ja Mari-Liis Lille omavaheline näitlejamäng ja dünaamika oli edukas. Nad põrgatusid oma olemise ja jutuga üksteiselt pidevalt vastu -- siia sinna, siia sinna. Kui laval on ikka vaid kaks isikut, peab keemia toimima, sest puudujääke kompenseerida eriti kuskilt mujalt ei ole. Kuigi naiste füüsiline rammutöö on nutikas viis vaataja pilku toimuvale naelutamiseks, on hädavajalik näitlejate üksteisega vähemalt mugavust tundmine. Ja selle eksisteerimist oli juba tunda küll. Teele Pärna karakter oli entusiast ning hakkaja, pigem tegija, kes probleeme jooksvalt lahendab. Mari-Liis Lille tegelaskuju iseloomustaks ratsionalistina, kaks jalga maas naine, kes pigem mõtleks enne ja plaaniks, kui ütleks ja teeks. Nad olid peaaegu nagu kaks vastandit, mis omavahel klappisid ja kaaslase puudusi täitsid. Meeldivad seigad olid need, kus näitlejad kõnetasid otse publikut ja kuidas nad usuvad saalis olevatesse inimestesse. Usuvad neist head. See tegi põuest soojaks. Sellel meeldival noodil ka lõpetaks. Tükk on intensiivne ja võib pideva teksti ja teemadetulistamisega kurnata või isegi tüüdata, kuid selle eesmärk on õilis ja süda õigel kohal -- isamaa armastuse tunne garanteeritud. On see Eesti, mis ta on, ja sai see konstrueeritud võib-olla tsipake ligadi-logadi, nagu lavale ehitatud tuba, kuid need on ikkagi meie enda möödapanekud, meie Eesti ja meie vabadus.

Pühapäev, 15. mai 2022

Kino: "Apteeker Melchior", "Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis" ja "Fantastilised elukad: Dumbledore'i saladused"

Tervitus!

Kinokogemusi.

Pealkiri: Apteeker Melchior
Originaalpealkiri: Apteeker Melchior
Režissöör: Elmo Nüganen
Näitlejad: Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Mait Malmsten, Henessi Schmidt, Ken Rüütel
Kestus: 1h 38 min
Kinodes alates: 15.04.2022
Millal nähtud: 16.04.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Pisi spoileri hoiatus!

Olin pettunud... Nii, julgesin välja öelda! Ärge rünnake! Ootused olid laes, välja kukkus, aga nagu alati. Ma ei ole keegi, kes arvab, et filmiversioon peab üdini originaalmaterjalile truu olema ja kõike mahutama, kuid kui eemaldatakse need elemendid, mis mulle raamatus enim huvi ja põnevust pakkusid, siis ei ole põhjust kilgata. Üks mu lemmikaspekte algloos oli selle müstiline õhkkond ja fantaasiamaailma kuuluvad arengud. Suure ekraani versioon tegutses täies mahus tavamaailmas, ilma igasugu salapärase detailita, ei mingisuguse asise ja kõikehõlmava vandenõuta, ilma üleloomulike saladusteta, ei ühegi suurem-kui-elu kurjamita ning ühegi põhjalikuma seoseta päris ajaloosündmustele. Ja, ei, see mingi mittemidagiütlev raamatuke ja isikut muutnud peamine vaenlane ei korvanud kaugeltki seda, mille film eemaldas. Ühest intrigeerivamast tegelasest sai ekraanil täielik mõttetu mahakantav tühi koht. Lisaks, Oleviste kirik, selle ehitamine ja saladused olid algse loo tuumaks, linateoses aga võiks küsida, mis Oleviste kirik? See on Tallinna üks sümbolitest, mis sai raamatus teenitult asjalikku kajastamist. Filmis sai sellest legendaarsest ehitisest üks suvaline kuriteopaik. Mis minu jaoks raamatu kaasahaaravaks tegi, ei eksisteerinud filmiversioonis. Ja veel. Kui originaalis oli mõrvari tagaajamine ja juhtumite lahtiharutamine samm sammult sujuv ning üpris loogiline, siis linateos ei mõjunud keskajalise krimkana. Kogu lahendamine oli üle kivide ja kändude tükiline, ebaterviklik ning ei voolanud ega toiminud seotuna kõikide tegelaste, tegemiste ja juhtumitena. Natuke seriaali maitse tekkis, mitmeosalise teleseriaali, kus eri tükid surutakse kokku vastavalt mingitele iks eesmärkidele ning lugu kirjutatakse samal ajal kui filmitakse. 
Mõrvalugu oli haigutamapanevalt igav. Keeruline oli tunda nähtu üle pinget ning sel olla köitev ja pilku naelutav. Välja arvatud stseenides, mis olid meelega lisatud, et vaatajat ehmatada või šokeerida või üles äratada... (no oli vaja usse rotte ründamas näidata, jne, et keskaega n-ö julma vürtsi lisada).

Midagi ei ole aga tervenisti ebaõnnestunud, sama ka siin. Mulle meeldis, et Melchior oli noorem, kuigi olen kahevahel tema n-ö romansi poolelt. Raamatus oli mees abielus ja mulle jäi täienisti arusaamatuks, miks film ei võinud sama suunda võtta. Kas püütakse rohkem noori vaatama meelitada? Samas, naine-maskeerub-end-poisiks trikk on ülekasutatud ja oma aja ära elanud. Loodan, et järgmistes osades vähemalt seletatakse põhjalikumalt, et miks tegelane ikkagi sellise maskeeringu kasuks otsustas -- ootamatu 180 pööre oli kummaline. Suures osas olid näitlejate valikud ja etteasted soliidsed. Silma jäi Melchior ise, kes oli kindlasti šarmantsem ja nägusam (kuigi nati tuim ja värvitu), kui teda raamatus ette kujutasin. Marko Matvere oli imposantne mühakliku ordupealiku Spanheimina (karismaatiline on ta, muidugi, alati). Ken Rüütli, Hinric, oli positiivne üllatus, sest raamatus ta nii asjalikult silmapaistev ei olnud. Oli ka paar näitlejat, kes mängisid tsipa üle või siis haihtusid olemuselt taustaks. Loomulikult, peab märkima, et võttepaigad ning autentse keskaegse Tallinna loomine oli piisavalt usutavalt realiseeritud ning vahva oli ekraanil näha oma kodulinna natuke ajalises teises kuues ja atmosfääriga. See on tegelikult filmi põhitõmbenumber. Meie enda, tavapärasest mahukama eelarve ja võimalustega, kodukandi krimka väikse vimkaga. Ei tasu arvata, et ma ettevõtmist ja filmi ei väärtustaks, kuid kui ootused on kõrged, siis on kukkumine valus. Kindlasti lähen vaatan ka järgmist kahte osa, mis peatselt kinoekraanidele jõuavad!


-------------------------------------

Pealkiri: Fantastilised elukad: Dumbledore'i saladused
Originaalpealkiri: Fantastic Beasts: The Secrets of Dumbledore
Režissöör: David Yates
Näitlejad: Eddie Redmayne, Jude Law, Mads Mikkelsen, Katherine Waterston, Alison Sudol, Dan Fogler, Ezra Miller, Richard Coyle
Kestus: 2h 23 min
Kinodes alates: 15.04.2022
Millal nähtud: 17.04.2022
Minu hinnang: 1.5/5

Aitab! No tõesti, aitab! Kellele neid kunagise Harry Potteri võrratu maagia turjal ratsutavaid vaimuvaeseid ja primitiivseid käkerdisi vaja on? Vist ainult neil, kes kena kopika oma tasku nende mannetute varjudega kunagisest geniaalsusest topivad. Siinkohal on vist mõistlikum tuua välja, et mis õnnestus, sest möödapanekuid lausa kubises. Võta üks ja viska teist tuhat korda järjest. Aga positiivset, mõned näitlejad on edukalt valitud. Jude Law on fantastiline Dumbledore, Eddie Redmayne sümpaatne Newt, Dan Fogler lahe Kowalski, Richard Coyle silmapaistev teine, napisõnaline Dumbledore. Kurb oli näha, et enamuste tegelaste olemused oli paberõhukesed ning näitlejatel lihtsalt ei olnud võimalik neid veidigi koloriidsemaks või süžeele vajalikuks teha. Isegi mu lemmik, Mads Mikkelsen, jäi natuke kuivaks. Ja miks on vaja kaasata tüüpe nagu Bunty, Theseus, Credence. Eriti see keegi Yusuf Kama, kes nagu eksisteeris, kuid tegelikult mitte midagi väärt ei teinud. Muigama pani, et tema kogu olemus oli taandunud fraasi "väärika suguvõsa järeltulija", kuidas kõik temast alati rääkisid. Ja kus oli Tina? Võlumaailmas on võimu võtmas diktaator ja temal, väidetavalt, oli liiga palju tööd, et tulla Newtile toeks olla. Aaa, ja see õpetaja, Lally, oli üllatavalt kihvt ja särtsakas. Kohati täitsa haaras ainiti mu tähelepanu ülejäänud halli massi hulgas. 

Tooksin välja veel mõned detailid, mis panid tüdimusest ja vastumeelsusest silmi pööritama. Mis võib olla igavam ja lambikam, kui üks kaua kadunud Dumbledore äkitselt pildile tassida ja siis ta peatselt ka täiesti lambist eemaldada. Pigem taheti vast Ezra Millerit lahti saada ja sellepärast karakterile selline õlgu kehitama panevalt kiire finaal tekitatigi. Pool filmi viib suur kamp mõttetuid ja vähem mõttetuid tegelasi ellu mingit salapärast plaani, mille eesmärki ei tea keegi (peale Dumbledore'i). Seda kõike mugava loosungi all, et kurjamit, Grindelwaldi, segadusse viia. Ma kardan, et siin oli pigem eesmärk filmi sisu täita mulli ja vahuga, soovimata läbi mõelda, et miks, mida ja mis eesmärgil tehakse, et hiljem otsad kokku viia. Süžee loojad ei viitsinud vähemalt teeseldagi, et lugu on sidus ja loogiline. Miks üldse Kowalski sinna kampa kaasati? See oli vastutustundetu. Lootsin, et loomake kummardab lõpuks just tema ees, kui tõeline ootamatu ning võimas sõnum võlurite ja mugude kooselamiseks ning lepitamiseks. Geniaalne võimalus jäeti täiesti kasutamata. Ehk siis, miks üldse Kowalskit vaja oli, peale huumori? Queenie ja mehe romanss oli selleks hetkeks omaette naljanumber. Mis maailmas suudab mõistlik tunduda plaan ühineda kurikaelaga, kes vihkab su armastatut ja soovib temasuguste surma, eesmärgiga saada vabaks, et olla koos oma selle kallimaga? See on liiga kõrge pilotaaž mulle. Järjekordne mahamängitud võimalus minus mingit emotsiooni välja tirida oli Dumbledore'i ja Grindelwaldi (kunagised?) lembetunded. Nende vahel puudus igasugune keemia või mingigi detail veenmaks mind tõsiselt, et nood kaks oli vähemalt noorpõlves üksteisesse mingi kraadini armunud. Seda olematut suhet sümboliseeris nende vanne üksteisele, millest ei saanud kuidagipidi mööda... kui üks hetk lihtsalt äkki sai, täitsa lambist. Aga, oleme positiivsed, film nägi hea välja, mida oli oodata ning visuaalselt on tegu toreda vaatamiskogemusega. See on ka kõik. Nostalgia mind enam selle sarja juurde tagasi ei suuda tõmmata. Sisukvaliteet on lihtsalt niivõrd olematu, lohakas, hoolimatu, rahanäljas, jne.


-------------------------------------

Pealkiri: Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis
Originaalpealkiri: Doctor Strange in the Multiverse of Madness
Režissöör: Sam Raimi
Näitlejad: Benedict Cumberbatch, Elizabeth Olsen, Rachel McAdams, Benedict Wong, Chiwetel Ejiofor
Kestus: 2h 06 min
Kinodes alates: 06.05.2022
Millal nähtud: 07.05.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Pisi spoileri hoiatus!

Järjekordne pettumus. Esiteks, ma ei pea olema kursis kogu esmase-, teisejärgulise- ja lisamaterjaliga, et mõista tegelaste motiive ning olla kursis selle loogilise arenguga. Ma ei ole näinud "WandaVisioni" seriaali ja see ei tohiks olla takistavaks teguriks suurele ekraanile mõeldud loo toimimisel. Teravalt jäi torkima arusaam, et olen justkui millestki ilma jäänud või midagi on vahele jäänud, sest Wanda muutus ja käitumine ei olnud kooskõlas sellega, mida sinnani temast teadsin. Põhimure filmis, mitmete kõrvaliste juures, oli tõsiasi, et naine ei reageerinud olukorrale usutavalt. Tema äkiline pööre julmaks mõrvariks mõjus sunnitult, seda ei olnud võimalik tõsiselt võtta ning see ei olnud orgaaniline. Alles paar filmi tagasi võitles ta kangelaste poolel ja nüüd notib valimatult neid samu inimesi. Motivaator oli hooletu ja laisk, sest nii võimas, kui ta oli, leidus mitmeid teisi lahendusi. Nt miks mitte leida maailm, kus on lapsed, kuid ei ole enam Wandat. Ükskõik mis muu viis, selle asemel, et tappa kõike ja kõiki ning röövida enda teisikult tema lapsed. Igast lollusi ja läbimõtlematust ei saa alati seletada sellega, et kuri raamat võttis tema üle võimust ja sundis pahandust tegema. See on odav ja alandav vaataja intelligentsi suhtes. Kirsiks tordil, mitte miski ega keski ei suuda naist mõistma panna, et see mis ta teeb on vale, peale mega giga klišee stseeni lastega. Nagu naksti!

Aga see ei ole veel kõik. Doktor Strange oli otsekui kõrvaltegelane oma enda filmis. Wanda oli ülivõimas, Strange, vastupidiselt, kuidagi hale. Kõik teised olid hädised. Isegi, väidetavalt, üks maailma targemaid mehi ütleb välja saladuse, nende väheste ridade jooksul, mis talle antud, andes vaba tee naisele tapatalguteks. See oli idiootne! Ja leidub veel. Kõik müstiliste kunstide viljelejad on valmis Wanda takistamiseks surema uue tegelase, America, nimel, kuid Wong avaldab vaenlasele kõik saladused, kui too ähvardab paari mingit suvalist tüüpi tappa. America oli nunnu, kuid tal puudus igasugune karakter, ta oli nagu inimkehaga dimensioonide vahelise hüppamise nupp, mis ei töötanud korrektselt enamuse ajast. Kas on midagi labasemat, kui "usu endasse" jutt ja siis äkitselt "ma usun!!!" ning kõik ongi lahendatud? Nagu naksti! Ja lõpetuseks, kuskohast tuli Strange'i ootamatu palav armastus Christine'i vastu? Eelmistes filmides ei olnud seda kunagi nii intensiivselt tunda. Taaskord paistis, et mingi teema puhuti suureks, sest oli süžeele vajalik, mitte, et see aspekt oleks loomulik areng või varem nii näinud.

Oleme positiivsed ka. Marveli maailmade laiendamine oli vinge. Üllatusmomente ja õhinat tekitavaid ohoo-etteasted juba pettumist ei valmistanud. Visuaalselt oli film silmapaistev, toimides ja nähes välja otsekui õudukas, mitte ainult fantaasialugu. Leidus mitmeid stseene, mis tõesti silma paistsid ja efektsed näisid. Elizabeth Olsen andis endast rollis maksimumi, kuigi algmaterjali oli nõrk. Rohkem kiita ei taha, sest linateos ei ole seda ära teeninud.

Raamat: "Mälestuste mets"

Tervitus!

Natuke kirjandusmaailmast.

Pealkiri: Mälestuste mets
Autor: Sam Lloyd
Kirjastus: Turdus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Lugesin kuskilt, et krimkad ja põnevikud on eesti keelde enim tõlgitud žanr. Kas eestlased lähevad ebatavaliselt entusiastlikult leili tapmisest lugemisest või on tegu väiksel turul lihtsalt kindla peale minemisega, jääb mõttekohaks. See tõsiasi annab aga mõista, et ajaveetmiseks leidub lai valik valdkonnakirjandust, kuid ka, et kesise lugemise otsa võib tavapärasest kergemini koperdada ning peab rohkem vaeva nägema, et kätte saada just kvaliteetsemaid lugusid. Mingi hetk koonduvad kõik antud žanri raamatud üheks kokku ning keeruline on lugejat üllatada, pakkuda midagi raamist väljapoolset või neid raame nihutavat. Brutaalne, võigas ja traumaatiline sisu ei ole midagi ennenägematut. Julmad, jälgid ja jõledad olukorrad ning tegelased ei ole midagi, millest ei ole krimipõnevikes varem kirjutatud. Pinevus, ohvrite läbikukkumised ja pidevad kannatused ei ole žanri juures midagi haruldast. Samuti ei ole midagi ebatavalist antud raamatu alguspunktis: päise päeva ajal röövitakse tänavalt pealtnäha juhuslik 13. aastane tüdruk, kelle ellujäämiskogemist lugeja hakkab saatma. 

Eriline ja ootamatu võib aga olla viis, kuidas autor kõiki neid läbileierdatud aspekte esitleb ning millise õhustiku loob. Ja kõige enam, kuidas suudetakse lugejat üllatada piisavas koguses, mitte üleliia, kuid efektiivselt. Selles osas, suutis antud lugu ennast rahuldavas koguses hallist massist esile vinnata. Elijah ja Elissa, kaks last, kelle ümber kogu süžee keerleb, jätsid mulje kui päris inimesed. Nad oli usutavad, piisavalt sügavad ning nende käitumine mõjus loomulikuna, kuigi tsipa ebatavalisena. Paarivahelist sidet oli tunda ning nende omavahelist sõltuvust. Üks vajas teist ning teine vajas esimest, kuigi erineva motivatsooniga. Kahte ühendav male teema oli nutikas vahend, millega tegelasi enam siduda ja avada. Mõlemad olid isemoodi taibukad ning kindlasti oli põneva atmosfääri loomisel omal kohal nendevaheline psühholoogiline manipuleerimine ja lapselikult armutu mäng. Lõpuks olid nad üksteisega veelgi lahutamatul seotud ning põhiküsimuseks kerkis, kas nad suudavad ennast ja ka kaaslase päästa. Kas kaaslane oli üldse osa põgenemise võrrandist? Kuigi mõlemad elasid üle traagika, siis on võimatu jääda Elijah läbielamiste suhtes tundetuks. Ükskõik, mis valesid otsuseid ta ka teinud ei ole ning ükskõik kui, kohati, ähmaseks jääb tema toimetamise õilsus, on tegu äärmiselt nukra saatusega poisiga. Puändid temaga seoses lõid lugejal jalad alt ning virutasid rusikaga otse kõhtu. Elissa mõjus seevastu juba esimesest stseenist alates ellujääjana, ehk siis, oli, imelikul kombel, muret tema suunas tunduvalt vähem.

Salapärase lisana kaasati süžeesse fantaasiaelemente, mis tegid kogu kompoti müstilisemaks ning intrigeerivamaks. Lugejana tekkis aga kahtlus, et kas tõesti toimuvad paranormaalsed detailid päriselt või tegelase peas. Suure tõenäosusega viimast, kuid see ebaselgus oli köitev ja need fantastilise aspektid veidralt soojad ning isegi lohutavad. Oleks olnud asisem, kui kurjamid oleksid enam liha luudele saanud, selles mõttes, et miks täpselt tehti seda, mida tehti. Põhjus jäi kuidagi pooletoobiseks, umbes nagu, et õudusi saadeti korda ainult sellepärast et. Meeldiv oli tõdeda, et puänte ei esinenud loos ülemäära, kuid need, mis avalikustati, siis neil oli mõju ja ohoo-momenti. Ka tõelise niiditõmbajaga seoses. Seda suunamuutust ei osanud ilmtingimata ette näha. Aga eks raamatus ei olnudki kõik nii otsekohene ja lihtne, samas, paradoksaalselt, ei olnud kõik nii komplitseeritud ja tüütult diip. Üleüldse, vaatamata raskesti seeditavale sisule, ei olnud tekst tihe või keeruline läbi närida. Jutt voolas ja leheküljed lendasid. Samas, klaustrofoobiline ja rõske õhkkond majalobudiku keldris ning salapärane ja kõike halvaendeliselt jälgiv metsaümbrus, said edukalt isegi õhulise teksti läbi kenasti väljajoonistatud.

Vaatamata positiivsele, leidus teoses asju, mis vaimustust ei tekitanud või siis ei panustanud lugemiselamuse kergitamisse. Politseinik, Mairead, kes omab kolmandat vaatevinklit ning kelle pilgust saab raamatu käes hoidja vahelduva eduga lugu jälgida, andis hea tasakaalu toimumistele Mälestustes metsas. Teisalt, naise raseduse mured ja katkemised ei panustanud süžeesse ning pigem mõjusid üleliigsena. Kui palju valu ja kannatust on ühte raamatusse vaja? On selge, et naise seisukord peegeldas Elissa juhtumit ja oli võtmeks tema hingerahule: päästa üks laps ja äkki jääb enda laps elama või siis andis loode enam motivatsiooni röövitud tüdruk leida. See detail tegi Maireadist inimlikuma tegelase, kellega hõlpsamini kontakti leida, kuid, jällegi, see liin ei olnud vajalik. Loo muinasjutulik pool, et Elissa ja Elijah on otsekui Hans ja Greete kurja nõua küüsis piparkoogimajas, teoorias, toimis, kuid, reaalsuses, lõi paralleeli ja lisas kihi, mis ei olnud ülemäära vajalik. Kõhedust see detail kindlasti panustas, kuid loos oli nii palju juba millele fokuseerida. Natuke õhku rippuma tunde jättis, lisaks, teose lõpp. Järsk ja emotsioonide ning põnevuse tipul, jäi äkitselt kõik otsekui poole lause peal katki. Imelikul kombel, selline kulminatsioon iseenesest toimis ja ei tekitanud segadust, kuid olles nendele tegelastele ja nende läbielamistesse aega ning närvikulu investeerinud, oleks konkreetsem ja pehmemal noodil esitletud lõpp nagu salv haavale.

"Ütle, et said aru" -- seda fraasi on keeruline meelest saada, sest see haarab ideaalselt raamatu võigast ning kurjakuulutavat sisu. See fraas viitab ka loo kvaliteedile, sest kui too ei oleks piisavalt tasemel, siis sellised detailid lugejale pikemaks ajaks meelde ei jääks. Samas, on täitsa tõenäoline, et paljud, kes raamatu kätte võtavad, ei leia selles midagi märkimisväärset teiste samalaadsete kõrval. See on igati reaalne stsenaarium. Siiski, tegu on krimkapõnevikuga, mis paistis silma ja tõusis ülejäänust esile. Vähemalt sellele lugejale.

Pühapäev, 8. mai 2022

Teater: "Emigrandid"

Tervitus!

Taas teatrist. 

Pealkiri: Emigrandid
Teater: Linnateater
Lavastaja: Peeter Tammearu
Näitlejad: Allan Noormets, Andres Raag, Peeter Tammearu
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 29.01.2022
Millal nähtud: 25.04.2022
Minu hinnang: 3/5

See näidend on vabadusest ja mida see kellelegi tähendab. Mille abil seda saavutada ning, võtmesõnana, kus selleni jõuda. Neljal (?) eri tegelasel laval on laias laastus kaks põhimotivaatorit, eesmärki ning arusaama, et milleläbi see igatsetud priius kätte nabida. Iseseisvus tähendab, et sa võid mõelda ja öelda mida hing ihkab, olgu see üldsuse silmis õige või vale, paha või hea. Teine näeb aga hoopis mugavamat elu, ilusat maja perele, majanduslikku kindlustatust ja, miks mitte, sellega kaasnevat naabrite kadedust (ja naiste tähelepanu). Ühele võrdub vabadus rahana, teisele piiramatu väljendusõigusega. Mõlemad on vajalikud, et inimene tunneks ennast inimesena. Laval sai kogeda spektri äärmuslikes otsades olevaid maailmavaateid ning suhtumist. Tegelaste arusaamade erisuste juures leidus mõlemale tüübile ka üks selge ühisosa. Nimelt, asukoht, kus selle nn vabaduseni jõua. Näidendis ei öelda konkreetselt, millises linnas tegevus toimub, kuid vihjetele tuginedes (nt jutt prantsuse keele äraõppimisest) ning puhtalt loogikast lähtudes, tundus, et meeste kõikide unistuste elluviija paik on läänemaailma üks keskuseid Euroopas, Pariis (puhtalt spekulatsioon). 

Näidendi loomise ajast, 70ndatel, paistab, et mitte midagi ei ole laias laastus muutunud. Inimesed on samad, eesmärgid on samad, ootused on samad, tingimused on samad, jne. Migratsioon on võib-olla aktuaalsemgi kui varem, tuues kaasa eriti poliitilist ja sotsiaalset vastukaja. Näib, et olukord on pigem teravnenud ning konfliktid kiiremini ja kergemini tekkivad. Rohkem fokuseeritakse, lisaks, lahendustele, kuid mastaabid on, omakorda, paisunud. Tegu on asjakohase tükiga, mis sunnib mõtteid mõlgutama migratsiooni teemadele Euroopa siseselt ning tajuma, et elu kulgeb sama rada pidi, ida soovib jätkuvalt läände, kui võimaluseks paremale elule, lääs aga võtab vastu idast tulejaid nii õilsate (poliitmigrandid), kui isekate eesmärkidega (odavtööjõud). Süvenedes, ei paku lugu midagi värsket, ootamatut või intrigeerivat. Mida esitletakse on teada ja tuntud. Nähtu ei šokeeri ega paku ahaaa-momente. Pigem peitub selle võlu ja valu migrantide endi vastandamises ja neid äärmuslikesse nurkadesse surudes. Kahe erineva maailma põrkumine on tänu sellisele lähenemisele selgepiiriline, valuline ning vaatajas tugevaid emotsioone tekitav. See on kohati ka ebaaus, sest teeb ühest positiivsema tegelase, kui teisest. Esimene, tasakaalukas intelligent, teine, tahumatu mats -- vähemalt esimese vaatuse paari hulgas. Või oleneb suhtumine perspektiivist ja konkreetsest vaatajast? Paistis, et autor (ja/või lavastaja?) provotseeris karakteriseerimisega publikust kohati eemalepeletavat reaktsiooni. Teise vaatuse duo jättis kaks meest enam ühele pulgale, sest mõlemad hiilgasid ja mõlemad, üheaegselt, hävisid. Odava mühaklikkuse kaasamine ja selle huumorirakendi ette sidumine ei ole aga kunagi, vähemalt mulle, midagi meelepärast.

Pole siis ime, et immigrantidesse sihtriigis tihtipeale halvustavalt suhtutakse, kui nad käituvad nagu seda tegi esimese vaatuse tümikast täkk. Mind ärritas, et autor (ja/või lavastaja?) tegid mehe etaloniks madala IQga majandusmigrandist. Äärmuslikkusega alandati enamgi veel nende tegelikku olemust, panust ja isegi ohverdusi. Teisalt, ükskõik, kes sa oled, kui vaene, kui harimatu, kust riigist, kui kellelegi pakub lõbu naiste seelikute alla vaatamine, siis mitte kunagi, mitte üheski kontekstis, minu poolehoidu see tegelane ei leia. Mingid suksutamise naljad on tohutult jäledad ja valetamine, et kellegi tähtsa naisega astuti vahekorda, on lihtsalt tülgastav. Aga äkki sellist vastutoimet osalt publikust ässitamise peale loodetigi? Võib-olla, kuid huumorina ei olnud mul seda võimalik võtta. Leidus vaatajaid, kes naersid saalis kõht kõveras. Igaühele oma, kuid keegi, kes sööb meeleheites koeratoitu, sest arvab, et see on kahejalgsetele mõeldud konserv, ei ole koomiline. Kohe üldsegi mitte. Ei ole võimatu, et süžee meelega paiskab publiku positsiooni, kus nad lähevad endaga konflikti, kas tunda mürakale kaasa või temast eemale tõmbuda? Mõnes mõttes, saavutati tulem, sest vaatamata tekkinud antipaatiale, on siiski võimatu meest täienisti mitte mõista. Kes meist siis ei taha paremat elu, endale ja lähedastele, kodu, mida teised kadestaksid? Ning, kes meist siis ei ole selle nimel valmis pingutama? Mehe motiiv oli inimlik ning tagajärjed, unistuste täideviimisel, traagilised. Siinkohal tuligi välja lääne varjupool, eriti tol ajal. Tööhaigused ja karmid tingimused, ei olnud teema mille pärast pead vaevata. Iseäranis, kui tööloomad olid immigrandid. Kes vaatajast ei oleks nukker olnud, et toakaaslase poolt härjaks (sööb, seksib, töötab) sõimatud mees, vaatamata jubedatele tervisekahjustustele, ikka ja jälle on nõus ennast rakendama ohtlikus keskkonnas? Seda kõike vabaduse, finantsilise vabaduse nimel. 

Esimene vaatus lõppes pingete tipphetkega. Üks pool püüdis olukorda stabiliseerida, olla kannatlik ja vaoshoitud, kuid eelnevalt mainitud mats suudab kopsu üle maksa viia. Vaadete põrkumine kahe tegelase vahel eskaleerus, eskaleerus ja eskaleerus, kuni drastilise kulminatsioonini. Ja siis algas vaheaeg. Emotsioonid olid laes ning põnevusega ootasin kuhu see plahvatusohtlik seik edasi liigub. Üllatuseks, sinna ta jäigi, sest uuel etapil esitleti publikule hoopis senini tundmatuid tegelasi. Efekt mõjus nagu järsk pidur ning lugu ei läinudki enam kuni lõpuni nii tuliselt käima nagu esimene vaatus. Võrreldes mõlemaid osasid, tõi esmane esile teravamaid reaktsioone, ning kuigi, teine mõjus hulga balansseeritumalt, siis vahetati see momentumi vastu välja. Pärast vaheaega olid karakterid tasavägisemad oma positsioonides ning dialoog ühtsem ja enam ühelt teisele põrgatamist sisaldav. Intellektuaalsel tasemel või siis tähelepanekute ning avatud silmade mõttes, olid kaks meest nüüd, kuigi taaskord, eri nurkades, siis ühel ja samal tasandil. Teise paari vestlust, sealseid heureka-momente ning konflikti kruvimist oli huvitavam jälgida. Ka olid teemad kraade sügavamad ning diskussioon seeläbi kaasahaaravam. Iseäranis, sealsed avastused ja ülestunnistused. Nt tahtis poliitmigrant vabadust, et kirjutada vabadusest, kuid jõudes n-ö priile maale, kaotas ta inspiratsiooni seda paberile panna. Paariline oli veendunud, et kogub raha ja siis läheb koju seda realiseerima, kuid pidi lõpuks tunnistama, et on tugevalt raha lõo otsas ja suure tõenäosusega enam koju tagasi ei tahagi. Siiski, jäi tulemus alla esimese vaatuse võimele tirida publikust vastumõju ja vastanduvaid tundeid. 

Mis aga ebaselgeks jäi oli tõsiasi, et kas tegu oli nelja tegelasega, kes kõik olid erinevad indiviidid või siis oli Peeter Tammearu karakter too üks ja seesama. Pigem mitte, kuid see oleks ju tohutult intrigeeriv olnud, kui sellest mühakast äkitselt intelligent oleks saanud, selle tulemusena, et too liiga kaua oma keldrinaabriga koos aega veetis ning see tema silmad maailma eri tasanditele avas, mitte ainult töötamisele ja rahale keskendudes. Teised kaks näitlejat, Andres Raag ja Allan Noormets, astusid vaid kumbki ühes vaatuses üles ning ühisosa ei leidunud (v.a. kelder). Peeter Tammearule kiitus tema hämmastava transformeerumise eest, jämedusest ja jõulisusest sügavmõtteliseks ning labasest lihtsusest meheks, kes vähemalt oma juukseid tundub kammivat. Välimus võis täitsa petta, et tegu ei ole sama füüsilise kehaga. Allan Noormets omab pea igas rollis meeletus koguses pealetükkivat (ka heas mõttes) karismat. Ta on imposantne ja nõuab tähelepanu. Andres Raag aga oli nagu Ema Teresa oma kannatlikkuse ja mõistlikkuse. Tundus, et ta oli lavapaarilisele lapsehoidja ning jäi segaseks, et miks ta üldse kaaslast ja tema enesekeskset käitumist (nt üüri mitte maksmine ja teise kulul elamine) tolereeris. Mehe lähenemine seltsilisele oli nagu pidevalt munakoortel kõndimine ja vajas too lähenemist nagu metsikule loomale. Kas see pidev järele andmine ja rahulikkus peegeldas solidaarsust, mõistmist baastasandil või oli motiveeritud üksildusest, altruismist? Targem annab järele? Lisaks neljale mehele oli omamoodi tegelane ka kelder, kus nad pesitsesid ning selle autentse fiilingu andis suurepäraselt Hobiveski rõske hoone (lubati lahkelt mantel saali võtta, sest jahe oli). 

Kokkuvõttes, tekitab etendus vastakaid tundeid, mis on osati põnev, sest see paneb tegelasi vaatama kahe erineva emotsiooniga, kaastunne ja vastumeelsus. Näidend väsitas, sest üks meestest oli liialt üle võlli ebameeldiv ning balanss ei olnud paigas. Oleksin tahtnud konstruktiivselt kritiseerida nt mõlemat esimese vaatuse meest, kuid kaalukauss läks ühele poole liialt uppi. Kuigi, mõistan, objektiivselt, ja tunnen kaasa sellele nn härjale. Kas selgus, et mis on siis õige vabandus ja kus ta siis on end peitnud? Ei, pigem annab lugu mõista, et kui arvad end teadvat, kus, mis ja kuidas täpselt, siis on see nagu illusiooni püüdmine. Kas finantsiline vabadus, kas poliitiline vabandus, ükskõik milline, on ta tegelikult selle ideaalvormis kättesaamatu unelm. Ta on kontseptsioon, mis omab iga inimese peas eri mõõte ning mis, sellepärast, on hoomamatu.

Teisipäev, 3. mai 2022

Teater: "Eveline ja Mina"

Tervitus!

Vahelduseks teatrilavadelt.

Pealkiri: Eveline ja Mina
Teater: Eesti Noorsooteater
Lavastaja: Kersti Heinloo
Näitlejad: Mait JooritsLaura KukkMart MüüriseppKarl SakritsKaisa Selde
Kestus: 1h 15 min
Esietendus: 30.04.2022
Millal nähtud: 30.04.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Peab tegema kohustuslikuks regulaarselt Noorsooteatri lastele mõeldud etendusi vaatamas käimise. Hing vajab reaalmaailma kaoses ja koormas midagi tagamõtteta helget, lapselikult süütut ja lootusrikast, et mitte täienisti mudamülkasse vajuda ja kibestuda. Üleüldine teatrite poolt täiskasvanutele pakutav näidendite repertuaar on kippunud aina teravamalt raskestiseeditavaks ja ülitõsiseks. Tundub, et tuntakse uhkust selle üle ja lausa kohustust, et päriselu vaevusi ja pinget omakorda veel intensiivsemalt teatrilaval peegeldada. Probleemidest ei ole meelelahutusasutustes enam pääsu. Või mulle paistab vaid nii. Kuid ka täiskasvanu vajab hingepalsamit. Midagi, mis ei nõua tähelepanelikku kaasamõtlemist, sügavmõttelist elufilosofeerimist või traumeerivaid teemasid. Just sellist vastupidist meelolu loomist antud tükk pakkuski. Loomulikult, on baasolekus, lisaks, tegu vahva lastelooga täis entusiasmi, värve, innustavat usku mõtetejõusse ja soovide täitumisse. Antud tükk pakkus positiivsemat emotsiooni, kui suurem osa filme ja näidendeid mida lähiajal olen kogenud. Seega, tuleb Noorsooteatri külastuskordi kindlasti tõsta. Ainult veidi üle tunnikese läks vaja, et päike paistaks eredamini, rind oleks kergem ja tuju oleks pilvitum. Tundsin ennast nagu üks lastest, keda oli saal pilgeni täis.

