Ja veel üks TREFFi etendus! Seekord käis näitlemine sõrmedega, lavastuseks "Extravaganza" ja esitajaks Fingers Theatre Gruusiast.
Pealkiri: Extravaganza
Teater: Fingers Theatre (Sõrmeteater), Gruusia
Kestus: 50 minutit
Žanr: Sõrmeteater
Millal nähtud: TREFF, 07.06.2015
Minu hinnang: 5/5
Etenduse pealkiri - Extravaganza - on väga tabav, sest nähtu oli tõesti suurejooneline ja ekstravagantne. Arvate, et see pole lihtsalt võimalik? Et kuidas saab midagi etendada sõrmedega ja väikesel imetillukesel laval ja olla samas suurejooneline? Oli! Ja kuidas veel oli! Särtsakas muusika, säravad ja värvikirevad geniaalselt läbimõeldud kostüümid (jah, ka sõrmedele on võimalik kostüüme teha!), ja maagiliselt plastilised ning väljendusrikkad käed ja näpud- kõik need kokku moodustasid vaatemängulise, lõbusa ja dramaatiliselt kauni etenduse.
Näitlejad ehk käed ja sõrmed:
No ei mahu mulle pähe, kuidas on võimalik oma sõrmi niimoodi liigutada nagu tegid seda Extravaganza näitlejad. See oli võrratu, kuidas tegelastele anti sõrmede kaudu emotsioonid ja isegi näod (mida tegelikult ei olnud), karakterid ja täiesti usutav liikumine. Ma olin lummatud ja täiesti võlutud. Ma tean ja saan loogiliselt mõeldes aru, et nad on seda kunsti õppinud ja nendel on aastatepikkune kogemus, aga anda ainult käte ja sõrmedega oma tegelaskujudesse niivõrd värvikas elu, see oli minu arvates intrigeeriv.
(Vahemärkus: Pärast etendust koju minnes, avanes minu köögis järgnev vaatepilt. Ühes laua otsas läptop, kust tulevad taustaks Extravaganza videoklipid, teises laua otsas mina, nina kord arvutis, et jälgida näitlejate käte liikumist ja kord oma enda käte peal. Niisiis, pärast etendust minu koduköögis, otsustasin ma proovida, kas minu käed on võimelised kasvõi kaudselt liikuma nii, nagu liikusid näitlejate käed ja näpud - katseeksitusmeetodil. Mida minut edasi, seda rohkem tõusis minu austus, mis juba etenduse ajal oli seal kusagil kõrgel pilvede all nende näitlejate vastu, veelgi kõrgemale. Kui käed sain ma liikuma piisavalt hästi, no siis, andke mulle andeks, mu näpud tundusid mulle peale paariminutilist testimist totaalselt saamatud ja abitud ja kohmakad ja täiesti võimetud liikuma kasvõi ligilähedaselegi sellele, mida ma Extravaganzas nägin. Ma kujutan ette, kui tegemist oleks olnud varjatud kaameraga, siis oleks see üks väga totter ja kurb ja tragikoomiline pilt olnud. Nagu osades videotes öeldakse: Ärge seda kodus proovige!)
Mida esitati?
Tegemist ei olnud ühe looga, vaid etendus oli ülesse ehitatud mitmetele erinevatele numbritele, saateks tuntud hoogsad muusikapalad. Muusikal oli üldse väga suur roll selle lavastuse juures, sest pea kõik lood, mis näppudele ja kätele taustaks tulid, olid väga tuntud ja eks see oli kandvaks teguriks, eriti hea tuju loomisel.
Vaatajad nägid Michael Jacksoni moondance'i, Bizet' Carmenit koos don Jose ja toreadoori Escamilloga, sensuaalseid kätega lavastatud armastustantse, milles oli päris palju ka huumorit, lustakat kankaani Offenbachi Infernal Galop'i (tuntud rohkem nähtavasti kõnekeeles kankaani muusikana) saatel, Gruusia rahvatantse, Iiri Riverdance'i, võistluskunste ja palju palju muud.
Ja kõike seda tehti näppudega. 50 minutiline kava tundus liiga lühike, sest ma olin nagu paigale naelutatud, silmad suured ja nägu naerul, sest kõik, mis laval toimus, hoidis vahvat pinget üleval algusest lõpuni.
Kostüümid
Imeliselt värvikirevad ja detailsed kostüümid olid. Eriti kui mõelda, et tegemist on näpukostüümidega. Iseenesest ei olnudki palju vaja, et näppudele kostüüme teha - väikesed triibud madrustele, rohelised sokid iirlastele, väikesed valged rätikud venelannadele, kohev seelikusaba Carmenile - aga vaatamata sellele kõigele, oli kostüümide efektsus just nendes stereotüüpsetes kostüümides, mis tegid kiiresti mõistetavaks, mis tegelastega laval parasjagu oli. Muidugi, kostüümid ja näpud ja muusika - need oli kõik ilusasti harmoonias ja kõik andsid oma osa sellele, et vaatemäng oleks nauditav. Käed panid kostüümid liikuma, kostüümid näitasid, kellega on tegemist ja muusika tegi pildi veelgi selgemaks ja tegid kätest koos liikumisega konkreetsed karakterid.
Kokkuvõttes:
Kihvt oli! Särtsakas oli! Lõbus oli! Käed, sõrmed, muusika ja kostüümid kõik kokku andsid väga laheda ansambli, mis jääb pikaks ajaks meelde ja mida vaataks veel hea meelega!
 |
| Foto NUKU kodulehelt |
Pealkiri: Extravaganza
Teater: Fingers Theatre (Sõrmeteater), Gruusia
Kestus: 50 minutit
Žanr: Sõrmeteater
Millal nähtud: TREFF, 07.06.2015
Minu hinnang: 5/5
Etenduse pealkiri - Extravaganza - on väga tabav, sest nähtu oli tõesti suurejooneline ja ekstravagantne. Arvate, et see pole lihtsalt võimalik? Et kuidas saab midagi etendada sõrmedega ja väikesel imetillukesel laval ja olla samas suurejooneline? Oli! Ja kuidas veel oli! Särtsakas muusika, säravad ja värvikirevad geniaalselt läbimõeldud kostüümid (jah, ka sõrmedele on võimalik kostüüme teha!), ja maagiliselt plastilised ning väljendusrikkad käed ja näpud- kõik need kokku moodustasid vaatemängulise, lõbusa ja dramaatiliselt kauni etenduse.
Näitlejad ehk käed ja sõrmed:
No ei mahu mulle pähe, kuidas on võimalik oma sõrmi niimoodi liigutada nagu tegid seda Extravaganza näitlejad. See oli võrratu, kuidas tegelastele anti sõrmede kaudu emotsioonid ja isegi näod (mida tegelikult ei olnud), karakterid ja täiesti usutav liikumine. Ma olin lummatud ja täiesti võlutud. Ma tean ja saan loogiliselt mõeldes aru, et nad on seda kunsti õppinud ja nendel on aastatepikkune kogemus, aga anda ainult käte ja sõrmedega oma tegelaskujudesse niivõrd värvikas elu, see oli minu arvates intrigeeriv.
(Vahemärkus: Pärast etendust koju minnes, avanes minu köögis järgnev vaatepilt. Ühes laua otsas läptop, kust tulevad taustaks Extravaganza videoklipid, teises laua otsas mina, nina kord arvutis, et jälgida näitlejate käte liikumist ja kord oma enda käte peal. Niisiis, pärast etendust minu koduköögis, otsustasin ma proovida, kas minu käed on võimelised kasvõi kaudselt liikuma nii, nagu liikusid näitlejate käed ja näpud - katseeksitusmeetodil. Mida minut edasi, seda rohkem tõusis minu austus, mis juba etenduse ajal oli seal kusagil kõrgel pilvede all nende näitlejate vastu, veelgi kõrgemale. Kui käed sain ma liikuma piisavalt hästi, no siis, andke mulle andeks, mu näpud tundusid mulle peale paariminutilist testimist totaalselt saamatud ja abitud ja kohmakad ja täiesti võimetud liikuma kasvõi ligilähedaselegi sellele, mida ma Extravaganzas nägin. Ma kujutan ette, kui tegemist oleks olnud varjatud kaameraga, siis oleks see üks väga totter ja kurb ja tragikoomiline pilt olnud. Nagu osades videotes öeldakse: Ärge seda kodus proovige!)
 |
| Foto NUKU kodulehelt. |
Mida esitati?
Tegemist ei olnud ühe looga, vaid etendus oli ülesse ehitatud mitmetele erinevatele numbritele, saateks tuntud hoogsad muusikapalad. Muusikal oli üldse väga suur roll selle lavastuse juures, sest pea kõik lood, mis näppudele ja kätele taustaks tulid, olid väga tuntud ja eks see oli kandvaks teguriks, eriti hea tuju loomisel.
Vaatajad nägid Michael Jacksoni moondance'i, Bizet' Carmenit koos don Jose ja toreadoori Escamilloga, sensuaalseid kätega lavastatud armastustantse, milles oli päris palju ka huumorit, lustakat kankaani Offenbachi Infernal Galop'i (tuntud rohkem nähtavasti kõnekeeles kankaani muusikana) saatel, Gruusia rahvatantse, Iiri Riverdance'i, võistluskunste ja palju palju muud.
Ja kõike seda tehti näppudega. 50 minutiline kava tundus liiga lühike, sest ma olin nagu paigale naelutatud, silmad suured ja nägu naerul, sest kõik, mis laval toimus, hoidis vahvat pinget üleval algusest lõpuni.
Kostüümid
Imeliselt värvikirevad ja detailsed kostüümid olid. Eriti kui mõelda, et tegemist on näpukostüümidega. Iseenesest ei olnudki palju vaja, et näppudele kostüüme teha - väikesed triibud madrustele, rohelised sokid iirlastele, väikesed valged rätikud venelannadele, kohev seelikusaba Carmenile - aga vaatamata sellele kõigele, oli kostüümide efektsus just nendes stereotüüpsetes kostüümides, mis tegid kiiresti mõistetavaks, mis tegelastega laval parasjagu oli. Muidugi, kostüümid ja näpud ja muusika - need oli kõik ilusasti harmoonias ja kõik andsid oma osa sellele, et vaatemäng oleks nauditav. Käed panid kostüümid liikuma, kostüümid näitasid, kellega on tegemist ja muusika tegi pildi veelgi selgemaks ja tegid kätest koos liikumisega konkreetsed karakterid.
Kokkuvõttes:
Kihvt oli! Särtsakas oli! Lõbus oli! Käed, sõrmed, muusika ja kostüümid kõik kokku andsid väga laheda ansambli, mis jääb pikaks ajaks meelde ja mida vaataks veel hea meelega!
