teisipäev, 31. mai 2022

Teater: "Madame Brigitte"

Tervitus!

Veel teatrit.

Pealkiri: Madame Brigitte
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Soile Mäkelä
Näitlejad: Sandra Lange
Kestus: 1h 00 min
Esietendus: 26.05.2021
Millal nähtud: 23.04.2022
Minu hinnang: 3.5/5




Antud üksilduskomöödia tuletas meelde viimast kahte aastat. Etendus tuli välja üleilmse isolatsiooni ajal ning oli omamoodi ühiskonnas laiemalt toimuvat peegeldav. Eraklus, ükskõik mis põhjustel, võttis tükki vaadates hoopis teise tähenduse pärast pikaajalist sotsiaalset distantseerimist. Loo keskmes oli oma hiilgeajad seljatanud vanaproua, kes, tundus esmapilgul, et vabatahtlikult ennast maailmast on eraldanud. On intrigeeriv fokuseerida isikule, kes meelega teistest kaugeneb versus sunnitud eemaldumine, millest tingitud üksilduse ning terve laadungi muude tagajärgede all kannatas peaaegu, et enamus planeedist. On neid, kes ei tahagi teiste lähedust või lihtsalt kardavad sellega kaasnevat rõõmu ja sellele paratamatult tihti järgnevat pettumust, valu ja kahetsust. Tekib ärevus, stress, paanika, masendunud... Enese eraldamine ühiskonnas aktiivselt osavõtmisest ei pea aga alati, ilmtingimata, olema negatiivne nähtus. Aeg endaga ning puhkus sotsiaalsetest kohustustest võib mõjuda ka virgustavalt ning n-ö otsekui detox kuur. Siiski, üksildus on kontseptsioon, mis on viimasel ajal võtnud palju sügavama ning mitmetahulisema tähenduse. See on hulga aktuaalsem kui kunagi varem. Sellest räägitakse. See ei ole enam midagi mida jäägitult häbeneda või kuidagi tabu teema. Sel on jätkuvalt erinevad baasvallandajad, milledest leidub ühisosa nii madame Brigitte kõhkluste allikas, kui koroonaaja isolatsioonis kannatajate vahel.

Mis oli impulss, mis sundis pealtnäha niivõrd särava, värvika ning elujanus naise niimoodi oma koju vangi? Või, vastupidi, turvalisse pesasse. Kas kodu oli talle lõks või hoopis varjupaik? Kas põhjus oli temas endas või keegi teine n-ö "surus" naise nelja seina vahele, vaimselt või füüsiliselt? Kelle kaitseks, kas enda või mõne välise, ta niimoodi eraldus? Küsimusi tekkis mitmeid, kuid konkreetseid vastuseid vaatajale ette ei söödetud. Võis koondada enda visiooni erinevate detailide põhjal, kuid kõige enam jäi silma naise fookus, isegi omamoodi kinnisidee, meeste suhtes. Lugedes ajalehest abielukuulutusi mängis proua läbi ja kujutas ette eri stsenaariume kuidas ta igasuguste meestega suhtes on, nagu tema hakkaks abieluranda liikuma. Ta kleepis meeste pildid toolile, et oma fantaasial kaasa tirida lasta. Iga lugu aga kiskus kiiva, alati oli kaaslasel mingi kiiks, mis järgmise juurde peletas. Kas see viitab sellele, et naise varasemad suhted kõik jooksid rappa ja see on ajend miks ta maailmast eemaldus? Ka kirjutab ta kirja, saadab ning jääb kannatamatult vastust ootama. Tõenäoliselt adresseeritud mõnele mehele. Eluarmastusele? Sellele, kes minema pääses? Mõne suvalise tutvumiskuulutuse üleskutsujale? Jääb ebaselgelt, kuid see kuidas naine käitub pärast postitamist ning mis kõik välja tuleb, paneb uskuma, et proua lihtsalt kardab. Mida täpsemalt, jääb ähmaseks, kuid ta pelgab oma turvavõrgust välja astuda. Kas ta suudab ennast lõpuks ikkagi kokku võtta ning ellu tagasi naasta, see jääb teatris avastamiseks. Võib öelda, et tulemus oli üheaegselt nii üllatav kui elementaarne, olenevalt kuidas loole läheneda. Emotsioonidele avaldas see aga kindlasti mõju, naeratus tekkis näole küll.

Kui proua keerukad ja keevalised suhtes vastassugupoolega olidki tõukeks end korterisse lukustada, siis pani selline läbileierdatud motiiv tsipake nina kirtsutama. Ja eriti kui romantilist suhet pakutakse, lisaks, kui lahendust üksildusele. Eksisteerivad ju pere, sõbrad, lähedased, tuttavad, töökaaslased, jne. Klišee maitse jättis suhu selline lahja ning kulunud suund. Kuid, taaskord, ei ole ilmselge, et just mehed on naise piinade taga ja vabastuse võtmeks. Loost kumas läbi ka kadunud nooruse motiiv. Ehk oli enda surelikkuse teadvustamine ja välimuse taandumine katalüsaatoriks? Madame Brigitte'i noorus möödus ja ta ei olnud enam sama kaunis, keegi, keda mehed ihaldasid, lähtudes tagasipõikest süžees naise varasematele päevadele, kus ta kelmikalt flirtis, ühe mehe süles tantsis ja kihla sõrmuse isegi sai. Nüüd, end oma koju lukustades, veetis ta päevi mälestustega, kõigega, mis oleks võinud olla, ajalehest surmakuulutusi vaadates ning naabrite järele luurates. Viimaste läbi tundis ta ennast otsekui naabrite endina ning kujutas ette, et nende elu on tema elu. Kuid ka naabrid ei olnud enam noored ning valusa reaalsusena jõudis see peategelasele kohale siis, kui üks neist äkitselt suri. Koomilise hetkena tähistas madame Brigitte oma sünnipäeva (või oli see ikka naabri tähtpäev, mida proua matkis seltsi tundmiseks?) ning algselt oli tordil küünlateks number 27. Kuid naine pidi tunnistama, et see ei ole kuidagi usutav, isegi tema kujutusvõime maailmas, ning vahetas numbrid. Koogile jäi 72. Tal oli keeruline oma pika elu mälestuste haardest lahti rebida. Oma parimast aastast, milleks oli 27, äkki? Üks hetk tirib proua raadiost välja kõik juhtmed ja voolu, kuid muusika mängib edasi. Just nagu inimeste eluajal kogetu, sa ei saa seda kinni lülitada, mõtted ja mälestused jäävad sulle edasi laulma.

Lavastuses ei kuule ühtegi sõna. Tegu on visuaalteatriga, kus vaataja silmadel on primaarne roll. Lugu annab edasi madame Brigitte kehakeel, mida on meelega üle pingutatud, et eri tegevused ning emotsioonid selgemini publikuni jõuaksid. Märkimisväärset rolli mängivad publiku ja laval toimuva vahelise kontakti saavutamisel, lisaks, proua pilgud ja silmadest loetav. Näo alumine osa on kaetud maskiga, mis annab naisele vanadaami välimuse, kuid see ei võimalda mitte grammigi midagi muud. Grimmasse ja tundeid väljendatakse näos läbi silmade. Omades töövahendina keha ja silmi, peab esitaja olema eriti meisterlik, et vajalik piisavas koguses edasi anda. Siinkohal oli tulemus kiiduväärt, kuigi oleksin oodanud tsipakesekene ekstreemsemat kehakeelt ja liigutusi, kuigi näitleja oli, tegelikult, niigi ekspressiivne ja, peale selle, nt suurepärane tantsija. Tegelast hoitakse pidevas asjatamises, kord silkab ta šampuseklaasid käes, siis roomab mööda maad, jälle väänleb koos tooliga, kempleb raadioga, äkitselt kepsleb ajalehega ja vahetab riideid nagu mehi, kord seljas siidist hommikumantel, siis kaunis roheline peokleit. Naise riietuse vahetus peegeldab mingil määral tema vaimset seisu. Eriti emotsionaalne oli pulmakleit ning unelemine sellega, ja loomamustriga kasukas, mis andis mõista, et proua on välja lasknud sisemise tiigri, mida ei hoia miski enam tagasi.

Madame Brigitte oli krapsaks daam, kord teatraalne, kirglik ja veetlev, siis haavatav, üksildane ning kublik. Aga alati energiline ja elav. Tema dramaatilisusele oli vaevatu kaasa elada ning naise saatus läks väga korda. Miks ta oli aga seal isolatsioonis jäi natuke õhku rippuma ning (tõenäoliselt?) meestele süü panemine oli natuke tüüpiline ja igav variant. Siiski, peame küsimus on, kas naine ületab ennast või mitte. Ükskõik siis mille ajendil. Sellest tulenevalt oli tegu inspireeriva ja inimliku looga, mis ei jäänud võõraks. Võttes keskseks teemaks üksilduse, on tükk kindlasti vaatamist ja kaasa mõtlemist väärt. Eriti praegusel ajal.

kolmapäev, 25. mai 2022

Teater: "Lapsed"

Tervitus!

Ja veel teatrist.

Pealkiri: Lapsed
Teater: Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Näitlejad: Piret Kalda, Anne Reemann, Hendrik Toompere
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 01.02.2021
Millal nähtud: 30.04.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kliimakriis on pidulikult andnud rambivalguse edasi energiakriisile, olles ise jätkuvalt põhimurena aktuaalne. Viimane on globaalse soojenemise, kui vihmavarju fraasi, üks alateemasid. Aina teravamalt ning valusamalt kõigi keelel ja meelel (pauk rahakotile on äärmiselt asjalik viis inimesi mõtlema panna) on, et mis on kõige rohelisemad viisid elutegevuse edasi toimimise võimaldamiseks ning mis üldse on alternatiivid fossiilkütustele. Tuule-, päikese-, hüdroenergia ning muud looduslikud võimalused on ülistatud. Tuumaenergia kardetud ja maha materdatud. Eriti arvestades Tšernobõli, Fukushimat ning muid peaaegu/päris katastroofe. Antud tükk on järjekordne püüd tuumaenergiat, kui salakavalat ja kontrollimatut peaaegu, et saatanat iseloomustada. Tavainimesena, mitte olles energeetika-, tuumafüüsika- või kliimaekspert, on keeruline orienteeruda, et mis on siis tegelikult parim valik nii efektiivsuse kui ohutuse kui (loodus)säästlikkuse poolelt. Tuuma paha, maailma orgaaniliselt pakutu hea, paistab, aga ülemäära lihtsustatud ning polariseeruv. Mitte miski ei ole kunagi must/valge. Kõigil osapooltel on oma agenda ning kõik püüavad oma vaadet peale suruda ja ainuõigena esitleda. Näidend, õnneks, ülemäära põhjalikult ning patroniseerivalt teemat ei käsitle, teadusliku fookusega radadele konkreetselt ei liiguta, kuid ridade vahelt lugedes, on sõnum siiski selge: tuuma hävitab elu, mitte ei lase sel edasi õitseda. Olgu siis nii.

Kuigi tuumaenergia teema ning selle hoomamata hukatav jõud on tüki jooksul toimuva kõrval pidevalt taustal, laskub põhifookus hoopis millelgi muul. Noored versus vanad. Objektiivselt vaadatuna, on moraal ja loo teade loogiline ning, isegi, õigustatud. Aga seda juhul, kui vaadelda maailma vaakumis ning indiviide ja ühiskondi kui ühte halli massi, ilma igasuguse emotsiooni ning inimlikkuseta. Ilma tõsiasjata, et inimene ning inimene ei ole üks ja seesama. Võimatu on nõustuda, et vanad peavad vastutama, end ohverdama ning tundma kollektiivset süüd noorte ees. Kas iga noor väärib seda ohverdust? Kas iga vana on selle kohustuse ära teeninud? Noored elavad eelnevate põlvede valikute tagajärgedega. Jah, neid on negatiivseid ja, potentsiaalselt, kohutavaid, kuid uus põlvkond elavab ka palju mugavamas ning arenenumas maailmas, mille on võimaldanud eelkäijad. Kas kliima päästmiseks ollakse valmis loobuma nt iPhone mobiiltelefonist? Sööma kasinalt ning piirama maiustusi? Kandma ühte kampsunit aastaid? Mäletan lapsepõlvest, et just minu reaalsus see oligi. Siiani ajab klimbisupp öökima, kuid selline oli elu (oskan seda kogemust nüüd kõrgelt hinnata ja olen isegi tänulik, sest eksisteerib võrdlusmoment). Kas noored on suutelised kõikidest mugavustest lahti ütlema? Mida komfortsem elu, seda keerulisem on samme tagasipoole võtta. Siinkohal tekib jälle tuumaenergiasse suhtumise sarnane küsimus, vanad, nende otsused ja valikud pahad, noored ning nende potentsiaalsed otsused ja valikud head. Eelnevad põlvkonnad on otsekui süüdi, vaatamata sellele, kas nende tehtu on elu paremaks teinud või halvemaks. Argumenteerida saab tõesti ükskõik mis suunas on vajadus. Ja sellepärast ongi selline idee niivõrd ohtlik ja libedale teele minek, sest reaalsuse vastutavad üheaegselt kõik, kõik mõjutavad ümberringset, kõik saavad end vajadusel ohverdada, kõik panustavad probleemi ja võiksid mõelda selle lahendamisele. Maailm ei toimi faasidena (üks põlvkond, teine põlvkond, kolmas põlvkond, jne -- kõik eraldiseisvalt), vaid on pidevas sujuvas pausideta liikuvuses. Tekib mulje, et on elementaarne, et just eelnevad on kõiges süüdi ning peavad piinlikkust tundma ja uued asukad ainult kannatavad. Tegelikkuses on meie emad-isad, vanavanemad, meeletuid piinasid üle pidanud elama nt maailmasõjad. Keeruline on võrrelda mõnda Lääne noorukit tänapäeval II Maailmasõjaaegse põlvkonna esindajaga. Ei ole iseenesest mõistetav, et üks isik, tema vanusest lähtudes, on kuidagi maha kantavam kui teine. Selline arusaam on äärmiselt ebaaus ning tasakaalutu. Et, noh, mis vanuselt siis realiseerimisaeg otsa saab ja peaks mõtlema enda eemaldamisele ning noorematele tee andmisele? Kas 40 on liiga noor, liiga vana juba? Saama lapsed, nood üles kasvatama ja siis ennast võrrandist eemaldama? Aaa, aga tänapäeval vist on planeedile parem, et üldse järglasi enam ei saada. Võta siis kinni.

Niivõrd intensiivselt ja otsekoheselt mainitud sõnumit vaatajale nina alla, õnneks, ei määritud, kuid see andis ennast ridade vahel üpris käredalt tunda. Aga nüüd teeks 180 kraadi pöörde ja mängiks n-ö devil's advocate'i. Põhisõnumi paksu seina tagant sai näha harvu ja eredaid valgukiiri, mis viitasid hoopis vastupidisele mõttesuunale. Kahe tegelase täiskasvanud tütar ning tema probleemid tõusid siin ja seal esile. Juttu oli, et kui tore ja tubli too oli lapsena, kuid on suureks kasvades mingil viisil vaevatud. Jäi ebaselgeks, et milles täpsemalt mure, kuid üks hetk isa isegi pahvatas, et last ei saa niimoodi jätkuvalt lutitada ja putitada ning naine peab ise hakkama saama. Siit tekkis mõte, et kas ikka vanad pahad, noored head pidas paika ning oli peamine alalfunktsioneeriv teadaanne publikule. Kogu asi võib olla vastupidine ja hulga komplitseeritum, kui pealtnäha paistab. Tütar jättis mulje kui mitte just kõige asjalikum ning mõnes mõttes saamatu, samal ajal, kui vanemad olid töökad ja kohusetundlikud. Nii, et keda tegelikult autor kritiseeris ja keda mitte? Või said mõlemad vanusegrupid ninanipsu? Vanad on otsekui ühiskonnale tüliks ja peaksid teed andma noortele, kuid kas süda on rahul kui näed, kuidas kolm inimest ennast kokku võtavad ja ennastsalgavalt eluohtlikku olukorda sammuvad? Äkki andis autor mõista, et nendega käitutigi ebaausalt, et vanematesse üldiselt nii võidaksegi suhtuda ning see ei ole õige. Kumama jäi üks arusaam, kuid süvenedes, võib kogu süžeed ristivastupidiselt tõlgendada.

Arvesse tuleb võtta, lisaks, tegu ja tagajärg põhimõtet. Kui isik või grupp teeb vea või on kuidagi millegi viltuminekuga seotud, siis on vastutust hõlpsam paigutada. Siinkohal saab kolme tegelast konkreetsemalt toimunud tuumajaama õnnetusega siduda. On arusaadavam, miks just nemad võiksid olukorda leevendama minna võõraste noorte asemel. Jällegi, asjad ei ole üldiselt must/valge, kuid on mõistetav, miks Rose, Hazel ja Robin ise, potentsiaalselt, otsustaksid raske sammu astuda. See jaam oli otsekui nende laps. Nemad selle üles aitasid ehitada ning ei ole ebaloogiline, et nad võiksid soovida segadust ära koristama minna. Olgu siis toimunu spetsiifiliselt just nende süü või mitte. Järgmine intrigeeriv mõtteareng näidendit vaadates oli, et äkki on pealkirjas olev sõna "lapsed" antud kontekstis metafooriline. Ei räägita inimestest või vanematest ja lastest, vaid juttu on inimtegevusest ning nende loodust. See võib olla midagi kiiduväärt ja kasulikku, kuid mistahes looming võib välja kukkuda ka kahjulikuna. Vanemad vastutavad oma laste käitumise eest, olgu need siis inimjärglased või nt tuumajaam. Näidend on selles mõttes vahva, et ta pakub tohutult diskussiooni ja mõtlemisainet eri teemadel, mis tähapäeval on aktuaalsed või mis panevad meid sügavalt millegi olemuse ja eesmärkida üle järele mõtlema. Mitmed käsitletavad küsimused on n-ö tulevikuvaldkonnad, mis äkitselt ongi olevikuks saanud: energia, kliimasoojenemine, põlvkondade vahetumine, noorus on hukas, vanad on jalus ees, ... mis meist üldse edaspidi saab? Või kasvõi tõdemus, et tegelaste paar elas kasinates tingimustes, puudus pidev elekter, toitu pidi valmima selle järgi, et kas on saastunud ja radioaktiivne või puhas, tualett oli õues, jne. Selline ootamatu katastrofaalne eluolu muutus ei ole ulme. Kas oleme varunud koju vähemalt piisavalt vett ja konserve, et kriisis minimaalselt paar nädalat hakkama saada? Arutluspunkte leidub ohtralt ja võimalus arvamuste erisustele on suur, mis teebki asja lahedaks, sest kuidas keegi millestki aru saab, mis otsast millelegi vaatab ja kuidas näeb, ning kas leidub arvamuste ühisosasid, sõltub igast isikust eraldi.

Kõike eelnevat illustreerib esiplaanil lahti hargnev inimtragöödia ja lademetes emotsionaalseid ning moraalseid dilemmasid. Näidendi üks tõmbenumbreid on suurepärane näitlejate dünaamika, alalolevate tunnete ja valusa mineviku kibemagus kokteil, mitte idee, et kuule, vanaks oled jäänud, äkki ohverdad ennast ja annad enda nüüd hingamata jäänud hapniku mõnele noorele sisse tõmbamiseks -- mis raiskad seda endale vana käng. Lugu voolab üle äärte konfliktsetest emotsioonides, vastakatest motiividest ning keerles ümber selle, et mis on õige ja mida tahetakse endast maha jätta. Anne Reemann ja Hendrik Toompere moodustasid karismaatilise paari, kes mõlemad hoidsid enda sees nii paljut, mis peatselt enam sisemusse ei suutnud kinni jääda. Plahvatused olid omamoodi võimsad. Kahe tegelase tunnete virr varr ja ekstreemsused, püüd elada rahulikult edasi pärast suurt katastroofi, hingelised traumad ning kahetsuses olid suurepäraselt välja toodud või varju jäetud. Piret Kalda jäi natuke malbeks, vaoshoituks ning ei tõusnud niivõrd ilmekalt esile kui teised kaks. Tegelane oli, paistab, et oma eksistentsiaalse kriisi enne tüki süžeed läbi elanud, seega mõjust ta tasakaalukalt ning vaikse jõuna kahe tundepuntra kõrval. Näitlejatöö oli märkimisväärne nii või teisiti.

Tegu on looga, mis paneb mõtlema, ühele või teisele teemale, nii või naa, positiivses või negatiivses mõttes. See on otsekui hoiatuslugu, aga ka lugu tavalistest inimestest ebatavalistes olukordades, mis võib tunduda, lisaks, süüdistav ning jätta vastukarva maitse suhu. Võib see ka ohoo-momente esile meelitada. Põhimõtteliselt, reaktsioonita ei tohiks jääda keegi. Iseasi, milline see efekt on, mille suhtes ja mis suunas. Vastuimpulsse või poolt reaktsioone. Samas, mõjub kogu kupatus tohutult süngelt, lootusetult ning tuju morjendavalt. Kõike nähtut võib olla väsitav seedida. Midagi ilusat peab ju ka jääma? Ei, eneseohverdus ei ole see "ilus", mida särasilmselt imetleda või millest rõõmu tunda.


esmaspäev, 23. mai 2022

Teater: "Kõike head, vana toriseja"

Tervitus!

Ja taas teatrit.

Pealkiri: Kõike head, vana toriseja
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Eili Neuhaus
Näitlejad: Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 07.08.2020
Millal nähtud: 16.05.2022
Minu hinnang: 4/5



Olin veendunud, et mulle antud etendus peale ei lähe. Igasugused pahurad ja vinguvad vanad mehed ei ole just isikud, kelle käekäiku ja heietamist ma teatrilaval meelelahutuseks sooviksin nautida. Kuna Rakveresse eriti ei satu ning külalisetenduse võimalustest tuleb ikka kinni krabada. Ning, kuna Danzumees pani tükile kõrge hinnangu ja andis mõista, et, ei, tegu ei ole tüütu ja nõmeda kiunumise ning pirisemise looga, otse vastupidi, siis sai näidendile võimalus antud, kuigi eelarvamused olid gigantsed. Teatrist lahkudes, olin ülirahul, et ennast kohale vinnasin ja oma pealiskaudse arvamuse kõrvale lükkasin, sest tükk oli ootamatult elujaatav, muheda huumoriga, kahe jalga maa peal oma siirusega ja lihtsakoelisusega ning omamoodi südamlik, soe ja nunnu. Ei tekkinud kordagi soovi saalist välja trampida või vastukarva peategelast tomatiga loopida. Ka mu vererõhk ei tõusnud ärritusest, pigem sümpaatiast. Loo näol oli tõesti tegu mõnusalt mahlase ja terava, kuid elulise ning kergelt kontakti võimaldava tükiga, mis ei ületanud taluvuse piiri torisemisega ja ei muutunud sellest tulenevalt olemuselt pahatahtlikuks. Ja energiat imevaks.

Esko on tubli pensionärist Soome maamehe tõugu: praktiline, kokkuhoidlik, töökas, iseteadlik, põhimõtetega ning üdini aus. Aga seda kõike suhteliselt skaala ekstreemsesse otsa paigutudes. Mees võtab asju nagu nad on, teda ei heiduta miski, ta ütleb, mida mõtleb ja ei teeskle, et on keegi, kes ta ei ole. Ta isegi tunnistab, et on elus mõned vead teinud, võib-olla. Esko elab naise, Satuga, kes on voodihaige ning kordab kõigile ja kõigele "Kas sa pulmapäeva mäletad?" Abikaasa eest hoolitseb mees ilma ühegi nurinata ning kaasal on lemmik toit, kartulid võiga, alati suu ees. Tütred, noh, natuke reeturid sellised, on Soomest väljamaale kolinud, kuid poeg, Ahtti, koos naisega, külastavad vanemaid tihti. Kõigil on oma mured ja hirmud, kuid ainult Esko rühib edasi eesmärgipäraselt, kui asjalik ja mõistlik mees nagu ta on. Nimelt, on iga tõelise perepea kohustus endale ja naisele kirst valmis meisterdada. Ise tehtud on ju alati etemini tehtud. Vaja on paberile panna juba varakult ka testament. Nende kahe ettevõtmise ümber kogu süžee kondikava keerleb. Mis aga toimub ridade vahel, liikudes pinnapealsest sügavale tegelaste hinge, see niivõrd silmaga nähtav esmapilgul ei ole. Kas Esko ongi selline karmilt otsekohene, jäärapäine, tundetu ja hoolimatu? Ainult tema arvamus ja arusaam on õige ning teised ei kõlba? Tüüpiline mina-ja-maailm mentaliteet? Vastuseks on "jah" ja "ei", sest kas see, mida ta räägib ning tema loogika, on üdini vale? Ei ole ju tegelikult. Samas, taktitundelisusest on mehel tõesti sõrmeotsaga antud, kui sedagi.

Kahtlemata on tüki põhitõmbenumber selle huumor ning peategelase väsimatu dialoogitulistamine, pidev kommenteerimine, elufilosoofia jagamine ning iga asja kohta oma arvamuse väljendamine. Mees ei suuda vaiki olla. Õnneks, on enamus loba tema suust naljakas, julmalt, kuid mõtteainet tekitavalt otsekohene, omamoodi intrigeeriv või isegi suurfilosoofide pakutuga konkureeriv. Esko on 21. sajandi Soome Nietzsche või siis sotsiaalmeedia arvamusliider, kes sotsiaalmeediast mõhkugi ei tea. No mis elutarkusi mees siis jagab? Nt "Laenud on ainult rikastele" ja "Matused on tulevikuäri". Viimase puhul tuleb arvesse võtta, et kirstud lähevad suuremaks, sest inimesed paisuvad ning veganitele on vaja tegema hakata erilisi papist surmasänge. Milliseid maailma kohta silmi avavaid ohoo-momente mees siis ka pakub? Nt saunade klaasist uksed on konkreetselt vastutavad selle eest, et paljud soomlased on töötud ning toimub kliimasoojenemine. Selle argumendiga punktist A punkti B jõuda, oli huvitav teekond Esko teooriast lähtudes. Aga milliseid põhimõtteid mees varmalt viljeles ja lahkelt kaaslastega jagas? No ikka seda, et kirjutada tuleb tindi ja sulepeaga, GPS - mis asi see veel on? ikka vana hea paberkaart on ülemuslik, korralik maja ei vaja radiaatoreid ning vana hea manuaalse käigukastiga Ford on ikka ainuke õige transpordivahend.

Kogu oma teadmiste pagasit jagab Esko üllalt ning vaevatult elementaarse või siis kerge pilkava imestuse tooniga, nagu konstateerides fakti, et, mis, sa ei teadnudki, et asjad on nii või mis maailmas sina küll elad? Kas mõistusega on kõik ikka korras? Selline suhtumine võib kopsu üle maksa ajada nii tegelastel kui publikul (tegelastes tegelikult ajabki), kuid vaatajale mõjus see loos humoorikalt ning magusalt pilkavalt (vähemalt ei torgi keegi sind). Sa lausa ootad, et, no nii, mis ta nüüd ühe või teise asja peale kommenteerib. Tuleb tõdeda, et mees ei tundu ülemäära ebasõbralik oma jutuga, vaenulik pideva õpetamisega või teisi maha tegev. Ta lihtsalt on selline ja omast arust käitub õigesti, teisi abistavalt, just nii nagu kõigil on vaja. Teksti niimoodi konstrueerida ja esitada nõuab oskust. Torisejate esitamine meeldivatena ning hoida balanssi pahatahtlikkuse ja koomilisuse vahel ei ole imelihtne. See on nagu noateral käimine, libastumine on kerge tulema, kuid suutes säilitada tasakaal, on kogemus osapooltele igati mõnus. Mind ajas kuuldu mitmeid kordi muhelema ja itsitama. Kuigi sellist hirnumist iga asja peale, nagu mu selja taga olev seltskond tundis vajadust terve lavastuse ajal ennast väljendada, oli liig mis liig (kohati ei kuulnud ma, mis laval räägiti, sest lärm oli nii vali). No nii brutaalselt koomiline tükk nüüd ka ei olnud. Ehk aitas gruppi kaasa eelnev väike promill? Igatahes, nalja sai ja pigem kvaliteetsemat sorti. Lemmikuteks oli autosõiduga seotud: "Noh, oled käikude vahetamise ära õppinud?" ning Esko mobiili kõrva juurde panemine, kui GPS järgmise juhendi ütles, nagu keegi oleks helistanud ja vaja on nüüd rääkida vastu. Siiski, tuleb aga ikkagi tunnistada, et päris elus oleks Esko-sugune toriseja, mind vist ammu välja vihastanud. Laval olevatele karakteritele, kellega veedad koos mõned tunnid, on kergem andestada ning neid tolereerida. Ja nendega kaasa naerda või nende üle naerda.

Loo keskmes on tegelikult hoopis palju südamlikumad teemad, nagu armastus. Erinevad inimesed väljendavad seda eri viisidel. Lõunamaade kire ja emotsioonide virr varri vastandiks on põhjamaade praktilisus ja vaoshoitum suhtumine. Tihtipeale on keeruline üldse mõista, et keegi sind armastab, sest välja öeldakse seda harva ning tunded peituvad tegude taga. Ja isegi siis võivad need teod nii ebamäärased olla, et tavainimene armastust küll seal peitumas ei näe. Esko klassifitseerub sinna ekstreemsusesse, sest kui ta ei oleks asja ise lahti seletanud, siis keeruline oleks olnud võtta tema käitumist kiindumuse väljanäitamisena. Aga eks iseloomusid on kõiksuguseid. Muresid ja hirme ka. Noorte koormad versus vanemate probleemid. Antud tükk puudutab põgusalt eri aspekte, mis inimesi võivad vaevata. Eriti pimedas ja külmas Soomes. Kas ka eestlased ennast nähtus ära tunnevad? Vähemalt vana toriseja näol mõne oma lähedase või tuttava? Raudselt. Tükk oleks sama hästi võinud toimuda Eestis ning peategelase nimeks mitte Esko vaid nt Eero. Samas, ei ole sellised nurisejad haruldased ja neid leidub igas maailmaotsas. Kontekst võib olla teine, laiuskraad midagi muud, kuid oma vana toriseja versioon on kõigil ette näidata. Selline tüüp on universaalne.

Ja kui juba virisemisest rääkida, siis peab välja tooma näidendi negatiivse poole, et käia ühes sammus Esko elufilosoofiaga. Tundus peategelase käitumine ikka äärmuslikuna ning selline järjepidev targutamine võib siiski ärritada. Isegi,j kui seda saada piiritletud doosis kahe tunni vältel. Süžee on, lisaks, natuke õhuline ja väga palju aktiivset tegevust ette ei tule. Noorema põlvkonna mured, nagu lapsesaamine ning karjääriambitsioonid versus pere, on asjalikud teemad, kuid nende käsitlemine jättis äärmiselt naiivse maitse. Segaseks jäi Satu ootamatu selgusehetk. Aga, tuleme nüüd positiivsele lainele tagasi, sest vaevatu on tõdeda, et tegu on tõesti vahva tükiga, mis ei jäta külmaks ning on võluv oma lihtsuses. Esko puhul sa saad, mida näed ja näed, mida saad (P.S. Tarvo Sõmer oli suurepärane Esko). Kokkuvõttes, mõnikord tasub anda võimalus millegile, mida eelarvamus sul oma aega loovutama algselt ei soosi.

kolmapäev, 18. mai 2022

Teater: "Samad sõnad, teine viis"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Samad sõnad, teine viis
Teater: Draamateater
Lavastaja: Mari-Liis Lill
Näitlejad: Teele Pärn, Mari-Liis Lill
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 20.11.2021
Millal nähtud: 07.05.2022
Minu hinnang: 4/5

