teisipäev, 31. mai 2022

Teater: "Madame Brigitte"

Tervitus!

Veel teatrit.

Pealkiri: Madame Brigitte
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Soile Mäkelä
Näitlejad: Sandra Lange
Kestus: 1h 00 min
Esietendus: 26.05.2021
Millal nähtud: 23.04.2022
Minu hinnang: 3.5/5




Antud üksilduskomöödia tuletas meelde viimast kahte aastat. Etendus tuli välja üleilmse isolatsiooni ajal ning oli omamoodi ühiskonnas laiemalt toimuvat peegeldav. Eraklus, ükskõik mis põhjustel, võttis tükki vaadates hoopis teise tähenduse pärast pikaajalist sotsiaalset distantseerimist. Loo keskmes oli oma hiilgeajad seljatanud vanaproua, kes, tundus esmapilgul, et vabatahtlikult ennast maailmast on eraldanud. On intrigeeriv fokuseerida isikule, kes meelega teistest kaugeneb versus sunnitud eemaldumine, millest tingitud üksilduse ning terve laadungi muude tagajärgede all kannatas peaaegu, et enamus planeedist. On neid, kes ei tahagi teiste lähedust või lihtsalt kardavad sellega kaasnevat rõõmu ja sellele paratamatult tihti järgnevat pettumust, valu ja kahetsust. Tekib ärevus, stress, paanika, masendunud... Enese eraldamine ühiskonnas aktiivselt osavõtmisest ei pea aga alati, ilmtingimata, olema negatiivne nähtus. Aeg endaga ning puhkus sotsiaalsetest kohustustest võib mõjuda ka virgustavalt ning n-ö otsekui detox kuur. Siiski, üksildus on kontseptsioon, mis on viimasel ajal võtnud palju sügavama ning mitmetahulisema tähenduse. See on hulga aktuaalsem kui kunagi varem. Sellest räägitakse. See ei ole enam midagi mida jäägitult häbeneda või kuidagi tabu teema. Sel on jätkuvalt erinevad baasvallandajad, milledest leidub ühisosa nii madame Brigitte kõhkluste allikas, kui koroonaaja isolatsioonis kannatajate vahel.

Mis oli impulss, mis sundis pealtnäha niivõrd särava, värvika ning elujanus naise niimoodi oma koju vangi? Või, vastupidi, turvalisse pesasse. Kas kodu oli talle lõks või hoopis varjupaik? Kas põhjus oli temas endas või keegi teine n-ö "surus" naise nelja seina vahele, vaimselt või füüsiliselt? Kelle kaitseks, kas enda või mõne välise, ta niimoodi eraldus? Küsimusi tekkis mitmeid, kuid konkreetseid vastuseid vaatajale ette ei söödetud. Võis koondada enda visiooni erinevate detailide põhjal, kuid kõige enam jäi silma naise fookus, isegi omamoodi kinnisidee, meeste suhtes. Lugedes ajalehest abielukuulutusi mängis proua läbi ja kujutas ette eri stsenaariume kuidas ta igasuguste meestega suhtes on, nagu tema hakkaks abieluranda liikuma. Ta kleepis meeste pildid toolile, et oma fantaasial kaasa tirida lasta. Iga lugu aga kiskus kiiva, alati oli kaaslasel mingi kiiks, mis järgmise juurde peletas. Kas see viitab sellele, et naise varasemad suhted kõik jooksid rappa ja see on ajend miks ta maailmast eemaldus? Ka kirjutab ta kirja, saadab ning jääb kannatamatult vastust ootama. Tõenäoliselt adresseeritud mõnele mehele. Eluarmastusele? Sellele, kes minema pääses? Mõne suvalise tutvumiskuulutuse üleskutsujale? Jääb ebaselgelt, kuid see kuidas naine käitub pärast postitamist ning mis kõik välja tuleb, paneb uskuma, et proua lihtsalt kardab. Mida täpsemalt, jääb ähmaseks, kuid ta pelgab oma turvavõrgust välja astuda. Kas ta suudab ennast lõpuks ikkagi kokku võtta ning ellu tagasi naasta, see jääb teatris avastamiseks. Võib öelda, et tulemus oli üheaegselt nii üllatav kui elementaarne, olenevalt kuidas loole läheneda. Emotsioonidele avaldas see aga kindlasti mõju, naeratus tekkis näole küll.

Kui proua keerukad ja keevalised suhtes vastassugupoolega olidki tõukeks end korterisse lukustada, siis pani selline läbileierdatud motiiv tsipake nina kirtsutama. Ja eriti kui romantilist suhet pakutakse, lisaks, kui lahendust üksildusele. Eksisteerivad ju pere, sõbrad, lähedased, tuttavad, töökaaslased, jne. Klišee maitse jättis suhu selline lahja ning kulunud suund. Kuid, taaskord, ei ole ilmselge, et just mehed on naise piinade taga ja vabastuse võtmeks. Loost kumas läbi ka kadunud nooruse motiiv. Ehk oli enda surelikkuse teadvustamine ja välimuse taandumine katalüsaatoriks? Madame Brigitte'i noorus möödus ja ta ei olnud enam sama kaunis, keegi, keda mehed ihaldasid, lähtudes tagasipõikest süžees naise varasematele päevadele, kus ta kelmikalt flirtis, ühe mehe süles tantsis ja kihla sõrmuse isegi sai. Nüüd, end oma koju lukustades, veetis ta päevi mälestustega, kõigega, mis oleks võinud olla, ajalehest surmakuulutusi vaadates ning naabrite järele luurates. Viimaste läbi tundis ta ennast otsekui naabrite endina ning kujutas ette, et nende elu on tema elu. Kuid ka naabrid ei olnud enam noored ning valusa reaalsusena jõudis see peategelasele kohale siis, kui üks neist äkitselt suri. Koomilise hetkena tähistas madame Brigitte oma sünnipäeva (või oli see ikka naabri tähtpäev, mida proua matkis seltsi tundmiseks?) ning algselt oli tordil küünlateks number 27. Kuid naine pidi tunnistama, et see ei ole kuidagi usutav, isegi tema kujutusvõime maailmas, ning vahetas numbrid. Koogile jäi 72. Tal oli keeruline oma pika elu mälestuste haardest lahti rebida. Oma parimast aastast, milleks oli 27, äkki? Üks hetk tirib proua raadiost välja kõik juhtmed ja voolu, kuid muusika mängib edasi. Just nagu inimeste eluajal kogetu, sa ei saa seda kinni lülitada, mõtted ja mälestused jäävad sulle edasi laulma.

Lavastuses ei kuule ühtegi sõna. Tegu on visuaalteatriga, kus vaataja silmadel on primaarne roll. Lugu annab edasi madame Brigitte kehakeel, mida on meelega üle pingutatud, et eri tegevused ning emotsioonid selgemini publikuni jõuaksid. Märkimisväärset rolli mängivad publiku ja laval toimuva vahelise kontakti saavutamisel, lisaks, proua pilgud ja silmadest loetav. Näo alumine osa on kaetud maskiga, mis annab naisele vanadaami välimuse, kuid see ei võimalda mitte grammigi midagi muud. Grimmasse ja tundeid väljendatakse näos läbi silmade. Omades töövahendina keha ja silmi, peab esitaja olema eriti meisterlik, et vajalik piisavas koguses edasi anda. Siinkohal oli tulemus kiiduväärt, kuigi oleksin oodanud tsipakesekene ekstreemsemat kehakeelt ja liigutusi, kuigi näitleja oli, tegelikult, niigi ekspressiivne ja, peale selle, nt suurepärane tantsija. Tegelast hoitakse pidevas asjatamises, kord silkab ta šampuseklaasid käes, siis roomab mööda maad, jälle väänleb koos tooliga, kempleb raadioga, äkitselt kepsleb ajalehega ja vahetab riideid nagu mehi, kord seljas siidist hommikumantel, siis kaunis roheline peokleit. Naise riietuse vahetus peegeldab mingil määral tema vaimset seisu. Eriti emotsionaalne oli pulmakleit ning unelemine sellega, ja loomamustriga kasukas, mis andis mõista, et proua on välja lasknud sisemise tiigri, mida ei hoia miski enam tagasi.

Madame Brigitte oli krapsaks daam, kord teatraalne, kirglik ja veetlev, siis haavatav, üksildane ning kublik. Aga alati energiline ja elav. Tema dramaatilisusele oli vaevatu kaasa elada ning naise saatus läks väga korda. Miks ta oli aga seal isolatsioonis jäi natuke õhku rippuma ning (tõenäoliselt?) meestele süü panemine oli natuke tüüpiline ja igav variant. Siiski, peame küsimus on, kas naine ületab ennast või mitte. Ükskõik siis mille ajendil. Sellest tulenevalt oli tegu inspireeriva ja inimliku looga, mis ei jäänud võõraks. Võttes keskseks teemaks üksilduse, on tükk kindlasti vaatamist ja kaasa mõtlemist väärt. Eriti praegusel ajal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar