Esmaspäev, 25. aprill 2022

Teater: "Afäär"

Tervitus!

Seekord teatrilavadelt.

Pealkiri: Afäär
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Andres Roosileht
Näitlejad: Liina Tennosaar, Rauno Kaibiainen, Riho Rosberg
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 10.04.2022
Millal nähtud: 14.04.2022
Minu hinnang: 3.5/5



"See siin ei ole Kreeka tragöödia!" Hüüab üks tegelane, mille väide oli peaaegu tõsi. Peaaegu. Kas just Kreeka, kuid traagikat oli antud näidendis kulbiga. Just vaimset tragöödiat. Tegu on põnevikuga, brutaalse trilleriga, halastamatu kassi ja hiire kätšiga, mis kindlasti ei ole klassikalist laadi krimka, kui just seda oodata. Nähtut võib nimetada ka tooreks ja jõhkraks psühholoogiliseks mänguks. Kui arvad, et hullemaks minna ei saa, siis anna viivuke aega ja taaskord on panuseid tõstetud. Närvikõdi ja üllatusi pakkuv teatriõhtu on garanteeritud. Iseasi, kas see kõigile vaatajatele peale läheb, sest mõnikord on ülemäära palju midagi spetsiifilist, nagu adrenaliini, natuke liig. Aga eks igaühele oma.

Loo keskmes on kolm isikut. Oma parimates aastates edukas ja enesekindel Camille, oma suurt läbimurret paremale elule otsiv noor ja krapsakas Billy ning usaldusväärne ja stabiilne turvamees Ted. Naisele meeldib voodimõnusid nautida Billy-suguste prinkis pepudega värskete ja särasilmsete noormeestega ning tundub, et tegu on järjekordse selleteemalise kohtumise lõppvaatusega. Seekord on koju tiritud lõbupoisil aga omad plaanid ning naine nii lihtsalt teda oma elamisest välja ei viska. Ja siit saabki alguse pingeline jant, kus kord on Vestman peal ja Piibeleht all ning siis vastupidi. Kumbagi ei tohi ei vaataja, ega tegelased ise, alahinnata, sest luukeresid kappides tundub, et hallitab lademetes. Ükshaaval kistakse neid päevavalgele ja peatselt hakkab koitma, et Billy eesmärgid on hulga süngemad, kui algselt paistis. Et tasakaal oleks paigas ning põrgatamine saaks toimuda, selgub, et ega Camille'gi just süütute näitsikute killast ole. Ja kuhu paigutub esmapilgul tsipa totuvõitu Ted? See selgub juba teatris, kuid ega tema oma lavakaaslastest maha jää. Kõik nad omavad parajas annuses sadismi, egoismi ning piisavalt enese alalhoiu instinkte. Ja ekstra julme psühhopaatseid kalduvusi mõne puhul -- teatris selgub, et kellel täpselt. Baasvõimalused- ja potentsiaal on kõigil lavalolijatel.

Kolmiku omavaheline dünaamika ja koostöö oli igati soliidne. Mu teatrikaaslane nimetas seda efektiivseks ja mõjusaks palli pidevalt kolmiku vahel käest-kätte lennutavaks etenduseks. Fookus oli liikuvuses ning roteeruvalt oli keskpunktiks üks tegelastest. Balanss oli paigas selles mõttes, et kõik said särada, igal ühel oli oma roll, mille olemus ja kaal küll ajas muutus, ning keegi ei jäänud unarusse. Ka jõupositsioon vahetas karaktereid ning, kui eeldasid, et keegi on nurgas, siis oli peatselt näilises lõksus see, kes eelnevat teist piiras. Camille'i kehastav Liina Tennosaar suutis osavalt näida nii elu näinud õrn lilleke, kui karismaatiline ja kibestunud famme fatale. Nende kahe imidži vaheldumine näis loomulik ja vaevatu. Rauno Kaibiainen Billyna oli kõhe ja, veidral moel, oli samaaegselt mehest kahju. Kohati tundus, et Riho Rosbergi Ted jäi kahe hiiglase vahel varju, kuid turvameest ei tasu alahinnata, ka temal olid oma trumbid taskus ja tumedad saladused hinges. Sõbranna arvas, et näidend teenis pluss punkte näitlejate ehedate emotsioonide eest. Keeruline oli aga uskuda ühe n-ö lavapaari ühe konkreetse poole kiindumust teise suhtes. See lihtsalt ei mõjunud autentselt, kuid ju siis oli tegu järjekordse šokifaktoriga, et publikut üllatada. Tuleb tõdeda, et kõik ohoo! hetked ei toiminud, sest neid tuli ette ülemäära tihti.

Kes naudib pidevaid pöördeid, ootamatuid suunamuutusi, šokeerivaid 180 kraadi üllatusi, kombineeritud inimhinge inetumate soppide iseloomujoonte esile kerkimisega, siis neile on tegu suurepärase maiuspalaga. Käänuline süžee on kahtlemata köitev ja tähelepanu haarav, kuid võib juhtuda, et selline tempo muutub üks hetk väsitavaks ning hakkab enesele vastu töötama. Pigem juba paar kolm jahmatava panevat hetke, kui pidevalt publikut pööretega tulistamine. Kaob efekt ning enamused ootamatused ei oma enam märkimisväärset kaalu, vaataja harjub ära ja võib isegi tüdineda. Tähtis on pinge osavalt kruttimine, üle ja alla, üles ja all, mitte seda järjepidevalt keemistemperatuuril hoidmine. Monotoonne üheülbaline seisund taandub peatselt iseenesest hoopis keskpäraseks. Isiklik lemmik üllatusmoment leidis aset esimese vaatuse lõpus, kus tundus, et asi on ühele poole jõudnud. Mis seal siis veel ikka edasi võib tulla? Teine vaatus algas kuidagi tühjalt käigult, kuid Ameerika mägede sõit oli alles ees. Nii palju, kui on inimesi, on maitseid, nt minu teatrikaaslane arvas hoopis, et tükk siin-seal venis ja grammike jäi puudu vürtsikusest. Võta siis kinni...

Kiitma ja, samas, laitma peab dialoogi. Tekst oli krapsakas, mahlane ning suure annuse sarkasmi ja iroonilise huumoriga. Teisalt, vestlused ei voolanud iga kord libedalt, võisid olla kohmakad ja see ei tundunud ilmtingimata olevat näitlejate kätes olev faktor. Lava oli ideaalne sündmuspaik, nagu enamustel Kellerteatri näidenditel. Püssirohuait kohe sobib teatri viljeleva žanri jaoks nagu rusikas silmaauku. Eriti kaasahaarav on istuda esimeses reas, kus tunned, et oled peaaegu etenduse osa. Õnneks, peaaegu. Sellesse tohuvabaohusse poleks küll tahtnud ennast vabatahtlikult segada. Taoliste tükkide puhul, mis on publikule käega katsutavad, tekib alati lähedane side, sest näed selgelt emotsioone näitlejate nägudel ja tabad kõiki detaile. Minimalistlik kujundus ja lavatäide olid ideaalsed andmaks kogu tähelepanu tegelastele, sest nende olemuste ja sisemiste deemonite tabamine oli etenduse põhifookus, mitte õdus taustakeskkond.

Lõppkokkuvõttes, oli tegu trilleriga, mis võttis oma eesmärgiks publikule hingetõmbeaega mitte anda ning heita nende ette rohkes koguses pöördeid, keerdeid ja räpaseid saladusi. Lihtne oli aga kõigest üledoosi saada ning kvantiteet ei tõlgendu alati ümber kvaliteediks. Tüki kasuks rääkis tugev näitlejamäng, mis ei lubanud hetkekski pilku toimuvalt eemaldada või mõtetel uitama trallata. Süžee oli pingeline, sügav ja mitmetahuline, nõudes küll omajagu harjumist nähtavaga alguses, sest gaas pandi põhja esimeste minutite jooksul, kuid kord käima minnes, oli tulemus paeluv.

Pühapäev, 24. aprill 2022

Kino: "Morbius" ja "Kadunud linn"

Tervitus!

Ülevaated kinost.

Pealkiri: Morbius
Originaalpealkiri: Morbius
Režissöör: Daniel Espinosa
Näitlejad: Jared Leto, Jared Harris, Adria Arjona, Matt Smith, Tyrese Gibson
Kestus: 1h 44 min
Kinodes alates: 01.04.2022
Millal nähtud: 17.04.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Hävitavad hinnangud filmile nii publiku kui kriitikute hulgast tegid mind ettevaatlikuks, kuid olen selline veidrik, kes läheb vaatama ka filme, mida on üdini maha tehtud. Ja seda sellepärast, sest mind huvitav ja ma tahan. Ei ole haruldane, et mulle läheb peale midagi, millele üldsus on selja pööranud. Minu õnneks ei olnud film üldsegi mitte nii jubedalt kehv, kui on mõista antud, kuid ega ta midagi erilist ka, kahjuks, ikkagi ei olnud. Sonyl ei õnnestu ega õnnestu ühte finantsilist äratasunud ja laialdast vaataja poolehoidu leidvat Marveli linateost toota. Tulemus võib olla üks või teine, kuid mitte mõlemad. Venom on olnud soliidset raha sisse toov, kuid mitte kõrgelt hinnatud. Morbius ei ole suutnud aga isegi raha teenida.

Ei saa üle ega ümber vaadata Jared Letost ja tema metoodinäitlemisest, millega ta tihtipeale filmide meeskondade elu põrguks teeb. Jokkeri mängimisega ta juba vedas kõiki alt ning Morbius oli otsekui teine võimalus ennast superkangelaste maailmas tõestada. Loomulikult kaasnes rolliga ohtralt infot ajakirjanduses mehe eksentriliste käitumise ja üle võlli näitlemisstiili osas ning karakterisse sisseelamisega seoses. See andis eeldada, et tegelaskuju saab olema samamoodi silmapaistev ja, halvas või heas mõttes, meeldejääv. Jäi selgusetusk, et milleks kogu see tohuvabaohu ja energia rolli loomisesse, kui tegelaskuju oli äärmiselt üksluine, isikupäratu ning absoluutselt mitte grammigi huvitav väljaspool oma n-ö geeniusest aju. Ja isegi viimast detaili ei suudetud kasutusele võtta, et tegelasele natukegi värvi anda. Vastupidiselt Jared Letole, tundus pigem, et Matt Smith oli intensiivse kulissidetaguse meetodnäitlemisega tegelenud, sest just tema andis loos edasi Jokkerilikku psühhopaadi energiat. Ma arvan, et tema esitlus ei oleks mind sedavõrd väsitanud, kui tema ekraanipartner ei oleks võrdlusena niivõrd banaalne olnud. Morbius oleks võinud rohkem nupust nikastanud näida, et asi toimiks ning kangelase ja kurikaela vahaline suur kuristik ei oleks nii häirivalt esilekerkiv. Või siis Matt Smith oleks võinud natuke rohkem mõistuse juures olla, et kaugust vähendada. Samas, siis oleks lõpptulemus veelgi lahjam. Igatahes, oli ilmselge, et mõned mängisid üle, mõned mängisid alla ning teised olid lihtsalt ekraanitäide. 

Kas mitte Morbius ei peaks ise kurikael olema? No vast tutvustavas filmis hoobilt mitte, kuid ei olnud tunda, et temast võiks saada üks pahadest. Esiteks, oli tegelaskuju lihtsalt kuiv, teiseks, ei antud mõista, et tal oleks põhjust kedagi vihata või kellelegi halba soovida. Vähemalt äärmuslikult mitte. Ma ei ole koomiksi algmaterjaliga piisavalt sina-peal. Muus osas, Morbius ei olnud kohe üldse köitev tegelane või siis ei osanud näitleja tema põnevamaid aspekte edukalt välja tuua. Karakterite mõttes oli film üks unelaul. Ka hea ja halva viimane vastuseis kulminatsiooni näol oli kuidagi käega löödud. Nahkhiired lendasid vist ja siis oli hästi pime, mingid hoobid võib-olla käisid. Ja äkitselt oli pahalane knockout'is. Segane ja alla igasuguste ootuste.

Vaatamata möödapanekutele ja kasutamata jäänud potentsiaalile, leidus loos aspekte mida nautida ning, mis suutsid minu silmis puudujääke balansseerida. Morbiuse sõbrants oli tore ja mulle meeldis nendevaheline side. Samamoodi, oli mehe ja tema lapsepõlvesõbra vaheline kamraadlik suhte tuntav ning sümpaatne. Taustaidee, eesmärk ning malenupud olid tegelikult asjalik baas kogu ettevõtmisele. Teatud visuaalsed efektid nägid vinged välja ja kogu süžee tegelikult haaras, sest kuidas siis mitte kaasa elada kellelegi, kellele on looduse poolt kehvad kaardid antud, kuid kes ennastsalgava visaduse pinnalt suudab loodust haneks tõmmata. Tagajärgedega, muidugi, kuid see tagab vaid õiglase tasakaalu. Peale selle, antikangelaste filmid on alati omamoodi köitvad, kuigi Morbius veel päris tumehallile alale ei liikunud. Kokkuvõttes, drastiline kriitika filmi suunal on üleliialdatud, kuid, kus suitsu, seal tuld. Tuleb ise ikka vaadata, et veenduda, mitte põhineda teiste arvamustel.


-------------------------------------

Pealkiri: Kadunud linn
Originaalpealkiri: The Lost City
Režissöör: Aaron Nee, Adam Nee
Näitlejad: Sandra Bullock, Channing Tatum, Daniel Radcliffe, Brad Pitt
Kestus: 1h 52 min
Kinodes alates: 08.04.2022
Millal nähtud: 23.04.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Vingun pidevalt, et igatsen taga kvaliteetseid 90ndate ja 00ndate stiili klassikalisi romantilisi komöödiad. Ja kui ikka žanri ikoon, Sandra Bullock, taas varba lembelugude vette pistab, siis ei ole ju palju oodatud, et ees ootab mõnus ja muhe kinokogemus. Kurbusega, pean taaskord tõdema, nagu enamuste filmidega, mis julgevad seda žanri taasavastada, ei olnud tulemus ei romantiline ega humoorikas. Tahtis olla, ja teoorias vast oli, kuid teostus oli kesine. Ei päästnud seda ka alati oodatud seikluselemendi kaasamine. Idee oli vahva ning ootasin filmi nägemist sellest hetkest kui trailer avalikustati, kuid, nagu kipub olema, olid head kohad lühikeses klipis juba ära kasutatud. Ohusignaaliks oleks pidanud olema fakt, et traileris olid lausa hetked, mis ei olnud märkimisväärselt õnnestunud, nagu see kaanide seik. Ei, väiksed limased olevused kellegi tagumikul, ükskõik kui prink see pepu ei näe välja, ei ole naljakas. Öäk on, mitte koomiline.

Sandra Bullock mängis enamjaolt seda sama tegelaskuju, mida mitmed tema eelmised rollid on edasi andnud. Teravmeelne, nipsakas ning teistele ülevalt alla vaatav. See on õiges kontekstis asjalik kombo, kuid olen seda juba liiga palju kogenud, et vaimustusesse sattuda. Channing Tatum püüdis oma füüsise vastupidiselt olla selline omamoodi pehmo ja eneseimetlejast nohiklik, kuid see ülemäära ei õnnestunud vaatamata ebatavapärasele lähenemisele. Näitleja ei ole mulle kunagi eriliselt ligitõmbav olnud, seega, mehe pidev musklilise keha eksponeerimine ei tekitanud minus vajalikku efekti. Kurb oli, lisaks, tõsiasi, et kahe peategelase vahel ei olnud tunda mingit keemiat. Brad Pitti ja naise vahel oli nende minutite, mil nad ekraani jagasid, rohkem särtsu, kui peamise paari ümber. Isegi Daniel Radcliffe'il oli Sandraga rohkem surinat! Kuigi, Harry Potter jättis mulje nagu tujukas laps mängiks kurikaela -- mehe esitus ei olnud veenev. Ehk siis, ainukesed tegelased, kes oleks ekraani peal natuke kuumust tekitanud, said koos olla viivuks, et nad asendada teisejärguliste ja tuimade valikutega. Huvitav, kas Bradil oli muud tegemist, talle ei suudetud piisavalt maksta või siis sai ta varakult aru, et ega käsikiri väärt ei ole ning ei tohiks ennast pikemalt sellega siduda? Igatahes,mehe etteaste oli filmi vaieldamatu tipphetk.

Ootamatult sümpaatne oli aga loo sõnum ja õppetund kangelannale. Ära jäta elu elamata, ära kaevu oma õnnetuse ja kahetsuse mülkasse, vii oma huvid, sihid ja kunagised kired ellu, sest maailm tiirleb edasi. Seda kõike, muidugi, meeletult lihtsustatud ning absurdse süžee läbi. Ja mis kõige tähtsam, midagi mida ma alati austan, kui seda esile tuuakse: aitab naistekate mõnitamisest! Mulle tohutult meeldis kuidas Tatumi tegelane seda naisele nina alla hõõrus, et too ei peaks romantiliste raamatute lugejaid kuidagi alamaks, ebaintelligentseks ja seeläbi ei nimetaks enda loomingut rämpsuks. Äärmiselt väsitav on pidevalt sattuda arvamuste otsa, mis naistekaid alandavad nagu see oleks teaduslikult tõestatud ainutõde. Igal žanril on oma lugejaskond, oma eesmärk, oma aeg ja koht ning oma kasutegur. Ära hinda raamatut kaante järgi -- ja seda võttis meie kangelanna kuulda. 

Kokkuvõttes, filmis oli detaile, mis toimisid ja oli neid, mis jäid kõvasti vajaka. Mulle ei läinud korda keskne lembepaar ning totakas aardejaht, kuid mulle meeldis loo sõnum ning idee. Põhiline on see, et romantilised komöödiad, kasvõi kesiste katsete läbi, taas jätkuvalt tee suurele ekraanile leiaksid. Ehk ei ole järgmine pärl enam kaugel!

Reede, 22. aprill 2022

Kino: JAFF 2022 (1) "Seotud maailmad", "Mirai tulevikust", "Tüdruk, kes muutis ilma" ja "Laineharjal"

Tervitus!

Ülevaated toimuvalt Jaapani animatsioonifestivalilt.

Pealkiri: Seotud maailmad
Originaalpealkiri: Ashita sekai ga owaru to shite mo
Režissöör: Yuhei Sakuragi
Originaalne linastumise aasta: 2019
Kestus: 1h 33 min
Minu hinnang: 2.5/5

Vot see oli vinge kontseptsioon: eksisteerib kaks reaalsust, esimene, meie tavapärane maailm, teine paralleelmaailm, kus Jaapanit valitseb türannist printsess ja rahvas on ajupestud ning rõhutud. Mõlemad on aga omavahel ühenduses, sest inimesed on ühed ja samad, nagu üks hing ning kaks eraldiseisvat keha, kes ei ole teineteisest teadlikud. Tappes ühe kesta, sureb ka teine. Sellest tulenevalt on nn äkksurmade fenomen igapäevasarnases maailmas õudne ja seletamatu. Shini ema ja isa hukkusid selleläbi ning poiss püüab koolikaaslase, Kotoko, abiga edasi liikuda, kes üksteisest väga hoolivad, isegi armastavad. Shini teisik, Jin, aga soovib Kotoko surm, sest tüdruku teine pool ongi mainitud koletu ja julm valitseja. Lisades siia ka inimlaadi võitluseesmärgil loodud tehisintellektid, siis on loo keskne konflikt äärmiselt intrigeeriv ja paljulubav.

Samamoodi nagu eksisteerib kaks maailma, sai tegelikult näha kahte eri filmi. Esimene pool keskendus suhetele, tunnetele, sidemete loomisele ning inimlikkusele. Shin, Kotoko, Jin ja Miko ning Riko moodustasid huvitava dünaamika. Loo süda oli Shini ja Kotoko armastav ja toetav kiindumus. Siis aga tegi anime 180 kraadi pöörde ja fookus suundus kätšile ning suhtedraamast sai puhas ulmekas. Üleminek, kuigi loogiline, ei olnud sujuv ning tundus, et vaatan hoopis teist lugu. Kui esimene osa suutis edukalt oma eesmärgid täita, siis teine valgus laiali, kaotas oma identiteedi või ei suutnud seda õnnestunult teostada. Film jäi ilma oma inimlikkusest ja suhte aspektist ning edasine arendus eri isikute vahel oli puudulik, isegi olematu. Esialgne potentsiaal visati aknast välja. Teine osa oli iseloomutu, emotsioonitu ja üksluine. Kaks poolt lihtsalt ei klappinud ja kuna mõlema kvaliteet oli niivõrd drastilise vahega, siis paistsid kitsaskohad eriti eredalt silma.

Animatsiooni stiil oli midagi, mida ma ei ole suurel ekraanil enne kohanud. Uus arvutimängude laadne lähenemine vast. Tegelased, nende liikumine ja olemus, mõjusid palju autentsemalt kui klassikalistes animefilmides, kuid selline karakterite pidev õõtsumine oli natuke veider. See vajas harjumist. Vaatamata sellele, oli tulemus visuaalselt mastaapne, värvikas ning silmapaistev. Kokkuvõttes, mulle läks igati peale filmi esimene pool ja loo idee, kuid teine osa kaotas oma fookuse ning ei olnud eelneva ja üldteema vääriline.



--------------------------------------

Pealkiri: Mirai tulevikust
Originaalpealkiri: Mirai no Mirai
Režissöör: Mamoru Hosoda
Originaalne linastumise aasta: 2018
Kestus: 1h 38 min
Minu hinnang: 4/5

Loo keskmes on 4. aastane poisiklutt Kun, kes ei olegi üks hetk enam oma vanemate silmatera, sest perre lisandub väike õeke. Uus dünaamika paneb last tundma tohutut armukadedust ning nuttu, tujutsemist ja sõsara kiusamist tuleb ette ohtralt. Ka vanemad on närvilised, sest naine läheb tööle ja koduperenaiseks jääb nüüdseks mees, kes siiani koristuse, söögitegemise, laste eest hoolitsemise ja muu kodutegevuse vastu just suurt huvi üles näidanud ei ole. Pärast järjekordset tujutsemishoogu helgib äkitselt maja aias olev puu ning Kun satub kokku pahura vanamehega, kes kurdab, et tema oli kord poisi asemel ning too nüüd teab, mis tunne on kõrvalejäätud olla. Kun taipab, et see porisev onu on nende pere koer Yukko inimvormis. Ja siitpeale algabki lapse seiklus läbi aja ja ruumi, kohtudes oma pereliikmetega minevikust ja tulevikust. Kaasa arvatud oma õe, Miraiga, kes jõuab tema ette teismelise neiuna.

Oma ringilendamiste käigus õpib Kun miks talle lähedased on nagu nad on, millised nad kunagi olid või millised nad saavad olema, mida nad tunnevad ja mis neid motiveerib, mis neid kõiki seob ja, üleüldse, mis teeb neid perekonnaks. Kuidas kõik eelnevad otsused varasemate põlvede poolt on toonud Kuni just sellesse hetke, kus ta eksisteerib. Poiss õpib aktsepteerima ennast ja teisi, läbib õppetunde, mille käigus leiab endas julgust, mõistmist ja hoolivust. Teeb õega rahu ning ühise ajaveetmise tulemusena mõistab enda, kui suure venna, rolli tähtsust Mirai ja kogu pere elus. Kuid ka vanemad saavad fookust ning poja kõrval on mõnus jälgida isa ja ema isikute ning nende suhte arengut, mis paistis ootamatult ehe. Samuti, kui keeruline, pidevat enesekontrolli eeldav ning kellegi teise vajadusi alalõpmata ettepoole panemist nõuab väikelaste kasvatamine. Mind ei üllata, kui noored vanemad tunnevad ennast nende kahe vestlustes, käitumises või olemuses ära. Poiss ja tema emotsioonid ning käitumine, lisaks, paistis igati usutav. Ma täitsa kujutan ette, et pisike armukade laps just niimoodi oma rahulolematust väljendab. Ei mingit võltsi sunnitud draamat või ideaalset keskkonda, Kun ja tema kodu jätsid autentse mulje.

Anime oli soe, humoorikas, õpetlik, kaasahaarav ning omanäoline oma lihtsuses ja sõnumis. Selle nägemine jättis südamesse õdusa tunde ja helge olemise. Miinustena tooksin aga välja, et esimene veerand süžeest oli veidi veniv ning viimane veerand kohati sürr. Lugu liikus tavafoonist muinasjutuliseks kulminatsiooniks kuidagi järsult, et keeruline oli algust haakida lõpuga ja vastupidi. Samas, kindlasti olid fantastilised elemendid huvitavad ning isikupärased. Kokkuvõttes, igatpidi armas ja vahva aeg kinos.



----------------------------------------

Pealkiri: Tüdruk, kes muutis ilma
Originaalpealkiri: Tenki no ko
Režissöör: Makoto Shinkai
Originaalne linastumise aasta: 2019
Kestus: 1h 54 min
Minu hinnang: 4/5

Nutsin nii palju, et mingi hetk lootsin, et enam pisaraid ei tule, kuid, ei. Vett jätkus ja mul oli päris piinlik saalist lahkuda. Pill ei tulnud ilmtingimata sellepärast, et anime oli tohutult kurb, pigem oli nähtu ootamatult emotsionaalne, köitev ja südamesse pugev. Tegu oli laiahaardelise looga, mis sisaldas teemasid, mis puudutasid ning läksid korda. See kõik pandi pakendisse, kus astusid üles tegelased, kellele sai vaevatult kaasa elada ning kes oma soovidega kaevusid inimhinge õrnadesse soppidesse. Pidevalt võrreldakse filmi looja eelneva väljalaskega, "Sinu nimi", ja, on absurdne väita, et nad ei ole sarnased ja, et "Sinu nimi" ei ole tunduvalt terviklikum ning edukam lugu, kuid see pidev kõrvutamine võtab ära antud anime positiivsuse ja sarmi, mis tegelikult oli igati märkimisväärne.

Pealtnäha tundub, et lugu püüab keskse sõnumina tuua esile kliimamuutust ning inimese kätt selles. Paistab, et tegu on moraali- ning õpetliku süžeega. Kuid kas see oli ikka nii? Ridade vahel lugedes jäi mulle kumama hoopis vastupidine mõte. Inimene on arrogantne ja arvab, et ta on nii tähtis ning võimekas, et suudab mõjutada midagi niivõrd grandioosset nagu on ilm. Tegelikult teeb too aga täpselt seda, mida ise tahab ja millal. Inimene on tühine ja ei oma võimu. Tüdruku, kelle oskus ilma mõjutada, Hina, tegevuste tagajärjed omakorda annavad mõista, et lõppkokkuvõttes ei ole midagi tema kätes. Samas, võib-olla just vastupidi, Hina tegevus peegeldas inimtegevuse ohtusid kliimale ning andis mõista, et inimestel on ikkagi kontrolli ilma üle, millel on katastroofilised tulemused. Ükskõik kui õilsal või isetul eesmärgil, Hina otsustel on tagajärjed ning tuleb maksta ränka hinda. Selles mõttes oli keskne fookus põnev, sest Jaapani animes ei ole alati kõik Läänelikult otsekohene ja standardlik oma sõnumites. Ei anta alati mõista, et inimene halb, ilm hea ning kliimamuutus on vaieldamatult inimese õlul. Kõik ei ole must ja valge. Selline normiväline lähenemine või piiride kompimine on igati intrigeeriv. Vaataja ise otsustab, kuidas ta mida tõlgendab.

Loo kulminatsiooniks on otsus, kas katastroof või rahu, ning kogu stseen oli lihtsalt võrratu. Muusika oli hiilgav, animatsioon oli suurepärane, tundelaadung oli kõikehõlmav. Imeline. Samas, oli tegu ka ühe negatiivse osaga filmist. See kõik oli äärmiselt romantiline, kuid täienisti ettenähtav ning nii tavaliselt jaapanilik romantika toimibki. Kaunis, kuid, oih, kui idiootne ja lühinägelik. Kokkuvõttes, tegu on võluva ja paeluva looga, mis moodustab kokku ilusa fantaasia elementidega täiskasvanuks saamise teekonna.



----------------------------------------

Pealkiri: Laineharjal
Originaalpealkiri: Kimi to, nami ni noretara
Režissöör: Masaaki Yuasa
Originaalne linastumise aasta: 2019
Kestus: 1h 35 min
Minu hinnang: 3/5

Lugu jätab endast esmapilgul mulje kui päikeseline, romantiline ning lõbus. Kus kaks merd ja surfi armastavat noort üksteisesse armuvad ning lahedalt aega veedavad. Tegelikult on tegu üpris nukra animega, kus lahatakse kurblikku teemat, mis inimesi sisemiselt laastada võib. Lähedase kaotamine, siinkohal, oma kallima kaotamine ja sellega leppimine. Või siis mitte aktsepteerimine nagu juhtub peategelase, Hinakoga. Tüdruk ei suuda lahti lasta, ei suuda leinata, vaid kujutab ette, et poiss on reaalselt tagasi tulnud, kutsudes tema hinge (?) nende koosveedetud aega meenutava lauluga pidevalt enda juurde. Nunnuks, aga ekstra nutuseks, teeb olukorra, et tüdruk paneb poisi naasnud n-ö olemuse suurde täispuhutavasse delfiini, millega ta siis ringi käib nagu oleks viimane veel elus. Siit ka anime põhiküsimus. Kas kõik toimus tüdruku peas? Keegi teine poissi ju ei näinud. Kas ta tegelikult tuli tagasi? Või oli kallima ettekujutamine psühholoogiline viis enda kaotusega toime tulla?

Tegu oli elu üle järele mõtlema paneva ja sügava looga äärmiselt helges ning pealtnäha positiivses kuues. Pakett andis eeldada, et lugu on elujaatav, kuid millegipärast mõjus see hoopis rõhuvalt. Kontrast visuaalse ja sisu vahel oli äärmuslik, kuid intrigeeriv kooslus. Hinako suutmatus surmaga toime tulla oli kahtlemata realistlik, sest inimesed ei pruugi nii kiirelt ja hõlpsalt sellist traumat seljatada, kuid tüdruk väsitas oma klammerduva ja põikpäise suhtumise poolest. Tema eitus ja soovimatus edasi liikuda muutus üks hetk monotoonseks, sest Hinako vaimsesse seisukorda ei tulnud ega tulnud vähimatki muutust. Keeruline oli tõeliselt hoolida poisi surmast ja tüdruku kannatustest, sest vaataja ei jõudnud neisse ülemäära kiinduda, kuna eelmäng tragöödiale oli lühike ja klišeelik. Koosnedes krapsakatest hetkedest, kus paar surfab koos, hängib koos, sööb koos, jne. Tegelased ei olnud selleks hetkeks piisavalt sügavad ning nende suhe vaatajaga veel mitte kontakti leidnud, et järgnevat ängi reaalselt tunda. Ma ei tajunud nende sidet. Samas, peab tunnistama, et lõpus olev hetk, kus poiss ennast Hinakole metafooriliselt ühe ammu korda saadetud tegevuse põhjal meelde tuletab, oli tohutult armas, ootamatu, nutikas ning tõmbas mul ikkagi paar pisarat välja.

Vaatamata kesistele aspektidele, on tegu silmale ilusa vaatamisega, jaapanilikult romantilise ning tõsist ja lahkamist väärivat teemat kajastava looga, mis paneb mõtlema, kuid mitte liiga palju.

Esmaspäev, 11. aprill 2022

Külastus: Kraków - Poola

Tervitus!

Kuigi piirid on vähemalt Euroopas lahti, siis ei ole ma veel reisima jooksnud. Sellest tulenevalt, jagaksin seekord pigem oma muljeid koroona eelse aasta nädalasest Poola reisist suvel Krakówi linna, kuhu mind viis töö.

DaVinci:
Poola ei ole just esimene sihtkoht maailmas, mis pähe torkab kui koht, kus ootaksin näha ühte legendaarse maalikunstniku ühte kuulsaimat teost. Aga just Krakówi linna rahvusmuuseumis ilutseb "Daam hermeliiniga". Minu jaoks: naine nirgiga. Mis hermeliin? See on nirk mis nirk!

Maalitud kuskil 1489-90 kandis Itaalias, kujutab teos Cecilia Galleranit, kes oli tolleaegse Milano hertsogi armuke. Tuntud kui särava ja artistliku neiuna, püüdis DaVinci maalis tabada tema dünaamilisust ning elujõudu. Kui pilti vaadata, siis tundub otsekui, et maalitud on hetke kui neiu on pead pööramas, sest midagi kõrval on tema tähelepanu pälvinud. Teose juures on huvitav ka see, et üdini tume taust on hilisem lisand ning maalile on tehtud mitmeid ülevärvimisi. Nt kandis naine algselt peakatet, kuid seda on hetkel võimalik märgata vaid tõdedes, et need ei ole naise juuksed, mis lõua alla kokku jooksevad, kuid algselt oli see osa loorist. Veel üks huvitav fakt maalist, nimelt, oli hertsog tuntud kui "valge hermiin", sellest veidra loomakese lisamine maalile naise sülle. Muuseumis saab kuulda ja lugeda lõpmatuseni selle meistriteose taustast, olemusest ja läbielamistest. Viimase kohta nii palju, et maal jõudis Poola kuskil 1800. aastal ning on leidnud ennast nii ühe Poola printsessi omandis, muuseumites, keldris peidus, natside röövsaagina, jne.

Miks minna Louvre'i "Mona Lisat" vaatama, kui seda õieti ei näegi? Tõesti, mina seda nende masside selja tagant ei suutnud korralikult silmata ja pärast mõnikümmend minutit proovimist, andsin alla. Muidugi, peab teadma millal täpselt minna, et selle kuulsa muigajaga koos jõllitusvõistlust pidada. Samas, hermeliini maaliga olin oma kakskümmend minutit suures ruumis, kus olin vaid mina, naine ja nirk. Ja turvamees. Võrratu teos ning võrratu tunne oli sellega igalt nurgalt tutvuda ilma, et keegi seljas elaks ning ilma igasuguse klaaskaitsekilbita vahel -- turvamees oli diskreetselt kaugel nurgas.

Andrzej Wajda:
Koos DaVinciga oli rahvuslikus muuseumis ka laiaulatuslik väljapanek Poola ühele armastatumale ning rahvusvaheliselt tuntuimale režissöörile, Andrzej Wajdale. Mul on küll piinlik tõdeda, et ma ei olnud tema loominguga sina peal ning ei teadnud sellest just tohutult, kuid pärast näitust, olen ekspert. Ja just sellisena arvan, et peabki üks tõesti tasemel näitus külastajat tundma panema. Kahtlemata oli see üks parimaid taolisi ekspositioone, mida olen kunagi kogenud. See oli põhjalik, mahukas, detailne, põnev ja, kuigi olin seal kokku oma 1,5 tundi, siis oleks seal vabalt võimalik veeta veel sama palju, kui mitte rohkem. Ja siinkohal tasub meelde tuletada, et tegu oli ajutise näitusega, mitte mastaapse püsinäitusega. Kuulsin Poola kolleegilt, et ka kohalike seas oli sellel tõesti asjaliku, tähelepanuväärse ja kinolegendi tasemel väljapaneku maine.

Näitus algas väikestes ruumides tema lapsepõlvega, kus sai põhjalikku infot mehe noorusest, perest ja kinokooli ajast, mis langes suuresti II Maailmasõja perioodi, mille eri tahkudest paljud tema teosed ka räägivad. Edasi süüviti juba loomingusse. Materjali neid illustreerimaks leidus tohutult. Alates seinasuurustest ekraanidest, kus näidati filmide klippe, kuni originaalstsenaariumiteni ning filmis kasutatud esemeteni ja reklaampostriteni. Väljapanekud olid jaotatud lavastaja eri loomingu etappide või sarnaste teemade järgi: sõjafilmid, nõukogude aegsed filmid, psühholoogilised ja rahulikud filmid, tema linateosed rahvusvahelisel areenil, jne ning laia kajastust said, lisaks, mehe tegemised teatris lavastustega. Eriti vahva oli näha pea kõiki Wajda prestiižseid auhindu nagu Oscar, BAFTA, Palme d'Or, Kuldkaru, jne.

Mul tekkis erinevate filmidega tutvudes selline nukker, tühi, lootusetu ja isegi depressiivne tunne, sest enamused linateosed oli minu silmis äärmiselt masendavad ning raskesti seeditavad. Seda kõike aitas rõhutada eriti süngete stseenide eksponeerimine. Nt "Lotna", kus sõjahobused kappasid lahingusse tankid vastasteks, "Kanal", kus paar on lõksus ja väljapääsu tunnelist ei ole, "Põlvkond", kus mees hüppab kõrgetelt treppidelt alla surnuks, "Kasemets", kus peategelane on haige ja suremas üksi metsas, "Samson", kus õpetaja kõnnib mööda Holokausti aegset tänavat selja taga lapsed, keda püüab kaitsta, "Katõn", kus mõrvati massides Poola ohvitsere (ja kus tapeti ka Wajda isa). Need stseenid ning neist õhkav lämmatav äng sööbis end mu südamesse ja siiani on kuidagi raske neile tagasi mõelda või isegi nähtut unustada. Ma ei taha teada, mis tunded mul oleks, kui oleksin täispikkasid filme näinud. Ma vist ei suudaks sellest sombust väljagi enam tulla. Kogu näitus jättis mulle kustutamatu mulje.

Waweli loss ja ooperigaala:
Olen võtnud omale eesmärgiks, et püüan reisides vähemalt ühte etendust või kontserti külastada ning seekord osutus selleks ooperigaala Waweli lossis. Muid võimalusi väga ei leidnud, oli ju ikkagi südasuvi. Oma üllatuseks avastasin, et piletit internetist osta ei saa ning ainult Krakówi ooperimajja kohale minnes sai kassast sissepääsu hankida. Ma ei eeldagi, et kogu maailm peab funktsioneerima paralleelselt ka internetis, kuid maja jäi minu kesklinna kandist üpris kaugele ning see on aastate jooksul esimene kord kui välismaal mõne etenduse piletit internetist osta ei saa -- ja ma olen omajagu ikka välismaal teatris käinud, et võrdlusmoment täitsa olemas.

Lossikompleks asub pea otse linna keskel, koosnedes mitmetest hoonetest ning lisadest, mille keskele jäävad eraldi mahukad aed ning siseõu. Osati on loss nagu kindlus, sest asub kõrgendikul ning on ümbritsetud justkui kaitsevallidega. Tänapäeval asub seal riigi üks esi kunstimuuseume. Loomulikult kuulub kompleks ka UNESCO maailmapärandi hulka. Muide, tegu on maailmas esimesena sinna gruppi kuulutatud kultuuripärandiga.

Kontsert toimus siseõues ning rahvast oli küll palju, kuid read ja istmed olid paigutatud õhuliselt. Tavaliselt mahutatakse nii palju kui võimalik massi toimumispaika ja siis ei saa keegi astuma ega istuma. Seekord oli aga ruumi ülegi ja, vaatamata sellele, tekkis mõnus ja hubane sünergia lava ning publiku ja publikul omavahel. Esitusele tulid erinevate kuulsate oopertite koorilaulud, mis oli antud gaala fookuseks. Nt sai kuulata esitusi Verdi ooperitest "Aida", "Rigoletto", "Nabucco" ja "Trubaduur", Donizetti ooperitest "Don Pasquale" ja "Anna Bolena", Puccini ooperitest "Turandot" ja "Tosca", Bellini ooperist "Norma" ning Bizeti ooperist "Carmen", jpm. Mitmetesse paladesse olid lisaks kooridele kaasatud ka solistid.

Mida õhtupoole aeg liikus, seda pimedamaks läks. Kui siseõu oli valguse käes imposantne ja omapärane keskkond kontserdiks, siis pimeduses puhkes see särama. Valguskujunduse eest annaksin lausa täispunktid, sest see oli täitsa omaette esineja, mis lõi maagilise ja värvikireva keskkonna vastavalt muusika vajadustele. Kohati isegi trumpas valgustus laval toimuva üle. Kell oli oma üksteist juba kui gaala lõppes, õues oli soe, tuju oli hea ning mõnus oli lossi äärt mööda kõrgendikult alla hotelli jalutada. Taaskord üks õnnestunud välisetenduse külastus!

Jagielloniani ülikool:
Minu kogu reis keerles ümber Poola vanima ülikooli ning nädala jooksul sain ekstra palju näha, kuulda ja tegutseda just selles värvika ajalooga haridusasutuses. Loodud 14. sajandil õhkas selle ülikooli iga ruum ja ese ajalugu ning rääkimata ning räägitud lugusid. Nt õppisid seal Copernicus, Stanisław Lem, Paavst Johannes Paulus II, jpt. Vanimad hooned, Collegium Maius ja Collegium Novum, sisaldasid ruume, arhitektuuri ja sisu, mis läks tagasi sajandeid. Collegium Maiuse siseõu (mis täis päikese käes chillivaid tudengeid), aktusesaal, vana raamatukogu, professorite kunagised ruumid, jne võtsid sõnatuks. Nagu oleksin astunud sajandeid tagasi. Seal oli ka muuseum, mille giid olid eriti sisuka ja põneva jutuga ning kus võib näha erinevaid keskaja teadusinstrumente, nipsasjakesi, mööblit, maale, jpm.

Lisaks, viidi meid Jagielloniani raamatukokku, mis on Poola suurim, kus demonstreeriti selle kõige väärtuslikemaid varasid, mis võtsid hinge kinni. Meid pandi istuma suure pikliku laua taha, kus teisel pool, muuseumi esindaja, meile erinevaid maailma aardeid esitles. Nt minu ja Mozarti originaalnootide, mis täis kommentaare, kritseldusi ja muid tähelepanekuid, vahel ei olnud klaasi, kile või midagi muud kui mõnikümmend sentimeetrit õhku. See on hämmastav, kuidas keskaja teosed on niivõrd kaunilt säilinud, olles värvilised ja südamega hoitud ning hooldatud, et minusugune saaks neid tänapäevalgi imetleda.

Loomaaed:
Mulle meeldib külastad erinevaid loomaaedu kui välismaale satun. Tihti ma neid väisata ei jõua, kuid ühel pärastlõunal tekkis seekord vaba aega. Otsustasin tutvuda kohaliku ühistranspordiga ja sõita linnast välja roheluses paiknevasse kohalikku loomaaeda. Kuna see oli kogu reisi jooksul ainuke marsruut, mis vajas bussiga sõitmist, siis natuke närveerisin, kuid kõik läks kenasti. Hotellitoas olevast infovoldikust leidsin vajaliku marsruudi, bussi numbrid, peatused, jne ning reis võis alata. Hästi mugav oli see, et pileti sai osta bussis olevast piletimasinast. Vaja oli vaid sularaha, sest kaardiga makset see ei võimaldanud. Sõit oli kuskil 30 minutit rahvusmuuseumi lähedalt peatusest minnes. Trajektoor viis läbi Krakówi eeslinna, mis oli sarnane nt meie Pirita Kosega ning kus leidus palju rohelust, kitsaid käänulisi teid ning ühepere elumaju. Loomaaed paiknes kerge metsa sees ning keskkond oli täis rohelust.

Loomaaed oli pisike aga ikkagi ruumikas, ma ei tea kuidas nad seda saavutasid, kuid kirjeldaksin seda just nende kahe vastanduva sõnaga. See oli kompaktne ja hästi kerge oli seal hea marsruut leida, et pea kõik asukad teepeale ära näha. Ka puurid ja aedikud olid piisavalt hubased, kuid mahukad, et mul midagi südames kriipima ei hakkaks. Loomadest on esindatud leopard, ilves, elevant, tiiger, vallabi, surikaat, kaamel, pesukaru, jpm. Asukatest, keda Tallinnas loomaaias, kahjuks, näha ei ole võimalik, sai Krakówis kohata kaelkirjakut, sebra, fennekrebast, laisklooma, jpm. Ka eri linde oli omajagu ning nemad koos kaelkirjakute ja alpakadega olid pea ainukesed keda ma reaalselt nägin. Nimelt oli konkreetne nädal linnas meeletult palav. See oli peaaegu, et väljakannatamatu. Seega, olid enamused asukad varjus ning, kuna oli pärastlõuna, siis oma uinakuaega nautimas.

Minu põhitõmbenumber, punane panda, keda väga tahtsin näha, suvatses mulle vaid oma saba eksponeerida kui põõsas põõnas. Kaelkirjakuid nägin esimest korda elus ja nad on ikka massiivsed elukad küll. Uudishimulikud ja vallatud alpakad aga hoolitsesid selle eest, et ma väga õnnetu ei oleks ja nad tegid teiste loomade mitte nägemise pea tasa. Jube vahvad vennad olid!

Üldine nips-näps:
See ei vaja kordamist, kuid ikka jälle tuleks endale teadvustada, et Poolas on võrreldes Eestiga ikka uskumatult odav. Tundsin end kui rikkur. Seega, miks mitte just reisida Poolasse? Seal on kultuuri ja ajalugu kulbiga ning ei pea koguma või naba paigast tõmbama, et seda endale lubada. Takso oli mega odav, hotell oli veel odavam, samuti söök-jook -- üks õhtu käisin toidupoes ja tõin 15 eur eest kotitäie head ja paremat.

Ka vaatamisväärsuste peale ei läinud just eriti raha. Isegi ooperigaala pilet oli eurodes umbes vaid 14. Tasuta lisa vaatamisväärsustest tooksin veel esile Waweli lossi pargist alla jalutades, jõe ääres olevat seitsmepealise draakoni kuju. Kuskil iga 5 minuti järel purskab ta tuld. Eriti hasarti tekitav on proovida sellest fotot teha, sest tuld tuleb vaid põgusalt ajaks ning kui head kaadrit ei saa, on vaja järgmine 5 minutit passida. Omamoodi elamus on jalutada juudikvartalis, Kazimierzis, kus muide filmiti Spielbergi "Schindleri nimekiri". Paljud mu kolleegid külastasid Auschwitzi, mis oli üpris lähedal ning kuni päeva väljasõidu ajakulu. Ning, loomulikult, tasub põigata ka linna peaväljakule (Rynek Główny), mis on üpris gigantne ning täis nii turiste kui söögikohti ja hängimispaiku.

Mind mis Krakówis häiris olid aga turistide hordid. Neid oli tõesti palju ja igal pool ja kogu aeg. Ma pole ammu enam nii palju turiste reisil näinud. Palju kuulsin just hispaania keelt.

Ei meeldinud mulle ka see kõrvetav kuumus. Eestis võib minna soojaks, aga sellist õuesauna, kus sõna otseses mõttes sulle kuuma õhku pidevalt näkku huugab, võib kohata ainult siis kui minna Euroopas keset suve keskelt lõunapoole. Mu külmkapist võetud vesi oli paarikümne minutiga tee. Loomulikult, sattusin ma Krakówis olema järjekordse kuumalaine ajal, seega, pigem mul ei vedanud lihtsalt.

Kolmapäev, 6. aprill 2022

Raamat: Krimi eri "Jõulumõrv" ja "Tema kuninglik luureausus"

Tervitus!

Veel mõned krimkad.

Pealkiri: Jõulumõrv
Autor: Mavis Doriel Hay
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 2.5/5

Kuldajastu krimkad on minu lugemisnimekirjades alati oodatud ja eelisjärjekorras. Ma naudin nende klassikalist konstruktsiooni ja mustreid. Need ei ole just innovatiivsed või tohutult eristatavad üksteisest, kuid kui miski ei ole katki, siis ei ole vaja seda parandada. Mulle selliste krimkade tüüp-süžee passib kenasti. Võtmedetailiks, et kas lugu on edukas või hoopis mitte, paigutub minu silmis mõrvari valik. Kuivõrd ootamatu, kuid loogilised tema motiivid ja paljastamine, seda mõnusama mulje mulle raamat jätab. Seda ümbritsev eskalatsioon peab olema nutikalt üles ehitatud ning pahalane keegi ilmselge, kuid üllatav. Antud loos oli süžee kondikava soliidne ja pingekruvimine asjalik. Siis aga jooksis kõik vastu seina, sest mõrvar sobitus hästi teadatuntud ütlusega pettumist valmistavate detektiivilugude kohta: "The butler did it." Selline valik oli küll lätakas vastu nägu.

Raamatu keskmes on klassikaline eliit Briti pere, kes koguneb rikka perepea, Sir Osmondi, häärberisse jõule veetma. Mees on põikpäine ning haiget teinud või ebaausalt käitunud kõigi pereliikmetega. Ei midagi ennenägematut. Kuna rahakoti ava on tema käes, siis sitsivad kõik lapsed, lapselapsed ja muud lehmalellepojad niivõrd kuivõrd eeskujulikult, et jumala pärast, varandusest midagi neist mööda ei kukuks. Kõigil on põhjus mees maha koksata ning kõigil on omad sajad hädad: kellel raha otsakorral, kes püüab isa pöidla alt põgeneda, kes tahab kosida oma kallimat, kuid mees on vastu. Aktiivsematesse rollidesse on kaasatud ka mõned teenijad ning abilised. Pereliikmete taustad, mured ja tegelaste vahelised poolehoiud ning konfliktid olid sisukalt esitatud. Neid sai asjalikult tundma õpitud ning lugejana oli huvitav kaasa mõelda, et kes on siis patustest patuseim. Seekord oli keeruline mõnda arukat järeldust teha, sest keegi ei paistnud iseäranis silma selle poolest, et on äärmiselt tõenäoline või, vastupidi, tohutult ebatõenäoline. Detaile, et kuidas ja vihjeid, et miks, oli raamat täis topitud, alates kadunud jõuluvana kostüümist kuni salapärase kõneni vahetult enne tapmist. Lootused olid taevas, et mind üllatatakse eriti mahlase valiku ja põhjendustega. Tulemus oli see, et ma lausa läksin närvi, sest reaalsus oli täielik pettumus! Ma olin veendunud, et seal peab veel mingi konks olema või on mõni kaassüüdlane või midagi, mis ei tekitaks tunnet, et autor lihtsalt andis alla või tahtis lugejat nörritada.

Tänu hädisele lõpplahendusele, kaotasid kaalu või muutusid mõttetuks paljud süžee jooksul põnevad ning salapärased tegemised ja teemad. Näiteks, testamendi muutmine ning esseed, mida üks mõrvaloo vabatahtlik amatöör abiline palus teatud pereliikmetel kirjutada, et luua sidusamat pilti toimuvast enne ja pärast laiba avastamist. Raamat muutus viletsa lahendi pärast ja haleda motiivi tulemusel tagantjärele vaates kuidagi kuivaks. Positiivselt küljelt, mulle teekond väga passis kuni lõpplahenduseni. Tekst jooksis, süžee oli kergelt jälgitav, liine ja vihjeid müsteeriumi lahendamiseks anti kulbiga ja perekonnal oli piisavalt põhjuseid isa tappa. Samas, ei olnud Sir Osmond ekstra jätis ja tema lähedased iseäranis ahned või julmad. Nad oli isegi üpris tavapärased inimesed oma kontekstis. Kedagi vihata ei olnud, kellelegi ohtralt kaasa tunda ei olnud. Aa, ja, huvitav lisa oli ka uuriva inspektori poolt tehtud nimekiri, mida lugejaga jagati, kus ta püüdis ajaliselt paika panna paberile, et kes oli kaasatud kõikidesse tegevustesse ja teadmistesse, et olla suure tõenäosusega kuriteo sooritanud isik. Olles need malenupud paika pannud, tegi ta õige järelduse.

Kokkuvõttes, tore krimka, mis mängis oma edu maha just seal, kus see enam kaalu omas. Mõrvari avalikustamisega. See aga ei tähenda, et mul juba järgmine Briti krimiklassika sarja raamat voodi kõrval ootel ei oleks. Mul on nii hea meel, et sarja Eestis tõlgitakse ja trükitakse.


----------------------------

Pealkiri: Tema kuninglik luureausus
Autor: Rhys Bowen
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 2.5/5

Ma ei teagi. Mulle tegelikult raamatu idee, toon ja selline õhuline suhtumine läks päris peale. Samas, ei saa mööda vaadata faktist, et kogu kupatus oli äärmiselt lihtsustatud, lapsik ja igati pilla-palla pealiskaudne. Midagi ei tundunud realistlik või kaugeltki usutav. Seda lugu tuleb võtta sellena, mis ta on, ja ei grammigi enamat, kuid isegi ajuvaba lehva-luhva lugemisena, mõjus ta üle võlli totakas. Kas pidi see olema midagi krimkade ja spiooni lugude sellist kerget paroodia sarnast? Ilmselt küll, kuid minu arvamus loetust jääb kesiseks: nagu oli ja ei olnud ka.

21. aastane Georgia oli sümpaatne ja hakkaja kangelanna, kellele oli vaevatu kaasa elada ning kaasa tunda. Kuninglikku verd ja monarhi lähisugulasena ei vastanud tema pere finantsseis aga tiitlitele. Hertsogist vend oli vaesunud ning naist suruti pidevalt mõne välismaa printsiga abielluma, et tal mingigi elatis tekiks. Georgie aga ei lasknud ennast heidutada ning oli valmis tööle minema, kuigi tema seiklused Harrodsis teenindajana ning kodukoristajana viisid ta pigem sekeldustesse, kui aitasid rahaliselt sõltumatuks saada. Mulle meeldis, et ta ei põdenud, häbenenud või tundnud konflikti enda positsiooni ning tavalise tööinimese olemuse vahel. Eks siia aitas kaasa tõsiasi, et naise ema oli näitlejanna ning vanaisa tavaline endine politseinik. Vanaisa ja lapselapse vaheline suhe oli äärmiselt armas ja toetav, üks mu lemmikuid raamatus. Georgia sõbranna Belinda ning, omamoodi ka, pidevalt uute rikkuritega abielluv ema, olid tegelased, kellele naine sai toetuda ning, kes olid piisavalt värvikad, kuid meeldivad. Ülejäänud aristokraatide ja rikkurite seltskond oli otsekui halvamaiguline karikatuur Briti aristokraatiast: egoistid, üksluised, ebameeldivad, enesekesksed, kuidagi kergemeelsed ja juhmivõitu. Georgie vend oleks pidanud õelt mitu tohlakat ära teenima. Väljakannatamatu hampelmann, kes oma õde pidevalt huntidele ette viskas. Avastasin end pidevalt ärritumast, kui mõnest sõgedast kõrge enesehinnanguga lordist või leedist lugesin.

Kuigi kangelannaga sihiti igati kümnesse, siis süžee jättis meeletult soovida. Liiga palju ebavajalikku, liiga palju tühja-tähja, liiga ebareaalsed reaktsioonid, liiga ebaloogilised käitumismustrid ning liiga ebausutav. Süžee mõjus äärmiselt lapsikult, läbimõtlematult ning silmi pööritama panevalt lihtsustatult. Üks hetk avastab Georgia oma vannis ühe tapetud väljapressija, kelle puhul oleks temal ja vennal tugev motiiv mees maha koksata. Siis avastab naine, et vist tema on järgmine ohver ning pääseb napilt erinevatest eluohtlikest situatsioonidest. Lugejale ei anta väga palju vihjeid, et kuidas need olukorrad on omavahel seotud ning mis võib olla motivatsioon. Pigem keskendutakse sellele, et noh, Georgie tee Darcyga (või ükskõik kellega) see krips-krõps lõpuks ära, mis oled selline vagur pidur. Alles viimases veerandis hakkab sellisem selgelt arusaadavam detektiivilugu tööle, enne seda ei olnud toimuvas aga eriti eesmärki, et miks kirjeldada seda, mida esile tuuakse. Kas sina läheksid peole, kus tõenäoliselt ohustab sind surm? Ilma, et teeksid mingeidki tõsiseltvõetavaid samme selle vältimiseks? Pole siis ime, et haripunkt oli niivõrd totter.

Kokkuvõttes, Georgie oli vahva ja vist kõige taibukam kogu tegelasbande hulgast, kes raamatus üles astus, kuid lugu ise oli minu jaoks ülemäära lohakas ja ebarealistlik.
Peab aga tunnistama, et ka tekst ja dialoog olid adekvaatselt head oma teravmeelsuses ja mõnusas lõõpimises. Kui ajutöö suunata absoluutse miinimumi peale, siis ehk suudaks loost rõõmu tunda, kuid ma ei olnud lugemise hetkel, kahjuks, ajusurma lähedale.

Pühapäev, 3. aprill 2022

Kino: "Spencer", "Batman" ja "Uncharted: kaardilt kadunud"

Tervitus!

Seekord kinost.

Pealkiri: Batman
Originaalpealkiri: The Batman
Režissöör: Matt Reeves
Näitlejad: Robert Pattinson, Andy Serkis, Jeffrey Wright, Colin Farrell, Zoë Kravitz, Paul Dano
Kestus: 2h 56 min
Kinodes alates: 04.03.2022
Millal nähtud: 19.03.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Batman ei ole mulle kunagi olnud ülemäära sümpaatne superkangelane ja olin veendunud, et Pattinson mõjutab mu suhtumist tegelasse veelgi negatiivsemalt. Ootamatu pöördena, meeldis mulle aga näitleja esitus tohutult, mis tõstis mu silmis, lisaks, karakteri aktsiaid. Mulle läks tohutult peale, et tegu ei olnud loo versiooniga, mis rõhutab kätši, fantastilisi elemente või suhtedraamat. Pigem oli tegu pineva detektiivimüsteeriumiga, mida oli äärmiselt lahe koos tegelastega püüda lahendada ning pusle kokku panna. Batman ei ole üleloomulike võimetega kangelane, kuigi teised versioonid kipuvad seda fakti unustama, ning oli geniaalne meest näidata kui kõige ehedamat ja autentsemat realistlikku varianti. Batman on tavaline inimene, kel vajalikku tehnoloogiat ja terav mõistus. Ta ei ole rohkemat. Selline kahe jalaga maas tõlgendus oli suurepärane vaheldus. Antud filmis püüab mees leida enda identiteeti kangelasena ning selline inimlik, kahtlev, vigu tegev ning haavatav Bruce Wayne meeldis mulle väga. Pattinson rollis tõstis esile just neid omadusi ning lisas vajalikus doosis usutavat traumat. Oli ilmselge, et ta oli vaimselt ja füüsiliselt depressioonis ning oma võimeid pidevalt ületav. Tal oli tahe, kuid ta ei suutnud fokuseerida õigele motivaatorile. Ta ei olnud ideaalne kangelane, kes jõuab, suudab, teab ja saab kõike (keegi kellele loodusseadused ei kehti), ja just seda ma kõrgelt hindasingi. Seekord ei olnud, pealekauba, rambivalguses mitte Bruce Wayne, vaid selgelt tema alter ego Batman, kes püüdis leida enda rolli Gothamis ning eesmärki, mille nimel kostüüm pidevalt selga tõmmata ja oma eluga riskida. Bruce jäi kindlalt tahaplaanile.

Film suutis mitmete aspektidega silma paista, mis aitas koostöös luua minu jaoks parima Batmani linateose. Süžee oli kaasahaarav ning põnev. Kõik detailid toimisid, omasid eesmärki ja need seoti lõpus asjalikult kokku. Muusika võttis kananaha ihule. See nelja noodiline meloodia, mida igas intensiivsuse astmes oli pidevalt kuulda, aitas hiilgavalt edasi anda just selle Batmani inimlikku olemust, varje südames ja kangelase, kui sümboli, mõju kriminaalidele. Kõrvaltegelased olid orgaaniliselt sulandunud süžeesse, keegi ei tõusnud liiati esile või eemaldunud üldisest õhkkonnast. Mind alati häiris kuidas Heath Ledgeri Jokker oli otsekui filmi tegelik peategelane ning ta ahmis endasse ümberringse ja film ei olnudki tegelikult enam klassikaline Batmani lugu. Antud linateoses olid kõik detailid ja tegelased tasakaalus, luues imelise orgaanilise terviku. Keegi ei mänginud kedagi teist üle. Eraldi peab esile tooma Colin Farrelli, kes oli niivõrd meisterlikult maskeeritud, et ma sain alles pärast kinost lahkumist teada, et tema mängis Pingviini. Filmis leidus lõputul hulgal märkimisväärseid kaadreid, valikuid (Bruce Wayne pere ajaloo mitte nii puhtamad saladused), dialoogi (iga Batmani ja Gordoni vestlus oli super), stseene (esimesed stseenid, kus igasugu kriminaalid kardavad pimedaid paiku, oli geniaalne) ja ka huumorit (oli võimatu mitte naerda, kui  Mõistataja oma streaming jälgijatega nagu sõpradega suhtles ja uuris, et kas neile ikka video meeldis). Üllataval kombel olid vähesed naljad ja humoorikad olukorrad kõik igati kvaliteetsed ja asjakohased. Kogu filmi õhkkond ja ettevõtmise kontseptsioon oli 5+. 

Negatiivsena tooksin välja, et vahepeal kippus lugu venima, ei voolanud kohati sujuvalt ja mõjus konarlikult. Nt kurjami plaani viimane etapp ja sellle ootamatu avaldumine tundus sunnituna ning juba lõppenud loo ebavajaliku viivitamisena. Kokkuvõttes, aga oli tegu vaimustava filmiga!


-----------------------------------

Pealkiri: Spencer
Originaalpealkiri: Spencer
Režissöör: Pablo Larrain
Näitlejad: Kristen Stewart, Timothy Spall, Sean Harris, Sally Hawkins
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 04.03.2022
Millal nähtud: 06.03.2022
Minu hinnang: 4/5

Olen kuulnud vastakaid arvamusi antud linateose kohta, kuid olen isegi üllatanud, kui väga see mulle imponeeris. Tegu on psühholoogiliselt raske filmiga, kus, klassikalises mõttes, midagi erilist nagu ei juhtugi. Kuid vaadata tuleb pealiskaudse alla ning sel tasandil pulbitsesid emotsioonid ning käis tõeline sõda. Lihtsalt, vaataja pilgu alla ei jõudnud mitte midagi muud, kui kaunid ja elegantsed häärberid, riideid, eineid ning printsess Diana pealiskihi all murduv mentaalne tasakaal. Viimast sai hoomata ainult tema piinatud pilkudest, grimassidest, stressis kehakeelest ning enesehävitajalikest käitumismustritest. See oli lausa kõhe, kui vaoshoitud, aristokraatne ning igasuguse empaatiata oli keskkond, kus naine aina rohkem ja rohkem ahistatuna ning õnnetuna end tundis. Kontrast ümberringse ja Diana tundepuhangutega võrreldes oli drastiline, mis muutis olukorra veelgi eemalepeletavamaks ning ekstreemsemaks. Samas, vahepeal anti ootamatuid vihjeid, et võib-olla kuninglik pere ei olegi nii südametu ja nad lihtsalt ei osanud printsessi aidata ning olid ise oma rangesse raamistikku lõksu jäänud. Sellised hetked aitasid lõhkuda klaustrofoobset ja kurblikku õhkkonda, mida kogu film endaga stseenist stseeni kandis. Siiski, jättis linateos mulje kui psühholoogilisest õudukast, kus peategelane aina sügavamale enda vaimsesse õnnetuse sohu upub ja kus keskkond teda aina rohkem ja rohkem lämmatab. Isegi kaadrid olid filmitud selliste nurkadega, mis panid Diana alati keskpunkti ning aitasid luua visuaali, kus vaataja võis konkreetselt näha, kuidas naine ennast pidevalt teiste poolt jälgituna ja piiratuna tunneb. Visuaalne pool suurepäraselt toetas pingelise ja ahistava õhkkonna loomist.

Huvitav oli kaasa mõelda ka üldiselt monarhia rolli üle, mille teemal mitmed tegelased otsesel või kaudsel viisil sõna võtsid. Kõige enam jäi meelde üks Dianat pingsalt jälgiv vanem teener, kes rääkis kuidas ta on valmis kuningliku pere nimel surema, üks tema kamraad seda tegigi, sest nad on ideaal ja kõrgem eesmärk, mida teenida ja mille nimel ennast ohverdada. See, põhimõtteliselt tavainimese arusaam, mõjus lausa grotesksena, sest see n-ö kõrgem sümbol ei teinud mitte midagi muud kogu loo vältel, kui riietasid ennast mitu korda päevas kallitesse rõivastesse, sõid mitu korda päevas mitmekäigulisi eineid parimatest koostisosadest, käisid jahil ning tundsid ennast fundamentaalselt tähtsamad olevat kui keegi teine. Selline paralleel jättis mulle äärmiselt küünilise mulje. Monarhia väärtus on traditsioonis, mida nad esindavad. Traditsioonid on suuresti ühiskonna alustalad, kuid antud film illustreeris seda baasalust kui tolmust, kopitanud, iganenud ja hoolimatut põhja.

Kristen Stewart oli printsessi rollis vaimustav. Unustasin lausa ära, et sama naine mängis kunagi kivinägu Bellat. Kuigi mulle subjektiivselt meeldis Naomi Watts Dianana rohkem (2013 filmis), siis Stewart sai suurepäraselt hakkama selle äärmiselt hapra, piinatud ja väsinud naise kehastamisega. Stseen, kus ta kujutab ette, et sööb oma pärlid ära või kus ta oma lastega küünlavalgel mängib, olid eriti efektsed ja meeldesööbivad. Kuigi, kogu kupatus võib tunduda natuke liiga dramaatiliselt ning väsitavana (no mis sa rikas ja priviligeeritud naine koguaeg vingud!), siis tegelikult on tegu hiilgava portreega ühe naise vaimsest murdumisest ning soovist oma elu eest ohjad jälle enda kätte võtta. Lõpp oli liiga ilus, kuid vähemalt sai kinosaalist natukegi positiivsel noodil lahkutud.


-------------------------------------

Pealkiri: Uncharted: kaardilt kadunud
Originaalpealkiri: Uncharted
Režissöör: Ruben Fleischer
Näitlejad: Tom Holland, Mark Wahlberg, Sophia Ali, Antonio Banderas
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 11.02.2022
Millal nähtud: 06.03.2022
Minu hinnang: 3/5

Vanakooli maiguga seiklusfilmid on minu kinokülastuste nimekirjas alati teretulnud ja isegi oodatud. Nii mõnusalt stressi maandav on vaadata midagi kihvti, elada kaasa vahvatele tegelastele ja nendega koos mõistatusi lahendada ning ajaloolisi aardeid leida. Ma ei tea videomängust, millel antud lugu põhineb, mitte kui midagi, aga see teadmatus ei takistanud mul vaadatavat just nii palju nautida, kui ta seda võimaldas. Film pakkus mulle kõike, mida eelnevalt mainisin, et taolistelt linateostelt ootan, kuid ta ei tõusnud kuidagi esile või mõjunud tase kõrgemalt kui tavaline keskmist klassi seikluslugu. Võib-olla oleksin nähtust rohkem vaimustuses, kui saaksin seda võrrelda algmaterjalidega ning tajuksin paremini tausta ning pisidetaile.

Minu arvamus taandub tõenäoliselt faktile, et mulle ei läinud tegelaste eesmärk või isegi tegelased ise suuremal määral korda. Teekonda oli lahe nendega koos käia, kuid mulle ei sümpatiseerinud miski ega keski. Mis on veider, sest üldiselt on võimatu Tom Hollandisse ükskõik mis rollis ja kontekstis mitte soojalt suhtuda. Märkasin ka liialt palju loogika auke ja ebakõlasid, et nähtu piisavalt realistlik oleks. Kas tõesti ei ole keegi neid laevu varem leidnud? Kasvõi mõned hobiujujad kogemata? Tänapäevases maailmas paistis see mulle äärmiselt ebausutav. Kurikaelad olid, lisaks, täielikud klišeed ning ühe eemaldamine ei tundunud ootamatu pöördena, vaid pigem läbikukkunud plaanina vaatajat šokeerida. Peamine pahale oli plass ja igav, kuri sellepärast, et ta lihtsalt on kuri, ilma igasuguse värvita. Samas, võitlusstseenid olid toredad, mõistatuste lahendamine kaasahaarav ning eriti meeldis mulle kuidas kuni lõpuni oli keeruline aru saada, et kas tegelased olid usaldusväärsed, plaanisid kellelegi ikkagi nuga selga lüüa ja teist üle kavaldada või kes ikkagi kelle eest väljas oli. Selliseid pöördeid tuli ette aga liialt palju ning peatselt oli raske kedagi tõsiselt võtta ja see tüütas mind. Üks-kaks haneks tõmbamist on okei, kuid pole vaja ühte ja sedasama võtet üleleierdada.

Kokkuvõttes, film oli muhe meelelahutus ning igati soliidne seiklusfilm, mis aitas pärismaailma eest natukeseks põgeneda. Ülimalt vaimustuses ma aga ei ole ning ei paistnud, et film kuidagi oma žanrikaaslastest esile tõuseks ning midagi värsket ja ennenägematut pakuks.