TREFF: "FREEZE!" - Nick Steur (Holland) ja "Plastikkangelased" - Ariel Doron (Iisrael)

Tervitus!

Kaks ülevaadet selle aasta TREFFilt!

Pealkiri: Plastikkangelased
Originaalpealkiri: Plastic Heroes
Kestus: 40 min
Millal nähtud: 03.06.2016 (Von Krahli teatris)
Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Sõda ja mänguasjad või siis sõja illustreerimine mänguasjadega, ei ole just kooslus, mis esimese mõttena kokku sobiks. Eriti kuna lelud assotseeruvad lastega ning viimased omakorda muretuse, süütuse, puhtuse, rõõmu ja avatusega. Reaalsuse koledaimat aspekt, sõda, aga on kõike muud kui päikeseline. Kuid just selline teema ja vahendite vastandumine andis antud tükile sügavama tähenduse ning tõi ka publikus esile jõulisemaid emotsioone. Etendus oma ideega baseerus puhtalt just sellel kontrastil ning reaktsioonidel ja vastuolulistel tunnetel, mis sellest tulenesid. Nähtu võimaldas erinevate tasemega kihtidel paigutatuna hulgaliselt diskussioonimaterjali ning viskas õhku nii mõningaid ajurakukesi stimuleerivaid mõttekilde, sest on vähe niivõrd kõrgtasemelisi kontroversiaalseid teemasid kui sõda.

pilt nuku.ee kodulehelt

Laval oli laud ja tool ning mänguasjameister võlus laua all olevast sahtlist välja kõik etteasteks vajalikud komponendid. Publiku ees rullusid lahti üksikud, kuid värvikad ja löövad hetked sõjaväelase elust. Näha sai üksluiseid momente, kaootilisi hetki, tundeküllaseid momente ning pingelisi hetki. Vastupidiselt populaarsele imidžile, ei hõlma sõda ainult nottimist ja madinat, enamgi veel on igavaid ning meeleheitele ajavaid rutiinseid olukordi, näiteks valvekohuse täitmine. Seda nüristavat ja monotoonset tegevust demonstreeris seik, kus roheline mängusõdur kõndis edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, sõi ära paki Draakoni komme, jõi ära pudeli Coca-Colat, tühjendas põit ning haigutas laisalt. Kõlab äärmiselt igavana ja see stseen võttis omajagu aega, kuid vürtsi lisas tõsiasi, et etendusemeister tegi mänguasjaga kõik tegevused kaasa. Ehk siis pugis mees tõesti vaikselt vaataja silme all ära paki komme ja pissis ka vett publikusse.

Emotsionaalsemaid hetki esindas sõduri Skype kõne oma kodusele kallimale, keda kehastas Barbie nukk, ning sõdurite endi unistused ja allasurutud tunded, mis ebasobivatel hetkedel üles kerkisid ning millede kulminatsiooniks võib lugeda tempokat ja ekstravagantset diskotantsu etteastet mitme nuku poolt. Viimased saadi tantsu vihuma väga lihtsalt aga leidlikult. Nimelt oli tegu mänguasjadega, mis patareide lisamisel, sai panna relvad käes maha roomama ehk siis nihkusid nad jalgu liigutades teosammul, kuid järjekindlalt edasi. Tõstes nad aga jalgadele, liigutasid nad oma keha kelmikalt ning energiliselt otsekui tantsu saatel, relvad käes vehkimas. Iseenesest mõistetavalt ei puudunud peostseenidest ka tulevärk. Tekkis koomiline, kuid samas veidralt hirmuäratav vaatepilt. Meeldejääv efekt saavutati taas tänu kahe üksteisest kaugel eemal seisva vastanduva faktori põrkumisele: tants ja pidu versus relvad ja sõda.

pilt nuku.ee koduelehelt

Loomulikult oli märkimisväärne osa etenduses ka huumoril, kuid arvestades konteksti oli tegu pigem musta huumoriga. Kohati tundus, et vaatan filmi "Ässad," kus parodeeritakse sõjafilme ning millest kumab läbi tüüpiline ameerikalik lähenemine taolistesse filmidesse. Ehk siis tundus sõda liialt kangelaslik, ilustatud ning entusiasmi täis. Seda illustreeris näiteks stseen, kus sõdurnukud lähevad helikopterisse ning iga üks ütleb suure mürina taustal, enne lahingusse sukeldumist, midagi särtsakat ja änksi täis. Tegu oli otsekui võltsidest, teesklevatest või reaalsuskaugetest kangelastest, millele viitas ka tüki peakiri: plastikust kangelased. Minu lemmikud momendid aga ei sisaldanud ilmtingimata nalja, vaid ühte karvast ja pehmet tiigrist mängulooma. Viimane sümboliseeris minu silmis sõja süütut keskkonda ning ohvreid. Ülinunnu oli looma ninapidi kokkusattumine tanki ja sõduriga ning looma üliarmas kehakeel.

Väga tähtis on ka välja tuua, et etenduse lõpus jagas mees lahkuvale publikule samu Draakoni kommi, mida enne agaralt mugis. Miinusena mainiksin eelnevalt, ühelt küljelt plussina loetletud, liialt paroodialikku õhkkonda, mis kohati takistas nähtut tõsiselt võtmast, mida käsitletud teema, tahes tahtmata, alati on. Tõsiduse ja pilamise noateral tasakaal oli faktor, mis võimaldas tükile niivõrd sügava jäneseuru, kuid see kippus paaril korral liialt kalduma kerglasele poolele.

----------------------------------------------------

Pealkiri: FREEZE!
Kestus: 40-70 min
Millal nähtud: 04.06.2016 (Katariina kirikus)
Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Ma ei ole just agar klassikalise teatri väliste etenduste külastaja ning igasugu performance-esitlus teeb mind tihtipeale nõutuks, kuid vaatama minna, kuidas üks mees vaikselt kive üksteise peale tasakaalu laob, tundus äärmiselt intrigeeriv. Seda eriti kuna ainuüksi idee, et ükskõik millise suuruse, raskuse ja kujuga kivid on kuidagimoodi alati võimalik üksteise peale püsima paigutada, tundus enne antud etteastet nägemata omajagu fantaasiamaailmast pärit.

Asukohaks oli valitud salapärane, atmosfäärikas, ajaloost pakatav ning, õnneks viimasel ajal, üllatavalt palju rakendust leidnud Katariina kirik vanalinnas. Kuigi etendus ning asupaik minu jaoks ideaalis ei sulandunud (vastandid: üks modernne, pingeline ja visuaalne ning teine vanaaegne, sisutihe ja lõõgastava efektiga), pakkus hoone piisavalt ruumi ja iseloomu, et tegevust toetada ning meeldejäävat kogemust pakkuda. Enne kirikusse sissepääsemist, algas etendus aga hoopis reeglite tutvustamisega publikule, et kus nad võivad liikuda, kuidas kohe algav toimima hakkab ning veidi taustainfot kasutatavatest esitlusvahenditest. Lävendit ületades oli märksõnaks vaikus.

Keset kivist ja ebastabiilset kirikupõrandat oli kividega piiratud ringjas ala, kuhu sisse külalised jalga sisse tõsta ei tohtinud ning mille territooriumil tegutses meister, kes oma tasakaalustamisvõimed demonstreeris. Kivid oli väidetavalt mees korjanud eelneval päeval rannast ja mujalt ning kordagi ei olnud ta nendega varem veel oma oskusi katsetanud. Kivid olid erinevad, küll pisikesed ja piklikud, küll suured ja kandilised kamakad. Esmapilgul oli tõesti hämmastav mõelda, et kuidas ta küll need mittekoostööaltid esemed üksteisega harmooniasse paneb. Olin äärmiselt skeptiline, kuid kui esimesed paar kolakat paigas, siis olin hetkeks sõnatu.

pilt nuku.ee kodulehelt

Mees liikus oma ringikujulisel mängumaal ning küll kord võttis kaootiliselt maha laotatud kive ise, kord hoidis oma kätt kutsuvalt, et keegi teine tal enda valikul ühe pihku paneks. Koheselt ei saanud pealtvaatajad isegi aru, et mida mees neilt ootab ning ka meile iseloomulik tagasihoidlikkus lõi välja. Veidi koomiline oli kuidas mees ootas, käsi kutsuvalt üleval, kuid keegi ei vaevunud talle midagi sinna ulatada, eeldades, et keegi teine teeb või olles uje. Õnneks saadi sellest häbelikkusest etteaste kulgedes peatselt üle. Publiku valik kinnitas ka seda, et mees ei valinud tükke, mida oleks kergem sobitada vaid kohati sattusid kätte väga keerulised kombinatsioonid. Nii uskumatu kui see aga ei olnud, sai ta pea iga väljakutsega hakkama.

Kividele lisaks kasutas ta ka pikki metallist nelinurkseid talasid, mis olid seest tühjad ja milledele ta kivisid tasakaalustamiseks asetas. Kohati tegi see ülesande lihtsamaks, kohati raskemaks, sest balanssi oli tarvis panna ka tala, mis liialt lihtsalt võis ümber kukkuda. Ka kivide arv, mis ta üksteisele asetas varieerus, kord oli kolm või isegi neli tasakaalu laotud, kord aga vaid kaks, kui tükid eriti vaevanõudvad olid. Oma ambitsioonikaima kombinatsiooniga ta kahjuks hakkama ei saanud. Plaan oli kasutada mitut tala, üks pikkupidi ja teine horisontaalselt, ning nende peale omakorda kive tasakaalustada, kuid kahjuks jäi tulemus nägemata, kuna mehe jõud sai otsa ning vahendid ei olnud kuidagi altid koostööd tegema. Kukkumise ja selle põrke tagajärjel langesid ka eelnevad tornid, kas tervenisti või üksikud tükid. Põhimõtteliselt pidas paika mõte, et kasvõi üks hingetõmme võis kunstiteosed hävitada. Veel enamgi sundis see elama momendis ja saavutusi imetlema, sest juba järgmine moment võisid nad olla maas hunnikus. Huvitav oli hiljem küsimuste ja vastuste vestluses publikuga kuulda, et üldiselt tema sambad ümber ei kuku ning tavaliselt suudab ta kõik ettevõetud tükid lõplikult ikka enda pilli järgi tantsima panna, kuid konkreetne etteaste oli vahendite koostöö tõrksuses mehele isegi tervitatavam kui ideaalne show.

pilt nuku.ee kodulehelt

Eriti meeldejääv oli mulle veel etteastet hõlmanud vaikus. Keegi ei iitsatanud ning kui keegi tasaselt liikus või kotti õlal riivas, siis oli see otsekui plahvatus, mis lõhestas häirivalt ülipinevat õhkkonda ruumis. Sellise tasemega vaikust pole ma enam ammu nautida saanud. Olen veendunud, et kui nõel oleks kukkunud, oleks ka seda teravalt kuulda olnud. Ilma sellise vaikuseta ei oleks aga mees nii pingsalt keskenduda saanud, nii väga, et lausa higi voolas.

Miinusena pean tõdema, et ootasin enamat ehk perfektsemat etteastet. Jah, ma saan suurepäraselt aru, et tegu on iga kord ainulaadse ja ettearvamatu ettevõtmisega, ning ka mehele endale meeldisid ootamatused enam kui lepase reega sõitmine, ja et tegu on üleüldse erakordse visuaalse kogemusega. Teen ülekohut, kuid siiski tahtsin esmalt näha ideaalset show-d ja teisena oleksin avatud muudele variatsioonidele ning ootamatustele kivide ladumises. Samas aga ega mul vast kunagi enam taolist etteastet näha õnnestu. Ootasin ka sama võimsaid ja suurejoonelisi torne nagu fotodel, kuid sellistesse kõrgustesse siinkohal ei jõutud. Vaatamata sellele, oli tegu haruldasi oskusi demonstreeriva pulssi igati tõstva etendusega.

TREFF: "Päike läheb puhkusele" NUKU teatris!

Veelkord TREFFilt!

Päike läheb puhkusele

Pealkiri: Päike läheb puhkusele
Teater: NUKU
Üritus: TREFF 2016
Dramatiseerija ja lavastaja: Taavi Tõnisson
Autor: Kristi Kangilaski
Osades: Katri Pekri, Katariina Tamm, Anti Kobin, Mirko Rajas, Jevgeni Moissejenko
Asukoht: NUKU Auna teatrimaja
Kestus:45 minutit
Žanr: Lastelavastus, vanus 3+, nukulavastus
Esietendus: 30. aprill 2016
Millal nähtud: 05. juuni 2016
Minu hinnang: 5/5





Mulle meeldib NUKU teatris käia, sest tänaseni olen igalt etenduselt saanud positiivse laengu. Olgu tegemist kas lavastusega väikelastele, koolilastele või täiskasvanutele. Ka "Päike läheb puhkusele" polnud erand.

Sisu:

"Päike läheb puhkusele" räägib loo sellest, kuidas päike otsustab peale miljoneid aastaid töötamist puhkusele minna, sest ta on väsinud. Keegi teda kunagi töö eest ei täna ja ta on tüdinud sellest, et teda võetakse iseenesestmõistetavalt. Mõeldud, tehtud! Päike võtab kassi kuju ja otsustab minna puhkama Maale, kus ta ühel vihmasel päeval kohtub tüdrukuga, kelle nimeks on Säde. Säde paneb Päikesele nimeks Kass ja nendest saavad lähedased ja head sõbrad. Samal ajal, kuna Päike puhkab, hakkab ilm Maal muutuma, esialgu vihmaseks ja tormiseks ning seejärel külmaks ja jäiseks. Säde külmetab ja jääb raskesti haigeks. Vaatamata tugevale sõprusele Sädega, peab Päike tegema raske otsuse ja pöörduma tagasi oma töökohustuste juurde ning jätma hüvasti tüdrukuga, kellest ta väga hoolib.


Varjudemäng. Foto: Jaana Süld

Mis mulle meeldis?

Kuna vaatasin seda lavastust just eelkõige visuaalteatri festivali raamides, siis tahaks alustada osadest visuaalsetest efektidest, mida lavastuses kasutati.

Enne etenduse algust mõtlesin ma, et huvitav, miks on lavakujunduses nii palju lampe? Vastuse oma küsimusele sain üsna kiiresti, sest lampe ja nende valgust kasutati minu arvates fenomenaalselt visuaalsete trikkide jaoks, ilmestades vihma, tuult, lumesadu ja palju muud läbi varjude. Varjuteatri elemente oli lavastuses palju ja need oli hästi läbimõeldud.

Vihma tehti ka lõbusalt, piserdati tegeleastele otse ja hulgaliselt pihustitega peale - täitsa nagu päris!

Väga vahvad olid ka lae alla riputatud päikesesüsteemi planeedid koos Päikesega, mis ilmestasid seda, kui paljudele planeetidele Päike oli rõõmu toonud ja tööd teinud. Väikelastele oli päikesesüsteem kindlasti kasulik juba puhtalt visuaalse informatsiooni edastamiseks.

Muusika andis lavastusele samuti juurde, sest ta oli laval toimuvaga imelises harmoonias. Kui oli tormine ilm ja päike oli kiisuna linnatänavatel, siis oli ka muusika sünge. Kui kiisu oli Säde perega koos, oli muusika helgem.

Kõige ägedam antud lavastuse juures olid laste reaktsioonid loole. Kostis nii rõõmukiljatusi, kui ka sügavaid ohkeid ja kohati ka hirmuvõpatusi ja tüki lõpus ka pisaraid ja see kinnitas mulle veelkord, et tegemist oli fantastilise tükiga. Ja mis seal salata, kui Päike Säde juurest ära läks, tuli mul endal ka väike pisar silma - stseenid laval olid lihtsalt südantsoojendvalt liigutavad.

Kokkuvõttes:

Siiras, armas, soe, imeline lugu! Kiitus tervele trupile ja kui teil vähegi võimalik, võtke lapsed kaasa ja kui lavastus sügisel uuesti mängukavasse tuleb, minge vaatama! Kindlustate endale tõsiselt toreda elamuse!

5+ lastelavastus!


Boonuseks 9-aastase Mihkli arvamus lavastusest. Lastelt lastele!

Teater: "Miisu" NUKUs

Oktoobri keskel toimus NUKUs esietendus: lavale toodi tuntud lastekirjaniku Annie M. G.Schmidti teos "Miisu". Käisin ka vaatamas ja väga tore lavastus oli!

Pealkiri: Miisu
Teater: NUKU teater
Autor: Annie M. G. Schmidt
Dramatiseerija ja lavastaja: Andres Roosileht
Osades: Lee Trei, Kait Kall, Riho Rosberg, Laura Nõlvak
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Helilooja ja -kujundaja: Mait Visnapuu
Kestus: Umbes 60 minutit
Žanr: Lastelavastus
Esietendus: 18. oktoober 2015
Millal nähtud: 18 oktoober 2015
Minu hinnang: 5/5


"Miisu" räägib loo kassist, kellest saab naine ja kes peab otsustama, kas ta soovib oma elu jätkata kassina või inimesena. Preili Miisu tee ristub ajakirjanik härra Tibbega, kes armastab kasse ja kes veedaks oma terve ajakirjanikukarjääri kirjutades kassidest. Kuna artiklid kassidest ei sobi ajalehe peatoimetajale, aitab preili Miisu Tibbet. Preili Miisu oskab nimelt kasside keelt ja kassidel on imepärane oskus näha kõike linnas inimestega toimuvat ja nad jagavad oma uudiseid läbi kasside pressiteenistuse Preili Miisu kaudu otse Tibbele. Preili Miisu aitab Tibbel lahendada päris mitu müsteeriumit ja vastutasuks saab Miisu jääda Tibbe juurde elama.

Foto: Indrek Rammus

"Miisu" oli lustakas ja tempokas tükk, kus poldud kokku hoitud ei nalja, laulu ega ka väikeste vallatuste arvelt. Riukalisust ning mängulusti olid täis ka näitlejad, kes tegid sellest armsast loost ka ühe vaatamisväärse show.

Lee Trei oli kass, mis kass. Tema kassilikult nõtke kehakeel, nurruv hääl, graatsiline liikumine tegid temast ühe armsama ja võluvama kassipreili, keda ma laval näinud olen. Lee Trei on enne ka erinevates lavastustes kassi rolle mänginud, aga minu jaoks oli teda esimene kord kassina näha ja mu arust oli ta kassi ehe kehastus. Küll hõõrus ta end vastu härra Tibbet, luuras tema korteris hiiri, mängis unenäopüüdja ja teiste asjadega, mis talle ette juhtusid. Ta oli imearmas ja veenev preili Miisu rollis.

Foto: Indrek Rammus

Teine särav näitleja laval oli Riho Rosberg. Talle oli tükis kanda päris mitu erinevat rolli ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Olgu siis  rahulolematu peatoimetajana, härra Küünarmõõduna, doktor Schuldina, endise õpetaja härra Smitina või kassidena. Ta suutis mängida veidi hajameelset ja tagasihoidlikku endist õpetajat, kelle lähenevast 25 aastasest tööjuubelist kassid teada andsid ja ta säras freudiliku doktorina ja pahatahtliku võtmeid näpu otsas keerutava Küünarmõõduna, kelle lemmikute hulka kassid kindlasti ei kuulunud. Väga ägedad esitlused tema poolt!

Foto: Indrek Rammus

Ka teised osatäitjad, Laura Nõlvak, kes mängis enamuste kasside rolle või siis Kait Kall härra Tibbena, olid toredad ja head, aga jäid minu arvates Lee Trei ja Riho Rosbergi kõrval tahaplaanile.

Eraldi tahaks välja tuua lavakujunduse, mis oli hästi läbimõeldud ja ka kujundatud. Osa lavast võttis enda alla härra Tibbe ärklikorrusel olev tuba ja teisel pool katus. Katuse alla oli paigutatud eraldi ruum ja osa katusest sai ülesse tõsta nii, et sinna alla tekkinud ruumis said toimuda erinev
ad linnaüritused ja vastuvõtud. Mulle meeldis väga, kuidas härra Tibbe tuba oli kujundatud. Tegemist oli tüüpilise kirjaniku (või siis ajakirjaniku) toakesega, kus on nii raamaturiiulid täis erinevaid vidinaid ja mille kirjutuslaual võib leida pabereid, kohvitassi, taldriku sprottidega ja kust ei püüdnud ka trükimasin. Kõik see kokku moodustas armsa korrastatud hubase segaduse.

Foto: Indrek Rammus

Kujunduse ja just eriti kunstilise kujunduse juures tahaks kiita veel kahte asja. Esiteks, kostüümid olid imearmsad! Lee Trei seljas olev kollane kleidike oli selline, mida tahaks endale koju garderoobi! Ja siis veel need nunnud sukad ja kingad, mis sobisid kõik vahvalt ühtsesse komplekti! Ja Kait Kalli härra Tibbe oma pruunides soojades toonides sobis Lee Trei preili Miisu kõrvale nagu valatult. Teiseks, lavastuse kava (ja lavastuste kavadest tavaliselt tihti ei räägita, ehkki peaks!) ei olnud mitte ainult ilus ja kaunilt ning värviliselt kujundatud, vaid ta oli ka hariv ja pakkus lastele nii nuputamist, testide tegemise võimalust ning ABC'd ajakirjanduse kohta. Väga nutikalt läbimõeldud kava, mille vahele oli lisatud ka leht kiisunukkude meisterdamiseks!

Foto: Indrek Rammus

Ma olen täiesti veendunud, et lapsed nägid lavastuses hoopis teistsuguseid asju, kui mina täiskasvanuna, aga mulle see 5-12 aastastele mõeldud lavastus väga meeldis!


"Miisu" on praegu mööda Eestit ringreisil. Minge kindlasti vaatama! Lapsed kaasa ja marss teatrisse! :)

Teatritunnid NUKUs: Nukuliike tutvustav ekskursioon täiskasvanutele!

NUKU teater on sel hooajal organiseerinud ühe tänuväärse sündmustesarja: Teatritunnid NUKUs. Esimene üritus toimus neljapäeval, 29. oktoobril NUKU muuseumis ja selle raames oli huvilistel võimalus tutvuda erinevate nukuliikidega.

Üritus: Nukuliike tutvustav ekskursioon täiskasvanutele
Koht: NUKU muuseum
Kuupäev: 29. oktoober 2015
Minu hinnang: 5/5

Malvinaga

Kõigepealt alustaks sellest, et mul on hirmus hea meel, et ma otsustasin minna! Väga arendav, huvitav ja lõbus oli ja seda päris mitmetel põhjustel.

Esiteks, kuna ma olen aktiivne teatrihuviline, kes satub erinevate teatrite etendustele vähemalt kaks-kolm-neli korda kuus ja juhtub, et ka tihedamini, siis on mind alati huvitanud teatrite telgitagused ja ka teatriga seonduvad üritused, mis annavad mulle, kui teatris käijale teistsuguse, laiema perspektiivi ja lisateadmisi teatri kohta.

Juss lavastusest "Jussikese seitse sõpra".

Nukuliike tutvustav ekskursioon kindlasti laiendas minu silmaringi nukkude ajaloo, liikide ja nende kasutuse kohta. Siinjuures tahan juba ette tänada NUKU muuseumi juhatajat Maria Uski ja muuseumi juhendajaid Gerli Mägi ja Iti Niinemetsa, kes mitte ainult ei omanud teoreetilisi teadmisi nukkude kohta, vaid omasid ka praktilisi kogemusi küll lavastamise, kunstilise kujundamise kui ka muuseumi ajaloo kohta. Minu arust on vahva, et selline ürituste sari on ette võetud! Igati tänuväärne minu arvates.

Teiseks, õhtusel ajal NUKU muuseumis koos väikese seltskonnaga liikuda on omamoodi müstiline ja põnev. Enamus muuseumikülalised on selleks ajaks juba lahkunud ja mingeid segavaid faktoreid ei ole. Sa saad uudistada ja vaadata ja nukke oma käega katsuda ja proovida. See oli minu arvates ainulaadne kogemus ja väga kihvt. Selline tunne tekkis nagu jalutaksid maagilises maailmas, kus iga hetk ja nukkudele selga pöörates midagi juhtub ja nad võivad ootamatult ellu ärgata.

Killuke "Siluetid muinasjuttudest"

Kolmandaks, me saime kõiki erinevaid tüüpe nukke oma käega katsuda ja järele proovida. Minu jaoks isiklikult jääb siiani arusaamatuks, et sellist pealtnäha lihtsat nukku nagu näiteks on käpiknukk, on suhteliselt raske panna liikuma nii, nagu sa soovid. Ma mõtlesin, et mis see siis ära pole ja eks ma olen ka lapsepõlves käpiknukkudega mänginud, aga panna üks nukk liikuma nii, et seda oleks ka kena ja huvitav vaadata, see nõuab nii sõrmedelt, kui ka kätelt jõudu ja koordinatsiooni. Huvitaval kombel oli mul varrasnuku proovimine ja liikuma saamine palju lihtsam kui käpiknukuga. Kui käpiknukk Buratino pea seisis kenasti püsti, siis tema käed kohe üldse ei tahtnud allapoole liikuda, ikka kippusid koos näppudega ülesse kerkima. Vääna neid näppe, kuidas tahad, no ikka ei tulnud päris hästi välja. Muidugi, ma pole näitleja, veel vähem nukunäitleja, ma olen kõigest teatrikülaline. Ma ei tea mitte midagi nukutehnikatest ega nukkudega mängimisest, aga põnev oli proovida ja mu austus nukunäitlejate suhtes tõusis veelgi. Mitmesajakordseks. Peale viit minutit Malvina ja Buratinoga katsetamist olid minu käed väsinud ja nüüd kujutage endale ette, et te peate laval olema 1-2 tundi nukuga, siis on see minu jaoks nagu tabamata ime!

Mis siis ekskursioonil toimus?

Gerli Mägi, Iti Niinemets, Maria Usk

Nagu te juba arvatavasti olete mu eelnevast jutust aru saanud, siis tegemist oli nukuliike tutvustava ekskursiooniga.

Enne, kui meie väikest gruppi nukkude juurde lasti, istusime muuseumi aatriumis, kus Maria, Iti ja Gerli meile ennast tutvustasid ja tegid sissejuhatuse nukkude maailmasse. Räägiti sellest, kuidas nukud on sümbolid ja kuidas nad võivad sümboliseerida erinevaid juhtumeid, kujundeid, isikuid, omadusi. Nii, nagu lood ja muinasjutudki, jutustavad loo ka nukud. Kui nüüd tagantjärele sellele mõelda, siis nukk ilma inimeseta, ongi ju ainult nukk. Meie käepuudutus ja fantaasia on see, mis annab nukule elu.

Varjunukud Indoneesiast.

Järgmisena jõudsime varjunukkude juurde, mille ajaloost ja tekkest ma ei teadnud varem midagi. Muidugi, oma kujutlusvõimet kasutades saavad ju enamus aru, millest varjunukk võib tekkida. Varjunuku jaoks on vaja valgust ja käsi. Huvitav oli kuulata lugusid sellest, kuidas Türgis ja Indonesias varjunukud tekkisid. Indoneesia päritolu nukke oli võimalik nii näha kui ka katsuda. Üks väga huvitav fakt on see, et Indoneesias võeti enne nuku riputamist ööseks pea maha. Arvatavasti usuti sellesse, et nukul on hing sees ja et ta ise omakeskis tegudele ei asuks, eemaldati tal pea. See sobis imehästi kokku minu mõttega muuseumis ringi liikudes, et vahest tekibki tunne, et nukkudel on hing sees ja kui sa nendele just otsa ei vaata ja neid ei jälgi, siis selja taga ärkavadki ellu. Maagiline, kas pole?  Varjunukke seostati vanasti ka jumalikkusega ja nad olid värvikirevad ja iga värv sümboliseeris midagi. Kummaline iseenesest, sest varjunuku värve ju vaatajale näha pole. Ainult mehi lasti sirmi taha nukke vaatama, naistel oli nukkude vaatamine keelatud, nendel oli ainult õigus nukku varjuna näha.

Buratino klaaskapis.

Eesti nukkude tekkeloost räägiti ka. Mina olin alati arvanud, et meie esimesed nukud olid rätinukud, aga muidugi mainiti eelkõige karjapoiste nukke: tammetõrudest ja kastanitest tehtud nukke, millega mängiti.

Lotte vanaema Muria. (Noorena!)

Enne, kui järgmise nukuliigi juurde jõudsime, tutvusime ka nukuteatri nukkude ajalooga. Esimene teater, kes hakkas nukulavastusi Eestis ametlikult tegema, oli Draamateatri Nukustuudio, mille ühte vanimat nukku - Tiiut - on võimalik ka muuseumieksponaatide hulgast leida. Kes vähegi meie kohalikku nukuajalugu teab, teavad, et me ei saa ei üle ega ümber ka Buratinost, mille mängis kuulsaks Ferdinand Veike. Tema Buratino lood on ka need, millega mina ise olen ülesse kasvanud. Buratinosid on olnud kokku 11 nukku. Küsimuse peale, et miks neid nii palju on olnud, siis on neid nukke küll kaduma läinud, küll varastatud, küll on nad ära kulunud ja ära väsinud. Kohtusime ka Lotte vanaema Muriaga, kes on täpselt Lotte moodi. Või siis oleks õigem öelda, et Lotte on Muria moodi.

Buratino, kelle käed ei kuulanud sõna!

Varrasnukke saime ka ise proovida. Minu väljavalituteks osutusid nagu eespool mainitud käpiknukk Buratino ja varrasnukk Malvina, mõlemad, kui ma ei eksi, lavastusest "Kuldvõtmeke" (2008). Isiklikult läks varrasnuku liikuma saamine lihtsamalt, ehkki loogika kohaselt peaks nagu olema vastupidi. Päris palju nalja sai, itsitamist oli kõvasti ja ega me sealt ruumist nii kergesti liikuma ei saanud!

Imelised lauanukud. Mis lavastusest
 ja kes on kunstnik, ei tea.

Peale seda kohtusime lauanukkudega. Suures õhinas ei pannud ma tähele, millisest lavastusest olid kolm nukku, mis meid laua peal istudes ootasid, aga nad olid imeilusad! Samuti ei tea ma, kes nende nukkude kunstnik on, aga nad olid tõesti detailideni kaunid. Veel ootasid meid laual tillukesed nunnud nukud lavastusest "Värvid" (2006).

Esiplaanil lauanukud
lavastusest "Värvid"

Lauanukkude liikuma panemiseks on vaja rohkem kui ühte näitlejat, neid peab olema vähemalt kaks: üks näitleja hoiab nuku pead ja ühte kätt ja teine näitleja liigutab jalgu. Siin ei pea olema mitte ainult koordinatsiooni, vaid siin tuleb juba mängu sünergia ja koostöö kahe või rohkema näitleja vahel. Olen näinud ka nukulavastusi, kus ühte nukku liigutavad kolm näitlejat, aga meie katsetasime kahekaupa. Ja jälle tuli endale meelde tuletada mõttes: Vasak käsi, parem jalg! Ehk siis, kui üks inimene liigutab joostes või käies nuku paremat kätt, siis teine liigutab vasakut jalga. Jälle, nalja kui palju, sest sa ei pea jälgima mitte ainult nukku, vaid ka teist nukunäitlejat.

Maria Usk tutvustab
kehanukku

Enne marionettnukke tutvusime kehanukuga, mis kinnitatakse (seotakse) näitleja keha ümber. Tegemist on täissuuruses nukuga, kus näitlejast peaaegu, et saabki nukk. Ja siis tulid minu teised suured lemmikud - marionettnukud. Nukk, millega saime ise tegeleda, oli üks väga iseloomukas daam, tegelane lavastusest "Šoti torupillimängija" (2008), millest osa näeb ka "Muuseum ärkab ellu" ürituste raames. Pärast selle kuraasika šotlannast marionetiga tutvumist tahaks seda 25 minutilist tükki muuseumi Õuduste Keldris näha küll! Selle nuku olemuses üksi oli juba niipalju väge, et ta suutis minus huvi äratada nii palju, et nähtavasti võib mind lähitulevikus Õuduste Keldris mingil nädalavahetuse hommikupoolikul seda etendust vaatamas näha.

Šotlanna lavastusest "Šoti torupillimängija".
Minu selle õhtu absoluutne lemmik!

Ehkki meie ekskursioon hakkas lõpule jõudma, siis ega meist keegi nagu ei tahtnudki veel päris ära minna, sest nii põnev oli! Ja mitte ainult nukkude pärast, vaid ka nende teadmiste ja faktide ja lõbusate seikade pärast, mida ekskursiooni ajal jagati.

Lõpetuseks tahaks öelda ühte asja täiskasvanud skeptikutele, kes arvavad, et nukuteater ei sobi kuidagi kokku nende täiskasvanuks olemisega: et kuidas siis minul, täiskasvanud asjalikul töisel inimesel, sobib aega raisata nukkudega mängimisele muuseumis või veel hullem, selle vaatamisele nukuteatris, siis teile on mul öelda ainult üht. Teate sõbrad, käige vähemalt kahel täiskasvanutele mõeldud nukuetendusel ära ja siis räägime edasi! Ja kui teil ka siis mitte mingit emotsiooni ei teki, siis on teiega midagi tõsiselt lahti!

Suur aitäh vahva ürituse eest!

Järgmine üritus sarjas "Teatritunnid täiskasvanutele" toimub juba 26. novembril, mille teemaks on: "Lavastuse valmimise töötuba." Lisainfot saab SIIT.

TREFF: "Klõps" - Clic (Prantsusmaa)

Minu kolmas TREFFi etendus, mida vaatamas käisin. Maagiline elamus!

Pealkiri: Klõps (Clic)

Foto NUKU kodulehelt.

Teater: CineMarionettoGraphe des Fourmis / Des Fourmis Dans La Lanterne
Asukoht: Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoovis karavanis
Kestvus: 25 minutit
Žanr: objektiteater, marionett-teater, nukuteater, nukufilm
Millal nähtud: TREFF, 07.06.2015
Minu hinnang: 5/5

"Klõps" oli üks armsamaid ja nunnumaid showsid, mida ma üldse elus näinud olen. Kõigepealt, CineMarionettoGraphe des Fourmis asus autokaravanis. Karavan oli imetilluke ja minu esimesed mõtted kohale saabudes käisid selle kohta, et kuidas sinna küll teater ja publik ära mahuvad! Müstiline, aga mahtusime. Karavan iseenesest oli armas. Sinna viis ilusasti, nagu uhkele teatrile kohane, punane vaip ja vastuvõtuks tervitasid meid vormis näitlejad, kes enne karavani sisse laskmist seletasid publikule, mis meid ees ootab.

Foto NUKU kodulehelt.

Meile anti teada, et tegemist on 3D elamusega, publikule jagati isegi ilma klaasideta prillid selleks puhuks. Lisati ka veel seda, et selleks, et prillid töötaksid, tuleb prillide külgedele vajutada, silmad kinni pigistada ja silmi avades näemegi 3D pilti.

Kui olime kohad karavanis sisse võtnud, ja kui eesriie avanes, siis show algas mustvalge nukufilmiga, mida saatis ehe tummfilmide muusika. Lugu rääkis poisist, kes eas mustvalges maailmas. Kui ekraanile tuli prillide pilt, siis panime kõik ilusasti oma 3D prillid ette ja kinolina asemel nägime nukulava. Näitlejad mängisid marionettnukkudega.

Mulle väga meeldis see etendus. Seal kombineeriti päris mitu žanri üksteisega ja ehkki lavastus kestis ainult 25 minutit, siis selle aja jooksul toodi vaataja ette maagiline maailm.

Foto NUKU kodulehelt.

Tegevus toimub mustvalges maailmas, kus kunstnik unustab kogemata värvitünnid laiali ja järgmisel hommikul avastab mees ümberaetud värvitünnid ja oma ehmatuses ei oska ta muud teha, kui need kaevu visata. Seepeale hakkavad juhtuma imed. Üks ese haaval hakkavad lavalolevad objektid minema värviliseks. Kõigepealt kaevus olevad kalad, siis hiirepoiss, siis vihmavari - kuni elu nähakse sõna otseses mõttes hoopis teistes värvides. Mustvalgetest ja hallidest toonidest saavad rõõmsad ja erksad värvid!

Karavan

Lavastus oli tõepoolest imeline! Soe, armas, arusaadav, fantastiliselt detailsed nukud ja lavakujundus, väga hästi nukunäitlejate poolt mängitud, omapärased tehnilised lahendused. Mulle väga meeldis, kuidas kõik imepisikesed detailid välja toodi: koera kergitas pingi ääres jalga, ta liputas hoogsalt saba, kuidas kass katusel ringutas, kuidas laps õhupalli taga ajas - kõik oli peensusteni läbimõeldud ja omal kohal. Südantsoojendav pealekauba! Mina (ja ka teised) tulin karavanist välja suu kõrvuni ja süda helge ja selline tunne oli nagu oleks muinasjutumaailmas külas käinud!





Ilusaid teatrielamusi!

TREFF: "Kolmas" - IGRA kompanii/Skorohod (Venemaa)

Teine TREFFi lavastus, mida vaatamas käisin.

Pealkiri: Kolmas / Tретий
Teater: IGRA kompanii, Skorohod (Venemaa)

Foto NUKU kodulehelt.

Lavastaja: Tanja Weinstein, Aleksander Ljubašin
Osades: Polina Mitrjašina ja Aleksander Ljubašin
Kestvus: 1 tund ilma vaheajata
Žanr: Visuaalteater, klounaad, nukuteater, tantsuteater
Esietendus: 2011
Millal nähtud: TREFF, 06.06. 2015
Minu hinnang: 3/5

Kolmas on Venemaal asuva teatrikompanni lavastus, mis jutustab ja näitab loo Mehest ja Naisest, nende stereotüüpidest, armastusest ja kolmandatest, soorollidest ja ootustest, mis esitatakse meid ümbritseva poolt naistele ja meestele.

Kes on mees ja kes on naine? Mis juhtub siis, kui mees ja naine kohtuvad? Kuidas pannakse tegelikult naisele sõrmus kätte? Mis on armukadedus ja millest see tekib? Kes sa oled, kui sa pole ei naine ega mees vaid hoopis midagi muud? Mis juhtub siis, kui mees ja naine saavad lapse? Kellele kuulub meie süda? Kõiki neid küsimusi esitatakse visuaalselt ilma sõnadeta ja osad küsimustest jäetakse lahti ja lastakse vaatajal otsustada ja oma vastused ise leida.

Lavastuse alguses läigatati vaatajani tohutu klubimuusika tümps, mille saatel tulid tantsides saali peaosalised. Naine ja mees, kes oli samuti naiseks riietatud. Ma pole päris kindel, kas mees kehastas naise sõbrannat, kellega mindi klubisse või oli tegemist kõrgetel kontsadel tantsiva transseksuaaliga. Silmatorkav ja intrigeeriv algus igatahes.

Siis tuli pimedus ja järgmisel hetkel leidsin end koos Mehe ja Naisega kuldsetel rannaliivadel, kus Naine nägi lihtsalt ilus välja ja nautis rannamõnusid ja Mees müüs jooke (Aqua! Cola! Beer!), lõi Naisele külge, tegi jõu-ja ilunumbreid ja mängis oskuslikult musklitega. Kõike seda, et saada üksteise tähelepanu. Tegelikult see ju tavaelus toimib, kui nähakse kedagi, kellega soovitakse suhelda, või siis vähemalt peaks see vastavalt stereotüüpidele toimima, ka rannas. Ja kui siis osatäitjad rääkima hakkasid, tuli teine üllatus - nad rääkisid itaalia keeles. Mitte, et see oleks mind häirinud, itaalia keel on ju väga ilus keel, aga mulle jäi arusaamatuks, miks vene keelt ei kõneldud. Huvitav, kas arvati, et eestlastele ei sobi vene keel või prooviti rõhutada mehe ja naise stereotüüpe itaalia keeles kuna see on väljendusrikkam ja annab võimalusi olla koomilisem kui kas vene või inglise keeles või tehti seda seetõttu, et publik oli rahvusvaheline?  Kuna teksti oli lavastuses vähe, siis las see olla peale, aga arusaamatuks jäi see mulle ikka.

Järgmine stseen viis selle hetkeni, kus Naine ja Mees olid ilmselgelt oma esimese uudishimu üksteise suhtes rahuldanud ja huvi hakkasid tekitama teised isendid, seekord siis publikust. Muidugi, nagu elus ikka, kolmandatest kasu ei olnud ja Naine toppis Mehe sõrmuse hoopis enda sõrme ja pere saigi loodud. Loomulikuks sammuks on siis see, et Naine aheldab Mehe ketiga enda külge ja enne kui Mees jõuab plehku panna, tulevad lapsed: poiss, tüdruk ja siis see müstiline Kolmas, kes ei olnud ei poiss ega tüdruk.

Mis mulle ei meeldinud?

Nii Mees kui ka Naine suhtlesid aktiivselt ka publikuna, kasutades neid lavastuse osana, mille vastu mul iseenesest ei ole midagi. Naine leidis endale publiku esimesest reast koheselt meesterahva, keda siis kasutati Mehe tähelepanu saamiseks ja armukadedaks tegemiseks ja Mees leidis endale esireast naisterahva, kellega flirtis häbitult nii, et Naisel oli hari punane.

Mulle üldiselt meeldib teatris istuda esimeses reas ja lavale võimalikult lähedal, et suhe näitlejatega oleks võimalikult lähedane, et ma näeksin nende näoilmeid, liikumist ja kehakeelt võimalikult täpselt, Selle lavastuse puhul kargas juba lavastuse alguses naispeaosaline mulle sülle, kallistas ja tegeles "dry-humping'uga" nii, et ma kohe ehmatasin. Ja ma pole ka mitte päris nõrganärviline, aga see jahmatas mind küll. Õnneks võttis ta kiiresti oma teiseks ohvriks minu kõrval istuva naisterahva, kellele ma südamest kaasa tundsin. Hiljem, lavastuse lõpupoole, kui Mees ja Naine padjasõda pidasid, sain ka padjaga pihta paaril korral. Kindel on see, et esimeses reas istunutele ei antud võimalustki, et igavlema hakata.

Mulle ei meeldinud see, et suhtlus publikuga ületas hea maitse piiri ja kippus labaseks. Ma saan aru, et see on osa klounaadist ja seda peeti vajalikuks, et teravdada kolmandate isikute rolle ühes suhtes, aga minu maitse jaoks jäi see võte natuke lihtsaks lahenduseks. Eriti siis, kui mees hakkas keelt limpsates himuralt banaani sööma, saates flirtivaid ja nilbeid pilke esireas istuva naisterahva poole. Mulle tekitas see piinlikkust; teate ju küll seda tunnet, kus tahaks piinlikkusest varbad krõnksu tõmmata ja oma pilgu kusagile ära peita?

Ma ei saanud täpselt aru ka kolmanda lapse teemast, et kes ta siis täpselt oli ja miks tal südant sees polnud. Kui ta ei olnud ei poiss ega tüdruk, siis kes ta oli? Homoseksuaal? Või kujutas ta lihtsalt ilma armastuseta last? Võibolla oli see eesmärgipärane ja soovitud lavastuse tulemus?

Mis mulle meeldis?

Ma nautisin näitlejate liikumist ja miimikat ja kehakeelt. Mõlemad näitlejad olid plastilised, paindlikud ja kui vaja, ka kohmakad. Eriti tahaks kiita Naise rolli mänginud Polinat, kelle näoilmed olid minu arvates fantastilised. Ei olnud kahtlustki, mis emotsiooni ta soovis edastada. Ka nukkudele andsid nad eluvaimu sisse ja tegid seda imehästi.

Mulle meeldis huumor selles lavastuses, sest naerda sai päris palju ja seda eelkõige mitte nii sisu tõttu, vaid näitlejate värvikireva füüsilise esitluse poole pealt. Situatsioonikoomikat oli samuti parasjagu, just nagu üks korralik klounaad ette näeb.

Mulle meeldis lavakujundus ja lavakasutus väga. Tegelikult, ega lavakujundust kui sellist ei olnudki. Maas olid poroloonist ja vahtkummist suured matid, kuhu oli eelnevalt sisselõigatud vajalikud kujundid, olgu selleks siis liblikad või autod või lapsed. See oli minu jaoks uudne ja originaalne. Lavastuse lõpuks ei jäänud muidugi sellest poroloonist põrandast enam midagi järgi, kõik lammutati laiali lavastuse finaalis.


Mulle meeldis ka teatud stereotüüpide näitlikkus ja kujundlikkus. Mees tõepoolest aheldatigi keti külge. Tüdruknukule pandi tutt pähe ja poisile kikilips ette, et vaataja aru saaks, missuguste lastega tegu on.  Väga huvitavalt ja lihtsalt oli lahendatud ka sirm nukunäitlemise jaoks. Tegemist oli nööri peal rippuvate linadega, mis siis kinnitati ühest lavaseinast teise ja sellest saigi sirm. Kusjuures, linad oli vene lipu värvi. Iga lina esindas ühte vene lipu värvi. (Aitäh, Helle Laas, et märkasid!).

Selliseid väikesi toredaid detaile oli palju ja need andsid lavastusele palju juurde.

Kokkuvõtvalt: 

Mõningastele arusaamatustele ja ebameeldivustele vaatamata, on mul hea meel, et ma lavastuse "Kolmas" ära nägin. Ta laiendas see mu silmaringi visuaalteatri võimaluste osas.

Ilusaid teatrielamusi!

Kirjandusfestival HeadRead: Dorian Gray portree proovis NUKU teatris!

Olgu alustuseks kohe öeldud, et kui teil pileteid veel pole, siis hankige need endale kiiremas korras, sest etendus tõotab tulla suurepärane!

Kirjandusfestival HeadRead programmi raames ja koostöös NUKU teatriga oli pühapäeval võimalik vaatama minna Dorian Gray portree lavastuse proovi. Dorian Gray portree esietendub NUKUs suvelavastusena 14. juunil. Etendusi näeb kuni 30. augustini.

Dorian Gray portree:

Oscar Wilde’i lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge igavese nooruse ja ilu saavutamiseks, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal 1890 märgatava skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

Proovi juhatas sisse dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller, kes andis lühikese ülevaate, mis laval toimuma hakkab ja milliseid stseene etendusest näidatakse.

Kokku näidati vaatajatele kolm stseeni. Esimene stseen oli päris etenduse algusest, kus Dorian Gray (Mart Müürisepp) tutvub kunstnik Basili (Tarmo Männard) juures lord Henryga (Andres Roosileht). Teine stseen, mida me nägime, oli Henry vestlus Dorianiga, kus Dorian on juba tuttavaks saanud Sybiliga (Jaune Kimmel) ja temasse pööraselt armunud ning väljendab neid tundeid Henryle. Viimane stseen, mis ette mängiti, oli Doriani ja Sybili vahel, kus Doriani armastus oma muusa kunsti vastu saab äkilise lõpu.

Heliose Kino sissepääs.

Väga äge oli seda kõike enne esietendust vaadata! Sellest poolest tunnist - neljakümnest minutist, kus näitlejad laval olid, tekkis minul küll tunne, et tegemist saab olema hea tükiga. Andekad näitlejad, hästi kasutatud video- ja visuaaltehnoloogia, mida lavastuses kasutatakse, hea tekst ja huvitav lavakujundus! Mulle meeldis ka Heliose Kino, kus etendused toimuvad. Ehkki Heliose Kino on vana ja väsinud, siis oli seal maagiline aura, natuke õudne ja mahajäetud, samas aga väga sobilik just sellele tükile.

Ma sain isegi nii palju innustust, et võtsin Dorian Gray portree raamaturiiulist välja ja plaanin selle enne esietendust uuesti läbi lugeda. Oscar Wilde'i tekst on lihtsalt võrratu ja mul on siiralt hea meel, et Dorian Gray portree Eestis lavale tuuakse, sest ta puudutab palju erinevaid ja huvitavaid inimlikke ja filosoofilisi teemasid ja ma usun, et lavastusest saab üks edukas suvelavastus.



Piletiinfo leiab SIIT.
Lavastuse kohta leiab infot SIIT.

Kauneid teatri- ja lugemiselamusi!

Intervjuu: Visuaalteatri festival TREFF 2015!

Tere!

Kuna teatrifestival TREFF on varsti siin, sest kaugelgi see juuni algus on, siis võtsin ühendust korraldaja, NUKU teatriga, et rääkida TREFFist.

Sume kevadõhtu viis mind ühte vanalinna kohvikusse, kus kohtusin Hannelega, kes on NUKU kommunikatsioonijuht. Vestlesime pikalt ja põhjalikult TREFFist ja natuke ka NUKUs toimuvast. Suur tänu, Hannele, et sa aega leidsid!

Intervjueeritav: Hannele Känd
Üritus: TREFF
Toimumisaeg: 4 - 7 juuni 2015
Asukoht: Tallinn
Korraldaja: NUKU teater
Küsitles ja kirja pani: Inga

Alustaks kõige tähtsama küsimusega. Mis on  TREFF?

TREFF on teatrifestival, kus etenduvad kümned visuaalteatrilavastused. Trupid tulevad üle maailma ja neid ühendab märksõna või žanr visuaalteater. Visuaalteater on lai mõiste, see tähendab, et etenduse peamine loo jutustamise vahend on visuaalne pilt, mitte sõna. Lugu räägitakse piltide, visuaalide kaudu ja sõnal ei ole tihti nii olulist rolli, nagu klassikalises draamalavastuses. TREFFil tehase alikuid selliselt, et eelistatakse lavastusi, kus on vähe teksti või üldse mitte. Meie festivali kunstiline juht Vahur Keller ütleb alati, et inimesed ise mõtlevad ennekõike piltides ja alles siis sõnastavad pildi sõnadesse ümber. TREFF on visuaalteatrite festival, mis toimub juba üheksandat korda ja toob meile siia truppe 14 riigist ja kokku on 23 lavastust, nii suurtele kui väikestele.

NUKU kommunikatsioonijuht Hannele Känd

Kust TREEF üldse alguse sai?

Esimene ametlik TREFF festival toimus aastal 2007. Aasta enne seda oli esimene katsetus, kus mõned trupid tulid Tallinnasse külla. Festival saigi alguse tolleaegse nukuteatri juhatuse mõttest ja vajadusest tutvustada nukuteatrikunsti laiemalt.

Trefil näeb erinevaid visuaalteatrižanre: nukuteatrit, varjuteatrit, füüsilist teatrit ja tantsu, kaasaegset tsirkust. 

Kui pikka aega võtab TREFFi korraldamine? Sellise ürituse korraldamine on pikk ja aeganõudev töö. Kui nüüd võtta konkreetselt TREFF 2015 korraldamine, siis millal te algust tegite?

Festivali korraldame me aastaringselt. Praegu keskendume loomulikult algavale festivalile, aga esinejate osas on mõtteid juba järgmiseks ja ülejärgmiseks aastaks. Kunstiline juht Vahur käib mitmetel visuaalteatrifestivalidel ja valib sealt välja need lavastused, mis meie programmi sobivad. Muidugi, on meil väike paus, kui festival saab läbi, aga siis hakkab jälle pihta. Meil on korraldusjuhina tööl inimene, kes on festivali juures töötanud pea viis aastat, nii et üldises asjaajamises on tugev põhi all. Festivali organiseerimise juures on aastaringselt aktiivsed paar-kolm inimest, aga kui festival läheneb, siis liitub loomulikult rohkem inimesi alates tehnikutest ja lõpetades vabatahtlikega. Lõpuks oleme me kõik sellega hõivatud, aga aastaringselt tegutseb sellega tõesti paar-kolm inimest.

Kust vabatahtlikud tulevad?

Suurem osa vabatahtlikke on meie enda teatrist. Inimesed, kes ise festivalil etendusi ei anna, on trupisaatjad või näiteks saalimänedžerid. Sel aastal on meil ka tore seltskond vabatahtlikke väljaspoolt maja. TREFFi suurus on vahepeal palju muutunud, meil oli siin vahepeal selline periood, kus ka tänavatel oli väga palju tegevust, tänavateatri festival. Seesugune festival nõudis ka palju rohkem vabatahtlikke, kui praegu. Tänavateatrit pole hetkel aga rahaliselt võimalik teostada, aga see-eest on kvaliteetne sisesaalide programm!

Sa nimetasid rahastamist. Ma ei eelda, et rahastamine on kõige suurem väljakutse, aga mis on TREFFi korraldamisel kõige suurem väljakutse?

Neid on päris mitu. Üks on see, et kuidas hoida programmi tasakaalus, et oleks sarnases mahus lasteprogramm ja täiskasvanute programm ja et oleks erilised festivalikülalised ka. Et ei oleks korduvalt sarnaseid lavastusi. Üks on siis programmi tasakaalustamine ja teine on, et kuidas need inimesed siia tuua, ka logistiliselt. Kogu tehniline ettevalmistus - logistika ja lavade ülesseadmise plaan ning teostamine on keeruline. Igal lavastusel on juba oma tehniline set-up, mis tuleb üles ehitada ning õigeks seada. Ka on oluline arvestada, kuivõrd otstarbekas on tuua kohale suuri truppe versus väikesed trupid. Mõnikord saab ühe suure trupi asemel mitu väiksemat seltskonda kutsuda. Nii et programmi tasakaal, logistika ja mingil määral ka rahastamine on need kõige suuremad väljakutsed.

Kust TREFFi rahastamine tuleb?

Meid toetavad Kultuurkapital, kultuuriministeerium, Hispaania, Iisraeli, Gruusia saatkonnad ja Prantsuse Instituut.

Kui ma programmi vaatasin, siis seal oli lavastusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Mis mulle silma hakkas oli see, et väga palju erinevaid tükke on programmis. Üks asi oli pea kõikidele tükkidele omane, nad on suhteliselt lühikesed, enamjaolt ühetunnised. Sa nimetasid enne programmi tasakaalustamist kui ühte väljakutset, siis programmis on väga palju tantsulisi etendusi. 

Jah, tants või füüsiline liikumine on üks visuaalteatri osa. Eks kehakeel olegi üks väga kõnekas keel, vahest rohkemgi kui verbaalne keel.

Protsess. Maribori Nukuteater.

Ma olen omad valikud juba teinud ja päris mitmele tükile piletid ära ostnud. Kas on midagi, mida sa kindlasti soovitaksid täiskasvanutele, mida vaatama minna?

Soovitan Sloveenia lavastust „Protsess“, mis etendub Patarei vanglas. Mitmed meie maja inimesed, kes seda näinud on, soovitavad seda väga. Etenduse ajal on võimalik publikult ka ringi liikuda, st etendus ei toimu ühes ruumis. Selle on lavastanud Matija Solce, kes on Trefil käinud juba mitu korda. Ta on väga mitmekülgne inimene, artist, muusik. Temalt on tegelikult lausa kaks lavastust, üks siis „Protsess“ ja teine päris väikestele lastele nimega „Turlututu“.

Topeltpilt. WHS ja Sungsoo Ahn Pick-Up Group

Kindlasti soovitan vaatama tulla meie peaesinejat, lavastust „Topeltpilt“. Selle tüki lavastaja on soomlane Wille Valo, kelle lavastus „Lahkumine“ etendus oktoobris KUMUs. „Topeltpildis“ teeb ta koostööd Lõuna-Korea koreograafi Sungsoo-Ahn’iga.  See on lavastus, kus segunevad erinevad tantsuliigid, kaasaegne tsirkus, nukuteater. Etendus toimub Vene teatri suurel laval ja olen kuulnud, et see pidavat mõjuma nii, et pärast etendust on külmavärinad.

Kui nüüd lasteetendustest rääkida, siis ka seal oli väga erinevaid tüüpi tükke ja väga erinevatele vanustele. Mida sa soovitaksid lasteetendustest vaatama minna?

Kindlasti „Extravaganza“ Georgiast, see tundub väga vahva ja põnev. Mängitakse ainult sõrmedega ja lavastuses on kabareelikke stseene, palju tantsimist ja muusikaga koos liikumist. 

Extravaganza. Fingers Theatre. Gruusia.

Ise ma tahaksin väga vaatama minna ka Klõpsu, mis etendub karavankinos, või õigemini karavanautos, mis pargib Gustav Adolfi kooli hoovis. Etendusele mahub viisteist inimest ja lavastus kõneleb tummfilmiajaloost. Nad on Prantsusmaalt pärit ja nad tulevadki siia nii, et sõidavad autoga läbi Euroopa kohale. Etendusi toimub neli korda päevas. Kui ma lavastuse tutvustusvideot nägin, siis mulle väga meeldis. Oli selline prantsuspärane ja meenutas õige pisut Amelie filmi.

Tutu. Lichtbende, Holland

Üks ägedamaid lavastusi on kindlasti ka Tutu, mis on varjuteater, mida on Eestis väga harva näha. Me oleme ikka harjunud nägema musta varju, aga „Tutus“ on vari värviline! Ma arvan, et sõna vaatemäng sobib sellele lavastusele kõige paremini. 

Küsiksin ühe küsimuse veel korraldusliku poole pealt. Etendused toimuvad väga erinevates paikades Tallinnas. Kuidas saalide otsimisega lood on olnud, sest palju etendused on ju mõeldud väikestele lavadele ja väikesemahulisele publikule?

Ega neid suuri saale palju pole, siis on valik piiratud. On meie teater, Vene Kultuurikeskus, Nordea ka, aga Nordea on liiga kallis, sellele hammas peale ei hakka, et seda festivalil kasutada. 

Arvestama peab ka sellega, et nuku- ja visuaalteater üldse nõuavad spetsiifilist lava. Peab arvestama, et vaataja ei näeks sirmi taha, muidu kaob see teatri võlumaailm.

Meil on head koostööpartnerid, kelleta me festivali üksi ei tee. Nimelt lihtsalt nelja päeva pikkune festival paarile lavale ära ei mahu. Mängime Kanuti gildi saalis, Vene teatris, Vabal Laval, meie enda NUKU teatri saalides. Lisandunud on ka NO99 ja VAT teatrite saalid.

Rääkides Eesti teatritest. Ma vaatasin, et programmis on suhteliselt vähe meie enda teatrite lavastusi. Millest see tuleb?

Tegelikult on Eesti teatreid päris mitu, kuus teatrit osalevad: NO99 Teater etendusega: „Tüdruk, kes otsis oma vendi“, vabatrupp etendusega „Üle vee“, VAT Teater etendusega „Faust,“ NUKU teater kolme lavastusega, Vene Teater  etendusega „Kas ma tohiks olla Mozart?“ ja Von Krahli Teater. Krahl küll etendusi ei anna, näidatakse oma filmikassette. Krahlis toimuvad ka festivali klubid, kuhu õhtul aega veetma tulla. Nii et etendustega on programmis viis Eesti teatrit.

Üle vee. Vabatrupp.

NUKU ise näitab sel korral kolme sel hooajal esietendunud lavastust. Loodame, et teistele festivalide korraldajatele, kes külla tulevad, jääb mõni Eesti lavastus silma ja neid kutsutakse omakorda esinema. 

Eesti visuaalteatri maailm on ebaühtlane ja ei ole jätkusuutlik. Visuaalteatrit tehakse küll, aga meil on sõnateatri traditsioon niivõrd tugev, et enamus teatrid on sõnateatrile truuks jäänud. Viimasel ajal on küll hakatud kasutama erinevaid viise ja vahendeid, mis on visuaalteatrile sarnased, aga läbivaks on ikkagi sõnaline osa. NUKUs ajame jõudsalt visuaal- ja nukuteatri rida.

Visuaalteater annab hea võimaluse rääkida mingit lugu teistsuguse nurga alt. Ehk saab mõni festivalil olev eesti lavastus ka tuult tiibadesse ja saab osaleda kusagil välismaa festivalil.

Aitäh, need olid minu küsimused TREFFi kohta. Küll aga tahaksin sinuga rääkida natuke NUKU teatrist ja tegevustest mõni sõna. Kas NUKU osaleb ise ka mingi lavastusega kusagil välisfestivalil?

Võlupood. NUKU teater.

Augustis läheme me Sloveeniasse, Maribori festivalile lavastusega „Võlupood“. See esietendus meil detsembris, mängime nüüd korra Trefil ja siis juba uuesti 2015. aasta jõulude eel. Sandra Lange, kes on selle lavastuse kunstnik ja  lavastaja, lõi ägeda kaasaegse nukuteatrilavastuse, mis on mõeldud kõigile alates 5. eluaastast. Lisaks silikoonist valmistatud nukkudele äratatakse etenduses ellu ka näiteks kohvitassid ja – kann!

Aprillis käisime me Türgis lavastusega „Canterville'i lossi vaim“, mis samuti festivali programmis. Lavastuse tekst tõlgiti türgi keelde, nii et see oli arusaadav külastajatele.

Nii et paaril korral aastas saame välisfestivalidel käia küll.

Peale TREFFi paneb teie maja uksed kinni ja kolib ajutiselt mujale?

Jah, anname järgmisel hooajal etendusi Pelgulinnas, Auna tänaval. 7. juunil, mis on festivali viimane päev, on meie teatrimajas erisündmused, millega jätame selle majaga sellisel kujul hüvasti. Õhtul on suur pidu – festivali lõpetamine, sisehooaja lõpetamine, ehitusperioodi alguse pidu. Tagasi Laiale tänavale tuleme 2016. aasta suve hakul. 

Suured tänud intervjuu ja vestluse eest!


Lõpetuseks tahaks öelda, et TREFFi piletid on saadaval NUKU teatri kassas ja Piletilevi müügipunktides.

Harrastuskriitikud ootavad üritust väga ja piletid on meil ka juba olemas! Meie jaoks saab see olema tihe teatrikülastuse- ja töötegemise aeg! :)

Ilusaid teatrielamusi!