pühapäev, 8. mai 2022

Teater: "Emigrandid"

Tervitus!

Taas teatrist. 

Pealkiri: Emigrandid
Teater: Linnateater
Lavastaja: Peeter Tammearu
Näitlejad: Allan Noormets, Andres Raag, Peeter Tammearu
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 29.01.2022
Millal nähtud: 25.04.2022
Minu hinnang: 3/5

See näidend on vabadusest ja mida see kellelegi tähendab. Mille abil seda saavutada ning, võtmesõnana, kus selleni jõuda. Neljal (?) eri tegelasel laval on laias laastus kaks põhimotivaatorit, eesmärki ning arusaama, et milleläbi see igatsetud priius kätte nabida. Iseseisvus tähendab, et sa võid mõelda ja öelda mida hing ihkab, olgu see üldsuse silmis õige või vale, paha või hea. Teine näeb aga hoopis mugavamat elu, ilusat maja perele, majanduslikku kindlustatust ja, miks mitte, sellega kaasnevat naabrite kadedust (ja naiste tähelepanu). Ühele võrdub vabadus rahana, teisele piiramatu väljendusõigusega. Mõlemad on vajalikud, et inimene tunneks ennast inimesena. Laval sai kogeda spektri äärmuslikes otsades olevaid maailmavaateid ning suhtumist. Tegelaste arusaamade erisuste juures leidus mõlemale tüübile ka üks selge ühisosa. Nimelt, asukoht, kus selle nn vabaduseni jõua. Näidendis ei öelda konkreetselt, millises linnas tegevus toimub, kuid vihjetele tuginedes (nt jutt prantsuse keele äraõppimisest) ning puhtalt loogikast lähtudes, tundus, et meeste kõikide unistuste elluviija paik on läänemaailma üks keskuseid Euroopas, Pariis (puhtalt spekulatsioon). 

Näidendi loomise ajast, 70ndatel, paistab, et mitte midagi ei ole laias laastus muutunud. Inimesed on samad, eesmärgid on samad, ootused on samad, tingimused on samad, jne. Migratsioon on võib-olla aktuaalsemgi kui varem, tuues kaasa eriti poliitilist ja sotsiaalset vastukaja. Näib, et olukord on pigem teravnenud ning konfliktid kiiremini ja kergemini tekkivad. Rohkem fokuseeritakse, lisaks, lahendustele, kuid mastaabid on, omakorda, paisunud. Tegu on asjakohase tükiga, mis sunnib mõtteid mõlgutama migratsiooni teemadele Euroopa siseselt ning tajuma, et elu kulgeb sama rada pidi, ida soovib jätkuvalt läände, kui võimaluseks paremale elule, lääs aga võtab vastu idast tulejaid nii õilsate (poliitmigrandid), kui isekate eesmärkidega (odavtööjõud). Süvenedes, ei paku lugu midagi värsket, ootamatut või intrigeerivat. Mida esitletakse on teada ja tuntud. Nähtu ei šokeeri ega paku ahaaa-momente. Pigem peitub selle võlu ja valu migrantide endi vastandamises ja neid äärmuslikesse nurkadesse surudes. Kahe erineva maailma põrkumine on tänu sellisele lähenemisele selgepiiriline, valuline ning vaatajas tugevaid emotsioone tekitav. See on kohati ka ebaaus, sest teeb ühest positiivsema tegelase, kui teisest. Esimene, tasakaalukas intelligent, teine, tahumatu mats -- vähemalt esimese vaatuse paari hulgas. Või oleneb suhtumine perspektiivist ja konkreetsest vaatajast? Paistis, et autor (ja/või lavastaja?) provotseeris karakteriseerimisega publikust kohati eemalepeletavat reaktsiooni. Teise vaatuse duo jättis kaks meest enam ühele pulgale, sest mõlemad hiilgasid ja mõlemad, üheaegselt, hävisid. Odava mühaklikkuse kaasamine ja selle huumorirakendi ette sidumine ei ole aga kunagi, vähemalt mulle, midagi meelepärast.

Pole siis ime, et immigrantidesse sihtriigis tihtipeale halvustavalt suhtutakse, kui nad käituvad nagu seda tegi esimese vaatuse tümikast täkk. Mind ärritas, et autor (ja/või lavastaja?) tegid mehe etaloniks madala IQga majandusmigrandist. Äärmuslikkusega alandati enamgi veel nende tegelikku olemust, panust ja isegi ohverdusi. Teisalt, ükskõik, kes sa oled, kui vaene, kui harimatu, kust riigist, kui kellelegi pakub lõbu naiste seelikute alla vaatamine, siis mitte kunagi, mitte üheski kontekstis, minu poolehoidu see tegelane ei leia. Mingid suksutamise naljad on tohutult jäledad ja valetamine, et kellegi tähtsa naisega astuti vahekorda, on lihtsalt tülgastav. Aga äkki sellist vastutoimet osalt publikust ässitamise peale loodetigi? Võib-olla, kuid huumorina ei olnud mul seda võimalik võtta. Leidus vaatajaid, kes naersid saalis kõht kõveras. Igaühele oma, kuid keegi, kes sööb meeleheites koeratoitu, sest arvab, et see on kahejalgsetele mõeldud konserv, ei ole koomiline. Kohe üldsegi mitte. Ei ole võimatu, et süžee meelega paiskab publiku positsiooni, kus nad lähevad endaga konflikti, kas tunda mürakale kaasa või temast eemale tõmbuda? Mõnes mõttes, saavutati tulem, sest vaatamata tekkinud antipaatiale, on siiski võimatu meest täienisti mitte mõista. Kes meist siis ei taha paremat elu, endale ja lähedastele, kodu, mida teised kadestaksid? Ning, kes meist siis ei ole selle nimel valmis pingutama? Mehe motiiv oli inimlik ning tagajärjed, unistuste täideviimisel, traagilised. Siinkohal tuligi välja lääne varjupool, eriti tol ajal. Tööhaigused ja karmid tingimused, ei olnud teema mille pärast pead vaevata. Iseäranis, kui tööloomad olid immigrandid. Kes vaatajast ei oleks nukker olnud, et toakaaslase poolt härjaks (sööb, seksib, töötab) sõimatud mees, vaatamata jubedatele tervisekahjustustele, ikka ja jälle on nõus ennast rakendama ohtlikus keskkonnas? Seda kõike vabaduse, finantsilise vabaduse nimel. 

Esimene vaatus lõppes pingete tipphetkega. Üks pool püüdis olukorda stabiliseerida, olla kannatlik ja vaoshoitud, kuid eelnevalt mainitud mats suudab kopsu üle maksa viia. Vaadete põrkumine kahe tegelase vahel eskaleerus, eskaleerus ja eskaleerus, kuni drastilise kulminatsioonini. Ja siis algas vaheaeg. Emotsioonid olid laes ning põnevusega ootasin kuhu see plahvatusohtlik seik edasi liigub. Üllatuseks, sinna ta jäigi, sest uuel etapil esitleti publikule hoopis senini tundmatuid tegelasi. Efekt mõjus nagu järsk pidur ning lugu ei läinudki enam kuni lõpuni nii tuliselt käima nagu esimene vaatus. Võrreldes mõlemaid osasid, tõi esmane esile teravamaid reaktsioone, ning kuigi, teine mõjus hulga balansseeritumalt, siis vahetati see momentumi vastu välja. Pärast vaheaega olid karakterid tasavägisemad oma positsioonides ning dialoog ühtsem ja enam ühelt teisele põrgatamist sisaldav. Intellektuaalsel tasemel või siis tähelepanekute ning avatud silmade mõttes, olid kaks meest nüüd, kuigi taaskord, eri nurkades, siis ühel ja samal tasandil. Teise paari vestlust, sealseid heureka-momente ning konflikti kruvimist oli huvitavam jälgida. Ka olid teemad kraade sügavamad ning diskussioon seeläbi kaasahaaravam. Iseäranis, sealsed avastused ja ülestunnistused. Nt tahtis poliitmigrant vabadust, et kirjutada vabadusest, kuid jõudes n-ö priile maale, kaotas ta inspiratsiooni seda paberile panna. Paariline oli veendunud, et kogub raha ja siis läheb koju seda realiseerima, kuid pidi lõpuks tunnistama, et on tugevalt raha lõo otsas ja suure tõenäosusega enam koju tagasi ei tahagi. Siiski, jäi tulemus alla esimese vaatuse võimele tirida publikust vastumõju ja vastanduvaid tundeid. 

