Kino: "Lemmikloomade salajane elu"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Lemmikloomade salajane elu

Originaalpealkiri: The Secret Life of Pets

Režissöör: Chris Renaud, Yarrow Cheney

Žanr: Komöödia, kogupere, animafilm

Kestus: 1h 31 min

Kinodes alates: 19.08.2016

Nähtud: 12.08.2016

Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kui ma ei oleks eelnevalt näinud "Lelulugu" ja tuvastanud, et liiga paljuski ühtib selle ja "Lemmikloomade salajane elu" sisu, siis hindaksin uut animafilmi tunduvalt kõrgemalt. Kahjuks aga kopeerib viimane, kas tahtmatult või tahtlikult, eelkäijat ning paralleele on üpris kerge tõmmata. See loomulikult ei tähenda, et valem ei toimi -- toimib ja kuidas veel, kuid arvestades, et animafilme ei tehta just sadu aastas, siis võiks ikka, teekond ettevõetuna, midagi originaalsemat kinolinale saata. 

Multika idee oli minu arvates geniaalne. Viimasel ajal eriti on mu silmi jõudnud hulganisti dokumentaale, artikleid jne, kus jälgitakse mida näiteks kassid teevad terved päevad ja kus käivad. See kõik on meeletult põnev ja nunnu ning seda lukuaugust piilumise kogemust lemmikute üksi kodus olemise argipäevaellu, olen veendunud, et oleksid huvitatud jälgima kõik loomaomanikud. Kes meist ei ole kordagi mõtteid mõlgutanud selle üle, et millega mupsik ikkagi päev otsa tegeleb? Põõnab või käib pidu?

Lisades nutikale baasideele väljapaistvad, iseloomukad ja üliarmsad tegelased -- kohe lausa kulbiga. Loopides nad totakatesse olukordadesse ja ootamatutesse seiklustesse. Ning rohkem vaja ei olegi. Edasiviivaks ja kandvaks jõuks on aga peamiselt ikkagi karakterid ning kuigi Max oli oma üliagaruses ja peremehe kiindumuses ülinunnu ning metsikult segane jänku Snowball oli ülivinge, kuulub minu süda vaid ühele:

Kass Chloe -- Multika vaieldamatu superstaar! Ümmargune nagu vaat ja ülbe nagu üks õige kass ikka. Mulle pakkusid enim nalja väiksed kiisudele iseloomulikud nüansid, mida tuli märgata, et täit efekti saada. Näiteks stseenid, kus ta istus pisikeses karbis, olles nagu üleküpsenud muffin kitsas vormis, kui ta upsakalt oma perenaist uksel vastu võttis, kui ta näiliselt ükskõikne oma sõprade vastu oli või kuidas ta mänguhiirega lustis, seda oma trullaga kehaga osavalt visates ja kinni püüdes. Chloe ainuüksi andis mu hinnangule 0.5 punkti juurde.

Kino: "Kollanokk"

Tervitus!

Seekord vahelduseks kinorindelt!

Pealkiri: Kollanokk
Originaalpealkiri: Yellowbird
Režišöör: Christian De Vita
Kestus: 1h 25 min
Žanr: Kogupere komöödia, animatsioon
Kinodes alates: 05.06.2015
Nähtud: 12.06.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Mõnikord leian ennast täitsa vabatahtlikult väikestele lastele mõeldud animafilme vaatamast ning põhjused on lihtsad. Koguperefilmid, nagu sõna viitab, on tõesti mõeldud kogu perele, nii noorele kui vanale ning vahetevahel on lõõgastav ning lõbus kogeda midagi armast, lihtsat ning veidi lapsikut.

Sisust:
Kollanokk on munana pesast eksinud ääretult arg orvust linnuke, kes oma väiksest varemetest kodust väljapoole jalgagi ei julge tõsta. Õnneks on tal sõbraks agar ja julgustav lepatriinu ning saatuse tahtel satub linnupoisi teele ka sinine lind, kes annab edasi ülesande: juhatada viimase pere uut marsruutipidi Aafrikasse. Nii võtabki meie kangelane enda õlgadele ülitähtsa ettevõtmise, kuid kõik ei lähe ilmtingimata libedalt ja muretult, kuid tasu, mis kohati ka ootamatu, sihtkohta jõudes, üle kivide ja kändude, on kõiki takistusi väärt.

Meeldis:
Animatsiooni tehnika nägi originaalne, meeldejääv ning visuaalselt nauditav välja. Tegu oli otsekui nukufilmi efektiga ning tegelased tundusid kui liikuvad savinukud, kuid loomulikult palju voolavamad, loomulikumad ning stiilsemad. Looduskaadrid ning muud tausta vaated olid ka kohati hingematvalt maalilised ning kaunid. Väljanägemiselt oli tegu millegi värske ja igati õnnestunuga, mida ka täiskasvanud saaksid imetleda ja hinnata.

Lugu oli iseenesest päris kaasahaarav, kuid tüüpiline taolistele animafilmidele. Tegu oli tavapärase kangelase teekonna looga, kus leidus ja toodi esile õigeid moraale ning mitmed lastele õppust võetavad väärtused olid esindatud. Kõige enam meeldisid mulle aga peategelase ettevõtmise tagasilöögid, mis suutsid olla ootamatud ning huviäratavad. Kuni lahenduseni ei saanud ma küll aru kuidas nad sellest segadusest välja rabelevad ning eeldasin lahendusena midagi palju lihtsamat, kuid filmis esinenud versioon toimis hulganisti mõjusamalt ning nutikamalt.

Ei meeldinud:
Kahjuks avastasin end ka kohati igavlemast ning kui aus olla siis peategelastest paar mu vankumatut poolehoidu võita ei suutnud, millegipärast ei tõmmanud mind Kollanokk niiväga enesele kaasa elama, kuna oli suhteliselt ühedimensiooniline ja liialt klassikalises stiilis ootamatu kangelane, ning mulle imponeerisid kõvasti rohkem mõned vähem tähtsamad kõrvaltegelased nagu linnubeebi, kes teeb läbi suure ning oodatud muutuse, teismeline mega laheda tukaga linnupoiss, lahedad morsad ja orav, kes oli külaliseks ühes lindude/loomade hostelis ning kus viimane oli pidevalt frustreerunud, sest ei saanud teiste asukate pärast rahulikult põõnata. Filmis leidus põgusalt, kuid meeldejäävalt igasugu värvikaid tegelasi.

Lemmik tsitaat: "Linnades on soojem, see on see vinge asi, õhusaaste."

Lemmik stseen: Ootamatu häälemurre ja jõud, morsad ning ärritunud orav loomade hostelis.

Kokkuvõttes: Nunnu ja värskelt meeldejääva animatsiooniga positiivne ja julgustav looke pisikestest lindudest ja nende suurtest ettevõtmistest.

Kino: "Ole tugev!"

Tervitus!

Kinorindelt!

Pealkiri: Ole tugev!

Originaalpealkiri: Get Hard

Režišöör: Etan Cohen

Näitlejad: Will Ferrell, Kevin Hart

Kestus: 1h 37 min

Žanr: Komöödia

Kinodes alates: 24.04.2015

Nähtud: 25.04.2015

Minu hinnang: 2.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Vahel on mul tuju mõne nõmeda ja robustselt hea maitse piire ületava lollaka komöödia järgi, milles sisaldavate naljade üle on enamjaolt isegi piinlik naerda ja rohkem on tahtmist käed silme ette panna ja nägu tülgastusest grimassitatada. Õnneks tuleb see tahtmine mulle peale üliharv. Samas ei saa ma kuidagi väita, et selline ülevõlli taktika ei töötaks ning ma tõesti itsitan omaette, kas siis sellepärast et nähtu on piinlik, rõve, tobe, vastik, ajuvaba, nõder või vahepeal kogemata isegi vaimukas, kuid ma siiralt naeran. Räägitakse ju, et vahet pole, kas naer on teeseldud, sunnitud, tõeline või vahepealne, kuid alati on ta terviseks.

James on edukas, kuid suhteliselt eluvõõras rikkur, kes pannakse silmitsi karmi tõsiasjaga, et järgmised kümme aastat veedab ta maksimaalse turvalisusega vanglas. Olles hädapätakast hellik, palkab ta oma autopesija, eeldades et viimane on suure vanglakogemusega pätt, puhtalt sellepärast, et too on mustanahaline, ennast välja koolitama kuidas vanglas mitte teiste peksukotiks, voodikaaslaseks ning tapetuks langeda. Tema õpetaja on tegelikkuses aga üks seaduskuulekamaid mehi ning isegi naine teeb talle kodus ära kui ta liialt sõna võtab. Nii algabki töö muutmaks James'i karmiks vanglapomoks.

Kõik variandid, kuidas šokiteraapiaga ja ebameeldivalt koomiline olles odavate vahenditega naeru esile kutsuda, olid filmis esindatud. Populaarsed olid näiteks rassinaljad, homonaljad ning sugeda said nii latiinod, segased võõravihkajatest valged motikahullud ja üldse kõik, kes labaste naljade põhjal veidi itsitusi tekitaksid. Seega sisu poolest oli tegu üllatusvaba ning lameda komöödiaga, mida niiväga selleks nimetada ei saagi, pigem oli tegu suure nõmedusehunnikuga, AGA maailm ei saa ainult sisaldada kvaliteetset huumorit, on vaja ka puuksu, kakajunni ja jalaga tagumikku vaimukusi, et me tõeliselt väärt komöödiaid hinnata ja eristada oskaks. Tegu on ajuvaba ja absurdse lollusega, mis aga garanteerib naeru, ükskõik mis põhjustel lõkerdamine siis esile kutsutakse. Peale selle, tundusid enamus õpetusi, olukordi, oskusi ning teadmisi vanglaeluga ja selleks ettevalmistumisega seoses suhteliselt realistlikud. Mulle eriti meeldis kuidas James'i jaoks loodi väiksed lavastusi ja võltsolukordi võimalikest toimumistest vanglas, treenimaks teda ja õpetamaks kuidas käituda. Näiteks katsetati vanglamässu, harjutati suhuvõtmist (jah, lugesite õigesti) ning samuti tekitati situatsioon, kus vanglaaias sattus James eri gruppide vahelisse sekeldusse, mis oli üllatavalt osavalt näideldud stseen Kevin Hart'i poolt, kes kehastus kibekiirelt eri värvikateks ja omapärasteks vangalaelanikeks.

See on teine film mida näinud, kus näitleb Kevin Hart ning sarnaselt eelmisele ("Isamees") on ta millegipärast jällegi äärmiselt sümpaatne tegelane. Ta on vaimukas, kuid tema naljad ei ole liialt nõmedad ja närvidele käivad ning ta suudab suuremal osal ka maandada Will Ferrell'i ülevõlli idiootsust ja totakat huumorit. Ootamatult on nendevaheline keemia, koostöö ja selline vastandid tõmbuvad sõprus üpris usutav ja kaasahaarav. Nalja tegi aga ka tõsiasi, Kevin Hart on väga lühike oma ekraanipartneri hiiglasliku kasvu kõrval. Filmis oli isegi üks stseen, kus viimane tõstab kangi asemel oma väikest sõpra.

Lemmik stseen: Kuidas Darnell kuulas ja konsulteeris seda gay meest, kellega ta kohvikus tutvus.

Lemmik tsitaat: "Juba esimesel päeva? Vot see on kurb!"

Kokkuvõttes: Siit leidub kõike ja rohkemgi veel, mida sellisest komöödiast tavapäraselt oodata. Kes selliste totruste peale ei ärritu ja kel aega poolteist tundi oma elust kõige ebaproduktiivsemal viisil veeta, siis luban, et naerda saab kõvasti, kuid tarka ja siiralt vaimukat huumorit siit suurenisti oodata ei maksa.

Kino: "Rio, ma armastan sind"

Tervitus!

Seekord sai külastatud kino Artist!

Pealkiri: Rio, ma armastan sind
Originaalpealkiri: Rio, eu te amo

Režišöör: Andrucha Waddington, Fernando Meirelles, Paolo Sorrentino, Carlos Saldanha, John Turturro, Vicente Amorim, Guillermo Arriaga, Stephan Elliott, Sang-soo Im, Nadine Labaki, José Padilha 
Näitlejad: Vincent Cassel, Vanessa Paradis, John Turturro, Harvey Keitel, Nadine Labaki
Kestus: 1h 44 min
Žanr: Romantika, draama, komöödia
Kinodes alates: 13.03.2015
Nähtud: 28.03.2015
Minu hinnang: 2/5

Antud linateoses on tegu järjekordse lisaga "Cities of Love" filmisarja, mille stardipauguks oli 2006 aastal välja tulnud "Paris, je t'aime" (mis mulle omamoodi sümpatiseeris). Ka käesoleva filmi sisuks on taaskord lühilugude kogumik, mille taustaks üks maailma suurlinnadest, seekord siis Brasiilia päikese ja samba pealinn Rio. Film keskendub erinevatele inimestele, nii sulelistele kui karvastele, kelledel erinevad probleemid, kes asuvad erinevates ühiskonnakihtides, kes töötavad eri aladel, kes on kohalikud ja kes mitte ning keda pealtnäha ei seo miski muu kui armastus, mis on ka lühilugusid ühendavaks teemaks. See aga ei tähenda seda, et tegu on ainult romantiliste mees-naine lembelugudega, otse vastupidi, armastus on väga lai mõiste ja just seda kohati abstraktset ning ebatraditsioonilist arusaama sellest mõistest lugude sisudes tasub ka antud filmist oodata. Peale selle, ei tasu alahinnata ka tausta ja imelisi vaateid Riole, nii keset tänavaid, slumme, luksushotelle, vaatega taevast jne. Kui filmi läheneda kui turismireklaami, siis oli ohtrasti peibutavat, eksootilist ja võrratut, mis kindlasti kutsub külastama, samas aga meeldis mulle, et reaalsuse eest ei põgenetud vaid näha oli ka piisavalt tumedamat poolt linnast.

Idee on ju iseenesest põnev, paljulubav, värske ning kihvt, kuid ma pean kahjuks tõdema, et kuigi lugude ideed olid enamjaolt huvipakkuvad jäi nende teostus tihti kesiseks, puudulikuks või liialt lühikeseks, et vaatajal mingi side toimuvaga tekiks. Avastasin ennast sageli olukorrast, et ma ei hoolinud tegelastest, ei saanud piisavalt aru milles asi, nähtu oli lahja ja igavavõitu, jäi pealiskaudseks või oli mulle liialt kunstiline. Iseenesest on see ju igati arusaadav, et kõiki lugusid ei peagi ja saagi nautida, kuid skoor filmi kasuks jäi väga nadiks.

Kokku oli võimalik näha kümmet erinevat lugu, milledel erinevad režišöörid, näitlejad ning suunad, ja paari väiksemaid vahepalasid, mis eri osasid ühendasid ning üleminekuid siledamaks tegid. Siinkohal toongi välja kolm lemmikut ja need, mis kohe üldse ei imponeerinud.

Acho que Estou Apaixonado: Loo keskmes olid kuulus austraallasest näitleja, keda töö Riosse tõi, ning teda ringi vedav kohalik mees, kellele ennasttäis ja ebaviisakas ilueedi mitte kohe ei meeldinud ja kes, eeldades, et staarike portugali keelt ei mõista, ei hoidnud oma arvamust viimasest tagasi. Kui aga impulsi ajendil tahab näitleja koos "lapsehoidjaga" ronida ilma igasugu abita linnas asuva mäe otsa, siis sellel väiksel seiklusel on aga ootamatud tagajärjed mõlemale. Miks mulle see pala meeldis? See oli ootamatult armas ja romantiline lugu ning lõpplahendus meeldis mulle väga ja vaatamata loo ebatõenäolisusele tundus nähtu loomulik, haarav ning usutav. Lisaks, vastandid tõmbuvad suhet on alati tore jälgida.

O Milagre: Kaks näitlejat kohtuvad kohaliku väikese poisiga, kes on end avaliku telefoni juurde istutanud ja ei lase kellegil seda kasutada kuna ootab kõne Jeesuselt. Mees ja naine otsustavad jõmpsikat aidata ja tema unistuse tõeks teha. Miks mulle see pala meeldis? Väike poisiklutt oli lihtsalt ülinunnu, energiline, positiivne, hakkaja ning võimatu oli talle mitte kaasa elada. Kaks näitlejat olid ka väga meeldivad, abivalmid ja naljamehed, eriti meeldis mulle muhe ja sümpaatne Harvey Keitel ühena neist. Äärmiselt lõbus, nutikas ja head tuju tekitav looke. Ainuke miinus on see, et ma ei saanud hästi aru kuidas see pala armastusega seotud oli.

Dona Fulana: Lugu jutustab kodutust vanadaamist, kes vaatamata olukorrale ja teiste linnakaaslaste inetule, äratõukavale ning kiuslikule käitumisele vaatamata on positiivne, särtsakas ja elujaatava suhtumisega. Teda üles otsiva lapselapse põhiküsimus vanaemale on aga, et miks viimane sellise elu täitsa vabatahtlikul valis. Miks mulle see pala meeldis? Taaskord oli tegu lihtsa, kerge ja meeldiva vitamiinilaksu looga. Innustav oli vaadata elujõulist ja tavapäraseid sotsiaalseid tavasid eiravat elurõõmsat vanamemme.

O Vampiro do Rio: Antud lugu oli paranormaalsete elementidega ning ma saan aru, et vampiirilood on praegu väga popid, kuid minu jaoks oli pala väga kentsakas, ei sobinud ülejäänud osadega kokku ei oma tempo, sisu kui teema poolest ning pigem jättis see mind kulm kergitatuna segaduses mõtlema, et mis see siis nüüd oli.

La Fortuna: Loo keskmes oli abielupaar, noorem naine ja vanem ratastoolis mees. Iseenesest oli loos iva, kindel suund, konkreetne lõpp ja selline tugevalt irooniat rõhutav mõte, kuid loo sisu ja tegelased ei suutnud kuidagi mu sümpaatiat võita, otse vastupidi, nad olid omajagu ebameeldivad.

Quando nao ha Mais Amor: Taaskord olin veidi segaduses, et mis nüüd siis toimub ning isegi suurepärased näitlejad Vanessa Paradis ja John Turturro ei suutnud sellest segapuntrast selgust luua. Lihtsalt ei olnud minu maitse ja minu tüüpi sisu.

Kokkuvõttes: Vaatamata paarile meeldivale ning mõnele originaalsele ja omapärasele loole, oli keskmine tase siiski kuidagi lahja. Iseenesest on aga huvitav sellist pusle kokkupanemist vaadata ning oma silmaga veenduda, kas pilt mida luuakse sobib kokku või mitte.

Teater: "Skandaalisalu"

Tere kena päeva!

Pealkiri: Skandaalisalu
Autor: John Patrick

Pilt: Kell Kümme kodulehelt

Teater: Projektiteater Kell Kümme
Koht: Vaba Lava
Žanr: Koomiline triller
Kestus: 2 tundi 20 minutit koos vaheajaga
Lavastaja: Roman Baskin
Osades: Marta Laan, Roman Baskin, Alo Kõrve, Mart Toome
Esietendus: 5. märts 2015
Millal nähtud: 6. märts 2015
Minu hinnang: 3.5/5


Seekord käisime vaatamas projektiteatrit ja etenduseks osutus projektiteatri Kell Kümme tükk Skandaalisalu.

Kui ma tavaliselt teen enne teatrisse minekut natuke eeltööd ja uurin lavastuse sisu, näitlejate, arvamuste kohta informatsiooni, et millega täpsemalt tegemist on, siis seekord hüppasin pea ees vette. Enne etendust lugesin kavalehelt, et Skandaalisalu on John Patricku kirjutatud näidend ja et see on lavastatud Roman Baskini poolt.

Skandaalisalu räägib armukolmnurgast ja intriigist, mille keskmeks on Marta Laane mängitud Joy Desmond. Joy Desmond on ilus noor naine Lõunaosariikide väikesest linnakesest, kes on abiellunud endast silmnähtavalt vanema ja intelligentsema Dr. Desmondiga ja kes on Dr. Desmondi vangis oleku ajal hankinud endale armukese oma mehe advokaadi Bruno Capra näol.

Etendus algabki sellega, et Dr. Desmond on vangist koju saabumas ja Joy proovib paaniliselt kokku pakkida Bruno asju, et plats oleks puhas enne abikaasa saabumist. Selleks, et Bruno ja Joy saaksid koos olla, hakkavad nad planeerima seda, kuidas koosolemist võimaldada. Asja teeb huvitamaks ka Dr. Desmondi suur huvi mürkmadude vastu ja kes oma uurimustööde tõttu toob koju ka ühe eksemplari, ühe mürkmao.

Saali sisenedes hakkas mulle koheselt silma lavakujundus. Ühes lava otsas massiivne puidust kirjutuslaud, teises suur stiilne söögilaud, mille taustal suured raamaturiiulid koos baarinurgakese ja teisel pool asuva sohvanurgaga. Lihtne ja väga ilus. Ja tekitab mulje nagu oleks sattunud ühe rikka teadlase raamatukokku.

Esimese vaatuse ajal polnud ma päris kindel, mida etendusest arvata, sest Marta Laane kujutatud hüsteeriline ja ülemängitud Joy, kes nagu patareijänku paaniliselt mööda lava edasi-tagasi jookseb, ei meeldinud mulle. Teises vaatuse ajal oli Joy juba märksa väljapeetum ja naiselikult kavalam ja tundub, et ka etenduse alguses olevat närvi  näitlejal enam sees polnud. Joy tegelaskuju arenes silmnähtavalt kahe vaatuse jooksul. Temast sai tõsiseltvõetav ullikesest manipulaator, kes tegi kõike, et mitte mõrvamüsteeriumis süüdi jääda, aga mida rohkem ta rääkis, seda rumalam ta paistis. Mulle meeldis, kuidas Marta Laane teise vaatuse ajal laskis Joy emotsioonidel paista ja särada.

Roman Baskini mängitud Dr. Desmond mulle meeldis oma muheduse ja tarkuse poolest. Oma naise jaoks ennast ohverdav intelligentne mees, kes laseb ennast ümber sõrme mässida väikelinna kaunitaril. Hea esitlus Baskini poolt. Alo Kõrve Brunona oli dändilikult kerglane, vähemalt niikauaks kui Dr. Desmond teda oma maojuttudega hirmutama hakkas ja teda oli lust vaadata. Mart Toome detektiiv Quinnina oli natuke tahumatu, kes pani Joy oma ristküsitlustes aina veidramaid vastuseid andma.

Kokkuvõttes võib öelda, et etenduse sisu oli põnev ja pakkus ootamatuid keerdkäike, samuti oli dialoog humoorikas ja naerda sai rohkem kui korra. Teine vaatus oli esimesest vaatusest parem ja trupp mängis ühtlasemalt kui etenduse alguses. Minge vaatama!

Kino: "Paddingtoni seiklused"

Tervitus!

Taas kinorindelt!

Pealkiri: Paddingtoni seiklused

Originaalpealkiri: Paddington

Režišöör: Paul King

Näitlejad: Hugh Bonneville, Nicole Kidman, Sally Hawkins, Jim Broadbent, Ben Whishaw

Kestus: 1h 35 min

Žanr: Perefilm, komöödia

Kinodes alates: 13.02.2015

Nähtud: 07.02.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

No eks mul veidi imelik oli üksinda keset saali istuda ümbritsetuna lastest ja nende vanematest, aga kas oleks saanud treiler peibutusena olla veelgi nunnumeetrit põhja lükkav!? Ma lihtsalt olin sunnitud seda üliarmast kaisukaru kaema minema - loomad on mu nõrkus ja samas, üldiselt, ma ei kihuta vaatama filme, kus nad peategelased, sest mu ülitundlikud emotsioonid nendest ajendatuna hakkavad ulguma juba ainuüksi siis kui loom kurba nägu teeb. Siinkohal pole vist tarvis mainida, et mu silmade veekraanid läksid koheselt lahti juba alguses ja järjepidevalt jätkasid vee pritsimist muudel haledatel, ohtlikel ja üliõnnelikel momentidel. Ma lihtsalt ei saa võtta kainelt olukorda, kus mõni loom on täbaras olukorras, olgu film või mitte! Jah, ma olen imelik!

Paddington on mõmmik haruldasest karuliigist Peruu süvametsadest, kes tänu kontaktile inglasest maadeavastajaga on võtnud omaks palju inimeste kombeid, käitumisi, meeldimisi ja ka keele. Reisides Londonisse ning jäädes ootama rongijaama, et keegi ta endale võtaks ja kodu pakuks, satub ta teele perekond Brown, kes vaatamata perepea (Hugh Bonneville) vastupuiklemisele valmis karule ajutist peavarju pakkuma ja kohe kindlasti mitte pikaks ajaks, sest mehe arvates suurendab loomaga ühe katuse all olemine vaid õnnetuste toimumise riski nende üliturvalises kodus. Juhtub aga paratamatu ning karu poeb sügavale pereliikmete südametesse ja vastupidi ning üksteise kiindumuse tõestamise viimaseks katsumiseks on vastu astumine pahatahtlikule ja järjekindlale topisetegijale (Nicole Kidman).

Tegu oli igati õnnestunud ning äärmiselt südamliku, armsa ja sooja filmiga. Tasakaal oli suurepäraselt paigas, oli midagi lastele kui ka neid saatvatele vanematele, oli mahlakat huumorit ja südantsoojendavaid momente, oli nukraid ja suuri õnnest rõkkavaid kohti, oli kurjameid ja kangelasi, oli lõbusaid ja totraid hetki ja kõike seda ilma minemata üle piiri ning ilma keskendumata ainult ühele spetsiifilisele positiivsele küljele. Samuti meeldis mulle, et naljakad momendid ei olnud jalaga-tagumikku killast vaid siiralt vaimukad, lustakad ja värsked. Võimatu oli jääda külmaks viisaka, eheda, marmelaadi maia, heatahtliku, kohmaka selles uues maailmas, sõbraliku ja puhtast südamest koduotsiva karvapalli vastu. Kui lisada siia veel ka tõsiasi, et Paddington oli loodud tõetruult ja vaatamata sellele, et ta oli animatsioon, sulandus ta oma ümbrusesse edukalt ja ei jätnud pidevat muljet, et tegu on arvutiga vorbitud tegelasega. Ja, et just eriti tema näoilmed olid väga väljendusrikkad, õnnestunud ja näitasid ilmselgelt ja varjamatult nii õnne, kurbust, segadust, hirmu, üllatust jne oli mõmmik oma pontsaka ja karvase kehaga üks suur üliarmas kaisukaru.

Teistest tegelastest pean eraldi välja tooma uudishimuliku, erakliku ja umbuskliku naabri (Peter Capaldi), kelle stseenid Nicole Kidman'i tegelaskujuga olid päris vaimukad. Samuti meeldis mulle ka Julie Walters (enim tuntud kui Molly Weasly Harry Potter'is - ma ei tundud teda kohe äragi siin rollis ilma punaste juusteta ja alles hiljem tuli ohooo-moment) Mrs Bird'ina, kes lõpuks on tõeline kangelane ja päästab päeva. Veidi pealiskaudseteks ja 2Dks jäid Brownide lapsed, kes langesid klišeede hulka ning olid suhteliselt kergesti unustatavad.

Tegu oli ka eesti keelde dubleeritud filmiga, ning täitsa ausalt öeldes, ma üldiselt väldin neid kui tuld, välja arvatud kui ei ole tegu animatsiooniga, sest näitlejate suuliigutused ja toonid ei lähe kohe üldse kokku sellega mida ma näen. Ka antud versioon oli kuidagi võõrastav ja kohmakas ning mulle jättis see lihtsalt sellise kentsaka mulje. Eks see aga harjumuse asi ole.

Lemmik tsitaat: 2tk - "Ma lakkasin imestamast kui mikrolaineahi leiutati, ma ei usalda sind siiani," ja "Leidsin need lilled lambipostilt, kokkuhoid ei ole koonerdamine."

Lemmik stseen: 2tk - Mister Brown koristajatädina ja Paddinton tualetis.

Kokkuvõttes: Mind üldse ei üllata, et Paddington on üks armastatumaid lasteraamatute tegelasi Inglismaal. Mul on ka ülihea meel, et film on suutnud tegelaste ja loo võlud nii puhtalt ja südamlikult esile tuua. Tegu on tõesti õnnestunud ja sooja filmiga, mida soovitan julgelt!

Kino: "Mortdecai"

Tere head lugejad!

Käisin kinos vaatamas filmi Mortdecai. Siin on arvustus.

Pealkiri: Mortdecai
Režissöör/Lavastaja: David Koepp
Stsenaristid: Eric Aronson, Kyril Bonfiglioli
Tootjad: Huayi Brothers Media, Infinitum Nihil, Mad Chance Productions, OddLot Entertainment
Levitaja: ACME Film Eesti
Kestvus: 1 h 46 min
Žanr: Komöödia, Action
Osades: Johnny Depp, Ewan McGregor, Gwyneth Paltrow, Paul Bettany
Kinodes alates: 23.01.2015
Nähtud: 24.01.2015
Minu hinnang: 2/5

Ütleks kohe alguses ära, et see film oli nagu avangardne palagan. Või vabandust, Johnny Depp'ilik avangardne palagan koos teiste väga heade näitlejatega.

Film räägib kunstikaupmehest ja sahkerdajast Charlie Mortdecai'st (Johnny Depp), kes värvatakse MI5 poolt leidma haruldast ja väärtuslikku varastatut maali, mille tagaküljel on oletatavasti koodid natside kullaga täidetud pangakontole. Charlie Mortdecai puutub oma pööraste seikluste käigus kokku küll Briti MI5 agendi Martlandiga (Ewan McGregor), kes on sügavalt armunud Mortdecai abikaasasse Johannasse (Gwyneth Paltrow), küll tigedate vene maffioosode ja ilusate ahvatlevate naistega, et leida kadumaläinud aare. Mortdecai kaaslane on tema truu teenija Jock (Paul Bettany), kes sangarlikult päästab Mortdecai igast võimalikust ja võimatust situatsioonist.

Mortdecai oli pehmelt öeldes sisutu ja tühja täis. Visuaalselt oli ta kaunis ja rikkalik - nii värvide kui ka animatsioonide poolest, aga sisu  ei olnud, Nalja oli palju, aga saalist väljudes ja filmile mõeldes ei tulnud ükski nendest enam meelde peale vuntsinaljade ja oksereflekside, aga ka see viimane tüütas peale esimest korda ära.

Ma olen Johnny Depp'i suur austaja. Ta on väga andekas näitleja, aga minu arvates oli Mortdecai nagu kaasaegne Jack Sparrow, ainult, et vuntsid olid teistsugused ja juuksed lühemad ja mõõga asemel oli tal käes elegantne kepp. Tundus nagu ta poleks oma piraadirollist välja tulnudki. Ma väga tahaks teda näha mingis sügavamas draamafilmis, kus tuleksid uuesti esile tema oskused ja talent.

Mind pani imestama, kuidas ühes nii mittemidagiütlevas filmis saavad kaasa teha nii suurepärased näitlejad nagu on seda Ewan McGregor, Gwyneth Paltrow, Olivia Munn ja Paul Bettany.

Film oli minu jaoks pettumus, sest ta oli tühi ja sisutu. Ainuke asi, mis selle päästab ja mille eest ta kaks punkti saab on see, et kõrvalosatäitjad suutsid midagigi oma rollidest välja võtta ja vaatajale pakkuda ja see, et visuaalselt ja kunstiliselt oli film ilus. Operaatoritöö oli hea. Kõik muu - ajaraiskamine.

Ilusaid filmielamusi!

Teater: "NO53 Kadunud sõbra juhtum"

Tere!

Harrastuskriitikud käisid koos vaatamas NO53 etendust "Kadunud sõbra juhtum." Siin on arvustus:

Pealkiri: Kadunud sõbra juhtum
Teater: NO99, NO53
Kestvus: 2 h ilma vaheajata
Žanr: Draama, Komöödia
Lavastaja: Juhan Ulfsak
Dramaturg: Taavi Eelmaa
Osades: Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Lauri Lagle
Esietendus: 18 jaanuar 2014
Käisime vaatamas: 14. jaanuar 2015
Hinnang: 5/5

Foto: NO99 kodulehelt, fotograaf Kulla Laas

Teate ju küll seda tuntud eesti kirjanduslikku lauset Oskar Lutsu Kevadest, et "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud"? Mina alustaks seda arvustust nii, et "Kui Inga Liisiga teatrisaalist lahkus, siis etendus ei olnud veel lõppenud". Ärge saage minust valesti aru, ma vaatasin etenduse lõpuni, aga minu peas elas see kujuteldav maailm edasi. Nagu haruldane unenägu, mis mällu sööbib ja sealt kuidagi lahkuda ei taha.

Alustagem siis algusest.

Põhjuseks, miks ma seda etendust vaatama läksin, oli etenduse pealkiri. Nagu öeldakse, ei saa raamatut hinnata tema kaante järgi ja sama käib ka etenduste kohta. "Kadunud sõbra juhtum" pealkiri viitab sellele, et etendus on sõprusest. Kindlasti on, aga ta on ka palju enamat.

"Kadunud sõbra juhtum" oli üks pöörane etendus. Lavastuse esimesed 15 minutit te viibite kinos, kus eesriie on veel ees ja seal näidatakse filmi sellest, kuidas etenduse tegelased valmistavad ette kohtumist kaevuritega. Nad sõidavad kuskile masendavasse paika ja masendavasse hotelli, kus nad planeerivad oma vestlust ja küsimusi kaevuritele. Pärast maaalusesse kaevandusse saabumist satub vaataja nagu õudusunenäkku, ühe tegelase kõige suurem hirm saab teoks: nad eksivad kaevanduses ja äkitselt ümbritseb neid ainult pilkane pimedus.

Eesriie avaneb. Natuke jube on. Ja te oletegi uneäos. Või õigemini etendusel, kus laval toimuv on nagu unenägu. Stseenid vahetuvad, osatäitjad ikka otsivad midagi. Kellegi sõber on kadunud, Kellegi armastus on kadunud. Kellegi koer on kellegi teise naine. Keegi kaotab kruvi ära. Keegi otsib ikka veel kadunud sõpra.

Keset etendust taban end mõttelt, et millest see etendus siis tegelikult räägib. Kusjuures, väga terava ja ääretult vaimuka dialoogiga räägib. Etendus ei leia vastust küsimusele, et kuhu keegi kadunud on. Ta jätab need küsimused lahtiseks. Seetõttu mõtlen ka mina teatrist väljudes veel etendusele, see käib minuga ka jupp aega pärast teatrist lahkumist kaasas.

Väga huvitav tükk oli. Tekst ja dialoog olid fenomenaalselt ja teravalt vaimukad ja ma pean tunnistama, et ma naersin pisarateni. Samas oli natuke kurb ja pidulikult paatoslik ka, sest kadunud sõpra otsides peatuti ka muudel igavlikulistel teemadel ja käidi hingesoppide salajastes kohtades häbematult piilumas.

Näitlejatest. Sünergia oli võimas! Gert Raudsepa ja Rasmus Kaljujärve duo Vikont Raineri ja Von Orlockina oli dramaatiliselt veenev ja lavaliselt tasakaalustav. Mirtel Pohla oli maailma nunnuim Ramses ja veenvalt veetlev Liisi. Marika Vaariku Vikontess oli rahustav ja tema mängitud Uurija pooleldi hullumeelne. I-le pani täpi Lauri Lagle Kaevuri rolliga, kes oli nii hirmutav kui ka armas. Seda viimast eriti intervjuud andes ja publikut kõvasti naerutades.

Lemmikstseen: Intervjuu kaevuriga.

Lavakujundus oli lihtne ja geniaalne ja mis oleks otsekui välja võetud sheakespeare'likust või vanagooti maailmast ja see oli kombineeritud modernsete videoklippide ja -tehnikaga. Eriefektid ja heliefektid panid nii mõnegi inimese võpatama.

Kokkuvõttes:
Taavi Eelmaa dramaturgina ja Juhan Ulfsak lavastajana on ühe tõeliselt laheda vägitükiga hakkama saanud. Tegemist oli sürreaalselt unenäoliku tegelikkusega, mis pani naerma, tekitas küsimusi ja pani mõtlema. Selline teater mulle väga meeldib! Kohe kahju, et sattusime seda ühele viimasele etendusele vaatama!

Häid elamusi!