Kino: "Sõjale kaotatud noorus"

Veel üks suurepärane filmielamus sellest suvest!

Pealkiri: Sõjale kaotatud noorus
Originaalpealkiri: Testament of Youth
Lavastaja: James Kent
Kirjanik: Vera Brittain
Stsenarist: Juliette Towhidi
Kestus: 2 tundi ja 9 minutit
Žanr: Draama, autobiograafia, ajalooline
Osades: Alicia Vikander, Kit Harington, Taron Egerton, Dominic West, Emily Watson, Colin Morgan, Jonathan Bailey jt.
Esilinastus: 31. juuli 2015
Millal nähtud: 09. august 2015
Minu hinnang: 4/5

Hoiatus! Arvustus sisaldab infot filmi sisu kohta.

"Sõjale kaotatud noorus" on sõjafilm, mis ei kajasta otseselt sõjas toimuvaid lahinguid ega räägi otseselt sõjast, vaid näitab reaalse julmuse ja tõsidusega, kuidas sõda mõjutab inimesi, kelle lähedased - pojad, tütred, mehed, vennad - on sõjatandril. Tegemist on sõjavastase sõjafilmiga.

Film on autobiograafiline ja põhineb Vera Brittaini memuaaridel Esimese Maailmasõja ajal. Vera Brittain on ajalooline isik, kes on maailmas tuntud eelkõige feministi ja patsifistina ja kes elas aastatel 1893 - 1970, nii et tema elas üle mõlemad maailmasõjad. Tema memuaarid on linastanud samanimelise raamatu järgi lavastaja James Kent ja stsenaariumi on filmi jaoks kohandanud Juliette Towhidi.

Film algab 1914 aastal enne Esimest Maailmasõda, kus filmi peategelane Vera Brittain õpib, et saada sisse kuulsasse Oxfordi ülikooli. Tema vanemad on tema mõttele vastu, sest tolle aja keskklassi naisele ei olnud kohane minna õppima, vaid nendele otsiti mees, kes teda ülal pidas. Vera vanemad, eriti isa, on õppimise ideele kategooriliselt vastu, aga Vera on kangekaelne ja tänu oma venna Edwardi toetusele nõustuvad vanemad siiski sellega, et Vera ülikooli lasta. Enne sisseastumiskatseid kohtub Vera oma venna Edwardi sõprade Victori ja Rolandiga, kellest viimasega on Veral palju ühist. Roland toetab Vera ideed õppima minna ja mõlemad on huvitatud sellest, et saada kirjanikuks.

Filmi toonid muutuvad kui sõda algab. Vera saab küll ülikooli sisse, kuid Roland annab Verale teada, et läheb sõtta. Sama teeb ka Vera armastatud vend Edward. Ehkki ülikool on Verale äärmiselt tähtis, ei suuda ta käed rüpes sõja ajal istuda ning liitub vabatahtlikega, minnes õeks. Ehkki Vera otseselt sõjaga kokku ei puutu, näeb ta sõja koledaid tagajärgi kuna satub põetama ja ravima nii inglise kui saksa sõdureid rindejoone taga. Ja need kokkupuuted on päris õõvastavad ja õudustäratavad. Roland saadab Verale kirju, kirjeldades sõjaõudusi kuni ühel päeval Rolandilt enam teateid ei tule. Vera saab teada, et Roland on kodus puhkusel ja koos venna ja tema sõpradega külastatakse Rolandit kodus. Sõda on Rolandit muutnud, aga Vera suudab Rolandini jõuda nii, et Roland avab ennast Verale.

Kui Vera oma armastatu traagiliselt sõjale kaotab, otsustab ta hoolitseda mehe eest, kes talle ainukesena sõjas veel alles on jäetud - oma venna eest. Vera saab õeks Prantsusmaale, lähedale oma vennale, kes rindel töötab. Oma õuduseks avastab Vera, et ta vend on surijate seas. Tal õnnestub oma vend päästa, aga ainult selleks, et temast uuesti ja lõplikult ilma jääda.

Mis mulle filmis meeldis?

Film oli imeliselt kaunilt ülesse võetud ja täis sõja ja rahuaja kontraste. Kinolinalt võis näha ühtaegu imekaunilt helesinist taevast ja viljapõldu näidates samaaegselt groteskselt moondatud sõdurite surnud kehasid. James Kenti poolt lavastatud ja Rob Hardy juhitud kinematograafia on lihtsalt võrratu. Aeglaselt kaameraga libistatud võtted Vera sissepööratud mõtete ajal, kaunid ja värvilised lähivaated filmi dramaatilistelt hetkedel. Imelik on öelda, aga "Sõjas kaotatud noorus" on üks pitoreskne ja maaliline film isegi siis, kui näidatakse lahinguväljal olevaid laipasid või operatsioonilaual saetavat jalga. Filmi pilt on täielikus kooskõlas filmi sisuga, aga pakub tugevaid kontraste, mis teevad filmi visuaalselt nauditavaks.

Filmi tempo oli aeglane, rõhutades sellega filmi sügavat sõnumit. Kui muidu on sõjafilmid tempokad ja nad on kuhjaga täistopitud plahvatusi, tulistamisi, õhkulaskmisi, siis see film oli hoopis teistsugune: ilus, aeglane ja nauditav. Aeglane tempo sobis filmi sõnumiga.

Film oli tunderikas ja kahtlemata kurb, aga filmi sõnum oli väga selgelt üks: Ei sõjale! Ta näitas valusalt ja emotsionaalselt, mida inimesed sõja ajal läbi elasid. Purunenud lootused, kaotatud armastatud, traagilist valu läbielavad vanemad; sõda mõjutab kõike, mitte ainult lahingutandril võitlevaid mehi, vaid ka nende lähedasi, sõpru peresid.

Rollitäitjate valik oli suurepärane. Rootsi päritoluga Alicia Vikander on mulle silmjäänud tema tugevatest rollidega filmides "Royal Affair" (Kuninglik afäär), kus ta mängis Taani kuningannat Caroline Mathildet ja "Anna Karenina" mängides suurepäraselt Tolstoy Kittyt ning ka tema viimases rollis filmis "Ex Machina". Alicia Vikanderis on midagi skandinaavlaslikult karget ja ilusat ja tal on imepärane oskus anda nendesse sügavust tuues esile oma tegelaskujude mitmekihilisust. Vikander oli Vera rollis suurepärane, alustades naiivse ja ambitsioonika tütarlapsena, õhates naiselikku küpsust enne abiellumist ja lõpetades tugeva ja iseseisva naisena kui süda oli temalt röövinud pea kõik, mida ta tähtsaks pidas.

Samuti meeldis mulle Kit Harington Rolandina. Ta oli mõneti üllatav selles rollis, sest ta on senini mänginud väga tugevaid, mehiseid, macholikke kangelasi (vähemalt need rollid mida ma olen näinud) ja tema Roland oli just vastupidiselt väga õrn ja tundlikku meelelaadiga ja see oli mulle nagu värske tuuleiil. Ta oskas välja tuua Rolandi pehmed küljed ja see oli sümpaatne.

Vera venda Edwardit mänginud Taron Egerton oli minu jaoks uustulnuk, keda ma pole varem üheski filmis kohanud ja ta oli imearmas ja imetlusväärne Vera vennana: armastav, toetav, julge, julgustav - kõik sellised väärtused, mis ühel vennal peavadki olema.

Lemmikstseen: Vera jalutuskäik kevadiselt õitsevas aias pärast venna surmast taastumist, mis andis mõista, et ükskõik, kui raske elus on ja ükskõik, mis elus juhtub, igal aastal tuleb uus kevad, mis toob kaasa ka uue lootuse. ma lisan siinkohal ausalt, et mind ei pannud nutma mitte see, et meespeategelased filmis langesid, vaid see, kuidas Vera pingutas, et edasi elada ja kuidas ta sõber Winifred sundis teda kaotusvalust edasi liikuma. See konkreetne stseen oli nii valus ja ilus üheaegselt, et ka mina pidin lõpuks pisaratele alla andma.


Kokkuvõttes, üks hea ja omamoodi sõjavastane sõjafilm. Soovitan vaatama minna!

 

Kino: "Vehkleja"

Tere kena päeva!


Pealkiri: Vehkleja
Režissöör: Klaus Härö
Stsenaristid: Anna Heinämaa
Tootjad: Allfilm OÜ
Kestvus: 1 h 38 min
Žanr: Draama, biograafia
Osades: Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere Jr, Jaak Prints, Lembit Ulfsak, Kirill Käro, Liisa Koppel, Tõnu Oja
Kinodes alates: 13.03.2015
Nähtud: 24.04.2015
Minu hinnang: 3,5/5

Vehkleja oli hea film hea looga.

Vehkleja on lugu meistersportlasest Endlist, kes saabub 1952. aastal Haapsallu ja asub sealses koolis tööle kehalise kasvatuse õpetajana. Koolidirektor tuletab Endlile meelde kohustust teha klassivälist tööd ja Endel otsustab teha suusaringi. Kui aga suusad koolist nagu võluväel kaovad, jääb Endel peale laste pealekäimist oma liistude juurde ja hakkab lastele õpetama vehklemist.

Koolidirektorile see ei meeldi, kuna vehklemine ei ole just kõige nõukogudelikum spordiala ja soovib vehklemisringi kinni panna. Ühe lapse vanaisa aga on nii julge ja tõstab vehklemisringi toetuseks käe ja arglikult üksteise järgi hääletavad ka teised lapsevanemad vehklemisringi jätkamsie poolt. See viib auahne koolidirektori selleni, et ta hakkab uurima Endli tausta ja Endlil on, mida varjata.

Film kulmineerub võistlustega Leningradis, kus Endel on enne Happsalusse naasmist pikka aega treeninud ja elanud. Endli sõber Aleksei hoiatab Endlit, et ta ei tuleks, aga Endel ei soovi lapsi alt vedada ja sõidab Haapsalu meeskonnaa kohale.

Mis mulle meeldis?
Inimsuhete peegeldamine filmis oli huvitav. Mulle meeldis väga, kuidas esialgu kinnine Endel lasi samm sammu haaval endale lapsed ligi. Laste suhtumine, nii Marta kui ka Jaan, oli väga hästi kajastatud. 50ndatel olid paljud lapsed ilma vanemateta, nad kas olid sõjas surnud, küüditatud või kaduma läinud ja lapsed kasvasid tihti vanemate õdede vendade käe all või siis vanavanematega. Ma nautisin Jaani vanaisa lugu, kes oli Leipzigi ülikoolis õppinud ja kes maksis oma julguse eest kõrget hinda. Kadri ja Endli suhe oli armas, mis algas aeglaselt ja arenes tasapisi, arglikult, aga kindlalt.

Väga tugev näitlejate trupp oli filmis, alates siis Endli osatäitja Märt Avandi, kes oli selles rollis sümpaatne, usutav ja pani talle kaasa elama, lõpetades Marta ja Jaani osatäitjate Liisa Koppeli ja Joonas Koffiga. Väga sümpaatse rolli tegi ka väikses,aga olulises rollis olnud Kirill Käro, kes mängis Endli Leningradi sõpra Alekseid. Kui sinna lisada veel ühte ebemeeldivamat, kooliderektori rolli mänginud Hendrik Toompere Jr, siis oli tegemist meeldejääva grupi näitlejatega. Eraldi tahaks esile tuua Jaak Printsi, kellel oli peaaegu, et sõnadeta roll, aga kelle koolidirektori assistent oli tõeliselt hirmuäratav ja salakaval. Ainult häid sõnu tahaks öelda ka vanameister Lembit Ulfsaki kohta, kes tõi soojust ja valgust filmi Jaani vanaisana.
Näitlejatöö oli Vehklejas suurepärane!

Mis mulle ei meeldinud?
Pinge oli filmis ühtlane ja sellist tõsisemat pingetõusu ega ka langust ma ei tunnetanud. Ta lihtsalt voolas. Isegi siis, kui meeskond Leningradi sõitis, oli peaaegu, et ette teada, mis toimuma hakkab ja mis Endliga juhtub. Üllatusmomenti ei olnud ja ega vist pidanudki olema. Ta ei jätnud mind kui vaatajat küll ükskõikseks, aga mingit suuremat emotsiooni ta samuti ei tekitanud.

Peale selle, ehkki film oli värvidelt ja valgustuselt nähtavasti ajastutruu, siis mõjus see masendavalt. Eks 50ndat olidki sellised. Ma usun, et filmitegijatel oligi see plaan, et anda selle hallusega edasi ajastu olemus, aga minus tekitas see liigselt unise tunde.
Oleks tahtnud rohkem tempot, liikuvust ja värve.

Kokkuvõttes:
Hea film oli! Ajastukohane, peegeldas väga hästi 50ndaid aastaid ja lugu, mille film jutustas, oli huvitav. Kindlasti tasub Vehklejat vaadata!

Etendus: "Ajarefrään" NUKUs

Tere ilusat päeva!

Pühapäeval, 22. veebruaril käisime Nukuteatris esietendusel.  Tegemist on Nukuteatri grand old lady Helle Laasi monoetenduse ja nukupõnevikuga täiskasvanutele: "Ajarefrään". Siin on muljed!

Pealkiri: Ajarefrään
Teater: NUKU teater
Žanr: Täiskasvanutele, monoetendus, nukuetendus, põnevik, elulooline
Kestus: 1 tund 15 minutit, ühes vaatuses
Lavastaja: Jaanika Juhanson
Kunstnik: Sander Põldsaar
Valgustus: Märt Sell
Heli: Mait Visnapuu
Osades: Helle Laas
Esietendus: 22.02.2015
Nähtud: 22.02.2015
Minu hinnang: 5/5




Ajarefrään oli üle pika aja üks NUKU tehtud etendus täiskasvanutele, mida ma vaatamas käisin. Ja vaatamata sellele, et tegemist oli monoetendusega, siis Helle Laas oli laval vahetu ja jõuline, et hoidis publikut nagu süte peal ja tema isiksus laval oli piisavalt suur, et täitis nii ruumi kui ka inimesed selles. Ja rohkemat ei olegi vaja. Seal oli jõudu, seal oli emotsioone, seal oli naeru ja seal oli südamesseminevat üksindust. Üks on kindel, Ajarefrään ei jäta kedagi saalisolijatest ükskõikseks. See on ühe elu huvitav lugu.

Tegemist on etendusega, kus nii Helle Laas, kui ka tema nukud on vaatajale teejuhiks. Ajarefrään annab vaatajale intiimse lähivaate nukunäitleja elust: Kord viib teekond meid peategelase lapsepõlve, kord näitab ta meile peategelase sattumist nukumaailma, kord hirme ning läbielamisi ja kord toob ta meid armastuse pika teekonna juurde. Ja kõik need valud ja võlud lähevad Helle vahetu  näitlemise tõttu hinge. Need jutustatud pildikesed, kus ajas hüpatakse edasi ja tagasi ja kus nukke kasutatakse sümbolitena moodustavad etenduse lõppedes ühtse terviku.  Kuna lavastus on suuresti biograafiline ja jutustab hetkedest ja momentidest, mida Helle Laas on ise läbi elanud, siis arvatavasti just seetõttu on etendus vahetu ja emotsionaalne.

Mulle meeldis selle lavastuse juures palju aspekte.

Esiteks oli heliline kujundus ja lavastus läbimõeldud. Ehkki Helle Laas oli laval üksi, siis pidas ta helisalvestuste kaudu dialooge mitmete inimestega, kes tema elust on läbi käinud ja samas sai vaataja salvestatud vestluste kaudu teada informatsiooni ilma milleta oleks etendus võinud segaseks jääda. Terve meeskond näitlejaid osales selle kaudu etenduses olemata sealjuures laval.

Teiseks, lavakujundus oli lihtne ja samas geniaalne. Laval rippusid kõigest kardinad, aga neid kardinaid osati lavastuses efektiivselt ära kasutada, illustreerides erinevaid ruume, kohti ja aegasid.

Nukkude kasutus oli äge! Punamütsikest sai narr, narrist näitleja. Hundist sai metsavend ja Jänesest hirm. Üldse oli erinevaid nukke kasutatud kaheksast erinevast etendusest, mille Helle Laas oli kas lavastanud või milles nukunäitlejana osalenud. Nukud andsid elava ülevaate ka etendustest, kus neid nukke originaalselt  kasutatud oli. Nendel  oli kõigil oma lugu, pluss see, mida nad Ajarefräänis jutustasid. See tegi etenduse mitmekihiliseks ja huvitavaks.

Helle Laasi näitlejameisterlikkus jättis mulle sügava mulje. Ta oli silmnähtavalt esietenduse tõttu närvis, kuid suutis selle enda kasuks pöörata juba peale esimeste minutite möödumist. Ma arvan, et näitlejal on päris keeruline ja valulik uuesti läbi elada stseene omaenda elust, eriti kui tegu on lähedaste kaotusega- isa mõrv, ema surm.  Helle Laas tõi etendusse mitte ainult süngust, aga ka naeru, nalja ja lendlevat kergust ja armastust. Väga nauditav etendus. Helle Laas haaras juba esimestel minutitel publiku peopessa ja ei lasknud publikut enne lahti, kui oli neile näidanud ühte elulugu; elulugu, mis jättis oma sügava jälje.


Lemmikstseenid:
Kus peategelane suhtles nukkude kaudu Rimantasega, kes olid nagu Koit ja Hämarik (nukud on poiss ja tüdruk lavastusest "Islandi lood"), kelle tunded olid sügavad, aga kokku ei saadud. Armastus oli, aga oli ka valu. See oli lihtsalt ilus ja terve publik oli vait nagu haud nende stseenide ajal.

Lemmiktsitaadid:

"Selleks, et see (nukk) hakkaks elama, on vaja teda (näitlejat)."
"Mina olen nuku ori."
"Ainuke koht, kus me veel mänginud pole, on tualettpoti sirm."

Minge vaatama, väga hea etendus!

Kino: "Imiteerimismäng"

Tervitus!

Taaskord kinorindelt!

Pealkiri: Imiteerimismäng

Originaalpealkiri: The Imitation Game

Režišöör: Morten Tyldum

Näitlejad: Benedict Cumberbatch, Keira Knightley, Charles Dance, Mark Strong

Kestus: 1h 54 min

Žanr: Draama, sõjafilm, biograafia

Kinodes alates: 13.02.2015

Nähtud: 14.02.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Tegu on taas mõnevõrra Forrest Gump’iliku looga, mis kulmineerub eduga, kuid millele seekord ei järgne just õnnelik lõpp. Kuna mulle sellised allajääjate lood, mis võidukalt ja kahtlejaid ümber mõtlema sundivalt lõputiitriteni jõuavad, ääretult meeldivad ning kui midagi väga sügavalt untsu ei keerata, siis on lihtne järeldada, et mulle film väga meeldis. Kuna tegu on ka eri auhindade jagamistel palju nominatsioone kogunud linateosega, siis võib eeldada, et film on tõesti kvaliteetne. Lisaks, tegu on ka väga haarava ja kaasaelamist soodustava filmiga, mis on alati märkimisväärne pluss.

Käimas on Teine maailmasõda ning tänu sakslaste koodimasinale Enigmale on viimased võimelised edastama kõik sõjategevusega seotud sõnumid nii, et keegi peale nende endi ei suuda neid lahti kodeerida.

Matemaatik Alan Turing pannakse kokku koos grupi asjatundjatega, kellede ülesandeks on teha võimatut. Kas nad aga on valmis olukorraks, kus ettevõtmine õnnestub, mida see kõik kaasa toob ning mis valikute ette nad paigutatakse?

Filmi sisu kondikava on tegelikult suhteliselt standardne ning universaalne kangelaslugudele ja juba mainitud underdog tüüpi filmidele. Seega ei olnud filmi põhiidees otseselt midagi värsket ega originaalset ning muster, mis on ennast juba tõestanud on lihtsalt ümbritsetud maailmasõja õuduste, raskete otsuste ja keeruliste oludega ning tegevuse keskmes on intrigeeriv ja teistsuguse suhtumise ja mõtlemisega mees, kes vaatamata algsele vastuseisule teenib ära oma kaaslaste austuse ja suudab enda teisitimõtlemist ja ideid tõestada ja realiseerida. Kui tavaliselt aga jääb peategelane saavutatud edu ja tunnustuse peale pikaajaliselt liuglema ning suured katsumused on seljataga, siis antud filmis aga ei jää heategu karistuseta ning pseudo-probleemid ületavad varjatud kangelase suurteod ja teened riigile ja rahvale. Tegu on tugevalt õigluse ja õigete väärtushinnangute vastu käiva põhikonflikti ja tulemusega filmiga. Tekib vaid üks mõte, et see kõik on ebaaus ja alatu. Eriti kurb on mõelda, et film põhineb tõestisündinud lool ning ebaõiglust ei suudetudki kunagi heastada.

Benedict Cumberbatch oli loomulikult väga efektiivne ja andekas antud rollis ning illustreeris seda sotsiaalselt kohmakat, teistsuguselt mõtlevat ja käituvalt, kuid geeniuse intellektiga tegelast just õige tasakaaluga, tegemata teda kaugeks, masinlikuks ja ebasümpaatseks ning aitas igati kaasa asjaolule, et äärmiselt lihtne oli talle pöidlaid hoida ja tema ideedest, püüdlustest ning käekäigust siiralt hoolida. Kahtlemata oli ta oma Oscari nominatsiooni ära teeninud. Siinkohal aga jäi mulle arusaamatuks Keira Knightley kandideerimine parima naiskõrvalosatäitja auhinnale, kuna ma ei saanud otseselt aru, mille poolest ta nii väga säras ning esile tõusis, et selle tasemelist tunnustust ära teenida. Loomulikult tegi ta tugeva ja tubli etteaste, kuid Oscari vääriliseks see ei küündinud.

Kui veel auhindadest rääkida, siis olen väga nördinud (kuigi konkurents oli kõva), et antud filmi muusika jäi vaid kandideerimise tasemele ning soundtrack võitu ei saavutanud. Ma pole vist ammu enam ühest filmimuusika kogumikust niivõrd lummatud olnud. Rõhuvalt kaunis, võimsalt melanhooliline, tagasihoidlikult meeldejääv, lihtsalt tõeliselt imelised meloodiad ja palad. Kuulan juba viimane nädal pidevalt neid lugusid ja ümisen omaette.

Lemmik stseen: Alani "töövestlus" ja tema lõunale kutsumise vestlus kolleegidega.

Lemmik tsitaat: "Enigmat ei ole võimalik lahti murda." - "Tore, laske mul proovida ja siis teame kindlalt."

Kokkuvõttes: Tundub esmapilgul kui tüüpiline sõjaaja pingeline, keeruline ja raskeloomuline film, mis ta ka muidugi oli. Siiski, tunduvalt rohkem on tegu aga inimlikkusel ja õiglustundel tugevalt mängiva linateosega, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta ning paneb küsima, et kas nn kuritegu kaalub tõesti üle miljon korda suuremad heateod. Mis teoorias on õige ei pruugi olla seda praktikas. Mis peaksid olema ning mis on prioriteedid? Mida teha kui õiget varianti ei eksisteerigi?