Pühapäev, 15. mai 2022

Raamat: "Mälestuste mets"

Tervitus!

Natuke kirjandusmaailmast.

Pealkiri: Mälestuste mets
Autor: Sam Lloyd
Kirjastus: Turdus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Lugesin kuskilt, et krimkad ja põnevikud on eesti keelde enim tõlgitud žanr. Kas eestlased lähevad ebatavaliselt entusiastlikult leili tapmisest lugemisest või on tegu väiksel turul lihtsalt kindla peale minemisega, jääb mõttekohaks. See tõsiasi annab aga mõista, et ajaveetmiseks leidub lai valik valdkonnakirjandust, kuid ka, et kesise lugemise otsa võib tavapärasest kergemini koperdada ning peab rohkem vaeva nägema, et kätte saada just kvaliteetsemaid lugusid. Mingi hetk koonduvad kõik antud žanri raamatud üheks kokku ning keeruline on lugejat üllatada, pakkuda midagi raamist väljapoolset või neid raame nihutavat. Brutaalne, võigas ja traumaatiline sisu ei ole midagi ennenägematut. Julmad, jälgid ja jõledad olukorrad ning tegelased ei ole midagi, millest ei ole krimipõnevikes varem kirjutatud. Pinevus, ohvrite läbikukkumised ja pidevad kannatused ei ole žanri juures midagi haruldast. Samuti ei ole midagi ebatavalist antud raamatu alguspunktis: päise päeva ajal röövitakse tänavalt pealtnäha juhuslik 13. aastane tüdruk, kelle ellujäämiskogemist lugeja hakkab saatma. 

Eriline ja ootamatu võib aga olla viis, kuidas autor kõiki neid läbileierdatud aspekte esitleb ning millise õhustiku loob. Ja kõige enam, kuidas suudetakse lugejat üllatada piisavas koguses, mitte üleliia, kuid efektiivselt. Selles osas, suutis antud lugu ennast rahuldavas koguses hallist massist esile vinnata. Elijah ja Elissa, kaks last, kelle ümber kogu süžee keerleb, jätsid mulje kui päris inimesed. Nad oli usutavad, piisavalt sügavad ning nende käitumine mõjus loomulikuna, kuigi tsipa ebatavalisena. Paarivahelist sidet oli tunda ning nende omavahelist sõltuvust. Üks vajas teist ning teine vajas esimest, kuigi erineva motivatsooniga. Kahte ühendav male teema oli nutikas vahend, millega tegelasi enam siduda ja avada. Mõlemad olid isemoodi taibukad ning kindlasti oli põneva atmosfääri loomisel omal kohal nendevaheline psühholoogiline manipuleerimine ja lapselikult armutu mäng. Lõpuks olid nad üksteisega veelgi lahutamatul seotud ning põhiküsimuseks kerkis, kas nad suudavad ennast ja ka kaaslase päästa. Kas kaaslane oli üldse osa põgenemise võrrandist? Kuigi mõlemad elasid üle traagika, siis on võimatu jääda Elijah läbielamiste suhtes tundetuks. Ükskõik, mis valesid otsuseid ta ka teinud ei ole ning ükskõik kui, kohati, ähmaseks jääb tema toimetamise õilsus, on tegu äärmiselt nukra saatusega poisiga. Puändid temaga seoses lõid lugejal jalad alt ning virutasid rusikaga otse kõhtu. Elissa mõjus seevastu juba esimesest stseenist alates ellujääjana, ehk siis, oli, imelikul kombel, muret tema suunas tunduvalt vähem.

Salapärase lisana kaasati süžeesse fantaasiaelemente, mis tegid kogu kompoti müstilisemaks ning intrigeerivamaks. Lugejana tekkis aga kahtlus, et kas tõesti toimuvad paranormaalsed detailid päriselt või tegelase peas. Suure tõenäosusega viimast, kuid see ebaselgus oli köitev ja need fantastilise aspektid veidralt soojad ning isegi lohutavad. Oleks olnud asisem, kui kurjamid oleksid enam liha luudele saanud, selles mõttes, et miks täpselt tehti seda, mida tehti. Põhjus jäi kuidagi pooletoobiseks, umbes nagu, et õudusi saadeti korda ainult sellepärast et. Meeldiv oli tõdeda, et puänte ei esinenud loos ülemäära, kuid need, mis avalikustati, siis neil oli mõju ja ohoo-momenti. Ka tõelise niiditõmbajaga seoses. Seda suunamuutust ei osanud ilmtingimata ette näha. Aga eks raamatus ei olnudki kõik nii otsekohene ja lihtne, samas, paradoksaalselt, ei olnud kõik nii komplitseeritud ja tüütult diip. Üleüldse, vaatamata raskesti seeditavale sisule, ei olnud tekst tihe või keeruline läbi närida. Jutt voolas ja leheküljed lendasid. Samas, klaustrofoobiline ja rõske õhkkond majalobudiku keldris ning salapärane ja kõike halvaendeliselt jälgiv metsaümbrus, said edukalt isegi õhulise teksti läbi kenasti väljajoonistatud.

Vaatamata positiivsele, leidus teoses asju, mis vaimustust ei tekitanud või siis ei panustanud lugemiselamuse kergitamisse. Politseinik, Mairead, kes omab kolmandat vaatevinklit ning kelle pilgust saab raamatu käes hoidja vahelduva eduga lugu jälgida, andis hea tasakaalu toimumistele Mälestustes metsas. Teisalt, naise raseduse mured ja katkemised ei panustanud süžeesse ning pigem mõjusid üleliigsena. Kui palju valu ja kannatust on ühte raamatusse vaja? On selge, et naise seisukord peegeldas Elissa juhtumit ja oli võtmeks tema hingerahule: päästa üks laps ja äkki jääb enda laps elama või siis andis loode enam motivatsiooni röövitud tüdruk leida. See detail tegi Maireadist inimlikuma tegelase, kellega hõlpsamini kontakti leida, kuid, jällegi, see liin ei olnud vajalik. Loo muinasjutulik pool, et Elissa ja Elijah on otsekui Hans ja Greete kurja nõua küüsis piparkoogimajas, teoorias, toimis, kuid, reaalsuses, lõi paralleeli ja lisas kihi, mis ei olnud ülemäära vajalik. Kõhedust see detail kindlasti panustas, kuid loos oli nii palju juba millele fokuseerida. Natuke õhku rippuma tunde jättis, lisaks, teose lõpp. Järsk ja emotsioonide ning põnevuse tipul, jäi äkitselt kõik otsekui poole lause peal katki. Imelikul kombel, selline kulminatsioon iseenesest toimis ja ei tekitanud segadust, kuid olles nendele tegelastele ja nende läbielamistesse aega ning närvikulu investeerinud, oleks konkreetsem ja pehmemal noodil esitletud lõpp nagu salv haavale.

"Ütle, et said aru" -- seda fraasi on keeruline meelest saada, sest see haarab ideaalselt raamatu võigast ning kurjakuulutavat sisu. See fraas viitab ka loo kvaliteedile, sest kui too ei oleks piisavalt tasemel, siis sellised detailid lugejale pikemaks ajaks meelde ei jääks. Samas, on täitsa tõenäoline, et paljud, kes raamatu kätte võtavad, ei leia selles midagi märkimisväärset teiste samalaadsete kõrval. See on igati reaalne stsenaarium. Siiski, tegu on krimkapõnevikuga, mis paistis silma ja tõusis ülejäänust esile. Vähemalt sellele lugejale.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar