Kino: "Aline", "Abiellume" ja "Moonfall"

Tervitus!

Jälle kinost.

Pealkiri: Abiellume
Originaalpealkiri: Marry Me
Režissöör: Kat Corio
Näitlejad: Jennifer Lopez, Owen Wilson, Sarah Silverman, Maluma
Kestus: 1h 52 min
Kinodes alates: 11.02.2022
Millal nähtud: 25.02.2022
Minu hinnang: 3/5

See ei olnud "Manhattani Tuhkatriinu" ega "Pulmakorraldaja", kuid täitsa soliidne JLo lembelugu oli nähtu igatahes. Vingun pidevalt, et tunnen meeletult puudust klassikalistest romantilistest komöödiatest ning see lisa žanri aitas mu janu tsipake leevendada. Tegu oli mõnusa ajaviitega, mis lubas aju täiesti välja lülitada ning, kuigi, klišeedest kubisev ja nii ebausutav, et lausa ulme kategooriast (no tõesti ei näe, et mõni kaunis, kuulus ja rikas staarike abielluks suvalise mehikesega publikust), siis tulemus oli soe ja sümpaatne.

Olin meeldivalt üllatunud filmi jaoks loodud muusikast, mis sisaldas mitmeid vahvaid pop laule ning lavaesitusi. Eriti vürtsikas, kuid kaasahaarav oli "Church", kus Jennifer Lopezi riietuseks oli põhimõtteliselt vaid riidest rist, mis kattis strateegilisi kehapiirkondi ning taustal kepslesid lateksist rüüdesse riietunud nunnad. Võrratult kaunis oli ballaadi versioon loost "Marry Me", milles naine kandis pilku naelutavalt sädelevat kostüümi. Kulminatsiooniks mõeldud pala "On My Way" jättis mind aga külmaks ja mõjus sunnitult ning jäi lahjak. Kuigi äärmiselt keeruline oli autentselt esitada ja vaatajana uskuma jääda keskse paari eksprompt abielu (nad mõjusid puiselt ja veidike oli vajaka keemiast), oli suhte areng n-ö ärilisest kokkuleppest tõeliseks kiindumuseks üpris sujuvalt üles ehitatud. Mehe ja naise vastanduvad maailmad klappisid ootamatult edukalt ning koomilisi põrkumisi nende vahel oli vahva jälgida. Nalja otseselt minu huumoriga sobivalt, mis ka naerma ajaks, märkimisväärselt ette ei tulnud, kuid muhe oli naise teekond, küll, jõudmaks suvalisse, kõike muud kui glamuursesse, jahedasse linna, et mees tagasi võita. Muide, ma ka ei teadnud, et lennujaamas pakkumine teha, et kellegi lennupilet ära osta, on seadusega vastuolus. Iga päev saan targemaks, isegi romantilisi filme vaadates. Kui keegu mulle vastukarva oli, siis sai selle positsiooni au mehest peategelase sõber. No kui tüütu ja pealesuruv saab üks naine olla. Eks neid aspekte, mis mulle peale läksid ja neid, mis mitte, leidus mõlemasse vastanduvasse nurka kuhjaga, kuid lõppkokkuvõttes, oli kinos käik positiivne elamus ning aitas maailma kaosest ja muredest natuke eemale saada ning mõtetel niisama puhata.

-----------------------------------------

Pealkiri: Aline
Originaalpealkiri: Aline
Režissöör: Valérie Lemercier
Näitlejad: Valérie Lemercier, Carole Weyers, Maynard Bagang, Sylvain Marcel
Kestus: 2h 08 min
Kinodes alates: 18.02.2022
Millal nähtud: 18.02.2022
Minu hinnang: 3/5

Mäletan, et kui olin teismeline ja mõni sõbranna kurtis, et talle meeldib mõni vanem mees ja see on vastik, siis ütlesin alati: "Celine Dioni mees oli juba 26. aastane kui naine sündis." Ja, et vot see on probleem, mitte tõsiasi, kui sõbrannale meeldis poiss, kes oli aasta või kaks tüdrukust vanem. Armastus on armastus, kuid no ei suutnud film seda suhet pehmemaks lihvida (ma ei tea, kas ta üldse tahtiski). Ikka oli natuke ebameeldiv ja ebamugav vaadata kuidas täiskasvanud mees põhimõtteliselt teismelisega mehkeldab. Celine Dion on minu silmis alati äärmiselt omapärane ja isegi veider tundunud. Sealjuures, aga ka äärmiselt sümpaatne ja siiras. Tema aadressil olen näinud liiga palju ülekohtust nalja, kuid keegi ei ole kunagi julgenud väita, et naine ei ole tohutult andekas. Antud filmi puhul jäi mulle selgusetuks, kas tegu on järjekordse pooleldi nalja tegeva linateosega või oli eesmärk olla usutav, kuid puhtsüdamlik. Just see segane sõnum ei lasknud mul nähtut täienisti nautida, sest ma ei osanud võtta konkreetset seisukohta, et kuidas pean nähtusse suhtuma. Kaevusin siis teiste vaatajate arvustustesse, kuid sellest polnud abi, kuna suuresti leidsin Kanada prantsuse keelt rääkivate mõtteid, mis enamjaolt keerlesid selle ümber, et lugu sai madalaid punkte kuna nt Québeci aktsendid olid valed. Ma ei oska sellel teemal seisukohta võtta, sest ükskõik kelle prantsuse keel kõlab mulle kui tavaline prantsuse keel ja ainuüksi sellel faktoril põhinedes ma linateost maha ei kannaks.

Sama häda, mis mul oli filmi baasolemusest arusaamisel, oli mul ka mitmete loo visuaalsete või sisuliste otsustega. Täiskasvanud naise näo "deep fake" teismelise tüdruku näole oli kas üllatavalt nutikas või groteskselt maitsetu. Ma ei suutnud otsustada. Eks neid natuke kaheldava väärtusega detaile oli omajagu, kuid kui eemaldada eelarvamuste filter ja püüda suhtuda losse neutraalsemalt, siis tegelikult mulle film meeldis. Muusika oli hea, kaasa oli vaevatu elada ning isegi emotsioone sai omajagu kogetud. Celine Dion on võimas ja karismaatiline naine. Loomulikult, ei olnud linateose näol tegu dokumentaaliga või sellelaadse tootega, vaid isikud ja sündmused olid naise elust vaid inspireeritud. Tegelaste nimedki ei olnud ju päris elule vastavad. Celine'ist sai Aline. Siiski, jättis lõpptulemus mulle hullumoodi kentsakas mulje, kuid suutis mingil moel ikkagi võluda.

------------------------------------------

Pealkiri: Moonfall
Originaalpealkiri: Moonfall
Režissöör: Roland Emmerich
Näitlejad: Halle Berry, Patrick Wilson, John Bradley, Michael Peña
Kestus: 2h 10 min
Kinodes alates: 04.02.2022
Millal nähtud: 19.02.2022
Minu hinnang: 3/5

Oi, kus mind häiris loo lapsikus ning täiesti ajuvaba ja miljoni auguga loogika! Inimesed ei reageerinud ja käitunud grammigi usutavalt nagu eeldaks, et toimitaks, kui maailm on hävimisohus. Jäi mulje, et see ei olnud globaalne oht, vaid kuskil kitsas keldris mingid teisejärgulised tähtsad ninad püüdsid leida lahendusi. Otse loomulikult, oli vastuseks kõikidele probleemidele tuumarelvad. Ei olnud tunda katastroofi mastaapsust ning vastavaid emotsioone. Kui aus olla, siis minu jaoks ei ole alati tähtis, et kõik oleks usutav ja läbimõeldud, tähtis on, et mind pannakse süžeeaukudest mööda vaatama, sest pakett ise on kaasahaarav ning silmi ekraanile naelutav. Kui tulemus seda aga ei ole, siis panen just pingsamalt tähele muid apse, lihtsustusi, möödarääkivusi ja absurdsusi. Nt eriti napakas oli, et üks sõjaväe boss keeldus viimast lööki andmast, sest uskus oma endisesse naisesse ja too ei vea teda alt. Süžee mõttes vajalik ja õige, kuid reaalses elus tuleks selline inimene vist kohe kinni nabida ja sõjaväe kohtule üle anda (ning hukata, tõenäoliselt).

Õnneks, oli film omal moel paeluv. Kaasati põnevaid vandenõuteooriaid ja kontseptsioone nagu megaobjektid. Ehk siis, kuu ei ole looduslikul moel tekkinud taevakeha, vaid intelligentse elu poolt loodud mehaaniline rajatis. Ma ei olnud varem sellisest teooriast kuulnud, kuid vot mida kõike selle filmi abiga teada sain. Intrigeeriv oli, lisaks, kuu loonute taust ja põhjused. Selles mõttes oli linateos pigem paljulubav ulmekas kui tüüpiline maa põhine katastrooffilm. Teisalt, dialoog oli kohati piinlik, teisejärguline süžeeliin pere ja nende laste põgenemispüüdlustest tuim ja ebavajalik, ning ei suudetud luua õhustikku, kus oleks tunda olnud toimuva eksistentsiaalselt hävitavat reaalsust. Minus ei toodud esile grammigi pinget või hirmu ei maa, tegelaste või toimuva nimel. Siiski, kuna hea meelega tarbin ka ajuvaba meelelahutust, siis tegelikult pakkus kinos käik piisavas koguses nauditavat, kui mitte üle mõelda. Visuaalselt leidus ka pärle, nagu pahaendeliselt taustal ebanormaalselt lähedal helendav kuu ning kuu sisemuse grandioosne ülesehitus.