Eesti naine. Kantseldab meest ja kümmet last, hooldab koduloomi, hoiab elamise korras, käib tööl, lüpsab lehmi, niidab muru, viib prügi välja... ja ehitab valmis veerand maja ja ühe terve toa. Ja seda tsipake alla kahe tunniga. Miks otsitakse ikka Eesti Nokiat, kui meil on see koguaeg nina all olnud. Eesti naine. Ja tema tahaplaanile jäänud roll riigi taasiseseisvumises. Kuigi etendus püüab fookust tõmmata just naiste osale kogu eel- , põhi- ning järeltegevustes, siis ei ole keeruline võtta neid kui loomulikku panustajat protsessi ning pigem nostalgitseda või kiruda, kuidas tänane Eesti välja näeb ja kuidas sellele alus pandi. Olgem ausad, äratundmisrõõm, mälusoppides sobramise käigus nii ärritavaid faktoreid leides, kui helgeid mälestusi mõlgutades, on antud tüki tegelik tõmbenumber ja võlu. Lisaboonuseks, seda kõike kuulda ja taas läbi elada just naiste vaatevinkli kaudu. Siin ka esimene torge, kui kaks naist oleks vahetatud välja kahe mehe vastu või siis ühe vastu kummastki soost, siis ei paistnud, et sisu võiks tohutult muutuda -- käsitletavad teemad oleksid ühesugused. Samas, võib-olla see ei olegi kriitika, vaid alateadlik tõdemine, et vahet ei ole, kes, mida, kus -- mõlemad, nii naised kui mehed, mõtlesid, tegutsesid ning rühkisid ühtse eesmärgi nimel, nii murede kui rõõmudega, ning rambivalguses ei ole mitte isikud, vaid Eesti. Selle väikse erisusega, muidugi, et taasiseseisvumisega seoses mehi tõusis (või tõsteti?) tuntavalt enam esile, kui naisi. Kas põhjusega? Või leidub siin ülekohtust kõrvale heitmist?

Alustada tuleb aga peamisest, samal ajal, kui ehitati üles Eesti riiki, panid kaks õblukest naist laval puittala puittalalt, aken aknalt, tapeedirull tapeedirullilt, kardinapuu kardinapuult, vaip vaibalt, mööbel mööblilt kokku väikse osa nagu päris majast. Ehitustööd ei ole elementaarsed, eriti kui sul puudub kogemus. Nagu iga oskusega, on vaja aega ja praktikat, et kehaliigutused oleksid vaevatud. Tundub, et neil kahel laval seda jagus, kas siis etenduste andmise vahendusel saavutatuna või päris elus pideva rakendamise tulemusel. See oli hämmastav, kuidas järjepidevalt tihedat teksti kõlas ja keegi ei löönudki kogemata haamriga sõrme. Asi pole selles, kas lööja on naine või mees, pigem hoopis tõsiasjas, et mõlemad tegevused üheaegselt nõuavad samas koguses keskendumist. Respekt järgmise taseme multitaskingu eest! Naised värvisid seinu, ketassaega saagisid puitplatesid, drelliga ja haamriga lõid pindadesse vist vähemalt poolsada naela, panid püsti puittalasid, kujundasid ruumi möbleerimise, ühendasid isegi kraanikausi torud (natuke kaheldava kvaliteediga, muidugi). See kõik vajas jõudu, kindlust, oskusi, keskendumist ja, eriti, koostööd. Kõike, mida vajas ka Eesti riigi taas ülesehitamine. Kuigi selline sõna sõnalt sisu illustreeriv tegevus võis mõjuda duubeldavalt ning liiga üks ühele, oli paralleel ideaalne peegeldus sellele, mis endast kujutab ühe riigi loomine. Kõigepealt põhitalad, ehk põhiseadus, sealt juba edasi spetsiifilisemate küsimuste juurde nagu mõne toa sisekujundus, erinevad vajadused, huvid, eelistused ja esteetika. Äärmiselt lihtsakoeline lähenemine, kuid igati konteksti passiv ning lisandväärtust pakkuv. Peab kiitma lavameeskonda, lisaks näitlejatele, sest selle tüki ettevalmistav pool paistab kõva töö. Mainimata siis kokkupandu uuesti lahtivõtmine ning detailide paigutamine nii, et kõik oleks olemas ja midagi ei jääks kahe silma vahele (või hangitakse igaks etenduseks uus laadung ehituskraami?). Kahtlemata võimaldab tükk kõigile osapooltele efektiivset kogukeha trenni. Ja vaatajale n-ö tugitoolitoimetamist.

Olles taasiseseisvumise ajal alles lasteaialaps, oli äärmiselt põnev kuulda detailidest, tülidest ning dilemmadest, mis kärmelt tuli tol ajal lahendada. Eesti Kongressi ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu omavaheline kemplemine ja vorstide vahetamine, keda kumbagist ühte esindasid kaks laval olevat naist, oli üpris kaasahaarav -- üllatavalt kamraadilik, kuid köitvalt vastuseisev. Nt Üks pool väitis, et Eestit ei saa iseseisvana uuesti tunnistada, sest Eesti oli võõrvõimu poolt okupeeritud ning, tegelikult, ikkagi iseseisev riik. Teine pool väites, et mis vahet seal on, mida eestlased arvavad, riikidevahelisel tasandil, oli Eesti nüüdseks NSVL osa, mitte prii maa. Hulgaliselt vaidlemist põhjustas sõnastus, kuidas leida fraase ja lauseid, mis kellelegi varba peale ei astuks, kedagi ka ei solvaks või annaks olukorda valest mõista. Lõpuks saavutati konsensus ning taasiseseisvumine sai sündima. Koheselt algasid uued jagelemised. Nt põhiseadus ja mida see peaks sisaldama. Lõppversiooni pidulik ning innuga ettelugemine võttis vaatajal kindlasti südame härdaks. Siinkohal tehti krapsakaid märkusi ka tulevikku, mis olid üpris humoorikad ning puudutasid tänapäeva hellasid teemasid. Nt meditsiiniline õigus ning vabadus (koroonavaktsiin?) ja kes on ikkagi kodanik (venelaste küsimus?). Samal ajal pandi füüsiliselt paika majaosa talad ning seinad. Tõmmati paralleel sellele, et põhiseadus on nagu raam riigile. Iseasi, kas aja möödudes see enam passib ja hõlmab kõiki tekkivaid küsimusi, kuid baasreeglid olid nüüdsest olemas. Edaspidi vajavad tekkivad konfliktid ja mõtted vaid detailidena paika loksumist nende loodud parameetrite järgi.

Kord vabadus taastatud, kerkisid pinnale järjekordsed teemad, mis läbi hekseldada ning murekohad, milledele võimalikult valutud vastused leida. Selgus, nagu tagantjärele teame, olid esimesed aastad üle kivide ja kändude. Kas vaba turg ikka hakkab tööle ja paneb asjad paika? Küll hakkab, sest ta lihtsalt peab! Mis saab neist, kes kolhooside vara ära kantima hakkasid? Neist saavad ärimehed! Kellelt osta värskele riigikaitsele vahendeid? (Iisrael ikka annab, kui keegi teine mitte!) Kuidas lahendada omandireform? Kuidas edasi maksta pensione? Kuidas tagada õiglane uuele valuutale üleminek? Miljon küsimust vajas lahendusi ning kõigile ei olnud ideaalset vastust. Inimestele tõi iseseisvus vabaduse. Tõi see ka rahvale vaesust ja puuduse kannatust. Rääkimata ebaaususest. Abikäed olid aga lähedalt võtta. Kui oled hädas, kõhkled ja ei tea kuhu edasi, siis alati võib helistada naabritele Soome või Rootsi. Vahva oli kuulata kaasa ning mõelda lõpmatutele teemadele, mis vajasid kõnetamist. Enamuse puhul taheti parimat, kuid kukkus välja nagu alati. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Tuli tõdeda, et paljud asjad said viltusena kinni nõelutud ning ebaõiglaselt käiku pandud. See ei ole, siiski, midagi ennekuulmatut, pigem, oli põnev neid eri teemasid ja valdkondi ühes tihkes ja intensiivses vestluses korraga järjest kuulda. Kui enam süveneda, siis ei suudetud isegi pealiskihti kõikidest võimalikest küsimärkidest ületada, sest siis oleks juttu jätkunud kauemaks. Üks hetk peegeldus see tohuvabaohu, lisaks, füüsilises keskkonnas. Nimelt ei saanud kõik aknad ruumile just ülemäära asjakohaselt ja korrektselt paika. Ja torutööd kippusid putitamist vajama. 

Erinevaid teemasid, mida kaks naist laval oma vestlusesse kaasasid, oli seinast seina ning kohati tundus, et kogu Eesti taasiseseisvumise õnnestumised ja ebaõnnestumised said käsitletud. Tegemist on äärmiselt sisutiheda, pidevat tähelepanu nõudva ning hoogsa jutuga tükiga, mis ei salli vaikusehetki või jokutamist. See võib mõjuda väsitavana ja ülekoormavana, kuid mõtteaine, mida pakutakse, on tegelikult paeluv ja igati isikut vähemal või rohkemal määral puudutav. Kui poliitika ei huvita, siis alati saab heietada teemadel, et kuidas vanasti oli kõik palju parem. Nt vorst maitses mõnusamalt. Siinkohal saab ainult pead noogutada, sest, kurbusega peab tõdeda, et no ei ole see kamatahvel ikka enam see, mis ta oli aastakümneid tagasi! Saab ka mõtteid mõlgutada eksistentsiaalsetel küsimustel. Mis teeb eestlasest eestlase? Milliste komponentide kogu see peab olema? Mis on ühe eestlase retsept? Selles ei jõua kaks naist, vastupidiselt eelnevale teemale, kuidagi kokkuleppele. Üks vahvamaid aspekte näidendis on pidev diskuteerimine, filosofeerimine ning argumenteerimine. Lahatakse erinevaid vaatenurki ning ei jõuta alati konsensuseni. Kui jõutakse, maitseb see magusalt. Ei ole õiget viisi, ei ole ka üdini valet suunda. Kõike arutletakse ning naiste eri suhtumisi on intrigeeriv jälgida. Puudub üleliigne hukkamõist või arvamuste pealesurumine. Vaataja ei pruugi, ega peagi, kuuldavaga nõustuma, kuid ei kerki üles negatiivseid emotsioone nagu keegi pisendaks või ignoreeriks ühte või teist erilähenemist. Või siis taolisi teisesuunalisi ideid väga mõtetesse ei kargagi.

Teele Pärna ja Mari-Liis Lille omavaheline näitlejamäng ja dünaamika oli edukas. Nad põrgatusid oma olemise ja jutuga üksteiselt pidevalt vastu -- siia sinna, siia sinna. Kui laval on ikka vaid kaks isikut, peab keemia toimima, sest puudujääke kompenseerida eriti kuskilt mujalt ei ole. Kuigi naiste füüsiline rammutöö on nutikas viis vaataja pilku toimuvale naelutamiseks, on hädavajalik näitlejate üksteisega vähemalt mugavust tundmine. Ja selle eksisteerimist oli juba tunda küll. Teele Pärna karakter oli entusiast ning hakkaja, pigem tegija, kes probleeme jooksvalt lahendab. Mari-Liis Lille tegelaskuju iseloomustaks ratsionalistina, kaks jalga maas naine, kes pigem mõtleks enne ja plaaniks, kui ütleks ja teeks. Nad olid peaaegu nagu kaks vastandit, mis omavahel klappisid ja kaaslase puudusi täitsid. Meeldivad seigad olid need, kus näitlejad kõnetasid otse publikut ja kuidas nad usuvad saalis olevatesse inimestesse. Usuvad neist head. See tegi põuest soojaks. Sellel meeldival noodil ka lõpetaks. Tükk on intensiivne ja võib pideva teksti ja teemadetulistamisega kurnata või isegi tüüdata, kuid selle eesmärk on õilis ja süda õigel kohal -- isamaa armastuse tunne garanteeritud. On see Eesti, mis ta on, ja sai see konstrueeritud võib-olla tsipake ligadi-logadi, nagu lavale ehitatud tuba, kuid need on ikkagi meie enda möödapanekud, meie Eesti ja meie vabadus.

pühapäev, 15. mai 2022

Kino: "Apteeker Melchior", "Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis" ja "Fantastilised elukad: Dumbledore'i saladused"

Tervitus!

Kinokogemusi.

Pealkiri: Apteeker Melchior
Originaalpealkiri: Apteeker Melchior
Režissöör: Elmo Nüganen
Näitlejad: Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Mait Malmsten, Henessi Schmidt, Ken Rüütel
Kestus: 1h 38 min
Kinodes alates: 15.04.2022
Millal nähtud: 16.04.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Pisi spoileri hoiatus!

Olin pettunud... Nii, julgesin välja öelda! Ärge rünnake! Ootused olid laes, välja kukkus, aga nagu alati. Ma ei ole keegi, kes arvab, et filmiversioon peab üdini originaalmaterjalile truu olema ja kõike mahutama, kuid kui eemaldatakse need elemendid, mis mulle raamatus enim huvi ja põnevust pakkusid, siis ei ole põhjust kilgata. Üks mu lemmikaspekte algloos oli selle müstiline õhkkond ja fantaasiamaailma kuuluvad arengud. Suure ekraani versioon tegutses täies mahus tavamaailmas, ilma igasugu salapärase detailita, ei mingisuguse asise ja kõikehõlmava vandenõuta, ilma üleloomulike saladusteta, ei ühegi suurem-kui-elu kurjamita ning ühegi põhjalikuma seoseta päris ajaloosündmustele. Ja, ei, see mingi mittemidagiütlev raamatuke ja isikut muutnud peamine vaenlane ei korvanud kaugeltki seda, mille film eemaldas. Ühest intrigeerivamast tegelasest sai ekraanil täielik mõttetu mahakantav tühi koht. Lisaks, Oleviste kirik, selle ehitamine ja saladused olid algse loo tuumaks, linateoses aga võiks küsida, mis Oleviste kirik? See on Tallinna üks sümbolitest, mis sai raamatus teenitult asjalikku kajastamist. Filmis sai sellest legendaarsest ehitisest üks suvaline kuriteopaik. Mis minu jaoks raamatu kaasahaaravaks tegi, ei eksisteerinud filmiversioonis. Ja veel. Kui originaalis oli mõrvari tagaajamine ja juhtumite lahtiharutamine samm sammult sujuv ning üpris loogiline, siis linateos ei mõjunud keskajalise krimkana. Kogu lahendamine oli üle kivide ja kändude tükiline, ebaterviklik ning ei voolanud ega toiminud seotuna kõikide tegelaste, tegemiste ja juhtumitena. Natuke seriaali maitse tekkis, mitmeosalise teleseriaali, kus eri tükid surutakse kokku vastavalt mingitele iks eesmärkidele ning lugu kirjutatakse samal ajal kui filmitakse. 
Mõrvalugu oli haigutamapanevalt igav. Keeruline oli tunda nähtu üle pinget ning sel olla köitev ja pilku naelutav. Välja arvatud stseenides, mis olid meelega lisatud, et vaatajat ehmatada või šokeerida või üles äratada... (no oli vaja usse rotte ründamas näidata, jne, et keskaega n-ö julma vürtsi lisada).

Midagi ei ole aga tervenisti ebaõnnestunud, sama ka siin. Mulle meeldis, et Melchior oli noorem, kuigi olen kahevahel tema n-ö romansi poolelt. Raamatus oli mees abielus ja mulle jäi täienisti arusaamatuks, miks film ei võinud sama suunda võtta. Kas püütakse rohkem noori vaatama meelitada? Samas, naine-maskeerub-end-poisiks trikk on ülekasutatud ja oma aja ära elanud. Loodan, et järgmistes osades vähemalt seletatakse põhjalikumalt, et miks tegelane ikkagi sellise maskeeringu kasuks otsustas -- ootamatu 180 pööre oli kummaline. Suures osas olid näitlejate valikud ja etteasted soliidsed. Silma jäi Melchior ise, kes oli kindlasti šarmantsem ja nägusam (kuigi nati tuim ja värvitu), kui teda raamatus ette kujutasin. Marko Matvere oli imposantne mühakliku ordupealiku Spanheimina (karismaatiline on ta, muidugi, alati). Ken Rüütli, Hinric, oli positiivne üllatus, sest raamatus ta nii asjalikult silmapaistev ei olnud. Oli ka paar näitlejat, kes mängisid tsipa üle või siis haihtusid olemuselt taustaks. Loomulikult, peab märkima, et võttepaigad ning autentse keskaegse Tallinna loomine oli piisavalt usutavalt realiseeritud ning vahva oli ekraanil näha oma kodulinna natuke ajalises teises kuues ja atmosfääriga. See on tegelikult filmi põhitõmbenumber. Meie enda, tavapärasest mahukama eelarve ja võimalustega, kodukandi krimka väikse vimkaga. Ei tasu arvata, et ma ettevõtmist ja filmi ei väärtustaks, kuid kui ootused on kõrged, siis on kukkumine valus. Kindlasti lähen vaatan ka järgmist kahte osa, mis peatselt kinoekraanidele jõuavad!


-------------------------------------

Pealkiri: Fantastilised elukad: Dumbledore'i saladused
Originaalpealkiri: Fantastic Beasts: The Secrets of Dumbledore
Režissöör: David Yates
Näitlejad: Eddie Redmayne, Jude Law, Mads Mikkelsen, Katherine Waterston, Alison Sudol, Dan Fogler, Ezra Miller, Richard Coyle
Kestus: 2h 23 min
Kinodes alates: 15.04.2022
Millal nähtud: 17.04.2022
Minu hinnang: 1.5/5

Aitab! No tõesti, aitab! Kellele neid kunagise Harry Potteri võrratu maagia turjal ratsutavaid vaimuvaeseid ja primitiivseid käkerdisi vaja on? Vist ainult neil, kes kena kopika oma tasku nende mannetute varjudega kunagisest geniaalsusest topivad. Siinkohal on vist mõistlikum tuua välja, et mis õnnestus, sest möödapanekuid lausa kubises. Võta üks ja viska teist tuhat korda järjest. Aga positiivset, mõned näitlejad on edukalt valitud. Jude Law on fantastiline Dumbledore, Eddie Redmayne sümpaatne Newt, Dan Fogler lahe Kowalski, Richard Coyle silmapaistev teine, napisõnaline Dumbledore. Kurb oli näha, et enamuste tegelaste olemused oli paberõhukesed ning näitlejatel lihtsalt ei olnud võimalik neid veidigi koloriidsemaks või süžeele vajalikuks teha. Isegi mu lemmik, Mads Mikkelsen, jäi natuke kuivaks. Ja miks on vaja kaasata tüüpe nagu Bunty, Theseus, Credence. Eriti see keegi Yusuf Kama, kes nagu eksisteeris, kuid tegelikult mitte midagi väärt ei teinud. Muigama pani, et tema kogu olemus oli taandunud fraasi "väärika suguvõsa järeltulija", kuidas kõik temast alati rääkisid. Ja kus oli Tina? Võlumaailmas on võimu võtmas diktaator ja temal, väidetavalt, oli liiga palju tööd, et tulla Newtile toeks olla. Aaa, ja see õpetaja, Lally, oli üllatavalt kihvt ja särtsakas. Kohati täitsa haaras ainiti mu tähelepanu ülejäänud halli massi hulgas. 

Tooksin välja veel mõned detailid, mis panid tüdimusest ja vastumeelsusest silmi pööritama. Mis võib olla igavam ja lambikam, kui üks kaua kadunud Dumbledore äkitselt pildile tassida ja siis ta peatselt ka täiesti lambist eemaldada. Pigem taheti vast Ezra Millerit lahti saada ja sellepärast karakterile selline õlgu kehitama panevalt kiire finaal tekitatigi. Pool filmi viib suur kamp mõttetuid ja vähem mõttetuid tegelasi ellu mingit salapärast plaani, mille eesmärki ei tea keegi (peale Dumbledore'i). Seda kõike mugava loosungi all, et kurjamit, Grindelwaldi, segadusse viia. Ma kardan, et siin oli pigem eesmärk filmi sisu täita mulli ja vahuga, soovimata läbi mõelda, et miks, mida ja mis eesmärgil tehakse, et hiljem otsad kokku viia. Süžee loojad ei viitsinud vähemalt teeseldagi, et lugu on sidus ja loogiline. Miks üldse Kowalski sinna kampa kaasati? See oli vastutustundetu. Lootsin, et loomake kummardab lõpuks just tema ees, kui tõeline ootamatu ning võimas sõnum võlurite ja mugude kooselamiseks ning lepitamiseks. Geniaalne võimalus jäeti täiesti kasutamata. Ehk siis, miks üldse Kowalskit vaja oli, peale huumori? Queenie ja mehe romanss oli selleks hetkeks omaette naljanumber. Mis maailmas suudab mõistlik tunduda plaan ühineda kurikaelaga, kes vihkab su armastatut ja soovib temasuguste surma, eesmärgiga saada vabaks, et olla koos oma selle kallimaga? See on liiga kõrge pilotaaž mulle. Järjekordne mahamängitud võimalus minus mingit emotsiooni välja tirida oli Dumbledore'i ja Grindelwaldi (kunagised?) lembetunded. Nende vahel puudus igasugune keemia või mingigi detail veenmaks mind tõsiselt, et nood kaks oli vähemalt noorpõlves üksteisesse mingi kraadini armunud. Seda olematut suhet sümboliseeris nende vanne üksteisele, millest ei saanud kuidagipidi mööda... kui üks hetk lihtsalt äkki sai, täitsa lambist. Aga, oleme positiivsed, film nägi hea välja, mida oli oodata ning visuaalselt on tegu toreda vaatamiskogemusega. See on ka kõik. Nostalgia mind enam selle sarja juurde tagasi ei suuda tõmmata. Sisukvaliteet on lihtsalt niivõrd olematu, lohakas, hoolimatu, rahanäljas, jne.