Etenduse keskmes on Eveline, tirts, kelle isa ta sünnipäeval ükski koju jätab. Tüdrukul on igav, ta on pettunud isas, igatseb surnud ema ja kurdab sõbra, Voldemari, üle, kellega ollakse hetkel tülis, sest, kujutage ette, poiss ei tahagi teha absoluutselt kõike mida preili soovib ja millal. Lapsele on kingiks jäätud vaid hall ja ilmetu pakk, milles värviline paber ja pliiatsid. Kogu olukord ärritab Evelinet nii tohutult, et ta joonistab omale uued sõbrad ja rebib puruks vanad. Keegi aga jälgib tüdrukut ning peatselt ilmutab end pahurale piigale. Tegu on Eveline sisemise minaga, tema peegelpildiga, kes elab tüdruku kujutusmaailmas. Otsustatakse vahetada kohad ning meie kangelanna suundubki ise oma mõttekuningriiki, et sünnipäeval natukegi lõbutseda. Sealt saab tõeline võluseiklus alguse. Tüdruk kohtub igasuguste säravate ja omapäraste kujudega, kõik kelled ta ise on oma fantaasiaga loonud, kas tahtlikult või tahtmatult. Esmalt ühinevad peoga nn kolm tola, ehk siis, need ideaalsed kamud, kelle Eveline just välja mõtles ja paberile kritseldas. Oeh, ja kui, teoorias, ärritavad, kuid, praktikas, lahedalt opakad ja vingelt tohlakad need ülientusiastlikud porgandihäälega tolvanid olid. Väike preili oli sillas, sest nad on perfektsed, teevad kõike mida ta tahab, millal, kuidas ja kus, ning seda kõike vankumatu vaimustusega. "Mängime pimesikku!" -- "Jaaaaaaa!!!", "Mängime kulli!" -- "Jaaaaaaa!!!" -- ükskõik mida Eveline välja pakkus, võtsid joovastuses tobud kohe selle oma südameasjaks.

Aga mis siis, kui tööle hakkab vanasõna: "Ole ettevaatlik, mida sa soovid, sest see võib tõeks saada." Kas sõbrad, kes su igat käsku täidavad, on tegelikult õiged sõbrad? Kas nendega on sama äge, kui nendega, kes ise kaasa mõtlevad? Kas oma tahtmise saamine on ikkagi nii rõõmu pakkuv kui arvata? Kas tõesti on tore mängida kellegagi, kelle jaoks sa oled A ja O? See on üks moraalidest, mida peategelane enda jaoks avastab, sest peatselt muutuvad kolm tola tüütuks, eriti, kui nad näevad Evelines kõiketeadjat: "Kas suitsupääsukesed on suitsetatud?", "Kas pärast piimahambaid tulevad juustuhambad?", jne jne. Tegelinskite muhedad küsimused tekitasid kohati tunde, et hirnu herneks. Nii lihtne ja labane, kuid humoorikas. Üleüldse läks mulle peale näidendi koomika. See oli igati kohane lastele, kuid piisavalt mõnus, et ma täiskasvanuna kaasa itsitaksin. Sellised hetked, nagu nt kui ühel uuel sõbrahakatisel tulid kogemata juuksed küljest (kas see oli sissekirjutatud või juhtus näitlejal väike apsakas?!) oli tohutult naljakas. Või siis ootamatu, kuid äärmiselt tervitatud, lembenumber salapärase mehe ja Voldemari majahoidja, Maria, vahel. No vat, see oli küll üks kelmikas ja koomiline etteaste. Siinkohal, tänud, tüki loojatele, et nad midagi ka lastega kaasa toodud vanemate jaoks süžeesse sisse torkasid. 

Nagu iseäranis lastele suunatud etendustele kombeks, siis leidus pisikestele vaatajatele hulgaliselt moraali, mida teadmiseks võtta ja õppetunde, millega enda elus arvestada. Kõik teavad, et tegudel on tagajärg, kuid ka igal mõttel ja emotsioonil on n-ö teine vaatus. Meie väline suhtumine ja hoiak mõjutab meie peas toimuvat. Kui sul on negatiivsed mõttes, siis jälitavad nad sind nii päris elus, kui kujuteldavas maailmas. Me vastutame oma ja teiste heaolu eest sellega, mida me oma pähe lubame ja kõik see kandub üle reaalsusesse ning vastupidi. Eveline paberikäkerdised sümboliseerisid tema frustratsiooni ja rahulolematust. Hiljem olid need ebasoodsad mõtted talle otseseks ohuks, kus negatiivsuse laviini alla ära uppuda on üllatavalt lihtne. Mida me maailmale peegeldame omab jõudu ja annab meile täpselt sama tagasi. Vaadates ka päikeselisemat poolt, siis andis lugu selgelt mõista, et kõigis meis on võime luua midagi erakordset, kasvõi ainult oma peas. Loovus ja loomingulisus peitub igas inimesed, tuleb vaid anda sellele võimalus end peidust välja hüpata. Kindlasti on tegu lapsi unistama soodustava, agaralt kujutusvõimes mängima ning enese tujukusega rahu tegema julgustava looga. Ei tasu aga unustada, et vastutus käib alati käsikäes koos iga otsuse ning enda avamisega. Ja, kirsiks tordil, on vaja alati meelde tuletada elementaarset, sõpru tuleb hoida ja pole midagi paremat kui siirad semud.

Üllataval kombel on tükk, lisaks kõigele, otsekui minimuusikal, sest esitusele tuli mitu krapsakat laulu. Olenevalt kellelt küsida, siis vanemaealiste vaieldamatu lemmik on kahtlemata humoorikalt sulnis pala tüki armunud paari poolt, kellest naist kehastab Mart Müürisepp oma siredate sukkades säärtega (see looliin vastutas ka super laheda ootamatuse eest lõpus). Lastele vast läks peale sünnipäevalaul. Veidral viisil, sööbis mällu aga hoopis käkerdiste tontlik musikaalne stseen, kus lauset "Ma olen käkerdis, soperdis, käkerdis" on keeruline peast välja saada. See lausa kummitab. Mainimata ei saa jätta fantaasiarohket ja koloriidset lavakujundust ja efekte. Alates kolme tohmani ja käkerdiste kentsakatest, kuid omanäolistest kostüümidest, kuni nt imeliselt kaunite suurte roosade kroonlehtedega lilledeni ja võrratu sünnipäevatordini (milline näeb vist välja igaühe unistuste kook). Visuaalne pool oli just see, mida sisu tundus eeldavat, et lugu õnnestunult edasi anda. Meeldiv oli ka näha kui osavalt ja ökonoomselt näitlejaid antud tükis rakendust leidsid. Mitmed täitsid erinevaid rolle ning üleüldse oli näitlejamäng ladus. 

Mis muud on veel vaja öelda? Vutt, vutt "Eveline ja Mina" vaatama ning ikka tuleb see asi ära teha ja aktiivsemalt Noorsooteatri ning lasteetendusi vaatamas käia. See võib olla kohati parem kui teraapia.

Esmaspäev, 2. mai 2022

Kino: JAFF 2022 (2) "Josee, tiiger ja kala", "Ponyo mäe otsas" ja "Deemonitapja: Mugeni rong"

Tervitus!

