Etendus: "Ravel:Ravel" ja "Alice imedemaal"

Tervitus!

Seekord klassikalist tantsu ja laulu.

Pealkiri: Ravel:Ravel (Maurice Raveli lühiteosed)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 18.06.2021
Millal nähtud: 22.05.2022

Minu hinnang: 3/5

Lavastus koosneb kahest eraldiseisvast etendusest, mida eraldab vaheaeg. Üks on ooperilaadne, teine kaasaegse balletti suunas. Ühisosaks on helilooja. Muus osas eksisteerivad mõlemad täiesti erinevates maailmades. Antud etenduse loomisprotsess ja loojad on kohati isegi põnevamad kui tulemus ise. Mõistlik on endale soetada kava või siis internetis natuke infot otsida, et värvikamat pilti lavastusest ning selle tegijatest juurde moodustada. Palju detaile võib kahe silma vahale jääda või mõistmatuks, kui taustateadmisi lünkade vähendamiseks ei täienda (nt hiina keelena kõlavad ja jaapanikeelsed sõnad). Eriti lavastuse esimese loo, "Laps ja lummutised", osas. Tantsuetendus eeldab pigem oma kuuenda silma ja meta tasandi tajumise lõõride avamist, sest mis, kes, kus, miks ja kuidas, jääb natuke selgusetuks. Või siis vaatajale isiklikuks interpretatsiooniks. Kokku on tegu üpris vastandliku kombinatsiooniga. Üks mõjub modernselt, teine klassikaliselt. Üks on lastele, teine täiskasvanutele -- vähemalt lahti mõtestamise nurgalt. Üks on konkreetne ja struktureeritud süžeega, teine laialivalguv ja sügavat kaasamõtlemist eeldav. Mõlemad ootavad aga intensiivset visuaalset tähelepanu. Üks, põhjusel, et lihtsalt nii palju sagimist on laval, et keeruline on oma pilguga igale pool jõuda. Teine, sellepärast, et tuleb pingutada, et üldse aru saada, mida soovitakse vaatajale öelda ja mis laval õigupoolest tantsu taustasõnumina toimub.

Joseph-Maurice Ravel, heliloojana, ning populaarne ja, omal ajal, skandaalne autor, Colette, libreto koostajana, moodustasid huvitava meeskonna, loomaks muinasjutulise moraaliloo pahast poisist, kes on sunnitud oma tegude tagajärjel kannatanutele viimaks otsa vaatama. Teatri rekvisiitorist ema ootab lapsest seda, mida iga tavaline vanem: tee kodutööd ära ja käitu viisakalt. Tujukas jõnglane aga ei kavatsegi ja elab oma frustratsiooni välja ümbritseva elus ja eluta ettejäänute peal. Nood ei saa üks hetk enam vaiki olla ning võtavad poisi ette, sest tegudel on alati tagajärjed. Pärast intensiivset hurjutamist hakkab neil lapsest kahju, kui too meeleheitlikult ema järele hüüab, ja poiss otsustab hoopis midagi head teha. Ja äkitselt ei olegi maailm enam nii kuri ja ebaõiglane paik. Moraal loost on tõsiasi, et kurjus saab karistatud, kuid keegi ei ole üdini paha. Ei ole võimatu mitte heastada halba -- vähemalt püüda seda teha. Inimesed suudavad muutuda ja kahetseda. Ning neile andestatakse. Lapsed võivad oma hävitavatest käitumismustritest välja kasvada. 

Kõige kihvtim loo juures ei olnud selle õppetund, vaid kuidas süžeed esitati. Laval oli teine lava, sest tegevus leidis aset teatris. Keerlev põrand muudkui ringles ning sigiv sagiv lavarahvas muudkui askeldas. Kõik objektid ning olendid ärkasid ellu ja kurtsid oma kurba saatust poisikluti käte läbi. Mööbliesemed, nt diivan ja tool, kell, tuli, raamat, printsess muinasloost, serviis, nt tassid ja kann, jne. Kõiksugu aiaasukad, luiged (vahvalt visuaalselt lahendatud!), oravad, liblikad, konnad, puud, nahkhiired, muud taimed, jne. Tohutul hulgal detaile oli ellu äratatud nutikalt ja ägedalt. Näitlejad oli mööblikostüümide sees, nõude killud liikusid inimeste abil jälle tervikuks tassiks ja vastupidi, tuli lõõmas punase lendleva riidena. Aktiivselt kasutati nukuteatrit. Eriti kaunis oli n-ö aia hing, kauni pika rohelise slepiga naise näol. Peategelasi oli kaks. Esimene, poisike oma füüsilises kehas ning välimuses ja, teine, tema sisemine hääl, keda kehastas laulja mustas ülikonnas veidra tumedajoonelise maskiga -- peegeldades poisi tigedat ja tujukat sisekliimat. Kogu dünaamilise, elava ning laheda visuaali juures jättis tükk ikkagi äärmiselt kaootilise mulje ning kohati oli keeruline vaatemängu endasse haarata. Samas, peegeldas see päris teatrite kardina taga olevat atmosfääri ning laste lennukat kujutusvõimet. 

"Hane-ema" puhul ei olnud kava hankimisest kuigi kasu ning ka internet oma abikätt ei pakkunud. Mõtlesin alguses, et etendus on kuidagi seotud reklaampiltidel ning laval ennast siin seal vilksamisi esitleva, siniste pärlitega kaelas, hanega, kelle sees on kollaste teksadega naine. Kindlasti andis see tegelinski rohkem muinasjutulisema fiilingu, mis suunas originaalis muusika joondubki, kui antud lavastuse lõpptulemus. Tegu on aga hoopis modernse tõlgendusega, millel algupärase olemusega ülemäära ühist ei ole -- kuigi, kui pingutada, siis märkab elemente, mis viitavad muinasjuttudele. Otse loomulikult on baleriine, kas siis klassikalises või uuemas kontekstis, alati võimas oma tantsuoskust eksponeerimas vaadata. Samas, nähtu peab olema mõtestatud ning tänapäeva tantsus visatakse see aspekt nahaalselt publikule endale lahti harutamiseks. See on okei, kui see ajutöötlusprotsess ei ole eriti komplitseeritud. Kahjuks, tihtipeale, mõjub oma mõtestamise loogika kasutamine väsitavana ning ärritavana, sest alati ei ole selge, et mida peaks siis tundma, arvama või nähtust kuidas aru saama. Ja võib-olla ongi see loojate eesmärk?! Ma ei soovi, siiski, alati ise asju tõlgendada, tahaksin, et mulle teekond ette näidatakse -- nagu ühenda punktid pilt -- ilma liigse pseudo diip meelestatuseta. Vast see ongi tüki peamine kriitika, sest ta eeldab, et vaataja ise otsustab, mida näeb, kuid eelistan siiski konkreetsemat sõnumit ning arusaamist toetavat konteksti. See on puhtalt isiklik seisukoht ja eelistus! Samas, julge ja isegi põnev on selline lugu lisada enamjaolt lastele mõeldud etendusesse. Huvitav, kuidas nemad nähtut seletavad? See võib väga intrigeeriv olla. Vaatamata sellele, püsis pilk jäägitult tantsijatel ning näha sai vahvaid elemente. Meelde jäi kuidas esinejad lavale tulid eri viisil ritta ja kuidas lõpus see tagurpidi uuesti toimus. Kui enamus ajast oldi paljajalu (vist sokimoodi asjandused ikka olid), siis seik, kus balletti kingad jalga pandi oli tore, eriti kui üks mees need endale varvaste otsa sai ja nendes liikumisoskusi demonstreeris. Tants oli selline eklektiline ja pidevalt muutuv, leidus mitmeid samme ja liigutusi, mis silma jäid, nt krabi imiteeriv liikumine. Oli tunda maagilist ja fantastilist hõngu, kuid see jäi sõrmeotsest napilt eemale.

Kokkuvõttes, tegu oli omapärase komboga kahest erinevast loost, mis ei sobinud kokku, kuid, samas, veidral kombel, passisid küll. Visuaalselt on vaatamist ja imetlemist rikkalikult. Sisu poolelt aga jäi kohati midagi vajaka või oli nähtav liialt palju, korraga ja kiirelt. Eeldas see tähelepanelikkust ja järjekindlat kaasa mõtlemist, mis alati rahuldava tulemusi ei viinud. Vaadatud sai eestikeelne versioon lavastusest, kuid valikus on ka originaal prantsuskeelne. 

---------------------------------------

Pealkiri: Alice imedemaal (Gianluca Schiavoni ballett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 29.11.2019
Millal nähtud: 28.05.2022

Minu hinnang: 4/5

No publik oli küll pöördes. Sellise aplausi ning reaktsiooniga ei ole mul enam ammu kokkupuudet olnud. Oli ilmselge, et rahvale tohutult meeldis. Kas etendus oli ka minu silmis sellise ülistuse ära teeninud? Jah, tegu on võluva ning vahva balletiloo kogemusega nii lastele kui täiskasvanutele. Siiski, ülemäära vasikavaimustusse mind ei lennutatud. Olen Estonias vingemaid tantsuetendusi näinud (seisan õigluse eest balletile "Medea"!). Maagiaküllane ja seiklusrohke õhtu on aga garanteeritud, mida võimaldab taaskohtumine palavalt armastatud tegelastega nagu Kübarsepp, Valge küülik, Irvikkass ja, seekord, ootamatult sensuaalne Tõuk. Ja mitte niiväga populaarsete karakteritega, nagu Ärtuemand, ja mõne täitsa värske lisaga muinasjutulaadsesse süžeesse. Laval liuglevad ringi nii flamingod, jaanimardikad kui kilpkonnad. Trupp on suur ja lai ning värvikaid tegelinskeid on ohtralt. Silmi pilgutada ei ole aega, sest pidevalt toimub midagi ning lugu on konstantses liikuvuses, ühed tegelased sisse, teised välja. Nende keskel silkab hämmingus, uudishimulik ning särtsakas Alice, kes tekitab imedemaa asukate hulgas palju segadust, pahameelt ning elevust. Vaatajale pakutakse aga ainult rõõmu.

Etendus saab alguse seal, kus see aste leiab: Estonia majas. Kaks sõbrannat jooksevad mööda Tallinna Vanalinna ning hiilivad sisse ooperi- ja balletimaja lavatagusesse, kus neid ootab ees igast kola. Tegevuspaigaks koduse keskkonna valimine oli meeldiv ning tark viis vaatajat enam köita. Siis ilmub hunniku pahna vahelt äkitselt välja krapsakas küülik, kellele hetkeks omapäi jäänud, Alice, järgneb. Siitpeale ei tohiks süžees olla enam midagi üllatavat sellele, kes raamatuga on kursis. Teost on tegelikult läbi ja lõhki, miljon korda siin ja seal, kõikvõimalikes formaatides taasesitatud. Selline üleleierdatus on vast ka põhjuseks, miks on keeruline ikka ja jälle loosse eriti entusiastlikult suhtuda. Kõik on juba nähtud ning kadunud on värskuse faktor. Jah, antud etendus ja muud versioonid raamatust sisaldavad tihti mida uut ja teistsugust, kuid need lisadetailid jäävad suuresti loo enda varju. Loomulikult, võib tekkida vastupidine efekt, et no mis neid ennast tõestanud süžeesid niiväga tugevalt ikka modifitseerida on vaja. Kui asi toimib, siis toimib. Eesmärk vaatajana on pigem nautida lugu, otsekui vana sõpra, kellele on uuem kuub selga õmmeldud. Siinkohal mõtlen ma loomingu visuaalset poolt ja seal ettetulevaid värskendusi. Tuum jääb samaks, kuid välimust on putitatud. Selles mõttes on antud etendus kümnesse sihtinud. Ei ole mindud oma interpretatsiooni taga ajama ning siis selle kinnisideega plagama pistetud (nii, et keegi ei leia enam midagi üles), vaid publikule esitatakse juttu, mida nad läbi ja lõhki teavad. Näeb see ainult natuke teistsugune välja.

Iseäranis silmapaistvad olid igasugused n-ö eriefektid aitamaks võlumaailma imelisust esile tuua ning teatud keerulisi süžeeaspekte esitleda lihtsalt teostavate, kuid arusaadavatena. Kasutati palju projitseerimist taustale, millega loodi nt olukord, kus Alice oma pisaramerre upub, segadus kord suurte, kord väikeste ustega, Vanalinna miljöö ning reis imedemaale ja tagasi. Enim jäi meelde Irvikkassi kaasamine lillatoonilise projektsioonina. Õrritavalt ja hiilivalt oli kord näha tema saba, siis sai silmata käppade samme, mis kohe ka haihtusid, äkitselt oli märgatav tema lai naeratus ning lõpuks esitles kassiboss end isiklikult -- ülbelt edasi-tagasi sammudes. Koos värvikirevate kostüümide, kentsakate ja kaunite tegelastega ning asupaikadeks, küll rohetav lagendik, siis troopiline rand, jäid silma mitmed toredad detailid ning lahendused toimuvat kihvtimalt edasi andmiseks. Kilpkonn, kes "ujus" rula peal ühest lava otsast teise (rahva reaktsiooni järgi, üks lemmikuid), Valge küüliku tõukeratas, mis aitas tal eriti kärmelt kihutada (tal ju alati kiire), Ärtu kuningas, kui pisike mees, keda kehastas laps, Alice kilemulli sees enda pisarameres liikudes, jne. Raske oli üle ja ümber näha tüdruku nunnudest roosadest tennistest! Ülejäänud maagilise imedemaa kõrval tõusis esile Hertsoginna ja naise majapidamine, kus otsekui hullunult tegutses kokk ning vaene sea näoga sülelaps kannatas hooletuse all. See seik loost on mulle alati veidralt ja vastumeelselt kuidagi kõhe olnud ning antud etenduses järgis see sama fooni. Ülejäänud stseenid ja see köögi õhkkond ei ole kunagi sujuvalt klappinud. Meeldejääv aga kindlasti!

Efektide, kostüümide ja dekoratsioonide taustal ei jää kaugeltki maha ka tantsuline pool. Publik sai nautida paaritantse, soolo etteasteid, grupikombinatsioone ja niisama kõikvõimalikku kepslemist. Piinlik öelda, et muusikat ma seekord väga tähele ei pannud, sest laval toimuv hoidis tähelepanu füüsilisel tegevusel ning pidevalt liikuval süžeel. Silm oli visuaalsele poolele keskendunud. Seega, oli eriti kihvt ja tänuväärne, kuid Ärtuemand üks hetk dirigendile viidates lubas tol, tegelaskujule omaselt, pea maha võtta. See seik tõi orkestri aktiivsemalt losse tagasi ning põimis mõlemad pooled tugevamalt. Tantsudest jäid eriti meelde Tõugu etteaste, mis oli meeleline ja salapärane. Ka roheluse elanike tantsud, kus esindatud olid küll jaanimardikad, küll lillekesed ja muud sõbrad, olid silmale ilus jälgida. Jaanimardikate pepud olid suured, kollased ja särasid, mis oli vahva detail. Üleüldse, oli tantsuline osa kaasahaarav ja igas suunas varieeruv. Sama võib öelda kogu lavastuse kohta. Tegu on maiuspalaga igas vanuses vaatajale! Igaüks leiab sealt midagi mis rõõmu valmistab.