-------------------------------------

Pealkiri: Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis
Originaalpealkiri: Doctor Strange in the Multiverse of Madness
Režissöör: Sam Raimi
Näitlejad: Benedict Cumberbatch, Elizabeth Olsen, Rachel McAdams, Benedict Wong, Chiwetel Ejiofor
Kestus: 2h 06 min
Kinodes alates: 06.05.2022
Millal nähtud: 07.05.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Pisi spoileri hoiatus!

Järjekordne pettumus. Esiteks, ma ei pea olema kursis kogu esmase-, teisejärgulise- ja lisamaterjaliga, et mõista tegelaste motiive ning olla kursis selle loogilise arenguga. Ma ei ole näinud "WandaVisioni" seriaali ja see ei tohiks olla takistavaks teguriks suurele ekraanile mõeldud loo toimimisel. Teravalt jäi torkima arusaam, et olen justkui millestki ilma jäänud või midagi on vahele jäänud, sest Wanda muutus ja käitumine ei olnud kooskõlas sellega, mida sinnani temast teadsin. Põhimure filmis, mitmete kõrvaliste juures, oli tõsiasi, et naine ei reageerinud olukorrale usutavalt. Tema äkiline pööre julmaks mõrvariks mõjus sunnitult, seda ei olnud võimalik tõsiselt võtta ning see ei olnud orgaaniline. Alles paar filmi tagasi võitles ta kangelaste poolel ja nüüd notib valimatult neid samu inimesi. Motivaator oli hooletu ja laisk, sest nii võimas, kui ta oli, leidus mitmeid teisi lahendusi. Nt miks mitte leida maailm, kus on lapsed, kuid ei ole enam Wandat. Ükskõik mis muu viis, selle asemel, et tappa kõike ja kõiki ning röövida enda teisikult tema lapsed. Igast lollusi ja läbimõtlematust ei saa alati seletada sellega, et kuri raamat võttis tema üle võimust ja sundis pahandust tegema. See on odav ja alandav vaataja intelligentsi suhtes. Kirsiks tordil, mitte miski ega keski ei suuda naist mõistma panna, et see mis ta teeb on vale, peale mega giga klišee stseeni lastega. Nagu naksti!

Aga see ei ole veel kõik. Doktor Strange oli otsekui kõrvaltegelane oma enda filmis. Wanda oli ülivõimas, Strange, vastupidiselt, kuidagi hale. Kõik teised olid hädised. Isegi, väidetavalt, üks maailma targemaid mehi ütleb välja saladuse, nende väheste ridade jooksul, mis talle antud, andes vaba tee naisele tapatalguteks. See oli idiootne! Ja leidub veel. Kõik müstiliste kunstide viljelejad on valmis Wanda takistamiseks surema uue tegelase, America, nimel, kuid Wong avaldab vaenlasele kõik saladused, kui too ähvardab paari mingit suvalist tüüpi tappa. America oli nunnu, kuid tal puudus igasugune karakter, ta oli nagu inimkehaga dimensioonide vahelise hüppamise nupp, mis ei töötanud korrektselt enamuse ajast. Kas on midagi labasemat, kui "usu endasse" jutt ja siis äkitselt "ma usun!!!" ning kõik ongi lahendatud? Nagu naksti! Ja lõpetuseks, kuskohast tuli Strange'i ootamatu palav armastus Christine'i vastu? Eelmistes filmides ei olnud seda kunagi nii intensiivselt tunda. Taaskord paistis, et mingi teema puhuti suureks, sest oli süžeele vajalik, mitte, et see aspekt oleks loomulik areng või varem nii näinud.

Oleme positiivsed ka. Marveli maailmade laiendamine oli vinge. Üllatusmomente ja õhinat tekitavaid ohoo-etteasted juba pettumist ei valmistanud. Visuaalselt oli film silmapaistev, toimides ja nähes välja otsekui õudukas, mitte ainult fantaasialugu. Leidus mitmeid stseene, mis tõesti silma paistsid ja efektsed näisid. Elizabeth Olsen andis endast rollis maksimumi, kuigi algmaterjali oli nõrk. Rohkem kiita ei taha, sest linateos ei ole seda ära teeninud.

Raamat: "Mälestuste mets"

Tervitus!

Natuke kirjandusmaailmast.

Pealkiri: Mälestuste mets
Autor: Sam Lloyd
Kirjastus: Turdus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Lugesin kuskilt, et krimkad ja põnevikud on eesti keelde enim tõlgitud žanr. Kas eestlased lähevad ebatavaliselt entusiastlikult leili tapmisest lugemisest või on tegu väiksel turul lihtsalt kindla peale minemisega, jääb mõttekohaks. See tõsiasi annab aga mõista, et ajaveetmiseks leidub lai valik valdkonnakirjandust, kuid ka, et kesise lugemise otsa võib tavapärasest kergemini koperdada ning peab rohkem vaeva nägema, et kätte saada just kvaliteetsemaid lugusid. Mingi hetk koonduvad kõik antud žanri raamatud üheks kokku ning keeruline on lugejat üllatada, pakkuda midagi raamist väljapoolset või neid raame nihutavat. Brutaalne, võigas ja traumaatiline sisu ei ole midagi ennenägematut. Julmad, jälgid ja jõledad olukorrad ning tegelased ei ole midagi, millest ei ole krimipõnevikes varem kirjutatud. Pinevus, ohvrite läbikukkumised ja pidevad kannatused ei ole žanri juures midagi haruldast. Samuti ei ole midagi ebatavalist antud raamatu alguspunktis: päise päeva ajal röövitakse tänavalt pealtnäha juhuslik 13. aastane tüdruk, kelle ellujäämiskogemist lugeja hakkab saatma. 

Eriline ja ootamatu võib aga olla viis, kuidas autor kõiki neid läbileierdatud aspekte esitleb ning millise õhustiku loob. Ja kõige enam, kuidas suudetakse lugejat üllatada piisavas koguses, mitte üleliia, kuid efektiivselt. Selles osas, suutis antud lugu ennast rahuldavas koguses hallist massist esile vinnata. Elijah ja Elissa, kaks last, kelle ümber kogu süžee keerleb, jätsid mulje kui päris inimesed. Nad oli usutavad, piisavalt sügavad ning nende käitumine mõjus loomulikuna, kuigi tsipa ebatavalisena. Paarivahelist sidet oli tunda ning nende omavahelist sõltuvust. Üks vajas teist ning teine vajas esimest, kuigi erineva motivatsooniga. Kahte ühendav male teema oli nutikas vahend, millega tegelasi enam siduda ja avada. Mõlemad olid isemoodi taibukad ning kindlasti oli põneva atmosfääri loomisel omal kohal nendevaheline psühholoogiline manipuleerimine ja lapselikult armutu mäng. Lõpuks olid nad üksteisega veelgi lahutamatul seotud ning põhiküsimuseks kerkis, kas nad suudavad ennast ja ka kaaslase päästa. Kas kaaslane oli üldse osa põgenemise võrrandist? Kuigi mõlemad elasid üle traagika, siis on võimatu jääda Elijah läbielamiste suhtes tundetuks. Ükskõik, mis valesid otsuseid ta ka teinud ei ole ning ükskõik kui, kohati, ähmaseks jääb tema toimetamise õilsus, on tegu äärmiselt nukra saatusega poisiga. Puändid temaga seoses lõid lugejal jalad alt ning virutasid rusikaga otse kõhtu. Elissa mõjus seevastu juba esimesest stseenist alates ellujääjana, ehk siis, oli, imelikul kombel, muret tema suunas tunduvalt vähem.

Salapärase lisana kaasati süžeesse fantaasiaelemente, mis tegid kogu kompoti müstilisemaks ning intrigeerivamaks. Lugejana tekkis aga kahtlus, et kas tõesti toimuvad paranormaalsed detailid päriselt või tegelase peas. Suure tõenäosusega viimast, kuid see ebaselgus oli köitev ja need fantastilise aspektid veidralt soojad ning isegi lohutavad. Oleks olnud asisem, kui kurjamid oleksid enam liha luudele saanud, selles mõttes, et miks täpselt tehti seda, mida tehti. Põhjus jäi kuidagi pooletoobiseks, umbes nagu, et õudusi saadeti korda ainult sellepärast et. Meeldiv oli tõdeda, et puänte ei esinenud loos ülemäära, kuid need, mis avalikustati, siis neil oli mõju ja ohoo-momenti. Ka tõelise niiditõmbajaga seoses. Seda suunamuutust ei osanud ilmtingimata ette näha. Aga eks raamatus ei olnudki kõik nii otsekohene ja lihtne, samas, paradoksaalselt, ei olnud kõik nii komplitseeritud ja tüütult diip. Üleüldse, vaatamata raskesti seeditavale sisule, ei olnud tekst tihe või keeruline läbi närida. Jutt voolas ja leheküljed lendasid. Samas, klaustrofoobiline ja rõske õhkkond majalobudiku keldris ning salapärane ja kõike halvaendeliselt jälgiv metsaümbrus, said edukalt isegi õhulise teksti läbi kenasti väljajoonistatud.

Vaatamata positiivsele, leidus teoses asju, mis vaimustust ei tekitanud või siis ei panustanud lugemiselamuse kergitamisse. Politseinik, Mairead, kes omab kolmandat vaatevinklit ning kelle pilgust saab raamatu käes hoidja vahelduva eduga lugu jälgida, andis hea tasakaalu toimumistele Mälestustes metsas. Teisalt, naise raseduse mured ja katkemised ei panustanud süžeesse ning pigem mõjusid üleliigsena. Kui palju valu ja kannatust on ühte raamatusse vaja? On selge, et naise seisukord peegeldas Elissa juhtumit ja oli võtmeks tema hingerahule: päästa üks laps ja äkki jääb enda laps elama või siis andis loode enam motivatsiooni röövitud tüdruk leida. See detail tegi Maireadist inimlikuma tegelase, kellega hõlpsamini kontakti leida, kuid, jällegi, see liin ei olnud vajalik. Loo muinasjutulik pool, et Elissa ja Elijah on otsekui Hans ja Greete kurja nõua küüsis piparkoogimajas, teoorias, toimis, kuid, reaalsuses, lõi paralleeli ja lisas kihi, mis ei olnud ülemäära vajalik. Kõhedust see detail kindlasti panustas, kuid loos oli nii palju juba millele fokuseerida. Natuke õhku rippuma tunde jättis, lisaks, teose lõpp. Järsk ja emotsioonide ning põnevuse tipul, jäi äkitselt kõik otsekui poole lause peal katki. Imelikul kombel, selline kulminatsioon iseenesest toimis ja ei tekitanud segadust, kuid olles nendele tegelastele ja nende läbielamistesse aega ning närvikulu investeerinud, oleks konkreetsem ja pehmemal noodil esitletud lõpp nagu salv haavale.

"Ütle, et said aru" -- seda fraasi on keeruline meelest saada, sest see haarab ideaalselt raamatu võigast ning kurjakuulutavat sisu. See fraas viitab ka loo kvaliteedile, sest kui too ei oleks piisavalt tasemel, siis sellised detailid lugejale pikemaks ajaks meelde ei jääks. Samas, on täitsa tõenäoline, et paljud, kes raamatu kätte võtavad, ei leia selles midagi märkimisväärset teiste samalaadsete kõrval. See on igati reaalne stsenaarium. Siiski, tegu on krimkapõnevikuga, mis paistis silma ja tõusis ülejäänust esile. Vähemalt sellele lugejale.

pühapäev, 8. mai 2022

Teater: "Emigrandid"

Tervitus!

Taas teatrist. 

Pealkiri: Emigrandid
Teater: Linnateater
Lavastaja: Peeter Tammearu
Näitlejad: Allan Noormets, Andres Raag, Peeter Tammearu
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 29.01.2022
Millal nähtud: 25.04.2022
Minu hinnang: 3/5

See näidend on vabadusest ja mida see kellelegi tähendab. Mille abil seda saavutada ning, võtmesõnana, kus selleni jõuda. Neljal (?) eri tegelasel laval on laias laastus kaks põhimotivaatorit, eesmärki ning arusaama, et milleläbi see igatsetud priius kätte nabida. Iseseisvus tähendab, et sa võid mõelda ja öelda mida hing ihkab, olgu see üldsuse silmis õige või vale, paha või hea. Teine näeb aga hoopis mugavamat elu, ilusat maja perele, majanduslikku kindlustatust ja, miks mitte, sellega kaasnevat naabrite kadedust (ja naiste tähelepanu). Ühele võrdub vabadus rahana, teisele piiramatu väljendusõigusega. Mõlemad on vajalikud, et inimene tunneks ennast inimesena. Laval sai kogeda spektri äärmuslikes otsades olevaid maailmavaateid ning suhtumist. Tegelaste arusaamade erisuste juures leidus mõlemale tüübile ka üks selge ühisosa. Nimelt, asukoht, kus selle nn vabaduseni jõua. Näidendis ei öelda konkreetselt, millises linnas tegevus toimub, kuid vihjetele tuginedes (nt jutt prantsuse keele äraõppimisest) ning puhtalt loogikast lähtudes, tundus, et meeste kõikide unistuste elluviija paik on läänemaailma üks keskuseid Euroopas, Pariis (puhtalt spekulatsioon). 

Näidendi loomise ajast, 70ndatel, paistab, et mitte midagi ei ole laias laastus muutunud. Inimesed on samad, eesmärgid on samad, ootused on samad, tingimused on samad, jne. Migratsioon on võib-olla aktuaalsemgi kui varem, tuues kaasa eriti poliitilist ja sotsiaalset vastukaja. Näib, et olukord on pigem teravnenud ning konfliktid kiiremini ja kergemini tekkivad. Rohkem fokuseeritakse, lisaks, lahendustele, kuid mastaabid on, omakorda, paisunud. Tegu on asjakohase tükiga, mis sunnib mõtteid mõlgutama migratsiooni teemadele Euroopa siseselt ning tajuma, et elu kulgeb sama rada pidi, ida soovib jätkuvalt läände, kui võimaluseks paremale elule, lääs aga võtab vastu idast tulejaid nii õilsate (poliitmigrandid), kui isekate eesmärkidega (odavtööjõud). Süvenedes, ei paku lugu midagi värsket, ootamatut või intrigeerivat. Mida esitletakse on teada ja tuntud. Nähtu ei šokeeri ega paku ahaaa-momente. Pigem peitub selle võlu ja valu migrantide endi vastandamises ja neid äärmuslikesse nurkadesse surudes. Kahe erineva maailma põrkumine on tänu sellisele lähenemisele selgepiiriline, valuline ning vaatajas tugevaid emotsioone tekitav. See on kohati ka ebaaus, sest teeb ühest positiivsema tegelase, kui teisest. Esimene, tasakaalukas intelligent, teine, tahumatu mats -- vähemalt esimese vaatuse paari hulgas. Või oleneb suhtumine perspektiivist ja konkreetsest vaatajast? Paistis, et autor (ja/või lavastaja?) provotseeris karakteriseerimisega publikust kohati eemalepeletavat reaktsiooni. Teise vaatuse duo jättis kaks meest enam ühele pulgale, sest mõlemad hiilgasid ja mõlemad, üheaegselt, hävisid. Odava mühaklikkuse kaasamine ja selle huumorirakendi ette sidumine ei ole aga kunagi, vähemalt mulle, midagi meelepärast.

Pole siis ime, et immigrantidesse sihtriigis tihtipeale halvustavalt suhtutakse, kui nad käituvad nagu seda tegi esimese vaatuse tümikast täkk. Mind ärritas, et autor (ja/või lavastaja?) tegid mehe etaloniks madala IQga majandusmigrandist. Äärmuslikkusega alandati enamgi veel nende tegelikku olemust, panust ja isegi ohverdusi. Teisalt, ükskõik, kes sa oled, kui vaene, kui harimatu, kust riigist, kui kellelegi pakub lõbu naiste seelikute alla vaatamine, siis mitte kunagi, mitte üheski kontekstis, minu poolehoidu see tegelane ei leia. Mingid suksutamise naljad on tohutult jäledad ja valetamine, et kellegi tähtsa naisega astuti vahekorda, on lihtsalt tülgastav. Aga äkki sellist vastutoimet osalt publikust ässitamise peale loodetigi? Võib-olla, kuid huumorina ei olnud mul seda võimalik võtta. Leidus vaatajaid, kes naersid saalis kõht kõveras. Igaühele oma, kuid keegi, kes sööb meeleheites koeratoitu, sest arvab, et see on kahejalgsetele mõeldud konserv, ei ole koomiline. Kohe üldsegi mitte. Ei ole võimatu, et süžee meelega paiskab publiku positsiooni, kus nad lähevad endaga konflikti, kas tunda mürakale kaasa või temast eemale tõmbuda? Mõnes mõttes, saavutati tulem, sest vaatamata tekkinud antipaatiale, on siiski võimatu meest täienisti mitte mõista. Kes meist siis ei taha paremat elu, endale ja lähedastele, kodu, mida teised kadestaksid? Ning, kes meist siis ei ole selle nimel valmis pingutama? Mehe motiiv oli inimlik ning tagajärjed, unistuste täideviimisel, traagilised. Siinkohal tuligi välja lääne varjupool, eriti tol ajal. Tööhaigused ja karmid tingimused, ei olnud teema mille pärast pead vaevata. Iseäranis, kui tööloomad olid immigrandid. Kes vaatajast ei oleks nukker olnud, et toakaaslase poolt härjaks (sööb, seksib, töötab) sõimatud mees, vaatamata jubedatele tervisekahjustustele, ikka ja jälle on nõus ennast rakendama ohtlikus keskkonnas? Seda kõike vabaduse, finantsilise vabaduse nimel. 

Esimene vaatus lõppes pingete tipphetkega. Üks pool püüdis olukorda stabiliseerida, olla kannatlik ja vaoshoitud, kuid eelnevalt mainitud mats suudab kopsu üle maksa viia. Vaadete põrkumine kahe tegelase vahel eskaleerus, eskaleerus ja eskaleerus, kuni drastilise kulminatsioonini. Ja siis algas vaheaeg. Emotsioonid olid laes ning põnevusega ootasin kuhu see plahvatusohtlik seik edasi liigub. Üllatuseks, sinna ta jäigi, sest uuel etapil esitleti publikule hoopis senini tundmatuid tegelasi. Efekt mõjus nagu järsk pidur ning lugu ei läinudki enam kuni lõpuni nii tuliselt käima nagu esimene vaatus. Võrreldes mõlemaid osasid, tõi esmane esile teravamaid reaktsioone, ning kuigi, teine mõjus hulga balansseeritumalt, siis vahetati see momentumi vastu välja. Pärast vaheaega olid karakterid tasavägisemad oma positsioonides ning dialoog ühtsem ja enam ühelt teisele põrgatamist sisaldav. Intellektuaalsel tasemel või siis tähelepanekute ning avatud silmade mõttes, olid kaks meest nüüd, kuigi taaskord, eri nurkades, siis ühel ja samal tasandil. Teise paari vestlust, sealseid heureka-momente ning konflikti kruvimist oli huvitavam jälgida. Ka olid teemad kraade sügavamad ning diskussioon seeläbi kaasahaaravam. Iseäranis, sealsed avastused ja ülestunnistused. Nt tahtis poliitmigrant vabadust, et kirjutada vabadusest, kuid jõudes n-ö priile maale, kaotas ta inspiratsiooni seda paberile panna. Paariline oli veendunud, et kogub raha ja siis läheb koju seda realiseerima, kuid pidi lõpuks tunnistama, et on tugevalt raha lõo otsas ja suure tõenäosusega enam koju tagasi ei tahagi. Siiski, jäi tulemus alla esimese vaatuse võimele tirida publikust vastumõju ja vastanduvaid tundeid. 

Mis aga ebaselgeks jäi oli tõsiasi, et kas tegu oli nelja tegelasega, kes kõik olid erinevad indiviidid või siis oli Peeter Tammearu karakter too üks ja seesama. Pigem mitte, kuid see oleks ju tohutult intrigeeriv olnud, kui sellest mühakast äkitselt intelligent oleks saanud, selle tulemusena, et too liiga kaua oma keldrinaabriga koos aega veetis ning see tema silmad maailma eri tasanditele avas, mitte ainult töötamisele ja rahale keskendudes. Teised kaks näitlejat, Andres Raag ja Allan Noormets, astusid vaid kumbki ühes vaatuses üles ning ühisosa ei leidunud (v.a. kelder). Peeter Tammearule kiitus tema hämmastava transformeerumise eest, jämedusest ja jõulisusest sügavmõtteliseks ning labasest lihtsusest meheks, kes vähemalt oma juukseid tundub kammivat. Välimus võis täitsa petta, et tegu ei ole sama füüsilise kehaga. Allan Noormets omab pea igas rollis meeletus koguses pealetükkivat (ka heas mõttes) karismat. Ta on imposantne ja nõuab tähelepanu. Andres Raag aga oli nagu Ema Teresa oma kannatlikkuse ja mõistlikkuse. Tundus, et ta oli lavapaarilisele lapsehoidja ning jäi segaseks, et miks ta üldse kaaslast ja tema enesekeskset käitumist (nt üüri mitte maksmine ja teise kulul elamine) tolereeris. Mehe lähenemine seltsilisele oli nagu pidevalt munakoortel kõndimine ja vajas too lähenemist nagu metsikule loomale. Kas see pidev järele andmine ja rahulikkus peegeldas solidaarsust, mõistmist baastasandil või oli motiveeritud üksildusest, altruismist? Targem annab järele? Lisaks neljale mehele oli omamoodi tegelane ka kelder, kus nad pesitsesid ning selle autentse fiilingu andis suurepäraselt Hobiveski rõske hoone (lubati lahkelt mantel saali võtta, sest jahe oli). 

Kokkuvõttes, tekitab etendus vastakaid tundeid, mis on osati põnev, sest see paneb tegelasi vaatama kahe erineva emotsiooniga, kaastunne ja vastumeelsus. Näidend väsitas, sest üks meestest oli liialt üle võlli ebameeldiv ning balanss ei olnud paigas. Oleksin tahtnud konstruktiivselt kritiseerida nt mõlemat esimese vaatuse meest, kuid kaalukauss läks ühele poole liialt uppi. Kuigi, mõistan, objektiivselt, ja tunnen kaasa sellele nn härjale. Kas selgus, et mis on siis õige vabandus ja kus ta siis on end peitnud? Ei, pigem annab lugu mõista, et kui arvad end teadvat, kus, mis ja kuidas täpselt, siis on see nagu illusiooni püüdmine. Kas finantsiline vabadus, kas poliitiline vabandus, ükskõik milline, on ta tegelikult selle ideaalvormis kättesaamatu unelm. Ta on kontseptsioon, mis omab iga inimese peas eri mõõte ning mis, sellepärast, on hoomamatu.

teisipäev, 3. mai 2022

Teater: "Eveline ja Mina"

Tervitus!

Vahelduseks teatrilavadelt.

Pealkiri: Eveline ja Mina
Teater: Eesti Noorsooteater
Lavastaja: Kersti Heinloo
Näitlejad: Mait JooritsLaura KukkMart MüüriseppKarl SakritsKaisa Selde
Kestus: 1h 15 min
Esietendus: 30.04.2022
Millal nähtud: 30.04.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Peab tegema kohustuslikuks regulaarselt Noorsooteatri lastele mõeldud etendusi vaatamas käimise. Hing vajab reaalmaailma kaoses ja koormas midagi tagamõtteta helget, lapselikult süütut ja lootusrikast, et mitte täienisti mudamülkasse vajuda ja kibestuda. Üleüldine teatrite poolt täiskasvanutele pakutav näidendite repertuaar on kippunud aina teravamalt raskestiseeditavaks ja ülitõsiseks. Tundub, et tuntakse uhkust selle üle ja lausa kohustust, et päriselu vaevusi ja pinget omakorda veel intensiivsemalt teatrilaval peegeldada. Probleemidest ei ole meelelahutusasutustes enam pääsu. Või mulle paistab vaid nii. Kuid ka täiskasvanu vajab hingepalsamit. Midagi, mis ei nõua tähelepanelikku kaasamõtlemist, sügavmõttelist elufilosofeerimist või traumeerivaid teemasid. Just sellist vastupidist meelolu loomist antud tükk pakkuski. Loomulikult, on baasolekus, lisaks, tegu vahva lastelooga täis entusiasmi, värve, innustavat usku mõtetejõusse ja soovide täitumisse. Antud tükk pakkus positiivsemat emotsiooni, kui suurem osa filme ja näidendeid mida lähiajal olen kogenud. Seega, tuleb Noorsooteatri külastuskordi kindlasti tõsta. Ainult veidi üle tunnikese läks vaja, et päike paistaks eredamini, rind oleks kergem ja tuju oleks pilvitum. Tundsin ennast nagu üks lastest, keda oli saal pilgeni täis.

Etenduse keskmes on Eveline, tirts, kelle isa ta sünnipäeval ükski koju jätab. Tüdrukul on igav, ta on pettunud isas, igatseb surnud ema ja kurdab sõbra, Voldemari, üle, kellega ollakse hetkel tülis, sest, kujutage ette, poiss ei tahagi teha absoluutselt kõike mida preili soovib ja millal. Lapsele on kingiks jäätud vaid hall ja ilmetu pakk, milles värviline paber ja pliiatsid. Kogu olukord ärritab Evelinet nii tohutult, et ta joonistab omale uued sõbrad ja rebib puruks vanad. Keegi aga jälgib tüdrukut ning peatselt ilmutab end pahurale piigale. Tegu on Eveline sisemise minaga, tema peegelpildiga, kes elab tüdruku kujutusmaailmas. Otsustatakse vahetada kohad ning meie kangelanna suundubki ise oma mõttekuningriiki, et sünnipäeval natukegi lõbutseda. Sealt saab tõeline võluseiklus alguse. Tüdruk kohtub igasuguste säravate ja omapäraste kujudega, kõik kelled ta ise on oma fantaasiaga loonud, kas tahtlikult või tahtmatult. Esmalt ühinevad peoga nn kolm tola, ehk siis, need ideaalsed kamud, kelle Eveline just välja mõtles ja paberile kritseldas. Oeh, ja kui, teoorias, ärritavad, kuid, praktikas, lahedalt opakad ja vingelt tohlakad need ülientusiastlikud porgandihäälega tolvanid olid. Väike preili oli sillas, sest nad on perfektsed, teevad kõike mida ta tahab, millal, kuidas ja kus, ning seda kõike vankumatu vaimustusega. "Mängime pimesikku!" -- "Jaaaaaaa!!!", "Mängime kulli!" -- "Jaaaaaaa!!!" -- ükskõik mida Eveline välja pakkus, võtsid joovastuses tobud kohe selle oma südameasjaks.

Aga mis siis, kui tööle hakkab vanasõna: "Ole ettevaatlik, mida sa soovid, sest see võib tõeks saada." Kas sõbrad, kes su igat käsku täidavad, on tegelikult õiged sõbrad? Kas nendega on sama äge, kui nendega, kes ise kaasa mõtlevad? Kas oma tahtmise saamine on ikkagi nii rõõmu pakkuv kui arvata? Kas tõesti on tore mängida kellegagi, kelle jaoks sa oled A ja O? See on üks moraalidest, mida peategelane enda jaoks avastab, sest peatselt muutuvad kolm tola tüütuks, eriti, kui nad näevad Evelines kõiketeadjat: "Kas suitsupääsukesed on suitsetatud?", "Kas pärast piimahambaid tulevad juustuhambad?", jne jne. Tegelinskite muhedad küsimused tekitasid kohati tunde, et hirnu herneks. Nii lihtne ja labane, kuid humoorikas. Üleüldse läks mulle peale näidendi koomika. See oli igati kohane lastele, kuid piisavalt mõnus, et ma täiskasvanuna kaasa itsitaksin. Sellised hetked, nagu nt kui ühel uuel sõbrahakatisel tulid kogemata juuksed küljest (kas see oli sissekirjutatud või juhtus näitlejal väike apsakas?!) oli tohutult naljakas. Või siis ootamatu, kuid äärmiselt tervitatud, lembenumber salapärase mehe ja Voldemari majahoidja, Maria, vahel. No vat, see oli küll üks kelmikas ja koomiline etteaste. Siinkohal, tänud, tüki loojatele, et nad midagi ka lastega kaasa toodud vanemate jaoks süžeesse sisse torkasid. 

Nagu iseäranis lastele suunatud etendustele kombeks, siis leidus pisikestele vaatajatele hulgaliselt moraali, mida teadmiseks võtta ja õppetunde, millega enda elus arvestada. Kõik teavad, et tegudel on tagajärg, kuid ka igal mõttel ja emotsioonil on n-ö teine vaatus. Meie väline suhtumine ja hoiak mõjutab meie peas toimuvat. Kui sul on negatiivsed mõttes, siis jälitavad nad sind nii päris elus, kui kujuteldavas maailmas. Me vastutame oma ja teiste heaolu eest sellega, mida me oma pähe lubame ja kõik see kandub üle reaalsusesse ning vastupidi. Eveline paberikäkerdised sümboliseerisid tema frustratsiooni ja rahulolematust. Hiljem olid need ebasoodsad mõtted talle otseseks ohuks, kus negatiivsuse laviini alla ära uppuda on üllatavalt lihtne. Mida me maailmale peegeldame omab jõudu ja annab meile täpselt sama tagasi. Vaadates ka päikeselisemat poolt, siis andis lugu selgelt mõista, et kõigis meis on võime luua midagi erakordset, kasvõi ainult oma peas. Loovus ja loomingulisus peitub igas inimesed, tuleb vaid anda sellele võimalus end peidust välja hüpata. Kindlasti on tegu lapsi unistama soodustava, agaralt kujutusvõimes mängima ning enese tujukusega rahu tegema julgustava looga. Ei tasu aga unustada, et vastutus käib alati käsikäes koos iga otsuse ning enda avamisega. Ja, kirsiks tordil, on vaja alati meelde tuletada elementaarset, sõpru tuleb hoida ja pole midagi paremat kui siirad semud.

Üllataval kombel on tükk, lisaks kõigele, otsekui minimuusikal, sest esitusele tuli mitu krapsakat laulu. Olenevalt kellelt küsida, siis vanemaealiste vaieldamatu lemmik on kahtlemata humoorikalt sulnis pala tüki armunud paari poolt, kellest naist kehastab Mart Müürisepp oma siredate sukkades säärtega (see looliin vastutas ka super laheda ootamatuse eest lõpus). Lastele vast läks peale sünnipäevalaul. Veidral viisil, sööbis mällu aga hoopis käkerdiste tontlik musikaalne stseen, kus lauset "Ma olen käkerdis, soperdis, käkerdis" on keeruline peast välja saada. See lausa kummitab. Mainimata ei saa jätta fantaasiarohket ja koloriidset lavakujundust ja efekte. Alates kolme tohmani ja käkerdiste kentsakatest, kuid omanäolistest kostüümidest, kuni nt imeliselt kaunite suurte roosade kroonlehtedega lilledeni ja võrratu sünnipäevatordini (milline näeb vist välja igaühe unistuste kook). Visuaalne pool oli just see, mida sisu tundus eeldavat, et lugu õnnestunult edasi anda. Meeldiv oli ka näha kui osavalt ja ökonoomselt näitlejaid antud tükis rakendust leidsid. Mitmed täitsid erinevaid rolle ning üleüldse oli näitlejamäng ladus. 

Mis muud on veel vaja öelda? Vutt, vutt "Eveline ja Mina" vaatama ning ikka tuleb see asi ära teha ja aktiivsemalt Noorsooteatri ning lasteetendusi vaatamas käia. See võib olla kohati parem kui teraapia.