Ja veel Jaapani animatsiooni festivalilt. 

Pealkiri: Josee, tiiger ja kala
Originaalpealkiri: Joze to tora to sakanatachi
Režissöör: Kôtarô Tamura
Originaalne linastumise aasta: 2020
Kestus: 1h 39 min
Minu hinnang: 4/5

See on nii tüüpiliselt Jaapani romantikalik. Surmavad haigused, puuded ja muud kurvad saatused on sagedased külalised nende lembelugudes. Ja, olem ausad, kogu antud anime süžee oli äraütlemata imal, täis klišeesid ja stampe (tee oma unistused teoks!!! you can do it!!!). Võimatu on aga ka väita, et film ei oleks vaatajale sügavale hinge pugenud, võrratult kaunis ning inspireeriv. Eelkõige oli see elujaatav, mis on lähenemine, mida võiks hetkel meelelahutuse pakutavas esineda rohkem ja rohkem. Eriti kui see positiivsus on võimalikult usutav ja sisaldab loogilisi õppetunde, mitte pilla-palla emotsioone või kust-see-nüüd-tuli lahendusi. Terve saal nuttis, seda oli selgesti kuulda, ja eks ma ise ka väikse lombi vist oma pisaratest istme juurde tekitasin. Tundeküllaseid üledoose leidus hulgi ning, õnneks, ei olnud vähemalt pool vesistamisest üldsegi nukrusest, pigem lootusest, usust ja vankumatust kaasaelamisest tegelastele, nähes et mülkast on võimalik välja rabeleda ning taamal paistab päike. 

Kahe peategelase vaheline suhe arenes naturaalselt ja sundimatult. Neid ei pandud kohe paari ning ei esinenud tüütut armastust esimesest silmapilgust. Kuni viimase veerandini ei paistnudki film olevat just romantiline, pigem sõpruse, hoolimise ja teisele toeks olemise fookusega. Kui tunded said kuju, siis mõjus see loogiliselt, sest paarile anti aega oma sidet luua. Kiindumus tuli aja jooksul, esmalt tolereerimine, siis sõprus, järgnes arusaamine ning, kirsiks tordil, tekkis alles armastus. Josee võib alguses jätta mulje, kui äärmiselt isekas, ebaviisakas ja tänamatu, kuid kes teab jaapanlaste sümpaatiat tsundere (keegi, kes on väliselt tõsine, külm ja kombetu, kuid sisemiselt on pehme ja soe, mille tulemusena puhub isik vastanduvalt kord kuuma, kord külma) tüüpi nunnude tüdrukute/naiste vastu, siis ei paistagi Josee eriti teravalt enam silma. Lisaks, tuleb arvesse võtta, et naine on olnud kogu elu isoleeritud, oma n-ö turvalises puuris kodus koos ainult vanaemaga (kes oli vinge tädi, muide) ning on keeruline ette kujutada, et kui oled 24. aastane ja sul puudub igasugune sotsiaalelu ning kontakt välismaailmaga, et sa ei ole mingi kraadini kibestunud, pahur või tüdinud. Tsuneo, poiss, kel on unistused, eesmärgid ja kottide viisi kannatust, aitab naisel oma kaitsvast kookonist eemalduda ning koos avastatakse maailma. Ta oli veidi idealistlik ja selline tüüpiliine eneseohverdajast rühkija koos jäigalt püsiva naeratusega, kuid need kaks inimest sobisid kokku. 

Loo moraal oli lihtsakoeline, kuid see oli illustreeritud veenvalt ja hõlpsasti vastuvõetavalt. Kas on võimalik kedagi innustada, ilma teadmata, mida teine kogeb või on läbi elanud? Kas peab alati teise kingades ära käima, et kellegi kannatusi mõista? Tsuneo oli Joseele katalüsaatoriks astuda, metafooriliselt, ellu. Poiss, aga alles adus tüdruku tegelikku olukorda, kui oli ise saatuse vastulöögi all kannatamas. Kui naisel oli aega kogu elu, et seisundiga leppida, siis Tsuneo seda ei suutnud. Äkitselt oli Josee talle hoopis eeskujuks, kuid poiss ei suutnud seda inspiratsiooni vaimselt vastu võtta. Kohad olid vahetunud. Tüdruk sai toimuvast, paradoksaalsel moel, veelgi julgustust enda südamesoove täita, mida pidas eelnevalt võimatuks. Loomulikult, kogeti kogu protsessi käigus hulgaliselt enesehaletsust, viha, kurbust ning leppimist. Lõpuks jõudsid mõlemad ühele lainele ning mõistsid kumbagi poole üksikasju. Mõlemad kannustasid üksteist ja tulemus oli veelgi efektiivsem, sest nad said teineteisest baastasandil aru. Saatuse keerdkäigud on ootamatud, kuigi antud filmi kontekstis, suhteliselt etteaimatavad ja dramaatilised.

Kokkuvõttes, megadoos melodraamat on igati garanteeritud. Samas, kogu teos on aga imelises esteetilises pakendis ning ei jäta kõige külmematki südant sulatamata. Kasvõi grammikese võrra.


---------------------------------------

Pealkiri: Ponyo mäe otsas
Originaalpealkiri: Gake no ue no Ponyo
Režissöör: Hayao Miyazaki
Originaalne linastumise aasta: 2008
Kestus: 1h 43 min
Minu hinnang: 4/5

Pean häbiga tunnistama, et ei olnud veel seda järjekordset Ghibli meistriteost näinud. Oli aeg viga parandada. Tulemus oli, loomulikult, suurepärane, nagu võis eeldada. Tegu on äärmiselt südantsoojendava ning vahva looga nii lastele kui täiskasvanutele, mis ammutab inspiratsiooni "Väiksest merineitsist" ning, ilmselgelt, muudest müütidest ja muinasjuttudest (nt kuldkalakese lugu eri versioonides, Skandinaavia mütoloogia, Piiblilugude Noa laev ja Jules Verne'i?!). Keskne liin on tuttav. Uudishimulik ja entusiastlik merealune n-ö printsess kohtub kahejalgse poisiga võõralt kuivalt maalt ning tahab tollega rohkem aega veeta. Tüdruk saab inimliku kesta, nime Ponyo, ning ühineb oma kiindumuse objektiga. Kulminatsiooniks on etteaimatav valik, kas tüdruk soovib jääda poisiga ja kas too teda üldse tahab. Juttu oli isegi merevahuks muutumisest, nagu algmaterjalis, kui otsus ei ole õige, kuid lastefilmis ei saa ju nii kalgilt reaalset varianti käiku lasta. 

Süžee pakkus aga kõvasti enamat kui tavapärast merineitsi lugu kahe lapse seiklusega keskpunktis. Nt Soskue ja tema ema, Risa, soe ja mõistev suhe elades ning toimetades koos, kui isa ja mees on pidevalt merel kalalaeval. Miks poiss ema eesnime järgi kutsus jäi mulle natuke segaseks. Tavaliselt nimetatakse ema ju "emaks". Sellest tulenevalt jäi mulle alguses kahe tegelase seos ebamääraseks ja arvasin, et naine on poisi õde või muu sugulane. Fookust sai, lisaks, kalurikülakese kokkuhoidev elanikkond, pensionäride ajaviitekeskuse asukate ja personaliga eesotsas, kuid ka muud. Oli ilmselge, et tegu oli ägeda kogukonnaga, kes oskas ühte hoida ja teineteisest hoolida. Teistsugune dünaamika oli mereperekonnal, kus võlurist isa ja merejumalannast emal olid erinevad arusaama kuidas omas lapsi kasvatada ja kaitsta. Isa oli selline ühtlasi salapärane, tüüpiline, ärritav ja koomiline figuur. Ta uskus, et inimkond on nuhtlus, võimeline ainult hävitama, ja ei olnud eriti abivalmis neid tulevasest katastroofist päästma. Ema mõjus kannatlikult, empaatiliselt ja heatahtlikult, ta soovis oma lapsele seda, mis too unistas. Ponyo sajad õed olid veidike veidrad, kuid alati valmis oma sõsarat tema teekonnal toetama. Tegelased, nendevahelised seosed, nende motivatsioonid ja olemused jätsid tervikliku ning orgaanilise mulje, mis tegi karakterimängu sümpaatseks ning kaasaelamise imelihtsaks. 

Nagu Miyazaki filmide puhul tavapärane, mängib märkimisväärset rolli ka loodus, selle hoidmise tähtsus ning inimtegevuse käsi kliima ja keskkonna hävingus. Kuigi antud loos mitte nii teravalt, oli sõnum siiski selge kui prillikivi: mered on reostatud, prügi ja saaste hukatab seal elu ning inimesed ja veealune maailm on omavahel sümbioosis, kui üks teisega ei arvesta, siis ei suuda peatselt eksisteerida kumbki. Vaatamata kriitilisele alatooniline, suudab Miyazaki ikkagi alati luua õhulise ja helge tunde. Ta ei moraalitse, targuta või hõõru nina alla, et kui jubedad ja egoistlikud ikka inimesed on. Ka antud lugu toonitab, et tal on siiski siiras usk inimeste heasoovilikkusesse ja üksteise abistamisse. Tekkis tahtmine ühineda mõned looduskaitse ettevõtmisega pärast kinost lahkumist. 

Kokkuvõttes, on tegu silmi särama paneva mõnusa, lihtsakoelise ja südantsoojendava looga sellest kuidas lahkus, kamraadlus ja hoolimine suudab erinevaid maailmaid kokku tuua ning tragöödiaid ennetada. Vaatamata loo äärmiselt lihtsustatud peamisele sõnumile, oli tegu tõelise vitamiinilaksuga. Eriti kuna nähtud sai originaalset Jaapanikeelset versiooni, originaalse animatsioonivariandiga. Esialgne on alati autentsem ja verbaalselt kõrvale meeldivam (iseäranis kuna räägin veidike jaapani keelt). 


---------------------------------------

Pealkiri: Deemonitapja: Mugeni rong
Originaalpealkiri: Gekijō-ban "Kimetsu no Yaiba" Mugen Ressha-hen
Režissöör: Haruno Sotozaki
Originaalne linastumise aasta: 2020
Kestus: 1h 57 min
Minu hinnang: 4/5

Mu kõrvale tuli istuma mees, kes agaralt seletas oma kaaslasele, et tegu on 2020. aasta kinodes maailma enimvaadatuma filmiga. Tundus, aga, et ta tegelikult ei teadnud, peale selle ühe fakti, mitte midagi peatselt algava linateose kohta. Ka ei olnud ta vist kursis, et tegu on ühe Jaapani koomiksi, manga, n-ö alalooga, mis ei andnud algmaterjali mittetundvale vaatajale mitte mingit sissejuhatust, vaid viskas publiku plärtsti keset süžeed. Kui sa ikka ei tea, mis on "Kimetsu no yaiba", ei ole lugenud originaali või näinud animed, siis on äärmiselt keeruline sotti saada, et mis rong, mis deemonid, mis deemonitapjad, mis, mida, kus, miks. Seda tundmatus kohas vette viskamist peegeldas härra mu kõrval, kes mingi hetk vahetpidamata niheles, ohkis ja ootas kannatamatult filmi lõppu. Tema äng oli samaaegselt kurb kui koomiline. Kahju, sest kui looga kursis olla, siis oli see kahtlemata maiuspala fännidele.

Olen originaalmangat lugenud ja veidi animed vaadanud. Tean milles point ja sellest tulenevalt oli kinokogemus vinge. Antud lugu on tuntud sellepoolest, et mitte ainult ei ole ta meeletut müügiedu nautiv, nii kodumaal, Jaapanis, kui USAs, vaid tema põhjal on loodud üks kõrgelt hinnatumaid animeversioone, mis hiilgab oma kujutusvõime, animeerimisoskuste ja kõrgkvaliteetse kõige lisaga (nt muusika). Shounen manga, ehk siis, lood mis on mõeldud poistele, on tihtipeale üle võlli, mastaapsed, fantaasiaküllad, visuaalselt näkkukarjuvad, isegi absurdsed, kuid, oi, kuidas nad suudavad lugejat (või siis anime versiooni vaatajat) kaasa haarata ja köita. Kõige vingem on seda žanri kaeda suurel ekraanil, kus panused on ekstra kõrged, haip taevas ning meedium peegeldab sisu energiat ja grandioosset olekut. Just seda õhinat ja surinat oma parimas kuues lausa kulbiga pakub lugu südikast õilishingest, Tanjirost, ja tema õest, nunnust Nezukost. Võitlusstseenid nägid seekord eriliselt lahedad välja, eestkätt, sest animatsioonitase on esmaklassiline. Shouneni puhul tuleb arvesse võtta aga ka sellega kaasnevate klišeede ning ärritavate faktoritega, milledeks on nt venitamine, pidevad sisemonoloogid, väsimatu kellegi nime hüüdmine, jne. Viimast tuli tõesti ohtralt ette ja härrale mu kõrval võis see tohutult pinda käia. Kui sa tead, mis sind ees ootab, nii halva kui heaga, siis on vaevatum keskenduda positiivsele ning seda leidus antud filmis tublisti.

Kuna tegu on ühe osaga suuremast süžeest, siis ei saanud kõik tegelased ja teemad rahuldaval hulgal tähelepanu, nt fännide suure lemmik, pealtnäha argpüksil Zenitsul, oli äärmiselt limiteeritud roll ja võimalus ennast eksponeerida. Selles mõttes, et mõjunud film tervikuna, sest ta ei peagi olema ühtne ja balansseeritud. See ei tähenda, et ma ikkagi sellist lähenemist ei igatsenud, sest kinos on harjumus näha midagi kompaktset. Samas, peategelane ja tema kurb minevik, millest lugu ju tegelikult alguse sai, leidis traagilist ja melanhoolset kajastust, et poissi ja tema vankumatut motivatsiooni õde päästa sügavamalt mõista. Eks paar pisarat ikka sai välja pigistatud. Nutulaul aga ei lõppenud seal, ka üks loos alles tutvustatud karismaatiline ja imposantne kangelaskarakter põles eredalt ja kustus. Kordan, võitlusstseeenid olid võimsad, eriti viimane. Võib eeldada, et vaatajale, kes ei ole grammigi alglooga kursis võis kogu kupatus, seega, veelgi hakituna ja arusaamatuna tunduda. Pigem on tegu ikkagi filmiga fännidele kui täiesti uutele vaatajatele. On keeruline ette kujutada, et viimased suudaksid nähtut nautida nii nagu see on ära teeninud, fännid aga, kahtlemata, on linateosest ja selle kvaliteedist igati leilis.