Kino: "Apteeker Melchior", "Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis" ja "Fantastilised elukad: Dumbledore'i saladused"

Tervitus!

Kinokogemusi.

Pealkiri: Apteeker Melchior
Originaalpealkiri: Apteeker Melchior
Režissöör: Elmo Nüganen
Näitlejad: Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Mait Malmsten, Henessi Schmidt, Ken Rüütel
Kestus: 1h 38 min
Kinodes alates: 15.04.2022
Millal nähtud: 16.04.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Pisi spoileri hoiatus!

Olin pettunud... Nii, julgesin välja öelda! Ärge rünnake! Ootused olid laes, välja kukkus, aga nagu alati. Ma ei ole keegi, kes arvab, et filmiversioon peab üdini originaalmaterjalile truu olema ja kõike mahutama, kuid kui eemaldatakse need elemendid, mis mulle raamatus enim huvi ja põnevust pakkusid, siis ei ole põhjust kilgata. Üks mu lemmikaspekte algloos oli selle müstiline õhkkond ja fantaasiamaailma kuuluvad arengud. Suure ekraani versioon tegutses täies mahus tavamaailmas, ilma igasugu salapärase detailita, ei mingisuguse asise ja kõikehõlmava vandenõuta, ilma üleloomulike saladusteta, ei ühegi suurem-kui-elu kurjamita ning ühegi põhjalikuma seoseta päris ajaloosündmustele. Ja, ei, see mingi mittemidagiütlev raamatuke ja isikut muutnud peamine vaenlane ei korvanud kaugeltki seda, mille film eemaldas. Ühest intrigeerivamast tegelasest sai ekraanil täielik mõttetu mahakantav tühi koht. Lisaks, Oleviste kirik, selle ehitamine ja saladused olid algse loo tuumaks, linateoses aga võiks küsida, mis Oleviste kirik? See on Tallinna üks sümbolitest, mis sai raamatus teenitult asjalikku kajastamist. Filmis sai sellest legendaarsest ehitisest üks suvaline kuriteopaik. Mis minu jaoks raamatu kaasahaaravaks tegi, ei eksisteerinud filmiversioonis. Ja veel. Kui originaalis oli mõrvari tagaajamine ja juhtumite lahtiharutamine samm sammult sujuv ning üpris loogiline, siis linateos ei mõjunud keskajalise krimkana. Kogu lahendamine oli üle kivide ja kändude tükiline, ebaterviklik ning ei voolanud ega toiminud seotuna kõikide tegelaste, tegemiste ja juhtumitena. Natuke seriaali maitse tekkis, mitmeosalise teleseriaali, kus eri tükid surutakse kokku vastavalt mingitele iks eesmärkidele ning lugu kirjutatakse samal ajal kui filmitakse. Mõrvalugu oli haigutamapanevalt igav. Keeruline oli tunda nähtu üle pinget ning sel olla köitev ja pilku naelutav. Välja arvatud stseenides, mis olid meelega lisatud, et vaatajat ehmatada või šokeerida või üles äratada... (no oli vaja usse rotte ründamas näidata, jne, et keskaega n-ö julma vürtsi lisada).

Midagi ei ole aga tervenisti ebaõnnestunud, sama ka siin. Mulle meeldis, et Melchior oli noorem, kuigi olen kahevahel tema n-ö romansi poolelt. Raamatus oli mees abielus ja mulle jäi täienisti arusaamatuks, miks film ei võinud sama suunda võtta. Kas püütakse rohkem noori vaatama meelitada? Samas, naine-maskeerub-end-poisiks trikk on ülekasutatud ja oma aja ära elanud. Loodan, et järgmistes osades vähemalt seletatakse põhjalikumalt, et miks tegelane ikkagi sellise maskeeringu kasuks otsustas -- ootamatu 180 pööre oli kummaline. Suures osas olid näitlejate valikud ja etteasted soliidsed. Silma jäi Melchior ise, kes oli kindlasti šarmantsem ja nägusam (kuigi nati tuim ja värvitu), kui teda raamatus ette kujutasin. Marko Matvere oli imposantne mühakliku ordupealiku Spanheimina (karismaatiline on ta, muidugi, alati). Ken Rüütli, Hinric, oli positiivne üllatus, sest raamatus ta nii asjalikult silmapaistev ei olnud. Oli ka paar näitlejat, kes mängisid tsipa üle või siis haihtusid olemuselt taustaks. Loomulikult, peab märkima, et võttepaigad ning autentse keskaegse Tallinna loomine oli piisavalt usutavalt realiseeritud ning vahva oli ekraanil näha oma kodulinna natuke ajalises teises kuues ja atmosfääriga. See on tegelikult filmi põhitõmbenumber. Meie enda, tavapärasest mahukama eelarve ja võimalustega, kodukandi krimka väikse vimkaga. Ei tasu arvata, et ma ettevõtmist ja filmi ei väärtustaks, kuid kui ootused on kõrged, siis on kukkumine valus. Kindlasti lähen vaatan ka järgmist kahte osa, mis peatselt kinoekraanidele jõuavad!

-------------------------------------

Pealkiri: Fantastilised elukad: Dumbledore'i saladused
Originaalpealkiri: Fantastic Beasts: The Secrets of Dumbledore
Režissöör: David Yates
Näitlejad: Eddie Redmayne, Jude Law, Mads Mikkelsen, Katherine Waterston, Alison Sudol, Dan Fogler, Ezra Miller, Richard Coyle
Kestus: 2h 23 min
Kinodes alates: 15.04.2022
Millal nähtud: 17.04.2022
Minu hinnang: 1.5/5

Aitab! No tõesti, aitab! Kellele neid kunagise Harry Potteri võrratu maagia turjal ratsutavaid vaimuvaeseid ja primitiivseid käkerdisi vaja on? Vist ainult neil, kes kena kopika oma tasku nende mannetute varjudega kunagisest geniaalsusest topivad. Siinkohal on vist mõistlikum tuua välja, et mis õnnestus, sest möödapanekuid lausa kubises. Võta üks ja viska teist tuhat korda järjest. Aga positiivset, mõned näitlejad on edukalt valitud. Jude Law on fantastiline Dumbledore, Eddie Redmayne sümpaatne Newt, Dan Fogler lahe Kowalski, Richard Coyle silmapaistev teine, napisõnaline Dumbledore. Kurb oli näha, et enamuste tegelaste olemused oli paberõhukesed ning näitlejatel lihtsalt ei olnud võimalik neid veidigi koloriidsemaks või süžeele vajalikuks teha. Isegi mu lemmik, Mads Mikkelsen, jäi natuke kuivaks. Ja miks on vaja kaasata tüüpe nagu Bunty, Theseus, Credence. Eriti see keegi Yusuf Kama, kes nagu eksisteeris, kuid tegelikult mitte midagi väärt ei teinud. Muigama pani, et tema kogu olemus oli taandunud fraasi "väärika suguvõsa järeltulija", kuidas kõik temast alati rääkisid. Ja kus oli Tina? Võlumaailmas on võimu võtmas diktaator ja temal, väidetavalt, oli liiga palju tööd, et tulla Newtile toeks olla. Aaa, ja see õpetaja, Lally, oli üllatavalt kihvt ja särtsakas. Kohati täitsa haaras ainiti mu tähelepanu ülejäänud halli massi hulgas. 

Tooksin välja veel mõned detailid, mis panid tüdimusest ja vastumeelsusest silmi pööritama. Mis võib olla igavam ja lambikam, kui üks kaua kadunud Dumbledore äkitselt pildile tassida ja siis ta peatselt ka täiesti lambist eemaldada. Pigem taheti vast Ezra Millerit lahti saada ja sellepärast karakterile selline õlgu kehitama panevalt kiire finaal tekitatigi. Pool filmi viib suur kamp mõttetuid ja vähem mõttetuid tegelasi ellu mingit salapärast plaani, mille eesmärki ei tea keegi (peale Dumbledore'i). Seda kõike mugava loosungi all, et kurjamit, Grindelwaldi, segadusse viia. Ma kardan, et siin oli pigem eesmärk filmi sisu täita mulli ja vahuga, soovimata läbi mõelda, et miks, mida ja mis eesmärgil tehakse, et hiljem otsad kokku viia. Süžee loojad ei viitsinud vähemalt teeseldagi, et lugu on sidus ja loogiline. Miks üldse Kowalski sinna kampa kaasati? See oli vastutustundetu. Lootsin, et loomake kummardab lõpuks just tema ees, kui tõeline ootamatu ning võimas sõnum võlurite ja mugude kooselamiseks ning lepitamiseks. Geniaalne võimalus jäeti täiesti kasutamata. Ehk siis, miks üldse Kowalskit vaja oli, peale huumori? Queenie ja mehe romanss oli selleks hetkeks omaette naljanumber. Mis maailmas suudab mõistlik tunduda plaan ühineda kurikaelaga, kes vihkab su armastatut ja soovib temasuguste surma, eesmärgiga saada vabaks, et olla koos oma selle kallimaga? See on liiga kõrge pilotaaž mulle. Järjekordne mahamängitud võimalus minus mingit emotsiooni välja tirida oli Dumbledore'i ja Grindelwaldi (kunagised?) lembetunded. Nende vahel puudus igasugune keemia või mingigi detail veenmaks mind tõsiselt, et nood kaks oli vähemalt noorpõlves üksteisesse mingi kraadini armunud. Seda olematut suhet sümboliseeris nende vanne üksteisele, millest ei saanud kuidagipidi mööda... kui üks hetk lihtsalt äkki sai, täitsa lambist. Aga, oleme positiivsed, film nägi hea välja, mida oli oodata ning visuaalselt on tegu toreda vaatamiskogemusega. See on ka kõik. Nostalgia mind enam selle sarja juurde tagasi ei suuda tõmmata. Sisukvaliteet on lihtsalt niivõrd olematu, lohakas, hoolimatu, rahanäljas, jne.

-------------------------------------

Pealkiri: Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis
Originaalpealkiri: Doctor Strange in the Multiverse of Madness
Režissöör: Sam Raimi
Näitlejad: Benedict Cumberbatch, Elizabeth Olsen, Rachel McAdams, Benedict Wong, Chiwetel Ejiofor
Kestus: 2h 06 min
Kinodes alates: 06.05.2022
Millal nähtud: 07.05.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Pisi spoileri hoiatus!

Järjekordne pettumus. Esiteks, ma ei pea olema kursis kogu esmase-, teisejärgulise- ja lisamaterjaliga, et mõista tegelaste motiive ning olla kursis selle loogilise arenguga. Ma ei ole näinud "WandaVisioni" seriaali ja see ei tohiks olla takistavaks teguriks suurele ekraanile mõeldud loo toimimisel. Teravalt jäi torkima arusaam, et olen justkui millestki ilma jäänud või midagi on vahele jäänud, sest Wanda muutus ja käitumine ei olnud kooskõlas sellega, mida sinnani temast teadsin. Põhimure filmis, mitmete kõrvaliste juures, oli tõsiasi, et naine ei reageerinud olukorrale usutavalt. Tema äkiline pööre julmaks mõrvariks mõjus sunnitult, seda ei olnud võimalik tõsiselt võtta ning see ei olnud orgaaniline. Alles paar filmi tagasi võitles ta kangelaste poolel ja nüüd notib valimatult neid samu inimesi. Motivaator oli hooletu ja laisk, sest nii võimas, kui ta oli, leidus mitmeid teisi lahendusi. Nt miks mitte leida maailm, kus on lapsed, kuid ei ole enam Wandat. Ükskõik mis muu viis, selle asemel, et tappa kõike ja kõiki ning röövida enda teisikult tema lapsed. Igast lollusi ja läbimõtlematust ei saa alati seletada sellega, et kuri raamat võttis tema üle võimust ja sundis pahandust tegema. See on odav ja alandav vaataja intelligentsi suhtes. Kirsiks tordil, mitte miski ega keski ei suuda naist mõistma panna, et see mis ta teeb on vale, peale mega giga klišee stseeni lastega. Nagu naksti!

Aga see ei ole veel kõik. Doktor Strange oli otsekui kõrvaltegelane oma enda filmis. Wanda oli ülivõimas, Strange, vastupidiselt, kuidagi hale. Kõik teised olid hädised. Isegi, väidetavalt, üks maailma targemaid mehi ütleb välja saladuse, nende väheste ridade jooksul, mis talle antud, andes vaba tee naisele tapatalguteks. See oli idiootne! Ja leidub veel. Kõik müstiliste kunstide viljelejad on valmis Wanda takistamiseks surema uue tegelase, America, nimel, kuid Wong avaldab vaenlasele kõik saladused, kui too ähvardab paari mingit suvalist tüüpi tappa. America oli nunnu, kuid tal puudus igasugune karakter, ta oli nagu inimkehaga dimensioonide vahelise hüppamise nupp, mis ei töötanud korrektselt enamuse ajast. Kas on midagi labasemat, kui "usu endasse" jutt ja siis äkitselt "ma usun!!!" ning kõik ongi lahendatud? Nagu naksti! Ja lõpetuseks, kuskohast tuli Strange'i ootamatu palav armastus Christine'i vastu? Eelmistes filmides ei olnud seda kunagi nii intensiivselt tunda. Taaskord paistis, et mingi teema puhuti suureks, sest oli süžeele vajalik, mitte, et see aspekt oleks loomulik areng või varem nii näinud.

Oleme positiivsed ka. Marveli maailmade laiendamine oli vinge. Üllatusmomente ja õhinat tekitavaid ohoo-etteasted juba pettumist ei valmistanud. Visuaalselt oli film silmapaistev, toimides ja nähes välja otsekui õudukas, mitte ainult fantaasialugu. Leidus mitmeid stseene, mis tõesti silma paistsid ja efektsed näisid. Elizabeth Olsen andis endast rollis maksimumi, kuigi algmaterjali oli nõrk. Rohkem kiita ei taha, sest linateos ei ole seda ära teeninud.