Pühapäev, 26. juuni 2022

Teater: "Oh jumal"

Tervitus!

Ja veel teatrist.

Pealkiri: Oh jumal
Teater: Draamateater
Lavastaja: Mehis Pihla
Näitlejad: Ain Lutsepp, Harriet Toompere ja Franz Malmsten
Kestus: 2h 05 min
Esietendus: 29.02.2020
Millal nähtud: 21.05.2022
Minu hinnang: 3/5

Midagi siin ei klappinud. Teatris olles tekkis vastasseis mitmel tasandil. Lugu, mis on ju filosoofiliselt sügav, eksistentsiaalse fookusega ning pilgeni täis inimlikke emotsioone ja pidepunkte, kallati üle labaste esimese klassi naljadega. Publikus, kus osa vaatajaid elas mõtlikult kaasa südamlikule ja pingsat ajutööd stimuleerivale tükile, olid kõrvuti üheskoos teistega, kes hirnusid end totaka huumori peale järjepidevalt herneks. Sõbranna tundis enda teatrikogemust väga häirivat iseäranis eredalt ühe kaaskülastaja poolt, kes pidevalt ennast sõna otseses mõttes kõht kõverasse heitis ja naeris nagu vaataks maailma parimat komöödiasaadet. Samal ajal, tulevad sõbrannale peaaegu, et pisarad silma sellest, kuidas poeg lõpuks oma ema kõnetab. Taustaks intensiivne hahahahaha. Tegu oli sürr elamusega, sest tundus nagu esitati kahte täitsa erinevat näidendit üheaegselt, kahele absoluutselt erinevale vaatajaskonnale. See tekitas konflikti. Mida soovis tükk tegelikult edasi anda? Millena ta ennast klassifitseeris? Kas ta oli absurdikomöödia mõningaste draama elementidega või draama, millesse odava populaarsuse ja kaasatuse leidmiseks lisati lamedaid nalja? Jah, eks iga vaataja näeb laval alati just seda, mida tema näha suudab ja soovib, kuid lõhe lähenemistes oli antud etenduse puhul eriti terav ja selgelt tunnetatav ruumi õhkkonnas.

Mitte ainult inimesed ei vaja vaimse tervise tuge, vaid ka kõikvõimas Jumal on sunnitud psühholoogi abi otsima, et oma tuhandete aastatega kogunenud mentaalseid muresid lahendada. Kaalukausil on kogu inimkond. Kas, lisaks, oma isiklike probleemidega maadlev, Ingel, suudab maailma looja ümber veenda kõike hävitamast? Ootamatuid pöördeid loo kulgemises tuleb ette mitmeid ning just piisavalt, et nähtu monotoonseks heietamise sessiooniks ei kujuneks. Olgem ausad, universumi number üks ego isiklikke enesekeskseid hädasid oma loomingu suunas kuulata, ei ole just meelt lahutav ettevõtmine. Jumal näidendis ei ole sümpaatne tegelane, kohe üldse mitte. Ta on kõike seda, mida ta heidab ette oma n-ö lastele ning käitus kui tujukuse, enesekesksuse, solvumise, hooletuse, ebaadekvaatsuse, kättemaksuhimulisuse etalon. Kõik teised on süüdi! Kuigi ta ise on olukorra põhjustanud, olles aga täiesti pime enese rollile ja suhtumise mõjule. Ingel näeb mehest (olendist? teeme nii, et ta on näidendi kontekstis mees) läbi nagu too oleks eriti puhas aknaklaas ning osavalt suunab vestluse just nendele valupunktidele, mida patsient ei taha tunnistada, teadlikult või teadmatult väldib või ei pea relevantseks. Üks köitvamaid aspekte näidendis oli kuidas psühholoog ei heitunud vägevast jumalusest, vaid suuresti ütles välja nii nagu asjad temale näisid. Iseasi, kas mehele meeldis kuuldu või mitte. Oli veidralt rahulduspakkuv näha gigaego natuke õhku endast välja laskmas -- punnides vastu, kuid isegi Jumal ei saa tumma, pimedat ja kurti igavesti teeselda. Kuigi mees andis endast parima. Miks küsida üldse abi, kui sa tegelikult ei taha kuulda tõde? Või ootad ikka jälle, et inimesed ütlevad oma loojale täpselt seda mida too teada tahab -- olgu see õige või vale, peaasi, et mehele meelepärane.

Põnev oleks teada, et kas autor on usklik ning, kui jah, siis omades mis sorti arusaama kõikvõimsast. Kas autor näeb teda ilma roosade prillideta brutaalselt objektiivselt ja pigem kritiseerib antud tüki vahendusel? Samal ajal ikka silmad pärani lahti uskudes? Jumala imidžit ei esitata just positiivselt ning too on julm pirtspepust tujukas tita. On hämmastav kuidas mees on ärritunud ja häiritud sellest, et inimkonna koledusi tema kaela määritakse, teades, et tegelikult ei ole teod otseselt tema kätest läbi käinud. Kes lõi inimkonna? Kes oli neile eeskujuks? See sama härra, kes nüüd vingub, et kui ebaaus tema vastu ollakse ja kuidas temal on nii raske. Lapsed kasvavad tihti oma vanematega ühte nägu. Ja siis süüdistatakse neid jäljendamise pärast. Kõigepealt loome probleemi ja siis karistame selle eksisteerimise eest. Kui mõõdupuuks on halastamatu ja enesekeskne Jumal, võib ainult eeldada, et ega selline suhtumine lähe mööda ka tema järglastest. Mees andis inimkonnale põhjust, oma hoolimatu käitumisega, olla sama armutu nagu looja. Ja siis on äkitselt kõik üllatunud, kui tegu ja tagajärg realiseeruvad. Huvitav oli aga tõdeda, et mitte ainult siis, kui asjad kisuvad kiiva, ei pöörduta Jumala poole, vaid, lisaks, muudes ekstreemsetes olukordades on too otsekohe mõtetes. Ingelgi oli mehe poole meeleheites ja emotsioonide virr varris pöördunud, kuigi ei jätnud muljet kui eriline usklik. Inimesed kaasavad Jumala alati siis, kui see neile kasulik on, kas heas või halvas mõttes. Kui kedagi on vaja süüdistada ning kui kedagi on vaja kiita. Isegi kui ei olda agar järgija, on nimi keele kiire tulema. Eks, tegelikult, kasutavad osapooled üksteist ühtemoodi ära ja võtavad iseenesestmõistetavana. Näidendis filosofeeriti igasugu mõttesuundade üle, et kuidas Jumalat mõista ning temast aru saada, eriti suhtes inimestega. Siinkohal, aga tekkis puudus värsketest või ennekuulmatutest ideedest. Autor ei visanud õhku ühtegi põnevat uut arutlust. Kontseptsioon, et mitte Jumal ei suuna kahejalgseid õudustele, vaid nad ise, vabast tahtest, käituvad nagu monstrumid, võttes Issandat kui vabandust, on juba läbileierdatud erinevates kontekstides. Intrigeerivaid suundi ja mõttekäike oleks võinud ette tulla tunduvalt enam ning, seega, potentsiaal publikule diskussioonimaterjali pakkumisel jäi tsipake kesiseks. 

Võtmeküsimuseks, nii mure vallandajaks kui lahenduseks, tekkis: miks jumal üldse inimese maailma pani? Keda või mida soovis ta neis näha? Miks hülgas ta oma järgijad? Olles näinud, kuidas mees käitus ja võttes arvesse tema suhtumist, siis oli impulss tingitud puhtalt isekatel ja eneseimetlejalikel eesmärkidel. Oi, kus keerutati ja pööritati, kuid Ingel tõmbas kulminatsiooniks ridade vahelt lugemiseks motiivi päevavalgele. Põhjus oli tihedalt seotud ka eksistentsiaalse kriisiga, mida mees tundis ja mis ajendas teda psühholoogi otsima. Oleks võinud eeldada, et Jumal soovib kaaslast, kedagi, keda juhendada ja kasvatada, või lihtsalt seltsilisi oma üksildasse ellu, kuid, ei, soovis ta alateadlikult sülekoreasid, kes teda kummardaks, ego silitaks ning keda saaks tõmmata ja tirida vastavalt oma tujudele, et ennast pidevalt tähtsana tunda saada. Ja kui need lemmikloomad ei käitu nii nagu ettenähtud raamid käsivad ja julgevad ise mõelda, siis on karistused kärmed tulema ja solvumine põhjatu. Põnevaim faktor, aga kogu loos, oli tõsiasi, et mees vist sai lõpuks aru, tundis sisemas häbi ja eemaldus maailmast. Nimelt lahati päris sügavalt viimast seika Piiblis, kus Jumal ennast näitas ning oma ülitähtsusest nõretava õpetus- ja õigustuskõne pidas. Oma suurima kummardaja järjepidev ebaaus proovile panek, tohutu ülekohus kapriisse looja poolt, ja selle järgija poolse siira austamise ning imetluse kadumine, pani isegi kõiksevägeva enda käitumise üle järele mõtlema. Katastroofiliste tagajärgedega kõigile osapooltele. Huvitava paralleelina esitati Jumala suhet enda n-ö lastega ning Ingli ja naise autistliku poja sidet. Üks vanem oli arusaav, abistav ja kimbatuses, et kuidas last aidata, kuid püüdis, siiralt proovis endast parimat anda, et luua toetav keskkonda, isegi kui poega täienisti ei mõistnud. Teine vanem hoolis ainult endast ning järglased ei olnud tulevik, vaid vahend enda vajaduste võimendamiseks ja realiseerimiseks. Võib-olla teen Jumalale ülekohut, kuid, kahjuks, ei loovutanud ta just eriti vihjeid oma helgematele külgedele, et neid veidikegi esile tõsta. Kuid, kas peabki? Jumal ei ole inimene, seega, kas maksab temast inimlikkust üldse otsida? Paradoksaalselt, kuskohast siis hinnatud ja õilsad loomuomadused üldse maailma ilmusid, kui Jumalast ei ei tasu neid otsida? Inimesed ju õppisid enda looja eeskujust, millest siis headus, lahkus, ausus, õiglus, jne alguse said? Natuke mõtlemisainet. 

Nüüd tüki polariseerivama faktori juurde, milleks oli huumor ning loo eeldatav žanr. Naljade leivanumbriks olid killud, mis keerlesid ümber sõna "jumal", a la, Ingel ütleb harjumuspärase fraasi "Issand, jumal!" ja siis kaaslane targutab, et "jah, just" või midagi sellist amööbi tasemel väidetavalt koomilist. Ja siis osa publikust läheb naerust pöördesse. Ja seda läbivalt kogu etenduse vältel. Iseenesest on ju tore, et vaataja tunneb nähtust rõõmu ja naer on terviseks, kuid veider oli saalis istuda ning mitte aduda sellist ekstreemset reaktsiooni. Teemad, mida tükk käsitles, kuigi mitte just kõige uuenduslikumad ja üllatavamad, olid ikkagi tõsisema killast, mis oleks eeldanud mustemat ja iroonilisemat tüüpi koomikat. Selle asemel loobiti pidevalt otsekui amatöörnalju, mis ei suutnud ülejäänud süžeega eriti sammu pidada ja mis mõjusid lapsikult ning kohatuna. Nt "ta tõi mulle juurvilju, ega ma mingi kits ei ole". Ning taas, ports vaatajaskonnast naerab kõht kõveras. Pealiskaudne huumor lihtsalt ei passinud, vähemalt sellele osale publikust, kuhu sõbrannaga kuulusime. Palju etem oleks võinud olla etenduse nautimine ja käsitleva üle mõtisklemine ilma lihtsameelsete naljadeta. Kuigi, pean tunnistama, et paar sellist suutsid muige välja pigistada küll, nt kuidas Aadam viigilehe täis lasi. Ebakõla jäi aga hõõruma nagu kivi kingas ja keeruline oli näidendit tõsiselt võtta, kui killud silmi pööritama panevad. Või siis mitte piisavalt tõsiselt, kui huumori kvaliteet soovida jättis. Lugu ei suutnud tabada õhkõrna tasakaalu traagika nootidega draama ja komöödia vahel ning oleks pidanud valima kas ühe või teise, et edukamalt funktsioneerida. Tegu oleks võinud olla hiilgava n-ö ping pong tüüpi, kord üks peal, kord teine peal, edasi-tagasi eluliste teemade vaidlus-diskusiooni draamaga, kus fookuses kahe tegelase verbaalne võitlus Jumala murede allika lahti harutamisel. Selle asemel oli kohati tunne, et laval rullub lahti lasteaia liivakastimäng koos vastava huumoriga.

Ain Lutsepp suudab olla füüsiliselt üpris imposantne, kuid tema hääletoon ja, kohati, maneerid räägivad üldisele muljele vastu. Ta on huvitav valik Jumalat kehastama, sest suudab suurema osa ajast olla selline ukerdajast vanameheke, kuid vajadusel, ajab selja sirgu ning kohe vaatad teda juba tõsiseltvõetava pilguga. Tegelane oli üheaegselt kurnatud, kõike näinud ja habras, kui ka jõuline ning agressiivselt ootamatu. Jäi ähmaseks, et kas tegu oli geniaalse valikuga rolli või pandi sihtmärgist mööda. Harriet Toompere oli krapsakas ja vilgas oma mõtlemisega, selline kahe jalaga maas naine, kes vajas oma räsitud olekuga hädasti puhkust. Kaks tegelast olid osati väga sarnased, kuid, samas, äärmiselt erinevad. Nende dünaamika oli elav ja liikuv, jutt jooksis. Jõujooned tundusid olevat, aga Ingli poole kaldu, sest too jäi tihtipeale domineerima ja oli vestluse suunajaks. Mida ju eeldadagi psühholoogi juures sessioonil olles -- arvad, et patsient on juhirollis, aga tegelikult kontrollib olukorda vaimutohter. Mingi hetk oli tunne, et kogu maailma n-ö isast oli saanud ise laps ning Ingel võttis vanema rolli üle ja näitas kõigevägevamale, et kuidas tegelikult järglast kasvatada, teda toetada ja juhendada. Kolmanda tegelasena (Püha Kolmainsus?) figureeris vahelduva eduga laval naise poeg, kes meeleolumuusikat pakkus ning kes peegeldas Jumala suhet enda inimlastega, ainult, et looja rollis oli ema, Ingel. Süntesaatori mängimine aitas luua õdusat keskkonda laval (kõlas nagu orel), mille põhimärksõnad olid rohelus, sinine helendav taust ning lõõgastav atmosfäär. 

Oleks huvitav teada, et kuidas päris psühholoogid antud etendust ja seda pikka sessiooni Jumala ja tema vaimse toetaja vahel lahti mõtestavad. Materjali, mida analüüsida, leidus vast ohtralt. Siis, oleks põnev teada, mida arvavad kristlased etendusest ning mis ideid see neis tekitas. Kas poolehoidu või absoluutset eitust? Ja lõpetuseks, üks uitmõte, kas Jumal ikka tegelikult tuli abi küsima ja eksisteeris? Või kujutas Ingel kõike seda ette, ehk enesele suunatud teraapilistel eesmärkidel? Nt end alateadlikult rahustades, et naine ei ole oma lapsele nii jube vanem. Ja, taaskord, kasutades Jumalat ära kui kedagi, kelle süüks mingeid tegematajätmisi või mittehakkamasaamisi suruda. Kas tegu oli üldse päris Jumalaga, mitte mõne nõdrameelsega, kes arvab, et ta on suur looja? Hmmm, intrigeeriv, igati intrigeeriv!

Esmaspäev, 13. juuni 2022

Teater: "Stalker"

Tervitus!

Seekord suveteatrit.

Pealkiri: Stalker
Teater: Theatrum
Lavastaja: Kalju-Karl Kivi
Näitlejad: Kristjan Üksküla, Maria Peterson, Ott Aardam, Leino Rei, Merlin Kivi, Tarmo Song, Maara Lambot
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 08.06.2022
Millal nähtud: 10.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Legendaarne, suuresti Eestis filmitud, Arkadi ja Boris Strugatski loomingul põhinev, Andrei Tarkovski "Stalkeri" film on, kahjuks, nägemata, kuid pea võimatu on sellest mitte teadlik olla. Kompleksne, eksistentsiaalseid teemasid käsitlev, ulmeline ning rõhuv vaatamine ei ole midagi, millega eelistaksin meelelahutuseks aega koos veeta. Tegu on aga äärmiselt põneva, kuigi kummalise, valikuga suvelavastuseks ning Katariina kirik on alati meeleoluka miljöö võrratu võimendaja, seega, lavastuse versioon kuulsast loost sai lõpuks kogetud. Nagu oli oodata, siis materjal on sügav, mitmetahuline ning ajutegevust stimuleeriv. Käsitletavaid keskseid teemasid võib tõlgendada nii ja naa. Ja siis veel noo ja nuu. Ohtralt jääb n-ö ridade vahele ning tuleb lugeda atmosfääri, tegelaste käitumist ning hoiakuid. Vaatajale antakse oletusi, mitte konkreetseid vastuseid, ning visatakse õhku avatud kaardid -- täida sisu nagu sulle endale tundub asjakohane. Isegi tegelased, kes paistavad üks hetk müsteeriumile pihta saavat, kas tegelikult ikka mõistsid? Mis loo puhul kõige frustreerivam, kuid samas ka köitev, oli tõsiasi, et pealtnäha tundus finaalis olukord enam vähem selge ja loogiline, kuid kui järele mõelda ja süveneda, siis tekkis rohkem küsimusi kui vastuseid, ning asi muutus veelgi sigrimigrimaks kui algselt. Või sai taaskord üle mõeldud?

Mis on Tsoon? Mida see sümboliseerib? Kas see üldse eksisteerib või usutakse vaid, et see on olemas, tegelikkuses aga mitte? Kas see on kollektiivne hüsteeria või reaalne maaväline fenomen? Või midagi kolmandat, neljandat...? Tükis paistis kesksel kohal olevat usu kontseptsioon. Usk millessegi liigutab mägesid, teeb võimatu võimalikuks ja ehk täidab salajased südamesoovid. Kas Tsooni tuumas, n-ö imede ruumis, tegelikult ka saavad inimese suurimad tahted ja ihad rahulduse või lihtsalt usutakse seda, sest teekond sinnani on täis ootamatusi ning katseid, mis panevad proovile seiklejate järjekindluse ja tahtehimu intensiivsuse. Olles läbinud takistusteraja, on ju inimlik eeldada, et sellele järgneb auhind või mingi preemia. Seda usutakse nii pimesi, et tehakse ise oma soovid reaalsuseks, ilma, et midagi üleloomulikku seda võimaldaks. Kas unelmad täidab abstraktne "ruum" või teevad seda ikkagi inimesed ise? Baasküsimus: kas sa usud või mitte? Mõnikord on usk nii tohutu, et see tõmbab ligi just seda, mida ihkad, arvates, et tulemused on seotud millegagi isiku käte väliselt. Tegelikult oled ise enda õnne sepp olnud. Kas originaalne süžee võis olla seotud religiooni lahti mõtestamisega? Usk, eriti imedesse ja soovide täitmisse suunatud jõud (veest saab vein!), on, tahes tahtmata, paljuski seotud nt jumalaga. Kas lugu võib olla metafooriline peegeldus kristluse või mõne muu ususuuna olemuse propageerimisest, kritiseerimisest või teema lahkamisest objektiivsematel põhjustel? Kõik on võimalik, kuid ohjad anti suuresti vaatajale, et mis nurga alt näha seda, mis laval toimub.

Teine keskne teema oli ihimihad ja nende täitumine. Väidetavalt said tõeks nende palavamad soovid, kes mainitud müstilisse ruumi astusid. See võib olla aga kaheteraga mõõk, sest see mida arvame olevat kõige palavam tahtmine, võib olla illusioon ning alateadlikult on janu millegi muu järele. Selline reaalsuse kontroll võib mõjuda kogu enesearusaama hävinguna, nt nagu Metskult lavastuses, eeldades, et tema surnud venna uuesti elluärkamine on tema soov, kuid, tegelikult, oli tal kius pigem rikkaks saamise poolt. Ruum näitas mehele, kes ta sisemiselt tegelikult on ja mis on talle väärtuslik. Olles loonud endast oma peas ühe versiooni, tuli välja, et see oli vaid väljamõeldis. Sõna otseses mõttes võib toimunut nimetada fataalselt ekstreemseks identiteedikriisiks. Mees tegi enesetapu. Siinkohal tekkis aga mõte, et kui jääb ebaselgeks Tsooni funktsioon ja olemus, siis, taaskord, kas ruumi sattunud inimesed ise äkki olid siiski oma hädades süüdi. Kui tõeks saab tahtmine, mis on üllatav või midagi muud võrreldes eeldatuga, siis kuidas on võimalik kindlalt öelda, et konkreetse inimese soov sai täidetud. Kui isik ise ka ei teadnud, et see oli tema tungivaim vajadus. Jah, alateadvus on ettenägematu ning mõistatuslik, kuid kõike ei saa selle faktori "süüks" panna. Õhku kerkib jätkuvalt dilemma, kuidas on võimalik kindel olla, et ruum täidab ikka paluja enda isiklikke siiramaid soove? Äkki asjad lihtsalt juhtuvad nagu kokkusattumused. Jah, maailmas toimub paljuski mentaliteediga, kui universumilt küsid, siis universum annab, kuid, siiski, läbi su enda ja teiste tegevuste, mis selleni viivad, mitte kõikvõimsa salapärase jõu käe vahendusel, ilma isiku enda vastutuse, otsuste või valikuteta. Tihti on kergem uskuda, et midagi leidis aset millegi kõrgema võimu sekkumisel. Inimene jääb aga inimeseks, kui on võimalik midagi väiksema vaevaga tõeks transformeerida, siis pigem minnakse otse kui ringiga, ükskõik kui usukumatu midagi tundub. Isegi Kirjanik, tegelane, kes paistis üllatavalt kahe jalaga maas olevat ja sisemuselt pragmaatiline realist (klaas pigem pool tühi kui pool täis), oli nõus uskuma võimatut, ainult, et omada šansi, nagu nipsti, saada tagasi oma inspiratsioon. Seda vaid oma mõttejõuga, viibides õiges kohas. Ikka salamisi usutakse seletamatut, see on nii inimlik. Professor, omakorda, astus sammu kaugemale sellest, millele enamus fokuseeris, teades, et on olemas viis oma tahtmine tõeks teha. Tema vaevas pead selle üle, et mis on need ihad ja kas need kõik üldse peaksid täide minema. Mis siis kui kurjad kavatsused ärkavad ellu? Taaskord, ka igati omane mõtlemine kellelegi humaansele, mõelda mitte ainult teole, vaid tagajärgedele. Kuigi, eks mehel olid muud motiivid lisaks.

Mis aga peitus peategelase, Stalkeri, tegude varjus? Mis teda ärgitas eluohtlikku Tsooni ikka ja jälle uuesti seiklema minema? Mehel oli naine ja laps, kes teda vajasid, kuid tundus, et tema tahtis vaid põgeneda hallist igapäevaelust ja tavamuredest. Tsooni minek oli viis tunda end tähtsana, erilisena. Tekkis arusaam, et ta meelega muutis teekonna eriti keeruliseks (nt mutrite viskamine, pikema tee valimine, absurdsed juhised) igasugu reeglitega, mis tegid mehest retkele hädavajaliku teguri oma spetsiifiliste teadmistega. Mitmes olukorras tegelased ei käitu nagu Stalker nõuab ja mitte midagi märkimisväärset ei juhtunud. Mees tahtis olla vajatud, mis oli paradoksaalne, sest pere vajas teda just kõige enam. Kas siin võib sümboolseid paralleele tõmmata arhailisele naine/mees rollidele? Naise asi on kodu ja pere, mees peab oma ambitsioonide ja eneseteostuse vajadust leidma väljastpoolt. Ainult siis tunneb ta, et tema elueesmärk on täidetud. Või oli mehel lihtsalt kergem otsa vaadata Tsoonis olevatele nähtamatutele (endale ettekujuteldavatele?) muredele ja lahenduste leidmisele, kui proovida parandada oma pere probleeme, mis olid isiklikumad ja ilma koheste vastusteta. "Stalker" tähendab millegi jahtijat, otsijat, tagaajajat. Mida ta tegelikult tahtis? Mees aitas ellu äratata võõraste soove, juhatades neid tuppa, kuid ise ei läinud sinna kunagi, et nt oma lapse füüsilist puuet leevendada. Või kartis ta, et tema südamesoov võib olla hoopis mitte perega seotud? Või, kergem on teisi viia, kui ise otsa vaadata enda hinge sügavamatesse soppidesse, peljates, mida ta sealt leiab. Või siis teadis mees sisemiselt, et tegelikult ei olnud ei Tsooni ja/või ruumi, ning kõik toimus inimeste peas ja põhines sulaselgel usul. Ei millelgi muul.

Tahes tahtmata tuletas tükk teravalt meelde Tšernobõli katastroofi ja sealset nn radioaktiivselt rikutud tsooni. Ehk on loo fookusteemaks ja moraaliks pigem looduse ja inimese vaheline tasakaal, tuumaenergia ohtlikkus ning tähelepanu pööramine selle hävitavale jõule. Oli ju ka juttu, et Stalkeri laps oli Tsoonist mõjutatuna kõndimisvõimetu. Ehk oli see radioaktiivsete mürkide tagajärg. Teisalt, rääkis Professor, et Tsooni tekitas komeet, mis siis, tehes järeldusi, tõi endaga kaasa maavälist, mis on kogu eraldatud territooriumi müstilisuse põhjustajaks. Või oli see "valitsuse" vale, varjamaks tõde, mis oli ju Tšernobõli juhtunu juures suureks faktoriks -- informatsiooni kontroll ja võimudele vajaliku narratiivi esitamine kui õige versioon. Komeedijutt oli lihtsalt rahva viis leida seletus salapärasele piirkonnale, sest, nagu mainitud, mõnikord on vaevatu uskuda eriti ekstreemset ja ratsionaalselt ebatõenäolist, selle asemel, et otsa vaadata ilmselgele. Siin koorub äärmiselt sotsiaalkriitiline lähenemine, kuid see mõte ei pruugi olla süžeega kuidagi seotud. Vast ei olegi võimalik ühe variandiga vastuseid leida, kuid mõtlemisainet ning paralleele päris maailmaga leidus mitmeid. Õpetlikke ja kurjakuulutavaid ideid, mis vaatajat hoiatavad.

Mainitud Katariina kirik on suurepärane keskkond lugudele, mis vajavad kõhedamat ja kõledamat keskkonda, et oma sõnumit edasi anda, kuid seekord pandi ruum tõesti süžee nimel täiega tööle. Dünaamiliselt ja efektiivselt pandi tegelased üks hetk mereranda, siis baariurkasse, siis raudeele, siis Tsooni kõiksugustesse asukohtadesse erinevate takistuselementidega. Mehed jooksid rõdudel, ronisid redelitel, kadusid väiksesse punkrisse ja laval taustal mängiti isegi miniorelit. Projektsioonidena asetses kõigile pindadele küll mahajäetud hooneid kui laineid kui räämas maastikke. Ka heli ja taustamuusika oli nagu rusikas silmaauku, võimendades nähtut veelgi. Eriti meeldejäävad oli terasest jämedad naelad, mille vastu näitlejad astusid, koperdasid või mida heitsid -- kas meelega või kogemata, kuid need kõlksatused vastu kivipõrandat sobitusid loo olemusega, millegipärast, geniaalselt. Lavastuse visuaalne teostus sobis materjaliga tõesti eeskujulikult. Kuid ka näitlejaid peab kiitma ülejäänud lavameeskonna kõrval. Leino Rei, idealistliku ja ennastohverdava Professorina, Ott Aardam, elus pettunud, kuid salaja lootusrikka terava ütlemisega Kirjanikuna, ning, Kristjan Üksküla, kui hüperaktiivse, segaduses ja vaevatud Stalkerina. Maria Peterson jäi meelde kui üheaegselt õrn ja tugev viimase abikaasa. Tekkis sportlik huvi, kuidas suutsid kaks näitlejat lavastuse alguses, kui publik saali kogunes, hoida teki all liikumatuna paigal väikest last. On neil nippe, sest see tundub eriti raske ettevõtmine!

Kokkuvõttes, ei häirinud ülemäära meta tasand ja diip teemadekäsitlus, erinevad nähtu interpreteerimisevõimalused ja tohutult raskesti seeditav sisu. Tavaliselt võib selline tükk mõjuda tüütu ja väsitavana, kuid kogu kompott toimis üpris edukalt, sest keskkond oli liikuv ja põnev. Kordan alguses öeldut, äärmiselt veider valik suvelavastuseks! Aga vahetevahel on vaja midagi ebatavalist, ka suvel.

Laupäev, 11. juuni 2022

Raamat: Fantaasia eri "Võluv võrdsus" ja "Vareste kuus"

Tervitus!

Mõned raamatud veel.

Pealkiri: Võluv võrdsus
Autor: Terry Pratchett
Kirjastus: Varrak 
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Mu isa on suur fantaasia-, ulme- ja seiklusteemalise kirjanduse fänn. Ta on vist lugenud kõiki ja kõike, mida talle nendes žanrites olen raamatukogust koju tassinud. Seda ei ole vähe olnud. On aga üks autor, kelle kohta ta on öelnud, et palun ära rohkem tema teoseid too. Selleks kirjanikuks on Terry Pratchett, kelle kirjapandut mu isa peab tüütuks, pilla-pallaks ja eemalepeletavalt raskelt loetavaks. Arvestades seda, et autor on tohutult populaarne ja armastatud, siis võtsin lõpuks ise ühe tema teose kätte ja andsin mehele võimaluse. Kuigi ma täitsa mõistan, miks mu isale autori looming peale ei läinud ja miks ta ei suutnud rohkem kui 20 lehekülge erinevatest Pratchetti lugudest läbi künda, pean tunnistama, et mulle, vähemalt, konkreetne raamat, läks peale küll. Selles oli oma võlu, omapära ning ohtralt ohtralt vahvat kujutusvõimet. Ning, kõige silmapaistvam, huumorit.

Sellega olen täiesti nõus, et esimesed 50 lehekülge möödusid vaevaliselt ning olin lähedal alla andmisele. Palju kulus aega, et suudaksin raamatu tooni ja jutustamise stiili eripäradega ära harjuda ning toimuvasse sisse sulanduda. Tõesti, kuni selle hetkeni, tekkis isaga sarnane suhtumine loetusse: närvidele käiv, ei siin ega seal ning nörritavalt loetamatu. Esmalt, meelitas mu enda poole vaikselt hiiliv ja, üks hetk, ilmselge ning geniaalne huumor ja teravmeelsus ning selle kaasamine igasse dialoogiritta ning kirjeldusse. Avastasin end muigamas tihemini kui teiste nalja sisaldavate lugude puhul. Mulle tohutult meeldis, et koomika oli korraga kelmikas, torkiv, siivutu ja vaimukas -- variatsiooni oli igasugust. Kõik sai alguse sellest, kui sain teada, et peategelaste koduküla nimi oli Pahaperse. Paljud naljad olid totakad ja, noh, natuke labased, kuid mind panid muhelema küll. 

Panin jooksvalt kirja mitmed tsitaadid, mis mulle head tuju pakkusid, nt "Kes see elevant on?" - "Midagi mägrataolist"; kitsede hoiu "õhk oli soe ja kergelt peeruhõnguline"; "Vanaema ütles, et kui Eskist võlurit ei peaks saama, siis ootab teda peldikuehitaja või kaevusüvendaja helge tulevik"; "see oli ainuke luud maailmas, mis vajas käima jooksmist"; "aga nad maksid ka lugupidamisega ja see oli juba kivikõva valuuta"; "Kuidas sa siia said?" - " "Vanaema ei räägi mulle. Arvan, et sellel on midagi pistmist naiste ja meestega". Viimase dialoogi toonil leidus märkimisväärsel hulgal huumorit, mis oli selline ulakas ja üks mu lemmik tüüpi antud raamatus. Eriti toodi neid nalju esile seoses Eski naiivsusega ja Vanaema soovimatusega konkreetseid teemasid puudutada. Nt kui tüdruk rääkis särasilmselt kuidas üks daam elab koos paljude noorte neidudega, kes vist on tema sugulased, ja neil käib väga palju sõpru pidevalt külas. Öösel ka. Ning Esk muretses, et nad vist ei saa sõba silmalegi. Vanaema vastus oli "Mhh". Või siis Esk räägib klaasipuhujast, kes väga vähe tööd teeb. Vanaema uurib, et miks sa seda arvad, et ta piisavalt klaasitööd ei tee. Sellepeale vastab tüdruk, et abikaasa nimetab teda ju Härra Kord Kahe Nädala Tagant. Vanaema vastus on "Mhh". 

Seoses sellise täiskasvanu huumori helde jaotamisega, isegi kui ainult n-ö ridade vahel, jäi mulle selgusetuks, et kes on raamatu tegelik sihtrühm. Lapsed ja noored -- tundus ju lugu selline maagiline, kihvt ja õpetlik. Või siis pigem täiskasvanud -- no kohati ikka tõsise teemad, mida mainiti nagu möödaminnes (nt tapmine, kehaosade eemaldamine) ning, juba täheldatud, vanemat vanuseastet hõlmav koomika. Või siis on Pratchetti raamatud kõigile, kes sellest rõõmu oskavad tunda? 

Minu silmis oli peategelane Vanaema ning Esk oli kõrvalosaline. Vanaema oli lihtsalt nii muhe ja vinge ja tegija nõid, et keeruline oli tema suunas mitte sümpaatiat tunda. Naise koomiline ning kelmikas flirt võlurite ülikooli juhiga oli ootamatu ja mõnus suund, mis aitas toota mahlast dialoogi. Eriti tore oli kui need kaks leidsid ühise keele kurtes selle üle, kuidas vanasti oli kõik parem, nt õhk ja vihma oli vähem. Esk oli omakorda meeldivalt nipsakas, krapsaks, täiskasvanulik ja otsekohene. Samas, äärmiselt lapselik ja kergemeelne. Tema enesekindlus, kõhklematus, valehäbitus ning usk endasse oli värskendavad. Tüdruk oli nagu teflon pann -- mitte miski ega keski ei liigutanud eriti tema eesmärki saada võluriks. Tema suhtumist iseloomustab edukalt: "Sa ei oska lugeda?" - "Tõenäoliselt oskan, sest ma pole seda kunagi proovinud." Vanaema ja Esk olid koos eriti ägedad, üks teise ja teine ühe eest. Tegu oli igati soliidsete sugude võrdõigluslikkuse eest võitlejatega. Mitte ainult suunal, et naine võiks olla võlur, kuid miks mitte ka võlur võiks olla nõid.

Negatiivsena tooksin välja, et kohati tundsin, et mulle visati ette liiga sigrimigri kirju reaalsus, kus palju erinevaid omanäolisi tegelasi, asupaiku, kirjeldusi ja fantaasiaküllust. See kõik aeglustas lugemist, sest kõike uudset ja ennekuulmatut oli korraga ja pidevat tülikas pidevalt hoomata. Siiski, kindlasti võtan ette autori teise raamatu, mis mu kodus riiulitel ootab, "Morti", ning, loodan, et see on veel toredam lugemine. Isale ütlesin ka, et ma mõistan tema heidutust, kuid minu poolehoiu Pratchett suutis võita.

P.S. Tõlge oli ka väga hea!



---------------------------------------

Pealkiri: Vareste kuus
Autor: Leigh Bardugo
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 3.5/5

Olen lugenud liiga palju ülevoolavat ja absoluutset kiitust antud sarja ning autori suunas. Haip on meeletu! Ja nüüd tulen jälle mina ja oma ülbuses, vingats nagu ma olen, väidan, et no ikka ei olnud loetu sellist vasikavaimustust täienisti väärt -- vähemalt minu silmis. Maailm, mis on loodud, ning põnevuse faktor, on kahtlemata suurepäraselt vormitud ja esitatud, kuid on kaks peamist detaili, mis nagu kivid mu kanda kingas hõõrusid. Need olid loo ühed baastalad ning, kui põhi logiseb, siis on keeruline sellele ehitada terviklikku ja loogilist süžeed. Mind need ebakõlad tohutult häirisid, sest ei lasknud toimuval mõjuda autentsena. Loetu ei olnud täienisti sidus või mõistetav. Kõik muu võis olla briljantne (ja võib-olla oligi), kuid ma ei saanud üle ega ümber tõsiasjast, et ma ei uskunud seda mida lugesin. Keegi ei veena mind iialgi, et kuskil 15-18. aastased käituvad nagu raamatu tegelased, reageerivad nagu tegelased, funktsioneerivad nagu tegelased. Kuusikust kamp mõjus kui inimesed 20ndates või isegi 30ndates. Mitte miski ei lubanud mul võtta neid kui teismelisi. Ükskõik mis kontekstis. Samahästi oleks võinud öelda, et tegu ei ole noortele suunatud raamatuga samavanustest, vaid täiskasvanute looga vanematele eagruppidele. Vahet ei oleks olnud, kui poleks öeldud, et tegelased on just alaealised. Miks olid vanused nagu nad olid? Ju siis sellepärast, et noortekad ehk müüvad paremini ja kui tõesti ei ole vahet, kas tegelane on 17 või 27, ja midagi see loos märkimisväärselt ei muuda, siis on otstarbekas ikka sihtida populaarsemat sihtgruppi. 

Teine pärssiv fakt oli peategelane, Kaz, eriti raamatu esimeses pooles (teises osas ta langes veidi maapeale tagasi). Küll ta oli nutikas, ettenägelik, salakaval, osav, kaval, enesekindel, läbinägelik, salapärane, kelmikas -- tõeline antikangelasest boss ja selle stambi otsekui etalon. Ja selle tulemusel, millegipärast, äärmiselt tüüpiline ja igav. Vaene kannatanud poisike, kes on valesti mõistetud, sooja südamega kivikõva turvise all, kelle sisse näevad vaid vähesed, pealtnäha jube jätisest vennike, kes, tegelikult, lihtsalt vajab mõistvat kallimat ja sõpru. Ma ei saa midagi parata, selliseid tegelasi olen kohanud sadu ja Kaz lihtsalt ei tõusnud esile, vaid jättis läbileierdatud mulje. Ta ei andnud edasi unikaalset olemust. Autor punnitas meeletult, et teda näidata kui vinget kõva kutti, kellel on pehmeid kohti (ja kes teeb ka vigu), kuid midagi temas jäi kaugeks, kliiniliseks ja minuga kontaktivõimetuks. Kazi õnneks kompenseerisid tema puudujääke poisi viis meeskonnakaaslast, kes olid iga üks omamoodi huvitavad, meeldejäävad ning inimlikud. Kõigil olid omad deemonid mineviku näol, mis ei lasknud neil rahus eksisteerida. Suuresti olid need probleemid ka aluseks tegelaste põhjustele eluohtliku missiooniga ühinemisel. Selle positiivne tulemus pakuks neile kõigile väljapääsu ja põgenemist end pidevalt kummitava "pagasi" eest. Kellelgi neist ei olnud suuremat kaotada kui ettevõtmine oleks luhtunud. Võita aga oli. Eriti meeldis mulle plahvatuste ekspert Wylan, keda pidevalt tögati tema rikkuritest pere tõttu, ning Nina, kes oli intrigeerivate võimete ja karismaatilise olekuga võimekas tüdruk. Kuue karakteri omavaheline dünaamika, rollide jaotus, seosed ja konfliktid olid üpris värvikalt loodud, välja toodud ning süžeesse funktsionaalselt kaasatud. Kiitus selle eest!

Taaskord, vahelduseks, üks kriitikanool. Raamat koosnes peatükkidest, milles viie tegelase vaatevinklit roteeruti kogu süžee vältel. Wylan oli ainuke, kes oma pilku jagada ei saanud. Selline võte ei ole midagi haruldast, kuid tundus, et need vaatevinklid ei olnud täienisti läbi mõeldud, sest need ei voolanud alati, olid kohati pidurdavad, ei mõjunud loogiliselt (et just see isik seda seika kajastab) ning paistsid sunnitud. Nt vahepeal tundus, et autor meelega punnitab mingi tegelasega peatüki vahele, sest need peavad varieeruma ja ei saa ühte tegelast märgatavalt rohkem eelistada. See, aga oli natuke enda nurka mängimine ning ei aidanud kaasa loo sujuvale kulgemisele. Lisaks, oli mul lugedes aeg ajalt tunne, et mul puudub terviklik kontekst antud raamatu universumi toimise kohta ja ma ei mõistnud alati kõiki seoseid, põhjuseid ning tausta. Infot tuli üpris palju, mida kõike seedida, ja alati ei tulnud see loole kasuks, sest need võimendasid neid auke, mis mu teadmisesse tekkisid. Kas oleks olnud vajalik lugeda eelnevalt läbi autori esimene triloogia, mis leiab aset samas maailmas? Ju siis. Teisalt, peab tunnistama, et ülemäära see teadmatuse faktor loo nautimist ja kaasaelamist ei seganud. Siinkohal on vast asjalik taas toonitada, et loodud maailm paistis tõesti läbimõeldud, detailirohke, tõetruu ning mitmetahuline (kuigi paljuski peegeldas ja sai inspiratsiooni see tavaelust ja kultuuridest, nt Skandinaavlased kui Fjerda, jne). Lahe on lugeda midagi, kus on konteksti nimel vaeva näinud. Mulle tekitas alguses segadust narkootilise ja võimendava aine nimi, mille ümber kogu tohuvabaohu keerles, "jurda parem", et kas see on tõlgitud või mitte, sest äkki on tegu lihtsalt parema "jurdaga", kuid sõna ühtimine eestikeelsega oli pigem kokkusattumus. Kuid see tegi nalja.

Enne kui mind nüüd sarja andunud fännid ründavad, siis kas arvan, et tegu on kehvakese looga? Ei, hoopiski mitte, süžee oli kaasahaarav, pinevaid olukordi ja ootamatust jagati kulbiga ning ma ei osanud paljutki ette näha või nt lõppu täienisti ennustada. Tempo oli hoogne, puändid panid reaalselt kulmu kergitama ning loetusse oli kerge, heas mõttes, ära uppuda. Mul on riiulis ka järg ning eks ma selle üks hetk kätte võtan. Kokkuvõttes, mõistan suurepäraselt, miks raamat on niivõrd tohutult austajaid võitnud, ning vast on poolehoid õigustatud, kuid olen veidrik, kellele võivad pealtnäha mõttetud detailid saatuslikuks saada millegi täisväärusliku hindamise juures. Kui midagi häirib, siis ei saa seda ignoreerida. Antud raamatus selliseid faktoreid, kahjuks, leidus.

P.S. Tõlge oli ka väga hea!


Pühapäev, 5. juuni 2022

Etendus: "Ravel:Ravel" ja "Alice imedemaal"

Tervitus!

Seekord klassikalist tantsu ja laulu.

Pealkiri: Ravel:Ravel (Maurice Raveli lühiteosed)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 18.06.2021
Millal nähtud: 22.05.2022
Minu hinnang: 3/5



Lavastus koosneb kahest eraldiseisvast etendusest, mida eraldab vaheaeg. Üks on ooperilaadne, teine kaasaegse balletti suunas. Ühisosaks on helilooja. Muus osas eksisteerivad mõlemad täiesti erinevates maailmades. Antud etenduse loomisprotsess ja loojad on kohati isegi põnevamad kui tulemus ise. Mõistlik on endale soetada kava või siis internetis natuke infot otsida, et värvikamat pilti lavastusest ning selle tegijatest juurde moodustada. Palju detaile võib kahe silma vahale jääda või mõistmatuks, kui taustateadmisi lünkade vähendamiseks ei täienda (nt hiina keelena kõlavad ja jaapanikeelsed sõnad). Eriti lavastuse esimese loo, "Laps ja lummutised", osas. Tantsuetendus eeldab pigem oma kuuenda silma ja meta tasandi tajumise lõõride avamist, sest mis, kes, kus, miks ja kuidas, jääb natuke selgusetuks. Või siis vaatajale isiklikuks interpretatsiooniks. Kokku on tegu üpris vastandliku kombinatsiooniga. Üks mõjub modernselt, teine klassikaliselt. Üks on lastele, teine täiskasvanutele -- vähemalt lahti mõtestamise nurgalt. Üks on konkreetne ja struktureeritud süžeega, teine laialivalguv ja sügavat kaasamõtlemist eeldav. Mõlemad ootavad aga intensiivset visuaalset tähelepanu. Üks, põhjusel, et lihtsalt nii palju sagimist on laval, et keeruline on oma pilguga igale pool jõuda. Teine, sellepärast, et tuleb pingutada, et üldse aru saada, mida soovitakse vaatajale öelda ja mis laval õigupoolest tantsu taustasõnumina toimub.

Joseph-Maurice Ravel, heliloojana, ning populaarne ja, omal ajal, skandaalne autor, Colette, libreto koostajana, moodustasid huvitava meeskonna, loomaks muinasjutulise moraaliloo pahast poisist, kes on sunnitud oma tegude tagajärjel kannatanutele viimaks otsa vaatama. Teatri rekvisiitorist ema ootab lapsest seda, mida iga tavaline vanem: tee kodutööd ära ja käitu viisakalt. Tujukas jõnglane aga ei kavatsegi ja elab oma frustratsiooni välja ümbritseva elus ja eluta ettejäänute peal. Nood ei saa üks hetk enam vaiki olla ning võtavad poisi ette, sest tegudel on alati tagajärjed. Pärast intensiivset hurjutamist hakkab neil lapsest kahju, kui too meeleheitlikult ema järele hüüab, ja poiss otsustab hoopis midagi head teha. Ja äkitselt ei olegi maailm enam nii kuri ja ebaõiglane paik. Moraal loost on tõsiasi, et kurjus saab karistatud, kuid keegi ei ole üdini paha. Ei ole võimatu mitte heastada halba -- vähemalt püüda seda teha. Inimesed suudavad muutuda ja kahetseda. Ning neile andestatakse. Lapsed võivad oma hävitavatest käitumismustritest välja kasvada. 

Kõige kihvtim loo juures ei olnud selle õppetund, vaid kuidas süžeed esitati. Laval oli teine lava, sest tegevus leidis aset teatris. Keerlev põrand muudkui ringles ning sigiv sagiv lavarahvas muudkui askeldas. Kõik objektid ning olendid ärkasid ellu ja kurtsid oma kurba saatust poisikluti käte läbi. Mööbliesemed, nt diivan ja tool, kell, tuli, raamat, printsess muinasloost, serviis, nt tassid ja kann, jne. Kõiksugu aiaasukad, luiged (vahvalt visuaalselt lahendatud!), oravad, liblikad, konnad, puud, nahkhiired, muud taimed, jne. Tohutul hulgal detaile oli ellu äratatud nutikalt ja ägedalt. Näitlejad oli mööblikostüümide sees, nõude killud liikusid inimeste abil jälle tervikuks tassiks ja vastupidi, tuli lõõmas punase lendleva riidena. Aktiivselt kasutati nukuteatrit. Eriti kaunis oli n-ö aia hing, kauni pika rohelise slepiga naise näol. Peategelasi oli kaks. Esimene, poisike oma füüsilises kehas ning välimuses ja, teine, tema sisemine hääl, keda kehastas laulja mustas ülikonnas veidra tumedajoonelise maskiga -- peegeldades poisi tigedat ja tujukat sisekliimat. Kogu dünaamilise, elava ning laheda visuaali juures jättis tükk ikkagi äärmiselt kaootilise mulje ning kohati oli keeruline vaatemängu endasse haarata. Samas, peegeldas see päris teatrite kardina taga olevat atmosfääri ning laste lennukat kujutusvõimet. 

"Hane-ema" puhul ei olnud kava hankimisest kuigi kasu ning ka internet oma abikätt ei pakkunud. Mõtlesin alguses, et etendus on kuidagi seotud reklaampiltidel ning laval ennast siin seal vilksamisi esitleva, siniste pärlitega kaelas, hanega, kelle sees on kollaste teksadega naine. Kindlasti andis see tegelinski rohkem muinasjutulisema fiilingu, mis suunas originaalis muusika joondubki, kui antud lavastuse lõpptulemus. Tegu on aga hoopis modernse tõlgendusega, millel algupärase olemusega ülemäära ühist ei ole -- kuigi, kui pingutada, siis märkab elemente, mis viitavad muinasjuttudele. Otse loomulikult on baleriine, kas siis klassikalises või uuemas kontekstis, alati võimas oma tantsuoskust eksponeerimas vaadata. Samas, nähtu peab olema mõtestatud ning tänapäeva tantsus visatakse see aspekt nahaalselt publikule endale lahti harutamiseks. See on okei, kui see ajutöötlusprotsess ei ole eriti komplitseeritud. Kahjuks, tihtipeale, mõjub oma mõtestamise loogika kasutamine väsitavana ning ärritavana, sest alati ei ole selge, et mida peaks siis tundma, arvama või nähtust kuidas aru saama. Ja võib-olla ongi see loojate eesmärk?! Ma ei soovi, siiski, alati ise asju tõlgendada, tahaksin, et mulle teekond ette näidatakse -- nagu ühenda punktid pilt -- ilma liigse pseudo diip meelestatuseta. Vast see ongi tüki peamine kriitika, sest ta eeldab, et vaataja ise otsustab, mida näeb, kuid eelistan siiski konkreetsemat sõnumit ning arusaamist toetavat konteksti. See on puhtalt isiklik seisukoht ja eelistus! Samas, julge ja isegi põnev on selline lugu lisada enamjaolt lastele mõeldud etendusesse. Huvitav, kuidas nemad nähtut seletavad? See võib väga intrigeeriv olla. Vaatamata sellele, püsis pilk jäägitult tantsijatel ning näha sai vahvaid elemente. Meelde jäi kuidas esinejad lavale tulid eri viisil ritta ja kuidas lõpus see tagurpidi uuesti toimus. Kui enamus ajast oldi paljajalu (vist sokimoodi asjandused ikka olid), siis seik, kus balletti kingad jalga pandi oli tore, eriti kui üks mees need endale varvaste otsa sai ja nendes liikumisoskusi demonstreeris. Tants oli selline eklektiline ja pidevalt muutuv, leidus mitmeid samme ja liigutusi, mis silma jäid, nt krabi imiteeriv liikumine. Oli tunda maagilist ja fantastilist hõngu, kuid see jäi sõrmeotsest napilt eemale.

Kokkuvõttes, tegu oli omapärase komboga kahest erinevast loost, mis ei sobinud kokku, kuid, samas, veidral kombel, passisid küll. Visuaalselt on vaatamist ja imetlemist rikkalikult. Sisu poolelt aga jäi kohati midagi vajaka või oli nähtav liialt palju, korraga ja kiirelt. Eeldas see tähelepanelikkust ja järjekindlat kaasa mõtlemist, mis alati rahuldava tulemusi ei viinud. Vaadatud sai eestikeelne versioon lavastusest, kuid valikus on ka originaal prantsuskeelne. 


---------------------------------------

Pealkiri: Alice imedemaal (Gianluca Schiavoni ballett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 29.11.2019
Millal nähtud: 28.05.2022
Minu hinnang: 4/5




No publik oli küll pöördes. Sellise aplausi ning reaktsiooniga ei ole mul enam ammu kokkupuudet olnud. Oli ilmselge, et rahvale tohutult meeldis. Kas etendus oli ka minu silmis sellise ülistuse ära teeninud? Jah, tegu on võluva ning vahva balletiloo kogemusega nii lastele kui täiskasvanutele. Siiski, ülemäära vasikavaimustusse mind ei lennutatud. Olen Estonias vingemaid tantsuetendusi näinud (seisan õigluse eest balletile "Medea"!). Maagiaküllane ja seiklusrohke õhtu on aga garanteeritud, mida võimaldab taaskohtumine palavalt armastatud tegelastega nagu Kübarsepp, Valge küülik, Irvikkass ja, seekord, ootamatult sensuaalne Tõuk. Ja mitte niiväga populaarsete karakteritega, nagu Ärtuemand, ja mõne täitsa värske lisaga muinasjutulaadsesse süžeesse. Laval liuglevad ringi nii flamingod, jaanimardikad kui kilpkonnad. Trupp on suur ja lai ning värvikaid tegelinskeid on ohtralt. Silmi pilgutada ei ole aega, sest pidevalt toimub midagi ning lugu on konstantses liikuvuses, ühed tegelased sisse, teised välja. Nende keskel silkab hämmingus, uudishimulik ning särtsakas Alice, kes tekitab imedemaa asukate hulgas palju segadust, pahameelt ning elevust. Vaatajale pakutakse aga ainult rõõmu.

Etendus saab alguse seal, kus see aste leiab: Estonia majas. Kaks sõbrannat jooksevad mööda Tallinna Vanalinna ning hiilivad sisse ooperi- ja balletimaja lavatagusesse, kus neid ootab ees igast kola. Tegevuspaigaks koduse keskkonna valimine oli meeldiv ning tark viis vaatajat enam köita. Siis ilmub hunniku pahna vahelt äkitselt välja krapsakas küülik, kellele hetkeks omapäi jäänud, Alice, järgneb. Siitpeale ei tohiks süžees olla enam midagi üllatavat sellele, kes raamatuga on kursis. Teost on tegelikult läbi ja lõhki, miljon korda siin ja seal, kõikvõimalikes formaatides taasesitatud. Selline üleleierdatus on vast ka põhjuseks, miks on keeruline ikka ja jälle loosse eriti entusiastlikult suhtuda. Kõik on juba nähtud ning kadunud on värskuse faktor. Jah, antud etendus ja muud versioonid raamatust sisaldavad tihti mida uut ja teistsugust, kuid need lisadetailid jäävad suuresti loo enda varju. Loomulikult, võib tekkida vastupidine efekt, et no mis neid ennast tõestanud süžeesid niiväga tugevalt ikka modifitseerida on vaja. Kui asi toimib, siis toimib. Eesmärk vaatajana on pigem nautida lugu, otsekui vana sõpra, kellele on uuem kuub selga õmmeldud. Siinkohal mõtlen ma loomingu visuaalset poolt ja seal ettetulevaid värskendusi. Tuum jääb samaks, kuid välimust on putitatud. Selles mõttes on antud etendus kümnesse sihtinud. Ei ole mindud oma interpretatsiooni taga ajama ning siis selle kinnisideega plagama pistetud (nii, et keegi ei leia enam midagi üles), vaid publikule esitatakse juttu, mida nad läbi ja lõhki teavad. Näeb see ainult natuke teistsugune välja.

Iseäranis silmapaistvad olid igasugused n-ö eriefektid aitamaks võlumaailma imelisust esile tuua ning teatud keerulisi süžeeaspekte esitleda lihtsalt teostavate, kuid arusaadavatena. Kasutati palju projitseerimist taustale, millega loodi nt olukord, kus Alice oma pisaramerre upub, segadus kord suurte, kord väikeste ustega, Vanalinna miljöö ning reis imedemaale ja tagasi. Enim jäi meelde Irvikkassi kaasamine lillatoonilise projektsioonina. Õrritavalt ja hiilivalt oli kord näha tema saba, siis sai silmata käppade samme, mis kohe ka haihtusid, äkitselt oli märgatav tema lai naeratus ning lõpuks esitles kassiboss end isiklikult -- ülbelt edasi-tagasi sammudes. Koos värvikirevate kostüümide, kentsakate ja kaunite tegelastega ning asupaikadeks, küll rohetav lagendik, siis troopiline rand, jäid silma mitmed toredad detailid ning lahendused toimuvat kihvtimalt edasi andmiseks. Kilpkonn, kes "ujus" rula peal ühest lava otsast teise (rahva reaktsiooni järgi, üks lemmikuid), Valge küüliku tõukeratas, mis aitas tal eriti kärmelt kihutada (tal ju alati kiire), Ärtu kuningas, kui pisike mees, keda kehastas laps, Alice kilemulli sees enda pisarameres liikudes, jne. Raske oli üle ja ümber näha tüdruku nunnudest roosadest tennistest! Ülejäänud maagilise imedemaa kõrval tõusis esile Hertsoginna ja naise majapidamine, kus otsekui hullunult tegutses kokk ning vaene sea näoga sülelaps kannatas hooletuse all. See seik loost on mulle alati veidralt ja vastumeelselt kuidagi kõhe olnud ning antud etenduses järgis see sama fooni. Ülejäänud stseenid ja see köögi õhkkond ei ole kunagi sujuvalt klappinud. Meeldejääv aga kindlasti!

Efektide, kostüümide ja dekoratsioonide taustal ei jää kaugeltki maha ka tantsuline pool. Publik sai nautida paaritantse, soolo etteasteid, grupikombinatsioone ja niisama kõikvõimalikku kepslemist. Piinlik öelda, et muusikat ma seekord väga tähele ei pannud, sest laval toimuv hoidis tähelepanu füüsilisel tegevusel ning pidevalt liikuval süžeel. Silm oli visuaalsele poolele keskendunud. Seega, oli eriti kihvt ja tänuväärne, kuid Ärtuemand üks hetk dirigendile viidates lubas tol, tegelaskujule omaselt, pea maha võtta. See seik tõi orkestri aktiivsemalt losse tagasi ning põimis mõlemad pooled tugevamalt. Tantsudest jäid eriti meelde Tõugu etteaste, mis oli meeleline ja salapärane. Ka roheluse elanike tantsud, kus esindatud olid küll jaanimardikad, küll lillekesed ja muud sõbrad, olid silmale ilus jälgida. Jaanimardikate pepud olid suured, kollased ja särasid, mis oli vahva detail. Üleüldse, oli tantsuline osa kaasahaarav ja igas suunas varieeruv. Sama võib öelda kogu lavastuse kohta. Tegu on maiuspalaga igas vanuses vaatajale! Igaüks leiab sealt midagi mis rõõmu valmistab.

Teisipäev, 31. mai 2022

Teater: "Madame Brigitte"

Tervitus!

Veel teatrit.

Pealkiri: Madame Brigitte
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Soile Mäkelä
Näitlejad: Sandra Lange
Kestus: 1h 00 min
Esietendus: 26.05.2021
Millal nähtud: 23.04.2022
Minu hinnang: 3.5/5




Antud üksilduskomöödia tuletas meelde viimast kahte aastat. Etendus tuli välja üleilmse isolatsiooni ajal ning oli omamoodi ühiskonnas laiemalt toimuvat peegeldav. Eraklus, ükskõik mis põhjustel, võttis tükki vaadates hoopis teise tähenduse pärast pikaajalist sotsiaalset distantseerimist. Loo keskmes oli oma hiilgeajad seljatanud vanaproua, kes, tundus esmapilgul, et vabatahtlikult ennast maailmast on eraldanud. On intrigeeriv fokuseerida isikule, kes meelega teistest kaugeneb versus sunnitud eemaldumine, millest tingitud üksilduse ning terve laadungi muude tagajärgede all kannatas peaaegu, et enamus planeedist. On neid, kes ei tahagi teiste lähedust või lihtsalt kardavad sellega kaasnevat rõõmu ja sellele paratamatult tihti järgnevat pettumust, valu ja kahetsust. Tekib ärevus, stress, paanika, masendunud... Enese eraldamine ühiskonnas aktiivselt osavõtmisest ei pea aga alati, ilmtingimata, olema negatiivne nähtus. Aeg endaga ning puhkus sotsiaalsetest kohustustest võib mõjuda ka virgustavalt ning n-ö otsekui detox kuur. Siiski, üksildus on kontseptsioon, mis on viimasel ajal võtnud palju sügavama ning mitmetahulisema tähenduse. See on hulga aktuaalsem kui kunagi varem. Sellest räägitakse. See ei ole enam midagi mida jäägitult häbeneda või kuidagi tabu teema. Sel on jätkuvalt erinevad baasvallandajad, milledest leidub ühisosa nii madame Brigitte kõhkluste allikas, kui koroonaaja isolatsioonis kannatajate vahel.

Mis oli impulss, mis sundis pealtnäha niivõrd särava, värvika ning elujanus naise niimoodi oma koju vangi? Või, vastupidi, turvalisse pesasse. Kas kodu oli talle lõks või hoopis varjupaik? Kas põhjus oli temas endas või keegi teine n-ö "surus" naise nelja seina vahele, vaimselt või füüsiliselt? Kelle kaitseks, kas enda või mõne välise, ta niimoodi eraldus? Küsimusi tekkis mitmeid, kuid konkreetseid vastuseid vaatajale ette ei söödetud. Võis koondada enda visiooni erinevate detailide põhjal, kuid kõige enam jäi silma naise fookus, isegi omamoodi kinnisidee, meeste suhtes. Lugedes ajalehest abielukuulutusi mängis proua läbi ja kujutas ette eri stsenaariume kuidas ta igasuguste meestega suhtes on, nagu tema hakkaks abieluranda liikuma. Ta kleepis meeste pildid toolile, et oma fantaasial kaasa tirida lasta. Iga lugu aga kiskus kiiva, alati oli kaaslasel mingi kiiks, mis järgmise juurde peletas. Kas see viitab sellele, et naise varasemad suhted kõik jooksid rappa ja see on ajend miks ta maailmast eemaldus? Ka kirjutab ta kirja, saadab ning jääb kannatamatult vastust ootama. Tõenäoliselt adresseeritud mõnele mehele. Eluarmastusele? Sellele, kes minema pääses? Mõne suvalise tutvumiskuulutuse üleskutsujale? Jääb ebaselgelt, kuid see kuidas naine käitub pärast postitamist ning mis kõik välja tuleb, paneb uskuma, et proua lihtsalt kardab. Mida täpsemalt, jääb ähmaseks, kuid ta pelgab oma turvavõrgust välja astuda. Kas ta suudab ennast lõpuks ikkagi kokku võtta ning ellu tagasi naasta, see jääb teatris avastamiseks. Võib öelda, et tulemus oli üheaegselt nii üllatav kui elementaarne, olenevalt kuidas loole läheneda. Emotsioonidele avaldas see aga kindlasti mõju, naeratus tekkis näole küll.

Kui proua keerukad ja keevalised suhtes vastassugupoolega olidki tõukeks end korterisse lukustada, siis pani selline läbileierdatud motiiv tsipake nina kirtsutama. Ja eriti kui romantilist suhet pakutakse, lisaks, kui lahendust üksildusele. Eksisteerivad ju pere, sõbrad, lähedased, tuttavad, töökaaslased, jne. Klišee maitse jättis suhu selline lahja ning kulunud suund. Kuid, taaskord, ei ole ilmselge, et just mehed on naise piinade taga ja vabastuse võtmeks. Loost kumas läbi ka kadunud nooruse motiiv. Ehk oli enda surelikkuse teadvustamine ja välimuse taandumine katalüsaatoriks? Madame Brigitte'i noorus möödus ja ta ei olnud enam sama kaunis, keegi, keda mehed ihaldasid, lähtudes tagasipõikest süžees naise varasematele päevadele, kus ta kelmikalt flirtis, ühe mehe süles tantsis ja kihla sõrmuse isegi sai. Nüüd, end oma koju lukustades, veetis ta päevi mälestustega, kõigega, mis oleks võinud olla, ajalehest surmakuulutusi vaadates ning naabrite järele luurates. Viimaste läbi tundis ta ennast otsekui naabrite endina ning kujutas ette, et nende elu on tema elu. Kuid ka naabrid ei olnud enam noored ning valusa reaalsusena jõudis see peategelasele kohale siis, kui üks neist äkitselt suri. Koomilise hetkena tähistas madame Brigitte oma sünnipäeva (või oli see ikka naabri tähtpäev, mida proua matkis seltsi tundmiseks?) ning algselt oli tordil küünlateks number 27. Kuid naine pidi tunnistama, et see ei ole kuidagi usutav, isegi tema kujutusvõime maailmas, ning vahetas numbrid. Koogile jäi 72. Tal oli keeruline oma pika elu mälestuste haardest lahti rebida. Oma parimast aastast, milleks oli 27, äkki? Üks hetk tirib proua raadiost välja kõik juhtmed ja voolu, kuid muusika mängib edasi. Just nagu inimeste eluajal kogetu, sa ei saa seda kinni lülitada, mõtted ja mälestused jäävad sulle edasi laulma.

Lavastuses ei kuule ühtegi sõna. Tegu on visuaalteatriga, kus vaataja silmadel on primaarne roll. Lugu annab edasi madame Brigitte kehakeel, mida on meelega üle pingutatud, et eri tegevused ning emotsioonid selgemini publikuni jõuaksid. Märkimisväärset rolli mängivad publiku ja laval toimuva vahelise kontakti saavutamisel, lisaks, proua pilgud ja silmadest loetav. Näo alumine osa on kaetud maskiga, mis annab naisele vanadaami välimuse, kuid see ei võimalda mitte grammigi midagi muud. Grimmasse ja tundeid väljendatakse näos läbi silmade. Omades töövahendina keha ja silmi, peab esitaja olema eriti meisterlik, et vajalik piisavas koguses edasi anda. Siinkohal oli tulemus kiiduväärt, kuigi oleksin oodanud tsipakesekene ekstreemsemat kehakeelt ja liigutusi, kuigi näitleja oli, tegelikult, niigi ekspressiivne ja, peale selle, nt suurepärane tantsija. Tegelast hoitakse pidevas asjatamises, kord silkab ta šampuseklaasid käes, siis roomab mööda maad, jälle väänleb koos tooliga, kempleb raadioga, äkitselt kepsleb ajalehega ja vahetab riideid nagu mehi, kord seljas siidist hommikumantel, siis kaunis roheline peokleit. Naise riietuse vahetus peegeldab mingil määral tema vaimset seisu. Eriti emotsionaalne oli pulmakleit ning unelemine sellega, ja loomamustriga kasukas, mis andis mõista, et proua on välja lasknud sisemise tiigri, mida ei hoia miski enam tagasi.

Madame Brigitte oli krapsaks daam, kord teatraalne, kirglik ja veetlev, siis haavatav, üksildane ning kublik. Aga alati energiline ja elav. Tema dramaatilisusele oli vaevatu kaasa elada ning naise saatus läks väga korda. Miks ta oli aga seal isolatsioonis jäi natuke õhku rippuma ning (tõenäoliselt?) meestele süü panemine oli natuke tüüpiline ja igav variant. Siiski, peame küsimus on, kas naine ületab ennast või mitte. Ükskõik siis mille ajendil. Sellest tulenevalt oli tegu inspireeriva ja inimliku looga, mis ei jäänud võõraks. Võttes keskseks teemaks üksilduse, on tükk kindlasti vaatamist ja kaasa mõtlemist väärt. Eriti praegusel ajal.

Kolmapäev, 25. mai 2022

Teater: "Lapsed"

Tervitus!

Ja veel teatrist.

Pealkiri: Lapsed
Teater: Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Näitlejad: Piret Kalda, Anne Reemann, Hendrik Toompere
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 01.02.2021
Millal nähtud: 30.04.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kliimakriis on pidulikult andnud rambivalguse edasi energiakriisile, olles ise jätkuvalt põhimurena aktuaalne. Viimane on globaalse soojenemise, kui vihmavarju fraasi, üks alateemasid. Aina teravamalt ning valusamalt kõigi keelel ja meelel (pauk rahakotile on äärmiselt asjalik viis inimesi mõtlema panna) on, et mis on kõige rohelisemad viisid elutegevuse edasi toimimise võimaldamiseks ning mis üldse on alternatiivid fossiilkütustele. Tuule-, päikese-, hüdroenergia ning muud looduslikud võimalused on ülistatud. Tuumaenergia kardetud ja maha materdatud. Eriti arvestades Tšernobõli, Fukushimat ning muid peaaegu/päris katastroofe. Antud tükk on järjekordne püüd tuumaenergiat, kui salakavalat ja kontrollimatut peaaegu, et saatanat iseloomustada. Tavainimesena, mitte olles energeetika-, tuumafüüsika- või kliimaekspert, on keeruline orienteeruda, et mis on siis tegelikult parim valik nii efektiivsuse kui ohutuse kui (loodus)säästlikkuse poolelt. Tuuma paha, maailma orgaaniliselt pakutu hea, paistab, aga ülemäära lihtsustatud ning polariseeruv. Mitte miski ei ole kunagi must/valge. Kõigil osapooltel on oma agenda ning kõik püüavad oma vaadet peale suruda ja ainuõigena esitleda. Näidend, õnneks, ülemäära põhjalikult ning patroniseerivalt teemat ei käsitle, teadusliku fookusega radadele konkreetselt ei liiguta, kuid ridade vahelt lugedes, on sõnum siiski selge: tuuma hävitab elu, mitte ei lase sel edasi õitseda. Olgu siis nii.

Kuigi tuumaenergia teema ning selle hoomamata hukatav jõud on tüki jooksul toimuva kõrval pidevalt taustal, laskub põhifookus hoopis millelgi muul. Noored versus vanad. Objektiivselt vaadatuna, on moraal ja loo teade loogiline ning, isegi, õigustatud. Aga seda juhul, kui vaadelda maailma vaakumis ning indiviide ja ühiskondi kui ühte halli massi, ilma igasuguse emotsiooni ning inimlikkuseta. Ilma tõsiasjata, et inimene ning inimene ei ole üks ja seesama. Võimatu on nõustuda, et vanad peavad vastutama, end ohverdama ning tundma kollektiivset süüd noorte ees. Kas iga noor väärib seda ohverdust? Kas iga vana on selle kohustuse ära teeninud? Noored elavad eelnevate põlvede valikute tagajärgedega. Jah, neid on negatiivseid ja, potentsiaalselt, kohutavaid, kuid uus põlvkond elavab ka palju mugavamas ning arenenumas maailmas, mille on võimaldanud eelkäijad. Kas kliima päästmiseks ollakse valmis loobuma nt iPhone mobiiltelefonist? Sööma kasinalt ning piirama maiustusi? Kandma ühte kampsunit aastaid? Mäletan lapsepõlvest, et just minu reaalsus see oligi. Siiani ajab klimbisupp öökima, kuid selline oli elu (oskan seda kogemust nüüd kõrgelt hinnata ja olen isegi tänulik, sest eksisteerib võrdlusmoment). Kas noored on suutelised kõikidest mugavustest lahti ütlema? Mida komfortsem elu, seda keerulisem on samme tagasipoole võtta. Siinkohal tekib jälle tuumaenergiasse suhtumise sarnane küsimus, vanad, nende otsused ja valikud pahad, noored ning nende potentsiaalsed otsused ja valikud head. Eelnevad põlvkonnad on otsekui süüdi, vaatamata sellele, kas nende tehtu on elu paremaks teinud või halvemaks. Argumenteerida saab tõesti ükskõik mis suunas on vajadus. Ja sellepärast ongi selline idee niivõrd ohtlik ja libedale teele minek, sest reaalsuse vastutavad üheaegselt kõik, kõik mõjutavad ümberringset, kõik saavad end vajadusel ohverdada, kõik panustavad probleemi ja võiksid mõelda selle lahendamisele. Maailm ei toimi faasidena (üks põlvkond, teine põlvkond, kolmas põlvkond, jne -- kõik eraldiseisvalt), vaid on pidevas sujuvas pausideta liikuvuses. Tekib mulje, et on elementaarne, et just eelnevad on kõiges süüdi ning peavad piinlikkust tundma ja uued asukad ainult kannatavad. Tegelikkuses on meie emad-isad, vanavanemad, meeletuid piinasid üle pidanud elama nt maailmasõjad. Keeruline on võrrelda mõnda Lääne noorukit tänapäeval II Maailmasõjaaegse põlvkonna esindajaga. Ei ole iseenesest mõistetav, et üks isik, tema vanusest lähtudes, on kuidagi maha kantavam kui teine. Selline arusaam on äärmiselt ebaaus ning tasakaalutu. Et, noh, mis vanuselt siis realiseerimisaeg otsa saab ja peaks mõtlema enda eemaldamisele ning noorematele tee andmisele? Kas 40 on liiga noor, liiga vana juba? Saama lapsed, nood üles kasvatama ja siis ennast võrrandist eemaldama? Aaa, aga tänapäeval vist on planeedile parem, et üldse järglasi enam ei saada. Võta siis kinni.

Niivõrd intensiivselt ja otsekoheselt mainitud sõnumit vaatajale nina alla, õnneks, ei määritud, kuid see andis ennast ridade vahel üpris käredalt tunda. Aga nüüd teeks 180 kraadi pöörde ja mängiks n-ö devil's advocate'i. Põhisõnumi paksu seina tagant sai näha harvu ja eredaid valgukiiri, mis viitasid hoopis vastupidisele mõttesuunale. Kahe tegelase täiskasvanud tütar ning tema probleemid tõusid siin ja seal esile. Juttu oli, et kui tore ja tubli too oli lapsena, kuid on suureks kasvades mingil viisil vaevatud. Jäi ebaselgeks, et milles täpsemalt mure, kuid üks hetk isa isegi pahvatas, et last ei saa niimoodi jätkuvalt lutitada ja putitada ning naine peab ise hakkama saama. Siit tekkis mõte, et kas ikka vanad pahad, noored head pidas paika ning oli peamine alalfunktsioneeriv teadaanne publikule. Kogu asi võib olla vastupidine ja hulga komplitseeritum, kui pealtnäha paistab. Tütar jättis mulje kui mitte just kõige asjalikum ning mõnes mõttes saamatu, samal ajal, kui vanemad olid töökad ja kohusetundlikud. Nii, et keda tegelikult autor kritiseeris ja keda mitte? Või said mõlemad vanusegrupid ninanipsu? Vanad on otsekui ühiskonnale tüliks ja peaksid teed andma noortele, kuid kas süda on rahul kui näed, kuidas kolm inimest ennast kokku võtavad ja ennastsalgavalt eluohtlikku olukorda sammuvad? Äkki andis autor mõista, et nendega käitutigi ebaausalt, et vanematesse üldiselt nii võidaksegi suhtuda ning see ei ole õige. Kumama jäi üks arusaam, kuid süvenedes, võib kogu süžeed ristivastupidiselt tõlgendada.

Arvesse tuleb võtta, lisaks, tegu ja tagajärg põhimõtet. Kui isik või grupp teeb vea või on kuidagi millegi viltuminekuga seotud, siis on vastutust hõlpsam paigutada. Siinkohal saab kolme tegelast konkreetsemalt toimunud tuumajaama õnnetusega siduda. On arusaadavam, miks just nemad võiksid olukorda leevendama minna võõraste noorte asemel. Jällegi, asjad ei ole üldiselt must/valge, kuid on mõistetav, miks Rose, Hazel ja Robin ise, potentsiaalselt, otsustaksid raske sammu astuda. See jaam oli otsekui nende laps. Nemad selle üles aitasid ehitada ning ei ole ebaloogiline, et nad võiksid soovida segadust ära koristama minna. Olgu siis toimunu spetsiifiliselt just nende süü või mitte. Järgmine intrigeeriv mõtteareng näidendit vaadates oli, et äkki on pealkirjas olev sõna "lapsed" antud kontekstis metafooriline. Ei räägita inimestest või vanematest ja lastest, vaid juttu on inimtegevusest ning nende loodust. See võib olla midagi kiiduväärt ja kasulikku, kuid mistahes looming võib välja kukkuda ka kahjulikuna. Vanemad vastutavad oma laste käitumise eest, olgu need siis inimjärglased või nt tuumajaam. Näidend on selles mõttes vahva, et ta pakub tohutult diskussiooni ja mõtlemisainet eri teemadel, mis tähapäeval on aktuaalsed või mis panevad meid sügavalt millegi olemuse ja eesmärkida üle järele mõtlema. Mitmed käsitletavad küsimused on n-ö tulevikuvaldkonnad, mis äkitselt ongi olevikuks saanud: energia, kliimasoojenemine, põlvkondade vahetumine, noorus on hukas, vanad on jalus ees, ... mis meist üldse edaspidi saab? Või kasvõi tõdemus, et tegelaste paar elas kasinates tingimustes, puudus pidev elekter, toitu pidi valmima selle järgi, et kas on saastunud ja radioaktiivne või puhas, tualett oli õues, jne. Selline ootamatu katastrofaalne eluolu muutus ei ole ulme. Kas oleme varunud koju vähemalt piisavalt vett ja konserve, et kriisis minimaalselt paar nädalat hakkama saada? Arutluspunkte leidub ohtralt ja võimalus arvamuste erisustele on suur, mis teebki asja lahedaks, sest kuidas keegi millestki aru saab, mis otsast millelegi vaatab ja kuidas näeb, ning kas leidub arvamuste ühisosasid, sõltub igast isikust eraldi.

Kõike eelnevat illustreerib esiplaanil lahti hargnev inimtragöödia ja lademetes emotsionaalseid ning moraalseid dilemmasid. Näidendi üks tõmbenumbreid on suurepärane näitlejate dünaamika, alalolevate tunnete ja valusa mineviku kibemagus kokteil, mitte idee, et kuule, vanaks oled jäänud, äkki ohverdad ennast ja annad enda nüüd hingamata jäänud hapniku mõnele noorele sisse tõmbamiseks -- mis raiskad seda endale vana käng. Lugu voolab üle äärte konfliktsetest emotsioonides, vastakatest motiividest ning keerles ümber selle, et mis on õige ja mida tahetakse endast maha jätta. Anne Reemann ja Hendrik Toompere moodustasid karismaatilise paari, kes mõlemad hoidsid enda sees nii paljut, mis peatselt enam sisemusse ei suutnud kinni jääda. Plahvatused olid omamoodi võimsad. Kahe tegelase tunnete virr varr ja ekstreemsused, püüd elada rahulikult edasi pärast suurt katastroofi, hingelised traumad ning kahetsuses olid suurepäraselt välja toodud või varju jäetud. Piret Kalda jäi natuke malbeks, vaoshoituks ning ei tõusnud niivõrd ilmekalt esile kui teised kaks. Tegelane oli, paistab, et oma eksistentsiaalse kriisi enne tüki süžeed läbi elanud, seega mõjust ta tasakaalukalt ning vaikse jõuna kahe tundepuntra kõrval. Näitlejatöö oli märkimisväärne nii või teisiti.

Tegu on looga, mis paneb mõtlema, ühele või teisele teemale, nii või naa, positiivses või negatiivses mõttes. See on otsekui hoiatuslugu, aga ka lugu tavalistest inimestest ebatavalistes olukordades, mis võib tunduda, lisaks, süüdistav ning jätta vastukarva maitse suhu. Võib see ka ohoo-momente esile meelitada. Põhimõtteliselt, reaktsioonita ei tohiks jääda keegi. Iseasi, milline see efekt on, mille suhtes ja mis suunas. Vastuimpulsse või poolt reaktsioone. Samas, mõjub kogu kupatus tohutult süngelt, lootusetult ning tuju morjendavalt. Kõike nähtut võib olla väsitav seedida. Midagi ilusat peab ju ka jääma? Ei, eneseohverdus ei ole see "ilus", mida särasilmselt imetleda või millest rõõmu tunda.


Esmaspäev, 23. mai 2022

Teater: "Kõike head, vana toriseja"

Tervitus!

Ja taas teatrit.

Pealkiri: Kõike head, vana toriseja
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Eili Neuhaus
Näitlejad: Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 07.08.2020
Millal nähtud: 16.05.2022
Minu hinnang: 4/5



Olin veendunud, et mulle antud etendus peale ei lähe. Igasugused pahurad ja vinguvad vanad mehed ei ole just isikud, kelle käekäiku ja heietamist ma teatrilaval meelelahutuseks sooviksin nautida. Kuna Rakveresse eriti ei satu ning külalisetenduse võimalustest tuleb ikka kinni krabada. Ning, kuna Danzumees pani tükile kõrge hinnangu ja andis mõista, et, ei, tegu ei ole tüütu ja nõmeda kiunumise ning pirisemise looga, otse vastupidi, siis sai näidendile võimalus antud, kuigi eelarvamused olid gigantsed. Teatrist lahkudes, olin ülirahul, et ennast kohale vinnasin ja oma pealiskaudse arvamuse kõrvale lükkasin, sest tükk oli ootamatult elujaatav, muheda huumoriga, kahe jalga maa peal oma siirusega ja lihtsakoelisusega ning omamoodi südamlik, soe ja nunnu. Ei tekkinud kordagi soovi saalist välja trampida või vastukarva peategelast tomatiga loopida. Ka mu vererõhk ei tõusnud ärritusest, pigem sümpaatiast. Loo näol oli tõesti tegu mõnusalt mahlase ja terava, kuid elulise ning kergelt kontakti võimaldava tükiga, mis ei ületanud taluvuse piiri torisemisega ja ei muutunud sellest tulenevalt olemuselt pahatahtlikuks. Ja energiat imevaks.

Esko on tubli pensionärist Soome maamehe tõugu: praktiline, kokkuhoidlik, töökas, iseteadlik, põhimõtetega ning üdini aus. Aga seda kõike suhteliselt skaala ekstreemsesse otsa paigutudes. Mees võtab asju nagu nad on, teda ei heiduta miski, ta ütleb, mida mõtleb ja ei teeskle, et on keegi, kes ta ei ole. Ta isegi tunnistab, et on elus mõned vead teinud, võib-olla. Esko elab naise, Satuga, kes on voodihaige ning kordab kõigile ja kõigele "Kas sa pulmapäeva mäletad?" Abikaasa eest hoolitseb mees ilma ühegi nurinata ning kaasal on lemmik toit, kartulid võiga, alati suu ees. Tütred, noh, natuke reeturid sellised, on Soomest väljamaale kolinud, kuid poeg, Ahtti, koos naisega, külastavad vanemaid tihti. Kõigil on oma mured ja hirmud, kuid ainult Esko rühib edasi eesmärgipäraselt, kui asjalik ja mõistlik mees nagu ta on. Nimelt, on iga tõelise perepea kohustus endale ja naisele kirst valmis meisterdada. Ise tehtud on ju alati etemini tehtud. Vaja on paberile panna juba varakult ka testament. Nende kahe ettevõtmise ümber kogu süžee kondikava keerleb. Mis aga toimub ridade vahel, liikudes pinnapealsest sügavale tegelaste hinge, see niivõrd silmaga nähtav esmapilgul ei ole. Kas Esko ongi selline karmilt otsekohene, jäärapäine, tundetu ja hoolimatu? Ainult tema arvamus ja arusaam on õige ning teised ei kõlba? Tüüpiline mina-ja-maailm mentaliteet? Vastuseks on "jah" ja "ei", sest kas see, mida ta räägib ning tema loogika, on üdini vale? Ei ole ju tegelikult. Samas, taktitundelisusest on mehel tõesti sõrmeotsaga antud, kui sedagi.

Kahtlemata on tüki põhitõmbenumber selle huumor ning peategelase väsimatu dialoogitulistamine, pidev kommenteerimine, elufilosoofia jagamine ning iga asja kohta oma arvamuse väljendamine. Mees ei suuda vaiki olla. Õnneks, on enamus loba tema suust naljakas, julmalt, kuid mõtteainet tekitavalt otsekohene, omamoodi intrigeeriv või isegi suurfilosoofide pakutuga konkureeriv. Esko on 21. sajandi Soome Nietzsche või siis sotsiaalmeedia arvamusliider, kes sotsiaalmeediast mõhkugi ei tea. No mis elutarkusi mees siis jagab? Nt "Laenud on ainult rikastele" ja "Matused on tulevikuäri". Viimase puhul tuleb arvesse võtta, et kirstud lähevad suuremaks, sest inimesed paisuvad ning veganitele on vaja tegema hakata erilisi papist surmasänge. Milliseid maailma kohta silmi avavaid ohoo-momente mees siis ka pakub? Nt saunade klaasist uksed on konkreetselt vastutavad selle eest, et paljud soomlased on töötud ning toimub kliimasoojenemine. Selle argumendiga punktist A punkti B jõuda, oli huvitav teekond Esko teooriast lähtudes. Aga milliseid põhimõtteid mees varmalt viljeles ja lahkelt kaaslastega jagas? No ikka seda, et kirjutada tuleb tindi ja sulepeaga, GPS - mis asi see veel on? ikka vana hea paberkaart on ülemuslik, korralik maja ei vaja radiaatoreid ning vana hea manuaalse käigukastiga Ford on ikka ainuke õige transpordivahend.

Kogu oma teadmiste pagasit jagab Esko üllalt ning vaevatult elementaarse või siis kerge pilkava imestuse tooniga, nagu konstateerides fakti, et, mis, sa ei teadnudki, et asjad on nii või mis maailmas sina küll elad? Kas mõistusega on kõik ikka korras? Selline suhtumine võib kopsu üle maksa ajada nii tegelastel kui publikul (tegelastes tegelikult ajabki), kuid vaatajale mõjus see loos humoorikalt ning magusalt pilkavalt (vähemalt ei torgi keegi sind). Sa lausa ootad, et, no nii, mis ta nüüd ühe või teise asja peale kommenteerib. Tuleb tõdeda, et mees ei tundu ülemäära ebasõbralik oma jutuga, vaenulik pideva õpetamisega või teisi maha tegev. Ta lihtsalt on selline ja omast arust käitub õigesti, teisi abistavalt, just nii nagu kõigil on vaja. Teksti niimoodi konstrueerida ja esitada nõuab oskust. Torisejate esitamine meeldivatena ning hoida balanssi pahatahtlikkuse ja koomilisuse vahel ei ole imelihtne. See on nagu noateral käimine, libastumine on kerge tulema, kuid suutes säilitada tasakaal, on kogemus osapooltele igati mõnus. Mind ajas kuuldu mitmeid kordi muhelema ja itsitama. Kuigi sellist hirnumist iga asja peale, nagu mu selja taga olev seltskond tundis vajadust terve lavastuse ajal ennast väljendada, oli liig mis liig (kohati ei kuulnud ma, mis laval räägiti, sest lärm oli nii vali). No nii brutaalselt koomiline tükk nüüd ka ei olnud. Ehk aitas gruppi kaasa eelnev väike promill? Igatahes, nalja sai ja pigem kvaliteetsemat sorti. Lemmikuteks oli autosõiduga seotud: "Noh, oled käikude vahetamise ära õppinud?" ning Esko mobiili kõrva juurde panemine, kui GPS järgmise juhendi ütles, nagu keegi oleks helistanud ja vaja on nüüd rääkida vastu. Siiski, tuleb aga ikkagi tunnistada, et päris elus oleks Esko-sugune toriseja, mind vist ammu välja vihastanud. Laval olevatele karakteritele, kellega veedad koos mõned tunnid, on kergem andestada ning neid tolereerida. Ja nendega kaasa naerda või nende üle naerda.

Loo keskmes on tegelikult hoopis palju südamlikumad teemad, nagu armastus. Erinevad inimesed väljendavad seda eri viisidel. Lõunamaade kire ja emotsioonide virr varri vastandiks on põhjamaade praktilisus ja vaoshoitum suhtumine. Tihtipeale on keeruline üldse mõista, et keegi sind armastab, sest välja öeldakse seda harva ning tunded peituvad tegude taga. Ja isegi siis võivad need teod nii ebamäärased olla, et tavainimene armastust küll seal peitumas ei näe. Esko klassifitseerub sinna ekstreemsusesse, sest kui ta ei oleks asja ise lahti seletanud, siis keeruline oleks olnud võtta tema käitumist kiindumuse väljanäitamisena. Aga eks iseloomusid on kõiksuguseid. Muresid ja hirme ka. Noorte koormad versus vanemate probleemid. Antud tükk puudutab põgusalt eri aspekte, mis inimesi võivad vaevata. Eriti pimedas ja külmas Soomes. Kas ka eestlased ennast nähtus ära tunnevad? Vähemalt vana toriseja näol mõne oma lähedase või tuttava? Raudselt. Tükk oleks sama hästi võinud toimuda Eestis ning peategelase nimeks mitte Esko vaid nt Eero. Samas, ei ole sellised nurisejad haruldased ja neid leidub igas maailmaotsas. Kontekst võib olla teine, laiuskraad midagi muud, kuid oma vana toriseja versioon on kõigil ette näidata. Selline tüüp on universaalne.

Ja kui juba virisemisest rääkida, siis peab välja tooma näidendi negatiivse poole, et käia ühes sammus Esko elufilosoofiaga. Tundus peategelase käitumine ikka äärmuslikuna ning selline järjepidev targutamine võib siiski ärritada. Isegi,j kui seda saada piiritletud doosis kahe tunni vältel. Süžee on, lisaks, natuke õhuline ja väga palju aktiivset tegevust ette ei tule. Noorema põlvkonna mured, nagu lapsesaamine ning karjääriambitsioonid versus pere, on asjalikud teemad, kuid nende käsitlemine jättis äärmiselt naiivse maitse. Segaseks jäi Satu ootamatu selgusehetk. Aga, tuleme nüüd positiivsele lainele tagasi, sest vaevatu on tõdeda, et tegu on tõesti vahva tükiga, mis ei jäta külmaks ning on võluv oma lihtsuses. Esko puhul sa saad, mida näed ja näed, mida saad (P.S. Tarvo Sõmer oli suurepärane Esko). Kokkuvõttes, mõnikord tasub anda võimalus millegile, mida eelarvamus sul oma aega loovutama algselt ei soosi.