Mis aga ebaselgeks jäi oli tõsiasi, et kas tegu oli nelja tegelasega, kes kõik olid erinevad indiviidid või siis oli Peeter Tammearu karakter too üks ja seesama. Pigem mitte, kuid see oleks ju tohutult intrigeeriv olnud, kui sellest mühakast äkitselt intelligent oleks saanud, selle tulemusena, et too liiga kaua oma keldrinaabriga koos aega veetis ning see tema silmad maailma eri tasanditele avas, mitte ainult töötamisele ja rahale keskendudes. Teised kaks näitlejat, Andres Raag ja Allan Noormets, astusid vaid kumbki ühes vaatuses üles ning ühisosa ei leidunud (v.a. kelder). Peeter Tammearule kiitus tema hämmastava transformeerumise eest, jämedusest ja jõulisusest sügavmõtteliseks ning labasest lihtsusest meheks, kes vähemalt oma juukseid tundub kammivat. Välimus võis täitsa petta, et tegu ei ole sama füüsilise kehaga. Allan Noormets omab pea igas rollis meeletus koguses pealetükkivat (ka heas mõttes) karismat. Ta on imposantne ja nõuab tähelepanu. Andres Raag aga oli nagu Ema Teresa oma kannatlikkuse ja mõistlikkuse. Tundus, et ta oli lavapaarilisele lapsehoidja ning jäi segaseks, et miks ta üldse kaaslast ja tema enesekeskset käitumist (nt üüri mitte maksmine ja teise kulul elamine) tolereeris. Mehe lähenemine seltsilisele oli nagu pidevalt munakoortel kõndimine ja vajas too lähenemist nagu metsikule loomale. Kas see pidev järele andmine ja rahulikkus peegeldas solidaarsust, mõistmist baastasandil või oli motiveeritud üksildusest, altruismist? Targem annab järele? Lisaks neljale mehele oli omamoodi tegelane ka kelder, kus nad pesitsesid ning selle autentse fiilingu andis suurepäraselt Hobiveski rõske hoone (lubati lahkelt mantel saali võtta, sest jahe oli). 

Kokkuvõttes, tekitab etendus vastakaid tundeid, mis on osati põnev, sest see paneb tegelasi vaatama kahe erineva emotsiooniga, kaastunne ja vastumeelsus. Näidend väsitas, sest üks meestest oli liialt üle võlli ebameeldiv ning balanss ei olnud paigas. Oleksin tahtnud konstruktiivselt kritiseerida nt mõlemat esimese vaatuse meest, kuid kaalukauss läks ühele poole liialt uppi. Kuigi, mõistan, objektiivselt, ja tunnen kaasa sellele nn härjale. Kas selgus, et mis on siis õige vabandus ja kus ta siis on end peitnud? Ei, pigem annab lugu mõista, et kui arvad end teadvat, kus, mis ja kuidas täpselt, siis on see nagu illusiooni püüdmine. Kas finantsiline vabadus, kas poliitiline vabandus, ükskõik milline, on ta tegelikult selle ideaalvormis kättesaamatu unelm. Ta on kontseptsioon, mis omab iga inimese peas eri mõõte ning mis, sellepärast, on hoomamatu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar