Teisipäev, 3. mai 2022

Teater: "Eveline ja Mina"

Tervitus!

Vahelduseks teatrilavadelt.

Pealkiri: Eveline ja Mina
Teater: Eesti Noorsooteater
Lavastaja: Kersti Heinloo
Näitlejad: Mait JooritsLaura KukkMart MüüriseppKarl SakritsKaisa Selde
Kestus: 1h 15 min
Esietendus: 30.04.2022
Millal nähtud: 30.04.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Peab tegema kohustuslikuks regulaarselt Noorsooteatri lastele mõeldud etendusi vaatamas käimise. Hing vajab reaalmaailma kaoses ja koormas midagi tagamõtteta helget, lapselikult süütut ja lootusrikast, et mitte täienisti mudamülkasse vajuda ja kibestuda. Üleüldine teatrite poolt täiskasvanutele pakutav näidendite repertuaar on kippunud aina teravamalt raskestiseeditavaks ja ülitõsiseks. Tundub, et tuntakse uhkust selle üle ja lausa kohustust, et päriselu vaevusi ja pinget omakorda veel intensiivsemalt teatrilaval peegeldada. Probleemidest ei ole meelelahutusasutustes enam pääsu. Või mulle paistab vaid nii. Kuid ka täiskasvanu vajab hingepalsamit. Midagi, mis ei nõua tähelepanelikku kaasamõtlemist, sügavmõttelist elufilosofeerimist või traumeerivaid teemasid. Just sellist vastupidist meelolu loomist antud tükk pakkuski. Loomulikult, on baasolekus, lisaks, tegu vahva lastelooga täis entusiasmi, värve, innustavat usku mõtetejõusse ja soovide täitumisse. Antud tükk pakkus positiivsemat emotsiooni, kui suurem osa filme ja näidendeid mida lähiajal olen kogenud. Seega, tuleb Noorsooteatri külastuskordi kindlasti tõsta. Ainult veidi üle tunnikese läks vaja, et päike paistaks eredamini, rind oleks kergem ja tuju oleks pilvitum. Tundsin ennast nagu üks lastest, keda oli saal pilgeni täis.

Etenduse keskmes on Eveline, tirts, kelle isa ta sünnipäeval ükski koju jätab. Tüdrukul on igav, ta on pettunud isas, igatseb surnud ema ja kurdab sõbra, Voldemari, üle, kellega ollakse hetkel tülis, sest, kujutage ette, poiss ei tahagi teha absoluutselt kõike mida preili soovib ja millal. Lapsele on kingiks jäätud vaid hall ja ilmetu pakk, milles värviline paber ja pliiatsid. Kogu olukord ärritab Evelinet nii tohutult, et ta joonistab omale uued sõbrad ja rebib puruks vanad. Keegi aga jälgib tüdrukut ning peatselt ilmutab end pahurale piigale. Tegu on Eveline sisemise minaga, tema peegelpildiga, kes elab tüdruku kujutusmaailmas. Otsustatakse vahetada kohad ning meie kangelanna suundubki ise oma mõttekuningriiki, et sünnipäeval natukegi lõbutseda. Sealt saab tõeline võluseiklus alguse. Tüdruk kohtub igasuguste säravate ja omapäraste kujudega, kõik kelled ta ise on oma fantaasiaga loonud, kas tahtlikult või tahtmatult. Esmalt ühinevad peoga nn kolm tola, ehk siis, need ideaalsed kamud, kelle Eveline just välja mõtles ja paberile kritseldas. Oeh, ja kui, teoorias, ärritavad, kuid, praktikas, lahedalt opakad ja vingelt tohlakad need ülientusiastlikud porgandihäälega tolvanid olid. Väike preili oli sillas, sest nad on perfektsed, teevad kõike mida ta tahab, millal, kuidas ja kus, ning seda kõike vankumatu vaimustusega. "Mängime pimesikku!" -- "Jaaaaaaa!!!", "Mängime kulli!" -- "Jaaaaaaa!!!" -- ükskõik mida Eveline välja pakkus, võtsid joovastuses tobud kohe selle oma südameasjaks.

Aga mis siis, kui tööle hakkab vanasõna: "Ole ettevaatlik, mida sa soovid, sest see võib tõeks saada." Kas sõbrad, kes su igat käsku täidavad, on tegelikult õiged sõbrad? Kas nendega on sama äge, kui nendega, kes ise kaasa mõtlevad? Kas oma tahtmise saamine on ikkagi nii rõõmu pakkuv kui arvata? Kas tõesti on tore mängida kellegagi, kelle jaoks sa oled A ja O? See on üks moraalidest, mida peategelane enda jaoks avastab, sest peatselt muutuvad kolm tola tüütuks, eriti, kui nad näevad Evelines kõiketeadjat: "Kas suitsupääsukesed on suitsetatud?", "Kas pärast piimahambaid tulevad juustuhambad?", jne jne. Tegelinskite muhedad küsimused tekitasid kohati tunde, et hirnu herneks. Nii lihtne ja labane, kuid humoorikas. Üleüldse läks mulle peale näidendi koomika. See oli igati kohane lastele, kuid piisavalt mõnus, et ma täiskasvanuna kaasa itsitaksin. Sellised hetked, nagu nt kui ühel uuel sõbrahakatisel tulid kogemata juuksed küljest (kas see oli sissekirjutatud või juhtus näitlejal väike apsakas?!) oli tohutult naljakas. Või siis ootamatu, kuid äärmiselt tervitatud, lembenumber salapärase mehe ja Voldemari majahoidja, Maria, vahel. No vat, see oli küll üks kelmikas ja koomiline etteaste. Siinkohal, tänud, tüki loojatele, et nad midagi ka lastega kaasa toodud vanemate jaoks süžeesse sisse torkasid. 

Nagu iseäranis lastele suunatud etendustele kombeks, siis leidus pisikestele vaatajatele hulgaliselt moraali, mida teadmiseks võtta ja õppetunde, millega enda elus arvestada. Kõik teavad, et tegudel on tagajärg, kuid ka igal mõttel ja emotsioonil on n-ö teine vaatus. Meie väline suhtumine ja hoiak mõjutab meie peas toimuvat. Kui sul on negatiivsed mõttes, siis jälitavad nad sind nii päris elus, kui kujuteldavas maailmas. Me vastutame oma ja teiste heaolu eest sellega, mida me oma pähe lubame ja kõik see kandub üle reaalsusesse ning vastupidi. Eveline paberikäkerdised sümboliseerisid tema frustratsiooni ja rahulolematust. Hiljem olid need ebasoodsad mõtted talle otseseks ohuks, kus negatiivsuse laviini alla ära uppuda on üllatavalt lihtne. Mida me maailmale peegeldame omab jõudu ja annab meile täpselt sama tagasi. Vaadates ka päikeselisemat poolt, siis andis lugu selgelt mõista, et kõigis meis on võime luua midagi erakordset, kasvõi ainult oma peas. Loovus ja loomingulisus peitub igas inimesed, tuleb vaid anda sellele võimalus end peidust välja hüpata. Kindlasti on tegu lapsi unistama soodustava, agaralt kujutusvõimes mängima ning enese tujukusega rahu tegema julgustava looga. Ei tasu aga unustada, et vastutus käib alati käsikäes koos iga otsuse ning enda avamisega. Ja, kirsiks tordil, on vaja alati meelde tuletada elementaarset, sõpru tuleb hoida ja pole midagi paremat kui siirad semud.

Üllataval kombel on tükk, lisaks kõigele, otsekui minimuusikal, sest esitusele tuli mitu krapsakat laulu. Olenevalt kellelt küsida, siis vanemaealiste vaieldamatu lemmik on kahtlemata humoorikalt sulnis pala tüki armunud paari poolt, kellest naist kehastab Mart Müürisepp oma siredate sukkades säärtega (see looliin vastutas ka super laheda ootamatuse eest lõpus). Lastele vast läks peale sünnipäevalaul. Veidral viisil, sööbis mällu aga hoopis käkerdiste tontlik musikaalne stseen, kus lauset "Ma olen käkerdis, soperdis, käkerdis" on keeruline peast välja saada. See lausa kummitab. Mainimata ei saa jätta fantaasiarohket ja koloriidset lavakujundust ja efekte. Alates kolme tohmani ja käkerdiste kentsakatest, kuid omanäolistest kostüümidest, kuni nt imeliselt kaunite suurte roosade kroonlehtedega lilledeni ja võrratu sünnipäevatordini (milline näeb vist välja igaühe unistuste kook). Visuaalne pool oli just see, mida sisu tundus eeldavat, et lugu õnnestunult edasi anda. Meeldiv oli ka näha kui osavalt ja ökonoomselt näitlejaid antud tükis rakendust leidsid. Mitmed täitsid erinevaid rolle ning üleüldse oli näitlejamäng ladus. 

Mis muud on veel vaja öelda? Vutt, vutt "Eveline ja Mina" vaatama ning ikka tuleb see asi ära teha ja aktiivsemalt Noorsooteatri ning lasteetendusi vaatamas käia. See võib olla kohati parem kui teraapia.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar