Kuvatud on postitused sildiga Manga. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Manga. Kuva kõik postitused

laupäev, 19. aprill 2025

Kultuurinädal (2): 7 - 13. aprill 25 - tööõnn, raamatud, aiandus ja J-TSOON

Tervitus!

Järgmine kultuurinädal on möödunud.

N 10. aprill:

1) Sattusin Peaasja kontorisse tööõnne töötuppa, mida viis läbi särav ja inspireeriv Tiina Saar-Veelmaa, kes on nagu hunt Kriimsilm: psühholoog, karjäärinõustaja, lektor, ema, teadur, ja mida kõike veel. Naine on tööõnne uurinud 24 aastat ning avaldanud 10 raamatut. Töökultuur ja tööõnn on omavahel tihedalt seotud.

Sai kindlasti rohkelt indu ja positiivsust süstitud, kuid tundsin ka, et taaskord laskutakse mingite lahenduste lõksu, mis mulle isiklikult vastumeelsed ja halbade konotatsioonidega. Asjad ei ole alati nii lihtsad. Iseäranis frustratsiooni tekitab minus sõna "delegeerimine" mida ohtralt propageeritakse kui ühte hõbekuuli. Fakt on aga see, et ega mingid töötükid ei kao, need lihtsalt tilguvad kellegi teise taldrikule, kes sunnist, kohusetundest või hierarhial madalamal kohal olles, on situatsioonis, kus tema peab tegema ära kõik n-ö ülejäägid, mida teised delegeerivad. Eriti kui meeskonnas ei ole assistenti, sekretäri või abipersonali. Töö ei kao kuskile, keegi teeb vaid rohkem ja ebameeldivamaid asju. Ning, ei, väide, et jagame töö nii, et kes on mingis asjas hea ja kellele meeldib mingi teatud töölõik, siis talle ka anda ülesanne, mida töökorraldus talle otseselt ette ei näe, ei ole minu silmis adekvaatne. Miks peab keegi tegema rohkem, sest ta on mingis asjas "osav"? See osavus võib olla meeletu töö tulemus ja tegevus ei pruugi meeldida isegi kui oled andekas. Need ühed ja samad kipuvad olema tublid kõiges ja saama patsahkami lisaülesandeid kiituseks. Kohe tuli meelde nt protokollimine või märkmete tegemine koosolekutel. Ma ise ei ole kohanud sellist inimest, kes seda naudiks ja vabatahtlikult entusiastlikult sooviks teha (kus te olete protokolli fännid? auuuuu?). Juhtub see, et see tükike söödetakse ikka ette sellele uuemale, madalamal positsioonil või ülikohusetundlikule kolleegile. Paljud "kasulikud" meetodid ja lähenemised toimivad vaid teatud organisatsioonides, kus eesmärgid, ootused, väärtused, kompensatsioonid ja prioriteedid paigas. Kuid kui paljud meist töötavad reaalselt sellistes organisatsioonides, kus raha, tahtmist, ideaale ja ressurssi, et teha neid "õigeid" otsuseid ja fokuseerida tulemuste kõrval ka töötajate heaolule? Arutlesin teemat ka oma sõbrannaga, väga laialdase ja pikaajalise kogemusega personalijuhiga, kes nõustus, et asi ei ole nii siuh-säuh. Kahjuks. Aga eks see konkreetne teema üks minu vastumeelne kiiks ole ning erinevad kogemused ja inimesed näevad asja erimoodi. Nüüd on aga välja elatud ning võime liikuda ägedamale lainele.

Emalt, suur kiitus Tiinale tunnustuse tähtsuse välja toomise eest. Üks osaleja ütles, et tema jaoks ei ole nt otsene tänav tagasiside vajalik (kas kingituse või tänusõnade näol), ta on rahul kui õpetatavatel hästi läheb. Tiina aga lausus, et tunnustus tuleb sõnast tunnistamine, ehk siis, sinu olemasolu ja rolli kellegi edukas käekäigus tõdetakse ja kinnitatakse, ning see on tegelikult vajalik tagasiside igal tasandil ning igal moel ja selle väärtust ei tasu alahinnata. Olen kahe käega nõus!

Võtsin sessioonilt kaasa hulgaliselt uusi mõisteid, kontseptsioone ja mõtteidusid, mida edasi mõlgutada ja kasvatada ning ehk ka rakendada kui tahtejõudu piisavalt. Põnevad uued sõnaleiud olid kaastundeväsimus (mis võib viia passiiv-agressiivsuseni, sest ei suuda enam empaatiat välja pumbata), arenguväsimus (ei taha enam uusi asju muudkui õppida), kleebik (ma olen vist ajast maas, kuid mis ajast on post-it kleebik? kindlasti võtan nüüdsest ise kasutusele eestikeelse koduversiooni), kronose aeg (tavapärane arusaam aja kulgemisest) versus kairose aeg (mida tunneme nt reisil olles või kui meil on vahva; elamustes mõõdeta aeg, mis möödub kuidagi teistmoodi; aeg peatub ja on tulvil), erialatüdimus, burnout ehk läbipõlemine (oled ülestimuleeritud) ja boreout ehk töötüdimus (oled alastimuleeritud) -- tagajärjed ja sümptomid on mõlemal, muide, tihti samad.

Intrigeerivate ideedena tooks välja väite, et ka lumehelbekestel on õigus end õnnelikuna tööl tunda (tulenevalt siis uskumusest, et nad on liiga nõudlikud ja egoistlikud karjäärimaastikul), punase joonega tõmmatakse alla asjad mis on valesti, mitte mis õigesti (koolikontekstis), tuleb osata oma instrumenti häälestada ja hoolitseda selle eest (instrument = sa ise), "aitäh" tähendab "aita jumal" (ma ei olnud "aitäh" sõna taha kunagi varem vaadanud), väärtuskonflikt viib töötüdimuseni või läbipõlemiseni (nt kui tööandja kommunikeerib teoorias üht, kuid praktikas see ei peegelda -- väärtustame ja arvestame kõigi arvamustega, kuid otsused teeb siiski ainult kitsas ring), ma tahan/ma pean tööülesannete tasakaal (ideaalne 80/20; kui liiga palju "ma pean", siis hakkame ülemäära lootma tahtejõule; jõudu, et pidevalt tehta ei jätku aga kauaks), humoorikas repliik: kolm põhjust miks minna haridusvaldkonda? juuni, juuli, august.

Kiiduväärselt põhines kõik ikkagi teadusel ning ka sellest valdkonnast oli põnevaid leide. Nt tõsiasi, et inimese üldine õnnetunne on seotud tema vahetu keskkonnaga, kus ta enamus ajast veedab, milleks on tavaliselt suuresti töökoht. Ning, kui tööl ei olda õnnelik, siis ei olda seda tõenäoliselt üldiselt ja väljaspool. Kuna Eesti ei ole riikide õnnetunde nimekirjades eesotsas ja pigem isegi langeb, siis järeldus on lihtne: midagi on meie töökohtades ja -kultuuris valesti. Palju rääkisime erinevatest põlvkondadest ning kuidas on töötamine, selle eesmärk, fookus, tähtsus, tehniline pool, vajadused, rollid, ootused, arenguvõimalused, kodu ja eraelu ühildamine, jne aastakümnete jooksul drastiliselt muutunud. Enam ei olda igavesti lojaalsed ühele tööandjale ja karjäärivalikule, vaid tänapäeva noored teevad potentsiaalselt üksteist karjääri elu jooksul. Varem oli suhtumine "säästan nüüd, kulutan hiljem", hetkel aga liikunud põhimõttele "kulutan nüüd, säästan tulevikus". Tööandja ei ole enam võimaluste pakkuja, vaid nende looja. 

Lisaks, sai tehtud igasugu grupidünaamika ja üksteise tundmaõppimise mänge ja jäälõhkujaid. Huvitavad olid erinevad testid ja eneseanalüüsimeetodid, harjutused, graafikud, mõõdikud, võtte mida saaks hõlpsasti kasutada nt arenguvestlustel, meeskonna koostöö tugevdamisel, üksteise mõistmise parendamisel, murekohtade tabamisel, jne. Asjalik oli idee, et probleemide korral peab esmalt organisatsiooni tasandil küsima, et mida too teha saab, ning siis alles liikuda edasi üksikisiku tasandile, sest võimutasakaal on ju ikkagi tugevama süsteemi kasuks. Üksik indiviid ei saa alati paljut korda saata, et olukorda edendada või lahendada.

Lõpetuseks, ei ole hetkekski vaidluse all, et tööõnn on tähtis, kuid minule tundub see meie töömaastikul siiski luksus, millele keskenduda. Midagi mida igaüks endale lihtsalt lubada ei saa, kas tulenevalt meie enda mingitest limitatsioonidest või reaalsusest või organisatsioonist meie ümber, sisepõhjused või välipõhjused. Vaja on leib lauale panna, ning Maslow püramiid kehtib ka siin: esmalt baasvajadused, nagu söök, ja siis abstraktsed, nagu õnn. Mulle tundub, et tööõnnest saab laiaulatuslikus praktikas rääkida pigem asutustes, kus on prestiiži, ressurssi või vähemalt tahtmist sellele fokuseerida.


Peaasi ja nende Eesti inimeste vaimse tervise maailmapääste missioon on imetlusväärne. Kindlasti tasub tutvuda nende pakutavate võimalustega enda või lähedase vaimset tervist turgutada ja toetada. 



2) Viru Rahva Raamatus leidis aset järjekordne raamatututvustus. Seekord oli fookuses Peter Pomerantsevi teos "Kuidas võita infosõda". Vestlust juhtis Imar Raag ning paneelis osalesid Jaanika Merilo, Mari-Liis Somelar ning Martin Arpo. 

Kriitikana tooks välja, et neli väga sisukat ja teemas kogenud isikut korraga üheks tunniks aega jagama panna oli veidi liiast. Kõigilt oleks tahtnud enam kuulda ning kõik pidid oma sisukate vaadetega mahutuma limiteeritud aega ja võistlema kaaslastega -- kes hakkas teistest üle rääkima ja domineerima, ning kes ei saanud piisavalt sõna ning oma vaateid lõpuni arendada. Mingi hetk liiguti kesksest teemast ka ülemäära ääremaadele, mis olid küll kaasahaaravad mõttelennud, kuid kese kippus vestlusel olema kaootiline. Erinevaid mõtteid, ideid, teooriaid, kogemusi ja vaatenurki pakuti hulgi, kuigi vestlus oli veidi eklektiline -- siit sinna ja seda ning toda -- , ning oleks võinud enam fokuseeritud olla, iseäranis raamatust lähtudes. 

Sisu oli tohutult intrigeeriv ning rohkem ja pikemalt oleks soovinud kuulda kõnelejate arvamusi ning lähenemisi eri teemadele, mis põhivaldkonnaga seotud. Õhku visati küsimusi ja pakuti potentsiaalseid vastuseid. Nt miks on demokraatia, kui ideoloogia, pigem alla jäämas tänapäeval? Meie elu on lihtsalt liiga turvaline ehk. Kuidas defineerida üldse infosõda? Kas faktikontroll on ikka faktidel ja tõel põhinev või subjektiivne ja selle tegija vaadetest lähtudes kallutatud? Kinnitati, et kuna selle reeglid on karmid, siis faktikontrolli legitiimsus on tagatud. Siiski, valeväidete tegemine on lihtsam kui nende pidev faktikontrollimine. Tegu on mõnes mõttes kaotatud lahinguga. Mis ja kus on moraalsed ja eetilised piirid? Eetika oleneb ehk kontekstist (nt sõjaolukorras).

Vestlejad tunnistasid, et valeinfo ja konspiratsiooniteooriad ei kao kunagi kuhugi, kuid tõde on siiski tugevam vundament. Mõtlema panev oli ka väide, et tõel on teatud sihtgrupp ning keeruline on jõuda nendeni, keda faktid ei sega. Propaganda on aga loodud sellisel viisil, et sind segadusse ajada nii, et see "vale" legitiimse tõena näib. Samas, jäi kõlama mõte, et ei tasu maha kanda neid, keda vandenõuteooriad ja valeinfo peibutavad, sest liiga kergekäeliselt otsustatakse, et teatud gruppidega ei ole mõtet vaeva näha. Pigem peaks olema vastupidi. Võtmesõnad infosõjas ja jutuks tulid veel kuuluvustunne, manosfäär, vastupropaganda -- kontra pool on alati samm taga, jne. 

Raamatust selle tagakaanelt: 

Mida teha, kui need, keda sa armastad – perekond, kodupaik, kodumaa –, heidetakse konspiratsiooniteooriate ja kunstlike hirmude keerisesse ning nad libisevad teise reaalsusesse, kus must on valge ja valge on must?

1931. aastal intervjueeris Briti ajakirjanik Sefton Delmer Adolf Hitlerit. „Sain hetkega aru, mis on tema võimu saladus,“ kirjutas Delmer ajalehes The Daily Express. Kui puhkes Teine maailmasõda, värbas Briti luure Delmeri, et kasutada tema teadmisi natside propagandast selle vastu võitlemiseks.

Kui Sefton Delmer 1979. aastal suri, nimetati teda järelehüüdes „sõbralikuks Falstaffiks, kes tundis Hitlerit hästi – ja Hitler elas piisavalt kaua, et seda kahetseda“.

Mida on meil sellest õppida?

Samavõrra nagu see raamat on reis propaganda minevikku, on see ka reis propaganda tulevikku.

Pomerantsev jälgib Delmeri teekonda läbi 20. sajandi propagandamaastike. See pole ajalooline teos ega biograafia. Tänapäeva desinformatsiooni uurijana on Pomerantsevi eesmärk aru saada, mida Delmer meile propaganda olemuse ja infosõja kohta õpetab ning kuidas ära tunda korduvaid propagandamustreid, mida Putini administratsioon kasutab. Just nagu korduvad propagandamustrid, kordub ka see, et me ei saa nendega hakkama.


P.S. Peter Pomerantsev on tulemas ka HeadRead festivalile mais.



L 12. aprill:

1) Suur raamatulaat Telliskivi TLN tunnelis oli äge. Kahjuks, lahkusin seekord tühjade kätega, kuid sellised vanade raamatute turud meeldivad mulle väga. Kirjanduse paberikuhjades tuhnimine ja nende lappamine, lootes leida seda ühte kullanõela heinakuhjast, on kuidagi lõõgastav ja stressi maandav tegevus. Ma ei ole sellesse tunnelisse varem sattunud ning taolise ettevõtmise jaoks, eriti vihma ja tuulega õues, oli asupaik super. Rahvast oli ning paljud hankisid minu sealoleku ajal endale 2 EUR/tükk teoseid. Kuna ma ise upun kodus juba raamatutesse ning enamus huvipakkuvat on koju soetatud, siis ei olnud laudadelt seekord leida mulle midagi, millest puudust tunnen. Olen alati otsingutel ja valmis rahakoti ava lahti kangutama, kuid see peab midagi ekstra erilist olema mille oma niigi ülepungil "kodulattu" kaasa tassin.

Hulganisti leidus ingliskeelset kirjandust, põnevikke, krimkasid ja naistekaid, Varraku ajaviitesarja vanu trükke, Barbara Cartlandi retroversioone (mida äärepealt oleks kaasa haaranud, sest need olid nii lahedalt "vanamoodsad"), Erseni naistekaid, Eesti Päevalehe romaanisarja kirjandust, tsipake aegunud teatmeteoseid, nõukaaja väljalaskeid ning kõiksugu teoseid, mille tiraažid on olnud suured ning mis paljudel ehk vanast ajast kodus või maal juba olemas. 



2) Linnateater üllatas seekord positiivselt, keskendudes hoopis kevadele, rohelusele ja aiandusele. Selliseid positiivseid teatriga otseselt mitte kokku puutuvaid mõnusaid teemapäevi võiksid nad veelgi korraldada -- mina astun kindlasti läbi. Osta sai erinevaid aiasaadusi ning niisama snäkke. Minu kohaletulemise peibutuseks oli, muidugi, etenduste piletite müük -30%. Krabasin endale kohad lavastustes: "Esietendus" ja "Algselt oli laul". 

Programm oli pikem, kuid kuulasin ära vaid Eva Luigase sessiooni "Kevad väikeaias". Ma ei ole just suur rohenäpp ning igast toalilled kipuvad minu "hoole" all pigem otsad andma, kuid maal on suur täitmata aialapp ootamas ning ka rõdu on super kasvuhoone. Ehk oleks aeg julgus kokku võtta ja käed ikka mullaseks teha. Mulle tohutult Eva Luigase olek, arusaamad ja suhtlemise stiil meeldis, ta oli nii otsekohene, muhe ja ehe. Elegantne ja terav-kui-mesilane daam, kes tunneb nalja ja rohelust. Tema huumor oli just minu maitsele ja mitmed naise ütlused panid muigama. Tunnisest loengust sain nii asjalikke mõtteteri kui praktilist teavet, et kuidas üldse aiandusega alustada ja millele tähelepanu pöörata. Nt tõdemused, et inimene võiks oma elus olemiseks osata ikka midagi kasvatada, inimesel peab olema oma kasvuhoone, pole midagi paremat kui oma kasvatatud kartul ja punase lehega taimed sisaldavad antioksüdante -- "ma ei tea kes need on aga pidid väga kasulikud olema, ju nad siis midagi teevad", jne. 

Üks huvitav soovitus ja ahaa-moment millega ära läksin oli tõsiasi, et igast äbarikke taimi Maximast nurgas nukrutsevaid ei tasu reanimeerida. Nimelt, on nad haiged ja väetid ning koju tuues nakatavad nad teisi terveid taimi ning toovad villa- ja lehetäid ja muud kahjurid kaasa. Mu ema on koguaeg segaduses, et miks ta parasiitidest lahti ei saa, küll seebiveega ja tšilliveega konstantselt pritsides ning väetades -- see ongi põhjus, sest ta on tõeline gigantse südamega poodi vedelema hüljatud taimekeste päästja. Mulle meeldis ka eluterve idee, et ei tasu aiandusega väga vaeva näha ja hulluks minna, loodus teab mida teeb ja teda peab usaldama, samas, on hetki kus ka loodus vajab natuke tagant tõukamist.

Mis ma veel kaasa võtsin? Kasutage valguslampe (taim vajab 1500 luks valgust, aga aknast tuleb vaid 700 luksi keskpäeval). Tuleb teha talikülvi ja kasutada mullakuubikuid. Talv selekteerib välja elujõulised taime alged -- seemneid on palju, kuid kõik ei idane. Lavendel ei taha liigniiskust ja kipuvad Eestis välja minema. Püsilille seemnetele on talikülv väga kasulik. Ostke juurikaid -- leotage, istutage potti ja läheb! Bataati õnnestub täitsa potis kasvatada. Kasvatage oma teetaimi ise, sest "vaadake kui kalliks on tee läinud -- 10 eurot!" Taimedest panin kõrva taha soovitused mulda pista õisuba, Uus-Meremaa spinat ja punane malts (ilus ja söödav). Suures kasvuhoones minikasvuhoone on midagi mida katsetada. Sööme kõik aedsalatit, sest kõik söövad, kuid on palju parema struktuuri ja maitsega rohelisi taimi. Tähtis on kevadine aiariistade korrastus -- varustus ja riietus peavad olema mõnusad. Vihmaussi sõnnik on iga aiapidaja parim sõber. Korjake vihmavett ja kasta kraaniveega ei pruugi enam vajalik olla. Seebivee pudel hoidke alati roosipõõsas, et vajadusel peale pihustada. 

Koomilised seigad oli liigsete aedubade ja suvikõrvitsatega inimeste ründamine, pange mulda ikka maitsvaid asju, sest "olen igast asju kasvatanud, mis hiljem suus ringi käivad", "kui esimest korda Hispaania teeteod avastasin aiast, siis nutsin terve öö" -- nendega on väidetavalt võimalik koos elada, nende kahju vähendada ja nende hulka minimaliseerida, "pole midagi hullemat kui vana mullane kinnas".

P.S. Linnateatri -30% soodukas kestab veel 19. aprillini.



3) J-TSOON, 1. päev

Olen animed vaadanud ja mangat lugenud oma paarkümmend aastat, kpopi ja jpopi kuulanud oma viisteist aastat ning Aasia kultuuriga sina-peal olnud umbes sama kaua, kuid J-TSOONile veel sattunud ei ole. Tegu on äärmiselt tänuväärse, kuid siiski suhteliselt värske tulijaga subkultuuride skeenel, ning otsustasin seekord, et lähen kuulan paar põnevat loengut ära. Läksin loenguteks, jäin kpopiks. Esiteks, ma ei adunud üldse kui mastaapne see ettevõtmine on ning kui palju rahvast, tegevusi ja müüdavat. See oli tõesti vinge. Melu oli meeletu. Pea iga teine külastaja oli kas cosplay riietes või muudmoodi teemakohaselt rõivastatud ning tekitas tunde, et kõnnidki kõigi nende tegelaste maailmas või Tokyo/Souli tänavatel (märkasin ringi liikumas "Heaven Officials Blessingu", "Jujutsu Kaiseni", "Howl's Moving Castle", "Kimetsu no Yaiba" jne tegelasi nagu Nezuko ja sarmikas Howl isiklikult). Oli hetki kus rahvast oli ohtralt ning keeruline oli liikuda, kuid kui suurtes saalides tegevused ning enamus massi seal, siis oli päris mõnus ringi jalutada ja silmadel kogu lahedat sigrimigri virrvarri endasse haarata.

Esimene korrus oli pühendatud kaubandusele, toitlustusele ja kunstnikele, kes oma loomingut müüsid. Valikut oli rohkelt, rikkalikult ning värvikirevalt. Kõik nunnu ja armas oli käega katsutav. Osta sai kõikvõimalikke maiuseid, snäkke, jooke, mis kõik ägedalt Aasiapäraselt rõõmurohketes ja nunnudes pakendites. Võimalik oli soetada muusikat ja iidolimaailma tooteid (CDsid, vinüüle, staaride pilte ehk photocarde, ajakirju otse Koreast sinu lemmikutega kaanel, jne) ja mangat ning kirjandust, igasugu anime/manga/mängude/vm figuriine, nänni, märkmikke, rinnamärke, T-särke, riidekotte, kleepekaid, mänguasju, vm. Suur hulk pakkujaid andsid võimaluse osta Aasia stiilis variatiivse valikuga ehteid. Glowstation oli kohal laia repertuaari Korea ja Jaapani kosmeetika, näo- , keha- , käte- , juuste- ja muu hooldusega. Olen päris suur eriti Korea ilutoodete austaja, seega, oli lahe, et seegi Aasia hinnatud suurtööstuse osa sai esindatud. 

Kunstnike- ja käsitöö allee (Artists & Crafters Alley) mind tõesti üllatas, sest tohutult oli kohale tulnud fänne, kes inspiratsiooni oma lemmikutelt saanud, ning nüüd nii kleepekaid, mobiilikaunistusi, joonistusi, vm kauplesid. Inimesed on nii andekad! Käisin ringi ja muudkui imetlesin. Igale maitsele leidus midagi, neid kes jumaldavad iidolitega nänni, kui neile, kes on mängurid või animelugejad, ja neile, kes on pigem BL sõbrad. Või neile, kellele lihtsalt meeldivad armsa disainiga asjad. Toitu pakuti, loomulikult, ka, kuid minu jaoks oli valik natuke limiteeritud ning mitte just kõige tervislikum (in my humble opinion). Proovisin Kausiku pokebowli, mis kõhu kenasti täitis ja täitsa hea oli -- teenindus oli meeldiv. Bubble tea haaramise võimalusi oli keskmisest rohkem kui oleks eeldanud. Ei ole selle joogi võlust veel aru saanud, aga igaühele oma. Ise soetasin endale paar toredat rinnamärki kiisude (cat sandwich), Haikyuu, Sanrio ning Heaven Official's Blessingu tegelastega, ühelt kunstnikult riidekoti (Jeti Crafts) ning haarasin kaenalsse Jaapani Saatkonna pakutavad ajakirjad (kirjanduse ja tantsu teemal).

Alumisel 0. korrusel, 2. korrusel ning Energia avastuskeskuse erinevates ruumides leidus veel laias valikus eri tegevusi nagu loengud, võistlused, töötoad, Kahoot!, karaoke, kindla loomingu fännide kohtumised (nt Sailor Moon meetup, One Piece meetup, Mo Xiang Tong Xiu (MXTX)), kpop tantsuõpe- ja trenn, tantsuvõistlused, cosplay võistlused, joonistusvõistlused, jne jne jne. Suur-suur osa festivali alast oli pühendatud mänguritele ja nendega seotud võistlustele. Palju, korraga ja erinevatele huvigruppidele leidus kuskil midagi, mis igale ühele külastejatest midagi spetsiifiliselt meelepärast pakkus. Olin nutikas, tulin festivalile Energia avastuskeskuse uksest, kus oli väga vähe rahvast, vähe sagimist, palju ruumi ja õhku. Sain rahulikult riided sinna jätta ja siis kõrvalmajja suured melumassi sukeldatud. Enamused tulid aga Kultuurikatla sissepääsut, kus tekkis tropp. 

Kuulasin ära loengu Jaapani varjatud reeglitest kinkide andmisega seoses TLU Jaapani Klubi poolt. Tean omajagu Jaapani kultuurist ja olen aru saanud, et kingiandmine on üpris keeruline maailm mida navigeerida ja, peab tunnistama, et kõik need jäigad raamistikud võtaksid tavapärasest andmise rõõmust küll kogu võlu ära. Loeng oli piisavalt põhjalik, informatiivne ja huvitav.

Mis ma teada sain? Alati tuleb kink anda kahe käega ja öelda: "Tsumaranai mono desu ga" -- see ei ole midagi erilist, kuid loodan, et sulle meeldib. Võtmesõna on tagasihoidlikkus, isegi kui pakud midagi eriti kulukat ja uhket. Palju oleneb sellest, et kes kellele midagi annab -- hierarhia on tähtis. Ülemusele ei tohi kunagi midagi odavat pakkuda ning talle annad kahe käega, kuid tema võib võtta ühega. Kui mingi plönniga bossi solvad, ei ole ametialased alandamised ja töökohakaotus ulmelised tagajärjed. Kink peab olema alati kenasti pakitud ja iga detail peab olema läbi mõeldud. Ka värvivalikud: punane ei ole hea, roheline aga nt on. Vältida tuleb asju kus on numbrid 4 ja 9. Neli kõlab jaapani keeles kui surm ja üheksa kui midagi halba. Kinke ei tohi kunagi teiste või andja ees avada, et emotsioonid õnnest või pettumusest ei avalduks. Ning, et ebasobiliku kingi saaks privaatselt ilma probleemita prügikasti visata. Kingiga käib kaasas kirjake või kaart. 

Kinke ei anta aga niisama, vaid ikka mingil konkreetsel põhjusel. Kink ei tohi olla liiga kallis või liiga odav. Kui on liiga kulukas, siis on saaja kimbatuses, sest ei saa ehk pakkuda sama väärtusega kinki tulevikus tagasi. Reegleid, et mida anda, otseselt ei ole, kuid nugasid ja tööga seotud asju ei tohiks valida. Hea variant on tarbitavad asjad nt maiusega, puuviljad (mis on Jaapanis kallid). Mõned sõnad: okaeshi -- kink, mille annad tagasi, kui oled midagi eelnevalt saanud; võiks olla 50% orginaalkingi väärtusest; omiyage -- nt puhkusreisilt toodud kingitus kolleegidele (pidi olema pop, et valetatakse, et ei käida kuskil, et vältida toomist); goshugi -- pulmakink, mis on tavaliselt raha ning mida loetakse sinu ees üle nt ämma poolt (kõik pannakse kirja; kui koonerdad, siis tehakse sellest number, ja tulevikus saad enda pulmas vastu sama sandi summa -- raha peegeldab otse, et kui palju hoolid ja austad paari); ochugen ja oseibo -- suve ja talve kingitused, mis ei ole läänes tuntud. Loomulikult on ka sünnipäevakingid aktuaalsed ning nende andmise reeglid ei ole väga karmid ja oleneb kelle sünnipäevaga on tegu. Aktsepteeritavad on isetehtud nt käsitöö kingid.


Siis kõndisin mööda suurest saalist, kust röögatut aplausi ja karjeid iga lühikese aja tagant kostus. Otsustasin sisse piiluda. Saalis leidis aset kpopi grupitantsude võistlus. Jäin vaatama ning see oli parim otsus. Tüdrukud olid nii talendikad, tublid ja vahvad. Üks etteaste teise järel, tundsin kuidas hea tuju ja kpopi võlumaailma entusiasm taas minus pead tõstab. Olen praegu pigem selline casual kuulaja ning eriti žanri tegemistega enam kursis ei ole, kuid Korea pop oskab sind hõlpsasti taas endasse imeda. Mulle tohutult meeldis kuidas need kahe kuni üle kümnesed grupid nii motiveeritult, pühendunud ja osavalt neid tantsunumbreid esitasid. Lausa lust oli kuulata ja vaadata. Kostüümid on, lisaks, kiituse ära teeninud, sest mõned olid ekstra vaeva näinud, et oma iidolite riietusi kopeerida. Kusjuures kvaliteetselt ja tõetruult. Tantsud ja esitused oli kohati nagu täitsa päris kpopi lavadelt ning oli ilmselge, et lapsed olid tohutult tööd teinud. Respekt! Publik oli kohati tsipa liiga segane ning ma kardan, et mitmed röökisid oma hääled ära -- ei saanudki väga aru miks, kuid see käib vist muusikastiiliga kaasas. Konstante "amazing" ja "OMG" oli ka üks hetk pigem humoorikas. 

Kuigi ma ei jälgi enam kpopi pingsalt, siis paljud esitatavaid artistid tundsin isegi ära, nt ITZY, ATEEZ, AESPA, Dreamcatcher, ILLIT, TXT. Oli ka uusi ja tundmatuid nagu Kiss of Life. ITZY loo "Not Shy" panin kõrva taha ja kuulasin kodus üle. Kõige menukam bänd tundus olevat ATEEZ, mis minu meelest valjema reaktsiooni publikust välja tiris. Laul mulle iseenesest peale ei läinud ("Ice on My Teeth"), kuid tean, et neil on paremaid palasid. Mulle endale meeldis duo esitus TXT "Can't You See Me" loost, sest see oli üks väheseid laule mida ma olen varem kuulnud -- paar oli, loomulikult, osav esituses. Kuid kõige eredama mälestuse jättis trio, kes tegi järgi BSSi (Seventeenist). Mega lahe!

Kpop grupid olid jagatud kolme kategooriasse: kuni 14. aastased, 15-17. aastased ja 18+.

Ekstra armsad olid need mitmed vanemad, emad ja isad, kes oma väikseid kpopi fännidest lapsi saatsid ja nendega koos festivalist aktiivselt osa võtid. 

Suured tänud kõikidele esinejatele äärmiselt ägeda ja vinge kogemuse eest!





P 13. aprill:

J-TSOON, 2. päev

Põikasin kärmelt läbi cosplay võistluselt, mis, taaskord, paneb imestama kui pühendunult ja põhjalikult inimesed oma eeskujusid ja lemmiktegelasi järgi julgevad ning suudavad teha. See nõuab ikka kulbiga julgust, veendunust, nokitsemist ja pealehakkamist. Igaüks sellega toime ei tuleks. Iga esitaja sai oma karakterit demonstreerida enda poolt soovitud viisil ja muusikaga. Küll oldi laval üksi, küll mõne abivahendiga. Paljusid iidolkaraktereid ja mängudest (nt "League of Legends", "Genshin Impact") tuntud tegelasi ma isegi ei tea, kuid, õnneks, leidus esinejaid, kes mulle oma kostüümides tuttavaid. Nt Shinji "Bleachist" koos oma mõõgaga, detektiiv Edogawa Rampo "Bungo Stray Dog'ist", gigantne Yamato "One Piece'ist", Shinobu "Kimetsu no Yaibast" sirmi ja verega, jne. Kes tantsis, kes tegi sketšilaadset seika, kes imiteeris tegelase olemust -- lahe oli nii ehk naa. Publik hullus kõigest, mis laval aset leidis, nagu oli eeldada.

Seekord oli plaanis külastada teist loengut, nimelt Iardacil poolt antavat kimono kandmise ja selga panemise sessiooni. Naine elas Jaapanis ja hakkas seal olles imetlema kimonokunsti, Jaapani teed, aedu, jne ning nüüd jagab oma laialdasi kogemusi ja hobirõõmu teistega. Kõigepealt sai kuulatud kimono ajaloost ning üldist infot, ja siis sai imetletud rõivasse riietumist, alates aluskihtidelt kuni obini välja. Esmalt, kimono on inspireeritud Hiina rõivastest ning kanti kunagi ühes tükis. 16. sajandil kujunes välja kimono sellisena nagu meie seda teame. Kuninglikud isikud kandsid kunagi kokku kuni kaksteist kihti riideid. Pärast II Maailmasõda rõiva kandmise reeglid ja harjumused muutusid drastiliselt, sest oli puudus materjalist ning tulid peale lääne trendid. Tänapäeval kantakse seda vaid erilistel puhkudel (nt pulmad, festivalid, koolilõpetamised). Yukatat kantakse rohkem, mis on siis kimono informaalsem versioon puuvillasest riidest. Esineja mainis, et temal läheb kimono endale selga panemiseks 30 minutit (varem üks tund) ning see oskus ei ole enam jaapanlaste hulgas levinud. Pigem kasutatakse teenusepakkujaid, kes rendivad nii kimono kui panevad klientidele need selga. Iardacil kandis ise furisoda tüüpi ja mustritega formaalset riietust, mis on mõeldud kandmiseks noortele naistele ja tüdrukutele.

Esinejal oli laud lookas kõiksugu riidetükkidest, mida hoitakse paberite sees, ja abivahenditest (nagu kimono klambrid), ning mannekeen publiku ees ootaski rõvastamist. Kimono selga panemine algab kahe varba otsaga sokkidest ning geta plätulaadsetest jalatsitest. Siis liigutakse esimesse faasi -- alusrõivad. Siin oli põnev tükike n-ö kaelaääre hoidja. Alusriided on tavapäraselt valged ning ei ole lõppseisus visuaalselt väga nähtavad. Teine etapp oli kimono selga panemine. See kaalub palju, antud näide oli 1 kg, ning see peab ulatuma põrandani ja olema kogu keha pikkune alates pea otsast. Mulle üllatuseks, ma ei teadnud, et kaenla alustes on rõival augud, et seda saaks paremini selga panna. Kolmas faas oli erinevate nööride ja hoidjate panemine, mis, muuseas, peavad hoidma keskosa niivõrd jäigana kui võimalik. Kõik need mitmed alusosa detailid ei pea olema ideaalselt paigas ja nägema head välja, sest need saavad lõppvormis kaetud. Neljas etapp oli obi ehk pealmise vöö paika askeldamine. Obi on tihti veel rahaliselt kallim kui kimono ning sel on eri tehnikaid kinnitamiseks. Tegu on kimono selga panemise protsessi ühe keerulisema osaga, sest ta on väga pikk, jäik ja vaja on tugevalt hoida, et see piisavalt püsima jääks. Huvitav abivahend oli dakimakura, väike padi, mis paikneb seljale ja hoiab obi ettenähtud paigas. 

Lõpuks sai räägitud hinnast. Uus kimono maksab alates 1000 EUR, mis on siis käsitsi tehtud, värvitud ja tikud ning kvaliteetsest ja kallist materjalist. Tehtud vastavalt kliendi soovidele ning kehale. Taaskastutatud kimonod on aga väga popid ja aktsepteeritavad ning neid saab väga odavalt kätte, olenevalt siis materjalist ning konditsioonist. Siiski, tuleb märkida, et see on ainult kimono enda hind, obid, abivahendid, alusriided, jalatsid, jne on kõik lisakuluks. 

Publiku poolt sai esitati hulgaliselt küsimusi ning sai teada, et, jah, kimonoga joosta ei saa, raske on põlvitusest püsti tõusta ja trepist käia. Aga tualetis saab täitsa oma asja ära aetud, kui tõsta kõik kihid üles. 

Tegu oli äärmiselt praktilise, informatiivse, konkreetse ja puust-ette-ja-punaseks loenguga. Kimonot vaatan kohe teise pilguga ning tegu on ikka täiesti tõsiseltvõetava kunstiga. Iga aspekt, toiming, ese ja tegevus, sellest riietusest ning selga tõmbamisest.

Kiirelt lipsasin läbi järgmisest kpop grupitantsude võistlusest ning nägin ära endale tuntud artistid nagu ITZY, IVE, ATEEZ, kuid ka uued nagu BADVILLAIN ja DKB. Kõige ägedam oli näha minu generatsiooni staari jäljendamist, 2NE1 "I am the Best", mis võttis sõnatuks, sest oli professionaalne, laitmatu ja grandioosne nagu originaali tüdrukud ise. Esitajatel olid isegi taustatantsijad. Vot see on asja 110% käsile võtmine.

Jällegi, suured tänud kõikidele esinejatele äärmiselt vinge kogemuse eest!


laupäev, 31. juuli 2021

Manga: "Crown of Love" - Yun Kouga

Tervitus!

Seekord ülevaade ühest Jaapani graafilise romaani sarjast.

Pealkiri: Crown of Love
Autor: Yun Kouga
Kirjastus: VIZ Media
Pikkus: 4 köidet
Avaldamine (inglise keeles): 2010
Originaalne avaldamine (Jaapanis): 1998-2002
Minu hinnang: 2.5/5

Iidolite elu on keeruline. Nende maailm on minu jaoks otsekui teisest dimensioonist, mis ei allu tavaelu reeglitele. See sub-kultuur on, samas, äärmiselt põnev oma eri tahkude ja n-ö rituaalidega. Ka läänes on olnud iidoleid ja pop-bände, kes sinna alla kvalifitseeruksid, kuid Aasia, eriti Jaapan, Lõuna-Korea ja Hiina, on selles aspektis täitsa omaette maailm. Oma spetsiifiliste erisuste kõrval, leidub neis kõigis hulganisti paralleele ning ühega tutvudes, saab hea pildi iidolikultuurist teises. Antud manga ei fokuseeri niivõrd tugevalt neile omadustele ja ilmtingimata alati negatiivselt, kuid ridade vahel loeb paljutki välja ning tulemus on päris kõhe. 

Nunnude visuaalidega mangas näeb alati kõik palju helgem ja ilusam välja kui päris elus. Nt Shingo, kes on peategelase, kuulsa iidollaulja, Rima, andunud fänn, on veel pealekauba rikas ja veedab oma aja tüdrukul sabas sörkides, ostes nt viimasega samasse vagunisse rongipileti. Lugejana panen ma selle tõsiasja suunas silma kinni, sest poiss on 10. aastane, armas ja väike-vaene-rikas-laps, kuid reaalses elus nimetaksin ma teda Lõuna-Korea fraasiga "sasaeng". Sedasi kutsutakse fänne, kes elavad kinnisideena oma iidolite nimel, jälitavad neid igale poole (sõna otseses mõttes), varastavad nende asju, püüavad neid katsuda ja veel kõiksugu hullemaid asju. Põhimõtteliselt, on neil sabas 24/7 ja teevad oma kiindumusfookuse elu põrguks. Teisisõnu: stalkerid. Talentide (nii nimetatakse lisaks iidoleid Jaapanis) agentuurid ei ole aga agarad midagi selliste austajatega peale hakkama, sest need eriti ekstreemsed toovad ju sisse mammonat ning ei saa ju kritiseerida oma rahalehma poolehoidjaid. Shingo vist ei paista enam nii nunnu? Või ikka on, sest ta on ju armsakeselt joonistatud entusiastlik poisiklutt? Tegemist on manga paradoksiga. Ja veel, iidolid on tavaliselt teismelised või vähemalt alustavad selles eas. Nad on lapsed, kellel on stalkerid ja kõik mu kaheldava ja veel enam kaheldava väärtusega aspektid, mis moodustavad kokku ühe imetlusobjekti elu. Päris hirmus.

Teades konteksti, ei keskendu antud sari aga üldse staarielu varjupoolele, vaid pigem isegi idealiseerib seda. Rima on õnnelik olles teiste kire objekt. Ta naudib seda elu, leiab sellest lohutust ning tunneb, et see on just roll, kus ta saab olla keegi, kes loeb ja kellel on eesmärk. Ta usub, et tavaelus ta läbi ei lööks, sest ainuke, mis tal on, on kaunis välimus, lauluanne ja see midagi salapärast, mis teeb temast armastatud ja karismaatilise staari ehk tähe, keda kõik jumaldavad. Muidu heatahtlik ja särasilmne, võib Rima olla ka üpris tõsine kui keegi tema positsiooni hakkab mõjutama. Tema jaoks on teine peategelane, Hisayoshi (hüüdnimega Kumi), rivaal, kellega ei tasu liialt sõbrustada. Kuigi see suhtumine võib olla suuresti tingitud hoopis sellest, et viimane hakkab tüdruku peas alateadlikult sümpaatiat uuristama, mis toob Rimas esile intensiivse vastumeelsuse, sest see koht on juba pikalt reserveeritud tüdruku mänedžeri poolt. Iidolielu illustreeritakse hoopis millegi toetava, enese realiseerimise vahendi ning millegi pigem positiivsena, vähemalt Rima elus. Kuigi tülikad fännid astuvad üles siin ja seal ning kulmu paneb kortsutama, et tegu on ikkagi 16. aastase tüdrukuga. Lapsega, kes elab üksinda ning kellesuguseid otsivad ja rakendavad iidolielu puuri, Rima mänedžeri, Ikeshiba, sarnased isikud, pannes nad agentuuride heaks tööle. Viimased hakkavad aga dikteerima pea kõiki aspekte nende teismeliste elus. 

Kui iidoli elustiilil on pigem magus maik, siis sarjas on peksukotiks düsfunktsionaalsed pered ja hoolimatud või isegi vägivaldsed vanemad. Saada kuulsuseks ja kogu glamuur selle ümber näib väljapääsuna rõhuvast ning masendavast tavaelust koduseinte vahel. Rima ema on nagu teismeline, kes on vastutustundetu, jahib mehi, mängib raha maha ning käitub nagu laps. Ta on suureks koormaks tütrele, kes vajab stabiilsust ja tuge, kuid peab hoopis muretsema ema pärast ja toda kantseldama. Rima tunneb ema pärast tohutut piinlikkust ja häbeneb, kuidas naine teistele tema ümber pidevalt tüli teeb. Kumi perekond on aga õpikunäide alandlikust emast, kes on mehe jalamatt ja kelle silmis mees ei tee kunagi midagi valesti, isegi kui too kolgib nende poega. Kumi isa on kuulus ooperilaulja, kes lisaks oma pojale peale pandud ideaalide ja ootuste vahel annab talle tappa kui poiss julgeb enda eest mõelda või tahab teha midagi, millega isa ei ole päri. Väga ebameeldiv oli jälgida kuidas Kumi isale vastu hakkab ja lausa koolis plaaster näol ja sinikates ringi käib. See oli ilmselge, mis toimus, aga millegipärast ei arvanud keegi, et ehk oleks vaja kõrgemate instantside abi või kaasamist. Ju siis ei luba kultuur sekkuda kellegi pereellu. Samas, on Kumi piisavalt sirgeseljaline, põikpäine ning järjepidev, et ta ei lase sellest end segada ja lõppkokkuvõttes teeb ikkagi seda, mida just tema tahab. Kui on vaja selle kordasaatmiseks kodust põgeneda, siis poiss nii ka teeb. Kui Rima oma emaga sarja teises pooles enam vähem rahu teeb ning mõlemad üksteist rohkem mõista püüavad, kuigi suhe ei ole kuni lõpuni ideaalne, jäi Kumi leppimine enda perega poolikuks. Jah, kuigi sinnagi saabub mõningane arusaamine, oli keeruline vaadata mööda eelnenud füüsilisest ja vaimsest vägivallast. Mis isa viib oma teismelise poja host-baari (kus naised pakuvad külastajatele seltskonda -- mitte ilmtingimata seksuaalset) ja annab talle alkoholi? Sellist dünaamikat ei saa lihtsalt kõrvale pühkida. Teisalt, sellised suhted ei pruugi ka päriselus paraneda, seega, peegeldas sari reaalsust.

Enne loo kesksesse teemasse, milleks on armastus, sukeldumist ja sellele lähenemisvaliku üle hurjutamist, ka natuke süžeest. Kumi on nägus, andekas ja meeldiv koolipoiss, kelle miinusteks on, et ta kipub näima natuke kauge ja eemalolev. Kui ta juhuslikult kohtub kuulsa staari, Rimaga, lööb tema siiani vaoshoitud südames lõkkele selline armastus, et mulle kui lugejale, oli see natuke kõõrdivaatamist väärt. Kuidas mind need n-ö instantsed lembelood ei kõneta! Kuna tavalise õpilasena on poisil keeruline tüdrukule ligipääsu saada, otsustab too hakata ka iidoliks, et Rima lähedal olla. Õnneks peab viimase mänedžer, Ikeshiba, poissi suurepäraste eelomadustega potentsiaalseks staariks ning on valmis teda sellel teekonnal saatma. Paar satub nüüd tihemini kokku ja see hulk suureneb veelgi kui Rima tuleb õppima Kumiga samasse klassi. Poisi plaanis aga esineb suur tagasilöök, nimelt ei vasta tüdruk grammigi tema tunnetele, otse vastupidi. Kumi ärritab oma jutuga armastusest Rimat ning nende vastuseis kulmineerub päris intensiivse stseeniga, kus poiss ütleb teisele, et kui sa veel kord ütled, et vihkad mind, siis ma ei pööra sulle enam kunagi kübetki tähelepanu ja sind ei ole enam minu jaoks olemas. Otse loomulikult, Rima ütleb need saatuslikud sõnad ja Kumi eemaldab end tema elust. See stseen oli pilku naelutav ja kaasahaarav ning mulle see väga meeldis, sest viis emotsioonid lakke. Olles pettunud, kui lõpuks õnnestub tüdrukul saada korraks oma armastatud mänedžeri lembemoment ning olles Kumi kaotanud, hakkab Rima mõistma, et äkki ta ikka ei vihanud poissi. Aga selleks hetkel on juba hilja. Või siis mitte? Paari saadab nende tundesegapudrus mitmeid kõrvaltegelasi. Mainitud Shingo, kellega Kumi saab heaks sõbraks ning kes hakkab Rima mänedžeri samavanalise tütrega süütut lapseromansiliini ajama, Kumi klassikaaslased, eriti, Yurie, kes on Kumisse lootusetult armunud, ja muidugi mainitud mänedžer, kes on poisile ja Rimale parem lapsevanem kui nende päris pered. Kuigi veidi salakaval, oma kasu mängus ja mitte üdini puhas poiss, oli Ikeshiba alati paari jaoks olemas ning püüdis neid vast ridade vahelt lugedes kokku tüürida juba algusest peale (muide, mehe tütred olid hästi asjalikud ja kihvtid).

Oeh, seda armastust küll! Ma ei mõista ühe hetkega esile kerkivat kustumatut kirge, mis põhineb vaid välimusel. See on nii pealiskaudne ja narratiivselt laisk. Samas, iidolite maailmasse kuidagi passiv kontsept. Pean tunnistama, et mulle ei meeldinud üldse sarja lähenemine armastusele. See teema oli tegelaste kõnes ja mõtetes liialt filosoofiline, sügav, tõsine ning ülevoolav. Muud ei eksisteerinud. Kui mõelda, et selliseid nietzschelikke ütlusi ja mõttemõlgutusi väljendasid teismelised, siis oli tulemus natuke nihu. Igavene armastus, põhjatu kirg ja lõputu kiindumus ning puberteedid, ei ole nagu teemad, mis minu silmis kokku loodud. Jah, eks teismelisena tunneb palju intensiivsemalt ning kõik tundub, kui maailma lõpp, kuid kuidagi tühi oli kuulata selliseid meeletuid armuavaldusi ning emotsioone, teades, et statistiliselt, mõni aasta või isegi kuu, ja ongi tunded läinud, nii kiiresti kui tulid. Ma lihtsalt ei suutnud sega pidevat soigumist armastusest tõsiselt võtta. Ja siis veel ka Kumi käitumine. Ta oli peaaegu nagu Rima teised stalker fännid, kes ka samamoodi talle igavest kiindumust vandusid, tüdrukut tegelikult tundmata. Vahe oli ainult selles, et Kumi oli kuum kutt, teised austajad ei olnud. See on päris koomiline kuidas hea välimus otsekui eemaldab tema tunnetelt selle kinnisideelise, ahne ja vastiku armastuse, mida teised, mitte nii moosipoisid, Rima suunas projitseerisid. Mulle oleks rohkem huvi pakkunud lugeda Kumi iidoliteekonnast. Viimane jäi aga katki ja tahaplaanile kohe kui Rimale lähedalolek oli võimaldatud. Samas, see ju poisi siht ainuüksi oligi, et staariks saada. Kui eesmärk oli täidetud, siis ei olnud vaja ka vahendit, mida läbi selleni sai rühitud.

Lugu voolab suhteliselt stabiilses tempos ning kipub olema natuke aeglane ja uitav. Eriti kui jälle filosofeerimiseks läheb. Tegelaste suhted arenevad enam vähemalt loogiliselt (sarja kontekstis) ning mu tähelepanu ei tõmmata lugemiselt eemale. Kuskil köite 3 ja 4 üleminekul aga toimub suur muutus nii joonistusstiilis kui tempos. Lugu hakkab venima ning pinnalaotus on palju tühjem ja täis veel enam sügavaid mõttemõlgatusi. Süžees toimub otsekui murrang ning tegu oleks nagu looga, mille loomise on keegi teine üle võtnud. Tegelaste tegemised ja olekud ei ole enam järjepidevad sellega, mis eelnevates osades. Siis äkitselt satub Kumi mingi hotelli põlengusse ja see mõjub veidralt ning suvaliselt. Lõpp on muidugi tore ja õnnelik, kuid ma ei tundnud enam rahuldust sellest, sest tegelased ja manga ise oli justkui võõras. Nagu ma aru sain, siis autoril oli mangat luues paus ning muud segadust ja finaal, mida lugesin, oli hoopis originaali ümberkirjutamine, sest algselt lõppes sari järsult ning ilma lugejale sobiliku kokkutõmbamiseta. Teades autorit, ei ole sellised augud, ümberkirjutamised, õhku rippuma jäämised ning sarjade muutused väga üllatavad. Ma olen aru saanud, et ta pidevalt alustab sarju, kuid ei suuda neid alati edukalt lõpule viia.

Yun Kouga mangasid olen enne lugenud ning ta on üks omapärase kiiksuga autor. Mitte, et paljud teised manga loojad seda ei ole. Tema lood on kuidagi kummalised, alateadlikult häirivad, tõsiste teemadega kuidagi ilusas kuues ning tekitavad veidraid emotsioone. Nt ma ei tea väga mida arvata "Loveless" sarjast. Selles on midagi magnetilist ja veidrat sarmi, aga teisalt, sisu on üpris problemaatiline erinevate alateemade käsitluse tõttu. Siis on mu silme ette jõudnud manga, kus poiss tahab saada parimaks prostituudiks, et oma kallimaga kohtuda ja siis olen lugenud sarja, mis räägib inglitest. Yun Kouga on autor kellele ma ei suuda sõrme peale panna, kelle teosed on täitsa absurdsed ja kohati isegi äärmiselt küsitava sisuga (nt hõlmates teemad nagu homoseksuaalsus, vägivald, verepilastus, alaealiste seksuaalsus ja palju muud "lõbusat" eriti isevärki kuues), kuid midagi on tema lugudes, mis paneb neid kätte võtma ja nuputama, et mis on autori eesmärk, mida ta tahab saavutada, miks ta loob selliseid imelikult kaasatõmbavaid ja hüpnootilisi sarju. Käesolev "Crown of Love" on üks tema normaalsemaid, mida olen ette võtnud. Yun Kougal on ka väljapaistev joonistusstiil, mille tunneb alati ära. See ei ole pealtnäha midagi märkimisväärset, kuid sel on oma ilu, mis on pehme ja liuglev. Kindlasti tõmbab mind tema loomingu juurde lisaks just see stiil, mis on eriliselt ebaeriline.

Kokkuvõttes, mulle meeldis ja ei meeldinud ka. See aga on Yun Kouga teoste puhul minu jaoks tavaline.

reede, 21. september 2018

Jaapani graafiline romaan ehk manga: Liisi TOP 10 inglise keelde tõlgitud mangat (2)

Tervitus!

Jätkub Liisi TOP 10 inglise keelde tõlgitud mangat!

Mangad on suvalises järjekorras!


6) Pealkiri: Hunter x Hunter

Autor: Yoshihiro Togashi
Originaalne publitseerimine: 1998 - siiani ilmuv
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: siiani 35

pilt amazon.com kodulehelt
Unustage "Dragon Ball", "Naruto", "Bleach", "One Piece" või kõik muud n-ö eliit shounen mangad. Minu silmis on vaid üks kuningas ja selleks on võrratu ja ületamatu "Hunter x Hunter" (hääldatakse: hanta hanta). Kuigi veidi loiu algusega, minnes käima, ei ole minu silmis sellele ükski teine samalaadne teos võrdväärne. Antud mangat kiitmast ma ei väsi, kuid on kaks aspekti milles see iseäranis hiilgab. Tegelased, keda on kümneid ja kümneid, kuid kes kõik suudavad olla omanäolised, asjaliku eesmärgiga, läbimõeldud ning mitte ükski neist ei ole ühedimensiooniline. Autoril on anne isegi põgusa külastuse teinud karakteri muuta sügavaks ning omapäraseks. Tegelastest rääkides, mainin, et mulle tohutult läheb peale, et kuigi Gon on peategelane, on osasid lugusid sarjas, kus fookuses ei ole Gon -- viimast ühes loos üldse ei figureeri. Teatud süzeeliinides on peategelane kõrvalkarakteri rollis ja see on äärmiselt värskendav, nutikas ning põnev viis kuidas süžeed arendada ning ületada klassikalise shouneni ühemehebändi kodar rattais.

Autor suudab ka geniaalselt liuelda edasi ühelt erinevalt süzeekaarelt teisele ning hoida lugejat õhinat tekitavas pimeduses, et millisesse seiklusesse või eluohtlikku kaosesse tegelased nüüd satuvad. Osav tasakaal on leitud üllatava ja uudse ning pidevalt poetatavate piisavalt familiaarsete detailidega, et kontakti luua, üleminekutes erinevate loo osade vahel. Iga süžeekaar on otsekui eraldi lugu, millel siis üks maailm ja ühtivaid karaktereid -- isegi õhkkond võib olla ühes sünge ja pingeline (Yorknew City arc), teises, mänguline ja värvikas (Greed Island arc) ja, kolmandas, shounen mangadele tüüpilisema võitlusturniiri lähenemisega (Hunter Exam arc). See kõik aga ei anna ikkagi killukestki tõelist arusaama, kuidas täpselt ja miks ikkagi antud manga minu jaoks läbi aegade parim shounen teos on. Seda tuleb lihtsalt lugeda -- peatselt järgneb ka arusaam selle suurepärasusest!


7) Pealkiri: Tokyo Babylon
Autor: CLAMP
Originaalne publitseerimine: 1990-1993
Kirjastaja: Tokyopop
Köidete arv: 7

pilt amazon.com kodulehelt
Ma ei ole kunagi CLAMPi teoste vaimustusega kaasa jooksnud. "Chobits","Tsubasa Chronicles", "Card Captor Sakura", "Magic Knight Rayearth" ja muud ülipopulaarsed lood on mind suhteliselt külmaks jätnud. Lühendi taga end peitva grupi naistest mangaloojate üks varasemaid ning depressiivsemaid teoseid suutis aga ootamatult minu poolehoiu võita. Varaste 90ndade kriiskava stiili poolest silmapaistvat ning intrigeerivate, salatsevate, sümpaatsete ning traagiliste tegelaste poolest meeldejäävat mangat peetakse tihti CLAMPi suurhiti "X/1999" varju jäävat sarnase fiilinguga looks. CLAMP on tuntud sellepoolest, et nad taaskasutavad oma karaktereid erinevates teostes ning ka maailmad tihti põrkuvad. Samamoodi, liiguvad "Tokyo Babylonist" tegelased edasi "X/1999-i". Viimane on tegelikult kui epiloog eelnevale. Minu jaoks on loo jätkumine "X/1999-s" boonus ning "Tokyo Babylon" on üksiseisvalt hiilgav terviklik manga täiskasvanuks saamisest ja sellega seotud võludest (esimene armastus) ning valudest (armastuse reetmine). Lihtsalt natuke ekstreemsem. Sellele lisanduvad käsitletavad teravad sotsiaalsete probleemide teemad, okultism ning Tokyo linnaelu varjupool, millel kõigel punktiks lihtsalt avatud lõpp.

Kolm peategelast, kaksikud Subaru ja Hokuto, ning nende tuttav, loomaarst, Seishiro, moodustasid suurepärase üksteise abil funktsioneeriva kolmiku, kus iga üks neist isenägu, vastanduv, sügav ning omavahelise tuntava karakterikeemiaga. Iseäranis, suhe Subaru ja Seishiro vahel on siiani kentsakalt paeluv ning härdaks tegev. Läbides peatükipõhiseid üksikjuhtumeid paranormaalsetest toimumistest Tokyos, mida kaksikud usinalt lahendasid, keerles lugu kogu mangat läbiva suhtedraama ning müsteeriumi ümber -- mis seob Subarut ja Seishirot? Mis lahti koorub on sündant lõhestavalt nukker, kuid samas nii köitev ja emotsionaalselt rabav. Antud manga lõi mu tunded pahviks ja lõpust ei ole ma siiani toibunud, isegi kui jätk on leitav "X/1999-s".


8) Pealkiri: Mars
Autor: Fuyumi Soryo
Originaalne publitseerimine: 1996-2000
Kirjastaja: Tokyopop
Köidete arv: 15

pilt amazon.com kodulehelt
Miks lugeda ükskõik millist tänapäeval populaarselt tiinekate ängi täis noortekat, kui juba 1996 sai nautida kõikide melodramaatiliste tüdrukute-mangade ema "Marsi". Tegu on mulle ka veidi erilise sarjaga, sest see on esimene manga mille aastaid tagasi kätte võtsin. Blond, pikk ja motospordiga tegelev iga teismelise pahapoisist unistus, Rei, ja uje kunstiline hellhing, Kira, lõid tegelikult väga armsa paari, kellele oli üllatavalt vaevatu kaasa elada, nii koos kui eraldi. Mis mind nende puhul aga maha müüs, oli tõsiasi, et tegu ei olnud armastusega esimesest silmapilgust või seletamatu tõmbega kahe tegelase vahel, mis neid paari päevaga oleks igavest armastust vanduma sundinud. Ei, suhe arenes loomulikult, oli uudishimu, tekkis kontakt, tuli usaldus, järgnes kiindumus jne. Seda raamis muidugi lademetes draamat ja ängi.

"Mars" tõuseb esile oma emotsionaalse virr-varri poolest, millele annab auru tõsiste ja koledate teemade käsitlemine kogu loo jooksul. Peategelasi mõjutavad ning süžees aktiivselt figureerivad muuseas enesetapp, vaimsed haigused, ahistamine, koolikiusamine, mõrv, väärkohtlemine, psühhopaadid. Mõlemad tegelased on läbi elanud märkimisväärseid traumasid, mis salamisi pinna all suunavad nende käitumist ja suhteid. Selline tundeküllasus ning isegi järgnev tervenemine on manga lehekülgedel delikaatselt, efektselt ning kaasahaaravalt illustreeritud. Minu jaoks on omas žanris kindlasti tegu etema looga kui hunnik noortekaid, millest tänapäeval turg täis ujutatud. Lugu on aga siis hoopis manga formaadis mitte raamatuna.


9) Pealkiri: Air Gear
Autor: Oh! great (Ogure Ito)
Originaalne publitseerimine: 2002-2012
Kirjastaja: Kodansha Comics
Köidete arv: 37

pilt amazon.com kodulehelt
Võrdõiguslikus läänemaailmas paneks üks leht "Air Geari" massid šokist kiljuma. Mina aga, tunnistan ausalt üles, pigistasin silma kinni naiste äärmiselt kaheldava väärtusega portreteerimisele ning keskendusin kahele asjale, milles Oh! great tõesti esile tõuseb. Esiteks, tema illustratsioonid ajavad mul ila tilkuma ning silmad punni. Detailsed, grandioossed, selged, julged, isikupärased, kujutusvõime rikkad -- mida kõike veel. Tal on oma stiil ja see on äärmiselt õnnestunud, kuigi võin eeldada, et selliste lehekülgede loomine võtab mitu korda enam aga, näiteks kui, "Naruto" ühe lehe joonistamine. Mees tõesti oskab joonistada! Ja seda paganama hästi. Eriti ahetama panevad on tema üle kahe lehe suured n-ö kaadrid.

Teiseks, üle ega ümber ei saa ka süžeest, mis on segane, lihtsalt segane -- mitu korda üle võlli, lausa absurdne, nii arulagedalt absurdne kui veel olla saab. Rääkimata ebaloogilisusest. Aga tegu ju siiski shounen mangaga, mille definitsioonis on esimene reegel: loogika siin ei eksisteeri. Tänu sellele tohuvabaohule, ei osanud ma iialgi ette näha mis nüüd juhtub, kes mängu tuleb, miks tuleb, kuhu süžee jookseb. Väga vähene oli selgelt etteaimatav. Mulle meeldis ka, et autor võttis tänavarulluisutamise kultuuri ja tegi sellest midagi ebamaist ja põnevat. Ka tegelasi oli ohtralt -- midagi igale maitsele. Piisavalt oli karakterite arendamist ja üpris ootamatuid pöördeid neis. Objektiivselt vaadatuna, saaks "Air Gear" kindlasti tapvalt tümitada, igast küljest, kuid ma ei saa eitada, et mul oli seda lugedes alati lõbu laialt! Ja mõnikord on vaid see mis loeb.


10) Pealkiri: Sailor Moon
Autor: Naoko Takeuchi
Originaalne publitseerimine: 1991-1997
Kirjastaja: Kodansha Comics
Köidete arv: 18

pilt amazon.com kodulehelt
Mitte ükski minu lemmik mangade nimekiri ei ole täiuslik ilma sarjata, mis mind ametlikult ja teadlikult Jaapani anime/manga maailm sisse haaras. Olen näinud ära kõik "Sailor Moon" anime 200 osa, pluss filmid -- lausa mitu korda -- , siiski, kulus mitu aastat enne kui lähtematerjal minu jõudis, ehk siis, manga lugemine. Ma pean tunnistama, et mõlemas meediumis on aspekte, mis on etemini kui teises ja ka detaile, mis mulle vähem peale lähevad võrreldes teise paikutavaga -- viimast iseäranis manga versioonis. Aga, noh, kui peategelane on üheks 2020 aasta Tokyo Olümpiamängude saadikuks, siis peab "Sailor Moonis" ikka midagi erilist ja püsivat olema -- olgu selleks siis minusuguste nostalgia või just läänemaailma tüdrukutele animemaailma tutvustamine. Tegu ei olnud kaugelt esimese või viimase või isegi parima maagilise tüdruku fookusega shoujo looga, kuid teiste kõrvalt pinnale see tõusis ning sinna on ka jäänud. Paljude jaoks võrdub antud manga shoujo žanriga ja on selle reklaamnäoks. Ehk siis, väärib lugu kohta minu ja mitmete teiste top 10-nes. Kuna mul on peatselt plaanis kirjutada "Sailor Moonist" põhjalikum postitus, siis rohkem sellele siin aga ei peatu!



pühapäev, 16. september 2018

Jaapani graafiline romaan ehk manga: Liisi TOP 10 inglise keelde tõlgitud mangat (1)

Tervitus!

Seoses järgmisel nädalal algava iga-aastase Animatsuriga ning Harrastuskriitikute osavõtuga, tooksin esile enda top 10 mangat, mis on inglise keelde tõlgitud. Mainimist väärt lugusid on aga rohkem ning ehk teen veel ühe top-i tulevikus!

Olen animed vaadanud juba alates põhikoolist, mil RTL2-lt tulev "Sailor Moon" oli mulle kõik -- olin sõltuvuses. Vaatasin seda sarja nii palju, et mingi hetk avastasin, et saan aru ja oskan rääkida saksa keelt! Kui mind kodus ei olnud, olid vanemad kohustatud mulle uued osad kassetile lindistama. Tegemist oli ülitähtsa ülesandega. See toimus nüüd pea paarkümmend aastat tagasi. Veidi hiljem kukkusin mangade imelisse maailma ning olen ka neid pikalt lugenud, ajast mil anime ja manga nii teadatuntud veel ei olnud. Vähemalt Eestis mitte. Selle aja jooksul olen kogenud kehva lugemist, imelist lugemist, kõrvalt näinud tulevaid värskeid tegijaid, silmi pööritanud üles haibitud mangade üle, näinud ülipopulaarsete lugude tõuse ja languseid, mõistnud kuidas illustratsioonid, žanrid ja lood ajas muutuvad, jne. Ma ei ole ka väga pips mangade suhtes, millesid lugemiseks kätte võtan, peaasi, et mind süžee paelub, olgu lugu siis shoujo (suunatud teismelistele tüdrukutele), shounen (suunatud teismelistele poistele), seinen (suunatud täiskasvanud meestele), kodomo (suunatud lastele), josei (suunatud täiskasvanud naistele), jne. Välistan kategooriliselt ainult väga sürri, perverssused, harem žanri ja õudukad.

Selle pea kahekümne aasta jooksul on sõelale jäänud mitmed lood, mida hindan ja mida siiani mõnikord uuesti loen ning mis minu silmis on erinevatel põhjustel esiletõusvad ja lugemist väärt. Kavatsen ka kõigist neist aja jooksul blogis pikemalt kirjutada.

Mangad on suvalises järjekorras (ülejäänud viis on järgmises postituses)!


1) Pealkiri: Please Save My Earth 
Autor: Saki Hiwatari
Originaalne publitseerimine: 1986-1994
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: 21


pilt amazon.com kodulehelt
Emotsionaalne, keerukas, originaalne, sügav, intensiivne, inimlik, julm, lootustandev ja vaieldamatult üks mu suurimaid lemmikuid shoujo mangasid. Tegu on värske ja intrigeeriva kombinatsiooniga tundeküllasest romantilisest loost ning suhtedraamast, läbipõimunud detailse ning põneva ulme maailmaga. Vaatamata kaugetele planeetidele ning tulnukatele, on tegu siiski äärmiselt inimese keskse ja Maad hindava looga, kus fookuses on inimlikud emotsioonid nagu kahetsus, valu, õnn, viha, armastus, sõprus, kättemaks ja andestus. Viimaseid tuuakse esile eri delikaatsete teemadega, milledega tegelased kokku puutuvad: uuestisünd, vägistamine, religioon, usk, reetmine, teadus, üleloomulikud võimed, loodus, jne. Lool on hulgaliselt kihte, kuid see suudab end esitada kui kergesti seeditavat ning realistlikku ja, enda kontekstis, igati loogilist. Minu jaoks on see manga tohutult omanäoline ning mind emotsionaalselt mitmel tasandil puudutav. Tegu on tõelise väärt mangaga, mis on ka puhas shoujo klassika.

Lugu ise räägib Alice'st, kes on melanhoolne ja ülitundlik teismeline ning kes hakkab üks hetk nägema n-ö kuu-unenägusid. Viimased on mälestused tema eelmisest elust tulnukana, kui ta oli koos mitme teadlasest kaaslasega kuubaasil, Maad jälgimas. Kuigi kuubaas on ammu hävinud ja sealne grupp elanikke ammu surnud, dikteerib ette seal toimunu ning isikud, oma kirevate minevikkudega, enda uuestisündinud hingede elu Maal inimestena. Iseäranis valuliku ja komplitseeritud koorma on endale kaasa saanud 7-aastane poiss, Rin. Müsteerium elust kuubaasil ning tegelaste minevikud ja tulevikud saavad vastuse, kui kaasa elada sellele lummavale mangale. Autor tegi antud loole ka järje (inglise keeles ei ole avaldatud), mis annab südamerahu teadmises, mis tegelastest edasi saab. Järg on hulganisti helgem ja lõbusam, kuigi melanhoolne ja tundeküllane õhkkond jääb ka seal domineerima.


2) Pealkiri: Hikaru no Go
Autor: süžee Yumi Hotta, illustratsioonid Takeshi Obata
Originaalne publitseerimine: 1999-2003
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: 23


pilt amazon.com kodulehelt
Mul polnud vähimatki aimu mis mäng on Go ja ega selle mõistmine väga ei paelunud ka. Kellegi soovitusel vaatasin aga paar osa "Hikaru no Go" animest ning edaspidine on, nagu öeldakse, ajalugu. Kes oleks võinud arvata, et manga mille keskmes iidsetel aegadel Hiinas leiutatud lauamäng, Go, suudab oma valgete ja mustade nuppudega aluse panna niivõrd intensiivsele, põnevale ning kaasahaaravale loole. Sarja võib kategoriseerida spordimangade hulka, kuid minu jaoks on hämmastav, kuidas populaarsete jalgpalli, korvpalli, tennise ja muude palju aktiivsemate aladega fookuses mangade hulgast, suutis minu tähelepanu ainiti kuni lõpuni välja teenida võistlussport, kus osalejad istuvad staatiliselt põlvili patjadel, tihti tunde, ning liigutavad vahetevahel vaid nuppe Go laual.

Ega tavaolukorras mängu jälgimine vast nii köitev ei olekski (igale ühele oma), kui süžee keskmes ei oleks soe, toetav ja tögav õpilase-meistri suhe peategelase, poisiklutt Hikaru, ja tema vaimust sajandite taguse Go-meistri, Sai, vahel. Nende suhe kandis kogu mangat ning tegi sellest enama kui tüüpmustriga shounen loo. Lisades siia ka geniaalse tempo, õigesti valitud pidepunktid, rivaliteedi-sõpruse Hikaru ja Akira vahel, Sai müsteeriumi kõikide teiste meeltes peale Hikaru, lähivaate Go võistlusmaailma, reaalsele elule vastava sõprade ja suhete pideva tekkimise ning hääbumise, suurepärase oskuse piltidega mängude intensiivsust esitleda ja pidevat pinget hoida, võime teha ühe nupuliigutuse pildi ühel lehel niivõrd elektriliseks ja kaalukaks, suurepärase oskuse edasi anda kuidas ajaga inimesed, nende oskused ja eesmärgid muutuvad, jne -- ja ongi valmis köitev sari, mis tuleb, näeb ja võidab, ning seda lihtsuse ja südamlikkusega.


3) Pealkiri: Banana Fish
Autor: Akimi Yoshida
Originaalne publitseerimine: 1985-1994
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: 19


pilt amazon.com kodulehelt
Anime, millest kõik käesoleval suvehooajal räägivad, on manga, mille kohta uhkusega ütlen: ma lugesin seda enne kui see oli cool! Oma kümme aastat tagasi hankisin endale isegi kõik 19 köidet sellest vingest mangast. Miks siis ikkagi suudab hetkel jooksev anime ühtäkki nii paljude tähelepanu võita, kuigi manga ise on siiani olnud suuresti muude varjus ja kaugeltki mitte hinnatud nii kõrgelt kui ta seda vääriks? Tegu on kiirrongi tempoga looga, mis ei puhka hetkeski, nagu ka selle peategelane, üliinimlikult kaunis 17-aastane Ash. Köitev kombinatsioon krimiloost, maffiasaagast, thrillerist, põnevikust, märulist -- ja ühest hingepugevaimast platoonilisest armuloost kahe noormehe vahel, millesarnast ei eksisteeri mujal. Kentsakalt koomiline on see, et antud manga jooksis teismeliste tüdrukute manga ajakirjas, kuid peale Ashi ja Eiji suhte, ei leidu sellest kübetki klassikalise shoujo jooni. Vaevalt, et nii julmalt veriseid tapatalgusid ning isegi granaadiheitjat leiduks näiteks mangas, "Moneky High!", mis niisamuti samas ajakirjas ilmus. "Banana Fish" on oma kontekstis originaalne, isikupärane ning jäljendamatu.

Peale intensiivse tempo, on sarja süžee tihke ning vaevatult liueldakse ühest kesksest looliinist teise. On hetki, kus manga hoid lugeja üle ei ole tugevasti rusikas, kuid need momendid haihtuvad kiirelt ning peatselt ei lase toimuv taas minna enne kui järgmine köide on läbi õgitud. Lugu on äärmiselt dramaatiline, kuid mitte lapsik; tundeküllane, kuid mitte kergekäeline. Samuti ei säästeta lugejat Ashi maailma õudustest nagu prostitutsioon, laste ärakasutamine, vägistamine, mõrvad, narkootikumid, inimkatsetused, jne. Kohati on emotsionaalselt üpris raske järgmise peatükini jõuda, kuid visuaalselt, õnneks, autor väga ei kurna, pigem jäävad tumedad teemad teksti tasandile. Manga üks põhiväärtus ning kandev jõud on selle tegelased, kes on viimseni tohutult või piisavalt sügavad ja välja joonistatud, et täisväärtuslikku lugu võimaldada. Iga tegelane on omaette isiksus, oma ajaloo, motivatsioonide ning olemusega. Kõik need karakterid hoolitsevad ka selle eest, et süžesse suubuks aina rohke ja rohkem põnevaid paralleel looliine, mis mingi hetk fookusesse võetakse. Kokkuvõttes, geniaalne sari, mis lõpuks paistab läänemaailmas saavat seda fookust mida on ära teeninud!


4) Pealkiri: Boys Over Flowers (Hana Yori Dango)
Autor: Yoko Kamio
Originaalne publitseerimine: 1992-2003
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: 37


pilt amazon.com kodulehelt
Tegu on enimmüüdud shoujo mangaga maailmas! Manga mille põhjal on filmitud ülipopulaarsed telesarjad Jaapanis, Lõuna-Koreas, Taiwanis, Hiinas ja Indoneesias! Manga, mis mind siiani natuke piinlikust tundma ajab, et seda agaralt lugenud olen, sest, olgem ausad, tegu on ülevõlli, üliärritava, ülitotaka, ülidramaatilise seebikaga, mis oma teatud teemade ja tegelastega aktuaalses tänapäevas kriitikat ei kannataks. Aga just see, julgen öelda, rämpsromantika, teebki antud sarja niivõrd armastatuks ja populaarseks. Oma emotsioone mitte ohjav mühakas, Tsukasa, ja talle vastanduv südikas, Tsukushi, on tekitanud omamoodi shoujo manga paar etaloni, ning nad on lausa ikoonilised. Kes siis ei imetleks umbrohi Tsukushit, kes kannatab, kuid kes kõigile kõrkidele rikkuritele lõpus siiski tulle alla teeb. Ning, keda siis ei võida lõpus üle Tsukasa, kes on küll tahumatu, kuid äärmiselt lojaalne ning armsamate nimel ennastohverdav.

Kokku 37 algselt lõpmatuna näivat köidet intriige, kokku-lahku minekuid, skandaale, absurdseid takistusi paari õnneteel, ootamatuid pahalasi ja kõrvalosatäitjaid, kes peatselt haihtuvad, kui süžee 15 minutit saab täis, venitamist, venitamist ja veel kord venitamist. Viimased 10 köidet on suhteliselt frustreerivad, et noh, mis mõttetu kraanikauss paarile taas teele visatakse, et nad ikka rahus koos olla ei saa ning veel mõne köite ebavajaliku süžeega saaks lisada. Siiski, selleks hetkeks on tegelased ja nende saatused nii südamelähedased, et ka viimastest tüütutest takistustest sai lugejana üle vinnatud, et finišisse jõuda ja kauateenitud õnnelik lõpp ära näha. Antud manga ei ole kindlasti kõigile ning miinuseid on selles ohtralt. Vaatamata kõigele, ütleb tõsiasi, et tegu on maailma ühe populaarseima shoujo mangaga, et seal leidub ikkagi piisavalt, miks Kolgata tee ette võtta ja kõik 37 köidet läbi sumbata.


5) Pealkiri: MeruPuri
Autor: Matsuri Hino
Originaalne publitseerimine: 2002-2004
Kirjastaja: VIZ Media
Köidete arv: 4


pilt amazon.com kodulehelt
Matsuri Hino on eelkõige tuntud oma ülipopulaarse sarja, "Vampire Knight", poolest, kuid minu jaoks on tema tipp-teos vähemtuntud "Merupuri" ehk Märchen Prince (võluprints). Tegu on ühe armsaima, nunnuma ja tüdrukulikult ilusate illustratsioonidega mangaga, mis mulle alati positiivsuse laksu annab ning mõttetasandil õhinalt tagasi teismelisikka transpordib. Samuti, on keskne lembelugu noore printsi Arami ja hakkaja koolitüdruku Airi, vahel niivõrd romantiline, et nendevaheline pea iga sõnavahetus või žest ajab mu nunnumeetri põhja. Jah, veidi kaheldava väärtusega on tõsiasi, et Aram on mentaalselt noor poiss, kuigi needuse abil tema keha muutub vanemaks, Airi vanuseks, kuid kõik ümbritsev ei luba mul sellel faktil väga kaua peatuma jääda. See on lihtsalt üks mannavahust, roosast suhkruvatist ja maasikajäätisest ülinunnu muinaslugu kahest sümpaatsest noorest, kes püüavad saatuse kiuste oma maagilises maailmas kokku jääda.

Pean kiirelt mainima ka teisi meeldejäävaid tegelasi, nagu Arami ekstsentrikust ülevoolav vanem vend, Jeile, kellega saab ohtralt nalja, ja Arami teenija, küüniline ja sarkastiline, Lei. Kokku loovad tegelased tohuvabaohu ning panustavad Arami ja Airi õnne teekonna takistustele, kuid seda lõbusalt ja ilma liigse melodraamata. Kuigi, leidub ka viimast, näiteks, võetakse kasutusele tore lembekirjandusvõte nagu "mälukaotus" ja muud tüüpilist, kuid värvikat. Eraldi tooksin veel kord esile illustratsioonid, milledega autor on sarja võlumaailma eriti maagiliseks teinud ning tema detailsus riiete välja joonistamisel aitas kaasa muinasjutulise ja romantilise õhkkonna loomisel. Kokkuvõttes, ülimagus heatuju manga!